Monday, October 13, 2014

Nietzsche & nihilismi ületamisest.


Fr. W. NIETZSCHE ja nihilismi ületamisest.
Nietzsche ja nihilismin ylityksestä“ (Suomi). „Nietzsche und die Überwindung des Nihilismus“ (Deutsch). „Nietzsche and the Overcoming of the Nihilism“ (English).
Bitte.
Ich kenne mancher Menschen Sinn
Und weiss nicht, wer ich selber bin!
Mein Auge ist mir viel zu nah -
Ich bin nicht, was ich seh und sah.
Ich wollte mir schon besser nützen,
Könnt ich mir selber ferner sitzen.
Zwar nicht so ferne wie mein Feind!
Zu fern sitzt schon der nächste Freund -
Doch zwischer dem und mir die Mitte!
Erratet ihr, um was ich bitte?“
Fr. W. Nietzsche: „La gaya scienza“.1
NIHILISM NIETZSCHEL-- See on "kõrgemate väärtuste radikaalne ümberhindamine" mõistes selle all üldkehtivate väärtuste tühistamist, mitte ümberhindamist, -- s.t,- teisenemist, asendamist uute aksioloogiliste printsiipidega. Esimesel juhul tegemist n.-ö.- nihilismiga tavatähenduses (väikese algustähega, vms.) Nietzsche paradoksaalsus kujutab endast seisukohtade pidevat teisenemist, mis vastuolulisus aga pea paratamatu, kuna ajastul üldvalitsevaks ja mille tavapäraseima väljundi, dekadentliku (aksioloogilise) nihilsmi vastu Nietzsche kirjutab. Antud autor eristab: varaseimaid, kõrgemaid ja negatiivseina mõistetud, näiteks kristlike väärtushinnanguid, mis aga senini valitsevad. -- Siit tulenev vajadus väärtused taas ümberhinnata, õieti: taastada nende esialgne tähendussisu. K. Jaspers: kristluse fiktiivsus, -- see on otsekui teatav n-ö.- „mõtestatud maailmapilt“, mis rajaneb pelgale usule; selle kehtimatuse äratundmisest tulenev 'tühjuse-seisund' (Nichts-Zustand), mis laseb samaaegselt kehtida kõigil "lähenemistel", -- nt. ratsionaalne maailma-korrastamine, tavapärasim: "õnnelik-olemise"-taotlemine, vms. Eelnevaile ühiseks mõistusepärane lähenemine, mis allub üldistele seaduspärasustele: loogikareeglid, midagi peab protsessi tulemusena saavutatama, jms. Lisaks nn.- teleoloogiline printsiip, -- kui mõttekonstruktsioon, kus vastus eelneb tõestusele, mis samuti võimendab nihilistliku kriitikat.

Gianni Vattimo: „Küsimus nihilismist ei tundu mulle historiograafia probleemina, vähemalt põhimõtteliselt mitte;“ /---/ „Kui nihilism toimib, ei saa esitada tema bilanssi, küll aga saab ja tulebki püüda mõista, millega on tegemist, kuivõrd ta meid puudutab, milliseid valikuid ja otsuseid sunnib ta meid tegema. Usun, et meie positsiooni nihilismi suhtes (see tähendab: meie kohta nihilismiprotsessis) saab määratleda Nietzsche tekstides sageli esineva „täieliku nihilisti“ kujundi kaudu. Täielik nihilist on see, kes on mõistnud, et nihilism on tema (ainus) šanss. (lk. 1434). /---/ „... Nihilismi seisukohast vaadates --“ /---/ „-- näib, et kahekümnenda sajandi kultuur on olnud tunnistajaks kõigi „pärisomase taasleidmise“ [riappropriazione] projektide ammendumisele.“, (lk. 1438). /---/ „... et eksistentsi tingimused on nüüdsest vähem /---/ pateetilised. Ja just siit, sellest kõrgeimate väärtuste ülearususe rõhutamisest, saabki alguse täielik nihilism.“, (lk. 1439).2

Nihilism on kõige otsesemalt seotud eimiskiga. Tavaliselt peetakse nihilismi, nii nagu Fr.W.Nietzsche temast räägib, kõrgemate väärtuste radikaalseks ümberhindmaiseks. Nietzschel ei tähenda see ainult negatiivset: ta lähtub elutahtest, mis ületab „elutu“ kristliku moraali ja humanismi väärad põhitõed, mis segavad elutahtel teostada üliinimest, -- inimest kes seisab teisel pool head ja kurja. Inimest, kes mitte ei mõtle, vaid tantsib meeletus joovastuses pärast Jumala surma.3

Nihilismiks peetakse mitte ainult kõrgemate väärtuste ümberhindamist, vaid ka nende kadumist, haihtumist. J.-P. Sartrè: „ükskõik milline olend sünnib ilma igasuguse põhjuseta, tänu oma nõrkusele hoiab end elus, ja sureb juhuslikult.“ Kui Nietzsche rääkis kultuuri teisenemisest, siis Sartrè räägib kultuuri mandumisest ja väljasuremisest. Mis juhtub asjaga, mis on saanud mõttetuks – ta laguneb. Hegeli sõnadega inimene osaleb kultuuris tõdeluse protsessi kaudu: ta on formeeritud tõdelus, tõdeluse formeerija ja kujundaja. Kui nüüd see, mida ta tõdeleb, ei ole enam tõde, tõene mõte, vaid on mõtteus, siis saab ja muutub formeerimise protsess absurdseks, sest mõttetust tõdeledes seda tõdeletavat kuidagi formeerida ei ole võimalik. Vastupidi, igasugune formeerimine mõtestaks nagu kunstlikult seda tõdeletavat asja. See on aga subjektivism selle sõna negatiivses tähenduses, kuna näha tõde sellisena, nagu me teda ise loome, on kõike muud kui tõdelus. Siit lähtuvadki pessimistlikud meeleolud tunnetuse tühisuse kohta. Umbes nii, et nagunii ei ole võimalik midagi mõista, ja veelgi enam, nagunii pole võimalik midagi selle mõistmise jaoks teha – sellepärast on igasugune mõistmise katse naeruväärne, ainus, mis alles jääb, on meie vahetu olemine; see on ka naeruväärne, võib-olla on ta kõigest illusioon, aga kuna ta juba siin meie vahetus kogetavuses on, siis proovigem seda meedlivaks muuta: to have fun. -- See on nihilismi kaasaegne kultuuriväljund.

// Nichts-Zustand'ist (= tühjuse/eimiskisuse-olukorrast) mõtlemise võimatus traditsioonilise filosoofia kontekstis tähendab seda, et kui on olev ja olematus, kuidas mõeldav olev olematus? -- Parmenides: "pole ja ei saa olema midagi peale selle,mis on". M. Heidegger: "Olemise olemises ilmneb olematuse olematus". -- Aga esimeselt veel: "üks on see, et on, pole võimalik ei-olul olla... /.../ Teine, et 'ei' on ja, et vajalik ei-olul olla." Vajadus transendentse järele...? -- Karl Jaspers: "Nietzsche nihilism... /on/ ...tema transendentsuse üks vorm... /.../ Transendentses nihilismis peab olemine end talle näitama". („Im transendierenden Nihilismus muss sich ihm das Sein zeigen.“)4

Mõlemal juhul – kõrgemate väärtuste ümberhindamise juhul, ja nende väärtuste haihtumise puhul, on meil tegemist olukorraga, mille ühine nimetaja on nihilism. Nihilism räägib sellest, et olemasoleval ei ole väärtust; et ta on väärtusest tühi ehk tühine. Tühine tähendab siin väärtuste puudumist; nende mitteolemist – oletatavalt olevate väärtuste mitteolemist. Seega nihilism on mingil moel seotud oleva mitteolemisega ehk olematusega. Olematus, millegi mitteolemine ehk selle miski, mida ei ole, eitus; eimiski, ongi ladina `nihil´, millest tuleb nihilism. (Eesti keeles oleks nihilism ´eimiskisus´ või ´olematus´. Nihil = Das Nichts 1) olematus – globaalsem, 2) eimiski – lokaalsem).

Gianni Vattimo: „... -- kui see nii on, siis ei pääse me modernsusest välja, kavatsedes teda ületada.“ /---/ „Nietzsche näeb täiest selgelt /---/ ,et ületamine on tüüpiliselt modernne kategooria, ja seega ei saa tema abil määratelda väljapääsu modernsusest.“, (lk. 1447). /---/ „... Nietzsche järgi võib modernsusest välja pääseda just tänu sellele nihilistlikule järeldusele. Et tõemõistel pole enam kehtivust ja alus ei funktsioneeri enam, kui on kadunud kogu alus usuks alusesse, seega siis tõsiasjasse, et mõtlemine peab „andma endale aluse“ -- ei pääseta modernsusest välja kriitlise ületamise kaudu, mis oleks samm veel täielikult seespool modernsust ennast.“, (lk. 1448). /---/ „... Nietzsche (G. Vattimo vahendusel): „... kõige lähem reaalsus, see, mis on meie ümber ja meie sees, hakkab tasapisi näitama oma värve ja ilu ja mõistatusi ja tähendusirkkust – sellised asju, millest vanemate aegade inimesed ei osanud undki näha.““, (lk. 1449).5

Martin Heidgger: „Olematus räägib olemisest tema mitteolemises.“6 Mis asi on, mida tähendab, olemise mitteolemine? -- Olemise eitus – mitte mingisugune konkrteetse oleva eitus, vaid olemise kui terviku eitus. Eitades kõiki esemeid ja asju, ei jää aga järele ühtegi asja, mida olematusena vaadelda ja uurida saaks. Järelikult on mõtlemine olematusest võimatu – ei ole seda mõtlemise asja, millest mõelda? Isegi siis kui ütleme: „olematus on olemise mitteolemine“, me ütleme midagi millegi kohta. Millegi kohta saab aga alles siis midagi ütelda, kui see miski on – seega me muudame olematuse olevaks. Olematuse olevaks muutmine on aga just see, mida temaga teha ei tohi, sest see on tema suhtes ebaõige: ta on eimiski, mitte selline miski, mis on. Järelikult ei ole olematusest midagi rääkida.
Sel viisil arutades arutame me õieti, juhul kui me teame, mida tähendavad „miski“ ja „olemine“. Ainult siis kui see on selge, saame me ütelda, et meile on selge nende vastandi tühisus. Olematu on tühine, sest teda kui vastandit olemisele õigupoolest ei ole. On ainult olemine, nii nagu Parmenides seda näeb:
            Kuna pole ja ei saa olema midagi,
            peale selle mis on.“
See arvamus on sügavalt juurdunud metafüüsikasse, ja sellepärast ei näe metafüüsika olematuses mingit probleemi. Ta ütleb olematuse kohta ainult seda, et olematus on vastand olemisele. // M. Heidegger "olematuse olemisest": punast värvi suudame tema eripäras vaid seetõttu tajuda, et me ka teisi värvusi tunneme. Sarnaselt olematus olemist piiritlemas. Täpsemini: mitte-olemine (Das Nichts), kui mõtlemisele seatud " piir", mis ümbritseb olemise sfääri aga ei ütle midagi sellest "väljapoole jääva" ala kohta, mis on mõeldamatu, sõnul-väljendamatu. M. Heidegger: ka 'Nichts' mõeldamatu kuid siiski ilmneb tundes, -- 'Hirmu' läbi, või siis erilises seisundis, mida tähistab antud autor tähistab 'igavuse' mõistega. // Jaspersi "nihilismi paatos", mis ei ole aga transendentne nihilism ise, pigem on selle ebajärjekindlus kas märkimaks liig isikliku, emotsionaalsust väljenduvust, elik siis otsekui -- "ekstaatiline nihilism"?See on õige, et olematusest ei saa rääkida kuidagi teisti kui olevas vormis: olematus on see ja see... Kas see aga tähendab seda, et temast rääkimine on mõttetu? Et rääkimises seostub olematu paratamatult olevaga, siis pole see seos võib-olla juhsulikku ja eksitavat laadi. Ehk on ta hoopis teedjuhatav, midagi mille kaudu avaneb meile olemise ja olematuse sügavam seos kui eitus. Eitamine, negatsioon, keeld, äraütlemine võivad küll tähendada positiivse väite vastandit, ent sellisel olematusel on loogiline päritolu. Loogiline olematus on seega inimmõistuse poolt teostatava negatiivse tehte tulemus; abstraktne mõistuse toodang. Sellisena on ta tõepoolest tühine. JA sellisena on nihilism kõigest illusioon!!! [Meile ainult tundub, nagu oleksid kõrgemad väärtused nende eituse tagajärjel kadunud, teglikult nad on alles – tuleb ainult paremini vaadata. Nihilism on eksitus, vale mõtlemise tagajärg.]
Ja me võime lugeda õhtumaade käekäigu pääsetuks, ja mitte enam muretseda, sest meie mure oli tingitud mitte veel täiesti selgeks mõeldud loogikast. Nietzsche oma teoses „Võimutahe“ („Wille zur Macht“): „Nihilism seisab lävel: kust on meile tulnud see kõige õudsam külaline kõikide õudsate seas?“ /.../ „... lugu, millest mina räägin, kuulub tulevale kahele aastasajale.“ Kui me võtame nihilismi kõigest eksitusena, siis me käsitelksime kohe mööda saavat kaasaega nii nagu renssansi-aegsed ideoloogid käsitlesid keskaega, asudes ise keskaja arengu kõrgeimas punktis.

Fr. W. Nietzsche: (Aforism: 26) „...Mis on elu? -- Elu – see on: lakkamatu sellise endast kõrvaldamine, mis tahab surra; elu – se on julmus ja leppimatus kõige kohta, mis meis, ja mitte vaid meis, muutub nõrgaks ja vanaks.“ /---/ (Aforism: 34) „... Historia abscondita – Igal suurel inimesel on tagsiulatuv mõju: kogu ajalugu võetakse tema tõttu taas vaagimise alla, ja, tuhanded mineviku saladused roomavad esile oma peidupaikadest – tema päikese-paistesse.“ /---/ (Aforism: 41) „.. Kahetsuse vastu. -- Mõtleja näeb oma tegudes proovilepanekuid ja küsimusi, millede abil ta tahab saada millestki selgust: õnnestumine ja ebaõnnestumine on tema jaoks pigem kui vastused.“ /---/ (Aforism: 42) „... On siiski haruldaseimaid inimesi, kes tahavad ennemini hävineda kui teha tööd ilma tööst rõõmu tundmata: neid valivaid hingi, vaevalt rahuldatavaid, kellele ei piisa rohkest kasust, kui just nende töö ise ei ole kõikide võitude võit. Sellesse haruldasse inimliiki kuuluvad kõik kunstnikud ja mõtiskeljad.“7
Arvamus, et nihilismi ei saa tegelikult olemas olla, baseerub levinud filosoofilisel veendumusel, et olematust ei ole olemas, et olematus ei ole mingisugune olev asi. Võib-olla peitub nihilismi sisemine energia just nimelt selles, et inimesed arvavad, et teda ei ole olemas, et inimesed ei võta olematust tõsiselt. Nad räägivad nii: Olematus on kas mingisugune olev või siis täielik tühjus. Selge, et ta ei saa olla olev, järelikult on ta täielik tühjus, puhas eimiski, millest pole midagi mõtelda ega ütelda = ta on tühine.

// Nietzsche kui "kõrgemate väärtuste tühistaja" kujutelma vastu olgu siinkohal seatud selle autori iseloomulik nähtus nagu tema "jaatamine" kui konsekventne suundumus, -- nihilism kui jaatuse eeldus, -- aktiivne, dionüüsoslik jaatus mitte ei tühista kõrgemaid väärtusi, vaid loob neid, või siis "hindab ümber", nt.- varasemate kasuks. (H.Krull).8 Nietzsche: "Ei on tee uue Ja-ni...“ / .../ „Tunnustatav on see, kes 'Ja' saavutanud, 'Ei' seevastu ilmneb pelga konsekventsina".9 Nietzsche eristab tugevat, loovat ja vaid purustavat nihilismi. Viimaseks osutub nihilism kui "uskumatuse usk", mis mõneti kui "vabatahtlik martüürium". Teisal aga "uskumatus" kui printsiip: "kui loova inimese õige meelelaad". // Kas 'Nichts'-kogemus samastatav müstilise praktikaga? Võimalik, et mitte: passiivses seesmises süüvimises saavutatav mõneti sellele isegi vastndlik. Mitte "maailmast-ära", vaid eraldades 'Nichts'-valdkonna see nagu konstitueerib olemist, "lükkab seda sinna tagasi". Kas vastandlike valdkondade lahutatus aktiviseerib neid? Rangelt võttes vaid tühistab "olematuse", -- siiski vaid mõttelisel tasandil...? Võimalik, et see tõesti pigem niimoodi ka ongi...?

Fr. W. Nietzsche: (Aforism: 8) „... äärmiselt saatuslik filosoofiline väljamõeldis mis kunagi valmistati eismest korda Euroopa tarvis, väljamõeldis et tahe on „vaba“, et inimene on tingimata spontaanne heas ja kurjas, kas see ei ole tehtud ennekõike selle arusaama õigustamiseks et kas mitte jumalate inimese poole, inimliku hüvelisuse poole suuniteltud huvitatus millaski võiks teostuda.“ /---/ (Aforism: 12) „... Tahtsin öelda: ka osaline kasutuks muutumine, haletsusväärseks muutumine ja kehviklikuks muutumine, tähenduse ja otstarbekuse kadumine, sõna otseses mõttes surm, kas see ei kuulu tegeliku arengu eelduste hulka, see progressiivsus ilmneb alati kui tahe ja tee suurema võimu suunas...“ /---/ (Aforism: 24) „... See tuleviku inimene kes vabastab meid nii senisest ideaalist ning ka sellest mis peab kasvama sellest ideaalist, suurest vastikusest, olematuse tahtest, nihilismist, selle keskpäeva ja suure otsuse kellamängust, mis teeb tahte jälle vabaks, mis annab Maale tagasi selle oma eesmärgi ja inimesele tema lootuse, selle Antikristuse ja Antinihilisti, selle Jumala ja olematuse võitja – ta peab kord siiski tulema...“ 10
M. Heidegger: Küsimus olematusest ei ole niikaua isegi mitte veel püstitatud, kuni me räägime loogika „kas-üks-või-teine“ raamides. Sellisest loogikast lähtudes on välistatud mitte ainult olematuse mõistmise võimalus, vaid ka tahe tema mõistmiseks. Selline välistatud võimalus ja tahte puudumine iseloomustavad kogu euroopa metafüüsikat. // Kui see on tõsi, et nihilismi energia peitub selles, et teda ei võeta tõsiselt, et olematusega ei osata rääkida, siis viib metafüüsika ajalugu paratamatult nihilismini. // Nihilismi võib järelikult defineerida kui põhimõttelist soovimatust olematusest mõelda. NIHILISM = PÕHIMÕTTELINE OLEMATUSEST MITTEMÕTLEMINE. Isegi Nietzsche ei suuda mõtelda olematuse olemusest, kuigi ta mõistab ninhilismi domineerimist uusaja ajaloos, sest ta on sunnitud saama klassikaliseks nihilistiks, et anda oma kaasaegsele ajaloole sõna (ja kujundades nõnda ka selle termini ja selle kasutusvõimaluste hilisematki kulgu). Nietzsche mõsitab nihilismi selles mõttes, et ta mõtleb nihilistlikult; tema nihilismi mõiste ise on nihilistlik: „väärtuste ümberhindamine“. Ent ta ei suuda mõtelda nihilismi olemusest. Seda sellepärast, et mõtleb nihilismist väärtuse ideest lähtudes. Ta räägib väärtustest mitte sellepärast, et väärtuse idee on talle isiklikult tähtis, näiteks sellepärast et tema haridus on väärtuse ideele suurt tähelepanu pööranud, või et sel väärtuse ideel oleks mingit pistmist tema isiklike vaadetega. Väärtuse idee mängib Nietzsche mõtlemises otsustavat rolli sellepärast, et Nietzsche mõtleb metafüüsiliselt; metafüüsika ajaloo raamides. Metafüüsikas aga (= euroopa filosoofia tuumas) on väärtuse idee mitte juhuslikult esiplaanil. Sest väärtuse mõistes peitub olemise mõiste, mis räägib olevast terviklikult. // Olemise väärtus peitub tema terviklikkuses ja kõiges, mis sellega kaasneb. Näiteks et maailm on üks, et gnosise probleem on lahendatav, jne. // Ning kui nüüd Nietzsche räägib nihilismist kui väärtuste väärtusetuks muutumisest, siis tähendab see seda, et ta mõtleb olemise olemusest lähtudes ühest tema kindlast ja tähelepanuväärsest aspektist: olemise lõhestatusest.
// Siit lähtudes oleks nüüd lihtne mõtlema hakata, et koos Nietzschega ja võib-olla tänu Nietzschele haaras Euroopa ajalgu endasse midagi halba – midagi negatiivset, mis, nüüd, nagu me kõik näeme, muudab Euroopa kultuuri halvaks ehk allakäivaks. Seda vaatamata tema materiaalsele ja koloniaalsele võidukäigule. // Mõte, mis tühistab väärtusi, ja mis teatab, et Jumal on surnud, on moralistide arvates halb. Nad arvavad, et kõik negatiivne on häbiväärne. Miks see nii on? -- Inimesed kuulevad jutte humanismist, tervest mõistusest, maailmast, jumalast, kultuuriväärtustest. Inimesed võtavad kõike kuuldut kui midagi positiivset. Ja kõike seda, mis räägib nendele asjadele vastu, nad võtavad kui nende asjade eitust. Eitust aga kui negatiivsust, mis on destruktiivne. Inimesed arvavad, et kõik mittepositiivne on negatiivne, seda arvates tuginevad nad loogikale. Inimesed on nii loogikat täis, et mõistavad hukka igasuguse vastasseisu oma unise mõtteharjumuse suhtes. Nad suhtuvad hoolimatuse või vihkamisega kõigesse, mis ei haaku juba teadaolevaga ja mis ei lase kogeda seda magusat äratundmistunnet: „seda ma just arvasin isegi.“ Me nagu ütleksime, et sellel ei ole meie jaoks väärtust.

Fr. W. Nietzsche: (Aforism: 100) „... Vajatakse terveid sugupõlvi, et mõeldaks välja vähegi viisakas ja sobilik kiitmise viis: ja alles väga hilja saabub aeg, millal isegi kiitmisessegi on sugenenud mingitki vaimsust ja geniaalsust.“ /---/ (Aforism: 107) „... Suurim tänuvõlg kunstile. -- Juhul kui me ei oleks kiitnud heaks kunsti ja mõelnud välja sellist ebatõelisuse palvelemisviisi: siis oleks see üldise ebatõelisuse ja valelikkuse tõdemus, mida meile vahendab teadus – see tõdemus, et näivus ja eksitus on iga teadva ja tundva olemasolu eelduseks --, see oleks täiesti talumatu.“ /.../ „Aga nüüd on meie ausameelsusel olemas vastupanujõud, mis aitab meid vältima selleiseid järeldumisi: kunst näivuse hea tahtena.“ /---/ (III. raamat, aforism: 109) „... See astraalne korrastatus, milles me elame, on erand; see süsteem ja seda eeldav arvestatav kestvus on jällegi teinud võimalikuks erandite erandi: orgaanilise elu moodustumise. Tervikloomuselt on maailm seevastu igavesti kaos, mitte selles mõttes, et selles puuduks kausaalsus, vaid seetõttu, et selles ei ole korrastatust, järgnevust, vormi, ilu, tarkust, ja mis kõik olekski oma nimetustelt kõik meie esteetilised inimlikustamised.“ /.../ „Olegm ettevaatlikud ütlemaks, et looduses on seadusi. On vaid vältimatusi: seal ei ole kedagi käskijaks, ei kedagi kuuletumas, ei mingeid reeglite rikkujaid“ /.../ „... -- Olgem ettevaatlikud mõtelmast, et maailm igavesti uut loob. Ei ole mingeid igavesti vältust omavaid substantse; aine samasugune eksitus kui eleaatide jumal.“11
// Hoolimatu, negatiivne, „kaastundlik“ suhtumine asjadesse on aga nihilistliku maailmas-olemise moodus, mis toitub sellest kui midagi tühiseks peetakse. // Mõte, mis tühistab väärtusi, ei seisne tegelikult mitte selles, et ütelda: kultuur, kunst, teadus, inimväärikus, maailm ja Jumal on tühised. Vastupidi, aeg on mõista, et millegi määratlemine väärtusena ei võimalda meil seda asja väärtustada. See tähendab, et kui me määrtaleme midagi kui väärtust, siis see asi eksisteerib kui inimliku otsustsusvõime hinnangualune – kui inimliku hinnangu ese. // Mis siis aga juhtub, kui me hakkame midagi ise hindama – näiteks elu – ega tal siis, eriti kui ta kuulub teistele, kui ausalt tunnistada, ei olegi eirlist väärtust. Või maailm – kui ma hakkan juba ise otsustama, siis tühja kah, pärast mind tulgu või veeuputus. //

Guido Albertelli:„... Nihilism paneb end maksma absoluutse hädana, tühjusena, mis tuleb eelisjärjekorras täita – millegi sellisena, mis tuleb absoluutselt ületada.“, (lk. 1461). /---/ „... Mõtelemise sooritamine nõuab üht sammu tagasi, mis olemise, tõe ja mõistuse vääramatut loomust tühistades avaks tee võimaliku, juhusliku, eventuaalse poole. Mõttekuse varemed ei paista siis enam mõne katastroofi jälgedena, vaid veel avastamata võimaluse avanguna.“, (lk. 1463).12
Probleem on selles, et asja olemine ei piirdu ja isegi ei külgne tema hindamisega meie poolt. // Kust pärineb see arvamus, et me peame kõigepealt hindama; halb või hea, kasulik või kahjulik, oluline või ebaoluline?// Igasugune hinnang isegi kui hinne on positiivne, on subjektiivne. Ta teeb olevast mitte oleva, vaid arvestatava objekti. Sellepärast, kui Jumalast rääkida kui kõrgeimast väärtusest, alandab see Jumala jumalikkust. Nihilism ei ole järelikult millegi tühistamine tühiseks kuulutamise mõttes, vaid võitlus oleva subjektiseerimise vastu, mille käigus olev subjektiviseeritakse puhtaks objektiks. Nihilism peab mõttele avaldama oleva olemise tõe valguse.

// Sellisena on olev terviklik. // M. Heidegger, „Mis on metafüüsika?“: „kogu oleva terviklik tajumine on mõnikord võimalik: näiteks tõelises igavuses, mis meid mõnikord haarab...“; küsimus pole selles, kui meile on igav see raamat või see loeng, või see seismine järjekorras – nüri ootamine. Kogu oleva terviklik olemine tuleb igavuse kaudu välja siis kui igavusest sünnib ängistus, mis otsekui tihe udu matab endasse kõik inimesed ja asjad, ning moodustab nendest mingisuguse ühtlase amorfse ja ükskõikse massi. Või siis rõõm armastatud inimese lähedusest. Mõlemal juhul muutub „kõik“ kuidagi eriliseks, ning see erilisus annab meile võimaluse olla tervikliku oleva keskel. See on meie olemise fundamentaalne sündmus, see ei ole meie mõttelise tegevuse või tahtelise tegutsemise üks kaasnähtustest, see ei ole samuti midagi juhuslikku, mõni juhuslik meeleolu, mis meid mõnikord tabab ja mõnikord mitte. Tegemist on millegi olulisemaga, nimetagem seda (siinpuhul) fundamentaalseks meelestuseks. //

Kas on aga olema sniisugune meelestus, mis avab meile olematuse? Milline ta võiks olla? // Kuna olematust loogiliselt mõelda ei saa...? // HIRM. -- Mitte ehmumine, mis on tingitud ootamatutest asjaoludest või inimese liigsest kartlikkusest. Hirm on midagi põhimõtteliselt muud kui kartlikkus. Me kardame alati ühte või teist olevat asja – kartmisel on alati oma asi, mida karta ja kartmise põhjus – moodus, kuidas see asi saab meile halvasti mõjuda. Kartusest lähtub püüe end päästa või kontrollida oma tundeid, et me niiväga ei kardaks, või et see kartus ei paistaks välja.13

Hirm kui fundamentaalne meelestus on midagi hoopis teist: temast ei lähtu mingisugune aktiivsus – ta pigem halvab, ehk talle on omane mingisugune omapärane rahu. Puudub asi (teisest küljest ta aga on olemas) ja hirmu põhjus (samas on ta olemas). Asja ja põhjuse määramatus ei ole siin lihtsalt määramata jätmise tagajärg, vaid põhimõtteline määramise võimatus. Kui meid valdab hirm, siis mille ees me hirmu tunneme? Kusjuures tunneme nii, et asjad ja ka meie ise kaome mingisugusesse ükskõiksusesse. Asjad kaovad ükskõiksusesse, aga mitte nii, et nad kaovad ära, vaid nii, et nad pöörduvad meie poole oma kadumisega. Selles asjade kadumises saab asjade taga nähtavaks tühjus, mis pole sugugi tühine, vaid ta on olematus ise oma täies hiilguses ja jõus. Ta neelab asju ja meid endid – kõiki inimesi, kadudes kaome me käest isegi iseendal. Sellepärast pole hirm mitte minu ja sinul, vaid inimesel kui niisugusel. Täpsemalt: selles totaalse kadumise sündroomis jääb alles ainult meie puhas tõdemus – Dasein – kellel pole enam mingeid ennast konstitueerivaid määratlusi. Vaikib igasugune rääkimine, logos, kuna selle aluseks on olemine kui võimalus jaatavaks kõneks. // Jaatav kõne on aga igasuguse teistsuguse kõnelemise eelduseks – ei saa moodustada eitavat või küsivat vormi asjadest, mille kohta ei ole jaatavat vormi. Logos ja olemine on seotud algusest peale nii tihedalt, et seda on raske märgata. Olematu logos ei ole logos. // Ainus, mis me saame ütelda, on see, et asi, mis meile hirmu peale ajas, oli tegelikult eimiski – olematus ise.

Ent hirmust on vähe, et olematust analüüsida. // Kas olematus, mis on fundamentaalse hirmu asjaks, võiks saada mõtlemise aineseks? See tähendab leida olematu logos. // Proovime mõelda, mis siis ikkagi toimub olemise kadudes. See ei toimu nii, et kronoloogiliselt enne on olevad asjad, ja siis nende täielikul haihtumisel jääb alles olematus. Pigem avaneb olematus koos olemisega, ja nimelt olemises ja olevates asjades endis: ta avaneb neis kui oma täiusest vabanevates. Teiste sõnadega: see, mis toimub, ei ole sugugi mitte oleva lihtne hävitamine või tema eitamine. Olevat hävitades või teda eitades oleme me tegelikult juba hiljaks jäänud, me oleme kohtunud olematusega ammu enne oleva hävitamist või eitamist. Olematus avaneb koos oleva kadumisega, s.t koos olemisega, kui olemine vabaneb oma täiusest.

// Olemine on niisugune asi, et ta kogu aeg vabaneb oma täiusest ja kogu aeg moodustab oma täiust – kogub seda endasse. // Hegelil on puhas olemine ja puhas olematus üks ja see sama. // Olemise selline vabanemine iseendast lähtub olematusest; ta saadab olemisest vabanemist, ja kui saatja, lükkab olemise endast (olemisest) eemale. See saatmine-lükkamine ongi olematuse olemus – olematustamine. Olematustamine ei ole oleva hävitamine või ega oleva eitamise resultaat – ta on olematustamine, nii nagu olev on olemine.

Hirmutava olematuse heledas öös avab olev end esimest korda olevana – ta avab ennast sellena, et ta on, vastandina sellele, et teda ei ole. Ainult tänu olematusele on Dasein võimeline lähenema olemisele ja sukelduma temasse. Dasein on järelikult põhimõtteliselt konstitueeritud olematuse kui saatva-lükkava vahendusel. Saadetuna olematusest on Dasein juba algusest peale olnud oleva piiridest üle astunud. Oleva piiridest üle astumine on transtsendents, ning Dasein on järelikult midagi transtsendeeruvat juba oma olemuses. Olematus on Dasein´i transtsendeerumise eksistentsiaalne võimalus. // Teiste sõnadega: Dasein kui maailmas-olemine on ontoloogiliselt võimalik ainult tänu sellele, et tal on maailma terviklikuks sidumise võimalus – olematus.

Gianni Vattimo: „... Just selles valguses osutub nishilism olevat meie šansiks... /---/ ... nagu avaldub Sein und Zeit´is [M. Heidegger] olemine surma poole ning seda vastuvõttev ettekäiv otsustavus võimalusena, mis teeb tegelikult võimalikuks kõik teised võimalused, mis moodustavad eksistentsi – seega siis ka maailmasunni teatud ületamine, mis asetab võimalikkuse tasandile kõik, mis esineb reaalse, paratamatu, lõpliku ja tõesena.“, (lk. 1441).14

Mida see tähendab? Kuidas inimene maailma terviklikuks seob? Mida tähendab olematus kui inimese võimalus olla tervikliku maailma juures, eksisteerida? Teiste sõnadega: tänu millele meie maailmas olemine ja suhtestatus asjadega saab eksistentsiaalseks? -- tänu SURMale.

Kuidas see toimub, et surm võimaldab inimestel suhtestuda asjadega nii, et sel suhtestatusel on eksistentsiaalsuse tunnused? Tänu surmale kui suunatusele olematusse, mõtlevad inimesed oma elu terviklikult, selliselt elu mõteldes ilmneb aga, et elul on mingisugune tähendus, mis saab teostatuks ehk endaks elu käigus. Sellest hetkest peale on iga inimene samm, iga tema tegu, hinnatav tervikliku tähenduse valgusel.

Nihilism kui põhimõtteline olematusest mittemõtlemine tähendab selle valguse tuhmumist. (Ent niisugune tõeline nihilism, mis olematusest endast teadlikult lähtub, on inimese eksistentsi järjekindel asetamine olemise valgusesse.)

Fr. W. Nietzsche: (Aforism: 261.) „... Originaalsus. -- Mis on originaalsus? Näha midagi, millel ei ole veel nimetust, mida ei või mainida, kuigi see on kõikidele nähtaval. Inimestele sellistena nagu nad harilikult on teeb alles nimetus mingi objekti üldiselt nähtavaks. -- Originaalsed inimesed on enamalt olnud samuti ka nimetuste andjad.“ /---/ (Aforism: 264) „... Mida me teeme? -- Mida me teeme, seda ei mõisteta kunagi, vaid alati ainult kiidetakse või kritiseeritakse.“ /---/ (Aforism: 265) „... Viimane skepsis. -- Mis siis lõppude lõpuks ongi need inimese tõekspidamised? Need on inimese kummutamatud eksitused.“ /---/ (Aforism: 267) „... Kui omatakse kõrget eesmärki. -- Kui inimesel on kõrge eesmärk, siis on ta isegi õigusemõistmisest mitte vaid oma tegudest ja oma kohtunikest kõrgemal.“ /---/ (Aforism: 269) „... Millesse sa usud? -- Sellesse: et kõikide asjade kaaluvus tuleb uuesti mõõta.“15

Fr. W. Nietzsche: „... Süütus on laps ja unustus, uus algus, mäng edastveerlev ratas, algliikumine, püha jaatus. /.../ ... loomise mänguks on vaja püha jaatust: oma tahet tahab nüüd vaim, oma ilma pärib ilmakaotanu.“, (lk. 17). /---/ „... Ja tõesti, kui elul poleks mõtet ja ma peaksin valima mõttetuse, siis oleks minulegi see mõttetus valmisväärseim.“, (lk. 19.)16

„... Le bonheur n´est pas chose
aisèe: il est très difficile de
le trouver en nous, et impossible
de le trouver ailleurs.“
[„Õnn ei ole kerge asi: teda on
väga raske leida meis ja võimatu
leida teisal.“]
Chamfort.17

1 Fr. W. Nietzsche: „Die fröhliche Wissenschaft“. („La gaya scienza“). Aforism/luuletus nr. 25. // Tõlge: „Üks soov. / Tunnen ma nii mõnda inimmeelt / Ei tea ma aga, kes vaatab minu enda seest! / Mu silmad mulle liiga lähedal - / Ei ole see, kes näin ju ma / Et ennast paremini mõista saaks / Peaksin enesest vist kaugemale istuma. / Küll mitte nii kaugele, kui mu vaenalne! / Ometi, liig kaugel on ka lähim sõber meist / Sest ka tema – minu vahel – on ju vahemaa! / Ei tea ma aga, kas nõustuvad nad mu soovidega?“
2 Gianni Vattimo: „Nihilismi apoloogia“. „Akadeemia, nr. 7, 1995. Lk.: 1434-1444. Tõlkinud: Maarja Kaplinski. [Originaal: „Apologia del nichilismo“ -- Gianni Vattimo „La fine della modernità“, (Milano: Garzanti, 1991, p. 27-38).] G. Vattimo: „... Nietzschele on kogu nihilismiprotsess kokkuvõetav Jumala surmaga või ka „kõrgeimate väärtuste väärtusetustumisega“. Heideggerile annihileerub olemine sedamööda, kuidas ta jäägitult väärtuseks muutub.“ /---/ „Lähtudes pigem nietzschelikust kui heideggerlikust seisukohast, on Heidegger ise tagasipaigutatav nihilismi täideviimise ajaloosse, ja nihilism tundub olevat just seesama ultrametafüüsiline mõtlemine, mida ta ostib.“, (lk. 1435). [Antud tsitaatide lk nr antud ajakirja-essest teksti sees ja joone all.]
3 Antud kirjutisega seoses tuleb, õigluse nimel, tunnistada, et pole tegemist täielikult (antud blogi autori) omaloomnguga (nagu olid seda eelmised umbes 50 filosoofilist esseed!). Nimelt on selle kirjutise ja kogu selle nihilismi temaatika inspireerijaks üks kunagise ülikooli lektor. Kuna see nihilismi temaatika on olnud läbivaks selles blogis juba viimased 2. aastat, siis olgu öeldud, et algse tõuke, elik siis inspiratsiooni selle mahuka ja komplitseeritud temaatika tegelemiseks sain mujalt. Oli nimelt kunagi Eesti Humanitaarinstituudis (vist 1995 aastal?) loengusari nagu: „Nihilism 19 sajandi mõtlejatel“. Antud lektoriks oli kaua-aegne EHI professor nagu T. Viik, kelle loengust laekus nii inspiratsiooni; ja ka (minu enda peetud) seminari (abi-)teksti on siinkohal üritatud vahendada (koos ohtrate täiendustega nii Nietzschelt, kui ka G. Vattimolt ja G. Albertellilt, jne.). Pealkiri kõlagu ilmekalt: „Nihilismi ületamisest“. Selleks, et seda problemaatilistki ainevaldkonda (endagi jaokski, mõnekski ajaks?) otsekui lõpetada/ületada, pidin siis ilmselt pöörduma n-ö „endast targemate hingede muusade poole“...? Mõneks ajaks siis selle tekstiga ja nihilismi kui teemaga lõpetamisi. Kuid kõikvõimalikud kommentaarid oleks endiselt äärmiseltki teretulnud (nii vähe on olnud sisulisi kommentaare 2. aasta jooksul?!) antud blogi autori e-mailile nagu: miikael74@gmail.com
4 Karl Jaspers. „Nietzsche. Einführung in des Verständnis seinen Philosophierens.“, 1936, S. 5-437. Siin: lk. 368.
5 Gianni Vattimo: „Nihilism ja postmodernsus filosoofias.“ „Akadeemia, nr. 7, 1995. Lk.: 1445-1460. Tõlkinud: Maarja Kaplinski. [Originaal: „Nichilismo e postmoderno in filosofia.“ -- Gianni Vattimo. „La fine della modernità.“ (Milano: Garzanti, 1991, p. 172-189.) Esmakordselt ilmunud 1984)).] [Tsitaatide lk. nr. teksti sees.] G. Vattimo: „... et asi pole siin tagasipöörudmises „üleajalooliste“ väärtuste poole, vaid püüdes elada sügavamalt läbi kogemus eksituse vajalikkusest, tõusta hetkeks sellest protsessist kõrgemale; teiste sõnadega, elada seda ekslemist läbi teistsuguse hoiakuga.“, (lk. 1451, Ibid.). /---/ „... Nietzsche sõnutsi ei lähe mõtlemine tagasi lätte juurde mitte selleks, et seda omastada; ta lihtsalt läbib uuesti eksiteed, mis on ainus rikkus, ainus olemine, mis meile on antud.“, (lk. 1454, Ibid.).
6 [Vrd. M. Heidegger: „Filosoofia lõpp ja mõtlemise ülesanne.“ „Looming“, nr. 8, 1988, lk. 1081-1092.]
7 FRIEDRICH (WILHELM) NIETZSCHE: „DIE FRÖHLICHE WISSENSCHAFT“ (La gaya scienza). // [Siin vahendatud aforismide nr. teksti sees.]
8 Hasso Krull: „Nihilism. Nietzsche käsitlus.“ Ajakiri: „Kostabi“, 1991, nr.: 3-8. Siin: nr.3. Vrdl. ka: G. Deleuze & Felix Guttari: „Mikä filosofia on? („Gaudeamus, Helsinki, 1996).
9 K. Jaspers, Ibid., lk. 345.
10 FRIEDRICH (WILHELM) NIETZSCHE: „Zur Genalogie der Moral“. (Aforism: 13) „... Karistus kahjutuks tegemisena, suurema kahjustamise ennetamisena. Karistus kahjude korvamisena kahju kannatanule, mingil kujul (ka affekti-kompensatsioonina). Karistus tasakaalu segamisega seoses, ennetamaks seda, et segadus ei saaks laiemalt levida.“ /---/ (Aforism: 16) „... Kõik vaistud, mis ei lahvata väljaspoole väänduvad sissepoole – just seda nimetan mina inimese seestumiseks, alles siis tekib inimesele see mida hiljem on nimetatud ka tema „hingeks“.“ /---/ (Aforism: 24) „...“Midagi ei ole tõsi ja kõik on lubatud“ ... Nii, see oli vaimu vabadus, sellega oli tõrjutud ka usk isegi tõesse...“ /---/ (Aforism: 25) /---/ „... -- kunst milles suur vale pühitsetud saab, petmise tahe millel on poolt kõnelemas häid südametunnistusi, just see on askeetliku ideaali vastand palju põhimõttelisemal kombel kui teadus seda on.“ /---/ (Aforism: 27) „... Kõik suured asjad hävinevad iseenesest, enda kummutamise teel: seda nõuab elamise seadus, vältimatu „endavõitmise“ seadus elu olemuses--“ [Tsitaadid teksti sees ja joone all mainitud teose (2. & 3. uurimusest) aforismide numeratsiooni kohaselt.] [Vrdl. Fr. W. Nietzsche & „Moraali genealoogiast“ (eessõna ja 1. uurimuse tõlge) antud blogi autori poolt (selle blogi) varasemast kirjakohast (mainitud autori ja teose nime alt).
11 Fr. W. Nietzsche: „Die fröhliche Wissenschaft“. Ibid. [Aforimsid tekstis teose vastava numeratsiooni alusel.]
12 Guido Albertelli: „Gianni Vattimo nihilismi-apoloogia.“ „Akadeemia, nr. 7, 1995. Lk.: 1461-1482. Tõlkinud: Eduard Prahomenko. [Tõlgitud käsikirjast: „L`apologie du nihilisme de G. Vattimo“.] G. Albertelli: „... et „täielik nihilism“ on valdkond, kus võimutahe näitab end kui kunst, s.t korraga nii destruktueeriva jõu kui ka üldise metafoorse loomena. Üliinimese, „täieliku nihilisti“ kuju ei ole siiski iseednaga lepitatud isiku kuju: demüstifikatsiooni ei viida läbi mitte selleks, et haarata kõige fundamentaalsemaid struktuure või omada valgustatud eneseteadvust, vaid pigem „asja iseendas“ kõikvõimalike vormide lahustamiseks metafoorse loome üleüldiseks muutumises ja intensiivistamises.“, (lk. 1468-1469). /---/ „... Täielik nihilism on pigem tõe, täiuse ja autentsuse metafüüsilise paatose vähenemise ajastu. Ta vastandab end igasugusele pärisomasuse taasleidmise katsele: pärisomasus [le propre] ise on muutunud üleliigseks ja kõik katsed taaskehtestada „pärisomasus“ on tegelikult „reaktiivse“ nihilismi üks vorme.“, (lk. 1474). [Tsitaatide lk. nr. teksti sees ja joone all.]
13 Fr. W. Nietzsche: „Die fröhliche Wissenschaft“, Ibid.: (Aforism: 156) „... Mõjuvõimsaim. -- Et inimene on vastu kogu oma ajastule, peatub selle väravais ja nõuab sellelt õigust, see lihtsalt peab mõju avaldama! Pole vahet, kas ta tahab, et see mõju avaldaks; et ta võib mõju avaldada, see on siinjuures peamine.“ /---/ (Aforism: 160) „... Hüvedega miilustamine. -- Isegi hüvesid võib inimene kohelda vääritult ja meelitades.“ /---/ (Aforism: 162) „... Egoism. -- Egoism on tunde perspektiiv-seadus, mille kohaselt näib lähedal asuv suur ja raske olevat: seevastu kui jällegi kõikide asjade maht ja raskus vähenevad, mida kaugemal nad on.“ /---/ (Aforism: 165) „... Eitajate õnnest. -- Kes iganes keeldub millestki põhjalikult ja pikkadeks aegadeks, see võib hiljem, juhuslikult taas kohates seda, millest oli kunaski keeldunud, pea-aegu arvata ennast leidnud seda otsekui esimest korda, ja kui õnnelik ongi iga leidja! Olgem targemad kui maod, kes puhkavad liiga kaua sama päikese paistel.“ /---/ (Aforism: 173) „... Olla sügav ja näida sügav olevat. -- See kes teab, et on sügavameelne, see prügib selguse poole; kes aga soovib näida sügav suurema hulga silmis, see üritab hämar näida. Suurem hulk nimelt peab sügavaks kõike mille põhjani see ei suuda tungida: see on nii pelglik ja soovimatu sügvasse vette astumast.“ 
14 Gianni Vattimo: „Nihilismi apoloogia“, Ibid., [Lk. nr. teksti sees].
15 Fr. W. Nietzsche: „Die fröhliche Wissenschaft“, Ibid. [Aforismide numeratsioon teksti sees.]
16 FRIEDRICH NIETZSCHE (1844-1900): „ALSO SPRACH ZARATHUSTRA“ (1883-1892). „NÕNDA KÕNELES ZARATHUSTRA. Raamat kõigile ja ei kellegile“. // Tallinn, 1993. // Kirjastus: „Olion“. // C: 1932. (1. trükk, Tartu). // Tõlk: J. Palla + J. Sepmer´ järelsõna. („Eesti Kirjanduse Selts“.). // Lk.: 5-236. // [Aforismid nr 17 & 19.] Võrdle ka: (Vergleich auch:) Friedrich NIETZSCHE: „Also sprach Zarathustra. Ein Buch für alle und keinen.“ MCMXXVII. // Alfred Kröner Verlag / Leipzig. /S. 5-390. / Die Entstehung von „Also sprach Zarathustra.“ (Nietzsche-Archiv, 12. 1926. Elisabeth Förster-Nietzsche (Dr. Phil. h. c.) S. XI-XXIV). Fr. W. N.: „... Unschuld ist das Kind und Vergessen, ein Neubeginnen, ein Spiel, ei aus sich rollendes Rad, eine erste Bewegung, ein heliges Ja-sagen. /.../ Ja, zum Spiele des Schattens, meine Brüder, bedarf es eines heiligen Ja-sagens: seinen Willen will nun der Geist, seine Welt gewinnt sich der Weltverlorene“, (S. 27.) /---/ „... Und wahrlich, hätte das Leben keine Sinn, und müsste ich Unsinn wählen, so wäre auch mir dies der wählenwürdigste Unsinn.“, (S. 30).
17 ARTHUR SCHOPENHAUER: „ELUTARKUS.“ // „Aphorismen zur Lebensweisheit.“ Tartu, 1940. // „Eesti Kirjanduse Selts“. // Tõlkinud & järelsõna: L. Anvelt. // Lk.: 5-280. // [Luuletus lk. 5.]

1 comment: