Saturday, August 17, 2013

Euroopaliku iroonia mõistest.


Euroopaliku iroonia mõistest.

//Om Begrebet Ironi. (Dansk) // A Concept of Irony. (English) // Aus der Begriffe der Ironie. (Deutsch) // Iroonian konseptista. (Suomi).//

_______________________________________________________________
...Kõik, mis on, on kas iseeneses või milleski muus.” /.../ Tagajärje teadmine sõltub põhjuse teadmisest ja sisaldab seda.”/.../ “... Kui asja saab käsitleda mitteeksisteerivana, siis tema olemus ei sisalda olemasolu.”
B. Spinoza: „Ethica“1

Eksistentsialistliku arutluse kontekstis on iroonia esmalt mõistetav kui teatav konkreetne skeptiline suhtestumise laad peamistesse elulistesse sõlmküsimustesse, teisalt aga, estetistliku lähenemise raamides omandab see kesksegi tähenduse kui peamine loomingulist aktiivsust iseloomustav metodoloogiline printsiip. S.t irooniline suhtestumine eksistentsiaalsesse kogemusainesesse on kreatiivse eneseväljendamise mõõtkavas tähistatav kui teatav uudne ja erimoeline, estetistlik käsitlus ainesest, retoorilise poeetika radadele viitav üldine stilistiline suunitletus. Iroonia, s.o eitus jaatuse kaudu, kõnetuse vorm mispuhul kasutatakse sõnu või väljendeid vastupidiselt kõneleja mõttele, naeruvääristamine näilise tõsiduse, nõustumise või kiitmisega, varjatud pilge.2

Kui Odysseus pöördus tagasi Trooja alt ja jõudis pärast kõiki oma vaevarikkaid eksirännakuid lõpuks tagasi kodumaile, paistis ta olevat vaene kerjus, mitte aga Ithaka kuulsusrikas kuningas. Ja nõnda ei pööranud keegi talle liigselt tähelepanu enne kui ta arvas heaks ennast ilmutada ja võitis Penelope kosilased. Odysseuse suhtumine oli irooniline, tema repliikidest kumab läbi teadvalt pilkavat tooni teiste statistide aadressil, millegi ütlemist, mõeldes seejuures hoopis midagi muud ja lugeja, kes on järginud eepose varasemat käiku, annab talle selleks ka õiguse, mõistes avaramas kontekstis Odysseuse ajendeid.

Iroonia kasutamine võib mõnelgi puhul olla vägagi effektiivne, eeldusel, et see on mõistuslikult ilmne ja mitte vaid kirjanduslik zongleerimine sõnade ja nende tähendus-varjunditega. Iseenesest ei tarvitse "puhas" ehk klassikaline iroonia olla üldsegi mitte üheselt negatiivsena mõistetud suhtumise väljenduseks, aga võib selleks muutuda kui kasutada iroonilist väljenduslaadi üleminekuvormina satiiri (s.o - tihti kirjanduses kasutatud kui "koomiline iroonia") või sarkasmi manu. Viimast tõlgendatakse leksikaalselt "äärmiselt terava irooniana".3 Sarkastilisest irooniast kasvab välja paroodia, (mille tuntumaks viljelejaks oli kindlast Miguel di Saavedra di Cervantes, kes omal ajal parodiseeris hiliskeskaegse populaarse rüütliromaani zanri nii põhjalikult, et see peagi oma lõpu leidis.)4

Näiteks tunnustatud Taani mõtleja, nagu S. A. Kierkegaard kasutas irooniat, paroodiat, satiiri ja huumorit jt n-ö "dekostruktiivseid" tehnikaid irriteerimaks kaasaegsete liig-mugavat mõtteviisi. Kasutades seejuures spetsiifilist n-ö "väljajättelist" ("the art of taking away") tehnikat, üritas ta aidata kaasa individualistliku subjektivismi taas-sünnile. Vastav tendents kajastub ka Kierkegaardi loomingus: autor distantseerib end jätkuvalt oma kirjutistest, kasutades selleks eri pseudonüüme, paradoksaalset stiili, ning narratiivse vaatenurga pidevat teisaldamist, jms., mis kokkuvõttes kujundab mulje irriteerivast iroonilisest mänglevusest, nn "kaudse suhtlemise" meetodi ("method of indirect communication") kohaselt. Seejuures on eesmärgiks seada indiviid konkreetsesse eksistentsiaalsesse, (eetilisse või religioossesse) konteksti ja rõhutada mõistuse suutmatus haarata "usu-paradoksi", transtsendentset, ning sellest suutmatusest tulenevat absurdi-elamust. S.o omanäoline n-ö "pahupidi pööratud kristlik dialektika" ("inverted Christian dialektik"), mis seatud rõhutama profaanse ja eternaalse sfääri olemuslikku lahutatust, "absoluutset distantseeritust" ja selle siiski tarvilist ületamispüüdlust.5

Üldiselt kõik mainitud adjektiivid suuresti paralleelsed, tähistavad, mõnel puhul ka kibedusest varjutatud lõikavat pilget; iroonia märgib säärase väljenduslaadi subtiilsemat vormi ja mis oma olemuselt O.Swift'i järgi "liiga püha, et seda mingite vastetega ümber seletada." -- Iroonia on kerge, rafineeritult väljapeetud rõhuasetuste teisaldamine, "ja" ütlemine mõeldes selle asemel "ei", s.o suhtumine, mis ei paista küll alati välja, kuid ometigi juures-olev Samuti kui rõhutatud distantseeritus, nt loomingu suhtes: lugedes kui midagi irooniliselt jutumärgistatut, lugedes kergelt, umbusklikult, distantseeritult. Jutumärkide rohkus täitmas nõnda suunavat funktsiooni, samuti nagu tautoloogia sage kasutamine ja naeruväärselt lihtsustavad ümberütlemised sulgudes. 6

Keskse tähendusega iroonia mõiste lahtiselgitamisel on aga kirjandusteose faabulas sageli rakendatav nn “dramaatiline iroonia”, mis tähendavat aga seda, et imaginaarse kirjandusliku maailma konstrueerimisel on kõikvõimalikud kujuteldavad tegelaskujud ja saatused, samuti nagu ka sündmustiku lõppfaas reeglina autorile juba ette teada.7 Fiktsiooni olemusse kuulub samas, et see on pea-aegu nagu "päris", otsekui omaette "ajalugu", see vatsab üldkkehtivatel reeglitele, millel aga eripärasuseks (erinevalt ajaloo-kirjutamisest), et sündmustiku tagamaad võidakse ammendavalt avada, viimseni selgeks teha.

Snellmanni järgi tuleks: "...näha oma aja pürgimusi juba ette ajalooliseis seoseis." Toda kirjandusteoses sündivat erinevust autori perspektiivi esindava "jutustaja" ja muude tegelaste vahel sobib iseloomustama väljend: "mitteajalooline perspektiiv". Nii jutustaja kui ka lugejad teavad rohkem, sündmuste kogu tähenduslikku sisu, mida fiktsiooni tegelaskujud aga ei või teada. Kujunev situatsioon on oma rakenduselt klassikaline: humoristliku, koomilist, või isegi -- iroonilist suhtumist võivad muidugi väljendada ka nood kirjandusteose imaginaarsed tegelaskujud.

Hoopis erineva kvaliteedi loob aga autori ja lugeja vaheline kokkuleppeline "ühisomand"-- üldistatud ja isegi dramaatiline lähenemine: nn "saatuse iroonia". Antud fenomen on aga oma ulatuselt pea objektiivse staatuses. Nõnda kujuneva suhtestumise kaasuseks on avardatud mõistmine ja kaasa-elamine, ning samuti võime vaadelda sündmusi nii üksikult, kui ka otsekui -- "igavikulisest vaatepunktist". Dramaatiline iroonia teeb võimalikuks kõik huumori ja iroonia tähenduslikud varjundid. 8

Astme võrra intensiivsem esteetiline atribuut on nn “traagiline iroonia”, mis on põhilaadilt sarnane eelkäsitletud dramaatilisele irooniale kuid samas ka mõistetav kui katse siduda traagilisust koomilisega (Höffding). Tragöödia ongi nõnda vahest kui "ajaloolisem" kui huumor, kuna see kujundab konkreetsema pildi kirjandusteoses loodud valikuvõimalustest. Muidugi võib huumorit ühendada mistahes tundega, näitena: melanhoolia või nostalgia. H. Bergson: Koomiline sünnib ennekõike kordusest. See on otsekui teadlik korduvate motiivide kasutamine, või siis hoopis: nende tahtlik "liigkasutamine“. Satiiri uurijad peavad naeru (metafoorses tähenduses) kas karistavana või n-ö "heastavana". Nõnda on naeruvääristamine suunatud sotsiaalset eksisammu korrigeerimaks, ning on selle laadi arvestades siis kas positiivse või negatiivse suhtumise väljundiks.9

Keskse tähendusega eksistentsiaalse estetistliku iroonia eritlemisel on aga nn “romantilise iroonia” teooria, mille loojaks on Fr.Schlegel,10 ning mis väljendab romantikute veendumust loova fantaasia kõikvõimsusest, ja lubab nt teadlikult mängida olustikutõelisuse ja luulemaailma vastuoludel või asetuda seisukohale, mis võimaldab iroonilist distantsi ka iseenda loomingu suhtes. Schlegel: "Iroonia on paradoksi eriline vorm. Paradoks omakorda tähistab midagi, mis on hüveline ja suur sama-aegselt."11

Ka tunnustatud Taani filosoofi S. A. Kierkegaardi kirjanduslik-filosoofilises käsitluses on iroonia mõiste paljuski kesksele pjedestaalile seatud, märkides vastavalt autori subjektivistlikule tõdemusele üldist hoiakut, rõhutatult eraldi asetsetud üksikisiku suhtestumisena oma kaasaega, seda esindavasse "teisesse". Iroonia Kierkegaardil esmalt mõistetud kui teatud eriline õhustik, mis loob täpselt väljamõõdetud distantsi ja kujundab tarviliku eraldatuse iga "ise-olemise" tarvis. Subjektiivsuse eksistentsiaalselt mõistetud olukord seevastu on Kierkegaardi käsitluses otseselt vastanduv "inimlikule üldisusele" (Hegeli-kriitika). Kierkegaardi jaoks on üksik alati erand, suhtestatud maailmaga vaid end sellele vastandades, (seda hoolimata sellest, et kõneleb ka "üksikust" kui "üldisest"). Kierkegaard võrdleb oma aega "sihitult eksleva laevaga" ja ennast reisijana, kes küll oma kaasaegsetega "kaasa sõidab" aga kel siiski "oma privaatne kajut on".12 Ajastu "Zwiebürgerliche" tõelisus paneb paika vaid selle "privaatkajuti" neli seina, kujuteldava akna taha projektiseerib üksik aga subjektiivselt distantseeritud "maailmapilte", seega kujundada "objektiivsest reaalsusest" pelk "välismaailm", mille kohta Kierkegaard oma teoses "Emb-kumb" nentivat, et see on "massiteadvuse, üldise nivelleerumise maailm".13

Säärast privaatsusesse sulgunud eksistentsi võrdleb Kierkegaard samas romantilise "elevandiluu-torniga", milles elades, romantiline looja, poeet, saab end vastandada ajastu üldisele õhustikule, mis on "massi-eksistentsi ja üleüldise nivelleerumise ajastu", veelgi enam, Kierkegaardi järgi distantseerub romantiline kunstnik ka iseenda tunnetest ja tegudest, rääkimata siis juba oma loomingust. Romantiline iroonia kujundab nõnda nii ümbritsevat, kui ka seda, kes sellega suhtestub, seega peab iroonia Kierkegaardi järgi olema ennekõike "valitsetav", (suunatav või juhitav).14

Kierkegaard võrdleb omavahel "romantiliselt subjektivistliku" ja nn "sokraatilist irooniat". Viimase sõna-ühendiga tavatsetakse tähistada teatud retoorilist võtet, mida järjekindlalt kasutanud Sokrates, s.o teadmatuse teesklemine, mille järel siis osavalt "suunavate" küsimustega viiakse oponendi väited absurdini, et näidata nende tühisust. "Sokraatilise iroonia" puhul ongi rakendatud teatavat retoorilist, elik metodoloogilist võtet, mis puhul evib jutustaja/arutleja teatavat "edumaad", mida oskuslikult rakendades juhitakse kuulajaid teatud kindla lõppjärelduseni, paljastades oponentide teadmatuse, isegi küündimatuse.15

S.t esmalt on jutustaja alati aktiivsemaks osapooleks ja ühe repliigi võrra aina kuulajaist-oponentidest ees. Esitades n-ö "suunavaid küsimusi", äratab ta kuulajais teatud kindlasuunalisi ootusi, ja premeerib noid teisalt ootamatute lahendus-käikudega. Jutustaja "edumaa" tagab kirjeldusele sellele tarvilise tervikliku laadi, samuti, teatud tingimustele vastates -- ka soovitava lõpplahenduse. Irooniline on siin ennekõike just tolle n-ö "eestkõneleja" suhtestumine. Kõneluse aktiivsem osapool nõnda kui kogeks oma rolli kui teatud kahemõttelist olukorda, mille eripära on siis võimalik tõlgendada irooniana. Võimalikud vasted millele on näiteks teesklus, üleolev distantseeritus, mis ainult kinnitavad arusaama situatsiooni iroonilisusest.16

Olukord on juba kujundatud selle peamise tõiga najale, et -- kõneluse aktiivsem osapool, mingiski mõttes -- "teab rohkem". Võimalikuks kuulajate/oponentide poolseks reaktsiooniks on muidugi ka võimalus kogeda situatsiooni hoopis huumorina. Seda eriti juhul, kui see on ka mainitud "eestkõneleja" taotluseks. Samuti on võimalik, juhul kui too imaginaarne kõneleja ei peaks vastama püstitatud nõudmistele, et olukord väljub kontrolli alt ja kõike kogetakse pelga koomilisusena. Teatud juhtudel võib aga viimane osutuda ka varjatud eesmärgiks. Näiline nõustumine, tõsidus, varjatud pilge on mõeldav kui äärmiselt tõhus naeruvääristamine. H. Bergsoni järgi näiteks on huumor iroonia vastandpool; iroonias kujundatakse ideaalne ja teeseldakse, et see on tõeline; huumoris kujutatakse olevat ja kujuteldakse, et asjad on nõnda just nii nagu olema peavad.

Säärasest Sokratese ja romantismi võrdlemisest tuletab S. A. Kierkegaard ühe oma peateesi iroonia kohta. Iroonia, kas sokraatiline või romantiline, tähistab põhimõtteliseks seisukohaks vormituna-- teatud n-ö "negatiivset vabadust".17 Iroonilise subjekti "negatiivselt vaba eksistents" on oma olemuselt privaatne ja subjektivistlik ja seetõttu omandab see negatsioonina "absoluutse kehtivuse määra".18

Eksistentsialistliku mõtlemise eriomane meetod lähtub paljuski negativistlikult ekstreemsest suhtestumisest, kuivõrd negatsioonil on traditsiooniliselt olnud "ekstreemse reaalsusekogemuste" tarvis olnud erilised funktsioonid. Kuigi ajalooliselt on negatsioon kui "eimiskisus" kehtestunud ennekõike loogilises mõttes (nt. Parmenides), saab sellest eksistentsialistide (nt. Nietzsche, Heidegger) käsitluses "autentse olemise" kriteerium, transtsendentses sfääris jääb kehtima vaid "tühjus" kui "eimiskisus". Seega viitavad eksistentsiaalse lähenemise ekstreemsemad järeldumused valgustuslikku ratsionalismi teadlikult ületavale irrtasionaalsuse-kultusele. Kaalukeelel absoluutse mõistuse ja absoluutse irrtasionaalsuse vahel kehtestub eksistents kui "negatiivne eksperiment" ("existence towards death"), millest lähtuvad Kierkegaardiga alguse saanud mõtlemise esindajad.

Irooniliselt distantseeritud lähenemine ületab säärases vormis "eimiskisuse" kui absoluudi; üheltpoolt pelga romantilise "estetsismi" ja "maailmavalu", teisalt ei piirdu ka vaid sokraatilise n-ö "küsitleva tõestamisega" ja ignorantsi teesklemisega. Iroonia kui "negatiivne vabadus",19 või "negatsioonina mõistetud absoluut" on Kierkegaardi järgi tarvilik saavutamaks ülimaks loetud religioosset tasandit, milleni millaski ei jõuta pelgalt "ratio" abil. Ehk teisiti öeldes: radikaalselt subjektivistlik iroonia ja sellest johtuv "negatiivne vabadus", lahendataks (ehk: "täidetaks") positiivselt, s.t religioosse sisuga, milleläbi seni vaid negatsioonides kirjeldatav "absoluut" omandaks samuti "positiivsema" tähendus-sisu.20

Kierkegaardile omase range pietismi kohaselt ei lähtu religioosne teadlikus mitte kiriklikest dogmadest vaid s.o vaieldamatult subjektiivse passionaarsuse asi. Usk on tähtsaim eksistentsiaalne kategooria, kuna vaid uskumise läbi võib üksikisik saada võimaluse jõuda oma tegeliku individuaalsuse väljenduseni, mis oleks siis kui eluaegse kujundamise tulemus, mis siis kui igavikustataks tunnustusena. Selle saavutamiseks peab indiviid võtma endale vastutuse oma eksistentsiaalsete valikute eest, mida konstitueerivad eksistentsiaalsed seisundid nagu "ängistus" ja "hirm" ("Angst"). Esimene neist on kahetimõistetav: kui hirm valida eternaalset ja sellega seonduvaid kohustusi, ning teisalt ängistus, mis hoiatab piirdumast vahetu isikulise antusega. Valimine tähendab siin: luua temporaalsete otsustuste vahendusel teatav potentsiaalne kokkupuute-punkt eternaalse sfääriga.

Nõnda ei ole iroonia Kierkegaardi jaoks mitte kui "eesmärk" vaid pigem kui "vahend", teatud kõrgemana mõistetud eesmärgi saavutamiseks. Sest kuigi iroonia asukohana märgitud "romantilise subjektiivsuse" ja "eksistentsialistliku kahtlemise" tasand tähendab Kierkegaardi jaoks pelka "esteetilist" tasandit, tulevat just sellest lähtuda jõudmaks edasi, mitte jäämaks ummikusse. Irooniliselt kahtleva vaatepunkti n-ö "kohustuslikku" primaarsust näitab Kierkegaardi puhul selle lähedane seostatus "hirmu" ja "ahistuse"-- kui eksistentsiaalsete kategooriatega. Kierkegaard võrdleb "ahistust" äkilise "pöörituse" tundega, mida kogeb inimene kui vaatab hingematvasse sügavusse, tundes pööritust, et vaatab ja selle ees, mida vaatab. S.Kierkegaard:

"Ahistus on nagu pööritus äkilisest vabaduse tundest…/…/ See pöörituse tunne saab aga ka vabaduse kaotuseks /see/ piiritletakse just nõnda. /.../ Vabaduse võimaluse asemel kogeb inimene end süüdi olevat."21



Mis ümberseletatult peaks tähendama, et irooniline ja subjektivistlik, eelpool mainitud nn "negatiivne vabadus", on antud ainult võimalikkusena, kusjuures, see "võimalus" ei peitu mitte kirjeldatud olukorras endas, vaid s.o võimalus seda (romantilist ja subjektivistlikku) tõlgendus-süsteemi ületada. Tegelik eraldatus, distantseeritud iroonia, on midagi hoopis muud, see võib nõnda näiteks kõlada kui kõnelemisel välja-peetud paus. Kierkegaardi "radikaalse subjektiivsuse" aluseks on seega siis iroonia mõiste, milles leiab väljundi teatud "negatiivne vabadus",-- s.t iroonia saab lähtekohaks subjektiivsele, privaatsele eksistentsile, mis omandab "absoluutse kehtivuse mõõdud". Irooniline lähenemine maailmas-olemisele saab Kierkegaardi käsitluses eksistentsiaalse olemise aluseks kui teatud hoiak, elik eelistus, enese distantseerumine üldkehtivast, terav vastandumine sellele. Just nimelt iroonia on see, mis muudab romantilise "esteetilise" nihilismi ja "maailmavalu" eksistentsiaalseks nihilismiks, eksistentsiaalseks kahtlemiseks maailmas-olemise suhtes üldse ja mis omakorda saab eelduseks ja lähtepinnaks religioossele tasandile, mis Kierkegaardi järgi eelnevast paratamatult tuleneb. "Romantiline subjektiivsus" ehk "ebateadlik" nihilism märgib Kierkegaardi jaoks pelka "esteetilist" tasandit, millel tegeliku eksistentsiaalse kahtlemisega (s.t "Nihilismiga", mis viib jumala kui eimiskisuse ees seismisele,)-- otsest seost ei ole, kuid millelt kui "eelastmelt" jõutakse nihilismi teoloogilise ületamise kaudu religioossele elule.22

Irooniline subjektiivsus loob siis Kierkegaardi arvates, pelgalt "vabaduse võimaluse", võimaluse vabaneda irratsionaalse "usuhüppe" läbi sellega kaasnevast ainitise ebakindluse ja ahistatuse seisundist.23 Kuigi, teisalt ei saa kirjeldatud "negatiivset vabadust" (ehk pelka "tõelise", s.t religioosse "vabaduse võimalust") -- ka pelgalt taunida, seda võib nimelt mõista kui ahistava (tihti enese vastu suunatud) destruktiivsuse suunamist iroonia kui "puhta vabaduse" kanalisse ja nõnda ka viimast kuidagi n-ö "ülendavalt sublimeerida". Nõnda mõistetult on iroonia midagi, mille alusel saab ümbritsevat keskkonda hinnata, selekteerida ja defineerida, midagi mille abil saab kujundada nt ka karakterit, mis omakorda kujundab tegelikkust.

Kierkegaardi järgi rajanevad kristlikud dogmad paradoksidel, mis ületavad mõistust sõna otseses mõttes. Keskseks sääraseks on religioosne fakt, et igavikuline transtsendentne absoluut kehastub sureliku ja ajaloolise inimesena (Jeesus). Kierkegaardi järgi on sellest tõigast võimalik tuletada vaid kaks suhtumist: poolt või vastu, ei saa aga lahata seda tõsiasja ratsionaalsete kriteeriumide alusel, kuivõrd ei saa uskuda "mõistuse abil". Nõnda-mõistetud uskumine eeldab intellekti ohverdamist, millegi seda ületava nimel, s.t uskumist, kuigi s.o absurdne.

Ehk lühidalt: "iroonia, ...see on tunnetuse vorm", ütleb Kierkegaard,24 see on kui "eksistentsiaalne tingimus", paradoksaalsel kombel ühte-aegu nii ebakindlus kui ka sellest "väljapääsu otsimine" ja säärasena on iroonia kindlasti "positiivne", "edasiviiv jõud". Seda mõlemal puhul, nii Kierkegaardi "ületamise" kategooriana subjektiivsest relativismist absoluutse tõelisuse juurde, kui ka nn "puhta iroonia" ennast kujundavast toimest kujustada teistmoodi "välinegi reaalsus".25

Metafüüsiline maailmapilt on Kierkegaardi käsitluses rõhutatult dualistlikku laadi, jagunedes aktuaalseks ja ideaalseks. Keel, näitena kuulub ideaalsuse valda, seega ei saa ka religioosne väljenduslaad kunagi omandada täiesti aktuaalset avaldumisvormi, juba keele kaudu jääb see seotuks ideaalsusega. Seega on kogu (religioosnegi) dialektika seotud esteetilise valdkonnaga oma väljendus-meediumi läbi. Teisalt tuleneb aga religioossuse esteetiliste vahenditega väljendamisest teatav subjektiivsuse osatähtsuse tõus uskumise juures, võimalus kujundada isiklik paradoksaalne ja passionaarne usutunnistus. Sarnaselt Kierkegaard: religioosse poeedina väljendavad tema teosed rohkem-vähem religioosset teadlikust, seostamisi subjektiivse antusega, mis aga võimalik vaid esteetilise diskursuse raamides, mille kujuteldavaid võimalusi avab kõige enam poeesia.

Teatud kaudses mõttes, võib vastavat "nihkumist" iroonia mõistega suhtestumisel võrrelda säärase tingliku skeemiga kus ülalkirjeldatut "subjektivistlik iroonia" võrdsustataks tingimisi "enese-irooniaga",26 (mis leksikaalselt tähendab kriitilist, kahtlevat suhtumist) ja jõutakse selle n-ö "ületamisega" nn "objektiivse ehk saatuse iroonia" manu. Viimane tähendavat aga paraku suhtumist, mille puhul hästi mõeldud sõnadel ja tegudel olevat hukutav tähendus; ehk siis lühidalt: kui iroonia oleks lihtne asi, -- siis poleks selle järele tarvidustki.

Humoristlik iroonia:

Järgnevalt ka lühidalt iroonia erinevatest humoristlikeist avaldusvormidest. Esteetiline uurimus huumorist kui kauni/ilusa modifikatsioonist, see tähendab olukordadest, kus esteetiliselt hinnatav ilmneb ootamatus(e) vormis. Naer, koomiline, huumor -- esimene on käitumine, mitte afekt (nagu arvas I. Kant). Huumor on kui sotsiaalselt ja esteetiliselt rahuldav, koomika aga ebarahuldav afektuaalne seisund. Ka ebaõnnestunud huumor võib olla koomiline. Huumori ja koomika erinevus seisneb selles, et väljendid nagu olukorra-koomika, vms ei ole rakendatavad huumori puhul. Huumor on kui suhtestatuse viis või selle valmidus; mitte aga koomika. Viimane on aga ulatuslikum, mis tahes nähtumus võib olla koomiline. Koomikat võib mõista kui huumori teatav "eelastet". Huumori väli on ahtam, selle õnnestumise nõudmised on samas ka kõrgemad. Huumor on suhtestumise viis, mis viib piiramatult esinevasse koomilisusesse. Huumor on konventsionaalsem, kuid seda ei esine nt absurdi-kirjanduses. Küll aga koomikat, mis on vabam, alles sünnib teoses, ei ole säärasena otsekui "valmis".

Arvamusi huumorist ja irooniast: J. P. Sullivan: "Enamiku huumori ja koomika peamine aines on kokku-sobimatus, viis liita kokku ootamatul moel eri mõisteid, keeli, inimesi, olukordi , kogemisviise ja käitumistavasid." (Petronius: "Satyricon"). Th. Lipps: huumor on meeleseisund või maailma vaatamise viis. H. Bergson: huumor on iroonia vastandpool; iroonias kujundatakse ideaal(ne) ja teeseldakse, et see on tõeline; huumoris kujutatakse olevat ja kujuteldakse, et asjad on nõnda just nii nagu olema peavad. Sully: huumor on üksiku teatav temperamendi-tüüp, tundekompleks. Höffding: suur huumor on maailmavaade, või täpsemini meelelaad maailma ees, tervikolukord, mille suhtes kõik elamused ja pürgimused on alistatud.27

Kokkuvõtvalt võib väita, et iroonia on mõistena eksistentsiaalse estetistliku tõdeluse kontekstis kirjeldatav kui äärmiselt mitmekülgne nähtumus, mis evib ometigi samas ka konkreetset (metodoloogilist-stilistilist) tähenduslikku varjundit. Üldise eksistentsiaalse hoiaku väljendusena on iroonia rõhutatult subjektiivse distantseerituse näiteks, loomingulise konstruktsiooni olulise, estetistlikult mõistetud, komponendina evib vastav suunitletus aga mõnevõrra spetsiifilisemaid (retoorilisi-sofistilisi) kaasumusi: romantilise ja sokraatilise iroonia kontseptsioonide vastandamisest tuleneb Kierkegaardil teatav eriomane, negativistlikult mõistetud vabadus iroonilise subjektiivsuse tarvis, mille konsekventsest läbielamisest johtuvate ekstreemsete kaasumuste ("Angst", "Nichts-Zustand") vahendusel jõutakse nn "negatiivse iroonia" teoreetilise seadistuseni.

G. W. F. Hegel: “... jumaliku ja inimliku loomuse ühtsuse substantsionaalsus jõuab inimkonna teadvusse viisil, et teadvus näeb üht inimolendit Jumalana ja Jumalat inimesena—“ /.../ “... Inimloomus iseeneses on universaalne – see on lihtsalt mõte inimloomusest.”28

Viimasega on aga viidatud estetistlikus eksistentsiaalses arutluses olemuslikul kombel sisalduvatele tendentsidele nagu üldine (ajalooline) ignoreerivalt nivelleeriv lähenemine ja n-ö "negativistlikult" abstrahheeriv (filosoofiline) derivaat sellest nagu õpetus euroopalikust nihilismist, kui sellisest.

Teatud kaudses mõttes, võib vastavat "nihkumist" iroonia mõistega suhtestumisel võrrelda säärase tingliku skeemiga, kus ülalkirjeldatut "subjektivistlik iroonia" võrdsustataks tingimisi "enese-irooniaga", (mis leksikaalselt tähendab kriitilist, kahtlevat suhtumist), -- ja jõutakse selle nö – "ületamisega" nn -- "objektiivse ehk saatuse iroonia" manu. Viimane tähendavat aga paraku suhtumist, mille puhul hästi mõeldud sõnadel ja tegudel olevat hukutav tähendus, näilise soosinguga tavatsevat saatusejumalannad, moirad, põhjustada oma ohvrile kadu. Seega on iroonlise humoristi maailmas igasugune valik vältimatu ja ainiti ligiolev. Seda tuleb teha igal hetkel, ja see on iga üksiku enese valik, mitte igavene loodus-seadus...? Naer on üheltpoolt kui julm relv ja teisalt: parim hüvitus kõigest ilmajäänust...?

Hegel: “...vaim jääb tegelikkuse vahendamatuks minaks, kuid ta jääb selleks kogukonna (Gemeinde) üldise eneseteadvusena, mis tugineb omaenda substantsil...” Hegel: “... Tegelikult tähendab see, et inimkond on ise jõudnud hea ja kurja tundmiseni, ja see teadmine, see eristus, on kurjuse allikaks, see ongi iseenesest kuri. Kurjus asetatakse tunnetusprotsessi, teadvusesse.”29

1 ROGER SCRUTON: “SPINOZA”. Benedictus (Baruch) de Spinoza (1632 – 1677).Tõkinud: Märt Väljataga; // Tallinn, 2001 // Kirjastus: “Varrak”, 2001. // Sarjast: “Suured mõtlejad”, // Copyroght Laws: Phoenix, 1998. // LK: 3—60. // R. Scruton: “...Mis surematu käsi või silm on loonud selle kohutava sümmeetria ? Või on asjalood lihtsalt niiviisi juhtunud ? JA kui nõnda, siis miks? // ... teejuhiks ülima reaalsuse juurde ei ole kogemus, vaid mõistus.”, (lk. 7.) /.../ “... Igavikulisus seisneb ajatuses, väljaspool aega olemises. // Kui millegi eksisteerimist tõestatakse tema definatsioonist lähtuva deduktsiooni varal, siis on tulemuseks igavene tõde; ja Jumal on igavene just selles mõttes.”, (lk. 13.) // B. Spinoza: „Eetika“, Aksioomid: 1,4,7.(Lk.:14.)

2 Etümoloogiline taust: sõna "iroonia" tuletub kreeka mõistest "eironeia", mis otsetõlkes tähendavat küll "teesklust", sisuliselt aga tähistab inimest, kes esineb avalikult kellegi teisena, kui ta on, paistab kellegi teisena ("eiron"). Renessansiajal hakati irooniaks nimetama retoorilist võtet väljenduda teisiti, kui tegelikult mõeldud on, väljenduse tõeline mõte selgub sel puhul kas kirjutamisel, -- teksti üldisest kontekstist või kõnelemise puhul näiteks, -- kasutatavast hääletoonist.

3 Enam-vähem sünonüümse tähenduse kandjaks on veel mõisted nagu: "küüniline" ja "sardooniline". Viimase sõna genealoogia on õige kummaline, -- " sardooniline naer" sai oma nime teatud Sardiinia saarel kasvanud taime põhjal mida arvati põhjustavat pilkavat naeru meenutavat näolihaste krampi.

4 Vrdl nt: JÜRI TALVET: „HISPAANIA VAIM“. // Sari: „Eesti mõttelugu“. // Tartu, 1995. // Kirjastus: „Ilmamaa“. // LK: 5—384. // Sealt: M. di Cervantes“. (Lk.: 175-179).

5 "Sören Kierkegaard", "Stansford Encyclopedia of Philosophy", lk.4.

6 Vt nt : http:// people.delphi.com/ gkemerling/ ph/kier.htm/.

7 Aarne Kinnunen: "Huumori", Porvoo 1972, lk.195-215; kogumikust: "Estetiikan kenttä". (Lk.: 198-202.) Kirjandusliku esteetilise fiktsiooni olemusse kuulub samas, et see on pea-aegu nagu "päris", otsekui n-ö partikulaarne "ajalugu", mille eripäraks on (erinevalt ajaloo-kirjutamisest), et sündmustiku tagamaad võidakse ammendavalt avada, viimseni selgeks teha.

8 Aarne Kinnunen: "Huumori", Ibid., lk. 206.

9 Antud seisukoha kinnituseks on tuua rohkelt paralleele varasemast, -- F. W. Nietzsche: "Mitte viha vaid naeruga tapetakse”. J. P. Richter: "huumoris on midagi hävitavat…”.(1804) L. A. Seneca: "...on inimlikum naerda elu üle, kui selle üle kurta." H. Bergsoni järgi kasvab koomiline suhtumine välja ennekõike teatavast nn “kordus-motiivist”, s.t teadlikust korduvate motiivide kasutamisest, või isegi: nende tahtlikust liig-kasutamisest. M.de Montaigne: "Kui valel oleks nagu tõelgi vaid üks nägu, oleksime selle suhtes soodsamal positsioonil, kuna peaksime tõeseks valetaja sõnadele vastanduvat. Kuid tõe nuripoolel on sada tuhat vormi ja ääretu liikumisruum." (Ibid., lk. 202.)

10 Romantilise iroonia teooria lõi Friedrich Schlegel (1772-1829), saksa filosoof, kriitik ja kirjanik.

11 Fr. Schlegel: "Selected Aphorisms from The Lyceum", aph.48. Schlegel lähtub oma õpetuses Fichte subjektiivsest idealismist ja arendab sellest omalaadse esteetika-käsitluse -- iroonia teooria, milles nähti kunsti (esteetika/estetismi) aluspõhja. Fichtelik "mina", kes kujundab loomingulise näivuse universumi, võib selle samas ka hävitada, käituda nagu kunstnik, "kes jääb alati oma loomingust väljaspoole või kõrgemale, võtmata seda tõsiselt.” Sellepärast nimetaski Schlegel kunsti lakkamatuks eneseparoodiaks ja "transtsendentaalseks farsiks"; samuti ka L.Tieck, kes defineeris irooniat jõuna, mis "laseb luuletajal valitseda käsitletava aine üle", ning mõneti ka Novalis: fantaasiast tuleneb iroonia, milleta pole tõelist kunsti (nn "maagiline idealism"), ning Solger. (B.Croce: "Esteetika kui väljendusteadus ja üldlingvistika", lk.338, 344).

12 S. Kierkegaard: "Ahdistus", lk. 125.

13 K. Löwith "Kierkegaard und Nietzsche oder philosophische und theologische Überwindung des Nihilismus ", 1933, V. Klostermann Verlag , Frankfurt a/M , S. 5-32, lk.10

14 J.B.Padgett "Shelly, Dante, and Romantic Irony", Chapter 5. (Shelly'le iseloomuliku tõdemuse näitena: "Luuletajad on selle maailma tunnustamata seadusandjad"). Ülalkäsitletud "radikaalse subjektivismi" teooriat on Kierkegaard arendanud oma väitekirjas "Iroonia mõistest" ("Om Begrebet Ironi", 1841). Antud kirjutises konkretiseerib autor oma nägemust subjektivistlikust "üksikisikust", muutes ka viimase iroonilise vaatlemise objektiks.

15 A.Kinnunen "Huumori", lk.205. Kuna kunstiteos on kunst vaid tervikuna on oluline siinpuhul rõhutada, et põhineb too "metodoloogiline lähenemine" teataval n-ö "korduval motiivil", mis lahtiseletatav kui teatav jutustamist (või kunstiteost, raamatut, vms) valitsev keskne printsiip.

16 Aarne Kinnunen, Ibid., lk. 198.

17 Karl Löwith "Kierkegaard ja Nietzsche oder Überwindung des Nihilismus." (1933), lk. 14-15

18 Paul Roubiczek: "Existentialism, for and against.", lk. 114-118.

19 Keats: "Negative Capability"-- "... & at once it struck me, what quality went to form a Man of Achievement especially in Literature & which Shakespeare possessed so enormously -- I mean 'Negative Capability', that is when man is capable of being in uncertainties, Mysteries, doubts, whithout any irritable reaching after fact and reason." ( "Poems and Selected Letters, lk. 408)

20 "Sören Kierkegaard", "Stanford Ecyclopedia of Philosophy", lk. 7.

21 S.Kierkegaard "Ahdistus", lk. 80

22 Benedetto Croce: "Esteetika kui väljendusteadus ja üldlingvistika.", lk. 98, 153. Kierkegaardi järgi on sisuliselt kolm teoreetilist tegevust: kunst, kriitika ja filosoofia,-- nonde kõrval ka religioon. Benedetto Croce: "Filosoofia võtab religioonit eluõiguse, sest ta asendab teada. Vaimuteadusena vaatleb ta religiooni kui fenomeni, kui ajaloolist ja mööduvat tõsiasja, kui psüühilist seisundit, mida on võimalik ületada. /.../ Jagades tunnetuse pärusmaad loodusteaduste, ajaloo ja kunstiga, jätab ta esimeste hooleks loendamise, mõõtmise ja klassifitseerimise, teise hooleks individuaalse sündmuse esitamise ning kolmandale võimaliku individuaalsuse kujutamise, kuid tal pole midagi jagada religiooniga." Seega on esteetiline eksistents, mis tegeleb klassifitseerimisega sisuliselt absurdne: "...eri kunste ei saa täpselt määratleda, seega on neid võimatu ka filosoofiliselt eristada."

23 "Sören Kierkegaard", "Stanford Encyclopedia of Philosophy", lk. 7.

24 J.B.Padgett "Shelly, Dante, and Romantic Irony", Chapter 5.

25 "Sören Kierkegaard", "Stansford Encyclopedia of Philosophy", lk. 6.

26 Kierkegaard näitena: "Minu elu lõpp-tulemus on samaväärne ei-millegile, vaid üks tundmus, üks-ainus värv" -- versus -- "Mõistatuslik tuleb olla, mitte vaid teiste, /vaid/ ka ise-enese silmis." (Kierkegaard: "Välisoittoja", lk. 102. (Vt ka: "Ahdistus", ("Zum Begriffe der Angst", lk. 156). (vt ka: "Looming" '98/1., lk. 111-118).

27 Aarne Kinnunen: "Huumori", lk. 198-202.

28 RAYMOND PLANT: “HEGEL. RELIGIOONIST JA FILOSOOFIAST.” (R. P.: “Hegel. On Religion and Philosophy.” // Copyright Laws: 1997, (“Phoenix”). // Tõlkinud: Alar Helstein. // Kirjastus: “Varrak”, Tallinn, 2000, Sarjast: “Suured mõtlejad”; (Toimetanud: T. Viik). // Lk: 5—63. (Lk.: 42-43.) (Hegel: “Lectures on the Philosophy of Religion”, (1988), op. cit., lk. 454.)

29 R. Plant, „Hegel...“, lk. 46, 48. // (Hegel, G.W.F., Werke III: “Phänomenologie des Geistes”, op. cit., lk. 555-556). & (Hegel, G. W. F., “Lectures on the Philosophy of Religion”, (1988), op. cit., lk. 442.)

No comments:

Post a Comment