Nietzsche (ja endagi) luulet.

Fr. W. Nietzsche: „Die fröhliche Wissenschaft.“ („La gaia scienza.“)

„Rõõmus teadus.“ (Fr. W. N. luuletuste ja aforismide tõlkeid.)

(2) Mein Glück.

Seit ich des Suchens müde ward,

Erlernte ich das Finden

Seit mir ein Wind hielt Wiederpart,

Segel ich mit Winden.

Mu õnn.

Kui otsimisest väsind ma,

Siis pidin leidmist õppima

Just nagu vastutuulega,

Purjetama hakkan ma.

(6) Welt-Glugheit.

Bleibt nicht auf ebenem Feld!

Steig nicht zu hoch hinaus!

Am schönsten sicht die Welt

Von halber höhe aus.

Maailma-tarkus.

Ära jää tasasele pinnale!

Ära tõuse ka liialt kõrgele!

Sest kaunim maailm näib,

Just poolel kõrgusel.

(13) Für Tänzer.

Glattes Eis

Ein Paradeis

Für den, der gut zu tanzen weiss.

Tantsijaile.

Libe jää otsekui

Paradiis ju näib

Kuid vaid sellele,

Kes oma tantsu hästi säib.

 

(16) Aufwärts.

„Wie kommt ich am besten der Berg hinan?“

Steig nur hinauf und denkt nicht daran!

Ülespoole.

„Kuis jõuan jõudsamini mäelt alla ma?“

Tõuse üles vaid ja sellest ära mõtle sa!

(20) Der Nächste.

Nah hab den Nächsten ich nicht gerne:

Fort mit ihm in die Höh und Ferne!

Wie würd er sonst zu meinem Sterne? -

Ligimesed.

Ligimeste lähedal just meelsasti ei ole ma:

Eemal neist, kõrgemale-kaugemale püüdlemas!

Kuis muidu mõista ei saaks mu tähti nad? -

(22) Ohne Neid.

Ja, neidlos blickt er: und ihr ehrt ihn drum?

Er blickt sich nicht nache euren Ehren um;

Er hat des Adlers Auge, für die Ferne,

Er sicht euch nicht! - er siecht nur Sterne, Sterne!

Ilma vihata.

Ja, ilma vihata ta vaatab: ja austavad nad teda?

Austust, mida ta ei igatsegi neilt nii väga;

Kotkapilk, mis kauguste tarvis,

Ta ei näe neid mitte – sest näha on vaid tähti!

(25) Bitte.

Ich kenne mancher Menschen Sinn

Und weiss nicht, wer ich selber bin!

Mein Auge sind mir viel zu nah -

Ich bin nicht, was ich seh und sah.

Ich wollte mir schon besser nützen,

Könnt ich mir selber ferner sitzen.

Zwar nicht so ferne wie mein Feind!

Zu fern sitzt schon der nächste Freund -

Doch zwischer dem und mir die Mitte!

Erratet ihr, um was ich bitte?

Üks soov.

Tunnen ma nii mõnda inimmeelt

Ei tea ma aga, kes vaatab minu enda seest!

Mu silmad mulle liiga lähedal -

Ei ole see, kes näin ju ma.

Et ennast paremini mõista saaks,

Peaksin enesest vist kaugemale istuma.

Küll mitte nii kaugele, kui mu vaenlane!

Ometi, liig kaugel on ka lähim sõber meist -

Sest ka tema-minu vahel on ju vahemaa!

Ei tea ma aga, kas nõustuvad nad mu soovidega?

(44) Der Gründliche.

Ein Forscher ich? Oh spart dies Wort! -

Ich bin nur schwer – so manche Pfund!

Ich falle, falle immerfort

Und endlich auf den Grund!

Põhjalikest.

Mina põhjalik? Oh säästa sõnu! -

Vaid raske ma – nii mõned puudad

Ma langen, langen jätkuvalt

Kuni põhi vastu saab!

(60) Höhere Menschen.

Der steigt empor – ihn soll mann loben!

Doch jener kommt allseit von oben!

Der lebt dem Lobe selbst entholen,

Der ist von droben!

Kõrgemad inimesed.

Üks esile tõuseb – teda kiitma peab!

Ometi sarnane aina vaid alt tulla saab!

Kes aga kiitmisest ei hooli,

See on ülevalt!

 

(62) Ecce homo.

Ja! Ich weiss, woher ich stamme!

Ungestättigt gleich der Flamme

Glühe und verzehr ich mich.

Licht wird alles, was ich lasse:

Flamme bin ich sicherlich.

Ennäe inimest!

Jah, ma tean, kust pärinen!

Kesk hõõgust ja leeke tulen ma! -

Mis võtan, lahvatab kõik põlema,

Söestunult vaid kõik endast maha jätta saan:

Leek, - kahtlemata, - olen ma.

(63) Sternen-Moral.

Vorausbestimmt zur Sternenbahr,

Was geht dich, Stern, das Dunkel an!

Roll selig hin durch diese Zeit!

Ihr Elend sei dir fremd und weit

Der fernsten Welt gehöhrt dein Schein

Nur ein gebot gilt dir: sei rein!

Ükskõiksed tähed.

Ette kindlaksmääratud on tähtede liikumistee,

Mis aga läheb tähele korda see!

Liigu rõõmsalt läbi selle aja!

Mille armetust sul omaks võtta pole vaja

Kaugemale maailmale kuulugu su sära

Vaid üks palve kehtigu sul: puhas ole sa!

______________________________________________________________________

(189). Mõtleja. -- Ta on mõtleja, see tähendab, ta mõistab seda: asju kergemalt võtta, kui nad on.

(190). Ülistajate vastu. -- A: „Vaid sinusarnast võib kiita!“ B: „Jah! Kes sind kiidab, ütleb sulle: sa oled minusarnane!“

(196). Meie kuulmislävi. -- Kuuldakse vaid selliseid küsimusi, millele ollakse võimelised vastust leidma.

(200). Naermine. -- Naerda tähendab kahjurõõmus olla, aga hea südametunnistusega.

(224). Loomade kriitika. -- Ma kardan, et loomad vaatavad inimestele kui endasarnastele olenditele, kes aga kõige ohtlikumal kombel oma terve looma-aru kaotanud on, -- nuttev, naerev, õnnnetu, -- absurdne loom.

(232). Unenägemine. -- Und nähakse kas üldsegi mitte või siis huvitavalt. Tuleb õppida samuti ka ärkvel olema, – üldsegi mitte või siis huvitavalt.

(264). See mis me teeme. -- See mis me teeme ei saa kunagi mõistetud, vaid alati kas kiidetud või laidetud.

(265) Viimne skepsis. -- Mis on siis inimeste tõed? Need on tema ümberlükkamatud eksitused.

(270) Mida ütleb sinu südametunnistus? -- „Sa pead saama selleks, kes sa juba oled.“

(271). Kus peituvad sinu suurimad ohud? -- „Kaasa-kannatamises“. („Im Mitteleiden“).

(275). Mis on saavutatud vabaduse märgiks? -- „Seisund kus ennast enam iseenda ees ei häbeneta.“

________________________________________________________________

Nota bene:

Järgnevalt enda varasemad luuletused, suleproovid, innustatud ka Fr. Nietzsche luulest.

Following is some former poetry from myself, inspired from Nietzsche´s poetry above.

M. Liibek

______________________________________________________________

'Algus ja ots'

Kõik saav alguse ja otsa vahel ,

Lõplikuse kõlal alguse noodid

Lõpp algab sealt kus lõppeb algus

Ei ole midagi seal ---

--- alguse ja lõpu vahel ...

___________________________________________________________________________

'T ü h j u s'

-- see sügav on kui

ilma lõputa unelus

Tühjuses kostuvad helid,

mis kõlavad kui

vaikus

Vaikus, tühjuse kuuldamatu kõla

Kurdistav vaikus, mille sees

Kõik helid, kõik noodid on ....

ja sõnad ...

___________________________________________________________________________

Aimamisi igavikust

Kergelt minna, alatiseks jääda

Sel päeval, millel ei saa olema lõppu

Üks päev, kui üks elu , --

-- ilma lõputa päeval

Nähes oma surma valgust paistmas

oma maailma lõpu tagant.

___________________________________________________________________________

'Hämarduv meri'

see tunne sealt, mis jäi --

Tuule maitse,

hämariku lõhn

Lained, mis voogavad,

kuju muudavad ja

jäävad üha samaks

Ja lained, mis kunagi ei tule...

___________________________________________________________________________

'Valge vaikus'

Jäätunud maa,

kõrb, kus midagi ei kasva

Avaram maa, kõrbevaikus

Kõiki silmapiire näha võida

ja mitte vaadata

tahta neid enam

Valgel tühjusel on

hinge-matvalt

avar kaja...

___________________________________________________________________________

'Kurbus'

ilus kui unistus

ja sügav on

kui unustus

Veetlev kui kuristik

kust välja saada

enam ei taha

Kurbus kui õhtutaeva värvid,

loojangu kuma

Kurbus on vihma kuulda

sadamas akna taga...

___________________________________________________________________________

Minna

ja mitte enam

kunagi tagasi tulla

Tundmatusse minna, saatusele vastu

Ühel päeval, mis tuleb

Minna ja mitte kunagi enam

tagasi tulla

Siis minna oma lõpu poole,

lõputu tee on see -- liiga pikk,

liiga lühike

Lõputult minna ja

mitte kunagi enam tahta

tagasi tulla

___________________________________________________________________________

'V a i k u s'

. . . .

sumbunud, kõlatu ja püha

Mis oli kõige algul

Sügavam vaikus,

mis kestab üha

. . . .

Öeldud on: ärkvel peab

olema keegi

sest kõlagu nõnda:

peab vaikima seegi

. . . .
___________________________________________________________________________

'Ü k s - k õ i k s u s '

hoolimatul moel

tahta olla üks,

hoolimata kõigest

Pole lootust, rahutut värelust

ei rõõmu ega mure

On vaid üle kõige,

kõrvalt vaatav

'hoolimatus'

Pole midagi peale

kõiksuseks saanud

'ü h e'...

___________________________________________________________________________

Seal, kus sõnu ei ole --

--vaikusel helitu kõla

Seal maal saab vaikusest

kirkaim värvitu sära

Vaikuse valges tühjuse

lausutud

sügavaim selginenud

sõna ....

. . .

Teadmiste vaikus,

seal maal, kus

sõnu ei ole...

. . .

___________________________________________________________________________

Sel päeval mil ma suren,

sel õhtul, ööl või hommikul

Kui oma Surma näen

lõpu pimedusest vaatamas,

-- siis tean: ei saa järgmist päeva enam

näha algamas

Sel päeval, mil ma suren

sel õhtul, hommikul

või ööl

Surma silmi nähes

tean:

ei ole järgmist päeva

enam,

ei ole ärkamist...

___________________________________________________________________________

Imelisest kohast siis

näen ennast vaatamas, ---

Näen olnut, tulevat

ja ennast seda vaatamas

Ei ole algust-lõppu enam,

sealt kohast vaadates

Ei ole vaatajatki seal,--

-- kuis saakski ennast

kõrvalt vaadata

On sume õhk, on vaikus

kauge viis, sel olematu kõla

See, mis nõnda tuleb, jahmatav

on kui -- olemise sisse

tekkinud mõra...

___________________________________________________________________________

Pimedas toas

vari, kes

vaatab peeglisse

endale silma

Näeb peeglit seal .

pimedas toas

ja varju, kes vaatab

endale silma

Ei ole enam peeglit seal

ja varju pimedas toas

ei silmi enam, mis vaataksid

sest näha ei ole seal

mitte midagi...

___________________________________________________________________________

Üks viis, millel on

kaks kõla :

Tühine ja väiklane ning lärmakas

on üks, sel õõnes kaja

Ja kaugelt kostev aeglane

ja vaikne viis

täis lõpmatu kurbuse hala:

Teadvuse sädemed pilkases öös

ja kaugelt kostev kurblik, tasane

ja vaikne viis, mis sõnab:

Lõpmatusel ei ole kaja

Lõplikus on see, mis

ise endale vastu kõlab...

___________________________________________________________________________

M õ t e k u s e   v a r e m e d ...

e l a d a   n e i s

e i   s a a

E l u   r a s k e   k o o r e m . . .

- - - E N N A S T   A M M E N D A D

E n e s e   v a s t u

o n   s u u n a t u d   k õ i k ,

m õ t t e d   j a   t e o d

M i l l e s t   s e e   v i h a ? ---

--- e t   i s e   n e i d

t e g e m a   p e a d .

___________________________________________________________________________

Väsinute puhkepaik

seal, kus kuulda ei ole

kaugete sammude

õõnest kuma

Ei mõtteid, sõnu enam

seal

kus kuulda vaid

kaugetel sammudel

vaikuse kõla.

___________________________________________________________________________

'S u i t s' 

hämariku loor....

hullus mis

väänutab kõrvale

sirgetelt, käidavatelt teedelt

kõik mõtted juba eos

Ei vahetaks ma seda aga

millegagi

et näha saada neid varjatud,

ja salajasi

ise-oma aimamatuid

radu...

___________________________________________________________________________

R i n g .

Käia igavesti mööda teed ,

kus üha uuesti tuleb kõik kui vana

Kui lõputu ring, on see tee

Kus kõik üha uuesti tuleb

ja jääb samaks

Ei ole uudsuse võlu enam, sel teel

kus kõik üha uuesti ilmub kui sama,

kõik juba mõeldud ja olnu,

kõik juba ammendatu ja vana

Samad on kividki sel teel,

mis komistamiseks on seatud

Ja lõppu ei ole sel teel,

sest keegi ei mõista

ja ei peatu....

___________________________________________________________________________

V a r j u d, m i s   e i   k a o

P i m e d u s, m i s 

e i   l a s e   n ä h a

K u r b u s, m i s   j ä ä b

--- e i   o l e   m i d a g i
. . . n ä h a
___________________________________________________________________________

See, mis jääb

Mündil on kaks poolt

Silm võib mitte näha

Mõte unustada ära

Kui aga aeg saab läbi,

see, mis jääb on kui

unistuse kustumatu sära :

see on kui 'värav' ---

Lootus, mis lõpuni jääb ---

Kui aeg on täis

saab minna

' ä r a '...

___________________________________________________________________________

Surnute maa

on seal

kus kunagi vihma ei saja

Elada selleks vaid,

et kuulda veel

vihma sadmas

akna taga...

___________________________________________________________________________

Mets vihma sees,

Puud hajevil moega,

Vihm on ees nagu loor,

Ja puud -- ja ei näe

--- mis jääb nende taha,

Vihm ja puud ---

--- ja see --- mis jääb

Silmade taha,

Aimamisi nähtav,

Ununenu samas,

Tulev olnu --- viitab

--- Pildi taha...

___________________________________________________________________________

Mäletada

ainult seda -- tänav ?

taimed , liblikas ja näod

--- ja silmad ( mis vaatavad )

Ja värvid ? -- võib-olla

ka mitte --- ....

Kui üks kranaat jääb puudu.

(Painaja peaks lõppema

eelnevalt juba.)

Ärkamise sisse ärgata ,

--- selleks, et ---

--- mäletada seda.

___________________________________________________________________________

Kuulamisi perspektiivist.

Astmed, lõikuvad -- ristuvad

tasandid ja vahel

Vaikuse piiritlev müra

Eristuvad on jooned ja

helid ja värvid ---

On muster ehk vormid

Kuulmise nähtavat kohta ---

--- eristuse punkti --- ei,

hoopis jääb sinna moskiitode

siristatud nõlvaku taha

Roheline kaev (musta augu kohal)

Maitse on kuulatul,

Midagi, mis alati

Jääb selle udu-laama taha...

^{____________________________________________________________________________________________________________________________________________________________________________________________________________________________________________________________________}