MOLIÈRE. Valik tsitaate.

MOLIÈRE alias Jean-Babtiste Poquelin.

„Näidendid.“¹ Valik tsitaate.

„MOLIÈRE JA AEG. Kronoloogia“.²

„Molière ehk Jean-Babtiste Poquelin on igati ületanud kolmesaja aasta piiri. Sündinud jaanuaris 1622 Pariisis, suri ta samas linnas viiekümne ühe aastasena 17. veebruaril 1673 pärast oma viimase komöödia „Ebahaige“ neljandat etendust.“ /.../ „Sealtpeale on Molière`i looming ja temast lähtuv näitekunstitraditsioon viljastanud peaaegu kõigi Euroopa rahvaste teatrit ja ta mõju on ulatunud üsna kaugele Aasia ja Aafrika maadesse.“ /Eesti keelde on tõlgitud/ „Kokku üksteist näidendit, mis hõlmavad Molière`i loomingu paremikku. Täielik Molière on muidugi palju mahukam ja veelgi mitmetahulisem, koosnedes 33 komöödiast, arvukatest eessõnadest, pühendustest, palvekirjadest ja luuletustest.“ (Lk.: 7).

„Ainult Molière seisab üksinda ja kuidagi täiuslikuna iseendas. Tal pole vastandit.“ /.../ „Ja kõigist Prantsuse XVII sajandi (ise nad nimetavad seda „suureks sajandiks“) kirjanikest on Molière jäänud kõige haljamaks, kõige elujõulisemaks, maailmakirjanduses kõige mõjukamaks...“ /.../ „Nii et eksitus pole kuigi suur, kui me nimetame Molière´i suurimaks Prantsuse kirjanikuks.“ /.../ „Reaalse elu sügav tunnetus on alati suure kunsti loomise paratamatu tingimus olnud ja tõe kättesaamine kunstiteosest, eriti kui see on loodud aastasadu tagasi, mitte vähem keeruline kui looduse saladuste avastamine.“ (Lk.: 8).³

„NAERUVÄÄRSED EPUTISED. Komöödia ühes vaatuses.“ (Tõlkinud: Ott Ojamaa).

AUTORI EESSÕNA.

„Jumala eest, küll on ikka imelik asi see raamatu ilmaletoomine, ja kui lapsik on kirjanik, keda esimest korda trükitakse! Oleks mulle pisut aegagi antud, oleksin enda eest paremini hoolt kandnud ja võtnud tarvitusele kõik ettevaatusabinõud, nagu see härrastel kirjanikel, minu nüüdsetel ametivendadel, niisugustel puhkudel kombeks on“. (Lk.: 35).

„LA GRANGE:

... ja uskuge mind, me anname neile kahe peale niisuguse etenduse, et nad ise oma lollusest aru saavad ja ilma ja inimesi tundma õpivad.“ (Lk.: 38).

„GOGIBUS:

Kas nende kombed ei vääri nii teie kui ka minu heakskiitu? On siis veel midagi viisakamat kui see? Kui nad ihaldavad püha abieluliidu sõlmimist, kas see siis ei anna tunnistust, et neil on ausad kavatsused?“ (Lk.: 40).

„MADELON:

Selleks, et meie rüütel meid hurmaks, peab ta oskama kauneid tundeid väljendada, olema mahe, õrn ja kirglik, austama meid kõigi reeglite järgi. Kõigepealt peab ta kuskil templis, promenaadil või pidulikul tseremoonial märkama seda, kellesse ta armub, või siis viib saatuse tahtel keegi sugulane või sõber ta daami majja ja ta lahkub sealt hõivatuna unelmaist ning melanhoolseist mõtteist. Siis varjab ta mõnda aega oma tundeid armastatu ees, kuid väisab teda sellegipoolest korduvalt, ja alti on keskustelu teemaks mingi galantne probleem, mis erutab koosviibijate meeli.“ /.../ „Kõik peab arenema reeglite järgi ja neid reegleid ei tohi laitmatu rüütel iial rikkuda.“ (Lk.: 41).

„MASCARILLE (pärast tervitamist):

Mu daamid, kindlasti üllatab teid minu hulljulge visiit, kuid selles ebameeldivuses on süüdi teie kuulsus, mis on mind nii võimsalt võlunud, et ma ajan teid kõikjal taga.“ (Lk.: 46).

„MADELON:

Oleks ju mõeldamatult mõistusevastane mitte tunnistada, et Pariis on tohutu aardelaegas, hea maitse, vaimukuse ja galantsuse metropol.“ (Lk.: 47).

„MASCARILLE:

Aadliseisusest isikud oskavad kõike ilma midagi õppimata.“ (Lk.: 52).

„MADELON:

Selles peitub teadmine kõigi asjade eesmärgist, ülimast eesmärgist, eesmärkide eesmärgist.“ (Lk.: 53).

„CATHOS:

Mul on tohutu nõrkus mõõgameeste vastu.

MADELON:

Ka mina armastan neid, aga mulle meeldib siiski rohkem, kui vaprust vaimukus vürtsitab.“ (Lk.: 59).

„LA GRANGE:

Kui soovite neid armastada, siis jumal teiega, tehke seda üksnes nende ilusate silmade pärast.“ (Lk.: 65).

„GORGIBUS:

Kadugu kõik, mis nende narruses süüdi – kogu see loll latramine ja hukatuslik lustilöömine, kõik need romaanid, poeemid, šansoonid, sonetid ja banketid käigu põrgu!“ (Lk.: 67).

NAISTE KOOL. Komöödia viies vaatuses. (Tõlkinud: August Sang).

„CHRYSALDE:

Meid pealt ei kuulda siin. Praegu oleks meil kahel

hea juhus kaaluda neid asju omavahel.

Oma sõbraks teid pean ja ma ei varja tõtt:

väga rahutuks teeb mind te naisevõtt.

Mis küljest asjale ka prooviks ligineda --

siit ainult pahandust võib teile sigineda.“ (Lk.: 71).

„CHRYSALDE:

Naabreid rääkivat küll kuulen ühte ja teist,

aga õigeks ei pea eeskuju võtta neist.“ (Lk.: 72).

„ARNOLPHE:
Ülearune hirm, sõber, jumala eest!

Kes võiks tüssata mind, nõnda kogenud meest?

Tean kõiki vigureid, ja neid ei ole vähe,

mis naistel varuks on, et mees saaks sarved pähe.

Mind üle trumbata – see käib neil üle jõu.

Kõige lisaks on mul üks vastuabinõu,

mis täitsa võimatuks teeb sisse-kukkumise:

minu valitu on naiivsus, süütus ise.“ (Lk.: 73).

„ARNOLPHE:

Ütlen seepeale nagu Pantagruel

Panurge´ile, kui jutt läks liiga pikaks sel:

„Kui meelsasti te mind ka targaga ei naidaks,

aina jutlusi peaks, aina noomiks ja laidaks --

näete, imestust täis, kui vaibub te ind,

et mitte põrmugi see kõik ei veennud mind.““ (lk.: 74).

„ARNOLPHE (üksinda)

Oh naissoost õpetlased,

kes praegu igal pool on päevakangelased!

Kõik tarkus, millega te uhkeldate nii,

te tundepeenutsus, te sädelev esprii,

romaanid, salmikud, jah – kogu teie teadus

palju vähem on väärt kui see südameheadus.

Ei tühja säraga see ilma pimesta,

vaid voorus üksinda...“ (Lk.: 82).

„ARNOLPHE:

Jätke kõnekäänud!

Noh, mis mulje siis on Pariisist teile jäänud?

HORACE:

Imekaunid paleed ja kirju rahvavool,

meelelahutust võib siin leida igal pool.“ (Lk.: 84).

„ARNOLPHE (kõrvale):

Üks Kreeka filosoof Augustusele andis

hea elujuhendi, mis rohket vilja kandis.

Kui vahel midagi sind väga pahandab,

loe ühest kümneni – see viha kahandab.

Sel kombel midagi ei tee sa kogemata,

mis kainelt kaaludes võiks jääda tegemata.“ (Lk.: 92).

„ARNOLPHE (istet võttes):

Ei ole sellel aul ju otsa ega äärt,

kui mees, kes rikas, tark, lugupidamist väärt,

oma headuses teilt võtab vaesuse paine

ja vaesest neiust saab auväärse mehe naine.

Jah, igal tüdrukul rõõm rinda paisutab,

kui nõnda tubli mees kord teda kaisutab.

Ehk teisi leidunud küll oleks terve tosin,

teen teile seda au, et oma naiseks kosin.“ (Lk.: 103).

„AGNÈS (loeb):

ABIELUREEGLID

EHK MEHENAISE KOHUSED IGAPÄEVASES ELUS.

Et vältida võiks patu lingu

noor tütarlaps, kel pulmad ees,

seks ärgu iial meelest mingu

tal abielu tähtsaim tees,

et naise a ja o on ainult oma mees.“ (Lk.: 105).

„AGNÈS (jätkab)

KUUES REEGEL

Ei kingitusi teha luba

ta ühtki teist kui oma meest,

sest see, kes annab – teame juba --

ka vastu tahab selle eest.“ (Lk.: 106).

„ARNOLPHE:

Aga viljatuks jääb ka hoolsaim ettevaatus

siis, kui naine on tark – ta käes on meie saatus

ja oma tahtmise ta teoks teeb niikuinii,

siin ükski manitsus meid kuskile ei vii.

Ta oma kõrkuses me kuldseid reegleid trotsib

ja salakavalalt veel ettekäändeid otsib,

et voorustena näiks ta puudused ja vead.

Ta oskab tüssata ka targematki pead.

Mis avitab kõik see, et hoolsalt ette vaatan --

tark naisterahvas on veel kavalam kui saatan.“ (Lk.: 107).

„HORACE:

Mind igatahes see tõepoolest imestab.

Täitsa vale on jutt, et arm meid pimestab.

Ta nägijaks teeb, kui hinge heidab kiire.

Jah, armastuse võim ei tunne mingeid piire.“ (Lk.: 111).

„ARNOLPHE:

Aga siiski on piin, kui kaotad armastatu!

Ma olin filosoof, täis veendeid iga toll,

ja olin plikasse nüüd armunud kui loll.“ (Lk.: 114).

„ARNOLPHE:

Kes teada nõnda näeb, ka aimata ei või,

kui palju pahandust see ingel mulle tõi.

Mida vaiksemalt seal ta mulle otsa vahtis,

seda rohkem mu rind vihast lõhkeda tahtis,

ja mida kauem nii ma seisin raevu täis,

seda ahvatlevam, seda kaunim ta näis.

Ma seisin tema ees meelt heites, vihasena,

ja iialgi ta veel polnud paistnud nii kena;

veel iial säranud ta silmad polnud nii,

veel iial ihanud ma teda polnud nii.“ (Lk.: 115).

„ARNOLPHE:

Tean nende vigureid – ma tunnen ju maailma.

Naljalt mulle ei saa puru puistata silma

ja armukirjasid või salasõnumeid

mu majja poetada.“ (Lk.: 122).

„HORACE:

Kui südames on rõõm, on raske olla vakka.

Olla inimlaps võib kui tahes õnnelik --

kui jagada ei saa, õnn pole täielik.“ (Lk.: 123).

„ARNOLPHE:

Filosoofia tõed, elutarkuse pagas --

Kas tõesti tühi töö kõik oli minu poolt?

Kas kõik mu pingutus, kakskümmend aastat hoolt

siis ainult selleni mind lõpuks välja viiski,

et sama õnnetus saab minu osaks siiski?“ (Lk.: 124).

„ARNOLPHE:

Võin teile vanduda, ükspuha, mis ka juhtuks,

et mitte iialgi ma naist ei kannata,

kel teiste meestega on isu jännata.“

„CHRYSALDE:

Kui tihti osutub see kõige kurja juureks,

et oma õnnetust me peame liiga suureks!

Jah, oma liialdus või ekslik seisukoht

on vahel ohtlikum kui kõige suurem oht.“ (Lk.: 125).

„ARNOLPHE:

Sõbrad, tungivalt on mul teie abi vaja.

Tean, et aidata mind on teie siiras püüd,

ja seda tõestada teil võimalus on nüüd.

Kui hästi teete kõik, kui minul teist on kasu,

siis saate selle eest ka rikkaliku tasu.“ (Lk.: 128).

„AGNÈS:

Me abiellume. Ta ise ütles seda.

Võtsin õppust teilt. Teie jutt oli see:

kui abielluda, siis pattu me ei tee.“ (Lk.: 135).

„AGNÈS:

Jah, vilja kandis hool!

Ei ole ütelda – see oli tore kool!

Näen väga hästi nüüd, et nimelt teie läbi

nõnda rumalaks jäin, et kõigi ees on häbi.“ (Lk.: 137).

„ARNOLPHE:

Miks nii norus on pea?

Elus alati on sekka vaheldust vaja.

Nii liiga pidev õnn meid upsakaks ei aja.“ (Lk.: 144).

„HORACE:

Te mõrsja leidsite, kuid juhus lühendas

me tutvumise teed – meid kahte ühendas --

ja nõnda palav arm, et ehtsamat ei leidu,

seob igavesti mind ja seda armast neidu.“

CHRYSALDE:

Nüüd aga kõigepealt meil tuleks tuppa minna,

et sõpra trööstida, kes löödult taandus sinna,

ja seda tänada, kes elukangast koob,

meid maa peal lahku viib ja jälle kokku toob.“ (Lk.: 147).

„NAISTE KOOLI“ KRIITIKA. Komöödia ühes vaatuses. (Tõlkinud: Ott Ojamaa).

„URANIE:

Naise au ei ole teesklus. On kohatu katsuda paista vooruslikumana kui vooruslikud naised. Selles asjas on silma-kirjatsemine veelgi hullem kui muidu ja minu meelest pole midagi naeruväärsemat kui haiglane ülitundlikkus, mis pahandab iga pisiasja peale, omistab kuritegelikku tagamõtet kõige süütumatelegi sõnadele ja varjukujude peale nördinult häält tõstab.“ (Lk.: 159).

„ÈLISE:
Mingi seletamatu suursugusus teie olekus hurmab kõiki. Uurin teid tähelepanelikult nii silma kui kõrvaga, olen teist nii täidetud, et püüan teid järele aimata, teha kõike nagu teie.“ (Lk.: 161).

„DORANTE:

Tont võtaks, mu härrad, pidage parem suu, kui jumal pole teile asjatundmist andnud, ärge ajage pealtkuulajaid naerma, mõelge sellele, et kui vaikiksite, võidaks teid isegi targaks pidada.“ (Lk.: 167).

„URANIE:

Ta tahab alati esimesena arvamust avaldada, teised peavad aupaklikult ootama. Ta võtab seda oma mõistuse solvamisena, kui keegi enne teda midagi heaks kiidab, ja kättemaksuks asub ta avalikult vastupidisele seisukohale. Ta tahab, et kõigis vaimuloomingu asjus temalt nõu küsitaks, ja ma olen kindel, et kui autor oleks talle oma komöödiat enne esitamist näidanud, oleks ta seda maailma kaunimaks pidanud.“ (Lk.: 168).

„URANIE:
Selline satiir tabab otseselt kombeid ja riivab isikuid vaid kaudselt. Üldist kriitikat ei saa pidada täielikult meie endi kohta käivaks. Sellest tuleks õppust võtta, aga mitte teha nägu, nagu oleks jutt meist endist.“ (Lk.: 173).

„URANIE

Mina seda küll ei arva. Tragöödia on muidugi ilus asi, eriti kui teada hästi mängitakse, aga komöödialgi on oma võlud ja ma arvan, et üht on niisama raske luua kui teistki.“ (Lk.: 175).

„LYSIDAS:

Need, kes tunnevad Aristotelest ja Horatiust, armuline proua, märkavad kohe, et see komöödia patustab kõigi kunstireeglite vastu.“ (Lk.: 178).

„DORANTE:

Palun, ärge tehke end nii targaks. Rääkige inimese moodi, rääkige nii, et teist aru saadaks. Kas te arvate, et Kreeka sõnad annavad teie väidetele rohkem kaalu?“ (Lk.: 180).

VERSAILLES´ IMPROVISATSIOON. Komöödia. (Tõlkinud: Ott Ojamaa).

„MOLIÈRE:

See mõte käis mul tõesti korraks tõesti peast läbi, aga ma jätsin ta sinnapaika kui liiga tühise nalja, mis viimati ei ajagi naerma.“ (Lk.: 194).

„BRÈCOURT:

... ja kõik tema näidendi tegelased on õhust võetud, õieti öelda fantastilised olendid, keda ta kujutab nii, nagu tal pähe tuleb, et pealtvaatajaid lõbustada.“ (Lk.: 205).

„MOLIÈRE:

Las nad teevad, mis tahavad, mina ei tohi lasta end nendest segada. Kui nad minu näidendeid arvustavad, seda parem, aga hoidku jumal mind selle eest, et ma püüaksin neile meeldida! See oleks minu hukatus.“ (Lk.: 213).

SCAPINI KELMUSED. Komöödia kolmes vaatuses. (Tõlkinud: Tatjana Hallap).

„SCAPIN:

Ausalt öelda tuleb maailmas harva midagi ette, millega ma toime ei tule, kui vaid viitsin asja käsile võtta. Ilmselt on mulle taevast antud üsna kenakesti talenti nende vaimukate armastusväärsuste ja leidlike galantsuste sepistamiseks, mida harimatu rahvas kelmusteks kutsub.“ (Lk.: 224).

„SCAPIN:

Kas te oleksite tahtnud, et ta oleks lasknud ennast tappa? Parem ikka abielu kui surm.“ (Lk.: 236).

„ARGANTE:

Seda, härra Gèronte, et ei maksa teisi nii kähku laita. Need, kes teiste juures vigu otsivad, vaadaku hoolega, kas neil endil midagi viltu ei vea.“ (Lk.: 242).

„SCAPIN:

Mõnikord juhib inimesi kuri saatus.“ (Lk.: 265).

„SCAPIN:

Aga kuidas on lood armastuse rünnakuga?

ZERBINETTE:

Armastus on iseasi. Risk on suurem, ja siis ma nii kartmatu ei ole.“ (Lk.: 272).

„ZERBINETTE:

Armastatu tunnete heitlikkus ei ole sugugi kõige suurem oht. Kui meil on küllalt eneseusaldust, usku oma väärtusesse, võime oma võitu säilitada.“ (Lk.: 273).

„SCAPIN:

Minge. Ma tulen varsti järele. Kellelgi pole õigust öelda, et mind võib karistamatult panna olukorda, kus ma iseennast reedan ja lobisen välja saladusi, mida keegi ei tohi teada.“ (Lk.: 275).

„ZERBINETTE:

Kui me siia linna jõudsime, nägi mind üks noormees ja armus minusse. Sellest hetkest peale ei andnud ta mulle enam rahu. Nagu ikka noormehed, arvas ta, et rääkimisest üksi aitab ja et esimese sõna peale, mis ta ütleb, on asjad ühel pool. Aga ta põrkas uhkusele, mis sundis teda oma esialgseid plaane pisut parandama.“ (Lk.: 280).

„SCAPIN:

Sest pole midagi. Ähvardused ei ole mulle kunagi midagi teinud. Need on pilved, mis lähevad kõrgelt pea kohalt üle.“ (Lk.: 286).

TARTUFFE EHK PETIS. Komöödia viies vaatuses. (Tõlkinud: August Sang).

„PROUA PERNELLE:

Ei, ärge saatke mind, mu mini, palun teid,

Ülearuseks pean neid tühje vigureid.

ELMIRE:

Teen, mis mu kohus on. Kas tõesti minek juba?

Mis põhjused siis teid kauem olla ei luba?“ (Lk.: 295).

„PROUA PERNELLE:

Mehe vara eest hoolt teie üldse ei kanna,

üles mukite end kui mingi kuninganna.

Kui naine ehiks end vaid abikaasa jaoks,

ta ehteid endale nii pillavalt ei laoks.“ (Lk.: 296).

„PROUA PERNELLE:

Tean, miks nii vaenulik on teie vastuvõtt:

te teda vihkate, sest tema räägib tõtt.

Kelle ainuke soov on täita taeva tahet,

heaks pidada ei saa ju pattusi ja pahet.“ (Lk.: 298).

„PROUA PERNELLE (Elmire`ile):

Taevast saadetud on ta muutma teie meelt,

et ära pöörata teid eksituse teelt.

Ta ju soovitab head, ta ju ei laida seda,

mis pole laiduväärt, et kuulama peaks teda.

Rõõmuks põrgule on teie sõnad ja teod,

teie ilmalik jutt, teie ballid ja peod.

Vaga sõnakest siin ju iialgi ei kaja,

aina kerglane naer ja trall käib kogu aja.“ (Lk.: 300).

„CLÈANTE:

Te pime olete, seepärast teile näib

vabamõtleja see, kes avasilmi käib,

ja ususalgajaks te nimetate seda,

kes ühes teiega ei taha vagatseda.

Ükskõikseks jätab mind te vaga meeletusk,

sest kõigekõrgemal on teada minu usk.“

„Aus vaprus oma teed käib ilma kärata

ja ehtne vagadus ei tao ju vastu rindu,

et imetlema kõik peaks tema usuindu.“

„CLÈANTE:

Ei, vend, ma endale kõiketeadja ei näi,

nagu ainuke tark ma teiste seas ei käi.

Mu ainus tarkus on, et ma voorust ja pahet

õiges valguses näen, teen tõe ja vale vahet.“ (Lk.: 307).

„CLÈANTE:

Möödutundetu raev neid iialgi ei aja

meilt nõudma rohkemat kui taevale on vaja.

Igaühele neid mina eeskujuks seaks.

Nendetaolisi meil rohkem olema peaks.“ (Lk.: 309).

„DORINE:

Kust aga mina tean, kas õigust rääkisite,

kas teie kinnitust võib uskuda või mitte?“ (Lk.: 320).

„DORINE:

Või nii! Mul seda teed ei tulnud pähegi!

Niipea kui raskusi on elus vähegi --

lõpp peale! Tore plaan! Küll see läheb teil ruttu!

Süda kargab mul täis, kui kuulen säärast juttu!“ (Lk.: 321).

„DORINE (Mariane´ile):

Kord vabandada saab end halva endega:

kas möödub leinarong, klaasi pillate maha

või näete unenäo, mil tähendus on paha.“ (Lk.: 332).

„TARTUFFE:

Ah, inimeseks jääb kõige vagamgi vaga,

Madaam, te taevase, kõikvõimsa ilu ees

mõistus võimetu on, süda lõõmab sees.

Imeks panete ehk, et räägin kõik, mis hingel,

kuid uskuge, madaam, ka mina pole ingel.

Ja kui te küsite, kes on süüdlane nüüd,

siis teie veetlusel on kõige rohkem süüd.“ (Lk.: 339).

„CLÈANTE:

Ma kordan – nördinud on võrdselt noor ja vana,

ei ole ühtegi, kes praegu teid ei mana.

Kas teil arukam nüüd poleks toimida nii,

et viimse piirini kokkupõrget ei vii

ja vaenulõkkele ei kanna enam lisa,

vaid aitate, et poeg jälle leida võiks isa.“ (Lk.: 349).

„ELMIRE:

Kui see hämmastab teid, musjöö, siis ülepea

naise südamest veel te midagi ei tea.

Vaimus mõnigi mees siis juba võitu maitseks,

kui nõnda vähe veel teeb naine endakaitseks.

Ka siis, kui võidul on ju õrnad tunded meis,

veel ikka südames ei lakka vastuseis,

ja kuigi kiindumus küll kõigest paistab läbi,

kuid seda pihtida on siiski pisut häbi.

Kuigi tõrgume veel, kuid tõrkumisest just

välja lugeda võib meis loitvat kiindumust.“ (Lk.: 357).

„ORGON:

No küll on variser, missugust teist ei leita!

Auväärse kuue all niisugust kurjust peita!

Puupaljas oli mees, kandsin hoolt tema eest...

Kuid jäägu pealegi! Nüüd tunnen vagameest!

Õudustundega nüüd temataolisi vaatan,

ründan neid, kuidas saan, olen õel nagu saatan.“

„CLÈANTE:

Te ärge kiruge või kiitke liiga ruttu,

vaid kainelt kaaluge – tõtt leida aitab see.

Kes hoidub äärmustest, see leiab õige tee.

Ärge teesklejaist end laske iialgi petta,

kuid ärge mõelge ka, et ilm on vooruseta.“ (Lk.: 365).

„CLÈANTE (Orgonile):

Ei maksa uskuda! Ta oskab kanda hoolt,

et tõestusmaterjal kõik räägiks tema poolt.

Pisiasjast ta võib intriigi valmis treida

ja võrgu punuda, kust raske pääsu leida.

Põhjust hoiduda on teil tema viha eest.

Tark polnud solvata nii kohutavat meest.“ (Lk.: 369).

„POLITSEIMEISTER:

Jah, liiga pikale on veninud see jutt.

Te märkus õige on, sest minulgi on rutt

ja käsu täitmiseks nüüd paras aeg mul ongi.

Mul on kõrguse käsk teid viia vangikongi.“ (Lk.: 377).

DON JUAN. Komöödia viies vaatuses. (Tõlkinud: Ott Ojamaa).

„SGANARELLE:

Öelgu Aristoteles ja kogu filosoofia mis tahes, tubakale juba võrdset ei leidu – see on haritud inimeste kirg, ja kes tubakata elab, pole üldse väärt elama. Vähe sellest, et tubakas teeb meele rõõmsaks ja puhastab inimese ajusid, ta õpetab ka hingi vooruslikkusele, ja ainult tubaka läbi saadakse haritud inimeseks.“ (Lk.: 383).

„DON JUAN:

Mis! Kas sa tahad, et me seoksime end jäädavalt esimesega, kes meid kütkestab, loobuksime tema pärast kogu maailmast ja oleksime kõigi teiste suhtes nagu pimedusega löödud? Õige mul asi lasta end mõjustada mingist võltsaususest ja olla truu, matta end eluks ajaks ühteainsasse kiindumusse, olla juba noorusest peale surnud kõikidele kaunitele naistele, kes võivad meile silma puutuda!“

„Mis minusse puutub, siis võlub ilu mind kõikjal, kus ma teda kohtan, ja ma alistun kergesti sellele magusale vägivallale, millega ta meid kütkestab.“ (Lk.: 387).

„... ja nagu Aleksander Suur, nii sooviksin ka mina, et oleks veel teisi maailmu, kuhu võiksin laiendada oma armastuse võidukäike.“ (Lk.: 388).

„DON LUIS:

Oh kui vähe me teame sellest, mis me teeme, kui me ei jäta taeva hooleks otsustada, mida me vajame, kui tahame temast targemad olla ning tüütame teda oma sõgedate soovide ja mõtlematute tahtmistega!“ (Lk.: 440).

„DON JUAN:

Ma pole enam sama mees, kes ma olin eile õhtul, taevas on mind ühel hoobil nõnda muutnud, et see hämmastab kogu maailma.“ (Lk.: 448).

„DON LUIS:

Need sõnad, mis äsja minu kõrvu ulatusid, on kõik möödunu kustutanud. Ma ei tunne ennast enam äragi.“

„SGANARELLE:

Aga kõndiv ja kõnelev kivikuju, kas siis see ennekuulmatu imetegu teid ei hirmuta?“

„DON JUAN:

Midagi seal on, millest ma hästi aru ei saa, aga olgu kuidas on, see ei suuda veenda minu mõistust ega kõigutada minu hinge.“ (Lk.: 449).

„DON JUAN:

Ma kuulan taeva häält.“ (Lk.: 453).

„SGANARELLE:

Ah, härra! Taevas kõneleb teiega. Ta annab teile märku.“

„DON JUAN:

Kui ta mulle märku annab, siis peab ta küll natuke selgemat keelt kõnelema, kui tahab, et ma aru saaksin.“ (Lk.: 454).

MISANTROOP. Komöödia viies vaatuses. (Tõlkinud: August Sang).

„PHILINTE:

Liiga ägedaks pean te filosoofiraevu,

võin ainult muiata, pealt nähes teie vaevu.“ (Lk.: 462).

„PHILINTE:

Aga ei. Ma ei näe seal mitte mingit vahet.

See kõik on inimlik – nii voorused kui pahed.

Kui naabrit egoism või ahnus pimestab,

niisama vähe mind see nähtus imestab

kui see, et ahv on õel ja paljaks ajab hambad,

et raibet nokib kull, et susi murrab lambaid.“(Lk.: 465).

„ALCESTE:

„Kui käsiks kuningas

mul kallist lahku minna,

ja pakuks selle eest

ka suurt Pariisi linna,

siis vastaksin ma nii:

Oh kuningas Henri!

Pea endale Pariis, juhhei!

Mu neidu ei saa sa, ei!““ (Lk.:: 474).

„ÈLIANTE:

Ei, tavaliselt nii see asi küll ei käi.

Kui on armund hing, ükski parem ei näi

kui väljavalitu – sel puudusi ei leita

ja talle midagi ei ole ette heita.“ (Lk.: 489).

„CÈLIMÈNE:

Kõike pidada võib nii halvaks kui ka heaks.

Meil eri mõõdupuu on igaks elueaks.

Siis, kui selleks on aeg, hing armastusest joobub,

kui aga jõuab aeg, ta ilmalustist loobub,

ja häda sunnil see, kes ilma noorusest,

siis valib teise tee, ja räägib voorusest.

Nii oma puudusi meil võimalik on katta.

Ka mina vanast peast nii toimin kahtlemata,

ja mulle vagatsus saab ainsaks elutõeks,

kuid kahekümnene ei passis palveõeks.“ (Lk.: 500).

„ALCESTE:

Ärge sellest, madaam, end üllatada laske!

Me päevil tunnustust ei ole leida raske.

Kiidukõmin meil käib nii laialt mööda maad,

et pole mingi au, kui sellest osa saad.

Aina sangareid meil kõik näevad igas mehes.

Minu toapoisski sai kiita hiljuti lehes.“ (Lk.: 503).

„ARSINOÈ:

Olgu pealegi siis, kui tingimuseks seate.

Te täie selguse ses asjas saama peate.

Ma teile nähtavaks teen tõe must valge peal.

Kui saatke kõigepealt mind koju – teile seal

ma tõendeid esitan, kust ilmneb kogu pettus

ja selgeks teilegi saab tema truudusetus.

Kui kord ometi kae teie silmadelt kaoks,

ehk leiduks mujalgi veel tröösti teie jaoks.“ (Lk.: 505)

„PHILINTE:
Niisugust jonnakust ei ole enne näinud.

Meil oleks lepitus peaaegu nurja läinud.

Küll hea, küll kurjaga kõik veenda püüdsid meest,

kuid kas ta taganeb? Ei mingi hinna eest!“ (Lk.: 5+6).

„ALCESTE:

Kas kuskil kunagi veel ükski hingeline

nii häbiväärseks teoks on olnud võimeline?

Kas kuradite kunst või taeva pahameel

on loonud olendit, kes oleks õelam veel?“ (Lk.: 511).

„ALCESTE:

Näen, saatus kiusab mind ja võimalust ei anna,

et meie jutule saaks praegu punkti panna.

Kuid me armastusloo varsti lõpule viin.

Veel täna õhtu eel olen tagasi siin.“ (Lk.: 519).

„ALCESTE:

Kurat võtaks! Kas on auahnus ainus kruvi,

mis suunab inimest, ta iga tööd ja huvi?

Aga voorus ja tõed, pühad, kõrged ideed --

õiglus, truudus ja au --, kuhu jäävad siis need?

Ei, minu mõõt on täis ja minule on tülgas

see metsik röövliauk ja haisev pahemülgas.

Ainult huntisi näen, ei ühtki inimest.

Ma lahkun teie seast – nii jälk on kogu mest.“ (Lk.: 521).

„ALCESTE:

Mis sest, et kahju saan! Ja kuigi maksma pean

kakskümmend tuhatki, kuid selle-eest ma tean,

et inimkonnale ma nüüdsestpeale võlgu

ei ole enam muud kui vihkamist ja põlgu.“ (Lk.: 522).

„ALCESTE (Èliante´ile):

Oh, looja taeva all ma ühtki teist ei tea,

kes oleks sama õrn, ja õiglane ja hea,

ja võimatu on mul teid mitte imetleda.

Siis lubage, et teen ka edaspidi seda,

ja ärge haavuge, kui kibestunud mees

on nii nõutu ja kurb te vaikse ilu ees.

Olen õnnetu hing ja seegipärast juba

saatus endaga teid mul siduda ei luba.

Kes halvaks põlatud teist madalama poolt,

see ei ole ju väärt teie hellust ja hoolt.“

„ALCESTE:

Et elus alati õnn lahkelt saadaks teid

ja sama kiindumus seoks ikka südameid.

Ma lahkun pettunult, et täita ammust tahet,

sellest haisvast soost, kus võidutsevad pahed.

Võib-olla kusagil maailmas leidub koht,

kus voorus valitseb ja au ei luura oht.“ (Lk.: 532).

IHNUS. Komöödia viies vaatuses. (Tõlkinud: Reinhold Kask).

„CLÈANTE:

Mis kasu on meil varandusest, kui me ta kätte saame alles siis, kui juba möödas on meie kaunimad aastad, mil oleksime võinud teda tarvitada;“ (Lk.: 542).

„VALÈRE:

Meie peame sööma, et elada, ja mitte elama, et süüa.“ (Lk.: 581).

„CLÈANTE:

... et ma ei ole iial näinud maailmas kaunimat olevust kui teie, et ei või olla suuremat õnne kui teile meeldida, ja et tohtida nimetada teie meheks on au, on õndsus, mida ma eelistaksin maailma suuremate valitsejate saatusele. Jah, mu preili, õnn teid omada on minu silmis kõige kaunim kõigist õnnedest;“ (Lk.: 591).

„KOMISSAR:

Keda kahtlustate selles varguses?

HARPAGON:

Kõiki. Ma tahan, et vahi alla võtaksite kogu linna ühes agulitega.“ (Lk.: 613).

ÕPETATUD NAISED. Komöödia viies vaatuses. (Tõlkinud: Ants Oras).

„HENRIETTE:

Las teeb õhutav tung tõe kaunil, kõrgel maal sust

filosoofia toe, kes kaitseb ideaalsust;“ (Lk.: 635).

„CLITANDRE:

Võtaks sõgedat tont! Oleks jampsil kord lõpp!

Ei aita teda nõu ega paranda õpp.

Aga vaatama pean, muidu asi ei lähe --

ehk leian ma siit mõnd, kel veel aru jäänud pähe.“ (Lk.: 644).

„CHRYSALE:

Kui mees, kes valitsejaks säeti,

hakkab pelgama naist, on ta rumal ja väeti.“ (Lk.: 664).

„PHILAMINTE:

Samast üllast ideest pisut mannetum liik

tärkas Platonil siis, kui teoksil oli „Riik“,

aga sööti on jäänd ta mõte siiamaani,

kuid nüüd kõigiti viin ma lõpule ta plaani.“ (Lk.: 675).

„ARMANDE:

Minu karastet meel säärast väiklust ei salli:

filosoofiast hing saab kindla kaitsevalli,

kõigest kiusust on vaim juba vabanend mul;“ (Lk.: 6909.

„TRISSOTIN:

Kuid ma leian teis muud, mille veetlus on suur;

mitte hõbe ja kuld, vaid teie hurmav figuur,

teie silmade helk, te säravus ja peenus

oli joovastav siht, mis teid kosides meenus,

teie võluvus on mu vara, mu juveel...“ (Lk.: 7013).

„CLITANDRE:

Filosoofiks, madaam, ma ennast küll ei loe,

kuid teid pooldades meel on mul siiras ja soe,

ja te lubate vast, et pakun hinge tagant

ühes endaga kõik, mis saatus mulle jagand.“ (Lk.: 716).

„PHILAMINTE:

Oo, sa ohvriks ei jää – sa pead ju tarkust kalliks:

filosoofia saab su kindlaks kaitsevalliks;

vaata armunuid pealt – sind juhib üllam ind.“ (Lk.: 717).

EBAHAIGE. Komöödia kolmes vaatuses muusika ja tantsuga. (Tõlkinud: Aleksander Aspel, värsid tõlkinud Ants Oras).

„CLÈANTE:

Ei saa lugeda ebaõnneks, kui ollakse teie mõtteis, olgu unes või ilmsi, ja mu õnn oleks kahtlemata piiritu, kui oleksite minuga kitsikuses, millest lubaksite mind ennast välja aidata, ja pole midagi, mis ma ei teeks, et ...“ (Lk.: 770).

„BÈRALDE:

Kaugel pidamast seda usutavaks, pean ma seda, olgu omavahel öeldud, suurimaks hulluseks, mis inimeste keskel liigub; ja vaadeldes asju filosoofina, ei tunne ma veidramat komödianti, ei tunne ma midagi naeruväärsemat, kui on inimene, kes tikub teisi terveks ravima.“ (Lk.: 801).

„BÈRALDE:

Kui vaatate tõde ja kogemusi, siis ei leia te midagi sellest kõigest ja sellega on niisamasugune lugu kui nende kaunite unenägudega, mis ärgates jätavad teile üksnes nördinud tunde, et neid uskusite.“ (Lk.: 803).

„BÈRALDE:

... ja igaüks võib oma ohu ja õnne arvel uskuda kõike, mis talle meeldib.“ (Lk.: 804).

„BÈRALDE:

Paraku, vend, et olete hull, ja ma tahaks, väga mitmel põhjusel, et teid nähakse seda tegemas, mida teete. Palun teid, kobage end pisut järele, tulge mõistuse juurde ja ärge usaldage niipalju oma kujutlust.“ (Lk.: 811).

___________________________________________________

(Üles tähendanud ja blogides avaldanud: Madis Liibek).

1 MOLIÈRE (Jean-Babtiste Poquelin (1622-1673)). „Näidendid“. Tallinn, 1974. „Eesti Raamat“. Koostanud: Ott Ojamaa. Lk.: 7-840. Eessõna: „Molière ja aeg. Kronoloogia.“ (O. Ojamaa). [Tõlgitud teosest: „Euvres complètes. Collection „I´ Intègrale“ Èditions du Seuil, Paris,1962. Euvres complètes de Molière. Tome I, II, III. Paris, Charpentier, i. a.]

2 Molière: „Näidendid“. Ibid., eessõna: „Molière ja aeg. Kronoloogia.“ (Ott Ojamaa). (Lk.: 7-32).

3 Molière: „Näidendid“. Ibid., Kronoloogia. (Koostanud: O. Ojamaa). (Lk.: 15-32).

1662 -- SÜNNIB JEAN-BABTISTE POQUELIN. (15. jaanuar).

1624 – Armand-Jean Du Plessis, kardinal Richelieu (1595-1642) nimetatakse kuningliku nõukogu liikmeks, kus ta mõne kuuga tõuseb esimeseks meheks ja muutub Prantsusmaa tegelikuks valitsejaks. /.../ ... muutes osava välispoliitikaga Prantsusmaa Euroopa võimsamaks riigiks. (Lk.: 16).

1637 -- Ilmub Renè Descartese „Arutlus meetodist“. („Discours de la méthode“).

1638 – Sünnib Louis XIV. (Lk.: 18).

1642 – Jean-Batiste Poquelin saab 20-aastaseks. /.../ Sureb Galilei. Sureb Richelieu. /.../ ... Molière`i esimeses menukas farsis „Naeruväärsed eputised“. Sünnib Isaak Newton. Louis XIII sureb, regendiks saab Austria Anna, tegelikuks valitsejaks Itaalia päritolu kardinal Jules Mazarin (Giulio Masarini. 1602-1661). (Lk.: 19).

1649 – Renè Descartes sõidab Rootsi kuninganna Kristina kutsel Stockholmi. Ilmub tema „Traktaat kirgedest“ („Traitè des passions“), milles on formuleeritud tolleaegne käsitus inimese psühholoogiast kui tahte ja tundmuste võitlusest, kusjuures mõistusepärasele tahtele kuulub juhtiv osa. /.../ Charles I Stuart hukatakse ning Inglismaa kuulutatakse vabariigiks. Sellega seoses avaldab John Milton kuningavastased pamfletid. /.../

1650 – Renè Descartes sureb Stockholmis.

1652 – Molière saab 30-aastaseks. (Lk.: 20-21).

1660 – Jätkub tüli [Molierè´i] „Naeruväärsete eputiste“ pärast, mis läheb enneolematu menuga. /.../ Kuningavõimu restauratsioon Inglismaal, troonile saab Charles II Stuart (1660-1685). /.../ [Nicolas Fouqet (1615-1680)] /.../ Kardinal Mazarin sureb. Louis XIV hakkab ainuisikuliselt valitsema. Tema lähimaks kaastööliseks saab Jean-Babtiste Colbert. /.../ Algab Louis XIII jahilossi Versaille`s suurejooneline väljaehitamine.

1662 – Molière saab 40-aastaseks. /.../ Sureb Blaise Pascal. (Lk.: 24-25).

1666 – 22 jaanuar. Sureb vana kuninganna Austria Anna, kõik teatrid suletakse... (Lk.: 28).

1670 – Trükis ilmuvad Blaise Pascali „Mõtted“ („Pensèes“). Boileau kirjutab oma esimese läkituse (èpitre). Spinoza „Tractatus theologico-politicus“.

1672 – Molière saab 50-aastaseks. /.../ Newton leiutab peegelteleskoobi. /.../ Sünnib Peeter I. (Lk.: 31).