" Platoni filosoofia "

"Õpetus 'ühest', mis on täiuslik", esile-tooduna ühemõttelises vormis, ülimaks loetud 'Ühega' piiritletud mõtlemine filosoofia asjast "igas ühes eneses"... --

-- ... nõnda Platon, kes kunagi kirjutas alguse sellele filosoofias sealtmaalt "käibel -olevale tõele", et kõik on taandatav "Miskile", küll hüpoteetilisele aga hõlmavaimalt selginenud, -- ainulisena nähtud alusele.

Seda selleks, et oleks võimalik näha kõiges kokku-langevat, tabada olemuslikku meeleliste nähtumuste pealispindse mitmekesisuse tagant, lähtuda mõeldavast "ühest" kui ette-asetatud hüpoteesist jõudmaks viimaks selginenud, kõikehõlmava 'Üheni', mis oleks kui ülim mõeldav Idee, kehtestamatult kehtiv absoluut, kogu korra ja seaduspärasuse alus kosmoses, vääramatult tõene ja igavene, abstraktsioon, mis samas ka kui "ülim tegelikkus".

See on 'arete', -- "mõiste, mis määratleb ainsuses", kõrgeim instants asjade üle otsustamisel .

Hilisemas ideede-õpetuses on samastud mõiste hüvelisuse ideega, mis asetseb ideede hierarhilise püramiidi tipus ja millele (platonistlikule "okultismile" kohaselt) kogu sellesama püramiidi "raskus" ometi toetub.

Ometi ei ole see kirjeldatud "Üks " platonistlikus mõttemaailmas ometi pelgaks " hindamise kriteeriumiks", saati siis miite mingiks eriliseks mõtteliseks "eesmärgiks", -- säärasena jääks platonistlik absoluut ju pelgalt üheks paljudest, -- kõigi aegade moralistide poolt püstitatud -- "käsu-laudadest", mis kehtivad vaid tingimisi, relatsioonide kombel.

Pigem on siin tegu teatud nö.- 'üldisusega', mis kirjeldatav kui "suunav" (ehk siis: juhtiv) 'mõju-jõud' maailmas, millekski sääraseks, mis annab "ennast teadvustavale loomale" tema erandliku positsiooni, -- inimesena 'siin-olemas-olemise' vahetu reaalsuse ja vääramatu kindluse igas mõeldavas situatsioonis, -- seega siis otsekui "aluse" ja "põhja" teadvalt ennast tunnetava "siin-olemise" ('Da-sein') tarvis selles maailmas.¹

Hüvelisuse idee 'Üheks' kui ülimaks ülendamisega ideede eraldiseisvas maailmas on järgitud mitte niivõrd ratsionalistliku loogilist tuletamise skeemi kuivõrd nö. -- "teleoloogilise subordineerimise" meetodit mille kohaselt (eetiline) süsteem on konstrueeritud "vastavalt vajadusele" niiöelda, mitte pelgalt empiiriliselt kogetud "faktidest" tuletatult, (mis ei tähenda aga, et Platon konstrueeriks oma nägemust kuidagi meelevaldsel kombel, vaid Filosoof tema isikus, lihtsalt 'näeb' Tõde ja tunneb endas vajadust nähtut teistelegi vahendada) .

Ja muidugi, -- nagu Plato puhul ikka, tuleb siingi kokkuvõtvate väitmiste kogumisel arvestada ka nö. -- süsteemisiseseid teisenemisi ajas, -- oma loomingulise tegevuse hilisemal perioodil nägi Plato 'arete's, hüvelisuse ülimas idees (võimalik, et seda just ühe oma tuntud ja tunnustatud õpilase mõjul) -- nõnda-tõlgitud "maailma-mõistust" (vrdl. 'nous') ehk siis ebaisikulist "jumalust" või hoopis-tükkis -- universaalset kõlbelist "eesmärgitunnet".²

Tundub, et Platoni puhul see ainuliseks eristatud "lähtumise punkt", säärane "kolm-ainsus" -- 'Üks-hüve-idee' väljendab teatud põhi-mõttelist hoiakut, st. -- oma 'alustelt' lähtudes on Platoni filosoofia ennekõike just kui "aluse järele küsimine", aluse mõtlemine, mõtlemine, mis püüdlemas olemuslikuima ja algsema väljaselgitamisele, millele kui "vundamendile" siis hiljem on võetud rajada "ideede maailma" hiigel-hoone.

Säärasena on 'arete'i aga esmalt just otsekui 'vahend' (millegi tarvis) vastandina sofistide kuulutatud "hüvele", mis tähistas kas siis ühiskonlikult-poliitiliselt või siis subjektiivses plaanis "head", mille väärtuse hindamise kriteeriumiks võis olla selle tõhusus, lihtsalt vahetu praktiline mõju.

Kui võrdsustada 'arete'i vahendiga millegi tarvis, kerkib küsimus "mille jaoks?", millega on siis juba "sekkutud " asjalise 'Gegen-stand'i ringi kui 'vastas-seisu', st. -- selleks "lõhestatakse" esmalt "küsimuse asetaja" niimoodi dualistlikult ja põhjalikult, ning siis sunnitakse teda veel järgima 'ratio' le kohaseid mõtlemise skeeme.

Midagi teatakse, midagi mitte. Esimesel juhul kui "omataks midagi ", omatakse teadmist millestki.

Kui nüüd lähtutakse 'arete'st kui "vahendist millegi tarvis", määratletakse ka teadmine ³, -- säärase küsimise "mehhanismina" sarnaselt aksioloogiliste kriteeriumide alusel.

Kui 'arete' tähendas "hüvelist" ja samas ka 'vahendit' (;millel, olgu lisatud, nähti olevat lausa eesmärgi staatus) -- omandavad ka "teadmine" ja selleläbi ka "toimimine" vastavad karakteristikud.

Teadmine millestki ja millegi pärast kõlbaks aga ka sofistidele, kui võtta selle "millegi" asemel nt. "kasu", vms. (utilitaristlik-kausalistlik eetika ).

Platoni idealism näeb Sokratese mõjul asja siiski teisiti, -- 'arete'ile kui vahendile on samas omistatud teatud "enese-küllane" eesmärgi-sidusus, st. -- paradoksaalsel moel on 'arete'i vahend ja eesmärk sama-aegselt.

Nõnda on jõutud olulise uuenduse juurde Platonil, kes erinevalt sofistidest, ei lugenud teadmise puhul peamiseks selle eesmärgi-pärasust ega selle "tõhusust" (=rakendatavust, praktilist toimivust); ning kõneles teamisest, selle "enese pärast“, (või -- 'puhtast' teadmisest, on sama kohta hiljemalt öeldud).

Nõnda-öeldu näib märkivat teatud olulist hoiakulist teisenemist, -- platonistlik, samuti kogu hilisem idealistlik lähenemine märgib teatud "erapooletust", neutraalsust, kiretut kainust ehk rangust mõtlemises, mis püüdleb kuidagi täiest "hoolimatul kombel" 'Tõe' poole küsimata selle otstarbe-kohasuse järele.

(Või siis -- on lihtsalt "omakasu-püüdmatum" võrreldes sofistide ja kõigi nende jüngritega).

Säärase talitamise viisi aluseks ikka see peamine veendumus, et kõkke saab 'Ühele' taandada, et on midagi kõige taga, -- olgu see siis Tõde, Substants, Hing, asjade päristine olemus, vms, -- st. -- "alustavele ühele" taandamisega omandatakse kogu suva ja meelevald selle "ühe" konkreetse tõlgenduse osas.

Nõnda võib öelde, et Platoni filosoofia nii algab sokraatilise mõtisklemisega 'arete'i üle ja jääb sellega ka lõpuni seotuks. ⁴

Just selle, -- üheselt nähtud hüvelisuse -- ühe idee -- valguses on kaalumisele võetud järgemõõda kõik ilmamaa "asjad", millede üle otsustamisel on kriteeriumiks jällegi seesama idee, -- "ise-enesesse suubuv hüvelisus" kui teadmise tegelikkus, tedmise olemuslikeim sisu mis on vahend ja eesmärk samas.

Platonistlikult nähtud "tõde" seab aga oma väljendamisele ette rea tingimusi.

Neist peamisemaks on arusaam, et "üksik tõde ei leia", tõde on säärasena ennekõike kui teatud "opositsiooniline konsensus", monoloogide summa, 'Logose' kõnelemine "mitmuses" -- 'dia-logos'.

Dialoog on platonistliku-sokraatilise tõe ilmnemise tingimus, kuna igaühe monoloog vajab "teist", kas või juba selleks, et leida "oma tõele" nö.- "laiemat kõlapinda" ja seda nõnda "kindlustada".

Alles kõnelemine dialoogis on see tõeline mõtlemine, "mõtlemise tõelisus", kõnelemine on "tee tõe juurde" ja "eba-tõesele" tunnus-omaseks just "kõnelusest hoidumine".⁵

Samuti võimaldab just dialoogi vormis kõnelemine seda sokraatilisele koolkonnale omase "dialektika" rakendamist ja ka eriomast sisulist ja stilistilist meelestatust mida võiks iseloomustada kui teatud "mängulisust", ehk kreeka-päraselt: 'agoonilist' lähenemise viisi.

'Agoonilisus', ehk siis "mängulisus" või võitluslik-võistluslik meelestatus kujundab dialektilise meetodina väljapeetuna dialoogis kõnelemise vormis teatud "seesmise pingestatuse", -- so.-- paradokside vastakuti-seadmine, kõnelemine "oponendi juures-olekul".

Stilistiliselt kohaseks väljundiks sellele siis säärane eriline nähtus nagu "sokraatiline iroonia".

Viimase kohta on muide päris tabavalt õeldud: kui see oleks lihtne, -- poleks selle järele tarvidustki.⁶

Iroonia Platoni dialoogides on ühelt poolt lihtsalt kui 'kerge' vestlustoon, "tõsistegi asjade" üle kõnelemisel ja teisalt kui midagi varjatut, midagi säärast mis "ridade vahelt" vaid paista saabki.

Ometi ei lakka Platoni iroonilisemadki "tegelased" hetkekski muretsemast "Tõe" pärast, idelistliku koolkonna looja puhul see ilmselt teisiti olla ei saakski, platonistlikult rakendatud iroonia on ennekõike vahendiks mille abil "vahet-teha", irooniline lähenemine võimaldab eristada 'Tõde' pelkadest "käibel-olevatest tõeks-pidamistest", türannide kehtestadud ekslikest seadustest üle- olemiseks (,samas oma isiklikku tervist ja hea-olu see-läbi liialt ohustamata).

Samas oli iroonia äärmiselt "tõhus vahend" ka sofistidest oponentide tarvis; 'Tõe' järele püüdlemist on teadu-pärast ju äärmiselt kerge naeruvääristada, täpsemini, -- seejuures pea võimatu naeruväärsust vältida, õnnestub viimane ehk vaid teatud loomupärase naiivsuse ja siiraima idealismi sümbioosis.

Kas siis rohkem või vähem kaasaegsele, -- sofist Georgiasele omistatakse muide säärast iroonilise lähenemise meetodit, mille kohaselt tuleb justnimelt esmalt naeruvääristada, näilise tõsidusega, selleks, et seda -- "tõsi -olevat" ("tõsiselt võetavat") siis ehk kuidagi "kätte saada ", (ehk teha hästi tõsine nägu ette ja pidada silmas, neid harvu situatsioone kus sellega ennastki naerma ei ajata).

Üldiselt näib platonismi selle tollastest oponentidest lahutavad nõnda diametraalselt vastakad arusaamad, et "ühist keelt", -- 'kõnelust', vaevalt, et üldse tekkida saigi.

Üheltpoolt relatsioonide vaheliste (kausaal-)seadus-pärasuste ülimaks kuulutamine ja teisalt siis sokraatilise koolkonna püüdlused 'Tõde' selle varjatusest "esile-tuua" .

Platonistlik "tõde", so.-- selged üldistused ehk mõisted, nende muutumatu , nähtumuste vallast ärarippumatu olemust, näha ideesid endid, nende nähtumusi kujundavalt vormivat 'mõju-jõudu' kõigi nende "asjaliste ilmingute" taga ja alguses.⁷

Mõistuslikkuse nähtud olemuslikkus asjade muutuva pealmise pinna taga loob kjutluse sügavusest, mis kui konstitueeriks alustaval kombel kogu seda nähtumuste igikestvat voolu.

Kujutlus ehk pilt 'eidos'est võiski alguse saada just sellestki tõigast, et kogu nähtumuste maailma jätkuvat teisenemist ületavalt "jääb" 'Üks', -- visioon millestki, mis "kestab", jätkub üha -- 'see' (üks) -- on midagi igavest ja justnimelt 'see' nõnda tõesti "kujundab maailma", kui vastand, teeb seda paradoksaalsel kombel.

Küsitav kuivõrd autentne platonism oli nö.- "dualistlik" ja kuivõrd on säärast tõlgendust rõhutanud hilisemad -- Plotinos näiteks ja muidugi kogu kristlaste kogukond.

Kas Platonil ei olnud rohkemini seost hoopis-tükkis tollaste nn. müsteeriumi usunditega või siis eleaatlike mõtlejatega, olgu siia või Herakleitos näiteks.

Säärast arusaama näib muuseas kinnitavat sagedane paradoksi viljelemine, kõnelemise teatud irooniline alatoon, isegi see "moraliseeriv" suunitletus näiks nagu vihjavad teatud sofistlik-müstifitseerivale lähenemisele, võib-olla, et ka siiski mitte.

Teisalt, -- Platon ju ei eristanud nö.- "idealistlikult" immateriaalset asisest reaalsusest (siia muide ka "hinged" ja "vaimud" ,jms.)

Pigem oli ideede eraldi asetsev maailm nõnda totaalselt kogu adutavale realiteedile vastanduma seatud, et isegi sõna : transtsendentsus ei näiks kui siinpuhul "täpselt osutavat".

"Too tõeliselt ühtne olev" ('to ontos on') kui "metafüüsiline reaalsus" või igaveste ideede maailm, võis olla nö .- "originaalseks panuseks" eleaatide 'arche'i otsingute jätkamisel, tõsi küll, "veidi edasi-arendatud" ehk siis pisult "üldistatud" kujul.

Siia võrdluseks või Parmenidese igipüsiv ja muutumatu 'olemine', -- so. -- igavene, püsiv, muutumatu; -- midagi mis tunnetatav vaid mõistuse kaudu.⁸

On muidugi ka võimalik, et oli antud juhul oli lihtsalt tegemist "varajase platonistiga", samas ei saa siin välistada ka võimalikku eksimust ajaloolise tõe vastu, kuna on ju üldiselt teada, et Sokrates ja tema järgi ka Platon olid täiesti originaalsed mõtlejad omaette.

Ja siis veel too "jumalate-salgaja" Anaxagoras, -- sokraatilise kk. "laenud" temalt on enam kui ilmsed. --

On mingi "mõistuslik suurus", millele omane "maailma kujundav" toime, -- niisiis -- immateriaalne mõistuslik antus nagu 'nous', mis siis kui "maailma kujundav ja korrastav printsiip".

Platonistlik tõlgendus sellest tundub kui pelgalt "poeetiline lisa" -- aineline maailm kui "tõelise" ehk ideaalse "peegeldus".

Platoni hilisema perioodi nägemus 'arete'ist kui "maailma- mõistusest" vastab muidugi tema eelkäija arusaamale täpsemalt ja ilmselt väljendab sellega teatud küpsust Platoni "ideede" arenemises.

Kokkuvõtvalt võibki öelda, et Platoni vaadete kujunemist ja tema hilisema filosoofilise süsteemi tähendust nii tollase aja kui ka hilisema tarvis, tuleks vahest enam seostada tollase (filosoofilise) mõtlemise üldise kontekstiga ja mitte niivõrd järgida väljakujunenud tava näha Sokratese tegelaskujus originaalsemat mõtlejat õhtumaises eelajaloos, hoolimata sellest, et tal juhtus olema väga kõneosav apologeet.

1 K. Jaspers: "Die grossen Philosophen" , 1. Bd. Piper/ München-Zürich '88 ('57), S. 7-967. Sealt: "Die fortzeugenden Gründer des Philosophierens" -- "Plato", S. 234-319; lk.253. // Muuseas ,see huvitav ütelus – 'kindlus' igas mõeldavas situatsioonis, on laenatud Jaspersilt, kes omakorda väidab end olevat säärast välja-lugenud Platolt, kellel oleks sellega kui öeldud ära filosoofia päristiseim eesmärk, täpsemini filosoofia 'funktsioon', à la: teotsemine vahetu efektiivsuse alusel, mis (ka järgnevale teksti-harutamisele pisult vastukäivalt) avab uudseid suundi Plato üle mõtisklemisel.

2 E. Salumaa: "Filosoofia ajalugu ", 1. köide, "Antiikfilosoofia", Tln.'92, lk.7-251, lk.66.

3 Mõiste "teadmine" tähendab antud "platoonilises" kontekstis siis selget ja distinktset mõtlemist abstraktsete 'aioonide' vahendusel, mis ainsana ideede eraldiolevat ilma üldse aduda suudabki (Ideed Platol ongi ju kui "selgelt nähtud mõisted”, kuigi tuleb rõhutada, et mitte vaid pelgad mõttelised abstraktsioonid vaid omavad kogu (ise-oma-sugust ) realiteeti tunnustatumalt tuttavama raamide väliselt ja millesse siis kogu see materiaalne, ning isegi immateriaalne – Kosmos suhtestub kui pelk "ära-tõmme " ehk koopia.)

4 K.Jaspers: "Die grossen Philosophen ", lk. 252.

5 K. Jaspers: "Die grossen Philosophen", lk. 263.

6 K.Jaspers: "Die grossen Philosophen", lk. 267.

7 Plotinose hilisem emanatsioonide-teooria tundub olevat lausa otsene " tõmmis" sellest arusaamast, -- neoplatonismi hereesiaks kutsutud tõlgendus asendab ehk võrdsustab "hüvelisuse" idee "jumalaga", millest-kellest siis emaipatsiooni korras , -- lähtub kõik olemas-olev

8 E. Salumaa: "Filosoofia ajalugu", lk. 22.