Monday, October 26, 2015

Fr. W. Nietzschen mietelmiä.

Valikoima mietelmiä Fr. W. NIETZSCHE´n teoksistä.
(Valik aforisme F. W. Nietzsche teostest.)
Moraalin alkuperästä“ & „Iloinen tiede“ („La gaya scienza.“)
Alias: „Moraali genealoogiast“ & „Rõõmus teadus.“

(Suomen ja eestin kielessä). Soome ja eesti keeles)).


FRIEDRICH (WILHELM) NIETZSCHE: „Zur Genalogie der Moral“. // „Moraalin alkuperästä. Pamfletti“.1


Teine uurimus. „Syyllisyys“, „huono omatunto“ ja muuta senkaltaista.


(II.) Teine uurimus. „Süüdlaslikkus“, „halb südametunnistus“ ja muud selletaolist.


(II. 2)

... niin löydämme sen puusta kypsimpänä hedelmänä suvereenisen yksilön, vain itsensa kaltaisen, tavan sivellisyydestä jälleen irti päässeen, autonomisen ylisiveellisen yksilön. /.../ ihmisen jolla on oma riippumaton pitkä tahto, jolla on lupa luvata --“, lk. 50.



2

... nõnda leiame selle puu otsast küpseima viljana suveräänse indiviidi, vaid enda-taolise, kommete tsiviliseeritusest jälle lahti pääsenu, autonoomse üle-tsiviliseerunud indiviidi.“ /.../ „... inimese kellel on oma sõltumatu ulatuslik tahe, kellel on luba lubada--“



8

... ylen kohtalokas filosofien keksintö joka silloin tehtiin ensi kerrassa Eurooppaa varten, keksintö että tahto on „vapaa“, että ihminen on ehdottomasti spontaaninen hyvässä ja pahassa ole tehty ennen kaikkea sen käsityksen oikeuttamiseksi ettei jumalien ihmiseen, inhimilliseen hyveseen kohdistuva mielenkiinto voi milloinkaan ehtyä?“, lk. 61.



8

... äärmiselt saatuslik filosoofiline väljamõeldis mis kunagi valmistati esimest korda Euroopa tarvis, väljamõeldis et tahe on „vaba“, et inimene on tingimata spontaanne heas ja kurjas, kas see ei ole tehtud ennekõike selle arusaama õigustamiseks et kas mitte jumalate inimese poole, inimliku hüvelisuse poole suuniteltud huvitatus millaski võiks teostuda.“



12

... Tahdoin sanoa: myös osittainen hyödyttömäksi muuttuminen, surkastuminen ja huonontuminen, merkityksen ja tarkoistuksenmukaisuuden häviäiminen, sanalla sanoen kuolema kuuluu todellisen edistymisen edellytyksiin; täma progressus ilmenee aina tahtona ja tienä suurempaan valtaan...“, lk. 70.



12

... Tahtsin öelda: ka osaline kasutuks muutumine, haletsusväärseks muutumine ja kehviklikuks muutumine, tähenduse ja otstarbekuse kadumine, sõna otseses mõttes surm, kas see ei kuulu tegeliku arengu eelduste hulka, see progressiivsus ilmneb alati kui tahe ja tee suurema võimu suunas...“



13

... Rangaistus vaarattomaksi tekemisenä, enemmän vahingoittamisen ehkäisemisenä. Rangaistus vahingon maksamisena vahinkoa kärsineelle, jossakin muodolla (myös affekti-kompensaationa). Rangastus tasapainon häiriytymisen ersitämisenä häiriön laaemmalle levämisen ehkäisemiseksi.“, lk. 73.



13

... Karistus kahjutuks tegemisena, suurema kahjustamise ennetamisena. Karistus kahjude korvamisena kahju kannatanule, mingil kujul (ka afekti-kompensatsioonina). Karistus tasakaalu segamisega seoses, ennetamaks seda, et segadus ei saaks laiemalt levida.“



16

... Kaikki vaistot jotka eivät purkaudu ulospäin kääntyvät sisäänpäin – juuri tätä minä sanon ihmisen sisäistymiseksi, vasta siten ihmiseen kasvaa se mitä myöhemmin sanotan hänen „sielukseen“.“ , lk. 77.



16

... Kõik vaistud, mis ei lahvata väljas-poole väänduvad sissepoole – just seda nimetan mina inimese seestumiseks, alles siis tekib inimesele see mida hiljem on nimetatud ka tema „hingeks“.“



24

... Täman tulevaisuuden ihmisen joka vapahtaa meidät sekä tähänastisesta ihanteesta että siitä minkä täytyi kasvaa tuosta ihanteesta, suuresta inhosta, olemattomuuden tahdosta, nihilismistä, tämän kekskipäivän ja suuren ratakisun kellonlönnin joka tekee tahdon jälleen vapaaksi, joka antaa Maalle takaisin sen oman päämäärän ja ihmiselle hänen toivonsa, tämän Antikristuksen ja Antinihilistin, tämän Jumalan ja olemattomuuden voittajan – hänen täytyy kerran tulla ...



24

... See tuleviku inimene kes vabastab meid nii senisest ideaalist ning ka sellest mis peab kasvama sellest ideaalist, suurest vastikusest, olematuse tahtest, nihilismist, selle keskpäeva ja suure otsuse kellamängust, mis teeb tahte jälle vabaks, mis annab Maale tagasi selle oma eesmärgi ja inimesele tema lootuse, selle Antikristuse ja Antinihilisti, selle Jumala ja olematuse võitja – ta peab kord siiski tulema...“



(III.) Kolmas uurimus. Mitä merkitsevät askeettiset ihanteet?“



(III.) Kolmas uurimus. „Mida tähendavad askeetlikud ideaalid?“



(III) 4

... Täydellinen ja ehyt taitelija on iät kaiket erotettu „reaalisesta“, todellisesta; toisaalta on ymmärettävää että hän voi joskus epätoivoon saakka väsyä tähän sisäisen olemassaolonsa ikuiseen „epäreaalisuuten“ ja valhellisuuden – ja että hän sitten ehkä yrittää kerran tunkeutua siihen mikä on häneltä tiukimmin kielletty: todelliseen, yrittää olla todellinen.“



4

... Täielik ja ehtne kunstnik on kõikideks aegadeks eraldatud „reaalsest“, tegelikust; teisalt peaks olema mõistetav et ta võib vahel ajendatuna lootusetusest väsida sellest seesmisest eksistentsiaalsest igavesest „eba-realistlikusest“ ja valelikkusest – ja et ta siis vahest üritab korra ka tungida sellesse, mis on tal rangemini keelatud: tõelusesse, üritades olla tõeline.“



5

... He tarvitsevat aina vähintään suojaa, tukea ja perustettua auktoriteetia: taitelijat eivät ole koskaan muista erillään, yksin oleminen on ristiriidaasa heidän syvimpien vaistojensa kanssa.“



5

... Nad vajavad alati kõige vähem kaitset, toetust ja põhjendatud autoriteete: kunstnikud ei ole kunagi teistest nii eraldatud, üksi olemine on vastuolus nende sügavamate vaistudega.“



7

... Kuka suuri filosoofi onkaan tähän mennessä ollut vaimon mies? Herlakleitos, Platon, Descatres, Spinoza, Leibnitz, Kant, Schopnehauer – eivät olleet; eikä heitä voi edes ajatella naimisissa oleviksi. /.../ Mitä siis merkitsee askeettinen ihanne filosofiassa? Vastaukseni on – se on varmaan jo aikoja sitten arvattu: filosofi tervehtii sen nähdessään hymyillen korkeimman ja rohkeimman henkisyyden edellytysten optimismia – hän ei siten kiellä „olemassaoloa“, hän päinvastoin myöntää siinä oman ja vain oman olemassaolonsa ja tekee niin ehkä siihen määrään saakka ettei hänestä jää kauaksi rikollinen toivomus: pereat mundus, fiat philosophia, fiat philosophus, fiam! ... Tuhoutukoon maailma, olkoon filosofia olemassa, olkoon filosofi, minä ...



7

... Kes suurtest filosoofidest ongi olnud siiani abielumees? Herakleitos, Platon, Descartes, Spinoza, Leibnitz, Kant, Schopenhauer – ei olnud seda; ega neid isegi ei või mõeldagi olevat abielus olnud.“ /.../ „Mida siis tähendab askeetlik ideaal filosoofias? Minu vastus kõlab – see on kindlasti juba aegu tagasi hoomatud: filosoof tervitab seda, nähes ja tundes endas kõrgema ja julgema vaimsuse poolt eeldatud optimismi – ta nimelt ei eita „olemasolemist“, ta vastupidi jaatab nõnda oma ja vaid oma olemasolu ja teeb nõnda vahest sellise määrani et temast ei jää kaugeks süüdlaslik soov: pereat mundus, fiat philosophia, fiat philosophus, fiam! ... Hävinegu maailm, olgu filosoofia olemas, olgu filosoof, mina...“



8

... -- he ajattelevat kaiken kaikkiaan askeetisesta ihanteesta puhutaessa iloista aksetismia sellaisena kuin se elää jumaltuneessa ja lentokykyiseksi tulleessa eläimessä joka ennemmin harhaile elämän yllä kui lepää siinä. /.../ „... mitä tekemistä onkaan sellaisella ihmisellä hyveiden kanssa! -- vaan heidän parhaan olemassaolonsa, heidän kauneimman hedelmällisyytensä varsinaisimpina ja luonnollisimpina edellytyksinä.“ /.../ -- me filosofit tarvitsemme nimittäin rauhaa ensinnäkin eräässä suhteessa: tahdomme olla rauhassa „nykyhetkeltä“. Me ihailemme hiljasta, kylmää, ylhäistä, kaukaista, muinaista, yleensä kaikkea jonka edessä sielun ei tarvitse puolustautua eikä kuroutua kiini – jotakin minkä kanssa voi puhua puhumatta äänekästi.“ /.../ Mutta henki joka on varma itsestään puhuu hiljaa, etsii piilopaikkaa, antaa odottaa itseään.“



8

... -- nad mõtlevad mida iganes askeetlikust ideaalist kõneledes rõõmsast asketismist nagu see elab jumalikustunutes ja lennuvõimelisteks muutunud loomades, kes ennemini ekslevad elu kohal kui selles puhkavad.“ /.../ „... mis tegemist ongi sellisel inimesel hüvelisusega seoses! -- vaid nende parima eksistentsi, nende kauneima viljakuse tegelikumate ja loomulikemate eeldustega.“ /.../ „... -- me filosoofid vajame ennekõike rahu selles mõttes: tahame saada rahu „nüüdis-hetkelt“. Me hindame vaikset, külma, ülimuslikku, kauget, muinasaegset, üldse kõike millega seoses meie hing ei pea ennast kaitsma ega sulguma – midagi millega seoses võib kõnelda kõnelemata valjult.“ /.../ „Aga hing kes on eneses kindel kõneleb vaikselt, otsib peidupaika, laseb end oodata.“



13

... Minä esitän lyhyesti sen vastapainoksi tämän tosiasian: askeettinen ihanne johtuu rappeutuvan elämän suojelu- ja parantamisvaistosta, elämän joka pyrkii kaikin keinoin säilymään ja taistelee olemassaolostaan;“



13

... Ma esitan lühidalt sellele vastukaaluks selle tõsiasja: askeetlik ideaal tuleneb mandunud elu kaitse- ja paranemisvaistudest, elu, mis pürgib kõikide vahenditega säilima ja võitleb oma eksistentsi eest;“



24

„“Mikään ei ole totta, kaikki on sallitua“... Niin, se oli hengen vapautta, siten oli irtisanottu usko itse totuuteen...“



24

...“Midagi ei ole tõsi ja kõik on lubatud“ ... Nii, see oli vaimu vabadus, sellega oli tõrjutud ka usk isegi tõesse...“



25

... -- taide jossa juuri valhe pyhityy, pettämisen tahto jolla on puolellaan hyviä omiantuntoja on askettisen ihanteen vastakohta paljon periaatteellisemmin kuin tiede;“



25

... -- kunst milles suur vale pühitsetud saab, petmise tahe millel on poolt kõnelemas häid südametunnistusi, just see on askeetliku ideaali vastand palju põhimõttelisemal kombel kui teadus seda on.“



27

... Kaikki suuret asiat tuhoutuvat itsestään, itsensäkumoamisen tietä: sitä vaatii elämän laki, välttämättömän „istensävoittamisen“ laki elämän olemuksessa--“



27

... Kõik suured asjad hävinevad iseenesest, enda kummutamise teel: seda nõuab elamise seadus, vältimatu „enda-võitmise“ seadus elu olemuses--“



28

... mutta se on tahtoa ja pysyy tahtona!... Ja sanoakseni vielä lopuksi mitä sanoin aluksi: ihminen tahtoo sentään mieluummin tahtoa ei-mitään kuin olla tahtomatta...“



28

... aga see on tahe ja püsib tahtena! ... Ja ütlemaks veel lõpuks mida ma alguses ütlesin: inimene tahab siiski isegi meelsamini tahta ei-millegisse kui üldse mitte midagi tahta...“

_____________________________________________________________

FRIEDRICH (WILHELM) NIETZSCHE: „DIE FRÖHLICHE WISSENSCHAFT“ (La gaya scienza). // „ILOINEN TIEDE.“2


(I Kirja) 2

„... Mutta mitä onkaan minulle hyväsydämisyys, hienous ja nerous, jos näillä hyveillä varustettu ihminen suvaitsee velttoja tunteita uskossaan ja avostelmissaan, ellei varmuuden kaipu ole hänen sisimpänä pyyteenään ja syvimpänä hätänään – siinä, mikä erottaa korkeammat ihmiset alemmista!“, lk. 31.



(I. raamat.) 2

„.. Aga mis ongi minu jaoks heasüdamlikkus, peenus ja geniaalsus, kui nende hüvedega varustatud inimene sallib nõrku tundeid oma uskumises ja hinnangutes, juhul kui mitte kindluse igatsus ei ole tema sügavaimaks sooviks ja sügavaimaks vaevaks – selles mõttes, mis eristab õilsaimaid hingi madalaimaist!“



3

„... -- he epäilevät jaloa ihmistä, aivan kuin tämä etsisi omaa etunsa salapolkuja kulkien. Jos he sitten vakuuttuvat liian selvästi siitä, ettei mitään itsekkäitä aikomuksia ja voittoja ole, niin he pitävät jaloa jonkinlaisena narrina: he halveksuvat häntä hänen iloitessaan ja nauravat hänen silmiensä loistetta. /... / Siihen verratuna on korkeampi luonto järjettömämpi: -- sillä jalo ylevämielinen uhrautuva joutuu todella viettiensä valtaan, ja hänen parhaina hetkinään hänen järkensä pitää taukoa.“, lk. 32.



3

„... -- nad kahtlustavad õilsat inimest, otsekui ta otsiks omakasupüüdlikust oma salajastel radadel kõndides. Kui nad on liigagi kindlad selles, et tal ei ole mingeid egoistlikke kavatsusi ja saavutuste püüdlemist, siis nad hakkavad õilsameelset pidama mingiks narriks: nad halvustavad teda tema rõõmudes ja naeravad tema silmade kirka sära üle.“ /.../ „Sellega võrreldes on kõrgeim loomulaad mõistusetum: -- sest õilis üleva-meelne ja ohvrimeelne satub tõesti oma instinktide valdusesse, ja tema parimatel hetkedel tema mõistlikus peab otsekui pausi.“



11

„.... Tietoisuus. -- Tietoisuus on orgaanisen viimeinen ja myöhäisin kehitysvaihe ja niinmuodoin myös sen keskeneräisin ja voimattomin osa.“, lk. 38.



11

„... Teadlikkus. -- Teadlikkus on orgaanilisuse viimane ja hiliseim arengu-etapp ja nõndasamuti ka selle keskpäraseim ja suutmatuim osa.“



19

„...Paha. -- Tutkikaa parhaiden ja hedelmällisimpien ihmisten ja kansojen elämää ja kysykää itseltänne, voiko puu, jonka pitää kasvaa ylpeästi korkealle, tulla toimeen ilman huonoa sääta ja rajuilmoja...“, lk. 45.



19

„... Kuri. -- Uurige parimate ja loomingulistema inimeste ja rahvuste elu ja küsige endilt, kas võib puu, mis peab sirguma uhkesti kõrgustesse, tulla toime ilma halbade ilmade ja äikeseilmadeta...“



20

„... Olla jalo – se kenties merkitsisi silloin, että ihmisellä on päässään paljon mielettömyyksiä.“, lk. 45.



20

„... Olla õilis – see vahest tähendas kunagi, et inimesel on peas palju meeletusi.“



26

„... Mitä elämä on? -- Elämä – se on: lakkaamatonta sellaisen itsestään poistamista, mikä tahtoo kuolla; elämä – se on julmuutta ja leppymättömyyttä kaikeä kohtaan, mikä meissä, eikä vain meissä, tulee heikoksi ja vanhaksi.“, lk. 53.



26

„...Mis on elu? -- Elu – see on: lakkamatu sellise endast kõrvaldamine, mis tahab surra; elu – se on julmus ja leppimatus kõige kohta, mis meis, ja mitte vaid meis, muutub nõrgaks ja vanaks.“



34

„... Historia abscondita. -- Jokaisella suurella ihmisellä on taaksepäin vaikutavaa voima: kaikki historia pannaan hänen tähtensä jälleen vaakaan, ja, tuhannet menneisyyden salaisuudet ryömivät lymypaikoistaan – hänen aurinkonsa paisteeseen.“, lk. 56.



34

„... Historia abscondita – Igal suurel inimesel on tagasiulatuv mõju: kogu ajalugu võetakse tema tõttu taas vaagimise alla, ja, tuhanded mineviku saladused roomavad esile oma peidupaikadest – tema päikesepaistesse.“



41

„... Katumusta vastaan. -- Ajattelija näkee omissa teoissaan kokeita ja kysymyksiä, joiden avlulla hän tahtoo saada jostakin selkoa: onnistuminen ja epäonnistuminen ovat hänelle lähinnä vastauksia.“, lk. 60.



41

„.. Kahetsuse vastu. -- Mõtleja näeb oma tegudes proovile-panekuid ja küsimusi, millede abil ta tahab saada millestki selgust: õnnestumine ja ebaõnnestumine on tema jaoks pigem kui vastused.“



42

„... On kuitenkin harvinaisempia ihmisiä, jotka tahtovat mieluummin tuhoutua kuin tehdä työtä työstä iloitsematta: noita valikoivia, vaivoin tyydytettäviä, joille ei riitä runsas voitto, ellei itse työ ole kaikkien voittojen voitto. Tähan harvinaiseen ihmislajiin kuuluvat kaikenlaiset taitelijat ja mietiskelijät...“, lk. 60.



42

„... On siiski haruldaseimaid inimesi, kes tahavad ennemini hävineda kui teha tööd ilma tööst rõõmu tundmata: neid valivaid hingi, vaevalt rahuldatavaid, kellele ei piisa rohkest kasust, kui just nende töö ise ei ole kõikide võitude võit. Sellesse haruldasse inim-liiki kuuluvad kõik kunstnikud ja mõtisklejad.“



45

„... Epikuros. -- Niin, minä olen ylpeä siitä, että tajuan Epikuroksen luonteen toisin kuin kenties kukaan ja saan aina hänestä kuullessani ja häntä lukiessani nauttia antiikin iltäpäivän onnea: -- minä näen hänen silmiensä katselevan avaralle, vaaleahkolle merelle, yli rantakallioiden, joilla lepää aurinko suurten ja pienten eläinten leikkiessä sen valossa, varmana ja levollisena kuin tämä valo ja nuo silmät itse. Sellaisen onnen on voinut keksiä vain lakkaamatta kärsivä, silmien onnen, joiden edessä olemassaolon meri on tyyntynyt ja jotka eivät nyt enää voi katsella kylliksen tuota meren kirjavaa, herkää, värjyvää ihoa: tällainen hekuman vaatimattomuus oli ennenkuulumaton.“, lk. 62.



45

„... Epikuros. -- Jah, ma olen uhke selle üle, et tajun Epikurose loomust paremini kui vahest keegi teine senini ja saan alati temast kuuldes ja teda lugedes nautida antiigi õhtupooliku õnne: -- mina näen tema silmi vaatavat avarat, vahuharjalist merd, üle rannakaljude, mida valgustab päike suuremate ja väiksemate loomade mängeldes selles valguses, olles kindel ja rahulik nagu see valgus ja need silmad isegi. Sellise õnne on võinud välja mõelda vaid lakkamatult kannatav inimene, selle silmade õnne, millede ees on olemasolemise meri tasanenud ja mis nüüd enam ei või vaadata piisavalt palju seda mere värvikat, tundlikku ja veiklevat heiastust: sellise kire vähe-nõudlikkus oli midagi seni-olematut.“



54

„... Tietoisuus näennäisestä. -- /.../ „... -- minä heräisin äkkiä kesken tämän unennäön, mutta vain siihen tietoisuuden, että uneksun ja että minun täytyy jatkaa uneksumistani välttääkseni tuhon: niinkuin unessakävijän täytyy nähdä edelleen unta, jottei hän syöksyisi alas. Mitä on minulle nyt „näennäinen“! Totisesti ei minkään olemuksen vastakohta... --“, lk. 66.



54

„... Teadlikus näivusest. -- /.../ „... -- mina ärkasin äkitselt keset seda unenägu, aga vaid jõudes selle tõdemuseni, et näen und ja mul tuleb jätkata oma unenägemist vältimaks hävingut: nõndasamuti kui unesk-kõndijal tuleb näha und edasi, et ta ei kukuks. Mis on nüüd mulle „näivus“! Tõesti mitte mingigi olemuse vastand...--“



(II. Kirja.) 58

„... -- Mutta älkäämme unohtako tätäkään: jos tahdotaan luoda pitkiksi ajoksi uusia „olioita“, riittää, kun luodaan uusia nimiä ja arviointeja ja todennäköisyyksiä...“, lk. 70.



(II. Raamat.) 58

„... -- Aga ärgem unustagem sedagi: kui tahetakse pikkadeks aegadeks luua uusi „objekte“, piisab, kui loodakse uusi nimetusi ja hinnanguid ja tõenäolisusi...“



60

„... Naisten taika ja valtavin vaikutus on, filosofien kieltä käyttääksemme, kaukovaikutusta, actio in distans: mutta siihen kuuluu, ensiksi ja ennen kaikkea – distanssi!“, lk. 72.



60

„... Naiste võluvõim ja äärmine mõju on, filosoofide kõnepruuki laenates, kaug-mõju, actio in distans: aga selle juurde kuulub, esmalt ja ennekõike – distants!“



62

„... Rakkaus. -- Rakkaus antaa rakastetulle anteeksi himonkin.“, lk. 72.



62

„... Armastus. -- Armastus annab oma armastatule andeks ka tema himu.“



64

„... Epäilijöistä. -- Minä pelkaan, että vanhenneet naiset ovat sydäntensä syvimmässä piilopaikassa skeptillisisempiä kuin miehet konsanaan: he uskovat olemassaolon pinnallisuuden sen olemukseksi, ja kaikki hyve ja syvyys on heille vain tämän „totuuden“ verho, joka peitää erään pudendumin – siis säädyllisyyden ja häveliäsiyyden asia eikä enenpää!“, lk. 73.



64

„... Kahtlejatest. -- Ma kardan, et vanad naised on oma südamete sügavamates peidupaikades skeptilisemad kui mehed kunaski: nad usuvad, et olemasolemise pealiskaudsus on selle olemuseks, ja kõik hüvelisus ja sügavus on neile vaid selle „tõe“ kattevari, mis peidab oma alla ühe pudendumi – ehk siis kombelisuse ja häbelikkuse asi ega muud muud midagi!“



66

„... Heikkojen väkevyys. -- Kaikki naiset osavaat hienosti liioitella heikkouttaan, niin, he keksivät helposti heikkouksia näyttääkseen pelkiltä särkyviltä koristeilta, joille tomuhiukkanenkin tekee kipeätä: heidän olemassaolonsa pitää saada mies tajumaan kömpelyytensä ja häpeämään sitä. Niin he puolustautuvat väkeviä ja kaikkea „nyrkkioikeutta“ vastaan.“, lk. 73.



66

„... Nõrkade vägevus. -- Kõik naised oskavad oskuslikult liialdada oma nõrkust, nõnda, et nad mõtlevad lihtsasti välja oma nõrkusi näimaks otsekui kergesti-purunevate kaunistustena, kellele isegi tolmukübekeni liiga võib teha: nende olemasolu peab panema mehed tajuma oma kohmakust ja seda häbenema. Nõnda nad kaitsevad ennast tugevamate ja kogu „rusikaõiguse“ vastu.“



93

„... B: Mutta miksi sinä sitten kirjoitat? A: Niin, ystäväni, meidän kesken sanoen: minä en ole vielä toistaiseksi keksinyt mitään muuta keinoa päästäkseni vapaaksi ajatuksistaan. B: Ja miksi tahdot päästä niistä vapaaksi? A: Miksi tahdon? Tahdonko siis? Minun täytyy – B: Riitä! Riitä!“, lk. 91.



93

„... B: Aga miks sa siis kirjutad? A: Nii, mu sõber, omavahel öeldes: ma ei ole veel senini mõelnud välja mingit muud moodust oma mõtetest lahti pääsemiseks. B: Ja miks sa tahad neist pääseda? A: Miks ma seda tahan? Kas ma siis tahan? Mul tuleb – B: Aitab! Aitab!“



95

„... -- kun taas Chamfort, ihminen, jonka sielussa oli niin paljon syvänteitä ja taka-aloja, synkkä, kärsiviä, hehkuva, -- ajattelija, joka katsoi naurun tarpeelliseksi elämän lääkenä ja melkein piti itseänsä menetettynä jokaisena päivänä, jona hän ei ollut nauranut...--“, lk. 92.



95

„... -- aga taas Chamfort, inimene, kelle hinges oli nii palju sügavusi ja varjatud alasid, sünge, kannatav, hõõguv, -- mõtleja, kes pidas naermist vajalikuks elu ravivaks osiseks ja pea-aegu pidas endale raisatuks iga päeva, mil ta ei naernud...--“



100

„... Tarvitaan kokonaisia sukupolvia, jotta keksittäisiin edes kohtelias sovinnainen kiitämistapa: ja vasta hyvin myöhään tulee aika, jolloin kiitollisuutenkin on tullut jonkinlaista henkeä ja nerokuutta.“, lk. 98.



100

„... Vajatakse terveid sugupõlvi, et mõeldaks välja vähegi viisakas ja sobilik kiitmise viis: ja alles väga hilja saabub aeg, millal isegi kiitmisessegi on sugenenud mingitki vaimsust ja geniaalsust.“



107

„... Suurin kiitollisuudenvelkamme taiteelle. -- Ellemme olisi hyväksyneet taiteita ja keksineet tällaista epätoden palvontatapaa: niin se yleisen epätotuuden ja valhellisuuden oivallus, jonka meille antaa tiede – se oivallus, että harha ja erhe on eräs tietävän ja tuntevan olemassaolon edellytys --, olisi aivan sietämätön.“ /.../ „Mutta nyt meidän rehellisyydellämme on vastavoima, joka auttaa meitä väistämään sellaisia seurauksia: taide näennäisyyden hyvänä tahtona.“, lk. 103.



107

„... Suurim tänuvõlg kunstile. -- Juhul kui me ei oleks kiitnud heaks kunsti ja mõelnud välja sellist ebatõelisuse palvelemise viisi: siis oleks see üldise ebatõelisuse ja valelikkuse tõdemus, mida meile vahendab teadus – see tõdemus, et näivus ja eksitus on iga teadva ja tundva olemasolu eelduseks --, see oleks täiesti talumatu.“ /.../ „Aga nüüd on meie ausameelsusel olemas vastupanujõud, mis aitab meid vältima selliseid järeldumisi: kunst näivuse hea tahtena.“



(III. Kirja.) 109

„... Se astraalinen järjestys, jossa me elämme, on poikkeus; tämä järjestys ja sen edellyttämä melkoinen kesto on taas tehnyt mahdolliseksi poikkeusten poikkeuksen: orgaanisen elämän muodostumisen. Kokonaisluonteelteltaan maailma sitä vastoin on ikuisesti kaaos, ei siina mielessä, että siitä puutuisi välttämättömyys, vaan niin, ettei siinä ole järjestystä, jäsennystä, muotoa, kauneutta, viisautta, ja mitkä ovatkaan nimeltään kaikki meidän esteetiset inhimillisyytemme.“ /.../ „Varokamme sanomasta, että luonossa on lakeja. On vain välttämättömyyksiä: siinä ei ole ketään käskijää, ei ketään tottelijaa, ei ketään lainrikkojaa.“ /.../ „...-- Varokaamme ajattelemasta, että maailma luo ikuisesti uutta. Ei ole mitään iäti kestäviä substansseja; aine on samanlainen erehdys kuin elealaisten jumala.“, lk. 105-106.


(III. raamat.) 109

„... See astraalne korrastatus, milles me elame, on erand; see süsteem ja seda eeldav arvestatav kestvus on jällegi teinud võimalikuks erandite erandi: orgaanilise elu moodustumise. Tervikloomuselt on maailm seevastu igavesti kaos, mitte selles mõttes, et selles puuduks kausaalsus, vaid seetõttu, et selles ei ole korrastatust, järgnevust, vormi, ilu, tarkust, ja mis kõik olekski oma nimetustelt kõik meie esteetilised inimlikustamised.“ /.../ „Olgem ettevaatlikud ütlemaks, et looduses on seadusi. On vaid vältimatusi: seal ei ole kedagi käskijaks, ei kedagi kuuletumas, ei mingeid reeglite rikkujaid“ /.../ „... -- Olgem ettevaatlikud mõtlemast, et maailm igavesti uut loob. Ei ole mingeid igavesti vältust omavaid substantse; aine samasugune eksitus kui eleaatide jumal.“



115

„... Neljä erehdystä. -- Ihmisen ovat kasvattaneet hänen erehdyksensä: hän on ensinnäkin aina nähnyt itsensä vain epätäydellisesti, toiseksi hän on omistanut itselleen keksittyiä ominaisuuksia, kolmanneksi hän on tuntenut olevansa väärässa arvosuhtessa eläimeen ja luontoon, neljänneksi hän on keksinyt yhä uusia arvotauluja ja on käsittänyt ne jonkin aikaa ikuisiksi ja ehdottomiksi...“, lk. 111.



115

„... Neli eksitust. -- Inimest on kasvatanud tema eksitused: ta on esiteks näinud ennast alati vaid ebatäielikult, teiseks on ta omistanud endale väljamõeldud omadusi, kolmandaks on ta tundnud olevat ekslik oma väärtushinnangutes, mis puudutavad loomi ja loodust, neljandaks on ta välja mõelnud üha uusi käsulaudasi ja on neid mõistnud mõnda aega kui midagi igavest ja vältimatut...“



117

„... Olla yksin, tuntea yksin, olla tottelematta ja valitsematta, merkitä yksilöä – se ei ollut silloin mikään ilo, vaan rangaistus; ihminen tuomittiin „indiviidiksi“. Ajatuksenvapaus oli mitä epämukavin asia. Meistä tuntuu laki ja sopeutuminen pakolta ja menetykseltä, muinon taas pidettiin egoismia kiusallisena seikkana, varsinaisena hätänä.“ /.../ „... -- Siinä suhteessa me olemme oppineet kaikkein eniten uudestaan.“, lk. 112.



117

„... Olla üksi, tunda end üksi, vältida kuuletumist ja valikuid, kujutada endast indiviidi – see ei olnud siis mingi rõõm, vaid karistus; inimene mõisteti „indiviidiks“. Mõtlemise vabadus oli midagi õige ebameeldivat. Meie meelest tundub seadus ja kohandumine pagemise ja kaotusena, muistsetel aegadel aga peeti egoismi raskendavaks asjaoluks, tõeliseks vaevaks.“ /.../ „... -- Selles mõttes oleme me õppinud kõige rohkem uuesti.“



125

„... „Minne Jumala on joutunut?“ hän huusi, „minä sanon sen teille! Me olemme tappaneet hänet – te ja minä! Me kaikki olemme hänen murhaajiansa!...“ /.../ Emmekö syöksy lakkaamatta? Ja taaksepäin, sivulle, eteenpäin, joka puolelle? Onko vielä suunta ylös ja suunta alas? Emmekö harhaile äärettömässä olemattomuudessa? Eikö kasvoihimme tunnu huokuvan tyhjä avaruus? Eikö ole kylmempi kuin ennen?“, lk. 116.



125

„...“Kuhu Jumal on kadunud?“ hüüdis ta, „ma ütlen seda teile! Me oleme ta tapnud – teie ja mina! Me kõik oleme tema mõrvarid!...“ /.../ „Kas me ei lange pidevalt? Igas suunas, tagasi, kõrvale, ettepoole, igas suunas? Kas on olemas veel suunda ülesse või allapoole? Kas me ei eksle ääretus olematuses? Kas ei õhku meile näkku tühja igavikku? Kas ei ole külmem kui oli enne?“



143

„... Polyteismistä koituva suurin hyöty. -- Että yksityinen asettaa itselleen oman ihanteensa ja johtelee siitä lakinsa, ilonsa ja oikeutensa – tätä on kaiketi pidetty tähän saakka kaikkein hirvittävimpänä inhimillisenä harhautumisena ja todellisena epäjumalanpalvontana: ne harvat, jotka ovat uskaltaneet niin tehdä, ovatkin aina tunteneet tarvetta puolustautua oman istensä edessä, ja puolustus on yleensä kuulunut näin: „en minä! en minä! vaan joku jumala minun kauttani!“ Jumalien luomisen ihmellisessä taiteessa ja voimassa – polyteisimissä – tämä vietti pääsi pukeutumaan, phdistumaan, täydellistymään, jalostumaan...“, lk. 124.



143

„... Polüteismist johtuv suurim kasu. -- Et üksik-indiviid seab endale kehtima oma ideaalid ja tuletab neist oma seadused, rõõmud ja õigused – seda on kõigiti peetud senini kõige kohutavamaks inimlikuks eksituseks ja tõeliseks ebajumalakummardamiseks: need vähesed, kes on seda kunaski söandanud teha, on alati tundnud vajadust kaitsta end ka omaenda silmis, ja see kaitsekõne on üldiselt kõlanud nõndamoodi: „mitte mina! mitte mina! Vaid mingi jumal minu kaudu!“ Jumalate loomise imelises kunstis ja väes – polüteismis – suutis see instinkt ennast ehtida, puhastuda, täiustada, õilistuda...“



150

„... Pyhimysten arvostelua. -- Jos tahtoo saada omakseen jonkin hyveen, täytyykö tahtoa saada se juuri korkeimmassa hahmossaan? -- niinkuin kristityt pyhimykset sitä tahtoivat ja tarvitsivat: he näet voivat sietää elämän vain ajattelemalla, että jokainen heidän hyveensä näkijä joutui halveksumaan itseänsä. Mutta minä sanon hyvettä, joka vaikuttaa siten, brutaaliseksi.“, lk. 127.



150

„... Pühakute kriitikat. -- Kui tahta saada endale mingi hüvelisus, kas tuleb seda tahta just nimelt selle kõrgeimas avaldusvormis? -- nõnda nagu kristlikud pühakud seda tahtsid ja vajasid: nad nimelt võivad taluda elu vaid mõeldes, et iga nende hüvelisuse nägija peaks iseennast halvustama. Aga mina nimetan hüvelisust, mis nõndamoodi mõjub, brutaalseks.“



155

„... Mitä meiltä puuttu. -- Me rakastamme suurta luontoa ja olemme löytäneet sen: tämä johtuu siitä, että päästämme puutuvat suuret ihmiset.“, lk. 129.



155

„... Mis meil puudub. -- Me armastame suurt loomust ja oleme selle leidnud: see tuleneb sellest, et meie peades puuduvad suured inimesed.“



156

„... Vaikutusvaltaisin. -- Että ihminen vastustaa koko aikakauttansa, pysähduttää sen portilla ja vaati tilille, sen täytyy vaikuttaa! Yhdentekevää, tahtooko hän sen vaikuttavan; että hän voi vaikuttaa, se on asia.“, lk. 129.



156

„... Mõjuvõimsaim. -- Et inimene on vastu kogu oma ajastule, peatub selle väravais ja nõuab sellelt õigust, see lihtsalt peab mõju avaldama! Pole vahet, kas ta tahab, et see mõju avaldaks; et ta võib mõju avaldada, see on siinjuures peamine.“



160

„... Seurustelu hyveiden kanssa. -- Hyvettäkin ihminen voi kohtella arvottomasti ja imarrellen.“, lk. 129.



160

„... Hüvedega miilustamine. -- Isegi hüvesid võib inimene kohelda vääritult ja meelitades.“



162

„... Egoismi. -- Egoismi on tunteen perspektiivilaki, jonka mukaan lähellä oleva näytää suurelta ja painavalta: kun taas kaikkien asioiden koko ja paino vähenevät, mitä kauempana ne ovat.“, lk. 130.



162

„... Egoism. -- Egoism on tunde perspektiiv-seadus, mille kohaselt näib lähedal asuv suur ja raske olevat: seevastu kui jällegi kõikide asjade maht ja raskus vähenevad, mida kaugemal nad on.“



165

„... Kieltäytyvien onnesta. -- Joka kieltäytyy jostakin perinpohjaisesti ja pitkiksi ajoksi, se voi myöhemmin, sattumalta jälleen kohdatessaan sen, mistä oli kieltäytynyt, melkein luulla löytäneensä sen ensi kerran, ja kuinka onnellinen onkaan jokainen löytäjä! Olkaamme viisampia kuin käärmet, jotka makavaat liian kauan samassa auringossa.“, lk. 130.



165

„... Eitajate õnnest. -- Kes iganes keeldub millestki põhjalikult ja pikkadeks aegadeks, see võib hiljem, juhuslikult taas kohates seda, millest oli kunaski keeldunud, peaaegu arvata ennast leidnud seda otsekui esimest korda, ja kui õnnelik ongi iga leidja! Olgeim  targemad kui maod, kes puhkavad liiga kaua sama päikese paistel.“





173

„... Olla syvä ja näyttää syvältä. -- Joka tietää olevansa syvä, se pyrkii selvyyteen; joka halua näytää syvältä suuren joukon silmissä, yritää olla hämärä. Suuri joukko näet pitää syvänä kaikkea, minkä pohjaa sei ei voi nähdä: se on niin pelokas ja niin haluton menemään veteen.“, lk. 132.



173

„... Olla sügav ja näida sügav olevat. -- See kes teab, et on sügava-meelne, see prügib selguse poole; kes aga soovib näida sügav suurema hulga silmis, see üritab hämar näida. Suurem hulk nimelt peab sügavaks kõike mille põhjani see ei suuda tungida: see on nii pelglik ja soovimatu sügavasse vette astumast.“



182

„... Yksinäisyydssä. -- Kun elää yksin, ei puhu liian äänekkäästi, ei kirjoitakaan liian kuuluvasti: pelkää näet kumeata kaikua – Ekho ńymfin kritiikkiä. -- Ja kaikki äänet kuuluvat toisenlaisina yksinäisyydessä!“, lk. 134.



182

„... Üksilduses. -- Kui elatakse üksinda, ei kõneleta liiga valjult, ei kirjutatagi liiga kõlavasti: peljatakse nimelt kumedat kaja. -- Eckho nümfi kriitikat. -- Ja kõik hääled kõlavad teisti kui oldakse üksinda!“



185

„... Köyhä. -- Hän on nyt köyhä: mutta ei siksi, että häneltä on viety kaikki, vaan siksi, että hän on heittänyt kaiken pois – mitä hän siitä välittää! Hän on tottunut löytämään. -- Köyhät vain ymmärtävät väärin hänen vapaaehtoisen köyhyytensä.“, lk. 134.



185

„... Vaene. -- Ta on nüüd vaene: aga mitte seetõttu, et talt on kõik ära riisutud, vaid seetõttu, et ta on kõik minema heitnud – mis ta sellest ka hoolima peaks! Ta on harjunud leidma. -- Vaesed mõistavad vaid valesti tema vabatahtlikku vaesust.“



189

„... Ajattelija. -- Hän on ajattelija: toisin sanoen hän osaa ottaa asiat yksinkertaisempina kuin ne ovat.“, lk. 135.



189

„... Mõtleja. -- Ta on mõtleja: ehk teiste sõnadega oskab ta võtta asju lihtsamini kui nad tegelikult on.“


190

„... Kiitäjiä vastaan. -- A: „Ihmistä kiitävät vain hänenkaltaisensa!“ B: „Niin? Ja se, joka kiittää sinua, sanoo sinulle: sinä olet minun kaltaiseni!““, lk. 135.



190

„... Kiitjate vastu. -- A: „Inimest kiidavad vaid temataolised!“ B: Nõnda? JA see, kes sind kiidab, ütleb sulle: sina oled minutaoline!““



191

„... Moite puolustusta vastaan. -- Kavalin tapa vahingoittaa jotakin asiaa on se, että puolustetaan sitä tahallisesti virheellisillä perusteilla.“, lk. 135.



191

„... Etteheide kaitsjate vastu. -- Kõige kavalam moodus mingile asjale kahju tuua on see, et kaitstakse seda tahtlikuid puudulikke põhjendusi kasutades.“



196

„... Kuuloaistimme raja. -- Ihminen kuulee vain ne kysymykset, joihin hän kykenee löytämään vastauksen.“, lk. 136



196

„... Meie kuulmislävi. -- Inimene kuuleb vaid neid küsimusi, milledele ta suudab vastusi leida.“



200

„... Nauraminen. -- Nauraminen merkitsee: olla vahingoniloinen, mutta hyvällä omallatunnolla.“, lk. 136.



200

„... Naermine. -- Naermine tähendab: olla kahjurõõmus, aga hea südametunnistusega.“



201

„... Suosiossa. -- Suosiossa on aina jonkinlaista melua: siinäkin suosiossa, jota osoitamme itsellemme.“, lk. 136.



201

„... Soosingus. -- Soosingus on alati mingit lärmi: ka selleski soosingus, mida me osutame iseendile.“



216

„... Äänessä piilee vaara. -- Jos kurkussa on hyvin kova ääni, on melkein mahdotonta ajatella hienoja asioita.“, lk. 139.



216

„... Hääles peituv oht. -- Kui omatakse väga valju häält, on peaaegu võimatu mõelda midagi delikaatselt.“



217

„.. Syy ja vaikutus. -- Ennen vaikutusta uskotaan toisiin syihin kuin vaikutuksen jälkeen.“, lk. 139.



217

„... Põhjus ja tagajärg. -- Enne tagajärge usutakse teistesse põhjustesse kui peale tagajärge.“



231

„... „Perusteelliset“. -- Ne, jotka ovat hitaita tiedossa, luulevat hitauden kuuluvan tietoon.“, lk. 141.



231

„... „Põhjalikud“. -- Need, kes on aeglased oma teadmistes, arvavad, et aeglus kuulub teadmiste hulka.“



232

„... Unennäöt. -- Joko emme uneksi ensinkään tai näemme kiinnostavia unia. On opittava samoin valvomaan: -- ei ensinkään tai kiinnostavasti.“, lk. 141.



232

„... Unenäod. -- Me kas ei näe üldse und või näeme huvitavaid unenägusi. Tuleb õppida samuti ka ärkvel olema: -- mittegi üldse võis siis huvitavalt.“



238

„... Kadehtimaton. -- Hänessä ei ole vähääkääm kateutta, mutta siitä ei koidu mitään asniota: hän näet tahtoo valloittaa maan, jota ei kukaan ole vielä omistanut ja tuskin yksikään edes nähnyt.“, lk. 142.


238

„... Ilma kadeduseta. -- Temas ei ole mingitki kadedust, kuid see pole just tema teene: ta nimelt tahab vallutada maa, mida keegi ei ole veel vallutanud ja vaevalt, et üldse keegi kunagi näinudki on.“



245

„... Valitsee ja kiittää. -- Taiteilija valitsee aiheensa: se on hänen tapansa kiittää.“, lk. 143.



245

„... Vali ja kiida. -- Kunstnik valib oma kujutatavad objektid: see on tema komme midagi kiita.“



254

„... Pulaa vastaan. -- Joka on aina työhönsä syventynyt, se ei tunne mitään pulaa.“, lk. 145.



254

„... Viletsuse vastu. -- See kes on alti oma töösse süvenenud, see ei tea midagi viletsusest.“


258

„... Sattumankieltäjät. -- Kukaan voittaja ei usko sattumaan.“, lk. 145



258

„... Juhuslikkusesse mitte uskujad. -- Keegi võitjatest ei usu juhuslikkusesse.“



259

„... Paratiisista. -- „Hyvä ja paha ovat Jumalan ennakkoluuloja“ -- sanoi käärme.“, lk. 145.



259

„... Paradiisist. -- „Hea ja kuri on Jumala eelarvamused“ -- ütles madu.“



261

„... Originaalisuus. -- Mitä originaalisuus on? Nähdä jotakin, millä ei vielä ole nimeä, mitä ei voi mainita, vaikka se on kaikkien silmien edessä. Ihmisille sellaisinakuin he tavallisesti ovat tekee vasta nimi olion yleensä näkyväksi. -- Originaalit ovat enimmälti olleet myös nimenantajia.“, lk. 146.



261.

„... Originaalsus. -- Mis on originaalsus? Näha midagi, millel ei ole veel nimetust, mida ei või mainida, kuigi see on kõikidele nähtaval. Inimestele sellistena nagu nad harilikult on teeb alles nimetus mingi objekti üldiselt nähtavaks. -- Originaalsed inimesed on enamalt olnud samuti ka nimetuste andjad.“



264

„... Mitä me teemme. -- Mitä teemme, sitä ei koskaan ymmärretä, vaan aina vain kiitetään tai moititaan.“, lk. 146.



264

„... Mida me teeme? -- Mida me teeme, seda ei mõisteta kunagi, vaid alati ainult kiidetakse või kritiseeritakse.“



265

„... Viimeinen skepsis. -- Mitä sitten lopulta ovatkaan ihmisen totuudet? Ne ovat ihmisen kumoamattomia erehdyksiä.“, lk. 146.



265

„... Viimane skepsis. -- Mis siis lõppude lõpuks ongi need inimese tõekspidamised? Need on inimese kummutamatud eksitused.“



267

„... Jos on korkea päämäärä. -- Jos ihmisellä on korkea päämäärä, hän on oikeudenkin eikä vain tekojensa ja tuomariensa yläpuolella.“, lk. 147.



267

„... Kui omatakse kõrget eesmärki. -- Kui inimesel on kõrge eesmärk, siis on ta isegi õigusemõistmisest mitte vaid oma tegudest ja oma kohtunikest kõrgemal.“



269

„... Mihin sinä uskot? -- Tähän: että kaikkien asioiden painot täytyy määrätä uudestaan.“, lk. 147.



269

„... Millesse sa usud? -- Sellesse: et kõikide asjade kaaluvus tuleb uuesti mõõta.“



270

„... Mitä sanoo omantuntosi? -- „Sinun pitää tulla siksi, joka olet.““, lk. 147.



270

„... Mis ütleb sinu südametunnistus? -- Sul tuleb saada selleks, kes juba oled.“



272

„... Mitä sinä rakastat toisissa? -- Omia toiveitani.“, lk. 147.



272

„.. Mida sa armastad teistes? -- Enda lootusi.“



(IV. Kirja) 287

„... Sokeudesta iloitseva. -- „minun ajatusteni“, sanoi vaeltaja varjolleen, „pitää osoittaa minulle, missä seisoin: mutta ne eivät saa ilmaista minulle, minne menen. Minä rakastan tulevaisuuden tietymättömyytä enkä tahdo tuhoutua kärsimättömyyten ja luvattujen asioiden ennaltamasitamiseen.“, lk. 154.



(IV. raamat.) 287

„... Pimedusest rõõmutsev. -- „minu mõtted“, ütles rändaja oma varjule, „peavad tõestama mulle, mis kohas ma seisan: aga nad ei saa mulle väljendada, kuhu ma lähen. Ma armastan tulevikus vaid teadmatust ja ma ei taha hävida kannatamatuse või lubatu eelmaitsmise kätte.“



289

„... Vaan tarvitaan uutta oikeamielisyyttä! Ja uusi tunnussana! Ja uusia filosofeja! Moraalinenkin Maa on pyöreä! Moraalisenkin Maan päällä on omat antipodinsa! Antipodeillakin on olemisen oikeus! On vielä toinen maailma löydettävänä – ja useitakin!“, lk. 155.



289

„.. vajatakse vaid uut õiglast meelsust! Ja uut tunnussõna! Ja uusi filosoofe! Ka moraalne Maakera on ümmargune! Ka moraalse Maakera peal on omad antipoodid! Antipoodidelgi on olemasolemise õigus! On leida veel ka teine maailm – ja palju rohkematki veel!“



297

„... Voida väitää vastaan. -- Jokainen tietää nyt, että kyky sietää vastaväitteitä on korkea kultuurin merkki! /.../ „... ja se on oikestaan kulttuurimme varsinainen suuri, uusi, hämmästyttävä saavutus, vapautuneen hengen kaikkien askelten askel: kuka tietää tämän?“, lk. 161.



297

„... Võida vastu väita. -- Igaüks teab nüüd, et võime taluda vastuväiteid on kõrge kultuuri tunnuseks! /.../ „... ja see on õieti meie kultuuri tõeliselt suur, uus ja hämmastav saavutus, vabanenud hinge suurim samm edasi: kes seda vaid teaks?“



300

„... Tieteen esinäytökset. -- Luuletteko siis että tieteet olisivat syntyneet ja varttuneet, elleivät niitä olisi edeltäneet velhot, alkemistit, astrologit ja noidat niinä, joiden on ensin täytynyt lupauksillaan ja uskotteluillaan saada ihmiset isoamaan ja janoamaan salaisia ja kiellettyjä mahteja sekä löytämään niistä nautintoa?“, lk. 162.



300

„... Teaduse esmased saavutused. -- Arvate nõnda et teadused oleks tekkinud ja arenenud, kui neile ei oleks eelnenud võlurid, alkeemikud, astroloogid ja nõiad nendena, kelledel on esmalt pidanud oma lubaduste ja veenmisega panna inimesed vajama ja janunema salajasi ja keelatud võimusi ning ka leidma neist naudingut?“



322

„... Vertaus. -- Ne ajattelijat, joissa kaikki tähdet liikkuvat kiertoratoja, eivät ole syvällisimpiä; joka kastoo itseensä kuin äärettömään maailmanavaruuteen ja sisällytää itseensä linnunratoja, se tietää myös, kuinka epäsäännöllisiä kaikki linnunradat ovat; ne ulottuvat olemassaolon kaaokseen ja labyrintiin saakka.“, lk. 173.



322

„... Võrdlus. -- Need mõtlejad, kelledes kõik tähed liiguvad mööda oma orbiiti, ei ole just sügavaimad; see aga kes võrdleb end ääretu maailmakõiksusega ja leiab endis linnuteesid, see teab samuti, kui ebareeglipärased kõik linnuteed on; need ulatuvad olemasolemisest kaosesse ja kõigesse labürintidesse.“



335

„...Mutta me tahdomme tulla niiksi, joita olemme, uusiksi, ainolaatuisiksi, verrattomiksi, itselleen-lakialaativiksi, itsensä-luoviksi!“, lk. 182.



335

„... Aga me tahame saada selleks, kes me oleme, uuteks, ainulaadseteks, võrreldamatuiks, endale seadusi-loovateks, ennast-loovateks!“



(V. Kirja.) 345

„... -- Kukaan ei siis ole toistaiseksi tutkinut tuon kaikkein kuuluisimman lääkkeen, moraalin arvoa: mikä edellyttää ennen kaikkea, että tämä arvo tehdään kerran – kyseenalaiseksi. Niin! Juuri se on meidän tehtävämme. --“, lk. 194.



(V. raamat.) 345

„... Keegi ei ole siis tegelikult senini uurinud selle kõige kuulsama ravimi, moraali väärtust: mis eeldab ennekõike, et see väärtus tehakse ükskord – küsitavaks. Nõnda! Just see on meie ülesanne. -- „



352

„... Eurooppalainen käytää moraalin valhepukua, koska hänestä on tullut sairas, sairaalloinen, rujo eläin, jolla on täysi syy olla „kesyt“, koska hän on melkein epäsikiö, joitakin puolinaista, heikkoa, kömpelöä...“, lk. 201.



352

„... Eurooplane kasutab moraali moonderiietust, kuna ta on muutnud haigeks, põdevaks, pööraseks loomaks, kellel on kõik põhejndused, et olla „taltsas“, kuna ta on peaaegu ebard, midagi poolikut, nõrka ja kohamakat...“



354

„... tietoiseksi tuleva ajattelu on vain kaikkien pienin osa siitä, sanokaamme: pinnallisin osa: -- sillä vain tämä tietoinen ajattelu tapahtuu sanojen, toisin sanoen ilmaisumerkkien muodossa, mikä osittaa itse tietoisuuden alkuperän.“, lk. 204.



354

„... teadlikuks muutunud mõtlemine on vaid kõige väikseim osa sellest, õelgem nõnda: pealmine osa: -- sest vaid see teadvustatud mõtlemine leiab aset sõnade, teisti öeldes väljendusmärkide vormis, mis viitavad isegi teadvustatuse enda algupära suunas.“



366

„... Kaikenleainen mestaruus ostetaan kalliisti maan päällä, missä ehkä kaikesta on maksettava liian suuri hinta; ihminen on ammatimies vain olemalla myös ammatinsa uhri. /.../ Ja ettette osa käydä kauppaa hengellä! Ja että teillä on vain sellaisia mielipiteitä, joiden rahallista arvoa ei voida määrätä! Ja ettette edusta mitään, mitä ette ole!“, lk. 223.



366

„... Kõikvõimalik meisterlikkus ostetakse kalli hinna eest, millest kõigest tuleb tasuda vahest liiga suur hind; inimene on oskustööline olles vaid oma ameti ohver.“ /.../ „Ja kas te oska hingehinna eest kaupa sõlmida! Ja et teil on vaid selliseid arvamusi, millede rahalist väärtust ei ole võimalik määrata! Ja et te ei esinda midagi, mida te endist ei kujuta!“



371

„... Me käsittämättömät. -- Olemmeko milloinkaan valittanut sitä, että meitä on ymmärretty väärin, arvosteltu väärin, luultu muuksi kuin olemme, paneteltu, kuultu väärin eikä ole oltu kuulevinaan? Se juuri on meidän osamme--“ /.../ „... Sellainen on osamme, kuten sanottu: me kasvamme korkeuteen, ja olkoon se sitten meille vaikka kohtalokastakin – me näet elämme yhä lähempänä salamoita! -- mitä tuosta, me pidämme sitä silti yhä suurena kunniana, se jää siksi, mitä emme tahdo jakaa, jakaa toisille, korkeuden kohtalokkuudeksi, omaksi kohtaloksemme...“, lk. 229.



371

„... Me mõistetamatud. -- Kas me oleme kunagi kaevanud selle üle, et meid on valesti mõistetud, valesti hinnatud, arvatud, et oleme teised kui oleme, ahistatud, et meid on valesti kuuldud või ole üldse kuuldud? See just on meie osaks --“ /.../ „... Se on meie osaks, nagu öeldud: me kasvame kõrgusse, ja isegi kui see meile saatuslikuks saab – me näeme endiselt lähimaid välke! -- mis sellest, me peame seda ikka endiselt üheks suuremaks austuseks, see jääb selleks, mida me ei taha jagada, jagada teistele, kõrguse saatuslikkuseks, meie oma saatuseks...“



374

„... Uusi „äärettömämme“. -- Kuinka pitkälle olemassaolon perspektiivinen luonne ulottuu tai, vielä enemmän, onko sillä vielä jokin toinen luonne, eikö olemassaolo ilman tulkintaa, ilman „mieltä“ juuri siten tule „mielettömyydeksi“, eikö, toisaalta, kaikki olemassaolo ole olennasisesti tulkitsevaa olemassaoloa --“ /.../ „... Maailma on päinvastoin tullut meille vielä kerran „äärettömäksi“: sikäli kuin emme voi torjua sitä mahdollisuutta, että siihen sisältyy äärettömän paljon tulkintoja.“, lk. 232.



374

„... Uus „ääretus“. -- Kui kaugele ka ei ulatuks olemasolu perspektiivne loomus või, veelgi rohkem, kas on sellel veel mingi teine loomus, kas mitte olemasolu ilma tõlgenduseta, ilma „mõtteta“ just ei muutu „mõttetuseks“, kas mitte, teisalt, kogu olemasolev ei ole olemuslikult tõlgenduslik olemasolu --“ /.../ „... Maailm on vastupidiselt muutunud meie jaoks taaskord „ääretuks“: kuivõrd me ei või tõrjuda seda võimalust, et selles sisaldub ääretult palju tõlgendusi.“



381

„... Ymmärrettävyys-kysymyksestä. -- Kun kirjoittaa, ei tahdo ainostaan tulla ymmärretyksi, vaan tahdo myös yhtä varmasti varoa sellaista mahdollisuutta. Ei ole suinkaan mikään kirjaan kohdistuva vastaväite, jos joku havaitsee sen käsittämättömäksi: juuri tämä on voinut kuulua sen kirjoittajan tarkoitukseen, -- hän ei tahtonut, et „joku“ hänet ymmärtäisi. Tahtoessaan ilmaista isteään ylhäisempi henki ja makuu valitsee aina myös kuulijansa; valitessaan heidät hän samalla panee rajansa „toisille“.“, lk. 238.



381

„... Mõistetavus-küsimusest. -- Kui kirjutad, ei taheta vaid mõistetuks osutuda, vaid tahetakse ka samavõrd kindlasti vältida sellist võimalust. See ei osutu üldsegi mingi raamatu kriitikaks, kui keegi loeb seda mõistetamatuks: just see võib olla kuulunud selle kirjutaja eesmärkide hulka, -- ta ei tahtnud, et „keegi“ teda üldse mõistakski. Tahtes ennast väljendada kõrgeim hing ja maitse valib alati ka oma kuulajaid; valides neid seab ta samas piirid „teistele“.“



383

„... Eikö ympärillämme ole kirkas aamupäivä? Ja virheä pehmeä maa ja nurmi, tanssin kuningaskunta? Onko milloinkaan ollut parempaa hetkeä olla iloinen? Kuka laulaa meille laulun, aamupäivänlaulun, niin aurinkoisen, niin kevyen, niin siivekkään, ettei se säikytä pois sirkkoja,--“, lk. 241.



383

„... Kas meie ümber ei ole kirgas hommik? Ja roheline viljakas maa ja nurm, tantsimise kuningriik? Kas on kunaski olnud olemas paremat hetke rõõmustamiseks? Kes laulab meile seda viisi, seda hommiku-laulu, nii päikesepaistelist, nii kerget, nii tiivulist, et see ei ehamata isegi rohutirtse eemale, --“

________________________________________________________

1 FRIEDRICH (WILHELM) NIETZSCHE: „Zur Genalogie der Moral“. // „Moraalin alkuperästä. Pamfletti“. [C: 1887. // Helsinki, 1961. // Suomentannut: J. A. Hollo. // Lk.: 5-161. // „Kustannus-Osakeyhtiö Otava“].

2 FRIEDRICH (WILHELM) NIETZSCHE: „DIE FRÖHLICHE WISSENSCHAFT“ (La gaya scienza). // „ILOINEN TIEDE.“ // Helsinki, Suomentaneet: J.A. Hollo. // Säkeiden suomennokset: A. Peromies, T. Lyy). // S.: 7-256. // („Kustannusosakeyhtiö Otava“.)

Wednesday, October 14, 2015

A. Schweitzer´i filosoofiast.


ALBERT SCHWEITZER. Elulugu ja arutlusi filosoofiast.
// „A. Schweitzer: elämäntarina ja miettelmieä filosofiasta.“ (Suomi) „A. Schweitzer: Life and Philosophy“ (English). // „A. Schweitzer: Leben und Werk.“ (Deutsch).

Suure mõtleja ja humanisti ALBERT SCHWEITZER`i elu ja töö olid tema filosoofiliste vaadete tõestuseks ja tegelikuks rakenduseks.

A. Schweitzer sündis 14 jaanuaril 1875 aastal Elsassis (Elsass-Lothring), mis siis kuulus sakslastele, praegu on antud piirkond Prantsuse departemang, aga Schweitzeri eluajal käis kolm korda sõdade käigus käest kätte. Antud mõtleja valdas vabalt mõlemat, nii saksa kui ka prantsuse keelt, emakeeleks aga pidas saksa keelt. Kirikuõpetajast isa käe all õppis A. S. Juba viie aastaselt mängima klaverit, üheksa aastaselt oli ta juba küllaltki vilunud oreliorganist, selleks, et mängida kirikus jumalateenistustel. Juba varakult kujunes Schweitzerist kirglik J. S. Bachi austaja (ja hiljem ka üle Euroopa tunnustatud Bachi interpreet), mängides enam kui pool sajandit kestnud kontserditegevuse jooksul läbi kõik Bachi orelile loodud teosed. Peale gümnaasiumi lõpetamist õppis A. S. Järgneva nelja aasta jooksul Strassburgi ülikoolis teoloogiat ja filosoofiat. Õpingute kõrval täiendas Schweitzer end pidevalt muusikateoorias ja orelimängus. Neid õpinguid teostas ta esmalt vendade Münchide, hiljem ka kuulsa prantsuse organisti Charls Maria Widori juures. Lõpetanud 1898 aasta kevadel edukalt ülikooli, kulus 23 aasta vanusel Schweitzeril ainult natuke üle kahe aasta, et kaitsta filosoofiadoktori (1899) ja teoloogi (1900) kraadi. Samal ajal kuulas ta esmalt aasta otsa loengud Pariisi Sorbonne`i ülikoolis, kirjutas valmis uurimuse I. Kanti usufilosoofiast ja sai Strassburgi St Nicolas kiriku vaimulikuks.

Alates 1902 aastast sai Schweitzerist Strassburgi ülikooli eradotsent. Sel perioodil kirjutas ta oma neli põhilist religioonifilosoofilist teost, milles avaldatud seisukohad lähevad üsna tugevasti lahku ametlikust teoloogilisest doktriinist. Samuti, Widori õhtusel, kirjutas ta mahuka uurimuse Johann Sebastian Bach´ist (1905). Ja seejärel, selle saksa keelde tõlkimise asemel kirjutas ta ka täiesti uues, peaaegu poole mahukama teose. Aasta 1905 tähistab täielikku pöördepunkti Schweitzeri elus. Olles oma loomevõime tipul ja tunnustatud autoriteet mitmes humanitaarteaduses, teeb ta teatavaks oma otsuse vahetada elukutset, ning astus selleks veelkord ülikooli, et õppida arstiks. Selle põhjuseks oli üliõpilasena (1896. a.) kevadel, olles sõitnud isa juurde puhkama) vastu võetud kõigutamatu otsus: „Kui ümberringi on nii palju õnnetuid ja kannatajaid, siis ei või mina elult ainult võtta vaid pean võetu inimestele tagasi andma. Kuni kolmekümnenda eluaastani tegelen teaduse ja kunstiga, seejärel aga rakendan oma teadmised nende kasuks, kes on kõigest ilma jäetud.“ Pärast akadeemilisi õpinguid, tuli läbi teha aastane haiglapraktika. Alles siis sai Schweitzer koos oma naisega asuda teele Lambarènèsse Ogoue jõe ääres Gabonis. Aastal 1913 alustas ta omaenese tööga teenitud rahaga haiglahoonete rajamist peaaegu tühjal kohal ja seda tingimustes, kus teda juba esimestest päevadest peale abivajajate hulk lausa üle ujutas. Ning samal ei jätnud ta unarusse ei muusikat ega filosoofiat, vaid suutis kummalgi alal ära teha rohkem kui enne. Schweitzeri esimesel Aafrika-perioodil sündis tema filosoofiline peateos, kahe-köiteline (algul nelja-köitelisena planeeritud) „Kultuurifilosoofia“ (eesti k: „Kultuur ja eetika“, 2 köidet).1 Antud teoses kirjutab ta algselt kavandatud kultuurikriitika asemel hoopis kultuuri ja tsivilisatsiooni taassünni problemaatikast.

Esimene Maailmasõda puudutas Schweitzerit otseselt: algul, mitte eriti pikaajaline koduarest, kuid 1917. a. Viidi ta peaaegu aastaks Prantsusmaale sõjavangide laagrisse. Kuus sõjajärgset aastat veetis Schweitzer Euroopas. Lõpetas oma teose „Kultuurifilosoofia“ ja esines paljudes maades filosoofialoengute ja orelikontsertidega. Aastal 1924, olles kogunud piisavalt raha, pöördus ta tagasi Lambarènèsse ja võttis ette haigla põhjaliku ümberehitamise. Seekord tema naine Helene kaasa ei sõitnud, vaid oma mehe neljakümne neljandal sünnipäeval sündinud tütrega Günsbach´i (see oli sama linn kus Albert oma lapsepõlve veetnud oli).

A. Schweitzer, teades gaboonlaste psüühikat ja tahtes neid säästa šokist, hoidus hoolega oma haiglas moodsaist, õlivärvist läikivaist ja elektrivalguses säravaist palatitest. Aastal 1932 tehti tema haiglas üle 600 kirurgilise operatsiooni. Kahe maailmasõja vahel käis Schweitzer sageli Euroopas, 1935. aastal ilmus tema sulest uurimus inda filosoofiast ja maailmavaatest, veidi enne seda ka tema autobiograafiline teos. Pärast Teise maailmasõja lõppu sai Schweitzerist väsimatu võitleja aatomikatsetuste ja tuumarelvastumise vastu. Aastal 1953 anti talle (Oslos, Norras) üle Nobeli rahupreemia. Doktor Schweitzer säilitas kuni oma surmani, 1965 aasta septembris, töövõime ja huvi maailma sündmuste vastu. Ta on maetud Ogoue jõe kaldale oma abikaasa kõrvale ning ettevõte millele Helene ja Albert Schweitzer olid pühendanud nii palju jõudu, elab edasi.

KULTUURI ALLAKÄIK JA TAASLOOMINE“.
... Valgustusajastu ja ratsionalism olid püstitanud eetilised mõistuseideaalid üksikisiku arengust tõelisele inimsusele, tema seisundist ühiskonnas...“, (lk. 6.)2 „... Kõik sügav on ühtlasi lihtne ja laseb ennast sellisena edasi anda, kui ainult on säilinud seos kogu tegelikkusega.“, (lk. 9.) „... Üldise tahteaktiga on mõttevabadus käibelt kõrvaldatud, sest paljud loobuvad mõtlemast vabade isiksustena...“, (lk. 18.) „... üksikisiku vaimset ja kõlbelist täiustumist, mis on kultuuri lõppeesmärk.“, (lk. 21.) „... Tõeline tegelikkusemeel seisneb arusaamises, et ainult eetiliste mõistuseideaalide kaudu jõuame normaalse tegelikkusega.“, (lk. 34.) „... Meie allakäigu ajalugu jutlustab trööstituses seda tõde, et otsustavaks instantsiks on vaim.“, (lk. 43.) „... Vaimu suureks ülesandeks on maailmavaate loomine.“, (lk. 44.) „... Lõpuni mõeldud mõtlemine viib seega kusagil ja kuidagi elava, kõigi inimeste mõtlemisele paratamatu müstikani.“, (lk. 49.)

Sel ajal, kui pessimistlik kultuurikriitika läks oma rada ja kulmineerus näiteks niisuguses teoses nagu Oswald Spengeler`i „Õhtumaade allakäik“ (1922, „Die Untergang des Abendlandes“), otsis Schweitzer uut optimistlikku maailmavaadet, mis osutaks inimkonnale teed parema tuleviku poole, uut teed mis viitaks kultuuri taassünnile. Schweitzeri järgi mandub kultuur eetika jõuetuse tõttu ja sellepärast et pole küllalt eetiline. Aga, et eetiliseks saada, tuleb hakata mõtlema, mis omakorda ei tähenda muud kui võitlust tahte ja tunnetuse vahel ja milles tahe peab tunnetuselt küsima ainult seda, mida see tunnetab. Tunnetada saab aga ainult seda, et kõigi nähtuste taga ja sees on elutahe ja tunnetus ei suuda teha midagi muud, kui juhtida meid ikka sügavamale ja kaugemale sellesse mõistatusse, et kõik, mis on, on elutahe. Teaduse progress seisneb ju ainult selles, et ta kirjeldab järjest täpsemalt nähtumusi ja fenomene, milles kulgeb palju-kujuline elu, laseb meil avastada elu seal, kus me seda varem ei oletanud, ning teeb meid võimeliseks sel või teisel viisil ära kasutama elutahte tunnetatud kulgu looduses. Erinevus õpetatuse ja õpetamatuse vahel on tema arvates täiesti suhteline elik relatiivne. Harimatut, keda õitsvat puud nähes haarab tema ümber liigatava elutahte saladus, on teadjam õpetlasest, keda kõigi tema teadmiste juures ei haara see saladus, et kõik, mis on, on elutahe, ja kes vaid otsekui paisuks edevusest, et ta võib täpselt kirjeldada tükikest elust kui protsessist.

Schweitzeri sõnul saab nähtuse olemust mõista analoogias endas oleva elutahtega st maailma läbielamist – kaasa elamist kõige ümbritsevaga. See täidab Schweitzeri piiritult sügava aukartusega kõiges oleva salapärase elutahte ees. (A. S. põhikreedo, -- „veneratio vitae“ = lad. k. „aukartus elu ees.“).
KULTUUR JA EETIKA“.
... maailma- ja elujaatus ning eetika on antud meie elutahtes.“, (lk. 63.) „... väärtusi luues ning eetikat järgides toimin ma maailmas ja avaldan maailmale mõju. // Igasugune sügav maailmavaade on müstika.“, (lk. 65.) „... Üksik-indiviid ei pea hoolima ühiskonnast, rahvast ja inimkonnast, vaid püüdlema ainult selle poole, et kogeda endas vaimu suveräänsust mateeria suhtes. // kultuuri lõppsihti, üksik-indiviidi kõlbelist-vaimset täiustumist...“, (lk. 78.) „... Tulemas on maailmafilosoofia. // Õhtumaise filosoofia ajalugu on maailmavaate eest peetava võitluse ajalugu.“, (lk. 79.) „... jätkame väliste kultuurihüvede jaatamist, // loobudes sisemisest täiustumisest. // jäime ilma tõelisest optimismist...“, (lk. 81.) „... Ennast mõtlemises mõista püüdev religioosne maailmavaade muutub filosoofiliseks. // Ent sügavuti minev filosoofiline maailmavaade omandab religioosse iseloomu.“, (lk. 93.) „... Platoni dialoogid / primitiivse utilitarismi ületada ja otsida süvendatud, hinge heaolule orienteeritud ning „ilusaga“ suguluses olevat „hea“ mõistet.“, (lk. 96.) „... kosmiliselt põhjendatud optimistlik-eetiline elujaatus... // et avastada maailmamõistuses mõtteka aktiivsuse mõistet...“, (lk. 100.) „... „targa“ ideaali / üksnes suursuguse ja üleoleva maailmast lahti-olemise sisemine individuaalne kultuur, kuid see kogu oma sügavuses.“, (lk. 101.) „... mõte, et me ei omanda ka „heaga“ seesmises suguluses olevat „ilu“ mõistet mitte mõtlemise teel, vaid kanname seda valmilt endas.“, (lk. 102.) „... Õnne tuleb defineerida kui vooruste-kohast aktiivsust. Mõistusepärane nauding on kogeda aktiivsuse täiustumist.“, (lk. 104.) (Aristoteles).

A. Schweitzeri arvates ei vii R. Descartes´i filosofeerimine, mis lähtub lausest: „ma mõtlen, järelikult olen olemas“ („gogito, ergo sum“) siiski mitte otsestele tulemustele, ning tõelise filosoofia lähtekohaks peaks olema: „Ma olen elu, mis tahab elada keset elu, mis tahab elada.“ Selles vallas on ta isegi päevast päeva ja iga tund ja tegemist ei ole mingi pelgalt meelevaldselt konstrueeritud lausega. Schweitzer ütleb, et nagu tema enda elutahtes on igatsus edasi-kestmise ehk lõbu (= meelehea) järele ja hirm elutahte hävitamise ehk valu ees, nõndasamuti on ka elutahte ilmingutes tema ümber. Igasugusesse elutahtesse kogeb Schweitzer sundi suhtuda samasuguse aukartusega elu ees nagu enda elutahtesse. Ainsaks õigeks eetikaks peab ta aukartusel elu ees põhinevat eetikat, kus hea on elu säilitada ja edendada, halb on elu hävitada ja takistada, sündigu see mis asjaoludel tahes. Inimene on tõeliselt eetiline ainult siis, kui ta kuuletub sunnile aidata igasugust elu, kuni tema madalaimate vormideni välja, mida ta aidata võib, ja kardab millegile elavale kahju teha. Eetika, mis põhineb aukartusel elu ees, ei tee vahet kõrgema ja madalama, väärtuslikuma ja vähem-väärtuslikuma elu vahel, sest sealt järelduks ikka, et on olemas vähem-väärtuslikum elu, mille kahjustamisest ja hävitamisest pole lugu. Schweitzeri arvates ei tea meist keegi, mis tähendus on teistel olenditel iseeneses või maailmatervikus.

A. Schweitzer: „... Ka kunstivõime, mille me kreeka vaimust nii suurena eest leiame, kujutab endast küll võimu mateeria üle, kuid see loovus pole suuteline antiikaja inimest kõrgema elujaatuse ja progressiusuni viima.“, (lk. 117.) „... et eetika on üldisele hüvele orienteeritud toimimine.“, (lk. 126.) „... eetika on täiusepüüdlus, mis avaldub meis, sest loodus on ta meisse pannud. // See sügavam ja hõlmavam eetikakontseptsioon...“, (lk. 137.) „... universumis valitseb harmoonia ja et inimene on määratud seda harmooniat iseendas kogema. Esteetiline tunne ja eetiline mõtlemine on talle ühekssaamise vormiks jumaliku eluga...“; (lk. 139.) „... (18.) Sajandi keskel algab väljaastumine sallivuse vaenlasena äratuntud jesuiitide ordu vastu, mis viib ordu laialisaatmiseni 1773. a. Paavst Clemens XIV poolt. [Jesuiitide väljaajamine Portugalist 1759, Prantsusmaalt 1764, Hispaaniast ja Napolist 1767, Parmast 1768.], (lk. 146.) „... Üksik-indiviid saab isiksuseks valmis oleva, talle tuge ja ideaale pakkuva maailmavaate üle-võtmise teel.“, (lk. 148.) „... Napoleonis peab ta tundma õppima isiklikku loov-geniaalsust kui jõudu.“, (lk. 150.) „... Immateriaalse protsessi maailmakorral on üle-eetiline iseloom. Eetilise idealismi kokkuliitmisest tunnetusteoreetilise idealismiga ei või iial tuleneda eetiline, vaid ikka üksnes üle-eetiline maailmavaade.“, (lk. 159.)

Tõeliselt eetilisele inimesele on elu kui selline püha. Ta ei rebi lehte puu küljest, ei murra lille, suvel lambivalgel töötades hoiab ta parem akent kinni ja hingab paksu õhku, kui et näeb putukat putuka järel kõrbenud tiibadega oma lauale kukkumas, jne. -- „Ta ei karda, et teda sentimentaalsena välja naerdakse. Iga tõe saatuseks on enne oma tunnustamist muige objektiks olla,“ kirjutas Schweitzer oma 1923. a. ilmunud „kultuurifilosoofias, mis eelnevalt 1914-17 Aafrika ürgmetsas välja töötatud oli. A. Schweitzer: „Tuleb aeg, mil pannakse imeks, et inimkonnal kestis nii kaua, enne kui ta hakkas elu mõtlematut kahjustamist eetikaga kokku-viimatuks pidama.“ Juba 1952. a. oli tal oma ettekandes põhjust öelda: „Juba hakatakse tunnistama, et aukartusel elu ees põhinev eetika, mis nõuab headust kõikide elusolendite vastu, vastab mõtleva inimese loomulikule tunnetusele.“

Schweitzer ei karda, et „aukartus elu ees“, kui midagi väga üldist elutuna kõlaks, sest see mida temaga tähistatakse on midagi niisugust, mis inimest, kelle mõttes ta kord esinenud on, enam lahti ei lase. Ja nõudmiste kaudu, mida too eetika talle esitab, saab ta peagi tunda nende elutute sõnade taga hõõguvat tuld. A. Schweitzer: „Temas on antud kaastunne, armastus ja üleüldse kõik, mis on väärtuslikult entusiastlik.“ Schweitzeri sõnul teeb inimene aukartusega elu ees oma olemasolu väärtuslikuks, olgu saatus, mis seda kujundab ja milles inimene end teostama peab, milline tahes. A. Schweitzer: „Vaimne uuenemine, mis meie ajal peab kätte jõudma võib toimuda üksnes nii, et paljud inimesed mõtlevad tõelise headuse olemuse üle järele ja kujundavad uue meelsuse ning uued ideaalid ja kõik inimmõistuse väärtuslikud ideed peavad igas sugupõlves uuesti sündima.“

Schweitzer ei lase ennast eksitada mõttega, et tema poolt praktiseeritav elu säilitamine ja täiustamine ei tule peaaegu üldse arvesse vägeva eluhävitamise kõrval, mida iga silmapilk teevad loodusjõud ja, et maailmas lööb üks eksistents ennast läbi teise arvel, üks hävitab teist. Schweitzeril tuleb elu ees aukartust tundes elada maailmas, kus üks elutahe pole teisest elutahtest teadlikuks saanud, nagu temas endaski. Aukartus elu ees seab Schweitzeri vastakuti maailmaga, mis jääb meile igas suhtes mõistatuseks, vaimsesse vahekorda, mis on hoopis sõltumatu asjade käigu mõtestamisest elik mõistmisest. A. Schweitzer: „Kui ma päästan putuka lombist, on elu andnud elule ja elu lõhestatus on tühistatud.“ Schweitzer teab, et elutahte lõhestatusest see ei päästa ja, et iga eksistents on teisega tuhandel viisil konfliktis.

A. Schweitzer: „... Baruch Spinoza ... „ Kõik olev, ütleb ta, on antud lõputus olemises, mida võib kutsuda nii Jumalaks kui looduseks. Meie jaoks ja meie varal esineb see kahe olemisviisi kujul: mõtlemisena (vaimuna) ja kehalisusena (mateeriana). Selles jumalikus looduses määrab kõike, ka inim-aktiivsust, paratamatus. On ainult see, mis toimub, puudub toimimine. Nii et inimelu mõte ei saa olla toimimises, vaid ainult selles, et jõuda üha selgemale arusaamisele oma vahekorrast universumiga.“, (lk. 163.) „... Spekulatiivne saksa filosoofia seevastu otsib maailmatunnetust, mis peab vaimsete individuaalsuste toimimisele maailmas mõtte andma.“; (lk. 170.) „... J. G. FICHTE ... „ Kõik kasulik, mis leitakse maakera ühes otsas, otsemaid kõigile teatavaks saab, siis tõuseb inimkond lakkamatult, paigalseisu ja tagasilanguseta, ühisele jõul ja ühel sammul säärase elukvaliteedini, mille mõistmiseks meil ei piisa mõisteid.“; (J. G. Fichte: „Inimese otstarve“).

„... Friedrich von Schiller: ...“Kirjades inimese esteetilise kasvatuse kohta“ (1795) näitab ta, et kunst ja eetika kuuluvad nii palju kokku, kui et mõlemas on inimene vabas ja loovas vahekorras meelte-maailmaga.“, (lk. 178.) „... G. W. F. HEGEL: ...“ et maailma mõte võib lõppkokkuvõttes olla ainult vaimne. Maailma luues ei taha absoluut midagi muud kui iseendast teadlikuks saada. // Kunstis, religioonis ja filosoofias saab ta endast teadlikuks kui iseendas ja enda jaoks eksisteerivast, subjekti ja objekti, mõtlemise ja olemise vastuolud ületanud absoluutsest vaimust. Kunstis ta kaeb ennast kui sellist... // Kus maailma mõistetakse, seal absoluut kogeb iseennast.“, (lk. 183.) „... Iseendast on Hegeli maailmavaade maailma- ja elujaatuse üle-eetiline müstika, nii nagu braahmanite maailmavaade on maailma- ja elueituse üle-eetiline müstika. // „Mis on mõistlik, on tegelik, ja mis on tegelik, on mõistlik“ (Hegel), (lk. 186.).

Kuid inimene peab igal juhul ise otsustama, lastes ennast seejuures juhtida ülimalt kõrgendatud vastutusest teiste elude eest, mil määral ta peab alluma elu hävitamise ja kahjustamise paratamatusele ning seeläbi süüdlaseks saama. Schweitzer pidas mõtetuks oodata, et Jumal hoiaks inimesi ebaõiglasi tegusi sooritamast: „Inimene ise kannab vastutust kurja eest, ta peab selle vastu võitlema, ja mitte istuma käed rüpes, ning ootama jumalikku vahelesegamist.“ Eetikas edenebki inimene seeläbi, et teda ikka enam valdab igatsus hoida ja edendada elu ning et ta läheb ikka kangekaelsemaks vastupanus elu hävitamise ja kahjustamise paratamatusega seoses. Õiged oleme me vaid siis, kui me ikka sügavamini konflikte läbi elame. Puhas südametunnistus on kuradi leiutis. Vaba valiku korral otsib inimene, kes juhindub aukartusel elu ees tulenevast eetikast, võimlaust maitsta õndsust, mida pakub elu kaitsmine ning kannatuste ja hävingu eest hoidmine. Kuid vältimatuse piiri ei tohi kindlasti ületada, ka mitte asjus, mis näivad tühised. Talumees, kes on niidul lehmatoiduks maha niitnud tuhat lille, peab hoiduma koduteel mõtlematuks ajaviiteks teeäärsel lillel pead maha löömast, sest sellega patustab ta elu vastu, seismata paratamatuse võimu all. Need, kes loomade peal operatsioone või medikamente katsetavad või neile haigusi külge poogivad ei tohi end kunagi üldiselt rahustada sellega, et nende julmal tegevusel on väärtuslik eesmärk. Igal üksik-juhul peavad nad kaaluma, kas on tõesti paratamatu nõuda loomalt sellist ohvrit inimkonnale. Ja seepärast peavad nad niipalju kui suudavad, valugi leevendama, aja ja vaeva säästmiseks ei tohi ära jätta narkoose, jne.

Schweitzeri sõnul laseb just elu-ees-aukartuse eetika meil ühiselt otsida võimalust, kuidas kõige selle häda eest, mis inimesed loomadele teevad, neile milleski abiks olla ja seeläbi ühekski silmapilguks olemasolu mõistetamatust kohutavusest välja astuda. Millal me jõuame aga selleni, et igasugune tapmine, milleks paratamatus meid sunnib, toimuks raske südamega?

Piiramatu vastutuse paneb Schweitzer meile ka suhtumises inimestesse. Inimene pole kunagi teisele täiesti ja jäädavalt võõras. Palju kalkust inimeste vahel on tingitud sellest, et me ei julge esineda nii südamlikult, nagu me võiksime. Headus aga kaotab arusaamatused, umbusu ja vaenu; Schweitzer pidas oluliseks ka seda, et oldaks loomulikul kombel tänulik ja, et seda ka väljendataks. Elu-ees-aukartuse eetikas pole õpetust selle kohta, mis ulatuses enese-säilitamine lubatud on, jällegi tuleb igal üksik-juhul eraldi otsustada, mida ära anda oma elust, varast, õigusest, õnnest, ajast, rahust, ja kui palju tohib alles jätta.

Üks teenib ühiskonda, pidades äri, mis annab elatist nii ja nii paljudele teenistujatele; teine, loobudes oma varast, üritab inimestele üleüldse abiks olla. Tähtis on aga ainult üks asi: et igaüks hindaks seda, mis tal on, millegi sellisena, millega ta tahab midagi ära teha. Elu-ees-aukartuse eetika käskis Schweitzeril mõelda teistele ja kaaluda, kas ta tohib endale lubada seesmist õigsust noppida kõiki vilju, milleni tema käsi ulatuks. Samuti ei pea ta õigeks elada elu enda jaoks, vaid ikka selle elu sees, mis teda ümbritseb. Tema elu-ees-aukartuse eetika nõuab, et me kõik oleksime kuidagi ja millekski inimesed teiste inimeste heaks. Neilt, kes ei või oma elukutsega seoses anda endast midagi teistele inimestele ja kellel pole ka midagi muud, millest loobuda, ootab ta, et nad ohverdaksid midagi oma igapäevasest ajastki. Inimesest on kõikjal puudus! Seepärast otsi, kas sinugi inimsusele ei leidu rakendust. Ole valmis ka pettumusteks, kuid ära jäta kasutamata sedagi „kõrval-ametit“. Ohver võib olla väljapoole silmatorkamatu või nõuda isegi omaenda edasijõudmise kõrvale heitmist. Ükski päikesekiir ei lähe kaotsi, kuigi mitte alati ei saagikülvajale osaks näha lõikust...

Schweitzer vannutab noori eluaeg truuks jääma mõtetele, millest nad kunagi vaimustatud on olnud, sest noorusidealismis tunnetavat inimene tõde, mida ei tohi millegi vastu vahetada. Aukartusest elu ees annab Schweitzer ennast sunni alla iseenese vastu aus olla, mis sunnib omakorda olla piiritult andestav. Tahtes jääda enda vastu ausaks tuleb andestada sellele, kes valetab, sest ka sinu elu on suuresti valega määritud, ning sellest tulenevad ka kalkus, pahasoovlikkus, laim, salakavalus ja edevus, mida sullegi osutatakse. Asjal ei tulegi üldse lasta minna mingi üldise „kohtumõistmiseni“. A. Schweitzer: „Võitlust inimeses oleva kurja vastu ei tule meil pidada mitte teiste üle kohut mõistes, vaid ainult meie enese üle kohut mõistes.“

Konfliktid ühiskonna ja üksik-indiviidi vahel tulenevad Schweitzeri arvates sellest, et inimene ei kanna mitte üksnes isiklikku, vaid ka üle-isiklikku vastutust. Olukorrad, kus olete sunnitud langetama otsuseid, mis käivad isikliku kõlbluse vastu ja kus te ei saa enam olla kannatlik, andestav, ega heatahtlik või halastav. Näiteks kui te olete sunnitud kehva ja joodikust töölise lahti laskma, hoolimata kogu kaastundest, mis teil tema ja ta perekonna vastu on, jne. Elu-ees-aukartuse eetikas, kus eetiline on ainult minu elutahte aukartus iga teise elutahte ees, saan kohe süüdlaseks, kui kuidagi ohverdan või kahjustan elu, olgu siis egoistlikult oma eksistentsi või heaolu hoidmiseks või siis altruistlikumalt, -- paljude teiste eksistentside või heaolu hoidmiseks.

A. Schweitzer: „.... HERBERT SPENCER: ...“ Spenceri sõnu kasutades – üldine õnn on saavutatav peamiselt indiviidide vastava pürgimisega omaenda õnne poole, seevastu indiviidide õnn osalt nende püüdlemise kaudu üldise õnne poole“, (lk. 192-193.)„... elementaarsed eetikud / Eetika on neile elutahte kogemus ja seeläbi sisemiselt kosmiline. // Schopenhaueri juures tahab elutahe eetiliseks saada, pöördudes maailma- ja elueituse poole, Nietzschel, andudes süvendatud maailma- ja elujaatusele.“, (lk. 202.) „.... on eetika enese-täiustamine / Nietzsche koht inimkonna eetikute esireas... // ... ei või iial unustada seda tänulikkust, mida nad võlgnevad sellele tõde ja isiksust jutlustavale mõtete mässuõhutajale.“; (lk. 210.) „... võib kõrgem elujaatus seisneda ainult selles, et kogu elutahte sisu saavutab võimalikult suure intensiivsuse. Inimene täidab oma elu mõtte, jaatades kõik, mis temas on...“, (lk. 212.) ( Fr. Nietzsche: „Wille zur Macht“).

Fr. NIETZSCHE: „... võidukas enese-väljaelamises austatakse elu ja elu intensiivistumises täidub olemise mõte. Seepärast võivad geniaalsed ja tugevad individuaalsused arvestada ainult sellega, kuidas lasta neis eeldusena antud suurusel tõeliseks suuruseks saada. // Brutaalsuse filosoofia loomine on võimalik ainult meile, eurooplastele.“, (lk. 213.) „... Eetilisus seisneb nende järgi selles, et inimene tahab ennast välja elada sügavaimal viisil toimiva isiksusena ning seeläbi jõuda tõelise osaduseni lõputu vaimuga.“, (lk. 219.) [Vrdl. ka: Green; Bradley; Lauire; Seth.]

A. Schweitzer´i eetika keelab meile aga ka üle-isikulisest vastutusest hoidumise, niivõrd kui meie elu asjaolud selleni peaksid viima. Ta keelab meil sarnanemast perenaisega, kes jätab angerja tapmise koka hooleks, ja sunnib meid võtma enda peale kõik üle-isikulise vastutuse kohustused, mida me enda ees näeme, ka siis, kui oleksime võimelised neist enamvähem heade põhjendustega ära ütlema. Aga samas käsib ta seda teha eetilise olemise poole püüdlevate inimeste mõttelaadiga seoses. Igal üksik-juhul tuleb säilitada nii palju humaansust kui võimalik ja kahtluse korral julgeda eksida pigem humaansuse kui vastupidiselt ehk saavutatava sihi kasuks.

Tuleb vaid igal üksik-juhul võidelda oma humaansuse pärast. Schweitzer´i sõnul on meie hulgas liiga vähe seda võitlust ja liigagi palju inimesi, kes tulevad pingutusteta toime olla mingil konkreetsel juhul mitte ainult inimesed, vaid veel üksnes üldiste huvide täideviijad. Kuid ühiskonda tuleb teenida ennast temale kaotamata. Schweitzer keelitab meid mitte hetkekski loobumast umbusust ühiskonna poolt püstitatud ideaalide ja tema poolt käibel hoitud veendumuste vastu, sest ühiskond on täis rumalust ja tahab meie humaansust tüssata.

Et ühiskond teenib ka eetikat, sanktsioneerides seaduslikult tema kõige elementaarsema osa ja pärandades eetilisi mõtteid ühelt põlvkonnalt teisele on tal õigusi meie tänulikkusele. Kuna ta aga võttis endale ka eetilise kasvataja õiguse, varises kokku kogu kultuur, nii nagu me seda teame. Ja kultuuri uuendamine on võimalik ainult nii, et eetika saab jälle mõtlevate inimeste asjaks ja et üksik-indiviidid katsuvad ennast ühiskonnas maksma panna eetiliste isiksustena. Schweitzer tahaks, et me kõik tohutute pedantidena mõõdaksime oma põhimõtteid, mõttelaade ja ideaale elu-ees-aukartuse absoluutse eetika määratud mõõduga.

Ja nõnda jätaksime kehtivuse ainult sellele, mis sobib kokku vaid humaansusega. Et me tooksime jälle au sisse arvestamise üksik-indiviidi elu ja õnnega ja hoiaksime taas kõrgel (küllaltki?) pühi inimõigusi, millede (kaheldamatuks?) vundamendiks on humaansus (kui selline?). A. Schweitzeri eetika ulatub ainult nii kaugele kui humaansus (iseenest võetuna?); -- st – üksiku inimolendi eksistentsi ja õnnega seoses arvestamine. Kus lõppeb humaansus, seal saab alguse pseudoeetika. See päev, mil ükskord üldiselt tunnustataks seda piiri ja ta kõigile nähtavalt ära märgitataks, oleks Schweitzer´i sõnul üks tähtsamaid inim-liigi ajaloos. Sealtpeale ei võiks enam juhtuda, et eetika, mis pole enam eetika, kehtib tõelise eetikana, hullutades ja hukutades inimesi ja rahvaid. M.O.T.

Hermann von KEYSERLING: „... Tark on tõevõimeline inimene, kes paneb endas kõlama kõik elu helid ning katsub neid häälestada temas antud põhihelile. // Muutumatu on tark ainult tahtmises kogeda oma elu selle totaalsuses ja kõige elavamas vastastikuses toimes universumiga ning katses olla ikka tema ise. Nii, et selle maailma ja elu üle filosofeerimise viimane sõna on tõemeelne ja suursugune elujaatus.“, (lk. 230.) „... Ühel pisemaist miljonite taevakehade hulgas elavad lühikest aega inimolendid. Kui kauaks? Mingi langus või tõus maakera temperatuuris, tema teljevankumine, merepinna kerkimine või atmosfääri koostise muutumine võib inim-eksistentsile lõpu teha. Või langeb maakera ise nagu mõnigi taevakeha mingi kosmilise katastroofi ohvriks.“, (lk. 235.)

„... Igasugune maailma- ja eluvaade, mis tahab mõtlemist rahuldada, on müstika. // Enesetäiustamise eetika kuulub sügavalt kokku müstikaga. Müstika saatus otsustab tema saatuse.“, (lk. 259.) „... Armastus // viib eetika loodud solidaarsuse analoogiasse selle solidaarsusega, millel loodus laseb tekkida füüsilises laadis ja enam-vähem mööduvalt kahe teineteist sooliselt täiendava olendi või nende kahe ja nende järeltulijate vahel.“; (lk. 267.) „... Kultuuri moodustavad neli ideaali: inimese ideaal, sotsiaalse ja poliitilise ühiskonnastamise ideaal, vaimse-religioosse ühiskonnastumise ideaal, inimkonna ideaal.“, (lk. 285.) „... igasugune inimeste vahel välja kujunev ühisus peab teenima elu säilitamist, edendamist ja kõrgemalearendamist ning tõelise vaimsuse loomist.“; (lk. 291.) „... Ainult selline mõtlemine, mis paneb võimule elu-ees-aukartuse mõttelaadi, on suuteline tooma igavest rahu...“, (lk. 294.) M. O. T.

1 ALBERT SCHWEITZER: „KULTUUR JA EETIKA“.
  1. OSA: „Kultuuri allakäik ja taasloomine“. (Lk.: 4-58).
  2. OSA: „Kultuur ja eetika“. (Lk.: 58-293). Tallinn, 1984. // Kirjastus: „Eesti Raamat“. // Tõlkinud: Mati Sirkel. // C: 1923. // LK.: 5-293.

2 A. Schweitzer: „Kultuur ja eetika“, Ibid. [Siin ja järgnevalt tekstis olevad leheküljenumbrid mainitud teosest.]