Tuesday, November 17, 2015

Gianni VATTIMO & "Apoloogiline nihilism."

Gianni Vattimo & "apologeetiline nihilism."
Gianni Vattimo & „The aplogethic Nihilism“ // „Gianni Vattimo & Die apologetische Nihilismus“. // „Gianni Vattimo & apologeettinen nihilismi“.



"... Il pensiero debole. /.../ ... traditionalismin uudeksi versioksi ja kaiken kaikkinaan hyökkäykseksi järkeä vastaan.", lk. 6.1

"... Il pensiero debole." /.../ traditsionalismi uueks versiooniks ja lõppude lõpuks rünnakuks terve inimmõistuse vastu." (Lk. 6.)

"... Subjektiivisuuden normaalitilaksi tulee paradoksi tai epävarmuus. /.../ Juuri tämä pohjattomuuden ja epävarmuuden kokemus "heikentää" totuuden.", lk.7.

"... Subjektiivsuse normaalseks olukorraks tuleb paradoks või ebakindlus. /.../ Just see põhjatuse ja ebakindluse kogemus "nõrgendab" tõde." (Lk. 7.)

"... sekä esittänyt Nietzschen radikaalina ja modernin kokemusta hallitsevana subjektivisuuden kriitikkona...", lk. 9.

"... ning ka esitanud Nietzschet radikaalina ja modernset kogemust valitseva subjektiivsuse kriitikuna..." (Lk.9.)

"... Gadameria käsitellessään Vattimo on jatkuvasti painottanut kauneuden käsitteen mekitystä Gadamerin filosofialle historiallisen kokemuksen, etiikan ja estetiikan olennaisena ja niitä määrittävänä momenttina. /.../ Estetiisen ongelmasta tule näin olennainen, koska juuri esteettisessä kokemuksessa muodostuvat samanaikasesti olemisen historian ja ontologisen eron kielellisyys sekä epäjatkuvuus ja fragmentaarisuus.", lk. 10.

"... Gadameri käsitledes on Vattimo jätkuvalt rõhutanud ilu mõiste tähtsust Gadameri filosoofiale ajaloolise kogemuse, eetikale ja esteetikale olemuslikule ja neid määratleva momendina. /.../ Esteetika probleemist saab nõnda olemuslik probleem, kuna just esteetilises kogemuses moodustuvad samaaegselt olemise ajaloo ja ontoloogilise erinevuse keelelisus ning ka selle ebajärjepidevus ja fragmentaarsus." (Lk. 10.)

"... Vattimon mukaan vain taideteoksen välityksellä voidaan kokea autenttinen kuolevaisuuden ja pohjattomuuden kokemus (eksistentialismihan palautti sen vielä yksilön eksistenssiin.) /.../ Esteettisen tietoisuuden punktuaalisuus on tapa, jolla subjekti elää hyppäyksen oman kuolevaisuutensa phojattomuuden (Ab-grund)", lk. 11.

"... Vattimo järgi vaid kunstiteose vahendusel võidakse üldsegi kogeda autentset surelikkuse ja põhjatuse elamust (eksistentsialism suunitles selle veel tagasi üksik-indiviidi eksistentsile.) /.../ Esteetilise teadvustatuse punktuaalsus on viis, milles subjekt elab läbi hüppe oma surelikkuse põhjatusse (Das Ab-Grund)." (Lk. 11.)

"... Juuri tämä hermeneutiikan nihilistisen kosntituution kautta voidaan yksilöidä sen kohtalo ja löytää avain niihin valintoihin joita metafysiikan lopun aikakaudella on tehtävä.", lk. 12.

"... Just selle hermeneutika nihilistliku konstitutsiooni kaudu võidakse isikustada selle saatus ja leida võti nende valikute jaoks mida metafüüsika lõpu ajajärgul tuleb teha." (Lk. 12.)

Ülevaade2 on koostatud lähtudes vaatekohast, mille järgi ka nt Vattimo ise (nagu viimase järgi ka nt. Heidegger ) on "tagasi-paigutatav" Nietzsche poolt tõstatatud nihilismi saamise/toimimise protsessi. St.- mitte järgida Vattimo tõlgendust Nietzschest (kus see ei ole just vältimatu), vaid proovides tõlgendada Vattimot võimalikult -- "Nietzschet järgides."

Nietzsche käsitlusest lähtuma seatult on järgnev tõlgendus kindlasti fragmentaarne, -- kuna Nietzsche lähenemist iseloomustamaks just asüstemaatilisus, sellest tuleneva kohatise nö. - näilise vastuolulisusega, -- ja samuti sellega ka pürgides ületama paradoksaalset stiili kammitsevaid reeglipärasusi.

Alustuseks püüda määratleda Vattimo positsiooni nietzscheliku nihilismi suhtes. -- Selleks on järgnevalt käsitletud pikemalt üht Vattimo poolt toodud tsitaati Nietzschelt. --

-- Vattimo tsiteerib oma asukohta märkides Nietzsche "täieliku nihilisti" kujundit, mis toodud Wille zur Macht'i algusest ja lahti-seletatult märgib – "situatsioon, kus inimene veereb keskpunktist välja x-suunas." ("Nihilismi apoloogia", lk.1434).

Vattimo viitab siinkohal Nietzsche definatsiooni sarnasusele heideggerliku "nihilismi" määratlusega, millega aga otsekui -- "libisetakse" eeltoodust üle, kuigi antud definatsioon on Nietzsche positsiooni piiritledes keskse tähtsusega.

Kasutatud "keskpunkti" kujund nimelt mitte märkimaks "iseenesest antud" v. alustavat positsiooni vaid kui teatud vahe-(lõpp-?-)etapi asukohta, mis pigem, -- alles saavutatav.

Võimalikud vähemalt kaks tõlgendust. Ühelt poolt võib "keskpunkt" tähistada "hinnangulisele maailmale" e. tavapärasele (millega ei ole mõeldud ainult nö.- "teistele omast", vaid üldiselt tava- v. harjumuspärast) -- omast keskse legitiimsuse (kui nt. absoluutse "mõõdupuu") "asukohta", missugusest "kohast" siis 'täieliku nihilismi' toimumise läbi -- "välja veeretakse".

Teisalt on võimalik ka eelnevale mõneti vastandlik tõlgendus, -- nietzschelik 'keskpunkt' ei tarvitse kokku langeda tava-legitiimsuse harjumuspärase "keskmise punktiga". On rohkem tõenäoline, et see tähistab pigem nö.- "nihutatud keskpunkti", mida võiks iseloomustada lausa tava-legitiimsusele vastanduvana.

Nii võib Nietzsche 'keskpunkti'-kujund tähistada hoopis olukorda kus säärane "stabiilsuse kese" üleüldse puudub. -- So. -- 'keskmeta', jumalata maailma, -- seega midagi ebastabiilset ja kaootilist, mis vastandatud nö. -- "tsentraliseeritud" e. absoluutse legitiimsuse "keskpunkti" sidusale maailmapildile.

Nietzschet tsiteerides: "See astraalne korrastatus, kus me elame on erand /mis/... on teinud võimalikuks erandite erandi: orgaanilise elu tekke.../.../... Üldiselt loomuselt seevastu on maailm igi-kestev kaos... /.../ ...seal ei ole ei korda, vormi, ilu, tarkust, /so.-/...esteetilised inimlikustamised, mis sisaldavad juba 'hinnangut'. Aga kuidas saaksime taunida v. hinnata kõiksust! / Mingi esteetiline v. moraalne hinnang ennekõike, -- ei puuduta seda!“ („Die Fröhliche Wissenschaft“ §109).

Selline 'keskpunkti'-tõlgendus seostub ühe teise Nietzsche puhul "keskse punktiga", -- nimelt küsimusega Nietzsche "autonoomsusest". -- J. Habermas on nimelt väitnud, et Nietzsche ja Heideggeri näol on tegemist "autonoomsete mõtlejatega".

Vähemalt esimesena mainitu puhul peaks see esmapilgul näima üllatav. Seostatakse reeglina Nietzschet eriti taunivalt just nt. "teiste kritiseerimisega“, sellega lahterdades mainitud autor nn.- "ühiskonnakriitikute " rohkearvulisse kilda.

GIANNI VATTIMO & "La società transparente.":

"... -- alkaa muodostua aina intensiivisempi uuden ja originaalin kultti, joka puutui edeltäviltä aikakausilta... /.../ ... uuden ja originaalin kultti taitessa kuului osana yleisempään näkemykseen...", lk. 13.

"... -- algab moodustuvat järjest intensiivsem uue ja originaalsuse kultus, mis eelnevatel ajajärkudel puudus... /.../ .. uue ja originaalse kultus kunstis oli osaks üldisemale nägemusele..." (Lk. 13.)

"... Ei ole olemassa yhtä ainutta historiaa, on vain erilaisista näkokulmista esitettyjä kuvia menneisyydestä, ja on harhaanjohtavaa ajatella, että löytyisi yksi ylimmäinen ja kaikenkattava näkökulma...", lk. 15.

"... Ei ole olemas ühte ja ainust ajalugu, on vaid erinevatest vaatenurkadest esitatud pilte minevikust, ja on eksiteile juhatav mõelda, et leiduks üks ülimuslik ja kõike selgitav vaatenurk..." (Lk. 15.)

"... Mediat, jotka tekevät teoreettisesti mahdolliseksi informaation "reaaliajassa" kaikesta siitä mitä maailmassa tapahtuu, saataisivat itseasiassa muistuttaa eräänlaista Hegelin absoluuttisen hengen toteutumista käytännössä...", lk. 17.

"... Meediad, mis teevad teoreetiliselt võimalikuks informatsiooni leviku "reaalaajas" kõigest sellest mis maailmas toimub, saaksid iseenesest meenutada teatud Hegeli absoluutse vaimu teostumist praktikas..." (Lk. 17.)

"... Kenties juokkotiedotuksen yhteiskunnassa tulee ajankohtaiseksi yksi Nietzschen "ennustus": todellisesta maailmasta tulee vihdoinkiin tarina. Mikäli meillä on jokin käsitys todellisuudesta, niin myöhäismodernismin olosuhteissa se ei voi olla ennalta sovittu ajatus objetiivisesta kaiken alla olevasta todellisuudesta... /.../ Tarkoitukseni on esittää väite, jonka mukaan tiedotusvälineiden yhteiskunnassa ilmatuu vapaudeen ihanne, joka pohjautuu oskillaatiolle, pluraalisuudelle ja loppujen lopuksi koko "todellisuuden periaatteen" eroosiolle. /.../ Nietzschen ja Heideggerin kaltaisten ajattelijoiden filosofisen opetuksen merkitys on kokonaan siinä tosiasiassa, että he tarjovat meille välineet modernin lopun ja historian lopun ajatuksen vapauttavan mekityksen ymmärtämiselle.", lk. 18.

"... Vahest tuleb massimeedia ühiskonnas ajakohaseks üks Nietzsche "ennustus": tegelikust maailmast tuleb lõpuks vaid üks luiskelugu. Kui meil on kunaski ettekujutlus tegelikkusest, siis see ei saa olla hilis-modernismi oludes olla eelnevalt kokku lepitud mõte objektiivselt kõige taga olevast tegelikkusest... /.../ Minu eesmärgiks on esitada väide, mille kohaselt massi-kommunikatsiooni vahendite ühiskonnas ilmneb vabaduse ideaal, mis rajaneb oskillatsioonile, pluralismile ja lõppude lõpuks kogu "tegelikkuse põhimõtte" erosioonile. /.../ Nietzsche ja Heideggeri taoliste mõtlejate filosoofilise õpetuse tähendus peitub tegelikult selles tõsiasjas, et nad pakuvad meile vahendeid modernsuse lõpu ja ajaloo lõpu, kui idee, vabastava tähenduse mõistmiseks." (Lk. 18.)3

See Nietzsche puhul silmatorkav "negatiivne teistele suunatus" näib aga pigem olevat ainult näiline, -- tuleb nõustuda Habermas'iga, et Nietzsche oli (ja on) tõepoolest pigem "autonoomne mõtleja."

Mida see tähendab? -- Seostuvalt nietzscheliku 'egoismi' mõistega, tundub, et Nietzsche väline "teistele suunatus", -- piirdub hoopiski nö. -- "ise-enesega".

Näiv vastandamine, -- "mina" ja "teised" -- piirdumas nõnda justkui esimese poolega, -- on "mina"-pildi sisene.

Selleks, et eristada primaarsemat 'ise'-t "endas", kasutab Nietzsche vastandamiseks fiktsiooni "teised", -- seda selleks, et võimaldada eristada autonoomsemat osist, -- nö. -- 'ise'-t "mina-pildi" perifeersematest osistest.

Seda visiooni selgitada püüdes, seda metafoorsemalt ümber-öeldes -- destilleerimaks 'iset' "endast", mis ei ole ainult "enese" kujundamine v. Vormimine, -- (on küll tinglikult, -- "protsess",) -- vaid pigem kui 'vääristamine'...

-- Täiendades "metafoorset pilti"-- kui lihvitud 'vääriskivi', mille iga tahk peegeldab valgust eri nurga alt. Luues nüansside paljususes terviklikuma kujundi.

Kusjuures, -- ükski "tahk" ei väljenda selle "vääriskivi " nn. "olemust", ega tee seda ka "tervik" kuidagi "õigemini" v. adekvaatsemalt. Tervikpilt on samuti kui üks 'nuance'i, -- tõlgenduse võimalus...

Paradoksaalsus, näiv vastuolulisus nõnda mitte ei "õõnesta" Nietzsche käsitlust, vaid annab tunnistust käsitluse ulatusest, -- 'horisondi avarusest'...

Sarnaselt on võimalik – ehk saavutatavast -- nietzscheliku 'keskpunkti' tasandist "välja veereda" vaid -- X-suunas...

St. -- "suunda" saab vihjamisi-eksitavalt viidata vaid paradoksaalsel kombel. Kindlasti ei ole nt. tegemist "edasi-suundumisega" (samuti mitte tagasi, üles v. alla).

Seetõttu on kasutatud X-suund isegi väga täpne, -- hinnangulisusest hoidudes on ära märgitud teatud "teisenemise akt". Kuna paradoksaalsel moel see siiski tähistab mingit "olukorra muutust", isegi väga kardinaalset,---

--- 'hüpet' -- mida ei ole aga võimalik kirjeldada nt. kvalitatiivsete v. kvantitatiivsete kategooriate kaudu.

Ehk kujundlikult ümber-öelda proovides, -- 'keskpunkt' kui nihilismi(ks) saamine "maailma sees", -- suundudes aksioloogilisusest väljapoole, siis sellest "punktist" omakorda väljas -- on kui – 'tundmatu', -- ollakse justkui "maailmast väljas"...

G. VATTIMO: "... Nietzsche on itseasiassa osoittanut, että kuva tietyn perustan pohjalta rationaalisesti järjestetystä todellisuudesta (mielkuva, jonka mukaan metafysiikka olisi aina maailman synnytämä) on vain "rauhoittava" myytti, ja se on luonteenomainen vielä alkeellisille ja barbaariselle ihmiskunnalle.", lk. 19.

"... Nietzsche on tegelikult näidanud, et ette-kujutlus teatult alustelt lähtuma seatud ratsionaalselt korrastatud tegelikkusest (kujutluspilt, mille kohaselt oleks metafüüsika alati reaalsusest tulenev) on vaid "rahustav" müüt ja see on omane vaid veel algelisele ja barbaarsele inimsusele." (Lk. 19.)

"... Esteettinen kokemus saa ihmisen elämään muissa mahdollisissa maailmoissa ja näytää hänelle näin myös "todellisen" maailman; sen maailman, jonne hänet on suljettu, satunnaisuuden, suhteellisuuden, ja määrittelemättömyyden. /.../ Osoittaessaan, että oleminen ei välttämättä ole samaa kuin vankka, pysyvää ja tasapainonen, vaan että se on pikemminkin tekemisissä tapahtuman, sopimuksen, vuoropuhelun ja tulkinnan kanssa, Nietzschen ja Heideggerin kaltaiset nihilistiset filosofit...", lk. 21.

"... Esteetiline kogemus paneb inimese elama muudes võimalikes maailmades ja näitab talle nõnda ka "tegelikku" maailma; seda maailma, millesse ta on suletud, juhuslikkuse, relatiivsuse, ja määratlematuse [maailma.]. /.../ Näidates, et olemine ei ole vältimatul kombel sama nagu on midagi kindlat, püsivat, vaid et sel on rohkem tegemist juhtumuslikkuse, kokkuleppe, dialoogi ja tõlgendamisega, Nietzsche ja Heideggeri taolised nihilistlikud [filosoofid näivad pigem nõnda arvavat.]" (lk. 21.)

"... Ihmistieteiden ja kommunikaatioyhteiskuntamme, jota luonnehtii kiihtyvä informaation vaihto sekä taipumus tapahtuman ja uutisen samastamiseen (televisio), suhde on laajempi ja elimellisempi kuin yleensa uskotan. /.../ .. tehnyt mahdolliseksi ennen muuta uudenlaisten yhteisöllisen ja yksilöllisen elämän muotojen syntyminen sekä uudelaisten sosiaalisen olemisen tavan muodostuminen. /.../ Tämä taas on mahdollista vain maailmassa, jossa yhteiskunnalllinen kommuniktaatio on ylittänyt määratyn tason.", lk. 24.

"... Inim-teaduste ja kommunikatsiooni ühiskond, mida iseloomustab eskaleeruv informatsiooni vahetamine ning kalduvus juhtumi ja uudise samastamisele (televisioon), [nende omaveheline] suhe on laialdasem ja olemuslikum kui üldiselt usutakse./.../ [see on] ... teinud võimalikuks ennekõike uudsete ühiskondlike ja individuaalsete eluvormide sündimise ning ka uudse sotsiaalse olemise vormi moodustamise. /.../ See samas on võimalik vaid maailmas, kus ühiskondlik kommunikatsioon on ületanud teatava taseme." (Lk. 24.)4

Viimati kirjeldatul on kokkupuute punkte Heideggeri käsitlusega: "lasta olemisel kui oleva aluspõhjal (Grund) langeda", et "hüpata" tema "põhjatusse"(Ab-grund), ("Nihilismi apoloogia", lk.1443).

Antud Nietzschele "tagasi-viitav" tõlgendus 'keskpunkti' kujundist ja sellest -- "suunitlematult", -- isegi mitte "välja" -- suunduv teisenemine -- tähistavad omakorda olulist erisust Nietzsche suhtestumises nihilismi mõistega.

Nimelt kutsus Nietzsche pidevalt üles "nihilismi ületama", mõeldes selle all ajastule üldiselt omast nihilismi, mis võrdub dekadentsiga ja millele on vastandatud "täieliku nihilisti" kujund.

Tundub, et sellega seostuvalt märgib 'keskpunkti'-kujund otsekui nüansi-võrra passiivsemat (destruktiivsemat/reaktiivsemat) nihilismi tasandit, mis enam tavavastandumise-sidus ja mida omakorda võimalik 'ületada' -- aktiivse jaatuse lõpetavas(-alustavas?) 'hüppes'...?

Vahest selgemini väljendatav, kui tõmmata "eristav joon" 'täieliku nihilisti' ja pelgalt nn. "nihilismi "vahele. Vattimo väidab nt., et "Nietzschele on kogu nihilismiprotsess kokku-võetav Jumala surmaga või ka "kõrgemate väärtuste" väärtusetustumisega" ("Nihilismi apoloogia", lk.1435).

-- Tundub nõnda, et mainitu ei tähista niivõrd "Nietzschele omast" kui just "ületatavat nihilismi", mis ajastule üldiselt omane.

Nietzsche suhtestumas säärasesse nn. "nihilismi " -- ehk kui pelgalt "lähte-pinnasesse" -- on selleks sobilik, kuna asub (osalisegi) nö. -- "aksioloogilise ebastabiilsuse " tingimustes.

G. VATTIMO: "... jossa näkyisi suora yhteys sen ja modernin tekiinkan käytöön ottamien uusien informaation välineiden sekä kommunikaation ilmiöiden välillä. /.../ ... informaation mekanismeihin ja yhteiskunnalliseen kommunikaation sidoksissa olevalla ajatuksella julkisen alueesta on tärkea sija siinä kehtyskulussa, jonka myötä kansalaisyhteiskunta ilmaantuu valtiosta erottautuvana pyrkimyksenä.", lk. 25.

"... milles oleks näha otsene ühendus selle ja modernse tehnika kasutusele võetud uute informatsiooni vahendite ning kommunikatsiooni ilmingute vahel. /.../ informatsiooni mehhanismide ja ühiskondliku kommunikatsiooniga seotud oleval mõtteil avalikkuse alast on tähtis koht selles arenguloos, mille kohaselt rahvuslik ühiskond tärkab riigist eristuva pürgimusena." (Lk. 25.)

"... ei ole kiinostavaa tietoteoreettisesti tyhjentävä ihmistieteiden määritelmä, vaan ihmistieteiden tiedon muotojen... /.../ ... ja kaiken kattavan kommunikaatioyhteiskunnan suhde. /.../ ... ei ole ainostaan modernisaation yksi puoli, vaan se sisältää tavalaan koko modernisaation olennaisen merkityksen.", lk. 26.

"... huvi ei paku mitte informatsiooniteoreetiliselt ammendav inim-teadmiste määratelm, vaid inim-teaduste teadmise vormide... /.../ ... ja kõike hõlmava kommunikatsiooni-ühiskonna omavaheline suhe. /.../ ... see ei ole vaid moderniseerimise üks külg, vaid sisaldab omal kombel kogu moderniseerumise olemuslikku tähendust." (Lk. 26.)

"... teknologian, joka hallitsee ja muokkaa maailmaamme, ovat tehneet myös koneet sanan perinteisessä merkityksessä; ne luovat ulkoisen luonnon "hallinnan" välineet. /.../ ... informaation erityisessä kehityksessä ja maailman konstruktiossa "kuvina"; (b) yhteiskunta, jossa teknologia huipentuu "informaatioksi", on myös olennaisesti ihmistieteiden yhteiskunta – genetiivin subjektiivisessa ja objektiivisessa mekityksessä...", lk. 27.

"... Tehnoloogia, mis valitseb ja kujundab meie maailma, on valmistanud justnimelt masinad sõna traditsioonilises tähenduses; nad loovad välise looduse "kontrollimise" vahendid. /.../ ... informatsiooni erilises arendamises ja maailma konstrueerimisel "piltidena"; (b) ühiskond, kus tehnoloogia tipneb "informatsiooniks", on samuti olemuslikult inim-teaduste ühiskond – genetiivi subjektiivses ja objektiivses tähenduses..." (Lk. 27.)5

Oma essees "Nihilism ja postmodernsus filosoofias" küsi-märgistab Vattimo aga "ületamise" püüdluse kui pelgalt postmodernsusele omase taotluse.(lk.1445).

Toetudes Nietzsche Unzeitgemässe Betrachtungen teisele osale, näitab Vattimo veenvalt (post)-modernsele lähenemisele omast pingutatud "ületamise" ja üha jätkuva "uudsuse" püüdu, mis moodustab otsekui "suletud ringi" millel tegeliku loovusega vähe ühist.

Nietzsche on viimati-mainitud teoses (1874 aastal) näidanud, et see tuleneb modernsusele omasest "liialdatud ajaloo-teadlikuse" mõjust, mis suubub üleüldisesse epigoonlusesse. Ületamise, kui modernsuse sisese kategooria kaudu ei saa Vattimo arvates määratleda väljapääsu modernsusest.

Üheks Nietzschele iseloomulikuks lahenduseks olevat (tema hilisemates teostes) katse pääseda välja "ületamise nõiaringist" sellele omaste (alg-)tendentside radikaliseerimise kaudu. ("Nihilism ja postmodernsus...", lk.1446-1447).

Nimelt kui Nietzsche (Vattimo järgi) oma varasemates teostes veel otsekui peaks võimalikuks nö. - "ületamise " 'ületamist' (-seda nt. kunsti ja eriti ('oma)-müüdi' kaudu), mis on otsekui "tõelisemat" nõudes veel nö.- "hinnangulisuse  sisene, siis oma hilisemates teostes jõuab Nietzsche aga ka kõrgeimate väärtuste eitamiseni.--

-- "Nõnda ei ole näiteks mingit alust oletada "tõde" kõrgemaks "ebatõest"...

Sellele seisukohavõtule on leida rohkelt kinnitusi Nietzsche teosest "Die Fröhliche Wissenschaft" -- "Teadlikus näivusest... /.../ ärgata äkki keset unenägu aga vaid sellesse teadlikkusse, et nähakse und... /.../ ... ja et ma pean seda jätkama, et vältida hävingut: nõnda nagu unes-käijal tuleb üha jätkata oma und, et ta ei kukuks.“

/Mis on näivus?/ -- „See ei ole kindlasti mingi "olemusliku" vastand. /Näivus on/ -- et kõikide nende kuutõbiste hulgas on ka 'teadlikul' jätkata tuleb... /.../ -- seda selleks, et üldine 'unenägu saaks jätkuda'..." (-- §44, vt. ka §35, 44, 90, 110, 151 „Die Fröhliche Wissenschaft“).

G.Vattimo: "Nietzsche järgi võib modernsusest välja pääseda just tänu sellele nihilistlikule järeldusele. Et tõemõistel pole enam kehtivust ja alus ei funktsioneeri enam, kui on kadunud kogu alus usuks alusesse" ("Nihilism ja postmodernsus...", lk.1448).

Antud järeldus on tehtud aga juba Nietzsche hilis-loomingu põhjal ja nagu käsitletava autori puhul ikka tuleks rõhutada, märgib üha teisenevat nägemust 'asjast', -- millest annaks tuletada, -- kui selleks on tahtmist, -- kriitilisema järelduse Nietzsche ja (post)modernsuse vahelistest seostest. Teisalt aga -- "ei tarvitse"..., kuna -- see on Nietzsche "täiesti süsteemivaba süsteemi" sisene "loomulik vastuolu".

Vattimo jätkab küll (viimasest viitekohast) järeldusega, et Nietzschel siiski miskitmoodi õnnestus justkui "nõiaringist välja -murda".

Vattimo järgi märgib Nietzsche 'igavene taas-tulek' (ewige Wiederkehr des Gleichen) -- "ületamise ajajärgu" lõppu, st -- ajajärgu lõppu, kus olemisest mõeldi märgi novum all ,mis võimaldab Nietzschet "apologeerida" defineerimata jäetud "postmodernse filosoofia" alusepanijana.

Eelpool oli Vattimo aga öelnud, et "sellepärast ei suudagi Nietzsche /.../ ... teises ajakohatus vaatluses kujutleda väljapääsemist modernsusest... /.../ ... vaid pöördub selle asemel müüdi ja kunsti poole." ("Nihilism ja postmodernsus...", lk.1447).

-- Ja avastab järgmisel leheküljel "väljapääsuna" Nietzsche ühe tuntuima 'oma-müüdi' – asjade, olukordade, mõtete -- igavesest taas-tulemisest -- Nietzsche ühe õige suurejoonelise visiooni, mis tähendab ka seda, et "uudsus" on põhimõtteliselt välistatud!

Muidugi, siin tuleks ilmselt küsida kuivõrd "järgib" Vattimo Nietzschet, -- kas kuni "vastuolulisuseni"?

G. VATTIMO: "... Vastuu sitoo puhujat sosiaalisen dialogin todellisiin tai kuviteltuihin partnereihin. Näiden edessä jokainen on vastussa suhtessa kielen sääntöihin.", lk. 29.

"... Vastutus seob kõnelejad sotsiaalse dialoogi tegelike või ette-kujutletud partneritega. Nende ees on igaüks seoses keele-reeglitega vastutav." (Lk. 29.)

"... tieteen transkendentaalisen subjektin muodostava kommunikaatioyhteisö tulee samanaikaisesti tieteen objektiksi yhteiskuntatieteiden tasolla; yhteiskuntatieteet-termin kaikkien laajimmassa merkityksessä.", lk. 30.

"... teaduse transtsendentaalset subjekti kujutav kommunikatsiooni-ühiskond muutub samas ka teaduse objektiks ühiskonna teaduste tasandil; [ seda nii kui] ühiskonna teadus kui termin ja seda kõige laiemas tähenduses." (Lk. 30.)

"... Rajoittamattoman kommunikaatioyhteiskunta, siis sellainen, jossa toteutuu loogisen sosialismin yhteisö, on läpinäkyvä yhteiskunta. Se on läpinäkyvää juuri siksi... /.../ ... jonka mallina on tietyntyyppinen käsitys psykoanalyysista – radikaalisti vähentämään konfliktien syitä.", lk. 31.

"... Piiramatu kommunikeerumis-ühiskond, siis selline, milles teostub loogilise sotsialismi ühiskond, on läbipaistev ühiskond. See on läbipaistev just seetõttu... /.../ [ sests ee on ühiskond] ... mille eeskujuks on teatudlaadi arusaam psühhoanalüüsist – radikaalselt vähendada konfliktide põhjuseid." (Lk. 31.)

"... ja kommunikaation yhteiskunta olisi edennyt kohti itseläpinäkyvyyttä, se on pikemmin kulkenut kohti jotakin sellaista, jota hyvin yleisesti voidaan kutsua "maailman kuvitteellistamiseksi". Ihmistieteiden ja medioiden tarjomat maailmankuvat, vaikka ne vaikuttavat hyvinkin eri tasoilla, muodostavat koko objektiivisen maailman eivätä ainostaan erilaisia tulkintoja.", lk. 34.

"... ja [kui] kommunikatsiooni-ühiskond oleks edenenud enesest läbi-nägemise suunas, on see [vastupidi] kulgenud pigem millegi sellise suunas, mida üsna üldistavalt võidaks nimetada "maailma ette-kujutlustamiseks." Inim-teaduste ja meediate pakutavad maailmapildid, kuigi nad mõjuvad üsna eri tasapindadel, moodustavad kogu objektiivse maailma mitte vaid [selle] erinevaid tõlgendusi." (Lk. 34.)6

Essees "Nihilismi apoloogia" (lk.1439) heidab Vattimo Nietzschele ette nö.- "glorifitseerimist", -- st. -- olles tunnistatud nn. "tõelise maailma" fiktiivsust, võetakse ja omistatakse täiesti teadlikult mõnele selle fiktiivse maailma osisele nö. -- tinglik kehtivus; rõhutades, -- tehes seda valikuliselt ja tehes seda 'ise' -- ise endale müüte luues...

Tegemist on siinpuhul nüansi-erinevusega, -- Nietzsche oma-müüdid ühest küljest ei tähenda "uusi v. kõrgemaid v. algupärasemaid väärtusi", sest need ei tähista mitte nt "tõdesi kõigi jaoks ja igal ajal".

Teisest küljest, -- 'müüt' kehtib kui ülim see tähendab -- 'loodud' väärtus; -- võib-olla just "tinglik müüt" on mingis erilises mõttes 'ülim' (võimalik) -- selle pärast, et on, -- ainult 'tinglik', fiktiivne, -- ja ometi -- kehtiv...

Tegemist on ilmselt katsega üritada kirjeldada väga "raskesti kirjeldatavat" -- kõigest hinnangulisest vaba olla tahtmist.

Fiktiivne maailm ei ole "tõesem" ega "vääram" kui nö.- "oma-mütoloogiline maailm".

Viimase kuulutaja arvab (usub, loodab) end olevat lihtsalt ilma igasuguse "mõõdu-puuta" ja kuivõrd "hinnangutest vaba(m)", -- siis ehk -- 'avaramas' maailmas...

Vahest tõesti pole selline kohatine "müstifitseeriv" tõlgendus Nietzsche puhul alati õigustatud, aga on võimalik viidata (tsiteerideski) olulisele erinevusele, kus ühelt poolt -- "kõrgemad väärtused" kehtivad "iseenesest" ja (rohkem v. vähem) tõsikindlalt ja teisalt, -- kehtivad ainult 'otse-kui' (als ob) "kõrgemad väärtused", -- keskse tähendusega ja ilmselt mõneti "ketserlikult" kõlav väide siit, -- neil ei ole midagi ühist...

Nii-öelda "kõrgemate väärtuste" ennistamiseks v. uuendamiseks pole enam mingisugustki 'vajadust'... See on isegi välistatud, kuna neid ei tarvitse enam "ära tunda"... -- nt. "kõrgematena" siis.

Fr. Nietzsche: "Kõrgemad väärtused" on ennekõike -- väärtusetud...

Vattimo käsitluses saabki just sellest kõrgemate väärtuste ülearususe rõhutamisest alguse täielik nihilism. ("Nihilismi apoloogia", lk.1439-1441).

Ja jätkab samas, tuues paralleele Heideggeriga: 'tõeline nihilism' Nietzschel mõistetav ligikaudu "samas tähenduses nagu avaldub Sein und Zeit'is olemine surma poole ning seda vastuvõttev ettekäiv otsustavus võimalusena, mis teeb võimalikuks kõik teised võimalused, mis moodustavad eksistentsi -- seega siis ka maailmasunni teatud ületamine, mis asetab võimalikkuse tasandile kõik, mis esineb reaalse, paratamatu, lõpliku ja tõesena." (samas, lk.1441).

G. VATTIMO: "... Nietzschen erään alusuman mukaan "ei ole olemassa tosiasioita, on olemassa vain tulkintoja". Nietzsche myös kirjoitti, että "todellisesta maailmasta on lopultakin tullut tarina. /.../ Nämä järjestelmät erottautuvat varsinaisista myyteistä, sillä ne ovat "historiallisia", ja siis narratiiveja, jotka ottavat kriitisesti etäisyyttä; ne tietävät itsensä osaksi koordinoitua järjestelmää: ne tietävät itsensä ja esittävät itsensä nimenomaisesti "luotuina" eivätkä koskaan väitä olevansa "luonto.", lk. 35.

"... Nietzsche ühe lausumise kohaselt "ei ole olemas fakte, olemas on vaid [nende] tõlgendused". Nietzsche kirjutas samuti, et "tegelikust maailmast on saanud lõpuks luiskelugu. /.../ Need süsteemid erinevad tegelikest müütidest, kuna need on "ajaloolised", ja nõnda narratiivid, mis kujundavad kriitlist distantsi; nad teavad end olevat osa kordineeritud süsteemist: nad tajuvad ennast ja esitavad ennast justnimelt "looduina" ega kunagi väida end olevat "loodus[likud]." (Lk. 35.)

"... vapauttavana vain mikäli se luo vähemmän yhtenäisen ja epävarmemman maailman, siis myös myytin maailiman, turvattomamman maailman. Se maailma mielessään Nietzsche haaveili uudesta inhimillisestä subjektista, joka kykeneisi elämään ilman neurooseja, yli-ihimisesta (Übermensch).", lk. 36.

"... vabastavana vaid seetõttu, et see loob vähem ühtse ja ebakindlama maailma, sellega samuti müüdi maailma, ebaturvalisuse maailma. Seda maailma silmas-pidades unistas Nietzsche uuest inimlikust subjektist, kes oleks suuteline elama ilma neuroosideta, üle-inimesest (Der Übermensch)." (Lk. 36.)

"... Yksi nykyaikasen ihmisen tietoisuudelle polttavimmin asettuvista ongelmista on, kuinka määritellä uudelleen suhde myytin. /.../ että juuri myytin uudelleen löytäminen edustaa täsmällistä vastausta... /.../ Aikamme filosofiassa ei ole tyydyttävä teoriaa myytistä, sen olemmuksesta ja sen suhteista muihin tapoihin tarkastella maailmaa.", lk. 40.

"... Üks nüüdisaja inimesele põletaivamalt esilekerkivaid probleemidest on see, kuidas määratleda uuesti suhe müüdiga. /.../ et just müüdi uuesti leidmine esindab täielikku vastust... /.../ Meie aja filosoofias ei ole rahuldavat teooriat müüdi kohta, selle olemuse kohta ja selle seosteist muude moodustega vaadelda maailma." (Lk. 40.)

"... vastakohtana tieteelliselle ajattelulle myyti ei ole analyytista, demonstratiivista jne, ajattelua, vaan narratiivista, mielikuvituksellista, tunteisiin liityvää; ja hieman yleissemmin sanottuna, see vaati vain vähän tai ei lainkaan objektivisuutta. Se on enemmän tekemisissä uskonnon ja taiteen, riitin ja magian kanssa. /.../ Paljon ennen kui maailma näyttäytyi tietoisuudelle empiiristen ´esineiden´ ja empiiristen ominaisuuksien joukkona, se näyttäytyi sille myytisten voimien ja tekojen joukkona.", lk. 41.

"... vastandina teaduslikule mõtlemisele ei ole müüt ei analüütiline, demonstratiivne jne, mõtlemine, vaid narratiivne, fantaasialik, ja tunnetega seonduv; ja veidi üldistavamalt öeldes, see nõuab vaid vähe kui üldsegi objektiivsust. Sellel on rohkem tegemist religiooni ja kunsti, riituse ja maagiaga. /.../ Palju aega varem kui maailm näis teadvustatuile empiiriliste ´esemete´ ja empiiriliste omaduste kogumina, see näis olevat kunagi müütiliste jõudude ja tegude kogum." (Lk. 41.)7

Guido Albertelli oma artiklis Heideggeriga "kooskõlaliselt" -- "Mõtlemise sooritamine nõuab üht sammu tagasi, mis olemise, tõe, ja mõistuse vääramatut loomust tühistades avaks tee võimaliku, juhusliku, eventuaalse poole." ("Giovanni Vattimo nihilismi apoloogia ", lk.1463). -- Nõnda tühistatu kehtib vaid "ajaloolises mõttes", -- võimalikult neutraalselt, -- "kui kogemuse konfiguratsioonid, sümboolsed vormid, mis on elu jäljed, olemise ladestused..." (samas, lk.1464).

Albertelli järgnevalt "rehabiliteerimas" Vattimot eeltoodud Nietzsche 'müüdi' kujundi tõlgendamisel, nimelt olevat Vattimo mujal selgitanud, et Nietzsche 'täieliku nihilisti' kujundi mõistmisel vaja silmas-pidada sellega seotud "re-müstifikatsiooni" tendentsi, st. -- "...et "täielik nihilism" on valdkond, kus võimutahe näitab end "kui kunst", st. -- korraga nii destruktueeriva jõu kui ka üldise metafoorse loomena..." (samas, lk.1468-1469). Nõnda taandub eelnev kriitika vaid teksti-sisesele vastuoksusele viitamisele.

Küsitavam on Albertelli kasutatav, Heideggerile viitav mõiste, nagu -- "languseontoloogia", seda just vormiliselt, -- lähenemisena, mis viitab "olemise langusele" kui "nõrgenemisele" -- kuna sõnaga "langus" on juba märgitud nö.- "liikumise suunda" ja nõnda viidatud "X-punkti" põhimõtteliselt märkimatule "asukohale", ehk nietzschelikult: sellega kaasub juba hinnanguline seisukoha võtmine.

Aga nimetades selle mõistega tähistatu ümber nt. "langemise ontoloogiaks", jääb üle ainult nõustuda Heideggeri määratlusega: "lastes olemisel kui alusel langeda" (samas, lk.1470). -- St. -- olemine ei ole enam mõeldav millegi "alust-andvana".

Nõnda mõistetud "nihilistlik ontoloogia", mis vabastab olemise järele küsimise 'aluse' "lõpp-raskest" koormast, luues 'alustava võimalusena' olukorra, kus üleüldine ebastabiilsus omandamas pea 'hirmu'- äratavaid mõõtmeid.

-- So. eksistentsialismi lähtepinnas.--

G. VATTIMO: "... kritiikki ja kiinnostus arkisen ajatteluun (molemmat löytyvät eri muodoissaan Nietzscheltä ja Heideggerilta) oletetaan lähtokohdaksi, josta koetetaan palauttaa myytin takaisin valtaan.", lk. 44.

"... kriitika ja huvi arhailise mõtlemise vastu (mõlemad leiduvad eri vormides Nietzsche ja Heideggeri teostes) oletatakse olnud lähtekoht, millest lähtudes üritatakse müüt taas võimule tuua." (Lk. 44.)

"... "ensimmäisiä periaatteita" ensisijaisesti myyttisen kaltaisen tiedon kohteena, sillä myös tieteellinen rationaalisuus, joka niin monien vuosisatojen ajan on muovannut eurooppalaista kultuuria ohjavaat arvot, on määritelmän mukaan myyti...", lk. 45.

"... "esmaseimaid põhimõtteid", ennekõike just müütilisust meenutava teadmise objektina, nõnda [nagu] ka teaduslik ratsionaalsus, mis nii paljude aastasadade vältel on vorminud euroopalikku kultuuri kujundanud väärtusi, on [antud] definatsiooni kohaselt müüt..." (Lk. 45.)

"... myyti narratiivisena tietona on tietyillä kokemuksen alueilla pätevää ajattelua...", lk. 49.

"... müüt on narratiivse teadmisena teatud kogemuse valdkondades päev mõtteviis..." (Lk. 49.)

"... Demytologisointi, myytistä vapautuminen, on todettu myytiksi. /.../ Jo Nietzsche ositti, että totuuden arvon paljastuessa uskomukseksi, siis eräänlaiseksi elämän vaatimuksille perustuvaksi "virheeksi", edeltäviä virheitä ei voida yksinkertaisesti vain saattaa entiselleen: uneksumisen jatkaminen tietäen uneksuvansa...", lk. 50.

"... Demütologiseerimine, müüdist vabanemine, on osutunud müüt olevaks. /.../ Juba Nietzsche märkis, et tõe väärtuse paljastumine uskumuseks, seega siis teatavaks elu nõuetele kohandatud "eksituseks", [järelikult siis] eelnevaid eksitusi ei saa niisama lihtsalt tõeks ennistada, tuleb jätkata oma unenägu teades see olevat vaid unenägu." (Lk. 50.)8

Eriti just Vattimole omane, "olemise langusele-nõrgenemisele" osutav seisukoha-võtmine seotud sama autori pea "tunnusomase" mõistega nagu "pieteedi-tunne", --varemete vastu...

Mis mõeldud tähistamaks olukorda, mis kaasub "mõtekuse lõpuga", -- mil lakatakse osutamast "üld-kehtivaile väärtustele", Jumalale, südametunnistusele, vms.

See ei ole aga "olemise asukoht". -- Tuleb nõustuda Albertelli arusaamaga, mis on toodud tema artikli alguses, -- "on vastuvõetamatu või täiesti lootusetu esitada "nihilismi apoloogiat". Nihilism paneb end maksma absoluutse hädana, tühjusena, mis tuleb eelisjärjekorras täita, -- millegi sellisena, mis tuleb absoluutselt ületada."

"Apologeetiline" nihilism on isegi midagi välistatut ja eriti "kohatu" seostades seda Nietzschega. Piisab täiesti, kui rääkida nihilismist mitmuses, eristades selles kardinaalselt erinevaid, -- isegi vastandlike, -- tasandeid. Nõnda ei ole filosoofilise(ma)s nihilismis midagi "apologeeritavat" -- viimane piirdub ainult mõiste "nihilism" tavatähenduses -- nö. "õilistamisega".

Nihilism kui kõike hõlmav hirmu äratav 'tühjus´ -- so.- tühja, "elamiseks võimatu ruumi" elamus...

--- ilmtingimata tuleb see siis järgnevalt, millegagi täita...

Võimalus on mitmeid. Võib nostalgiliselt tühistatut taga-igatseda samuti ka proovida ennistada kaotsiläinut uute siltide varjus. -- Püstitada uued, "õigemad" väärtused, mis kehtivad "igavesti"...

Vattimo poolt esitatud võimalus kutsub üles "pieteedi-tundele" varemete vastu. Paneb ette "püüda elada neis varemeis", -- üleskutse, mis kõlab isegi õige küüniliselt.

Vattimo: "Pieteet on armastus elava ja tema jälgede vastu, -- jäljed, mis ta jätab ning mida ta kannab, kuivõrd ta neid minevikust saab." (Albertelli,lk. 1479).

Säärases üleskutses pieteediks on, -- Albertelliga nõustudes -- mõndagi ühist "passiivse estetismiga" (samas), -- see taandub varasema "varemete" "parasiteerivale" nautlemisele, mil teatud sentimentaalne alatoon.

Vattimo tuletab säärasest suhtumisest oma nn. "nõrga mõtlemise" (pensiero debole) ehk "nõrga ontoloogia" ja tõmbab võrdusmärgi selle ja nietzscheliku 'täieliku nihilismi' vahele.

Pigem näib säärase "nõrga" lähenemise näol olevat tegemist nö. -- "ebakonsekventse nihilismiga", mis soovib teha mööndusi üldiselt aksepteeritava suhtes just olulises – st. -- järelduste tegemisel.

Lisaks sellele: kuivõrd Vattimo näib seostavat oma arusaama Nietzschega, siis viimase puhul, -- alustava eristusena, -- reaktiivne, dekadentlik, -- so. -- "nõrk" nihilism ja teisalt radikaalne, -- hävitav ja taasloov, ehk "tugev" nihilism. Vältimaks assotseeringuid kasutatud adjektiivide tavapäraseima tähendusega, on Nietzsche teoses Die Fröhliche Wissenschaft rõhutanud, et mõisted "tugev" ja "nõrk" kasutatud ainult tinglike tähisteina (§118).

G. VATTIMO: "... Nietzsche. Hänen jälkeensä, siis radikaalin demytologisoinnin jälkeen, totuuden kokemus ei voi enää yksinkertaisesti olla sama kuin aiemmin. Enää ei ole olemassa apodiktista todistetta, jonka kaltaista metafysiikan aikakauden ajattelijat etsivät "absoluuttista ja järkkymätöntä perustaa."", lk. 53.

"... Nietzsche. Peale teda, ehk siis radikaalse de-mütologiseerimise järel, ei saa tõe kogemus enam olla lihtsalt see ja sama mis varem. Enam ei ole olemas apodiktilist tõestust, mille taolist otsisid metafüüsika ajastu mõtlejad kui "absoluutset ja vankumatut põhjendust." (Lk. 53.)

"... esteettisen merkityksen ja eksistentiaalisen mekrityksen yhteinen nimittäjä, jota voidaan hyvällä syyllä kutsua utopiaksi.", lk. 74.

"... esteetilise tähenduse ja eksistentsialistliku tähenduse ühine nimetaja, mida võidakse põhjendatult nimetada ka utoopiaks." (Lk. 74.)

"... Tiede on aina näyttänyt ... /.../ paikalta, jossa maailma antautuu ainutkertaisena objektina tarkasteltavaaksi. Estetiikassa koemme nyt, että maailma ei ole yksi, vaan on olemassa monia maailmoja.", lk. 78.

"... Teadus on alati paistnud olevat... /.../ millegina, millega seoses maailm allub erakordse objektina uuritavaks. Eseteetikas kogeme nüüd, ett maailmu ei ole pelgalt üks, vaid et olemas on palju erinevaid maailmu." (Lk. 78.)

"... Kuitenkin ajalla, kuten tiedetään, on rytminsä ja aika paljastaa suuntansa vain, jos se luetaan ja tulkitaan.", lk. 82.

"... Siiski on ajal, nagu see teada on, oma erinevaid rütme ja aeg paljastab oma suundumuse vaid siis, kui seda loetakse ja tõlgitakse." (Lk. 82. )9

Kokkuvõtvalt: eelnevaga pole aga põrmugi ammendatud ei osaliselt vahendatud kirjutised, ega ka ammugi mitte -- käsitletu teema. Pigem võiks öelda -- sellega on teema "Nietzsche ja nihilism" nö. -- "enamjaolt sisse-juhatatud"...

__________________________________________________________

1Gianni VATTIMO: "La società transparente." // "Läpinäkyvä yhteiskunta." C: 1989. // "Gaudeamus", 1995. // Suomennos: Jussi Vähämäki. // Lk.: 5-84. // C: Gianni Vattimo & "Ganzanti edition". // Jussi Vähämäki: "Suomentajan esipuhe." [Jussi Vähämäki: "Soome keelde tõlkija eessõna."] Siin ja järgnevalt lk numbrid teksti seest, antud teose Soome keelsete lk nr seoses.)

2 Järgnevale on võetud aluseks Gianni Vattimo artiklid, põhiliselt tema 1991 a. ilmunud "Nihilismi apoloogia", samuti ka "Nihilism ja postmodernsus filosoofias" (esmakordselt ilmunud 1984). Lisaks neile, oponeerimaks -- Guido Albertelli "Gianni Vattimo nihilismi apoloogia" aastast 1995 (e.k.-"Akadeemia" 7/1995 ,lk.1434-1482).

3 G. Vattimo: „La società transparente.“ // "Läpinäkyvä yhteiskunta." Ibid. [Lk nr on teksti sees Soome keelse väljaande kohaselt. Tekst siin ja järgnevalt on nii Soome kui ka eesti keeles.]

4 G. Vattimo: „La società transparente.“ // "Läpinäkyvä yhteiskunta." Ibid. [Lk nr on teksti sees Soome keelse väljaande kohaselt.]

5 G. Vattimo: „La società transparente.“ // "Läpinäkyvä yhteiskunta." Ibid.

6 G. Vattimo: „La società transparente.“ // "Läpinäkyvä yhteiskunta." Ibid.

7 G. Vattimo: „La società transparente.“ // "Läpinäkyvä yhteiskunta." Ibid.

8 G. Vattimo: „La società transparente.“ // "Läpinäkyvä yhteiskunta." Ibid.

9 G. Vattimo: „La società transparente.“ // "Läpinäkyvä yhteiskunta." Ibid.

Monday, October 26, 2015

Fr. W. Nietzschen mietelmiä.

Valikoima mietelmiä Fr. W. NIETZSCHE´n teoksistä.
(Valik aforisme F. W. Nietzsche teostest.)
Moraalin alkuperästä“ & „Iloinen tiede“ („La gaya scienza.“)
Alias: „Moraali genealoogiast“ & „Rõõmus teadus.“

(Suomen ja eestin kielessä). Soome ja eesti keeles)).


FRIEDRICH (WILHELM) NIETZSCHE: „Zur Genalogie der Moral“. // „Moraalin alkuperästä. Pamfletti“.1


Teine uurimus. „Syyllisyys“, „huono omatunto“ ja muuta senkaltaista.


(II.) Teine uurimus. „Süüdlaslikkus“, „halb südametunnistus“ ja muud selletaolist.


(II. 2)

... niin löydämme sen puusta kypsimpänä hedelmänä suvereenisen yksilön, vain itsensa kaltaisen, tavan sivellisyydestä jälleen irti päässeen, autonomisen ylisiveellisen yksilön. /.../ ihmisen jolla on oma riippumaton pitkä tahto, jolla on lupa luvata --“, lk. 50.



2

... nõnda leiame selle puu otsast küpseima viljana suveräänse indiviidi, vaid enda-taolise, kommete tsiviliseeritusest jälle lahti pääsenu, autonoomse üle-tsiviliseerunud indiviidi.“ /.../ „... inimese kellel on oma sõltumatu ulatuslik tahe, kellel on luba lubada--“



8

... ylen kohtalokas filosofien keksintö joka silloin tehtiin ensi kerrassa Eurooppaa varten, keksintö että tahto on „vapaa“, että ihminen on ehdottomasti spontaaninen hyvässä ja pahassa ole tehty ennen kaikkea sen käsityksen oikeuttamiseksi ettei jumalien ihmiseen, inhimilliseen hyveseen kohdistuva mielenkiinto voi milloinkaan ehtyä?“, lk. 61.



8

... äärmiselt saatuslik filosoofiline väljamõeldis mis kunagi valmistati esimest korda Euroopa tarvis, väljamõeldis et tahe on „vaba“, et inimene on tingimata spontaanne heas ja kurjas, kas see ei ole tehtud ennekõike selle arusaama õigustamiseks et kas mitte jumalate inimese poole, inimliku hüvelisuse poole suuniteltud huvitatus millaski võiks teostuda.“



12

... Tahdoin sanoa: myös osittainen hyödyttömäksi muuttuminen, surkastuminen ja huonontuminen, merkityksen ja tarkoistuksenmukaisuuden häviäiminen, sanalla sanoen kuolema kuuluu todellisen edistymisen edellytyksiin; täma progressus ilmenee aina tahtona ja tienä suurempaan valtaan...“, lk. 70.



12

... Tahtsin öelda: ka osaline kasutuks muutumine, haletsusväärseks muutumine ja kehviklikuks muutumine, tähenduse ja otstarbekuse kadumine, sõna otseses mõttes surm, kas see ei kuulu tegeliku arengu eelduste hulka, see progressiivsus ilmneb alati kui tahe ja tee suurema võimu suunas...“



13

... Rangaistus vaarattomaksi tekemisenä, enemmän vahingoittamisen ehkäisemisenä. Rangaistus vahingon maksamisena vahinkoa kärsineelle, jossakin muodolla (myös affekti-kompensaationa). Rangastus tasapainon häiriytymisen ersitämisenä häiriön laaemmalle levämisen ehkäisemiseksi.“, lk. 73.



13

... Karistus kahjutuks tegemisena, suurema kahjustamise ennetamisena. Karistus kahjude korvamisena kahju kannatanule, mingil kujul (ka afekti-kompensatsioonina). Karistus tasakaalu segamisega seoses, ennetamaks seda, et segadus ei saaks laiemalt levida.“



16

... Kaikki vaistot jotka eivät purkaudu ulospäin kääntyvät sisäänpäin – juuri tätä minä sanon ihmisen sisäistymiseksi, vasta siten ihmiseen kasvaa se mitä myöhemmin sanotan hänen „sielukseen“.“ , lk. 77.



16

... Kõik vaistud, mis ei lahvata väljas-poole väänduvad sissepoole – just seda nimetan mina inimese seestumiseks, alles siis tekib inimesele see mida hiljem on nimetatud ka tema „hingeks“.“



24

... Täman tulevaisuuden ihmisen joka vapahtaa meidät sekä tähänastisesta ihanteesta että siitä minkä täytyi kasvaa tuosta ihanteesta, suuresta inhosta, olemattomuuden tahdosta, nihilismistä, tämän kekskipäivän ja suuren ratakisun kellonlönnin joka tekee tahdon jälleen vapaaksi, joka antaa Maalle takaisin sen oman päämäärän ja ihmiselle hänen toivonsa, tämän Antikristuksen ja Antinihilistin, tämän Jumalan ja olemattomuuden voittajan – hänen täytyy kerran tulla ...



24

... See tuleviku inimene kes vabastab meid nii senisest ideaalist ning ka sellest mis peab kasvama sellest ideaalist, suurest vastikusest, olematuse tahtest, nihilismist, selle keskpäeva ja suure otsuse kellamängust, mis teeb tahte jälle vabaks, mis annab Maale tagasi selle oma eesmärgi ja inimesele tema lootuse, selle Antikristuse ja Antinihilisti, selle Jumala ja olematuse võitja – ta peab kord siiski tulema...“



(III.) Kolmas uurimus. Mitä merkitsevät askeettiset ihanteet?“



(III.) Kolmas uurimus. „Mida tähendavad askeetlikud ideaalid?“



(III) 4

... Täydellinen ja ehyt taitelija on iät kaiket erotettu „reaalisesta“, todellisesta; toisaalta on ymmärettävää että hän voi joskus epätoivoon saakka väsyä tähän sisäisen olemassaolonsa ikuiseen „epäreaalisuuten“ ja valhellisuuden – ja että hän sitten ehkä yrittää kerran tunkeutua siihen mikä on häneltä tiukimmin kielletty: todelliseen, yrittää olla todellinen.“



4

... Täielik ja ehtne kunstnik on kõikideks aegadeks eraldatud „reaalsest“, tegelikust; teisalt peaks olema mõistetav et ta võib vahel ajendatuna lootusetusest väsida sellest seesmisest eksistentsiaalsest igavesest „eba-realistlikusest“ ja valelikkusest – ja et ta siis vahest üritab korra ka tungida sellesse, mis on tal rangemini keelatud: tõelusesse, üritades olla tõeline.“



5

... He tarvitsevat aina vähintään suojaa, tukea ja perustettua auktoriteetia: taitelijat eivät ole koskaan muista erillään, yksin oleminen on ristiriidaasa heidän syvimpien vaistojensa kanssa.“



5

... Nad vajavad alati kõige vähem kaitset, toetust ja põhjendatud autoriteete: kunstnikud ei ole kunagi teistest nii eraldatud, üksi olemine on vastuolus nende sügavamate vaistudega.“



7

... Kuka suuri filosoofi onkaan tähän mennessä ollut vaimon mies? Herlakleitos, Platon, Descatres, Spinoza, Leibnitz, Kant, Schopnehauer – eivät olleet; eikä heitä voi edes ajatella naimisissa oleviksi. /.../ Mitä siis merkitsee askeettinen ihanne filosofiassa? Vastaukseni on – se on varmaan jo aikoja sitten arvattu: filosofi tervehtii sen nähdessään hymyillen korkeimman ja rohkeimman henkisyyden edellytysten optimismia – hän ei siten kiellä „olemassaoloa“, hän päinvastoin myöntää siinä oman ja vain oman olemassaolonsa ja tekee niin ehkä siihen määrään saakka ettei hänestä jää kauaksi rikollinen toivomus: pereat mundus, fiat philosophia, fiat philosophus, fiam! ... Tuhoutukoon maailma, olkoon filosofia olemassa, olkoon filosofi, minä ...



7

... Kes suurtest filosoofidest ongi olnud siiani abielumees? Herakleitos, Platon, Descartes, Spinoza, Leibnitz, Kant, Schopenhauer – ei olnud seda; ega neid isegi ei või mõeldagi olevat abielus olnud.“ /.../ „Mida siis tähendab askeetlik ideaal filosoofias? Minu vastus kõlab – see on kindlasti juba aegu tagasi hoomatud: filosoof tervitab seda, nähes ja tundes endas kõrgema ja julgema vaimsuse poolt eeldatud optimismi – ta nimelt ei eita „olemasolemist“, ta vastupidi jaatab nõnda oma ja vaid oma olemasolu ja teeb nõnda vahest sellise määrani et temast ei jää kaugeks süüdlaslik soov: pereat mundus, fiat philosophia, fiat philosophus, fiam! ... Hävinegu maailm, olgu filosoofia olemas, olgu filosoof, mina...“



8

... -- he ajattelevat kaiken kaikkiaan askeetisesta ihanteesta puhutaessa iloista aksetismia sellaisena kuin se elää jumaltuneessa ja lentokykyiseksi tulleessa eläimessä joka ennemmin harhaile elämän yllä kui lepää siinä. /.../ „... mitä tekemistä onkaan sellaisella ihmisellä hyveiden kanssa! -- vaan heidän parhaan olemassaolonsa, heidän kauneimman hedelmällisyytensä varsinaisimpina ja luonnollisimpina edellytyksinä.“ /.../ -- me filosofit tarvitsemme nimittäin rauhaa ensinnäkin eräässä suhteessa: tahdomme olla rauhassa „nykyhetkeltä“. Me ihailemme hiljasta, kylmää, ylhäistä, kaukaista, muinaista, yleensä kaikkea jonka edessä sielun ei tarvitse puolustautua eikä kuroutua kiini – jotakin minkä kanssa voi puhua puhumatta äänekästi.“ /.../ Mutta henki joka on varma itsestään puhuu hiljaa, etsii piilopaikkaa, antaa odottaa itseään.“



8

... -- nad mõtlevad mida iganes askeetlikust ideaalist kõneledes rõõmsast asketismist nagu see elab jumalikustunutes ja lennuvõimelisteks muutunud loomades, kes ennemini ekslevad elu kohal kui selles puhkavad.“ /.../ „... mis tegemist ongi sellisel inimesel hüvelisusega seoses! -- vaid nende parima eksistentsi, nende kauneima viljakuse tegelikumate ja loomulikemate eeldustega.“ /.../ „... -- me filosoofid vajame ennekõike rahu selles mõttes: tahame saada rahu „nüüdis-hetkelt“. Me hindame vaikset, külma, ülimuslikku, kauget, muinasaegset, üldse kõike millega seoses meie hing ei pea ennast kaitsma ega sulguma – midagi millega seoses võib kõnelda kõnelemata valjult.“ /.../ „Aga hing kes on eneses kindel kõneleb vaikselt, otsib peidupaika, laseb end oodata.“



13

... Minä esitän lyhyesti sen vastapainoksi tämän tosiasian: askeettinen ihanne johtuu rappeutuvan elämän suojelu- ja parantamisvaistosta, elämän joka pyrkii kaikin keinoin säilymään ja taistelee olemassaolostaan;“



13

... Ma esitan lühidalt sellele vastukaaluks selle tõsiasja: askeetlik ideaal tuleneb mandunud elu kaitse- ja paranemisvaistudest, elu, mis pürgib kõikide vahenditega säilima ja võitleb oma eksistentsi eest;“



24

„“Mikään ei ole totta, kaikki on sallitua“... Niin, se oli hengen vapautta, siten oli irtisanottu usko itse totuuteen...“



24

...“Midagi ei ole tõsi ja kõik on lubatud“ ... Nii, see oli vaimu vabadus, sellega oli tõrjutud ka usk isegi tõesse...“



25

... -- taide jossa juuri valhe pyhityy, pettämisen tahto jolla on puolellaan hyviä omiantuntoja on askettisen ihanteen vastakohta paljon periaatteellisemmin kuin tiede;“



25

... -- kunst milles suur vale pühitsetud saab, petmise tahe millel on poolt kõnelemas häid südametunnistusi, just see on askeetliku ideaali vastand palju põhimõttelisemal kombel kui teadus seda on.“



27

... Kaikki suuret asiat tuhoutuvat itsestään, itsensäkumoamisen tietä: sitä vaatii elämän laki, välttämättömän „istensävoittamisen“ laki elämän olemuksessa--“



27

... Kõik suured asjad hävinevad iseenesest, enda kummutamise teel: seda nõuab elamise seadus, vältimatu „enda-võitmise“ seadus elu olemuses--“



28

... mutta se on tahtoa ja pysyy tahtona!... Ja sanoakseni vielä lopuksi mitä sanoin aluksi: ihminen tahtoo sentään mieluummin tahtoa ei-mitään kuin olla tahtomatta...“



28

... aga see on tahe ja püsib tahtena! ... Ja ütlemaks veel lõpuks mida ma alguses ütlesin: inimene tahab siiski isegi meelsamini tahta ei-millegisse kui üldse mitte midagi tahta...“

_____________________________________________________________

FRIEDRICH (WILHELM) NIETZSCHE: „DIE FRÖHLICHE WISSENSCHAFT“ (La gaya scienza). // „ILOINEN TIEDE.“2


(I Kirja) 2

„... Mutta mitä onkaan minulle hyväsydämisyys, hienous ja nerous, jos näillä hyveillä varustettu ihminen suvaitsee velttoja tunteita uskossaan ja avostelmissaan, ellei varmuuden kaipu ole hänen sisimpänä pyyteenään ja syvimpänä hätänään – siinä, mikä erottaa korkeammat ihmiset alemmista!“, lk. 31.



(I. raamat.) 2

„.. Aga mis ongi minu jaoks heasüdamlikkus, peenus ja geniaalsus, kui nende hüvedega varustatud inimene sallib nõrku tundeid oma uskumises ja hinnangutes, juhul kui mitte kindluse igatsus ei ole tema sügavaimaks sooviks ja sügavaimaks vaevaks – selles mõttes, mis eristab õilsaimaid hingi madalaimaist!“



3

„... -- he epäilevät jaloa ihmistä, aivan kuin tämä etsisi omaa etunsa salapolkuja kulkien. Jos he sitten vakuuttuvat liian selvästi siitä, ettei mitään itsekkäitä aikomuksia ja voittoja ole, niin he pitävät jaloa jonkinlaisena narrina: he halveksuvat häntä hänen iloitessaan ja nauravat hänen silmiensä loistetta. /... / Siihen verratuna on korkeampi luonto järjettömämpi: -- sillä jalo ylevämielinen uhrautuva joutuu todella viettiensä valtaan, ja hänen parhaina hetkinään hänen järkensä pitää taukoa.“, lk. 32.



3

„... -- nad kahtlustavad õilsat inimest, otsekui ta otsiks omakasupüüdlikust oma salajastel radadel kõndides. Kui nad on liigagi kindlad selles, et tal ei ole mingeid egoistlikke kavatsusi ja saavutuste püüdlemist, siis nad hakkavad õilsameelset pidama mingiks narriks: nad halvustavad teda tema rõõmudes ja naeravad tema silmade kirka sära üle.“ /.../ „Sellega võrreldes on kõrgeim loomulaad mõistusetum: -- sest õilis üleva-meelne ja ohvrimeelne satub tõesti oma instinktide valdusesse, ja tema parimatel hetkedel tema mõistlikus peab otsekui pausi.“



11

„.... Tietoisuus. -- Tietoisuus on orgaanisen viimeinen ja myöhäisin kehitysvaihe ja niinmuodoin myös sen keskeneräisin ja voimattomin osa.“, lk. 38.



11

„... Teadlikkus. -- Teadlikkus on orgaanilisuse viimane ja hiliseim arengu-etapp ja nõndasamuti ka selle keskpäraseim ja suutmatuim osa.“



19

„...Paha. -- Tutkikaa parhaiden ja hedelmällisimpien ihmisten ja kansojen elämää ja kysykää itseltänne, voiko puu, jonka pitää kasvaa ylpeästi korkealle, tulla toimeen ilman huonoa sääta ja rajuilmoja...“, lk. 45.



19

„... Kuri. -- Uurige parimate ja loomingulistema inimeste ja rahvuste elu ja küsige endilt, kas võib puu, mis peab sirguma uhkesti kõrgustesse, tulla toime ilma halbade ilmade ja äikeseilmadeta...“



20

„... Olla jalo – se kenties merkitsisi silloin, että ihmisellä on päässään paljon mielettömyyksiä.“, lk. 45.



20

„... Olla õilis – see vahest tähendas kunagi, et inimesel on peas palju meeletusi.“



26

„... Mitä elämä on? -- Elämä – se on: lakkaamatonta sellaisen itsestään poistamista, mikä tahtoo kuolla; elämä – se on julmuutta ja leppymättömyyttä kaikeä kohtaan, mikä meissä, eikä vain meissä, tulee heikoksi ja vanhaksi.“, lk. 53.



26

„...Mis on elu? -- Elu – see on: lakkamatu sellise endast kõrvaldamine, mis tahab surra; elu – se on julmus ja leppimatus kõige kohta, mis meis, ja mitte vaid meis, muutub nõrgaks ja vanaks.“



34

„... Historia abscondita. -- Jokaisella suurella ihmisellä on taaksepäin vaikutavaa voima: kaikki historia pannaan hänen tähtensä jälleen vaakaan, ja, tuhannet menneisyyden salaisuudet ryömivät lymypaikoistaan – hänen aurinkonsa paisteeseen.“, lk. 56.



34

„... Historia abscondita – Igal suurel inimesel on tagasiulatuv mõju: kogu ajalugu võetakse tema tõttu taas vaagimise alla, ja, tuhanded mineviku saladused roomavad esile oma peidupaikadest – tema päikesepaistesse.“



41

„... Katumusta vastaan. -- Ajattelija näkee omissa teoissaan kokeita ja kysymyksiä, joiden avlulla hän tahtoo saada jostakin selkoa: onnistuminen ja epäonnistuminen ovat hänelle lähinnä vastauksia.“, lk. 60.



41

„.. Kahetsuse vastu. -- Mõtleja näeb oma tegudes proovile-panekuid ja küsimusi, millede abil ta tahab saada millestki selgust: õnnestumine ja ebaõnnestumine on tema jaoks pigem kui vastused.“



42

„... On kuitenkin harvinaisempia ihmisiä, jotka tahtovat mieluummin tuhoutua kuin tehdä työtä työstä iloitsematta: noita valikoivia, vaivoin tyydytettäviä, joille ei riitä runsas voitto, ellei itse työ ole kaikkien voittojen voitto. Tähan harvinaiseen ihmislajiin kuuluvat kaikenlaiset taitelijat ja mietiskelijät...“, lk. 60.



42

„... On siiski haruldaseimaid inimesi, kes tahavad ennemini hävineda kui teha tööd ilma tööst rõõmu tundmata: neid valivaid hingi, vaevalt rahuldatavaid, kellele ei piisa rohkest kasust, kui just nende töö ise ei ole kõikide võitude võit. Sellesse haruldasse inim-liiki kuuluvad kõik kunstnikud ja mõtisklejad.“



45

„... Epikuros. -- Niin, minä olen ylpeä siitä, että tajuan Epikuroksen luonteen toisin kuin kenties kukaan ja saan aina hänestä kuullessani ja häntä lukiessani nauttia antiikin iltäpäivän onnea: -- minä näen hänen silmiensä katselevan avaralle, vaaleahkolle merelle, yli rantakallioiden, joilla lepää aurinko suurten ja pienten eläinten leikkiessä sen valossa, varmana ja levollisena kuin tämä valo ja nuo silmät itse. Sellaisen onnen on voinut keksiä vain lakkaamatta kärsivä, silmien onnen, joiden edessä olemassaolon meri on tyyntynyt ja jotka eivät nyt enää voi katsella kylliksen tuota meren kirjavaa, herkää, värjyvää ihoa: tällainen hekuman vaatimattomuus oli ennenkuulumaton.“, lk. 62.



45

„... Epikuros. -- Jah, ma olen uhke selle üle, et tajun Epikurose loomust paremini kui vahest keegi teine senini ja saan alati temast kuuldes ja teda lugedes nautida antiigi õhtupooliku õnne: -- mina näen tema silmi vaatavat avarat, vahuharjalist merd, üle rannakaljude, mida valgustab päike suuremate ja väiksemate loomade mängeldes selles valguses, olles kindel ja rahulik nagu see valgus ja need silmad isegi. Sellise õnne on võinud välja mõelda vaid lakkamatult kannatav inimene, selle silmade õnne, millede ees on olemasolemise meri tasanenud ja mis nüüd enam ei või vaadata piisavalt palju seda mere värvikat, tundlikku ja veiklevat heiastust: sellise kire vähe-nõudlikkus oli midagi seni-olematut.“



54

„... Tietoisuus näennäisestä. -- /.../ „... -- minä heräisin äkkiä kesken tämän unennäön, mutta vain siihen tietoisuuden, että uneksun ja että minun täytyy jatkaa uneksumistani välttääkseni tuhon: niinkuin unessakävijän täytyy nähdä edelleen unta, jottei hän syöksyisi alas. Mitä on minulle nyt „näennäinen“! Totisesti ei minkään olemuksen vastakohta... --“, lk. 66.



54

„... Teadlikus näivusest. -- /.../ „... -- mina ärkasin äkitselt keset seda unenägu, aga vaid jõudes selle tõdemuseni, et näen und ja mul tuleb jätkata oma unenägemist vältimaks hävingut: nõndasamuti kui unesk-kõndijal tuleb näha und edasi, et ta ei kukuks. Mis on nüüd mulle „näivus“! Tõesti mitte mingigi olemuse vastand...--“



(II. Kirja.) 58

„... -- Mutta älkäämme unohtako tätäkään: jos tahdotaan luoda pitkiksi ajoksi uusia „olioita“, riittää, kun luodaan uusia nimiä ja arviointeja ja todennäköisyyksiä...“, lk. 70.



(II. Raamat.) 58

„... -- Aga ärgem unustagem sedagi: kui tahetakse pikkadeks aegadeks luua uusi „objekte“, piisab, kui loodakse uusi nimetusi ja hinnanguid ja tõenäolisusi...“



60

„... Naisten taika ja valtavin vaikutus on, filosofien kieltä käyttääksemme, kaukovaikutusta, actio in distans: mutta siihen kuuluu, ensiksi ja ennen kaikkea – distanssi!“, lk. 72.



60

„... Naiste võluvõim ja äärmine mõju on, filosoofide kõnepruuki laenates, kaug-mõju, actio in distans: aga selle juurde kuulub, esmalt ja ennekõike – distants!“



62

„... Rakkaus. -- Rakkaus antaa rakastetulle anteeksi himonkin.“, lk. 72.



62

„... Armastus. -- Armastus annab oma armastatule andeks ka tema himu.“



64

„... Epäilijöistä. -- Minä pelkaan, että vanhenneet naiset ovat sydäntensä syvimmässä piilopaikassa skeptillisisempiä kuin miehet konsanaan: he uskovat olemassaolon pinnallisuuden sen olemukseksi, ja kaikki hyve ja syvyys on heille vain tämän „totuuden“ verho, joka peitää erään pudendumin – siis säädyllisyyden ja häveliäsiyyden asia eikä enenpää!“, lk. 73.



64

„... Kahtlejatest. -- Ma kardan, et vanad naised on oma südamete sügavamates peidupaikades skeptilisemad kui mehed kunaski: nad usuvad, et olemasolemise pealiskaudsus on selle olemuseks, ja kõik hüvelisus ja sügavus on neile vaid selle „tõe“ kattevari, mis peidab oma alla ühe pudendumi – ehk siis kombelisuse ja häbelikkuse asi ega muud muud midagi!“



66

„... Heikkojen väkevyys. -- Kaikki naiset osavaat hienosti liioitella heikkouttaan, niin, he keksivät helposti heikkouksia näyttääkseen pelkiltä särkyviltä koristeilta, joille tomuhiukkanenkin tekee kipeätä: heidän olemassaolonsa pitää saada mies tajumaan kömpelyytensä ja häpeämään sitä. Niin he puolustautuvat väkeviä ja kaikkea „nyrkkioikeutta“ vastaan.“, lk. 73.



66

„... Nõrkade vägevus. -- Kõik naised oskavad oskuslikult liialdada oma nõrkust, nõnda, et nad mõtlevad lihtsasti välja oma nõrkusi näimaks otsekui kergesti-purunevate kaunistustena, kellele isegi tolmukübekeni liiga võib teha: nende olemasolu peab panema mehed tajuma oma kohmakust ja seda häbenema. Nõnda nad kaitsevad ennast tugevamate ja kogu „rusikaõiguse“ vastu.“



93

„... B: Mutta miksi sinä sitten kirjoitat? A: Niin, ystäväni, meidän kesken sanoen: minä en ole vielä toistaiseksi keksinyt mitään muuta keinoa päästäkseni vapaaksi ajatuksistaan. B: Ja miksi tahdot päästä niistä vapaaksi? A: Miksi tahdon? Tahdonko siis? Minun täytyy – B: Riitä! Riitä!“, lk. 91.



93

„... B: Aga miks sa siis kirjutad? A: Nii, mu sõber, omavahel öeldes: ma ei ole veel senini mõelnud välja mingit muud moodust oma mõtetest lahti pääsemiseks. B: Ja miks sa tahad neist pääseda? A: Miks ma seda tahan? Kas ma siis tahan? Mul tuleb – B: Aitab! Aitab!“



95

„... -- kun taas Chamfort, ihminen, jonka sielussa oli niin paljon syvänteitä ja taka-aloja, synkkä, kärsiviä, hehkuva, -- ajattelija, joka katsoi naurun tarpeelliseksi elämän lääkenä ja melkein piti itseänsä menetettynä jokaisena päivänä, jona hän ei ollut nauranut...--“, lk. 92.



95

„... -- aga taas Chamfort, inimene, kelle hinges oli nii palju sügavusi ja varjatud alasid, sünge, kannatav, hõõguv, -- mõtleja, kes pidas naermist vajalikuks elu ravivaks osiseks ja pea-aegu pidas endale raisatuks iga päeva, mil ta ei naernud...--“



100

„... Tarvitaan kokonaisia sukupolvia, jotta keksittäisiin edes kohtelias sovinnainen kiitämistapa: ja vasta hyvin myöhään tulee aika, jolloin kiitollisuutenkin on tullut jonkinlaista henkeä ja nerokuutta.“, lk. 98.



100

„... Vajatakse terveid sugupõlvi, et mõeldaks välja vähegi viisakas ja sobilik kiitmise viis: ja alles väga hilja saabub aeg, millal isegi kiitmisessegi on sugenenud mingitki vaimsust ja geniaalsust.“



107

„... Suurin kiitollisuudenvelkamme taiteelle. -- Ellemme olisi hyväksyneet taiteita ja keksineet tällaista epätoden palvontatapaa: niin se yleisen epätotuuden ja valhellisuuden oivallus, jonka meille antaa tiede – se oivallus, että harha ja erhe on eräs tietävän ja tuntevan olemassaolon edellytys --, olisi aivan sietämätön.“ /.../ „Mutta nyt meidän rehellisyydellämme on vastavoima, joka auttaa meitä väistämään sellaisia seurauksia: taide näennäisyyden hyvänä tahtona.“, lk. 103.



107

„... Suurim tänuvõlg kunstile. -- Juhul kui me ei oleks kiitnud heaks kunsti ja mõelnud välja sellist ebatõelisuse palvelemise viisi: siis oleks see üldise ebatõelisuse ja valelikkuse tõdemus, mida meile vahendab teadus – see tõdemus, et näivus ja eksitus on iga teadva ja tundva olemasolu eelduseks --, see oleks täiesti talumatu.“ /.../ „Aga nüüd on meie ausameelsusel olemas vastupanujõud, mis aitab meid vältima selliseid järeldumisi: kunst näivuse hea tahtena.“



(III. Kirja.) 109

„... Se astraalinen järjestys, jossa me elämme, on poikkeus; tämä järjestys ja sen edellyttämä melkoinen kesto on taas tehnyt mahdolliseksi poikkeusten poikkeuksen: orgaanisen elämän muodostumisen. Kokonaisluonteelteltaan maailma sitä vastoin on ikuisesti kaaos, ei siina mielessä, että siitä puutuisi välttämättömyys, vaan niin, ettei siinä ole järjestystä, jäsennystä, muotoa, kauneutta, viisautta, ja mitkä ovatkaan nimeltään kaikki meidän esteetiset inhimillisyytemme.“ /.../ „Varokamme sanomasta, että luonossa on lakeja. On vain välttämättömyyksiä: siinä ei ole ketään käskijää, ei ketään tottelijaa, ei ketään lainrikkojaa.“ /.../ „...-- Varokaamme ajattelemasta, että maailma luo ikuisesti uutta. Ei ole mitään iäti kestäviä substansseja; aine on samanlainen erehdys kuin elealaisten jumala.“, lk. 105-106.


(III. raamat.) 109

„... See astraalne korrastatus, milles me elame, on erand; see süsteem ja seda eeldav arvestatav kestvus on jällegi teinud võimalikuks erandite erandi: orgaanilise elu moodustumise. Tervikloomuselt on maailm seevastu igavesti kaos, mitte selles mõttes, et selles puuduks kausaalsus, vaid seetõttu, et selles ei ole korrastatust, järgnevust, vormi, ilu, tarkust, ja mis kõik olekski oma nimetustelt kõik meie esteetilised inimlikustamised.“ /.../ „Olgem ettevaatlikud ütlemaks, et looduses on seadusi. On vaid vältimatusi: seal ei ole kedagi käskijaks, ei kedagi kuuletumas, ei mingeid reeglite rikkujaid“ /.../ „... -- Olgem ettevaatlikud mõtlemast, et maailm igavesti uut loob. Ei ole mingeid igavesti vältust omavaid substantse; aine samasugune eksitus kui eleaatide jumal.“



115

„... Neljä erehdystä. -- Ihmisen ovat kasvattaneet hänen erehdyksensä: hän on ensinnäkin aina nähnyt itsensä vain epätäydellisesti, toiseksi hän on omistanut itselleen keksittyiä ominaisuuksia, kolmanneksi hän on tuntenut olevansa väärässa arvosuhtessa eläimeen ja luontoon, neljänneksi hän on keksinyt yhä uusia arvotauluja ja on käsittänyt ne jonkin aikaa ikuisiksi ja ehdottomiksi...“, lk. 111.



115

„... Neli eksitust. -- Inimest on kasvatanud tema eksitused: ta on esiteks näinud ennast alati vaid ebatäielikult, teiseks on ta omistanud endale väljamõeldud omadusi, kolmandaks on ta tundnud olevat ekslik oma väärtushinnangutes, mis puudutavad loomi ja loodust, neljandaks on ta välja mõelnud üha uusi käsulaudasi ja on neid mõistnud mõnda aega kui midagi igavest ja vältimatut...“



117

„... Olla yksin, tuntea yksin, olla tottelematta ja valitsematta, merkitä yksilöä – se ei ollut silloin mikään ilo, vaan rangaistus; ihminen tuomittiin „indiviidiksi“. Ajatuksenvapaus oli mitä epämukavin asia. Meistä tuntuu laki ja sopeutuminen pakolta ja menetykseltä, muinon taas pidettiin egoismia kiusallisena seikkana, varsinaisena hätänä.“ /.../ „... -- Siinä suhteessa me olemme oppineet kaikkein eniten uudestaan.“, lk. 112.



117

„... Olla üksi, tunda end üksi, vältida kuuletumist ja valikuid, kujutada endast indiviidi – see ei olnud siis mingi rõõm, vaid karistus; inimene mõisteti „indiviidiks“. Mõtlemise vabadus oli midagi õige ebameeldivat. Meie meelest tundub seadus ja kohandumine pagemise ja kaotusena, muistsetel aegadel aga peeti egoismi raskendavaks asjaoluks, tõeliseks vaevaks.“ /.../ „... -- Selles mõttes oleme me õppinud kõige rohkem uuesti.“



125

„... „Minne Jumala on joutunut?“ hän huusi, „minä sanon sen teille! Me olemme tappaneet hänet – te ja minä! Me kaikki olemme hänen murhaajiansa!...“ /.../ Emmekö syöksy lakkaamatta? Ja taaksepäin, sivulle, eteenpäin, joka puolelle? Onko vielä suunta ylös ja suunta alas? Emmekö harhaile äärettömässä olemattomuudessa? Eikö kasvoihimme tunnu huokuvan tyhjä avaruus? Eikö ole kylmempi kuin ennen?“, lk. 116.



125

„...“Kuhu Jumal on kadunud?“ hüüdis ta, „ma ütlen seda teile! Me oleme ta tapnud – teie ja mina! Me kõik oleme tema mõrvarid!...“ /.../ „Kas me ei lange pidevalt? Igas suunas, tagasi, kõrvale, ettepoole, igas suunas? Kas on olemas veel suunda ülesse või allapoole? Kas me ei eksle ääretus olematuses? Kas ei õhku meile näkku tühja igavikku? Kas ei ole külmem kui oli enne?“



143

„... Polyteismistä koituva suurin hyöty. -- Että yksityinen asettaa itselleen oman ihanteensa ja johtelee siitä lakinsa, ilonsa ja oikeutensa – tätä on kaiketi pidetty tähän saakka kaikkein hirvittävimpänä inhimillisenä harhautumisena ja todellisena epäjumalanpalvontana: ne harvat, jotka ovat uskaltaneet niin tehdä, ovatkin aina tunteneet tarvetta puolustautua oman istensä edessä, ja puolustus on yleensä kuulunut näin: „en minä! en minä! vaan joku jumala minun kauttani!“ Jumalien luomisen ihmellisessä taiteessa ja voimassa – polyteisimissä – tämä vietti pääsi pukeutumaan, phdistumaan, täydellistymään, jalostumaan...“, lk. 124.



143

„... Polüteismist johtuv suurim kasu. -- Et üksik-indiviid seab endale kehtima oma ideaalid ja tuletab neist oma seadused, rõõmud ja õigused – seda on kõigiti peetud senini kõige kohutavamaks inimlikuks eksituseks ja tõeliseks ebajumalakummardamiseks: need vähesed, kes on seda kunaski söandanud teha, on alati tundnud vajadust kaitsta end ka omaenda silmis, ja see kaitsekõne on üldiselt kõlanud nõndamoodi: „mitte mina! mitte mina! Vaid mingi jumal minu kaudu!“ Jumalate loomise imelises kunstis ja väes – polüteismis – suutis see instinkt ennast ehtida, puhastuda, täiustada, õilistuda...“



150

„... Pyhimysten arvostelua. -- Jos tahtoo saada omakseen jonkin hyveen, täytyykö tahtoa saada se juuri korkeimmassa hahmossaan? -- niinkuin kristityt pyhimykset sitä tahtoivat ja tarvitsivat: he näet voivat sietää elämän vain ajattelemalla, että jokainen heidän hyveensä näkijä joutui halveksumaan itseänsä. Mutta minä sanon hyvettä, joka vaikuttaa siten, brutaaliseksi.“, lk. 127.



150

„... Pühakute kriitikat. -- Kui tahta saada endale mingi hüvelisus, kas tuleb seda tahta just nimelt selle kõrgeimas avaldusvormis? -- nõnda nagu kristlikud pühakud seda tahtsid ja vajasid: nad nimelt võivad taluda elu vaid mõeldes, et iga nende hüvelisuse nägija peaks iseennast halvustama. Aga mina nimetan hüvelisust, mis nõndamoodi mõjub, brutaalseks.“



155

„... Mitä meiltä puuttu. -- Me rakastamme suurta luontoa ja olemme löytäneet sen: tämä johtuu siitä, että päästämme puutuvat suuret ihmiset.“, lk. 129.



155

„... Mis meil puudub. -- Me armastame suurt loomust ja oleme selle leidnud: see tuleneb sellest, et meie peades puuduvad suured inimesed.“



156

„... Vaikutusvaltaisin. -- Että ihminen vastustaa koko aikakauttansa, pysähduttää sen portilla ja vaati tilille, sen täytyy vaikuttaa! Yhdentekevää, tahtooko hän sen vaikuttavan; että hän voi vaikuttaa, se on asia.“, lk. 129.



156

„... Mõjuvõimsaim. -- Et inimene on vastu kogu oma ajastule, peatub selle väravais ja nõuab sellelt õigust, see lihtsalt peab mõju avaldama! Pole vahet, kas ta tahab, et see mõju avaldaks; et ta võib mõju avaldada, see on siinjuures peamine.“



160

„... Seurustelu hyveiden kanssa. -- Hyvettäkin ihminen voi kohtella arvottomasti ja imarrellen.“, lk. 129.



160

„... Hüvedega miilustamine. -- Isegi hüvesid võib inimene kohelda vääritult ja meelitades.“



162

„... Egoismi. -- Egoismi on tunteen perspektiivilaki, jonka mukaan lähellä oleva näytää suurelta ja painavalta: kun taas kaikkien asioiden koko ja paino vähenevät, mitä kauempana ne ovat.“, lk. 130.



162

„... Egoism. -- Egoism on tunde perspektiiv-seadus, mille kohaselt näib lähedal asuv suur ja raske olevat: seevastu kui jällegi kõikide asjade maht ja raskus vähenevad, mida kaugemal nad on.“



165

„... Kieltäytyvien onnesta. -- Joka kieltäytyy jostakin perinpohjaisesti ja pitkiksi ajoksi, se voi myöhemmin, sattumalta jälleen kohdatessaan sen, mistä oli kieltäytynyt, melkein luulla löytäneensä sen ensi kerran, ja kuinka onnellinen onkaan jokainen löytäjä! Olkaamme viisampia kuin käärmet, jotka makavaat liian kauan samassa auringossa.“, lk. 130.



165

„... Eitajate õnnest. -- Kes iganes keeldub millestki põhjalikult ja pikkadeks aegadeks, see võib hiljem, juhuslikult taas kohates seda, millest oli kunaski keeldunud, peaaegu arvata ennast leidnud seda otsekui esimest korda, ja kui õnnelik ongi iga leidja! Olgeim  targemad kui maod, kes puhkavad liiga kaua sama päikese paistel.“





173

„... Olla syvä ja näyttää syvältä. -- Joka tietää olevansa syvä, se pyrkii selvyyteen; joka halua näytää syvältä suuren joukon silmissä, yritää olla hämärä. Suuri joukko näet pitää syvänä kaikkea, minkä pohjaa sei ei voi nähdä: se on niin pelokas ja niin haluton menemään veteen.“, lk. 132.



173

„... Olla sügav ja näida sügav olevat. -- See kes teab, et on sügava-meelne, see prügib selguse poole; kes aga soovib näida sügav suurema hulga silmis, see üritab hämar näida. Suurem hulk nimelt peab sügavaks kõike mille põhjani see ei suuda tungida: see on nii pelglik ja soovimatu sügavasse vette astumast.“



182

„... Yksinäisyydssä. -- Kun elää yksin, ei puhu liian äänekkäästi, ei kirjoitakaan liian kuuluvasti: pelkää näet kumeata kaikua – Ekho ńymfin kritiikkiä. -- Ja kaikki äänet kuuluvat toisenlaisina yksinäisyydessä!“, lk. 134.



182

„... Üksilduses. -- Kui elatakse üksinda, ei kõneleta liiga valjult, ei kirjutatagi liiga kõlavasti: peljatakse nimelt kumedat kaja. -- Eckho nümfi kriitikat. -- Ja kõik hääled kõlavad teisti kui oldakse üksinda!“



185

„... Köyhä. -- Hän on nyt köyhä: mutta ei siksi, että häneltä on viety kaikki, vaan siksi, että hän on heittänyt kaiken pois – mitä hän siitä välittää! Hän on tottunut löytämään. -- Köyhät vain ymmärtävät väärin hänen vapaaehtoisen köyhyytensä.“, lk. 134.



185

„... Vaene. -- Ta on nüüd vaene: aga mitte seetõttu, et talt on kõik ära riisutud, vaid seetõttu, et ta on kõik minema heitnud – mis ta sellest ka hoolima peaks! Ta on harjunud leidma. -- Vaesed mõistavad vaid valesti tema vabatahtlikku vaesust.“



189

„... Ajattelija. -- Hän on ajattelija: toisin sanoen hän osaa ottaa asiat yksinkertaisempina kuin ne ovat.“, lk. 135.



189

„... Mõtleja. -- Ta on mõtleja: ehk teiste sõnadega oskab ta võtta asju lihtsamini kui nad tegelikult on.“


190

„... Kiitäjiä vastaan. -- A: „Ihmistä kiitävät vain hänenkaltaisensa!“ B: „Niin? Ja se, joka kiittää sinua, sanoo sinulle: sinä olet minun kaltaiseni!““, lk. 135.



190

„... Kiitjate vastu. -- A: „Inimest kiidavad vaid temataolised!“ B: Nõnda? JA see, kes sind kiidab, ütleb sulle: sina oled minutaoline!““



191

„... Moite puolustusta vastaan. -- Kavalin tapa vahingoittaa jotakin asiaa on se, että puolustetaan sitä tahallisesti virheellisillä perusteilla.“, lk. 135.



191

„... Etteheide kaitsjate vastu. -- Kõige kavalam moodus mingile asjale kahju tuua on see, et kaitstakse seda tahtlikuid puudulikke põhjendusi kasutades.“



196

„... Kuuloaistimme raja. -- Ihminen kuulee vain ne kysymykset, joihin hän kykenee löytämään vastauksen.“, lk. 136



196

„... Meie kuulmislävi. -- Inimene kuuleb vaid neid küsimusi, milledele ta suudab vastusi leida.“



200

„... Nauraminen. -- Nauraminen merkitsee: olla vahingoniloinen, mutta hyvällä omallatunnolla.“, lk. 136.



200

„... Naermine. -- Naermine tähendab: olla kahjurõõmus, aga hea südametunnistusega.“



201

„... Suosiossa. -- Suosiossa on aina jonkinlaista melua: siinäkin suosiossa, jota osoitamme itsellemme.“, lk. 136.



201

„... Soosingus. -- Soosingus on alati mingit lärmi: ka selleski soosingus, mida me osutame iseendile.“



216

„... Äänessä piilee vaara. -- Jos kurkussa on hyvin kova ääni, on melkein mahdotonta ajatella hienoja asioita.“, lk. 139.



216

„... Hääles peituv oht. -- Kui omatakse väga valju häält, on peaaegu võimatu mõelda midagi delikaatselt.“



217

„.. Syy ja vaikutus. -- Ennen vaikutusta uskotaan toisiin syihin kuin vaikutuksen jälkeen.“, lk. 139.



217

„... Põhjus ja tagajärg. -- Enne tagajärge usutakse teistesse põhjustesse kui peale tagajärge.“



231

„... „Perusteelliset“. -- Ne, jotka ovat hitaita tiedossa, luulevat hitauden kuuluvan tietoon.“, lk. 141.



231

„... „Põhjalikud“. -- Need, kes on aeglased oma teadmistes, arvavad, et aeglus kuulub teadmiste hulka.“



232

„... Unennäöt. -- Joko emme uneksi ensinkään tai näemme kiinnostavia unia. On opittava samoin valvomaan: -- ei ensinkään tai kiinnostavasti.“, lk. 141.



232

„... Unenäod. -- Me kas ei näe üldse und või näeme huvitavaid unenägusi. Tuleb õppida samuti ka ärkvel olema: -- mittegi üldse võis siis huvitavalt.“



238

„... Kadehtimaton. -- Hänessä ei ole vähääkääm kateutta, mutta siitä ei koidu mitään asniota: hän näet tahtoo valloittaa maan, jota ei kukaan ole vielä omistanut ja tuskin yksikään edes nähnyt.“, lk. 142.


238

„... Ilma kadeduseta. -- Temas ei ole mingitki kadedust, kuid see pole just tema teene: ta nimelt tahab vallutada maa, mida keegi ei ole veel vallutanud ja vaevalt, et üldse keegi kunagi näinudki on.“



245

„... Valitsee ja kiittää. -- Taiteilija valitsee aiheensa: se on hänen tapansa kiittää.“, lk. 143.



245

„... Vali ja kiida. -- Kunstnik valib oma kujutatavad objektid: see on tema komme midagi kiita.“



254

„... Pulaa vastaan. -- Joka on aina työhönsä syventynyt, se ei tunne mitään pulaa.“, lk. 145.



254

„... Viletsuse vastu. -- See kes on alti oma töösse süvenenud, see ei tea midagi viletsusest.“


258

„... Sattumankieltäjät. -- Kukaan voittaja ei usko sattumaan.“, lk. 145



258

„... Juhuslikkusesse mitte uskujad. -- Keegi võitjatest ei usu juhuslikkusesse.“



259

„... Paratiisista. -- „Hyvä ja paha ovat Jumalan ennakkoluuloja“ -- sanoi käärme.“, lk. 145.



259

„... Paradiisist. -- „Hea ja kuri on Jumala eelarvamused“ -- ütles madu.“



261

„... Originaalisuus. -- Mitä originaalisuus on? Nähdä jotakin, millä ei vielä ole nimeä, mitä ei voi mainita, vaikka se on kaikkien silmien edessä. Ihmisille sellaisinakuin he tavallisesti ovat tekee vasta nimi olion yleensä näkyväksi. -- Originaalit ovat enimmälti olleet myös nimenantajia.“, lk. 146.



261.

„... Originaalsus. -- Mis on originaalsus? Näha midagi, millel ei ole veel nimetust, mida ei või mainida, kuigi see on kõikidele nähtaval. Inimestele sellistena nagu nad harilikult on teeb alles nimetus mingi objekti üldiselt nähtavaks. -- Originaalsed inimesed on enamalt olnud samuti ka nimetuste andjad.“



264

„... Mitä me teemme. -- Mitä teemme, sitä ei koskaan ymmärretä, vaan aina vain kiitetään tai moititaan.“, lk. 146.



264

„... Mida me teeme? -- Mida me teeme, seda ei mõisteta kunagi, vaid alati ainult kiidetakse või kritiseeritakse.“



265

„... Viimeinen skepsis. -- Mitä sitten lopulta ovatkaan ihmisen totuudet? Ne ovat ihmisen kumoamattomia erehdyksiä.“, lk. 146.



265

„... Viimane skepsis. -- Mis siis lõppude lõpuks ongi need inimese tõekspidamised? Need on inimese kummutamatud eksitused.“



267

„... Jos on korkea päämäärä. -- Jos ihmisellä on korkea päämäärä, hän on oikeudenkin eikä vain tekojensa ja tuomariensa yläpuolella.“, lk. 147.



267

„... Kui omatakse kõrget eesmärki. -- Kui inimesel on kõrge eesmärk, siis on ta isegi õigusemõistmisest mitte vaid oma tegudest ja oma kohtunikest kõrgemal.“



269

„... Mihin sinä uskot? -- Tähän: että kaikkien asioiden painot täytyy määrätä uudestaan.“, lk. 147.



269

„... Millesse sa usud? -- Sellesse: et kõikide asjade kaaluvus tuleb uuesti mõõta.“



270

„... Mitä sanoo omantuntosi? -- „Sinun pitää tulla siksi, joka olet.““, lk. 147.



270

„... Mis ütleb sinu südametunnistus? -- Sul tuleb saada selleks, kes juba oled.“



272

„... Mitä sinä rakastat toisissa? -- Omia toiveitani.“, lk. 147.



272

„.. Mida sa armastad teistes? -- Enda lootusi.“



(IV. Kirja) 287

„... Sokeudesta iloitseva. -- „minun ajatusteni“, sanoi vaeltaja varjolleen, „pitää osoittaa minulle, missä seisoin: mutta ne eivät saa ilmaista minulle, minne menen. Minä rakastan tulevaisuuden tietymättömyytä enkä tahdo tuhoutua kärsimättömyyten ja luvattujen asioiden ennaltamasitamiseen.“, lk. 154.



(IV. raamat.) 287

„... Pimedusest rõõmutsev. -- „minu mõtted“, ütles rändaja oma varjule, „peavad tõestama mulle, mis kohas ma seisan: aga nad ei saa mulle väljendada, kuhu ma lähen. Ma armastan tulevikus vaid teadmatust ja ma ei taha hävida kannatamatuse või lubatu eelmaitsmise kätte.“



289

„... Vaan tarvitaan uutta oikeamielisyyttä! Ja uusi tunnussana! Ja uusia filosofeja! Moraalinenkin Maa on pyöreä! Moraalisenkin Maan päällä on omat antipodinsa! Antipodeillakin on olemisen oikeus! On vielä toinen maailma löydettävänä – ja useitakin!“, lk. 155.



289

„.. vajatakse vaid uut õiglast meelsust! Ja uut tunnussõna! Ja uusi filosoofe! Ka moraalne Maakera on ümmargune! Ka moraalse Maakera peal on omad antipoodid! Antipoodidelgi on olemasolemise õigus! On leida veel ka teine maailm – ja palju rohkematki veel!“



297

„... Voida väitää vastaan. -- Jokainen tietää nyt, että kyky sietää vastaväitteitä on korkea kultuurin merkki! /.../ „... ja se on oikestaan kulttuurimme varsinainen suuri, uusi, hämmästyttävä saavutus, vapautuneen hengen kaikkien askelten askel: kuka tietää tämän?“, lk. 161.



297

„... Võida vastu väita. -- Igaüks teab nüüd, et võime taluda vastuväiteid on kõrge kultuuri tunnuseks! /.../ „... ja see on õieti meie kultuuri tõeliselt suur, uus ja hämmastav saavutus, vabanenud hinge suurim samm edasi: kes seda vaid teaks?“



300

„... Tieteen esinäytökset. -- Luuletteko siis että tieteet olisivat syntyneet ja varttuneet, elleivät niitä olisi edeltäneet velhot, alkemistit, astrologit ja noidat niinä, joiden on ensin täytynyt lupauksillaan ja uskotteluillaan saada ihmiset isoamaan ja janoamaan salaisia ja kiellettyjä mahteja sekä löytämään niistä nautintoa?“, lk. 162.



300

„... Teaduse esmased saavutused. -- Arvate nõnda et teadused oleks tekkinud ja arenenud, kui neile ei oleks eelnenud võlurid, alkeemikud, astroloogid ja nõiad nendena, kelledel on esmalt pidanud oma lubaduste ja veenmisega panna inimesed vajama ja janunema salajasi ja keelatud võimusi ning ka leidma neist naudingut?“



322

„... Vertaus. -- Ne ajattelijat, joissa kaikki tähdet liikkuvat kiertoratoja, eivät ole syvällisimpiä; joka kastoo itseensä kuin äärettömään maailmanavaruuteen ja sisällytää itseensä linnunratoja, se tietää myös, kuinka epäsäännöllisiä kaikki linnunradat ovat; ne ulottuvat olemassaolon kaaokseen ja labyrintiin saakka.“, lk. 173.



322

„... Võrdlus. -- Need mõtlejad, kelledes kõik tähed liiguvad mööda oma orbiiti, ei ole just sügavaimad; see aga kes võrdleb end ääretu maailmakõiksusega ja leiab endis linnuteesid, see teab samuti, kui ebareeglipärased kõik linnuteed on; need ulatuvad olemasolemisest kaosesse ja kõigesse labürintidesse.“



335

„...Mutta me tahdomme tulla niiksi, joita olemme, uusiksi, ainolaatuisiksi, verrattomiksi, itselleen-lakialaativiksi, itsensä-luoviksi!“, lk. 182.



335

„... Aga me tahame saada selleks, kes me oleme, uuteks, ainulaadseteks, võrreldamatuiks, endale seadusi-loovateks, ennast-loovateks!“



(V. Kirja.) 345

„... -- Kukaan ei siis ole toistaiseksi tutkinut tuon kaikkein kuuluisimman lääkkeen, moraalin arvoa: mikä edellyttää ennen kaikkea, että tämä arvo tehdään kerran – kyseenalaiseksi. Niin! Juuri se on meidän tehtävämme. --“, lk. 194.



(V. raamat.) 345

„... Keegi ei ole siis tegelikult senini uurinud selle kõige kuulsama ravimi, moraali väärtust: mis eeldab ennekõike, et see väärtus tehakse ükskord – küsitavaks. Nõnda! Just see on meie ülesanne. -- „



352

„... Eurooppalainen käytää moraalin valhepukua, koska hänestä on tullut sairas, sairaalloinen, rujo eläin, jolla on täysi syy olla „kesyt“, koska hän on melkein epäsikiö, joitakin puolinaista, heikkoa, kömpelöä...“, lk. 201.



352

„... Eurooplane kasutab moraali moonderiietust, kuna ta on muutnud haigeks, põdevaks, pööraseks loomaks, kellel on kõik põhejndused, et olla „taltsas“, kuna ta on peaaegu ebard, midagi poolikut, nõrka ja kohamakat...“



354

„... tietoiseksi tuleva ajattelu on vain kaikkien pienin osa siitä, sanokaamme: pinnallisin osa: -- sillä vain tämä tietoinen ajattelu tapahtuu sanojen, toisin sanoen ilmaisumerkkien muodossa, mikä osittaa itse tietoisuuden alkuperän.“, lk. 204.



354

„... teadlikuks muutunud mõtlemine on vaid kõige väikseim osa sellest, õelgem nõnda: pealmine osa: -- sest vaid see teadvustatud mõtlemine leiab aset sõnade, teisti öeldes väljendusmärkide vormis, mis viitavad isegi teadvustatuse enda algupära suunas.“



366

„... Kaikenleainen mestaruus ostetaan kalliisti maan päällä, missä ehkä kaikesta on maksettava liian suuri hinta; ihminen on ammatimies vain olemalla myös ammatinsa uhri. /.../ Ja ettette osa käydä kauppaa hengellä! Ja että teillä on vain sellaisia mielipiteitä, joiden rahallista arvoa ei voida määrätä! Ja ettette edusta mitään, mitä ette ole!“, lk. 223.



366

„... Kõikvõimalik meisterlikkus ostetakse kalli hinna eest, millest kõigest tuleb tasuda vahest liiga suur hind; inimene on oskustööline olles vaid oma ameti ohver.“ /.../ „Ja kas te oska hingehinna eest kaupa sõlmida! Ja et teil on vaid selliseid arvamusi, millede rahalist väärtust ei ole võimalik määrata! Ja et te ei esinda midagi, mida te endist ei kujuta!“



371

„... Me käsittämättömät. -- Olemmeko milloinkaan valittanut sitä, että meitä on ymmärretty väärin, arvosteltu väärin, luultu muuksi kuin olemme, paneteltu, kuultu väärin eikä ole oltu kuulevinaan? Se juuri on meidän osamme--“ /.../ „... Sellainen on osamme, kuten sanottu: me kasvamme korkeuteen, ja olkoon se sitten meille vaikka kohtalokastakin – me näet elämme yhä lähempänä salamoita! -- mitä tuosta, me pidämme sitä silti yhä suurena kunniana, se jää siksi, mitä emme tahdo jakaa, jakaa toisille, korkeuden kohtalokkuudeksi, omaksi kohtaloksemme...“, lk. 229.



371

„... Me mõistetamatud. -- Kas me oleme kunagi kaevanud selle üle, et meid on valesti mõistetud, valesti hinnatud, arvatud, et oleme teised kui oleme, ahistatud, et meid on valesti kuuldud või ole üldse kuuldud? See just on meie osaks --“ /.../ „... Se on meie osaks, nagu öeldud: me kasvame kõrgusse, ja isegi kui see meile saatuslikuks saab – me näeme endiselt lähimaid välke! -- mis sellest, me peame seda ikka endiselt üheks suuremaks austuseks, see jääb selleks, mida me ei taha jagada, jagada teistele, kõrguse saatuslikkuseks, meie oma saatuseks...“



374

„... Uusi „äärettömämme“. -- Kuinka pitkälle olemassaolon perspektiivinen luonne ulottuu tai, vielä enemmän, onko sillä vielä jokin toinen luonne, eikö olemassaolo ilman tulkintaa, ilman „mieltä“ juuri siten tule „mielettömyydeksi“, eikö, toisaalta, kaikki olemassaolo ole olennasisesti tulkitsevaa olemassaoloa --“ /.../ „... Maailma on päinvastoin tullut meille vielä kerran „äärettömäksi“: sikäli kuin emme voi torjua sitä mahdollisuutta, että siihen sisältyy äärettömän paljon tulkintoja.“, lk. 232.



374

„... Uus „ääretus“. -- Kui kaugele ka ei ulatuks olemasolu perspektiivne loomus või, veelgi rohkem, kas on sellel veel mingi teine loomus, kas mitte olemasolu ilma tõlgenduseta, ilma „mõtteta“ just ei muutu „mõttetuseks“, kas mitte, teisalt, kogu olemasolev ei ole olemuslikult tõlgenduslik olemasolu --“ /.../ „... Maailm on vastupidiselt muutunud meie jaoks taaskord „ääretuks“: kuivõrd me ei või tõrjuda seda võimalust, et selles sisaldub ääretult palju tõlgendusi.“



381

„... Ymmärrettävyys-kysymyksestä. -- Kun kirjoittaa, ei tahdo ainostaan tulla ymmärretyksi, vaan tahdo myös yhtä varmasti varoa sellaista mahdollisuutta. Ei ole suinkaan mikään kirjaan kohdistuva vastaväite, jos joku havaitsee sen käsittämättömäksi: juuri tämä on voinut kuulua sen kirjoittajan tarkoitukseen, -- hän ei tahtonut, et „joku“ hänet ymmärtäisi. Tahtoessaan ilmaista isteään ylhäisempi henki ja makuu valitsee aina myös kuulijansa; valitessaan heidät hän samalla panee rajansa „toisille“.“, lk. 238.



381

„... Mõistetavus-küsimusest. -- Kui kirjutad, ei taheta vaid mõistetuks osutuda, vaid tahetakse ka samavõrd kindlasti vältida sellist võimalust. See ei osutu üldsegi mingi raamatu kriitikaks, kui keegi loeb seda mõistetamatuks: just see võib olla kuulunud selle kirjutaja eesmärkide hulka, -- ta ei tahtnud, et „keegi“ teda üldse mõistakski. Tahtes ennast väljendada kõrgeim hing ja maitse valib alati ka oma kuulajaid; valides neid seab ta samas piirid „teistele“.“



383

„... Eikö ympärillämme ole kirkas aamupäivä? Ja virheä pehmeä maa ja nurmi, tanssin kuningaskunta? Onko milloinkaan ollut parempaa hetkeä olla iloinen? Kuka laulaa meille laulun, aamupäivänlaulun, niin aurinkoisen, niin kevyen, niin siivekkään, ettei se säikytä pois sirkkoja,--“, lk. 241.



383

„... Kas meie ümber ei ole kirgas hommik? Ja roheline viljakas maa ja nurm, tantsimise kuningriik? Kas on kunaski olnud olemas paremat hetke rõõmustamiseks? Kes laulab meile seda viisi, seda hommiku-laulu, nii päikesepaistelist, nii kerget, nii tiivulist, et see ei ehamata isegi rohutirtse eemale, --“

________________________________________________________

1 FRIEDRICH (WILHELM) NIETZSCHE: „Zur Genalogie der Moral“. // „Moraalin alkuperästä. Pamfletti“. [C: 1887. // Helsinki, 1961. // Suomentannut: J. A. Hollo. // Lk.: 5-161. // „Kustannus-Osakeyhtiö Otava“].

2 FRIEDRICH (WILHELM) NIETZSCHE: „DIE FRÖHLICHE WISSENSCHAFT“ (La gaya scienza). // „ILOINEN TIEDE.“ // Helsinki, Suomentaneet: J.A. Hollo. // Säkeiden suomennokset: A. Peromies, T. Lyy). // S.: 7-256. // („Kustannusosakeyhtiö Otava“.)