Estetica

JYRI VUORINEN:

„ESTEETIKA KLASSIKUD.“

Jyri Vuorinen: “Estetiikan klassikoita”.

“Suomalaisen Kirjallisuuden Seura”. Helsinki.

ISBN 951-717-745-3

ISSN 0562-6129

WSOY:n graafiset laitokset

Juva 1993

Sisukord

Eessõna 5

Sissejuhatus 6

Sõna “esteetika” 6

Esteetika filosoofia haruna 6

Ilu ja kunst 8

Ilu ja kunsti mõistete ajalugu 9

Platon 13

Enne Platonit 14

Platoni elu 15

Platoni ideedeõpetus 16

Ilu filosoofia 17

Kunsti filosoofia 21

Kokkuvõte 25

Aristoteles 27

Aristotelese elu 28

Aristotelese filosoofia 28

Ilu filosoofia 29

Kunsti filosoofia 30

Poltinos 38

Hellenism 39

Plotinose elu 43

Plotinose filosoofia 43

Ilu filosoofia 44

Kunsti filosoofia 46

Plotinose tähendus 47

Aquino Thomas 49

Keskaeg 50

Aquino Thomas 53

Thomase filosoofia 54

Ilu filosoofia 54

Kunsti filosoofia 57 Aquino Thomase tähendus 59

Tagasivaade antiikajale ja keskajale 59

Baumgarten 62

Renessansist 18. sajandini 63

Alexander Baumgarteni elu 67

Baumgarteni filosoofia 68

Ilu filosoofia 71

Kunsti filosoofia 73

Baumgarteni tähendus 74

Hume 76

Briti esteetika 18. sajandil 77

David Hume 81

Hume filosoofia 82

Ilu filosoofia 83

Hume tähendus 89

Kriitikat 89

Kant 91

Immanuel Kanti elu 92

Kanti filosoofiast 92

Ilu filosoofia 93

Kunsti filosoofia 111

Otsustusvõime ühendajana 114

Kanti tähendus 114

Kriitikat 115

Järelevaade 18. sajandile 116

Hegel 118

Kantist Hegelini 119

G. W. F. Hegeli elu 123

Hegeli filosoofiast 123

Ilu filosoofia 126

Kunsti filosoofia 133

Hegeli esteetika tähendus 146

Kriitikat 148

Tolstoi 150

Hegelist Tolstoini 151

Lev Tolstoi ja tema filosoofia 157

Kunsti filosoofia 158

Tolstoi teooria tähendus 169

Kriitikat 171

Järelevaade Hegelile ja Tolstoile 171

Kunsti väljendusteooriad peale Tolstoid 172

Beardsley 175

20. sajandi esteetika 176

Monroe Beardsley 188

Esteetika 189

Kunsti filosoofia 190

Kriitikat 208

Järelsõna 211

Nimeregister 213

Allikteoseid 217

Eessõna¹

Esteetika ajalugu on soome keeles käsitletud vähesel määral. George Dicki Esteetikas on ajalugu kolmkümmend lehekülge, Eino Krohni teoses „Esteetiline maailm“ („Esteettinen maailma“) umbes 50 lehekülge, ja Yrjö Hirn rääkib teemast 17 leheküljel teoses „Esteetiline elu“ („Esteettinen elämä“). Ainuke raamatu mõõtu esitus on K. S. Laurila aastal 1911 avaldatud „Sissejuhatus esteetikasse; ajalooline osa“ („Johdatus estetiikkaan; historiallinen osa“), millega tasub veelgi tutvuda.²

Esteetika klassikuid ei ole esitus, mis hõlmab esteetika ajalugu. Piirdusin lääneliku esteetikaga, keskendusin käsitlustesse kunstist ja ilust ning nende omavahelistest suhetest ja valgustan seisukohtade muutumist ennekõike käsitledes suuri mõjutajaid, klassiku positsiooni saavutanud kirjutajaid. Pürgin seletama asju lihtsalt aga teisalt ka nii üksikasjalikult, et lugeja saaks piisava ülevaate mõtlemise tervikust ja kasutatud sõnavarast. Nõnda võib ta, kui vajab lisateavet, hakata lugema algtekste ja kommentaare.

Suuri mõjutajaid uurides saadakse pilt mõningatest muutustest, aga teised jäävad ka varju. Klassikute esitlemise alguses ja lõpus valgustan veidi ajastu muud esteetikat ja järgin vähemalt kahte varjule jäävat suundumust. Esmalt mõeldakse tänapäeval üldiselt, et esteetiline väärtus katab mitmeid valdkondi: kena, peen, elegantne, koomiline, traagiline, groteskne, isegi inetu. See asjaolude olukord on vaevalt saja aasta vanune, ja käsitlen seda selleni jõudes. Teiseks on kunst paari viimase saja aasta vältel eristatud muudest antud valdkonna pürgimustest põjendusel, et kunstis on eesmärgiks just see eespool mainitud esteetiline väärtus. See eraldusviis on püsinud jõus, kuigi sellele on ka vastu seistud selle tekkimise ajast peale. Jälgin kuidas selleni jõuti ja kuidas seda on kaitstud ja kritiseeritud.

Üks võimalus teha mineviku mõtelmisviisi tänasele lugejale mõistetavaks oleks hajutada see selle ümbrusesse: muusse mõtlemisse, majandusse, poliitikasse, teadusesse jms. oludesse. Võidakse öelda, et siis ja siis oli loomulik rõhutada tervikut ilu eeldusena kuivõrd ka valitsuskord oli rangelt hierarhiline. Ma ei ole üldiselt seda teed läinud, kuna minu eesmärgiks ei ole äratada lugejate poolehoidu mineviku meeletuste või ühekülgsuse vastu. Üldiselt esitan käsitlused sellistena nagu nad on ja üritan avada neis peituvat mõtet. Eesmärgiks on et lugeja võib minu väidetega tutvudes oma isiklikku vaateviisi edasi süvendada.

Tänusõnad

Kuna ei ole võimalik loetleda kõiki, kelle abi on selle raamatu valmimise võimalikuks teinud, piirdun (siinkohal) nende tänamisega, kes tutvusid käsikirjaga ja aitasid mind oma ettepanekute ja kriitikaga: esteetika uurimisseminaril osalejad Aarne Kinnuse juhatusel ning Timo Jeskanen, Johanna Jutila, Oiva Kuisma, Markku Mustaranta, Matti Suurpää, Harri ja Maila Vuorinen.

SISSEJUHATUS

Sõna ´esteetika´

Sõna ´esteetika´ kasutatakse mitmel kombel: räägitakse romantismi esteetikast, fragmendi esteetikast või kulla ja sära esteetikast. Mõneti selgitab seda jaotus kolmeks:

1) ´Esteetikaga´ võidakse mõelda teoste kogumiku ühtset loomust:

a) Väljenditega ´Hellaakoske poeesia esteetika´, `tekstiilikunsti-esteetika´ või ´modernismi esteetika´ tuuakse esile arusaam, et Hellaakoske luuletusi, tekstiilikunsti tooteid või modernismi hulka kuuluvaid kunstiteoseid midagi ühendab, kuid ei öelda mis nimelt.

b) Väljenditega ´kapriisi-esteetika´ või ´vastandite esteetika tekstiilikunsti puhul´ räägitakse ühest selliseid teosehulki ühendavast põhimõttest.

2) Kui öeldakse, et arhailisel ajal valistes kulla ja sädeluse esteetika, mõeldakse et inimesed imetlesid midagi sellist, mis särab ja kiirgab ja millede puhul on kasutatud väärismetalle ja vääriskivisid.

3) ´Esteetika´ tähendab ka filosooofia haru, mille tuumikala juurde kuuluvad

a) kunsti filosoofia ja

b) esteetilise väärtuse filosoofia ehk ilu filosoofia.

Minu teoses on juttu esteetikast selles kolmandas tähenduses.

Esteetika filosoofia haruna

Kui rahuldutakse ebamäärse iseloomustusega, võidakse öelda et filosoofia probleemid on oma loomuse poolest üldised ja/või mõistelised. Filosoofiline probleem ei ole, mis on kuu pimedal poolel, kuna sellest saadakse selgus empiirilise teadmise kasvades: saadetakse satelliit kuu taha pildistama. Selle asemel on filosoofiline probleem mis on teadus või kunst või kuidas esteetiline väärtus erineb teaduslikust väärtusest.

Üheks kesksemaks põhimõtteks esteetikas on kunsti ja ilu (ehk esteetilise väärtuse) mõistete kujundamine ja nendesse jäävate nähtumuste loomuse selgitamine. Sellesse võib kuuluda vastuste leidmine nt. järgnevatele küsimustele:

-- Kuidas esitamine, representastioon erineb väljendusest, ekspressioonist?

-- Kuidas suureline erineb võimsast?

-- Mis kasu on esteetilisest kasvatusest?

-- Kas kunsti peaks tsenseerima ja mil määral?

-- Mis positsioon on kunstil meie kultuuris tervikuna?

Mõisted

Sageli öeldakse, et mõiste on see mida sõna tähendab. Kunsti mõiste peaks siis olema see, mida sõna ´kunst´tähendab. Küsimusele mida ´kunst´ tähendab, võidakse vastata kahel viisil: võidakse üritada sõnalist iseloomustamist või võidakse näidata kunstiteosteleja öelda: “need on kunst”.

Küsimustest ja vastustest ilmneb, et mõistel on

1) nimi (sõna ´kunst´),

2) sisu (mida sõnalisel iseloomustamisel üritatakse saavutada) ja

3) valdkond (objektid mida on õige kunstiks nimetada).

Samal mõistel võib olla erinevaid nimetusi. Nt. eesti keele sõna ´roheline` ja inglise sõna ´green´on sama mõiste, rohelise mõiste tähistus.

Teisalt võib ka sama sõnaga liituda erinevaid mõisteid. Nt. sõna ´jalg´ võib tähendada vaid jalalaba või sellele lisanduvalt ka säärt ja reit.

Mõiste määratlemine

Sõna tähendus selgitatakse välja uurides, kuidas seda kasutatakse. Aga filosoofias ei olda huvitatud ainult sellest vaid ka sellest, kuidas tuleks sõna teatud seosteis kasutada, mida oleks sellega kasulik või mõistlik tähistada. Keeleteaduse ülesanne on loetleda sõnade tähendusi; filosoofiline mõiste määratlemine on suunatud selgitamisele, mõiste eksplitatsioonile.

Mõisteid selgitatakse ka filosoofia väliselt. Bioloogid täpsustasid kala mõistet eristades sellest vees elavad imetajad, nt. kašeloti ja delfiini. Piir tõmmati paljunemisviisi järgi, kuna see vaadati olevat tähtsam kui väline kuju.

Mõiste kujundamist võidakse mõelda tegevusena, mis koosneb kahest etapist, eristamisest ja ettepanekust:

1) Eristamine: selgitatakse, milliseid mõisteid on mingi sõnaga liidetud.

2) Ettepanek: mõeldakse, mil kombel oleks mõistet mõistlik kujundada.

See peaks üheltpoolt jääma tavalise keelekasutusele lähedale, teisalt peaks võtma arvesse olukorda, mille tarvis mõiste selgitamine oleks vajalik.

Oletame näiteks, et soovitakse määratleda maine mõiste sellel eesmärgil, et eristada endisest selgemalt teineteisest positiivne ja negatiivne kuulsus.

1) Eristamine: Üldiselt tähistatakse sõnaga ´maine´ positiivset kuulsust (“ta on mainekas mees”). Mõnikord kasutatakse seda sõna ka negatiivse kuulsuse tähistamiseks (“kui au kaob, siis maine kasvab”), aga siis kasutakse üldiselt lisamääratlust ´halb´ (“halvamaineline mees”).

2) Ettepanek: Sõnaga ´maine´oleks mõistlik tähistada vaid seda, et keegi on positiivses mõttes tuntud, kuna sõna ´kuulsus´on neutraalsem ja sobib sellega katusterminiks.

Antud näites on olnud vaja teha liiga tavalisele keelekasutusele: uue piiritlemisega seoses on kõnepruugis sõna ´maine´ kasutatud valesti; peaks kasutama sõna ´kuulsus´. Seda hinda on makstud selle eest, et mõistete omavahelised suhted on selgemaks muutunud: kuulsuse mõiste sisaldab nii positiivset kuulsust (mainet) kui ka negatiivset kuulsust. Positiivsele kuulsusele on nüüd olemas oma termin, ja nõnda eristatakse see selgemalt omaks valdkonnaks. Nõnda rõhutatakse vahet positiivse ja muu kuulsuse vahel.

Mõistete määratalemisel ei ole küsimus niivõrd sõnades, vaid selles, kuidas tegelikkust eritleda, milliseid erisusi ja sarnasusi asjade vahel täheldatakse.

Eelneva näite kohaselt on ka kunsti ja ilu mõistete kujundamisel teisalt küsimus ka sellest, kuidas sõnasi nagu ´kunst´, ´kunstiteos´, ´kunstiliselt väärtuslik´, ´esteetiliselt väärtuslik´ kasutatakse, teisalt selles, kuidas oleks neid parem kasutada.

Ilu ja kunst

Sõna ´ilu´

Soome (ja eesti) keele sõna ´kaunis´on germaani laen ja selle algne kuju on ilmselt olnud śkauniz´. Vadjas tähendab ´kauniz´ punast värvi. Gooti keelest tähendas sõna ´skauns´ ilusat; muinas-alamsaksi keeles ja muinas-kõrgsaksa keeles tähendas ścon`i´ hiilgavat, ilusat.<sup>3</sup> Ka kaasaegset keeltes on veel näha sõna ilus muistne ühendus punase ja ilusaga. Vene keeles on näha punase ja ilusa seost: ´krasnyj´ (punane) ja´krasivyj´ (ilus); saksa keeles on näha seost ilusa ja särava vahel: `Schein´ (sära, kiirgus, valgus) – ´schön´ (ilus). Punase ja särava ühtsus seisneb selles, et punane on värvina intensiivne.

Sõnal ´ilus´on mitmeid kasutusviise. Kui öeldakse, et midagi on ilus, võidakse mõelda muudki kui seda, et objekt on esteetiliselt väärtuslik:

-- “ja kas siis ühel ilusal päeval ei juhtunud nii et...”; siin võib väljend ´ühel kaunil päeval´ tähendada päeva, mis ei anna põhjust oodata midagi tavalisest erinevat;

-- “viimasel laupäeval oli ilus ilm” tähendab suvel öelduna et päike paistis, tuul oli mahe, õhk oli küllaltki soe; täiesti teine asi on öelda “viimasel pühapäeval oli udu väga ilus”; siin väärtustatkse ilma esteetilisel kombel.

-- “palun tohtida öelda ilusad tänusõnad...”; siin tähendab väljend ´ilusat tänusõnad´ suut tänulikkust.

-- “oli ilus tegu kui käisid oma haiglas olevat tädi vaatamas”; siin on ´ilus´ moraalselt väärtustatud sõna.

Ka esteetilise väärtustamise puhul on sõna ´ilus´ kahetähenduslik; võidakse rääkida ´ilusa´ kitsamast ja laiemast tähendusest. Kui seda sõna kasutatakse piiratud tähenduses, võidakse öelda, et mees ei pea olema ilus vaid tubli. Laiemas mõttes võidakse öelda Milan Kundera kombel, et Kuningas Oidipus on Sofoklese ilusaim tragöödia. Sel juhul tähendab ´ilus´ sama nagu ´esteetiliselt väärtuslik´.

Esteetiline väärtus

Kujutelegem et tüdruk on hankinud prillide asemel kontaktläätsed ja põhjendab oma tegevust sõnadega, et ta otsustas kontaktläätsede kasuks esteetilistel põhjustel või esteetilisel põhjendusel. Ta mõteleb, et kontaktläätsedega paistab ta oma meelest kenam, rohkem oma ideaalile vastavana. Tüdruk soovib meelsamini paista loomulikuna ja sportlikuna kui range õpetajannana või eduka ärinanisena.

Nõnda võidakse välja pakkuda et esteetiline väärtus on väljanägemisega seotud väärtus, väärtus selles mõttes, kuidas keegi välja paistab, ja hea väljanägemine on sama kui ideaalile vastav väljanägemine. Nõnda on esteetiline väärtus seotud teisalt ka ideaalidega, teisalt sellega kuidas keegi välja näeb ja võiks ka lisada: kuidas miski kõlab.

Minu meelest on selline ilukäsitlus liiga piiratud, aga seda on kasulik meeles pidada kui tuvume esteetika klassikutega. On valgustav jälgida, kuidas sellest arusaamast on kinni hoitud ja kuidas sellest on lahknetud.

Kunst

Aastal 1842 moodustas Wolmar Styrbjörn Kilpinen sõna ´oskama´ (´taitaa´) põhjal sõna ´kunst´ (´taide´) eesti k on sõna ´kunst´ tulnud sks k vahendsel: ´der Kunst´)), samal kombel nagu ta oli moodustanud sõna ´teadus´(´tiede´) sõnast ´teadma´ (´tietää´) ka eesti keeles on sõna ´teadus´ tulenenud sõnast ´teadma´)).⁴ Sõnaga ´kunst´ (´taide´) viidatakse samale mõistele kui rääkides kaunitest kunstidest (inglise ´fine art´, saksa ´schöne Kunst´, prantsuse ´beaux art´). Selle mõiste sisu üle on samas ka palju vaieldud.

Nõnda nagu sõnapaar ´kaunid kunstid´ vihjab on kunstil oletatud olevat midagi tegemist iluga. Mis tegemist? Kas on mõeldud et kunstiga on tegemist vaid siis kui midagi on ilus või et kunst on alati seal, kui inimesel õnnestub luua midagi ilusat? Kui jälgitakse kunstimõistete ajalugu, tasub silmas pidada millisena on nähtud kunsti ja ilu omavahelist suhet.

Ilu ja kunsti mõistete ajalugu

Vaatlen tervikut, et mõningaid järgnevaid üksikdetaile oleks lihtsam oma kohale paigutada.

Ilu mõiste ajalugu

Kui kegi ütleb et ilu on see või see või esteetiliselt väärtuslik on see ja see, võib tapidada silmas eri asju, nt. 1) maitse muutumist. Väitega “ilu on säravus” võib ta üritada mõjuda teistele inimestele nõnda, et need pööraksid enam tähelepanu just säravuse ilule. Selle asemel võiks ta ka selgitada 2) esteetilise väärtuse ja muude väärtuste omavahelisi erinevusi või 3) ilu ja mõningate teiste väärtuste vahelisi kokkulangevusi. Käsitlen neid kahte võimalust täpsemini.

2) Võidakse üritada täpsustada, kuidas esteetiline väärtus erineb teistest väärtustest, nt. teaduslikust väärtusest, kasuväärtusest või aistingulisest meeldivusväärtusest. Seda võidakse nimetada ilu määrtluseks, kuna määratlus piiritleb ühe asja teistest erinevaks, et teatakse millest on jutt. Näitlikuks määratluseks olgu tornaado eristamine teistest tormidest võttes aluseks tuule kiiruse:

Heaks kiidetud määratluse kohaselt on tornaado torm, mille puhul on tuule kiiruseks vähemalt vähemalt 74 miili ehk umbes 120 km tunnis.”⁵

Antiigi mõtlejad ei uurinud kuigivõrd ilu ja muude väärtuste erinevust, aga keskajast saati on rõhutatud esteetilise väärtuse kahte erinevat külge: selle seost meelheaga ja erinevate objektide vaatlemisega.

3) Võidakse ka sihtida täpsemale seletusele; otsides vastust küsimusele, millisesse väärtuste tüüpi ilu kuulub.

Mõnede väärtustel on täitsa lihtsad eeldused: zilett ei saa hea olla, kui see ei ole terav ja vastupidav. Kas ilu on selline väärtus? Kas on õige nimetada objekti vaid siis ilusaks, kui sellel on teatud omadused? Teisalt on olemas ka väärtusi, mis ei eelda midagi teatavalt objektilt vaid ainult nende kogejatelt. Toidu meeldiv maitse ei eelda midagi muud peale selle et kellegile see meeldib. Kas ilu on selline väärtus? Kas on õige nimetada objekti kauniks vaid siis, kui keegi kogeb midagi või suhtestub sobival viisil millegagi?

Vastust nendele küsimustele võidakse kutsuda ilu teooriaks, kuna teooria selgitab selle nähtuse loomust ja omavahelisi suhteid, mida antud määratlus on kujundanud. Nt. H Riebli tornaadoteooria selgitab, kuidas tornaado alguse saab.

Antiikajal peeti ilu zileti headusele sarnaseks väärtuseks. Põhimõtte vormib selgesti kirikuisa Augustinus (353-430):

“ Küsin, kas objektid on kaunid, kuna need on meeldivad, või meeldivad nad sel põhjusel, et need on ilusad. Ja saan kahtlemata vastuseks, et need meeldivad, kuna nad on ilusad. Järgnevalt küsin, miks need on kaunid, ja kui märkan kahtlust, aitan end küsides, et kas need ei ole ilusad seetõttu, et nende osad on sarnased ja sobiva ühenduse tõttu harmoonias teiste osadega.”⁶

Augustinuse kohaselt võib härjasilm olla ilus vaid siis, kui selle kroonlehed, tolmukad ja muud osad on teistega sobivas harmoonias. Kui nii, siis on lille vaatmine meeldiv.

osade sobivad

omavahelised suhted ---- ilu ---- vaatlemise meeldivus

Selle seisukohaga võib loomuldasa vastused järgnevatele küsimustele:

a) Kas ilu kuulub valdkonda “maitse üle ei vaielda”?

Ei, kuna objekt on ilus kõigile, kuna härjasilma vastavusuhted ei muutu sellega seoses kas seda vaatab Einar või Liisa.

b) Kuidas võib kindel olla, et objekt on tõesti ilus?

Härjasilma ilust aru saamine ei eelda selle nägemist; kui teatakse, et vastavaussuhted on nt. kuldlõike kohased, võidakse otsustada, et lill on tõesti ilus.

Teist äärmust esindab Arthur Schopenhauer (1788-1860): tema kohaselt ei eelda objekti ilu midagi objektilt endalt vaid ainult sobivat vaatlusviisi:

“Öeldes, et midagi on ilus, väljendame et see on esteetilise vaatlemise objektiks. See sisaldab kaks asja. Esmalt teeb objekti nägemine meid objektiivseks, n-ö süvenedes seda vaatlema ei ole me enam teadvel endist üksikuna, vaid puhaste, ilma tahteta teadvuse subjektidena. Teiseks ei taju me objekti eraldatud objektina vaid Ideena /.../”⁷

Miski ei ole olemuslikult teisest ilusam. Küsimus ei ole viimaks objekti omadustest vaid meie võimest eralduda tavalisest tahte valitsetavast vaatlusviisist.⁸ Inimene vaatab härjasilma ja see vaatlemine toodab lille ilu.

objekti ilu ---- esteetiline vaatlus

Lisaküsimustele vastatakse kasvõi nõnda:

a) Kas ilu kuulub klassi “maitse üle ei vaielda”?

Jah: kui mul õnnestub teatud tingimustel eralduda esteetiliseks vaatluseks, ei järeldu sellest midagi teiste jaoks.

b) Kuidas teha kindlaks, et objekt on tõesti ilus?

Kogu see küsimus on mõttetu, kuna ilu ei eelda objektilt midagi erilist.

Nii äärmuslikud seisukohad on haruldased. Üldiselt on üritatud liikuda keskjoot pidi ja peetud ilu väärtuseks, mis on ühenduses nii objekti kui ka vaatlejaga. On mõeldud et ilu liitub tihedalt meelheaga, aga teisalt on ilu seotud ka objekti omadustega, nii et mis tahes objekt ei ole ilus. Väitega “loojang on ilus” vihajatakse, et õhtutaevas meeldib kõnelejale ja et see meeldimus ei ole juhuslik vaid põhjuslik nt. seetõttu, et loojangu värvid on eriti hõõguvad või et tume pilv on tugeva kujutisena vastu oranzi tausta. Kaasnev on nii inimesest sõltuv meelehea kui ka temast sõltumatu (värvuse ja sobiva kujuga pilv).

Eri arvamusel on oldud selles, kas ilu võib tõestda. David Hume pidas ilu asjaks, mida võib tõestada sellisele, kes seda ei taju. Immanuel Kant seevastu eitas järsult tõestamise võimalust.

Kunsti mõiste ajalugu

Antiik-Kreeka usus ja mütoloogias olid muusad väiksemad jumalannad. Nad on andnud nime mitte ainult muusikale vaid ka muuseumile: muusade kultusplatsi kutsuti nimega ´museion´ ja sa nimetust hakati kasutama ka kohapeale kogutud kujudekogumi kohta.

Antiik ei tundnud siiski ei maalimise, skulptuuri ega arhitektuuri muusat. Muusad piirnesid muusaliste kunstidega, siis pigem muusika, poeesia ja tantusga. Täpsemini öeldes oli neid Zeusi ja Mnemosy (mälu) tütreid üheksa:

Kalliope (Kaunishääl) eepika

Kleio (Maine) ajalugu

Erato (Vaimustav) lüürika ja armastusluule

Euterpe (Rõõmustav) flöödimäng

Melpomene (Laulja) tragöödia

Thalia (Õitsev) komöödia

Polyhymnia (Mitmehäälne laul) hümni-poeesia

Terpsikhore (Tantsurõõm) tants ja koorilaul

Urania (Taevalik) täheteadus

Täheteadus kuulus koos muudega samasse rühma, kuna ka taevas oli liikumist ja rütmi. Seal oli ka häält: püthaagoroslased olid hakanud rääkima sfääride muusikast.

Neid tegevusvaldkondi, mida tänapäeval kunstiks peetakse, ei vaadeldud antiikajal ühtekuuluva rühmana. Poeesiat peeti prohvetluse ja ennustamise sarnaseks, kui teisalt jälle maalimist, skulptuuri ja arhitektuuri loeti käsitööks.Kuju valmistamine ei sobinud vabale mehele samavähe kui kinga valmistamine, kuna mõlemad nõudsid füüsilist vaevanägemist ja olid sellega orja töö. Vabadel oskustel – või vabadel kunstidel nagu neid eksitavalt kutsutakse – mõeldi just neid, mis sobisid vabale kodanikule. Aristotelese järgi ei olnud isegi muusika esitamine kuigivõrd kohane:

“kutsume /.../ muusika esitajaid pööbliks ega pea esinemist mehele sobivaks, kui siis vaid vaid purjuspäi või naljaviluks.”⁹

Tänasele liigitusele kõige sarnasemaks oli antiik rääkides jäljendavaist (ehk mimeetilistest) oskustest. Nende hulka loeti vähemalt muusika, tants, poeesia, maalimine ja skulptuur.

Antiikajal võrreldi omavahel nt. poeesiat ja maalikunsti ja täheldati neis mitmeid kokkulangevusi. Teoseid peeti headeks samadel põhjustel nagu tänapäevalgi: healt teoselt nõuti nt. esteetilist ja teadmuslikku väärtust. Nõnda võiks öelda et antiikajal oli küll kunsti, kuid ei olnud selle tähistamiseks mingitki sõna.

Keskajal püsisid kunstide liigitusviisid endisena, aga 16. ja 17. sajandil olukord muutus. Loodusteaduse areng viis selleni, et teadus eraldus eraldi valdkonnaks. Visulaasete kunstide hindamine kasvas, ja selliseid praegusi kunstiliike nagu maalimist, poeesiat ja muusikat hakati pidama teineteisele lähedaseks.

Lõplik kunsti mõiste välja kujunemine toimus 17. ja 18. sajandi vältel. Hakati kõnelema kaunitest kunstidest, kuna maalimisele, kirjandusele, muusikale jne peeti ühiseks pürgimust ilu poole.

Peale seda on olukord olnud suhteliselt stabiilne. Esteetiline, ilule põhinev kunstimääratlus on jõus püsinud, kuigi selle vastu on rünnatud jätkuvalt.

Kunsti mõiste ajalugu võiks kokku võtta järgnevalt:

1) Antiikajal oli kunsti aga ei olnud selle jaoks sõna.

2) Kunsti mõiste kujunes välja 17. ja 18. sajandil selle põhjal, et erinevaid kunste võrreldi omavahel ja mõeldi, et nimelt just pürgimus ilu pool ühendab selliseid valdkondi nagu maalide maalimist, laulude komponeerimist, luule kirjutamist ja losside ehitamist.

3) Seejärel on esitatud muid kunsti määratlusi ja asetatud küsimuse alla, et kunstile oleks olemuslik just pürgimus esteetilise väärtuse poole.

1 Tuleb rõhutada, mainitud üllituse tõlkimisega ja siinkohal (esmakordselt) ka avaldamisega seoses, et tegemist on vägagi esialgse (kuigi arvan, et üsna kvaliteetse) ja mõneti ka umbmäärase tõlkega. Näitena tekstis esinevad teatavad sõnad pole uuemate soome-eesti sõnaraamatute abiga tõlgitud. Samuti on puudulik raamatu lõpus olev register (ehk autorite esinemine lehekülgede numeratsiooni alustel), seda viimast tehnilistel põhjustel (lehekülje numbrid viitavad ju Soome keelsele originaalile). See tõlkimine võttis küll aega, kuid loodan, et see on (minu võimalikele lugejatele siin blogis) vahest isegi esmakokkupuude lääneliku esteetika mõningate esindajate ning mõningate esteetika-filosoofia aspektidega seoses. Rõhutaksin veelkord, et tegemist on esialgse tõlkega, puudub antud üllitusega seotud register ja tekst on uuemate sõnaraamatutega üle kontrollimata. Siiski võimaldab (loodetavasti ka esmane tõlge) saada aimu mõningate lääne esteetikute põhiseisukohtadest. Head lugemist ja kommenteerige kindlasti! (Kõikvõimalik kriitika ja täiendus-ettepankud on äärmiselt teretulnud! See ongi üks põhjus, et täna selle mahuka teksti avaldan: selleks, et leida uusi kommenteerijaid, mõtestatud kriitikat ja parandus-ettepankuid!) Kommenteerida siis kas antud blogis otseselt või minu (tõlkija) täiesti kehtival e-maili aadressil nagu: lybeck14@gmail.com

2 Eesti keeles on esteetikat käsitletud vastavalt: Igor Stolovitsch, Benedetto Croce, JNE.

3 Suomen kielen etymologinen sanakirja I.

4 Suomen kielen etymologinen sanakirja IV.

5 Battan: Myrskyjen olemus, s. 88-89.

6 Augustinus: De vera religione 32.59.

7 Schopenhauer: Die Welt als Wille und Vorstellung I / 41

8 Teisalt Schopenhaueri kohaselt võib ühte objekti nimetda teisest ilusamaks, kui selle esteetiline vaatlus on lihtsam.

9 Aristoteles: Poliitikka / Politeia 13.39b.