Tuesday, February 26, 2013

G. Vattimo & "The apologhetic Nihilism". ("Die apologhetische Nihilismus.")

G. Vattimo & "apologeetiline nihilism"

G. Vattimo & „The aplogethic Nihilism“ // „Die apologetische Nihilismus“. // „Apologeettinen nihilismi“.
Järgnevale on võetud aluseks Gianni Vattimo artklid, põhiliselt tema 1991 a. ilmunud "Nihilismi apoloogia", samuti ka "Nihilism ja postmodernsus filosoofias" (esmakordselt ilmunud 1984).        
Lisaks neile, oponeerimaks -- Guido Albertelli "Gianni Vattimo nihilismi apoloogia" aastast1995 (e.k.-"Akadeemia" 7/1995 ,lk.1434-1482).
Ülevaade on koostatud lähtudes vaatekohast, mille järgi ka nt Vattimo ise ( nagu viimase järgi ka nt. Heidegger ) on "tagasipaigutatav" Nietzsche poolt tõstatatud nihilismi saamise/toimimise protsessi. St.- mitte järgida Vattimo tõlgendust Nietzschest (kus see ei ole just vältimatu), vaid proovides tõlgendada Vattimot võimalikult -- "Nietzschet järgides."
Nietzsche käsitlusest lähtuma seatult on järgnev tõlgendus kindlasti fargamentaarne, -- kuna Nietzsche lähenemist iseloomustamaks just asüstemaatilisus, sellest tuleneva kohatise nö. - näilse vastuolulisusega, -- ja samuti sellega ka pürgides ületama paradoksaalset stiili kammitsevaid reeglipärasusi.
Alustuseks püüda määratleda Vattimo positsiooni nietzscheliku nihilismi suhtes. -- Selleks on järgnevalt käsitletud pikemalt üht Vattimo poolt toodud tsitaati Nietzschelt. --
-- Vattimo tsiteerib oma asukohta märkides Nietzsche "täieliku nihilisti" kujundit, mis toodud Wille zur Macht'i algusest ja lahtiseletatult märgib – "situatsioon, kus inimene veereb keskpunktist välja x-suunas." ("Nihilismi apoloogia", lk.1434).
Vattimo viitab siinkohal Nietzsche definatsiooni sarnasusele heideggerliku "nihilismi" määratlusega, millega aga otsekui -- "libisetakse" eeltoodust üle, kuigi antud definatsioon on Nietzsche positsiooni piiritledes keskse tähtsusega.
Kasutatud "keskpunkti" kujund nimelt mitte märkimaks "iseenesest antud" v. alustavat positsiooni vaid kui teatud vahe-(lõpp-?-)etapi asukohta, mis pigem, -- alles saavutatav.
Võimalikud vähemalt kaks tõlgendust. Ühelt poolt võib "keskpunkt" tähistada "hinnangulisele maailmale" e. tavapärasele (millega ei ole mõeldud ainult nö.- "teistele omast", vaid üldiselt tava- v. Harjumus-pärast) -- omast keskse legitiimsuse (kui nt. absoluutse "mõõdupuu") "asukohta", missugusest "kohast" siis 'täieliku nihilismi' toimumise läbi -- "välja veeretakse".
Teisalt on võimalik ka eelnevale mõneti vastandlik tõlgendus, -- nietzschelik 'keskpunkt' ei tarvitse kokku langeda tava-legitiimsuse harjumuspärase "keskmise punktiga". On rohkem tõenäoline, et see tähistab pigem nö.- "nihutatud keskpunkti", mida võiks iseloomustada lausa tava-legitiimsusele vastanduvana.
Nii võib Nietzsche 'keskpunkti'-kujund tähistada hoopis olukorda kus säärane "stabiilsuse kese" üle-üldse puudub. -- So. -- 'keskmeta', jumalata maailma, -- seega midagi ebastabiilset ja kaootilist, mis vastandatud nö. -- "tsentraliseeritud" e. absoluutse legitiimsuse "keskpunkti"-sidusale maailmapildile.
Nietzschet tsiteerides: "See astraalne korrastatus, kus me elame on erand /mis/... on teinud võimalikuks erandite erandi: orgaanilise elu tekke.../.../... Üldiselt loomuselt seevastu on maailm igikestev kaos... /.../ ...seal ei ole ei korda, vormi, ilu, tarkust, /so.-/...esteetilised inimlikustamised, mis sisaldavad juba 'hinnangut'. Aga kuidas saaksime taunida v. hinnata kõiksust! / Mingi esteetiline v. moraalne hinnang ennekõike, -- ei puuduta seda!“ (Die Fröhliche Wissenschaft §109).
Selline 'keskpunkti'-tõlgendus seostub ühe teise Nietzsche puhul "keskse punktiga", -- nimelt küsimusega Nietzsche "autonoomsusest". -- J.Habermas on nimelt väitnud, et Nietzsche ja Heideggeri näol on tegemist "autonoomsete mõtlejatega".
Vähemalt esimesena mainitu puhul peaks see esmapilgul näima üllatav. Seostatakse reeglina Nietzschet eriti taunivalt just nt. "teiste kritiseerimisega“, sellega lahterdades mainitud autor nn.- "ühiskonnakriitikute " rohkearvulisse kilda.    
See Nietzshe puhul silmatorkav "negatiivne teistele suunatus" näib aga pigem olevat ainult näiline, -- tuleb nõustuda Habermas'iga, et Nietzsche oli (ja on) tõepoolest pigem "autonoomne mõtleja." 
Mida see tähendab? -- Seostuvalt nietzscheliku 'egoismi' mõistega, tundub, et Nietzsche väline "teistele suunatus", -- piirdub hoopiski nö. -- "ise-enesega".
Näiv vastandamine, -- "mina" ja "teised" -- piirdumas nõnda justkui esimese poolega, -- on "mina"-pildi sisene. 
Selleks, et eristada primaarsemat 'ise'-t "endas", kasutab Nietzsche vastandamiseks fiktsiooni "teised", -- seda selleks, et võimaldada eristada autonoomsemat osist, -- nö. -- 'ise'-t "mina-pildi" perifeersematest osistest. 
Seda visiooni selgitada püüdes, seda metafoorsemalt ümber-öeldes -- destilleerimaks 'iset' "endast", mis ei ole ainult "enese"-kujundamine v. Vormimine, -- (on küll tinglikult, -- "protsess",) -- vaid pigem kui 'vääristamine'...
-- Täiendades "metafoorset pilti"-- kui lihvitud 'vääriskivi', mille iga tahk peegeldab valgust eri nurga alt. Luues nüansside paljususes terviklikuma kujundi.
Kusjuures, -- ükski "tahk" ei väljenda selle "vääriskivi " nn. "olemust", ega tee seda ka "tervik" kuidagi "õigemini" v. adekvaatsemalt. Tervikpilt on samuti kui üks 'nuance'i, -- tõlgenduse võimalus...      
Paradoksaalsus, näiv vastuolulisus nõnda mitte ei "õõnesta" Nietzsche käsitlust, vaid anab tunnistust käsitluse ulatusest, -- 'horisondi avarusest'...
Sarnaselt on võimalik – ehk saavutatavast -- nietzscheliku 'keskpunkti' tasandist "välja veereda" vaid -- X-suunas...
St. -- "suunda" saab vihjamisi-eksitavalt viidata vaid paradoksaalsel kombel. Kindlasti ei ole nt. tegemist "edasi-suundumisega" (samuti mitte tagasi, üles v. alla).
Seetõttu on kasutatud X-suund isegi väga täpne, -- hinnangulisusest hoidudes on ära märgitud teatud "teisenemise akt". Kuna paradoksaalsel moel see siiski tähistab mingit "olukorra muutust", isegi väga kardinaalset,---   
--- 'hüpet' -- mida ei ole aga võimalik kirjeldada nt. kvalitatiivsete v. kvantitiivsete kategooriate kaudu.
Ehk kujundlikult ümber-öelda proovides, -- 'keskpunkt' kui nihilismi(ks) saamine "maailma sees", -- suundudes aksioloogilisusest väljapoole, siis sellest "punktist" omakorda väljas -- on kui – 'tundmatu', -- ollakse justkui "maailmast väljas"...
Viimati kirjeldatul on kokkupuute-punkte Heideggeri käsitlusega: "lasta olemisel kui oleva aluspõhjal (Grund) langeda", et "hüpata" tema "põhjatusse"(Ab-grund), ("Nihilismi apoloogia", lk.1443). 
Antud Nietzschele "tagasiviitav" tõlgendus 'keskpunkti' kujundist ja sellest -- "suunitlematult", -- isegi mitte "välja"-suunduv teisnemine -- tähistavad omakorda olulist erisust Nietzsche suhtestumises nihilismi mõistega.
Nimelt kutsus Nietzsche pidevalt üles "nihilismi ületama", mõeldes selle all ajastule üldiselt omast nihilismi, mis võrdub dekatentsiga ja millele on vastandatud "täieliku nihilisti" kujund.
Tundub, et sellega seostuvalt märgib 'keskpunkti'-kujund otsekui nüansi-võrra passiivsemat (destruktiivsemat/reaktiivsemat) nihilismi tasandit, mis enam tavavastandumise-sidus ja mida omakorda võimalik 'ületada' -- aktiivse jaatuse lõpetavas(-alustavas?) 'hüppes'...?
Vahest selgemini väljendatav, kui tõmmata "eristav joon" 'täieliku nihilisti' ja pelgalt nn. "nihilismi "vahele. Vattimo väidab nt., et "Nietzschele on kogu nihilismiprotsess kokkuvõetav Jumala surmaga või ka "kõrgemate väärtuste" väärtusetustumisega" ("Nihilismi apoloogia", lk.1435).
-- Tundub nõnda, et mainitu ei tähista niivõrd "Nietzschele omast" kui just "ületatavat nihilismi", mis ajastule üldiselt omane.
Nietzsche suhtestumas säärasesse nn. "nihilismi " -- ehk kui pelgalt "lähte-pinnasesse" -- on selleks sobilik, kuna asub (osalisegi) nö. -- "aksioloogilise ebastabiilsuse " tingimustes.
Oma essees "Nihilism ja postmodrnsus filosoofias" küsimärgistab Vattimo aga "ületamise" püüdluse kui pelgalt postmodernsusele omase taotluse.(lk.1445). 
Toetudes Nietzsche Unzeitgemässe Betrachtungen teisele osale, näitab Vattimo veenvalt (post)-modernsele lähenemisele omast pingutatud "ületamise" ja üha jätkuva "uudsuse"-püüdu, mis moodustab otsekui "suletud ringi" millel tegeliku loovusega vähe ühist.
Nietzsche on viimatimainitud teoses (1874 aastal) näidanud, et see tuleneb modernsusele omasest "liialdatud ajalooteadlikuse" mõjust, mis suubub üle-üldisesse epigoonlusesse. Ületamise, kui modernsuse sisese kategooria kaudu ei saa Vattimo arvates määratleda väljapääsu modernsusest.   
Üheks Nietzschele iseloomulikuks lahenduseks olevat (tema hilisemates teostes) katse pääseda välja "ületamise nõiaringist" sellele omaste (alg-)tendentside radikaliseerimise kaudu. ("Nihilism ja postmodernsus...", lk.1446-1447).
Nimelt kui Nietzsche (Vattimo järgi) oma varasemates teostes veel otsekui peaks võimalikuks nö. - "ületamise " 'ületamist' (-seda nt. kunsti ja eriti ('oma)-müüdi' kaudu), mis on otsekui "tõelisemat"-nõudes veel nö.- "hinnangulisuse -sisene, siis oma hilisemates teostes jõuab Nietzsche aga ka kõrgeimate väärtuste eitamiseni.--
-- "Nõnda ei ole näiteks mingit alust oletada "tõde" kõrgemaks "ebatõest"...
Sellele seisukohavõtule on leida rohkelt kinnitusi Nietzsche teosest "Die Fröhliche Wissenschaft" -- "Teadlikus näivusest... /.../ ärgata äkki keset unenägu aga vaid sellesse teadlikkusse, et nähakse und... /.../ ... ja et ma pean seda jätkama, et vältida hävingut: nõnda nagu uneskäijal tuleb üha jätkata oma und, et ta ei kukuks.“
/Mis on näivus?/ -- „See ei ole kindlasti mingi "olemusliku" vastand. /Näivus on/ -- et kõikide nende kuutõbiste hulgas on ka 'teadlikul' jätkata tuleb... /.../ -- seda selleks, et üldine 'unenägu saaks jätkuda'..." (-- §44, vt. Ka §35, 44, 90, 110, 151 „Die Fröhliche Wissenschaft“).
G.Vattimo: "Nietzsche järgi võib modernsusest välja pääseda just tänu sellele nihilistlikule järeldusele. Et tõemõistel pole enam kehtivust ja alus ei funktsioneeri enam, kui on kadunud kogu alus usuks alusesse" ("Nihilism ja postmodernsus...", lk.1448).                 
Antud järeldus on tehtud aga juba Nietzsche hilisloomingu põhjal ja nagu käsitletava autori puhul ikka tuleks rõhutada, märgib üha teisenevat nägemust 'asjast', -- millest annaks tuletada, -- kui selleks on tahtmist, -- kriitilisema järelduse Nietzsche ja (post)modernsuse vahelistest seostest. Teisalt aga -- "ei tarvitse"..., kuna -- see on Nietzsche "täiesti süsteemivaba süsteemi" sisene "loomulik vastuolu".  
Vattimo jätkab küll (viimasest viitekohast) järeldusega, et Nietzschel siiski miskitmoodi õnnestus justkui "nõiaringist välja -murda". 
Vattimo järgi märgib Nietzsche 'igavene taas-tulek' (ewige Wiederkehr des Gleichen) -- "ületamise ajajärgu" lõppu, st -- ajajärgu lõppu, kus olemisest mõeldi märgi novum all ,mis võimaldab Nietzschet "apologeerida" defineerimata jäetud "postmodernse filosoofia" alusepanijana.
Eelpool oli Vattimo aga öelnud, et "sellepärast ei suudagi Nietzsche /.../ ... teises ajakohatus vaatluses kujutleda väljapääsemist modernsusest... /.../ ... vaid pöördub selle asemel müüdi ja kunsti poole." ("Nihilism ja postmodernsus...", lk.1447).
-- Ja avastab järmisel leheküljel "väljapääsuna" Nietzsche ühe tuntuima 'oma-müüdi' – asjade, olukordade, mõtete -- igavesest taas-tulemisest -- Nietzsche ühe õige suurejoonelise visiooni, mis tähendab ka seda, et "uudsus" on põhimõtteliselt välistatud! 
Muidugi, siin tuleks ilmselt küsida kuivõrd "järgib" Vattimo Nietzschet, -- kas kuni "vastuolulisuseni"? 
Essees "Nihilismi apoloogia" (lk.1439) heidab Vattimo Nietzschele ette nö.- "glorifitseerimist", -- st. -- olles tunnistatnud nn. "tõelise maailma" fiktiifsust, võetakse ja omistatakse täiesti teadlikult mõnele selle fiktiivse maailma osisele nö. -- tinglik kehtivus; rõhutades, -- tehes seda valikuliselt ja tehes seda 'ise' -- ise endale müüte luues...
Tegemist on siinpuhul nüansi-erinevusega, -- Nietzsche oma-müüdid ühest küljest ei tähenda "uusi v. kõrgemaid v. algupärasemaid väärtusi", sest need ei tähista mitte nt "tõdesi kõigi jaoks ja igal ajal".
Teisest küljest, -- 'müüt' kehtib kui ülim see tähendab -- 'loodud' väärtus; -- võibolla just "tinglik müüt" on mingis erilises mõttes 'ülim' (võimalik) -- selle pärast, et on, -- ainult 'tinglik', fiktiivne, -- ja ometi -- kehtiv...
Tegemist on ilmselt katsega üritada kirjeldada väga "raskesti kirjeldatavat" -- kõigest hinnangulisest vaba olla tahtmist.
Fiktiivne maailm ei ole "tõesem" ega "vääram" kui nö.- "oma-mütoloogiline maailm".
Viimase kuulutaja arvab (usub, loodab) end olevat lihtsalt ilma igasuguse "mõõdu-puuta" ja kuivõrd "hinnangutest vaba(m)", -- siis ehk -- 'avaramas' maailmas... 
Vahest tõsti pole selline kohatine "müstifitseeriv" tõlgendus Nietzsche puhul alati õigustatud, aga on võimalik viidata (tsiteerdeski) olulisele erinevusele, kus ühelt poolt -- "kõrgemad väärtused" kehtivad "ise-enesest" ja (rohkem v. vähem) tõsikindlalt ja teisalt, -- kehtivad ainult 'otse-kui' (als ob) "kõrgemad väärtused", -- keskse tähendusega ja ilmselt mõneti "ketserlikult" kõlav väide siit, -- neil ei ole midagi ühist...
Nii-öelda "kõrgemate väärtuste" ennistamiseks v. uuendamiseks pole enam mingisugustki 'vajadust'... See on isegi välistatud, kuna neid ei tarvitse enam "ära tunda"... -- nt. "kõrgematena" siis.
Fr. Nietzsche: "Kõrgemad väärtused" on enne-kõike -- väärtusetud...
Vattimo käsitluses saabki just sellest kõrgemate väärtuste ülearususe rõhutamisest alguse täielik nihilism. ("Nihilismi apoloogia", lk.1439-1441).
Ja jätkab samas, tuues paralleele Heideggeriga: 'tõeline nihilism' Nietzschel mõistetav ligikaudu "samas tähenduses nagu avaldub Sein und Zeit'is olemine surma poole ning seda vastuvõttev ettekäiv otsustavus võimalusena, mis teeb võimalikuks kõik teised võimalused, mis moodustavad eksistentsi -- seega siis ka maailmasunni teatud ületamine, mis asetab võimalikkuse tasandile kõik, mis esineb reaalse, paratamatu, lõpliku ja tõesena." (samas, lk.1441).   
G. Albertelli oma artiklis Heideggeriga "kooskõlaliselt" -- "Mõtlemise sooritamine nõuab üht sammu tagasi, mis olemise, tõe, ja mõistuse vääramatut loomust tühistades avaks tee võimaliku, juhusliku, eventuaalse poole." ("Giovanni Vattimo nihilismi apoloogia ", lk.1463). -- Nõnda tühistatu kehtib vaid "ajaloolises mõttes", -- võimalikult neutraalselt, -- "kui kogemuse konfiguratsioonid, sümboolsed vormid, mis on elu jäljed, olemise ladestused..." (samas, lk.1464).
Albertelli järgnevalt "rehabiliteerimas" Vattimot eeltoodud Nietzsche 'müüdi'-kujundi tõlgendamisel, nimelt olevat Vattimo mujal selgitanud, et Nietzsche 'täieliku nihilisti' kujundi mõistmisel vaja silmas-pidada sellega seotud "remüstifikatsiooni" tendentsi, st. -- "...et "täielik nihilism" on valdkond, kus võimutahe näitab end "kui kunst", st. -- korraga nii destruktueeriva jõu kui ka üldise metafoorse loomena..." (samas, lk.1468-1469). Nõnda taandub eelnev kriitika vaid teksti-sisesele vastuoksusele viitamisele.    
Küsitavam on Albertelli kasutatav, Heideggerile viitav mõiste, nagu -- "languseontoloogia", seda just vormiliselt, -- lähenemisena, mis viitab "olemise langusele" kui "nõrgenemisele" -- kuna sõnaga "langus" on juba märgitud nö.- "liikumise suunda" ja nõnda viidatud "X-punkti" põhimõtteliselt märkimatule "asukohale", ehk nietzschelikult: sellega kaasub juba hinnanguline seisukoha võtmine.
Aga nimetades selle mõistega tähistatu ümber nt. "langemise ontoloogiaks", jääb üle ainult nõustuda Heideggeri määratlusega: "lastes olemisel kui alusel langeda" (samas, lk.1470). -- St. -- olemine ei ole enam mõeldav millegi "alust-andvana".
Nõnda mõistetud "nihilistlik ontoloogia", mis vabastab olemise järele küsimise 'aluse' "lõpp-raskest" koormast, luues 'alustava võimalusena' olukorra, kus üleüldine ebastabiilsus omandamas pea 'hirmu'- äratavaid mõõtmeid.
-- So. eksistentsialismi lähtepinnas.
Eriti just Vattimole omane, "olemise langusele-nõrgenemisele" osutav seisukoha-võtmine seotud sama autori pea "tunnusomase" mõistega nagu "pieteedi-tunne", --varemete vastu...
Mis mõeldud tähistamaks olukorda, mis kaasub "mõtekuse lõpuga", -- mil lakatakse osutamast "üldkehtivaile väärtustele", Jumalale, südametunnistusele, vms.
See ei ole aga "olemise asukoht". -- Tuleb nõustuda Albertelli arusaamaga, mis on toodud tema artikli alguses, -- "on vastuvõetamatu või täiesti lootusetu esitada "nihilismi apoloogiat". Nihilism paneb end maksma absoluutse hädana, tühjusena, mis tuleb eelisjärjekorras täita, -- millegi sellisena, mis tuleb absoluutselt ületada."
"Apologeetiline" nihilism on isegi midagi välistatut ja eriti "kohatu" seostades seda Nietzschega. Piisab täiesti, kui rääkida nihilismist mitmuses, eristades selles kardinaalselt erinevaid, -- isegi vastandlike, -- tasandeid. Nõnda ei ole filosoofilise(ma)s nihilismis midagi "apologeeritavat" -- viimane piirdub ainult mõiste "nihilism" tavatähenduses -- nö. "õilistamisega".
Nihilism kui kõike-hõlmav hirmu-äratav 'tühjus´ -- so.- tühja, "elamiseks võimatu ruumi" elamus...
--- ilmtigimata tuleb see siis järgnevalt, millegagi täita...
Võimalus on mitmeid. Võib nostalgiliselt tühistatut taga-igatseda samuti ka proovida ennistada kaotsi-läinut uute siltide varjus. -- Püstitada uued, "õigemad" väärtused, mis kehtivad "igavesti"...
Vattimo poolt esitatud võimalus kutsub üles "pieteedi-tundele" varemete vastu. Paneb ette "püüda elada neis varemeis", -- üleskutse, mis kõlab isegi õige küüniliselt.
Vattimo: "Pieteet on armastus elava ja tema jälgede vastu, -- jäljed, mis ta jätab ning mida ta kannab, kuivõrd ta neid minevikust saab." (Albertelli,lk. 1479).
Säärases üleskutses pieteediks on, -- Albertelliga nõustudes -- mõndagi ühist "passiivse estetsismiga" (samas), -- see taandub varasema "varemete" "parasteerivale" nautlemisele, mil teatud sentimentaalne alatoon. 
Vattimo tuletab säärasest suhtumisest oma nn. "nõrga mõtlemise" (pensiero debole) ehk "nõrga ontoloogia" ja tõmbab võrdusmärgi selle ja nietzscheliku 'täieliku nihilismi' vahele.
Pigem näib säärase "nõrga" lähenemise näol olevat tegemist nö. -- "ebakonsekventse nihilismiga", mis soovib teha mööndusi üldiselt aksepteeritava suhtes just olulises – st. -- järelduste tegemisel.
Lisaks sellele: kuivõrd Vattimo näib seostavat oma arusaama Nietzschega, siis viimase puhul, -- alustava eristusena, -- reaktiivne, dekatentlik, -- so. -- "nõrk" nihilism ja teisalt radikaalne, -- hävitav ja taas-loov, ehk "tugev"nihilism. Vältimaks assotseeringuid kasutatud adjektiivide tavapäraseima tähendusega, on Nietzsche teoses Die Fröhliche Wissenschaft rõhutanud, et mõisted "tugev" ja "nõrk" kasutatud ainult tinglike tähisteina (§118).
Kokkuvõtvalt: eelnevaga pole aga põrmugi ammendatud ei osaliselt vahendatud kirjutised, ega ka ammugi mitte -- käsitletu teema. Pigem võiks öelda -- sellega on teema "Nietzsche ja nihilism" nö. -- "enam-jaolt sisse-juhatatud"...

Friday, February 22, 2013

Immanuel Kant: "Grundlegung zur Metaphysik der Sitten"


Universität WIEN, Institut für Philosophie. (2001-2002) – A. o. Prof. F. Grimmlinger: Immanuel Kant: ‚‚Grundlegung zur Metaphysik der Sitten."

Immanuel KANT: „Grundlegung zur Metaphysik der Sitten.“

(Immanuel Kant: „Kommete metafüüsika alusepanemine.“ (Estnisch) // „Tavojen metafysikkaa“. (Finnisch)// „Metaphysic of the matters.“ (Englisch)//

Madis Liibek, Estnische Humanitarische Hochschule, (1994-2001), Bachelore (BA) in Theoretische Philosophie, Estland, Tallinn. // Tsentral-Europäische Universität, Ungarn, Budapest (2001). // Universität Koppenhagen, Institut für Politikwissenschaften (2003), Denmark, Koppenhagen. //

Universität Wien, Institut für Philosophie, (2001-2002). Als Österreichischer Regierung-Stipendiat. (Stipendienvergebede Stelle war ÖAD = Österreichischer Ausdaussdienst). Matrikel Nr. 0208075, Studienrichtung A 296 295


Die Referate:


Die allerwichtigste für Kant ist die Herrschaft der Vernunft über die Sinnlichkeit, die aber einen der Grundzüge Kantischer Ethik bildet, besonders der späteren, kritischen Ethik hervor: die Begriffe des Sollens, des Formalen, die Gegensätze von Pflicht und Neigung, kategorische und hypothetische Imperativen, Legalität und Moralität.

Die Philosophie ist entweder formal (Logik) oder material (Physik und Ethik). Von der empirischen Moral scheidet aus methodischen Gründen die reine Moralphilosophie oder Metaphysik der Sitten, die will vielmehr „die Idee und die Prinzipien eines möglichen reinen Willens...“ 1 untersuchen. Das „....oberste Prinzip aller Moralität“ aufzusuchen und festzustehen. (S. 8).

Alle Vernunfterkenntnis ist entweder material oder formal. Die formale Philosophie heißt Logik. Die Wissenschaft von der Gesetze der Natur heißt Physik, und von der Gesetze der Freiheit heißt Ethik. (S. 3). Die Logik, d.i. – ein Kanon für den Verstand oder die Vernunft, der beim allen Denken gilt und demonstriert werden muß. Kant: „Man kann alle Philosophie, sofern sie sich auf Gründe der Erfahrung fußt, empirische , die aber, so lediglich aus Prinzipien a priori ihre Lehren vorträgt, reine Philosophie nennen. „ (S.4).

Der Metaphysik der Sitten kann man auch der rationale aber eigentlich Moral nennen. Eine Metaphysik der Sitten ist auch unentbehrlich notwendig um die Quelle der a priori in unserer Vernunft liegenden praktische Grundsätze zu erforschen. – „Denn die Metaphysik der Sitten soll die Idee und die Prinzipien eines möglichen reinen Willens untersuchen.../.../... als es in einer Philosophie, die über den Ursprung aller möglichen praktischen Begriffe, ob sie auch a priori oder bloß a posteriori stattfinden, gar nicht urteilt, nur verlangen werden kann.“ (S.7).

Eine der wichtigste begriff in ganzen ersten Abschnitts ist – guter Wille (d.h. auch Temperament und Charakter). --- „Der gute Wille ist nicht durch das, was er bewirkt oder ausrichtet /.../ sondern allein durch das Wollen. D.i. an sich gut...“ (S.11).

Der Definition und herzerhebenden Schilderung des guten Willens als des einzigen an sich und unbedingt Guten in, ja selbst außerhalb der Welt. Der Begriff des an sich guten Willens aber läßt sich leicht aus demjenigen der Pflicht ableiten. Die Sittlichkeit existiert, so wahr Vernunft überhaupt, nicht so wahr die menschliche Natur mit allen ihren zufälligen Beschränktheiten und Bedingungen besteht. 2

Um aber dieser Begriff der in der Schätzung des ganzen Wertes unserer Handlungen immer obenan steht und die Bedingung alles übrigen ausmacht – will Kant aber den Begriff der Pflicht nennen. (z.B. S. 14). Aber auch ohne hier auf Pflicht zu sehen, haben alle Menschen schon von selbst die innerste Neigung zur Glückseligkeit. Es geltet aber dennoch daß—„ eine Handlung aus Pflicht hat ihren moralischen Wert nicht in der Absicht, welche dadurch erreicht werden soll, sondern in der Maxime, nach der sie beschlossen wird /.../ nach welchem die Handlung unangesehen aller Gegenstände des Begehrungsvermögens geschehen ist.“ (S. 17-18). (Vgl. Schopenhauer).

Der Prinzip des Willens gleichsam mit einem Scheidewege und da er doch irgend wodurch muß bestimmt werden, so wird er durch das formelle Prinzip des Wollens überhaupt bestimmt werden müssen., wenn eine Handlung aus Pflicht geschieht. --- Kant: „... Pflicht ist Notwendigkeit einer Handlung aus Achtung fürs Gesetz. /.../ ... mithin das bloße Gesetz für sich, kann ein Gegenstand der Achtung und hiermit ein Gebot sein.“ (S. 18).

Es liegt also der moralische Wert der Handlung nicht in der Wirkung, die daraus erwartet wird. Denn alle diese Wirkungen konnten auch durch andere Ursachen zu strande gebracht werden; es kann daher nichts anderes als die Vorstellung des Gesetzes an sich selbst stattfinden. Alle Wille soll zum Prinzip dienen, d.i. – ich soll niemals anders verfahren als so – „daß ich auch wollen könne, meine Maxime solle ein allgemeines Gesetz werden.“ (S.20).

Muß man sagen daß die Notwendigkeit meiner Handlungen aus reiner Achtung fürs praktische Gesetz dasjenige sei, was die Pflicht ausmacht, weil sie die Bedingung eines an sich guten Willens ist, dessen Wert über alles geht. Kant: „Der Mensch fühlt sich selbst ein mächtiges Gegengewicht gegen alle Gebote der Pflicht, die ihm die Vernunft so hochachtungswürdig vorstellt, an seine Bedürfnissen und Neigungen, deren ganze Befriedigung er unter dem Namen der Glückseligkeit zusammenfaßt.“ (S. 24).


In zweiten Abschnitt muß uns vor der „populären sittlichen Weltweisheit“ zur „Metaphysik der Sitten“ führen. Dabei ist sehr wichtig Begriff der Pflicht, sowieso auch für der gesamten Menschenvernunft (es ist kein Erfahrungsbegriff). Die Sittenlehre muß zuvor auf reinen Vernunft, folglich Metaphysik der Sitten gegründet werden. Der Wille ist das Vermögen, nach objektiven Vernunftgesetze zu handeln Das letztere geltet als Gebot in der Form des Imperativs. Der moralische Imperativ gebietet nun nicht hypothetisch, sondern auch kategorisch, d.i. unbedingt. Die hypothetische Imperative sind Regeln der Geschicklichkeit (technisch) oder Ratschläge der Klugheit (pragmatisch9 , der kategorische ein Gesetz der Sittlichkeit. --- Ihr Ziel, die Glückseligkeit, ist ein höchst unbestimmter Begriff und „nicht ideal der Vernunft sondern der Einbildungskraft“. (S.39). (Vgl. Schopenhauer, und auch Aristoteles: „Ethik Niccomachea“).

Das höchste Gut kommt aus der Idee, die den Vernunft a priori von sittlicher Vollkommenheit entwirft und mit dem Begriffe eines Willens unzertrennlich verknüpft. --- Weil – Kant: „... daß alle sittliche Begriffe völlig a priori in der Vernunft ihren Sitz und Ursprung haben /.../ daß sie von keiner empirischen und darum bloß zufälligen Erkenntnis abstrahiert werden können /.../ als man Empirisches hinzutut, soviel auch ihrem echten Einflusse und dem uneingeschränkten Werte der Handlungen erziehe.“ (S.31).

Muß man nur nach der Vorstellung der Gesetze , d.h. nach Prinzipien zu handeln, oder ein Willen, --- Kant: „Da zur Ableitung der Handlungen von Gesetzen Vernunft erfordert wird, , so ist der Wille nichts anderes als praktische Vernunft.“ (S.32). Und andere sehr wichtige Definition lautet --- „Die Vorstellung eines objektiven Prinzips, sofern es für einen Willen nötigend ist, heißt ein Gebot (der Vernunft) und die Formel des Gebots heißt Imperativ. /.../ Alle Imperative nun gebieten entweder hypothetisch oder kategorisch. Der kategorische Imperativ würde der sein, welcher eine Handlung als für sich selbst, ohne Beziehung auf einen anderen Zweck, als objektiv-notwendige vorstellte. Wenn nun die Handlung bloß wozu anders als Mittel gut sein würde, so ist der Imperativ hypothetisch...“ (S. 33-34).

Kant: „Der hypothetische Imperativ sagt also nur, daß die Handlung zu irgend einer möglichen oder wirklichen Absicht gut sei. Im ersten falle ist er problematisch- , im anderen assertorisch- praktisches Prinzip. „ (S. 35). Gibt auch einen Imperativ die dieses Verhalten unmittelbar gebietet –dieser imperativ ist kategorisch, die durch keine Bedingung eingeschränkt wird, und als absolut- obgleich praktisch-notwendig ganz eigentlich ei Gebot heißen kann.

Die Möglichkeit eines kategorischen Imperativs gänzlich a priori zu untersuchen haben, da uns hier der Vorteil nicht zustatten kommt, daß die Wirklichkeit desselben in der Erfahrung gegeben, daß der kategorische Imperativ allein als praktisches Gesetz laute. (etwa S. 41).

Die Kantische Hauptfrage aber lautet: wie soll der kategorische Imperativ als rein synthetisch-praktischer Satz a priori möglich sein ? --- Und die Antwort lautet – „Handle nur nach derjenigen Maxime, durch die du zugleich wollen kannst, daß sie ein allgemeines Gesetz werde“.(S. 42). Oder: „Handle so, als ob die Maxime deiner Handlung durch deinen Willen zum allgemeinen Naturgesetz werden sollte.“ (S. 43). – Oder noch genauer sagen --- „man muß wollen können , daß eine Maxime unserer Handlung allgemeines Gesetz werde.“ (S. 46) . Und anderseits, der praktische Imperativ: „Handle so, daß du die Menschheit sowohl in deiner Person al in der eines jeden anderes jederzeit zugleich als Zweck, niemals bloß als Mittel brauchst./.../ ... handle nach Maxime, die sich selbst zugleich zum allgemeinen Gesetze machen kann.“ (S. 52, 61).

--- Das geltet als oberste objektiver Zweck der praktischen Vernunft, die oberste einschränkende Bedingung aller subjektiven Zwecke. Es gibt’s auch verschiedene Formulierungsmöglichkeiten des kategorischen Imperativs: (A) seine Form nach, (B) die Materie im Zwecke, (C) die vollständige Bestimmung in dem Gedanken eines möglichen Reichs der Zwecke. 3

Der Will wird als Vermögen gedacht, der Vorstellung gewisser Gesetze gemäß sich selbst zum Handeln zu bestimmen. Gesetz aber, dessen dasein an sich selbst einen absoluten Wert hat, als Zweck an sich selbst ist, muß eines möglichen kategorischen Imperativs liegen; weil – die ganze vernünftige Natur existiert als Zweck an sich selbst. (S. 50-51).

Und – alle Prinzipien sind entweder empirisch oder rational. Und eine andere Hauptfrage : wie sind die synthetische apriorische Sätze möglich? (vgl. „Kritik der reinen Vernunft“).

In der dritte Abschnitt kann man lesen daß die Lösung liegt in dem Freiheitsbegriff, genau in dem positiven Begriff, wonach Freiheit des Willens und Autonomie Wechselbegriffe sind: „in freier Wille und ein Wille unter sittlichen Gesetzen ist einerlei.“ (S. 72). --- Die Verstandeswelt geltet als der „Grund“ der Sinnenwelt und die reine Wille als die oberste Bedingung des durch sinnliche Begierde affizierten Willens. (S.80). Anderseits kann aber sagen daß die Menschen denken als willensfrei; wir begreifen so zwar nicht die unbedingte Notwendigkeit des moralischen Imperativs, „wir begreifen aber doch seine Unbegreiflichkeit“. (S. 91). Sehr wichtige sind beim Kantische „Eudäimonismus“ auch die Begriffe der strengen Pflicht, des reinen Willens, des kategorischen Imperativs, der Selbstgesetzgebung, des Menschen als Selbstzwecks, Des Reichs der Zwecke --- alles solches bedeutet genau die philosophische Ethik in Kantischer Sinne und in der gesamter ‚Deutscher Klassischer Idealismus‘.

Die bestimmte Begriff der Sittlichkeit wird auf die Idee der Freiheit zuletzt zurückgeführt. Aber, --- „...die Freiheit, ob sie zwar nicht eine Eigenschaft des Willens nach Naturgesetzen ist darum doch nicht gar gesetzlos, sondern muss vielmehr eine Kausalität nach unwandelbaren Gesetzen, aber von besonderen Art sein...“ (S. 71). Und so lautet auch dass, --- jeder der --- „... als unter der Idee der Freiheit handeln kann, ist ebendarum in praktischer Rücksicht wirklich Frei.“ (S.73). --- Genau so kann man den bestimmten Begriff der Sittlichkeit auf die Idee der Freiheit zuletzt zurückgeführt. (S. 74) vgl. J.S. Mill)).

Doch bleibt vor allem gelten genau dieses das wir doch bloß zur Erkenntnis der Erscheinungen der Erscheinungen, niemals der Dinge an sich selbst gelangen können, -- „dass man hinter den Erscheinungen doch etwas anderes, was nicht Erscheinung ist, nämlich die Dinge an sich, einräumen und annehmen müsse...“ (S. 76-77).

Die Vernunft, aber solches, ist etwas was wir durch verschiedenen Gegenstände affizieren können, diese als reine Selbsttätigkeit, ist sogar darin über den Verstand erhoben. (S.78). Dass aber zeigt uns das die Sinnenswelt und Verstandeswelt voreinander unterschieden und dadurch auch Verstande selbst seine Schranken begegnet. --- Kant: „... Unabhängigkeit von den bestimmenden Ursachen der Sinnenwelt /.../ ist Freiheit. Mit der Idee der Freiheit ist nur der Begriff der Autonomie unzertrennlich verbunden.“ (S.79).

Wie ist ein kategorische Imperativ möglich ? ---- Durch die Idee der Freiheit, die einem Gliede einer intelligibelen Welt macht; durch sinnliche Begierde affizierten Willen, noch die Idee den reinen , für sich selbst praktischen Willens welcher nach der Vernunft enthält. --- Kant --- „... Anschauungen der Sinnenwelt Begriffe überhaupt bedeuten, hinzu kommen und dadurch synthetische Sätze a priori, auf welchem alle Erkenntnis einer Natur beruht, möglich machten.“ (S. 80). Die Begründung ist einfach: „alle Menschen denken sich dem Willen nach als frei.“ (S. 81).

„Daher ist Freiheit nur eine Idee der Vernunft /.../ ein Verstandesbegriff, der seine Realität an Beispielen der Erfahrung beweist.“ (S.82). Denn dass ein Ding in der Erscheinung gewissen Gesetzen unterworfen ist, von welchem aber Ding an sich selbst unabhängig ist, bedeutet dass das Bewusstsein seiner selbst als Intelligenz unabhängig im Vernunftgebrauch von sinnlichen Eindrücken ist. D.h. --- „... das jene Freiheit als negative Bestimmung zugleich mit einem (positiven) Vermögen und /.../ einer Kausalität verbunden sei, welche wir einen Wille nennen." (S. 84-85). Und so muss --- „... die Vernunft alle ihre Grenze überschreiten, wenn sie es sich zu erklären unterfinge, wie reine Vernunft praktisch sein könne, welches völlig einerlei mit der Aufgabe sein würde, zu erklären, wie Freiheit möglich ist.“ (S.86).

Und so begreifen wir nur nicht die unbedingte Notwendigkeit des moralischen Imperativs, sondern auch seine Unbegreiflichkeit, --- die bis zur Grenze der menschlichen Vernunft in Prinzipien strebt , --- die leere Raum transzendenter Begriffe --- z.B. – „Ding an sich selbst“ (Kant), „das Nichts-Zustand“ (K. Jaspers) , „die Leere“ (Nietzsche), „Le Neant“ (Sartre), „das Nichts“ (Heidegger, , Kierkegaard, u.a.).

1 I. Kant: “Grundlegung der Metaphysik der Sitten“, Hamburg, 1965 , Verlag von Felix Meiner, 100 S., (Herausgegeben von K.Vorländer). , S. 5-7.

2 Ibid., Einleitung, Prof. Dr. K. Vorländer, S. XVIII- XIX.

3 Ibid., S. XXI-XXII. Oder S. 60.