DOUGLAS
ADAMS. (Tsitaadid eesti
keeles).
“PÖIDLAKÜÜDI
REISIJUHT GALAKTIKAS”. // I. osa. // The
Hich-Hiker’s Guide to the Galaxy”. // Tallinn, “Olion”,
1995. Tõlkinud: Kati Metsaots.
______________________________________________________________
“Ta mäletas
ähmaselt, et oli olnud vihane, väga vihane, millegi pärast, see
tundus tähtsana. //...oli, nagu öeldakse / ainult inimene. teiste
sõnadega – ta oli süsinikul põhinev kahejalgne ahvist põvnev
eluvorm.”, lk. 13.
“vahendid, mis
võimaldavad mõnedel inimestel söösta väga kiiresti punktist A
pinkti B, samal ajal kui teised inimesed sööstavad väga kiiresti
punktist B punkti A.”, lk. 14.
“... tundus
ohutu veidrikuna – mõnedele imelike kommetega ohjeldamatu
joodikuna..”, lk. 18.
“... kas /
kujutab endast ohtu vaimsele tervisele või mitte, ja kui palju peaks
neile makstama, kui ta seda siiski kujutab”, lk. 22.
“Ta arvas, et
ühel neist kahest polnud mõistusega kõik korras.”, lk. 23.
“... tundus,
nagu oleks kogu ta elu mingisugune unenägu, ja mõnikord ta
mõistatas, kelle oma see võis olla ja kas see keegi ka nautis
seda.”, lk. 25.
“See ütleb,
et alkohol on suhkrute käärimisel saadud värvitu lenduv vedelik,
ja märgib samas ära ka aine joobunustava toime teatud süsinikul
põhinevate eluvormide jaoks.”, lk. 26.
“Aeg on
illusioon. // Kas ma tegin täna midagi valesti / või on maailm
alati selline olnud ja mina olen olnud liiga endassetõmbunud, et
seda märgata?”, lk. 29.
“... karmi ja
kasinat elu elada, võimatu vastu võidelda, võita ja ikka teada /
... on mees, kellega tuleb arvestada.” lk. 33.
“... ta koges
hetkelist tunnet, millest ta ise ka aru ei saanud, sest keegi /
polnud seda kunagi kogenud. Tugeva stressi momendil väljastab iga
elusolend tillukuese alateadliku signaali. // Maal ei ole kunagi
võimalik olla oma sünnikohast kaugemal / mis pole tõesti kuigi
kaugel, nii, et sellised signaalid on tõesti liiga nõrgad, et neid
märgata.”, lk. 35.
“Üle kogu
maailma ummistusid tänavad inimestest, / kui müra nende peale
laskus ja siis tõusulainena üle mägede ja orgude, kõrbete ja
ookeanide eemale kandus...”,lk. 38.
“Nad rippusid
liikumatult, tohutud ja rasked, püsides taevas looduse teotusena.”,
lk. 39.
“... armastas
efekte: need olid, mida ta kõige paremini oskas.”, lk. 46.
“... täiesti
valge ja mõistusevastaselt kaunis. /... mis kandis endas kõige
mõistusevastasemat riistapuud, mis kunagi välja mõeldud. / ... mis
tegi selle / unikaalseks / ajaloos...”, lk. 49.
“... oli
inimeste juures alati leidnud väga raskesti mõisteva, oli nende
komme pidevalt konstanteerida ja korrutada väga-väga
ilmset...”,lk.54.
“Nende
varasemad kirjanduskatsetused olid olnud osa nende heidutavast
nõudmisest, et neid aksepteeritaks kui korralikult arenenud ja
kultuurset rassi. // Tal polnud aimugi, mis teda ootas, kuid ta
teadis, et talle polnud meeldinud mitte midagi, mis siiamaani
juhtunud oli, ning ta ei arvanud, et asjade käik muutuma hakkab.”,
lk. 70.
“... ta tegi
melodramaatilise efekti saavutamiseks pausi. // See oli
lähenemisviis, mis polnud talle lihtsalt pähe tulnud.”, lk. 71.
“... ma arvan,
et osa sellest metafüüsilisest kujutluspildist oli tõesti
eriliselt mõjuv // ... koondades oma mõtteid selle täiesti uue
kontsepti ümber.”, lk. 72.
“Ära ütle
selliseid asju / Kuidas saaks keegi säilitada positiivset vaimset
hoiakut, kui sa selliseid asju ütled?”,lk. 74.
“... üle ta
näo valgus aeglaselt lõputult loll ilme. / Naudin / Mis sa sellega
mõtled? Mis ma mõtlen / on küsimus: kas see annab sulle
rahuldvalt täisverelise elu? // ... kuni ta pikaldased mõtted
mõistuse süngetes sügavustes ringi ukerdasid.”, lk. 75.
“Tüdrukud...
/... Või leiad sa lihtsalt, et kogu selle armetu tüütusega
hakkamasaamine kujutab endast huvitavat väljakutset? // No näed /
ja sina mõtled, et sinul on probleeme.”, lk. 76.
“Kosmos,
öeldakse seal, on suur. Tõesti suur. Te lihtsalt ei usu, kui
ääretu, tohutu ja jahmatavapanevalt suur see on.”, lk. 81.
“Lihtne tõde
on, et tähtedevahelised kaugused ei mahu inimese kujutlusvõime
piiridesse. // valgusel / kulub kaheksa minutit, et rännata tähelt
Sol / Maale/ ja veel neli aastat, et jõuda Soli lähima tähenaabrini
Alfa Proximani.”, lk. 82.
“Need skeemid
õppisid kiiresti end kopeerima (see oli osa nende ebatavalisusest)
ja see viis niikaugele, et nad põhjustasid igal planeedil, millele
triivisid, raskekujulisi probleeme. Nii algas elu Universumis. // Aeg
õilmitses, mateeria kahanes kokku. “, lk. 84.
“Sest ma
arvasin, et olen hulluks minemas. Võib-olla sa oledki. Võib-olla sa
ainult mõtlesid, et ma ütlesin. // .... mõtles selle üle järele.
// ... võib-olla me läheme mõlemad hulluks.”, lk. 85.
“... arhailise
mõtte mägede, meeleolumuusika orgude...”, lk. 86.
“... ning me
taastame normaalsuse niipea, kui saame selgeks, mis üldsegi
normaalne on.”, lk. 88.
“Kõik millega
te ikka hakkama ei suuda saada, on seega te oma probleem. // ...
mõistuseomadused ka hõlmasid – mõttesööste, jultumust,
auahnust...”, lk. 92.
“... läks /
korda väljendada äärmist põlastust ja õudustunnet kõigi
inimlike asjade vastu.”, lk. 94.
“Elu / ära
räägi mulle elust.”, lk. 95
“Milleks vaeva
näha ? Mis mõttega? Miski ei vääri vahelesegamist. // ... ning
lülitusid siis igavusest taas välja.”, lk. 98.
“.... õppida
vahet tegema, kas too teeskles lolli lihtsalt selleks, et inimesed
valvsuse kaotaksid, või teeskles ta lolli seepärast, et ei vaevunud
mõtlema ja tahtis, et teised seda tema eest teeksid, või teeskles
ta, et on pööraselt loll, et varjata fakti, et tegelikult ta ei
taibanud , mis toimus, ning oli tõesti ehtsalt loll. Ta oli kuulus
oma hämmastava nutikuse poolest ning kindlasti ta seda oligi – aga
sugugi mitte kogu aeg.”, lk. 102.
“Naljakas /
kuidas just siis, kui sa mõtled, et halvemaks ei või elu enam
minna, see äkki ikkagi läheb.”, lk. 107.
“ ...
teadmisest, et nad ei olnud kokku sattunud mitte oma vabal tahtel ega
ka mitte lihtsa kokkusattumise läbi...”, lk.111.
“... tal ei
paistnud kunagi ühegi oma teo jaoks põhjust olevat: ta oli
mõistetamatuse kunstiliigiks muutnud. Ta ründas kõike ebatavalise
geniaalsuse ja naiivse ebakompententsuse seguga ning tihtipeale oli
raske öelda, kumb oli kumb.”, lk. 112.
“Ammu-ammu,
iidsete aegade hämaruses... / ... ülevail ja kuulsusrikkail päevil
oli elu metsik, külluslik // ... otsides seiklusi ja rahuldust //
Noil päevil oli vaim vapper, risk suur // Ja kõik julgesid trotsida
tundmatuid õudusi, teha suuri tegusid...”, lk. 115.
“... hetkeline
kahtlushoog. Talle tegi muret aja mõõtmatus, ta tundis selle
lähedust.”, lk. 120.
“On ülimalt
tänuväärne, et teie entusiasm meie / suhtes raugematuna püsib.”,
lk. 125.
“See oli
tegelikult sensastiooniliselt kaunis.”, lk. 131.
“... süütul
olevusel väga vähe aega kohaneda / identiteediga enne, kui tal /
mitteolemisega kohaneda tuli.”, lk. 132.
“Paljud
inimesed on pakkunud välja, et kui me teaksime täpselt, miks / seda
mõtles, teaksime me universumi olemusest palju rohkem, kui me praegu
teame.”, lk. 134.
“... jälesta
seda või ignoreeri, meeldida see sulle ei saa.”, lk. 139.
“ Ma tean enda
kohta vaid niipalju, kui minu mõistus oma praegustes tingimustes
välja selgitada suudab. Ja selle praegused tingimused pole head.”,
lk. 142.
“Selle pärast,
et osa minu mõistusest ei tundunud lihtsalt korralikult töötavat.
// ... et tundus nõnda, nagu oleks keegi teine ilma mulle ütlemata
kasutanud minu mõsitust heade ideede saamiseks”, lk. 143.
“... kes
korduvalt väitis, et miski pole tõsi. Hiljem siiski avastati, et ta
valetas.”, lk. 146.
“Tegelikult
oli planeedil vaid üks / intelligentsem liik ja see veetis suure osa
oma ajast käitumisuuringute laborites / viies läbi hirmuäratavalt
peeneid ja teravmeelseid eksperimente inimeste peal.”, lk. 154.
“Tegelikult ei
olnud see lõpmatus. Lõpmatus ise näeb välja lame ja ebahuvitav.
Üles öötaevasse vaatamine on vaatamine lõpmatusse -- kaugus on
mõistetamatu ja seega tähendusetu.”, lk. 157.
“... kujundid,
mis olid talle niisama tuttavad kui sõnakujundid, osakesed ta
mõistuse sisustusest.”, lk. 158.
“... nad on
tõesti eriti targad hüperintelligentsed pandimensioonilised
olevused // Aeg / minu probleemide hulka praegu ei kuulu.”, lk.
161.
“Teie ei tea
midagi tulevastest aegadest, kuulutas Sügav Mõte // ...
tulevikutõenäosuste lõpmatutes / hoovustes / ja näha //... kuid
mille kujundamine saab lõpuks minu saatuseks.”, lk. 165.
“Jah / Elule,
Universumile ja Kõigele. Vastus on olemas. Aga / ma pean selle üle
järele mõtlema.”, lk. 166.
“Meie / oleme
Filosoofid. // Jah, me oleme / Me oleme täiesti kindlasti siin kui
Filosoofide, Mõttetarkade, Teejuhtide ja Teiste Mõtlevate Isikute
Ühendatud Ühingu esindajad. // Me nõuame / et probleem võib olla
piiritlemises või võib ka mitte olla // ... ja meie hoolitseme
igaveste tõdede eest // Seaduse järgi on Algtõe otsingud üpris
selgelt teie töötavate mõtlejate võõrandamatu eesõigus.”, lk.
167.
“... me nõuame
kahtluse ja kindlusetuse rangelt piiritletud alasid”., lk. 168.
“... üldse
kogu filosoofiale. Igaühel tekivad oma teooriad.... // Kurat ja
põrgu / vaat seda nimetan ma mõtlemiseks. // ... ja jalutasid
uksest välja ellu, mis ületas nende meeletumadki unistused.”, lk.
169.
“Õhku
lõhestasid aeg-ajalt hääled, nagu mõrvaksid illusoorsed olevused
teisi illusoorseid olevusi. Oletatavasti oli selline asi meeldinud
küllalt paljudele inimestele, et seda äratasuvaks pakkumiseks
muuta.”, lk. 182.
“Kogu elu oli
mul selline imelik seletamatu tunne, et maailmas on midagi toimumas,
midagi suurt, koguni kurjakuulutavat, ja keegi ei öelnud mulle, mis
see oli. // ... aga mina mõtlen alati, et võimalused avastada, mis
tõesti toimub, on nii absurdselt väikesed, et ainus asi, mis üle
jääb teha on / leida endale mingit tegevust.”, lk. 185.
“Need, kes
uurivad põhjuse ja tagajärje komplitseeritud vastastikust mõjustust
universumi ajaloos, ütlevad, et seda sorti asju juhtub kogu aeg,
kuid me ei ole võimelised neid ära hoidma. Elu on selline, ütlevad
nad.”, lk. 188.
“... see
tähendab jah idealismile, jah puhta uurimistöö väärikusele, jah
tõeotsingu kõikidele vormidele...”, lk. 192.
_______________________________________________________________
DOUGLAS
ADAMS.
“UNIVERSUMI
LÕPU RESTORAN”, II. osa. // “The
Restaurant at the End of the Universe.”
/ “The
Hitch Hiker’s Guide to the Galaxy” /
2. Part. // Copyright
Laws: 1980. // Kirjastus “Olion”, Tallinn 1998 a. //
Tõlge: Kati Metsaots. ’98 // Lk.: 7-239.
________________________________________________________________
“On olemas üks
teooria, milles väidetakse, et kui keegi kunagi avastab, mille jaoks
täpselt universum on ja miks see just siin on, siis kaob see
silmapilkselt ja asendub millegi veel kummalisema ja
seletamatumaga.”, lk. 7.
“On olemas
veel teinegi teooria, milles väidetakse, et nii on kunagi juba
juhtunud.”, lk. 8.
“Kaks
ellujäänut. Nemad on kõik, mis on alles suurimast kunagi
sooritatud eksperimendist --- leida algküsimust Elu, Universumi ja
Kõige algvastusele”, lk. 11.
“Selle jaoks
läheb mul vaja mõningast abi, / ütles napilt. Kogu rõõmus mulin
oli selle häälest kadunud ja see oli nüüd asjalik.”, lk. 19.
“Kuidas
täpselt tuli / idee sel hetkel spiritulistlikku seanssi pidada, ei
saanud talle endalegi kunagi päris selgeks. Ilmselt oli õhus tunda
surma hingust, ent see oli siiski rohkem miski, mida pidanuks
vältima, mitte arutama hakkama.”, lk. 23.
“... tundis,
et kõigub hullumeelsuskuristiku ääre peal ja mõtles, kas ta ei
peaks lihtsalt alla hüppama ja nii asjaga ühele poole saama.”,
lk. 29.
“... on
eikeegi. Null. Kusagil tagapool varjus on üks teine inimene, olevus,
miski, kelle käes on ülim võim. Selle inimese või olevuse või
miski pead sa üles leidma – selle, kes valitseb seda / ja – nagu
me kahtlustame -- ka teisi. Võimalik, et kogu universumit.”, lk.
32.
“Tema suureks
pahameeleks turgatas talle pähe üks mõte. See oli väga selge ja
väga kergest eristatav ning ta oli nüüdseks õppinud nende
ilmumise põhjust ära tundma. Tema loomusunniks oli neile vastu
hakata.”, lk. 40-41.
“... on
asendamatu kaaslane kõigile neile, kes ihkavad lõputult keerulises
ja segadusseajavas universumis elust aru saada... // Suuremate
vastukäivuste puhul on alati reaalsus see, mis on valesti.”, lk.
42.
“... siis
väitsid / ... et lause esimene versioon on esteetiliselt meeldivam.
Nad kutsusid kvalifitseeritud poeedi vande all tunnistama, et ilu on
tõde ja tõde on ilu, lootes sellega tõestada, et süüdiolevaks
pooleks / on elu ise, millele pole õnnestunud olla ei ilus ega
tõene.”, lk. 43.
“Kui temalt
oleks sel hetkel küsitud, kus talle meeldiks olla, oleks ta öelnud,
et talle meeldiks lamada rannas vähemalt viiekümne ilusa naisega ja
väikese grupi ekspertidega, kes töötavad naiste jaoks välja uusi
meetodeid tema vastu kena olemiseks – see oli ta tavaline vastus.”,
lk. 49.
Nad
eksperimenteerisid korra ideega (seda justkui eksistentsialistliku
protesti mõttes, nõudsid sõnaõigust otsustusprotsessis...)”,
lk. 51.
“Ainult
seepärast / et ma tean kui palju kõrgemal ma teist tegelikult
seisan.”; lk. 55.
“See siis on
nüüd säärane asi, mida teie, elusolendid, naudite, mis ? Ma
lihtsalt informatsiooni mõttes küsisin.”, lk. 68.
Samas aga pole
midagi rahustavat selles, kui teid kõnetab eikuskilt tulev kehatu
hääl, eriti kui te..:”, lk. 69.
“... vaatas
aeglaselt ja hoolikalt ringi, et näha, kas tal polnud kahe silma
vahele jäänud midagi, mis võinuks olla hääle allikas.”, lk.
71.
“Läbi õhu
kandus mahe itkev heli – kahvatu ja kurb heli, millel ei paistnud
olevat mingit lähtepunkti. // ... suuteline kindlaks määrama
suuna, kust see tuli...”, lk. 72.
“... – oli
unistaja, mõtleja, spekulatiivne filosofeerija, või, nagu ta naine
oleks öelnud, idioot.”,lk. 79.
“Ta oli
ilmselgelt mees paljude väärtuslike omadustega, isegi kui need olid
enamasti halvad.”, lk. 80.
“... hiljutise
elamuse joovastavus. Kogu universum. Ta oli näinud enda ümber
lõpmatusse ulatumas kogu universumit – kõike. Ja sellega koos oli
tulnud selge ja erakorraline teadmine, et kõige tähtsam asi selles
oli tema.”, lk. 82.
“... langesid
läbi pöörleva pimeduse. Teadvus oli surnud, külm unustusehõlm
kiskus kehasid ikka allapoole ja allapoole olematuse tühimikku...”
, lk. 93.
“Samuti pole
ka mingit probleemi ajaloo käigu muutumisega – ajaloo käik ei
muutu, sest see kõik klapib nagu mosaiikmõistatus.”, lk. 99.
“... seda
sündmust kirjeldatakse erinevalt vastavalt sellele, kas te räägite
sellest vaadatuna oma loomuliku aja koha pealt, tulevikus oleva aja
koha pealt... / et termin “täileik tulevik” on kasutuselt maha
võetud, kuna avastati, et seda pole olemas.”, lk. 100.
“...
paljastades tumeda ja sünge taeva, mida rõhub suurte eredate
tähtede igivana valgus...”, lk. 115.
“Pärast seda
/ pole mitte midagi. Lünk. Tühjus, unustus. Absoluutselt mitte
midagi. // ... siin valitsevat huku ja tühisuse suurepärast
meeleolu..", lk. 120.
“Pilk lihtsalt
libiseb sellelt maha / ütles imetlusega. See oli tundeline hetk.”,
lk. 137.
“... et sa
lihtsalt ütleksid mulle, selle asemele, et püüda üles kütta minu
entusiasmi / sest seda mul pole.”, lk. 139.
“Loodus langeb
kriiskavasse tühjusesse! Vaadake, kuidas lõpmatuse valgus meie
peale lahvatab!”, lk.141.
“Siit
lähtubki, et kogu universumi rahvaarv on samuti null, nii, et
inimesed, keda te aeg-ajalt kohat võite, on puhtalt väärastunud
kujutlusvõime vili.”, lk. 144.
“Iga peamise /
tsivilisastiooni ajalugu kipub läbima kolme eraldiseisvat ja
äratuntavat faasi, milleks on Ellujäämine, Teadatahtmine ja
Elutarkus, teisiti tuntud kui, Kuidas-, Miks- ja Kus-faasid.”, lk.
146.
“Sa tahad
öelda / sa tahad öelda, et sa näed minu mõistusesse? // Mõtlesin
välja ? / ... miks peaksin ma tahtma mida välja mõelda? Elu on
niigi vilets, ilma, et peaks tahtma seda veel välja mõelda.”, lk.
150.
“Kui inimesed
ei liiguta pidevalt oma huuli, siis hakkavad nende ajud tööle.”,
lk. 156.
“... nuhtles /
neid kõige jubedama sotsiaalse haigusega – telepaatiaga. Selle
tulemusena, et hoiduda saatmast iga väiksematki mõtet, mis neil
peast läbi käib, igaühele / raadiuses, peavad nad nüüd rääkima
väga valjusti ja vahetpidamata / ...oma väikestest vaevustest.”,
lk. 157.
“Isegi see
telepaatiavõime, millega / inimesed olid neetud, lahtus / mõjul
jäädavalt.”, lk. 161.
“... see kõik
paistis ühest kohast teise jõudmise eelised üles kaaluvat.”, lk.
162.
“Selle relva
disaineril polnud ilmselgelt kästud niisama nokitseda. “Tee
sellest kole” oli talle öeldud. // Inimesed, kellel on kasutada
sellises võimsuses tulirelvastust, ei pea kasutama tegusõnu.”,
lk. 171.
“... tihedamat
tähtede massi, mis paistis moodustavat peaaegu tahke vöö. See oli
vaade läbi Galaktika keskosa...”, lk. 172.
“... see on
planeet iidse ja müstilise ajalooga, legendide poolest rikas, punane
/ nende verest, kes ammumöödund aegadel püüdsid seda vallutada.
“, lk. 185.
“... samuti
oli see ka maailm täis terast ja verd ja kangelaslikkust; see on
keha ja hinge maailm. Säärane oli selle ajalugu. // ... ajavad taga
eksootilisi tarkusi // .. päästavad ilusaid koletisi ablaste
printsesside käest, enne kui viimaks teatavad, et on jõudnud
valgustatuseni ja nende rännakud on seega lõppenud.”, lk. 186.
“... ühele
täiesti tähtsusetule väiksele sinirohelisel planeedile, mis
tiirles ümber ühe väikese tähelepandmatu kollase päikese
Galaktika läänespiraali / lõpu kaardistamat kolkas.”, lk. 187.
“Ja kui mina
kuulen nende küsimusi, kas sina ka kuuled küsimusi ? Mida nende
hääled sulle tähendavad ? Võib-olla sa lihtsalt mõtled...”,
lk. 196.
“Nii paistab
küll mulle / aga mismoodi teie seda tunnetate, võib-olla hoopis
teine asi.”, lk. 198.
“Tema mõistuse
tagamaadel olid vilkastanud ähmased tähendusvarjundid, aga seal
polnud midagi, millest oleks võinud kindlalt kinni haarata.”, lk.
206.
“...
suurenevad raskused paistsid andvat talle selle eesmärgitunde, mis
tal muidu puudus. // ... hingetukstegevalt kaunite ja suurte
mäejärsakute keskele, tohtusuured ja sakilised lumega kaetud
mäetipud lõid neid tummaks. // ... tema pilk pehmenes ja säras ja
ta paistis kiirgavat sügavat ja kõikehõlmavat armastust, mis
haaras endasse kogu loodu. Ümbristevale piirkonnale laskus imeline
rahulik ja muretu vaikus...”, lk. 210.
“... kes
paistis viibivat mingis omaenda metsikus ja asutamiskõlbmatus
musikaalses maailmas.”, lk. 216.
“... jättes
nüüd ärritumise ja otsustades vana hea ülbuse kasuks.”, lk.
217.
“Rahvahulgal
polnud õrna aimugi, millest ta rääkis, aga neile meeldis see
sellegipoolest. // Tegelikult nad ei teadnud, nad lihtsalt
arvasid...”, lk. 219.
“... kaalus
selle idee üle vaidluse alustamist, ent otsustas otsekohe, et see
tee viinuks hullumeelsuseni.”; lk. 221.
“... täis
lõpmatut kurbust. Neilt oli ära võetud nende tulevik. // ...
vastutuse koorem, juhi üksildustunne.”, lk. 223.
“... ootas,
kuni see teade mõju avaldab. See ei avaldanud. Nad ei teadnud
millest ta rääkis.”, lk. 226.
“Koos nende
olevuste moraali kiire langusega näis käivat kaasas nende tegeliku
intelligentsi võrdne taandareng.”, lk. 227.
“-- Maal, mis
oli kaotanud oma tuleviku ühes õudustäratavas meelevaldse
katastroofis ja mis nüüd paistis hakkavat kaotama ka oma
minevikku,”, lk. 230.
“...
mõtisklesime just elu mõtte üle. Asjatu ajaraisk.”, lk. 236.
“Mitte millegi
jaoks. Miski pole millegi jaoks. // Me pidime just hakkama mõnda
aega mitte midagi tegema, aga see võib oodata. // See on justnagu
unenägu minevikust, või tulevikust.”, lk. 237.
____________________________________________________________
DOUGLAS
ADAMS.
“NÄGEMISENI,
JA AITÄH KALA EEST”, // IV, osa. // “Pöidlaküüdi reisijuhi”
triloogia neljas osa. // “SOLONG, AND THANKS
FOR ALL THE FISH”, // Copyright Laws 1984. // Tõlge: Kati
Metsaots, // Tallinn, “Olion”, 2003, // Lk. 9- 174.
____________________________________________________________
“Kaugel-kaugel
Galaktika läänespiraali hüljatud lõpu kaardistamat kolkas asub
tähelepandamatu kollane päike. Selle orbiidil, umbkaudu kaheksa
miljoni miili kaugusel tiirleb üks täiesti tähtsusetu väike
siniroheline planeet, mille ahvist põlvnevad eluvormid...”, lk. 9.
“... sest /--
kuigi ta ise seda ei teadnud – oli / jumal. Ainus mida / teadsid,
oli, et nad armastasid teda ja tahtsid olla tema lähedal, et teda
hellitada ja kaitsta.”, lk. 16.
“... ka see
tuli lihtsalt sellest, et too oli esimene naisolend tema enda
liigist, keda ta paljude aastate jooksul oli näinud, või millestki
muust ... // Sa ei ole, jätkas ta endamisi kõige rangemal sisemisel
hääletoonil, mis tal esile manada õnnestus, heas ega mõistlikus
seisundis.”, lk. 31.
“... aga ta ei
suutnud lahkuda ilma, et oleks saanud midagi rohkemat teada neiu
kohta, kes paistis olevat haaranud ta meeled niivõrd oma
lummusesse...”, lk. 33.
“... tulla
toime / ... tekkinud vasturääkivuste hulgaga -- ning selleks oli,
et ta lihtsalt võtab asja häbematusega.”, lk. 51.
“Sa pead
välja nägema nii, nagu oleks sa näinud tervet Galaktikat. Elu ma
mõtlen. Sa pead välja nägema nii, nagu oleksid sa näinud tervet
elu.”, lk. 55.
“... mulle
need meeldivad / ... ja kõigil ilmsetel põhjustel. Need on kerged
ja värskendavad. Need sillerdavad ja teevad su enesetunde heaks.”,
lk. 61.
“... arvas, et
on võimalik jätta seljataha see lõpetamat asjade sasipundar,
millesse tema / rännakud teda olid tõmmanud. // ... maa, millel ta
elab, on mikroskoopiline täpike mikroskoopilisel täpikesel, mis on
kadunud universumi kujutlematusse lõpmatusse.”, lk. 62.
“Neiu oli
pikka kasvu ja tumedate juustega, mis langesid lainetena ümber ta
kahvatu ja tõsise näo. // Ta näis vaatavat midagi muud kui see,
mida ta näis vaatavat. // Aga kui ta naeratas, nagu ta parasjagu
tegi, tundus, justkui oleks ta kusagilt äkitselt saabunud. Tema
näkku valgus soojus ja elu ning tema kehasse võimatult graatsilised
liigutused.”, lk. 63.
“... et mingil
erakordsel moel oled sa mulle väga tähtis, ja et ilma, et sa
teaksid, olen mina sulle väga tähtis, aga see kõik on asjata...”,
lk. 66.
“Ning peale
selle, et nii tema keha kui hing valulesid neiu järele talumatult ja
ta pidi minema temaga voodisse nii kiiresti kui inimlikult
võimalik.”; lk. 68.
“... pöördus
ohkega uuesti neiu poole, kelle puhul ta leidis olevat raske öelda,
kas ta on temasse armunud.”; lk.71.
“... ja ei
osanud enam äkki midagi öelda. Õige hetk nende vahel oli tulnud ja
läinud...”, lk. 73.
“Ta täiesti
kindlalt ja absoluutselt tahtis teda, jumaldas teda, igatses tema
järele, tahtis temaga koos teha rohkem asju, kui neile nimetusi
jagus. // Neiu silmad, juuksed, hääl, kõik ...”, lk. 74.
“-- mehele,
keda paljud pidasid hullumeelseks. Aga see tuli sellest, nagu ta ise
kõigile öelda tavatses, et seda ta just oligi. “, lk. 78.
“See polnud
just eriti oivaline vastuväide, aga öeldud pidi see saama.”, lk.
80.
“... et elul
on oma hääl, millega ta räägib, hääl, mis toob vastuseid
küsimustele, mida me pidevalt elult küsime...”, lk. 87.
“Ärgem
peenutsegem / ... on jalustrabavalt kaunis. Selle juures on
jalustrabavalt kaunis kõik...”, lk. 93.
“... ja
leidsin, et mitte kusagil minu kasvatuses, kogemustes või koguni
ürginstinktides polnud midagi, mis ütleks mulle, kuidas reageerida
kellegi peale...”, lk. 96.
“See oli
lihtsalt üks ootamatu ilmutis, aastatepikkune vaevumärgatav
murekoorem õlult langemas... // .. nagu must ja valge muutuksid
värvideks...”, lk. 99.
“Jah aga / see
on naeruväärne. Inimesed arvavad, et kui sa lihtsalt ütled
“hallutsinatsioonid”, siis seletab see ära kõik, mida sa iganes
tahad seda seletavat...”, lk. 103.
“... kes püüab
selle tohutult üksikasjaliku ja komplitseeritud / köitega usinalt
sammu pidada kõigi nende muutuvate asjaolude ja seisukordadega ...”,
lk. 106.
“... austati
hardalt igal pool... // ...maade nende metsiku ilu, ülla
käitumise...”, lk. 107.
“... vaatas
kiiresti / poole üles ja nägi, kuidas sügav kartuseärevus tema
silmad äkki tumedaks muutis. Neiu hammustas huulde ja värises.”,
lk. 111.
“... käsutuses
oleva jahmatavapaneva jõuga lipsas see üle irratsionaalse kujuga
kosmoseruumi tohutute alade kiirelt, pingutuseta ja eelkõige
vaikselt.”, lk. 113.
“Aga kuidas on
lugu armastuse ja õnnega ? Ma tajun sügavat vajadust sääraste
asjade järele. // Ma tunnen vaistlikult / , et on vaja, et ma
oleksin ilus. Kas ma olen ? // Nagu ma ütlesin, ma olen siin uus.
Elu on minu jaoks täiesti tundmatu. Milline see on ?”, lk. 114.
“... nii, et
sellest oli üpris keeruline kenasid mõtteid mõelda ilma
rakendamata teatud imalat sorti üldist heasoovlikust kõige
suhtes.”, lk. 115.
“Neile, kes on
/ toimetamiste alalised jälgijad, võib olla jäänud tema
iseloomust ja harjumustest mulje, mis -- kuigi see sisaldab tõtt ja
muidugi mõista ainult tõtt – jääb oma koostises mõnevõrra
puudulikuks terve tõe osas kõigis selle hunnitutes aspektides.”,
lk. 119.
“... ja mis
arvatakse pärinevat ühest tundmatust galaktikast nii kaugel, et
sellest on õudne mõeldagi, “mis ta on – inimene või hiir ? Kas
teda ei huvita mitte miski peale / laiemate eluliste küsimuste ? Kas
tal pole hinge. Kas tal pole kirge?”, lk. 120.
“... sellest
ekstaatilisest teadmisest, et see, mida nad parasjagu tegid, oli kas
tervenisti ja läbinisti täiesti võimatu, või oli füüsikal
paljugi järele jõuda.”, lk. 121.
“Valgus oli
tumedalt helendav. Mäed seal ülal on teistsugused, aga need on
siiski mäed, koos oma / valge arktilise lumega.”, lk. 124.
“... oli
omaenda eriline vestluskeel, mille ta oli leiutanud oma isiklikuks
tarbeks ja mida keegi teine ei olnud suuteline kõnelema või isegi
mõistma. Peaaegu mitte midagi sellest tähendas üldse midagi.”,
lk. 126.
“... et
teadlane peab samuti olema absoluutselt nagu laps. Kui ta midagi
näeb, siis peab ta ütlema, et ta seda näeb, olgu see siis see,
mida ta ootas nägevat või mitte.”, lk. 142.
“See oli
täiesti tõsi ja seda lugupidamistväärt arvamust jagavad
laialdaselt kõik õigesti mõtlevad iskud, keda võib alati ära
tunda kui õigesti mõtlevaid isikuid juba paljalt selle asjaolu
järgi, et nad jagavad seda arvamust.”, lk. 152.
“... miks
inimesed / minema ei aja? See ei tule neile, ausalt, pähegi. Neil
on kõigil hääleõigus, nii et nad kõik enamasti eeldavad, et
valitsus, mille nad on hääletamise teel valinud, on enam või vähem
sarnane valitsusele, mida nad tahavad.", lk. 156.
"Nad
vahtisid / jahmatusega ning pikkamisi ja sõnulseletamatult täitis
neid suur rahutunne ning lõplik ja täielik mõistmine.”, lk.
172.
“Aga
hämmastavl kombel olid hirmuäratavad sissetungijad, kes, nagu
enamik sõjakaid rasse, olid lihtsalt löömaretkel, sest ei suutnud
koduste asjadega toime tulla... // ...ja panema aluse
kultuurivahetusprogrammile.”, lk. 174.
______________________________________________________________
DOUGLAS
ADAMS.
“ENAMASTI
OHUTU”, --- V osa; // “Visa järjekindlusega ja ebatäpselt
triloogiaks nimetatud “Pöidlaküüdi reisijuhi Galaktikas” viies
raamat”. // “MOSTLY HARMLESS”. //
Tõlge: Patrik Rand, 2004. // Kirjastus: “Olion”. // Copyright
Laws: 1992. // Lk. 7-192. //
______________________________________________________________
“Kõik, mis
juhtub juhtub “ // Kõik, mis juhtumise käigus põhjustab millegi
muu juhtumist, põhjustab millegi muu juhtumist.” // “Kõik, mis
juhtumise käigus põhjustab iseenda uuesti juhtumist, juhtub
uuesti.” // “Ent see ei pruugi toimuda kronoloogilses
järjestuses.” // , lk. 7-13.
“... kui
alalõpmata puhkesid uuesti lahingud vaidlusküsimuste pärast, mis
olid eeldatavasti lahendatud juba sajandite eest. // “... liikus
hääletult läbi musta tühjuse. See sõitis uskumatu, hingetuks
tegeva kiirusega...”, lk. 16.
“...
intelligentsus maailma mõistmiseks ja tilluke salajane sisemine
tundetus, mis tähendas, et ta ei hoolinud. Kõigi elus on olemas
hetk oma suureks võimaluseks. Kui te juhtute selle teie jaoks
olulise hetke maha magama, on kõik muu elus jubedalt lihtne.”, lk.
21.
“... kuni /
oli kindel, et kõik, mis sai olla selge, oli nii selge, kui see seda
olla sai. // Ta paistis välja rahulik ja meelekindel ning kui ta
suutis ennast lollitada, suutis ta ka kõiki teisi lollitada.”, lk.
26.
“... et
kosmoses tiirlevad tohutud kivikamakad teadsid midagi sellist sinu
päeva kohta, mida sina ei teadnud...”, lk. 27.
“Neis ei ole
midagi mõistlikku ilma nendevahelise sõnastuseta. Ent kui sa hakkad
neid reegleid ellu viima, hakkab igasuguseid asju juhtuma. // ... et
astroloogial pole mitte midagi pistmist astronoomiga. Sellel on
tegemist lihtsalt inimestest mõtlevate inimestega.”, lk. 30.
“See ongi minu
elulugu. Ei teinud kunagi midagi tõelist. // Miski pole tõene.”,
lk. 33.
“... kuni sa
taipad, et kõik, mida sa oled siiani teinud, on vale. // ... ei ole
ka tegelikult olemas, vaid see on lihtsalt kogusumma erinevatest
viisidest, kuidas seda vaadata, kui see oleks olemas.”, lk. 35.
“Aatom on
osake molekulist. Molekul on osa nukleiinhappest. Nukleiinhape on
osake geenist. Geen on osake geenivalemist...”, lk. 36.
“Tundus olevat
lootusetu arvata, et talle peaks antama uus võimalus.”, lk. 40.
“Astroloogia
on huvitav. See, mida tähed meile ütlevad. Mida tähed ennustavad.
Meile kuluks ära veidi sellist informatsiooni.”, lk. 44.
“Kuid miski
tundus olevat veider. See ei olnud iseenesest üllatav, / Tegelikult
kõik tema elus oli, suuremas või väiksemas ulatuses, veider.”,
lk. 46.
“Tapa! //
Mitte sellepärast, et sel oleks endal olnud mingisugust
liikumapanevat jõudu, vaid seetõttu, et / oli nii ehmunud mõttest,
et äkki on.”, lk. 54.
“... mis siis
veel rääkida sügavamatest eksistentsiaalsetest probleemidest –
püüda toimida kooskõlastatud teadvusena epistemoloogiliselt
mitmetähenduslikus füüsilises universumis.”, lk. 55.
“... olid seda
sorti inimesed, kellega poleks tahtnud aega veeta. // ... oli alati
märkimisväärne arv inimesi, kes polnud terve mõistuse juures.”,
lk. 57.
“... kuid ta
polnud suutnud sellele suurt midagi positiivset lisada, nii, et loo
häälestus mandus kiiresti halastamatuks irooniaks.”, lk. 58.
“Ta ei olnud
kindel, kas see käis eetika alla, kuid sa pead leppima sellega, mis
sul on.”, lk. 62.
“On olemas
tohutu palju asju, millest te ei tea mitte kui midagi, kuid te pole
ainsad.”, lk. 65.
“... kuid ta
vajas midagi, millest kinni hoida, kui ta vaatles maailma, kuhu ta
oli sattunud. // ... ja eemaldama ennast samas sellest
emotsionaalselt.” lk. 67.
“Saada
virtuaalselt surma / virtuaalses maailmas on täpselt sama tõhus kui
tegelikult, sest sa oled täpselt nii surnud, nagu mõtled, et oled.
// ... naeris pikaldast ja õelat naeru.”, lk. 68.
“Räägiti, et
sealt võis leida tarkust ja tõde ... // ... kuna enamik
müstikuid...”, lk. 72.
“...
käitumisest võis järeldada, et just nende hetkede nimel ta
elaski.”, lk. 74.
“... või oli
/ kellegagi või millegagi kohutavalt korrast ära, või oli see
lihtsalt hallutsinatsioon, seda / ei teadnud. // Lihtsalt üldsõnalist
nõu ... / Kas seda laadi, mida oma eluga peale hakata...”, lk. 76.
“See on vaimne
seisund. // ... ja piirtingimustes. // ... kus keha saab vaimuga
kokku. Seal, kus ruum saab ajaga kokku. // ... rääkides igasuguste
asjade kohta tõeliselt sügavmõttelisi asju.”, lk. 81.
“Kõik, mida
sa näed või kuuled või läbi elad ükskõik mil moel, on sulle
eriomane.”, lk. 82.
“Ta oli saanud
enesele elu. Nüüd pidi ta leidma endale selles elus eesmärgi.
Esmalt üritas ta istuda ja lugeda. // ... kirjandus, mis oli / ...
kuulus oma teravmeelsuse ja kauniduse poolest.”, lk. 88.
“... mis
unistused need õigupoolest oli, kuid need olid tollal üüratult
tähtsatena tundunud, // ... ja harjutasid oma lõpmatult vääramatuid
oskusi olla tagantjärele targemad.”, lk. 92.
“... et sealt
nõu saada, ükskõik kui marru ajav või pinnapealne see ka
polnud...”, lk. 95.
“Tavaline
viga, mida inimesed teevad, kui üritavad projekteerida midagi
täiesti lollikindlat, on see, et nad alahindavad lollide
leidlikkust.”, lk. 98.
“... oli
täiesti tavaline hiline varasügisene pärastlõuna – lehed
hakkasid just värvuma punaseks ja kuldseks, jõgi hakkas jälle
paisuma / mägede vihmadest.”, lk. 102.
“Hirmuäratav
/ oli nende absoluutselt sõge otsustavus teha ükskõik millist
sõgedust, mida nad olid otsustanud teha. Kunagi polnud mõtet
apelleerida nende mõistusele, sest neil ei olnud seda."” lk.
112.
“Aeg, nagu me
teame, on relatiivne. Sa võid reisida valguseaastaid tähtede juurde
ja tagasi...”, lk. 115.
“Las minevik
hoiab ennast tagasi ja las olevik liigub edasi tulevikku.”, lk.
122.
“Sest kõik,
millel on seos / peab olema halvem ja ahistavam kui miski, millega
tal pole seost.”, lk. 126.
“... usaldust,
ehitada nendevaheliste suhete alusmüüri sisse usalduse ja kindluse
tunne. // Sa õpid kuni elad. Igal juhul sa elad.”, lk. 128.
“... teadis /
ei ole mingit tagasiminekut ja tundis, et enam kunagi pole mingit
tagasiminekut.”, lk. 130.
“Iga hetkega
läbis / mõistustväänavaid kuju ja ulatuse transformatsioone. //
... ma liikusin ajas tagasi / ma arvan, et me olme kõik selle nüüd
lahendanud. // Kõik, mida sa pead hetkel teadma, on see, et
universum on hoopis keerukam, kui sa oskad arvata ...”, lk. 137.
“Sinu
universum on sinu jaoks ääretu. Nii ruumis kui ajas. // ... et
mina tajun / mis sisaldab endas kõiki võimalikke universumeid, kuid
millel endal pole mingit mõõdet. Minu jaoks on kõik võimalik. Ma
olen kõiketeadev ja kõikvõimas ...”, lk. 141.
“...
arvatavasti ei tea sa minu kohta paljusid asju... // Kui juba sellest
rääkida, siis arvatavasti ei tea ka mina enda kohta paljusid
asju.”, lk. 146.
“... ma arvan,
et meil on erinevad maailmavaated.”, lk. 149.
“Ma arvan, et
meil on erinevad väärtushinnangud.”, lk. 151.
“Elu / saab
olema paljuski vähem veider ilma sinuta ! // ... ma arvan, et see on
kõige kenam asi, mida keegi on mulle eales öelnud ?”, lk. 160.
“Ta näeb veel
praegugi hallutsinatsioone. / ... üritades neid eemale peletada. //
Suurepärased oskused. / Ainult me oleme need kaotanud.”, lk. 171.
“Ta tundis end
tõesti väga ebakindlalt. Tunne, et ta nägi hallutsinatsioone, oli
nüüd taandunud, kuid polnud tema pähe midagi kergemat või
selgemat jätnud. // Ta oli teinud ainsa asja, mida sai teha. Ta oli
lahkunud.”, lk. 172.
“Ta oli
harjunud mitte teadma, mis ümberringi toimub. Ta tundis end niimoodi
mugavalt.”, lk. 177.
“... mille
keskpunktis asusid / lõpmatult arvukad võimalused, kuid nende
elanike jaoks ei olnud need tähtsusetud. // Ta vajas oma elus mingit
eesmärgi tunnet...”, lk. 185.
“Nüüd hoidis
ta relva ... / Ta ei sihtinud sellega kedagi konkreetselt. Ta
lihtsalt sihtis sellega kogu maailma üldiselt. // Inimestel / ei ole
kodu. Nad ei tea, kust nad pärit on. Nad ei mäleta isegi seda, kes
nad on või miks nad on. // Ta tundis end väga rahulikult. Tema elu
oli lummus ja miski selles ei paistnud tõeline olevat.”, lk. 190.
“Tohut
rahutunne valdas ... // Ta teadis, et kõik oli nüüd lõpuks,
lõplikult ja igaveseks läbi.”, lk. 191.
***
________________________________________________________________________________________________________________________________________________
