Gianni VATTIMO & "Apoloogiline nihilism."

Gianni Vattimo & "apologeetiline nihilism."

Gianni Vattimo & „The aplogethic Nihilism“ // „Gianni Vattimo & Die apologetische Nihilismus“. // „Gianni Vattimo & apologeettinen nihilismi“.

"... Il pensiero debole. /.../ ... traditionalismin uudeksi versioksi ja kaiken kaikkinaan hyökkäykseksi järkeä vastaan.", lk. 6.¹

"... Il pensiero debole." /.../ traditsionalismi uueks versiooniks ja lõppude lõpuks rünnakuks terve inimmõistuse vastu." (Lk. 6.)

"... Subjektiivisuuden normaalitilaksi tulee paradoksi tai epävarmuus. /.../ Juuri tämä pohjattomuuden ja epävarmuuden kokemus "heikentää" totuuden.", lk.7.

"... Subjektiivsuse normaalseks olukorraks tuleb paradoks või ebakindlus. /.../ Just see põhjatuse ja ebakindluse kogemus "nõrgendab" tõde." (Lk. 7.)

"... sekä esittänyt Nietzschen radikaalina ja modernin kokemusta hallitsevana subjektivisuuden kriitikkona...", lk. 9.

"... ning ka esitanud Nietzschet radikaalina ja modernset kogemust valitseva subjektiivsuse kriitikuna..." (Lk.9.)

"... Gadameria käsitellessään Vattimo on jatkuvasti painottanut kauneuden käsitteen mekitystä Gadamerin filosofialle historiallisen kokemuksen, etiikan ja estetiikan olennaisena ja niitä määrittävänä momenttina. /.../ Estetiisen ongelmasta tule näin olennainen, koska juuri esteettisessä kokemuksessa muodostuvat samanaikasesti olemisen historian ja ontologisen eron kielellisyys sekä epäjatkuvuus ja fragmentaarisuus.", lk. 10.

"... Gadameri käsitledes on Vattimo jätkuvalt rõhutanud ilu mõiste tähtsust Gadameri filosoofiale ajaloolise kogemuse, eetikale ja esteetikale olemuslikule ja neid määratleva momendina. /.../ Esteetika probleemist saab nõnda olemuslik probleem, kuna just esteetilises kogemuses moodustuvad samaaegselt olemise ajaloo ja ontoloogilise erinevuse keelelisus ning ka selle ebajärjepidevus ja fragmentaarsus." (Lk. 10.)

"... Vattimon mukaan vain taideteoksen välityksellä voidaan kokea autenttinen kuolevaisuuden ja pohjattomuuden kokemus (eksistentialismihan palautti sen vielä yksilön eksistenssiin.) /.../ Esteettisen tietoisuuden punktuaalisuus on tapa, jolla subjekti elää hyppäyksen oman kuolevaisuutensa phojattomuuden (Ab-grund)", lk. 11.

"... Vattimo järgi vaid kunstiteose vahendusel võidakse üldsegi kogeda autentset surelikkuse ja põhjatuse elamust (eksistentsialism suunitles selle veel tagasi üksik-indiviidi eksistentsile.) /.../ Esteetilise teadvustatuse punktuaalsus on viis, milles subjekt elab läbi hüppe oma surelikkuse põhjatusse (Das Ab-Grund)." (Lk. 11.)

"... Juuri tämä hermeneutiikan nihilistisen kosntituution kautta voidaan yksilöidä sen kohtalo ja löytää avain niihin valintoihin joita metafysiikan lopun aikakaudella on tehtävä.", lk. 12.

"... Just selle hermeneutika nihilistliku konstitutsiooni kaudu võidakse isikustada selle saatus ja leida võti nende valikute jaoks mida metafüüsika lõpu ajajärgul tuleb teha." (Lk. 12.)

Ülevaade² on koostatud lähtudes vaatekohast, mille järgi ka nt Vattimo ise (nagu viimase järgi ka nt. Heidegger ) on "tagasi-paigutatav" Nietzsche poolt tõstatatud nihilismi saamise/toimimise protsessi. St.- mitte järgida Vattimo tõlgendust Nietzschest (kus see ei ole just vältimatu), vaid proovides tõlgendada Vattimot võimalikult -- "Nietzschet järgides."

Nietzsche käsitlusest lähtuma seatult on järgnev tõlgendus kindlasti fragmentaarne, -- kuna Nietzsche lähenemist iseloomustamaks just asüstemaatilisus, sellest tuleneva kohatise nö. - näilise vastuolulisusega, -- ja samuti sellega ka pürgides ületama paradoksaalset stiili kammitsevaid reeglipärasusi.

Alustuseks püüda määratleda Vattimo positsiooni nietzscheliku nihilismi suhtes. -- Selleks on järgnevalt käsitletud pikemalt üht Vattimo poolt toodud tsitaati Nietzschelt. --

-- Vattimo tsiteerib oma asukohta märkides Nietzsche "täieliku nihilisti" kujundit, mis toodud Wille zur Macht'i algusest ja lahti-seletatult märgib – "situatsioon, kus inimene veereb keskpunktist välja x-suunas." ("Nihilismi apoloogia", lk.1434).

Vattimo viitab siinkohal Nietzsche definatsiooni sarnasusele heideggerliku "nihilismi" määratlusega, millega aga otsekui -- "libisetakse" eeltoodust üle, kuigi antud definatsioon on Nietzsche positsiooni piiritledes keskse tähtsusega.

Kasutatud "keskpunkti" kujund nimelt mitte märkimaks "iseenesest antud" v. alustavat positsiooni vaid kui teatud vahe-(lõpp-?-)etapi asukohta, mis pigem, -- alles saavutatav.

Võimalikud vähemalt kaks tõlgendust. Ühelt poolt võib "keskpunkt" tähistada "hinnangulisele maailmale" e. tavapärasele (millega ei ole mõeldud ainult nö.- "teistele omast", vaid üldiselt tava- v. harjumuspärast) -- omast keskse legitiimsuse (kui nt. absoluutse "mõõdupuu") "asukohta", missugusest "kohast" siis 'täieliku nihilismi' toimumise läbi -- "välja veeretakse".

Teisalt on võimalik ka eelnevale mõneti vastandlik tõlgendus, -- nietzschelik 'keskpunkt' ei tarvitse kokku langeda tava-legitiimsuse harjumuspärase "keskmise punktiga". On rohkem tõenäoline, et see tähistab pigem nö.- "nihutatud keskpunkti", mida võiks iseloomustada lausa tava-legitiimsusele vastanduvana.

Nii võib Nietzsche 'keskpunkti'-kujund tähistada hoopis olukorda kus säärane "stabiilsuse kese" üleüldse puudub. -- So. -- 'keskmeta', jumalata maailma, -- seega midagi ebastabiilset ja kaootilist, mis vastandatud nö. -- "tsentraliseeritud" e. absoluutse legitiimsuse "keskpunkti" sidusale maailmapildile.

Nietzschet tsiteerides: "See astraalne korrastatus, kus me elame on erand /mis/... on teinud võimalikuks erandite erandi: orgaanilise elu tekke.../.../... Üldiselt loomuselt seevastu on maailm igi-kestev kaos... /.../ ...seal ei ole ei korda, vormi, ilu, tarkust, /so.-/...esteetilised inimlikustamised, mis sisaldavad juba 'hinnangut'. Aga kuidas saaksime taunida v. hinnata kõiksust! / Mingi esteetiline v. moraalne hinnang ennekõike, -- ei puuduta seda!“ („Die Fröhliche Wissenschaft“ §109).

Selline 'keskpunkti'-tõlgendus seostub ühe teise Nietzsche puhul "keskse punktiga", -- nimelt küsimusega Nietzsche "autonoomsusest". -- J. Habermas on nimelt väitnud, et Nietzsche ja Heideggeri näol on tegemist "autonoomsete mõtlejatega".

Vähemalt esimesena mainitu puhul peaks see esmapilgul näima üllatav. Seostatakse reeglina Nietzschet eriti taunivalt just nt. "teiste kritiseerimisega“, sellega lahterdades mainitud autor nn.- "ühiskonnakriitikute " rohkearvulisse kilda.

GIANNI VATTIMO & "La società transparente.":

"... -- alkaa muodostua aina intensiivisempi uuden ja originaalin kultti, joka puutui edeltäviltä aikakausilta... /.../ ... uuden ja originaalin kultti taitessa kuului osana yleisempään näkemykseen...", lk. 13.

"... -- algab moodustuvat järjest intensiivsem uue ja originaalsuse kultus, mis eelnevatel ajajärkudel puudus... /.../ .. uue ja originaalse kultus kunstis oli osaks üldisemale nägemusele..." (Lk. 13.)

"... Ei ole olemassa yhtä ainutta historiaa, on vain erilaisista näkokulmista esitettyjä kuvia menneisyydestä, ja on harhaanjohtavaa ajatella, että löytyisi yksi ylimmäinen ja kaikenkattava näkökulma...", lk. 15.

"... Ei ole olemas ühte ja ainust ajalugu, on vaid erinevatest vaatenurkadest esitatud pilte minevikust, ja on eksiteile juhatav mõelda, et leiduks üks ülimuslik ja kõike selgitav vaatenurk..." (Lk. 15.)

"... Mediat, jotka tekevät teoreettisesti mahdolliseksi informaation "reaaliajassa" kaikesta siitä mitä maailmassa tapahtuu, saataisivat itseasiassa muistuttaa eräänlaista Hegelin absoluuttisen hengen toteutumista käytännössä...", lk. 17.

"... Meediad, mis teevad teoreetiliselt võimalikuks informatsiooni leviku "reaalaajas" kõigest sellest mis maailmas toimub, saaksid iseenesest meenutada teatud Hegeli absoluutse vaimu teostumist praktikas..." (Lk. 17.)

"... Kenties juokkotiedotuksen yhteiskunnassa tulee ajankohtaiseksi yksi Nietzschen "ennustus": todellisesta maailmasta tulee vihdoinkiin tarina. Mikäli meillä on jokin käsitys todellisuudesta, niin myöhäismodernismin olosuhteissa se ei voi olla ennalta sovittu ajatus objetiivisesta kaiken alla olevasta todellisuudesta... /.../ Tarkoitukseni on esittää väite, jonka mukaan tiedotusvälineiden yhteiskunnassa ilmatuu vapaudeen ihanne, joka pohjautuu oskillaatiolle, pluraalisuudelle ja loppujen lopuksi koko "todellisuuden periaatteen" eroosiolle. /.../ Nietzschen ja Heideggerin kaltaisten ajattelijoiden filosofisen opetuksen merkitys on kokonaan siinä tosiasiassa, että he tarjovat meille välineet modernin lopun ja historian lopun ajatuksen vapauttavan mekityksen ymmärtämiselle.", lk. 18.

"... Vahest tuleb massimeedia ühiskonnas ajakohaseks üks Nietzsche "ennustus": tegelikust maailmast tuleb lõpuks vaid üks luiskelugu. Kui meil on kunaski ettekujutlus tegelikkusest, siis see ei saa olla hilis-modernismi oludes olla eelnevalt kokku lepitud mõte objektiivselt kõige taga olevast tegelikkusest... /.../ Minu eesmärgiks on esitada väide, mille kohaselt massi-kommunikatsiooni vahendite ühiskonnas ilmneb vabaduse ideaal, mis rajaneb oskillatsioonile, pluralismile ja lõppude lõpuks kogu "tegelikkuse põhimõtte" erosioonile. /.../ Nietzsche ja Heideggeri taoliste mõtlejate filosoofilise õpetuse tähendus peitub tegelikult selles tõsiasjas, et nad pakuvad meile vahendeid modernsuse lõpu ja ajaloo lõpu, kui idee, vabastava tähenduse mõistmiseks." (Lk. 18.)³

See Nietzsche puhul silmatorkav "negatiivne teistele suunatus" näib aga pigem olevat ainult näiline, -- tuleb nõustuda Habermas'iga, et Nietzsche oli (ja on) tõepoolest pigem "autonoomne mõtleja."

Mida see tähendab? -- Seostuvalt nietzscheliku 'egoismi' mõistega, tundub, et Nietzsche väline "teistele suunatus", -- piirdub hoopiski nö. -- "ise-enesega".

Näiv vastandamine, -- "mina" ja "teised" -- piirdumas nõnda justkui esimese poolega, -- on "mina"-pildi sisene.

Selleks, et eristada primaarsemat 'ise'-t "endas", kasutab Nietzsche vastandamiseks fiktsiooni "teised", -- seda selleks, et võimaldada eristada autonoomsemat osist, -- nö. -- 'ise'-t "mina-pildi" perifeersematest osistest.

Seda visiooni selgitada püüdes, seda metafoorsemalt ümber-öeldes -- destilleerimaks 'iset' "endast", mis ei ole ainult "enese" kujundamine v. Vormimine, -- (on küll tinglikult, -- "protsess",) -- vaid pigem kui 'vääristamine'...

-- Täiendades "metafoorset pilti"-- kui lihvitud 'vääriskivi', mille iga tahk peegeldab valgust eri nurga alt. Luues nüansside paljususes terviklikuma kujundi.

Kusjuures, -- ükski "tahk" ei väljenda selle "vääriskivi " nn. "olemust", ega tee seda ka "tervik" kuidagi "õigemini" v. adekvaatsemalt. Tervikpilt on samuti kui üks 'nuance'i, -- tõlgenduse võimalus...

Paradoksaalsus, näiv vastuolulisus nõnda mitte ei "õõnesta" Nietzsche käsitlust, vaid annab tunnistust käsitluse ulatusest, -- 'horisondi avarusest'...

Sarnaselt on võimalik – ehk saavutatavast -- nietzscheliku 'keskpunkti' tasandist "välja veereda" vaid -- X-suunas...

St. -- "suunda" saab vihjamisi-eksitavalt viidata vaid paradoksaalsel kombel. Kindlasti ei ole nt. tegemist "edasi-suundumisega" (samuti mitte tagasi, üles v. alla).

Seetõttu on kasutatud X-suund isegi väga täpne, -- hinnangulisusest hoidudes on ära märgitud teatud "teisenemise akt". Kuna paradoksaalsel moel see siiski tähistab mingit "olukorra muutust", isegi väga kardinaalset,---

--- 'hüpet' -- mida ei ole aga võimalik kirjeldada nt. kvalitatiivsete v. kvantitatiivsete kategooriate kaudu.

Ehk kujundlikult ümber-öelda proovides, -- 'keskpunkt' kui nihilismi(ks) saamine "maailma sees", -- suundudes aksioloogilisusest väljapoole, siis sellest "punktist" omakorda väljas -- on kui – 'tundmatu', -- ollakse justkui "maailmast väljas"...

G. VATTIMO: "... Nietzsche on itseasiassa osoittanut, että kuva tietyn perustan pohjalta rationaalisesti järjestetystä todellisuudesta (mielkuva, jonka mukaan metafysiikka olisi aina maailman synnytämä) on vain "rauhoittava" myytti, ja se on luonteenomainen vielä alkeellisille ja barbaariselle ihmiskunnalle.", lk. 19.

"... Nietzsche on tegelikult näidanud, et ette-kujutlus teatult alustelt lähtuma seatud ratsionaalselt korrastatud tegelikkusest (kujutluspilt, mille kohaselt oleks metafüüsika alati reaalsusest tulenev) on vaid "rahustav" müüt ja see on omane vaid veel algelisele ja barbaarsele inimsusele." (Lk. 19.)

"... Esteettinen kokemus saa ihmisen elämään muissa mahdollisissa maailmoissa ja näytää hänelle näin myös "todellisen" maailman; sen maailman, jonne hänet on suljettu, satunnaisuuden, suhteellisuuden, ja määrittelemättömyyden. /.../ Osoittaessaan, että oleminen ei välttämättä ole samaa kuin vankka, pysyvää ja tasapainonen, vaan että se on pikemminkin tekemisissä tapahtuman, sopimuksen, vuoropuhelun ja tulkinnan kanssa, Nietzschen ja Heideggerin kaltaiset nihilistiset filosofit...", lk. 21.

"... Esteetiline kogemus paneb inimese elama muudes võimalikes maailmades ja näitab talle nõnda ka "tegelikku" maailma; seda maailma, millesse ta on suletud, juhuslikkuse, relatiivsuse, ja määratlematuse [maailma.]. /.../ Näidates, et olemine ei ole vältimatul kombel sama nagu on midagi kindlat, püsivat, vaid et sel on rohkem tegemist juhtumuslikkuse, kokkuleppe, dialoogi ja tõlgendamisega, Nietzsche ja Heideggeri taolised nihilistlikud [filosoofid näivad pigem nõnda arvavat.]" (lk. 21.)

"... Ihmistieteiden ja kommunikaatioyhteiskuntamme, jota luonnehtii kiihtyvä informaation vaihto sekä taipumus tapahtuman ja uutisen samastamiseen (televisio), suhde on laajempi ja elimellisempi kuin yleensa uskotan. /.../ .. tehnyt mahdolliseksi ennen muuta uudenlaisten yhteisöllisen ja yksilöllisen elämän muotojen syntyminen sekä uudelaisten sosiaalisen olemisen tavan muodostuminen. /.../ Tämä taas on mahdollista vain maailmassa, jossa yhteiskunnalllinen kommuniktaatio on ylittänyt määratyn tason.", lk. 24.

"... Inim-teaduste ja kommunikatsiooni ühiskond, mida iseloomustab eskaleeruv informatsiooni vahetamine ning kalduvus juhtumi ja uudise samastamisele (televisioon), [nende omaveheline] suhe on laialdasem ja olemuslikum kui üldiselt usutakse./.../ [see on] ... teinud võimalikuks ennekõike uudsete ühiskondlike ja individuaalsete eluvormide sündimise ning ka uudse sotsiaalse olemise vormi moodustamise. /.../ See samas on võimalik vaid maailmas, kus ühiskondlik kommunikatsioon on ületanud teatava taseme." (Lk. 24.)⁴

Viimati kirjeldatul on kokkupuute punkte Heideggeri käsitlusega: "lasta olemisel kui oleva aluspõhjal (Grund) langeda", et "hüpata" tema "põhjatusse"(Ab-grund), ("Nihilismi apoloogia", lk.1443).

Antud Nietzschele "tagasi-viitav" tõlgendus 'keskpunkti' kujundist ja sellest -- "suunitlematult", -- isegi mitte "välja" -- suunduv teisenemine -- tähistavad omakorda olulist erisust Nietzsche suhtestumises nihilismi mõistega.

Nimelt kutsus Nietzsche pidevalt üles "nihilismi ületama", mõeldes selle all ajastule üldiselt omast nihilismi, mis võrdub dekadentsiga ja millele on vastandatud "täieliku nihilisti" kujund.

Tundub, et sellega seostuvalt märgib 'keskpunkti'-kujund otsekui nüansi-võrra passiivsemat (destruktiivsemat/reaktiivsemat) nihilismi tasandit, mis enam tavavastandumise-sidus ja mida omakorda võimalik 'ületada' -- aktiivse jaatuse lõpetavas(-alustavas?) 'hüppes'...?

Vahest selgemini väljendatav, kui tõmmata "eristav joon" 'täieliku nihilisti' ja pelgalt nn. "nihilismi "vahele. Vattimo väidab nt., et "Nietzschele on kogu nihilismiprotsess kokku-võetav Jumala surmaga või ka "kõrgemate väärtuste" väärtusetustumisega" ("Nihilismi apoloogia", lk.1435).

-- Tundub nõnda, et mainitu ei tähista niivõrd "Nietzschele omast" kui just "ületatavat nihilismi", mis ajastule üldiselt omane.

Nietzsche suhtestumas säärasesse nn. "nihilismi " -- ehk kui pelgalt "lähte-pinnasesse" -- on selleks sobilik, kuna asub (osalisegi) nö. -- "aksioloogilise ebastabiilsuse " tingimustes.

G. VATTIMO: "... jossa näkyisi suora yhteys sen ja modernin tekiinkan käytöön ottamien uusien informaation välineiden sekä kommunikaation ilmiöiden välillä. /.../ ... informaation mekanismeihin ja yhteiskunnalliseen kommunikaation sidoksissa olevalla ajatuksella julkisen alueesta on tärkea sija siinä kehtyskulussa, jonka myötä kansalaisyhteiskunta ilmaantuu valtiosta erottautuvana pyrkimyksenä.", lk. 25.

"... milles oleks näha otsene ühendus selle ja modernse tehnika kasutusele võetud uute informatsiooni vahendite ning kommunikatsiooni ilmingute vahel. /.../ informatsiooni mehhanismide ja ühiskondliku kommunikatsiooniga seotud oleval mõtteil avalikkuse alast on tähtis koht selles arenguloos, mille kohaselt rahvuslik ühiskond tärkab riigist eristuva pürgimusena." (Lk. 25.)

"... ei ole kiinostavaa tietoteoreettisesti tyhjentävä ihmistieteiden määritelmä, vaan ihmistieteiden tiedon muotojen... /.../ ... ja kaiken kattavan kommunikaatioyhteiskunnan suhde. /.../ ... ei ole ainostaan modernisaation yksi puoli, vaan se sisältää tavalaan koko modernisaation olennaisen merkityksen.", lk. 26.

"... huvi ei paku mitte informatsiooniteoreetiliselt ammendav inim-teadmiste määratelm, vaid inim-teaduste teadmise vormide... /.../ ... ja kõike hõlmava kommunikatsiooni-ühiskonna omavaheline suhe. /.../ ... see ei ole vaid moderniseerimise üks külg, vaid sisaldab omal kombel kogu moderniseerumise olemuslikku tähendust." (Lk. 26.)

"... teknologian, joka hallitsee ja muokkaa maailmaamme, ovat tehneet myös koneet sanan perinteisessä merkityksessä; ne luovat ulkoisen luonnon "hallinnan" välineet. /.../ ... informaation erityisessä kehityksessä ja maailman konstruktiossa "kuvina"; (b) yhteiskunta, jossa teknologia huipentuu "informaatioksi", on myös olennaisesti ihmistieteiden yhteiskunta – genetiivin subjektiivisessa ja objektiivisessa mekityksessä...", lk. 27.

"... Tehnoloogia, mis valitseb ja kujundab meie maailma, on valmistanud justnimelt masinad sõna traditsioonilises tähenduses; nad loovad välise looduse "kontrollimise" vahendid. /.../ ... informatsiooni erilises arendamises ja maailma konstrueerimisel "piltidena"; (b) ühiskond, kus tehnoloogia tipneb "informatsiooniks", on samuti olemuslikult inim-teaduste ühiskond – genetiivi subjektiivses ja objektiivses tähenduses..." (Lk. 27.)⁵

Oma essees "Nihilism ja postmodernsus filosoofias" küsi-märgistab Vattimo aga "ületamise" püüdluse kui pelgalt postmodernsusele omase taotluse.(lk.1445).

Toetudes Nietzsche Unzeitgemässe Betrachtungen teisele osale, näitab Vattimo veenvalt (post)-modernsele lähenemisele omast pingutatud "ületamise" ja üha jätkuva "uudsuse" püüdu, mis moodustab otsekui "suletud ringi" millel tegeliku loovusega vähe ühist.

Nietzsche on viimati-mainitud teoses (1874 aastal) näidanud, et see tuleneb modernsusele omasest "liialdatud ajaloo-teadlikuse" mõjust, mis suubub üleüldisesse epigoonlusesse. Ületamise, kui modernsuse sisese kategooria kaudu ei saa Vattimo arvates määratleda väljapääsu modernsusest.

Üheks Nietzschele iseloomulikuks lahenduseks olevat (tema hilisemates teostes) katse pääseda välja "ületamise nõiaringist" sellele omaste (alg-)tendentside radikaliseerimise kaudu. ("Nihilism ja postmodernsus...", lk.1446-1447).

Nimelt kui Nietzsche (Vattimo järgi) oma varasemates teostes veel otsekui peaks võimalikuks nö. - "ületamise " 'ületamist' (-seda nt. kunsti ja eriti ('oma)-müüdi' kaudu), mis on otsekui "tõelisemat" nõudes veel nö.- "hinnangulisuse  sisene, siis oma hilisemates teostes jõuab Nietzsche aga ka kõrgeimate väärtuste eitamiseni.--

-- "Nõnda ei ole näiteks mingit alust oletada "tõde" kõrgemaks "ebatõest"...

Sellele seisukohavõtule on leida rohkelt kinnitusi Nietzsche teosest "Die Fröhliche Wissenschaft" -- "Teadlikus näivusest... /.../ ärgata äkki keset unenägu aga vaid sellesse teadlikkusse, et nähakse und... /.../ ... ja et ma pean seda jätkama, et vältida hävingut: nõnda nagu unes-käijal tuleb üha jätkata oma und, et ta ei kukuks.“

/Mis on näivus?/ -- „See ei ole kindlasti mingi "olemusliku" vastand. /Näivus on/ -- et kõikide nende kuutõbiste hulgas on ka 'teadlikul' jätkata tuleb... /.../ -- seda selleks, et üldine 'unenägu saaks jätkuda'..." (-- §44, vt. ka §35, 44, 90, 110, 151 „Die Fröhliche Wissenschaft“).

G.Vattimo: "Nietzsche järgi võib modernsusest välja pääseda just tänu sellele nihilistlikule järeldusele. Et tõemõistel pole enam kehtivust ja alus ei funktsioneeri enam, kui on kadunud kogu alus usuks alusesse" ("Nihilism ja postmodernsus...", lk.1448).

Antud järeldus on tehtud aga juba Nietzsche hilis-loomingu põhjal ja nagu käsitletava autori puhul ikka tuleks rõhutada, märgib üha teisenevat nägemust 'asjast', -- millest annaks tuletada, -- kui selleks on tahtmist, -- kriitilisema järelduse Nietzsche ja (post)modernsuse vahelistest seostest. Teisalt aga -- "ei tarvitse"..., kuna -- see on Nietzsche "täiesti süsteemivaba süsteemi" sisene "loomulik vastuolu".

Vattimo jätkab küll (viimasest viitekohast) järeldusega, et Nietzschel siiski miskitmoodi õnnestus justkui "nõiaringist välja -murda".

Vattimo järgi märgib Nietzsche 'igavene taas-tulek' (ewige Wiederkehr des Gleichen) -- "ületamise ajajärgu" lõppu, st -- ajajärgu lõppu, kus olemisest mõeldi märgi novum all ,mis võimaldab Nietzschet "apologeerida" defineerimata jäetud "postmodernse filosoofia" alusepanijana.

Eelpool oli Vattimo aga öelnud, et "sellepärast ei suudagi Nietzsche /.../ ... teises ajakohatus vaatluses kujutleda väljapääsemist modernsusest... /.../ ... vaid pöördub selle asemel müüdi ja kunsti poole." ("Nihilism ja postmodernsus...", lk.1447).

-- Ja avastab järgmisel leheküljel "väljapääsuna" Nietzsche ühe tuntuima 'oma-müüdi' – asjade, olukordade, mõtete -- igavesest taas-tulemisest -- Nietzsche ühe õige suurejoonelise visiooni, mis tähendab ka seda, et "uudsus" on põhimõtteliselt välistatud!

Muidugi, siin tuleks ilmselt küsida kuivõrd "järgib" Vattimo Nietzschet, -- kas kuni "vastuolulisuseni"?

G. VATTIMO: "... Vastuu sitoo puhujat sosiaalisen dialogin todellisiin tai kuviteltuihin partnereihin. Näiden edessä jokainen on vastussa suhtessa kielen sääntöihin.", lk. 29.

"... Vastutus seob kõnelejad sotsiaalse dialoogi tegelike või ette-kujutletud partneritega. Nende ees on igaüks seoses keele-reeglitega vastutav." (Lk. 29.)

"... tieteen transkendentaalisen subjektin muodostava kommunikaatioyhteisö tulee samanaikaisesti tieteen objektiksi yhteiskuntatieteiden tasolla; yhteiskuntatieteet-termin kaikkien laajimmassa merkityksessä.", lk. 30.

"... teaduse transtsendentaalset subjekti kujutav kommunikatsiooni-ühiskond muutub samas ka teaduse objektiks ühiskonna teaduste tasandil; [ seda nii kui] ühiskonna teadus kui termin ja seda kõige laiemas tähenduses." (Lk. 30.)

"... Rajoittamattoman kommunikaatioyhteiskunta, siis sellainen, jossa toteutuu loogisen sosialismin yhteisö, on läpinäkyvä yhteiskunta. Se on läpinäkyvää juuri siksi... /.../ ... jonka mallina on tietyntyyppinen käsitys psykoanalyysista – radikaalisti vähentämään konfliktien syitä.", lk. 31.

"... Piiramatu kommunikeerumis-ühiskond, siis selline, milles teostub loogilise sotsialismi ühiskond, on läbipaistev ühiskond. See on läbipaistev just seetõttu... /.../ [ sests ee on ühiskond] ... mille eeskujuks on teatudlaadi arusaam psühhoanalüüsist – radikaalselt vähendada konfliktide põhjuseid." (Lk. 31.)

"... ja kommunikaation yhteiskunta olisi edennyt kohti itseläpinäkyvyyttä, se on pikemmin kulkenut kohti jotakin sellaista, jota hyvin yleisesti voidaan kutsua "maailman kuvitteellistamiseksi". Ihmistieteiden ja medioiden tarjomat maailmankuvat, vaikka ne vaikuttavat hyvinkin eri tasoilla, muodostavat koko objektiivisen maailman eivätä ainostaan erilaisia tulkintoja.", lk. 34.

"... ja [kui] kommunikatsiooni-ühiskond oleks edenenud enesest läbi-nägemise suunas, on see [vastupidi] kulgenud pigem millegi sellise suunas, mida üsna üldistavalt võidaks nimetada "maailma ette-kujutlustamiseks." Inim-teaduste ja meediate pakutavad maailmapildid, kuigi nad mõjuvad üsna eri tasapindadel, moodustavad kogu objektiivse maailma mitte vaid [selle] erinevaid tõlgendusi." (Lk. 34.)⁶

Essees "Nihilismi apoloogia" (lk.1439) heidab Vattimo Nietzschele ette nö.- "glorifitseerimist", -- st. -- olles tunnistatud nn. "tõelise maailma" fiktiivsust, võetakse ja omistatakse täiesti teadlikult mõnele selle fiktiivse maailma osisele nö. -- tinglik kehtivus; rõhutades, -- tehes seda valikuliselt ja tehes seda 'ise' -- ise endale müüte luues...

Tegemist on siinpuhul nüansi-erinevusega, -- Nietzsche oma-müüdid ühest küljest ei tähenda "uusi v. kõrgemaid v. algupärasemaid väärtusi", sest need ei tähista mitte nt "tõdesi kõigi jaoks ja igal ajal".

Teisest küljest, -- 'müüt' kehtib kui ülim see tähendab -- 'loodud' väärtus; -- võib-olla just "tinglik müüt" on mingis erilises mõttes 'ülim' (võimalik) -- selle pärast, et on, -- ainult 'tinglik', fiktiivne, -- ja ometi -- kehtiv...

Tegemist on ilmselt katsega üritada kirjeldada väga "raskesti kirjeldatavat" -- kõigest hinnangulisest vaba olla tahtmist.

Fiktiivne maailm ei ole "tõesem" ega "vääram" kui nö.- "oma-mütoloogiline maailm".

Viimase kuulutaja arvab (usub, loodab) end olevat lihtsalt ilma igasuguse "mõõdu-puuta" ja kuivõrd "hinnangutest vaba(m)", -- siis ehk -- 'avaramas' maailmas...

Vahest tõesti pole selline kohatine "müstifitseeriv" tõlgendus Nietzsche puhul alati õigustatud, aga on võimalik viidata (tsiteerideski) olulisele erinevusele, kus ühelt poolt -- "kõrgemad väärtused" kehtivad "iseenesest" ja (rohkem v. vähem) tõsikindlalt ja teisalt, -- kehtivad ainult 'otse-kui' (als ob) "kõrgemad väärtused", -- keskse tähendusega ja ilmselt mõneti "ketserlikult" kõlav väide siit, -- neil ei ole midagi ühist...

Nii-öelda "kõrgemate väärtuste" ennistamiseks v. uuendamiseks pole enam mingisugustki 'vajadust'... See on isegi välistatud, kuna neid ei tarvitse enam "ära tunda"... -- nt. "kõrgematena" siis.

Fr. Nietzsche: "Kõrgemad väärtused" on ennekõike -- väärtusetud...

Vattimo käsitluses saabki just sellest kõrgemate väärtuste ülearususe rõhutamisest alguse täielik nihilism. ("Nihilismi apoloogia", lk.1439-1441).

Ja jätkab samas, tuues paralleele Heideggeriga: 'tõeline nihilism' Nietzschel mõistetav ligikaudu "samas tähenduses nagu avaldub Sein und Zeit'is olemine surma poole ning seda vastuvõttev ettekäiv otsustavus võimalusena, mis teeb võimalikuks kõik teised võimalused, mis moodustavad eksistentsi -- seega siis ka maailmasunni teatud ületamine, mis asetab võimalikkuse tasandile kõik, mis esineb reaalse, paratamatu, lõpliku ja tõesena." (samas, lk.1441).

G. VATTIMO: "... Nietzschen erään alusuman mukaan "ei ole olemassa tosiasioita, on olemassa vain tulkintoja". Nietzsche myös kirjoitti, että "todellisesta maailmasta on lopultakin tullut tarina. /.../ Nämä järjestelmät erottautuvat varsinaisista myyteistä, sillä ne ovat "historiallisia", ja siis narratiiveja, jotka ottavat kriitisesti etäisyyttä; ne tietävät itsensä osaksi koordinoitua järjestelmää: ne tietävät itsensä ja esittävät itsensä nimenomaisesti "luotuina" eivätkä koskaan väitä olevansa "luonto.", lk. 35.

"... Nietzsche ühe lausumise kohaselt "ei ole olemas fakte, olemas on vaid [nende] tõlgendused". Nietzsche kirjutas samuti, et "tegelikust maailmast on saanud lõpuks luiskelugu. /.../ Need süsteemid erinevad tegelikest müütidest, kuna need on "ajaloolised", ja nõnda narratiivid, mis kujundavad kriitlist distantsi; nad teavad end olevat osa kordineeritud süsteemist: nad tajuvad ennast ja esitavad ennast justnimelt "looduina" ega kunagi väida end olevat "loodus[likud]." (Lk. 35.)

"... vapauttavana vain mikäli se luo vähemmän yhtenäisen ja epävarmemman maailman, siis myös myytin maailiman, turvattomamman maailman. Se maailma mielessään Nietzsche haaveili uudesta inhimillisestä subjektista, joka kykeneisi elämään ilman neurooseja, yli-ihimisesta (Übermensch).", lk. 36.

"... vabastavana vaid seetõttu, et see loob vähem ühtse ja ebakindlama maailma, sellega samuti müüdi maailma, ebaturvalisuse maailma. Seda maailma silmas-pidades unistas Nietzsche uuest inimlikust subjektist, kes oleks suuteline elama ilma neuroosideta, üle-inimesest (Der Übermensch)." (Lk. 36.)

"... Yksi nykyaikasen ihmisen tietoisuudelle polttavimmin asettuvista ongelmista on, kuinka määritellä uudelleen suhde myytin. /.../ että juuri myytin uudelleen löytäminen edustaa täsmällistä vastausta... /.../ Aikamme filosofiassa ei ole tyydyttävä teoriaa myytistä, sen olemmuksesta ja sen suhteista muihin tapoihin tarkastella maailmaa.", lk. 40.

"... Üks nüüdisaja inimesele põletaivamalt esilekerkivaid probleemidest on see, kuidas määratleda uuesti suhe müüdiga. /.../ et just müüdi uuesti leidmine esindab täielikku vastust... /.../ Meie aja filosoofias ei ole rahuldavat teooriat müüdi kohta, selle olemuse kohta ja selle seosteist muude moodustega vaadelda maailma." (Lk. 40.)

"... vastakohtana tieteelliselle ajattelulle myyti ei ole analyytista, demonstratiivista jne, ajattelua, vaan narratiivista, mielikuvituksellista, tunteisiin liityvää; ja hieman yleissemmin sanottuna, see vaati vain vähän tai ei lainkaan objektivisuutta. Se on enemmän tekemisissä uskonnon ja taiteen, riitin ja magian kanssa. /.../ Paljon ennen kui maailma näyttäytyi tietoisuudelle empiiristen ´esineiden´ ja empiiristen ominaisuuksien joukkona, se näyttäytyi sille myytisten voimien ja tekojen joukkona.", lk. 41.

"... vastandina teaduslikule mõtlemisele ei ole müüt ei analüütiline, demonstratiivne jne, mõtlemine, vaid narratiivne, fantaasialik, ja tunnetega seonduv; ja veidi üldistavamalt öeldes, see nõuab vaid vähe kui üldsegi objektiivsust. Sellel on rohkem tegemist religiooni ja kunsti, riituse ja maagiaga. /.../ Palju aega varem kui maailm näis teadvustatuile empiiriliste ´esemete´ ja empiiriliste omaduste kogumina, see näis olevat kunagi müütiliste jõudude ja tegude kogum." (Lk. 41.)⁷

Guido Albertelli oma artiklis Heideggeriga "kooskõlaliselt" -- "Mõtlemise sooritamine nõuab üht sammu tagasi, mis olemise, tõe, ja mõistuse vääramatut loomust tühistades avaks tee võimaliku, juhusliku, eventuaalse poole." ("Giovanni Vattimo nihilismi apoloogia ", lk.1463). -- Nõnda tühistatu kehtib vaid "ajaloolises mõttes", -- võimalikult neutraalselt, -- "kui kogemuse konfiguratsioonid, sümboolsed vormid, mis on elu jäljed, olemise ladestused..." (samas, lk.1464).

Albertelli järgnevalt "rehabiliteerimas" Vattimot eeltoodud Nietzsche 'müüdi' kujundi tõlgendamisel, nimelt olevat Vattimo mujal selgitanud, et Nietzsche 'täieliku nihilisti' kujundi mõistmisel vaja silmas-pidada sellega seotud "re-müstifikatsiooni" tendentsi, st. -- "...et "täielik nihilism" on valdkond, kus võimutahe näitab end "kui kunst", st. -- korraga nii destruktueeriva jõu kui ka üldise metafoorse loomena..." (samas, lk.1468-1469). Nõnda taandub eelnev kriitika vaid teksti-sisesele vastuoksusele viitamisele.

Küsitavam on Albertelli kasutatav, Heideggerile viitav mõiste, nagu -- "languseontoloogia", seda just vormiliselt, -- lähenemisena, mis viitab "olemise langusele" kui "nõrgenemisele" -- kuna sõnaga "langus" on juba märgitud nö.- "liikumise suunda" ja nõnda viidatud "X-punkti" põhimõtteliselt märkimatule "asukohale", ehk nietzschelikult: sellega kaasub juba hinnanguline seisukoha võtmine.

Aga nimetades selle mõistega tähistatu ümber nt. "langemise ontoloogiaks", jääb üle ainult nõustuda Heideggeri määratlusega: "lastes olemisel kui alusel langeda" (samas, lk.1470). -- St. -- olemine ei ole enam mõeldav millegi "alust-andvana".

Nõnda mõistetud "nihilistlik ontoloogia", mis vabastab olemise järele küsimise 'aluse' "lõpp-raskest" koormast, luues 'alustava võimalusena' olukorra, kus üleüldine ebastabiilsus omandamas pea 'hirmu'- äratavaid mõõtmeid.

-- So. eksistentsialismi lähtepinnas.--

G. VATTIMO: "... kritiikki ja kiinnostus arkisen ajatteluun (molemmat löytyvät eri muodoissaan Nietzscheltä ja Heideggerilta) oletetaan lähtokohdaksi, josta koetetaan palauttaa myytin takaisin valtaan.", lk. 44.

"... kriitika ja huvi arhailise mõtlemise vastu (mõlemad leiduvad eri vormides Nietzsche ja Heideggeri teostes) oletatakse olnud lähtekoht, millest lähtudes üritatakse müüt taas võimule tuua." (Lk. 44.)

"... "ensimmäisiä periaatteita" ensisijaisesti myyttisen kaltaisen tiedon kohteena, sillä myös tieteellinen rationaalisuus, joka niin monien vuosisatojen ajan on muovannut eurooppalaista kultuuria ohjavaat arvot, on määritelmän mukaan myyti...", lk. 45.

"... "esmaseimaid põhimõtteid", ennekõike just müütilisust meenutava teadmise objektina, nõnda [nagu] ka teaduslik ratsionaalsus, mis nii paljude aastasadade vältel on vorminud euroopalikku kultuuri kujundanud väärtusi, on [antud] definatsiooni kohaselt müüt..." (Lk. 45.)

"... myyti narratiivisena tietona on tietyillä kokemuksen alueilla pätevää ajattelua...", lk. 49.

"... müüt on narratiivse teadmisena teatud kogemuse valdkondades päev mõtteviis..." (Lk. 49.)

"... Demytologisointi, myytistä vapautuminen, on todettu myytiksi. /.../ Jo Nietzsche ositti, että totuuden arvon paljastuessa uskomukseksi, siis eräänlaiseksi elämän vaatimuksille perustuvaksi "virheeksi", edeltäviä virheitä ei voida yksinkertaisesti vain saattaa entiselleen: uneksumisen jatkaminen tietäen uneksuvansa...", lk. 50.

"... Demütologiseerimine, müüdist vabanemine, on osutunud müüt olevaks. /.../ Juba Nietzsche märkis, et tõe väärtuse paljastumine uskumuseks, seega siis teatavaks elu nõuetele kohandatud "eksituseks", [järelikult siis] eelnevaid eksitusi ei saa niisama lihtsalt tõeks ennistada, tuleb jätkata oma unenägu teades see olevat vaid unenägu." (Lk. 50.)⁸

Eriti just Vattimole omane, "olemise langusele-nõrgenemisele" osutav seisukoha-võtmine seotud sama autori pea "tunnusomase" mõistega nagu "pieteedi-tunne", --varemete vastu...

Mis mõeldud tähistamaks olukorda, mis kaasub "mõtekuse lõpuga", -- mil lakatakse osutamast "üld-kehtivaile väärtustele", Jumalale, südametunnistusele, vms.

See ei ole aga "olemise asukoht". -- Tuleb nõustuda Albertelli arusaamaga, mis on toodud tema artikli alguses, -- "on vastuvõetamatu või täiesti lootusetu esitada "nihilismi apoloogiat". Nihilism paneb end maksma absoluutse hädana, tühjusena, mis tuleb eelisjärjekorras täita, -- millegi sellisena, mis tuleb absoluutselt ületada."

"Apologeetiline" nihilism on isegi midagi välistatut ja eriti "kohatu" seostades seda Nietzschega. Piisab täiesti, kui rääkida nihilismist mitmuses, eristades selles kardinaalselt erinevaid, -- isegi vastandlike, -- tasandeid. Nõnda ei ole filosoofilise(ma)s nihilismis midagi "apologeeritavat" -- viimane piirdub ainult mõiste "nihilism" tavatähenduses -- nö. "õilistamisega".

Nihilism kui kõike hõlmav hirmu äratav 'tühjus´ -- so.- tühja, "elamiseks võimatu ruumi" elamus...

--- ilmtingimata tuleb see siis järgnevalt, millegagi täita...

Võimalus on mitmeid. Võib nostalgiliselt tühistatut taga-igatseda samuti ka proovida ennistada kaotsiläinut uute siltide varjus. -- Püstitada uued, "õigemad" väärtused, mis kehtivad "igavesti"...

Vattimo poolt esitatud võimalus kutsub üles "pieteedi-tundele" varemete vastu. Paneb ette "püüda elada neis varemeis", -- üleskutse, mis kõlab isegi õige küüniliselt.

Vattimo: "Pieteet on armastus elava ja tema jälgede vastu, -- jäljed, mis ta jätab ning mida ta kannab, kuivõrd ta neid minevikust saab." (Albertelli,lk. 1479).

Säärases üleskutses pieteediks on, -- Albertelliga nõustudes -- mõndagi ühist "passiivse estetismiga" (samas), -- see taandub varasema "varemete" "parasiteerivale" nautlemisele, mil teatud sentimentaalne alatoon.

Vattimo tuletab säärasest suhtumisest oma nn. "nõrga mõtlemise" (pensiero debole) ehk "nõrga ontoloogia" ja tõmbab võrdusmärgi selle ja nietzscheliku 'täieliku nihilismi' vahele.

Pigem näib säärase "nõrga" lähenemise näol olevat tegemist nö. -- "ebakonsekventse nihilismiga", mis soovib teha mööndusi üldiselt aksepteeritava suhtes just olulises – st. -- järelduste tegemisel.

Lisaks sellele: kuivõrd Vattimo näib seostavat oma arusaama Nietzschega, siis viimase puhul, -- alustava eristusena, -- reaktiivne, dekadentlik, -- so. -- "nõrk" nihilism ja teisalt radikaalne, -- hävitav ja taasloov, ehk "tugev" nihilism. Vältimaks assotseeringuid kasutatud adjektiivide tavapäraseima tähendusega, on Nietzsche teoses Die Fröhliche Wissenschaft rõhutanud, et mõisted "tugev" ja "nõrk" kasutatud ainult tinglike tähisteina (§118).

G. VATTIMO: "... Nietzsche. Hänen jälkeensä, siis radikaalin demytologisoinnin jälkeen, totuuden kokemus ei voi enää yksinkertaisesti olla sama kuin aiemmin. Enää ei ole olemassa apodiktista todistetta, jonka kaltaista metafysiikan aikakauden ajattelijat etsivät "absoluuttista ja järkkymätöntä perustaa."", lk. 53.

"... Nietzsche. Peale teda, ehk siis radikaalse de-mütologiseerimise järel, ei saa tõe kogemus enam olla lihtsalt see ja sama mis varem. Enam ei ole olemas apodiktilist tõestust, mille taolist otsisid metafüüsika ajastu mõtlejad kui "absoluutset ja vankumatut põhjendust." (Lk. 53.)

"... esteettisen merkityksen ja eksistentiaalisen mekrityksen yhteinen nimittäjä, jota voidaan hyvällä syyllä kutsua utopiaksi.", lk. 74.

"... esteetilise tähenduse ja eksistentsialistliku tähenduse ühine nimetaja, mida võidakse põhjendatult nimetada ka utoopiaks." (Lk. 74.)

"... Tiede on aina näyttänyt ... /.../ paikalta, jossa maailma antautuu ainutkertaisena objektina tarkasteltavaaksi. Estetiikassa koemme nyt, että maailma ei ole yksi, vaan on olemassa monia maailmoja.", lk. 78.

"... Teadus on alati paistnud olevat... /.../ millegina, millega seoses maailm allub erakordse objektina uuritavaks. Eseteetikas kogeme nüüd, ett maailmu ei ole pelgalt üks, vaid et olemas on palju erinevaid maailmu." (Lk. 78.)

"... Kuitenkin ajalla, kuten tiedetään, on rytminsä ja aika paljastaa suuntansa vain, jos se luetaan ja tulkitaan.", lk. 82.

"... Siiski on ajal, nagu see teada on, oma erinevaid rütme ja aeg paljastab oma suundumuse vaid siis, kui seda loetakse ja tõlgitakse." (Lk. 82. )⁹

Kokkuvõtvalt: eelnevaga pole aga põrmugi ammendatud ei osaliselt vahendatud kirjutised, ega ka ammugi mitte -- käsitletu teema. Pigem võiks öelda -- sellega on teema "Nietzsche ja nihilism" nö. -- "enamjaolt sisse-juhatatud"...

__________________________________________________________

1Gianni VATTIMO: "La società transparente." // "Läpinäkyvä yhteiskunta." C: 1989. // "Gaudeamus", 1995. // Suomennos: Jussi Vähämäki. // Lk.: 5-84. // C: Gianni Vattimo & "Ganzanti edition". // Jussi Vähämäki: "Suomentajan esipuhe." [Jussi Vähämäki: "Soome keelde tõlkija eessõna."] Siin ja järgnevalt lk numbrid teksti seest, antud teose Soome keelsete lk nr seoses.)

2 Järgnevale on võetud aluseks Gianni Vattimo artiklid, põhiliselt tema 1991 a. ilmunud "Nihilismi apoloogia", samuti ka "Nihilism ja postmodernsus filosoofias" (esmakordselt ilmunud 1984). Lisaks neile, oponeerimaks -- Guido Albertelli "Gianni Vattimo nihilismi apoloogia" aastast 1995 (e.k.-"Akadeemia" 7/1995 ,lk.1434-1482).

3 G. Vattimo: „La società transparente.“ // "Läpinäkyvä yhteiskunta." Ibid. [Lk nr on teksti sees Soome keelse väljaande kohaselt. Tekst siin ja järgnevalt on nii Soome kui ka eesti keeles.]

4 G. Vattimo: „La società transparente.“ // "Läpinäkyvä yhteiskunta." Ibid. [Lk nr on teksti sees Soome keelse väljaande kohaselt.]

5 G. Vattimo: „La società transparente.“ // "Läpinäkyvä yhteiskunta." Ibid.

6 G. Vattimo: „La società transparente.“ // "Läpinäkyvä yhteiskunta." Ibid.

7 G. Vattimo: „La società transparente.“ // "Läpinäkyvä yhteiskunta." Ibid.

8 G. Vattimo: „La società transparente.“ // "Läpinäkyvä yhteiskunta." Ibid.

9 G. Vattimo: „La società transparente.“ // "Läpinäkyvä yhteiskunta." Ibid.