Hegeli filosoofiast.

H E G E L I filosoofiast.

Mis on, on mõeldav, seega siis -- vaimne. Kogu olev on seda, -- oma konsekventse lõpuni viidav Mõte, kui -- absoluutse tähendusliku ulatuvusega immateriaalne totaliteet, ja nõnda ka kui -- tänulik tõdemus arusaamisest.

Nõnda-sama ka temporaalsuse mõõtmeis – aeg ja selles vahendunud "lugu" on reaalne, kuivõrd see mõeldav on; kui 'momentide' kogum, mis tervikut teostab; viimane aga on mõtestatud, "elutu üldisus" (Unlebendige Allgemeine).

Samuti seadistatud, et mis on, -- on vastastikku suhtestadud; kuna üldiseimaks relatsiooniks kontrast, on olemine seega -- vastastikku 'pingestatud' (die Spaltung), seega , -- mis mõeldav, on mõeldav ka kui "mõtteline konflikt".

Kuid vastuolu on ju arenemise lubadus, enama saavutamise vältimatu eeldus, midagi, millele on allutatud ka ülim mõeldav üldisus oma üha täielisemaks -- Saamise loos.

See on liikumise vahetu rikkus, -- ühtsusest mitmekesisuse kaudu üldisuseni paljususes endas, so. -- liikumine, mis hõlmab kõik, veelgi enam, -- see on kogu kujunemise päristiseim antus ja ka selle põhjus sellisena üle-pea.

Ja millega on antud ka kujunemise 'Siht', eesmärk kui tervik, mis hõlmab enamat kui pelgalt summaarse suuruse, olles kui uus kvaliteet, üldistuste tegemise võime, abstraktsus kui 'ülevaatlik pilk'...

Nõnda nähtult: luua üksiknähtumusteks killunenud maailmast üldiseim mõeldav üldisus, absoluutne Tervik, -- mis säärasena ei saa olla ka ei pelgalt individuaalne (ega kollektiivnegi) "mõte", mõtteline konstruktsioon.

Sellega aga on ka lähtutud filosoofilise 'asja' tegelikust tervikust, potentsiaalsest aktuaalsusest mis osutatab enamale, -- olemise vahetu tõdelusele, lihtsale, ise-enesesliku olemise teadmisele, -- filosoofiline reflektsioon mis ei tohtivat vältida määratletust (die Bestimmtheit) oma suunitletud tagasi-pöördumises substantsionaalsusesse kui kogu olemas-oleva päristiseimasse algusesse.

Filosoofiline rangus kui meetod (dialektika), mis säärasena ei vaja ei põhjendusi ega õigustusi kuna peab võimaldama näha Olemist ennast oma välistavas täiuses, --'Vaimu introspektsioon '...

Hegeli järgi just selline ongi (resp. - "peaks olema") filosoofia -- "teadus absoluutsest vaimust", mis nõnda mõistetud kui -- "ise-end mõtlev idee", ehk: "teadev tõde” (die wissende Wahrheit"), mis, käsitledes seda, -- "mis on", on samas ka kui -- "ajatu arusaamine asjadest” (zeitloses Begreifen der Dinge"). ¹

Eeldades "absoluutse teadmise" võimalikkust, määratledes seda kui Teadust – st.-- kui oluliseima ja kõrgeima teadmise täiust, saab autori käsitlusest absoluutne idealism sõna pretensioonikamas mõtteis.²

Ning millega siis otse paratamatusena kaasuma seadistatud Tõe progresseeruvalt kumulatiivne "ilmsiks-tulemise" viis; "tõe tõeline vorm" ei saagi nõnda jääda varjamatuks, kui vaadeldakse ennnast oma "vahetust eba-olemisest".

Sellega on ajastule pakutud ka uudset "jumala-suhet", mis aga mitte pelgalt "uskumine" enam, vaid kui -- 'teadmuse tõdelus', ("puhas vahetus"),-- tunnetatava paljususest sugenev oleva printsipiaalse samasuse kogemus.

Tõdemus (die Wahrnehmung), mis ise-enese teiseks-saamise vahendatuses on ainitises liikumises substantsionaalsuse, selle iseennast-kinnitavalt loova olemise suunas.

Vaid see vaatepunkt, mis paradoksaalsusesse rüütatult transtsendentaalsele osutav, söandabki üldse alles saada filosoofilise 'asja' alguse saamise kohaks.

Elulisest 'vajadusest' johtuv tarvidus, mis oma jätkuvuses ilmneb kui kestev ümberlükkamine, lausumiste puudulikkuse äratundmisest sugenev paradoks kui -- 'alguse eitamine', mis alles võimaldabki filosoofiat, asendades tedvuses pelgalt negatsioonides väljenduva vaimse arusaamise kui teadusega.

Protsess on korduv, "ühendava ületamise" kaudu üha täielisemale ilmnemisele viiv, mis arusaam seega lähtumas optimistlikust põhiveendumusest -- nagu ühilduksid vastandite ühtsuses nende positiivseimad komponendid, tekiks otsekui – "täielikum tõde" (,siit ka too hiliseimaid arusaamu põhjalikult kujundanud uskumine nö.- "immanentsesse progressi").

Ainsana olev Mõte aktualiseerub vastandite välistavas ühtsuses, heites kõrvale pelgalt empiirilise "mina"-teadvuse, absoluutne mõtlemine on kui mõte, mis "ärarippumatu" kogu suhtestatud-olemisest, olles vaid ise-endas ja ise-enese jaoks ning seetõttu ka võimalikult vaba illusoorsusest kogemuslikus antuses.

Vaimu fenomenoloogia, säärasena, kui Vaimu olemise moodus ja ilmsiks-tulemise-viis, ning samuti kui -- "absoluutse enese-väljendus" (,kuna alles väljendamise käigus saab Vaim "ise-endaks" ).

Kuivõrd aga "Vaim" ise-enesest vaid puhas mõte ("vahetu üldisus", ehk rikkalikuim vahetu teadmine), -- siis loomuliku teadvuse tasand oleks otsekui vastakuti-seatud (die Gegen-stand) "vaimse" olemise antusega , mistõttu saab fenomenoloogia nö.- "sisse-juhatama" vahendatud teadvuse ülendamist Teaduse vahetuks ilmsiks-tulemiseks.

Vastandatuse loogiline maatriks on ise-enesest arhailine, -- dialektiline, mille tuntud vorm, alates Hegelist, evimas ka teatud, religioossetki "metodoloogilist" lähenemist meenutavat, mispuhul -- väide eelneb selle tõestusele ning veendumuste kehtivust alles nö.- "tagantjärele kaitstakse", – nn.-- "teleoloogiline" loogika. ³

Lähtub säärane veendumus Hegeli loogikakäsitlusest üldiselt, -- loogika seatud osutama filosoofia tegelikule 'asjale' vaid pelgalt vahendaval kombel.⁴

Milline hoiak ilmneb juba ka "Absoluutse Vaimu" määratlusest, tähendavat see ju -- puhast mõistet, mis saab ise-endaks alles selle väljendamise käigus (, st. -- eneseteadvuse ühtsus mõistusliku tunnetusega, milles esimene siis avalduvat).

"Absoluutne Vaim " saab enesest teadlikuks alles inimeses kui ise-endas ja enda jaoks eksisteerivas subjekti ja objekti, mõtlemise ja olemise vastuolud ületanud "maailmamõistus", mis avaldub aga pelgalt (ja nö.vaid) -- "ühiskondliku antuse vormis"-- kuis just, (kui üldse!) "maailma mõeldakse", millega mõeldav absoluut "kogeks ise-ennast" kui teatavat ühiskondlikku nö.-"ühisvaimu" (Geist der Zeitalter ).

Ehk siis: arusaam, mis kaldub tähtsustama liialt problemaatilist "tervikut" kui saadust ja seda viimase (koostis-)osade arvelt, ja millega oldaks otsekui kaugenetud idealismi traditsioonilisest individualistlikust suunitletusest. ⁵

Eeltoodust tulenevalt, -- silmatorkav on säärasele käsitlusviisile omane, mõneti "pragmaatiline" suunitletus, kui teatud erilise meelestatuse väljendus, mis pigem kui aina "põhjendaks", miks 'peaks' olema nii ja mitte teisiti...

Võtta siia näiteks või too tuntud lausumine "Õigusfilosoofia" eessõnast: "Was wichtig ist, das ist wirklich; und was wirklich ist, das ist vernüftig." ⁶ -- Mõistetavus seatud kriteeriumiks nii tõelisuse kui ka tõsiselt-võetavuse üle otsustamaks.

Idee, mis, veidi teises vormis küll, kohatav juba ka "Vaimu fenomenoloogias", ja millega näib olevat sihiks-seatud põhjendada otsusekindlalt "mõistus-päraseks" kogu mõeldav üldisus tervikuna, appelleerides seejuures vaheldumisi nii "tervele mõistusele" ( loogika-reeglid!) ja samas ka -- lausa otsestele müstifikatsioonidele.⁷

Seega: optimistlikust põhi-eeldusest lähtuv nö.- "ise-eneseslik olemasolemise teadmine", ning viimasest otseselt tulenev igati "ökonoomne" orientatsioon edasist teotsemist, selle tulemeid, silmas pidades, (ja nõnda pigem "deviis" kui reflektsioon).

Filosoofia säärasena, kindlasti, opurunistliku "tegelikkusega kohanemise" näiteks 'par excellance', – püüdes pelgalt: "... mõista seda, mis on ...", olemaks: "tõeline tegelikkuse-tunnetus", saavutamaks mõnusat rahu... ⁸

Arusaam, mis lähtub Vaimu kui "enese-teadvuse" ja mõistusliku tunnetusega ühtsusest, milles "vaim" avalduvat, ja mis seetõttu olevat ka -- üha süvenevas "teadlikuks saamises" tõstetud pea -- "absoluutse teadmise" tasandile, kus, -- kõik näivad vastuolud ületatuna saavuatatakse -- "kahtlustest vaba olek"...

Visioon maailmast kui "Absoluutse eneseväljendusest", kuivõrd alles väljendamise (,täpsemini: "vastu-peegeldumise",) käigus saab Vaim tõeliselt olevaks, "ise-endaks", ja millega on tõdeluse vormumine seotud enese-teadvuse avaldumise antuse külge.

Viimane on aga ka lihtsalt: "enese jaoks ise olemine", (kuna ka "subjekti-sisene liikumine" viivat lõpp-tulemusena "absoluutselt tõsikindlale teadmisele"); ehk siis Hegeli "mina"-kontseptsioon, mille kujunemise käigus samuti (skemaatiliselt) eristatav vastakate staadiumite triaad: stoiline (e. abstraktne), skeptiline ja nn.- "õnnetu" (e.- "negatiivne") eneseteadvus. ⁹

Viimane tasand on võrdsustatud religioossusega, ning samuti, -- oma konfliktsuse määra tõttu! -- negatiivne eneseteadvus ka kui iga loomingu vältimatu eeltigimus, mille dialektilisest eritlusest siis kasvab loosungina välja nõudmine nö.- "aktiivse maailmasolemise" järele.

Vastandumine skaalal: mina-üldisus on Hegeli käsitluses samuti küllalt kesksel pjedestaalil. Ja seda ka põhjendatult, kuivõrd kogu objektiivselt "tõena võetav", teadvuse tõdemus (die Wahrnehmung), -- olevatki ennekõike kui: "ise-enese teiseks-saamise vahendatus"; seda nii "vertikaalsel" (subjektiivne--absoluutne) kui ka "horisontaalsel" (mina --"mitte-mina") tasapinnal.¹⁰

See tähendab: indiviid alles nö.- "loob" oma "mina tegelikkuse" teises (nii teises indiviidis, samuti ka: "Teises" kui kollektiivis); õieti on see liikumine (die Bewegung) mõistetult kahetise suunitletusega, st. – tegemist on küll nö.- "ühe-poolse aktiivsusega", aga sellega kaasub teatav nn.- "topelt-effekt", mis rõhutab Hegeli kogu käsitlusele omaselt tihedaimat seostatust "mina-üldisus" skaalal.

Vastandatusest sugenev relatiivsuse tõdemus saab mõistetud kui teadvuse kvalitatiivne tõus, sest: kui objekt ei ole mitte millegi suhtes siis seda lihtsalt ei ole.

Hegeli järgi vaid Mõistus kui Vaimu (absoluutne) eneseväljendus on vaba kogu relatiivsusest, kuna tõeline mõistmine tähendavat just vastandite haaramist nende ühtsuses, millega kaasuvat vältimatult ka isoleeritud individuaalse eneseteadvuse purustamine.

Tollest keskseimast vastandatusest, sellest tulenenud "kvalitatiivsest hüppest" (mis ilmselt väljendubki siis loosungina: "aktiivne maailmas-olemine"), kasvab otseselt välja ka kogu Hegeli nn.- "moraalifilosoofia", mida võiks (kuigi ei tarvitse!) iseloomustada kui eriti "paindlikku" elik tolerantset ja samas, ootamatult ka jäigalt postuleerivat; siingi rõhutatud relativistlikku suhtestatust.¹¹

Eelnevast omakorda tulenevad vaated ühiskonnale (kui "Teisele"), üksikisiku kohast seal, jaatades erinevaid ühiskondlikke institutsioone -- Riiki ja Kirikut, -- kuivõrd: iga "mina" tegelikkus peab olema seotud ühiskondlike seadustega kuna vaid nõnda väljendub üldiseim korrastuslik printsiip (die Bildung), mis kujundab ajaloolise tegelikkuse.

Üldiselt: Hegeli ühiskonna-käsitlus on hilisemate sulest saanud kõikse karmima kriitika osaliseks, kuivõrd selles on nähtud varjatud pürgimusi totalitaristlikule ühiskonna vormile nö.- "teoreetilist vundamenti" luues, täites sellega tollase Preisi riikluse "ideoloogilist lünka". Millega seoses tekkivat küsimus kuivõrd on Hegel otseselt vastutav hilisemate anti-humanistlike idealoogiate kujunemises.

Kohase näitena sobib siia K.-R. Popperi hinnang: "Kui raske ja samas kui tähtis on jätkata Schoppenhaueri poolt alustatud võitlust selle sisutu sõnade-tegemise vastu. /.../ Meil tuleks vähemalt uut sugupõlve aidata vabaneda sellest intellektuaalsest pettusest, mis on vahest tähtsaim, mida tsivilisatsiooni ajaloos kohata võib. /.../ Hegeli farss on juba teinud piisavalt kahju. Meil tuleb peatada selle edenemine... /.../ selle hinnagagi, et määrime ennast sellesse skandaalsesse asja puutudes, mis paljastati juba saja aasta eest." ¹²

1 "Philosophische Wörterbuch", Leipzig'71, Band1., Herausg. Klaus/ Buhr; S.239, 473, u.s.w.

2 Vaja lisada , et selline interpretatsioon Hegelist omane üldiselt just nö.- "õpiku-laadsetes üllitistes". Hegeli "Phänomenologie des Geistes" võimaldavat aga ka "teistsuguseidki tõlgendusi"... Näiteks nii: -- "Seal samastab Hegel puhta idealismi subjektiivse idealismiga, mille tõde seisneb selles, et ta hoomab kõike vahetult ise-endana. Idealismi sisuks mõistuse tasandil on sel juhul üksteisega kooskõlas olevate ideede (kategooriate) süsteem, millest tegelikkus, ehk absoluut puudub. Absoluut puudub temast just sellepärast, et ideede süsteem moodustub kõigest idealistliku reaalsuse, mis ei ole see, mis tegelikult on ." / Seevastu oma "Ajalooteaduses" selgitavat Hegel, et ideaalsed kategooriad viiakse ellu inimeste tegevuse vahendusel. // Tõnu Viik : "Hegel ja Heidegger : mõtlemine Asjast enesest " , Eesti Humanitaarinstituut, loengusari kevadsemestrist 1994. // Ometigi Hegel väitnud nt., et: "Jede Philosophie ist wesentlich Idealismus oder hat derselber wenigstens zu ihrem Printzip." // "Wissenschaft der Logik", Band1., Werke5., Frankfurt a/M '90, S.172 // Veendumus kajastamas 19. saj. üldisi arusaamu 'par exemple'; siit nt. ka Schoppenhauer'i , (kes ometigi lähtumas pessimistlikust gnoseoloogilisest seisukohast , mis tähistab pigem subjektivismi kui idealismi,) poleemika Hegeliga. // Vrdl. : "Die Welt als Wille und Vorstellung", Bd.2., S.3-19, 34-40.

3 Kuigi , -- kohati ka risti-vastupidi: Hegel räägib ka sellest, et tõde saab mõistetavaks alles kogu süsteemi esitamisel, maailma kui protsessi täielikul aktualiseerumisel ilmnevad selle ülimad ajaloolised seadumused (vrdl. Hegeli nn.-substantsionaalsus, st.- jääva olemuslikkuse astet idee arenemises), mis siis tulevat võtta aluseks "konstruktsioonile", mis peab seletama maailma tekkimist olemise mõistest , -- so. -- ajaloo-filosoofiline üldistus 'ad absurdum', mis aga, säärasengi, aluseks nn. "historitsismile" selle tänaselgi kujul.

4 Hegeli loogika-käsitlust on kritiseerinud nt. Vl. Solovjov, kelle järgi olevat "Loogikateaduses" arendatud mõistete analüüs ühekülgne, kuna olemine küll sisaldab endas abstraktseid kategooriaid aga olemine ise ei ole vaid "mõistuslik kategooria" . // Solovjov: "Esiteks väidab Hegel, et igasugune antud tegelikkus on kindlasti määratletud loogiliste kategooriate poolt /mis/ tekitavad mõisteid /ise-arenemise teel/. Kui aga omaette võetud mõistel pole sisu, on see tühi sõna /see-tõttu/ ei ole Hegeli loogikal mingit reaalset tähendust, mingit tegelikku sisu... /See on´/ mõtlemine, mille käigus midagi ei mõelda." // A.Lossev: "Vl.Solovjov", Tln.'84, lk. 182-187.//

5 Hegeli filosoofia säärane suunitletus andis kaasaegsele, – S. Kirekegaardile alust kriitikaks, viimane kasutas Hegeli käsitlust tähistamaks terminit -- "essentsialistlik" – st.- õpetus abstraktsest olemusest, mida tunnetatakse mõistuse abil. Seega käsitlus, mis lahustab indiivdi üldistes seaduspärasustes, eksistentsiaalse olemise ohverdamine üldisuse kui potentsiaalse aktuaalsuse nimel.

6 H.-G.Gadamer: "Philosphisches Lesebuch", Band3.; sealt: Hegel : "Grundlinien der Philosophie des Rechts", Vorrede, S. 104.

7 Hegel : "Phänomenologie des Geistes", /1807/, Werke3., Frankfurt a/M'89. -- Nt.-- " So ist also die Verständigkeit ein Werden und als dies Werden ist sie Vernüftigkeit." (S. 54.), millest nö.- "otseselt järeldumas" ka "pragmaatiline toimimisviis" igal üksikjuhul ja eraldi: "Das Bewusstsein will sich nicht mehr unmittelbar finden, sondern durch seine Tätigkeit sich selbst hervorbringen. Es selbst ist der Zweck seines Tuns." ( S.261 u.s.w.)

8 A.Schweitzer: "Kultuur ja eetika", Tln.'84, lk.182-187.// Käsitlus rõhutab Hegeli historistlikke momente, lisaks kriitikat nö.- "konstrueerituse" aadressil.

9 Skeptiline eneseteadvus saavutatakse stoilisuse ületamise teel, mis võrduma seatud nö.- "iseendast vöördumise" protsessiga, mis teostub läbi korraldatuse/korrastatuse ( die Bildung = ka: haridus), termin tähistab ajalooliselt kujunenud tegelikust, mil primitiivsete eluavalduste vastane iseloom)). // Skeptiline eneseteadvus on kriitiline, ratsionaalne lähenemise viis, mis oma konsekventse lõpuni-arendatuse taga peaks põrkuma kogu mõtlemisele olemuslikult seatud piiridele . // "Phänomenologie ...": "... der Skeptizismus, der in dem Resultate nur immer das reine Nichts sieht." /S. 74.// Nn.- "õnnetu" enese-teadvus nt. -- " ... eine auf sich und ihr kleinen Tun beschränkte und sich betrübende Persönlichkeit. " /S.174 u.s.w.//

10 Hegel : "Phänomenologie ...”: "Das Selbstbewusstsein erreicht seine Befriedigung nur in einem anderen Selbstbewusstsein. /.../ Es ist ein Selbstbewusstsein für ein Selbstbewusstsein. Erst hierdurch ist es in der Tat; denn erst hierin wird für es die Einheit seiner selbst in seinem Anderssein ./.../ Das Selbstbewusstsein ist an und für sich ." / S.144-146/

11 Hegel : " Phänomenologie ...": "So geht die absolute Freiheit aus ihrer sich selbst zerstörenden Wirklichkeit in ein anders Land des Selbstbewussten Geistes über. Es ist die neue Gestalt des moralischen Geistes entstanden." // S. 441. usw. //

12 K.-R. Popper: "Avoin yhteiskunta ja sen viholliset.", Keuruu'74, lk.313-379. // Popper kritiseerib hävitavalt antud teoses nii Hegeli filosoofilisi kui ühiskondlike vaateid, väljendades oma suhtumist nt. sõnadega: " Hegeli filosoofia on just seda, mida rahvalik eelarvamus usub filosoofia üldiselt olevat. See teab kõike kõigest /.../ Hegel esitas samaaegselt nii riigi kui jumala kaitsekõne .../.../ Hegeli teostatud mõistuse, vabaduse, võrdväärsuse ja teiste avatud ühiskonna ideede võltsimine." /lk.391/ Hegeli käsitlus olevat "hüsteeriline historitsism", mille aluseks on "intellektuaalne ebasiirus" /lk. 365-370/ Hegeli suhtumist sõna-vabaduse tunnustatud nõudmisesse on vahendatud tsitaadiga: " Riigil on üldiselt /.../ enda otsustada, mis on objektiivne tõde" / lk.331/, lausumise tagamaadena nähtakse siin "parteipoliitilisi" ajendeid. // "Hegeli ajaloolise totalitarismi sõnum: "riik on kõik , inimene ei ole midagi."" / lk.320/, etc.