G. Vattimo & „The aplogethic Nihilism“ //
„Die apologetische Nihilismus“. // „Apologeettinen nihilismi“.
Järgnevale on võetud aluseks Gianni Vattimo
artklid, põhiliselt tema 1991 a. ilmunud "Nihilismi
apoloogia", samuti ka "Nihilism ja postmodernsus
filosoofias" (esmakordselt ilmunud 1984).
Lisaks neile, oponeerimaks -- Guido Albertelli "Gianni
Vattimo nihilismi apoloogia" aastast1995 (e.k.-"Akadeemia"
7/1995 ,lk.1434-1482).
Ülevaade on koostatud lähtudes vaatekohast, mille
järgi ka nt Vattimo ise ( nagu viimase järgi ka nt.
Heidegger ) on "tagasipaigutatav" Nietzsche poolt
tõstatatud nihilismi saamise/toimimise protsessi. St.- mitte
järgida Vattimo tõlgendust Nietzschest (kus see ei ole just
vältimatu), vaid proovides tõlgendada Vattimot võimalikult --
"Nietzschet järgides."
Nietzsche käsitlusest lähtuma seatult on järgnev
tõlgendus kindlasti fargamentaarne, -- kuna Nietzsche lähenemist
iseloomustamaks just asüstemaatilisus, sellest tuleneva kohatise
nö. - näilse vastuolulisusega, -- ja samuti sellega ka
pürgides ületama paradoksaalset stiili kammitsevaid
reeglipärasusi.
Alustuseks püüda määratleda Vattimo positsiooni
nietzscheliku nihilismi suhtes. -- Selleks on järgnevalt
käsitletud pikemalt üht Vattimo poolt toodud tsitaati
Nietzschelt. --
--
Vattimo tsiteerib oma asukohta märkides Nietzsche "täieliku
nihilisti" kujundit, mis toodud
Wille zur Macht'i
algusest ja lahtiseletatult märgib – "situatsioon, kus
inimene veereb keskpunktist välja
x-suunas."
("Nihilismi apoloogia", lk.1434).
Vattimo viitab siinkohal Nietzsche definatsiooni
sarnasusele heideggerliku "nihilismi" määratlusega,
millega aga otsekui -- "libisetakse" eeltoodust üle,
kuigi antud definatsioon on Nietzsche positsiooni piiritledes
keskse tähtsusega.
Kasutatud "keskpunkti" kujund nimelt mitte
märkimaks "iseenesest antud" v. alustavat positsiooni
vaid kui teatud vahe-(lõpp-?-)etapi asukohta, mis pigem, --
alles saavutatav.
Võimalikud vähemalt kaks tõlgendust. Ühelt poolt
võib "keskpunkt" tähistada "hinnangulisele
maailmale" e. tavapärasele (millega ei ole mõeldud ainult
nö.- "teistele omast", vaid üldiselt tava- v.
Harjumus-pärast) -- omast keskse legitiimsuse (kui nt. absoluutse
"mõõdupuu") "asukohta", missugusest "kohast"
siis 'täieliku nihilismi' toimumise läbi -- "välja
veeretakse".
Teisalt
on võimalik ka eelnevale mõneti vastandlik tõlgendus, --
nietzschelik
'keskpunkt'
ei tarvitse kokku langeda tava-legitiimsuse harjumuspärase
"keskmise punktiga". On rohkem tõenäoline, et see
tähistab pigem nö.- "nihutatud keskpunkti", mida võiks
iseloomustada lausa tava-legitiimsusele vastanduvana.
Nii
võib Nietzsche 'keskpunkti'-kujund
tähistada hoopis olukorda kus säärane "stabiilsuse
kese" üle-üldse puudub. -- So. -- 'keskmeta',
jumalata maailma, -- seega midagi ebastabiilset ja kaootilist, mis
vastandatud nö. -- "tsentraliseeritud" e. absoluutse
legitiimsuse "keskpunkti"-sidusale maailmapildile.
Nietzschet tsiteerides: "See astraalne
korrastatus, kus me elame on erand /mis/... on teinud võimalikuks
erandite erandi: orgaanilise elu tekke.../.../... Üldiselt
loomuselt seevastu on maailm igikestev kaos... /.../ ...seal ei ole
ei korda, vormi, ilu, tarkust, /so.-/...esteetilised
inimlikustamised, mis sisaldavad juba 'hinnangut'. Aga kuidas
saaksime taunida v. hinnata kõiksust! / Mingi esteetiline v.
moraalne hinnang ennekõike, -- ei puuduta seda!“ (Die Fröhliche
Wissenschaft §109).
Selline
'keskpunkti'-tõlgendus
seostub ühe teise Nietzsche puhul "keskse punktiga",
-- nimelt küsimusega Nietzsche "autonoomsusest". --
J.Habermas on nimelt väitnud, et Nietzsche ja Heideggeri näol
on tegemist "autonoomsete mõtlejatega".
Vähemalt esimesena mainitu puhul peaks see
esmapilgul näima üllatav. Seostatakse reeglina Nietzschet
eriti taunivalt just nt. "teiste kritiseerimisega“,
sellega lahterdades mainitud autor nn.- "ühiskonnakriitikute
" rohkearvulisse kilda.
See Nietzshe puhul silmatorkav "negatiivne
teistele suunatus" näib aga pigem olevat ainult näiline,
-- tuleb nõustuda Habermas'iga, et Nietzsche oli (ja on)
tõepoolest pigem "autonoomne mõtleja."
Mida
see tähendab? -- Seostuvalt nietzscheliku 'egoismi'
mõistega, tundub, et Nietzsche väline "teistele suunatus",
-- piirdub hoopiski nö. -- "ise-enesega".
Näiv vastandamine, -- "mina" ja "teised"
-- piirdumas nõnda justkui esimese poolega, -- on "mina"-pildi
sisene.
Selleks,
et eristada primaarsemat 'ise'-t
"endas",
kasutab Nietzsche vastandamiseks fiktsiooni "teised", --
seda selleks, et võimaldada eristada autonoomsemat osist, -- nö.
-- 'ise'-t "mina-pildi" perifeersematest osistest.
Seda
visiooni selgitada püüdes, seda metafoorsemalt ümber-öeldes --
destilleerimaks 'iset'
"endast",
mis ei ole ainult "enese"-kujundamine v. Vormimine, -- (on
küll tinglikult, -- "protsess",) -- vaid pigem kui
'vääristamine'...
--
Täiendades
"metafoorset pilti"-- kui lihvitud 'vääriskivi',
mille iga tahk peegeldab valgust eri nurga alt. Luues nüansside
paljususes terviklikuma kujundi.
Kusjuures, -- ükski "tahk" ei väljenda selle
"vääriskivi " nn. "olemust", ega tee seda ka
"tervik" kuidagi "õigemini" v. adekvaatsemalt.
Tervikpilt on samuti kui üks
'nuance'i,
-- tõlgenduse võimalus...
Paradoksaalsus,
näiv vastuolulisus nõnda mitte ei "õõnesta"
Nietzsche käsitlust, vaid anab tunnistust käsitluse ulatusest,
-- 'horisondi
avarusest'...
Sarnaselt
on võimalik – ehk saavutatavast -- nietzscheliku 'keskpunkti'
tasandist "välja veereda" vaid --
X-suunas...
St. -- "suunda" saab vihjamisi-eksitavalt
viidata vaid paradoksaalsel kombel. Kindlasti ei ole nt. tegemist
"edasi-suundumisega" (samuti mitte tagasi, üles v. alla).
Seetõttu
on kasutatud
X-suund
isegi väga täpne, -- hinnangulisusest hoidudes on ära märgitud
teatud "teisenemise akt". Kuna paradoksaalsel moel see
siiski tähistab mingit "olukorra muutust", isegi väga
kardinaalset,---
---
'hüpet' --
mida ei ole aga võimalik kirjeldada nt. kvalitatiivsete v.
kvantitiivsete kategooriate kaudu.
Ehk kujundlikult ümber-öelda proovides, -- 'keskpunkt' kui
nihilismi(ks) saamine
"maailma sees", -- suundudes aksioloogilisusest
väljapoole, siis sellest "punktist" omakorda väljas
-- on kui – 'tundmatu',
--
ollakse justkui "maailmast väljas"...
Viimati
kirjeldatul on kokkupuute-punkte Heideggeri käsitlusega: "lasta
olemisel kui oleva aluspõhjal (Grund)
langeda", et "hüpata" tema "põhjatusse"(Ab-grund),
("Nihilismi
apoloogia", lk.1443).
Antud
Nietzschele "tagasiviitav" tõlgendus 'keskpunkti'
kujundist ja sellest -- "suunitlematult", -- isegi mitte
"välja"-suunduv teisnemine -- tähistavad omakorda
olulist erisust Nietzsche suhtestumises nihilismi mõistega.
Nimelt kutsus Nietzsche pidevalt üles "nihilismi
ületama", mõeldes selle all ajastule üldiselt omast
nihilismi, mis võrdub dekatentsiga ja millele on vastandatud
"täieliku nihilisti" kujund.
Tundub,
et sellega seostuvalt märgib 'keskpunkti'-kujund
otsekui nüansi-võrra passiivsemat (destruktiivsemat/reaktiivsemat)
nihilismi tasandit, mis enam tavavastandumise-sidus ja mida
omakorda võimalik 'ületada' -- aktiivse jaatuse
lõpetavas(-alustavas?) 'hüppes'...?
Vahest selgemini väljendatav, kui tõmmata "eristav
joon" 'täieliku nihilisti' ja pelgalt nn. "nihilismi
"vahele. Vattimo väidab nt., et "Nietzschele on kogu
nihilismiprotsess kokkuvõetav Jumala surmaga või ka "kõrgemate
väärtuste" väärtusetustumisega" ("Nihilismi
apoloogia", lk.1435).
-- Tundub nõnda, et mainitu ei tähista niivõrd
"Nietzschele omast" kui just "ületatavat nihilismi",
mis ajastule üldiselt omane.
Nietzsche suhtestumas säärasesse nn. "nihilismi
" -- ehk kui pelgalt "lähte-pinnasesse" -- on
selleks sobilik, kuna asub (osalisegi) nö. -- "aksioloogilise
ebastabiilsuse " tingimustes.
Oma essees "Nihilism ja postmodrnsus
filosoofias" küsimärgistab Vattimo aga "ületamise"
püüdluse kui pelgalt postmodernsusele omase
taotluse.(lk.1445).
Toetudes
Nietzsche Unzeitgemässe
Betrachtungen
teisele osale, näitab Vattimo veenvalt (post)-modernsele
lähenemisele omast pingutatud "ületamise" ja üha
jätkuva "uudsuse"-püüdu, mis moodustab otsekui
"suletud ringi" millel tegeliku loovusega vähe ühist.
Nietzsche on viimatimainitud teoses (1874 aastal)
näidanud, et see tuleneb modernsusele omasest "liialdatud
ajalooteadlikuse" mõjust, mis suubub üle-üldisesse
epigoonlusesse. Ületamise, kui modernsuse sisese kategooria
kaudu ei saa Vattimo arvates määratleda väljapääsu
modernsusest.
Üheks Nietzschele iseloomulikuks lahenduseks
olevat (tema hilisemates teostes) katse pääseda välja
"ületamise nõiaringist" sellele omaste
(alg-)tendentside radikaliseerimise kaudu. ("Nihilism ja
postmodernsus...", lk.1446-1447).
Nimelt
kui Nietzsche (Vattimo järgi) oma varasemates teostes veel
otsekui peaks võimalikuks nö. - "ületamise "
'ületamist'
(-seda nt.
kunsti ja
eriti
('oma)-müüdi'
kaudu), mis on otsekui "tõelisemat"-nõudes veel nö.-
"hinnangulisuse -sisene, siis oma hilisemates teostes jõuab
Nietzsche aga
ka
kõrgeimate väärtuste eitamiseni.--
-- "Nõnda ei ole näiteks mingit alust
oletada "tõde" kõrgemaks "ebatõest"...
Sellele
seisukohavõtule on leida rohkelt kinnitusi Nietzsche teosest
"Die Fröhliche Wissenschaft" -- "Teadlikus
näivusest... /.../ ärgata äkki keset unenägu aga vaid
sellesse teadlikkusse, et nähakse
und...
/.../ ... ja et ma pean
seda jätkama, et vältida hävingut: nõnda nagu uneskäijal
tuleb üha jätkata oma und, et ta ei kukuks.“
/Mis
on näivus?/ -- „See ei ole kindlasti mingi "olemusliku"
vastand. /Näivus
on/ -- et kõikide nende kuutõbiste hulgas on ka 'teadlikul'
jätkata tuleb... /.../ -- seda selleks, et üldine 'unenägu
saaks jätkuda'..."
(-- §44, vt. Ka §35, 44, 90, 110, 151 „Die Fröhliche
Wissenschaft“).
G.Vattimo:
"Nietzsche järgi võib modernsusest välja pääseda
just tänu sellele nihilistlikule
järeldusele. Et tõemõistel pole enam kehtivust ja
alus ei
funktsioneeri enam, kui on kadunud kogu alus usuks
alusesse" ("Nihilism ja postmodernsus...", lk.1448).
Antud järeldus on tehtud aga juba Nietzsche
hilisloomingu põhjal ja nagu käsitletava autori puhul ikka
tuleks rõhutada, märgib üha teisenevat nägemust 'asjast', --
millest annaks tuletada, -- kui selleks on tahtmist, --
kriitilisema järelduse Nietzsche ja (post)modernsuse vahelistest
seostest. Teisalt aga -- "ei tarvitse"..., kuna -- see
on Nietzsche "täiesti süsteemivaba süsteemi" sisene
"loomulik vastuolu".
Vattimo jätkab küll (viimasest viitekohast)
järeldusega, et Nietzschel siiski miskitmoodi õnnestus justkui
"nõiaringist välja -murda".
Vattimo
järgi märgib Nietzsche 'igavene
taas-tulek' (ewige Wiederkehr des Gleichen) -- "ületamise
ajajärgu" lõppu, st -- ajajärgu lõppu, kus olemisest
mõeldi märgi novum
all ,mis võimaldab Nietzschet "apologeerida"
defineerimata jäetud "postmodernse filosoofia"
alusepanijana.
Eelpool
oli Vattimo aga öelnud, et "sellepärast ei suudagi
Nietzsche /.../ ... teises ajakohatus vaatluses kujutleda
väljapääsemist modernsusest... /.../ ... vaid pöördub selle
asemel müüdi
ja kunsti poole." ("Nihilism ja postmodernsus...",
lk.1447).
--
Ja avastab järmisel leheküljel "väljapääsuna"
Nietzsche ühe tuntuima
'oma-müüdi' –
asjade, olukordade, mõtete --
igavesest taas-tulemisest --
Nietzsche ühe õige suurejoonelise visiooni, mis tähendab ka seda,
et "uudsus" on põhimõtteliselt välistatud!
Muidugi, siin tuleks ilmselt küsida kuivõrd
"järgib" Vattimo Nietzschet, -- kas kuni
"vastuolulisuseni"?
Essees "Nihilismi apoloogia" (lk.1439) heidab Vattimo
Nietzschele ette nö.- "glorifitseerimist", -- st. --
olles tunnistatnud nn. "tõelise maailma" fiktiifsust,
võetakse ja omistatakse
täiesti
teadlikult
mõnele selle fiktiivse maailma osisele nö. -- tinglik
kehtivus; rõhutades, -- tehes seda
valikuliselt
ja tehes seda 'ise'
-- ise endale müüte luues...
Tegemist on siinpuhul nüansi-erinevusega, --
Nietzsche oma-müüdid ühest küljest ei tähenda "uusi
v. kõrgemaid v. algupärasemaid väärtusi", sest need ei
tähista mitte nt "tõdesi kõigi jaoks ja igal ajal".
Teisest
küljest, --
'müüt'
kehtib kui ülim see tähendab -- 'loodud'
väärtus;
-- võibolla just "tinglik müüt" on mingis erilises
mõttes 'ülim'
(võimalik) -- selle pärast, et on, -- ainult 'tinglik',
fiktiivne, -- ja ometi -- kehtiv...
Tegemist on ilmselt katsega üritada kirjeldada väga
"raskesti kirjeldatavat" -- kõigest hinnangulisest vaba
olla tahtmist.
Fiktiivne maailm ei ole "tõesem" ega
"vääram" kui nö.- "oma-mütoloogiline maailm".
Viimase
kuulutaja arvab (usub, loodab) end olevat lihtsalt ilma igasuguse
"mõõdu-puuta" ja kuivõrd "hinnangutest vaba(m)",
-- siis ehk -- 'avaramas'
maailmas...
Vahest
tõsti pole selline kohatine "müstifitseeriv"
tõlgendus Nietzsche puhul alati õigustatud, aga on võimalik
viidata (tsiteerdeski) olulisele erinevusele, kus ühelt poolt --
"kõrgemad väärtused" kehtivad "ise-enesest"
ja (rohkem v. vähem) tõsikindlalt ja teisalt, -- kehtivad ainult
'otse-kui'
(als ob)
"kõrgemad väärtused", -- keskse tähendusega ja ilmselt
mõneti "ketserlikult" kõlav väide siit, -- neil
ei ole midagi ühist...
Nii-öelda "kõrgemate väärtuste" ennistamiseks v.
uuendamiseks pole enam mingisugustki 'vajadust'...
See on isegi välistatud, kuna neid ei tarvitse enam "ära
tunda"... -- nt. "kõrgematena" siis.
Fr.
Nietzsche: "Kõrgemad
väärtused" on enne-kõike -- väärtusetud...
Vattimo käsitluses saabki just sellest kõrgemate
väärtuste ülearususe rõhutamisest alguse täielik nihilism.
("Nihilismi apoloogia", lk.1439-1441).
Ja
jätkab samas, tuues paralleele Heideggeriga: 'tõeline nihilism'
Nietzschel mõistetav ligikaudu "samas tähenduses nagu
avaldub
Sein und Zeit'is
olemine surma poole ning seda vastuvõttev ettekäiv otsustavus
võimalusena, mis teeb võimalikuks kõik teised võimalused, mis
moodustavad eksistentsi -- seega siis ka maailmasunni teatud
ületamine, mis asetab võimalikkuse tasandile kõik, mis esineb
reaalse, paratamatu, lõpliku ja tõesena." (samas,
lk.1441).
G. Albertelli oma artiklis Heideggeriga
"kooskõlaliselt" -- "Mõtlemise sooritamine nõuab
üht sammu tagasi, mis olemise, tõe, ja mõistuse vääramatut
loomust tühistades avaks tee võimaliku, juhusliku, eventuaalse
poole." ("Giovanni Vattimo nihilismi apoloogia ",
lk.1463). -- Nõnda tühistatu kehtib vaid "ajaloolises
mõttes", -- võimalikult neutraalselt, -- "kui kogemuse
konfiguratsioonid, sümboolsed vormid, mis on elu jäljed, olemise
ladestused..." (samas, lk.1464).
Albertelli järgnevalt "rehabiliteerimas"
Vattimot eeltoodud Nietzsche 'müüdi'-kujundi tõlgendamisel,
nimelt olevat Vattimo mujal selgitanud, et Nietzsche 'täieliku
nihilisti' kujundi mõistmisel vaja silmas-pidada sellega seotud
"remüstifikatsiooni" tendentsi, st. -- "...et
"täielik nihilism" on valdkond, kus võimutahe näitab end
"kui kunst", st. -- korraga nii destruktueeriva jõu kui
ka üldise metafoorse loomena..." (samas, lk.1468-1469). Nõnda
taandub eelnev kriitika vaid teksti-sisesele vastuoksusele
viitamisele.
Küsitavam on Albertelli kasutatav, Heideggerile viitav
mõiste, nagu -- "languseontoloogia", seda just
vormiliselt, -- lähenemisena, mis viitab "olemise langusele"
kui "nõrgenemisele" -- kuna sõnaga "langus" on
juba märgitud nö.- "liikumise suunda" ja nõnda
viidatud "X-punkti" põhimõtteliselt märkimatule
"asukohale", ehk nietzschelikult: sellega kaasub juba
hinnanguline seisukoha võtmine.
Aga nimetades selle mõistega tähistatu ümber nt.
"langemise ontoloogiaks", jääb üle ainult nõustuda
Heideggeri määratlusega: "lastes olemisel kui alusel langeda"
(samas, lk.1470). -- St. -- olemine ei ole enam mõeldav millegi
"alust-andvana".
Nõnda
mõistetud "nihilistlik ontoloogia", mis vabastab olemise
järele küsimise 'aluse' "lõpp-raskest" koormast, luues
'alustava
võimalusena'
olukorra, kus üleüldine ebastabiilsus omandamas pea 'hirmu'-
äratavaid mõõtmeid.
-- So. eksistentsialismi lähtepinnas.
Eriti
just Vattimole omane, "olemise langusele-nõrgenemisele"
osutav seisukoha-võtmine seotud sama autori pea "tunnusomase"
mõistega nagu "pieteedi-tunne", --varemete
vastu...
Mis mõeldud tähistamaks olukorda, mis kaasub
"mõtekuse lõpuga", -- mil lakatakse osutamast
"üldkehtivaile väärtustele", Jumalale,
südametunnistusele, vms.
See
ei ole aga "olemise asukoht". -- Tuleb nõustuda
Albertelli arusaamaga, mis on toodud tema artikli alguses, -- "on
vastuvõetamatu või täiesti lootusetu esitada "nihilismi
apoloogiat". Nihilism paneb end maksma absoluutse hädana,
tühjusena,
mis tuleb eelisjärjekorras täita, -- millegi sellisena, mis tuleb
absoluutselt ületada."
"Apologeetiline" nihilism on isegi midagi
välistatut ja eriti "kohatu" seostades seda Nietzschega.
Piisab täiesti, kui rääkida nihilismist mitmuses, eristades
selles kardinaalselt erinevaid, -- isegi vastandlike, -- tasandeid.
Nõnda ei ole filosoofilise(ma)s nihilismis midagi
"apologeeritavat" -- viimane piirdub ainult mõiste
"nihilism" tavatähenduses -- nö. "õilistamisega".
Nihilism
kui kõike-hõlmav hirmu-äratav
'tühjus´ --
so.- tühja, "elamiseks võimatu ruumi" elamus...
--- ilmtigimata tuleb see siis järgnevalt, millegagi
täita...
Võimalus on mitmeid. Võib nostalgiliselt
tühistatut taga-igatseda samuti ka proovida ennistada
kaotsi-läinut uute siltide varjus. -- Püstitada uued, "õigemad"
väärtused, mis kehtivad "igavesti"...
Vattimo poolt esitatud võimalus kutsub üles
"pieteedi-tundele" varemete vastu. Paneb ette "püüda
elada neis varemeis", -- üleskutse, mis kõlab isegi õige
küüniliselt.
Vattimo: "Pieteet on armastus elava ja tema
jälgede vastu, -- jäljed, mis ta jätab ning mida ta kannab,
kuivõrd ta neid minevikust saab." (Albertelli,lk. 1479).
Säärases üleskutses pieteediks on, -- Albertelliga
nõustudes -- mõndagi ühist "passiivse estetsismiga"
(samas), -- see taandub varasema "varemete"
"parasteerivale" nautlemisele, mil teatud sentimentaalne
alatoon.
Vattimo
tuletab säärasest suhtumisest oma nn. "nõrga mõtlemise"
(pensiero debole)
ehk "nõrga ontoloogia" ja tõmbab võrdusmärgi selle ja
nietzscheliku 'täieliku nihilismi' vahele.
Pigem näib säärase "nõrga" lähenemise
näol olevat tegemist nö. -- "ebakonsekventse nihilismiga",
mis soovib teha mööndusi üldiselt aksepteeritava suhtes just
olulises – st. -- järelduste tegemisel.
Lisaks
sellele: kuivõrd Vattimo näib seostavat oma arusaama
Nietzschega, siis viimase puhul, -- alustava eristusena, --
reaktiivne, dekatentlik, -- so. -- "nõrk" nihilism ja
teisalt radikaalne, -- hävitav ja taas-loov, ehk "tugev"nihilism.
Vältimaks assotseeringuid kasutatud adjektiivide tavapäraseima
tähendusega, on Nietzsche teoses Die
Fröhliche Wissenschaft
rõhutanud, et mõisted "tugev" ja "nõrk"
kasutatud ainult tinglike tähisteina (§118).
Kokkuvõtvalt:
eelnevaga pole aga põrmugi ammendatud ei osaliselt vahendatud
kirjutised, ega ka ammugi mitte -- käsitletu teema. Pigem võiks
öelda -- sellega on teema "Nietzsche ja nihilism" nö. --
"enam-jaolt sisse-juhatatud"...
