Monday, July 21, 2014

Oponent H. Krulli kommentaarid diplomitööle.


Oponent H. Krulli kommentaarid:
MADIS LIIBEKI BAKALAUREUSETÖÖ „EKSISTENTSIALISTLIKU ESTETISMI MÕISTEST“.
Juhendaja: Triin Kallas.
Oponent: Hasso Krull.
Madis Liibeki töö ülesanne on formuleeritud selle neljandas peatükis: mõiste määratlemine peab tema arvates „avama sõna igakülgset tähendust, valgustamaks ühtlustavalt selle erinevaid tahkusid“. Siit johtub, et meil ei tasu oodata Liibeki töölt eksistentsialistliku estetismi täpset definatsiooni: vastupidi, Liibek pühendub eksistentsialismi ja estetismi „erinevate tahkude“, s.t. mitmekülgsete taustade selgitamisele, hoolimata sellest, kas nende taustade avamine mõiste edasist rakendamist kuidagi soodustab või mitte.
Eksistentsialistliku estetismi põhilised korrelaadid Liibeki töös on iroonia ja nihilism, mida omakorda võidakse seostada modernismi üldmõistega. Neid korrelaate vaadeldakse põhjalikult 3. ptk-s „Mõiste ulatuvusest“, mis minu meelest on Liibeki töö kõige köitvam ja süvenevam osa. Eriti eeskujuliku hoolega uurib Liibek nihilismi mõiste tähenduslikke sopistusi, lähtudes seejuures ootuspäraselt ennekõike Friedrich Nietzsche nihilismikäsitusest. Seejuures eristab ta nihilismi kaht vastandlikku tähendusmahtu: üks neist tuleneb „19. sajandi teise poole konteksti dekadentlikust suhtumisest, mis on peamiselt iseloomustatav just negativistlikult reaktiivse ja destruktiivsena“, teine aga on „sellele distinktselt ja kavakindlalt vastuseatud nn „metafüüsiline“ nihilism“. Viimane on Liibeki järgi „radikaalne, näivalt otsekui hävitav“, kuid ühtlasi ka „äärmiselt loominguliselt suhtestatud lähenemine, taasloov ja ümberkujundav uuenduslik meelsus“. Selle viimase kohta kasutab Liibek Nietzsche enese väljendit „täielik nihilism“.
Kuidas seostuvad iroonia ja nihilism eksistentsialistliku estetismiga? Kõige üldisemalt sõnastab Liibek selle nõnda: tema töö aineks on „eksistentsialistlik esteism kui teooria euroopalikust nihilismist, mis võib tähendada näiteks ka iroonilist suhtumist“. Seejuures räägib Liibek ka otsesõnu „estetistlikust nihilismist“, mis olevat „paljuski kirjeldatav kui reakstioon millegile“, kuid „just seetõttu radikaalne ja destruktiivne, pürgides taaskehtestama autentsemana nähtud subjektiivseid arusaamu ja väärtusi“. Lõppkokkuvõttes ei ole eksistentsialistlik estetism või estetistlik nihilism seega lihtsalt iroonilised, vaid nad taotlevad teatavat autentsemat subjektiivsust.
Eksistentsialismi all mõistab Liibek ennekõike n-ö absoluutset eksistentsialismi, mida ta ühes joonealuses märkuses täpsemalt selgitab nõnda: „Absoluutne eksistentsialism lähtub „subjektiivsest meetodist“, väites, et objektiivsus koosneb eksistentsiaalsest kogemuslikkusest. Eskistentsi moodustab intensiivne elamuslikkus, nt „eimiskisuse“ või „tühjuse“ elamus, mis aga ei tühista transtsendentset reaalsust („external reality“). „Tühjus“ on limiteeritud objektiivse-subjektiivse vastakuti-asetatuse läbi („die Gegen-sand“) kontrastsuse põhimõttel. Absoluutne eksitentsialism lähtub eksistenstiaalsest tõdelusest, kujundamaks sellest transtsendentaalse teadmise baas, kusjuures individuaalne antus kehtestub kui ainus tõelisus.“ Veidi eespool on ta eksistentsialismi siiski määratlenud ka lihtsamalt ja üldisemalt: „Eksitentsialistliku käsitluse kohaselt on individuaalne subjektiivsus, isiklik eksistenstiaalne kogemus primaarne tõelisus, midagi, millest tuleb lähtuda vältimaks abstraktset sisutust teoretiseerimisel.“
Esteetika ja ekistentsialismi vahekorda seletab Liibek nõnda: „Esteetika ja eksistentsialismi kokkupuutumise pinnaseks on ennekõike fenomenoloogiline diskursus, mis keskendub indiviidi emotsionaalsetele läbielamistele, lähtumisi subjektiivsetest kriteeriumitest“. Esteetika peab siin järelikult olema kanal, mille kaudu indiviidi subjektiivne kogemus avaneb.
Oma töö 4. ptk-s „Taasleitud müüt“ annab Liiibek ka midagi seesugust, mida võiks nimetada „ehitavaks“ või „positiivseks programmiks“: lähtudes peamiselt Vattimost ja veel kord Nietzschest, arendab ta siin teesi nihilismi ületamise võimalikkusest modernsuses, orienteerudes müüdile kui valgustusliku ratsionalismi traditsioonilisele vastandile. Müüt kirjeldab „tervikut, millesse inimene on kunagi kuulunud“, mis on „korrapärasus maa peal, taeva all, kosmoses“. Seejuures ei saa eeldada, et esteetilisi subjektiivsusi struktueeriks ainult üks müüt: „Paralleelseid ja vastakaid müüte võib olla paljusid ja ometi kehtib neist igaüks kui ainus, iga kontseptsioon on autonoomne ja eristatud, välistatdes kõik konkureerivad alternatiivid.“ Nihilismi ületamine taasleitud müüdi abil tähendaks siis ühtlasi lakkamatut müütide konflikti, herakleitoslikku „sõda“, mis vastandub „pelgale dekadentlikule nihilismile, [- - -] kus ekvivalents ei asu enam tervikus“ ja mis olevat „otsekui sekundaarsete detailide võimutsemine, puralism“.
Modernsuse, puralismi, dekadentliku nihilismi ületamine peaks siis olema võimalik müüdi kaudu, ehk täpsemalt – see saab teoks „ise endale müüte luues“. Nii on Liibeki eksitentsialistlik estetism teiselt poolt seotud kreatiivsusega, uudsete väärtus-hierarhiate kehtestamise ja mõistete loomisega.
Pean ütlema, et Madis Liibeki bakalaureusetöö paistab tõepoolest silma süvenemise ja põhjalikkusega. Kohati on tegemist lausa ideedearenduse üleküllasusega, nii et võiks rääkida saturatsioonist või mõnes mõttes ammendavusestki. Sellega on lõppkokkuvõttes õigustatud ka sõnastuse teatav raskepärasus (tõsi küll, see on rohkem alguspeatükkide kohta öeldud). Soovi korral võib Liibeki kirjutamisviisi nimetada rapsoodiliseks, mis omakorda näib ühtivat tema eksitentsialistliku estetismi ideega. Samas tahaks siiski küsida, kas Liibek ei pelga, et nii kulunud ja kinnistinud vormelid nagu „eksistentsialism“ ja „estetism“ avaldaksid uue mõiste loomisele üleliia tugevat vastupanu? Kas pole need juba liiga tugevasti integreeritud rastionaalse modernsuse enese diskursusesse? Ja veel: kas nietzscheliku müüdiloome vastandamine modernsele pluralismile ei lähe mitte liiga kaugelt mööda „pluralismi“ mõiste laiemast tähendusmahust? Kas nietzschelik perspektivism ise ei olegi pluralistlik? Miks on Nietzsche nihilismikäsitlus ikkagi nii ambivalentne, et nihilismi ületastakse nihilismi enese kaudu? Kas mitte juba Nietzsche nihilismimõiste ise ei ole seesmiselt pihustatud, pluralistlik? Lõpuks tahan veel küsida: kuidas seostub muude kesksete mõistetega Liibeki töös läbivalt kasutatud „tõdeluse“ mõiste, mis justkui ei ole samane „tõeluse“ ega „reaalsusega“?

HASSO KRULL.





No comments:

Post a Comment