Franz KAFKA romaanilooming.
Romaan kui fenomen.
Kui juttu tuleb kirjandusest, seda "ületavasti tühistavalt" ja paikkapanevalt romaanina määratledes, -- siis räägitakse tõenäoliselt Kafkast.
Zanri-määratlusena oleks ehk siiski täpsem -- täpselt nii nagu gooti stiilis romaani kirikut -- oletada romaani, mis on kõigest "romaanilikust" üleküllaselt ilmajäetud.
Ehk siis -- metaromaan, metafoorne romaan, mille barokklikus õhustikus omandavad tühiseimadki seigad maagilisest salapärast varjutatud tähenduse ja muutuvad igavikulisteks "tõsiasjadeks".
Mitte enam pelgalt "realistlik", ammugi mitte vaid kirjanduslik, -- st. -- ei midagi lihtsasti loetavat-seeditavat enam.
Realismi hoolimatu vahetusse seadmine irrealiteediga, säärane kõhklev poos sealjuures on ainult näilik vahetegemine, kuna näitab ju rõhutatud hoolimatus teinekord väga peent arvestust.
Kirjandusliku kompositsioonilise kreedona on aga (--"Romaani" ja/või proosa kirjutamise puhul eriti) irreaalsuse maigu sissetoomine pretensioonikas asi.
Kuna just nõnda talitades "õnnestub" vähima vaevaga sisutuseks kujundada ka kõikse ontlikumaid lugusid.
Aga nüüd, -- kafkalikult -- ir-realistliku romaani kujutledes -- saab mõistetavaks säärase ekskursi ahvatlevus.
Eksitavalt-irriteerivalt luuletatud lugu varjata proosalise realismi luitunud kuue alla, -- nõnda, et oluline jääks varjatuks, -- seega pääseks kaudselt mõju avaldama.
Muidugi, tuleb seda teha erilise välja-peetusega. Näiteks nii: rõhutada, ja seda igal leheküljel eraldi, et tegemist on siiski realistliku loo jutustamisega ja samas luua eriline atmosfäär, mis selle väite igakülgselt tühjaks-teeks.
Lugejal peab iga lehekülje lõpul jääma kummastavalt painav tunne nagu oleks tal autori fantaasia radu järgides -- eriti 'õhuke jää' jalgade all.
Ehk Kafka enda sõnul, "Päeva-raamatu" andmeil: " Ich habe die Erfahrung ... /.../ ... es ist wie die Seekrankheit an dem trockener Land ... " 1
Ebarealistlikuse tühistavalt ohustav tõdemus tuleb aga otse piinliku hoolega varjata rõhutatult lihtsakoelise ja kohusetruult harjumuspärase stiili taha.
Võttes viimast kui kaitsvat-varjavat "ekraani", millele siis projetseerida 'camera obscura' põhimõttel see eriliselt "pahupidi-pööratud" maailmanägemise viis.
Silmas-pidades seejuures, et nõnda kujustatu, projetseeritu ei saaks mitte liialt vildak, et see "paha-aimamatut" lugejat hoobilt maha ei niidaks, vaid ainult "õige pisult", -- nõnda, et ta esmapilgul isegi arugi ei saaks -- "paigalt nihutaks", juurdunud ignorantsist välja raputaks, mis sisuliselt tähendaks siis kui "silmade avmise" vaevalist protsessi, lunastuse toomist neile kes seda veel tahtagi ei oska.
Tavapäraseimat veidi mingis X-suunas "nihutades", selleks uudseid kõlalisi varjundeid luues, andes neile ootamatud ja näivalt kõrvalised tähendused, -- aga jättes seejuures siiski mulje "lihtsasti-mõistetavusest", mis näibki olevat üheks keskseks jooneks kafkalikus konstruktsioonis.
Kindlasti pole nende kõikide " juhtnööride" sama-aegne järgimine mitte eriti hõlbus ülessanne aga Kafka "kirjanduslike järgijate" suur arv pöördvõrdelistes suhetes kritiseerida-tahtjatega, lubab säärasele arusaamale siiski ka kinnitust otsida.
Konstruktsioonilised võtted tuleb valida need kõige "ilmsemad", -- st.-- mingi intriig (teadagi mis x-suunas lõpuks), teema-arendus sündmustiku kokkukuhjamisega geomeetrilises sarjas, (-- see jätab nimelt mulje, et kõige huvitavam on kohe-kohe tulemas ) ja kohustuslik üllatusmoment kõige lõpuks.
See viimane on muide Kafka üheks meisterlikumaks saavutuseks ja ka uuenduseks, -- kõige lõpus pole enam mingi leige "üllatus", vaid tõeline shokk , -- ehk siis -- valida säärane lõpplahendus, mis "üllataks" autorit ennastki, olgu siin kohase näitena toodud "Protsessi" groteskne lõppvaatus, mille puhul jääb painama küsimus -- kuivõrd oli see "ootuspärane" või mitte.
"Tagebuch": " Meie kunst on tõest pimestatus ... /.../ Valgus tagasipõrkuval näogrimassil on tõde, muu mitte... ".
'Pimestatus', -- see vihjab, et autor kasutab lugeja suunamiseks valitult teravaimaid vahendeid, mis peavad kindlustama soovitud reaktsiooni, raputama lugeja välja kirjanduse passiivse "hindaja" elik "nautija" mugavalt positsioonilt, viima ta otse "sündmuste keerisesse", -- so.-- perspektiivi vägivaldnegi kohandamine autori nägemusega.
Aga, nagu õeldud, tuleb (vähemalt post-kafkalikus kirjanduses) säärased olulised momendid jätta targu tagaplaanile, mitte rambivalgusesse tuua vaid jätta targu eesriidega varjatuks, et nendega siis "õige koha peal saaks "rabada".
Kafka kirjapandu jätab kohati mulje nagu -- "talutataks" lugejat, teda otsekui "meelitades" üha edasi minema kirjapandu mõistmisel ja tõlgendamise "vaevalisel teel" .
Ja pakutakse selleks ka erinevaid, (-- suurte ja selgesti-loetavate trükitähtedega --) suunaviitadega varustatud radu.
Nõnda võib lugeja, kui tal selleks on tahtmist,end üsna rahumeeli jätta sinna, -- kõikse pinnapealsema tõlgenduse tasandi manu.
-- Lugedes "lihtsalt" seda mis on kirja pandud, ja hoidudes kõikvõmalikest alliteratsioonidest neid igakülgselt eirates.
Nõnda "Ameerika" näitel. Süzee on nii lihtlabane, et kahtlused teatud "sule-teritajalikust konstruktivismist" näivad olevat tõesti põhjendatud.
Mingi liigutav "arenemise lugu", à la: Goethe "Willhelm Meister"; muidugi, -- igati ajakohastatud olustikus, -- Ameerika ja kõik need sajandivahetuse aegsed müüdid sinna juurde.
Ja nii edasi. Ja kõik oleks ju nii ka kena, kuni ühtäki hakkab tunduma, et -- "jääle tekivad praod", see lihtne ja labane "Abenteuer-Roman'i " fassaad hakkab mõranema ja pinnale tõuseb "sogast vahtu põhjakihtidest "...
Võib ju olla, et ei hakka ka. Illusoorsuse tegelikku asukohta on alati üsna raske või vähemalt -- tülikas -- täpsemini määratleda.
Subjektiivselt eritlevas plaanis, -- see näilikum "tervemõistuslikult" ontlik fassaad on üksnes konstruktsioon, mille tegelikumaks funktsiooniks ongi kutsuda lugejat üles -- seda "lammutama".
Kafka kutsuks kui lugejat üles seda "ise-ennast-mõistvat" nõmedust tühistama, veel kord "üle lugema", ning viitab edasi, luues erilise õhustiku...
See lähetiselt ligioleva kummastuse atmosfäär peaks kui panema pinnapealse lugeja eneses kahtlema, sunnib teda muutma lügemise 'rütmi', lugema aeglasema tempoga, vahest sunnib see eriliselt rõhuv õhustik teda isegi takerduma ja kokutamagi ja üha uuesti -- üle lugema...
Jah, ja nõnda võib see kujuteldatav lugeja viimati tõesti veel arugi saada, et – "tegelikult" on siin, nende näiliselt ometi nii kõbusate fassaadide puhul tegemist hoopis teatud "omanäoliste" 'varemetega', milledesse ei saa suhtuda isegi mitte pieteeditundega enam mitte. Säärane suhtumine võib olla õigustatud vaid nendesse teadlikult romantiliste varemetena ehitatuisse, mida oli kombeks püstitada möödunud sajandil. Need olid siis "ehtsad võlts-varemed"...
Teisiti on lugu aga säärastel puhkudel, kus näivalt olemuslikule omistatakse kogu ehtsus, kui võetakse 'aluseks', -- vundamendiks, millele üht tõlgendus-süsteemi siduvalt toetavat hiigelhoonet rajada, midagi mis aluspõhjaks ometigi liialt "pude" on...
Muidugi osutuvad säärased rajatised peladeks "õhulossideks", mis pealekauba rajatud veel isegi "liivale"...
Visuaalselt võiks asi välja näha nõnda. -- Toimekas äritänav kuskil üle-mere-maa metropolis, tipp-tunnil, täis siia ja sinna sagivaid inimesi, kellede igaühe valitud "suund" ilmselgelt ainuõigeim, kui otsustada sihikindlate nägude ja mingisse imaginaarsesse punkti haakunud pilkude järgi.
Niisiis, säärane harjumuspäraselt segane tõtlemine ja kogu muu juurdekäiv register.
Ja kõik see, -- väljapeetult -- "nagu päris", -- ja seda seniks kuni kostab signaal, " hääl kaadri tagant" -- "stopp! võtame selle vaatuse uuesti! "--
Ja kõik tardub.
Täpselt "nagu filmis", -- mingi stseen, kus majasid asendavad nende fassaade jäljendavad kiiruga üleslöödud maketid.
Säärane, tundub, on just "Ameerika", selle näiliselt nii ontlik ja igati kohane olustik.
See kõik kokku on kui totaalse võõrandatuse tõdemus, ainitine pilk, "võõrasolek" selles ometi nii 'vähest' nõudvalt lihtsakoelises ümbruses, ja siit ka alalised heitlikud püüdlused eraldatusest "välja" pääseda, et " saada liikmeks", tähendagu see siis või -- 'saada kaas-süüdlaseks'...
Kafka autobiograafiline, oma imetletaval ja taipamatul moel 'ilmsüütu' kangelane üritab vahendeid valimata kogukonda sulada, teha alati "nii nagu teised", -- lootuses pääseda sellega painavastki isiklikust vastutusest ja kohustusest valida, -- jõudmaks hirmutavast vabadusest kogukonna anonüümse süüdimatuse ja "tões ja õiges elamise" turvalisuse manu.
"Merehaigus kuival maal"...? -- kas siin ei ole kerget 'hinnangut', -- asjadele ja neid kujundanud oludele?
Äki on tõesti aga igalpuhul on siin tegemist, -- arhailiseid väljundeid kasutades -- eksistentsiaalselt "piiritletud" situatsiooniga, määratlematu Tundmatu ja Hirmutava ahistavalt ligioleva tõdelusega.
Ehk siis, -- ühe võimaliku tõlgendusele omistatava varjandiga, -- lugu sellest kuidas leida kindlat pinda totaalselt "pinnatus" ümbruses, kus muutub alusetuks ja kohatuks juba kogu säärane "liigutav" nõudminegi kindla "aluspinna" järele.
Sekulariseeritud, "halvas tähenduses ", inimese kontseptsiooni kohaselt, -- "es ist sogar Verboten".
Vahest just seesamune, -- eksistentsiaalse ebakindluse pidetu hetk kuskil igapäevasuse sees oli Kafka tarvis selleks "algseimaks tõukejõuks" mistarvis ta ülepea midagi üles tähendas.
Või siis, -- just "täpselt nii",-- aga vaid ühest küljest vaadates, -- vähemalt, selle vaatenurga kinnituseks tuua üks ülessetähendus samast allikast... --
-- "Ich schreibe schon einige Tage. Es ist die Rechtfertigung meines Lebens. /... / Und deshalb muss ich nicht in der so totalen Leere erstarren... "2
Ja teisest küljest avanedes: "... ma proovin vaid lakkamatult avaldada midagi mitte-avaldatavat ja seletada midagi seletamatut."3
Nõnda autentselt kafkalikult, viimseni kopromissitul kombel, kõrvalseisjana läbi tühiste ajede näha või, -- neid nägemast keeldudes, et mitte minetada seda 'selget pilku' ümbritsevale ja nõnda säilitada vajaliku distantsi, mis lubab erapooletult otsustada, hindamata hinnata, järeldusi teha.
-- "Alles war ihm erlaubt, nur selbstvergessen nicht..." -- Seda ütelust võiks lugeda pigem nõnda: 'kõik' oli lubatud (-- st. -- mitte "keelatud"), -- ühel tingimusel, et ei unustataks 'iset´ "endas", nõnda eristades ühe "minapildi" ehedamat ja eraldatumat osist, selle perifeersemaist külgedest, pea liigitunnusena võetavast "päristisest ühisosast".
See viimane sõnamoodustis omandaks Kafka terminoloogias vahest tähenduse -- "osadele ühine päristine patt", jumalast kui tõest ja kindlusest eemalolek, neetud, -- inimene olek.
Kafka kirjapandu vahendabki nägemust müstilisest ja sümbolistlikust, -- täiesti autonoomsest maailmast, mis rajaneb "skeptilisele kindlusele tunnetuse kõikehõlmavast kindlusetusest".
Vahetu reaalsuse kinnituseks pole nõnda mitte mõni kombitav ese käeulatuses, ja sellega -- "objekti reaalsuseks mõtestamine", vaid kafkalikult kujustatud 'ir-reaalsus' on allutatud pidevale teisenemisele, alatisele voogavale muutumisele, -- mis kuulub alati iga " loomise akti" juurde ja nõnda saabki siin "jutustamise asjaks" .
Jutustada inimesi, asju, -- ümber-jutustada kogu kirjanduse eraldiseisev maailm mille vahetut reaalsust saab kandma põgus ja teisenev hetk oma vastakas mitmekesisuses.
Olla iga hetk oma tegelikkuse (, st.-"kirjandusliku tegelikkuse") loojaks ja kujundajaks, -- selles loosungis on nii suurelist joont kui ka painavat vastutust, -- nõnda märgib see "seismise koht" alati sama-aegselt ka "keskmist punkti", -- st, -- paiknemist mingi kirjelduse-sidusa pildi keskmes.
-- "Der Kreutz wird immer in der Mitte der Welt geschlagen sein." -- Risti-löödust saab midagi enamat kui pelgalt märter, nõnda karistatu "peab" oma õlul kandma "kogu taevakaare raskust", ta on(gi) 'kese', st. -- keegi kellele võib (muuseas ka) tagasi-osutada kui aja-arvamise alguses olnule.
Mitte märter vaid 'looja', -- kõige üldisema tähenduse andja ja kandja,(ühes sellega ka ennekõike -- Oma "loo" jutustaja, ehk siis lihtsalt, -- "autor").
Nõnda on (või täpsemini: oli ) -- Karistus millekski sääraseks, mida Kafka kangelaslik tegelane otsib ja mitte ei väldi.
Sest kui keegi on 'süüdi' ja saab ka karistatud on selle läbi päästetud ka "ülim mõte" selles profaanses ilmas, -- ja sellega ka kõik tähendusest rikkamad varjundid.
Ebateadlikuile saab seeläbi antud kõige üldisemad orienteerumiseks tarvilikud 'mõõdupuud'...
Risti sümbolist saab kui üldiseim 'kordinaat-teljestik' mille abil iga "ise" saab ennast universumis nö. -- "lokaliseerida", -- st. -- ta teab alati näiteks mis on "hea" ja mis on "halb"...
Samuti ka seda kus asuvad "ülemine" ja "pahem" pool, nõnda annab lähtumise keskseks punktiks valitud "kordinaat-teljestiku" keskpunkt ka teatud üldise "orientatsiooni", ehk 'suuna', vahest isegi -- eesmärgi...
Just seda tähendabki 'süüdiolek' "Protsessi" pikantsuseni viimstletud julmuse õhustikus.
"Karistuse" ja "süü" mõisted on Kafkal kantud religioossest kontekstist, vahendavad reaalsust kui kirjeldamatult salapärast ja mõistmatut õudust, kus inimese osaks kanda -- pälivimatut aga paratamatut – süüd...
'Süüdistatu' saab Kohtu ette kutsutud põhjustel mida Kohtunikeil isegi esitada, saati siis veel kuidagi 'põhjendada' tarvitseks.
Piisab täiesti juba, -- kahtluse alla sattumisest, kuna kahtlusalune karistab end siis juba ise, -- eeskätt just sellega, et annab kellegile õiguse enese üle "kohut mõista"; -- kui ta seda teeb, on ta juba "süüdi mõistetud"...
Kujukad on "Protsessi" alguse read, -- autobiograafilise taustaga "K" ärkab ühel hommikul ja saab teada, et ta "on vahistatud", kirjelduse loodud õhustikus oleks täpselt samavõrra "loogiline", et keegi ärkab ühel hommikul ja leiab, et on muutunud põrnikaks... (-- millest räägibki üks teine novell, mis aga nii ehedalt absurdne, et ei kannata mingisugustki vahendamist...)
"Protsess" toob silme ette vanatesamentliku, räigelt välja-joonistatud tõe-õigluse maastiku, milles ekslev inimene on lõhestatud vastakuti ületamatute pooluste vahel, -- inimlik süüdiolek silmitsi seatuna jumaliku absoluudi adumatu tõelisusega.
See on kui põhjatu kuristik, -- ilma vähimagi võimaluseta 'ratio' abil silla ehitamiseks, ja mille üle kandub ehk vaid transendentsi, samuti täiesti mõistetamatu --"hea tahe" -- jumaliku "Armu" väljendusena...
Kui "Protsess" on Talmudi, -- või pigem uue salaõpetuse -- kabbala järgi "Kohus", siis "Loss" kirjeldab kindlasti jumalikku "halastust", -- kui ülimat eba-inimlikku "armu-osutust" säärast.
"Loss" on manifestiks inimese ekslemisele eneseks-olemise, eneseks-saada-tahtmise lõputu laboründi keerdkäikudes, kus eraldatus on kõikke-hõlmav ja ületamatu, ja kus "iga üks" eksleb, ilma, et keegi oleks isegi nägemas kuhu ja kust pole kunaski ka tagasipöördumist, -- isegi mitte ühtsuse intiimselt umbse kokkukuuluvuse turvalisuse juurde, ühtsuse loodud "mitt-leiden"i illusiooni manu.
Laboründil ei ole aga ei algust ega otsa ja selle rajad küll juhataks kui otse aga käänuvad siis kõveraiks...
Kui Minotaurose laborüntidest juhatas muistse Hellase kangelase välja jumaliku Ariadne juhatav lõng, siis hilisemal ajal, kui lõplikult mööda saanud kangelaste ja pooljumalate suurelised isikulised ajad, pole enam (muidugi) kuskilt võtta mingisugu -- ühetiselt juhatavaid -- "juhtnööre" mida siis andunult pimesi järgides võib leida end pääsenud olevat.
Sekulaarse profaansuse tallatud rajad igavikulise kindluse poole osutuvad eranditu reeglina 'eksiradadeks', liikumise illusioon ilma kuhugi välja jõudmata on paigal-püsimine, -- see on 'ring'.
Transendentsina tähistatu kätte-saamatusse "teist-poolsusesse" siirdamisega mõistis kristlane kahe milleeniumi tagant enese ühte ja sama, -- ringi-ratast -- üha uuesti käima, -- ratta sees, ratta all, -- ilma kreeklaste süüdimatu rõõmsameelsuse ja teisalt ka ilma ortodoksidele terenduva eshatoloogilise "viimase-vaatuse- revansi" lootuseta.
Ringi-ratast käies, komberdades ühtlases hämarikus nagu unes, saamata millaski kogeda ei koidu-aegset värskust ega loojangu suurejoonelist palangut.
Mingis mõttes nagu ("luuleliselt sõnastatud") stseen Dante põrgu üheksandast ringist, -- pidetult visklevad, muserdatud ja viimseni löödud "armetud patused", kes on "süüdi", -- üle kõige oma ignorantsi ja "tedva teada-tahtmatuse" tõttu, kes liiguvad edasi vaid inertsist ja tüdimusega, tülpinult aga väga "kohusetruu" hoiakuga.
Enese-piitsutajate protsessioon, kes, Hereakleitose sõnul, ei tea, et Dionüüsos keda nad kui ülistaksid on "sama kui Hades"...
-- Jumala loodud inimese paratamatu süü ja kõikse päristisem "patt" -- valida kõigist saatustest see kõige põrgulikum.
On's see troostitu pilt, ühtlaselt hallide toonidega visandatud meeleheite maastik siis tõesti euroopaliku, kristliku pärandiga inimese "päristine osa"?
Kafka vastus kõlab: "Ei. Inimene saab teisiti toimida. Pattulangemine on tema vabaduse tõenduseks."4
Selles tõdemuses on ka midagi ühist Kafka romaanide üldise kirjandus-teoreetilise ülesse-ehitusega ehk nö. -- "kompositsioonilise konstruktsiooniga".
Tähenduse-omistamise eksistentsiaalne akt, so. -- tõlgendamise küsimus, interpreteerimise suvalisus, -- määrata tähendus ja selle osutavad varjundid kindlaks nii, et võimalikult paljut -- jääks lahtiseks...
Luua määramatuse kõikkelubavalt petlik atmosfäär, täita see pingestatud ootusega ja "lahendada" see äärmuslike pooluste vaheline pinge ja ootus -- "säde-lahendusena", jõhkralt, äkilises kirjeldamatus palangus -- ja seejärel maad võtvas algseimas sõnatuses, vaikuses, mis oli enne maad ja taevast...
Säärane kafkalik tõdemus (või Kafka tõlgendus) 'nihutab' kogu kirjandusele omistatud tähenduse-ulatuse hoopis uude, ootamatusse kohta.
Teise kirjanduslikku "mõõtmesse", mis küll seni(ni)-kirjeldavaist võrratult 'avarama horisondiga' aga seega ka igakülgselt avatum kõikvõimalikele nuripidisustele, takistavale ja tõkestavale (kriitikale näiteks), -- sest on veel harjumuslikkusest kinnistamata ja tüdimuse korduvaist seaduspärasustest kindlustamata.
Tegemist pole enam "romantiliselt realistliku romaani" jantliku sonimisega asise ilma mõõdutundetutest askeldustest, vaid Kafka 'meta-loogiline' romaan ennistab algseimale "Kirja-Sõnale" omistatud pühaduse määra.
Seejuures on muidugi raske hoiduda teatud "naiivsest kõnelemise laadist", nagu peaks "kirjasõna" tõesti juhatamisi mingit "lunastust" võimalikuks tegema, mis aga Kafka puhul siiski nii ei ole kuna "kirjasõna puhastav pühastamine" pole mitte "kirja pandud sõna", vaid selle edasise tõlgendamise asi, seda teisiti näha oleks Kafka puhul lausa "pühaduseteotus", kuna ei süüdistatks sellega ju milleski vähemas kui labasuses.
Samas võimaldab säärane kirjandusliku konstruktsiooni võte lisada romaani üksluisete toonidega proosalisele zanri-paletile "poeetilise värskuse" kirkamaid värvisid, teravamaid kontraste ja suurendada sellega kirjasõna vahetut mõjuvust.
Kafka romaanide 'kõne-tuse' rõhutatult asjaliku ja viimistletult põhjaliku ning selge, (-- kohati isegi naeru-vääristavalt kohuse-tundliku ) -- keelekasutuse varjust võib näha heiastumas miskit mõõdetamatult, -- eksitavaltki suurt -- 'ir -realismi' ülimaks väljakutseks saab (, et ületada seda "side-kriipsustatud" lõhestatust ülaltoodud sõnas ) -- ennistada transendentsi ja profaanse lõikumise paigaks "inimese-'kese'-maailm" ja siduda need taas harmooniliselt ühte, lõpule-viia see kristluse liigagi pikale veninud eksperiment ning tuua selle Prometheuse väärilise teoga taas "rahu taevast maa peale"...
Vertikaalse ja horisontaalse tasapinna lõikumise kohaks on siis nagu kreeklastel jällegi üksik kui inimene, alati nõnda kui keskmine punkt, muuseas ka karistuse kandja ja täideviija.
Seega siis, -- ennistada valimise vabadus ja vabaduse vastutus ja püüda vältida seda maitsetut, kahetiselt ülepolariseeritud maailmatõdemuse teravates kontrastidest kriiskavat, räigetes toonides karrikatuuri.
Kafkaliku eksaktse 'meta-realismi' näol pole kindlasti ka mitte tegemist pelga müstitsismi kui teistpoolsuse ihalusega, kuna " transtsendentse meelelisuse" himurus ülemeelelise järele jääb sellele dualismi-visandile, lisades veelgi kontrasti (, tõsi opereerides kindlasti skolastilistest avaramates "raamides", piltlikult kujustades, -- jääb küll "pildi", aga mitte selle ahistavate "raamide" sisse).
Teisalt ometi, -- lähtub Kafka paljuski just sellest, et jumaliku-inimliku vaheline 'lõhe' on põhimõtteliselt ületamatu, empiiriline ja transtsendentne tasand on inimeses alatiseks lõhestatud olemusliku ebakindluse ja hirmu tunnetesse, milliseid siis, vähemalt traditsioonilises kontekstis, hakatud lugema otsekui "kohustuslikuks-olevaiks" antusteks.
Võõrandatus on ("küla"-) inimeste pärisosa, kes on püstitanud enese tarvis "Lossi", kui palvelemise objekti, üle-meelelise, adumatu, ometi "usutava" "Kindluse", millele oleks võimalik käepäraselt alati osutada kui viimsele ja pädevaimale instantsile.
"Loss" konstitueerib "küla", loob illusiooni eesmärgi-pärasusest, karistatavusest, korrast ja sellega ka tarvilised vahendid "maailmas-olemiseks", nagu näiteks seda on kogu aksioloogiliste "väärt-ühikute " skaala .
Ehk Th. Manni koondavas sõnastuses: "Küla esindab romaani skurriilses unenäosümboolikas elu, / kogukondliku seotuse õnnistust, loss aga jumalikku / armu selle mõistatuslikkuses. /.../ ...kogu raamat ei väsi kõigi vahenditega iseloomustamast ja kõigis värvides mängelda laskmast inimese ja transtsendentsi groteskset suhtetust, / tontlikku ebaloogikat /.../ ja see sünnib huumoriga, püha satiiri vaimus..."5
"Lossi" asetamine "teise poolusesse" on tihti pingeliselt vahendatud mingi kummaliselt vildaka huumori läbi, mitte lausa naeruvääristaval kombel, kuigi naeru väärivalt.
Transtsendentse teisiti-olu vahendajad on kirjutatud kandma narrikostüümi ja toimima rõhutatult jantlikul kombel aga ometi ei mõju seejuures koomiliselt mitte nemad, sest vahendavad nad ju midagi põhimõtteliselt mõistetamatut, narrikostüüm võib ju olla näiteks rituaalsegi tähendusega, nagu paavsti mitra.
Naeru-vääristab seevastu aga maamõõtjast peategelase püüdlikus, tema hoiak, mis on kui "iga hinna eest tõsiselt-võtta-tahtmine".
Siingi juures seda Kafkale ainu-omast "mõistapüüdvalt" kõhklevat tooni, oletamisi kobavat mõistatamist, õige ja kohase piiritlemist.
Peamine tegelane Kafka paljudes lugudes tegeleb peamiselt just selle vaevalise "tõlkimise" ja tõlgendamisega üldmõistetavast oma erilisse keelde, millest saab nõnda kui -- " kohandamise ja kohanemise martüürium".
Ometi ei ole siin tegemist tühipalja segaduses-olla-tahtmisega, enese meelelise "veristamisega" ümbritsevate "teravate nurkade " vastu, surutuse meeleolude varjatud ülistamisega.
Kafka võrratul kombel 'pingestatud', aina rohkemat aimata laskev ja üha viivitlevalt katkestatud tekst, ei johtu kindlasti mitte mõistmatusest.
Aina faabula ühlaselt sujuvat voogu katkestades, et süüvida lõputuna näivaisse aruteluisse sündmuse loomusest, juhib autor lugemise tempot, kruvib ülesse pinget, rõhutab rütmi ootamatute kõrvale-põikamistega ja rabab viimases (tihiti lõpetamata) lõpus mingi täieliku ootamatusega.
Selles Kafka kirjandusliku konstruktsiooni visandamise katses pole aga antud kaugeltki mitte kõikki fenomeni tulipunkte.
Peamiseks on muidugi Kafka novaatorlik geenius, tema sõnameiserlikkus , mida ei aima kunaski järgi mingi pelgalt mehhaanilise konstrueerimisega.
Saladus näib siingi peituvat stiilis, rõhutatult väljapeetus ja samas pea märkamatus, mis on äratuntav juba esimestest ridadest ja ometi kuidagi määratlematuks jääv.
Kafka paradoksaalne nägemus seadistab, --
a) - jumalik-inimliku vaheline lõhestatus on ületamatu.
b) - inimese ülessandeks olgu seda "lõhet" ületada.
c) - ainsaks "sillaks" võib olla jumalik armu-osutus.
d) - mis aga saavutamatu, nõutamatu, -- mõeldamatu.
Tetravalentse loogika klassikalise skeemi (-- "on",--"ei ole", -- "on ja ei ole ", -- "ei ole ei " on'i", ega ka "ei-ole't" --) -- tulemuseks on null, ollakse tagasi just selles punktis, kust lähtuti, -- just selles peitub ka säärase 'meta-loogilise' konstruktsiooni ainuke õigustus ja vajadus, paradoksaalsus lähtub nullist ja ka piirdub sellega teadlikult.
Üldiselt hoiakult ja konkreetsemategi suunitluste poolest on Kafka mõneti lähedane ühele teisele möödunud aastasaja kirjanduslikule suurkujule nagu seda on S. Kierkekegoord, keda muuseas on nimetatud ka Kafka otseste kirjanduslike eeskujude seas.6
Kokkulangevaks on mõlemal autoril nende üldine religioosne suunitlus, lõikavalt terav kriitilisus, meisterlik stiilikäsitlus ja üle kõige -- rafineeritult intellektuaalne iroonia, -- so. -- kuiv, ilma vähimagi õeluseta pilge ja intellektuaalne rafineeritus.
Kierkegoordil oli iroonia mõiste ja tähendus paljuski kesksele pjedestaalile seatud, märkides üldist hoiakut, rõhutatult eraldi-asetseva üksikisiku suhtestamisena kaasaega, seda esindavasse "teisesse".
Iroonia on see eriline õhustik, mis loob täpselt "välja mõõdetud" distantsi ja kujundab tarviliku eraldatuse iga "ise-olemise" tarvis.
Oma peateoses "Emb-kumb" kirjeldavat Kierkegoord seda suhtumist piltlikustamaks oma aega kui "sihitult kuhugi teel olevat reisijaid täis laeva", millega ta küll kaas peab sõitma, aga kus tal ometi on "kajut ise-enese tarvis", mille neljale seinale annab siis projektseerida ise-oma tervikliku ja eraldi-asetseva maailma.
Iroonia on küll distantsi-loomine ja kerge hinnanguline noot sealjuures aga mitte ainult.
Teisalt võib see ka tähendada liigse distantseerituse vältimise püüdlusi, isoleerituse vältimiseks tarviliku suhtestumist ümbritsevatega, silla loomise katseid ja pidevaid tagasipõrkumisi ja taas-kapseldumist.
Vastas-suunaliste "tõukejõudude" allikad on mõlemal autoril samased, Kierkegoordi mõistet kasutades, .-- so.-- 'ahistus', mida võreldakse "pööritusega", mida tunneb inimene kes vaatab hingematvasse sügavusse, tundes pööritust, et vaatab ja selle ees mida vaatab. Kierkegoord: "Ahistus on nagu pööritus äkilisest vabaduse tundest... / See pöörituse tunne saab aga ka vabaduse kaotuseks /see/ piiritletakse nõnda. / Vabaduse võimaluse asemel kogeb inimene ennast süüdi olevat".7
1 Fr. Kafka "Tagebuch 1914-17 ", S.: 243.
2 Franz.Kafka: "Tagebuch 1914-17", S.: 152.
3 Franz Kafka: "Kirjad Milenale", "Loomingu Raamatukogu" '96 /27-30.
4 Mati .Sirkel: "Järelsõna", F.Kafka "Ameerika. Protsess. Loss ", Tln. '87, lk.650.
5 Thomas Mann: "Looja auks. Franz Kafka ja "Loss"", "Akadeemia"'94 /8, lk.1627.
6 Max Brodt: „Järelsõna Kafka teosele "Loss"“,Tln.'87, lk.631.
7S.Kiekegoord "Ahdistus",Jyvaskylä '64 , s. 80
No comments:
Post a Comment