Arutlusi kirjandusest.

Arutlusi euroopalikust kirjandusest.

// „Mietelmiä euroopalaisesta kirjallisuudesta.“ (Suomi) // „Thinkings about of the European Litterature.“ (English) // „Die Denkung-Weise über der europäische Literatur“ (Deutsch) //

“...On saladusi, mida inimene ainult aimab, isegi nende osaliseks lahendamiseks kulub aastasadu.”¹

Erinevate kirjanduslike voolude ehk suundumuste alguseks võib lugeda Euroopa uusaega.² Tollane üldine kulturoloogiline olukord seoses äsja leiutatud trükitehnika laialdase kasutusele-võtmisega tegi võimalikuks uudse ja täiesti omanäolise nähtuse tekkimise euroopalikus kultuuriloos.

Selleks uudseks fenomeniks sai kirjanduse eraldiseiseva ja autonoomse maailma loomine, mis eristus oluliselt kirjutatud sõna varasemast kasutusviisist, so.- käsikirjalised "püha sõna" ülesse-tähendused kiriklikes ordudes.

Järgnevat on iseloomustatud vastakal kombel, -- ühest küljest kui kirjasõna sekulariseerumise ja profaneerumise regress ja teisalt -- trükitud sõna sai peamiseks ja tõhusaimaks vahendiks valgustusideede levitamisel ning uusaegse mõtteviisi juurutamisel.

Renessansi-perioodist saab alguse ka hilisemat kirjanduslikku tegevust üks peamiselt iseloomustav hoiak, mille kohaselt kirjandus on ennekõike kui meelsuse väljendus, st.- kirjasõna võeti tollal (ja nõnda tänaseni) -- kui tõhusat "vahendit" mingi konkreetse kildkonna vaadete levitamiseks.

Kõikvõimalikud erimeelsused, olgu siis kas üldised religioossed ja filosoofilised või konkreetsemad, ühiskondlik-poliitilised lahkarvamused, omandasid uusaegse vaimuelu üldises kontekstis õige peatselt endile kohased kirjanduslikud varjundid. Mistõttu võib öelda, et sealt alates on kirjandus olnud ennekõike kui -- 'polemos' -- võitlus (ehk võistlus) erinevate maailmavaateliste diskursuste vahel. Kogu antiikaja kultuursuse võtab põhjalikult (stoitsistlikul kombel) kokku filosoof-keiser Marcus Aurelius oma meisterlikus kirjutises „Ad se ipsum“. („Iseendale“).³

Defineerides kirjandust "poleemikana", näha kirjanduslikku maailma kui "võitlustandrit" siis seab sellin eristus erilise rõhuasetuse kõikvõimalike eristuste tegemisele. Nõnda nähtult tuleb igal konkreetsel kirjanduslikul teosel otsekui enesele oma kirjanduslik "koht" kätte võidelda tolles kirjanduslikus "maailmas", teha seda suhtestatuses oma individuaalsete meeldumuste ja antipaatiatega, mis kui omalaadne kirjandusliku "asendi" (literatuurse positsiooni) määratlemine on nõnda alati samas ka kui "seisukoha-võtmine".

Teisalt, vastupidiselt kirjandusele, nõnda sõnastades, "seesmiselt" omastele eristumise tendentsidele on samas täheldatav teatud kirjandusele üldiselt omane ühtsus, mida võiks iseloomustada kui kirjandusele üldiselt omast autonoomsust.

Seega on kirjandus "eraldiseisvaks" nähtumuseks kogu uusaegses kulturoloogilises kontekstis, mille kohta on väidetud isegi, et see kujundaks kui välja täiest eraldiseisva tervikliku "kirjandusliku maailma".⁴

Samas on võimalik kirjanduslikest üldistest suundumustest eristada ka konkreetsemalt piiritletud nähtumusi nagu seda kindlasti on mitmesugused kirjanduslikud koolkonnad, millede puhul on siis tegu kas rohkem või vähem sarnastest kas filosoofilistest või religioossetest aga ka lihtsalt ühiskondlik-poliitilistest veendumusest juhinduvate autoritega.

Tuleb rõhutada, et nn.- "koolkondlikud" samasused erinevate autorite loomingus on reeglina küllalt tingliku iseloomuga ja johtuvad pigem mingil konkreetsel ajajärgul valitsenud laialdasemalt valitsenud aatelistest veendumustest kui sihipäraselt kooskõlastatud kirjanduslikust tegevusest, kuigi ka viimati-mainitule siiski kirjandusloos näiteid leida on.

Koolkondlik kirjandusloome näib olevat iseloomulik just postmodernismis valitsevale miljööle, selle (varasemaks) näiteks võiks olla säärase kunstilise suundumuse nagu "dadaismi" provokatiivsed kirjanduslikud manifestid, samuti ka kirjanduslikku sürrealismi viljelenud autorite tihedam seotus ja sellest tingitud sarnased vaated kirjandusliku loomingu meetodi ja eesmärkide osas.

Rangelt koolkondliku kirjandusliku loominguga on seevastu tegelenud mitmed nö.- "mitte vaid kirjanduslikud" koolkondlikud ühendused, millede kohasemaks näiteks on kindlasti mitmesugused filosoofilised koolkonnad.⁵

Üldiselt võib öelda, et kirjanduslikud koolkonnad suhtestuvad kirjanduslike vooludega almliigituse kombel, kuna tihti on võimalik ühe üldise kirjandusliku suundumuse raames eristada mitmeid, (vahel isegi vastandlike pürgimustega) kirjanduslikke koolkondi; teisalt -- kirjandusvoolude ehk kirjanduse üldiste suundade leksikaalne määratlus viitab teatud tinglikusele viimaste kehtestamisel.

Millega on siinkohal silmas-peetud asjaolu, et kirjandus-ajaloolaste kehtestatud uusaegse kirjanduselu liigitused on juhindunud tihti vaid nö.- "ajaloolisest suvast", ehk teisisõnu: on võetud üks, näivalt valdavam kirjanduslik suundumus mingi konkreetse perioodi tähistuseks kuigi tihtipeale on olnud tegemist vastakate suundumuste sama-aegse esinemisega.⁶

Tihti seisnevad antud erinevused tõsi küll, ennekõike vaid terminoloogias, leksikaalse ja terminoloogilises eristamises, mõnel puhul on aga eristatavad ka sisulised erinevused.

Viimaste all on siinkohal peetud silmas uusaja hakul välja-kujunenud rahvuslikku kirjandust, millistel oli ilmselt nii tollal kui järgnevalt üheks peamiseks pretensiooniks olnud justnimelt eristumise-eristamise püüdlused (kohati isegi kunstliku ja meelevaldse "isoleerituse" ulatuses).

Isolatsionistlikud pürgimused on siiski omased juba hilisemale perioodile (nii umbes 19.-20. saj.) ja vaid teatud kirjanduslikele ringkondadele (nt. nn. natsionalistlik "kirjandusloome" eristamaks mõningaid "hilisemaid natsioone" nende ehedas eripärasuses).

Renessansi perioodil oli Euroopa kirjandus veel suhteliselt ühtne ja nii mõneski mõttes internatsionaalne, nähtus, mis johtus peaasjalikult just ühtse "elitaarkeele" tunnustamisest ja valdamisest. (So.-- esmalt kreeka , hiljem eriti ladina, veelgi hiljem aga prantsuse keel) NB: tänapäev ja tulevik näib aga olevat inglise keele hegemoonia alane igaski olulisemas mõttes?)).

Ühine (ladina) keel võimaldas nt. Leibnitzil ja Descartes'el teineteise teoseid tundma õppida; seevastu hilisem nö.- "rahvusliku eneseteadvuse kasv" tingis aga selle, et nt. inglise keelde tõlgiti I. Kant'i teosed alles umbes sajandi võrra hiljem. (Ja sellegi, et nt eesti keelde pole I. Kanti teoseid (välja arvatud see küündimatutele kohandatud „Prolegomena“!, Tallinn, 1982) tõlgitud ikka veelgi, pea 3 sajandit hilemgi veel ja näib, et koguloomingut sellelt ühelt väljapaistvamalt filosoofilise saksa klassikalise idealismi autori sulest ei tõlgita veel niigi pea eesti keelde...?)

Tänapäevane, nö.- "progressiivne" ettekujutlus multi-natsionaalsest kirjandusest, näib jagavat veendumust mille kohaselt (problemaatiliselt määratletud) "paremik" rahvuslikeist kirjandusest evib omapärase "tunnustusena" nö.- "palju-tõlgitud" kirjanduse austavat staatust, st.- ülimaks kirjanikule omaks saada võivaks tunnustuseks näib olevat saada tõlgitud nii ja nii mitmesse keelde, kuuluda nö.- "maailma-kirjanduse varasalve".

Kirjanduslike suundumuste seosed muude esteetiliste nähtumuste ehk erinevate teaduste, teadus-suundumuste või koolkondadega on võrdlemisi eriilmelised.

Kõige ilmsemad ja lähemad on kirjanduse seosed muidugi kujutava kunsti ja/või heliloominguga (nt libreto). Samas sõltub antud küsimuses palju ka kasutatud kirjanduse mõiste defineerimisest.

Kui pidada kirjanduse all silmas eeskätt uusaegset, laialdase levikuga trükikirjanduse perioodi, tuleb lähimaid esteetilisi paralleele otsida antiikaja maailmast. Milledest võiks siis nimetada sõnakunsti nagu retoorika ja kirjanduse kunstilist alust ehk stilistikat.

Omatte klassi moodustab muidugi poeetilise väljendamise laadi ja eri mooduseid iseloomustav aegade algusesse ulatuv traditsioon. Samuti aga ka draama-zanr (komöödia, tragöödia) ning ka veelgi varasem -- suulise eepilise rahvaloomingu vorm, milledel vasted pea kõigi varaseimate etnoste juures ja mis ongi algselt olnud müütilise ja kosmogoonilise ajajärgu religioossete või mütoloogiliste ettekujutluste väljenduseks.

Kui aga lugeda eeltoodut siiski maailma-kirjanduse (kui säärase) varaseimasse perioodi kuuluvateks suundumusteks, tuleb siin, selles punktis piirduda nentimisega, et lähimad seosed muude esteetiliste diskursustega on kirjandusel olnud just kujutava kunstiga ja heliloomingu kui kunstiga.

Milliste esteetiliste diskursuste vahelised piirid on mõnel puhul isegi kokkusulavad (kuivõrd nt "pildil kujutatut" pole alati ühetiselt võimalik eristada kujutatu kirjasõnalisest (või sõnastatud) süzeest).

Samas võib öelda, et üldise esteetilise hoiaku ehk "maitse" teisenemised mõjutavad suureti erinevate perioodide kirjanduslike suundumuste tekkimist ja arenemist, teisenemised kirjanduslikegi suundumuste osas just nimelt võimaldavadki alles tajuda seda pidevat teisenemise, ületamise ja taasavastamise protsessi üldiseimate esteetiliste väärtushinnangute kujunemisel.

Iga konkreetne ajastu, sellele omane peamine (või peamised) kirjanduslikud suundumused otsekui lisaks nö.- "oma panuse" ümbritseva elukeskonna esteetilise hindamise ja iseloomustamise kujutamisse, sellega pidevalt kui avardades ja täiustades ümbritseva mitmekesisuse mõistmise ja vahendamise võimalusi.

Järgnevalt toodud eelneva iseloomustamiseks lühike ülevaade mõningatest peamistest euroopaliku kirjanduse suundumustest.

Kirjandusliku suundumusena eristatud klassitsism näiteks evib enamiku tollele kunstiliselegi fenomenile omistatud epiteetidest, -- klassitsismile on iseloomukuks tunnusjoonteks ka kirjanduses nö.- "selge kontuur" ja range ehk lihtne koloriit.⁷ Seevastu barokklik kirjandus seostub hoogsa stiiliga Michelangelo freskodel, barokil näib olevat sarnane nö.- "seesmine pingestatus" nii kirjanduslikes tekstides kui arhidektuurilistes vormides.

Sõnas väljendavad barokiajastu rahutust ja äravat elaansust vahel liialdatud emotsinaalsus ja grotesksed situatsioonid, mis on vahendatud, sitlistiliselt, ülirohkete metafooride ja allegooriate kaudu ja vahendusel.

Millele reaktsioonina suhtestus siis klassitsismi nõudmine "õilsa lihtsuse" järele ka kirjasõnas, st. - klassitsistlik kirjandusteos pidi nii oma ülesehituselt kui ka keelekasutuselt vastama oletatavasti antiigis kehtinud ideaalile.

Sarnane vastuseis omane ka romantismi suhtestatuses klassitsismi valitsusajale. Romantismi näol ongi tegemist nö.- kirjandusliku reaktsioonina 'par exelance', -- romantism kirjanduses, so.- "mäss" klassitsismi puisuse ja jäikuse vastu, nö.- suhtestub eelneva perioodi ideaalsesse kui teine "äärmus".⁸

Sarnaselt reaktsioonilisel kombel on kehtima seotud ka realismi kirjanduslikud kreedod, -- contra romantism, mida süüdistati ebarealistlikuses, elukauguses ja tagurlikkuses ja millele siis seati vastu "elu ja selle tegelikkuse" eriti rõhutatult "realistlik" kujutamine (nt. Emilè Zola) aga, mis kohati kaldus jällegi äärmustesse (nö.- "nautlev naturalism" paljude nn.- "kriitilise realismi" esindajate teostes, veel õige hilisest ajast siin Ida-Euroopas, veel napilt veerand sajandit tagasi selle viljelemise lõpust uut aega arvestades...)

Käesolev sajand tõi rohkelt uusi suundumusi ka kirjandusse, milledel mõndadel rohkem seotust 'fine de siecle' aegsete (Kesk- ja Lääne-Euroopa) meeleoludega (nt. rahvus-romantismist väljakasvanud sümbolism), teised olid kantud aga juba enam uue sajandi vaimust. Viimaste näiteks võiks tuua ennekõike impressionismi Prantsusmaalt ja veidi sellele sarnase aga veidi hilisema ja nö.- "räigema" vormi -- ekspressionismi Saksast. Ja muidugi, mitmed kirjanduslikud suundumused sajandi algusest, millede seotus tollal levinud kunstiliste suundumustega on enam kui ilmne (nt. - sürrealism, kubism, jms.)⁹

Üheks huvipakkuvaimaks suundumuseks on kindlasti selle sajandi esimesel poolel alguse saanud suundumus Euroopa kontinentaalses kirjanduses nagu seda on eksistentsialism. Eksistentsialism kirjanduses on kasvanud välja maailmasõdade aegu valitsenud kaosest ja tollal mõlemal pool rindejooni valitsenud meeleheite ja lootusetuse meeleoludest, ja nõnda iseloomustab see kirjanduslik suundumus mitmes olulises punktis ka sõjajärgses Euroopas valitsenud vaimulaadi.

Kirjandusliku suundumusena omab eksistentsialism kõige lähemaid seoseid varasemate saksa ekspressionistide ja mõneti ka impressionistliku kirjandusega eelmise sajandi algusest, aga on mõlemast eelnenust ka suuresti erinev.

Kui kirjanduslik impressionism (nt. Rainer Maria Rilke'i ja Hugo von Hoffmanstahl'i luules) on säilitanud veel romantismist pärineva kirjandusliku "isoleerituse" asise maailma asjadest,¹⁰ siis eksistentsialism tunneb end reeglina kui kohustatuna "sõna võtma" selle asise maailma absurdseks teisenenud reaalsuse üle.

Juba saksa ekspressionismi esindajad tundsid endis kui säärast tarvidust, aga nende kirjanduslikud seisukoha-võtud on veel otsekui liialt mõjustatud maailmasõdade õuduste poolt esilekutsutud shokkist, et nad nö.- suudaks end " kogelemata" väljendada.

Eksistentsialism ongi kui seisukoha-võtmine, teatud "ajaliselt distantsilt", mistõttu selle väitmised on ka tabavamalt üldistavamad, autorite keel kõlavam ja mõju suurem kui ekspressionistidel. Tuntuimate eksistentsialistlike autorite loetelude alguses tavatsetakse tavaliselt mainida ära selle kirjandusliku suundumuse tihedat seotust mõningate varasemate autoritega.

Mõiste "eksistentsialism" pärineb S. A. Kierkegaardilt,¹¹ kes tähistas sellega oma subjektivistlikule (subjektiiv-idealistlikule) arusaamale kohaselt inimlikku "ahistatust" ja "süüdiolekut" profaanses maailmas. Samuti lähtub eksistentsialism Fr. W. Nietzsche filosoofilisest, radikaalselt kriitilisest hoiakust, mille mainitud autor käis välja sajandilõpu ühiskondlike olude ja tõekspidamiste kohta tervikuna. Samuti tuleks mainida, et Nietzsche lähtus (eriti oma loomeperioodi alguses) suurest just Arthur Schopenhaueri¹² teostest, nagu ka kogu järgnev eksistentsialislistlik koolkond nii filosoofias kui kirjanduses.

Kirjandusliku eksistentsialismi varjasemaid ilminguid tavatsetakse leida Fr. Kafka mõndadest novellidest (nt. "Protsess") viidates seal valitsevale eksistentsiaalse surutise ja ahistatuse meeleoludele.¹³

Eelmise sajandi '50-ndate aastate kirjandusliku eksistentsialismi tuntuimad esindajad on muidugi A. Camus ja J.-P . Sartrè, kellede loomingus, hoolimata küllaltki olulistest erinevustest on tõesti täheldatavad teatud samasuunalisus. Nende mõlema puhul on silmatorkav (ka kirjanduslikule) eksistentsialismile omane eripära nagu seda on nö.- "programmilisus", st.- kirjanduslik looming on mainitud autoreil mõeldud ja kirjapandud kui teatud konkreetse (kas siis rohkem või vähem filosoofilise) meelsuse väljendusena.

Valitsevateks meeleoludeks on jällegi, eelmise sajandi keskpaigale iseloomulikult! -- läbini pessimistlikud tõdemused. Ümbritsev tegelikkus on nähtud ja tõlgendatud millegi ahistava, läbini absurdse ja mõttetuna. Ennast eksistentsiaalselt tunnetav üksikindiviid tunneb end "põhjusta süüdi olevat", leides end groteskses ja vaenulikus ümbruses, säärases nuripidiselt nähtud tegelikkuses, mille üle eksistentsialistlikul kangelasel reeglina puudub igasugune kontroll. Ilmekad on juba teoste pealkirjad: J.-P. Sartrè "Le Nauseè" ("Iiveldus"), "Suletud uksed"; A. Camus': "Katk", "Sisypose müüt", "Mässav inimene", jt.¹⁴

Teatud eksistentsialistlikke momente võib kohata ka poulaarkirjanduses (nt. E. M. Remarque, jt.) aga ennekõike jääb antud kirjanduslik suundumus siiski filosoofilise(ma) eneseväljenduse pärusmaaks¹⁵, mis (erinevalt enamikust filosoofilistest kontseptsioonidest) leidis enesele lihtsalt nö.- "laiema kõlapinna" ja muidugi ka (eriti mainitud prantslasi silmaspidades) samuti ka väga kõneosavaid apologeete kui nõnda sõnastada...¹⁶

1 BRAM STOKER: “DRACULA”. Kirjutatud: 1897. // Tõlkinud: Hans Luik, 1993, // Kirjastus: “Kupar”, Tallinn, LK: 5--314. ABRAHAM STOKER (1847--1912). Lk.:172.

2 28. 08. 2019. -- See kirjutis oli kunagi vägagi ammu kirjutatud, ja praegu, peale pikka kahtlemist, otsustasin selle ka avaldada (oma 4. Google Inc ) blogides. Ei mäletagi täpselt, millal see ülalolev kirjutis sai kirjutatud, ikkagi aastaid tagasi oma 1. ülkoolis (Eesti Humanitaarinstituut, 1994-2000). -- See kirjutis on siis kirjandusest kui kunstist. -- Nii kirjandusest kui ka kunstist. -- Sellest suundumusest kasvas välja ka mu diplomitöö, mis käsitles filosoofilist esteetikat (ja mille minu nime all siit Google Inc blogides on võimalik üles leida; 44 ooo „globaalsest vaatajast“ (minu blogides) on ikka 5000 eesti keelset lugejat (ja neist ligi 800 on minu M.A.-Thesis`t lugenud)). -- JA kõikvõimalikud kommentaarid, vähegi mõtestatud kriitika ja kõikvõimalikud täiendus-ettepanekud on vägagi oodatud minu täiesti kehtivale e-maili aadressile nagu: madisliibek@gmail.com (I am estonian, I write in estonian language. I am from Republic of Estonia. It`s the little country, tiny-tiny and small country in North-East Europe. Whay I write something like that here? -- Because I have already 44 000 readers in the Globe, about 7 Years. -- And all those people maby dont know wich language I write?! -- It is just estonian language. Dont You, my dear readers, hesitate contact whit me, via my e-mail, what was given above.)

3 MARCUS AURELIUS: “ISEENDALE”; Ad se ipsum”. Vanakreeka k tõlkinud ja kommenteerinud JAAN UNT, Tallinn, “Eesti Raamat”, 1983. LK: 3 – 277. // Lühike ülevaade selle stoitsistliku filosoof-imperaatori seisukohtadest: “... – Sõltumatus ja juhusele mitte lootma jäämine; võime mitte hetkekski lakata järgimast mõistust;” (8), lk. 4. /.../ “... Mind aga, kes ma olen mõistnud hea loomust, et see on ilus, ja halva loomust, et see on inetu,” (II, 2), lk. 11. /.../ “... Mis siis suudab meid saata ja juhtida? Ainult ja üksnes filosoofia.”, (II. 17), lk. 16. /.../ “... Kõik, mis ka mingil viisil ilus on, on ilus iseendast ja iseendas lõplik, ilma et temasse ühe osana kuuluks kiitus.”, (IV, 20), lk. 30. /.../ “... kõne, mis kunagi ei valeta, hingelaad, mis võtab rõõmuga vastu kõik, mis juhtub, kui paratamatu, kui tuntu...”, (IV, 33), lk. 34. /.../ “... Mõistus ja temal rajanev kunst on võimed, millele on küllalt iseendist ja endaga kooskõlas olevaist tegudest. Nende püüdlus lähtub neile omasest algalusest ning nad jõuavad ome teed mööda endi ette seatud sihile, mistõttu selliseid tegevusi kutsutaksegi õigeteks, tähistades tee õigsust.”, (V, 14.), lk. 45. /.../ “... Maailmas hinda kõige täisulikumat. Kõige täisulikum on aga see, mis kõike kasutab ja kõike suunab. Ning iseendaski hinda kõige täisulikumat.”, (V, 21), lk. 46-47.

4 Millistele arusaamadele näiteks võiks tuua kas või Karl-Raimund Popperi nägemuse nn. "kolmas maailm", mille moodustavat siis kõikide kirjandusteoste sisu (muuhulgas ka "veel kirjutamata" teoste sisu !), samuti ka kogu ülejäänud vaimse töö "produktid“ ja ideede teisenev ajalugu tervikuna, mille üheks peamiseks iseloomustavaks karakteristikuks on loetud nt. selle "maailma" nö. -- "ise-organiseerumise" võime. ( Selle kohta: K.-R.Popper: "Avoin yhteiskunta ja sen viholliset." Juva , 1983, nt. "Johdotus", s. 5-12, jj.) "Lähemaks vasteks" võiks siinkohal olla nt. Tõnu Viik' (= Eesti Humanitaarinstituudi kauaegne lektor (ca. 1994 aasta sügis-semestrist alates kuni tänaseni (?)) poolt kasutusele võetud mõiste "ilma-maa", mis samuti hõlmamas kogu vaimse (sealhulgas eriti kirjapandud) kultuuri tervikut ja viitab samas vastava sfääri nö. "eraldi-asetsevale" loomusele; kirjandus, (või vaimukultuur tervikuna on nõnda mõistetud "kunstliku", "aretamise produktina", mis samas kui "puhas ideaalsus" (vrdl. nt. G. W. Hegel & „Die Phänomelogie des Geistes“) ja mis evivat isegi "materiaalset reaalsust". (Vt. nt. T.Viik "Kultuuri fenomen", "Looming", 1997, oktoober, lk. 1375- 1387, nt. lk.1383 jj.)

5 Siia võiks tuua näiteks neokantiaanluse propageerijad 19. saj. teise poole Saksamaal (Ch. Wolffe'i); samuti nn. "Viini ringi" positivistliku hoiakuga teaduslik-filosoofiline kirjanduslik pärand (Max Scheler); samuti nt. Badeni koolkond '20-'30-ndate Saksamaal, mille vaadete esindajaks võib lugeda nt. hilisemat tunnustatud esseisti Ernst Cassirer'it. Üldiselt võib öelda, et selgemini piiritletud kirjanduslike koolkondade näol on olnud reeglina tegu mõne eriti väljapaistva autori ümber koondunud loomeinimeste sõpruskonnaga, kelledel reeglina ei ole õnnestunud saavutada oma (kirjanduslikule) eeskujule omistatud tunnustust. Mõningate 20. saj. kirjandusvoolude puhul on olnud ka iseloomulikuks, et on võetud varasemast mõni kirjanduslik eeskuju, keda siis püütud kas järgida või jäljendada. Konkreetseks näiteks viimasele juhule võiks olla eksistentsialistlikule suundumusele omane juhindumine Fr. W. Nietzsche ja S. A. Kierkegaardi kirjanduslikust loomingust.

6 Näiteks realismi ehk naturalismi versus romantismi "poleemika" 19. saj. teisel poolel; samuti ekspressionismi ja kirjandusliku impressionismi samasus ja erinevused 20. saj. esimeste kümmnendite kontinentaalses kirjanduses, vms.

7 Muuseas võib klassitsismi lugeda üheks esimeseks nö.- programmiliselt põhjendatud suundumuseks nii uusaegses kujutavas kui ka kirjanduslikus kunstis. Silmas-pidades sellega Winckelmann'i "Antiikunsti ajalugu", mis ilmudes omandas äärmiselt laia mõju kogu tollases Euroopas, tema püstitatud loosung antiik-kultuuri, eriti just antiikse arhidektuuri iseloomustamiseks, -- "Die edle einfalt und stille grösse" kujundas eurooplaste ettekujutluse (ja seega ka nii kunstilised kui kirjanduslikud ideaalid) antiigi kohta mitmeks sajandiks, kuigi seda tänapäeval üldiselt suuresti ekslikuks loetakse.

8 CHARLES BAUDELAIRE: “VÄIKESED POEEMID PROOSAS”. Marie Under tõlkes. // Kirjastus: “Perioodika”, // Sari: “Europeia”: // Esmaväljaanne: 1930, Tartu, “Eesti Kirjanduse Selts”. // Marie Underi järelsõna, Ain Kaalepi luuletus; // Lk.: 5--124. // Romantismi näib iseloomustavat just selle prantuse klassiku siinkohal vahendatud read. -- See on otsekui heiastus maalimast... “... üleloomulikust maailmast, kus olesklevad nood kättesaamatud jumalused, inimeste sõbrad, kes nii sageli on sunnitud vastu tulema nende kirgedele, sellised nagu nõiad, feed, mäevaimud, õhu- ja tuulehaldjad, salamandrid, näkid, veevaimud ja merineitsid.”, lk. 44. // “... et kunstijoovastus on enam kui miski muu võimeline looritama põhjatu sügaviku õudusi;”, lk. 62.

9 W. S. Maugham, Ibid., (Vt allpool), The Moon and sixpence“. Neid maale otsekui... “... ühendas mingi imeline ja keeruline kompositsioon. Kõik see oli kirjeldamatult kaunis ja salapärane ning mõjus lausa hingematvalt. /.../ Nendes maalingutes oli midagi ürgset ja kohutavat. Lausa üliinimlikku, otsekui oleks sellel seos musta maagiaga. See oli imekaunis ja ühtaegu siivutu.”, lk. 196.

10 PROSPER MERIMEE: “COLOMBA”, “CARMEN”. Kirjastus: “Perioodika”, sari: “Europeia”, Tallinn, 1990, Tõlkinud: Sirje Keevallik ja Jolanda Kull. Tõlge: 1989. // Lk.: 6--157. // Eessõna: Ott Ojamaa. // Siin oleks midagi Hugo von Hoffmansthali luule kontesptuaalseks kirjeldamiseks mis vastaks : “... Luuleteose kompositsiooni tuntud definatsioonile: “Väikesed ebavõrdse pikkusega read, tühi pind mõlemal pool””., lk. 31.

11 W. SOMERSET MAUGHAM: “KUU JA KUUEPENNINE”. // “THE MOON AND SIXPENCE”; // C. L.: 1932 // Kirjastus: “Kunst”, Tallinn 1973 // Tõlkinud: Salme Lehiste; // Lk.: 3--206./// Vrdl nt Kierkegaardi loomingut ühe Briti „vaimu-ajaloolase“ arvamustega: “... Üks on siiski kindel – see on geeniuse looming. Minu meelest on isiksusel loometöös kõige tähtsam koht. Kui kunstniku looming on omanäoline...”, lk.3. // “... Minu meelst on kunst emotsioonide manifestatsioon, emotsioonid aga räägivad keelt, mis on arusaadav kõigile.”, lk. 4. // “... Inimeses peituvad kaasasündinud mütoloogilised alged.”, lk. 5. [S.A.Kierkegaard. -- Vrdl. „Zur Begriffe der Angst“ (= „Ahdistus“ = Suomen kielessä) & „Der Tagebuch des Verfürers“ („Enten-eller“ = Dansk).]

12 TOM LOWENSTEIN: “BUDDHA TEE. BUDISM – VAIMSE VIRGUMISE TEE.” // “THE VISION OF BUDDHA.”, Copyright Laws: 1996. / Kirjastus: “Duncan Baird Publishers”, // Tõlge: Kerttu Tergem, 2001, Kirjastus: “ILO”, LK: 6--183. // “... Schopenhaueri teos “Die Welt als Wille und Vorstellung” (“Maailma kui tahe ja kujutlus”) toetus suures osas Kanti filosoofiale ning hinduistlike ja budistlike kujutelmade segule. Schopenhauer väitis, et elu juhib eesmärgitu ja mõistusetu jõud, mida kirjeldatakse kui “tahet”. Teadvustamata oma orjalikku sõltuvust sellest tundmatust tahtest, “alistusid inimesed sünnipärasele, kuid petlikule reaalsusele, mis sundis neid jahtima saavutamatuid eesmärke, nagu õnn selles maailmas. Schopenhauer uskus, et tahte eesmärgitut püüdlust saab peatada süüvimisega muusikasse ja kunsti ja et seda võib täiesti ületada müstilise intuitsiooni kaudu.” (S. Batchelor: “The Awakening of the West”, 1994.), lk. 152-153.

13 Kuigi Kafka näol on kindlasti tegemist nõnda eri-ilmelise loome-isiksusega, keda lihtsalt ei ole võimalik mingi konkreetse filosoofilise või kirjandusliku koolkonnaga ühetisel kombel seostada, ühendatakse teda pigem impressionistlike pürgimustega kirjanduses. Samas võib öelda, et Kafka on rohkem või vähem mõjutanud pea kõiki selle eelmise aastasaja kirjanduslikke suundumusi ja nõnda ka eksistentsialismi.

14 Vrdl nt W. S. Maugham, Ibid. („The Moon and sixpence“) --“..Ilu on midagi imepärast ja kättesaamatut, mida kunstnik vaid suurte loomepiinadega siit kaootilisest maailmast on üles otsinud. Ja kui ta selle kord leidnud on, siis ei ole mitte igaühele antud sellest aru saada.”, lk. 66. /.../ “... Ta näis nagu püüdlevat millegi poole, ent mis see konkreetselt oli, jäi mulle teadmata, ilmselt polnud see talle endalegi päris selge. /.../ ... ta on mingi kinnisidee võimuses. // Elas ta ju oma unistuste maailmas, kus reaalsusel polnud mingit kaalu.”, lk. 71. /.../ “... Geniaalsusest imetlusväärsemat nähtust pole maailmas olemas. Kuid andekus on raske koorem sellele, kellele see antud on.”, lk. 86.

15 Filosoofilise eksistentsialismi peamised teoreetikud olid Saksas M. Heidegger ja K. Jaspers, viimaselt pärineb ka järgmine eksistentsialismile lausa tunnusomaseks loetud mõiste nagu "piir-situatsioon" (Die Grenz-Situation), -- mis märkis üksikindiviidi kogemust absurdses maailmas, mis omakorda siis avalduvat läbi "piirsituatsioonide", nt hirmu, ahistuse, ebakindluse, igavuse, vms. Heideggeri nn. "fundamentaal-ontoloogia" tõlgendas omakorda indiviidi eksistentsiaalset situatsiooni läbi ütlemiste nagu "seismine Olemise väraval", mis piirnevat ohustavana tõlgendatud "mitte-olemise" kui "Eimiskisusega" (= "Nichts-Zustand"). Vähemtuntud Saksamaa (religioosse suunitlusega) eksistentsialismi esindaja on nt Karl Löwith, kes tegeles just eksistentsialismi alusepanijate nagu S. A. Kierkegaardi ja Fr. W. Nietzsche loomingu omavaheliste seoste leidmise ja tõlgendamisega.

16 SVEND AGE MADSEN: “JUTUSTADA INIMESI”. Tallinn, 1993. Tõlkinud: Anne Möller Pedersen. Sari: “Europeia”. (“At fortaelle Menneskene”.) (Copyright Laws: 1989.) Lk: 5-251. // Lõpetavateks ridadeks sobib euroopalikust kirjandusest kirjutades nüüdisaegse Taani kirjaniku sobivad read: “... Meil kõigil on suur vajadus elumõtte järele, kuigi me oma sisimas teame, et tegelikult pole mingit niisugust mõtet olemas. Me unistame õnnelikust maailmast ... (Lk.: 154).

I. KANT & "Prolegomena".

IMMANUEL KANT: "Prolegomena"

Filosoofilise mõiste ulatusest Immanuel Kanti epistemoloogias.

“... Kas inimvaim on siis võimeline ilma kogemuseta – ainult mõttetöö tulemusel – jõudma reaalsete asjade omaduste mõistmiseni?“ /.../ “Kui matemaatika seadused käivad tegelikkuse kohta, siis ei ole nad tõsikindlad; kui nad aga on tõsikindlad, siis ei räägi nad tegelikkusest.”

Albert Einstein ¹

"Eessõna igale teaduseks võimelisele metafüüsikale" -- on teos, mis, Kanti liigituse kohaselt, -- analüütilisel meetodil pürib lahti-sõlmima noid paljusid keerdküsimusi, mis on esitatud grandioosses kirjelduses sünteetilisest meetodist: "Puhta mõistuse kriitikas".²

Kuid tegemist pole vaid "valgustusliku selgitustööga" nonde tollaste kaasaegsete laialdastes hulkades; kirjutis pretendeerib enamale, ja nimelt: "metaloogilisest" aspektist on tegemist kahtlemata ka sarkastilise, ei, isegi -- iroonilise lähenemisega, suhtumisega, mida ei saa märkamata jätta alates tolle "epiloogist proloogi" sissejuhatavaist sõnadest.³

Kanti enda sõnutsi olevat teos aga kavandatud kui -- 'plaan', selline säärane, mis kriitikale eelnedes võinuks mõjuda "väheusutavalt" ja isegi "kahtlaselt".⁴ Avardava sünteetilise käsitluse jälgedes võimaldavat see aga "haarata tervikut" ja vahest ka -- "esitada mõndagi paremini"... (Nüüd ja edaspidi teksti sees: Immanuel Kant: „Prolegomena“, Tallinn, 1982, lk. 17.)

Milles aga seisneb nõnda vahendatu peamine probleemi asetatus? -- Lihtsustavalt ümbersõnudes, -- tegemist siin idealismi-empirismi peamise 'casus belli'ga läbi aegade, ja nimelt: kuidas võib subjektiivsusest saada äkiliselt üldkehtiv ja objektiivene tõesus, kuis võib teadvusele omane subjektiivsus võimaldada kogemist üldisena/ühtsena ülepea; või siis konkreetsemalt: milline mõtlemise eripära nimelt selle võimalikuks teeb?⁵

Kanti ise asub seda võimalikuks tegema järgnevalt: võttes aluseks arumõistete tuletatud kategoriaalse ulatusliku süsteemi ja omistab vastavaile mõistuslikeile nö.- "alg-osakestele" teatava tunnetusliku eripära, arhailises sõnastuses: aprioorse antuse.

Hume'i kahtlustest lähtumisi seadistatakse, et on vaid kujutlus ja selle afitseeritud aposterioorsed mõisted, mida ainu-üksi "subjektiivsest paratamatusest" tavatsetakse üldiselt lugeda "objektiivseiks", st.- tunnetusest otseseimalt ja tingimatult tulenevaiks. (Kant: „Aus Einsicht“, „Prolegomena“, lk. 10, 76-78.)

Oma-sõnutsi üritas Kant pelgalt rakendada Hume'i probleemiseade (kausaalseos) suhtes teatud abstrahheerivat käsitluslaadi, kuivõrd, -- too etteantud relatsioon "pole kaugeltki ainuke" selline mõiste arulisuse tarvis, puhas reflektsioon, "metafüüsika just nendest täielikult koosnebki ". (Kant: „Prolegomena“, lk. 13.)

Millega on siis, metafüüsika kui apodiktiliste mõistetega opereeriv inimteadmise liik, mis võib, kuigi ei tarvitse, seada oma väitmistesse legitiimsuse kaalukuse, -- esineda teadusena, juhul, kui suudab eelnevalt vastata seks tarvis seatud nõudmistele.

Leibnitz: „Selline arutluskäik sunnib väitma, et on olemas mingi koos meiega sündinud valgus. Meelte ja induktiivsete järelduste abil ei jõua me mitte üldkehtivate ja absoluutselt paratamatute tõdedeni, vaid ainult selle teadmiseni, mis on ja mis tavaliselt toimub.”⁶

Kant küsib siin sisuliselt pigem kuivõrd (ja kuidas) on teadvus arumõistete vahendusel suhtestatud asjade maailmaga, olles seejuures immanentsest kogemusest võimalikult lahutatult; seega: peamiseks probleemiks "Prolegomenas" on see, et mis on kategooriate (arumõistete) a priori transtsendentaalne deduktsioon.

Ehk siis teiste sõnadega: mis on see teadvuse tunnetuslik eripära, mis säärase tuletamise võimalikuks teeb? -- Ning siit otseselt tulenevalt järgmine küsimus: "kuidas metafüüsika on üldse võimalik?" -- Teadusena?

Metafüüsika on kindlasti võimalik "teadusena" kui õpetus-uurimus inimtunnetusest, selle toimemehhanismidest, võimalustest ja piiridest; Teaduse võimalikkus jääb sellega aga veel lahtiseks, üheks komistuskiviks selle olulise määratlemise teel aga nähtud teatav taunitud ebamäärasus nö.- "noumenite" tasandil.

Kui metafüüsika kui Teadus oleks imaginaarne ehitis, siis filosoofiline deduktsioon, kasutades oma töös aina komplitseerituimaid kujutelmi, kaldub tihtipeale unustama, millega siin tegelikult tegemist -- so.- abstraktsed mõisted, kui iga metafüüsilise konstruktsiooni vältimatud "ehituskivid".⁷

Ja nüüd, kui võtta mõni tulevane -- 'arche'-oloog mõne kunatise vaimutempli varemete vahelt, siis temal vähemalt, kui mitte ehitajail endil juba, -- peaks tekkima tõsiseidki küsimusi -- m i d a on öeldud, mida t a h e t i öelda millegagi...

Mõtlemise algusesse on nõnda seatud küsimärk, ehk: "mõtlemise ahela" esimesed lülid on pelgalt "oletatavasti oleva" ebakindlas staatuses, mistõttu teadus (filosoofia säärasena) on kui ebakindlale pinnasele rajatud hiigelhoone, kusjuures, -- teaduslik mõtlemine on alati teadlik oma aluste ebakindlusest.⁸

Iga teaduse alguses seisab küsimus selle olemuslike 'allikate' järele. Kui natuuriteadmised opereerivad propositsioonidega ja nt esteetika tegeleb affektide analüüsiga, siis filosoofia/metafüüsika päristisemaks aineseks on Mõisteline maailm.⁹

Seega on viimasega antud ka teatav 'puhas' mõtteline fenomenoloogia kaasusena, tegemist on mõistuslike abstraktsioonidega, mil, olgugi tihtipeale vaid traditsioonis vahendunult, pea iseseisva olemise staatus on lisandunud.¹⁰

Mõisted ei evi oma 'puhast' loomust mitte eitavas vormis, seos empiirilise ainesega ise-ensest on mõistetav juba "mõistelisel" tasndil, kuna eritlev otsustamine põrkub mõistete sisu selgitaval avamisel vältimatult oma lähtumise eeldustele. Seega siis: kui mõiste ei oleks eraldiseisvana ilmnev siis see eristatav tühistub lausumise kontekstis koheselt millegi paradoksaalsena. (Kant: „Prolegomena“, nt lk 21, 84-85.)

Juhul aga kui mõiste seadistab lausumises avardavalt seonduvaid asjaolusid, sellega ka kogemuse erinevaid mõistmise tasandeid nihestades (kvantiteet-kvaliteet), siis lähtutakse seejuures alati kas otseselt empiirilisest ainesest või on tegemist nö.- "üldistavate abstraktsioonidega", mis, sääraseina puhta tõdeluse etteseatud raamide siseselt, kahtlemata on ühed hinnatavaimad üldse.¹¹

Määratlemisi: nõutavaimaks osutumas säärane üldistusvõimeline (sise-)kaemuse liik, ehk: "mõisteline mõistmine", mis pelgalt vahendatud kaemuse läbi ilmnema on seatud. Tegemist ei ole siin ei vahetu hinnangu ega ka puhtmõistusliku nö.- "tõlgendusega", see on midagi mõlemast mainitust ja midagi veel lisaks -- üldistav filosoofiline otsustus 'par exellance'i -- 'süntees', -- filosoofilise tunnetuse sisu ja eesmärk: sünteetilised otsustused a priori. (Kant: „Prolegomena“, lk 27, 68-69.)

See on ka metafüüsika päristisemaks aineseks üldse: 'l u u a' alles too eraldiseisev mõisteline maailm, ja otsekui 'hingestada' too imaginaarne maailm üldistatud kaemuse vormidega; seega nagu projektseerides mõistmise kujutlusi kui varipilte seinale...¹²

Kui lähtuda 'eeldustelt', on vaja leida ka toimivad ajendid, need on siis kas algsed, otseselt ajendamatud (nt. die Naturanlage, lk 7), või siis sellised millede puhul vaja eeldada kas otsest või kaudset seost mingi kujutledavagi objektiga.

Esimesel puhul on tegemist niivõrd esmaste ajenditega, et nende edasine eritlus ei tarvitse isegi vajalikuks osutada (nö.- "ürgalgne" lähte-eeldus); teine variant on aga seda intrigeerivam.¹³

Kui oletada nt mõistelist tegelikkust, mis eelneb igasugusele suhtestatusele (mõiste kui kujuteldava kaemuse) objektiga, võib säärane "mõtteline algatus" osutuda objekt 'tegelikkust' õõnestavakski, ning isegi ka: kaemus-kujutluse vastavust objektile (selle tõesust) ohustavalt tühistada.¹⁴

Kanti "päästev idee", sellise mõeldava olukorra ärahoidmiseks, on tema komplitseeritud eristus mille kohaselt mõned üldistavad otsustused lähtuvad ainuüksi intuitiivsetelt' alustelt, teised seevastu "peavad rahulduma" diskursiivse kehtivuse laadiga. (Kant: „Prolegomena“, lk 39.)

Viimased on siis filosoofilise reflektsiooni pärisosa, päritud valdkond ja tegevusväli; samas: sellega on markeeritud ka diskursuse piirid ja võimalused.

-- Mõisteline tegelikkus,¹⁵ mis, -- hoolimata oma esmapilgulisest illusoorsest-irriteerivast ulatuslikkuse muljest -- evib tegelikult vägagi kindlalt reglementeeritut võimalikkust ja esitab rangeid nõudmisi rakendatavuse osas igal üksikjuhul eraldi.

Samas, kui Kant omistab intuitiivse konstruktsiooni võimalikkuse enamjaolt küll teisale ( nn.- "puhas matemaatika"), võib ometigi "konstrueerida" ka kujuteldava pildi mispuhul ka mõisteline, apodiktilise aprioorse üldistuse alustavaimaks lähtumise punktiks võib olla mõneti ka intuitiivne ajendatus; siin: rõhutatult kui 'loome-akt', mis paratamatult eelneb seostatud mõtlemisele, -- see on siis kui peatatud hetk: 'mõistete loomise akt'...

Ettekujutluses aprioorselt vormitud mõisted millede tegelikkus teostub, st.- neile omistatakse konkreetne tähendus alles nende vahetusse seosesse viimisega kaemuse objektiga, nende potentsiaalse tähendusliku ulatuvuse realiseerimisel. (Kant: „Prolegomena“, lk 40.)

Kuigi teisalt, -- Kanti järgi johtub puhta mõtlemise vältimatult diskursiivne laad kesksest paratamatusest: mingit laadi tunnetusele ei ole antud kogeda substantsionaalsust selle, -- isegi mitte võimalikkusena antud -- vahetus ilmnemise laadis, kogu inimtunnetus saab seeläbi mõistetud -- 'vahendatusele', olles seega alandatud pelgaks "kaudseks teadmiseks" millestki, mille kohta pea-asjalikult teada vaid, et -- "see on"...¹⁶

Kuivõrd: mingi väline objekt on paratamatusena (sellenagi) äratuntav ainuüksi vaid (subjekti) meelelisuse nö.- "peale-asetatud" vormi kaudu; mis tõsiasjal seisavadki kõik lausumised/otsustused mil sihiks välja selekteerida üldkehtivat nähtumuslikust paljususest, ja teha seda veel nö.- "ennetaval kombel", tolle kõiki nähtumusi afitseeriva valdkonna suhtes nimelt.¹⁷

Viimases lõigus seadistatu kehtestub muidugi vaid 'puhta' nähtumise vormis, millega oleks kui tunnetuse saamise aktile nö.- "ette heidetutud" teatav vältimatu klausel, -- puhas meelelisus kui (aru)vorm alles võmaldab "asjakohase" objekti staatusele pretendeerivate nähtumuste "arusaadavaks" reguleeritud retseptsiooni (mis tõik kujukalt ilmneb just patriaalsete-temporaalsete relatsioonide transtsendentaalsel ja deduktiivsel "vormimisel"). (Kant: „Prolegomena“, nt lk 43-44, 56).

Samuti 'loodus', kui kogemisele avanenud "objektide kogum" omanäolise nö.- "sõelana" asjade mõtestavale vormimisele etteseatud, nimelt peavad loodud mõisted läbima säärasegi arulisuse selektsiooni prisma: millised mõisted evivad tähenduslikku 'tegelikkust' 'in concreto', ja ülejäänud, mis nõnda püsti seatud nõudmistele ei vasta.

Esimesel juhul on tegemist konkreetselt (loodus-)objektidega seonduvate mõisteliste evidentsidega, teisel puhul aga pelgalt, (nagu Kant väljendub,) --"mõttesünnitistega", 'noumen'itega, millede otsest seotust kogemusobjektidega ei ole võimalik näidata (v.a. problemaatiline, nn.-"hüperfüüsiline" tunnetus), tinglikult võiks siin eristamise aluseks võetud saada mõisteid kujundanud "kreatiivsuse määr")). (Kant: „Prolegomena“, lk. 58.)

Viimaseid loetakse subjektiivsuse seostatud "tajuotsustusteks", mis erinevalt sellega kehtivaimaist otsustustest empiirlisuse aluselt (nn. "kogemusotsustused") ei nõua "algselt arus loodud mõisteid, mis annavadki kogemusotsustustele paratamatult objektiivse kehtivuse." ¹⁸ Objektiivse üldkehtivuse/üldisuse annab aga (empiirilistele) otsustustele vaid nende distinktne ja selge nn.- "arumõisteline" vorm. (Kant: „Prolegomena“, lk. 63-64, 77).

Ehk lühidalt: tunnetuse teisenemine tajust kogemuseks kulgeb paratamatul kombel ainult läbi seostatud taju subsumeerimise üldkehtivalt objektiivseks mõisteks.¹⁹

Puhtad (aru-) mõisted on aga: "... v õ i m a l i k u /i.e.-M.L./ kogemuse aprioorsed printsiibid" (Kant: „Prolegomena“, lk 70.), st.- ilmnevad pelgalt 'võimalikena' aktuaalsuses, see mis neile tegeliku 'tähenduse' (ja sellega ka: tõelisuse) annab on alles inimaru vormiv aktiivsus, meeltekujutelmi tõlgendav funktsioon.²⁰

Kant loeb vältimatuks kaasuseks mõistete kujundava esitamise hüpoteetilist vormi; võimalikuks variandiks millele võiks pakkuda tinglikku tuletist: 'deduction creativa', rõhutamaks ühte kogu tunnetusprotsessile omast, salgamatult prioriteetset komponenti.

Objektiivsuse garandiks saab Mõiste, ²¹ -- mis alles kujundab kogemisakti (meelelisusest afitseeritud) kujutlusest, selle teadlikku seoseisse viimise teel, -- apodiktilise tähendusliku kehtivusega -- sünteetilise otsustuse a priori.²²

Mõiste kui 'printsiip' otsustab 'pluralis'e vormis, so.- "süsteem", mis tunnetuse alles võimalikuks teeb; tehes seda transtsendentaalsel viisil, seega tähistades mitte 'episteme'i suhet "asjalisusega" (gegenstandlich) vaid üksnes tunnetuse kui potentsiaaliga (mis ligikaudu samatähenduslik nn.- "kogemus-võimalikkusega"). (Kant: „Prolegomena“, lk. 55, 74, 77, 91, 95.)

Siinkohal teeb Kant ühe keskseima eristuse oma käsitluses üldse, ja nimelt: kui reflektiivsus on metafüüsika päristisem eripära, filosoofia 'essentia', -- "kuna ta mõtiskleb omaenda mõistete üle", siis -- vahest just vastamisega küsimisele: mis on metafüüsika tegelik sisu -- ? -- ehk selgub ka viimaks – 'kuidas'-- metafüüsika säärasena, ehk siis: teadmuse Teadusena võimalik on?

Metafüüsika, kui üldistusvõimelisema inimteadmise liik, päristisemaks teemaks saab olla vaid: " kogu võimaliku kogemuse absoluutse tervik ." (Kant: Prlegomena“, lk. 96-97.)

Tolle essentsiaalse antuseni jõudmaks destilleerib Kant -- abstrahheerides 'piire ületavalt' -- välja kogu mõistuslikku totaliteeti ainsana hõlmata suutvate, -- transtsendentsete (e. puhaste) mõistuse-mõistete vältimatu eristuse,-- so.- 'ideena' mõistetud, kogemusest sõltumatu mõistuslik tunnetus . (Kant: „Prolegomena“, lk. 97-102.) ²³

Ideelise maailma nö.- "tegelikkuse" küsimus jääb ammendavalt piiritlemata, -- üheltpoolt tegemist kogemisest (otseselt) sõltumatu sfääriga, teisal aga näivalt opereerib mõistus ideeliste mõistetega otsekui omaksid viimased konkreetset objekti-staatust; seega: abstraktsiooni täielisema mõistmise huvides on vältimatu sellele osalise nö.-"iseseisva objekti-staatuse" andmine. Kant: „Prolegomena“, lk. 102-103, 125.)

Eesmärgiks on kogemise võimalikult täieline sünteetiline ühtsus, 'terviku' (kui idee) kogemisega kaasuv tähendus, mille illusoorset mõju vahendab eriti heitlik ootus laiendada kogemist selle piiride taha, kuigi enimaks võib jääda vaid 'täielik' analüüs. (Kant: „Prolegomena“, lk. 126-128.)

Ainuüksi metafüüsika on see, mis võimaldab heita valgust puhta mõtlemise 'piiri-maile', millele osutavad transtsendentaalsed ideed , mis ainsana võimaldavad kogemuse täielikkust otse-kui (als ob) kosmogoonilist, tühjusest ümbritsetud piiratud sfääri. (Kant: „Prolegomena“, lk. 131, 147.) ²⁴

Kant kutsub üles hoiduma ebaselgest mõtlemisest, öeldes, et ei saa midagi tõsikindlat väita transtsendentse ("väljaspool oleva") kohta; transtsendentaalsed Ideed oleksid kui tolle imaginaarse immanentse sfääri 'horisont'...²⁵

Mõiste: "ulatuvusest" on nõnda piiritletud eristatud eneseküllaste 'dia-logoste' sisse, metafüüsika vahendatud "vahetus olemises" ei ole võimalik mõistmises näha välja-poole tingimisi piiritletud sfääri.

K.-R. Popper: „Üks obketiivse või absoluutse tõe teooria eeliseid on see, et ta võimaldab ütelda, et me otsime tõde, kuid me ei tea, millal meil õnnestub seda leida; et meil ei ole tõe kriteeriumi, kuid sellele vaatamata lähtume tõe ideest kui regulatiivsest printsiibist...”²⁶

Erisus tekib alles koos nõudmisega Teaduse järele, millesse Mõistete liigendus suhtestub pelga lähtematerjalina, millest -- "tuleb teadus valmis ehitada." (Kant: „Prolegomena“, lk. 149-152.)

Aristoteles: “Poetics”: “...Võib väita, et kirjanduslik fiktsioon on filosoofilisem ja tõsisem kui faktide kirjeldus, sest ta püüab rääkida üldisest, faktide kirjeldus aga üksikasjadest.” /.../ “... Kirjanikud peakisd eelistama pigem seda, mis on võimatu, kuid tõenäoline, kui seda, mis on võimalik, kuid pole veenev.”²⁷

1 Albert Einstein: “Geomeetria ja kogemus”, (1921. a.) “Geometry and Experinece”. – Readings in the Philosophy of Science. New York, 1953, pp. 189-193.//Tsitaat teosest: Indrek Meos: „Filosoofia põhiprobleemid“; Kirjastus: “Koolibri”, Tallinn 1998. Haridusministeeriumi õpik gümnaasiumitele // c – 1988. // Lk. 7 – 256. Lk. 27, 98.

2 Immanuel Kant: "Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena ", Tallinn 1982, lk.7-197. Tõlkinud: Jüri Saar. [„Prolegomena zu einer jeden künftigen Metaphysik, die als Wissenschaft wird auftreten können“, Riga 1783] // "Prolegomena..." tsitaatidele lisatud sulgudes lk. nr., samuti sisu järgi viitamisi -- teemakohane lk., vastavalt, ülaltoodud teosest .

3 M. Buhr: „Immanuel Kant. Einführung in Leben und Werk“, Leipzig’67, S. 9-186, S. 32.

4 29. 08. 2019. -- See oli üks varasem kirjutist. Kahtlesin pikalt, kas seda üldse oma (Google Inc blogides) avaldada aga avaldan siiski. Ehk pakub mõnele veidi huvi? JA huvilisi on olnud, vaatajaid minu blogides juba 44ooo inimest Gloobusel; eesti keelseid lugejaid umbes 5000 hinge. Seega, mõnele on huvi pakkunud minu kirjutised? JA kõikvõimalik mõtetatud kriitika, täiendusettepanekud ja kommentaarid on vägagi oodatud minu täiesti kehtivale e-mailile nagu: madisliibek@gmail.com

5 I. Kant: „Kritik der reinen Vernunft“, Hamburg, 1998, „Felix Meiner Verlag“, S. 3-919, S. A1-B1.

6 Leibnitzi kiri Preisi kuninganna Sophie-Charlotte´le (1702. a.) // Tsitaat teosest: Indrek Meos: „Filosoofia põhiprobleemid“, lk.43.

7 M. Heidegger: „Kant und das Problem der Metaphysik“, Frankfurt a/M‘ 91, S.5-317, S. 5.

8 Kant: „Kritik...“, S. 106-127. --- „Die Zeit ist eine notwendige Vorstellung, die allen Anschauungen zum Grunde liegt. /.../ Die Zeit ist also a priori gegeben /.../ ist kein diskursiver Begriff /.../ sondern eine reine Form der sinnlicher Anschauung ...“ (S. 106-107) Vgl. auch S. 109, 111-112, 116.))

9 G. Deleuze & F. Guattari: " Qu'est-ce que la philosophie?", („Mitä filosofia on?“, Gaudeamus, Helsinki, 1993, lk.54.)

10 I. Kant: “Grundlegung der Metaphysik der Sitten“, Hamburg, 1965 , Verlag von Felix Meiner, 100 S., (Herausgegeben von K.Vorländer). , S. 5-7.

11 Kant: „Kritik...“, S. 77- 79.

12 K. Jaspers, „Die Grossen Philosophen“, München/Zürich, ´88, S. 424. Was Kant unter den denken gemeint ist folgt ganz viel derzeitige positivistische Natur-Wissenschaften; nach Kant muss auch Philosophie als exakte Wissenschaft gelten.

13 I. Kant: „Grundlegung der Metaphysik der Sitten“, Einleitung, Prof. Dr. K. Vorländer, S. XVIII- XIX.

14 Kant: „Kritik...“, S. 188-189. --- „Nun ist alle uns mögliche Anschauung sinnlich Ästhetik, also kann das Denken eines Gegenstandes überhaupt durch einen reinen Verstandesbegriff bei uns nur Erkenntnis werden...“

15 Lähim vaste kujundile: "mõisteline tegelikkus", või: "mõisteline maailm" oleks vahest nn.- "intelligiibel maailm", kuigi antud vaste pärsitud oma negatiivse definatsiooni tõttu /Nt lk.84/. Lähimad paralleelid mujalt: K.-R. Popperi ja F. Hayek' i poolt kasutatud mõiste: "kolmas maailm", mis tähistavat kogu vaimse kultuuri pärandit, kõigis selle avaldumise vormides, (nt. ka veel kirjutamata teoste sisu !). Võimalikuks vasteks võiks olla nt ka T. Viigi (EHI filsooofia-professor alates 1994) -- "ilma-lava", ligikaudu samas tähenduses siin, sisuliselt aga märkides pigem kultuurisündmuste kui protsessi (Hegel) avaldumise situatsiooni aja vaimses eripäras ja ka ajalooprotsessi käigus tervikuna.

16 I. Kant: „Grundelgung der Metaphysik der Sitten“, S. XXI-XXII. Oder S. 60.

17 Kant: „Kritik...“, S. 94. --- „Eine Wissenschaft von allen Prinzipien unser Sinnlichkeit a priori nenne ich die transzendentale Ästhetik“. (S. 95).

18 St. - kõik loodud mõisted on esmalt "mõistetavaks saanud" kui subjektiivsed tajuotsustused, nende hilisem kujunemine (kogemusotsustuste kaudu) nn. "puhasteks arumõisteteks", on ennekõike otseselt tingitud vajadusest saavutada teatud nö.- "konventsionaalset" kogemis-ühtsust , ehk siis: "objektiivsust", milline otsustuste ühtseim liik siis -- "ei väljenda mitte ainult taju suhet subjektisse , vaid objekti omadust; ..." (Kant: "Prolegomena", lk.61. jj.)

19 Kant: „Kritik...“, S. 93 . – „... worauf, alles Denken als Mittel abzweckt /ist/ die Anschauung. /.../ Die Fähigkeit, (Retzeptivität) Vorstellungen durch die Art /.../ zu bekommen, heißt Sinnlichkeit. /.../ durch Verstand aber werden sie gedacht, und von ihm entspringen Begriffe.“ (vgl. Deleuze & Guattari : „Que’s qe la le Philosophie?“, und auch B. Croce. ) Vgl. auch sogenannte „problematische Begriff“, S. 367, und auch „der Begriff reiner bloß intelligibeler Gegenstände“, S. 377. = sogenannte „intelligibeler Welt“ ?))

20 I. Kant: „Kritik der reinen Vernunft“, Köln’95, S. 25. // Vgl. K. Jaspers: „Die Grossen Philosophen“, München/Zürich’88, S. 412.

21 Sellist, vahest ootamatuki, üldistust annab Kanti mõtteradadelt lähtumisi teha esmalt ehk silmaspidades nn.- "puhaste mõtteolemuste" (noumen'ite) kohta öeldut, millega oleks kui piiritletud säärase tinglikku tähistuse võimalikkust ja samas ka viidatud selle kehtivuse piiridele. -- "Prolegomena": "...arumõisted olevat liiga tähendusrikkad ja sisukad ammendumaks üksnes kogemusrakendusega, ja nõnda ehitab aru /.../ palju avarama /i.e.-M.L./ kõrvalhoone, mille ta täidab puhaste mõtteolemustega /viitamisi/ ...näiliselt suuremale rakendusulatusele..." (lk.83-84)-- Rõhutades : "Mõiste" säärasena , jätab nõutud seose kogemus-antusega täiesti puutumatuks, -- küll aga -- paikneb võimalikult nö.- 'piiri-peal'; ("mõtlemise-unistamise" piiri-joonel vahest isegi!); Kanti tegelikuks vasteks saab aga sellele 'Ideede', puhaste mõistuse-mõistete eristamine; nn.- "Mõiste" kui sünteetiline produkt kogu tunnetust hõlmamaks saab (diskursuse siseselt!) oma kehtivuse ainuõgustuse Kanti osutamisest tunnetuse kui terviku ühtsetele allikatele (zwei Quellen des Erkenntnis).

22 Kant: „Kritik...“, S. 98-99. „Der Raum ist eine notwendige Vorstellung a priori , die alle äußeren Anschauungen zum Grunde liegt. /.../ Der Raum wird als eine unendliche gegebene Größe vorgestellt. /.../ Der Raum ist nicht anders, als nur die Form aller Erscheinungen äußeren Sinne, d.i. die subjektive Bedingung der Sinnlichkeit, unter der allein uns äußere Anschauung möglich ist.“ (S. 101).

23 Kant: "Prolegomena": "... mõistusemõistetel on tegemist täielikkusega, st. kogu võimaliku kogemuse kollektiivühtsusega ... /.../ ...nii sisaldab mõistus alust ideede jaoks /...paratamatuid mõisteid, mille objekti siiski ühegi kogemusega anda ei saa ." (lk.98-99). Küll aga võimalik anda rakenduslik klassifikatsioon: kategoorilised, hüpoteetilised ja disjunktiivsed ideelised järeldumised.

24 Kant otsesõnu: "... kindel usk sellise määratletud ja suletud teadmisesse toob endaga kaasa erilise võlu, rääkimata juba kasulikkusest..." („Prolegomena“, lk 147) -- konteksti väliselt annaks säärane väitmine alust kahtlustada lausa küünilisuses!

25 Kant: „Kritik...“, S. 188-189. --- Kategorien --- „... sind nur Regeln des Verstand, dessen ganzes Vermögen im Denken besteht /.../ der also für sich gar nichts erkennt, sondern nur den Stoff zum Erkenntnis, die Anschauung /.../ verbindet und ordnet.“ (Vgl. auch S. 348).

26 Karl-Raimund Popper: “Oletused ja ümberlükkamised.”, (1963. a. ) “Conjectures nad Refutations. The Growth of Scientific Knowledge. London and Henley, pp. 225-232. // Tsitaat raamtust: Indrek Meos: „Filosoofia põhiprobleemid“, lk. 69.

27 Aristoteles: „Poetica“ (9, 24). // Tsitaat raamatust: I. Meos: „Filosoofia põhiprobleemid“, lk. 49, 64.