MOLIÈRE
alias
Jean-Babtiste
Poquelin.
„Näidendid.“1
Valik
tsitaate.
„MOLIÈRE
JA AEG. Kronoloogia“.2
„Molière
ehk Jean-Babtiste Poquelin on igati ületanud kolmesaja
aasta piiri. Sündinud jaanuaris 1622 Pariisis, suri ta samas linnas
viiekümne ühe aastasena 17. veebruaril 1673 pärast oma viimase
komöödia „Ebahaige“ neljandat etendust.“ /.../ „Sealtpeale
on Molière`i looming ja temast lähtuv näitekunstitraditsioon
viljastanud peaaegu kõigi Euroopa rahvaste teatrit ja ta mõju on
ulatunud üsna kaugele Aasia ja Aafrika maadesse.“ /Eesti keelde on
tõlgitud/ „Kokku üksteist näidendit, mis hõlmavad Molière`i
loomingu paremikku. Täielik Molière on muidugi palju mahukam ja
veelgi mitmetahulisem, koosnedes 33 komöödiast, arvukatest
eessõnadest, pühendustest, palvekirjadest ja luuletustest.“ (Lk.:
7).
„Ainult
Molière seisab üksinda ja kuidagi täiuslikuna iseendas. Tal pole
vastandit.“ /.../ „Ja kõigist Prantsuse XVII sajandi (ise nad
nimetavad seda „suureks sajandiks“) kirjanikest on Molière
jäänud kõige haljamaks, kõige elujõulisemaks, maailmakirjanduses
kõige mõjukamaks...“ /.../ „Nii et eksitus pole kuigi suur, kui
me nimetame Molière´i suurimaks Prantsuse kirjanikuks.“ /.../
„Reaalse elu sügav tunnetus on alati suure kunsti loomise
paratamatu tingimus olnud ja tõe kättesaamine kunstiteosest, eriti
kui see on loodud aastasadu tagasi, mitte vähem keeruline kui
looduse saladuste avastamine.“ (Lk.: 8).3
„NAERUVÄÄRSED
EPUTISED. Komöödia ühes vaatuses.“ (Tõlkinud: Ott
Ojamaa).
AUTORI
EESSÕNA.
„Jumala
eest, küll on ikka imelik asi see raamatu ilmaletoomine, ja kui
lapsik on kirjanik, keda esimest korda trükitakse! Oleks mulle pisut
aegagi antud, oleksin enda eest paremini hoolt kandnud ja võtnud
tarvitusele kõik ettevaatusabinõud, nagu see härrastel kirjanikel,
minu nüüdsetel ametivendadel, niisugustel puhkudel kombeks on“.
(Lk.: 35).
„LA
GRANGE:
...
ja uskuge mind, me anname neile kahe peale niisuguse etenduse, et nad
ise oma lollusest aru saavad ja ilma ja inimesi tundma õpivad.“
(Lk.: 38).
„GOGIBUS:
Kas
nende kombed ei vääri nii teie kui ka minu heakskiitu? On siis veel
midagi viisakamat kui see? Kui nad ihaldavad püha abieluliidu
sõlmimist, kas see siis ei anna tunnistust, et neil on ausad
kavatsused?“ (Lk.: 40).
„MADELON:
Selleks,
et meie rüütel meid hurmaks, peab ta oskama kauneid tundeid
väljendada, olema mahe, õrn ja kirglik, austama meid kõigi
reeglite järgi. Kõigepealt peab ta kuskil templis, promenaadil või
pidulikul tseremoonial märkama seda, kellesse ta armub, või siis
viib saatuse tahtel keegi sugulane või sõber ta daami majja ja ta
lahkub sealt hõivatuna unelmaist ning melanhoolseist mõtteist. Siis
varjab ta mõnda aega oma tundeid armastatu ees, kuid väisab teda
sellegipoolest korduvalt, ja alti on keskustelu teemaks mingi
galantne probleem, mis erutab koosviibijate meeli.“ /.../ „Kõik
peab arenema reeglite järgi ja neid reegleid ei tohi laitmatu rüütel
iial rikkuda.“ (Lk.: 41).
„MASCARILLE
(pärast tervitamist):
Mu
daamid, kindlasti üllatab teid minu hulljulge visiit, kuid selles
ebameeldivuses on süüdi teie kuulsus, mis on mind nii võimsalt
võlunud, et ma ajan teid kõikjal taga.“ (Lk.: 46).
„MADELON:
Oleks
ju mõeldamatult mõistusevastane mitte tunnistada, et Pariis on
tohutu aardelaegas, hea maitse, vaimukuse ja galantsuse metropol.“
(Lk.: 47).
„MASCARILLE:
Aadliseisusest
isikud oskavad kõike ilma midagi õppimata.“ (Lk.: 52).
„MADELON:
Selles
peitub teadmine kõigi asjade eesmärgist, ülimast eesmärgist,
eesmärkide eesmärgist.“ (Lk.: 53).
„CATHOS:
Mul
on tohutu nõrkus mõõgameeste vastu.
MADELON:
Ka
mina armastan neid, aga mulle meeldib siiski rohkem, kui vaprust
vaimukus vürtsitab.“ (Lk.: 59).
„LA
GRANGE:
Kui
soovite neid armastada, siis jumal teiega, tehke seda üksnes nende
ilusate silmade pärast.“ (Lk.: 65).
„GORGIBUS:
Kadugu
kõik, mis nende narruses süüdi – kogu see loll latramine ja
hukatuslik lustilöömine, kõik need romaanid, poeemid, šansoonid,
sonetid ja banketid käigu põrgu!“ (Lk.: 67).
NAISTE
KOOL. Komöödia viies vaatuses. (Tõlkinud: August Sang).
„CHRYSALDE:
Meid
pealt ei kuulda siin. Praegu oleks meil kahel
hea
juhus kaaluda neid asju omavahel.
Oma
sõbraks teid pean ja ma ei varja tõtt:
väga
rahutuks teeb mind te naisevõtt.
Mis
küljest asjale ka prooviks ligineda --
siit
ainult pahandust võib teile sigineda.“ (Lk.: 71).
„CHRYSALDE:
Naabreid
rääkivat küll kuulen ühte ja teist,
aga
õigeks ei pea eeskuju võtta neist.“ (Lk.: 72).
„ARNOLPHE:
Ülearune hirm, sõber, jumala eest!
Ülearune hirm, sõber, jumala eest!
Kes
võiks tüssata mind, nõnda kogenud meest?
Tean
kõiki vigureid, ja neid ei ole vähe,
mis
naistel varuks on, et mees saaks sarved pähe.
Mind
üle trumbata – see käib neil üle jõu.
Kõige
lisaks on mul üks vastuabinõu,
mis
täitsa võimatuks teeb sisse-kukkumise:
minu
valitu on naiivsus, süütus ise.“ (Lk.: 73).
„ARNOLPHE:
Ütlen
seepeale nagu Pantagruel
Panurge´ile,
kui jutt läks liiga pikaks sel:
„Kui
meelsasti te mind ka targaga ei naidaks,
aina
jutlusi peaks, aina noomiks ja laidaks --
näete,
imestust täis, kui vaibub te ind,
et
mitte põrmugi see kõik ei veennud mind.““ (lk.: 74).
„ARNOLPHE
(üksinda)
Oh
naissoost õpetlased,
kes
praegu igal pool on päevakangelased!
Kõik
tarkus, millega te uhkeldate nii,
te
tundepeenutsus, te sädelev esprii,
romaanid,
salmikud, jah – kogu teie teadus
palju
vähem on väärt kui see südameheadus.
Ei
tühja säraga see ilma pimesta,
vaid
voorus üksinda...“ (Lk.: 82).
„ARNOLPHE:
Jätke
kõnekäänud!
Noh,
mis mulje siis on Pariisist teile jäänud?
HORACE:
Imekaunid
paleed ja kirju rahvavool,
meelelahutust
võib siin leida igal pool.“ (Lk.: 84).
„ARNOLPHE
(kõrvale):
Üks
Kreeka filosoof Augustusele andis
hea
elujuhendi, mis rohket vilja kandis.
Kui
vahel midagi sind väga pahandab,
loe
ühest kümneni – see viha kahandab.
Sel
kombel midagi ei tee sa kogemata,
mis
kainelt kaaludes võiks jääda tegemata.“ (Lk.: 92).
„ARNOLPHE
(istet võttes):
Ei
ole sellel aul ju otsa ega äärt,
kui
mees, kes rikas, tark, lugupidamist väärt,
oma
headuses teilt võtab vaesuse paine
ja
vaesest neiust saab auväärse mehe naine.
Jah,
igal tüdrukul rõõm rinda paisutab,
kui
nõnda tubli mees kord teda kaisutab.
Ehk
teisi leidunud küll oleks terve tosin,
teen
teile seda au, et oma naiseks kosin.“ (Lk.: 103).
„AGNÈS
(loeb):
ABIELUREEGLID
EHK
MEHENAISE KOHUSED IGAPÄEVASES ELUS.
Et
vältida võiks patu lingu
noor
tütarlaps, kel pulmad ees,
seks
ärgu iial meelest mingu
tal
abielu tähtsaim tees,
et
naise a ja o on ainult oma mees.“ (Lk.: 105).
„AGNÈS
(jätkab)
KUUES
REEGEL
Ei
kingitusi teha luba
ta
ühtki teist kui oma meest,
sest
see, kes annab – teame juba --
ka
vastu tahab selle eest.“ (Lk.: 106).
„ARNOLPHE:
Aga
viljatuks jääb ka hoolsaim ettevaatus
siis,
kui naine on tark – ta käes on meie saatus
ja
oma tahtmise ta teoks teeb niikuinii,
siin
ükski manitsus meid kuskile ei vii.
Ta
oma kõrkuses me kuldseid reegleid trotsib
ja
salakavalalt veel ettekäändeid otsib,
et
voorustena näiks ta puudused ja vead.
Ta
oskab tüssata ka targematki pead.
Mis
avitab kõik see, et hoolsalt ette vaatan --
tark
naisterahvas on veel kavalam kui saatan.“ (Lk.: 107).
„HORACE:
Mind
igatahes see tõepoolest imestab.
Täitsa
vale on jutt, et arm meid pimestab.
Ta
nägijaks teeb, kui hinge heidab kiire.
Jah,
armastuse võim ei tunne mingeid piire.“ (Lk.: 111).
„ARNOLPHE:
Aga
siiski on piin, kui kaotad armastatu!
Ma
olin filosoof, täis veendeid iga toll,
ja
olin plikasse nüüd armunud kui loll.“ (Lk.: 114).
„ARNOLPHE:
Kes
teada nõnda näeb, ka aimata ei või,
kui
palju pahandust see ingel mulle tõi.
Mida
vaiksemalt seal ta mulle otsa vahtis,
seda
rohkem mu rind vihast lõhkeda tahtis,
ja
mida kauem nii ma seisin raevu täis,
seda
ahvatlevam, seda kaunim ta näis.
Ma
seisin tema ees meelt heites, vihasena,
ja
iialgi ta veel polnud paistnud nii kena;
veel
iial säranud ta silmad polnud nii,
veel
iial ihanud ma teda polnud nii.“ (Lk.: 115).
„ARNOLPHE:
Tean
nende vigureid – ma tunnen ju maailma.
Naljalt
mulle ei saa puru puistata silma
ja
armukirjasid või salasõnumeid
mu
majja poetada.“ (Lk.: 122).
„HORACE:
Kui
südames on rõõm, on raske olla vakka.
Olla
inimlaps võib kui tahes õnnelik --
kui
jagada ei saa, õnn pole täielik.“ (Lk.: 123).
„ARNOLPHE:
Filosoofia
tõed, elutarkuse pagas --
Kas
tõesti tühi töö kõik oli minu poolt?
Kas
kõik mu pingutus, kakskümmend aastat hoolt
siis
ainult selleni mind lõpuks välja viiski,
et
sama õnnetus saab minu osaks siiski?“ (Lk.: 124).
„ARNOLPHE:
Võin
teile vanduda, ükspuha, mis ka juhtuks,
et
mitte iialgi ma naist ei kannata,
kel
teiste meestega on isu jännata.“
„CHRYSALDE:
Kui
tihti osutub see kõige kurja juureks,
et
oma õnnetust me peame liiga suureks!
Jah,
oma liialdus või ekslik seisukoht
on
vahel ohtlikum kui kõige suurem oht.“ (Lk.: 125).
„ARNOLPHE:
Sõbrad,
tungivalt on mul teie abi vaja.
Tean,
et aidata mind on teie siiras püüd,
ja
seda tõestada teil võimalus on nüüd.
Kui
hästi teete kõik, kui minul teist on kasu,
siis
saate selle eest ka rikkaliku tasu.“ (Lk.: 128).
„AGNÈS:
Me
abiellume. Ta ise ütles seda.
Võtsin
õppust teilt. Teie jutt oli see:
kui
abielluda, siis pattu me ei tee.“ (Lk.: 135).
„AGNÈS:
Jah,
vilja kandis hool!
Ei
ole ütelda – see oli tore kool!
Näen
väga hästi nüüd, et nimelt teie läbi
nõnda
rumalaks jäin, et kõigi ees on häbi.“ (Lk.: 137).
„ARNOLPHE:
Miks
nii norus on pea?
Elus
alati on sekka vaheldust vaja.
Nii
liiga pidev õnn meid upsakaks ei aja.“ (Lk.: 144).
„HORACE:
Te
mõrsja leidsite, kuid juhus lühendas
me
tutvumise teed – meid kahte ühendas --
ja
nõnda palav arm, et ehtsamat ei leidu,
seob
igavesti mind ja seda armast neidu.“
CHRYSALDE:
Nüüd
aga kõigepealt meil tuleks tuppa minna,
et
sõpra trööstida, kes löödult taandus sinna,
ja
seda tänada, kes elukangast koob,
meid
maa peal lahku viib ja jälle kokku toob.“ (Lk.: 147).
„NAISTE
KOOLI“ KRIITIKA. Komöödia ühes vaatuses. (Tõlkinud:
Ott Ojamaa).
„URANIE:
Naise
au ei ole teesklus. On kohatu katsuda paista vooruslikumana kui
vooruslikud naised. Selles asjas on silma-kirjatsemine veelgi hullem
kui muidu ja minu meelest pole midagi naeruväärsemat kui haiglane
ülitundlikkus, mis pahandab iga pisiasja peale, omistab
kuritegelikku tagamõtet kõige süütumatelegi sõnadele ja
varjukujude peale nördinult häält tõstab.“ (Lk.: 159).
„ÈLISE:
Mingi seletamatu suursugusus teie olekus hurmab kõiki. Uurin teid tähelepanelikult nii silma kui kõrvaga, olen teist nii täidetud, et püüan teid järele aimata, teha kõike nagu teie.“ (Lk.: 161).
Mingi seletamatu suursugusus teie olekus hurmab kõiki. Uurin teid tähelepanelikult nii silma kui kõrvaga, olen teist nii täidetud, et püüan teid järele aimata, teha kõike nagu teie.“ (Lk.: 161).
„DORANTE:
Tont
võtaks, mu härrad, pidage parem suu, kui jumal pole teile
asjatundmist andnud, ärge ajage pealtkuulajaid naerma, mõelge
sellele, et kui vaikiksite, võidaks teid isegi targaks pidada.“
(Lk.: 167).
„URANIE:
Ta
tahab alati esimesena arvamust avaldada, teised peavad aupaklikult
ootama. Ta võtab seda oma mõistuse solvamisena, kui keegi enne teda
midagi heaks kiidab, ja kättemaksuks asub ta avalikult vastupidisele
seisukohale. Ta tahab, et kõigis vaimuloomingu asjus temalt nõu
küsitaks, ja ma olen kindel, et kui autor oleks talle oma komöödiat
enne esitamist näidanud, oleks ta seda maailma kaunimaks pidanud.“
(Lk.: 168).
„URANIE:
Selline satiir tabab otseselt kombeid ja riivab isikuid vaid kaudselt. Üldist kriitikat ei saa pidada täielikult meie endi kohta käivaks. Sellest tuleks õppust võtta, aga mitte teha nägu, nagu oleks jutt meist endist.“ (Lk.: 173).
Selline satiir tabab otseselt kombeid ja riivab isikuid vaid kaudselt. Üldist kriitikat ei saa pidada täielikult meie endi kohta käivaks. Sellest tuleks õppust võtta, aga mitte teha nägu, nagu oleks jutt meist endist.“ (Lk.: 173).
„URANIE
Mina
seda küll ei arva. Tragöödia on muidugi ilus asi, eriti kui teada
hästi mängitakse, aga komöödialgi on oma võlud ja ma arvan, et
üht on niisama raske luua kui teistki.“ (Lk.: 175).
„LYSIDAS:
Need,
kes tunnevad Aristotelest ja Horatiust, armuline proua, märkavad
kohe, et see komöödia patustab kõigi kunstireeglite vastu.“
(Lk.: 178).
„DORANTE:
Palun,
ärge tehke end nii targaks. Rääkige inimese moodi, rääkige nii,
et teist aru saadaks. Kas te arvate, et Kreeka sõnad annavad teie
väidetele rohkem kaalu?“ (Lk.: 180).
VERSAILLES´
IMPROVISATSIOON. Komöödia. (Tõlkinud: Ott Ojamaa).
„MOLIÈRE:
See
mõte käis mul tõesti korraks tõesti peast läbi, aga ma jätsin
ta sinnapaika kui liiga tühise nalja, mis viimati ei ajagi naerma.“
(Lk.: 194).
„BRÈCOURT:
...
ja kõik tema näidendi tegelased on õhust võetud, õieti öelda
fantastilised olendid, keda ta kujutab nii, nagu tal pähe tuleb, et
pealtvaatajaid lõbustada.“ (Lk.: 205).
„MOLIÈRE:
Las
nad teevad, mis tahavad, mina ei tohi lasta end nendest segada. Kui
nad minu näidendeid arvustavad, seda parem, aga hoidku jumal mind
selle eest, et ma püüaksin neile meeldida! See oleks minu hukatus.“
(Lk.: 213).
SCAPINI
KELMUSED. Komöödia kolmes vaatuses. (Tõlkinud: Tatjana
Hallap).
„SCAPIN:
Ausalt
öelda tuleb maailmas harva midagi ette, millega ma toime ei tule,
kui vaid viitsin asja käsile võtta. Ilmselt on mulle taevast antud
üsna kenakesti talenti nende vaimukate armastusväärsuste ja
leidlike galantsuste sepistamiseks, mida harimatu rahvas kelmusteks
kutsub.“ (Lk.: 224).
„SCAPIN:
Kas
te oleksite tahtnud, et ta oleks lasknud ennast tappa? Parem ikka
abielu kui surm.“ (Lk.: 236).
„ARGANTE:
Seda,
härra Gèronte, et ei maksa teisi nii kähku laita. Need, kes teiste
juures vigu otsivad, vaadaku hoolega, kas neil endil midagi viltu ei
vea.“ (Lk.: 242).
„SCAPIN:
Mõnikord
juhib inimesi kuri saatus.“ (Lk.: 265).
„SCAPIN:
Aga
kuidas on lood armastuse rünnakuga?
ZERBINETTE:
Armastus
on iseasi. Risk on suurem, ja siis ma nii kartmatu ei ole.“ (Lk.:
272).
„ZERBINETTE:
Armastatu
tunnete heitlikkus ei ole sugugi kõige suurem oht. Kui meil on
küllalt eneseusaldust, usku oma väärtusesse, võime oma võitu
säilitada.“ (Lk.: 273).
„SCAPIN:
Minge.
Ma tulen varsti järele. Kellelgi pole õigust öelda, et mind võib
karistamatult panna olukorda, kus ma iseennast reedan ja lobisen
välja saladusi, mida keegi ei tohi teada.“ (Lk.: 275).
„ZERBINETTE:
Kui
me siia linna jõudsime, nägi mind üks noormees ja armus minusse.
Sellest hetkest peale ei andnud ta mulle enam rahu. Nagu ikka
noormehed, arvas ta, et rääkimisest üksi aitab ja et esimese sõna
peale, mis ta ütleb, on asjad ühel pool. Aga ta põrkas uhkusele,
mis sundis teda oma esialgseid plaane pisut parandama.“ (Lk.: 280).
„SCAPIN:
Sest
pole midagi. Ähvardused ei ole mulle kunagi midagi teinud. Need on
pilved, mis lähevad kõrgelt pea kohalt üle.“ (Lk.: 286).
TARTUFFE
EHK PETIS. Komöödia viies vaatuses. (Tõlkinud: August
Sang).
„PROUA
PERNELLE:
Ei,
ärge saatke mind, mu mini, palun teid,
Ülearuseks
pean neid tühje vigureid.
ELMIRE:
Teen,
mis mu kohus on. Kas tõesti minek juba?
Mis
põhjused siis teid kauem olla ei luba?“ (Lk.: 295).
„PROUA
PERNELLE:
Mehe
vara eest hoolt teie üldse ei kanna,
üles
mukite end kui mingi kuninganna.
Kui
naine ehiks end vaid abikaasa jaoks,
ta
ehteid endale nii pillavalt ei laoks.“ (Lk.: 296).
„PROUA
PERNELLE:
Tean,
miks nii vaenulik on teie vastuvõtt:
te
teda vihkate, sest tema räägib tõtt.
Kelle
ainuke soov on täita taeva tahet,
heaks
pidada ei saa ju pattusi ja pahet.“ (Lk.: 298).
„PROUA
PERNELLE (Elmire`ile):
Taevast
saadetud on ta muutma teie meelt,
et
ära pöörata teid eksituse teelt.
Ta
ju soovitab head, ta ju ei laida seda,
mis
pole laiduväärt, et kuulama peaks teda.
Rõõmuks
põrgule on teie sõnad ja teod,
teie
ilmalik jutt, teie ballid ja peod.
Vaga
sõnakest siin ju iialgi ei kaja,
aina
kerglane naer ja trall käib kogu aja.“ (Lk.: 300).
„CLÈANTE:
Te
pime olete, seepärast teile näib
vabamõtleja
see, kes avasilmi käib,
ja
ususalgajaks te nimetate seda,
kes
ühes teiega ei taha vagatseda.
Ükskõikseks
jätab mind te vaga meeletusk,
sest
kõigekõrgemal on teada minu usk.“
„Aus
vaprus oma teed käib ilma kärata
ja
ehtne vagadus ei tao ju vastu rindu,
et
imetlema kõik peaks tema usuindu.“
„CLÈANTE:
Ei,
vend, ma endale kõiketeadja ei näi,
nagu
ainuke tark ma teiste seas ei käi.
Mu
ainus tarkus on, et ma voorust ja pahet
õiges
valguses näen, teen tõe ja vale vahet.“ (Lk.: 307).
„CLÈANTE:
Möödutundetu
raev neid iialgi ei aja
meilt
nõudma rohkemat kui taevale on vaja.
Igaühele
neid mina eeskujuks seaks.
Nendetaolisi
meil rohkem olema peaks.“ (Lk.: 309).
„DORINE:
Kust
aga mina tean, kas õigust rääkisite,
kas
teie kinnitust võib uskuda või mitte?“ (Lk.: 320).
„DORINE:
Või
nii! Mul seda teed ei tulnud pähegi!
Niipea
kui raskusi on elus vähegi --
lõpp
peale! Tore plaan! Küll see läheb teil ruttu!
Süda
kargab mul täis, kui kuulen säärast juttu!“ (Lk.: 321).
„DORINE
(Mariane´ile):
Kord
vabandada saab end halva endega:
kas
möödub leinarong, klaasi pillate maha
või
näete unenäo, mil tähendus on paha.“ (Lk.: 332).
„TARTUFFE:
Ah,
inimeseks jääb kõige vagamgi vaga,
Madaam,
te taevase, kõikvõimsa ilu ees
mõistus
võimetu on, süda lõõmab sees.
Imeks
panete ehk, et räägin kõik, mis hingel,
kuid
uskuge, madaam, ka mina pole ingel.
Ja
kui te küsite, kes on süüdlane nüüd,
siis
teie veetlusel on kõige rohkem süüd.“ (Lk.: 339).
„CLÈANTE:
Ma
kordan – nördinud on võrdselt noor ja vana,
ei
ole ühtegi, kes praegu teid ei mana.
Kas
teil arukam nüüd poleks toimida nii,
et
viimse piirini kokkupõrget ei vii
ja
vaenulõkkele ei kanna enam lisa,
vaid
aitate, et poeg jälle leida võiks isa.“ (Lk.: 349).
„ELMIRE:
Kui
see hämmastab teid, musjöö, siis ülepea
naise
südamest veel te midagi ei tea.
Vaimus
mõnigi mees siis juba võitu maitseks,
kui
nõnda vähe veel teeb naine endakaitseks.
Ka
siis, kui võidul on ju õrnad tunded meis,
veel
ikka südames ei lakka vastuseis,
ja
kuigi kiindumus küll kõigest paistab läbi,
kuid
seda pihtida on siiski pisut häbi.
Kuigi
tõrgume veel, kuid tõrkumisest just
välja
lugeda võib meis loitvat kiindumust.“ (Lk.: 357).
„ORGON:
No
küll on variser, missugust teist ei leita!
Auväärse
kuue all niisugust kurjust peita!
Puupaljas
oli mees, kandsin hoolt tema eest...
Kuid
jäägu pealegi! Nüüd tunnen vagameest!
Õudustundega
nüüd temataolisi vaatan,
ründan
neid, kuidas saan, olen õel nagu saatan.“
„CLÈANTE:
Te
ärge kiruge või kiitke liiga ruttu,
vaid
kainelt kaaluge – tõtt leida aitab see.
Kes
hoidub äärmustest, see leiab õige tee.
Ärge
teesklejaist end laske iialgi petta,
kuid
ärge mõelge ka, et ilm on vooruseta.“ (Lk.: 365).
„CLÈANTE
(Orgonile):
Ei
maksa uskuda! Ta oskab kanda hoolt,
et
tõestusmaterjal kõik räägiks tema poolt.
Pisiasjast
ta võib intriigi valmis treida
ja
võrgu punuda, kust raske pääsu leida.
Põhjust
hoiduda on teil tema viha eest.
Tark
polnud solvata nii kohutavat meest.“ (Lk.: 369).
„POLITSEIMEISTER:
Jah,
liiga pikale on veninud see jutt.
Te
märkus õige on, sest minulgi on rutt
ja
käsu täitmiseks nüüd paras aeg mul ongi.
Mul
on kõrguse käsk teid viia vangikongi.“ (Lk.: 377).
DON
JUAN. Komöödia viies vaatuses. (Tõlkinud: Ott Ojamaa).
„SGANARELLE:
Öelgu
Aristoteles ja kogu filosoofia mis tahes, tubakale juba võrdset ei
leidu – see on haritud inimeste kirg, ja kes tubakata elab, pole
üldse väärt elama. Vähe sellest, et tubakas teeb meele rõõmsaks
ja puhastab inimese ajusid, ta õpetab ka hingi vooruslikkusele, ja
ainult tubaka läbi saadakse haritud inimeseks.“ (Lk.: 383).
„DON
JUAN:
Mis!
Kas sa tahad, et me seoksime end jäädavalt esimesega, kes meid
kütkestab, loobuksime tema pärast kogu maailmast ja oleksime kõigi
teiste suhtes nagu pimedusega löödud? Õige mul asi lasta end
mõjustada mingist võltsaususest ja olla truu, matta end eluks ajaks
ühteainsasse kiindumusse, olla juba noorusest peale surnud kõikidele
kaunitele naistele, kes võivad meile silma puutuda!“
„Mis
minusse puutub, siis võlub ilu mind kõikjal, kus ma teda kohtan, ja
ma alistun kergesti sellele magusale vägivallale, millega ta meid
kütkestab.“ (Lk.: 387).
„...
ja nagu Aleksander Suur, nii sooviksin ka mina, et oleks veel teisi
maailmu, kuhu võiksin laiendada oma armastuse võidukäike.“ (Lk.:
388).
„DON
LUIS:
Oh
kui vähe me teame sellest, mis me teeme, kui me ei jäta taeva
hooleks otsustada, mida me vajame, kui tahame temast targemad olla
ning tüütame teda oma sõgedate soovide ja mõtlematute
tahtmistega!“ (Lk.: 440).
„DON
JUAN:
Ma
pole enam sama mees, kes ma olin eile õhtul, taevas on mind ühel
hoobil nõnda muutnud, et see hämmastab kogu maailma.“ (Lk.: 448).
„DON
LUIS:
Need
sõnad, mis äsja minu kõrvu ulatusid, on kõik möödunu
kustutanud. Ma ei tunne ennast enam äragi.“
„SGANARELLE:
Aga
kõndiv ja kõnelev kivikuju, kas siis see ennekuulmatu imetegu teid
ei hirmuta?“
„DON
JUAN:
Midagi
seal on, millest ma hästi aru ei saa, aga olgu kuidas on, see ei
suuda veenda minu mõistust ega kõigutada minu hinge.“ (Lk.: 449).
„DON
JUAN:
Ma
kuulan taeva häält.“ (Lk.: 453).
„SGANARELLE:
Ah,
härra! Taevas kõneleb teiega. Ta annab teile märku.“
„DON
JUAN:
Kui
ta mulle märku annab, siis peab ta küll natuke selgemat keelt
kõnelema, kui tahab, et ma aru saaksin.“ (Lk.: 454).
MISANTROOP.
Komöödia viies vaatuses. (Tõlkinud: August Sang).
„PHILINTE:
Liiga
ägedaks pean te filosoofiraevu,
võin
ainult muiata, pealt nähes teie vaevu.“ (Lk.: 462).
„PHILINTE:
Aga
ei. Ma ei näe seal mitte mingit vahet.
See
kõik on inimlik – nii voorused kui pahed.
Kui
naabrit egoism või ahnus pimestab,
niisama
vähe mind see nähtus imestab
kui
see, et ahv on õel ja paljaks ajab hambad,
et
raibet nokib kull, et susi murrab lambaid.“(Lk.: 465).
„ALCESTE:
„Kui
käsiks kuningas
mul
kallist lahku minna,
ja
pakuks selle eest
ka
suurt Pariisi linna,
siis
vastaksin ma nii:
Oh
kuningas Henri!
Pea
endale Pariis, juhhei!
Mu
neidu ei saa sa, ei!““ (Lk.:: 474).
„ÈLIANTE:
Ei,
tavaliselt nii see asi küll ei käi.
Kui
on armund hing, ükski parem ei näi
kui
väljavalitu – sel puudusi ei leita
ja
talle midagi ei ole ette heita.“ (Lk.: 489).
„CÈLIMÈNE:
Kõike
pidada võib nii halvaks kui ka heaks.
Meil
eri mõõdupuu on igaks elueaks.
Siis,
kui selleks on aeg, hing armastusest joobub,
kui
aga jõuab aeg, ta ilmalustist loobub,
ja
häda sunnil see, kes ilma noorusest,
siis
valib teise tee, ja räägib voorusest.
Nii
oma puudusi meil võimalik on katta.
Ka
mina vanast peast nii toimin kahtlemata,
ja
mulle vagatsus saab ainsaks elutõeks,
kuid
kahekümnene ei passis palveõeks.“ (Lk.: 500).
„ALCESTE:
Ärge
sellest, madaam, end üllatada laske!
Me
päevil tunnustust ei ole leida raske.
Kiidukõmin
meil käib nii laialt mööda maad,
et
pole mingi au, kui sellest osa saad.
Aina
sangareid meil kõik näevad igas mehes.
Minu
toapoisski sai kiita hiljuti lehes.“ (Lk.: 503).
„ARSINOÈ:
Olgu
pealegi siis, kui tingimuseks seate.
Te
täie selguse ses asjas saama peate.
Ma
teile nähtavaks teen tõe must valge peal.
Kui
saatke kõigepealt mind koju – teile seal
ma
tõendeid esitan, kust ilmneb kogu pettus
ja
selgeks teilegi saab tema truudusetus.
Kui
kord ometi kae teie silmadelt kaoks,
ehk
leiduks mujalgi veel tröösti teie jaoks.“ (Lk.: 505)
„PHILINTE:
Niisugust jonnakust ei ole enne näinud.
Niisugust jonnakust ei ole enne näinud.
Meil
oleks lepitus peaaegu nurja läinud.
Küll
hea, küll kurjaga kõik veenda püüdsid meest,
kuid
kas ta taganeb? Ei mingi hinna eest!“ (Lk.: 5+6).
„ALCESTE:
Kas
kuskil kunagi veel ükski hingeline
nii
häbiväärseks teoks on olnud võimeline?
Kas
kuradite kunst või taeva pahameel
on
loonud olendit, kes oleks õelam veel?“ (Lk.: 511).
„ALCESTE:
Näen,
saatus kiusab mind ja võimalust ei anna,
et
meie jutule saaks praegu punkti panna.
Kuid
me armastusloo varsti lõpule viin.
Veel
täna õhtu eel olen tagasi siin.“ (Lk.: 519).
„ALCESTE:
Kurat
võtaks! Kas on auahnus ainus kruvi,
mis
suunab inimest, ta iga tööd ja huvi?
Aga
voorus ja tõed, pühad, kõrged ideed --
õiglus,
truudus ja au --, kuhu jäävad siis need?
Ei,
minu mõõt on täis ja minule on tülgas
see
metsik röövliauk ja haisev pahemülgas.
Ainult
huntisi näen, ei ühtki inimest.
Ma
lahkun teie seast – nii jälk on kogu mest.“ (Lk.: 521).
„ALCESTE:
Mis
sest, et kahju saan! Ja kuigi maksma pean
kakskümmend
tuhatki, kuid selle-eest ma tean,
et
inimkonnale ma nüüdsestpeale võlgu
ei
ole enam muud kui vihkamist ja põlgu.“ (Lk.: 522).
„ALCESTE
(Èliante´ile):
Oh,
looja taeva all ma ühtki teist ei tea,
kes
oleks sama õrn, ja õiglane ja hea,
ja
võimatu on mul teid mitte imetleda.
Siis
lubage, et teen ka edaspidi seda,
ja
ärge haavuge, kui kibestunud mees
on
nii nõutu ja kurb te vaikse ilu ees.
Olen
õnnetu hing ja seegipärast juba
saatus
endaga teid mul siduda ei luba.
Kes
halvaks põlatud teist madalama poolt,
see
ei ole ju väärt teie hellust ja hoolt.“
„ALCESTE:
Et
elus alati õnn lahkelt saadaks teid
ja
sama kiindumus seoks ikka südameid.
Ma
lahkun pettunult, et täita ammust tahet,
sellest
haisvast soost, kus võidutsevad pahed.
Võib-olla
kusagil maailmas leidub koht,
kus
voorus valitseb ja au ei luura oht.“ (Lk.: 532).
IHNUS.
Komöödia viies vaatuses. (Tõlkinud: Reinhold Kask).
„CLÈANTE:
Mis
kasu on meil varandusest, kui me ta kätte saame alles siis, kui juba
möödas on meie kaunimad aastad, mil oleksime võinud teda
tarvitada;“ (Lk.: 542).
„VALÈRE:
Meie
peame sööma, et elada, ja mitte elama, et süüa.“ (Lk.: 581).
„CLÈANTE:
...
et ma ei ole iial näinud maailmas kaunimat olevust kui teie, et ei
või olla suuremat õnne kui teile meeldida, ja et tohtida nimetada
teie meheks on au, on õndsus, mida ma eelistaksin maailma suuremate
valitsejate saatusele. Jah, mu preili, õnn teid omada on minu silmis
kõige kaunim kõigist õnnedest;“ (Lk.: 591).
„KOMISSAR:
Keda
kahtlustate selles varguses?
HARPAGON:
Kõiki.
Ma tahan, et vahi alla võtaksite kogu linna ühes agulitega.“
(Lk.: 613).
ÕPETATUD
NAISED. Komöödia viies vaatuses. (Tõlkinud: Ants Oras).
„HENRIETTE:
Las
teeb õhutav tung tõe kaunil, kõrgel maal sust
filosoofia
toe, kes kaitseb ideaalsust;“ (Lk.: 635).
„CLITANDRE:
Võtaks
sõgedat tont! Oleks jampsil kord lõpp!
Ei
aita teda nõu ega paranda õpp.
Aga
vaatama pean, muidu asi ei lähe --
ehk
leian ma siit mõnd, kel veel aru jäänud pähe.“ (Lk.: 644).
„CHRYSALE:
Kui
mees, kes valitsejaks säeti,
hakkab
pelgama naist, on ta rumal ja väeti.“ (Lk.: 664).
„PHILAMINTE:
Samast
üllast ideest pisut mannetum liik
tärkas
Platonil siis, kui teoksil oli „Riik“,
aga
sööti on jäänd ta mõte siiamaani,
kuid
nüüd kõigiti viin ma lõpule ta plaani.“ (Lk.: 675).
„ARMANDE:
Minu
karastet meel säärast väiklust ei salli:
filosoofiast
hing saab kindla kaitsevalli,
kõigest
kiusust on vaim juba vabanend mul;“ (Lk.: 6909.
„TRISSOTIN:
Kuid
ma leian teis muud, mille veetlus on suur;
mitte
hõbe ja kuld, vaid teie hurmav figuur,
teie
silmade helk, te säravus ja peenus
oli
joovastav siht, mis teid kosides meenus,
teie
võluvus on mu vara, mu juveel...“ (Lk.: 7013).
„CLITANDRE:
Filosoofiks,
madaam, ma ennast küll ei loe,
kuid
teid pooldades meel on mul siiras ja soe,
ja
te lubate vast, et pakun hinge tagant
ühes
endaga kõik, mis saatus mulle jagand.“ (Lk.: 716).
„PHILAMINTE:
Oo,
sa ohvriks ei jää – sa pead ju tarkust kalliks:
filosoofia
saab su kindlaks kaitsevalliks;
vaata
armunuid pealt – sind juhib üllam ind.“ (Lk.: 717).
EBAHAIGE.
Komöödia kolmes vaatuses muusika ja tantsuga. (Tõlkinud:
Aleksander Aspel, värsid tõlkinud Ants Oras).
„CLÈANTE:
Ei
saa lugeda ebaõnneks, kui ollakse teie mõtteis, olgu unes või
ilmsi, ja mu õnn oleks kahtlemata piiritu, kui oleksite minuga
kitsikuses, millest lubaksite mind ennast välja aidata, ja pole
midagi, mis ma ei teeks, et ...“ (Lk.: 770).
„BÈRALDE:
Kaugel
pidamast seda usutavaks, pean ma seda, olgu omavahel öeldud,
suurimaks hulluseks, mis inimeste keskel liigub; ja vaadeldes asju
filosoofina, ei tunne ma veidramat komödianti, ei tunne ma midagi
naeruväärsemat, kui on inimene, kes tikub teisi terveks ravima.“
(Lk.: 801).
„BÈRALDE:
Kui
vaatate tõde ja kogemusi, siis ei leia te midagi sellest kõigest ja
sellega on niisamasugune lugu kui nende kaunite unenägudega, mis
ärgates jätavad teile üksnes nördinud tunde, et neid uskusite.“
(Lk.: 803).
„BÈRALDE:
...
ja igaüks võib oma ohu ja õnne arvel uskuda kõike, mis talle
meeldib.“ (Lk.: 804).
„BÈRALDE:
Paraku,
vend, et olete hull, ja ma tahaks, väga mitmel põhjusel, et teid
nähakse seda tegemas, mida teete. Palun teid, kobage end pisut
järele, tulge mõistuse juurde ja ärge usaldage niipalju oma
kujutlust.“ (Lk.: 811).
___________________________________________________
(Üles
tähendanud ja blogides avaldanud: Madis Liibek).
1
MOLIÈRE
(Jean-Babtiste
Poquelin
(1622-1673)). „Näidendid“. Tallinn, 1974. „Eesti Raamat“.
Koostanud: Ott Ojamaa. Lk.: 7-840. Eessõna: „Molière ja aeg.
Kronoloogia.“ (O. Ojamaa). [Tõlgitud teosest: „Euvres
complètes. Collection „I´ Intègrale“ Èditions du Seuil,
Paris,1962. Euvres complètes de Molière. Tome I, II, III. Paris,
Charpentier, i. a.]
3
Molière: „Näidendid“.
Ibid.,
Kronoloogia.
(Koostanud: O. Ojamaa). (Lk.: 15-32).
1662
-- SÜNNIB JEAN-BABTISTE POQUELIN. (15. jaanuar).
1624
– Armand-Jean Du Plessis, kardinal Richelieu (1595-1642)
nimetatakse kuningliku nõukogu liikmeks, kus ta mõne kuuga tõuseb
esimeseks meheks ja muutub Prantsusmaa tegelikuks valitsejaks. /.../
... muutes osava välispoliitikaga Prantsusmaa Euroopa võimsamaks
riigiks. (Lk.: 16).
1637
-- Ilmub Renè Descartese „Arutlus meetodist“. („Discours de
la méthode“).
1638
– Sünnib Louis XIV. (Lk.: 18).
1642
– Jean-Batiste Poquelin saab 20-aastaseks. /.../ Sureb Galilei.
Sureb Richelieu. /.../ ... Molière`i esimeses menukas farsis
„Naeruväärsed eputised“. Sünnib Isaak Newton. Louis XIII
sureb, regendiks saab Austria Anna, tegelikuks valitsejaks Itaalia
päritolu kardinal Jules Mazarin (Giulio Masarini. 1602-1661). (Lk.:
19).
1649
– Renè Descartes sõidab Rootsi kuninganna Kristina kutsel
Stockholmi. Ilmub tema „Traktaat kirgedest“ („Traitè des
passions“), milles on formuleeritud tolleaegne käsitus inimese
psühholoogiast kui tahte ja tundmuste võitlusest, kusjuures
mõistusepärasele tahtele kuulub juhtiv osa. /.../ Charles I Stuart
hukatakse ning Inglismaa kuulutatakse vabariigiks. Sellega seoses
avaldab John Milton kuningavastased pamfletid. /.../
1650
– Renè Descartes sureb Stockholmis.
1652
– Molière saab 30-aastaseks. (Lk.: 20-21).
1660
– Jätkub tüli [Molierè´i] „Naeruväärsete
eputiste“ pärast, mis läheb enneolematu menuga. /.../
Kuningavõimu restauratsioon Inglismaal, troonile saab Charles II
Stuart (1660-1685). /.../ [Nicolas Fouqet (1615-1680)] /.../
Kardinal Mazarin sureb. Louis XIV hakkab ainuisikuliselt valitsema.
Tema lähimaks kaastööliseks saab Jean-Babtiste Colbert. /.../
Algab Louis XIII jahilossi Versaille`s suurejooneline
väljaehitamine.
1662
– Molière saab 40-aastaseks. /.../ Sureb Blaise Pascal. (Lk.:
24-25).
1666
– 22 jaanuar. Sureb vana kuninganna Austria Anna, kõik teatrid
suletakse... (Lk.: 28).
1670
– Trükis ilmuvad Blaise Pascali „Mõtted“ („Pensèes“).
Boileau kirjutab oma esimese läkituse (èpitre). Spinoza „Tractatus
theologico-politicus“.
1672
– Molière saab 50-aastaseks. /.../ Newton leiutab
peegelteleskoobi. /.../ Sünnib Peeter I. (Lk.: 31).