Ludwig Wittgensteini filosoofiast

Anti-metafüüsika keelest.

"... ja kõike, mida teatakse, mis pole mitte

lihtsalt kohina ja mühinana kuuldud saab öelda kolme sõnaga."

Krünberger

Teemaks Ludwig Wittgensteini keelefilosoofia mõningad järeldumised, pürgides eelkõige vastama pealkirjana sõnastatule mõtteliselt lisatud küsimärgile.

L.W. Tinglikule seostamisele, elik -- vastandamisele metafüüsikaga rohkelt alust, kuna mainitud autori mõtlemises kõigiti kesksel kohal keeles väljenduva olemuslikkuse probleemistik, selle suhtestatuses ümbritsevaga, "olemuslikkus" aga aina metafüüsika päristisemaks aineseks olnud.

On midagi olemuslikkugi tolles, Aristotelese kunatise 'prima fysica' hilisemates teisenemistes. Algselt üldistavaimana olemise põhiprintsiipe hõlmama seatust, saab sellest – ontoloogia, -- Descartes'i ja Spinoza käsitluses. "Olemise õpetus", mille vahendusel aktiivne uusaegne meelsus end ümbritsevaga suhtestas.

Hilisem teisenemine, kahtlemata, aga pöördelisem kõigist eelnenuist. Traditsioonilise filosoofia aines on muundunud pelgaks nn. "loogiliseks semantismiks" ja/või "keelekriitikaks" positivismist alguse saanud ümberhindamise käigus.

Võimalik, et seegi tõik kui omanäoline -- "vastus" noile paljudele, kunati metafüüsika poolt tõstatatud küsimistele. Kuigi, ka hilisemal ajal, teadagi, leidunud hulganisti kahtlejaid, kes kui arvaks, et "vastamata jätmine", sellest keeldumine, ei tarvitse siiski veel tähendada vastust. Kui sellele 'vastu-väiteid' pole, siis eeldagem, et oldakse -- sellega nõus...

Metafüüsilise traditsiooni ja positivistlik-analüütilise lähenemise olemuslik erisus seadistab, et kui viimane piirdub pelgalt "loogiliselt ja semantiliselt korrektsete lausetega", rahuldub "tõesuse kui tõestatavusega", esimene seevastu aga tõstatas 'tõe' järele nõudmise ja ka eriomased kriteeriumid selle hindamiseks. Kuna nood kriteeriumid valdavalt nö.- "subjektiivset laadi", siis hilisem analüütilisus noid muidugi enam ei tunnistanud, väites isegi, et säärasena saab metafüüsika pretendeerida vaid subjektiivse nn.- "maailmavaate" (die Weltanschaung) staatusele, seevastu aga analüütiline (keele-)teaduslik lähenemine aga (võimalikult) objektiivsele tõesusele kui "tõestatavusele", olles sellega rakendatav sotsiaalsegi nn.- "maailmapildina" (das Weltbild). ¹

L.W., küsides keele olemuse järele leiab, et tuleb eristada korrektselt väljendatav, kui tõsikindlam, teaduslikum, pelgalt subjektiivseist väitmistest, mil kehtivus võimalik eelkõige nö.- "isiklikumas plaanis". Traditsiooniline filosoofia nõnda nähtult kui -nö.- "filosoofia keeles ", kuigi tulnuks piirduda vaid -- "filosoofiaga keelest".

Opereerimine abstraktsete mõistetega on nõnda kui keeleline "tehe", mida võimaldavad tähendus-sidusad keelelised "märgid" (sümbolid), millede seostamise reeglid, kaasuv tähendus, johtumas konkreetseist seaduspärasustest, mis tingimusteta omaks-võetavad, mitte tõesed ega väärad.

Mingi keelelise väitmise "tõesust" puudutavad vaidlused, on võmalikud alles siis kui oldakse eelnevalt juba mingite üldisemate reeglitega paratamatuse sunnil nõustunud. Mõtlemise ja selle sõnastamise esimesed "lülid" jäävad paraku varjatuiks, põhi-mõtteliselt saavutamatuiks . Kõige nö.- "aluse" kohta on teada vaid, et -- "see on".

Sõnastades "Tractatuses" oma veidi skolastiliseltki kõlava kuulsa "lõpetava" kreedo: "Millest ei või rääkida, sellest tuleb vaikida" ² -- väljendab autor nõnda kindlasti sügavalt isiklikku veendumust, mille kohaselt "tuleb vaikida“, aga mitte seetõttu, et "kõnelemisel poleks mõtet", või siis agnostikute kombel õhates: "sõnadest jääb puudu...", vaid lihtsalt, et mis pole sõnadega väjendatav "ei kuulu maailma" -- on transtsendentne.

Sellest tõdemusest just lähtub L.W. arusaam , siit ka ülessanne filosoofilisema mõtte-seadmise tarvis ülepea: tuua sõnu nonde "metafüüsilisest kuritarvitamisest" tagasi loomulikku keele-kasutusse.

Kuigi sõnad, ammugi mitte, pole ise-enesest hinnanguliselt üheselt määrateldavad, kannavad nad ometi aga neile omistatud tähendust, ja kui peaks näiteks leitama, et osadel väitmistel pole tähenduslikku sisu, -- laused on mõtetud -- on siit hõlbus järeldada seda ka "sõnul-vahendatud" väärtushinnangute kohta. Mida aga tavatsetakse lugeda ülimalt taunimisväärseks kõik-sugu vähegi ortodoksemate veendumuste silmis. Sõnad võivad olla ka maailma ja selle tõdesid -- 'õõnestavad'.

Seda ärahoidmaks on tehtud hulganisti ponnistusi, vahest isegi, -- iga kivi gooti katedraalis kandmas ja toetamas seda ühte taotlust -- kinnitades oma kombitava reaalsusega "pühakirja" sõnu.

Sest, -- kust kasvab üldse ortodoksne veendumuslik "tõsikindlus", usk, maailma "vaatamise viis", -- mille nimel minnakse või tuleriidale? Võimalik, et oma vastandist , -- sügavaimast ja kõikkehaaravast ebakindluse tundest, tegemist on siin paljusõnaliselt veenvaga säärasega, teadagi, mis aga seesmiselt välistaval moel ignorantne on.

Pluralism ohustab alati iga eristatunud "tõe" kehtivust, ükski nö.- "lokaalne absoluut" ei tohi lubada enese kõrval teisi sarnaseid, siit teotsemine deviisil: "hävitada või meie usku pöörata!"

Nõnda sageli "filosoofiliste hiigehoonete" puhulgi. Selleks, et püstitada uus süsteem, vaja muuta vareimeks mõnigi eelnenuist, täpselt nii nagu kreeka templeist võeti kive ehitamaks nende asemele kirikuid.

Suurusjärgu võrra mastaapsemaks ettevõtmiseks aga leida ühekorraga "lahendus" kogu filosoofiale kui "küsimusele". --

L.W. nõnda näiteks seadistanud ,et -- "filosoofia kõik lahendamata probleemid tulenevad sellest, et keel on jätkuvalt samana püsinud ja eksitab üha uuesti samadele küsimustele, milledele ei ole aga vastust ." /... / "Keeles on kõigi jaoks peidus samad lõksud, ulatuslik kergesti-käidavate eksiteede võrgustik. Nii näeme inimesi teine-teise järel kulgevat samasid teid, ja ometi -- teame j u b a e t t e, //M.L. - i.e. // millal nad rajalt eksivad ... /.../ ... tuleks asetada kõigisse kohtadesse kust umbteed hargnevad //hoiatavaid// silte, mis aitaksid inimesi ohtlikest kohtadest üle ..." ³

Võrgutavalt 'irriteeriv' asi nõnda ometi, too "filosoofia kui eksitus" mille käänulistel radadel paha-aimamatut teelist aina ohustamas sireenide eksitav laul (või: hoopis selle laulu-sõnad?).

Samas vahendatud sõnadega ka antud mõista, et "eksitus" on siiski välditav, säilitades selleks tarvilise valvsuse ja umbusklikuse, veelgi enam, -- eksitus isegi kui -- "lihtsama vastu-panu tee". Nõnda öeldes ei oldagi aga kuigi kaugel tollest metafüüsikale omasest 'Tõe' järele pärimisest, oldakse säilitanud selleks vajalik "uskumine".

Nõnda ei ole L.W. kuigi lihtne üheselt siduda hilisema nn.- analüütilise kk. külge, mis tuntud just oma nö.- "anti-metafüüsilisusega", kuigi seda, vastavas traditsioonis sageli tavatsetakse teha, kuna käsitletav autor olevat muuseas ka väitnud -- traditsioonilise filosoofia (e.- metafüüsika) olevat -- nurjunud ürituse -- "väljendada midagi", mis säärasel kujul siiski väljendatav ei ole, st. -- on midagi, millele võib korrektse keele-kasutuse korral kõige enimalt vaid -- kaudselt viidata.⁴

Traditsioonilise filosoofia "asi" on nõnda siis kui midagi, mis asetseb loogika- ja keelekasutuse-reeglite seatud ahistavalt kitsendavate piiride taga ja mida seetõttu pole võimalik otsesõnu väljendada, millele võib vaid kaudselt, viitamisi osutada.

Seda nägemust toetab igati L.W. tehtud nö.- "eristus keelest", -- jaotamine keelelised väitmised üheltpoolt -- analüütilisteks ja teisalt: empiirilisteks lausumisteks, mis näib kinnitavat autori kujundatud hinnangulistki arusaama keelest, kui millestki piiravalt ja kitsendavalt -- "ahistavast."

Nõndamõistetult on keel, seda liigendavate kõikvõimalike – grammatiliste, süntaktiliste, jms. reeglitega -- kui meie eneseväljendus püüdlustele seatud ületamatugi tõke, midagi, millele paratamatult aina põrkutakse püüdes sõnul-kirjeldada hämmastunud mõistmise tõdemusi.

Küsimus võib siin olla siiski ka otsustavamalt püsti seatud, -- keele asetatud piirid ei tarvitse mitte niivõrd "oskamatusest", nt. - puudulikust 'techne'ist tingitud olla, vaid hoopistükkis olemuslikuma moega.

Autor kui püüaks visandada, kohati lausa agnostiliste värvidega, katkendlike pintslilöökidega, pilti "asjadest ja oludest" maailmas, mis viimseni kapseldunud, iseolemise sisse isoleeritud autonoomseist teadvusekübemetest täidetud, kes ometi pürgimas aina "välja-poole" sellisest, -- enamikel puhkudel ilmselt -- negatiivsusena adutud, "ise-olemiseks" mõistetud realiteedi kütkest.

Tulles tagas tolle viidatud "keelelise" eristuse juurde, -- analüütiliste (e. loogilis-matemaatiliste) lausete tõeväärtus on L.W. arusaama kohaselt -- valdavalt vaid tautoloogiline, st.-- pelgalt "ümberütlev". Ka empiirilised lausumised, oma tõesuse osas, taandatavad vaid fakte konstanteerivaiks, nö.-"vaatluslauseteks".

Säärane seisukohavõtt lähtub muidugi eelduselt, mis võrdlevalt suhtestub kujuteldava "ideaalsega" ja säärasena -- otseselt lähtub varasemast vastava-sisulisest traditsioonist.

Kuivõrd aga määratlus: "tautoloogiline" mõeldakse tihtipeale aga kattuma hinnangulisema seisukohavõtuga -- "lause on mõtetu", siis järeldatakse siit, et ka -- "tühine“...

Sellest tulenes L.W. varasema loomeperioodil, -- nn.-- "ideaal-keele" järele nõudmine, ehk siis nõue rakendada keelelise analüüsi puhul matemaatilist "sümbolkeelt" mis järgib loogilist süntaksi, mille kohaselt samasid sõnamärke (sümboleid) ei kasutatada erineva tähenduse kandjana. Millisest taotlusest autor aga oma hilisemates teostes loobus, viidates tolle liialt põhjendamatuile eeldustele.

Nimelt lähtub säärane "ideaalse" järele küsimine, (vastavas traditsioonis ) levinud tavast näha mõtlemises eri entiteetide taga midagi ühist, millest tuletatakse siis konkreetne nö.- "ühisnimetaja", -- st. - mõningase sarnasuse põhjal taandatakse nähtuste mitmekesisus ühtsele, traditsiooni järgides -- "ideelisele" alusele.⁵

Võib kerkida küsimus: kuivõrd on L.W. käsitlus üldse, nö.- "ühtsele alusele taandatav"; esineb ju "Tractatuse" ja hilisemate loomeperioodi teoste vahel kardinaalseidki erinevusi, autor kahtlemata nö.- "periodiseeritav" oma veendumustes eri loomejärkudesse.

Üldiselt L.W. arusaam siiski küllaltki kompaktne, kuigi tavatsetakse viidata ka olulistele lahknevustele. Näib, et õigustatum siiski selles suhtes väita, et L.W. siiski jätkuvalt lähtus juba "Tractatuse" poolt tõstatatud probleemistikust, mudugi, sagedasti oma varaseimaid seisukoha-võtmisi hüljates, ehk siis tundmatuseni korrigeerides.

Läbivaks on siiski äärmiselt originaalne mõtte- ja sõna-seadmise laad ning maailma-vaateline üldistusvõimeline ühtsus, novaatorlik lähenemine nii mõneski mõttes.

"Tractatus" on kahtlemata radikaalsem, isegi -- bravuune kohati ja nõnda enim tähelepanu võitnud, rohkesti tsiteeritud. Hilisemastes teostes, eriti postuumselt ilmunuis, valitsemas selginenum ja kahtlevam meelsus. Kohati sekka teravat kriitikatki, ka enese varasemate veendumuste aadressil.

Kuigi jah, paljud teemad jäävad siiki keskseimaks, läbides kõiki kirjutisi kui punase lõngana . --

Näiteks nägemus keelest kui millestki ahistavast või piiravast väljendub kujukalt juba ka "Tractatuse" ühes tuntud põhi-teesis --"mida v õ i b näidata, seda e i või veel ütelda" ⁶ ---kuigi too arusaam, iseloomustamas enamalt just L.W. hilisema perioodi kirjutisi. Nõnda on tolle "Tractatus"-tsitaadi täpsustavaks näiteks autori hilisemaistki teoseist tuua hulgi näited, üks neist siiagi lisatuna: "see ,mida ei saa väljendada /.../ , loob vahest teatud tausta / ... / mille raames see, mida olen saanud väljendada saab oma tähenduse". ⁷

Viimane väitmine, kui hilisem, tugineb juba autori teisenenud arusaamale keelest kui "mängust", mis koosnemas arvukaist (rohkem-vähem -- paralleelseist v. vastanduvaist) nn.- "keele-mängudest", mis järgimas siis erinevaid ja eriomased keelekasutuse (vms.) reegleid ja millede piires samadelgi sõnadel võimalik kardinaalselt erinev tähendus-sisu.

Iga "keelemäng" mõneti ka kui nö.- "suletud ring ", kuna selle siseselt kehtiv ainult üks (nt. aksioloogiline) "mõõdupuu", millele vastavalt siis mingi konkreetne sõna omandab mingi konkreetse tähendusvarjundi. St.- ühe "keele-mängu-ringi" siseselt saab korraga kehtida vaid üks säärane "mõõdustik", -- olid juba nii muistsed müstikud kui ka skolastikud ühel meelel , et -- kahte "absoluuti" ei saa sama-aegselt eksisteerida.

Võimalik isegi , et -- ühe "keele-mängu" siseselt tegemist mitte ainult ühisele keelekasutusele omase, ringisisese suletusega, kõigi alternatiivsete kirjeldusvõimaluste (ja seega ka -- tähenduse omistamise, korrigeerimise ) katsete suhtes, -- vaid otse totaalses tähenduses siin isegi: --"ühe maailma piiridega"... ---

--- See on, kahtlemata, oluliselt tähtsustatav väitmine. Mida see tähendab kui räägitakse maailma "piiridest"?

Nõnda on õeldud mujalgi, varemgi, olgugi sõnastatud tihtipeale hoopiski erinevaiks, näib, et kokkulangevaks säherduste väitmiste puhul on -- säärase "osutamise" suund. Ehk siis, -- viimase tähendust sisu järgi korrigeerides, -- pigem on siin aina tegemist olnud osutamise 'suuna-tusega'...

Nimelt tundub, et kui piirduda nt.-'välja' -- osutamisega , võib soovimatult siinse arutelma kontekstuaalsetest raamidest ennatlikult väljuda. Samas aga pole abi ka säärastest, teda ja tuntud, asu-koha(tuse) määratelmadest nagu nt.- "üle-vale" , "parem-ale" , ega ka "languse" poole...

Selle nentimisega oldakse jõudnud aga kõikuvale pinnale. -- Eelnevaga oleks kui (tõsi -- vaid kaudsel moel) viidatud "olu-korras-olule", mis oli (väidetavasti) --"kõige alguses": " Alguses oli kord ... "

Nõnda klassikalises narratiivses vormis sobib avada siinse jutustamise asja suuremas plaanis . --

Võttes aluseks "korra asjade alguses", on saadud tarviline lähtepunkt edasise tarvis. -- Nimetagem seda järgnevalt -- tinglikus kõnelemise pruugis -- "keskmiseks punktiks".

Võiks öelda ka lühemalt: "kesk-punktiks", sellega osutatud imaginaarne "koht" ei kaotaks midagi. (Kuna seda tegelikult üldse olemaski pole). Keskmise punkti asukoht märgib niisiis midagi sisuliseltki keskset, see on absoluutse korrastatuse ja legitiimsuse "asu-koht".

Ja säärasena midagi, millele saab toetuda, mida saab võtta "lähte-punktiks". Ja tuleb tunnistada,-- seda on ka tehtud. Kuigi seda imaginaarset "punkti" tähistavad nimetused on suuresti erinevad olnud.

Mis asja-olu johtumas ilmsesti erinevatele traditsioonilistele diskursustele omasest nö.-"originaalitsemise püüdlusist.

Tinglikult võib seadistada, et -- laias laastus võib eristada jagunemist : religioosseteks, filosoofilisemateks ja muidu-niisama diskursiivsetesse raamistuisse.

Aga jäädes ka abstraktsema kujundi -- "keskmine punkt" kohale, ei pääse kohustusest seda pisult liigagi sümbolistlikku tähistust, -- kuidagi selgitavalt laiali laotada.

Vahest on seejuures abi kujundi visualiseerimisest, kuigi see abstraktsioonide puhul reeglina ei toimi. -- Aga siiski, -- kujutelgem üht konkreetset punkti ja märkimaks selle erilist staatust, rõhutades samas, et tegemist on ühikuga, mis paikneb "keskel". Midagi Heisenbergi määramatusest: tundmatu valgustamiseks kuluv energia varjutab tuntavaks saava selguse.

Sellega peaks aga olema nüüd saavutatud kujuteldav tsentraliseeritud sfäärilisus, imaginaarse "ringi" keskel paiknev "punkt" on aga selle sfääri keskmeks, nõnda kui -- "mõõtu andev joon" (ehk: "punkt"), -- seega midagi, mis allutab enesele kõik tolle sfäärilise piiritletuse "sisse" jääva.

Tinglikult antud puhul, mõnel teisel juhul aga äärmiselt tõsikindlana, võiks seda nimetada lausa -- "absoluutse legitiimsuse päristiseimaks asukohaks".

Mingil moel märgistab too "keskmine punkt" tõepoolest -- "alustavat kohta", st.-- kõik sellest punktist lähtuv on otseses seoses oma lähtpinnaga, sellest otseselt "mõjutatud".

Nõnda määrab tinglikult aluseks võetud punkt ära ka kõik, mis jääb sfääri sisse ja kaudsemalt, -- määrab ära ka selle -- kuhu saab tõmmatud seda sfäärilisust piiritlev 'ringi-joon' .

Imaginaarselt aluseks-võetust saab miski, mis määrab ära ka selle (või: enne-kõikke just selle) -- mis enam ei ole see "miski". Ehk siis teiste sõnadega: olevat konstitueerib mitte-olemine, olev saabki alles siis oma tegeliku olemise, kui seadistub vastakuti mitte-olemise kui võimalikkusega.

Vahetus olemises aga ei ole võimalik "mõistmises vahendatus" väljapoole seda tingimisi tõmmatud 'piiri-joont' mõõda. Millega on aga ka öeldud, et -- miski olevana on ennekõike just "piiratud".

Nõnda öeldes aga nihutataks visualiseerija asukoht ennatlikul kombel ühtede teiste konkreetsete raamide sisse, -- aksioloogiliste "mõõtühikute sfäär", mis paraku aga ei võimalda enam üldistava nägemise viisi.

Teisalt võiks sõnastada ka reeglina, -- ühegi konkreetse sfäärilise tõlgendusliku ja tähendust-omistava süsteemi sidusalt ei saa millaski rääkida "piiratusest". Vastupidi, -- ühe tõlgenduse sisse mahub alati "kõik ära", see ongi nõnda kui: "kõik mis on", -- terve maailm, näiteks...

Ühe punkti absoluutne kehtivus ühe konkreetse sfäärilisuse sees on eelduseks sellele, et pretendeeritakse kogu oleva hõlmatavusele, nõnda, et -- midagi ei jääks "üle".

Ringi, kui tõlgenduste "keskmise punkti" sidusa konglomeraadi sees ei ole isegi mitte "näha" seda piiravat 'ring-joont'. Tõsi, sellele viidatakse kaudselt sõnadega, õlakehituse saatel, mõningate abstraktsete terminitega, et teha seda milleksi adutavaks ja samas ka -- milleksi "õdusamaks" ("udusemaks"!) -- selleks, et "ringi sees olijatele" säiliks lohutav illusioon -- "Me elam ikka väga s u u r e s maailmas"!

Muidugi, öeldes, et -- see on "illusioon", kaotab kujuteldav kõrvaltvaatleja osa oma tarvilisest erapooletusest.

Seda kõike aga vaid juhul, kui seada eesmärgiks rõhutada kõikvõimalikke, erinevate -- tsivilisatsioonide, keelte, kultuuride, jms. vahelisi kommunikeerumis-barjääre.

Nägemus ümbritsevast kui "killunenud tervikust", multi-valentseiks narratiivseiks üksiknähtumusteks paljunenud maailmast. Mil samuti teatud resignatsiooni varjund küljes on, midagi "mineviku kuldaegade" idealiseerimisest, revanschi - lootustki.

Sama kehtib paljuski ka kõigi "üksikindiviidide" vaheliste erisuste suhtes. --

L.W. järgi märgivad indiviidi kasutatava "keele piirid", (st. nt. sõnavara ulatuslikkus, primitiivsus v. "üle-spetsialiseeritus", jms.) -- tihtipeale antud indiviidile "mõistetava maailma piire".

Missuguse, tõsi küll, mõningate resrvatsioonidega -- solipsismi õigustamiseks piirdutakse siingi nentimisega, -- see polevat väljendatav, kuigi see mingil moel "ilmnevat"...

Põhimõttelise seisukohavõtuna kõlab nõnda "Tractatuse" kuulus lõppjäreldus, mis nõuab "vaikimist" sõnade-tegemisest küllastudes, rahuldub vaikusega sõnade asemel, säärane -- "kõnekas vaikus", kahtlemata, vahest isegi -- palju-tähenduslik...

Seda see-tõttu, et 'see', mis pole "sõnu-väljendatav", võib transtsendentsena olla vaid subjektiivse "maailma-pildi" siseselt kehtiv. Küsimus ei ole siin aga mitte selles, kas -- "midagi öelda v. ütlemata jätta", vaid pigem ratsionaalsele mõtlemisele ja sõnaseadmisele omastest piiridest üldse.

Keel ja mõtlemine ei ole kaugeltki mitte kattuvad mõisted, küll aga vastakuti tihedaimais seostes lahutamatult põimunud. Keel lähtub mõtlemisest, mõtlemine omakorda (vähemalt oma komplitseeritumas) -- toetumas keelele.

Kuigi vahest võimalik kujutleda primitiivseimat nö.-"keelelist väljendumist" mõtlemisest lahus ( nt. väike-laste, dresseeritud lindude puhul), selge, et ka algelisemad keelelised lausumised kandmas endas teatud kokkuleppelist, nn. "märgi-sidusat" tähendust, millede tõlgenduslik "lahtikodeerimine" nõuab mõistuse kaaspanust. Juhul kui jätta siin täpsemalt määratlemata mõistete: "mõtlemine"⁸ ja "keel" sisuline tähendus ja (tähenduslik) ulatuvus, võib nimelt väita, et pole võimalik kujutleda täiesti "keelevälist" mõtlemist.

Või nagu L.W.-- "...keele piir ilmneb võimatuses kujutada tõsiasju, mis vastavad teatule lausele... /.../...ilma , et kordaksime seda lauset". ⁹

Teisalt, -- too osutatud kehtivus pelga "subjektiivse maailmapildina" võib olla üleloetav ja tõlgendatav "osatavalt" ainuvõimalikunagi, st. -- ongi vaid ületamatu subjektiivsus, ja säärane nietzschelik 'võimu-tahe' noid "üksiknägemusi" aina võimalusi mõõda ja "vahendeid valimatagi" kehtestamas.

Nõnda öeldes on "jutumärgistatud" -- "objektiivsus" potentsiaalsusena juba, kui kokkuleppeline tinglik tähistus tühisele nö.- "kokkulangevale ühis-osale", enamuse kriteeriumite kohaselt igati, mis seega kui -- möönduslik järeleandmine, pelgalt kompromiss.

Ühtlustamise kui teatava nö.- "tasalülitava" protsessi ajendid võivad niisiis peituda olemuslikult vastanduvas antuses.

"Objektiivsuse"-pretensioon alati mingil vildakal moel liitunud anti-subjektivismiga; paradoksaalne suhtestatus: uusaegne individualism ja samast alguse saanud natuuriteaduste viljeletud "objektiivselt tõese" kultus kummastavalt vastakuti käändunud.

Näidates keele seatud piiridele, kui -- "mõeldava maailma" piiridele, on aga otse loomulik, et arvatakse ennast olevat suuteline nägema ka nende "piiride" taha.

Tõsi, kuivõrd see pole tegelikult "mõeldav", pole see ammugi ka mitte kuidagi -- "öeldav". Sellele tabamatule "millegile" võib ,äärmisel juhul, ainult kaudselt viidata ja isegi mitte kui "olemas-olevale", vaid kui millegile, müstilsel kombel, -- alles ilmnevale...

Säärasel kombel L.W. "anti-metafüüsilisus" jõudnud jutumärgistatuks ja lähedasse seosesse müstilise traditsiooniga, seda mõneti paradoksaalsel moel.

Võimalik tõmmata paralleele nt. Meister Eckhartiga ,kelle järgi olnud ideaalseks mõtlemiseks vaikus, mis asetseb "sõnade taga".

Ja võrdlusena: "filosoofia õige meetod oleks see ,et me ei ütleks mitte midagi /ja/...alati kui keegi teine tahaks öelda midagi metafüüsilist, tuleks meil talle näidata, et ta ei ole teatud lausemärkidele /=sõnadele/ mingit /tegelikku/ tähendust andnud ...", tsiteerides L.W. ¹⁰

Nõndaöeldu seadistamas: filosoofiat õgustavaks ülessandeks olgu olla keelekasutuse "õigsust" kontrolliv valvur, mil kasutada tundlik "mõõdupuu" sõnalisegi "tegelikkuse" hindamiseks.

Seda aga mitte tehes oleks otsekui asetatud nö.- müstilise valda, kaasuvasse ebamäärasesse staatusesse kogu filosoofia aines, muutes selle millekski millele võimalik vaid "kaudselt osutada".

Kuna : "Mida me ei või mõelda , seda me /siiski/ ei v õ i mõelda, ja seega ka mitte õ e l d a, mida me ei või mõelda . // Seda, mis kuulub maailma olemusse nimelt ei saa õ e l d a, ja filosoofial, kui see võiks õelda midagi, tuleks kujutada maailma olemust /mida aga/ ...keel ei suuda väljendada ." ¹¹ --

-- Nood rõhuasetused annavad üheltpoolt tunnistust sellest, et filosoofide väitmised on Hellasest saati jäänud eeskätt just retoorilisiks, teisalt aga järeldumas toodud konstanteeringust mõndagi põhjapanevat kogu sedaliiki mõttearenduste tarvis --

--- " Maailm on m i n u maailm ja see ilmneb selles, et minu k e e l e piirid tähendavad m i n u maailma piire. Ma olen ise-enese maailm. (Mikrokosmos)." -- Hoolimata arhailiselt tõlgitud keelest, nõndaöeldu ometi üks hiliseimaid oluliseimaid postuleerimisi subjektivismi ülistuseks.

Näib, et nagu oleks ununenud paar viimast aastasada ja sõna saanud mõni Berkeley või Fichte jünger, -- skeptiline, kõiges kahtlev meelsus, ja samas otsekui teaduslikke-looduslikke "seadus-pärasusi" kirjeldav suurelisus.

Kuna selgub, et -- selles mõttes on see -- "mida solipsism t ä h e n d a b, nagu näha täiesti õige. Seda ei või ainult õelda, see ilmneb."

Kindlasti mõjus see isegi ärritavalt osale auväärt lugejaskonnast, mis muidugi ei tarvitsenud olla eesmärk iseeneses. Samas on kõikkide aegade prohvetid ja "tõelausujad" vaistlikult mõistnud toda suurt tõde, et pole viljakamat pinnast mõttekujutelmade lennuks ja fantaasiale avaramat mängumaad, kui seda pakub too "vaikus sõnade taga"...

-- Kui sellele eelnevalt küll "osutada" aga, -- sellega ka targu tagasihoidlikult piirdudes. -- "On tõesti midagi, mida ei saa väljendada. See i l m n e b, see on müstiline... //kusjuures//, müstiline ei ole see, missugune maailm on, vaid, et maailm o n ..."¹²

Näib, et keelelise väljendatavuse ulatus, eneseväljenduse võimalikkus üldse, on L.W. käsitluses seatud põhimõttelise kahtluse alla, kuigi seda kardetavasti paljuski ka täiesti õigustatult...

Kugi, õigluse nimel, ei saa jätta lisamata, et -- keelelisel "väljendumisel" siiski ka iseoma puutumatu "riik", kus valitsemas hoopis teised reeglid ja seadumused, selleks võiks olla näiteks -- poeesia.

Siin ju võtta "keeleline mäng" 'par exellence', mäng sõnade, nende tähendusliku ulatuvuse ja varjundite ning kõlalise tonaalsuse kostvusega.

Terve eraldiasetsev maailm, kus paindumatu ja jäik ei saa millaski olla 'tõde', säärasena, vaid pigem aina sellele vastanduv .

Mänglev, olgu või sellega ka kerglaseks ja pinnapealseks tembeldatav, aga seda mitme-tähenduslikum, seda voolavamalt varjundirikkaim, paradoksides kinnistuv, tõestamata kehtiv.

Kas mitte sama 'tõde' ei palvelenud ka too "palju-sõnaline vaikija", kui püüdlikult sõnu lausumistesse nõnda kõlama häälestas, et need ka kõlama jäävad...? --

-- "Läbipaistmatu eesriie varjab inimese eest sageli igavest ja olulist. Ta teab, et selle taga on midagi, aga ta ei n ä e seda ..." ¹³

1 L.Wittgenstein: "Loogilis-filosoofiline traktaat", Tln. 96, lk. 9-201. Sealt: 3.01; 4. 11 Vt. ka: G.H.von Wright : "Logikaa,filosofia ja kieli", Keuruu'82, lk. 21.

2 L.W: "Tractatus..." -- 7. -- "Wovon man nicht reden kann , darüber muss man schweigen ". // Rõhuasetus: sks. k. - "müssen" väljendamas pigem vajadust, pidamist, --lähtuvalt seesmisest vajadusest/paratamatusest või: eelistuse väljendusena // vrdl. "sollen" – pidama, sunnitud olema. // vt. ka 6.31; 6.421 //

3 L.Wittgenstein: "Vermischte Bemerkungen" // "Yleisiä huomatuksia", Porvoo '75, lk. 45, 53 // "Über Gewissheit", lk.155-156, §71-73 // – Metafüüsiline maailmapilt ei saa olla ei tõene ega väär, selle tõesust puudutavad vaidlused võimalikud vaid selle "raamide" siseselt; tuleb kasutavate sõnadega ka sama mõelda . //

4 L. Wittgenstein: "Über Gewissheit" / "Varmuudesta", Porvoo'75 , s.41, §37, jj.

5 L.Wittgenstein: "Philosophische Bemerkungen" / "Filosoofisia huomatuksia", Juva'83, s.48, § 60-61 // Vt. ka: "Sininen ja ruskea kirja ", Juva '80, s.111, §2 //

6 L.Wittgenstein: "Tractatus..." 4. 1212

7 L.Wittgenstein: "Vermischte Bemerkungen", lk. 52.

8 L.W. nägemus küsimusest võrdlemisi katkendlik, piiritlemas pigem seda, mida "mõtlemine" – ei ole. Samuti pole käsitletud võimalusi mõiste määratlemiseks alternatiivsete distsipliinide, st. nt. antropoloogilise, klassikalise epistemoloogia ega ka nt. neurofüsioloogia vaate-puktist. //"Tractatus" -- 3. - 3.032 // Nt .-- "Tõsiasjade loogiline pilt on mõte /st.-/ ...suudame seda ette-kujutleda... // Mõte sisaldab... //...olukorra võimalikkust" , etc.

9 L.W.: “Vermischte Bemerkungen", lk. 43.

10 L.W.: “Tractatus ..." 6.53

11 L.W.: ”Filosoofisia huomatuksia", Juva '83, lk. 54-55 §§ 157, 161, jj.

12 L.W.: “Tractatus ", vastavalt : 5.61- 63; 6.44; 6.522.

13 L.W.: ”Vermischte Bemerkungen", lk. 63.

Hegeli filosoofiast.

H E G E L I filosoofiast.

Mis on, on mõeldav, seega siis -- vaimne. Kogu olev on seda, -- oma konsekventse lõpuni viidav Mõte, kui -- absoluutse tähendusliku ulatuvusega immateriaalne totaliteet, ja nõnda ka kui -- tänulik tõdemus arusaamisest.

Nõnda-sama ka temporaalsuse mõõtmeis – aeg ja selles vahendunud "lugu" on reaalne, kuivõrd see mõeldav on; kui 'momentide' kogum, mis tervikut teostab; viimane aga on mõtestatud, "elutu üldisus" (Unlebendige Allgemeine).

Samuti seadistatud, et mis on, -- on vastastikku suhtestadud; kuna üldiseimaks relatsiooniks kontrast, on olemine seega -- vastastikku 'pingestatud' (die Spaltung), seega , -- mis mõeldav, on mõeldav ka kui "mõtteline konflikt".

Kuid vastuolu on ju arenemise lubadus, enama saavutamise vältimatu eeldus, midagi, millele on allutatud ka ülim mõeldav üldisus oma üha täielisemaks -- Saamise loos.

See on liikumise vahetu rikkus, -- ühtsusest mitmekesisuse kaudu üldisuseni paljususes endas, so. -- liikumine, mis hõlmab kõik, veelgi enam, -- see on kogu kujunemise päristiseim antus ja ka selle põhjus sellisena üle-pea.

Ja millega on antud ka kujunemise 'Siht', eesmärk kui tervik, mis hõlmab enamat kui pelgalt summaarse suuruse, olles kui uus kvaliteet, üldistuste tegemise võime, abstraktsus kui 'ülevaatlik pilk'...

Nõnda nähtult: luua üksiknähtumusteks killunenud maailmast üldiseim mõeldav üldisus, absoluutne Tervik, -- mis säärasena ei saa olla ka ei pelgalt individuaalne (ega kollektiivnegi) "mõte", mõtteline konstruktsioon.

Sellega aga on ka lähtutud filosoofilise 'asja' tegelikust tervikust, potentsiaalsest aktuaalsusest mis osutatab enamale, -- olemise vahetu tõdelusele, lihtsale, ise-enesesliku olemise teadmisele, -- filosoofiline reflektsioon mis ei tohtivat vältida määratletust (die Bestimmtheit) oma suunitletud tagasi-pöördumises substantsionaalsusesse kui kogu olemas-oleva päristiseimasse algusesse.

Filosoofiline rangus kui meetod (dialektika), mis säärasena ei vaja ei põhjendusi ega õigustusi kuna peab võimaldama näha Olemist ennast oma välistavas täiuses, --'Vaimu introspektsioon '...

Hegeli järgi just selline ongi (resp. - "peaks olema") filosoofia -- "teadus absoluutsest vaimust", mis nõnda mõistetud kui -- "ise-end mõtlev idee", ehk: "teadev tõde” (die wissende Wahrheit"), mis, käsitledes seda, -- "mis on", on samas ka kui -- "ajatu arusaamine asjadest” (zeitloses Begreifen der Dinge"). ¹

Eeldades "absoluutse teadmise" võimalikkust, määratledes seda kui Teadust – st.-- kui oluliseima ja kõrgeima teadmise täiust, saab autori käsitlusest absoluutne idealism sõna pretensioonikamas mõtteis.²

Ning millega siis otse paratamatusena kaasuma seadistatud Tõe progresseeruvalt kumulatiivne "ilmsiks-tulemise" viis; "tõe tõeline vorm" ei saagi nõnda jääda varjamatuks, kui vaadeldakse ennnast oma "vahetust eba-olemisest".

Sellega on ajastule pakutud ka uudset "jumala-suhet", mis aga mitte pelgalt "uskumine" enam, vaid kui -- 'teadmuse tõdelus', ("puhas vahetus"),-- tunnetatava paljususest sugenev oleva printsipiaalse samasuse kogemus.

Tõdemus (die Wahrnehmung), mis ise-enese teiseks-saamise vahendatuses on ainitises liikumises substantsionaalsuse, selle iseennast-kinnitavalt loova olemise suunas.

Vaid see vaatepunkt, mis paradoksaalsusesse rüütatult transtsendentaalsele osutav, söandabki üldse alles saada filosoofilise 'asja' alguse saamise kohaks.

Elulisest 'vajadusest' johtuv tarvidus, mis oma jätkuvuses ilmneb kui kestev ümberlükkamine, lausumiste puudulikkuse äratundmisest sugenev paradoks kui -- 'alguse eitamine', mis alles võimaldabki filosoofiat, asendades tedvuses pelgalt negatsioonides väljenduva vaimse arusaamise kui teadusega.

Protsess on korduv, "ühendava ületamise" kaudu üha täielisemale ilmnemisele viiv, mis arusaam seega lähtumas optimistlikust põhiveendumusest -- nagu ühilduksid vastandite ühtsuses nende positiivseimad komponendid, tekiks otsekui – "täielikum tõde" (,siit ka too hiliseimaid arusaamu põhjalikult kujundanud uskumine nö.- "immanentsesse progressi").

Ainsana olev Mõte aktualiseerub vastandite välistavas ühtsuses, heites kõrvale pelgalt empiirilise "mina"-teadvuse, absoluutne mõtlemine on kui mõte, mis "ärarippumatu" kogu suhtestatud-olemisest, olles vaid ise-endas ja ise-enese jaoks ning seetõttu ka võimalikult vaba illusoorsusest kogemuslikus antuses.

Vaimu fenomenoloogia, säärasena, kui Vaimu olemise moodus ja ilmsiks-tulemise-viis, ning samuti kui -- "absoluutse enese-väljendus" (,kuna alles väljendamise käigus saab Vaim "ise-endaks" ).

Kuivõrd aga "Vaim" ise-enesest vaid puhas mõte ("vahetu üldisus", ehk rikkalikuim vahetu teadmine), -- siis loomuliku teadvuse tasand oleks otsekui vastakuti-seatud (die Gegen-stand) "vaimse" olemise antusega , mistõttu saab fenomenoloogia nö.- "sisse-juhatama" vahendatud teadvuse ülendamist Teaduse vahetuks ilmsiks-tulemiseks.

Vastandatuse loogiline maatriks on ise-enesest arhailine, -- dialektiline, mille tuntud vorm, alates Hegelist, evimas ka teatud, religioossetki "metodoloogilist" lähenemist meenutavat, mispuhul -- väide eelneb selle tõestusele ning veendumuste kehtivust alles nö.- "tagantjärele kaitstakse", – nn.-- "teleoloogiline" loogika. ³

Lähtub säärane veendumus Hegeli loogikakäsitlusest üldiselt, -- loogika seatud osutama filosoofia tegelikule 'asjale' vaid pelgalt vahendaval kombel.⁴

Milline hoiak ilmneb juba ka "Absoluutse Vaimu" määratlusest, tähendavat see ju -- puhast mõistet, mis saab ise-endaks alles selle väljendamise käigus (, st. -- eneseteadvuse ühtsus mõistusliku tunnetusega, milles esimene siis avalduvat).

"Absoluutne Vaim " saab enesest teadlikuks alles inimeses kui ise-endas ja enda jaoks eksisteerivas subjekti ja objekti, mõtlemise ja olemise vastuolud ületanud "maailmamõistus", mis avaldub aga pelgalt (ja nö.vaid) -- "ühiskondliku antuse vormis"-- kuis just, (kui üldse!) "maailma mõeldakse", millega mõeldav absoluut "kogeks ise-ennast" kui teatavat ühiskondlikku nö.-"ühisvaimu" (Geist der Zeitalter ).

Ehk siis: arusaam, mis kaldub tähtsustama liialt problemaatilist "tervikut" kui saadust ja seda viimase (koostis-)osade arvelt, ja millega oldaks otsekui kaugenetud idealismi traditsioonilisest individualistlikust suunitletusest. ⁵

Eeltoodust tulenevalt, -- silmatorkav on säärasele käsitlusviisile omane, mõneti "pragmaatiline" suunitletus, kui teatud erilise meelestatuse väljendus, mis pigem kui aina "põhjendaks", miks 'peaks' olema nii ja mitte teisiti...

Võtta siia näiteks või too tuntud lausumine "Õigusfilosoofia" eessõnast: "Was wichtig ist, das ist wirklich; und was wirklich ist, das ist vernüftig." ⁶ -- Mõistetavus seatud kriteeriumiks nii tõelisuse kui ka tõsiselt-võetavuse üle otsustamaks.

Idee, mis, veidi teises vormis küll, kohatav juba ka "Vaimu fenomenoloogias", ja millega näib olevat sihiks-seatud põhjendada otsusekindlalt "mõistus-päraseks" kogu mõeldav üldisus tervikuna, appelleerides seejuures vaheldumisi nii "tervele mõistusele" ( loogika-reeglid!) ja samas ka -- lausa otsestele müstifikatsioonidele.⁷

Seega: optimistlikust põhi-eeldusest lähtuv nö.- "ise-eneseslik olemasolemise teadmine", ning viimasest otseselt tulenev igati "ökonoomne" orientatsioon edasist teotsemist, selle tulemeid, silmas pidades, (ja nõnda pigem "deviis" kui reflektsioon).

Filosoofia säärasena, kindlasti, opurunistliku "tegelikkusega kohanemise" näiteks 'par excellance', – püüdes pelgalt: "... mõista seda, mis on ...", olemaks: "tõeline tegelikkuse-tunnetus", saavutamaks mõnusat rahu... ⁸

Arusaam, mis lähtub Vaimu kui "enese-teadvuse" ja mõistusliku tunnetusega ühtsusest, milles "vaim" avalduvat, ja mis seetõttu olevat ka -- üha süvenevas "teadlikuks saamises" tõstetud pea -- "absoluutse teadmise" tasandile, kus, -- kõik näivad vastuolud ületatuna saavuatatakse -- "kahtlustest vaba olek"...

Visioon maailmast kui "Absoluutse eneseväljendusest", kuivõrd alles väljendamise (,täpsemini: "vastu-peegeldumise",) käigus saab Vaim tõeliselt olevaks, "ise-endaks", ja millega on tõdeluse vormumine seotud enese-teadvuse avaldumise antuse külge.

Viimane on aga ka lihtsalt: "enese jaoks ise olemine", (kuna ka "subjekti-sisene liikumine" viivat lõpp-tulemusena "absoluutselt tõsikindlale teadmisele"); ehk siis Hegeli "mina"-kontseptsioon, mille kujunemise käigus samuti (skemaatiliselt) eristatav vastakate staadiumite triaad: stoiline (e. abstraktne), skeptiline ja nn.- "õnnetu" (e.- "negatiivne") eneseteadvus. ⁹

Viimane tasand on võrdsustatud religioossusega, ning samuti, -- oma konfliktsuse määra tõttu! -- negatiivne eneseteadvus ka kui iga loomingu vältimatu eeltigimus, mille dialektilisest eritlusest siis kasvab loosungina välja nõudmine nö.- "aktiivse maailmasolemise" järele.

Vastandumine skaalal: mina-üldisus on Hegeli käsitluses samuti küllalt kesksel pjedestaalil. Ja seda ka põhjendatult, kuivõrd kogu objektiivselt "tõena võetav", teadvuse tõdemus (die Wahrnehmung), -- olevatki ennekõike kui: "ise-enese teiseks-saamise vahendatus"; seda nii "vertikaalsel" (subjektiivne--absoluutne) kui ka "horisontaalsel" (mina --"mitte-mina") tasapinnal.¹⁰

See tähendab: indiviid alles nö.- "loob" oma "mina tegelikkuse" teises (nii teises indiviidis, samuti ka: "Teises" kui kollektiivis); õieti on see liikumine (die Bewegung) mõistetult kahetise suunitletusega, st. – tegemist on küll nö.- "ühe-poolse aktiivsusega", aga sellega kaasub teatav nn.- "topelt-effekt", mis rõhutab Hegeli kogu käsitlusele omaselt tihedaimat seostatust "mina-üldisus" skaalal.

Vastandatusest sugenev relatiivsuse tõdemus saab mõistetud kui teadvuse kvalitatiivne tõus, sest: kui objekt ei ole mitte millegi suhtes siis seda lihtsalt ei ole.

Hegeli järgi vaid Mõistus kui Vaimu (absoluutne) eneseväljendus on vaba kogu relatiivsusest, kuna tõeline mõistmine tähendavat just vastandite haaramist nende ühtsuses, millega kaasuvat vältimatult ka isoleeritud individuaalse eneseteadvuse purustamine.

Tollest keskseimast vastandatusest, sellest tulenenud "kvalitatiivsest hüppest" (mis ilmselt väljendubki siis loosungina: "aktiivne maailmas-olemine"), kasvab otseselt välja ka kogu Hegeli nn.- "moraalifilosoofia", mida võiks (kuigi ei tarvitse!) iseloomustada kui eriti "paindlikku" elik tolerantset ja samas, ootamatult ka jäigalt postuleerivat; siingi rõhutatud relativistlikku suhtestatust.¹¹

Eelnevast omakorda tulenevad vaated ühiskonnale (kui "Teisele"), üksikisiku kohast seal, jaatades erinevaid ühiskondlikke institutsioone -- Riiki ja Kirikut, -- kuivõrd: iga "mina" tegelikkus peab olema seotud ühiskondlike seadustega kuna vaid nõnda väljendub üldiseim korrastuslik printsiip (die Bildung), mis kujundab ajaloolise tegelikkuse.

Üldiselt: Hegeli ühiskonna-käsitlus on hilisemate sulest saanud kõikse karmima kriitika osaliseks, kuivõrd selles on nähtud varjatud pürgimusi totalitaristlikule ühiskonna vormile nö.- "teoreetilist vundamenti" luues, täites sellega tollase Preisi riikluse "ideoloogilist lünka". Millega seoses tekkivat küsimus kuivõrd on Hegel otseselt vastutav hilisemate anti-humanistlike idealoogiate kujunemises.

Kohase näitena sobib siia K.-R. Popperi hinnang: "Kui raske ja samas kui tähtis on jätkata Schoppenhaueri poolt alustatud võitlust selle sisutu sõnade-tegemise vastu. /.../ Meil tuleks vähemalt uut sugupõlve aidata vabaneda sellest intellektuaalsest pettusest, mis on vahest tähtsaim, mida tsivilisatsiooni ajaloos kohata võib. /.../ Hegeli farss on juba teinud piisavalt kahju. Meil tuleb peatada selle edenemine... /.../ selle hinnagagi, et määrime ennast sellesse skandaalsesse asja puutudes, mis paljastati juba saja aasta eest." ¹²

1 "Philosophische Wörterbuch", Leipzig'71, Band1., Herausg. Klaus/ Buhr; S.239, 473, u.s.w.

2 Vaja lisada , et selline interpretatsioon Hegelist omane üldiselt just nö.- "õpiku-laadsetes üllitistes". Hegeli "Phänomenologie des Geistes" võimaldavat aga ka "teistsuguseidki tõlgendusi"... Näiteks nii: -- "Seal samastab Hegel puhta idealismi subjektiivse idealismiga, mille tõde seisneb selles, et ta hoomab kõike vahetult ise-endana. Idealismi sisuks mõistuse tasandil on sel juhul üksteisega kooskõlas olevate ideede (kategooriate) süsteem, millest tegelikkus, ehk absoluut puudub. Absoluut puudub temast just sellepärast, et ideede süsteem moodustub kõigest idealistliku reaalsuse, mis ei ole see, mis tegelikult on ." / Seevastu oma "Ajalooteaduses" selgitavat Hegel, et ideaalsed kategooriad viiakse ellu inimeste tegevuse vahendusel. // Tõnu Viik : "Hegel ja Heidegger : mõtlemine Asjast enesest " , Eesti Humanitaarinstituut, loengusari kevadsemestrist 1994. // Ometigi Hegel väitnud nt., et: "Jede Philosophie ist wesentlich Idealismus oder hat derselber wenigstens zu ihrem Printzip." // "Wissenschaft der Logik", Band1., Werke5., Frankfurt a/M '90, S.172 // Veendumus kajastamas 19. saj. üldisi arusaamu 'par exemple'; siit nt. ka Schoppenhauer'i , (kes ometigi lähtumas pessimistlikust gnoseoloogilisest seisukohast , mis tähistab pigem subjektivismi kui idealismi,) poleemika Hegeliga. // Vrdl. : "Die Welt als Wille und Vorstellung", Bd.2., S.3-19, 34-40.

3 Kuigi , -- kohati ka risti-vastupidi: Hegel räägib ka sellest, et tõde saab mõistetavaks alles kogu süsteemi esitamisel, maailma kui protsessi täielikul aktualiseerumisel ilmnevad selle ülimad ajaloolised seadumused (vrdl. Hegeli nn.-substantsionaalsus, st.- jääva olemuslikkuse astet idee arenemises), mis siis tulevat võtta aluseks "konstruktsioonile", mis peab seletama maailma tekkimist olemise mõistest , -- so. -- ajaloo-filosoofiline üldistus 'ad absurdum', mis aga, säärasengi, aluseks nn. "historitsismile" selle tänaselgi kujul.

4 Hegeli loogika-käsitlust on kritiseerinud nt. Vl. Solovjov, kelle järgi olevat "Loogikateaduses" arendatud mõistete analüüs ühekülgne, kuna olemine küll sisaldab endas abstraktseid kategooriaid aga olemine ise ei ole vaid "mõistuslik kategooria" . // Solovjov: "Esiteks väidab Hegel, et igasugune antud tegelikkus on kindlasti määratletud loogiliste kategooriate poolt /mis/ tekitavad mõisteid /ise-arenemise teel/. Kui aga omaette võetud mõistel pole sisu, on see tühi sõna /see-tõttu/ ei ole Hegeli loogikal mingit reaalset tähendust, mingit tegelikku sisu... /See on´/ mõtlemine, mille käigus midagi ei mõelda." // A.Lossev: "Vl.Solovjov", Tln.'84, lk. 182-187.//

5 Hegeli filosoofia säärane suunitletus andis kaasaegsele, – S. Kirekegaardile alust kriitikaks, viimane kasutas Hegeli käsitlust tähistamaks terminit -- "essentsialistlik" – st.- õpetus abstraktsest olemusest, mida tunnetatakse mõistuse abil. Seega käsitlus, mis lahustab indiivdi üldistes seaduspärasustes, eksistentsiaalse olemise ohverdamine üldisuse kui potentsiaalse aktuaalsuse nimel.

6 H.-G.Gadamer: "Philosphisches Lesebuch", Band3.; sealt: Hegel : "Grundlinien der Philosophie des Rechts", Vorrede, S. 104.

7 Hegel : "Phänomenologie des Geistes", /1807/, Werke3., Frankfurt a/M'89. -- Nt.-- " So ist also die Verständigkeit ein Werden und als dies Werden ist sie Vernüftigkeit." (S. 54.), millest nö.- "otseselt järeldumas" ka "pragmaatiline toimimisviis" igal üksikjuhul ja eraldi: "Das Bewusstsein will sich nicht mehr unmittelbar finden, sondern durch seine Tätigkeit sich selbst hervorbringen. Es selbst ist der Zweck seines Tuns." ( S.261 u.s.w.)

8 A.Schweitzer: "Kultuur ja eetika", Tln.'84, lk.182-187.// Käsitlus rõhutab Hegeli historistlikke momente, lisaks kriitikat nö.- "konstrueerituse" aadressil.

9 Skeptiline eneseteadvus saavutatakse stoilisuse ületamise teel, mis võrduma seatud nö.- "iseendast vöördumise" protsessiga, mis teostub läbi korraldatuse/korrastatuse ( die Bildung = ka: haridus), termin tähistab ajalooliselt kujunenud tegelikust, mil primitiivsete eluavalduste vastane iseloom)). // Skeptiline eneseteadvus on kriitiline, ratsionaalne lähenemise viis, mis oma konsekventse lõpuni-arendatuse taga peaks põrkuma kogu mõtlemisele olemuslikult seatud piiridele . // "Phänomenologie ...": "... der Skeptizismus, der in dem Resultate nur immer das reine Nichts sieht." /S. 74.// Nn.- "õnnetu" enese-teadvus nt. -- " ... eine auf sich und ihr kleinen Tun beschränkte und sich betrübende Persönlichkeit. " /S.174 u.s.w.//

10 Hegel : "Phänomenologie ...”: "Das Selbstbewusstsein erreicht seine Befriedigung nur in einem anderen Selbstbewusstsein. /.../ Es ist ein Selbstbewusstsein für ein Selbstbewusstsein. Erst hierdurch ist es in der Tat; denn erst hierin wird für es die Einheit seiner selbst in seinem Anderssein ./.../ Das Selbstbewusstsein ist an und für sich ." / S.144-146/

11 Hegel : " Phänomenologie ...": "So geht die absolute Freiheit aus ihrer sich selbst zerstörenden Wirklichkeit in ein anders Land des Selbstbewussten Geistes über. Es ist die neue Gestalt des moralischen Geistes entstanden." // S. 441. usw. //

12 K.-R. Popper: "Avoin yhteiskunta ja sen viholliset.", Keuruu'74, lk.313-379. // Popper kritiseerib hävitavalt antud teoses nii Hegeli filosoofilisi kui ühiskondlike vaateid, väljendades oma suhtumist nt. sõnadega: " Hegeli filosoofia on just seda, mida rahvalik eelarvamus usub filosoofia üldiselt olevat. See teab kõike kõigest /.../ Hegel esitas samaaegselt nii riigi kui jumala kaitsekõne .../.../ Hegeli teostatud mõistuse, vabaduse, võrdväärsuse ja teiste avatud ühiskonna ideede võltsimine." /lk.391/ Hegeli käsitlus olevat "hüsteeriline historitsism", mille aluseks on "intellektuaalne ebasiirus" /lk. 365-370/ Hegeli suhtumist sõna-vabaduse tunnustatud nõudmisesse on vahendatud tsitaadiga: " Riigil on üldiselt /.../ enda otsustada, mis on objektiivne tõde" / lk.331/, lausumise tagamaadena nähtakse siin "parteipoliitilisi" ajendeid. // "Hegeli ajaloolise totalitarismi sõnum: "riik on kõik , inimene ei ole midagi."" / lk.320/, etc.

" Platoni filosoofia "

"Õpetus 'ühest', mis on täiuslik", esile-tooduna ühemõttelises vormis, ülimaks loetud 'Ühega' piiritletud mõtlemine filosoofia asjast "igas ühes eneses"... --

-- ... nõnda Platon, kes kunagi kirjutas alguse sellele filosoofias sealtmaalt "käibel -olevale tõele", et kõik on taandatav "Miskile", küll hüpoteetilisele aga hõlmavaimalt selginenud, -- ainulisena nähtud alusele.

Seda selleks, et oleks võimalik näha kõiges kokku-langevat, tabada olemuslikku meeleliste nähtumuste pealispindse mitmekesisuse tagant, lähtuda mõeldavast "ühest" kui ette-asetatud hüpoteesist jõudmaks viimaks selginenud, kõikehõlmava 'Üheni', mis oleks kui ülim mõeldav Idee, kehtestamatult kehtiv absoluut, kogu korra ja seaduspärasuse alus kosmoses, vääramatult tõene ja igavene, abstraktsioon, mis samas ka kui "ülim tegelikkus".

See on 'arete', -- "mõiste, mis määratleb ainsuses", kõrgeim instants asjade üle otsustamisel .

Hilisemas ideede-õpetuses on samastud mõiste hüvelisuse ideega, mis asetseb ideede hierarhilise püramiidi tipus ja millele (platonistlikule "okultismile" kohaselt) kogu sellesama püramiidi "raskus" ometi toetub.

Ometi ei ole see kirjeldatud "Üks " platonistlikus mõttemaailmas ometi pelgaks " hindamise kriteeriumiks", saati siis miite mingiks eriliseks mõtteliseks "eesmärgiks", -- säärasena jääks platonistlik absoluut ju pelgalt üheks paljudest, -- kõigi aegade moralistide poolt püstitatud -- "käsu-laudadest", mis kehtivad vaid tingimisi, relatsioonide kombel.

Pigem on siin tegu teatud nö.- 'üldisusega', mis kirjeldatav kui "suunav" (ehk siis: juhtiv) 'mõju-jõud' maailmas, millekski sääraseks, mis annab "ennast teadvustavale loomale" tema erandliku positsiooni, -- inimesena 'siin-olemas-olemise' vahetu reaalsuse ja vääramatu kindluse igas mõeldavas situatsioonis, -- seega siis otsekui "aluse" ja "põhja" teadvalt ennast tunnetava "siin-olemise" ('Da-sein') tarvis selles maailmas.¹

Hüvelisuse idee 'Üheks' kui ülimaks ülendamisega ideede eraldiseisvas maailmas on järgitud mitte niivõrd ratsionalistliku loogilist tuletamise skeemi kuivõrd nö. -- "teleoloogilise subordineerimise" meetodit mille kohaselt (eetiline) süsteem on konstrueeritud "vastavalt vajadusele" niiöelda, mitte pelgalt empiiriliselt kogetud "faktidest" tuletatult, (mis ei tähenda aga, et Platon konstrueeriks oma nägemust kuidagi meelevaldsel kombel, vaid Filosoof tema isikus, lihtsalt 'näeb' Tõde ja tunneb endas vajadust nähtut teistelegi vahendada) .

Ja muidugi, -- nagu Plato puhul ikka, tuleb siingi kokkuvõtvate väitmiste kogumisel arvestada ka nö. -- süsteemisiseseid teisenemisi ajas, -- oma loomingulise tegevuse hilisemal perioodil nägi Plato 'arete's, hüvelisuse ülimas idees (võimalik, et seda just ühe oma tuntud ja tunnustatud õpilase mõjul) -- nõnda-tõlgitud "maailma-mõistust" (vrdl. 'nous') ehk siis ebaisikulist "jumalust" või hoopis-tükkis -- universaalset kõlbelist "eesmärgitunnet".²

Tundub, et Platoni puhul see ainuliseks eristatud "lähtumise punkt", säärane "kolm-ainsus" -- 'Üks-hüve-idee' väljendab teatud põhi-mõttelist hoiakut, st. -- oma 'alustelt' lähtudes on Platoni filosoofia ennekõike just kui "aluse järele küsimine", aluse mõtlemine, mõtlemine, mis püüdlemas olemuslikuima ja algsema väljaselgitamisele, millele kui "vundamendile" siis hiljem on võetud rajada "ideede maailma" hiigel-hoone.

Säärasena on 'arete'i aga esmalt just otsekui 'vahend' (millegi tarvis) vastandina sofistide kuulutatud "hüvele", mis tähistas kas siis ühiskonlikult-poliitiliselt või siis subjektiivses plaanis "head", mille väärtuse hindamise kriteeriumiks võis olla selle tõhusus, lihtsalt vahetu praktiline mõju.

Kui võrdsustada 'arete'i vahendiga millegi tarvis, kerkib küsimus "mille jaoks?", millega on siis juba "sekkutud " asjalise 'Gegen-stand'i ringi kui 'vastas-seisu', st. -- selleks "lõhestatakse" esmalt "küsimuse asetaja" niimoodi dualistlikult ja põhjalikult, ning siis sunnitakse teda veel järgima 'ratio' le kohaseid mõtlemise skeeme.

Midagi teatakse, midagi mitte. Esimesel juhul kui "omataks midagi ", omatakse teadmist millestki.

Kui nüüd lähtutakse 'arete'st kui "vahendist millegi tarvis", määratletakse ka teadmine ³, -- säärase küsimise "mehhanismina" sarnaselt aksioloogiliste kriteeriumide alusel.

Kui 'arete' tähendas "hüvelist" ja samas ka 'vahendit' (;millel, olgu lisatud, nähti olevat lausa eesmärgi staatus) -- omandavad ka "teadmine" ja selleläbi ka "toimimine" vastavad karakteristikud.

Teadmine millestki ja millegi pärast kõlbaks aga ka sofistidele, kui võtta selle "millegi" asemel nt. "kasu", vms. (utilitaristlik-kausalistlik eetika ).

Platoni idealism näeb Sokratese mõjul asja siiski teisiti, -- 'arete'ile kui vahendile on samas omistatud teatud "enese-küllane" eesmärgi-sidusus, st. -- paradoksaalsel moel on 'arete'i vahend ja eesmärk sama-aegselt.

Nõnda on jõutud olulise uuenduse juurde Platonil, kes erinevalt sofistidest, ei lugenud teadmise puhul peamiseks selle eesmärgi-pärasust ega selle "tõhusust" (=rakendatavust, praktilist toimivust); ning kõneles teamisest, selle "enese pärast“, (või -- 'puhtast' teadmisest, on sama kohta hiljemalt öeldud).

Nõnda-öeldu näib märkivat teatud olulist hoiakulist teisenemist, -- platonistlik, samuti kogu hilisem idealistlik lähenemine märgib teatud "erapooletust", neutraalsust, kiretut kainust ehk rangust mõtlemises, mis püüdleb kuidagi täiest "hoolimatul kombel" 'Tõe' poole küsimata selle otstarbe-kohasuse järele.

(Või siis -- on lihtsalt "omakasu-püüdmatum" võrreldes sofistide ja kõigi nende jüngritega).

Säärase talitamise viisi aluseks ikka see peamine veendumus, et kõkke saab 'Ühele' taandada, et on midagi kõige taga, -- olgu see siis Tõde, Substants, Hing, asjade päristine olemus, vms, -- st. -- "alustavele ühele" taandamisega omandatakse kogu suva ja meelevald selle "ühe" konkreetse tõlgenduse osas.

Nõnda võib öelde, et Platoni filosoofia nii algab sokraatilise mõtisklemisega 'arete'i üle ja jääb sellega ka lõpuni seotuks. ⁴

Just selle, -- üheselt nähtud hüvelisuse -- ühe idee -- valguses on kaalumisele võetud järgemõõda kõik ilmamaa "asjad", millede üle otsustamisel on kriteeriumiks jällegi seesama idee, -- "ise-enesesse suubuv hüvelisus" kui teadmise tegelikkus, tedmise olemuslikeim sisu mis on vahend ja eesmärk samas.

Platonistlikult nähtud "tõde" seab aga oma väljendamisele ette rea tingimusi.

Neist peamisemaks on arusaam, et "üksik tõde ei leia", tõde on säärasena ennekõike kui teatud "opositsiooniline konsensus", monoloogide summa, 'Logose' kõnelemine "mitmuses" -- 'dia-logos'.

Dialoog on platonistliku-sokraatilise tõe ilmnemise tingimus, kuna igaühe monoloog vajab "teist", kas või juba selleks, et leida "oma tõele" nö.- "laiemat kõlapinda" ja seda nõnda "kindlustada".

Alles kõnelemine dialoogis on see tõeline mõtlemine, "mõtlemise tõelisus", kõnelemine on "tee tõe juurde" ja "eba-tõesele" tunnus-omaseks just "kõnelusest hoidumine".⁵

Samuti võimaldab just dialoogi vormis kõnelemine seda sokraatilisele koolkonnale omase "dialektika" rakendamist ja ka eriomast sisulist ja stilistilist meelestatust mida võiks iseloomustada kui teatud "mängulisust", ehk kreeka-päraselt: 'agoonilist' lähenemise viisi.

'Agoonilisus', ehk siis "mängulisus" või võitluslik-võistluslik meelestatus kujundab dialektilise meetodina väljapeetuna dialoogis kõnelemise vormis teatud "seesmise pingestatuse", -- so.-- paradokside vastakuti-seadmine, kõnelemine "oponendi juures-olekul".

Stilistiliselt kohaseks väljundiks sellele siis säärane eriline nähtus nagu "sokraatiline iroonia".

Viimase kohta on muide päris tabavalt õeldud: kui see oleks lihtne, -- poleks selle järele tarvidustki.⁶

Iroonia Platoni dialoogides on ühelt poolt lihtsalt kui 'kerge' vestlustoon, "tõsistegi asjade" üle kõnelemisel ja teisalt kui midagi varjatut, midagi säärast mis "ridade vahelt" vaid paista saabki.

Ometi ei lakka Platoni iroonilisemadki "tegelased" hetkekski muretsemast "Tõe" pärast, idelistliku koolkonna looja puhul see ilmselt teisiti olla ei saakski, platonistlikult rakendatud iroonia on ennekõike vahendiks mille abil "vahet-teha", irooniline lähenemine võimaldab eristada 'Tõde' pelkadest "käibel-olevatest tõeks-pidamistest", türannide kehtestadud ekslikest seadustest üle- olemiseks (,samas oma isiklikku tervist ja hea-olu see-läbi liialt ohustamata).

Samas oli iroonia äärmiselt "tõhus vahend" ka sofistidest oponentide tarvis; 'Tõe' järele püüdlemist on teadu-pärast ju äärmiselt kerge naeruvääristada, täpsemini, -- seejuures pea võimatu naeruväärsust vältida, õnnestub viimane ehk vaid teatud loomupärase naiivsuse ja siiraima idealismi sümbioosis.

Kas siis rohkem või vähem kaasaegsele, -- sofist Georgiasele omistatakse muide säärast iroonilise lähenemise meetodit, mille kohaselt tuleb justnimelt esmalt naeruvääristada, näilise tõsidusega, selleks, et seda -- "tõsi -olevat" ("tõsiselt võetavat") siis ehk kuidagi "kätte saada ", (ehk teha hästi tõsine nägu ette ja pidada silmas, neid harvu situatsioone kus sellega ennastki naerma ei ajata).

Üldiselt näib platonismi selle tollastest oponentidest lahutavad nõnda diametraalselt vastakad arusaamad, et "ühist keelt", -- 'kõnelust', vaevalt, et üldse tekkida saigi.

Üheltpoolt relatsioonide vaheliste (kausaal-)seadus-pärasuste ülimaks kuulutamine ja teisalt siis sokraatilise koolkonna püüdlused 'Tõde' selle varjatusest "esile-tuua" .

Platonistlik "tõde", so.-- selged üldistused ehk mõisted, nende muutumatu , nähtumuste vallast ärarippumatu olemust, näha ideesid endid, nende nähtumusi kujundavalt vormivat 'mõju-jõudu' kõigi nende "asjaliste ilmingute" taga ja alguses.⁷

Mõistuslikkuse nähtud olemuslikkus asjade muutuva pealmise pinna taga loob kjutluse sügavusest, mis kui konstitueeriks alustaval kombel kogu seda nähtumuste igikestvat voolu.

Kujutlus ehk pilt 'eidos'est võiski alguse saada just sellestki tõigast, et kogu nähtumuste maailma jätkuvat teisenemist ületavalt "jääb" 'Üks', -- visioon millestki, mis "kestab", jätkub üha -- 'see' (üks) -- on midagi igavest ja justnimelt 'see' nõnda tõesti "kujundab maailma", kui vastand, teeb seda paradoksaalsel kombel.

Küsitav kuivõrd autentne platonism oli nö.- "dualistlik" ja kuivõrd on säärast tõlgendust rõhutanud hilisemad -- Plotinos näiteks ja muidugi kogu kristlaste kogukond.

Kas Platonil ei olnud rohkemini seost hoopis-tükkis tollaste nn. müsteeriumi usunditega või siis eleaatlike mõtlejatega, olgu siia või Herakleitos näiteks.

Säärast arusaama näib muuseas kinnitavat sagedane paradoksi viljelemine, kõnelemise teatud irooniline alatoon, isegi see "moraliseeriv" suunitletus näiks nagu vihjavad teatud sofistlik-müstifitseerivale lähenemisele, võib-olla, et ka siiski mitte.

Teisalt, -- Platon ju ei eristanud nö.- "idealistlikult" immateriaalset asisest reaalsusest (siia muide ka "hinged" ja "vaimud" ,jms.)

Pigem oli ideede eraldi asetsev maailm nõnda totaalselt kogu adutavale realiteedile vastanduma seatud, et isegi sõna : transtsendentsus ei näiks kui siinpuhul "täpselt osutavat".

"Too tõeliselt ühtne olev" ('to ontos on') kui "metafüüsiline reaalsus" või igaveste ideede maailm, võis olla nö .- "originaalseks panuseks" eleaatide 'arche'i otsingute jätkamisel, tõsi küll, "veidi edasi-arendatud" ehk siis pisult "üldistatud" kujul.

Siia võrdluseks või Parmenidese igipüsiv ja muutumatu 'olemine', -- so. -- igavene, püsiv, muutumatu; -- midagi mis tunnetatav vaid mõistuse kaudu.⁸

On muidugi ka võimalik, et oli antud juhul oli lihtsalt tegemist "varajase platonistiga", samas ei saa siin välistada ka võimalikku eksimust ajaloolise tõe vastu, kuna on ju üldiselt teada, et Sokrates ja tema järgi ka Platon olid täiesti originaalsed mõtlejad omaette.

Ja siis veel too "jumalate-salgaja" Anaxagoras, -- sokraatilise kk. "laenud" temalt on enam kui ilmsed. --

On mingi "mõistuslik suurus", millele omane "maailma kujundav" toime, -- niisiis -- immateriaalne mõistuslik antus nagu 'nous', mis siis kui "maailma kujundav ja korrastav printsiip".

Platonistlik tõlgendus sellest tundub kui pelgalt "poeetiline lisa" -- aineline maailm kui "tõelise" ehk ideaalse "peegeldus".

Platoni hilisema perioodi nägemus 'arete'ist kui "maailma- mõistusest" vastab muidugi tema eelkäija arusaamale täpsemalt ja ilmselt väljendab sellega teatud küpsust Platoni "ideede" arenemises.

Kokkuvõtvalt võibki öelda, et Platoni vaadete kujunemist ja tema hilisema filosoofilise süsteemi tähendust nii tollase aja kui ka hilisema tarvis, tuleks vahest enam seostada tollase (filosoofilise) mõtlemise üldise kontekstiga ja mitte niivõrd järgida väljakujunenud tava näha Sokratese tegelaskujus originaalsemat mõtlejat õhtumaises eelajaloos, hoolimata sellest, et tal juhtus olema väga kõneosav apologeet.

1 K. Jaspers: "Die grossen Philosophen" , 1. Bd. Piper/ München-Zürich '88 ('57), S. 7-967. Sealt: "Die fortzeugenden Gründer des Philosophierens" -- "Plato", S. 234-319; lk.253. // Muuseas ,see huvitav ütelus – 'kindlus' igas mõeldavas situatsioonis, on laenatud Jaspersilt, kes omakorda väidab end olevat säärast välja-lugenud Platolt, kellel oleks sellega kui öeldud ära filosoofia päristiseim eesmärk, täpsemini filosoofia 'funktsioon', à la: teotsemine vahetu efektiivsuse alusel, mis (ka järgnevale teksti-harutamisele pisult vastukäivalt) avab uudseid suundi Plato üle mõtisklemisel.

2 E. Salumaa: "Filosoofia ajalugu ", 1. köide, "Antiikfilosoofia", Tln.'92, lk.7-251, lk.66.

3 Mõiste "teadmine" tähendab antud "platoonilises" kontekstis siis selget ja distinktset mõtlemist abstraktsete 'aioonide' vahendusel, mis ainsana ideede eraldiolevat ilma üldse aduda suudabki (Ideed Platol ongi ju kui "selgelt nähtud mõisted”, kuigi tuleb rõhutada, et mitte vaid pelgad mõttelised abstraktsioonid vaid omavad kogu (ise-oma-sugust ) realiteeti tunnustatumalt tuttavama raamide väliselt ja millesse siis kogu see materiaalne, ning isegi immateriaalne – Kosmos suhtestub kui pelk "ära-tõmme " ehk koopia.)

4 K.Jaspers: "Die grossen Philosophen ", lk. 252.

5 K. Jaspers: "Die grossen Philosophen", lk. 263.

6 K.Jaspers: "Die grossen Philosophen", lk. 267.

7 Plotinose hilisem emanatsioonide-teooria tundub olevat lausa otsene " tõmmis" sellest arusaamast, -- neoplatonismi hereesiaks kutsutud tõlgendus asendab ehk võrdsustab "hüvelisuse" idee "jumalaga", millest-kellest siis emaipatsiooni korras , -- lähtub kõik olemas-olev

8 E. Salumaa: "Filosoofia ajalugu", lk. 22.

Tunnetusteoreetiline probleemistik Kanti kriitilises filosoofias.

"Metafüüsika on teadus sellest, mis tunnetuslikult haarata võimalik." -- Nende Heideggeri¹ sobivasti sissejuhatavate sõnadega on ühekorraga viidatud metafüüsika võimalikkusele teadusena (selle sõna minimaalses tähendusulatuses) ja ära märgitud metafüüsika ja tunnetuse (teadmuse) keskseimat vastastikust seotust.

Nõnda-mõistetuna on metafüüsika ennekõike õpetus ja/või uurimus inimtunnetusest ja selle toimemehhanismidest, võimalustest ja piiridest.

Ja säärasena on metafüüsika võimalik kui "teadus" (st. -- siin mitte kui Teadus, mille võimalikust Kant aina küsitles.)

Nõnda, -- ennetavalt – "paikka-pannes" kõige üldiseimaid (ja rangelt võttes) "paikka-pandamatuid" seoseid püüdsin "õigustada" veidi ootamatut vaatenurga-valikut selle Kanti-teemalise kokkuvõtte kogumisel.

Teisalt: on ju tunnetus/teadmus-teooria küsimised kõige otsesemal kombel ka metafüüsika omad. Ja samuti küsimus metafüüsika (kui teaduse) võimalikkuse järele kuuluvad nõndasamuti tunnetuse teoreetilise käsitlemise sisse. Peaküsimus neid mõlemat valda ühte-liitmas, mis Kanti enda sõnul kõlaks: kuidas on võimalikud aprioorsed sünteetilised otsustused? See on küll "ajalooliselt" küsitud metafüüsika kui teaduse järele nõudmiseks aga on samas kõige otsesemalt ka tunnetusteoreetiline küsimus.

Kanti'l valitseb kõiges süsteem. Kõik, küsimisedki, omavahel otsakuti seotud, isegi oma uurimisvaldkonna nõnda erinevate alade nagu teoreetilise (st. - "kriitilise" perioodi) ja "praktilise" filosoofia vahel on märgata ühtlustamise dententse. Säärane, kohati lausa vastandliku, kokku-sobitamine omandab akrobaatliku zongleerimisu ulatuse tema "usu tõestamises" puhta mõistuse kaudu ja nõnda mujalgi.

ASJA juurde. Oma teoreetilises/kriitilises filosoofias arendab Kant kogu varasema mõtlemise probleemitsemise lahendusena ideed tunnetatavasti objektiivsest reaalsusest kui mõistuse kujundatud tegelikkusest. Tegelikkuse kujundamisel on oluline osatähtsus aruvormidel (die Verstandesformen) ehk kategooriatel, mis on kaastegevad igas kogemuse vallas ja iga üksiku kogemusakti puhul, -- mis aga ei hõlma absoluutselt kõike tunnetuse mehhanismidest.

Teiseks oluliseks osapooleks on meelelisus (die Sinnlichkeit) ja selle vahendatud kaemuslikkus (die Anschaungen), mis annavad tunnetusele selle (tajumusliku) sisu. Kõik meelelisuse poolt vahendatavad nähtumused kujundatakse aru poolt printsipiaalselt (kategooriatele vastavalt) "tajutavaks vormiks" (viimane, erinevalt nähtumustest Kantil alati ainsuses).² Eelnev ei ole aga Kanti põhjalikkust arvestades isegi mitte visand.

Kanti suur tähelepanu tunnetuse mehhanismide väljaselgitamise küsimusse johtub tema nn. transendentaalse (või kriitilise) meetodi nõudmistest.

Võibki õelda, et tema "Kritik" on grandioossne esitus "meetodist", kui säärasest, st.- tegemist ei ole mitte suletud "filosoofilise süsteemiga", vaid seal on, Kanti järgi – esitatud tingimused, mis võimaldavad kriitilise tunnetus(-meetodi) kaudu filosoofiat teadusliku distsipliini tasandile kergitada.

Kanti järgi peab nimelt eelnevalt välja selgitama tunnetuse üldiseimad seaduspärasused. Kusjuures, on öeldud, et transendentaalne meetod ei tegele mitte "tunnetusega asjast" (nagu varasem metafüüsika) vaid "puhta" tunnetuse endaga. ³

Ehk Kanti enda sõnul: "Ma nimetan transendentaalseks kogu tunnetust ,mis mitte niivõrd asjadega/objektidega, vaid nendest johtuvate tunnetusviisidega tegeleb, kuivõrd need a priori võimalikud on."⁴

Selle ütelusega märgib Kant enda positsiooni, mida filosoofia ajaloolased tavatsevad tähistada sõnapaariga: "subjektiivne idealism", kuna sellega on ka ära öeldud, et asju/olukordi vormitakse tunnetuse järgi, mitte aga vastupidi (nt. materialism).

Kanti transendentaalne meetod ei lähtu mitte igast tunnetuse liigist, vaid eeskätt säärasest, mis a priori võimalik on.

Aprioorne on aga tunnetus Kanti järgi siis kui see igast võimalikust kogemusest võimalikult sõltumatuks jääb, mis lähtub 'puhtast' mõistusest, sellest loogiliste "tuletus-reeglite" abil tehtavatest otsustustest.

Kant arvab nimelt, et üheks peamiseks tunnetust iseloomustavaks omaduseks on selle 'puhas' (rein), olemuslikult aprioorne loomus. Tunnetuse sekundaarsemateks omadusteks on teatud nö.- "tõlgenduslikud seaduspärasused", nagu nt. -- kaemuslikud vormid (ruum ja aeg ), aru vormid (kategooriad) ja "mõistuslikud mõisted" (ideed).

Nõnda ei lähtu tunnetus otseselt kogemusest, pigem: teeb selle alles võimalikuks.(St.-- tunnetus loogilises mõttes küll eelneb kogemusele, seevastu tinglikus tähenduses (ajalis-psühholoogilises) näivalt siiski vaid järgneb.))

Kant mitte sugugi ei eita tunnetuse üldist seost kogemusega, toimub see ju valdavalt meeleandmete põhjal, vaid rõhutab, et igas tunnetuse-aktis on teatud keskse tähtsusega loogilis-transendentaalne ehk aprioorne moment. Kaemus-vormid ja arumõisted alles kujundavad kogemus-materjalist tunnetuse.

Meelelised kaemus-vormid otsekui "asetaksid" asjad/olukorrad (die Gegenstände) nende ilmnevas paistvuses mõtestavale arule "ette", mis neist siis mõisted ja otsustused vormib, mis räägivad sellest, kuis "asjad on".

Jaspers saab siinpuhul võimaluse teravmeelseks sõnamänguks, öeldes, et see polnud mitte küll Kanti "uuendus", küll aga "suurpuhastus" ontoloogias.⁵

Ka nt. Olemine ise(-endas) (an sich), kui mõistus selle esile toob ei saa nähtumuslikult-mõtestatult ruumi-ajalisse dimensiooni (ehk meelelisuse valda) "üle kanduda", selleks on vaja "puhast mõistust" ja selle ideid. (Jaspers, samas.)

Kanti küsimise-asetuse uudsusest annab märku tema "alustav küsimus" tunnetusteoorias: kuidas võimalik, et me asjadest mõisteid vormime (nt. kategooriad) ja põhireegleid sõnastame (nt. kausaalseos) ilma seejuures otseselt kogemusele toetumata.

Vastupidisel puhul oleks tegemist "naiivrealismuse" arusaamaga, panid ju nii varasem empirism kui ratsionalism tunnetava subjekt seisma objektiivselt tunnetatava "asjade maailma" ette. Kuigi Kant ei lahku subjekti-objekti sidusa maailmapildi seest, vaid "asetab" tunnetuse-akti saamise nende kahe vastand-pooluse üleüldisesse 'pingestatusesse' (die Spaltung), rõhutab ta, et asjad pole antud mitte nende "olemises", vaid (pelgalt) nende "ilmnemise vormis".⁶

Just selles seisneski Kanti "uuendus", mis mõjutas kogu 19. aastasada, -- ei ole absoluutse tõsikindlusega kehtivat "objektiivset reaalsust" (Newton, Leibnitz), vaid saame rääkida vaid pelgast 'võimalikust' kogemuse sisust. Kanti transendentaalse analüütika tähtsamaks tulemuseks ongi tõdemus, mille järgi aprioorne aru(-saam) annab vaid võimalikuna vormitud kogemuse. Kusjuures, -- see problemaatiline "miski“, mis nähtumustes antud ei ole – ei saa olla isegi "mitte-olevana" tunnetuse haarde-ulatuses, vaid oletatav tunnetamatu "miski" (Ding an sich) tähistab kogemusele seatud üldiseimaid piire.

See "sajandit vapustanud" tõdemus oli Kantil aga vaid "üks kivi hiigelhoones".

Tunnetavale subjektile avaneb olemine subjekti-mõtlemise ja objektiks-mõeldu vastastikuses 'pinges'.

Tunnetuse teeb võimalikuks selle kaks peamist "allikat" (või põhjust), need on: spontaansus ehk aru, -- so. võime asjadest mõelda, tunnetuse aktiivsem poolus. Ja retseptiivsus ehk meelelisus mis on vajalik, et nähtumustest ülepea midagi teada oleks ja selle üldiseimaks kriteeriumiks oleks -- passiivsus ning väline, retseptiivne toime, mille mõjul tunnetavas subjektis affitseeruvad konkreetsed kehalised aistingud (die Empfindungen). Muljete retseptsioon ja nendele rakendatud aru spontaansus moodustavad vastavalt tunnetuse sisu ja vormi.

Meelelisus on Kanti järgi kui "kehaline siin-olu", ilma meelelisuseta poleks ei reaalsust ega eksistentsi. Meelelisus annab tunnetusele materiali, mis aga sellest "toormaterjalist" tunnetatava teadmise vormib on arulisuse funktsioon. Tunnetus-protsess on võimalik vaid mõlema poole koostoimel.

Ruumi-ajalisus ei ole empiiriaga seotud rohkem kui selle ilmnemisele teatud "näite-lavaks", säärasena igasugusele kogemusele eelnevaks tingimuseks.

Nt. ruumilisuses ei sisaldu mitte asjade omadused, vaid asjad on subjekti (tunnetuse) tarvis kui nähtumused (die Erscheinungen) ruumis.

Kusjuures tehtud eristus: kui ruum on kujutluse vorm (die Vorstellung) kõigi väliste asjade tarvis, siis aeg „on vorm seesmise mõtte jaoks (ja sellega kõigi nähtumuste tarvis ülepea) /st.-/ ..aeg ei ole "väliselt kujutletav" /nõnda/ tunnetame aega vaid selle ruumilises ilmnevuse vormis (Gestalt), nt. lineaarsena "⁷

So.-- idealistlik arusaam ruumist ja ajast kui kaemus-vormidest asjade tarvis, mitte aga neist kui realiteetidest "ise-eneses". Samas ei ole sellega kuulutatud solipsismi, -- Kanti järgi maailm küll "nähtumus", mis ei võrdsustu aga "näivusega". St. -- ruum-aeg evivad reaalsust, mis väliselt ilmneb kui "objektiivsus" (als Gegenstand) ja seesmiselt kui meie subjektiivne kogemus. Ruum ja aeg on idee(lise)d kuivõrd miski (kogetav) ei ole "asi ise-eneses".

Ehk Kanti sõnul: "Ruum ja aeg on empiiriline reaalsus /ja samas/ transendentaalne ideaalsus. /.../ Kõik, mis ruumis või ajas nähtub, kõik võimaliku kogemuse asjad, pole midagi muud kui nähtumused, st.-- pelgad kujutlused /.../ milledel väljaspool meie mõtteid mingit iseseisvat eksistentsi ei ole."⁸

Meelte vahendatud kujutlused ruumilisest ja ajalisest aga vaid üks moment tunnetuses, millest moodustub mõtlemine.

Kanti järgi ⁹ mitte vaid kaemusvormid vaid ka kõik teised mõtlemise vormid lasevad tunnetada asju vaid nende nähtumuslikkuses. See tuleneb algseimate mõttevormide -- kategooriate omadusest mille kohaselt omandavad kõik kogetavad asjad igal puhul oma kokreetse "vormi", mille järgi aru kogemuspärase maailma üles-ehitab.

Defineerimisi: mõtlemine on oma vormis esile-tulev (protsess). Küsimus olevast taandub siin küsimuseks "mõeldav olevast ".¹⁰

(Asja selgitamiseks toob Jaspers samas lausa biloogilisena mõjuva "liigimääratluse" käeulatuses olnud laua kohta -- missuguses nähtumuses on antud: aistingu aines -- material (= "klass"), ruumilisuse kaemus-vorm (= "liik") ja substantsi kategooria (= "sugukond")).

Mõtlemine on aga Kanti jaoks eeskätt otsuste (die Urteile) tegemine, --so.-- seesmine võime oma kujutlustest objektist "mõtteid teha", ehk objekt mõtestada, sellele tähendus omistada ja tõlgendavale tunnetusele kättesaadavaks teha.

Kant: "Mõtlemine on tegevus, mille käigus (ette-)antud kaemusest objektiivsus kujundatakse. /.../ ei ole objektiivsust (Gegenstand), mida ei saaks mõelda. /.../ Pelk kaemus oleks alusetu (põhjendamatu) tunne aistitavast /../ Asi (objekt ) on mõtteakti tulemuseks /samas on / mõtlemine tegevus mille käigus "kujutlusi eksistentsiga ühendatakse" /../ Mõistus on diskursiivne, mitte intuitiivne /.../ tunnetab mõistete kaudu, mis kunaski ei ole asi (objekt, Gegenstand) ise"¹¹

Kuna mõtlemine on otsustuste tegemine pühendab Kant palju tähelepanu otsustuste erinevate liikide, nendevaheliste seoste jms. väljaselgitamisele.

"Kriitikas" on toodud eristus: "Kõikide otsustuste puhul, milledes on eristatav subjekti-predikaadi suhe, on see vaid kahel viisil võimalik. Emb-kumb kas predikaat B kuulub subjekti A juurde kui midagi mida viimane hõlmab (sisaldab) või siis: B asetseb väljaspool mõistest A. Esimesel juhul nimetatakse otsust analüütiliseks, teisel puhul sünteetiliseks"¹²

Analüütilised otsustused on vaid piiratud tunnetusliku väärtusega, kuna vaid sisu selgitava funktsiooniga. Sünteetilised otsustused vastupidi annavad uut teavet aga neil puudub eelmistele omane tõsikindlus. Siit tuleneb Kanti nõudmine sääraste otsustuste liigi järele milles oleksid esindatud mõlema variandi paremad pooled. Need on -- sünteetilised otsustused a priori. Sellised on aga vaid need otsustused, mis ei rajane mitte (otseselt) kogemusel vaid puhtal mõistusel.

Sünteetilised aprioorsed otsustused on Kanti jaoks "tunnetuslik ideaal", ning nende võimalikkuse tõestamine ja ulatuse piiritlemine saab ta üheks peamiseks ülessandeks.

Kanti arusaama sellest, mis on "tõene" tunnetus ja mis mitte, ehk millised otsustused on tõesemad on otseselt mõjutanud tema aja matemaatilistele loodusteadustele esitatud nõudmistest. Seetõttu on püüab Kant filosoofiast positivistliku (eksaktset) teadust vormida. ¹³

Otsustus-vormidest tuletab Kant kategooriad kui mõtlemise põhivormid (ja väldib sellega osaliselt nende tihti vaid verbaalse eristamise tähend(uset)ust. Jaspersi käsitlusest nähtub siiski Kanti kategooriate süsteemi (pieteetlik!) eiramine, kuna neid ka teisiti paikka pandud, nt. Hegeli "Loogikas", samuti on Kanti tabel osutunud mittetäielikuks).¹⁴

Samas ilmne, et tunnetuse võimalikkus (kogemus) ülepea rajaneb konkreetsetele väljunditele, mis tulenevad arule omasest spontaansusest, on arulise "isetegevuse" vormideks, mis siis ongi puhtad arumõisted ehk mõisted a priori ehk siis kategooriad.

Säärastena on kategooriad Kanti jaoks mõistelised vormid, mida aru meeleliste nähtumuste kaootilisest mitmekesisusest esile toob.

Kategooriate süsteemi loomisega arvab Kant olevat kõik aru olulisemad momendid ammendanud ja (süsteemi-siseselt) tõestanud seda mida oli vaja tõestada, nimelt 'puhta mõistuse' võimalikust.

Mida ja kuidas ka aru ei mõtleks saab ta seda teha vaid antud kategoriaalsete põhivormide alusel, mis omakorda võimaldavad 'puhast' mõtlemist ja on samas ka aru sünteetilisi otsustusi võimaldavad (põhi)-vormid. Just tänu nendele vormidele suudab aru nähtumusliku mitmekesisuse sünteetiliseks ühtsuseks (Die Einheit) vormida.¹⁵

Sünteesi mõiste ongi Kanti tunnetusteoorias üheks põhilisemaks.

Kant:"Sünteesi all mõistan ma aga tegevust üldiseimas tähenduses /.../ mis võimaldab /.../ kujutlusi omavahel ühendades, nende mitmekesisusest tunnetatavat haarata."¹⁶

Oma loomult on süntees loogiline tuletus, -- mitmekesisuse ja ühtsuse vastandlikkusele on omakorda vastandatud (-- kolmanda loogilise võimalusena) nende ühtsus, mis ongi sünteesi mõistele aluseks. Subjektiivses teadvuses saavad need mõlemad vastandid ühendatud (ja ülendatud!),-- so.-- süntees.

Veelgi enam, -- alles siis kui (subjektiivses) eksistentsis on need mõlemad tunnetuslikud osapooled ühendatud saabki alles teadvusest rääkida,kuna kumbki neist ei saa isoleeritult toimida.

Teadvus Kanti mõttes (eneseteadvus) on seetõttu mitte lihtsalt süntees vaid nö.- "täidesaatev süntees". Või Kanti sõnul: see on kui kestev läbitegemine, kokkuvõtmine, läbikäimine ja ühendamine. Hegel: teadvus on Kantil kui protsess. ¹⁷

"Teadvus üle-üldse " on kui midagi, mis produtseerib sünteetilist ühtsust, olles end esmalt konstrueerinud kui sünteetilise ühtsuse täideviimine (-saamine). Teadvus kui üldiseim 'seos' (suhtestatus), mille sees toimivad konkreetsemad suhted nagu kategooriad. (samas).

Ise-enesest on kategooriad sisutud (leer), tähenduse saamiseks eeldavad need seost meelelise materjaliga. Alles säärane suhe meelelisuses vahendatu ja kategooriate vahel võimaldabki Kanti järgi kogemust ja tunnetust üleüldse.

Kusjuures, -- kogemus ei ole mõistetud siin empiristide vaimus, see ei ole mulje, impressioon. Kogemus on -- "tunnetuse viis mida aru nõuab /see/ sisaldab nimelt kahte väga erimoelist elementi, tunnetuse materjali meelte vahendusel ja kindlat vormi, seda korrastamaks /.../ puhta kaemuse ja mõtlemise seesmistest allikatest /.../ ja millede koostoimel /.../ mõisted saavad esile-toodud ".¹⁸

Teaduslik kogemus on Kanti sõnul seevastu "üldkehtivaim ja hädavajalikeim" (notwendige) tunnetus, milles siis sünteetilised otsustused a priori formuleeritakse.

Teaduslikus tunnetuses, järgides üldiseimaid seose-vorme kaotab kogemus osa oma subjektiivsusest ja muutub objektiivse(ma)ks, st – siis "üldkehtivamaiks ja hädavajalikumaks" otsustuse liigiks.

Nõnda on teaduslik kogemus Kanti järgi alati vaid sünteetlise loomusega.

1 M. Heidegger: "Kant und das Problem der Metafüsik", Frankfurt a/M ' 91, S.: 5-317, lk. 5.

2 M. Buhr: "Immanuel Kant. Einfürung in Leben und Werk.", Leipzig '67, S.: 9-186, lk. 9.

3 M.Buhr: "I.Kant", lk. 81

4 I.Kant: "Kritik der reinen Vernuft", Köln '95, lk25

5 K.Jaspers: "Die Grossen Pilosophen", München/Zürich '88. S.: 7-967; sealt: "Kant", S. 397-619, lk.412.

6 K.Jaspers: "Kant", lk. 416.

7 K.Jaspers: "Kant", lk.420.

8 I.Kant: "Kritik der reinen Vernuft", S.:518 jj.

9 K.Jaspers: "Kant", S.: 422.

10 K.Jaspers: "Kant", S.:424.

11 K.Jaspers: "Kant", S.: 425-426.

12 I.Kant: "Kritik der reinen Vernuft", S.: u.10

13 M.Buhr: "I.Kant", S.: 84.

14 K.Jaspers: "Kant“, S.:427.

15 M.Buhr: "I.Kant", S.:90-92.

16 I.Kant: "Kritik...", S.:102 jj.

17 M.Buhr: "I.Kant", S.:93.

18 I.Kant: "Kritik...", S.:118.