ARUTLUSI
PLATONI ESTEETIKAST.
Dialoogidest:
„Phaidros“,
„Symposion“, „Apologia“, „Parmenides“.
„Platonin
estetiikasta.“ (Suomi). About of the Aestehetic of Platon.“
(English). „Über der Äzthetik des Platon.“ ( Deutsch).
On väga
palju lugusid kirja pandud, suuliseltki põlvest-põlve edasi
antud mis räägivad, räägivad millegi kohta midagi, -- poolt või
vastu või hoopis "mõõda", aga mis ometigi ei 'ütle
midagi', mida ainult ühetiselt tõlgendada annaks. See tähendab,
et filosoofia näibki olevat kui üks mahukas võimalike tõlgenduste
mängumaa. Ja kogu selle vaimuajaloo tõlgenduslike ennistuste katsed
jäävad tihtilugu küllaltki subjektiivseteks tõlgendusteks.
Ütlemine ei
saagi, paraku, millaski olla tühine ja paljas ning lihtsakoeline
"otse-ütlemine". See, mis millaski kellegile 'öeldud
saab' ei ripu ju hoopistükkis ära näiteks kõnelemise määrast,
veenvuse astmest, kõneleja positsioonist ega millestki taolisest
ühetitõlgendatusest. -- Mis öeldud on, saabki olla vaid "mõistu
öeldud"... See peaks kõlama siinkohal: midagi on
"mõistmiseks välja antud", mõistmise teele "vallali
laotatud". Midagi sõnastamatut ja tõlgendamatuks jäävat on
esitatud aegade algusest peale uurivale inimvaimule järelduste
tegemiseks.
Mõista
andmine on nõndamõistetuna kui teatav spetsiifiline protsess,
milles sõnadele ei omistata pelgalt ühetimõistetavat
tähendus-sisu, see jääb pigem tõlgenduse kujundada ja siit
sugeneb vajalik juhtnöör antud kirjatüki edasi-lugemiseks: ei
peaks siinkohal mitte takerduma liialdaval kombel "kirja pandud
sõnasse", vatupidi: tuleks lugeda otsekui ridade vahelt, -- või
veelgi suurelisemal kombel sõnudes, -- jätta äki üldse lugemata,
(kui ei evita selleks konkreetsemat soovi) jätmaks "vaba
mänguruumi" vahetule mõistmisele – kõige sellest, mis
mõeldud oli kui keegi kunaski, aegade alguses, midagi millegi
abstraktse kohta üldse ütles...
PLATON,
see on ühe maailma osa ajaloolise abstraktse mõtlemise algus, see
on abstraktsionismi sünd paljuski üldse, esmane abstrahheeriva
kõnelemise laadi algus õhtumiases mõtisklusis. JA Platon kõneleb
muidugi endale ainuomases dialoogi vormis, abstraheeritud ja
mõistukõnelises dialoogi, vestluse vormis. Dialooogis kõneleja
räägib, -- kõige otsesemal kombel -- mõistu-keeli. Ei, isegi
mitte ei "räägi", st.- ei jutusta ega seleta
asja-tundmatuile "tõeliseid" asja-olusid, -- vaid ainult –
vihjab...
PLATON:
„Symposion“:
(173.
C.:) „... „Olen nimelt alati väga rõõmus, kui avaneb võimalus
kas ise filosoofilisi vestlusi pidada või teisi kuulata, rääkimata
sellest, et loodan nõnda ka ise kasu saada.“, (lk. 7-8.) (175.
E.:) „...Mu enda tarkus on ju armetu ja heitlik nagu unenägu, sinu
oma aga särav ja menukas.“, (lk. 13.) (177. B-C) „... et
teistele jumalatele on poeedid loonud hümne ja paiaane, kuid
Erosele, nii võimsale ja suurepärasele jumalale, pole iial ükski
poeet /.../ ainsatki enkoomioni kirjutanud.“ /.../ Erost pole aga
ükski inimene kuni tänase päevani söandanud väärikalt ülistada
ja nii võimas jumal on sel viisil hooletusse jäetud!“, (lk. 17.)
(178. C-D) „... Seda, mis peab inimesi, kes laitmatult elada
tahavad, kogu elu jooksul juhtima, ei suuda armastusest paremini teha
ei /.../ ega miski muu.“ /.../ „... kaunima poole aga püüelda,
kuna ilma nende omadusteta ei suuda ükski riik ega üksikisik midagi
suurt ega väärtuslikku saavutada.“, (lk. 20.) (179.
C) „... ka jumalad, sest on nad ju ainult vähestele paljude
hulgast , kes on sooritanud kauneid tegusi, teinud niisuguse
kingituse, et hing võis Hadesest tagasi tulla...“, (lk. 22.)1
Dialoogi
teise, passiivsema osapoole ehk siis monoloogi pealtkuulaja osaks
ongi tõlgendamise vaevaline protsess, kusjuures, -- mingeid mõõndusi
ei tehta, mõista(tada) anda ja "mõistataja" peavad
eeldamisi olema vähemalt võrdsed, et kõnelus üldse lahti
hargneda saaks. See on kui mõista andmise ja tõlgendamise vavealine
protsess, mis on aegade vältel paljuski muutunud, tõlkimise
vahendusel suuresti erinevaks kujunenud, kuid mis ometigi kõneleb
otse, isegi nii ammustest aegadest.
Kõneleja
nagu PLATON räägib siin, oma dialoogis
„PHAIDROS“, siis ilust ehk
kaunidusest maailmas, kasutades tooni, mis annab mõista, et tema
teab sellest valdkonnast nii mõndagi uut ja seniolematut, et tal on
selle sfääri kohta midagi erilist öelda. Ja ajalugu, vaimu ajalugu
ongi seda kinnitanud kõigiti ja kinnitama ka jääb, seniks kui see
vältust üldse omama saab. Võtame selle siis teadmiseks, et on
ometigi olnud olemas keegi, kes teab, mis on mis ja kuidas see
"mis" on, on olnud ja ja olema saab ja jääbki.
Dialoogi
lugeja tunneb end asetatuna omapärasesse "seismise kohta"
-- just kui kuuleks ta vargsi pealt seda kunaski peetud kõnelust.
Haigutava ajatühimiku tõttu, mis meid nüüd sellest ammusest
ajast eraldab, ei ole meil küll antud võimalust kõnelusse
sekkuda, küll aga jääb meile kõneluse 'pealt-kuulaja' kogu
meelevald, -- see ongi tõlgenduse suvalisus ja kogu sellega
kaasnev fantaasia piiramatu mänguruum...
PLATON:
„Symposion“:
(181)
„... tulemus oleneb sellest, kuidas midagi tehakse: kui toimitakse
ilusasti ja õigesti, muutub tegu kauniks, ja läheb inetuks siis,
kui valesti talitatakse. Sama kehtib armastuse kohta: mitte iga Eros
ei vääri ülistamist, vaid üksnes see, kes meid tiivustab kaunilt
armastama.“, (lk. 26.) (183.B) „... Armunu puhul aga kiidetakse
see heaks ning tava lubab tal niimoodi toimida, ilma et ta välja
kutsuks ühtki etteheidet, kuna tema üritust peetakse erkaordselt
üllaks...“, (lk. 31.)(183. E) „... Kes aga kõrgete moraalsete
omaduste pärast armastab, jääb kogu eluks ustavaks, kuna ta on
millegi püsivaga kokku kasvanud.“, (lk. 32.) (187. B-C) „...
Nimelt on harmoonia kooskõla, kooskõla on aga teatud kindel
kokkusobivus, kuid kokkusobivus ei saa tekkida erinevustest seni, kui
erinevused püsivad.“ /.../ „Järelikult on muusikakunst õpetus
armastusalgetest harmoonias ja rütmis.“, (lk. 40.) (188.
D) „... Nii mitmekesine ja suur, pigem kõikvõimas, piiramatu jõud
on Erosel üldse, ent tollel Erosel, kes nii meie kui jumalate juures
aruka ja õiglase tegevusega loob heaolu, on suurim võim...“, (lk.
43.)2
Esmalt
määrab dialoogi vormis kõneleja kindlaks kõneluse edasise käigu
raamid ja annab vihjamisi sellele kõnelusele ka üldiseima 'suuna',
st. siin -- üldise suunitluse, mis omakorda tähendab neid kõiki
kellele on kõnelus suunatuks osutatud saanud kogu selle möödunud
ajakuristiku jooksul.
Jyri
Vuorinen:
„Neid
tegevusvaldkondi, mida tänapäeval kunstiks peetakse, ei vaadeldud
antiikajal ühtekuuluva rühmana. Poeesiat peeti prohvetluse ja
ennustamise sarnaseks, kui teisalt jälle maalimist, skulptuuri ja
arhitektuuri loeti käsitööks. Kuju valmistamine ei sobinud vabale
mehele samavähe kui kinga valmistamine, kuna mõlemad nõudsid
füüsilist vaevanägemist ja olid sellega orja töö. Vabadel
oskustel – või vabadel kunstidel nagu neid eksitavalt kutsutakse –
mõeldi just neid, mis sobisid vabale kodanikule. Aristotelese järgi
ei olnud isegi muusika esitamine kuigivõrd kohane: “kutsume
/.../ muusika esitajaid pööbliks ega pea esinemist mehele sobivaks,
kui siis vaid vaid purjuspäi või naljaviluks.”3
Tänasele
liigitusele kõige sarnasemaks oli antiik rääkides jäljendavaist
(ehk mimeetilistest) oskustest. Nende hulka loeti vähemalt muusika,
tants, poeesia, maalimine ja skulptuur. Antiikajal
võrreldi omavahel nt. poeesiat ja maalikunsti ja täheldati neis
mitmeid kokkulangevusi. Teoseid peeti headeks samadel põhjustel nagu
tänapäevalgi: healt teoselt nõuti nt. esteetilist ja teadmuslikku
väärtust. Nõnda võiks öelda et antiikajal oli küll kunsti, kuid
ei olnud selle tähistamiseks mingitki sõna.“4
Anname siis
sõna antud ühele esimesele kõnelejale, -- Platonile, -- endale,
kes lausub järgmist: "... olen õpihimuline.../aga/
... puud ja väljad ei taha mulle suurt midagi õpetada,
küll aga linn ja inimesed. /Vaja vaid selleks/
...õige vahend leida."(Platon: „Phaidros“).5
Tuleb välja,
et küsimus algab siit, et leida see ainuõige 'õige vahend',
mille abil kõnelust annaks edasi harutada ja arendada oma
konsekventse lõpu suunas. Nagu teada, on Kõnelejale
traditsiooniliselt omistatud õige mitut liiki "kõnelemise
vahendite" kasutamine, kõneletakse sel puhul isegi, täiesti
õigustatult muidugi, teatud sorti "kunstist"... Silmas
on siinkohal peetud muidugi ennekõike dailoogis kõnelemise vormi
mid ailmestab äärmiselt stiilikohane irooniline esitluse ja
kõnetatuse laad (elik siis nn „sokraatiline iroonia“).
Niisiis on
dialoogi vormis iroonilise kõnetatuse laadi puhul vaja leida esmalt
teatud soriti kõneluse sooritamise 'vahend', arvan, et samuti
sobiks siin samahästi ka öelda: "eriline meetod", kuid
milline see siis on või olema peaks, elik siis: mistaoline see
eriline meetod siis kunagi kord oligi...? -- Käiks siin välja õige
mitmeti-tõlgendatava aga ühetiselt otse ketserlikuna kõlama pidava
arusaama. -- Kõneleja on (tegelikult hoopis) sofist. (See peab
kõlama pisult üllatavalt, kuna just Platoni sokraatiline
irooniliselt lähenev vestluslaad dialoogilises vormis noid toonaseid
sofiste kõigiti kritiseeris). Kui aga lähtuda sellest, et
esikõneleja (=Plato/Sokrates) seda tõesti on (sofist nimelt),
tuleb aga tunnustada tema rafineeritust oma kõneluste pidamisel;
seega: kui Kõneleja on sofist, siis on ta igatahes peenem ja kõigiti
rafineeritum sofist, kui kõik need päristised sofistid kokku seda
seal ajas ja ruumis kaugel ilmselt üldse olidki.
PLATON:
„Symposion“:
(191.
D) „... Nii on inimestel ammusest ajast teineteise vastu kaasa
sündinud armastus, mis püüab kaht üheks muuta ja nõnda taastada
algset seisundit ning ravida inimloomust.“, (lk. 49.) (193.
C) „... kui jõuame täiusliku armastuseni ja igaüks leiab endale
sobiva armsama, et nõnda oma algse loomuse juurde naasta.“, (lk.
53.) (195.) „... Ainuõige meetod iga kiituse puhul, ükskõik
kellega või millega seoses, on välja selgitada niihästi tolle
olemus, kellest on jutt, kui ka need asjaolud, mida ta põhjustab.“,
(lk. 57.) (196. B) „... Eros ei tee ülekohut ühelegi jumalale ja
inimesele ega kannata ka ise mõne jumala või inimese poolt tehtava
ülekohtu all.“, (lk. 60.) (196. E) „... Eks ole ju nõnda, et
mida enesel pole ja mida ise ei oska, seda ei saa teisele edasi anda
või õpetada.“, (lk. 62.) (200.
D-E) „„... Aga ek see tähendagi armastada seda, mis sul veel
puudub, ja mida pole sinu jaoks valmis seatud, kui ütled, et soovid
kõige praeguse säilimist ka tulevikus.““ /.../ „“Järelikult
ihaldab too inimene ja iga teine inimene just seda, mis pole talle
kättesaadav ja mida tal ei ole, samuti seda, mis ta ise ei ole ning
millest ta puudust tunneb.““, (lk. 71.)6
Platoni
dialoogide kõnelejate peamiseks eeliseks on oskus 'distantsi
hoida', see on kui kunst, -- 'teha vahet', sellega on
juba paljut ära öeldud. See ongi see rõhutatult distantseeritud
sokraatiline iroonia, eriline väljapeetud paus enne loogiliste
arutluste kulminatsiooni, millede eesmärgiks on vahel peamiselt
näidata vastukõnelejate küündimatust ja ignorantsi. Sofistlikul,
erilisel kombel sofistlikul (ja tegelike sofistide vastu) kõnelemise
meetodil on Kõnelejal vahet-tegemiseks ja selle hoidmiseks kasutada
eriomane 'vahend', -- see on iroonia, midagi otse "vahedalt
lõikavat" säärast.
Eelnevast
tulenevalt, -- siin on vihjatud asjaolule, et Kõneleja
("tegelikult") ei tarvitse "uskuda", kõike
seda, millest ta ometi nõnda veendunud kombel näib kõnelevat.
Kõik ei ole siin ühetimõistetavalt ja lihtsakoeliselt banaalne,
lähenemise vormiliseks meetodiks on iroonia kui peamine lähenemise
viis. Ja võtku seda kuulda ka kõneluse kuulaja, see kelle osaks
on tõlgendada, kuulda ja kuulda võtta, -- sofisti kõrvadele
siinkohal sõnudes – tuleb osata ka 'kuuletuda'...
Olles välja
selgitanud kõneluse meetodi, võtkem vaatluse alla kõneluse siht
(st.- siin: "uurimis-suund", mitte "üldiseim
suunitlus", millest oli üleval juttu ja mis sisuliselt on
antropoloogiline ehk pigem psühholoogiline). Uurimise sihil toimuva
kõneluse alguses seisab nendinging: uurimine olgu 'ühetiselt'
mõistmisele
ette antud. --
PLATON:
„Phaidros“:
"In
allen Dingen /.../
gibt es nur e i n e n Anfang..."7
Sõna on
jätkuvalt Kõnelejal, kui ühel esmaseimal kõnelejal euroopluse
hälli alguse-aegadest üldse: need kes õieti otsustada -- 'vahet
teha' – soovivad, peavad lähtuma just sellest "ühetisena"
defineeritud algpunktist mis kõlab: "Sie müssen
wissen, vorüber sie Rat pflegen, oder werden notwendig das Ganze
verfelen. Die meisten nun merken nicht, dass sie das Wesen der Dinge
nicht kennen."8
Teisisõnul
on see Kõneleja ju tuntud kui euroopaliku abstrahheeriva kõneluse
algusepanija, ja sellena kogu tuleviku silmaspidades ka väga erilise
positsiooniga sõna-seadja, kelle ühe tuntud fraasi kohaselt ta
tegelikult ikka midagi ei tea, -- aga 'seda'
tõika ikka siis teab, (et "midagi ei tea" nimelt.) Tuntud
Platoni-Sokratese metodoloogilne väide, et midagi polegi lõpuni
tunnetatav)). Järelikult, võib sellest järeldada, ikka on midagi
kindlat, mis on teada ja justnimelt see kindel ja 'ühetine'
teadmine
saabki kogu sellele "uurival toonil kõnelemisele"
lähtumise kohaks võetud ja seatud, toona, aegade alguses... Seega
siis: tuleb tunnistada omagi ignorantsi, täpsemalt sõnastades, et
kõikvõimalikud epistemoloogilised ja ehk ka gnoseoloogilisedki
järeldumused ei evi kõikehõlmavat tõestatavust.
PLATON:
„Symposion“:
(201.
B) „...“ Kuid eks me jõudnud ühele meelele selles suhtes, et
armastatkse seda, millest tuntakse puudust ja mida ei ole?““,
(lk. 72.)(201.
C) „... „Kui Eros vajab ilu, hea aga on ilus, siis vajab ta ka
head.““, (lk. 73.) (202. D-E) „...“Aga kes see Eros lõpuks
siis on?“ /.../ „Võimas deemon, Sokrates, sest eks deemon ole ju
midagi jumala ja inimese vahepealset.““, (lk. 76.) (203.) „...
Selliseid deemoneid on palju ja mitmesuguseid, ja Eros on üks
neist.“, (lk. 77.) (204. B) „...“et tarkust otsivad need, kes
asuvad keskel, tarkade ja nõmedate vahepeal, ning nende hulka kuulub
ka Eros. Sest tarkus on üks kõige kaunimatest hüvedest. Eros on
aga armastus kauni vastu, nii et Eros peab paratamatult olema
filosoof, filosoofi koht aga on keskel, targa ja nõmeda vahepeal.“,
(lk. 80.) (205. B-C) „... Kõik, mis osutub mitteolemisest olemisse
ülemineku põhjuseks, on looming...“, (lk. 82.) (205.
D) „... Samuti on lugu armastusega. Põhiolemuselt on see igasugune
hüve ja õnne ihaldus – igaühele aga suur ja salakaval
armastus.“, (lk. 83.)9
Lisaks
sellele järeldub asjaolust, et asjade päristine loomus siiski
lõpuni tunnetamatuks jääb ka see, et kõneluse-uurimuse tähendus
(dialoogi vormis) Kõneleja jaoks kaugeltki mitte ühetiselt võetav
ei ole, otsesõnul: see ei tarvitse olla "Tõde", -- võib,
aga ei tarvitse. See tähendaks siis ehk lühidalt lahti-seletatuna
seda, et Absoluudi järele nõudmised on alati kergelt kahtluse alla
seatavad. Sest ometigi on olnud ju loendamatul hulgal eri religioone
ja tõekspidamisi, mis lausa usukumatu jultumusega väidavad, et nagu
ainult neile kuuluks kogu tõe vara-ait, kõigi väitmiste ja
arvamus-avaldiste täielikum absoluutne kehtivus. Siingi on märgata
toonase euroopluse esimeselt eest-kõnelejalt irooniliselt ja
'vahedal toonil' tehtud "vahe tegemist", Kõneleja
on ikka üks sofist küll! [See arusaam Plato tähenduse ja
kõnetatuse-laadi kohta on tehtud, lähtuma seatuna arvamusest, et
antud mõtleja ületas kogu sofistliku traditsiooni seda nii otseselt
kritiseerides, kui ka metodoloogilise iroonia kasutamise
kõrval-saadusena tekkinud tetava üle-narratiivilise meta-iroonia
tulemusena.]
Jyri
Vuorinen: „Dialoogides
Riik
ja Kharmides
väljendatakse
arvamust, et valmistades esemeid peab käsitööline silmas selle
ideed.10
Timaios-dialoogis jätkatakse seda mõtet: eseme idee silmas pidamine
kindlustab selle ilu. Kõnelejaks on Timaios, aga Sokrates kiidab
tema arvamuse heaks: “Kui käsitööline peab alati silmas seda,
mis püsib samana /ts ideesid/, kasutatakse seda eeskujuna ja
vormides eset selle kuju ja otstarbe kohaseks, tuleb tema teosest sel
kombel kindlasti ilus. Aga kui ta vaatab seda, mis on sündinud ja
kasutab võltsi eeskuju /ts aistingulisi objekte/, sellest ilus ei
tule.”11
PLATON:
„Symposion“:
(208)
„... Samuti on lugu ka teadmiste iga üksiku liigiga. Mida me
nimetame harjutamiseks, viitab teadmiste kadumisele, sest unustamine
ongi mõne teadmise lahkumine.“, (lk. 89.) (210.
E) „...Kellele on armastuse küsimuses antud teadmisi selle
tasemeni ja kes õiges järjekorras tunneb ilu ning on jõudnud neis
asjus eesmärgile, see märkab järsku midagi kaunist, loomult
imeväärset...“ /.../ „et ilu eksisteerib igavesti, ei teki ega
hävi, ei suurene ega kahane; edasi, et see pole kaunis ainult mingis
ühes suhtes ja inetu teises suhtes, pole kaunis vaid praegu, ja
pärast mitte, et sellega võrreldes on see kaunis, aga tollega
võrreldes inetu...“, (lk. 95.) (211.
D) „... Sellel eluetapil /.../ mil tunnetatakse ilu, on – kui
üldse kunagi – elu inimesele elamisväärne.“, (lk. 97.)12
Olles
vaadelnud kõneluse meetodit, erinevaid sihte ja üldist
motiveeringut jõuame toonase ammuse kirjutise "pealt-kuulamisega"
kõneluse sisu juurde, mis, eelnevalt konstateeritust tulenavalt jääb
käesolevaga teadlikult ühetiselt mõistetaval moel esile toomata,
kuna (sellegi) kõneluse üldine toon seda lihtsat ja ühetist ikka
ei võimalda küll. On paljutki, mis võib jääda lõpuni
sõnastamatuks. Nii keskaegsete müstikute kui ka uusagsetegi
„müstikute“ (nt. L. Wittgenstein) juures on iseloomulikuks, et
rõhutatakse vaikust, mis jääb nii sõnade kui kogu väljendatavuse
taha. Midagi lihtsalt on olemas, mida sõnastada ei ole võimalik. On
midagi, millest ei saa rääkida ega kõneleda, midagi jääb
väljendatamatuks. See on nagu kunstiteoses vahel väljendatud
tühjuse-elamus, muusika komponeerimisel nagu väljapeetud paus.
Midagi sõnade ja kogu tunnetatavuse taga paiknevat, paus, tühjus,
pelgalt aimatav miski, mida sõnastada ei suudeta, ideeline kaemus,
pelgalt intuitsioon. Kuid samas seega midagi, mille tõelisuses ei
kaheldagi, vahest isegi midagi reaalsemat kui pelgad asised objektid
(mateeria, reaalsus), midagi, mis viitab nähtumuste tõelisemale
olemusele, asjade taga heiastuvale ideaalsele reaalsusele...?
Jyri
Vuorinen: „Platoni
järgi on luuletaja luuletades mõistusetus olukorras ja nakatab oma
meelestatuse laadiga ka kuulajaid. Luuletaja luuletab innustuse,
inspiratsiooni kütkeis. Jumal – täpsemini sõnastades muusa ehk
luulemuusa – võtab ta oma valdusesse ja kasutab teda hääletoruna.
Jumalik hullus kandub ka kuuljateni nagu magneetilisus kogu
raudketile, mille üks ots on ühenduses magnetiga. Ka vastuvõtjad
satuvad õuduse, kurbuse või rõõmu võimusesse. Järgnevalt
kõneleb Sokrates Homerose laulude esitajale Ionile: “Jumal röövib
neilt /luuletajatelt/ mõistuse ja kasutab neid samal kombel kui
oraakleid ja jumalikke ennustajaid oma teenijatena, et me kuuljad
näeksime, et need väärtuslikud kõned ei pärine neilt, on nad ju
kaotanud mõistuse: kõnelejaks on jumalus ise, kes nende vahendusel
lähetab oma hääle meile kuulda.”13
Platoni
dialoogi „Phaidros“ sisu on antud (tõlgetes
kokkuvõtlikult) ühe sõnaga: 'kaunidusest'; või teisega:
'ilust', või hoopis kolmandaga: 'armastusest' -- või
tuleks antud juhul piirduda siiski vaid ühe sõnaga? Tähenduse
järgi tähistavad need sõnad ometi üht: ilu, see vahest
just ongi see, mida mõeldakse selle levinud (ja populaarse) sõna ja
mõistega nagu armastus... Mida see sõna aga tähendab jäägu
pigemini iga indiviidi ja subjektiivsuse enda otsustada, sest
kõikvõimalike tõlgendusvariante on sama palju kui on olnud selle
sõnaga seostuda proovinud hingi kunaski üldsegi. Vahest on sõna
„armastus“ rohkem seotud sõnadega nagu sümpaatia ja kiindumus
(vahest ka harjumus või elukogemus). Vahest on sõna „armumine“
rohkem seotud sõnadega nagu ootamatu ja hetkeline sümpaatia-tunne
(vahest ka isegi: „ajutine meelte-segadus“?). Ilmselt jääb kogu
nende terminitega seonduv äärmiselt erinevalt tõlgendatavaks, eri
variante jagub, kauaks jagub inimliiki, ja igaüks arvab, et omab
kogu tõele-vastavust ilmselt siis, ning nõnda aegade lõpuni.
Kuigi, see
käsitletav euroopluse esmaseim dialoogides Kõneleja ei unusta
märkimast, et ilu on midagi kõigeist nähtumustest kõikse
oluliseim, see olevat suuremgi veel, kui armastus seda millaski olla
saab, sest -- seda märkavad isegi nemad – ned vaevatud ja
hukatusse neetud – need kes ei armasta, kes pole armastanud kunaski
ja isegi muidugi ka need, kes armastada ei oska või ei suudagi või
ei tahagi... Ilu ehk kaunidus, see on sama, mis on ülim hüvelisus,
ilu on seega ka headus -- kõik kokku seega rohkem kui surelikele
määratud on. [See arvamus ei tähenda muidugi, et ilu-elamus
surelikele midagi kättesaamatuks-jäävat olema pidanuks, kuid
vahest on mõnigi hing mõelnud, et see midagi saavutamatuks-jäävat
siiski ikkagi on. Võimalikud on kõik subjektiiv-individualistlikud
variandid oma variatsioonide lõputuses.]
PLATON:
„Apologia“:
(17.
B) „... Nimelt nemad, ma kordan, ei rääkinud mitte ainsatki sõna
tõtt, kuid minu käest kuulete te kogu tõde.“, (lk. 129.) (19.)
„... Aga mingu kõik nii, nagu jumalale meelepärane, ent seadusele
tuleb alluda ja ennast on tarvis kaitsta.“, (lk. 132.) (22. E) „...
Vastasin endale ja oraaklile, et eelistan olla selline, nagu ma
olen.“, (lk. 142.) (23. B) „...“Teie hulgast on kõige targem
see, kes nagu Sokrates mõistab, et tõeliselt pole tarkus midagi
väärt.“, (lk. 142.) (27.
B-C) „... Aga anna siis ometigi sellelegi vastus: kas on võimalik,
et keegi usub deemonite endeid, kuid deemoneid endid ei usu?“, (lk.
153.)14
Teha siia
kirjakohta siiski ka üks sisuline lühike vahepala ehk siis
teksti-kriitiline lõige: nimelt rakendada selle ennemini rohkelt
mainitud "Kõneleja" vastu tema enda taktikat, ehk siis
säärast suhtumist, milles mainitud tegelast vähemalt "kahtlustada
annab". Tuleb 'teha vahet', nimelt kirjakohtadega, kus kõneldu
vihjamisi aimatavat märki tabab ja teisalt, neil, kahjuks siiski
küllalt sagedastes kohtades, kus -- kiputaks nagu "liigselt
lobisema", elik siis kui kõigi seonduvate asjaoludega seoses
(ajaline ja ruumiline ulatuvus, temporaalne ja ruumiline vältus,
kõikvõimalikud loendamatud tõlked eri keeletest eri keeltesse) on
midagi selle aegade alguses oleva euroopluse idee sõnastaja ideed
mõneti midagi oma võimalikust autentsest tähendus-sisust midagi
olulist vahest ka kaotanud?
Roger
Osborne: „Millised ka ei olnud selleni jõudmise
vahendid, on inimliku kõlbluse mõiste Sokratese kingitus maailmale.
See on väljamõeldis, mis sündis kindlal ajal ja kindlas kohas,
mitte mingi „loomulik“ nähtus ja see on väidetavalt ainus
mõiste, mis eristab Lääne ühiskonda kõigist teistest, mis kunagi
on eksisteerinud.“15
Järgnevalt
sellegi näiteks mõningaid "valitud mõtteid", -- kuigi
sellega tuleb paraku ideaalsuse keskmest madalamate emanatsioonide
manu taanduda ehk emanitseeruda, -- verbaalsel tasandil siinkohal
näitena toodud, et kui mõni korufee, kellest tunustamatumat vaevalt
kunagi leidub, -- Platon, -- peab vajalikuks rääkida
(animaalsetestki) "ihadest" (kõigi aegade poeetide poolt
ülistatud) 'jumaliku (armu-)hulluse' asemel, -- siis
näib see olevat otsekui ülijärsk kukkumine ja otsekui "Kuu
pealt" veel peale-kauba. KA siin sõltub muidugi kõik
konkreetse subjektiivsuse konkreetsest vaatepunktist. Mis tähendavad
mõisted „iha“ ja armuhullus“, jne. Üks näib olevat
kaheldavat vätlust omavat biloogiliselt ajendatud kohastumise
kõrval-saadus. Ja see „arm kui hullus“ näib olevat aegade
jooksul kultiveerunud eemaldumine pelagalt animaalsusest, midagi,
mille puhul tuleb noid bioloogiliselt ajendatud mehhanisme oletada
oamavat midagi, mida võiks tõlgendada või aksepteerida kui mingit
sotsialiseerumise või kultuuristumise tulendeid. Ehk siis midagi
sellest, mis teeb animaalsest midagi hingestatud, või vähemalt, et
nõnda peaks need lood (kunagi siiski) ka olema...?16
Euroopluse
alguse-aegade esi-kõneleja kaldub lobisema kohati (nõnda näib
vähemalt üle aja- ja ruumikuristike ja kõikvõimaliku tõlgenduse
problemaatikat arvesse võttes), et otsekui oleks üldekehtib pea
liigi-omaselt, et – igas ja ühes elavas olendis kunaski on
otsekui: kaks valitsevat tungi, -- kaasa-sündinud ihk meeldiva
järele ja (ehk ka ) omandatud mõtlemise viis, mis püüdleb
hüvelisuse poole, so.-kainus, kaalutlev mõistus, ette-nägelikkus.
Vahest see nõnda ka on kui räägib iidne kõnelev hääl euroopluse
hällist. Kuid vahest ongi see üks loomusund inimsuses, mis on
püüdlus meeldiva elik siis ilusa ja kauni poole ja mida siis
tõlegendatakse (kogemuste, elukogemuste lisandudes?) siis millegi
kui õpitut viisi seostada ilus hea elik hüvelisega , ning mida siis
toetavad isiku-omadused nagu kainus, kaalutlev mõistus ja
ette-nägelikkus...? Vastuseid noile küsimustele ei saada ilmselt
kunagi, kuid vahest just need ongi kogu filosoofia põhiküsimused,
need ületamatud mäetipud, mida ei vallutata kunagi, kuid millede
ahavatlus jääb alatiseks püsima...17
Kuid
euroopluse ühe algataja juures abstraktses mõtlemise viisis on veel
üks ebakõla (kindlasti irooniline pelgalt!), et meelelisus
inimsuses olevat tuvastatav mõningatel juhtudel kui otsekui hakkaks
mingi „mõistusetus“ võimust võtma, siis jääb hinnata vaid
kujunenud (ajutist?) seisundit lausa „meele-valdseks“, millelel
peaks reageerima kui millegile isegi õigust ja seadust rikkuvale,
„jultunud üle-meelelikkusele“; ning mis olukorra tekkides jääb
üle apelleerida muidugi vaid mõistlikusele ja mistaolise
(taunitava) nähtumuse/fenomeni esinemisel on siiski tutvastatavad
siiski erinevad grauleeritud tasapinnad elik siis lihtsalt: eri
variandid.
See kõik
leiab aga siiski ka autoriteedi ja algseima korufee poolt mõnetist
heakskiitu veidke ikkagi, sest see kõik (animaalsusele rajanev,
sellest lähtuv aktiivsus) olevat siiski midagi, mida saab seletada
aga siiski kui: "mõistuseta tungi lõbu järele ilust"
(zur Lust an der Schönheit); ja seda kõike tuleb siiski (nii
animaalses kui hingelises mõttes) -- seda just tulebki armastuseks
nimetada...18
Mis aga
väärika abstraktse mõtlemise kujundanud patriarhi meelest siiski
kehtima jääb on seega tema arvates otse "ise-ennast-mõistvalt"
ei midagi vähem ega rohkemat kui tolle kunagise aatleja nime järgi
alatiseks kehtima jääv mõtteline ühend nagu -- platooniline
armastus. See on ainus, mis mingitki tegeliku evidentsi pakub, mis
tähtsust omab, mis midagi loeb, sest vastanduv on liiga heidutav. --
Meelte paljut tõotava väreluse taga ähvardamas ürgse meeletuse
ahistav Kaos.
Meelelise
pinna-pealsusest on otsekui lähtumas värelus, mis võngutab
võrgutaval kombel värelema isegi ka kõige rangema mõistuslikkuse,
kui küll kitsendava aga ka kaitsva membraani. [Seda on kogenud
vist kül iga elav hing: on midagis seal sõnade taga, midagi, mis
tuleneb elust kui kogemusest, midagi heitutavatki isegi, midagi mida
siinkohalgi sõnastada ei sooviks. Midagi on, mis jääb sõnade taha
ja mida ei tavatseta sõnastada...?] (Vrdl. Plato: „Parmenides“,
Ibid. §16, lk. 147.)
Roger
Osborne: „Idee, et universum eksisteerib füüsilise
korrana, mida ratsionaalselt mõtlevad inimesed võivad uurida, oli
suur samm edasi.“ /.../ „Reaalne maailm on kord, mis on tema
aluseks, ning selle korra võib ratsionaalne meel avastada.“19
Euroopaliku
abstraktse idealiseeritavagi mõtlemise kui tõdeluse rajaja, selle
palju-kiidetud idealistliku aatleja põhjenduseks aga armu-iha
hüvelisusega ühendatavast loomusest käib küllaga usku tunnistav
tõdemus -- Eros see oli ju jumaliku Aphrodite "lihane poeg",
seega , üks jumaluste hulgast. -- Armastus, see on hüvelisus,
sest vastupidine kõlaks kui: 'jumalate teotus'...?
PLATON:
„Apologia“:
(28.
B) „... põhjuseks on eeskätt rahvahulkade laim ja kadedus, mis on
juba paljusi tublisid mehi hukutanud, ning ma arvan, et hukutab
veelgi, nii et pole vaja karta, nagu võiks see minuga piiruda.“
/.../ „... et iga inimene, kes veidigi saab kasulik olla, peaks
kõige tähtsamaks pidama elu ja surma küsimust, ning et ta ei
tarvitseks iga teo puhul esmajoones arvestada seda, kas ta talitab
õiglaselt või mitte...“, (lk, 155.) (29.
D) „...“Austan ja armastan teid, ateenlased, kuid kuuletun siiski
pigem jumalale kui teile, ning kuni ma hingan ja vähegi jaksan, ei
lakka ma filosoofiaga tegelemast ega õhutamast ja veenmast teist
igaüht, kellega iganes juhtun kokku puutuma, ning räägin alati
sedasama, mida tavaliselt ikka räägin...“, (lk. 159.) (35.
D) „... Ma usun, ateenlased, ja palju enam kui ükski minu
süüdistajaist, ning teie ja jumala kätte annan ma kohtumõistmise,
et te otsustaksite nõnda, nagu see on kõige parem minule ja
teile.“, (lk. 174.)20
Ludwig
van
Beethoven:
„...
Tahan tõestada, et kes hästi ja
õilsalt talitab, suudab selle eest ka
halba
kohtlemist taluda.“
BEETHOVEN
(Viini magistraadile 1. veebruaril 1819).
„...
Neile, kes ei taha alistuda hingelisele keskpärasusele, on ta
igapäevane võitlus, väga sageli kurb võitlus, suurusetu ja
tagajärjetu võitlus, mida tuleb pidada üksinduses ja vaikuses.
/.../ Igaüks võib loota ainult iseendale. Ja tuleb hetki, mil kõige
tugevamadki nõrkevad oma koorma all. /.../ Kui nad pole ka suutnud
hajutada tihedat pimedikku, siis on nad meile välgu valgel teed
näidanud.“, (lk. 7.) „... „Julgust, kõigi ihu nõtruste
juures peab ometigi valitsejaks jääma vaim...““, (lk. 15.) „...
Hingel võtab ilmselt aega, enne kui harjub kannatusetga. Hingel on
nii suur rõõmutarve, et kui rõõmu pole, siis ta loob selle.“,
(lk. 17.) „...
Kunagi varem pole ma tõusnud niisugustesse kõrgustesse. Ümber on
valgus, puhtus ja selgus!“21,
(lk. 24.)
--
EHK siis
antud kirjutise esimese osa lõpetuseks ühe teise, hilisema, vaimse
aatleja pihtimus, meenutamaks Sokratest kes vajas samuti
apologiseerimist...
Platoni
õpetus. --
See on kui lektüür ühest ideaalsest antusest, mis on
täiuslik, esile-tooduna ühemõttelises vormis, ülimaks loetud
Ideega piiritletud mõtlemine filosoofia asjast "igas ühes
eneses"... -- Nõnda justnimelt näib arvavat Platon, kes
kunagi kirjutas alguse sellele filosoofias sealtmaalt käibel
olevale tõele, et kõik on taandatav peamiselt just nimelt
ideelisele, küll hüpoteetilisele aga hõlmavaimalt selginenud ja
ainulisena nähtud alusele.
Seda
selleks, et oleks võimalik näha kõiges kokku-langevat, tabada
olemuslikku meeleliste nähtumuste pealispindse mitmekesisuse tagant
olemuslikumat ja tõelisemat, lähtuda mõeldavast "ühest
ideest" kui ette-asetatud hüpoteesist jõudmaks viimaks
selginenud, kõikehõlmava 'Üheni', mis oleks kui ülim
mõeldav Idee, kehtestamatult kehtiv absoluut, kogu korra ja
seaduspärasuse alus kosmoses, vääramatult tõene ja igavene,
abstraktsioon, mis on samas ka kui "ülim tegelikkus".
See
on 'arete', -- "mõiste, mis määratleb
ainsuses", kõrgeim instants asjade üle otsustamisel.
Hilisemas ideede-õpetuses on samastud mõiste hüvelisuse
ideega, mis asetseb ideede hierarhilise püramiidi tipus ja millele
(platonistlikule "okultismile" kohaselt) kogu sellesama
püramiidi "raskus" ometi toetub.
Ometi
ei ole see nõnda kirjeldatud "Idee" platonistlikus
mõttemaailmas ometigi pelgaks "hindamise kriteeriumiks",
saati siis mitte mingiks eriliseks mõtteliseks "eesmärgiks",
-- säärasena jääks platonistlik absoluut ju pelgalt üheks
paljudest,
-- kõigi aegade moralistide poolt püstitatud
"käsulaudadest", mis kehtivad vaid tingimisi,
relatsioonide kombel.
Jyri
Vuorinen:
„Teoses
Metafüüsika
Kirjutas Aristoteles: “Kuna
hea ja ilus on eri asjad (kuna hea on alati kuskil tegevuses, aga ilu
on ka liikumatutes olevustes), need, kes väidavad, et matemaatilised
teadused ei räägi midagi ilust või heast, eksivad. /.../ Ilusa
peamised osad on korrastatus /taxis/, sümmeetria /symmetria/ ja
sihipärasus
/horismenon/,
mida matemaatilised teadused eriti väljendavad.”22
Siin
ilmneb kolm tähelepanuväärset seika. Kui Aristoteles ütleb hea ja
ilusa olevat eri asjad, viitab ta võimalusele piiritleda eri
väärtusliike aga ei pääse algusest kaugemale. Teiseks rõhutab
ta, et ilus ei piirne aistnguliselt adutava valdkonnaga. Kolmandaks
asjaks on on ilu eelduste üle mõtisklemine. Aristoteles peab silmas
korrastatust, sümmeetriat ja sihipärasust. Kreeka keelne sõna
´symmetria´ ei tähendanud vaid sümmeetriat tänases kitsas
tähenduses vaid sellega viidatakse üleüldse ühtsele tervikule,
sellisele mille osad on sobivais suhetes teiste osadega. Sõna
´horismenon´ võik tõlkida peale sihipärasuse ka piiritlevuseks.
Lisateavet nendele ilu eelduste kohta toob järgnev lõik Poeesiast:
“/.../
et elav olend või mille tahes osadest moodustunud objekt oleks ilus,
ei piisa sellest, et selle osad on õieti korrastatud; suurus ei saa
olla juhulik. Ilu sõltub korrastatusest ja suurusest /.../.”23
Roger
Osborne:
„Platoni
teoste intellektuaalne põhjalikkus, tema kirjutiste sära ja ülim
selgus ning asjaolu, et tema dialoogid säilisid tervikuna, teevad
temast mitte lihtsalt oma aja valitseva mõtleja, vaid Lääne
filosoofia isa.“ /.../ Kogu Lääne filosoofia on läinud seda
rada, nokkides reaalse maailma särast ja kärast välja üldmõisted
ja konstandid, uskudes kindlalt, et abstraktsioon viib mõtteselguseni
ning seeläbi paremale arusaamisele inimese olukorrast.“24
Pigem
on siin tegu teatud nö.- 'üldisusega',
mis kirjeldatav kui "suunav" (ehk siis: juhtiv) mõjujõud
maailmas, millekski sääraseks, mis annab "ennast
teadvustavale loomale" tema erandliku positsiooni, --
inimesena 'siin-olemas-olemise'
vahetu reaalsuse ja vääramatu kindluse igas mõeldavas
situatsioonis, -- seega siis otsekui "aluse" ja
"põhja" teadvalt ennast tunnetava "siin-olemise"
('Da-sein')
tarvis selles maailmas.25
Hüvelisuse
idee 'Üheks' kui ülimaks ülendamisega ideede
eraldiseisvas maailmas on järgitud mitte niivõrd
ratsionalistliku loogilist tuletamise skeemi kuivõrd nö. -
"teleoloogilise subordineerimise" meetodit mille
kohaselt (eetiline) süsteem on konstrueeritud "vastavalt
vajadusele" nii-öelda, mitte pelgalt empiiriliselt kogetud
"faktidest" tuletatult, (mis ei tähenda aga, et
Platon konstrueeriks oma nägemust kuidagi meelevaldsel kombel,
vaid et antud Filosoof tema isikus, lihtsalt 'näeb' Tõde
ja tunneb endas vajadust nähtut teistelegi vahendada).
Ja
muidugi,-- nagu Plato puhul ikka, tuleb siingi kokku-võtvate
väitmiste kogumisel arvestada ka nö.- süsteemisiseseid
teisenemisi ajas, -- oma loomingulise tegevuse hilisemal
perioodil nägi Plato 'arete's,
hüvelisuse ülimas idees (võimalik, et seda just ühe oma
tuntud ja tunnustatud õpilase Aristotelese
mõjul) -- nõnda-tõlgitud "maailma-mõistust" (vrdl.
'nous')
ehk siis ebaisikulist "jumalust" või hoopiski isegi
-- universaalset kõlbelist "eesmärgitunnet".26
Tundub,
et Platoni puhul see ainuliseks eristatud "lähtumise
punkt", säärane "kolmainsus" – 'Üks-hüve-idee'
-- väljendab teatud põhimõttelist hoiakut, st.- oma
'alustelt' lähtudes on Platoni filosoofia ennekõike
just kui "aluse järele küsimine", aluse mõtlemine,
mõtlemine, mis püüdlemas olemuslikuima ja algsema
välja-selgitamisele, millele kui "vundamendile" siis
hiljem on võetud rajada "ideede maailma"
hiigelhoone.
Säärasena
on 'arete'i aga esmalt just otsekui 'vahend'
(millegi tarvis) vastandina sofistide kuulutatud "hüvele",
mis tähistas kas siis ühiskonlikult-poliitiliselt või siis
subjektiivses plaanis "head", mille väärtuse
hindamise kriteeriumiks võis olla selle tõhusus, lihtsalt
vahetu praktiline mõju .
Kui
võrdsustada 'arete'i vahendiga millegi tarvis, kerkib
küsimus "mille jaoks", millega on siis juba
"sekkutud" asjalise 'Gegen-stand'i ringi kui
'vastas-seisu', st.- selleks "lõhestatakse" esmalt
"küsimuse asetaja" niimoodi dualistlikult ja
põhjalikult, ning siis sunnitakse teda veel järgima
'ratio'le kohaseid mõtlemise skeeme. Midagi teatakse, midagi
mitte. Esimesel juhul kui "omataks midagi", omatakse
teadmist millestki.
Kui
nüüd lähtutakse 'arete'st
kui "vahendist millegi tarvis", määratletakse ka
teadmine 27
, -- säärase küsimise "mehhanismina" sarnaselt
aksioloogiliste kriteeriumide alusel. Kui
'arete'
tähendas "hüvelist" ja samas ka 'vahendit'
(; millel, olgu lisatud, nähti olevat lausa eesmärgi staatus)
-- omandavad ka "teadmine" ja selleläbi ka
"toimimine" vastavad karakteristikud. Teadmine
millestki ja millegi pärast kõlbaks aga ka sofistidele
,kui võtta selle "millegi" asemel nt. "kasu",
vms. (utilitaristlik-kausalistlik eetika ).
Platoni
idealism näeb Sokratese mõjul asja siiski teisiti,
'arete'ile kui vahendile on samas omistatud teatud
"eneseküllane" eesmärgi-sidusus, st. - paradoksaalsel
moel on 'arete'i vahend ja eesmärk sama-aegselt. Nõnda
on jõutud olulise uuenduse juurde Platonil, kes erinevalt
sofistidest, ei lugenud teadmise puhul peamiseks selle
eesmärgi-pärasust ega selle "tõhusust" (=
rakendatavust, praktilist toimivust) ning kõneles teadmisest,
selle "enese pärast", (või -- 'puhtast'
teadmisest, on sama kohta hiljemalt öeldud).
Nõnda-öeldu
näib märkivat teatud olulist hoiakulist teisenemist, --
platonistlik, samuti kogu hilisem idealistlik lähenemine märgib
teatud "erapooletust", neutraalsust, kiretut kainust ehk
rangust mõtlemises, mis püüdleb kuidagi täiest "hoolimatul
kombel" 'Tõe' poole küsimata selle
otstarbekohasuse järele. (Või siis -- on lihtsalt
"omakasu-püüdmatum" võrreldes sofistide ja kõigi
nende jüngritega ).28
Säärase
talitamise viisi aluseks ikka see peamine veendumus, et
kõike saab 'Ühele' taandada, et on midagi kõige
taga, -- olgu see siis Tõde, Substants, Hing, asjade päristine
olemus, vms. -- st.- "alustavele ühele" taandamisega
omandatakse kogu suva ja meelevald selle "ühe"
konkreetse tõlgenduse osas.
Nõnda
võib öelda, et Platoni filosoofia nii algab sokraatilise
mõtisklemisega 'arete'i
üle ja jääb sellega ka lõpuni seotuks. 29
Just
selle, -- üheselt nähtud hüvelisuse -- ühe idee -- valguses on
kaalumisele võetud järgemõõda kõik ilmamaa "asjad",
millede üle otsustamisel on kriteeriumiks jällegi seesama
idee, -- "ise-enesesse suubuv hüvelisus" kui teadmise
tegelikkus, tedmise olemuslikeim sisu mis on vahend ja
eesmärk samas.
Jyri
Vuorinen:
„Suurt
osa [Aristotelese] Poeetika
sisust võidakse käsitleda kui Platoni seisukohtade kritsieerimist.
Platon oli kritsieerinud kunsti järgnevate põhjenduset alusel:(1)
Suur osa kunstist on kasvatuse seiskuohalt alaväärtuslik, kuna (a)
seal jäljendatakse eeskujuks kõlbamtut ja kuna (b) see appeleerib
emotsioonidele mitte mõistusele. (2) Kogu kunst on mõistlikult
kasutu, kuna see ei vii ideede tunnetamisele: seal
jäljendatakse vaid ideede jäljendusi. Aristoteles kaitses kunsti.
Esmalt on kunst tema meelest mõistuspärases mõttes väärtuslik:
poeesia ei jää sarnaselt ajaloole kinni üksikjuhtumitesse vaid
kerkib üldisele tasandile: “Ajaloolane
ei eristu luuletajast seetõttu, et üks kirjutab proosa ja teine
luulet: Herodotose teoseid võidakse kujundada ka värsimõõdus,
kuigi uus vorm ei teeks neist poeesiat. Ei, vahe on selles, et üks
kujutab juhtunut, teine seda, mis võiks juhtuda. Luule on sel
põhjusel filosoofilisem ja tõsiselt-võetavam kui ajalugu, selle
objektiks on üldised tõed, kui seevastu ajalugu käsitleb vaid
üksikjuhtumeid. Üldine tõde on, mida teatud laadi inimene kas
tõenäoliselt või vältimatul kombel teatud olukorras ütleb või
teeb; seda üritab luulekunst, kuigi see annaks isikutele nimed.
Üksikjuhtum on see, mida Alkibiades tegi või koges.”30
Platonistlikult
nähtud "tõde" seab aga oma väljendamisele ette rea
tingimusi. Neist peamisemaks on arusaam, et "üksik tõde
ei leia", tõde on säärasena ennekõike kui teatud
"opositsiooniline konsensus", monoloogide summa,
'Logose' kõnelemine "mitmuses" – 'dia-logos'.
Dialoog on platonistliku-sokraatilise tõe ilmnemise tingimus,
kuna igaühe monoloog vajab "teist", kas või juba
selleks, et leida "oma tõele " nö.- "laiemat
kõlapinda" ja seda nõnda "kindlustada".
Alles
kõnelemine dialoogis on see tõeline mõtlemine, "mõtlemise
tõelisus", kõnelemine on "tee tõe juurde" ja
"ebatõesele" tunnus-omaseks just "kõnelusest
hoidumine".31
Samuti
võimaldab just dialoogi vormis kõnelemine seda
sokraatilisele koolkonnale omase "dialektika"
rakendamist ja ka eriomast sisulist ja stilistilist
meelestatust mida võiks iseloomustada kui teatud
"mängulisust", ehk kreekapäraselt: 'agoonilist'
lähenemise viisi. 'Agoonilisus', ehk siis
"mängulisus" või võitluslik-võistluslik meelestatus
kujundab dialektilise meetodina väljapeetuna dialoogis
kõnelemise vormis teatud "seesmise pingestatuse", --
so.- paradokside vastakuti-seadmine, kõnelemine "oponendi
juures-olekul".
Stilistiliselt
kohaseks väljundiks sellele siis säärane eriline nähtus nagu
"sokraatiline iroonia". Viimase kohta on muide päris
tabavalt õeldud: kui see oleks lihtne, -- poleks selle
järele tarvidustki.32
Iroonia
Platoni dialoogides on ühelt poolt lihtsalt kui
'kerge'
vestlustoon, "tõsistegi asjade" üle kõnelemisel
ja teisalt kui midagi varjatut, midagi säärast mis
"ridade vahelt" vaid paista saabki.
Ometi
ei lakka Platoni iroonilisemadki "tegelased" hetkekski
muretsemast "Tõe" pärast, idelistliku koolkonna
looja puhul see ilmselt teisiti olla ei saakski,
platonistlikult rakendatud iroonia on ennekõike vahendiks
mille abil "vahet teha", irooniline lähenemine
võimaldab eristada 'Tõde' pelkadest "käibel-olevatest
tõeks-pidamistest", türannide kehtestadud ekslikest
seadustest üleolemiseks (, samas oma isiklikku tervist ja
hea-olu seeläbi liialt ohustamata).
Samas
oli iroonia äärmiselt "tõhus vahend" ka
sofistidest oponentide tarvis, 'Tõe' järele püüdlemist
on teadupärast ju äärmiselt kerge naeru-vääristada,
täpsemini, -- seejuures pea võimatu naeruväärsust
vältida, õnnestub viimane ehk vaid teatud loomupärase
naiivsuse ja siiraima idealismi sümbioosis.
Kas
siis rohkem või vähem kaasaegsele, -- sofist Georgiasele
omistatakse muide säärast iroonilise lähenemise meetodit,
mille kohaselt tuleb justnimelt esmalt naeru-vääristada,
näilise tõsidusega, selleks, et seda --"tõsi-olevat"
("tõsiselt võetavat") siis ehk kuidagi "kätte
saada ", ( ehk teha hästi tõsine nägu ette ja
pidada silmas, neid harvu situatsioone kus sellega ennastki
naerma ei ajata).
Üldiselt
näib platonismi selle tollastest oponentidest lahutavad
nõnda diametraalselt vastakad arusaamad, et "ühist
keelt", -- 'kõnelust',
vaevalt, et üldse tekkida saigi. Üheltpoolt relatsioonide
vaheliste (kausaal-)seaduspärasuste ülimaks kuulutamine ja
teisalt siis sokraatilise koolkonna püüdlused
'Tõde'
selle varjatusest "esile-tuua". Platonistlik "tõde“,
so.- selged üldistused ehk mõisted, nende muutumatu, nähtumuste
vallast ärarippumatu olemus, näha ideesid endid, nende
nähtumusi kujundavalt vormivat
'mõju-jõudu'
kõigi nende "asjaliste ilmingute" taga ja
alguses.33
Mõistuslikkuse
nähtud olemuslikkus asjade muutuva pealmise pinna taga
loob kujutluse sügavusest, mis kui konstitueeriks alustaval kombel
kogu seda nähtumuste igikestvat voolu. Kujutlus ehk pilt
'eidos'est võiski alguse saada just sellestki
tõigast, et kogu nähtumuste maailma jätkuvat teisenemist
ületavalt "jääb" 'Üks', -- visioon
millestki, mis "kestab", jätkub üha -- 'see'
(üks) -- on midagi igavest ja justnimelt 'see' nõnda
tõesti "kujundab maailma" ,kui vastand, teeb seda
paradoksaalsel kombel. Küsitav kuivõrd autentne platonism
oli nö.- "dualistlik" ja kuivõrd on säärast
tõlgendust rõhutanud hilisemad -- Plotinos näiteks ja
muidugi kogu see kristlaste kogukond.
Jyri
Vuorinen: Plotinose
järgi sõltub nii mitmetahulise kui ka ühtse olevuse ilu sellest,
et kas see olevus on idee taoline; ideede kõrgem tõelisus ostekui
kumab või särab läbi selle. Idee on jagamatu tervik, ja kui asine
objekt muutub idee taoliseks, tuleb ka sellest ühtne tervik: “/.../
kogu selle maailma ilu sünnib samasusest ideedega. /.../ Inetu ese
on midagi mida selle vorm täielikult valitseda ei suuda, milles
mateeria täielikult ei vormu idee sarnaseks. Idee tungib objekti,
rühmitab ja korrastab erinevad osad ühtsuseks, kogub segaduse
koostööks, teeb osadest harmoonilise terviku. Idee on
terviklikkus, ja see, mida see kujundab, sel tuleb muutuda ühtsuseks
sel määral kui see mitmekesisusele on võimalik. Ilu hakkab
paiknema selles, mis nõnda on kokku kogutud, nii osades kui ka
tervikus.”34
Jyri
Vuorinen:
„Plotinos
mõtiskles, millised asjad võivad olla ilusad. Antiikajal räägiti
üldiselt loomuse ja hinge ilust, ja nõnda teeb ka Plotinos: “Ilu
kuulub peamiselt nägemise valdkonda, aga on olemas ka kuuldavat ilu,
nagu mõndades sõnaühendites ja kogu muusikas, kuna meelodiad ja
rütmid on kaunid. Ja aistingulisest valdkonnast kõrgemale tõusev
meel tajub ilu käitumises, tegudes, loomuses ja mõistuse
pürgimustes, ja ilu on ka hüvedes.”35
Antiigi
kreeklaste ilu tähistav termin ´kalos´ oli märkimisväärselt
laiatähenduslik. Ei ole siiski endastmõistetav, et hüvede ilust
kõnelemine tähendas Plotinose puhul vaid
moraalset väärtust. Selle juures on ka esteetiline rõhuasetus.
Plotinos on just kõnelnud eriliste hüveliste loomuomaduste ilust ja
küsib siis: “Kõiki
neid me imetelme ja armastame, aga miks nimetada neid kauniks? Need
on olemas ja ilmnevad meile. See, kes neid näeb, peab tunnistama, et
neil on olemasolemise tõelisus, ja kas ei ole tõsiolemine tõeliselt
ilus? /.../ mis on see otsekui valguse sära, mis ümbritseb kõikke
hüvelist?”36
Kas
Platonil ei olnud rohkemini seost hoopiski tollaste nn.
müsteeriumi usunditega või siis eleaatlike mõtlejatega,
olgu siia või Herakleitos näiteks. Säärast arusaama
näib muuseas kinnitavat sagedane paradoksi viljelemine, kõnelemise
teatud irooniline alatoon, isegi see "moraliseeriv"
suunitletus näiks nagu vihjavad teatud
sofistlik-müstifitseerivale lähenemisele, võib-olla, et ka
siiski mitte.
Teisalt:
Platon ju ei eristanud nö.- "idealistlikult"
immateriaalset asisest reaalsusest (siia muide ka "hinged"
ja "vaimud", jms. ) Pigem oli ideede eraldi
asetsev maailm nõnda totaalselt kogu adutavale
realiteedile vastanduma seatud, et isegi sõna:
transtsendentsus ei näiks kui siinpuhul "täpselt
osutavat". "Too tõeliselt ühtne olev" ('to
ontos on')
oleks kui "metafüüsiline reaalsus" või igaveste
ideede maailm, võis olla nö.- "originaalseks panuseks"
eleaatide 'arche'i
otsingute jätkamisel, tõsi küll, "veidi
edasi-arendatud" ehk siis pisult "üldistatud"
kujul. Siia võrdluseks või Parmenidese
igipüsiv ja muutumatu 'olemine',--
so.- igavene, püsiv, muutumatu; midagi mis tunnetatav vaid
mõistuse kaudu.37
On
muidugi ka võimalik, et siinpuhul oli antud juhul oli lihtsalt
tegemist "varajase platonistiga", samas ei saa siin
välistada ka võimalikku eksimust ajaloolise tõe vastu,
kuna on ju üldiselt teada, et Sokrates ja tema järgi ka
Platon olid täiesti originaalsed mõtlejad omaette.
Ja
siis veel too "jumalate-salgaja" Anaxagoras, --
sokraatilise kk. "laenud" temalt on enam kui ilmsed.
-- On mingi "mõistuslik suurus", millele omane
"maailma kujundav" toime, niisiis -- immateriaalne
mõistuslik antus nagu -- 'nous', mis siis kui "maailma
kujundav ja korrastav printsiip".
Platonistlik
tõlgendus sellest tundub kui pelgalt "poeetiline lisa"
-- aineline maailm kui "tõelise" ehk ideaalse
"peegeldus". Platoni hilisema perioodi nägemus
'arete'ist kui "maailma-mõistusest" vastab
muidugi tema eelkäija arusaamale täpsemalt ja ilmselt
väljendab sellega teatud küpsust Platoni "ideede"
arenemises.
Kokkuvõtvalt
võibki öelda, et Platoni vaadete kujunemist ja tema hilisema
filosoofilise süsteemi tähendust nii tollase aja kui ka
hilisema tarvis, tuleks vahest enam seostada tollase
(filosoofilise) mõtlemise üldise kontekstiga ja mitte niivõrd
järgida väljakujunenud tava näha Sokratese tegelaskujus
originaalsemat mõtlejat õhtumaises eelajaloos, hoolimata
sellest, et tal juhtus olema väga kõneosav apologeet.
Siinkohal sellega lõpetamisi, kuid Platoni fenomeni tähtsus ja
tähendus on kõigiti ammendamatu temaatika.
Madis
Liibek.
1
Platon. „Pidusöök.
Sokratese apoloogia.“ Tallinn, 1985. „Eesti
Raamat“. „Klassikalised lood.“ Kreeka k. tõlkinud: Astrid
Kurismaa. Tõlgitud väljaandest: PLATON Opera omnia Vol. I-VIII
Lipsiae, Sumptibus et typis C. Tauchnitii 1829-1850. Lk.: 5- 205. //
„Symposion“, lk.: 5-127. // „Apologia“, lk.: 128-189. //
Saateks: Jaan Unt. // Siin: lk. 7-22.
2
Platon: “Pidusöök” (“Symposion”). lk. 26-43.
3
Aristoteles. Politeia: 13.39b.
4
Jyri Vuorinen: “Estetiikan klassikoita”. “Suomalaisen
Kirjallisuuden Seura”. Helsinki. Juva 1993; s. 9 – 414.
Tsitaadid siin: lk. 24.
5
PLATON: "Phaidros oder vom
Schönen", „Reclam“, Leipzig, 1953, S. 14.
6
Platon: “Pidusöök” (“Symposion”). Lk. 49-71.
7
PLATON: "Phaidros oder vom Schönen", „Reclam“,
Leipzig, 1953, S.24.
8
PLATON: "Phaidros oder vom Schönen", „Reclam“,
Leipzig, 1953, S.24.
9
Platon: “Pidusöök” (“Symposion”). Lk. 72-83.
10
Platon:
„Valtio“/ „Politeia“ 596b, „Kharmides“ 389a-e.
12
Platon: “Pidusöök” (“Symposion”). Lk. 89- 97.
13
Platon: „Ion“ 534c-d. Tsitaat ja viide
raamtust: J. Vuorinen: „Estetiikan klassikoita“, Ibid. lk. 47.
14
Platon: “Sokratese apoloogia” (“Apologia”). Lk. 129-153.
15
Roger Osborne: “Tsivilisatsioon. Läänemaailma uus ajalugu.”
Tallinn, 2008. Tõlkinud: Rein Turu. Lk.:5- 431. [“Civilization. A
New History of the Western World”, (2006, Great Britain)] Siin:
“Tsivilisatsioon...”, lk. 72.
16
Vrdl. Platon: „Parmenides“, Reclam Verlag, 1984. S.141-215 //
Siin: §3 lk. 128-29. & §4-5, lk. 131
17
Vrdl. Plato: „Parmenides“,
Ibid.
§8 lk. 135-36 & §13, lk. 142
18
PLATON: "Phaidros oder vom Schönen", „Reclam“,
Leipzig, 1953, S. 25.
19
R. Osborne: “Tsivilisatsioon...”, lk. 69.
20
Platon: “Sokratese apoloogia” (“Apologia”). Lk. 155-174.
21
Romain Rolland: „Viede Beethoven“. („Beethoveni
elu“.) Tallinn, 1970. „Eesti Raamat“. Tõlkinud: Johannes
Semper. Biograafiline sari. Lk.: 5-79. C: Paris, 1964. Siin: lk.
7-24.
22
Aristoteles: „Metafysiikka“ 1078a-b.
23
Aristoteles „Runousoppi“ / „Poetica“:
7.1450b-1451s. Kaks viimast viidet J. Vuorinen:
„Estetiikan klassikoita“,
Ibid. lk. 58.
25
K. Jaspers "Die grossen Philosophen", 1. Bd.
„Piper“/ München-Zürich, 1988 (1957), S. 7-967 Sealt: "Die
fortzeugenden Gründer des Philosophierens"-- "Plato"
, S. 234-319; lk.253 // -- Muuseas, see huvitav ütelus --
'kindlus' igas
mõeldavas situatsioonis, on laenatud Jaspersilt, kes omakorda
väidab end olevat säärast välja-lugenud Platolt, kellel
oleks sellega kui öeldud ära filosoofia päristiseim
eesmärk ,täpsemini filosoofia 'funktsioon',
à la: teotsemine vahetu efektiivsuse alusel ,mis (ka
järgnevale teksti-harutamisele pisult vastukäivalt) avab
uudseid suundi Plato üle mõtisklemisel ,olgu mainitud.
26
Elmar Salumaa: "Filosoofia ajalugu", 1. köide,
"Antiikfilosoofia", Tallinn, 1992, lk.7-251, lk.66
27
Mõiste "teadmine" tähendab antud "platoonilises"
kontekstis siis selget ja distinktset mõtlemist
abstraktsete 'aioonide' vahendusel, mis ainsana ideede
eraldiolevat ilma üldse aduda suudabki (Ideed Platol
ongi ju kui "selgelt nähtud mõisted, kuigi tuleb
rõhutada, et mitte vaid pelgad mõttelised abstraktsioonid
vaid omavad kogu (ise-oma-sugust ) realiteeti tunnustatumalt
tuttavama raamide väliselt ja millesse siis kogu see
materiaalne ,ning isegi immateriaalne -- Kosmos suhtestub kui
pelk " ära-tõmme " ehk koopia.)
28
Vrdl. nt. Plato: „Parmenides“, Ibid.: §25-26; §27, lk.
165-66.
29
K. Jaspers: "Die grossen Philosophen", lk. 252.
30Aristoteles:
„Poetica“ 9.1451b. Viide ja tsitaat raamatust: J. Vuorinen:
„Estetiikan klassikoita“, Ibid.
lk. 63-64.
31
K. Jaspers: "Die grossen Philosophen", lk. 263.
32
K. Jaspers: "Die grossen Philosophen", lk. 267.
33
Plotinose hilisem emanatsioonide tundub olevat lausa
otsene " tõmmis" sellest aru-saamast, --
neoplatonismi hereesiaks kutsutud tõlgendus asendab ehk
võrdsustab "hüvelisuse" idee "jumalaga",
millest-kellest siis emaipatsiooni korras, -- lähtub kõik
olemas-olev.
lk.
86-87.
36
Plotinos: „Enneades“ 1. 6.
5., Viide ja tsitaadid J. Vuorinen: „Esetetiikan klassikoita“,
Ibid.
lk. 88-89.
37
E. Salumaa: "Filosoofia
ajalugu", lk.22.
No comments:
Post a Comment