Richard
Taylori „metafüüsika" kriitika.
„Welt-Glugheit.
Bleibt
nicht auf ebenem Feld!
Steig
nicht zu hoch hinaus!
Am
schönsten sicht die Welt
Von
halber höhe aus.“
Fr.
Nietzsche: „La gaya scienza“.1
Võib
nõustuda ja võib seda ka mitte teha tolle mooduse üle metafüüsika
mõistet/tähendust lahti-selgitada, nagu seda teeb Richard
Taylor
oma siin vahendada püütud teoses.2
Aga,
-- igal juhul tuleb tunnustada käsitluse suure-joonelisi
püüdlusi, -- on ju ometi juba pühendusega osutatud toda
viimast juba hulgi, -- ei meenutata nõnda mõnda kolleegi ega
kodakondset, ei, raamat on pühendatud "Aristotelesele3
ja Zenonile". -- Vähemalt esmapilgul võivad säärase
teguviisi motiivid jääda selgusetuks4,
(võks ju näiteks arvata, et kui juba nõnda "pühenduda"
peaks vähemalt ühest mineviku suurkujust igati piisama) -- aga
ilmselt väljendab too talitusviis midagi kogu autori
lähenemise-viisile omast suhtumist.
Ja
nimelt -- minevik (ja selle tõed ja väitmised) on küll midagi
olulist, aga seda vaid tuntavaid mööndusi tehes, -- umbes
nii nagu on lugemisel oluline kirjatehnika, -- ilma milleta
küll lugeda ei saaks aga otseselt "Asjasse" see
nüüd ka ei puutu. -- Ühest küljest tuleb mõõnda säärase
lähenemise eeliseid, -- varaseimaile arusaamadele "kohta
kätte näidates" mõistetaks kui nö.-
"perspektiivsemalt" ka oma ajastu vajadusi ja
nõudmisi.5
Helleenide
metafüüsiline asi saab nõnda igati ontlikult kaasajastatud
kuue, autor seab oma ülessandeks seletada ja veel kord
seletada ümber, mida keski kunaski aga metafüüsika teemal
väita on võtnud, pidades seejuures taktitundeliselt silmas, et
lugejat ei koormataks liigse faktilise ainesega (nagu nt.
nood kõik võõrapärased nimed, rääkimata juba sellest,
et näidataks, -- selguse huvides -- vahel ära kust
konkreetselt mingi arusaam ka pärineb).
JA
siia ka midagi ühelt tõeliselt metafüüsikult (ühele aadlikule).
Leibnitzi
kiri Preisi kuninganna Sophie-Charlotte´le (1702. a.) “... Selline
arutluskäik sunnib väitma, et on olemas mingi koos meiega sündinud
valgus. Meelte ja induktiivsete järelduste abil ei jõua me mitte
üldkehtivate ja absoluutselt paratamatute tõdedeni, vaid ainult
selle teadmiseni, mis on ja mis tavaliselt toimub.”6
Aga
ometi just
'selguse'
juurde, -- "selge mõtlemise" juurde tagasi
nii-öelda, lugejat juba esimesel leheküljel kutstakse. --
"Metafüüsika on võime selgelt mõelda..."7
Sellest
ka teema olulisus ka ilmselt "tänasegi päeva" tarvis.
Sest on ju ilmselge tõsiasi, et selgust, mõtlemises napib.
Autor teeb siin küll peene eristuse "psühholoogilise"
isiksusetüüpide lahterdamise alusel 8,
väidetavalt nimelt, on alati leidunud ka "harvasid
reflektiivseid hingi" kellele selge mõtlemine eluks
vajalikum on kui õhk seda olla saab... Aga peamiseks, mis
metafüüsikat (kui säärast ) iseloomustada võib ripub ära
säärasest küsilause vormist nagu "miks ?", -- ehk
siis pigem "miks" ja mitte "kuidas?", kui
viimane igakülgselt primaarseks üldjuhul? ( Kas see on pigem
sotsioloogia või darwinism? Vahest hoopis sotsiaal-darwinism??)
"Miks?" küsimine aga siingi, traditsioonile omaselt,
loetud põhimõtteliselt "vastustamatuks", millise
eripära positiivsemaks omaduseks võib ilmselt tõesti,
parimal juhul, olla ka teatud adogmaatilisus kõik-võimalike
väitmiste puhul. (Vastupidisel juhul siis ilmselt tuleneks
sellest üldine väitmiste ebakindlus elik väitmistest ülepea
hoidumine.)
Metafüüsika
mõiste defineerimisel autor järgimas religioonile omast
nn. "jumala-tõestamistest" tuntud skeemi, eks ole ju
seegi " absoluut" piiritletav hõlpsamini
negatsioonide abil, mis siis metafüüsika "ei ole“...
Loetelu tuleks kindlasti pikk, esmatähtsaks on autori
nägemuse kohaselt tõmmata nö. - "selge piir "
metafüüsikaga "piirneva" suhtes. -- Nõnda näiteks
religioon, mil mõningates kultuurilistes kontekstides ju otsesed
seosed metafüüsika kujunemisega (Hellas),9
samas kui mujal kõikvõimalikud seosed puuduvad aga täiesti
(semiidi kultuuri-areaal.)10
Samas
on metafüüsika aines loetud risti vastupidiseks ka
(filosoofilise-ma) materialismi käsitletava teema ja
valdkonnaga, kuna viimane liigitumas rohkem natuuri-teaduste
kilda, mis teadupärast taotlenud enam just 'teadmist'
(knowledge) asjadest ja nende vahelistest suhetest ja mitte
siis metafüüsikale pärimuslikult omasemaks loetud
'arusaamise' ehk mõistmise (understanding)
pürgimusi.
Nõnda
on metafüüsikat samas ka mõistetud kui filosoofia päristisemat
osist, selle 'essentia't, hoiakulist meelestatust kui
põhimõttelist küsimist ja teada-tahtmist, mitte-rahuldumist nende
kõikvõimalike "vastuväitmise korras" esile-kerkivate
dogmadega. Ehk siis lihtsamalt -- nõnda on filosoofia alias
metafüüsika kui põhimõttelise eelistuse väljendus -- pigem
mitte "teada" tahta, kui viimase all silmas pidada
üldkehtivat ja kõigiti "progressiivset"... Filosoofia
on siis kui "rumal olla tahtmine“... Milles peitubki
siis üks peamisi nö.- metafüüsilisi "probleemi-asetusi"
-- so.- kui küsimine 'tõestuse', selle võmalikkuse
ja 'tõepärasuse' järgi ülepea.
Filosoofia
või metafüüsika on nõnda algseim kõikvõmalike "uskumuste"
kriitika, olgu siin tegemist helleenide panteoni õõnestamise või
ajastuid käibinud 'Gemein-plätze' ide vastu üldse. Ja
seega võib väita, et oma peamiselt hoiakult on metafüüsiline
mõte olnud pea alati ka idealistlik (selle sõna
"platoonilises" tähenduses), kui metoodiline kahtlemine
ja "tõesuse" järele nõudmine.
Tagasi
käsitletava teose manu. Autor on sõnastanud ühe, --
traditsioonilise metafüüsika kontekstis -- kohatuna näima
pidava küsimuse, ja nimelt: "milles peitub vajadus
metafüüsika järele?" -- Eeltoodugi valguses on see
kindlasti vähemalt ebakorrektne, sest kas ei ole, nönda küsides,
tegemist lihtsalt nö.- "kategoriaalse veaga", -- "miks?"
ja "kuidas?" tasandite "segi-ajamisega"?
Metafüüsika
kui mõistmise järele küsimine (nõnda "kategooriline"
säärane, mis ei hooli kui isegi "vastustest"!) ei
tarvitse ju juhinduda pragmaatilisest kreedost, metafüüsika ei
tegele kindlasti ka nn. "loodus-vaatlustega", teisisõnu:
empiiriline aines on rangelt sekundaarseks taandatud, (nagu on
meeleline antus küll nt. epistemoloogia nö.-
"lähtumise-punktiks" aga kaugeltki mitte "tegelikuks
sisuks").
Samas
võib kahtlemata autoriga nõustuda kui pidada metafüüsikat
"vajalikuks" ennekõike kui lihtsalt 'ratio'le
omast lähenemise viisi, ehk siis "mõistlikust",
kuulutada 'tarkus' kui aemotsionaalne ja võmalikult
objektiivne viis asjade ja nende vaheliste relatsioonide üle
otsustamisel ülimaks kriteeriumiks hindamisel ja sõnastatuna
(antud autori poolt) võrdlemisi paljutõotavalt, (otsekui
esoteeriliselt!) -- "Ise(duse) ja keha(lisuse) reaalsus".
(„The Reality of Self and the Body“). Otseselt
metafüüsikaga on teema vahest seotud kuivõrd, nagu autor ka
selgitab (lk. 9), küsimine enese nö.- piiritlemise, eristamise
järele "mitte-minast", mis väidetavalt iga ennast
tunnetava mõtlemisele aluseks on.
Mis
aga too "ise" ehk "mina" täpselt olema peaks
on olnud tänuväärseks aineseks paljudele teadus-harudele, so.-
filosoofia üheks esimeseks ("tunneta ise-ennast!"
(Plato-Sokrates)) ja peamiseks küsimuseks üldse (ja
nõndasama ka metafüüsika, moraali ja religiooni etc. puhul).
Traditsiooniliseks
eritlemise viisiks on olnud dualistlik eristus: "mina ise"
(hing, vaim, vms.) contra "keha". Selle viimase,
ehk siis kehalisuse pinnalt ennekõike, lähtub materialistlik
arusaam, st.- reaalsus on kui midagi silmnähtavat ehk
kombitavat ja kogu lugu, autor tõdeb, et säärase nägemuse
eeliseks on kindlasti selle lihtsus.
Jääb
üle vaid nõustuda. Tulles aga tagasi tolle problemaatilise
"enese" määratlemise juurde, siis materialistlik
käsitlus on siin üheselt paikapandav -- materialistliku
kontsepti alusel identifitseerib "ise" ennast oma
kehaga. Seevastu platonismist alguse saanud dualism vastandab
materialistlikule käsitlusele omasele ühekülgsusesele vaimse
(või hingelise) sfääri kui "mina/ise"
päristise antuse. Sest ratsionaalsus, siin kui: 'mõistlikkus'
on ju üldiselt levinud pigem kui "latentne võimalus",
pelga potensiaalsusena. (A lá: säärasena "peaks"
olemas olema ja üldiselt isegi arvatakse, et on olemas, kahjuks
aga ei paista nagu kuskilt suuremat välja).
Samas,
kohane siin kinnitada, et 'ratio' siiski ei tarvitse olla
kõik "mis on". Kujuteldav on ehk ka säärane tõdeluse
viis, mis siis kas eelneks või vahest hoopis järgneks
ratsionaalsusele. Kui nüüd üritada määratleda metafüüsika
asukohta tollel kujuteldaval skaalal on ilmselt kõikse paslikum
alustada jällegi sellest, mis metafüüsika ei ole, ehk küsimus
siin sellest -- mis "liiki" teadmisi metafüüsika meile
üldse anda suudab?
--
Metafüüsika ei ületa teaduslikku teadmist (seega ei tee seda ei
kvantitatiivsel ega ka kvalitatiivsel moel).
--
Metafüüsika ei anna "vastuseid" ei nt. Religioossete,
vms. väärtuste (või nende puudumise) üle otsustamiseks; st.-
ei kuulu aksioloogilise otsustamise valdkonda.
--
Metafüüsika ("tegelikult"), ei anna "teadmisi
mitte millestki" (no knowledge of anything“, lk. 6);
mispuhul kerkib küsimus: kas siiski annab teadmisi nö .-
"mitte-miski" kohta ? )) Järelikult, leiab autor, kui
ikka teadmine "ise" on, (millena seda võtta), tuleb
rahulduda empiiriliste teadustega, kuna viimast ei leia millaski
metafüüsikast (empiirilist antust siis).
Juhul
kui metafüüsika ei ole aga teadmine empiirilises mõttes
jääbki üle vaid see ülendada "Teadmiseks", nö.- "üle
empiirilise", ehk siis, antiikses sõnastuses , -- so. -
'tarkus'. Mõisted: "teadmine" ja "tarkus",
nõnda-mõistetuna, märkimaks vastandlikke poolusi. -- Esimene
neist, "teadmine", märgib ära väitmiste
dogmaatilise alatooni, pragmaatilise "möönduste tegemise",
paratamatusele alistumise, so.- kopromissidele minev mõtlemise
laad, seega – see, mis alati valitsenud on ja valitsema saab,
see on "teadmine", mis alati, igas olukorras vajab
tuginemist kõikvõimalikele autoriteetidele (nt. antiik-autorid,
kõik "pühad kirjad" ,etc.) ja nende puudumisel
kasvõi juba säärastele ilmselgetele banaalsustele nagu seda
on "terve mõistus", ehk siis väitmised killast --
"nii lihtsalt on", jne.
Teadmine, mis ei ole juhitud mitte intellektist vaid
"vajadusest", nõnda mõistetud "tahtest",
siit see armetuse dissonants. Mõiste "tarkus" osutamas
aga diametraalselt teisale. Lühidalt väljendades peaks
see märkima hoiakut mida iseloomustab 'teada tahtmine'
sõna parimas tähenduses, hoolimata tagajärgedest, seega
teatud kompromissitus siit, või äkki on see lihtsalt
'poos'?
Ja
vahest kõige kuulsama Eesti pinnalt võrsunud filosoofi sulest
siiagi midagi: Hermann
von KEYSERLING:
„... Tark on tõevõimeline inimene, kes paneb endas kõlama kõik
elu helid ning kastub neid häälestada temas antud põhihelile. //
Muutumatu on tark ainult tahtmises kogeda oma elu selle totaalsuses
ja kõige elavamas vastastikuses toimes universumiga ning katses olla
ikka tema ise. Nii, et selle maailma ja elu üle filosofeerimise
viimane sõna on tõemeelne ja suursugune elujaatus.“, (lk. 230.)
/---/ „...
Ühel pisemaist miljonite taevakehade hulgas elavad lühikest aega
inimolendid. Kui kauaks? Mingi langus või tõus maakera
temperatuuris, tema teljevankumine, merepinna kerkimine või
atmosfääri koostise muutumine võib inimeksistentsile lõpu teha.
Või langeb maakera ise nagu mõnigi taevakeha mingi kosmilise
katastroofi ohvriks.“, (lk. 235.) /---/ „...
Igasugune maailma- ja eluvaade, mis tahab mõtelmist rahuldada, on
müstika. // Enesetäiustamise eetika kuulub sügavalt kokku
müstikaga. Müstika saatus ostustab tema saatuse.“, (lk. 259.)12
Samuti
on "tarkuse" all aina silmas peetud teatud
skeptilist lähenemise laadi, kahtlevat hoiakut, juurutatud
oskust küsimusi esitada ja üha üle küsida. Seda hoolimata
"tõsiasjast", et mingeid "vastuseid" ei ole,
vähe sellest, -- ei saagi olla, kuna see oleks ju lihtsalt
"mõttetu" (pointless),
tegemist lihtsalt mõtlemisele omase laadiga (nõnda nagu
nt. seda on ka ruumilisus-ajalisus.) -- Samas, võib (vähemalt!)
kahelda autori poolt esitatud arusaamades, millede kohaselt
polevat metafüüsika ei rohkem ega vähem kui "tõesuse
mõõdupuu" või siis "tõelise teadmise võimalus"13,
kuigi, jah, kindlasti on ka sääraste seisukoha-võttude
kinnituseks leida varsemast hulganisti autoriteetseid
lausumisi.
Üks
teine, keskse tähendusega probleemide-ring vahendatavas teoses
on, tõsi küll, esmapilgul (traditsioonilisele) metafüüsikale
võrdlemisi kaugeks jääv teema mis kõlab pealkirjana
reflektsiooni liigile, mis viib metafüüsika ja materialismi
radikaalse vastandamiseni,-- ühelt poolt mõte /hing ja teisalt
pelk kehalisus. -- Lihtsaim, seega radikaalseim noist nägemustest
identifitseerib isiku (või "ise") hinge/meelega ja
deklareerib, et suhtestumine keha(lisusega) on aksidentsiaalne.
Seda seetõttu, et platonistlik traditsioon just nõnda
asjad ja olud seadistab, kehalisus on nõnda nähtud kui
hinge (st.- "ise-enese" kese) vangla, seda piiravalt
ahistav kookon elik siis kest. (Too lihtsustatud dualism on leidnud
läbi aegade hulganisti pooldajaid "lihtsama rahva"
hulgas, ebateadlikus kaldub nimelt nimelt tihti just nö.-
"lihtsama vastupanu" teele libisema, millega on öeldud
-- on lihtsalt "kuulekam", paremini juhitav,
allutatav.)
Käsitletud
teoses on suuremat tähelepanu pööratud ka idealistlikeile
nägemustele vaimu--keha vastastikusest suhtestatusest. Variandid
lühidalt esitatuina siis kas -- vastastikune suhtestatus või
ühepoolne allutatus. Samuti ka nägemus mille kohaselt, --
dualismi ületavalt -- on vaid üks (üldine) substants ja nn.
"vaim" ja "keha" pelgalt kaks tolle aspekti.
Samasuunaline on ka arusaam, mille kohaselt nood vastakad poolused
mitte gradatsiooniliselt suhtestatud vaid toimivad paralleelselt,
olles samas vaid näivalt kausaal-seostega ühendatud.
Kokkuvõtvalt
võib sedistada, et ollakse vähemalt kahte -- keha, mis omab
vaimu ja vaim, mis omab keha. Ja mis siis vastastikku
interaktiivselt seotud on.
Samas
too viimane, -- seostatus -- oma olemuselt midagi lausa
mõistetamatut. Võimalikuks (provokatiivseks!) seletuseks
teooria mille kohaselt kogu vaimne tegevus on allutatud
füsioloogiale. Samas võib ka antud relatsiooni taga näha
vastastikust seostatust (st. nt. teatud musklid mis
reageerivad mõistuslikudele impulssidele; keemilised toimeained
psühhofüüsiliste mehhanismide "ühendava lülina",
etc.)
Herbert
Feigl:
“...
Millised on teadusliku maailmavaate põhitunnused? Problemid, mis
väidetakse tekkivat katse puhul defineerida mõistet teadus, näivad
mulle tulenevat kasutatavast teminoloogiast. // Teaduse taotluseks on
kirjeldamine, seletamine ja ettenägemine...”, (lk. 45.) /---/ “...
Kui kuskil ongi olemas “tõdesid”, milleni võivad jõuda vaid
priviligeeritud indiviidid (näiteks müstikud või selgeltnägijad)
ning mida teised ei saa kontrollida, siis selliseid “tõdesid”
tedalane ei otsi. // Religioosne ekstaas, kunstnike inspiratsioon
ning isegi teadusliku geeniuse vaimusähvatus ei ole seega
teaduslikud tegevused.”, (lk. 46.) /---/ “...metafüüsiliste
süsteemide petliku täielikkusega, mis on saavutatud verbaalse
maagia teel. // See annab tunnistust valmisolekust elada lõpetamata
maailmavaatega. /.../”14,
(lk. 47.)
Üldkehtiva
teadusliku arusaama kohaselt on tegemist keemilise-füüsilise
tervikuga, mil (paraku!) ootamatu psüühiline kõrvalsaadus --
mõtlemine /vaim/ või mis siis iganes. Lõpp-saaduseks on siis
protsess, mida võiks tinglikult tähistada kui "tunnetuse
sekretsiooni" (secretion of perspiration). Huvi
pakub (autorile) küsimus kuis säärane komplitseeritud
protsess oma "alguse" saab?
Esmaseks
"liigutajaks" nö.- siin oletatud
füüsilist/füsioloogilist antust, st. - aju genereerib
(füsioloogia kaasabil) psüühilise antuse, seega nägemus, mille
kohaselt vaim on allutatud kehalisusele. Kuis täpselt too
"lühi-ühendus" suunal aju-mõte-meel aset leiab
pole aga paraku "täpselt" teada (ehk siis -- pole
veel (!) tabatav igatsugu 'techne'i abil. Teisalt võib
jällegi oletada (ja mida on ka tehtud), et idee on see, mis
asjad nö.- "liikuma paneb", kuis täpselt pole aga
paraku jällegi teada, st. - idee küll "teostub"
läbi keemiliste reaktsioonide (ja "soodiumi ioonide
diffusiooni".)
Üldiselt
jällegi,-- lihtne küll väita nt, et meel on kehale allutatud,
pea võimatu aga täpsustada kuidas see täpselt aset leiab,
tegemist ju nõnda erinevate tasanditega ometigi. Kui mõistust
näha kehalisuse ühe funktsioonina, siis oleks kõne all vaid
füüsiline substants, mis evib ka teatud psüühilisi
atribuute. -- Kuigi esinenud ka teooriaid, mille kohaselt nn.
"mentaalsed atribuudid" (nagu nt. Mõte, idee, tunne)
kunaski ei ole mõistetavad pelgalt kui füüsiliste
protsesside põhjused, ega funktsioneeri ka (otseselt) kehale
allutatuna. Kui säärane afekt vahel ka kui ilmneks, nt. kui
on tegemist afektidega, võib piirduda lihtsalt väitmisega, et
nood on kehaliste protsesside nö.- "kõrval-saadused".
Tunded, mõtted, ideed on küll "kehalise aktiivsuse"
tagajärjed aga mitte põhjused (the causes of bodily
activty).
Iseenesest
too kehaline protsess ei tarvitse omada mitte-kehalisi (mentaalseid)
tagajärgi, samuti nagu ükski mentaalne protsess ei tarvitse
omada mitte-mentaalseid tulemeid, ehk siis ümber-öeldult --
on raske otsustada sääraste protsesside põhjuste üle. -- Samas
kehtima seatud ka teooria mille kohaselt kõik kehalised
protsessid on nö.- "enese-küllased", millest
järelduvat, et kogu käitumine on vaid viimastest ajendatud
ja mõistus omakorda vaid kõrval-produktiks (by-products)
nois protsessides.
See
tähendab, et kui taimne-loomne elu-olu vaid kui
füüsiliste-keemiliste protsesside resultaat, siis inimese
puhul, kui tsiteerida: "võib vaevu oletada, et üksiku
käitumine ei oleks erinev kui (isegi kui) tema mentaalne elu
oleks radikaalselt erinev... /... / Mis keegi teeb ripub
rohkem või vähem ära sellest, millest ta mõtleb, tema
soovidest, ihadest, eesmärkidest ja ajenditest."15
Samuti
nagu oleksid võimatud tagajärjed ilma nende põhjusteta, pole
ka afektid võimalikud ilma kehalise sfäärita ja nõnda ka
vastupidi. Tegelikult pole väljend "kehalisus"
siinkohal ammugi mitte täpne, jutt teadagi ajust ja
närvisüsteemist, mis autori käsitluse kohaselt "on täiesti
erinevad valdkonnad„ (relams), st.- mentaalne ja
psüühiline tasand, kusjuures kumbki ei evi primaarsust teise
suhtes.
Üldistavalt
võib siinkohal väita, et kui metafüüsika on uurimus
inimloomusest, siis kindlasti tuleb sel arvestada ka
materialismi seisukohtadega, samas ilmne, et siin nö.-
"lihtsustatakse" probleemi aluseid. Samuti olevat
materialismi "probleemiks" suutmatus ületada dualismi,
mistahes selle vormis. See viimane, oma "filosoofilisemas"
vormis, väidab, et kuna keha ei "või mõelda",
siis järelikult on olemas ka nö.- "mõtlev osis "
(st.- hing-vaim-mõistus -vms.)16
Kokkuvõttev
tees võiks siin kõlada -- inimene olla ennekõik kui elusolend,
kes on ruumiliselt-ajaliselt lokaliseeritav ja eri entiteetidega
kirjeldatav, aga mitte vaid kui pelgalt füüsiline (st.-
loomne) organism. Isik, kui säärane, tavtseb ennast
identifitseerida pigem hinge-vaimu-meele tasandiga (olgu või juba
sel lihtsal põhjusel, et see kõlab märgatavalt paremini.)
Üks
teine, kesksele kohale seatud teema on antud metafüüsika
üle-vaates determineeritus, mis on üldistatud absoluudi
staatusesse – st. - kõik viimseni olevat ennekõike
determineeritud, seda nii objektiivse "asjade" maailma
kui inim-käitumise poole pealt, kõik "on täidetud
viimseni", nagu autor kenasti siinkohal väljendub. Samas,
tõesuse huvides, on ta küll sunnitud möönma, et
"nähtava-tunnetatava maailma piirid on võrdlemisi
hägusad"17
Determineerituse
idee lähtumis-pinnaseks on kujutlus teatud "järgnevusest",
või siis "pidevusest" (nt. ajalisest), -- st.- iga
varasem hetk justkui konstitueeriks järgnevat, mistõttu
saavadki asjad olla ainult nii nagu "nad on", olles
suhtestatud isekeskis siis kas teatud (nt. kausaalsus) või
ka teadmatute suhete alusel.
Umbes
sama kehtimas ka inimkäitumise kohta, kusjuures on aga
lisanduvalt tehtud eristus: "looduslik-loomulik"
determineeritus üheltpoolt ja nö.- "üleloomulik"
(fatalism) teisalt. Sõna autorile: „Deterministliku
kreedo kohaselt on kogu olev põhjustatud...“
/millestki, põhjusest tuletuv/ „...on
ja saab olla vaid see mis see /siis!/
parasjagu on ...“
/samas/ „...
meie fragmentaarsed teadmised ei luba otsustada maailma
üldise käigu
/¨siin: "üldiste põhjuste"? / üle..."18
Lisaks
leiavad mõningal määral käsitlemist teemad nagu --
determineerituse ja moraali suhtestatus (-- autori nägemuse
kohaselt on põhjuslikkus inimkäitumises mitte moraali vaid
metafüüsika "asi") ning ka küsimus sellest kuivõrd on
põhjuslik seostatus (e. kausalism) tuletatav teatud nö.
"loogilisest vajadusest "? Selles viimases punktis,
leiab autor, on meil (tõe-poolest!) tegemist teatud "mõtlemisele
endale omase" nö.-"kitsaskohaga " (ehk siis
ilmselt pole siin tegemist miski aprioorselt "tõestatuga"!)
Kokkuvõtvalt
võib teesid eraldi välja tuua:
1.
-- determinismi teooria on tõene, hõlmab kogu oleva ja ka
inimkäitumise viimseni.
2.
-- tahteline käitumine on vaba valima ja otsustama
(tahte-vabadus)
3.
-- valiku-vabadus eksisteerib aga piiratud kujul (nt. liigutuste
vabadus on piiratud liigeste painduvusega.)
Populaarsemaks
(sic!) on osutandud kaks viimast, mõningate mööndustega,--ligikaudu
-- nn.- "vaba käitumine" (seega siis ka
otsustamine-valimine) küll võimalik, aga "liigutuste-vabaduse"
määravad siin kõikvõimalikud afektid (soovid, ihad, vajadused);
ehk siis -- omapärane pahupidipööratud voluntarism, millega
autor siiski päris nõustuda ei taha ("..this
unintelligible nonsense..."!) Seda juba seetõttu, et
juhul kui käitumine on "vaba", pole see siis ilmselt
(otseselt) ka põhjuslik (nt. afektidest ajendatud), mistõttu
pole tegemist vaba tahtelise (responsiibli) käitumisega, kuna on
sellega ka kui mõneti "kontrollimatu" (tahteliselt
siis).
Järelduseks
siinkohal -- irratsionaalsuse osakaal inimkäitumises arvatust
suurem, mis võib aga samas tähendada ka vaid "veel
teadmatut-tundmatut"; samuti viidatud ka kultuuriterviku
kujundavale-kontrollivale mõjule, mis mõneti kui "juhiks"
toda -- "juhtimatuist seesmistest ajenditest" tulenevat
käitumist.19
Samuti
võib -- käitumist ajendavate põhjuste järele küsides, --
püstitada teooria, mille kohaselt puudub (otsene) kausaalne
seostatus seesmiste afektide ja välise teotsemise vahel ülepea.
Mingi suhtestatus muidugi on aga seda võiks kirjeldada
pigem kui "lavastamist" (preforem),
millega oleks siis viidatud teatud näilisusele, ehk siis
"petvale kavaldamisele" või millele siis täpselt
iganes.
Samuti
determinism selle ekstreemses vormis – fatalism, -- mis aset
leiab on vältimatu, on pöördumatu--ekstreemsete situatsioonide
tõdemus. Kõik, mis ollakse, kõik mis ees ootab, on ette
määratud põhjuste ja tagajärgede kaudsel moel. Fatalismis on
mõndagi religioonile omast, mis jutlustab, et maailm on
kontrollimatu, sündmuste külgu ei anna kuidagi juhtida. Seda,
mis tulema saab, fatalist aga ei tea, ta lihtsalt "usub"
selle olevat vältimatu, seda tehes otsustab tuleviku üle
mineviku alusel, vaatab tulevikku otsekui "vaataks tagasi",
st.- tulevik sarnaselt minevikuga on miski, mis ei allu mingile
kontrollile.
Fatalismi
religioosse variatsiooni puhul kehtib vaid üks ja üldine seadus ,
-- so.- jumalik "ettemääratus", mis rajaneb eeldusel, et
kogu nö.- "faktiline aines" on arvesse võetud ja
selle alusel "tehakse ka järeldused", millest tulenevalt
-- on säärane maailmapilt ennekõike "ratsionaalne".
Filosoofiline fatalism aga teadustab, et mõned asjad vaid näivad
olevat muudetavad või välditavad ning toob sisse eristuse,
mille kohaselt minevik (siin: partikulaarne) on siis kas üldine või
"unikaalne" aga tulevik on seda viimast igaljuhul
(st.- siis – teadmatu).
John
Stuart Mill:
“... Fatalismiga
kui fenomeniga seoses: “...Millised ka poleks meie soovid, juhib
meid mingi kõrgem jõud või abstarktne saatus, ning sunnib
tegutsema mitte meie soovide järgi, vaid vastavalt
ettemääratusele.”, (lk. 172.) /---/ Rudolf Carnap:
“Põhjuslikud seadused, millest lähtudes saab sündmusi ette näha
ja seletada. Kõigi selliste seaduste hulk kirjeldab maailma
põhjuslikku struktuuri.”, (lk. 174.) /---/ Bertrand
Russel:“...Vaba
tahte probleem on väga vana ja tihedalt seotud põhjuse mõistega.”,
(lk. 178).20
Metafüüsiliselt
"üle-arendatuim" teema – aeg-ruumi problemaatika on
leidnud kajastatavas teoseski hulganiselt leheruumi.
Põhi-seisukohad oleksid lühidalt järgmised. Tegemist on siis
"eksisteerimise ühe peamise tingimusega“ või hoopis
pelgalt -- mõtlemisele aprioorselt omase moodusega (Vdl. I.
Kant). Tegemist on millegi fenomenina määratlematuga, mis siiski
on käsitletav kui mõiste ja kui olemist iseloomustav
karakteristik. Aega -- on säärasena iseloomustatud kui
"filosoofiliste spekulatsioonide ürgmetsa"; peamine
iseloomustav omadus -- liikumine -- viitamas temporaalsete ja
ruumiliste entiteetide sarnasusele.
Nõnda
võib nt. teatud objekti lokaliseerida mõlemas nö.-
"mõõdustikus" samade kriteeriumite (nt.
liikumine-paigalseis, jms.) alusel, samuti kontseptsioon nö.-
"olemise kohast" kehtib mõlemal puhul, (mis ju ka
rangelt võttes lahutamatud). Muidugi eksisteerb ka kardinaalseid
erinevusi, kuna ükski objekt ei ole võimalik kahes erinevas
"kohas" sama-aegselt (jäädes samaks). Ajalis-ruumiline
suhtestatus nö.- "tervikuna" aga asetunud 'vastakuti'
kogu ülejäänud olemisega, st.- "asised objektid"
paiknevad selles kui geomeetrilised kujundid kordinaat-teljestikul.
Huvipakkuvaks
võiks osutada ka nägemus determinismi temporaalsest
suhtestatusest. Peamise teesi kohaselt ei saa tagajärjed eelneda
ajaliselt neid põjustanule, millega ei ole aga öeldud, et peavad
siis "järgnema", nimelt on mõeldav, et põhjus ja
tagajärg esineksi kui sama-aegselt (nt. töötav mootor küll
põhjustas auto likkumise aga sõitva auto puhul ei põhjusta
seda enam kuidagi "eelnevalt“.)
Peale
eelpool käsitletu on autori poolt kesksele pjedestaalile tõstetud
veel kaks olulisemat teemat nagu seda jumal ja inim-mõistuse
polariseeritud olemus kahtlemata on aga kuna samas on nood teemad
ka võrdlemisi laia-ulatuslikud ei hakka noid siinkohal üksipulgi
harutama. Esimene noist teemadest jääb metafüüsikale pealaegi ka
võrdlemisi kaugeks (v.a. spekulatsioonid "loomise",
"esmase liigutaja", jne. teemadel).
Metfüüsika
tähendusest üldse, ehk küsimus sellest kas on "miks?"--küsimusel
üldse tähendust? Vastuseid teadagi hulgi, kuigi enamajaolt otsekui
"mööda", leiab autor, ja küsib omakorda -- kas peabki
üldse olema mingit erilist tähendust? Küsimisel iseenesest seda
olla ei tarvitse, küll aga võib (individuaalseski sfääris)
omada tähendust võimalikud vastamised küsimusele "kuidas?",
mis teisenemine märgib siis ehk tähelepanu jaotumist objektidelt
nendevaheliste suhetele.
Peale
selle, -- tähendus kui säärane on mõeldavalt ka kui midagi
ebapüsivat, olemuslikult teisenev ajas ning ei või säärasena
omada mingit püsivat väärtust (v.- "tegelikku tähendust").
Lisanduvalt veel elutu maailm, mis ei evi mingit tähendust nö.-
"ise-endas" ja mistõttu tähenduse omistamise
mütoloogiline akt (sic!) täheldatav vaid ehk "ajalooliseks"
teisenenud eluslooduses. Võib ju nimelt kujutleda ka maailma kus
kõik üha kordub, kui mäng, kus rekvisiidid on aina need
ühed ja samad, vahelduvad vaid "osatäitjad". Tolles
imaginaarses ilmas ei valitse aeg, sel ei ole algust ega lõppu --
seal ei ole ka kunaski midagi 'uut', korduv samasus, jääv
miski...
Hinnanguliselt:
kui mõttetus korrutatuna igaviku endaga -- ilma aja(loo)ta maailm
ei saagi omada tähendust. Tähendus on pigem kui identiteet läbi
sääraste teisenemiste, mis midagi samaks ei jäta -- seega on
tähendus alati põhimõtteliselt midagi omistatut,
'peale-asetatut' -- midagi tähtsustatakse, samas midagi ka
mitte, -- tähenduse omistamine on 'eelistuse' küsimus.
Roger
Osborne:
"...
-- kas me ei loo minevikus korda, mida seal tegelikult ei olnud? Kas
me ei vaata minevikku selleks et hajutada oleviku kartusi ja kas usk,
et maailm avaneb meie ees korrapärasena, on lohutavam kui
tegelikkus, mille ees me seisame ettearvamatus tulevikus?", (lk.
46.) /---/ "...
vaid abstraktne mõiste, mis oli adutav pigem mõistusega kui
kogemuste teel, ja kuigi tema mõju oli tunda reaalses maailmas,
eksisteeris ta vaid kehatu idee või ideaalina.", (lk. 52.)
/---/ "... Peaaegu kõik usundisüsteemid panevad
inimeksistentsi suurema müüdi raamesse, mis hõlmab loomist,
tärkamist, allakäiku ja surma, ning müüdid ja muud kunstivormid
on sillaks, mis ühendab inimliku mõtteotsingu maailma
mõttetusega.", (lk. 56.) /---/ "... Kuidas saavad
inimesed juhtida oma elu ratsionaalsete mõtete ja otsustustega ning
samal ajal alluda saatuse jõule?", (lk. 64.) /---/ "...
See tendents lõi aluse mitte ainult Lääne filosoofiale, vaid ka
lääenelikule maailmanägemisele.", (lk. 67.) /---/ "...
Idee, et universum eksisteerib füüsilise korrana, mida
ratsionaalselt mõtlevad inimesed võivad uurida, oli suur samm
edasi. /.../ Reaalne maailm on kord, mis on tema aluseks, ning selle
korra võib ratsionaalne meel avastada.", (lk. 69.)21
1
Fr. W. Nietzsche: “Die fröhliche Wissenschaft.” (“La gaya
scienza”). Aforism/luuletus nr. 6. [Tõlge: “Maailma-tarkus. /
Ära jää tasasele pinnale! / Ära tõuse ka liialt kõrgele! /
Sest kaunim maailm näib, / Just poolelt kõrguselt.”]
2
Richard Taylor "Metaphysics ", New Jersey , 1992.
(Fourth Edition), p .1-141.
3
JA midagi metafüüsika ristiisalt endaltki, kui midagi tõeliselt
metafüüsilist. -- Aristoteles: “...
Need on müüdid ja lood, mis on loodud väljendamaks
indiviididevahelisi ja kogukonna suhteid... // Mimesis
loob iroonilise distantsi esitatava ja meie endi, vaatlejate
vahel...”, (lk. 47.) /---/ Aristoteles: “Poetics”: “...
Võib väita, et kirjanduslik fiktsioon on filosoofilisem ja tõsisem
kui faktide kirjeldus, sest ta püüab rääkida üldisest, faktide
kirjeldus aga üksikasjadest.”,
(9), (lk. 49.) /---/ Aristoteles: Poetics”: “...
Kirjanikud peakisd eelistama pigem seda, mis on võimatu, kuid
tõenäoline, kui seda, mis on võimalik, kuid pole veenev.”,
(24), (lk. 64.).[Kenneth
McLeish: “ARISTOTELES. Aristotelese poeetika.”
Kenneth
McLeish: “Aristotle. Aristotles-s Poetics.”, // Tõlkinud: Jaan
Unt. // Tallinn 2001, // Kirjastus: “Varrak”, “Suured
mõtlejad.”, // Copyright Laws: 1998; // LK: 5-71.] Siin: lk.:
47-64.
4
Võimalik ju ka, et siin on autor saanud innustust
keskaegselt rüütli-romaani zanrilt, oli ju tollal otse
eluliselt vajalikuks (ja muidu ka kenaks) kombeks pöörduda
sisse-juhatavate sõnadega mõne valitseva senjööri poole,
appelleerides seejuures tolle isiku väidetavale kõrgele
erudeeritusele kaunite kunstide vallas. Antud juhul, kui ikka
otsida siin mingit varjatud motiivi, näib säärane talitusviis aga
küll vähemalt 'kohatu', tolle tagasi-hoidlikku üllitise
"pühendamine" metafüüsika nö.- "ristiisale"
endale võib aga olla taotlemas täpselt vastupidist efekti, loomaks
mulje "tõsiselt-võetavusest" , päästmaks üllitist
"tuleriidale sattumast"...?
5
Samas ei saa säärase lähenemise tagant otsimata jätta ka
mõjuvaimaid põhjusi, nii näiteks võib siin tegemist olla
metodoloogilise veendumusega hermeneutikast -- igal ajastul on oma
eriomane mõtlemise ja väljaütlemise pruuk, mistõttu nö.-
"otsene mõistmine üle ajakuristiku" olevat
paratamatul kombel ilmvõimatu, enim, mis taotleda saab ongi nõnda
vaid "tõlkimine" (--siin: sõna-sõnalt), ehk siis
täpsemalt: "tõlgete ümber-tõlkimine", ja mis arusaamal
siis järeldumisi rõhutatult relativistlik varjund juures on.
6
INDREK MEOS: “FILOSOOFIA PÕHIPROBLEEMID”;
Kirjastus: “Koolibri”, Tallinn 1998. Haridusministeeriumi õpik
gümnaasiumitele // C: 1988. // Lk. 7 – 256. // Siin: lk. 43.
7
R.Taylor "Metaphysics" , Introduction , p.1; nõnda
siin William James...
8
Isegi mitte vaid psühholoogia, näib, et autor oma sellekohaste
veendumuste kujunemisel leidnud tuge ka teatud nö.-
"sotsiaal-darwinistlikust" teooriast, (või vähemalt
mõnest sarnasest "mugandatud varjandist", täpsemaid
allviiteid, väidete kinnituseks, paraku siingi, leida ei ole.)
Nimelt arusaam (?), et instinktiivne reageerimise viis olnud
olelus -võitluseks kohasem, jne.
9
Ja midagi veel kaugest Hellasest, filosoofi-keiser nagu: MARCUS
AURELIUS: “ISEENDALE”; Ad se ipsum”. Vanakreeka k tõlkinud ja
kommenteerinud JAAN UNT, Tallinn, “Eesti Raamat”, 1983. LK: 3 –
277. M. Aurelius: “... Mind aga, kes ma olen mõistnud hea
loomust, et see on ilus, ja halva loomust, et see on inetu,” (II,
2), [lk. 11.] /---/ “... Mis siis suudab meid saata ja juhtida?
Ainult ja üksnes filosoofia.”, (II. 17), [lk. 16.] /---/ “...
Ainuski tegu ärgu olgu tehtud sihipäratult ega teisiti kui
vastavuses nõuetega, mis moodustavad kunsti.”, (IV, 2), [lk. 26.]
/---/ “... Sul on mõistus? On. Miks sa seda siis ei kasuta? Sest
kui see teeb oma töö, mida muud sa siis veel tahad?”, (IV, 13),
[lk. 29.] /---/ “...
Kõik, mis ka mingil viisil ilus on, on ilus iseendast ja iseendas
lõplik, ilma et temasse ühe osana kuuluks kiitus.”, (IV, 20),
[lk. 30.]
10
Autor käsitleb antud küsimust põhjalikumalt antud raamatu
hilisemas osas "God" (p.100-115); kus on siis ära
toodud ka põhjendavaid väitmisi. Samas võib antud pinnalt
teha järeldusi metafüüsika võimalikkuse kohta. Monoteism
näib nõnda nt. välistavat igasugu metafüüsilise mõtlemise
tekkimise juba eos. Kas annab aga siit teha ka järeldusi
metafüüsilise mõtlemise 'võimalikkuse' kohta
üle-üldse hilisema ristiusu raamides, st.- siis otseselt
ebasoodsas keskkonnas? Kas saabki üldse rääkida
`Metafüüsikast' väljaspool muistsete helleenide
meelsust?
11
R.Taylor "Metaphysics " , Metaphysics and Wisdom ,p.6-9
,lk7
12
ALBERT SCHWEITZER: „KULTUUR JA EETIKA“. 1. OSA:
„Kultuuri allakäik ja taasloomine“. (Lk.: 4-58). 2. OSA:
„Kultuur ja eetika“. (Lk.: 58-293). Tallinn, 1984. // Kirjastus:
„Eesti Raamat“. // Tõlkinud: Mati Sirkel. // C: 1923. // LK.:
5-293.// A. Schweitzer:
„... maailma- ja elujaatus ning eetika on
antud meie elutahtes.“, (lk. 63.) /---/ „... väärtusi luues
ning eetikat järgides toimin ma maailmas ja avaldan maailmale mõju.
// Igasugune sügav maailmavaade on müstika.“, (lk. 65.) /---/
„... Üksikindiviid ei pea hoolima ühiskonnast, rahvast ja
inimkonnast, vaid püüdlema ainult selle poole, et kogeda endas
vaimu suveräänsust mateeria suhtes. // kultuuri lõppsihti,
üksikindiviidi kõlbelist-vaimset täiustumist...“, (lk. 78.)
/---/ „... Tulemas om maailmafilosoofia. // Õhtumaise filosoofia
ajalugu on maailmavaate eest peetava võitluse ajalugu.“, (lk.
79.) /---/ „... jätkame väliste kultuurihüvede jaatamist, //
loobudes sisemisest täiustumisest. // jäime ilma tõelisest
optimismist...“, (lk. 81.) /---/ „... Ennast mõtlemises mõista
püüdev religioosne maailmavaade muutub filosoofiliseks. // Ent
sügavuti minev filosoofiline maialmavaade omandab religioosse
iseloomu.“, (lk. 93.).
13
R. Taylor "Metaphysics", lk 8 jj.
14
I. Meos, Ibid., Herbert
Feigl: “Teaduslik maailmavaade: naturalism ja humanism” (1949.
a.) // The Scientific Outlook: Naturalism and Humanism. – Readings
in the Philosophy of Science. New York, 1953, pp. 10-13. [Siin: lk.
45-47.]
15
R.Taylor "Metaphysics ", lk. 26.
16
Samas kõlab materialismi vastuväide -- sarnased
omadused/võimed nagu mõtlemine seda on , võib vabalt
omistada ka "kehale". Küsimusele -- kuidas see aset
leiab, võib vastata -- täpselt samuti nagu hinge/vaimu puhul
-- nimelt -- pole teada kuidas täpselt.
17
R.Taylor "Metaphysics", lk.35. // Võrdluseks: L.
Wittgenstein "Tractatus Logico Philosophicus"
väljendatud arusaam, mille kohaselt nn. "maailma piirid
" võrduvad eeskätt just 'mõeldava' maailma
piiridega, seega -- "mis ei ole mõeldav, seda ei ole
olemas". // Samuti ka U. Masing ("Pessimismist",
Tallinn, 1995.) toodud näitel -- maailm on ennekõike
"mõisteline maailm", kui miski nähtumus pole nö.
"mõisteliselt mõistetav", -- siis seda lihtsalt ei
eksisteeri // Samuti ka: G. Deleuze & F. Guattari "Mikä
filosofia on ?" (Juva, Gaudeamus, 1991.) -- Mõistuslikult
ettekujutatav maailm koosneb tahtlikult kujundatud ja nö.-
!ise-tekkinud" mõistetest. Kusjuures autorid rõhutavad
, et mõiste on just filosoofilisele mõtteviisile omane.
18
R.Taylor "Metaphysics", lk. 37.
19
Ibid .,lk. 47-48.
20
I. Meos. Ibid., John
Stuart Mill: “Sir William Hamiltonim filosoofia kriitiline
vaatlus.”, (1865. a.). – “An Examination of Sir William
Hamilton-s Philosophy.--- Classic Philosophical Questions. Edited
by James A. Gould. Columbus etc. 1985, pp. 83-86. //
Ja ka: Rudolf Carnap: “Füüsika filosoofilised
alused”, (1966. a.) // Ja ka: Bertrand Russel: “Meie teadmised
välismaalima kohta”, (1914. a.) – “On the Notion of Cause,
with Application to the Free-Will Problem (From B. Russel. Our
Knowledge of the External World). – Readings in the Philosophy of
Science. New York, 1953, pp. 402-407. [Siin lk.: 172-178.]
21
ROGER OSBORNE: "CIVILISATION. A New History of the
Western World." // "Tsivilisatsioon. Läänemaailma uus
ajalugu.", // Tallinn, 2008. // Kirjastus: "Varrak".
// C: 2006. // Tõlkinud: Rein Turm. // Lk.: 5-431. //.
No comments:
Post a Comment