Fr. NIETZSCHE & "Rõõmus teadus".

FRIEDRICH W. NIETZSCHE:

„Die fröhliche Wissenschaft.“ („La gaya scienza.“)

„Rõõmus teadus.“ [Essõna teisele trükile. Valik tistaate: I.-V. raamat.]

Eessõna teisele trükile

1

See raamat vajab vahest rohkem kui ühte eessõna, ja lõpuks jääb ikka veel alles kahtlus, kas võib keegi, kes oma elus ei ole kogenud midagi sarnast, juhatada eessõna vahendusel lähemale selle raamatu elamusele. See näib olevat kirjutatud otsekui pärituule keeles: siin on ülemeelikust, rahutust, vastuolu, kevadilma, nõnda et meeles mõlgub pidevalt nii talve lähedus kui ka talve üle saavutatud võit, mis tuleb, mis peab tulema, ja vahest ongi juba tulnud ... Tänulikkus tulvab aina esile, otsekui oleks juba asetleidnud see, mis oli see kõige ootamatum. „Rõõmus teadus“: see tähendab saturnaale vaimus, mis on kannatlikult talunud kohutavalt pikajalist raskust – kannatlikuna, karmina, külmana, alistumatult, aga ilma lootuseta --, ja keda nüüd ühtäki haarab lootus, tervise lootus, toibumise uimasus. Ei ole ka imestada, et siis tuleb päeva-valgele palju mõistetamatut ja narri, palju pöörast hellust mida on kulutatud ka niisuguste probleemide peale, millede pealispind on kui okastega kaetud ja mis ei sobi ei heakskiidu ega ahvatluse tarvis. Kogu see raamat nimelt pole midagi muud kui lõbutsemine kaua vältust omanud puuduse ja suutmatusega. Selles rõõmutseb tagasitulev jõud, taas elluärganud usk homsesse ja ülehomsesse, tulevikku, lähenevate seikluste aimus, jälle avarduvate merede aimdus, jälle lubatud, taas usutavate eesmärkide äkiline tunne ja eelaimdus. Ja mida kõike olen nüüd selja taha jätnud! Ühe osa kõrbest, kurnatust, mitteuskumist, jäätumist keset noorust, see valesse kohta paigutatud vanadus, see valu türannlikus, ja, midagi sellest rohkematki, nimelt uhkus, mis tõrjus valu järeldused – ja need järeldused olid lohutused --, see täielik üksindumine enesekaitsena ilmsiks tulnud inimpõlguse vastu, see põhimõtteline piirdumine sellega, mis teadmises on vastumeelne, tõrges, haiget-tegev, nõnda nagu selle määras vastikus, mis oli vähehaaval kasvanud ettevaatamatust vaimsest dieedist ja hoidumisest – seda nimetatakse romantikaks – oh, kes võikski kõike seda minu kombel tunda! Aga see, kes selleks suuteline oleks, jätaks kindlasti kritiseerimata muudki kui minu vähese hulluse, kannatamatuse, „rõõmsa teaduse“, -- näiteks selle käputäie luuletusi, mis on seekord raamatule lisatud – luuletusi, mis panevad pilaks kõik luuletajad. -- Nii, see taas-sündinu peab vallandama oma halvakspanu ka muuga seoses kui luuletajatega ja nende ilutsevate „lüüriliste tunnetga“: kes teab millise ohvri ta endale otsib, milline paroodialik monstrum teda varsti ärritab? „Incipt tragoedia“ -- nõnda öeldakse selle ennustatava-ennustamatu raamatu lõpus: targim on olla ettevaatlik! Midagi võrreldamatult paha ja vastumeelset näib olevat oodata: incipt parodia, kahtlemata ...

2

-- Aga jätkem siinkohal härra Nietzsche: kas meid liigutaks, et härra Nietzsche on taas tervenenud? ... Psühholoog tunneb vaid vähe veel veetlevamaid küsimusi kui see, mis puutub tervise ja filosoofia vahel valitsevat omavahelist seost, ja sellel juhul, kui ta ise haigestub, toob ta oma haigusesse ka kogu teadusliku uudishimu. Inimesel nimelt on, eeldades, et ta on isiksus, vältimatult ka oma personaalne filosoofia: aga üks märkimisväärne erinevus seal on. Ühel puhul nimelt filosofeerivad tema puudused, teisel puhul tema rikkus ja jõud. Esimene vajab oma filosoofiat mingisuguse toena, rahustina, ravimina, vabastusena, meeleülendusena, endast-võõrandumusena; teisele on see vaid kaunis üldisus, parimal juhul võidurõõmus tänulikkuse hõõgus, millel tuleb viimaks kirjutada ennast kosmiliselt suurte kirjatähtedega mõistete taevale. Aga teisel, levinumal juhul, kui probleemid harrastavad filosoofiat, nagu see on kõigil haigetel mõtlejatel kombeks – ja haigeid mõtlejaid vahest ongi filosoofia ajaloos rohkem kui muid --: mis saab siis sellest mõttest, mis asetatakse haiguse paine alla? Just see küsimus puudutab psüholoogiat: ja siin on võimalik katse. Nagu talitab reisija, kes otsustab ärgata teatud hetkel ja läheb siis rahulikult magama: nõnda me filosoofid, kui me üldse ka haigestume, andume mõneks ajaks oma keha ja hinge haigusele – me otsekui sulgeme oma silmad ise-enda ees. Ja samuti nagu reisija teab, et keegi ei maga, et keegi loeb minuteid ja äratab ta õigel ajal, samuti teame ka meie, et otsutav silmapilk kohtab meid ärkvel-olles, -- et siis tuleb esile midagi, mis tabab vaimu otse teolt, pean silmas nõrkuselt või taandumiselt või alla-andmiselt või kalestumiselt või süngestumiselt ja kõigist neist vaimu haiglaslikest olukordadest, millele tervetel päevadel paneb vastu vaimu uhkus (peab nõnda paika vana värsijupp „kiidukukk, vaim uhke sääl, uhkemad loomad maa pääl“ --). Sellise enese-haltsemise , enda-vaevamise järel õpitakse vaatama peenetundelise silmaga kõike, mida siiani üleüldse on filosofeeritud; leida üles endisest paremal kombel need mõtte vältimatud eksiteed, kõrvalrajad, puhkepaigad, päikesekohad, milledesse vaevlevad mõtlejad justnimelt kannatavatena eksivad, siis saab teada, millesse haige keha ja selle vajadus teadvustamatult vaimu sunnib, tõukab, ahvatleb – päikesesse, vaikimisse, leebusesse, kannatlikkusesse, ravimisse, mingisse ergutamisesse. Iga filosoofia, mis asetab rahu sõjast kõrgemale, iga eetika, mis määratleb õnne mõiste negativistlikult, iga metafüüsika ja füüsika, mis tunneb finaali lähenemist, mingisugust lõpp-olukorda iga sisuliselt esteetiline või relogioosne igatsemine kõrvale, teistpoolsuse poole, välja- või ülesse-ihalemine õigustab küsimist , et kas ei ole filosoofia õigustajaks just haigus. Füsioloogiliste vajaduste teadvustamatu peitmine objektiivse, ideaalse, puht-vaimse moonderiietusse läheb ohtlikult kaugele, -- ja mina olen vägagi sageli küsinud endalt, ega ei ole filosoofia, üldiselt võetuna, kokkuvõttes olnud vaid keha tõlgenamine ja keha vääritimõistmine. Nende kõrgemate väärtustamiste taga, mis on siiamaani suunanud mõtte ajalugu, varjab ennast kas siis indiviidide, seisuste või tervete rasside kehalise laadiga seotud vääritiarusaamasi. Kõik need metafüüsika intensiivsed hullutused, eriti selle vastused olemasolu väärtust puudutavas küsimuses võib alati lugeda teatud kehalisteks häireteks; ja kui sellistes ülemeelikutes maailma-jaatustes või maalilma-eitustes tegelikult ka ei ole teaduslikul kombel mõõdetuna vähimatki tähendust, annavad nad siiski ajaloo-uurijale ja psühholoogile mida väärtuslikemaid viiteid, kehaliste häriete kohta, nagu öeldud, osutades selle suundumuste või ebaõnnestumiste kohta, markeerides selle täielikkkust, võimusust, enesetäiust ajaloolises mõttes või siis vastanduval kombel selle vaegust, väsimust, vaesestumist, selle lõpu-aimdust, selle lõpu-tahet. Mina ootan ikka veel, et keegi filosoofiline arst selle sõna erandlikumas mõttes – selline, kelle ülessandeks on uurida rahvuse, aja, rassi inimsoo tervik-tervise probleemi – kord julgeb viia minu aimdused äärmuseni ja julgeb väita, et kogu folosoofias ei olnud tegelikult esmaseks küsimuseks „tõde“, vaid midagi muud, öelgem tervis, tulevik, kasv, võim, elu ...

3

On ütlematagi selge, et ma ei soovi oma tänulikkuse väljenduseks öelda hüvasti sellele raskele haiguse-ajale, mille poolt esile kutsutud võitu ma veelgi lõpuni kulutanud ei ole: nagu ka olen samuti vägagi teadlik sellest, kui suurt eelist minu vahelduv tervislik olukord tähendab kõige vaimselt küündimatuga võrreldes. Filosoof, kes on rännanud ja rändab üha läbi mitmete tervislike seisundite, on rännanud ka läbi samapaljude filosoofiate: ta ei või olla teisaldamast oma olukorda iga kord kõige vaimsemaks vormiks ja kauguste tarvis, -- see transfiguratsiooni kunst see just on filosoofia. Me filosoofid ei saa eraldada teineteisest hinge ja keha, nagu lihtrahvas seda teeb, ja veel vähem on meil lubatud eraldada teineteisest hing ja vaim. Me ei ole mingid mõtlevad konnad, ei mitte mingisugused jäätunud siusga toimivad objektiviseerimis- ja registreermismasinad, -- meil tuleb alati sünnitada oma mõtteid vaevaliselt ja anda neile emalikul kombel kaasa kogu seda verd, südant, tuld, kirge, vaeva, südametunnistust, saatust, lubatavust, mis meis endis peitub. Elu – see tähendab meile, et muudame alati kõike, mida oleme, valguseks ja leegiks, samuti nagu kõige, mis meid ees ootab, me ei või teisti talitada. Ja mis puutub minu haigusesse: kas me ei tahaks meeleldi küsida, kas me üldse ilma selleta toimegi tuleme? Alles suur vaev on vaimu viimane vabastaja, kuna see õpetab meile suurt kahtlust, mis teeb igast U-st X-i, õige korraliku X-i, teiste sõnadega viimase eelmise trükitähe enne viimast... Alles suur vaev, see pikk aeglane vaev, mis ei kiirusta, millega seoses meid kui põletatakse toorest puust valmistatud tuleriidal, sunnib meid filosoofe astuma alla oma viimsesse sügavusse ja loobuma kõigest usalduslikkusest, kõigest healoomulisest, varjavast, leebest, keskmisest, millesse me enne oleme oma inimlikkuse paigutanud. Ma ei ole selles kindel, et selline vaev „teeb paremaks“ --, aga ma tean, et see süvendab meid. Olgugi, et me õpime selle vastu seadma oma uhkuse, pilkehimu, tahtejõu ja talitame nõndasamuti nagu indiaanlane, kes ka kõige karmima piinamise ajal maksab kätte oma piinajatele sõnu valimata; olgugi et taandume vaeva teelt sellesse idamisesse ei-miskisusse – seda nimetatakse nirvaanaks --, tumma, jäika distsipliini, mis viib enda-loovutamiseni, enda-unustuseni, enda-kustutamiseni: sellised pikad ohtlikud enesevalitsemisharjutused sooritatuna ollakse kui teine inimene, kellel on mõndasi küsimärke lisaks ja kes ennekõike tahab siit alates küsida rohkem, sügavamalt, karmimalt, tugevamalt, halvemini, tasemini kui on küsinud enne seda. Lootus elu vastu on kadunud: elu ise on muutunud probleemiks. -- Ärgu aga arvatagu, et inimene on nõnda vältimatul kombel muutunud raskemeelseks! Armastus elu vastu, seegi veel on võimalik – armastatakse vaid teisel kombel. Armastus naise vastu see näib meile kahtlane... Aga kogu problemaatiline veetlus, X-i poolt esile kutsutud rõõm on sellises vaimsemas, vaimusustunuimas inimeses nii suur, et see rõõm lööb üha uuesti oma kirkad leegid vastakuti kogu problemaatilisusest tuleneva viletsuse, kõige ebakindlusest johtuva ohu, ja isegi veel armunu armukadedusega. Me tunneme uut õnne ...

4

Lõpetuseks, et olulisem ei jääks mainimata: inimene tuleb tagasi sellistest sügavikest, sellisest raskest haigusest, samuti ka raske kahtluse painavast haigusest, uuestisündinuna, uue nahaga kaetud, tundlikuma nahaga kaetuna, tigedamana, tal on parem maitse rõõmu jaoks, tundlikum keel kõige hästi-maitseva tarvis, vallatumate aistingutega, uus ohtlikum süütus rõõmus, ta on samas lapsemeelsem kui ka sada korda rafineeritum kui ta kunagi varem on olnud. Oh kuivõrd ongi nüüdsest vastumeelne see nauding, see nüri küündimatu kehv nauding sellisena nagu seda muide mõistavad nautijad, meie „tsiviliseeritud“ ja valitsev! Kui pilkavalt me nüüdsest kuulamegi seda suurt turu-trummimängu, mida „tsiviliseeritud inimene“ ja suurlinnlane tänapäeval endale lubab kunsti, raamatu ja muusika abil ennast vägisi vedades „vaimsetesse naudingutesse“ nende jookide kaasmõjuna, mida saksa keeles nimetatakse vaimseteks! Kuidas meie kõrva nüüd riivab kärarikas teatri-lärm, kui võõraks on meie maitsele muutunud kogu see romantilne mäss ja asitinguline segadik, mida tsiviliseeritud alamkiht armastab, nagu ka kõik selle üleva, kergatsliku, küündimatuga seotud pürgimused. Ei, kui me toibujad üleüldse vajame veel kunsti , siis on see kunst teismoodi – pilkav, kerge, hetkeline, jumalikult häirimatu, jumalikult kunstilik kunst, mis lõõmab kirka leegina vastu pilivitut taevast! Ennekõike: kunst kunstnikute, vaid kunstnikute jaoks! Me mõistame hiljem paremini seda, mida selleks kõigepealt vajatakse, jultumust, kogu jultumust, mu sõbrad! ka kunstinkena --: tahaksin seda tõestada. Me teame teatud asju liiga hästi, me teadjad: oh kuidas me nüüdsest õpimegi hästi unustama, olema väga teadmatud, kunstnikuina! Ja mis puutub meie tulevikku: meid vaevalt enam kohtab nende egiptuse noorukite radadelt, kes öisel ajal rikkusid templite rahu, kallistades kujusid ja tahtsid vältimatult paljastada, tuua esile, asetada kirka valguse kätte kõik, mida mõjusatel põhjustel hoitakse varjatuna. Ei, see on halb maitse, see tõe tahtmine, „tõde mis hinna eest iganes“; see noorukite-hullus armastusest tõe vastu – see on meile vastumeelseks muutunud: selle jaoks oleme me liiga kogenud, liiga tõsised, liiga rõõmsad, liiga põlenud, liiga sügavad ... Me ei usu enam, et tõde kehtib veel tõena, kui sellelt loor eest rebitakse; oleme elanud küllat kaua et seda enam mitte uskuda. Nüüdsel ajal peame me sobivaks, et ei taheta enam kõike näha selle alastuses, olla kõigele lähedal, mõista ja „teada“ kõike. „Kas on tõsi, et armas Jumal on kõigele kõikjal lähedal?“ küsis väike tüdruk oma emalt: „Aga mina pean seda sobimatuks“ -- vihje filosoofidele! Peaks pidama suurema au sees seda häbelikkust, mida loodus on varjanud mõistatuste ja kirevate ebakindluste taha. Vahest ongi tõde naine, kellel on põhjusi olla oma põhjusi mitte näitdata? Vahest selle nimi ongi, kreekalikult, Baubo? ... Oh neid kreeklasi! Nad oskasid elada: selleks nõutakse, et püsitakse vapralt jalul, oma pinnasel, oma nahas, plaveletakse meelepetteid, usutakse vormidesse, helidesse, sõnadesse, kogu petlikku Olümposesse! Need kreeklased olid pealiskaudsed – kuna nad olid sügavad! Ja kas me ei jõua just selle juurde tagasi, me vaimu-truud, meie, kes oleme tõusnud nüüdse mõtte kõige kõrgemale ja ohtlikumale tipule ja oleme seal ringi vaadanud, oleme seal alla vaadanud? Kas me ei ole just selles mõttes – kreeklased? Vormide, helide, sõnade palvelejad? Just seetõttu – kunstnikud?

Ruta, Genova lähedal,

sügisel aastal 1886.

___________________________________________________________

FRIEDRICH (WILHELM) NIETZSCHE: „DIE FRÖHLICHE WISSENSCHAFT“

(„La gaya scienza“). [Valik tsitaate, I.-V. raamat.]

(I. raamat.) 2

„.. Aga mis ongi minu jaoks heasüdmalikkus, peenus ja geniaalsus, kui nende hüvedega varustatud inimene sallib nõrku tundeid oma uskumises ja hinnangutes, juhul kui mitte kindluse igatsus ei ole tema sügavaimaks sooviks ja sügavaimaks vaevaks – selles mõttes, mis eristab õilsaimaid hingi madalaimaist!“

3

„... -- nad kahtlustavad õilsat inimest, otsekui ta otsiks omakasupüüdlikust oma salajastel radadel kõndides. Kui nad on liigagi kindlad selles, et tal ei ole mingeid egoistlikki kavatsusi ja saavutuste püüdlemist, siis nad hakkavad õilsameelset pidama mingiks narriks: nad halvustavad teda tema rõõmudes ja naeravad tema silmade kirka sära üle.“ /.../ „Sellega võrreldes on kõrgeim loomulaad mõistusetum: -- sest õilis ülevameelne ja ohvrimeelne satub tõesti oma instinktide valdusesse, ja tema parimatel hetkedel tema mõistlikus peab otsekui pausi.“

11

„... Teadlikkus. -- Teadlikkus on orgaanilisuse viimane ja hiliseim arengu-etapp ja nõndasamuti ka selle keskpäraseim ja suutmatuim osa.“

19

„... Kuri. -- Uurige parimate ja loomingulistema inimeste ja rahvuste elu ja küsige endilt, kas võib puu, mis peab sirguma uhkesti kõrgustesse, tulla toime ilma halbade ilmade ja äikeseilmadeta...“

20

„... Olla õilis – see vahest tähendas kunagi, et inimesel on peas palju meeletusi.“

26

„...Mis on elu? -- Elu – see on: lakkamatu sellise endast kõrvaldamine, mis tahab surra; elu – se on julmus ja leppimatus kõige kohta, mis meis, ja mitte vaid meis, mis muutub nõrgaks ja vanaks.“

34

„... Historia abscondita – Igal suurel inimesel on tagsiulatuv mõju: kogu ajalugu võetakse tema tõttu taas vaagimise alla, ja, tuhanded mineviku saladused roomavad esile oma peidupaikadest – tema päikese-paistesse.“

41

„.. Kahetsuse vastu. -- Mõtleja näeb oma tegudes proovilepanekuid ja küsimusi, millede abil ta tahab saada millestki selgust: õnnestumine ja ebaõnnestumine on tema jaoks pigem kui vastused.“

42

„... On siiski haruldaseimaid inimesi, kes tahavad ennemini hävineda kui teha tööd ilma tööst rõõmu tundmata: neid valivaid hingi, vaevalt rahuldatavaid, kellele ei piisa rohkest kasust, kui just nende töö ise ei ole kõikide võitude võit. Sellesse haruldasse inimliiki kuuluvad kõik kunstnikud ja mõtiskeljad.“

45

„... Epikuros. -- Jah, ma olen uhke selle üle, et tajun Epikurose loomust paremini kui vahest keegi teine senini ja saan alati temast kuuldes ja teda lugedes nautida antiigi õhtupooliku õnne: -- mina näen tema silmi vaatavat avarat, vahuharjalist merd, üle rannakaljude, mida valgustab päike suuremate ja väiksemate loomade mängeldes selles valguses, olles kindel ja rahulik nagu see valgus ja need silmad isegi. Sellise õnne on võinud välja mõelda vaid lakkamatult kannatav inimene, selle silmade õnne, millede ees on olemasolemise meri tasanenud ja mis nüüd enam ei või vaadata piisavalt palju seda mere värvikat, tundlikku ja veikelevat heiastust: sellise kire vähenõudlikkus oli midagi seniolematut.“

54

„... Teadlikus näivusest. -- /.../ „... -- mina ärkasin äkitselt keset seda unenägu, aga vaid jõudes selle tõdemuseni, et näen und ja mul tuleb jätakata oma unenägemist vältimaks hävingut: nõndasamuti kui uneskõndijal tuleb näha und edasi, et ta ei kukuks. Mis on nüüd mulle „näivus“! Tõesti mitte mingigi olemuse vastand...--“

(II. raamat.) 58

„... -- Aga ärgem unustagem sedagi: kui tahetakse pikkadeks aegadeks luua uusi „objekte“, piisab, kui loodakse uusi nimetusi ja hinnanguid ja tõenäolisusi...“

60

„... Naiste võluvõim ja äärmine mõju on, filsooofide kõnepruuki laenates, kaugmõju, actio in distans: aga selle juurde kuulub, esmalt ja ennekõike – distants!“

62

„... Armastus. -- Armastus annab oma armastatule andeks ka tema himu.“

64

„... Kahtlejatest. -- Ma kardan, et vanad naised on oma südamete sügavamates peidupaikades skeptilisemad kui mehed kunaski: nad usuvad, et olemasolemise pealiskaudsus on selle olemuseks, ja kõik hüvelisus ja sügavus on neile vaid selle „tõe“ kattevari, mis peidab oma alla ühe pudendumi – ehk siis kombelisuse ja häbelikkuse asi ega muud muud midagi!“

66

„... Nõrkade vägevus. -- Kõik naised oskavad oskuslikult liialdada oma nõrkust, nõnda, et nad mõtlevad lihstasti välja oma nõrkusi näimaks otsekui kergesti-purunevate ehte-asjadena, kellele isegi tolmukübekeni liiga võib teha: nende olemasolu peab panema mehed tajuma oma kohmakust ja seda häbenema. Nõnda nad kaitsevad ennast tugevamate ja kogu „rusikaõiguse“ vastu.“

93

„... B: Aga miks sa siis kirjutad? A: Nii, mu sõber, omavahel öeldes: ma ei ole veel senini mõelnud välja mingit muud moodust oma mõtetest lahti pääsemiseks. B: Ja miks sa tahad neist pääseda? A: Miks ma seda tahan? Kas ma siis tahan? Mul tuleb – B: Aitab! Aitab!“

95

„... -- aga taas Chamfort, inimene, kelle hinges oli nii palju sügavusi ja varjatud alasid, sünge, kannatav, hõõguv, -- mõtleja, kes pidas naermist vajalikuks elu ravivaks osiseks ja pea-aegu pidas endale raisatuks iga päeva, mil ta ei naernud...--“

100

„... Vajatakse terveid sugupõlvi, et mõeldaks välja vähegi viisakas ja sobilik kiitmise viis: ja alles väga hilja saabub aeg, millal isegi kiitmisessegi on sugenenud mingitki vaimsust ja geniaalsust.“

107

„... Suurim tänuvõlg kunstile. -- Juhul kui me ei oleks kiitnud heaks kunsti ja mõelnud välja sellist ebatõelisuse palvelemisviisi: siis oleks see üldise ebatõelisuse ja valelikkuse tõdemus, mida meile vahendab teadus – see tõdemus, et näivus ja eksitus on iga teadva ja tundva olemasolu eelduseks --, see oleks täiesti talumatu.“ /.../ „Aga nüüd on meie ausameelsusel olemas vastupanujõud, mis aitab meid vältima selleiseid järeldumisi: kunst näivuse hea tahtena.“

(III. raamat.) 109

„... See astraalne korrastatus, milles me elame, on erand; see süsteem ja seda eeldav arvestatav kestvus on jällegi teinud võimalikuks erandite erandi: orgaanilise elu moodustumise. Tervikloomuselt on maailm seevastu igavesti kaos, mitte selles mõttes, et selles puuduks kausaalsus, vaid seetõttu, et selles ei ole korrastatust, järgnevust, vormi, ilu, tarkust, ja mis kõik olekski oma nimetustelt kõik meie esteetilised inimlikustamised.“ /.../ „Olgem ettevaatlikud ütlemaks, et looduses on seadusi. On vaid vältimatusi: seal ei ole kedagi käskijaks, ei kedagi kuuletumas, ei mingeid reeglite rikkujaid“ /.../ „... -- Olgem ettevaatlikud mõtelmast, et maailm igavesti uut loob. Ei ole mingeid igavesti vältust omavaid substantse; aine on samasugune eksitus kui eleaatide jumal.“

115

„... Neli ekistust. -- Inimest on kasvatanud tema ekistused: ta on esiteks näinud ennast alati vaid ebatäielikult, teiseks on ta omistanud endale väljamõeldud omadusi, kolmandaks on ta tundnud olevat ekslik oma väärtushinnangutes, mis puudutavad loomi ja loodust, neljandaks on ta välja mõelnud üha uusi käsulaudasi ja on neid mõistnud mõnda aega kui midagi igavest ja vältimatut...“

117

„... Olla üksi, tunda end üksi, vältida kuuletumist ja valikuid, kujutada endast indiviidi – see ei olnud siis mingi rõõm, vaid karistus; inimene mõisteti „indiviidiks“. Mõtlemise vabadus oli midagi õige ebameeldivat. Meie meelest tundub seadus ja kohandumine pagemise ja kaotusena, muistsetel aegadel aga peeti egoismi raskendavaks asjaoluks, tõeliseks vaevaks.“ /.../ „... -- Selles mõttes oleme me õppinud kõige rohkem uuesti.“

125

„...“Kuhu Jumal on kadunud?“ hüüdis ta, „ma ütlen seda teile! Me oleme ta tapnud – teie ja mina! Me kõik oleme tema mõrvarid!...“ /.../ „Kas me ei lange pidevalt? Igas suunas, tagasi, kõrvale, ettepoole, igas suunas? Kas on olemas veel suunda ülesse või allapoole? Kas me ei eksle ääretus olematuses? Kas ei õhku meile näkku tühja igavikku? Kas ei ole külmem kui oli enne?“

143

„... Polüteismist johtuv suurim kasu. -- Et üksikindiviid seab endale kehtima oma ideaalid ja tuletab neist oma seadused, rõõmud ja õigused – seda on kõigiti peetud senini kõige kohutavamaks inimlikuks eksituseks ja tõeliseks ebajumalakummardamiseks: need vähesed, kes on seda kunaski söandanud teha, on alati tundnud vajadust kaitsta end ka omaenda silmis, ja see kaitsekõne on üldiselt kõlanud nõndamoodi: „mitte mina! mitte mina! Vaid mingi jumal minu kaudu!“ Jumalate loomise imelises kunstis ja väes – polüteismis – suutis see instinkt ennast ehtida, puhastuda, täiustuda, õilistuda...“

150

„... Pühakute kriitikat. -- Kui tahta saada endale mingi hüvelisus, kas tuleb seda tahta just nimelt selle kõrgeimas avaldusvormis? -- nõnda nagu kristlikud pühakud seda tahtsid ja vajasid: nad nimelt võivad taluda elu vaid mõeldes, et iga nende hüvelisuse nägija peaks iseennast halvustama. Aga mina nimetan hüvelisust, mis nõndamoodi mõjub, brutaalseks.“

155

„... Mis meil puudub. -- Me armastame suurt loomust ja oleme selle leidnud: see tuleneb sellest, et meie peades puuduvad suured inimesed.“

156

„... Mõjuvõimsaim. -- Et inimene on vastu kogu oma ajastule, peatub selle väravais ja nõuab sellelt õigust, see lihtsalt peab mõju avaldama! Pole vahet, kas ta tahab, et see mõju avaldaks; et ta võib mõju avaldada, see on siinjuures peamine.“

160

„... Hüvedega miilustamine. -- Isegi hüvesid võib inimene kohelda vääritult ja meelitades.“

162

„... Egoism. -- Egoism on tunde perspektiiv-seadus, mille kohaselt näib lähedal asuv suur ja raske olevat: seevastu kui jällegi kõikide asjade maht ja raskus vähenevad, mida kaugemal nad on.“

165

„... Eitajate õnnest. -- Kes iganes keeldub millestki põhjalikult ja pikkadeks aegadeks, see võib hiljem, juhuslikult taas kohates seda, millest oli kunaski keeldunud, pea-aegu arvata ennast leidnud seda otsekui esimest korda, ja kui õnnelik ongi iga leidja! Olgeim tragemad kui maod, kes puhkavad liiga kaua sama päikese paistel.“

173

„... Olla sügav ja näida sügav olevat. -- See kes teab, et on sügavameelne, see prügib selguse poole; kes aga soovib näida sügav suurema hulga silmis, see üritab hämar näida. Suurem hulk nimelt peab sügavaks kõike mille põhjani see ei suuda tungida: see on nii pelglik ja soovimatu sügvasse vette astumast.“

182

„... Üksilduses. -- Kui elatakse üksinda, ei kõneleta liiga valjult, ei kirjutatagi liiga kõlavasti: peljatakse nimelt kumedat kaja. -- Eckho nümfi kriitikat. -- Ja kõik hääled kõlavad teisti kui oldakse üksinda!“

185

„... Vaene. -- Ta on nüüd vaene: aga mitte seetõttu, et talt on kõik ära riisutud, vaid seetõttu, et ta on kõik minema heitnud – mis ta sellest ka hoolima peaks! Ta on harjunud leidma. -- Vaesed mõistavad vaid valesti tema vabatahtlikku vaesust.“

189

„... Mõtleja. -- Ta on mõtleja: ehk teiste sõnadega oskab ta võtta asju lihtsamini kui nad tegelikult on.“

190

„... Kiitjate vastu. -- A: „Inimest kiidavad vaid temataolised!“ B: Nõnda? Ja see, kes sind kiidab, ütleb sulle: sina oled minutaoline!““

191

„... Etteheide kaitsjate vastu. -- Kõige kavalam moodus mingile asjale kahju tuua on see, et kaitstakse seda tahtlikuid puudulikke põhjendusi kasutades.“

196

„... Meie kuulmislävi. -- Inimene kuuleb vaid neid küsimusi, milledele ta suudab vastusi leida.“

200

„... Naermine. -- Naermine tähendab: olla kahjurõõmus, aga hea südametunnistusega.“

201

„... Soosingus. -- Soosingus on alati mingit lärmi: ka selleski soosingus, mida me osutame iseendile.“

216

„... Hääles peituv oht. -- Kui omatakse väga valju häält, on peaaegu võimatu mõelda midagi delikaatselt.“

217

„... Põhjus ja tagajärg. -- Enne tagajärge usutakse teistesse põhjustesse kui peale tagajärge.“

231

„... „Põhjalikud“. -- Need, kes on aeglased oma teadmistes, arvavad,et aeglus kuulub teadmiste hulka.“

232

„... Unenäod. -- Me kas ei näe üldse und või näeme huvitavaid unenägusi. Tuleb õppida samuti ka ärkvel olema: -- mittegi üldse võis siis huvitavalt.“

238

„... Ilma kadeduseta. -- Temas ei ole mingitki kadedust, kuid see pole just tema teene: ta nimelt tahab vallutada maa, mida keegi ei ole veel vallutanud ja vaevalt, et üldse keegi kunagi näinudki on.“

245

„... Vali ja kiida. -- Kunstnik valib oma kujutatavad objektid: see on tema komme midagi kiita.“

254

„... Viletsuse vastu. -- See kes on alti oma töösse süvenenud, see ei tea midagi viletsusest.“

258

„... Juhuslikkusesse mitte uskujad. -- Keegi võitjatest ei usu juhuslikkusesse.“

259

„... Paradiisist. -- „Hea ja kuri on Jumala eelarvamused“ -- ütles madu.“

261

„... Originaalsus. -- Mis on originaalsus? Näha midagi, millel ei ole veel nimetust, mida ei või mainida, kuigi see on kõikidele nähtaval. Inimestele sellistena nagu nad harilikult on teeb alles nimetus mingi objekti üldiselt nähtavaks. -- Originaalsed inimesed on enamalt olnud samuti ka nimetuste andjad.“

264

„... Mida me teeme? -- Mida me teeme, seda ei mõisteta kunagi, vaid alati ainult kas kiidetakse või kritiseeritakse.“

265

„... Viimane skepsis. -- Mis siis lõppude lõpuks ongi need inimese tõekspidamised? Need on inimese kummutamatud eksitused.“

267

„... Kui omatakse kõrget eesmärki. -- Kui inimesel on kõrge eesmärk, siis on ta isegi õigusemõistmisest mitte vaid oma tegudest ja oma kohtunikest kõrgemal.“

269

„... Millesse sa usud? -- Sellesse: et kõikide asjade kaaluvus tuleb uuesti mõõta.“

270

„... Mis ütleb sinu südametunnistus? -- Sul tuleb saada selleks, kes juba oled.“

272

„.. Mida sa armastad teistes? -- Enda lootusi.“

(IV. raamat.) 287

„... Pimedusest rõõmutsev. -- „minu mõtted“, ütles rändaja oma varjule, „peavad tõestama mulle, mis kohas ma seisan: aga nad ei saa mulle väljendada, kuhu ma lähen. Ma armastan tulevikus vaid teadmatust ja ma ei taha hävida kannatamatuse või lubatu eelmaitsmise kätte.“

289

„.. vajatakse vaid uut õiglameelsust! Ja uut tunnussõna! Ja uusi filosoofe! Ka moraalne Maakera on ümmargune! Ka moraalse Maakera peal on omad antipoodid! Antipoodidelgi on olemasolemise õigus! On leida veel ka teine maailm – ja palju rohkematki veel!“

297

„... Võida vastu väita. -- Igaüks teab nüüd, et võime taluda vastuväiteid on kõrge kultuuri tunnuseks! /.../ „... ja see on õieti meie kultuuri tõeliselt suur, uus ja hämmastav saavutus, vabanenud hinge suurim samm edasi: kes seda vaid teaks?“

300

„... Teaduse esmased saavutused. -- Arvate nõnda et teadused oleks tekkinud ja arenenud, kui neile ei oleks eelnenud võlurid, alkeeemikud, astroloogid ja nõiad nendena, kelledel on esmalt pidanud oma lubaduste ja veenmisega panna inimesed vajama ja janunema salajasi ja keelatud võimusi ning ka leidma neist naudingut?“

322

„... Võrdlus. -- Need mõtlejad, kelledes kõik tähed liiguvad mööda oma orbiiti, ei ole just sügavaimad; see aga kes võrdleb end ääretu maailmakõiksusega ja leiab endis linnuteesid, see teab samuti, kui ebareeglipärased kõik linnuteed on; need ulatuvad olemasolemisest kaosesse ja kõigesse labürnitidesse.“

335

„... Aga me tahame saada selleks, kes me oleme, uuteks, ainulaadseteks, võrreldamatuiks, endale seadusi-loovateks, ennast-loovateks!“

(V. raamat.) 345

„... Keegi ei ole siis tegelikult senini uurinud selle kõige kuulsama ravimi, moraali väärtust: mis eeldab ennekõike, et see väärtus tehakse ükskord – küsitavaks. Nõnda! Just see on meie ülesanne. -- „

352

„... Eurooplane kasutab moraali moonderiietust, kuna ta on muutnud haigeks, põdevaks, pööraseks loomaks, kellel on kõik põhejndused, et olla „taltsas“, kuna ta on peaaegu ebard, midagi poolikut, nõrka ja kohamakat...“

354

„... teadlikuks muutunud mõtlemine on vaid kõige väikseim osa sellest, öelgem nõnda: pealmine osa: -- sest vaid see teadvustatud mõtlemine leiab aset sõnade, teisti öeldes väljendusmärkide vormis, mis viitavad isegi teadvustatuse enda algupära suunas.“

366

„... Kõikvõimalik meisterlikkus ostetakse ilmas kalli hinna eest, mille kõige eest tuleb tasuda vahest liigagi suur hind; inimene on oskustööline olles vaid oma ameti ohver.“ /.../ „Ja kas te ei oska hingehinna eest kauppa sõlmida! Ja et teil on vaid selliseid arvamusi, millede rahalist väärtust ei ole võimalik määrata! Ja et te ei esinda midagi, mida te endist ei kujuta!“

371

„... Me mõistetamatud. -- Kas me oleme kunagi kaevanud selle üle, et meid on valesti mõistetud, valesti hinnatud, arvatud, et oleme teised kui oleme, ahistatud, et meid on valesti kuuldud või ole üldse kuuldud? See just on meie osaks --“ /.../ „... See on meie osaks, nagu öeldud: me kasvame kõrgusse, ja isegi kui see meile saatuslikuks saab – me näeme endiselt lähimaid välke! -- mis sellest, me peame seda ikka endiselt üheks suuremaks austuseks, see jääb selleks, mida me ei taha jagada, jagada teistele, kõrguse saatuslikkuseks, meie oma saatuseks...“

374

„... Uus „ääretus“. -- Kui kaugele ka ei ulatuks olemasolu perspektiivne loomus või, veelgi rohkem, kas on sellel veel mingi teine loomus, kas mitte olemasolu ilma tõlgenduseta, ilma „mõtteta“ just ei muutu „mõttetuseks“, kas mitte, teisalt, kogu olemasolev ei ole olemuslikult tõlgenduslik olemasolu --“ /.../ „... Maailm on vastupidiselt muutunud meie jaoks taaskord „ääretuks“: kuivõrd me ei või tõrjuda seda võimalust, et selles sisaldub ääretult palju tõlgendusi.“

381

„... Mõistetavus-küsimusest. -- Kui kirjutad, ei taheta vaid mõistetuks osutuda, vaid tahetakse ka samavõrd kindlasti vältida sellist võimalust. See ei osutu üldsegi mingi raamatu kriitikaks, kui keegi loeb seda mõistetamatuks: just see võib olla kuulunud selle kirjutaja eesmärkide hulka, -- ta ei tahtnud, et „keegi“ teda üldse mõistakski. Tahtes ennast väljendada valib kõrgeim hing ja maitse alati ka oma kuulajaid; valides neid seab ta samas piirid „teistele“.“

383

„... Kas meie ümber ei ole kirgas hommik? Ja roheline viljakas maa ja nurm, tantsimise kuningriik? Kas on kunaski olnud olemas paremat hetke rõõmustamiseks? Kes laulab meile seda viisi, seda hommiku-laulu, nii päikesepaistelist, nii kerget, nii tiivulist, et see ei ehamata isegi rohutirtse eemale, --“

____________________________________________________________________