Gianni Vattimo & „The aplogethic Nihilism“ //
„Gianni Vattimo & Die apologetische Nihilismus“. // „Gianni
Vattimo & apologeettinen nihilismi“.
"...
Il pensiero debole. /.../ ... traditionalismin uudeksi
versioksi ja kaiken kaikkinaan hyökkäykseksi järkeä vastaan.",
lk. 6.1
"...
Il pensiero debole." /.../
traditsionalismi uueks versiooniks ja lõppude lõpuks rünnakuks
terve inimmõistuse vastu." (Lk. 6.)
"...
Subjektiivisuuden normaalitilaksi tulee paradoksi tai epävarmuus.
/.../ Juuri tämä pohjattomuuden ja epävarmuuden kokemus
"heikentää" totuuden.", lk.7.
"...
Subjektiivsuse normaalseks olukorraks tuleb paradoks või ebakindlus.
/.../ Just see põhjatuse ja ebakindluse kogemus "nõrgendab"
tõde." (Lk. 7.)
"...
sekä esittänyt Nietzschen radikaalina ja modernin kokemusta
hallitsevana subjektivisuuden kriitikkona...", lk. 9.
"...
ning ka esitanud Nietzschet radikaalina ja modernset kogemust
valitseva subjektiivsuse kriitikuna..." (Lk.9.)
"...
Gadameria käsitellessään Vattimo on jatkuvasti painottanut
kauneuden käsitteen mekitystä Gadamerin filosofialle historiallisen
kokemuksen, etiikan ja estetiikan olennaisena ja niitä määrittävänä
momenttina. /.../ Estetiisen ongelmasta tule näin olennainen, koska
juuri esteettisessä kokemuksessa muodostuvat samanaikasesti olemisen
historian ja ontologisen eron kielellisyys sekä epäjatkuvuus ja
fragmentaarisuus.", lk. 10.
"...
Gadameri käsitledes on Vattimo jätkuvalt rõhutanud ilu mõiste
tähtsust Gadameri filosoofiale ajaloolise kogemuse, eetikale ja
esteetikale olemuslikule ja neid määratleva momendina. /.../
Esteetika probleemist saab nõnda olemuslik probleem, kuna just
esteetilises kogemuses moodustuvad samaaegselt olemise ajaloo ja
ontoloogilise erinevuse keelelisus ning ka selle ebajärjepidevus ja
fragmentaarsus." (Lk. 10.)
"...
Vattimon mukaan vain taideteoksen välityksellä voidaan kokea
autenttinen kuolevaisuuden ja pohjattomuuden kokemus
(eksistentialismihan palautti sen vielä yksilön eksistenssiin.)
/.../ Esteettisen tietoisuuden punktuaalisuus on tapa, jolla subjekti
elää hyppäyksen oman kuolevaisuutensa phojattomuuden (Ab-grund)",
lk. 11.
"...
Vattimo järgi vaid kunstiteose vahendusel võidakse üldsegi kogeda
autentset surelikkuse ja põhjatuse elamust (eksistentsialism
suunitles selle veel tagasi üksik-indiviidi eksistentsile.) /.../
Esteetilise teadvustatuse punktuaalsus on viis, milles subjekt elab
läbi hüppe oma surelikkuse põhjatusse (Das Ab-Grund)."
(Lk. 11.)
"...
Juuri tämä hermeneutiikan nihilistisen kosntituution kautta voidaan
yksilöidä sen kohtalo ja löytää avain niihin valintoihin joita
metafysiikan lopun aikakaudella on tehtävä.", lk. 12.
"... Just selle hermeneutika nihilistliku
konstitutsiooni kaudu võidakse isikustada selle saatus ja leida võti
nende valikute jaoks mida metafüüsika lõpu ajajärgul tuleb teha."
(Lk. 12.)
Ülevaade2
on koostatud lähtudes vaatekohast, mille järgi ka nt Vattimo
ise (nagu viimase järgi ka nt. Heidegger ) on
"tagasi-paigutatav" Nietzsche poolt tõstatatud
nihilismi saamise/toimimise protsessi. St.- mitte järgida Vattimo
tõlgendust Nietzschest (kus see ei ole just vältimatu), vaid
proovides tõlgendada Vattimot võimalikult -- "Nietzschet
järgides."
Nietzsche käsitlusest lähtuma seatult on järgnev
tõlgendus kindlasti fragmentaarne, -- kuna Nietzsche lähenemist
iseloomustamaks just asüstemaatilisus, sellest tuleneva kohatise
nö. - näilise vastuolulisusega, -- ja samuti sellega ka
pürgides ületama paradoksaalset stiili kammitsevaid
reeglipärasusi.
Alustuseks püüda määratleda Vattimo positsiooni
nietzscheliku nihilismi suhtes. -- Selleks on järgnevalt
käsitletud pikemalt üht Vattimo poolt toodud tsitaati
Nietzschelt. --
--
Vattimo tsiteerib oma asukohta märkides Nietzsche "täieliku
nihilisti" kujundit, mis toodud
Wille zur Macht'i
algusest ja lahti-seletatult märgib – "situatsioon, kus
inimene veereb keskpunktist välja
x-suunas."
("Nihilismi apoloogia", lk.1434).
Vattimo viitab siinkohal Nietzsche definatsiooni
sarnasusele heideggerliku "nihilismi" määratlusega,
millega aga otsekui -- "libisetakse" eeltoodust üle,
kuigi antud definatsioon on Nietzsche positsiooni piiritledes
keskse tähtsusega.
Kasutatud "keskpunkti" kujund nimelt mitte
märkimaks "iseenesest antud" v. alustavat positsiooni
vaid kui teatud vahe-(lõpp-?-)etapi asukohta, mis pigem, --
alles saavutatav.
Võimalikud vähemalt kaks tõlgendust. Ühelt poolt
võib "keskpunkt" tähistada "hinnangulisele
maailmale" e. tavapärasele (millega ei ole mõeldud ainult
nö.- "teistele omast", vaid üldiselt tava- v.
harjumuspärast) -- omast keskse legitiimsuse (kui nt. absoluutse
"mõõdupuu") "asukohta", missugusest "kohast"
siis 'täieliku nihilismi' toimumise läbi -- "välja
veeretakse".
Teisalt
on võimalik ka eelnevale mõneti vastandlik tõlgendus, --
nietzschelik
'keskpunkt'
ei tarvitse kokku langeda tava-legitiimsuse harjumuspärase
"keskmise punktiga". On rohkem tõenäoline, et see
tähistab pigem nö.- "nihutatud keskpunkti", mida võiks
iseloomustada lausa tava-legitiimsusele vastanduvana.
Nii
võib Nietzsche 'keskpunkti'-kujund
tähistada hoopis olukorda kus säärane "stabiilsuse
kese" üleüldse puudub. -- So. -- 'keskmeta',
jumalata maailma, -- seega midagi ebastabiilset ja kaootilist, mis
vastandatud nö. -- "tsentraliseeritud" e. absoluutse
legitiimsuse "keskpunkti" sidusale maailmapildile.
Nietzschet tsiteerides: "See astraalne
korrastatus, kus me elame on erand /mis/... on teinud võimalikuks
erandite erandi: orgaanilise elu tekke.../.../... Üldiselt
loomuselt seevastu on maailm igi-kestev kaos... /.../ ...seal ei ole
ei korda, vormi, ilu, tarkust, /so.-/...esteetilised
inimlikustamised, mis sisaldavad juba 'hinnangut'. Aga kuidas
saaksime taunida v. hinnata kõiksust! / Mingi esteetiline v.
moraalne hinnang ennekõike, -- ei puuduta seda!“ („Die
Fröhliche Wissenschaft“ §109).
Selline
'keskpunkti'-tõlgendus
seostub ühe teise Nietzsche puhul "keskse punktiga",
-- nimelt küsimusega Nietzsche "autonoomsusest". --
J. Habermas on nimelt väitnud, et Nietzsche ja Heideggeri näol
on tegemist "autonoomsete mõtlejatega".
Vähemalt esimesena mainitu puhul peaks see
esmapilgul näima üllatav. Seostatakse reeglina Nietzschet
eriti taunivalt just nt. "teiste kritiseerimisega“,
sellega lahterdades mainitud autor nn.- "ühiskonnakriitikute
" rohkearvulisse kilda.
GIANNI VATTIMO &
"La società transparente.":
"...
-- alkaa muodostua aina intensiivisempi uuden ja originaalin kultti,
joka puutui edeltäviltä aikakausilta... /.../ ... uuden ja
originaalin kultti taitessa kuului osana yleisempään
näkemykseen...", lk. 13.
"...
-- algab moodustuvat järjest intensiivsem uue ja originaalsuse
kultus, mis eelnevatel ajajärkudel puudus... /.../ .. uue ja
originaalse kultus kunstis oli osaks üldisemale nägemusele..."
(Lk. 13.)
"...
Ei ole olemassa yhtä ainutta historiaa, on vain erilaisista
näkokulmista esitettyjä kuvia menneisyydestä, ja on
harhaanjohtavaa ajatella, että löytyisi yksi ylimmäinen ja
kaikenkattava näkökulma...", lk. 15.
"...
Ei ole olemas ühte ja ainust ajalugu, on vaid erinevatest
vaatenurkadest esitatud pilte minevikust, ja on eksiteile juhatav
mõelda, et leiduks üks ülimuslik ja kõike selgitav vaatenurk..."
(Lk. 15.)
"...
Mediat, jotka tekevät teoreettisesti mahdolliseksi informaation
"reaaliajassa" kaikesta siitä mitä maailmassa tapahtuu,
saataisivat itseasiassa muistuttaa eräänlaista Hegelin
absoluuttisen hengen toteutumista käytännössä...", lk. 17.
"...
Meediad, mis teevad teoreetiliselt võimalikuks informatsiooni leviku
"reaalaajas" kõigest sellest mis maailmas toimub,
saaksid iseenesest meenutada teatud Hegeli absoluutse vaimu teostumist
praktikas..." (Lk. 17.)
"...
Kenties juokkotiedotuksen yhteiskunnassa tulee ajankohtaiseksi yksi
Nietzschen "ennustus": todellisesta maailmasta tulee
vihdoinkiin tarina. Mikäli meillä on jokin käsitys
todellisuudesta, niin myöhäismodernismin olosuhteissa se ei voi
olla ennalta sovittu ajatus objetiivisesta kaiken alla olevasta
todellisuudesta... /.../ Tarkoitukseni on esittää väite, jonka
mukaan tiedotusvälineiden yhteiskunnassa ilmatuu vapaudeen ihanne,
joka pohjautuu oskillaatiolle, pluraalisuudelle ja loppujen lopuksi
koko "todellisuuden periaatteen" eroosiolle. /.../
Nietzschen ja Heideggerin kaltaisten ajattelijoiden filosofisen
opetuksen merkitys on kokonaan siinä tosiasiassa, että he tarjovat
meille välineet modernin lopun ja historian lopun ajatuksen
vapauttavan mekityksen ymmärtämiselle.", lk. 18.
"... Vahest tuleb massimeedia ühiskonnas
ajakohaseks üks Nietzsche "ennustus": tegelikust maailmast
tuleb lõpuks vaid üks luiskelugu. Kui meil on kunaski ettekujutlus
tegelikkusest, siis see ei saa olla hilis-modernismi oludes olla
eelnevalt kokku lepitud mõte objektiivselt kõige taga olevast
tegelikkusest... /.../ Minu eesmärgiks on esitada väide, mille
kohaselt massi-kommunikatsiooni vahendite ühiskonnas ilmneb vabaduse
ideaal, mis rajaneb oskillatsioonile, pluralismile ja lõppude lõpuks
kogu "tegelikkuse põhimõtte" erosioonile. /.../ Nietzsche
ja Heideggeri taoliste mõtlejate filosoofilise õpetuse tähendus
peitub tegelikult selles tõsiasjas, et nad pakuvad meile vahendeid
modernsuse lõpu ja ajaloo lõpu, kui idee, vabastava tähenduse
mõistmiseks." (Lk. 18.)3
See Nietzsche puhul silmatorkav "negatiivne
teistele suunatus" näib aga pigem olevat ainult näiline,
-- tuleb nõustuda Habermas'iga, et Nietzsche oli (ja on)
tõepoolest pigem "autonoomne mõtleja."
Mida
see tähendab? -- Seostuvalt nietzscheliku 'egoismi'
mõistega, tundub, et Nietzsche väline "teistele suunatus",
-- piirdub hoopiski nö. -- "ise-enesega".
Näiv vastandamine, -- "mina" ja "teised"
-- piirdumas nõnda justkui esimese poolega, -- on "mina"-pildi
sisene.
Selleks,
et eristada primaarsemat 'ise'-t
"endas",
kasutab Nietzsche vastandamiseks fiktsiooni "teised", --
seda selleks, et võimaldada eristada autonoomsemat osist, -- nö.
-- 'ise'-t "mina-pildi" perifeersematest osistest.
Seda
visiooni selgitada püüdes, seda metafoorsemalt ümber-öeldes --
destilleerimaks 'iset'
"endast",
mis ei ole ainult "enese" kujundamine v. Vormimine, -- (on
küll tinglikult, -- "protsess",) -- vaid pigem kui
'vääristamine'...
--
Täiendades
"metafoorset pilti"-- kui lihvitud 'vääriskivi',
mille iga tahk peegeldab valgust eri nurga alt. Luues nüansside
paljususes terviklikuma kujundi.
Kusjuures, -- ükski "tahk" ei väljenda selle
"vääriskivi " nn. "olemust", ega tee seda ka
"tervik" kuidagi "õigemini" v. adekvaatsemalt.
Tervikpilt on samuti kui üks
'nuance'i,
-- tõlgenduse võimalus...
Paradoksaalsus,
näiv vastuolulisus nõnda mitte ei "õõnesta"
Nietzsche käsitlust, vaid annab tunnistust käsitluse ulatusest,
-- 'horisondi
avarusest'...
Sarnaselt
on võimalik – ehk saavutatavast -- nietzscheliku 'keskpunkti'
tasandist "välja veereda" vaid --
X-suunas...
St. -- "suunda" saab vihjamisi-eksitavalt
viidata vaid paradoksaalsel kombel. Kindlasti ei ole nt. tegemist
"edasi-suundumisega" (samuti mitte tagasi, üles v. alla).
Seetõttu
on kasutatud
X-suund
isegi väga täpne, -- hinnangulisusest hoidudes on ära märgitud
teatud "teisenemise akt". Kuna paradoksaalsel moel see
siiski tähistab mingit "olukorra muutust", isegi väga
kardinaalset,---
---
'hüpet' --
mida ei ole aga võimalik kirjeldada nt. kvalitatiivsete v.
kvantitatiivsete kategooriate kaudu.
Ehk kujundlikult ümber-öelda proovides, -- 'keskpunkt' kui
nihilismi(ks) saamine
"maailma sees", -- suundudes aksioloogilisusest
väljapoole, siis sellest "punktist" omakorda väljas
-- on kui – 'tundmatu',
--
ollakse justkui "maailmast väljas"...
G. VATTIMO: "... Nietzsche on itseasiassa
osoittanut, että kuva tietyn perustan pohjalta rationaalisesti
järjestetystä todellisuudesta (mielkuva, jonka mukaan metafysiikka
olisi aina maailman synnytämä) on vain "rauhoittava"
myytti, ja se on luonteenomainen vielä alkeellisille ja
barbaariselle ihmiskunnalle.", lk. 19.
"...
Nietzsche on tegelikult näidanud, et ette-kujutlus teatult alustelt
lähtuma seatud ratsionaalselt korrastatud tegelikkusest
(kujutluspilt, mille kohaselt oleks metafüüsika alati reaalsusest
tulenev) on vaid "rahustav" müüt ja see on omane vaid
veel algelisele ja barbaarsele inimsusele." (Lk. 19.)
"...
Esteettinen kokemus saa ihmisen elämään muissa mahdollisissa
maailmoissa ja näytää hänelle näin myös "todellisen"
maailman; sen maailman, jonne hänet on suljettu, satunnaisuuden,
suhteellisuuden, ja määrittelemättömyyden. /.../ Osoittaessaan,
että oleminen ei välttämättä ole samaa kuin vankka, pysyvää ja
tasapainonen, vaan että se on pikemminkin tekemisissä tapahtuman,
sopimuksen, vuoropuhelun ja tulkinnan kanssa, Nietzschen ja
Heideggerin kaltaiset nihilistiset filosofit...", lk. 21.
"...
Esteetiline kogemus paneb inimese elama muudes võimalikes maailmades
ja näitab talle nõnda ka "tegelikku" maailma; seda
maailma, millesse ta on suletud, juhuslikkuse, relatiivsuse, ja
määratlematuse [maailma.]. /.../ Näidates, et olemine ei ole
vältimatul kombel sama nagu on midagi kindlat, püsivat, vaid et sel
on rohkem tegemist juhtumuslikkuse, kokkuleppe, dialoogi ja
tõlgendamisega, Nietzsche ja Heideggeri taolised nihilistlikud
[filosoofid näivad pigem nõnda arvavat.]" (lk. 21.)
"...
Ihmistieteiden ja kommunikaatioyhteiskuntamme, jota luonnehtii
kiihtyvä informaation vaihto sekä taipumus tapahtuman ja uutisen
samastamiseen (televisio), suhde on laajempi ja elimellisempi kuin
yleensa uskotan. /.../ .. tehnyt mahdolliseksi ennen muuta
uudenlaisten yhteisöllisen ja yksilöllisen elämän muotojen
syntyminen sekä uudelaisten sosiaalisen olemisen tavan
muodostuminen. /.../ Tämä taas on mahdollista vain maailmassa,
jossa yhteiskunnalllinen kommuniktaatio on ylittänyt määratyn
tason.", lk. 24.
"... Inim-teaduste ja kommunikatsiooni ühiskond,
mida iseloomustab eskaleeruv informatsiooni vahetamine ning kalduvus
juhtumi ja uudise samastamisele (televisioon), [nende omaveheline]
suhe on laialdasem ja olemuslikum kui üldiselt usutakse./.../ [see
on] ... teinud võimalikuks ennekõike uudsete ühiskondlike ja
individuaalsete eluvormide sündimise ning ka uudse sotsiaalse
olemise vormi moodustamise. /.../ See samas on võimalik vaid
maailmas, kus ühiskondlik kommunikatsioon on ületanud teatava
taseme." (Lk. 24.)4
Viimati
kirjeldatul on kokkupuute punkte Heideggeri käsitlusega: "lasta
olemisel kui oleva aluspõhjal (Grund)
langeda", et "hüpata" tema "põhjatusse"(Ab-grund),
("Nihilismi
apoloogia", lk.1443).
Antud
Nietzschele "tagasi-viitav" tõlgendus 'keskpunkti'
kujundist ja sellest -- "suunitlematult", -- isegi mitte
"välja" -- suunduv teisenemine -- tähistavad omakorda
olulist erisust Nietzsche suhtestumises nihilismi mõistega.
Nimelt kutsus Nietzsche pidevalt üles "nihilismi
ületama", mõeldes selle all ajastule üldiselt omast
nihilismi, mis võrdub dekadentsiga ja millele on vastandatud
"täieliku nihilisti" kujund.
Tundub,
et sellega seostuvalt märgib 'keskpunkti'-kujund
otsekui nüansi-võrra passiivsemat (destruktiivsemat/reaktiivsemat)
nihilismi tasandit, mis enam tavavastandumise-sidus ja mida
omakorda võimalik 'ületada' -- aktiivse jaatuse
lõpetavas(-alustavas?) 'hüppes'...?
Vahest selgemini väljendatav, kui tõmmata "eristav
joon" 'täieliku nihilisti' ja pelgalt nn. "nihilismi
"vahele. Vattimo väidab nt., et "Nietzschele on kogu
nihilismiprotsess kokku-võetav Jumala surmaga või ka "kõrgemate
väärtuste" väärtusetustumisega" ("Nihilismi
apoloogia", lk.1435).
-- Tundub nõnda, et mainitu ei tähista niivõrd
"Nietzschele omast" kui just "ületatavat nihilismi",
mis ajastule üldiselt omane.
Nietzsche suhtestumas säärasesse nn. "nihilismi
" -- ehk kui pelgalt "lähte-pinnasesse" -- on
selleks sobilik, kuna asub (osalisegi) nö. -- "aksioloogilise
ebastabiilsuse " tingimustes.
G. VATTIMO: "... jossa näkyisi suora
yhteys sen ja modernin tekiinkan käytöön ottamien uusien
informaation välineiden sekä kommunikaation ilmiöiden välillä.
/.../ ... informaation mekanismeihin ja yhteiskunnalliseen
kommunikaation sidoksissa olevalla ajatuksella julkisen alueesta on
tärkea sija siinä kehtyskulussa, jonka myötä kansalaisyhteiskunta
ilmaantuu valtiosta erottautuvana pyrkimyksenä.", lk. 25.
"...
milles oleks näha otsene ühendus selle ja modernse tehnika
kasutusele võetud uute informatsiooni vahendite ning
kommunikatsiooni ilmingute vahel. /.../ informatsiooni mehhanismide
ja ühiskondliku kommunikatsiooniga seotud oleval mõtteil avalikkuse
alast on tähtis koht selles arenguloos, mille kohaselt rahvuslik
ühiskond tärkab riigist eristuva pürgimusena." (Lk. 25.)
"...
ei ole kiinostavaa tietoteoreettisesti tyhjentävä ihmistieteiden
määritelmä, vaan ihmistieteiden tiedon muotojen... /.../ ... ja
kaiken kattavan kommunikaatioyhteiskunnan suhde. /.../ ... ei ole
ainostaan modernisaation yksi puoli, vaan se sisältää tavalaan
koko modernisaation olennaisen merkityksen.", lk. 26.
"...
huvi ei paku mitte informatsiooniteoreetiliselt ammendav
inim-teadmiste määratelm, vaid inim-teaduste teadmise vormide...
/.../ ... ja kõike hõlmava kommunikatsiooni-ühiskonna omavaheline
suhe. /.../ ... see ei ole vaid moderniseerimise üks külg, vaid
sisaldab omal kombel kogu moderniseerumise olemuslikku tähendust."
(Lk. 26.)
"...
teknologian, joka hallitsee ja muokkaa maailmaamme, ovat tehneet myös
koneet sanan perinteisessä merkityksessä; ne luovat ulkoisen
luonnon "hallinnan" välineet. /.../ ... informaation
erityisessä kehityksessä ja maailman konstruktiossa "kuvina";
(b) yhteiskunta, jossa teknologia huipentuu "informaatioksi",
on myös olennaisesti ihmistieteiden yhteiskunta – genetiivin
subjektiivisessa ja objektiivisessa mekityksessä...", lk. 27.
"... Tehnoloogia, mis valitseb ja kujundab
meie maailma, on valmistanud justnimelt masinad sõna
traditsioonilises tähenduses; nad loovad välise looduse
"kontrollimise" vahendid. /.../ ... informatsiooni erilises
arendamises ja maailma konstrueerimisel "piltidena"; (b)
ühiskond, kus tehnoloogia tipneb "informatsiooniks", on
samuti olemuslikult inim-teaduste ühiskond – genetiivi
subjektiivses ja objektiivses tähenduses..." (Lk. 27.)5
Oma essees "Nihilism ja postmodernsus
filosoofias" küsi-märgistab Vattimo aga "ületamise"
püüdluse kui pelgalt postmodernsusele omase
taotluse.(lk.1445).
Toetudes
Nietzsche Unzeitgemässe
Betrachtungen
teisele osale, näitab Vattimo veenvalt (post)-modernsele
lähenemisele omast pingutatud "ületamise" ja üha
jätkuva "uudsuse" püüdu, mis moodustab otsekui
"suletud ringi" millel tegeliku loovusega vähe ühist.
Nietzsche on viimati-mainitud teoses (1874 aastal)
näidanud, et see tuleneb modernsusele omasest "liialdatud
ajaloo-teadlikuse" mõjust, mis suubub üleüldisesse
epigoonlusesse. Ületamise, kui modernsuse sisese kategooria
kaudu ei saa Vattimo arvates määratleda väljapääsu
modernsusest.
Üheks Nietzschele iseloomulikuks lahenduseks
olevat (tema hilisemates teostes) katse pääseda välja
"ületamise nõiaringist" sellele omaste
(alg-)tendentside radikaliseerimise kaudu. ("Nihilism ja
postmodernsus...", lk.1446-1447).
Nimelt
kui Nietzsche (Vattimo järgi) oma varasemates teostes veel
otsekui peaks võimalikuks nö. - "ületamise "
'ületamist'
(-seda nt.
kunsti ja
eriti
('oma)-müüdi'
kaudu), mis on otsekui "tõelisemat" nõudes veel nö.-
"hinnangulisuse sisene, siis oma hilisemates teostes jõuab
Nietzsche aga
ka
kõrgeimate väärtuste eitamiseni.--
-- "Nõnda ei ole näiteks mingit alust
oletada "tõde" kõrgemaks "ebatõest"...
Sellele
seisukohavõtule on leida rohkelt kinnitusi Nietzsche teosest
"Die Fröhliche Wissenschaft" -- "Teadlikus
näivusest... /.../ ärgata äkki keset unenägu aga vaid
sellesse teadlikkusse, et nähakse
und...
/.../ ... ja et ma pean
seda jätkama, et vältida hävingut: nõnda nagu unes-käijal
tuleb üha jätkata oma und, et ta ei kukuks.“
/Mis
on näivus?/ -- „See ei ole kindlasti mingi "olemusliku"
vastand. /Näivus
on/ -- et kõikide nende kuutõbiste hulgas on ka 'teadlikul'
jätkata tuleb... /.../ -- seda selleks, et üldine 'unenägu
saaks jätkuda'..."
(-- §44, vt. ka §35, 44, 90, 110, 151 „Die Fröhliche
Wissenschaft“).
G.Vattimo:
"Nietzsche järgi võib modernsusest välja pääseda
just tänu sellele nihilistlikule
järeldusele. Et tõemõistel pole enam kehtivust ja
alus ei
funktsioneeri enam, kui on kadunud kogu alus usuks
alusesse" ("Nihilism ja postmodernsus...", lk.1448).
Antud järeldus on tehtud aga juba Nietzsche
hilis-loomingu põhjal ja nagu käsitletava autori puhul ikka
tuleks rõhutada, märgib üha teisenevat nägemust 'asjast', --
millest annaks tuletada, -- kui selleks on tahtmist, --
kriitilisema järelduse Nietzsche ja (post)modernsuse vahelistest
seostest. Teisalt aga -- "ei tarvitse"..., kuna -- see
on Nietzsche "täiesti süsteemivaba süsteemi" sisene
"loomulik vastuolu".
Vattimo jätkab küll (viimasest viitekohast)
järeldusega, et Nietzschel siiski miskitmoodi õnnestus justkui
"nõiaringist välja -murda".
Vattimo
järgi märgib Nietzsche 'igavene
taas-tulek' (ewige Wiederkehr des Gleichen) -- "ületamise
ajajärgu" lõppu, st -- ajajärgu lõppu, kus olemisest
mõeldi märgi novum
all ,mis võimaldab Nietzschet "apologeerida"
defineerimata jäetud "postmodernse filosoofia"
alusepanijana.
Eelpool
oli Vattimo aga öelnud, et "sellepärast ei suudagi
Nietzsche /.../ ... teises ajakohatus vaatluses kujutleda
väljapääsemist modernsusest... /.../ ... vaid pöördub selle
asemel müüdi
ja kunsti poole." ("Nihilism ja postmodernsus...",
lk.1447).
--
Ja avastab järgmisel leheküljel "väljapääsuna"
Nietzsche ühe tuntuima
'oma-müüdi' –
asjade, olukordade, mõtete --
igavesest taas-tulemisest --
Nietzsche ühe õige suurejoonelise visiooni, mis tähendab ka seda,
et "uudsus" on põhimõtteliselt välistatud!
Muidugi, siin tuleks ilmselt küsida kuivõrd
"järgib" Vattimo Nietzschet, -- kas kuni
"vastuolulisuseni"?
G. VATTIMO: "... Vastuu sitoo puhujat
sosiaalisen dialogin todellisiin tai kuviteltuihin partnereihin.
Näiden edessä jokainen on vastussa suhtessa kielen sääntöihin.",
lk. 29.
"...
Vastutus seob kõnelejad sotsiaalse dialoogi tegelike või
ette-kujutletud partneritega. Nende ees on igaüks seoses
keele-reeglitega vastutav." (Lk. 29.)
"...
tieteen transkendentaalisen subjektin muodostava kommunikaatioyhteisö
tulee samanaikaisesti tieteen objektiksi yhteiskuntatieteiden
tasolla; yhteiskuntatieteet-termin kaikkien laajimmassa
merkityksessä.", lk. 30.
"...
teaduse transtsendentaalset subjekti kujutav
kommunikatsiooni-ühiskond muutub samas ka teaduse objektiks
ühiskonna teaduste tasandil; [ seda nii kui] ühiskonna teadus kui
termin ja seda kõige laiemas tähenduses." (Lk. 30.)
"...
Rajoittamattoman kommunikaatioyhteiskunta, siis sellainen, jossa
toteutuu loogisen sosialismin yhteisö, on läpinäkyvä yhteiskunta.
Se on läpinäkyvää juuri siksi... /.../ ... jonka mallina on
tietyntyyppinen käsitys psykoanalyysista – radikaalisti
vähentämään konfliktien syitä.", lk. 31.
"...
Piiramatu kommunikeerumis-ühiskond, siis selline, milles teostub
loogilise sotsialismi ühiskond, on läbipaistev ühiskond. See on
läbipaistev just seetõttu... /.../ [ sests ee on ühiskond] ...
mille eeskujuks on teatudlaadi arusaam psühhoanalüüsist –
radikaalselt vähendada konfliktide põhjuseid." (Lk. 31.)
"...
ja kommunikaation yhteiskunta olisi edennyt kohti itseläpinäkyvyyttä,
se on pikemmin kulkenut kohti jotakin sellaista, jota hyvin yleisesti
voidaan kutsua "maailman kuvitteellistamiseksi".
Ihmistieteiden ja medioiden tarjomat maailmankuvat, vaikka ne
vaikuttavat hyvinkin eri tasoilla, muodostavat koko objektiivisen
maailman eivätä ainostaan erilaisia tulkintoja.", lk. 34.
"... ja
[kui] kommunikatsiooni-ühiskond oleks edenenud enesest läbi-nägemise
suunas, on see [vastupidi] kulgenud pigem millegi sellise suunas,
mida üsna üldistavalt võidaks nimetada "maailma
ette-kujutlustamiseks." Inim-teaduste ja meediate pakutavad
maailmapildid, kuigi nad mõjuvad üsna eri tasapindadel, moodustavad
kogu objektiivse maailma mitte vaid [selle] erinevaid tõlgendusi."
(Lk. 34.)6
Essees "Nihilismi apoloogia" (lk.1439) heidab Vattimo
Nietzschele ette nö.- "glorifitseerimist", -- st. --
olles tunnistatud nn. "tõelise maailma" fiktiivsust,
võetakse ja omistatakse
täiesti
teadlikult
mõnele selle fiktiivse maailma osisele nö. -- tinglik
kehtivus; rõhutades, -- tehes seda
valikuliselt
ja tehes seda 'ise'
-- ise endale müüte luues...
Tegemist on siinpuhul nüansi-erinevusega, --
Nietzsche oma-müüdid ühest küljest ei tähenda "uusi
v. kõrgemaid v. algupärasemaid väärtusi", sest need ei
tähista mitte nt "tõdesi kõigi jaoks ja igal ajal".
Teisest
küljest, --
'müüt'
kehtib kui ülim see tähendab -- 'loodud'
väärtus;
-- võib-olla just "tinglik müüt" on mingis erilises
mõttes 'ülim'
(võimalik) -- selle pärast, et on, -- ainult 'tinglik',
fiktiivne, -- ja ometi -- kehtiv...
Tegemist on ilmselt katsega üritada kirjeldada väga
"raskesti kirjeldatavat" -- kõigest hinnangulisest vaba
olla tahtmist.
Fiktiivne maailm ei ole "tõesem" ega
"vääram" kui nö.- "oma-mütoloogiline maailm".
Viimase
kuulutaja arvab (usub, loodab) end olevat lihtsalt ilma igasuguse
"mõõdu-puuta" ja kuivõrd "hinnangutest vaba(m)",
-- siis ehk -- 'avaramas'
maailmas...
Vahest
tõesti pole selline kohatine "müstifitseeriv"
tõlgendus Nietzsche puhul alati õigustatud, aga on võimalik
viidata (tsiteerideski) olulisele erinevusele, kus ühelt poolt --
"kõrgemad väärtused" kehtivad "iseenesest"
ja (rohkem v. vähem) tõsikindlalt ja teisalt, -- kehtivad ainult
'otse-kui'
(als ob)
"kõrgemad väärtused", -- keskse tähendusega ja ilmselt
mõneti "ketserlikult" kõlav väide siit, -- neil
ei ole midagi ühist...
Nii-öelda "kõrgemate väärtuste" ennistamiseks v.
uuendamiseks pole enam mingisugustki 'vajadust'...
See on isegi välistatud, kuna neid ei tarvitse enam "ära
tunda"... -- nt. "kõrgematena" siis.
Fr.
Nietzsche: "Kõrgemad
väärtused" on ennekõike -- väärtusetud...
Vattimo käsitluses saabki just sellest kõrgemate
väärtuste ülearususe rõhutamisest alguse täielik nihilism.
("Nihilismi apoloogia", lk.1439-1441).
Ja
jätkab samas, tuues paralleele Heideggeriga: 'tõeline nihilism'
Nietzschel mõistetav ligikaudu "samas tähenduses nagu
avaldub
Sein und Zeit'is
olemine surma poole ning seda vastuvõttev ettekäiv otsustavus
võimalusena, mis teeb võimalikuks kõik teised võimalused, mis
moodustavad eksistentsi -- seega siis ka maailmasunni teatud
ületamine, mis asetab võimalikkuse tasandile kõik, mis esineb
reaalse, paratamatu, lõpliku ja tõesena." (samas, lk.1441).
G.
VATTIMO:
"...
Nietzschen erään alusuman mukaan "ei ole olemassa tosiasioita,
on olemassa vain tulkintoja". Nietzsche myös kirjoitti, että
"todellisesta maailmasta on lopultakin tullut tarina. /.../ Nämä
järjestelmät erottautuvat varsinaisista myyteistä, sillä ne ovat
"historiallisia", ja siis narratiiveja, jotka ottavat
kriitisesti etäisyyttä; ne tietävät itsensä osaksi koordinoitua
järjestelmää: ne tietävät itsensä ja esittävät itsensä
nimenomaisesti "luotuina" eivätkä koskaan väitä
olevansa "luonto.", lk. 35.
"...
Nietzsche ühe lausumise kohaselt "ei ole olemas fakte, olemas
on vaid [nende] tõlgendused". Nietzsche kirjutas samuti, et
"tegelikust maailmast on saanud lõpuks luiskelugu. /.../ Need
süsteemid erinevad tegelikest müütidest, kuna need on
"ajaloolised", ja nõnda narratiivid, mis kujundavad
kriitlist distantsi; nad teavad end olevat osa kordineeritud
süsteemist: nad tajuvad ennast ja esitavad ennast justnimelt
"looduina" ega kunagi väida end olevat "loodus[likud]."
(Lk. 35.)
"...
vapauttavana vain mikäli se luo vähemmän yhtenäisen ja
epävarmemman maailman, siis myös myytin maailiman, turvattomamman
maailman. Se maailma mielessään Nietzsche haaveili uudesta
inhimillisestä subjektista, joka kykeneisi elämään ilman
neurooseja, yli-ihimisesta (Übermensch).", lk. 36.
"...
vabastavana vaid seetõttu, et see loob vähem ühtse ja ebakindlama
maailma, sellega samuti müüdi maailma, ebaturvalisuse maailma. Seda
maailma silmas-pidades unistas Nietzsche uuest inimlikust subjektist,
kes oleks suuteline elama ilma neuroosideta, üle-inimesest (Der
Übermensch)." (Lk. 36.)
"...
Yksi nykyaikasen ihmisen tietoisuudelle polttavimmin asettuvista
ongelmista on, kuinka määritellä uudelleen suhde myytin. /.../
että juuri myytin uudelleen löytäminen edustaa täsmällistä
vastausta... /.../ Aikamme filosofiassa ei ole tyydyttävä teoriaa
myytistä, sen olemmuksesta ja sen suhteista muihin tapoihin
tarkastella maailmaa.", lk. 40.
"...
Üks nüüdisaja inimesele põletaivamalt esilekerkivaid
probleemidest on see, kuidas määratleda uuesti suhe müüdiga.
/.../ et just müüdi uuesti leidmine esindab täielikku vastust...
/.../ Meie aja filosoofias ei ole rahuldavat teooriat müüdi kohta,
selle olemuse kohta ja selle seosteist muude moodustega vaadelda
maailma." (Lk. 40.)
"...
vastakohtana tieteelliselle ajattelulle myyti ei ole analyytista,
demonstratiivista jne, ajattelua, vaan narratiivista,
mielikuvituksellista, tunteisiin liityvää; ja hieman yleissemmin
sanottuna, see vaati vain vähän tai ei lainkaan objektivisuutta. Se
on enemmän tekemisissä uskonnon ja taiteen, riitin ja magian
kanssa. /.../ Paljon ennen kui maailma näyttäytyi tietoisuudelle
empiiristen ´esineiden´ ja empiiristen ominaisuuksien joukkona, se
näyttäytyi sille myytisten voimien ja tekojen joukkona.", lk.
41.
"...
vastandina teaduslikule mõtlemisele ei ole müüt ei analüütiline,
demonstratiivne jne, mõtlemine, vaid narratiivne, fantaasialik, ja
tunnetega seonduv; ja veidi üldistavamalt öeldes, see nõuab vaid
vähe kui üldsegi objektiivsust. Sellel on rohkem tegemist
religiooni ja kunsti, riituse ja maagiaga. /.../ Palju aega varem kui
maailm näis teadvustatuile empiiriliste ´esemete´ ja empiiriliste
omaduste kogumina, see näis olevat kunagi müütiliste jõudude ja
tegude kogum." (Lk. 41.)7
Guido Albertelli oma artiklis Heideggeriga
"kooskõlaliselt" -- "Mõtlemise sooritamine nõuab
üht sammu tagasi, mis olemise, tõe, ja mõistuse vääramatut
loomust tühistades avaks tee võimaliku, juhusliku, eventuaalse
poole." ("Giovanni Vattimo nihilismi apoloogia ",
lk.1463). -- Nõnda tühistatu kehtib vaid "ajaloolises
mõttes", -- võimalikult neutraalselt, -- "kui kogemuse
konfiguratsioonid, sümboolsed vormid, mis on elu jäljed, olemise
ladestused..." (samas, lk.1464).
Albertelli järgnevalt "rehabiliteerimas"
Vattimot eeltoodud Nietzsche 'müüdi' kujundi
tõlgendamisel, nimelt olevat Vattimo mujal selgitanud, et
Nietzsche 'täieliku nihilisti' kujundi mõistmisel vaja
silmas-pidada sellega seotud "re-müstifikatsiooni"
tendentsi, st. -- "...et "täielik nihilism" on
valdkond, kus võimutahe näitab end "kui kunst", st. --
korraga nii destruktueeriva jõu kui ka üldise metafoorse
loomena..." (samas, lk.1468-1469). Nõnda taandub eelnev
kriitika vaid teksti-sisesele vastuoksusele viitamisele.
Küsitavam on Albertelli kasutatav, Heideggerile viitav
mõiste, nagu -- "languseontoloogia", seda just
vormiliselt, -- lähenemisena, mis viitab "olemise langusele"
kui "nõrgenemisele" -- kuna sõnaga "langus" on
juba märgitud nö.- "liikumise suunda" ja nõnda
viidatud "X-punkti" põhimõtteliselt märkimatule
"asukohale", ehk nietzschelikult: sellega kaasub juba
hinnanguline seisukoha võtmine.
Aga nimetades selle mõistega tähistatu ümber nt.
"langemise ontoloogiaks", jääb üle ainult nõustuda
Heideggeri määratlusega: "lastes olemisel kui alusel langeda"
(samas, lk.1470). -- St. -- olemine ei ole enam mõeldav millegi
"alust-andvana".
Nõnda
mõistetud "nihilistlik ontoloogia", mis vabastab olemise
järele küsimise 'aluse' "lõpp-raskest" koormast, luues
'alustava
võimalusena'
olukorra, kus üleüldine ebastabiilsus omandamas pea 'hirmu'-
äratavaid mõõtmeid.
-- So. eksistentsialismi lähtepinnas.--
G.
VATTIMO:
"...
kritiikki ja kiinnostus arkisen ajatteluun (molemmat löytyvät eri
muodoissaan Nietzscheltä ja Heideggerilta) oletetaan lähtokohdaksi,
josta koetetaan palauttaa myytin takaisin valtaan.", lk. 44.
"...
kriitika ja huvi arhailise mõtlemise vastu (mõlemad leiduvad eri
vormides Nietzsche ja Heideggeri teostes) oletatakse olnud lähtekoht,
millest lähtudes üritatakse müüt taas võimule tuua." (Lk.
44.)
"...
"ensimmäisiä periaatteita" ensisijaisesti myyttisen
kaltaisen tiedon kohteena, sillä myös tieteellinen rationaalisuus,
joka niin monien vuosisatojen ajan on muovannut eurooppalaista
kultuuria ohjavaat arvot, on määritelmän mukaan myyti...",
lk. 45.
"...
"esmaseimaid põhimõtteid", ennekõike just müütilisust
meenutava teadmise objektina, nõnda [nagu] ka teaduslik
ratsionaalsus, mis nii paljude aastasadade vältel on vorminud
euroopalikku kultuuri kujundanud väärtusi, on [antud] definatsiooni
kohaselt müüt..." (Lk. 45.)
"...
myyti narratiivisena tietona on tietyillä kokemuksen alueilla
pätevää ajattelua...", lk. 49.
"...
müüt on narratiivse teadmisena teatud kogemuse valdkondades päev
mõtteviis..." (Lk. 49.)
"...
Demytologisointi, myytistä vapautuminen, on todettu myytiksi. /.../
Jo Nietzsche ositti, että totuuden arvon paljastuessa uskomukseksi,
siis eräänlaiseksi elämän vaatimuksille perustuvaksi "virheeksi",
edeltäviä virheitä ei voida yksinkertaisesti vain saattaa
entiselleen: uneksumisen jatkaminen tietäen uneksuvansa...",
lk. 50.
"...
Demütologiseerimine, müüdist vabanemine, on osutunud müüt
olevaks. /.../ Juba Nietzsche märkis, et tõe väärtuse
paljastumine uskumuseks, seega siis teatavaks elu nõuetele
kohandatud "eksituseks", [järelikult siis] eelnevaid
eksitusi ei saa niisama lihtsalt tõeks ennistada, tuleb jätkata oma
unenägu teades see olevat vaid unenägu." (Lk. 50.)8
Eriti
just Vattimole omane, "olemise langusele-nõrgenemisele"
osutav seisukoha-võtmine seotud sama autori pea "tunnusomase"
mõistega nagu "pieteedi-tunne", --varemete
vastu...
Mis mõeldud tähistamaks olukorda, mis kaasub
"mõtekuse lõpuga", -- mil lakatakse osutamast
"üld-kehtivaile väärtustele", Jumalale,
südametunnistusele, vms.
See
ei ole aga "olemise asukoht". -- Tuleb nõustuda
Albertelli arusaamaga, mis on toodud tema artikli alguses, -- "on
vastuvõetamatu või täiesti lootusetu esitada "nihilismi
apoloogiat". Nihilism paneb end maksma absoluutse hädana,
tühjusena,
mis tuleb eelisjärjekorras täita, -- millegi sellisena, mis tuleb
absoluutselt ületada."
"Apologeetiline" nihilism on isegi midagi
välistatut ja eriti "kohatu" seostades seda Nietzschega.
Piisab täiesti, kui rääkida nihilismist mitmuses, eristades
selles kardinaalselt erinevaid, -- isegi vastandlike, -- tasandeid.
Nõnda ei ole filosoofilise(ma)s nihilismis midagi
"apologeeritavat" -- viimane piirdub ainult mõiste
"nihilism" tavatähenduses -- nö. "õilistamisega".
Nihilism
kui kõike hõlmav hirmu äratav
'tühjus´ --
so.- tühja, "elamiseks võimatu ruumi" elamus...
--- ilmtingimata tuleb see siis järgnevalt, millegagi
täita...
Võimalus on mitmeid. Võib nostalgiliselt
tühistatut taga-igatseda samuti ka proovida ennistada
kaotsiläinut uute siltide varjus. -- Püstitada uued, "õigemad"
väärtused, mis kehtivad "igavesti"...
Vattimo poolt esitatud võimalus kutsub üles
"pieteedi-tundele" varemete vastu. Paneb ette "püüda
elada neis varemeis", -- üleskutse, mis kõlab isegi õige
küüniliselt.
Vattimo: "Pieteet on armastus elava ja tema
jälgede vastu, -- jäljed, mis ta jätab ning mida ta kannab,
kuivõrd ta neid minevikust saab." (Albertelli,lk. 1479).
Säärases üleskutses pieteediks on, -- Albertelliga
nõustudes -- mõndagi ühist "passiivse estetismiga"
(samas), -- see taandub varasema "varemete"
"parasiteerivale" nautlemisele, mil teatud sentimentaalne
alatoon.
Vattimo
tuletab säärasest suhtumisest oma nn. "nõrga mõtlemise"
(pensiero debole)
ehk "nõrga ontoloogia" ja tõmbab võrdusmärgi selle ja
nietzscheliku 'täieliku nihilismi' vahele.
Pigem näib säärase "nõrga" lähenemise
näol olevat tegemist nö. -- "ebakonsekventse nihilismiga",
mis soovib teha mööndusi üldiselt aksepteeritava suhtes just
olulises – st. -- järelduste tegemisel.
Lisaks
sellele: kuivõrd Vattimo näib seostavat oma arusaama
Nietzschega, siis viimase puhul, -- alustava eristusena, --
reaktiivne, dekadentlik, -- so. -- "nõrk" nihilism ja
teisalt radikaalne, -- hävitav ja taasloov, ehk "tugev" nihilism.
Vältimaks assotseeringuid kasutatud adjektiivide tavapäraseima
tähendusega, on Nietzsche teoses Die
Fröhliche Wissenschaft
rõhutanud, et mõisted "tugev" ja "nõrk"
kasutatud ainult tinglike tähisteina (§118).
G.
VATTIMO:
"...
Nietzsche. Hänen jälkeensä, siis radikaalin demytologisoinnin
jälkeen, totuuden kokemus ei voi enää yksinkertaisesti olla sama
kuin aiemmin. Enää ei ole olemassa apodiktista todistetta, jonka
kaltaista metafysiikan aikakauden ajattelijat etsivät "absoluuttista
ja järkkymätöntä perustaa."", lk. 53.
"...
Nietzsche. Peale teda, ehk siis radikaalse de-mütologiseerimise
järel, ei saa tõe kogemus enam olla lihtsalt see ja sama mis varem.
Enam ei ole olemas apodiktilist tõestust, mille taolist otsisid
metafüüsika ajastu mõtlejad kui "absoluutset ja vankumatut
põhjendust." (Lk. 53.)
"...
esteettisen merkityksen ja eksistentiaalisen mekrityksen yhteinen
nimittäjä, jota voidaan hyvällä syyllä kutsua utopiaksi.",
lk. 74.
"...
esteetilise tähenduse ja eksistentsialistliku tähenduse ühine
nimetaja, mida võidakse põhjendatult nimetada ka utoopiaks."
(Lk. 74.)
"...
Tiede on aina näyttänyt ... /.../ paikalta, jossa maailma antautuu
ainutkertaisena objektina tarkasteltavaaksi. Estetiikassa koemme nyt,
että maailma ei ole yksi, vaan on olemassa monia maailmoja.",
lk. 78.
"...
Teadus on alati paistnud olevat... /.../ millegina, millega seoses
maailm allub erakordse objektina uuritavaks. Eseteetikas kogeme nüüd,
ett maailmu ei ole pelgalt üks, vaid et olemas on palju erinevaid
maailmu." (Lk. 78.)
"...
Kuitenkin ajalla, kuten tiedetään, on rytminsä ja aika paljastaa
suuntansa vain, jos se luetaan ja tulkitaan.", lk. 82.
"...
Siiski on ajal, nagu see teada on, oma erinevaid rütme ja aeg
paljastab oma suundumuse vaid siis, kui seda loetakse ja tõlgitakse."
(Lk. 82. )9
Kokkuvõtvalt:
eelnevaga pole aga põrmugi ammendatud ei osaliselt vahendatud
kirjutised, ega ka ammugi mitte -- käsitletu teema. Pigem võiks
öelda -- sellega on teema "Nietzsche ja nihilism" nö. --
"enamjaolt sisse-juhatatud"...
__________________________________________________________
1Gianni
VATTIMO: "La società transparente." // "Läpinäkyvä
yhteiskunta." C: 1989. // "Gaudeamus", 1995. //
Suomennos: Jussi Vähämäki. // Lk.: 5-84. // C: Gianni Vattimo &
"Ganzanti edition". // Jussi Vähämäki: "Suomentajan
esipuhe." [Jussi Vähämäki:
"Soome keelde tõlkija eessõna."] Siin ja järgnevalt lk
numbrid teksti seest, antud teose Soome keelsete lk nr seoses.)
2
Järgnevale on võetud aluseks Gianni Vattimo artiklid,
põhiliselt tema 1991 a. ilmunud "Nihilismi apoloogia",
samuti ka "Nihilism ja postmodernsus filosoofias"
(esmakordselt ilmunud 1984). Lisaks neile, oponeerimaks --
Guido Albertelli "Gianni Vattimo nihilismi apoloogia"
aastast 1995 (e.k.-"Akadeemia" 7/1995 ,lk.1434-1482).
3
G. Vattimo: „La società transparente.“ // "Läpinäkyvä
yhteiskunta." Ibid. [Lk nr on teksti sees
Soome keelse väljaande kohaselt. Tekst siin ja järgnevalt on nii
Soome kui ka eesti keeles.]
4
G. Vattimo: „La società transparente.“ // "Läpinäkyvä
yhteiskunta." Ibid. [Lk nr on teksti sees
Soome keelse väljaande kohaselt.]
5
G. Vattimo: „La società transparente.“ // "Läpinäkyvä
yhteiskunta." Ibid.
6
G. Vattimo: „La società transparente.“ // "Läpinäkyvä
yhteiskunta." Ibid.
7
G. Vattimo: „La società transparente.“ // "Läpinäkyvä
yhteiskunta." Ibid.
8
G. Vattimo: „La società transparente.“ // "Läpinäkyvä
yhteiskunta." Ibid.
9
G. Vattimo: „La società transparente.“ // "Läpinäkyvä
yhteiskunta." Ibid.