Anti-metafüüsika keelest.
"... ja kõike, mida teatakse, mis pole mitte
lihtsalt kohina ja mühinana kuuldud saab öelda kolme sõnaga."
Krünberger
Teemaks Ludwig Wittgensteini keelefilosoofia mõningad järeldumised, pürgides eelkõige vastama pealkirjana sõnastatule mõtteliselt lisatud küsimärgile.
L.W. Tinglikule seostamisele, elik -- vastandamisele metafüüsikaga rohkelt alust, kuna mainitud autori mõtlemises kõigiti kesksel kohal keeles väljenduva olemuslikkuse probleemistik, selle suhtestatuses ümbritsevaga, "olemuslikkus" aga aina metafüüsika päristisemaks aineseks olnud.
On midagi olemuslikkugi tolles, Aristotelese kunatise 'prima fysica' hilisemates teisenemistes. Algselt üldistavaimana olemise põhiprintsiipe hõlmama seatust, saab sellest – ontoloogia, -- Descartes'i ja Spinoza käsitluses. "Olemise õpetus", mille vahendusel aktiivne uusaegne meelsus end ümbritsevaga suhtestas.
Hilisem teisenemine, kahtlemata, aga pöördelisem kõigist eelnenuist. Traditsioonilise filosoofia aines on muundunud pelgaks nn. "loogiliseks semantismiks" ja/või "keelekriitikaks" positivismist alguse saanud ümberhindamise käigus.
Võimalik, et seegi tõik kui omanäoline -- "vastus" noile paljudele, kunati metafüüsika poolt tõstatatud küsimistele. Kuigi, ka hilisemal ajal, teadagi, leidunud hulganisti kahtlejaid, kes kui arvaks, et "vastamata jätmine", sellest keeldumine, ei tarvitse siiski veel tähendada vastust. Kui sellele 'vastu-väiteid' pole, siis eeldagem, et oldakse -- sellega nõus...
Metafüüsilise traditsiooni ja positivistlik-analüütilise lähenemise olemuslik erisus seadistab, et kui viimane piirdub pelgalt "loogiliselt ja semantiliselt korrektsete lausetega", rahuldub "tõesuse kui tõestatavusega", esimene seevastu aga tõstatas 'tõe' järele nõudmise ja ka eriomased kriteeriumid selle hindamiseks. Kuna nood kriteeriumid valdavalt nö.- "subjektiivset laadi", siis hilisem analüütilisus noid muidugi enam ei tunnistanud, väites isegi, et säärasena saab metafüüsika pretendeerida vaid subjektiivse nn.- "maailmavaate" (die Weltanschaung) staatusele, seevastu aga analüütiline (keele-)teaduslik lähenemine aga (võimalikult) objektiivsele tõesusele kui "tõestatavusele", olles sellega rakendatav sotsiaalsegi nn.- "maailmapildina" (das Weltbild). 1
L.W., küsides keele olemuse järele leiab, et tuleb eristada korrektselt väljendatav, kui tõsikindlam, teaduslikum, pelgalt subjektiivseist väitmistest, mil kehtivus võimalik eelkõige nö.- "isiklikumas plaanis". Traditsiooniline filosoofia nõnda nähtult kui -nö.- "filosoofia keeles ", kuigi tulnuks piirduda vaid -- "filosoofiaga keelest".
Opereerimine abstraktsete mõistetega on nõnda kui keeleline "tehe", mida võimaldavad tähendus-sidusad keelelised "märgid" (sümbolid), millede seostamise reeglid, kaasuv tähendus, johtumas konkreetseist seaduspärasustest, mis tingimusteta omaks-võetavad, mitte tõesed ega väärad.
Mingi keelelise väitmise "tõesust" puudutavad vaidlused, on võmalikud alles siis kui oldakse eelnevalt juba mingite üldisemate reeglitega paratamatuse sunnil nõustunud. Mõtlemise ja selle sõnastamise esimesed "lülid" jäävad paraku varjatuiks, põhi-mõtteliselt saavutamatuiks . Kõige nö.- "aluse" kohta on teada vaid, et -- "see on".
Sõnastades "Tractatuses" oma veidi skolastiliseltki kõlava kuulsa "lõpetava" kreedo: "Millest ei või rääkida, sellest tuleb vaikida" 2 -- väljendab autor nõnda kindlasti sügavalt isiklikku veendumust, mille kohaselt "tuleb vaikida“, aga mitte seetõttu, et "kõnelemisel poleks mõtet", või siis agnostikute kombel õhates: "sõnadest jääb puudu...", vaid lihtsalt, et mis pole sõnadega väjendatav "ei kuulu maailma" -- on transtsendentne.
Sellest tõdemusest just lähtub L.W. arusaam , siit ka ülessanne filosoofilisema mõtte-seadmise tarvis ülepea: tuua sõnu nonde "metafüüsilisest kuritarvitamisest" tagasi loomulikku keele-kasutusse.
Kuigi sõnad, ammugi mitte, pole ise-enesest hinnanguliselt üheselt määrateldavad, kannavad nad ometi aga neile omistatud tähendust, ja kui peaks näiteks leitama, et osadel väitmistel pole tähenduslikku sisu, -- laused on mõtetud -- on siit hõlbus järeldada seda ka "sõnul-vahendatud" väärtushinnangute kohta. Mida aga tavatsetakse lugeda ülimalt taunimisväärseks kõik-sugu vähegi ortodoksemate veendumuste silmis. Sõnad võivad olla ka maailma ja selle tõdesid -- 'õõnestavad'.
Seda ärahoidmaks on tehtud hulganisti ponnistusi, vahest isegi, -- iga kivi gooti katedraalis kandmas ja toetamas seda ühte taotlust -- kinnitades oma kombitava reaalsusega "pühakirja" sõnu.
Sest, -- kust kasvab üldse ortodoksne veendumuslik "tõsikindlus", usk, maailma "vaatamise viis", -- mille nimel minnakse või tuleriidale? Võimalik, et oma vastandist , -- sügavaimast ja kõikkehaaravast ebakindluse tundest, tegemist on siin paljusõnaliselt veenvaga säärasega, teadagi, mis aga seesmiselt välistaval moel ignorantne on.
Pluralism ohustab alati iga eristatunud "tõe" kehtivust, ükski nö.- "lokaalne absoluut" ei tohi lubada enese kõrval teisi sarnaseid, siit teotsemine deviisil: "hävitada või meie usku pöörata!"
Nõnda sageli "filosoofiliste hiigehoonete" puhulgi. Selleks, et püstitada uus süsteem, vaja muuta vareimeks mõnigi eelnenuist, täpselt nii nagu kreeka templeist võeti kive ehitamaks nende asemele kirikuid.
Suurusjärgu võrra mastaapsemaks ettevõtmiseks aga leida ühekorraga "lahendus" kogu filosoofiale kui "küsimusele". --
L.W. nõnda näiteks seadistanud ,et -- "filosoofia kõik lahendamata probleemid tulenevad sellest, et keel on jätkuvalt samana püsinud ja eksitab üha uuesti samadele küsimustele, milledele ei ole aga vastust ." /... / "Keeles on kõigi jaoks peidus samad lõksud, ulatuslik kergesti-käidavate eksiteede võrgustik. Nii näeme inimesi teine-teise järel kulgevat samasid teid, ja ometi -- teame j u b a e t t e, //M.L. - i.e. // millal nad rajalt eksivad ... /.../ ... tuleks asetada kõigisse kohtadesse kust umbteed hargnevad //hoiatavaid// silte, mis aitaksid inimesi ohtlikest kohtadest üle ..." 3
Võrgutavalt 'irriteeriv' asi nõnda ometi, too "filosoofia kui eksitus" mille käänulistel radadel paha-aimamatut teelist aina ohustamas sireenide eksitav laul (või: hoopis selle laulu-sõnad?).
Samas vahendatud sõnadega ka antud mõista, et "eksitus" on siiski välditav, säilitades selleks tarvilise valvsuse ja umbusklikuse, veelgi enam, -- eksitus isegi kui -- "lihtsama vastu-panu tee". Nõnda öeldes ei oldagi aga kuigi kaugel tollest metafüüsikale omasest 'Tõe' järele pärimisest, oldakse säilitanud selleks vajalik "uskumine".
Nõnda ei ole L.W. kuigi lihtne üheselt siduda hilisema nn.- analüütilise kk. külge, mis tuntud just oma nö.- "anti-metafüüsilisusega", kuigi seda, vastavas traditsioonis sageli tavatsetakse teha, kuna käsitletav autor olevat muuseas ka väitnud -- traditsioonilise filosoofia (e.- metafüüsika) olevat -- nurjunud ürituse -- "väljendada midagi", mis säärasel kujul siiski väljendatav ei ole, st. -- on midagi, millele võib korrektse keele-kasutuse korral kõige enimalt vaid -- kaudselt viidata.4
Traditsioonilise filosoofia "asi" on nõnda siis kui midagi, mis asetseb loogika- ja keelekasutuse-reeglite seatud ahistavalt kitsendavate piiride taga ja mida seetõttu pole võimalik otsesõnu väljendada, millele võib vaid kaudselt, viitamisi osutada.
Seda nägemust toetab igati L.W. tehtud nö.- "eristus keelest", -- jaotamine keelelised väitmised üheltpoolt -- analüütilisteks ja teisalt: empiirilisteks lausumisteks, mis näib kinnitavat autori kujundatud hinnangulistki arusaama keelest, kui millestki piiravalt ja kitsendavalt -- "ahistavast."
Nõndamõistetult on keel, seda liigendavate kõikvõimalike – grammatiliste, süntaktiliste, jms. reeglitega -- kui meie eneseväljendus püüdlustele seatud ületamatugi tõke, midagi, millele paratamatult aina põrkutakse püüdes sõnul-kirjeldada hämmastunud mõistmise tõdemusi.
Küsimus võib siin olla siiski ka otsustavamalt püsti seatud, -- keele asetatud piirid ei tarvitse mitte niivõrd "oskamatusest", nt. - puudulikust 'techne'ist tingitud olla, vaid hoopistükkis olemuslikuma moega.
Autor kui püüaks visandada, kohati lausa agnostiliste värvidega, katkendlike pintslilöökidega, pilti "asjadest ja oludest" maailmas, mis viimseni kapseldunud, iseolemise sisse isoleeritud autonoomseist teadvusekübemetest täidetud, kes ometi pürgimas aina "välja-poole" sellisest, -- enamikel puhkudel ilmselt -- negatiivsusena adutud, "ise-olemiseks" mõistetud realiteedi kütkest.
Tulles tagas tolle viidatud "keelelise" eristuse juurde, -- analüütiliste (e. loogilis-matemaatiliste) lausete tõeväärtus on L.W. arusaama kohaselt -- valdavalt vaid tautoloogiline, st.-- pelgalt "ümberütlev". Ka empiirilised lausumised, oma tõesuse osas, taandatavad vaid fakte konstanteerivaiks, nö.-"vaatluslauseteks".
Säärane seisukohavõtt lähtub muidugi eelduselt, mis võrdlevalt suhtestub kujuteldava "ideaalsega" ja säärasena -- otseselt lähtub varasemast vastava-sisulisest traditsioonist.
Kuivõrd aga määratlus: "tautoloogiline" mõeldakse tihtipeale aga kattuma hinnangulisema seisukohavõtuga -- "lause on mõtetu", siis järeldatakse siit, et ka -- "tühine“...
Sellest tulenes L.W. varasema loomeperioodil, -- nn.-- "ideaal-keele" järele nõudmine, ehk siis nõue rakendada keelelise analüüsi puhul matemaatilist "sümbolkeelt" mis järgib loogilist süntaksi, mille kohaselt samasid sõnamärke (sümboleid) ei kasutatada erineva tähenduse kandjana. Millisest taotlusest autor aga oma hilisemates teostes loobus, viidates tolle liialt põhjendamatuile eeldustele.
Nimelt lähtub säärane "ideaalse" järele küsimine, (vastavas traditsioonis ) levinud tavast näha mõtlemises eri entiteetide taga midagi ühist, millest tuletatakse siis konkreetne nö.- "ühisnimetaja", -- st. - mõningase sarnasuse põhjal taandatakse nähtuste mitmekesisus ühtsele, traditsiooni järgides -- "ideelisele" alusele.5
Võib kerkida küsimus: kuivõrd on L.W. käsitlus üldse, nö.- "ühtsele alusele taandatav"; esineb ju "Tractatuse" ja hilisemate loomeperioodi teoste vahel kardinaalseidki erinevusi, autor kahtlemata nö.- "periodiseeritav" oma veendumustes eri loomejärkudesse.
Üldiselt L.W. arusaam siiski küllaltki kompaktne, kuigi tavatsetakse viidata ka olulistele lahknevustele. Näib, et õigustatum siiski selles suhtes väita, et L.W. siiski jätkuvalt lähtus juba "Tractatuse" poolt tõstatatud probleemistikust, mudugi, sagedasti oma varaseimaid seisukoha-võtmisi hüljates, ehk siis tundmatuseni korrigeerides.
Läbivaks on siiski äärmiselt originaalne mõtte- ja sõna-seadmise laad ning maailma-vaateline üldistusvõimeline ühtsus, novaatorlik lähenemine nii mõneski mõttes.
"Tractatus" on kahtlemata radikaalsem, isegi -- bravuune kohati ja nõnda enim tähelepanu võitnud, rohkesti tsiteeritud. Hilisemastes teostes, eriti postuumselt ilmunuis, valitsemas selginenum ja kahtlevam meelsus. Kohati sekka teravat kriitikatki, ka enese varasemate veendumuste aadressil.
Kuigi jah, paljud teemad jäävad siiki keskseimaks, läbides kõiki kirjutisi kui punase lõngana . --
Näiteks nägemus keelest kui millestki ahistavast või piiravast väljendub kujukalt juba ka "Tractatuse" ühes tuntud põhi-teesis --"mida v õ i b näidata, seda e i või veel ütelda" 6 ---kuigi too arusaam, iseloomustamas enamalt just L.W. hilisema perioodi kirjutisi. Nõnda on tolle "Tractatus"-tsitaadi täpsustavaks näiteks autori hilisemaistki teoseist tuua hulgi näited, üks neist siiagi lisatuna: "see ,mida ei saa väljendada /.../ , loob vahest teatud tausta / ... / mille raames see, mida olen saanud väljendada saab oma tähenduse". 7
Viimane väitmine, kui hilisem, tugineb juba autori teisenenud arusaamale keelest kui "mängust", mis koosnemas arvukaist (rohkem-vähem -- paralleelseist v. vastanduvaist) nn.- "keele-mängudest", mis järgimas siis erinevaid ja eriomased keelekasutuse (vms.) reegleid ja millede piires samadelgi sõnadel võimalik kardinaalselt erinev tähendus-sisu.
Iga "keelemäng" mõneti ka kui nö.- "suletud ring ", kuna selle siseselt kehtiv ainult üks (nt. aksioloogiline) "mõõdupuu", millele vastavalt siis mingi konkreetne sõna omandab mingi konkreetse tähendusvarjundi. St.- ühe "keele-mängu-ringi" siseselt saab korraga kehtida vaid üks säärane "mõõdustik", -- olid juba nii muistsed müstikud kui ka skolastikud ühel meelel , et -- kahte "absoluuti" ei saa sama-aegselt eksisteerida.
Võimalik isegi , et -- ühe "keele-mängu" siseselt tegemist mitte ainult ühisele keelekasutusele omase, ringisisese suletusega, kõigi alternatiivsete kirjeldusvõimaluste (ja seega ka -- tähenduse omistamise, korrigeerimise ) katsete suhtes, -- vaid otse totaalses tähenduses siin isegi: --"ühe maailma piiridega"... ---
--- See on, kahtlemata, oluliselt tähtsustatav väitmine. Mida see tähendab kui räägitakse maailma "piiridest"?
Nõnda on õeldud mujalgi, varemgi, olgugi sõnastatud tihtipeale hoopiski erinevaiks, näib, et kokkulangevaks säherduste väitmiste puhul on -- säärase "osutamise" suund. Ehk siis, -- viimase tähendust sisu järgi korrigeerides, -- pigem on siin aina tegemist olnud osutamise 'suuna-tusega'...
Nimelt tundub, et kui piirduda nt.-'välja' -- osutamisega , võib soovimatult siinse arutelma kontekstuaalsetest raamidest ennatlikult väljuda. Samas aga pole abi ka säärastest, teda ja tuntud, asu-koha(tuse) määratelmadest nagu nt.- "üle-vale" , "parem-ale" , ega ka "languse" poole...
Selle nentimisega oldakse jõudnud aga kõikuvale pinnale. -- Eelnevaga oleks kui (tõsi -- vaid kaudsel moel) viidatud "olu-korras-olule", mis oli (väidetavasti) --"kõige alguses": " Alguses oli kord ... "
Nõnda klassikalises narratiivses vormis sobib avada siinse jutustamise asja suuremas plaanis . --
Võttes aluseks "korra asjade alguses", on saadud tarviline lähtepunkt edasise tarvis. -- Nimetagem seda järgnevalt -- tinglikus kõnelemise pruugis -- "keskmiseks punktiks".
Võiks öelda ka lühemalt: "kesk-punktiks", sellega osutatud imaginaarne "koht" ei kaotaks midagi. (Kuna seda tegelikult üldse olemaski pole). Keskmise punkti asukoht märgib niisiis midagi sisuliseltki keskset, see on absoluutse korrastatuse ja legitiimsuse "asu-koht".
Ja säärasena midagi, millele saab toetuda, mida saab võtta "lähte-punktiks". Ja tuleb tunnistada,-- seda on ka tehtud. Kuigi seda imaginaarset "punkti" tähistavad nimetused on suuresti erinevad olnud.
Mis asja-olu johtumas ilmsesti erinevatele traditsioonilistele diskursustele omasest nö.-"originaalitsemise püüdlusist.
Tinglikult võib seadistada, et -- laias laastus võib eristada jagunemist : religioosseteks, filosoofilisemateks ja muidu-niisama diskursiivsetesse raamistuisse.
Aga jäädes ka abstraktsema kujundi -- "keskmine punkt" kohale, ei pääse kohustusest seda pisult liigagi sümbolistlikku tähistust, -- kuidagi selgitavalt laiali laotada.
Vahest on seejuures abi kujundi visualiseerimisest, kuigi see abstraktsioonide puhul reeglina ei toimi. -- Aga siiski, -- kujutelgem üht konkreetset punkti ja märkimaks selle erilist staatust, rõhutades samas, et tegemist on ühikuga, mis paikneb "keskel". Midagi Heisenbergi määramatusest: tundmatu valgustamiseks kuluv energia varjutab tuntavaks saava selguse.
Sellega peaks aga olema nüüd saavutatud kujuteldav tsentraliseeritud sfäärilisus, imaginaarse "ringi" keskel paiknev "punkt" on aga selle sfääri keskmeks, nõnda kui -- "mõõtu andev joon" (ehk: "punkt"), -- seega midagi, mis allutab enesele kõik tolle sfäärilise piiritletuse "sisse" jääva.
Tinglikult antud puhul, mõnel teisel juhul aga äärmiselt tõsikindlana, võiks seda nimetada lausa -- "absoluutse legitiimsuse päristiseimaks asukohaks".
Mingil moel märgistab too "keskmine punkt" tõepoolest -- "alustavat kohta", st.-- kõik sellest punktist lähtuv on otseses seoses oma lähtpinnaga, sellest otseselt "mõjutatud".
Nõnda määrab tinglikult aluseks võetud punkt ära ka kõik, mis jääb sfääri sisse ja kaudsemalt, -- määrab ära ka selle -- kuhu saab tõmmatud seda sfäärilisust piiritlev 'ringi-joon' .
Imaginaarselt aluseks-võetust saab miski, mis määrab ära ka selle (või: enne-kõikke just selle) -- mis enam ei ole see "miski". Ehk siis teiste sõnadega: olevat konstitueerib mitte-olemine, olev saabki alles siis oma tegeliku olemise, kui seadistub vastakuti mitte-olemise kui võimalikkusega.
Vahetus olemises aga ei ole võimalik "mõistmises vahendatus" väljapoole seda tingimisi tõmmatud 'piiri-joont' mõõda. Millega on aga ka öeldud, et -- miski olevana on ennekõike just "piiratud".
Nõnda öeldes aga nihutataks visualiseerija asukoht ennatlikul kombel ühtede teiste konkreetsete raamide sisse, -- aksioloogiliste "mõõtühikute sfäär", mis paraku aga ei võimalda enam üldistava nägemise viisi.
Teisalt võiks sõnastada ka reeglina, -- ühegi konkreetse sfäärilise tõlgendusliku ja tähendust-omistava süsteemi sidusalt ei saa millaski rääkida "piiratusest". Vastupidi, -- ühe tõlgenduse sisse mahub alati "kõik ära", see ongi nõnda kui: "kõik mis on", -- terve maailm, näiteks...
Ühe punkti absoluutne kehtivus ühe konkreetse sfäärilisuse sees on eelduseks sellele, et pretendeeritakse kogu oleva hõlmatavusele, nõnda, et -- midagi ei jääks "üle".
Ringi, kui tõlgenduste "keskmise punkti" sidusa konglomeraadi sees ei ole isegi mitte "näha" seda piiravat 'ring-joont'. Tõsi, sellele viidatakse kaudselt sõnadega, õlakehituse saatel, mõningate abstraktsete terminitega, et teha seda milleksi adutavaks ja samas ka -- milleksi "õdusamaks" ("udusemaks"!) -- selleks, et "ringi sees olijatele" säiliks lohutav illusioon -- "Me elam ikka väga s u u r e s maailmas"!
Muidugi, öeldes, et -- see on "illusioon", kaotab kujuteldav kõrvaltvaatleja osa oma tarvilisest erapooletusest.
Seda kõike aga vaid juhul, kui seada eesmärgiks rõhutada kõikvõimalikke, erinevate -- tsivilisatsioonide, keelte, kultuuride, jms. vahelisi kommunikeerumis-barjääre.
Nägemus ümbritsevast kui "killunenud tervikust", multi-valentseiks narratiivseiks üksiknähtumusteks paljunenud maailmast. Mil samuti teatud resignatsiooni varjund küljes on, midagi "mineviku kuldaegade" idealiseerimisest, revanschi - lootustki.
Sama kehtib paljuski ka kõigi "üksikindiviidide" vaheliste erisuste suhtes. --
L.W. järgi märgivad indiviidi kasutatava "keele piirid", (st. nt. sõnavara ulatuslikkus, primitiivsus v. "üle-spetsialiseeritus", jms.) -- tihtipeale antud indiviidile "mõistetava maailma piire".
Missuguse, tõsi küll, mõningate resrvatsioonidega -- solipsismi õigustamiseks piirdutakse siingi nentimisega, -- see polevat väljendatav, kuigi see mingil moel "ilmnevat"...
Põhimõttelise seisukohavõtuna kõlab nõnda "Tractatuse" kuulus lõppjäreldus, mis nõuab "vaikimist" sõnade-tegemisest küllastudes, rahuldub vaikusega sõnade asemel, säärane -- "kõnekas vaikus", kahtlemata, vahest isegi -- palju-tähenduslik...
Seda see-tõttu, et 'see', mis pole "sõnu-väljendatav", võib transtsendentsena olla vaid subjektiivse "maailma-pildi" siseselt kehtiv. Küsimus ei ole siin aga mitte selles, kas -- "midagi öelda v. ütlemata jätta", vaid pigem ratsionaalsele mõtlemisele ja sõnaseadmisele omastest piiridest üldse.
Keel ja mõtlemine ei ole kaugeltki mitte kattuvad mõisted, küll aga vastakuti tihedaimais seostes lahutamatult põimunud. Keel lähtub mõtlemisest, mõtlemine omakorda (vähemalt oma komplitseeritumas) -- toetumas keelele.
Kuigi vahest võimalik kujutleda primitiivseimat nö.-"keelelist väljendumist" mõtlemisest lahus ( nt. väike-laste, dresseeritud lindude puhul), selge, et ka algelisemad keelelised lausumised kandmas endas teatud kokkuleppelist, nn. "märgi-sidusat" tähendust, millede tõlgenduslik "lahtikodeerimine" nõuab mõistuse kaaspanust. Juhul kui jätta siin täpsemalt määratlemata mõistete: "mõtlemine"8 ja "keel" sisuline tähendus ja (tähenduslik) ulatuvus, võib nimelt väita, et pole võimalik kujutleda täiesti "keelevälist" mõtlemist.
Või nagu L.W.-- "...keele piir ilmneb võimatuses kujutada tõsiasju, mis vastavad teatule lausele... /.../...ilma , et kordaksime seda lauset". 9
Teisalt, -- too osutatud kehtivus pelga "subjektiivse maailmapildina" võib olla üleloetav ja tõlgendatav "osatavalt" ainuvõimalikunagi, st. -- ongi vaid ületamatu subjektiivsus, ja säärane nietzschelik 'võimu-tahe' noid "üksiknägemusi" aina võimalusi mõõda ja "vahendeid valimatagi" kehtestamas.
Nõnda öeldes on "jutumärgistatud" -- "objektiivsus" potentsiaalsusena juba, kui kokkuleppeline tinglik tähistus tühisele nö.- "kokkulangevale ühis-osale", enamuse kriteeriumite kohaselt igati, mis seega kui -- möönduslik järeleandmine, pelgalt kompromiss.
Ühtlustamise kui teatava nö.- "tasalülitava" protsessi ajendid võivad niisiis peituda olemuslikult vastanduvas antuses.
"Objektiivsuse"-pretensioon alati mingil vildakal moel liitunud anti-subjektivismiga; paradoksaalne suhtestatus: uusaegne individualism ja samast alguse saanud natuuriteaduste viljeletud "objektiivselt tõese" kultus kummastavalt vastakuti käändunud.
Näidates keele seatud piiridele, kui -- "mõeldava maailma" piiridele, on aga otse loomulik, et arvatakse ennast olevat suuteline nägema ka nende "piiride" taha.
Tõsi, kuivõrd see pole tegelikult "mõeldav", pole see ammugi ka mitte kuidagi -- "öeldav". Sellele tabamatule "millegile" võib ,äärmisel juhul, ainult kaudselt viidata ja isegi mitte kui "olemas-olevale", vaid kui millegile, müstilsel kombel, -- alles ilmnevale...
Säärasel kombel L.W. "anti-metafüüsilisus" jõudnud jutumärgistatuks ja lähedasse seosesse müstilise traditsiooniga, seda mõneti paradoksaalsel moel.
Võimalik tõmmata paralleele nt. Meister Eckhartiga ,kelle järgi olnud ideaalseks mõtlemiseks vaikus, mis asetseb "sõnade taga".
Ja võrdlusena: "filosoofia õige meetod oleks see ,et me ei ütleks mitte midagi /ja/...alati kui keegi teine tahaks öelda midagi metafüüsilist, tuleks meil talle näidata, et ta ei ole teatud lausemärkidele /=sõnadele/ mingit /tegelikku/ tähendust andnud ...", tsiteerides L.W. 10
Nõndaöeldu seadistamas: filosoofiat õgustavaks ülessandeks olgu olla keelekasutuse "õigsust" kontrolliv valvur, mil kasutada tundlik "mõõdupuu" sõnalisegi "tegelikkuse" hindamiseks.
Seda aga mitte tehes oleks otsekui asetatud nö.- müstilise valda, kaasuvasse ebamäärasesse staatusesse kogu filosoofia aines, muutes selle millekski millele võimalik vaid "kaudselt osutada".
Kuna : "Mida me ei või mõelda , seda me /siiski/ ei v õ i mõelda, ja seega ka mitte õ e l d a, mida me ei või mõelda . // Seda, mis kuulub maailma olemusse nimelt ei saa õ e l d a, ja filosoofial, kui see võiks õelda midagi, tuleks kujutada maailma olemust /mida aga/ ...keel ei suuda väljendada ." 11 --
-- Nood rõhuasetused annavad üheltpoolt tunnistust sellest, et filosoofide väitmised on Hellasest saati jäänud eeskätt just retoorilisiks, teisalt aga järeldumas toodud konstanteeringust mõndagi põhjapanevat kogu sedaliiki mõttearenduste tarvis --
--- " Maailm on m i n u maailm ja see ilmneb selles, et minu k e e l e piirid tähendavad m i n u maailma piire. Ma olen ise-enese maailm. (Mikrokosmos)." -- Hoolimata arhailiselt tõlgitud keelest, nõndaöeldu ometi üks hiliseimaid oluliseimaid postuleerimisi subjektivismi ülistuseks.
Näib, et nagu oleks ununenud paar viimast aastasada ja sõna saanud mõni Berkeley või Fichte jünger, -- skeptiline, kõiges kahtlev meelsus, ja samas otsekui teaduslikke-looduslikke "seadus-pärasusi" kirjeldav suurelisus.
Kuna selgub, et -- selles mõttes on see -- "mida solipsism t ä h e n d a b, nagu näha täiesti õige. Seda ei või ainult õelda, see ilmneb."
Kindlasti mõjus see isegi ärritavalt osale auväärt lugejaskonnast, mis muidugi ei tarvitsenud olla eesmärk iseeneses. Samas on kõikkide aegade prohvetid ja "tõelausujad" vaistlikult mõistnud toda suurt tõde, et pole viljakamat pinnast mõttekujutelmade lennuks ja fantaasiale avaramat mängumaad, kui seda pakub too "vaikus sõnade taga"...
-- Kui sellele eelnevalt küll "osutada" aga, -- sellega ka targu tagasihoidlikult piirdudes. -- "On tõesti midagi, mida ei saa väljendada. See i l m n e b, see on müstiline... //kusjuures//, müstiline ei ole see, missugune maailm on, vaid, et maailm o n ..."12
Näib, et keelelise väljendatavuse ulatus, eneseväljenduse võimalikkus üldse, on L.W. käsitluses seatud põhimõttelise kahtluse alla, kuigi seda kardetavasti paljuski ka täiesti õigustatult...
Kugi, õigluse nimel, ei saa jätta lisamata, et -- keelelisel "väljendumisel" siiski ka iseoma puutumatu "riik", kus valitsemas hoopis teised reeglid ja seadumused, selleks võiks olla näiteks -- poeesia.
Siin ju võtta "keeleline mäng" 'par exellence', mäng sõnade, nende tähendusliku ulatuvuse ja varjundite ning kõlalise tonaalsuse kostvusega.
Terve eraldiasetsev maailm, kus paindumatu ja jäik ei saa millaski olla 'tõde', säärasena, vaid pigem aina sellele vastanduv .
Mänglev, olgu või sellega ka kerglaseks ja pinnapealseks tembeldatav, aga seda mitme-tähenduslikum, seda voolavamalt varjundirikkaim, paradoksides kinnistuv, tõestamata kehtiv.
Kas mitte sama 'tõde' ei palvelenud ka too "palju-sõnaline vaikija", kui püüdlikult sõnu lausumistesse nõnda kõlama häälestas, et need ka kõlama jäävad...? --
-- "Läbipaistmatu eesriie varjab inimese eest sageli igavest ja olulist. Ta teab, et selle taga on midagi, aga ta ei n ä e seda ..." 13
1 L.Wittgenstein: "Loogilis-filosoofiline traktaat", Tln. 96, lk. 9-201. Sealt: 3.01; 4. 11 Vt. ka: G.H.von Wright : "Logikaa,filosofia ja kieli", Keuruu'82, lk. 21.
2 L.W: "Tractatus..." -- 7. -- "Wovon man nicht reden kann , darüber muss man schweigen ". // Rõhuasetus: sks. k. - "müssen" väljendamas pigem vajadust, pidamist, --lähtuvalt seesmisest vajadusest/paratamatusest või: eelistuse väljendusena // vrdl. "sollen" – pidama, sunnitud olema. // vt. ka 6.31; 6.421 //
3 L.Wittgenstein: "Vermischte Bemerkungen" // "Yleisiä huomatuksia", Porvoo '75, lk. 45, 53 // "Über Gewissheit", lk.155-156, §71-73 // – Metafüüsiline maailmapilt ei saa olla ei tõene ega väär, selle tõesust puudutavad vaidlused võimalikud vaid selle "raamide" siseselt; tuleb kasutavate sõnadega ka sama mõelda . //
4 L. Wittgenstein: "Über Gewissheit" / "Varmuudesta", Porvoo'75 , s.41, §37, jj.
5 L.Wittgenstein: "Philosophische Bemerkungen" / "Filosoofisia huomatuksia", Juva'83, s.48, § 60-61 // Vt. ka: "Sininen ja ruskea kirja ", Juva '80, s.111, §2 //
6 L.Wittgenstein: "Tractatus..." 4. 1212
7 L.Wittgenstein: "Vermischte Bemerkungen", lk. 52.
8 L.W. nägemus küsimusest võrdlemisi katkendlik, piiritlemas pigem seda, mida "mõtlemine" – ei ole. Samuti pole käsitletud võimalusi mõiste määratlemiseks alternatiivsete distsipliinide, st. nt. antropoloogilise, klassikalise epistemoloogia ega ka nt. neurofüsioloogia vaate-puktist. //"Tractatus" -- 3. - 3.032 // Nt .-- "Tõsiasjade loogiline pilt on mõte /st.-/ ...suudame seda ette-kujutleda... // Mõte sisaldab... //...olukorra võimalikkust" , etc.
9 L.W.: “Vermischte Bemerkungen", lk. 43.
10 L.W.: “Tractatus ..." 6.53
11 L.W.: ”Filosoofisia huomatuksia", Juva '83, lk. 54-55 §§ 157, 161, jj.
12 L.W.: “Tractatus ", vastavalt : 5.61- 63; 6.44; 6.522.
13 L.W.: ”Vermischte Bemerkungen", lk. 63.
No comments:
Post a Comment