Friday, December 28, 2012

Thomas MANN & "Võlumägi". ("Der Zauberberg")


Thomas MANN & „VÕLUMÄGI“.
(„Der Zauberberg.“ // „The Magic Mountain.“ // „Maaginen mäki“.)

Thomas Manni 1924 a. ilmunud romaan "Võlumägi" on, -- kuigi äärmiselt isikupärane, -- mõneti tüüpiline tolle perioodi kirjanduslikes suundumustes.
Euroopa kirjanduselus oli tollal valitsevaks nn. klassikaline modernism, mis oli alguse saanud 17 .-18 saj. realistliku romaani kujunemisega. Th. Manni looming, eriti selle hilisemal perioodil märgib senise romaanimõiste murrangut . Realistliku romaani taotlus kirjeldada reaalsust objektiivselt, "teaduslikult", problematiseerub või hüljatakse üldse.
Samuti ka senise romaani aluseks olev uusaegne indidividualism, mis lähtub "cartesiaanlikust" "mina-maailma" vastandamisest. -- Siis romaan, mis rahuldub kirjeldamisega kuidas indiviid kogeb maailma, romaan kui indiviidi/kirjaniku "lugu". 20.saj. muutub see küsitavaks, olukorras kus nii "mina" kui "maailma" -- st. subjekti-objekti mõisted hajuvad, mille tulemusena nende omavahelisist seosteist kirjutaval romaanil tuleb nii sisuliselt kui ka vormiliselt muutuda.
Põhjuseks on kujunenud ühiskondliku realiteedi pidev komplitseerumine -- muutub üha võimatumaks näha ühiskonda tervikuna, liigendada seda üldiste seaduspärasustega -- vastavad nähud muutuvad kontrollimatuiks ja ennustamatuiks.
Üha spetsialiseeruva teaduse kogutud teabe hulk ei võimaldanud enam, "renessansi stiilis", üksikisiku sünteetilist maailmapilti.
Küsitvaks muudavad Carteesiuse "mina-objekti"-suhte esimese poole juba 19.saj. lõpu irratsionalistlik kriitika, (Nietzsche, Freud ) -- mis näitas ,et senine kontseptsioon "minast", -- kui ühtsest harmoonilisest tervikust on meelevaldne, kuna tegemist siin pigem -- ebateadlike, vastanduvate psühholoogiliste jõududega, mis oma koostoimelt ennem konfliktsed kui harmoonilised ja milledel teatud tinglik ühtsus vaid konkreetses tegevuses ( ja mis seetõttu on illusoorne).

"Objektiivsuse" küsitavus ilmneb eri tõelisus-kontseptsioonide paljususe ja inimlike teadmisi moonutavate-piiritlevate aspektide tõdemisel.
Teadvustatakse teravalt kirjanduslikule tegevusele üldiselt seatud piirid (-- seda isegi näivalt nii "vähenõudliku" taotluse puhul kui "objektiivse reaalsuse" kujutamine!), ja kirjeldamise tugevat seotust traditsioonidega.
Seda viimast rõhutab eriti Th. Mann, kellele indiviidi empiiriline kogemus ei ole vahetult antud, vaid kõik tõelisuse kogemise vormid on oma põhilises traditsioonist tingitud (, traditsioonis vahendatud).1
Th.Mannil on ka "tõelisuse" või isegi mingi selle osa kirjeldamise/haaramise võimalikkus, (rääkimata selle "objektiivsusest") -- asetatud põhimõttelise kriitika alla.
Oma teostes kujutab ta tegelasi, kes ei ole mitte niivõrd üksikindiviidid-subjektid, vaid seostuvad viimseni mingite konkreetse kultuuritraditsioonidega, on otsekui nende personifikatsioonid. Antud dentents ilmneb eriti selgelt just "Võlumäes".
Siiski jääb Th. Manni loomingus "suure küsimusena" kõlama: kas on üleüldse võimalik oma personaalsust kultuurist/traditsioonist sõltumatult, -- ehedalt väljendada?
-- Või anda õigus agnostikutele, kellele keha -- subjektiivsuse väline vorm, -- oli kui "vangla"? (, so.- "Doktor Faustuse" üks põhiprobleem).
Romaan "Võlumägi" on tõlgendatav ka kui peategelase "arengulugu" aga selle loo jutustamine erineb suurest varasemast Bildungroman'ist (, mille eredama näitena Goethe "Wilhelm Meister").
Põhjuseiks siingi ajastu üldise loomuse muutumine: valgustusest pärit personaalse kasvu ja indiviidi vabanemise ideaal on osutunud liialt naiivseks ajastul, kus ühiskondliku elu sisemine antagonistlikkus üha süveneb.2

Klassikalise arenguromaani problemiseerumine kajastub nt. ka Manni kaasaegse, H.Hesse loomingus, kus kohati jääb keskse tooninina kõlama, sajandialgusele iseloomulikult, -- resignatsioon.
Kui üritada Th. Manni loomingut ühte sõnasse kokku-võtta , oleks selleks -- iroonia. -- Iroonia kui distantseeritus tõuseb Mannil maailmavaatelise rõhuasetuse staatusesse, võimaldades astuda vastadamisest väljaspoole seda relativiseerides.
Sellega lähenedes traditsioonilise irratsionalismi "esteetika" käsitlusele. Näiteks Schopenhaueri mõistes on esteetilisus kui: "vabanemine tahtest maailmas"; selle vastu Nietzsche kriitika, ometi temalgi: olemasolu õigustus vaid esteetilistest ilminguist, nõnda mõistetud 'kunst' on samastatud illusiooniga, 'kaunis' on lahutamatu "tõe" ja "hea" mõistetest -- esteetiline konstitueerib nõnda eetilist.
Teisest küljest on Mannil tugev seos humanistliku kultuuripärandiga, kus eetiline on esteetilisega võrreldes primaarne.
Oma "Lüübeki"-essees3 väljendab ta vastavat hoiakut sõnadega: "tasakaalukas elu-viis... /.../ Sest eetilisus, vastanduvalt pelgale esteetiisusele, kauniduse ja naudingu-ihale, vastandina ka nihilismile ja surmamõtetega mängimisele, -- just eetilisus tähendab tegelikku "elu- kodanlikkust"".
-- Selle ütlusega distantseerib Mann end irratsionalistlikust suundumusest ja viitab oma keskseimale teemale -- so: "kodanlikkus". Mõistes sellega aga midagi õige spetsiifilist: ta üritas laiendada "kodanliku kultuuri" mõistet võimalikult avaraks, isegi kuni "üli-inimlikkuseni"-- ja nõnda tagasi jõudes "kodanlikkuse" (tavatähenduses) -- vastandpooluseni.
Näib, et Mann seda tehes teadlikult taotlenud teatud sünteesivõimalust, kahe näivalt nii vastndliku aatevoolu vahel.
Teha seda, et võimaldada humanistliku moraali uut põhjendamist (, sellest tema hilisem kontseptsioon nn. "võitlevast humanismist).

-- Kuna teab viimase kohta, et: see oma senisel kujul hääbumas, vähemalt parim sellest; Mann kitjutab endast, et on: kodanlik kirjanik, kes kirjeldab kodanluse kadu.
Parodoksaalsel kombel, loob ta seda "uut humanismi" otseselt Nietzsche-temaatikast, seega siis: tolleaja teravamast humanismi-kriitikast lähtudes.

Juhul kui võtta moraali põhjendamisel aluseks "radikaalne immoralism", näib tulemus juba ette võrduvat nulliga, ometigi: selle võimalikkuse-võimatuse järele küsimine on üks "Võlumäe" kesksemaid teemasid.
Kodanlik humanism lähtub paljuski oletusest,et indiviidi ja tema tegevuse vahel valitseb mõistuslik seos, et konkreetsed "otsustused" väljendavad üksiku personaalset karakterit, jne.
-- "Võlumägi" pürib seda ettekujutlust purustama: romaani peategelane – Castrop -- sõidab 3.nädalaks mägedesse, -- ja jääb sinna 7. aastaks.
Romaani keskseim sisu ongi petegelase Castropi "arengulugu“, mõjudest, mida ta saab teose sisulistelt peategelastelt -- Settebrinilt ja Naphtalt -- kes siis kui ajastu põhiliste aatevoolude isiksustused.
Settembrini on valgustusmõtlejate hiline pärija, ideaalides elav vabariiklane, humanismi ortodoksne missionäär.
Tema vastane Naphta järgib kodanliku ajastu dualismi teist poolust -- demokraatia ja humanismi kriitika liini, tehes seda põhiliselt 19. saj. lõpu irratsionalistliku elufilosoofia traditsioonides.
Kummastaval kombel esindab ta sama-aegselt ka proletaari diktatuuri kuulutavaid vasakradikaale, ja vähe sellest, -- veel ka mingit kummalist religioossest eshatoloogiast tuletatud radikalismi.

Autor näib olevat ühte persooni kokku koondanud kõikvõimalikke maailmavaatelisi suundumisi, mida omavahel ühendab ainult kodanliku liberalismi kriitika, mille vahel aga muud ühist raske leida on.
Tegemist on isegi niivõrd erinevate lähenemistega, et nende säärane kokkusobitamine mõjub otse karrikatuursena, millegi kunstlikult konstrueerituna.
Vaadeldes seda kahe esimese, -- irratsionaalsuse ja vasakpoolsuse näitel: Naphta üleskutsed terrorismile, siis millelegi, mis eitab elu, säärasena ometigi ilmses vastuolus nt. Nietzschega, kelle jaoks, -- elu kui säärane on -- absoluutne väärtus! --

Nietzsche: "Mis on elu? -- so.: lakkamatu säärase eemaldamine endast, mis tahab surra; -- so.: julmus ja leppimatus kõige vastu, mis meis nõrgeneb ja vananeb." ("Fröhliche Wissenschaft", §26.)
-- Kuigi, selle ütluse fraseoloogia võib meenutada "terroristlikku retoorikat", -- sisulist seost ju siiski ei ole (, kui just mitte vastanduva mõttes!).
Säärase tegelaskuju konstrueerimine saab aga mõistetavamaks, kui silmaspidada kuidas see võimaldab autoril nüüd antud tegelase suhtes (,kelles "nietzschelik" komponent siiski valitsevaks, -- rakendada kirjaniku eriomast stiililist väljendusvahendit – irooniat, -- mida sama autor oma "Nietzsche"-essees ja "Doktor Faustuses" peategelase suhtes, -- rakendada ei luba, otse vastupidi!
Ilmselt on vahe siiski selles, et Naphta puhul on tegemist vaid "nietzscheliku komponendiga"; -- "Doktor Faustus", aga -- on Manni oma sõnadega: "romaan Nietzschest").4
Kõigele vaatamata on Naphta kuju siiski huvipakkuvaim romaanis, -- kogu oma vastuokslikusele, komplitseeritusele vaatamata. Seevastu Settembrini jääb oma selguses ja otsekohasuses tihtipeale vaid liberaalse fraseoloogia tasandile.

Kaaluka osa romaani 2. köitest moodustavad Settembrini ja Naphta pikale venitatud maailmavaatelised jõukatsumised, mida Castrop kuulajana jälgib, kord üht, siis teist pooldades.
Mainitud tegelase (Castrop) puhul on autor eriti rõhutanud tema "keskpärasust", kes säärasena siis, kui -- "terve mõistuse" esindaja, -- võtab kõik asjalikult kaalumisele.
Keskpärasuse teema on Manni loomingus läbivaks, nagu ka kodanlus, Mann nõnda kui -- "keskpärasuse ideoloog", nähes selles ainust jõudu, mis suudab totalitaarsust väärata. -- So. -- otsekui: "kuldne kesktee", äärmuste vältimine, Delfi oraakli sõnadega: 'ne quid nimis' -- "ei midagi liiast"...?

"Võlumäe" maailmavaateline tüli jääb lahenduseta, -- millest järjekordne tõlgendus-võimalus, et tegemist ei ole mitte teineteist välistavate vastanditega vaid, -- täiendavate osapooltega.
Siin näib Mann olevat järginud oma suure eeskuju -- Goethe, maailmavaatelist kreedot: "vastandusi ei olegi", ja kes, -- vastustades Rousseau' teesile -- loodus contra kultuur, väitis: "ka kõige loomuvastasem on loodus".5
-- Siit tulenevalt: "Võlumäe" aatelised vastandpoolused – otsekui, --"täiendavad teinedeist", -- liberalismi ja totalitarismi ootamatu samastamine sarnaselt müstikuile, -- a là: "kõik on üks“.
Kuigi aateline lahedus jääb lahtiseks, näib see teatud hinnangulises mõttes väljenduvat tegelaste teotsemises.
Autori-poolne eelistus on ilmselt Settembrini poolel, -- Naphta enesetappu saab võtta kui: "õiglast karistust", humaanset hoolitsust -- "parem juba...", või lihtsalt kui samanimelise kirjandusliku katsetuse üht igati loogilist lõpplahendust.
Naphta-eksperimendi lõpetamise viisis on ilmsed paralleelid Nietzschega, keda Mann oma vastavas essees6 võrdleb "vale mäkketõusu teinud, lõksu jäänud, mäeronijaga ".
Ja jätkab: "kes teda usub, on kaotatud" --!
-- see '47 a. tehtud avaldus ei kummasta mitte ainult oma paatosega,sest eeltoodut Nietzsche puhul rakendada tähendab otse sihilikku mööda-mõistmist, viimane on korduvalt nõudnud vastupidist -- (tema) enese 'ületamist', jms.
Tagasi teema juurde -- hävitavast hinnangust Naphtale ei järeldu siiski tema vastase täielikku heakskiitmist: ka Settembrini, kellele näib "õigus jäävat" toimib "haiguse atmosfääris", sarnaselt ka Castrop, -- millest nende tegevusse sugeneb teatud jõuetust, mistõttu näiteks peategelase "vaimne areng" jääb mõneti sisutuks.
Vahest võimalik sellest teha üldistust, et Settembrini esindab traditsiooni, mis -- kuigi hääbumas, või vähemalt oma parimas degradeerunud, -- siiski veel piisavalt mõjukas, et mitte lasta uuel esile-kerkida.

Või siis -- mis jäävalt säärane, -- kuivõrd humanistlikud ideaalid mandunud kodanluse/keskklassi käibetõdedeks, -- mis vääramatult "õiged", kuna (demoraatliku reegli järgi) -- on alati enamuses!
Lisaks veel romaani lõpetamine -- sõda, kui totaalne kaos, millest peategelane lihtsalt sunnitud osa võtma -- "õigus" jääb Naphtale: sõda kui mäss varasema vastu, hoolimatu purustav viha deviisil: " Parem õudne lõpp, kui lõputu õudus!"7 -- ükskõik milline, peaasi, et mingisugunegi muutus!
Autor näib seda lõpuepisoodi kasutavat siiski eeskätt vaid humanistliku traditsiooni sümpaatsemaks tegemiseks, -- ometi selge, et ka massidele ei piisa hedonistlikust heaolust ja common sense'st, nad tahavad, -- vähemalt vahelduse mõttes -- hullust, eneseohverdust ja surma kui lunastust.

Castropi puhul näib olevat üritatud eelpool pakutud sünteesivõimalust, peategelane nimelt kogeb lumetormis ilmutuslikku nägemust, milles romaani põhiline sõnum näib peituvat.
"Lübeck ..."-essees ütleb Mann selle kohta, et see leiab aset -- "nii õnnelikul kombel", kuna see tema meelest olevat: "elu ja inimlikkuse idee ise".

"Võlumäe" kvintessents kõlab siis järgnevalt: "Tahan südames olla truu surmale, aga .../.../ Headuse ja armastuse pärast inimene ei tohi lasta surma oma mõtteid valitsema."8

-- Nietzscheliku aristokraatlik-küünilise maailmavaate järgi on Castropi elutarkus kõigele lisaks, lihtsalt banaalne, -- tema näol on tegemist labase igapäevase kujuga, kes ei oska mõelda 'suures stiilis'.
Tema -- "aga" -- paljastab keskpärasuse, -- kui kopromiss. Säärasena midagi (nietzschelikust) dionüüsoslikust kompromissitusest võimalikult kaugel olevat; lisades lause teise poole Mann sisuliselt tühistab sellega esimese -- ülimalt pürjellikul viisil!

Antud lause juures on olulised rõhuasetused -- esmalt näib, et see on lõpparve Naphtaga, aga vaid esimisel pilgul -- rõhuline on lause esimene osa: "tahan..." -- ja seda isegi niivõrd, et on vaja meeldetuletust, et seda siiski "ei tohi"...

Keskseks punktiks nõnda teoses mõiste: "surm" -- mida on kasutatud õige erilises, pea transtsendentset ja absoluuti hõlmavas tähenduses.
Selliselt mõstetud 'surm' -- ainitiselt elu piiritlemas, ja samas: kui totaalselt vastanduv -- tühistab elu, -- mille olemas-olemises ilmneb surma veel-olematus; ometi -- surm valitsemas iga eluhetke, seevastu: elu/ olemine aga ei puuduta vastanduvat sfääri muidu kui sõnana – surm, olematus, eimiski (Das Nichts, Le Neant, nihil, niente, Die Leere) -- säärasena märgib ainult elu (-skemaatiliselt-) "ringi" piirijoont, -- ei ütle aga midagi sellest "väljaspoole-jääva" ala kohta! -- keskne paradoks: olemisele ilmneb olematus olevana...

Olemine kui "vastandub millelegi", mis siiski ei ole "miski"-- taas; paralleelid müstikute tabamatu "absoluudiga", -- (negatsioon totaalses tähenduses), -- Angelus Silesius: Jumal on tühjus, olematus, eimiski ... -- näib, et varane postmodernist!).
Vahest just surm kui mittemiski on see teatud uskumuste poolt pakutav lunastus, -- raske oleks enamikule välja mõelda hullemat "karistust", kui "igavene elu“, -- Sartrè järgi oleks see otse "põrgu"!
Samuti ka "õnnelik-olemine" viimseni konstitueeritud olemise vastandi poolt: "võtta, mis võtta annab ja lubatud on." Mann siinkohal järgimas üht teist traditsiooni -- "Meie tunded ja kogemused ütlevad, et oleme igavesed" -- ("Sentimus experimurque nos aeternos esse", Spinoza, "Ethica"). --
-- Sarnaselt ka Sokrates, Plato, Goethe, -- jääb küsimus: -- milleks?, kas sedagi vaja uskuda?
Camus' üleskutse: ennast-tunnetava mõtlemise alguseks olgu küsimus suitsiidist, -- emb-kumb -- vastasel korral ei tegeleta kumbagagi, vajatakse uskumusi, kopromisse, -- so. -- "keskpärasuse needus " -- kellega ei tegele ei jumalad ega deemonid...

Juhul, kui valitud on olemine, ometi ilmne, et säärase küsimuse tõstatanule oluliseks just vastanduv sfäärilisus, -- tulemuseks siis, -- olemine, kui minimaalne võimalik kopromiss (-- tinglik rollimäng vabanemaks ümbritseva ahistavast mõjust), -- seismaks vastamisi mitte-olemisega.

Säärane komromiss vajalik vaid sel põhjusel, et teatud kompromissitus viib miskitmoodi samadele tulemustele kui "otsustamata jätmine", kuna ei loo tigimusi olemisele; siiski siin peituv oht teatud enese-pettuseks, mida võimalik ehk vältida mitte viidates mingile "aga"-le, olematutele väärtustele.

Just selles tegeliku olemise ainus võimalik "mõte" -- kuivõrd -- on olemas -- ja mitte kauaks! -- siit lõikavaima irooniaga, -- 'sub specie aeternatis',-- igaviku vaatekohalt: -- carpe diem! -- kasuta oma päevi! -- surm elu "mõtestamas" ja konstitueerimas...
Th. Mann käsitleb "Võlumäes" säärase valdkonnana ka "loodust", essees "Lüübek vaimse eluviisina": "Kord, ühes "õhtuses" peatükis, naiivsel noorel seiklejal tuleb isegi tegemist teha elementide, loodusega /.../ Ometi maastik teoses tagaplaanil aga kui ilmneb, siis võimsaimas ja algupäraseimas vormis -- ääretu mere või lumetipuliste mägede vägevusena... /.../ ... siis ilmnevad vormis, millega juba eeldusena kaasub, kogu nende äratatud ehmatusest ja austusest hoolimata, hämmastunud inimese kogetud enese "väljaspool-olemise" tunne.
Mis viib selleni, et elamus on küll 'sügav' aga ei ole intiimne, usalduslik, kuna see on hirmu ärataval viisil "võimalikkusest" väljaspool.
Meri ja mäed ei ole maastikuelemendid, so. -- igavikuelamus, tühjuse ja surma elamus; ja igavesti inimesele "väljaspoolseks" jääv ürgjõuline ja metsik valdkond... /.../ inimese suhe sellesse on: hirm ja võõristus... /.../ ... see on maailm, mis ei ole isegi "vaenulik", vaid ülevalt ja hoolimatult -- ükskõikne."

Oma viimases suurromaanis "Doktor Faustus", on Th. Mann oma tegelase nagu Adrian Leverkühni "Die Wunder des Alls"-episoodis, üritatud kujutatada „jumala loomingu paroodiat“, selle vaatamisel Saatana juhendusel, -- milles väljendub traagiline kogemus sellest, et universum "ei tea" -- inimesest midagi.

Maailmakõiksus on inmlikele mõõtudele vastamatu, inimlikust vaatekohast arusaamatu ja groteskne. -- Universium, "surnud"mateeria, loodus -- näitavad oma ebainmlikkuses teadvusega elule tema piire.--

Seega ka piire, kus Nichts-kogemusest saab tühine "surmamõtetega mängimine", viljatu degradeerunud olesklemine ja tõstab esile elu väärtusena.
Mainitud romaanis väljendub ka autori mõneti teisenenud nägemus "Võlumäe" maailmavaatelise konflikti osapoolte suhtes.
Siingi on esindatud mõlemad, -- humanistliku traditsiooni ja klassikalise kultuuri esindaja (Zeitblom) on kujutamist leidnud heatahtlik-irooniliselt.
Seda teravamalt vastandub teine poolus -- Leverkühn'is on see arendatud ideaalseni, -- erak-geenius, kes radikaalselt, traagiliselt kaugeneb tavapärasest.
Ja ometi, on Mann, antud romaani kommentaarides ("Die Entstehung des Doktor Faustus") vihjanud, et peategelased on oma põhilises samased, seda niivõrd kui -- vastandid, seda üldse olla võivad...

Tegemist siingi Cervantese "Don Quijote" algatatud romaanizanri ühe põhiteemaga: kaks vastanduvat poolust uusaja inimesekontseptsioonis.
1 L. Saariluoma: "Muuttuva romaani", Hämeenlinna '89 s. 352., sealt: "Klassisen modernismin ja individualismin kriisi", s. 234-240.
2 Th. Mann: "Totuudesta ja kauneudesta", Keuruu '87, s.304; sealt : V.Oittinen: "Saateksi", s. 8-22.
3 Th. Mann : "Totuudesta ja kauneudesta ", sealt: "Lyypekki henkise elämämuotona", s.50-60.
4 L. Saariluoma: "Muuttuva romaani", sealt: "Th. Mannin "Tohtori Faustus : lopun ajan romaani ja romaanin loppu ", s. 273-309.
5 "Goethe ja nykyinen henkenviljeily " / kogumik, Juva '91, s.81.
6 Th. Mann: "Totuudesta ja kauneudesta" , sealt: "Nietzsche filosofia kokemuksiemme valossa".
7 G. Orwell: Retsensioonid artiklile ajakirjas, "Vikerkaar" '95 /9-10.
8 Th. Mann : "Võlumägi", Tln.'95, 2. kd., 2. osa , lk. 152.

Wednesday, December 26, 2012

Nietzsche & Kierkegaard & A Concept of Nihilism.



KIEREGAARD JA NIETZSCHE, e h k, "Kuidas ületada nihilismi?"
"Carcasse, tu trembles?
Tu tremblerais bien davantage,
si tu savais, où je te mène." Turenne

Järgnevaga pole siiski võetud ette nõnda suurelist sihti ajada, -- pakkuda käesolevaga välja mõnd uuenduslikku "retsepti " kuidas nihilismi ületada, sellest üle vaadata suuta.
Vastupidi nihilismi teema, näib olevat üks selliseid, millest pole võimalik "üle vaadata", eriti just silmas-pidades pealkirjastuses mainitud autoreid.
Võib isegi väita, et nihilism, -- kuigi varieeruva tähenduse kandjana -- on üheks väheseks teemaks, mille juurde nii Nietzsche kui ka Kierkegaard üha tagasi-pöördusid.
See on otsekui too kuulus "Gordoni sõlm", mille lahtiharutamine mõlemale mõtlejale millaski rahu ei andnud.
Ja teisalt, -- antud kirjatüki raamides, -- oleks see ka küsimus, mis neid kahte, -- omavahel paljuski väga vastakat mõtlejat, -- teineteisega seob.
Nõnda saab sellest "sõlmküsimusest" teatud "lõikumise punkt", -- ühine tasand, mis võimaldab erisusi siludes mõistmise "asja-ajamist", küsimist nihilismi kui tollase aja " Brennenpunkt'i " järele.
Nõnda on järgnevaga sihiks seatud nihilismi mõiste mõnetisegi avamise katse. Selle mõiste piiride määratlemine, avamaks mõlema autoril selle tähenduse-ulatuvusi, omavahelisi seoseid ja vasturääkivusi.
Seetõttu jääb käesolev ka pelgalt ülevaateliseks, täpsemini: "sisse-kiikavaks" pilguheitmiseks. Seda selleks, et võimaldada erisuste tagant ka kokkulangevat leida.
Kokkulangevat on Nietzsche ja Kierkegaardi teostest leidnud eeskätt just hilisema eksistentsialismi esindajad.
Seda seetõttu, et mõlemaid autoreid iseloomustab kindlasti teatud radikaalsus mõtlemises, mässumeelsus ja omanäoline subjektivism.
Samuti on eksistentsialismi ühe keskseima mõiste, -- "eksistents" -- säärasena algselt kasutusele võtnud just Kierkegaard, ning ka Nietzsche käsitluses figiureerib kesksel positsioonil mõiste nagu -- "elu", mõistetud siin 'kõrgeima' ja täiesti tingimatu väärtusena, kui midagi mille põhjal on vaja "kaalumisele võtta" ka kõigi sekunaarsemate väärtuste "väärilisus".
Võib öelda, et -- "elu" kui fenomen, kui väärtus "oma-ette ", on üheks väheseks läbivaks jooneks kogu Nietzsche loomingus; samuti jäi ka Kierkegaardil keskseks küsimuseks individuaalse eksistentsi probleemistik.
"Kui ebatavalise inimelu ja inimliku eksistentsi interpreetidena kohtusid mõlemad kui " lõikepunktis" nihilismi probleemistikus."1

Kohtusid selles imaginaarses punktis, lähtusid sellest kujuteldavast nö.- "kohast", -- aga suundusid sealt "väljapoole" hoopiski erinevate suunitlustega.
-- See imaginaarne punkt ei asuks aga kui "samas kohas", pigem otsekui "eri taspindadel". "Väljapoole osutavad suunad" on sarnased vaid oma paradoksaalse laadi poolest.
Nimelt on mõlemal mõtlejal ühiseks just teatud paradoksaalsete väitmiste laad, seda võib käsitleda tinglikult nõnda kui teatud ühist "lähte-alust".
Ühelt poolt Kierkegaardi nn. -- "usuparadoks", deviisil -- 'credo quia absurdum' ja teisalt Nietzsche sama pardoksaalne õpetus -- "ewige Wiederkehr des Gleichen" -- mis kuulutab samasuse igavesest taastulekut, kõige jäävust, lõputut kordumist.
Lähenedes probleemile selle religioossel kujul, -- võib öelda, et Nietzsche lähtus kujundist "Der Gott ist tot ", märkimaks sellega teatud üldist väärtuste nivelleerumist ja ajastule üldiselt omaseid dekadentslike nähtumusi.
Kuigi, seda mitte vähimalgi määral "moraliseerival toonil"-nö., vastupidi -- jumal on surnud, teha sellest 'oma' järeldused...
Nietzsche järgi need oleks -- hävitada ka "jumala vari" -- tema moraalsed käsulauad, mis kehtivad vaid inertsist ja milledel ammu enam ei ole seesmist jõudu, -- seega ka -- tegelikku kehtivust. Samuti tuleb tühistada ka kõikvõimalikud ("kategoorilisedki") imperatiivid, mis on hiljem ristiusu õpetuse kohaselt üles-seatud ja mille õigustamiseks apelleeritakse pieteeditundele traditsiooni suhtes, millega on juba viidatud, kristliku hinnangulise skeemi "nõrgenenud alustele".2
Nietzsche eesmärkiks on kristliku moraali kriitilise destruktueerimisega kaudu leida mingit loomulikku inimliku eksistentsiaalset "algteksti" ja see siis -- ilmselt -- "õigemana" kehtima seada.
Nietzsche sihiks ei tarvitsenud siiski ka olla ennistada näiteks "algseimaid " väärtusi kuidagi "õigematega", -- st. seada kehtima "uusi käsulaudu" vanade asemele.
Seda tehes jäädaks ikkagi aksioloogilisuse sisse ja mitte -- "teisele poole head ja kurja" -- st. teisele-poole seda formeeritud, piiratud kahesust, hea ja kurja kitsendavat duaalsust kui painet, ehk siis nii nagu on Nietzsche ise oma positsiooni kirjeldanud.
Otse vastupidi, -- just too, mida Nietzcche oma üllitistes enim vastustas, -- 'decadence'i iseloomustamaks -- 'elu' ei asu enam kui 'tervikus', see on sekundaarsete detailide ülemvõim, -- pluralism -- mis teatud "üle-rafineerituse" jaoks võib näida otse barbaarne.
See on otsekui sõna ülemvõim lause suhtes, aatomite anarhia.
Näib, et see mis on Nietzsche puhul erakordset on midagi nüansseeritumat, mingi raskesti kirjeldatav tähenduse varjund, mis väljendub osaliselt sõnapaaris: "als ob" -- "otse-kui".
Nietzcshe "Rõõmsa teaduse" üks aforism3 väljendab toda uudset teadlikust vahest kõige täpsemini -- olla teadlik sellest, et nähakse und... /.../... ja jätkata seda teades, et see 'uni' ongi kõik, mis "on", teades, et sellest unest ei ole ärkamist..., kui see tõik aga teadvustada, siis pole tegamist enam sama, "ebateadliku" UNEGA.
Kui 'tõelisest maalimast' saab pelk "luiskelugu"4, ei saa sellest enam millaski saada midagi "TÕELISEMAT", tegemist siin pöördumatu hinnangulise teisenemisega aksioloogiliste väärtuste skaalal.
Kui Nietzsche seab kehtima 'oma väärtused´, enese jaoks ja vastandina varasemaile, -- siis teeb ta seda rõhutatult -- "otse-kui".
Nietzcshe nägemus nihilismist seadistab, -- 'nihil negativum' -- so. absoluutne olematus, 'tühjus', mis vastakuti-seatud -- 'nihil primitivum'iga, -- siin eimiski kui millegi "puudumine", relatiivne ilma-olek, tühisus, -- so. -- decadence'i .
Juhul kui mõelda (mõeldamatu!) absoluutne eitus selle "viimase lõpuni", selgub, et nihilism, säärasena, on kui ülimate väärtuste puudumine, ülimad noist senikehtinud "väärtustest" on tunnistatud sellega täiesti "väärtusetuiks"...
Kui aga ei ole "mingeid eelistusi", hinnangulist hierarhiat, tähendab too "kõige võimalikkus" ka oma vastandit, -- 'tahet mitte-tahta', kõige võimalikkus ja täielik loobumine vastakuti-seatuina.
Selle punkti juurde jõudnuna teeb Nietzcshe aga oma põhimõttelise 'otsustuse', millest saab ei midagi vähemat kui kogu tema mõtlemise 'pöörde-punkt' -- ja nimelt -- tahta "mitte midagi" peab kõlama kui -- "tahta kõike"...
Tegemist on kardinaaalse teisenemisega, -- 'die Kehre' Nietzcshe mõtlemise sees, -- jõuda absoluutse eituse kaudu absoluutse jaatuseni!

Just siin "kohal" seatakse "elu" kui väärtus keskseimale pjedestaalile, asetatakse elulisus ülimaks kriteeriumiks kogu sekundaarsema aksioloogilisuse üle otsustamisel.
Põhjendus kõlab lihtsalt: kuna me ellu kuulume, ei saa me selle üle otsustada, selleks oleks vaja ju 'väljaspool-seisja erapooletust'...
Ehk teisisõnu, -- ükski väärtusotsustus ei kehti elu kui terviku kohta, mingi hinnang saabki nönda olla vaid ühekülgne, kehtida pelgalt terviku osiste suhtes..., seda juhul kui elu, -- inimlik olemine, eksistents, säärasena on seatud ülimaks mõeldavaks absoluudiks. Millelt lähtudes siis liigenduvad paika ka kõik sekundaarsemad väärtustamised, -- st. -- 'hea' on see, mis toetab elu, mistahes selle vormis, seda arendada ja täielikumale, intensiivsemale tasandile tõugata aitab. Need on siis säärasena ka väärtused, mis ei kehti "kõigi jaoks " ja "paratamatul kombel", vaid tinglikult -- aga paradoksaalsel kombel -- siiski absoluutselt...

Ilmselt on tegemist, Nietzsche arusaamades säärase tõdemuse laadiga, mis kehtima seatud ennekõike just subjektiivses plaanis, ja nõnda ka Kierkegaardi puhul.
Sest on just üksikindiviid, "mina", -- kõik, mis millaski kellegile antud, -- subjektiivne eksistents, -- 'Da-sein' -- "kohal-olu", Heideggeri sõnul. 'Dasein' adub oma "maailmas-olemist" ( In-der-Welt-sein) küll väliselt "subjektiivses väljendamise laadis" aga sisuliselt avardab "subjekti" mõiste potentsiaalset tervikut hõlmavasse ulatusse. Olemise tõlgendamine piirdub nõnda 'Daseini .kui eksistentsiaalse tõdeluse vormi vahetu "kohalolu" nentimisega, kuigi vahel peetakse subjektiivset üldistamist võimeliseks hõlmama ka objektiivset tõde.5

Kristliku traditsiooni sisesele tõlgendusviisile on aga paratamatult omaseks Nietzsche ja Kierkegaardi kaasaegsete arusaam üksiku suhtestumisest maailmaga, so. nihilistlik tõdemus olukorrast kus ollakse vastamisi seatud "jumalikule maailmakorrale" vasturääkiva teglikkusega, absurdse olemasolemisega, mis tühistab kõrgemad väärtused.
Säärane olukord on kui "olemise (tegelik) mitte-olemine", -- mis saab dekadentliku nihilismi kreedoks -- olemasoleval ei ole väärtust, väärtused on tühistunud, seega, -- mis alles jääb on järelikult, -- läbini tühine...
Millest siis konkreetsed, läbini pessimistlikud väljundid, mis asjaomaste endigi teadvuses on kui -- mandumine, see on ahistava "ilma-olemise" viljatu pinnas, 'kõrbe-maastik', kogu mõtte minetanud vegeteerimine.6
Kierkegaard, seevastu järgib nö.- "algseima tekstina" ristiusu "pühade kirjade " vahendatud lausumisi, nii näitks on nn. "pärispatt" tema jaoks midagi tõeliselt-olevat, otse lähte-eeldus, kaugeltki mitte vaid nö.- "mõistelise abstraktsioonina ", vaid otse muserdava "tõsi-asjana".
Millest tulenevalt on siis Kierkegaardi järgi inimene alates Aadamast asetatud alatisse eksistentsiaalsesse 'piir-situatsiooni', -- kas siis oma "patuse päritolu" või hoopis sellepärast, et -- adudes võimatust selgitada mõistuse abil vastuolu kristlike väärtuste ja teisalt -- "jumalata maailma " vahel, kogeb ennast seisvat -- dualistlikult polariseeritud ja hinnanguliselt lõhestatuna -- kogu maailmaterviku "keskmes", hea ja kurja vahel-olus, omades kohu(s)tavat vabadust valida ja kandes kogu vastutust oma otsustuste eest.

Väljapääsuks säärasest nihilistlikuna nähtud olukorrast saab Kierkegaardi jaoks nn. "usu-paradoks", -- 'hüpe' -- ratsionaalsuse ummikust (st.-religioosetele tõdemustele 'ratio' abil lähenemise võimatuse mõistmisest ) -- irratsionaalsuse valda. See on kui 'salto mortale' -- "surma-hüpe", millega on "oma Jumalale ohverdatud kõik".

Tähistab see siis ilmselt teatut "tasndilist nihet", -- eksistentsiaalse 'kahtluse', kui "surmahaiguse" ("krankheit zum Tod") -- olukorrast uskumise taspinnale, siis erilisse seisundisse, kus veendumustel on kehtivus ilma vähimagi kahtluse varjundita.
"Usuparadoksi" kui "hüppelist nihet" hoopis teistsuguse tõelisuse valdkonda ei saa, muidugi kirjeldada ratsionaalsuse terminites.7
Apelleerides irratsionaalsusele kui "uskumisele" oleks otsekui välistatud igasugune edasine väitlus antud teemal, kuna sellega oleks kui viidatud tasandile, mis on "üle mõistuse". Küll on aga võimalik uurida teid ja põhjuseid, mis säärasele tõdelusele viivad.

Fr.Nietzsche oma teoses: "Teiselpool head ja kurja"8: "Kunagi ohverdati oma jumalale inimesi ... /.../ Siis, inimese moraalsel epohhil, ohverdati oma jumalale tugevaimad instinktid, mida omati, oma "loomuse"... /.../ Mis jääb veel üle ohverdada? Kas ei pea mitte ... /.../ Jumalat ennast ohverdama ja enese vastu pöördunult... raskuse, saatuse, tühjuse poole palvelema?
Eimiskisusele jumal ohverdada ... /... / " --

See paradoks, pessimism, tema "sügavama põhjani mõelduna", -- viib Nietzsche viimaks nägemusliku visioonini "kõige igavesest, taas-tulemisest", kus iga mõte, iga õeldud sõna, kogu ajalugu on määratud alatisse kordumisse.

See rangelt võttes, -- vahendamatu visioon, näib teatud tinglikus tähenduses samuti viitavat "uskumise " sfäärile, st. -- on midagi, mis vääramatult kehtib ainult selle ühe põhjendusega: on nõnda kehtima seatud...

Sisuliselt vahendamatu tõelisuse konsanteerimine, selle aluseks, 'lähtpinnaks' võtmine, millest tuletada siis väärtused ise-enda tarvis, mis kehtivad "otse-kui" ja ometi -- vääramatult tõsikindlalt.
Ehk siis – olukord, kus "jumal" on asendatud -- "ohverdatud" eimiskisusega/tühjusega (Das Nichts).

Kierkegaardi positsioon seevastu, on kui olukord, kus ta isegi 'eimiskisuse', -- millele Nietzsche "jumala ohverdas" -- veel kord 'oma' -- Jumalale ohverdada tahab.9

Säärane nihilistlik küsimuse-asetus on üks peamisi sõlmpunkte Nietzsche "elu filosoofias" ja Kierkegaardi filosoofilis-teoloogilises "eksistentsialismis".

"Küsimus" olgugi vastandlikul kombel püstitatud, -- Kierkegaardil on nihilismi põhjuseks trotslik-kahtlev hoiak ehk -- "ilma jumalata olek" , Nietzschel seevastu on nihilismi kui pelgalt destruktiivse suundumuse põhjuseks olukord kus "jumalast veel täielikult lahti pole saadud", ollakse veel seotud kristlike moraalsete tõekspidamistega.
Säärasest vastandlikust suhtumisest ristiusku tuleneb ka nende erinev arusaam nihilismist ja ka nihilismi võimalikust ületamisest

Kuigi, oma konkreetsetelt väljunditelt vägagi erinevad, on neil kahel 19.saj. "mässulise" mõttesuuna esindajal, lähtudes nihilismist, kui "lõikuvast punktist" -- ka mõndagi kokkulangevat.
Nõnda näiteks suhtumises enese hävitamisse, mis on Nietzsche järgi "nihilstlik akt" 'par exelence' ja ei tähenda vaid konkreetset tegu vaid eeskätt just üldist, ajastule omast suhtumist, mis väljendub dekadentslikus suhtumises enesesse ja oma tegevuse läbi ka ümbritsevasse ning on kantud läbini troostitust meelsuse-laadist.
Nõnda ka Kierkegaard, kes tajub ennast eksistentsiaalselt asetatuna absurdsesse olukorda, "visatuna maailmas-olemisse", vabana valimaks vaid surma, eimiskisust, -- seni kuni läbi kahtluse kui "surma-haiguse" on sunnitud "ennast ületama" ja paradoksaalse 'hüppega' uskumise, kui vahetamatu tõelisuse seisundisse viima.10

Selle seisundini viivad inimese Kierkegaardi sõnul järgmised ehedamalt eksistentsiaalsed seisundid nagu: iroonia, igavus, raskemmelsus, kahtlus ja hirm.
Üksik adub oma seisundit negatsioonide kaudu, läbi teravaimate emotsionaalsete seisundite, mille kaudu siis, nagu Heidegger sõnaks: Olemine end talle vahetult näitab, see on seismine olemise poole, seismine 'olemise väravas', -- 'piiri'-peal.
Üksik kui 'Dasein', saab oma olemas-olemisest teadlikuks läbi eksistentsiaalse 'Hirmu'-tunde, millega on vahendatud mitte-olemise olemine. Nõnda saab just mitte-olemise võimalikkusest, eimiskisusest see, mis olemist kui 'Dasein'i konstitueerib, talle vahetuima olemas-olemise tunde annab.

Järeldused, mida Kierkegaardi järgi üksik teha saab ennast säärases olukorrast leides on "emb-kumb" -- kas aktiivselt – suitsiidi, või – passiivselt -- hullusesse ära langeda, -- või -- "üle mõistuse hüpates" -- 'uskumine jumalasse'...
Säärasel ukumisel pole muidugi kuigivõrd ühiseid jooni sellega, mida "kristliku usuga" tavatsetakse harilikult tähistada.
Eeltoodus seisneb Kierkegaardi jaoks ainus positiivne moment nihilismis, -- "eimiskisusest kõiksus", Jumal "teha".

Üksik(-isik) on Kierkegaardi jaoks "võõrandamise saadus"11, midagi millega on 'iset' vastandatud "üldisele" (kui Teisele).
Kierkegaardi arusaama kohaselt on nihilism nõnda vaid viimase, välise "üldisuse" kui "Teise" -- "pärisosa" ("pärispatt!) ja nõnda üksiku jaoks vaid sekulaarne.
Nietzsche järgi kehtiks see määratlus aga pelgalt dekadentliku, st.-- mitte-filosoofilise(ma) nihilismi kohta.
Subjektiivsuse eksistentsiaalselt mõistetud nihilism seevastu on Kierkegaardi käsitluses otseselt vastanduv "inimlikule üldisusele" (Hegeli-kriitika).
Kierkegaardi jaoks on üksik alati erand, suhtestatud maailmaga vaid end sellele vastandades, (seda hoolimata sellest, et kõneleb ka "üksikust" kui "üldisest").
Kierkegaard võrdleb oma aega "sihitult eksleva laevaga" ja ennast reisijana, kes küll oma kaasaegsetega "kaasa sõidab" aga kel siiski "oma privaatne kajut on".12
Ajstu "Zwiebürgerliche" tõelisus paneb paika vaid selle "privaatkajuti" neli seina,-- kujuteldava "akna" taha projektiseerib üksik aga pelga "välis-maailma", mille kohta Kierkegaard oma teose "Emb-kumb " nentivat, et see on "massi-teadvuse, üldise nivelleerumise maailm".13
Kirjeldatuga on piiritletud subjektivismi positsiooni, mida -- "üldsuse tasndilt" -- võib tõlgitseda taas -- nihilismina (, kui mõista selle all nüüd midagi välistavat, ignoreerivat -- "seega negatiivset").
C.Löwith: "Üksindusel, kui eksistentsiaalse nihilismi formaalsel tingimusel on kindel, negatsioonides väljenduv suhe üldisesse..."14

Kierkegaardi religioosne väljapääs antud nihilismist kehtib nõnda vaid "igal üksik-juhul eraldi", sellel ei ole otsest seost ei kiriku ega ristiusu kui sellisega üldse.
See on üksikindiviidi religioosne absolutiseerimine, mis jääb samas täiesti antipoliitiliseks ja sotsiaalsele elule vastanduvaks kui vaimne eksistents, mis oma väljundites kõigub "religiooni ja luule piirimail".

Võõrandunud indiviid tajub maailmas-olemist nihilistlikult, olemisena "eimiskisuse ees" ja püüdleb sellest välja-kannatamatust seisundist, (mida võiks kirjeldada ilmselt siis isegi "mitte-olemisena") -- tõlisele olemisele "Jumala ees" ("Stehen vor Gott").

Kierkegaardi "radikaalse subjektiivsuse" aluseks on paljuski iroonia mõiste, milles leiab väljundi teatud "negatiivne vabadus", -- so.-- iroonia saab lähtekohaks subjektiivsele, privaatsele eksistentsile, mis omandab "absoluutse kehtivuse mõõdud".
Irooniline lähenemine maailmas-olemisele saab Kierkegaardi käsitluse eksistentsiaalse olemise aluseks kui teatud hoiak, ehk eelistus, enese distantseerimine üldkehtivast, terav vastandumine sellele.
Just nimelt iroonia on see, mis muudab romantilise "esteetilise" nihilismi ja "maailmavalu" eksistentsiaalseks 'Nihilismiks', eksistentsiaalseks kahtlemiseks maailmas-olemise suhtes üldse ja mis omakorda saab eelduseks ja lähtepinnaks religioossele tasandile, mis Kierkegaardi järgi eelnevast paratamatult tuleneb.
"Romantiline subjektiivsus" ehk "ebateadlik" nihilism märgib Kierkegaardi jaoks pelka "esteetlist " tasandit, mis eelneb eetilisele ja religioossele tasandile ja millel tegeliku -- eksistentsiaalse 'kahtlemisega' (-- Nihilismiga, mis viib 'jumala kui eimiskisuse ees seismisele') -- otsest seost ei ole.
Iroonia mõiste on tihedalt seotud 'hirmu' ja 'kahtluse' kui eksitentsiaalsete fenomenidega, mis põhjendavad Kierkegaardi eksistentsiaalse nihilismi tasandit, millelt kui "eelastmelt" jõutakse nihilismi teoloogilise ületamise kaudu religioossele elule.

Nietzsche seevastu pidas seda viimast, -- "religioosset elu", ristiusku mistahes selle vormis just sääraseks nihilismiks, mis ennekõike tuleb ületada.
See on "raskuse vaim", mis on inimeselt röövinud tema tõelise loomuse, midagi, mis otsesõnu: moonutab inimest.
Nietzsche järgi ei johtugi see ainuüksi kristlusest, mis on pigem kui nö.-- " konkreetne ajalooline väljund" millelegi palju mastaapsemale, -- kui üldise allkäigu ja laostumise sümptom, mis euroopa kultuuriruumis sai alguse juba hilisantiigist ja mis hoolimata positiivse reaktsiooni katsetest (renessans, Napoleon, jne.) -- kestab suures osas senini.

Euroopa vaimne ajalugu on Nietzsche käsitluses kui -- "hinge haiguse lugu", milles "peasüüdlaseks" just ristiusk ja selle peamised interpreteedid, kes kunaski tõstatasid selle kummalise nõudmise: otsida tõde asjade tagant ja seda mitte leides, -- teha "tõde" nö.-- "usuasjaks“. (Nõnda ka Platon juba oma "ideede-õpetusega").
Üheks peamiseks ja suurejoonelisemaks küsimuse astuseks Nietzschel saab -- Kas olemisel üldse nn. "mõtet" on, ehk täpsemini -- milleks peaks "mõte" või "tõde" ülepea vajalik olema...?
Tegelik "vastus" mis aastasadade pikkuse "tõelisema" järele küsimisega saadud on euroopalik nihilism kui dekadentlik "hingehaigus".

-- Säärasena midagi, mis tuleb ületada...

Nietzsche radikaalne skepsis kristliku ja üldse -- iga "mõtte" järele küsimuse suhtes tuleneb tema arusaamast mille järgi maailm pigem kaootiline ja mõtestamatu paljusus, millest kujundatakse ajaloo käigus ratsionaalne, konkreetsetele seaduspärasustele alluv "korrastatud maailm", mis märgib siiki vaid osakest hõlmamatust tervikust.

Säärasest nö.-- "ajaloolise nihilismi" pinnalt lähtudes võtab Nietzsche ette oma elu kui -- 'katse'.
Eksperimendi -- "teiselpool mõtet ja mõtetust ja seega ka "teiselpool head ja kurja", puhtalt ja uurimuslikult,-- katseliselt filosofeerides -- "mitte kiites ega laites"...
Kogu säärast üldisust nagu: " puhast 'Dasein'i " kui sellist ja kogu olevat üldse – jaatades".15

Nietzsche räägib nihilismist kui juba käesolevast dekadentlikust kaasajast, samas ka kui millestki, mis alles tuleb, -- "mis saab kahe järgneva aastasja teemaks" ja määratleb enda positsiooni kõneledes endast kui: "Euroopa esimesest täielikust nihilistist, kes aga nihilismi juba endas lõpuni on elanud -- selle enda alla, enda kohale, endast välja poole on jätnud".16

Euroopalik nihilism on kui väärtuste väärtusetuks muutumise lugu, nende taandamine pelgadeks "vahetus-väärtusteks".17

Kui Kierkegaardi jaoks oli nihilism absoluutne 'Piir' maailma-sees-olemisel, siis Nietzsche näeb võimalust nihilismi positiivseks ületamiseks, sisse toomata selleks transendentaalset tasandit.

Nietzsche kõneleb,et -- nõnda nagu iga suurem murrang ajaloos on olnud seotud hävitavate nihilistlike suundumustega, võib ka dekadentlik nihilism viia millegi enama saavutamisele.
Olemas-olemise uuele tõlgendusele väljaspool kitsendavaid aksioloogilisuse raame, või täpsemini: väärtused kardinaalselt "ümber-vääristades", st. -- hinnata ümber kogu traditsiooniline olemise tõlgitsemise ja hindamise viis.

Ületatava nihilismi põhjuseks on niisiis seniste, kristlike-moraalsete väärtushinnangute devalveerumine, või siis, -- tahtlik vassimine, (või hoopiski: kristliku "aretusprogrammi" eba-õnnestumine!), -- mis jaotusega "loomulikud-patused" ja "kristlikud-õiged" -- väärtused on Nietzsche arvates otse -- inimest moonutanud ja põhjustanud nõnda otseselt dekadentliku nihilismi, -- millele nö.- "miski püha ei ole".18

Et kehtima seada uut üldiseimat "mõõdupuud", -- eristamaks pelgalt "funktsionaalsemat", seda nt. -- "vahetu efektiivsuse alusel", -- seab Nietzsche oma hilisemates teostes -- rõhutatult tinglikult väärtusena kehtima siis "elu" mõistega seonduva erilise "väärtustamise".

Uute väärtuste tingliku 'Rangordnung'i aluseks saab 'elu', kui "väärtus oma-ette". Nietzsche: "Mis on hea? -- See, mis elu edendab, arendab, tagant tõukab ja seda avardab".
Tegemist ei ole siiki pelga "ümber-vääristamisega", traditsioonilise aksioloogilise süsteemi sisese " revisioniga".
Elulisus aluseks seatud üldisusena ei ole niivõrd (uus) hinnanguline kriteerium, vaid midagi, mis kogu "hinnangu-aluseks-oleva" enesesse mahutab.
Elu on Nietzsche jaoks otsekui üldiseim kriteerium, aluspõhi millelt lähtutakse ja mis ise-enesest ei ole ei midagi positiivset ega negatiivset vaid "asub" hinnangulisuse sfääridest "väljaspool ".
Võimalik tuua paralleele nt. "loodusega" -- mis ei ole ei "hea ega kuri", isegi mitte "ükskõikne", vaid säärane üldisus, milleni inimlik hindamisvõime kunaski ei küündi.19

Nietzsche nihilismi-käsitlus on ka üks õige peen vahetegemine selle mõiste eri tähendusvarjundite vahel.
Ühest küljest räägib ta nihilismist kui ajaloolise mandumise kätte-jõudnud tulemist, see on dekadentlik ehk "nõrk", pelgalt destruktiivne nihilism, midagi mis küll hävitab aga ei ole võimeline looma uut.
Sellele vastukaaluks toob Nietzsche sisse 'tõelise nihilismi', mis väljendab lausa "jõu üleküllust", on võimeline looma "ajalooliste varemete" keskel midagi täiesti uudset ja mida võiks seetõttu nimetada ka "konstruktiivseks nihilismiks".

Nietzsche nihilism ei tähenda (nagu Kierkegaardil) -- "Absoluuti negatsiooni vormis", see ei ole ka 'Dasein'i põhitingimus, vaid ajaloolise kujunemise reaalsus, mis ilmutanud alles oma esmaseid jooni.
Nietzsche kõneleb nihilismist tuleviku ajavormis.

Dekadentsi kujul on nihilism ebakonsekventne ehk oma lõpuni mõtlemata, nõndasama kui ateism, mis küll -- "Jumalat ei usu" aga on siiski "uskumise " raamide sees, on ersatsina uskumisest säilitanud "uskumise mitte millesegi"20 ja ei tule selle pealegi, et vahest polegi siin tegemist "usuasjaga".
Nihilism säärasel kujul on kantud lootusetuse meele-olust, esindab "aksioloogilist vaakumit", väärtustest "ilma olemise" tunnet, mis ei mõtle lõpuni isegi negatsiooni võimalusi.
Nietzsche "täieline nihilism" on siis kui nihilismi ületamine. "Võimutahte" eessõnas ütleb ta selle kohta: "Selle vormeliga... /kõigi väärtuste ümbervääristamine/ ... on väljendatud vastakat suundumust..., mis tulevana täielikus nihilismis oma väljundi leiab..."
Kristlik-moraalsete tõekspidamiste ümbervääristamine on osalt kattuv taotlusega loomulikku olukorda taastada, sellesuunalisi püüdlusi leiab Nietzsche ka antiigi ja renessansi perioodidest, -- seada loomulik "algtekst" vahepealsete "moonutuste" üle taas kehtima.
Elu kui eraldiseisev väärtus on Nietzsche jaoks ennekõike jaatamise tahe, see ei luba pidama jääda üldise nihilismi tasandi negatsioonide juurde. -- "Maailma jaatamine, nagu see on, ilma reservatsioonide, erandite ja valikuta". --
Seda tähendabki Nietzsche nägemus "kõige olnu igavesest taastulemisest" -- tahta seda, iga olnud hetke (ja igavesti veel pealekauba). -- So. -- kui jaatamine viidud selle mõeldava lõpuni ja mis säärasena hõlmab kogu olevat, (eitust kaasaarvatud) -- olles nõnda õige suureliseks väljundiks "võimu tahtele", otse meeletu pretensioon...
Nietzsche nimetas sellist kogu olnut ja tulevat hõlmavat jaatust "Dionüüsoslikuks jaatuseks", -- see on "jumalik mõtteviis" ja see on ka -- alles tulev, 'täieline nihilism'.
Kõrgemaks uskumustele omasest printsiibist: "Sa pead!" tõstab Nietzsche heroilise 'üleinimese' kreedo: "Ma tahan"...
Nihilismi täielise ületamise kaudu jõuab Zarathustrani, kes dionüüsoslikul kombel lausub: "Mina olen"...
Nietzsche "eneseületamine" nihilistist "üleinimese" ja siis -- "jumalani" oleks kui kujukaks illustratsiooniks tema " võimutahte " saamise loos.
Eksperimentaal-filosoofia, mis seisnes püüdlemises piiride taha ja põrkus viimaks inmliku taluvusvõime piiridele.
Sõna otseses mõttes Nietzsche ei "ületanud" nihilismi, -- ta pigem -- vääristas selle ümber. Esmalt "üle inimese" ja viimaks -- "jumalani " kreekalikus mõttes.
Ka Kierkegaard ei ületanud nihilismi. Tehes sellest (tõelise) uskumise eelastme ta pigem -- "hüppas sellest üle"...
Herakleitos olevat õelnud: "Kui see mitte Dionüüsos ei oleks kelle auks nad pidustusi korraldavad ja häbituid laule laulavad, siis oleks see jultumuse ots, see, mida nad teevad. Ta on aga seesama kui Hades, see Dionüüsos, kelle auks nad märatsedes pidutsevad".(15)
1 Karl Löwith: "Kierkegaard und Nietzsche oder philosophische und theologische Überwindung des Nihilismus", Frankfurt a/M 1933, S. 5-32, -- lk.5. // K. Löwith'i jaoks, kes muide näib esindavat teatud nö. "heideggerliku suunitlusega teoloogilist eksistentsialismi" tollases Saksa mõtte-arendusis, saab sellest 'Brenne-punkt'ist lähte-alus ja võimalus võrdlemiseks. Kesksel kohal autori käsitluses Nietzsche ja Kierkegaardi suhtestumine oma ajastu ristiusku.
2 Fr.Nietzsche: "Die Fröhliche Wissenschaft", aforism: 108.
3Fr.Nietzcshe "Die Fröhliche Wissenschaft" ,aforism 54.
4Fr. Nietzcshe "Götzen-Dämmerung " ,1888 a. ,eessõna,-- "Wie die wahre Welt endlich Fabel werde "....
5 Martin Heidegger: "Sissejuhatus metafüüsikasse", Tln. 96, lk.36; (Samuti ka: Järelsona: "Teed, mitte teosed." (Ülo Matjus).
6 -- Osaliselt on sarnased ka nihilistliku (siin pigem: dekadentliku) meelestatuse kaas-aegsetki väljundid, nagu näiteks -- hedonistlik tarbijamenataliteet, marginaalsed "mõttekuse ennistamise" pürgimused kas siis esoteerika või religioosse sektantluse vallas. Iseloomustavaks pessimistlikud järeldused tunnetuse tõsikindluse puudumisest, olemise tühisusest. // Umbes nii: "... nagunii ei ole võimalik midagi mõista, veelgi enam, nagunii pole võimalik midagi selle mõistmise jaoks teha -- sellepärast on igasugune mõistmise katse naeruväärne, ainus, mis alles jääb, on meie vahetu olemine; see on ka naeruväärne, võib-olla ta on kõigest illusioon, aga kuna ta juba siin meie vahetus kogetavuses on, siis proovigem teda meeldivaks muuta: 'to have fun'... /.../ ... see on nihilismi kaasaegne kultuuriväljund." (--Tõnu Viik, nö.- käsikirjaline materjal "Eimiskisuse" teemadel, anno '95) (Eesti Humanitarinstituudi loengusari)).
7 Sören Kierkegaard: "Zum Begriffe der Angst", S. 125. // Siit ka Kierkegaardi kriitiline lähenemine kõigile nn. "jumala-tõestamistele", -- kuna on ju mõistuspäraselt "tõestatud" Jumal sama-hästi kui -- "tühistatud Jumal"...
8 Fr.Nietzsche: "Jenesets Gut und Böse", aforism: 63.
9 C.Löwith, samas, lk.6. // Toodud eristus näib esmapilgul olevat küll pelgalt terminoloogiline aga aga säärasenagi rõhutab ilmekalt subjektiivse tõdeluse eripärasid ja suurt osatähtsust mõlema käsitletava autori puhul.
10 S.Kierkegaard, samas, lk. 234.
11 S.Kierkegaard, samas, lk. 203.
12 S.Kierkegaard, samas, lk. 125.
13 C.Löwith, samas, lk.10.
14 C.Löwith, samas, lk.11.
15C.Löwith, samas, lk.17.
16 Fr.Nietzcshe: "Wille zur Macht ", Vorrede, erste Nachlass.
17 Gianni Vattimo: "Nihilismi apoloogia", "Akadeemia" 7/1995, lk.1434-1482. // Antud viitekohaga seoses tuleb kindlast äramärkida,et toodud autori puhul on kindlasti tegemist ühe huvipakkuvaima tänase interpreediga nihilismi teemadel. G. Vattimo on nimelt oma nii siin toodud tõlgitud essees kui ka mujal (Nt. "Läpinäkyvä yhteiskunta" Juva/Gaudeamus '91) arendanud äärmiselt intrigeerivalt nihilsmi teemat ,lähtudes seejuures ennekõike Heideggeri käsitlusest, on kujundanud välja nn. -- ' pensiore debole' -teooria ("Nõrga mõtlemise"-teooria), ehk nö.-- "nõrga ontoloogia", mis näib tegevat teatavaid mööndusi Nietzcshe radikaalse (ja ehedama?) nihilismi-käsitluse suhtes (nn."pieteedi-tunne varemete vastu", jms.) Üldiselt mainit autor lähtumas arusaamast, mille kohaselt ka nt. Heidegger (kui enimtunnustatud) nihilismi teema interpreet on /peaks olema/ nö.- "tagasi-paigutatav " Nietzcshe tõstatatud 'Nihilismi' teema arendamise raamistikku // Samuti on autor rõhutanud ka vajadust nihilismi teema ümber-hindamise järele (post-)modernismi korrektiivide valguses (nt. tõdemus, mille kohaselt mõiste "ületamine", kui säärane on modernismile omane kategooria ja säärasena oma konsekventsele "lõpule" arendamatu) // (Vt. ka G.Albertelli oponeeriv artikkel eelnevale, samas.)
18 Fr.Nietzsche: "Zur Genealogie der Moral", 3.Bd. "Was bedeuten die Askhetische Idealen ?", nt. aforismid: 9, 13, 22.
19 Fr.Nietzsche: "Die Fröhliche Wissenschaft ", nt. aforismid 3. rmt. algusest.
20 K. Löwith, samas, lk. 23-25.