ARUTLUSI
ANARHISMIST KIRJANDUSES: “Mis
on anarhism?"
//
„Miettelmijä anarhismisestä kirjallisuudestä“ (Suomi). //
Enizige Denk-Weise über Anarchismus in der Litteratur. (Deutsch). //
Some thinkings about the Anarchist Resistance in Litterature“.
(English).
Küsivana
sõnastatud pealkirjastus, annaks kui esmalt alust ammendavlt
"objektiivsemaile" vastuse-variandile; seega siis:
leksikaalselt -- nõnda mõistetult "anarhism"1
kui poliitiline pürgimus vabadusele riikliku organiseerituse
kiuste, või veelgi parem: ilma viimaseta üldse. Mõiste
lahti-seletamisel tavatsetakse viidata veel selle seotusele
isikuvabaduste tunnustatud nõudmistega, aga paraku, --
sellesuunalisi nõudmisi pisult radikaalselt püstitades. Nimelt
vastav poliitiline suundumus nõudvat samaaegselt nii üksikindiviidi
piiramatut vabadust (ilma riigita või: riigist hoolimata) ja samas
teisalt kuulutamas ideed sääraste "vabade indiviidide
riigist". Millest juba võib siis aga nähtavasti
järeldada, et mõisted nagu: "vabadus" ja "riik"
siiski ei ole teineteist välistavad.2
Aga too eelnev on vaid võrdlemisi pealiskaudne
seletus. Sügaviti minnes, -- mida pakub sõnale omistatud
etümoloogia? Ei suuremat; öeldud on, et nõnda viidatu, kehtib
vastanina 'mon-arche'ile, mis peaks märkima ainuvalitsust; seega
-- 'an-arche' -- nii viimase puudumist, ning traditsiooniliselt ka
juba üldse – valitsuse, kui üldiseima ühiskondliku
korrastusliku printsiibi puudumist, või vähemalt: sellesuunalisi
reformistlike pürgimusi. Ära tavatsetakse märkida veel kreeka
algupärand, so. -- 'arche', mis tähendavat, veidi ootamatul
moel, -- hoopis hüpoteetilist "alg-ainet", vastav
mõiste olulisena kohal varaseimate Hellase natuurifilosoofide
mõttekatkeis.
-- Sest, kunagi näis olevat oluline suuta osutada
nö. -- "kõige alguses olnule", säärane naiivne
mõtlemise viis, järelikult, teadaolevalt siis näivalt ometigi...
Kui aga võtta "lähtumise punktiks"
justnimelt seesamune mõtteline punkt, ja nimelt, -- "algaineks"
on too ehk on see isegi siingi küllaldane lähtumise alguseks
seatud konstanteering...?
Nõnda võttes, -- tingliku tähenduse kandjana, --
siin mõneti "aluseks", lähtepinnaks tolle kunatise
tähistuse antud sõnale kui märgile; ilmneb, et -- despoot
on inimene (v. nt. valitsev rühmitus), kes juhtumisi peab ennast
aluseks valitsevale korrale. Ehk siis teisisõnu: See on keegi
võüi miski, kes/mis arvab, et korrastatus ( nt. ühiskondlikus
mõttes = Riik) -- lasuks kui "tema õlul", st.-- juhul
kui see eksisteerib (kui "kord on majas"),siis on see
ennekõike just tolle imaginaarse "tema(kese)" teene.
Säärane tõlgendus püstitab aga vähemalt mõne
intrigeeriva momendi, -- nt. -- juhul kui parasjagu ei peaks
valitsema "kord taevas, nõnda nagu ka maa peal", kas
siis tähendab see, et "monarhh vastutagu"? Kaugeltki
mitte, muistsed valitsejad ei olnud siis kindlasti mitte
tähenärijad; põhjused olid muidugi olemas, aina tarvitamiseks
kohased. (Kuigi vahel, kahtlemata, võis juhtuda ka, et mõni
suguharu elimineeris oma schamaani, kuna vihma ei sadanud
nõutaval kombel ja nõutaval ajal.)3
Nüüd aga, tulles tagasi teema juurde, -- kui
kilbile seatud mõiste, mis osutaks tõsiasjana sellele, et
puudub säärane "alus" üleüldse, puudub see mis
(kes) "annaks alust" nt. süüdistusteks
ebakompetentsuses; kes sellisel juhul siis valitseb? -- //
BAKUNIN -- "Ehkki ma olen kindel korra pooldaja,
olen selle sõna kõige täielikumas mõttes anarhist..."4
-- Nõnda öelnud üks veendunud "eestseisja"...
Ja nõnda on viidatud ka kõige alusks olevale: "Korrale",
mis säärasena kui abstraktne üldisus, tõeliseima
legitiimsuse päristine asukoht, üldiseim korrastuslik evidents.
Samas ka kui midagi ebamäärases staatuses olevat, pelk
mõisteline abstraktsioon; kuigi samuti aina "käepärast"
kui varemalt seda oli nt. "Jumal" oli,
tegemisi-tegematajätmisi õigustamaks-põhjendamaks.
Siit võib (kuigi ei tarvitse) teha säärase
kaugeleulatuva järelduse, et anarhism säärasena, on kahtlemata
uusaegse ratsionaliseerimis-protsessi üheks hilisemaks
iseenesest tulenevaks järeldumiseks.
Jumalikule maailmakorrale omaseks loetud
adjektiivide hulgas on käibimas ka mõiste nagu: "juhuslikkus"
(siin respons. = "jumalik ettehooldus"), millele rajasid
oma kosutavad õpetussõnad paljudgi hingekarjased läbi
aegade. "Jumala tegudes ei pea mitte kahtlema". Nõnda
alates esimestest patriarhhidest juba: on tõsi, et maailmas
valitseb kurjus, -- ebaõiglus -- aga inimlik mõistus paraku
ei suuda jumaliku ettenägelikkusega võistelda, etc!
Juhtus siiski nii, et inimlik mõistus aegade
mõõdudes üha suurelisemaks muutus ja loomuldasa sattus
nõnda vastamisi nii mõnegi probleemiga, millest esiisad
pääsesid veel lihtsamini, -- kui "usuküsimusest".
Nõnda näiteks sotsiaalse ebavõrdsuse tõdemus;
mida teha kui 'ratio' leiab end vastamisi enese vastandiga,
-- seda ohustavlt esindava irratsionaalsusega 'Juhuse' näol? --
Muidugi, vastus on oma selguses lausa ilmne, -- tuleb aga
"asjad ümber sättida", aga nüüd juba nii "nagu
Mõistus juhatab"...
Säärane oli lühidalt probleemi asetus, mis
kindlasti oli päevakorral juba kõige esimestel utopistidel.
Juba Platon teadis kuidas peaks välja nägema ideaalne
riik ja seda ometigi ligi 27 sajandit tagasi. [Ometi oli Platon
esimene kes mingit vana-egiptuse legendi ümber jutustades pani aluse
nii tänasele nimetusele nagu Atlandi ookean, kui ka kandis läbi
aastatuhandete edasi legendi kunagisest ideaal-riigist nagi
Atlantisest.]5
Ajad muutusid ja nägemus "igavestest
ideaalidest" ühes nendega. Kui Platoni ettekujutlusis
kehtestas ideaalset ühiskonda too omanäoline plutokraatia, range
"Mõistuse" kontrolli all, siis renessansi püüdlused
olid suurelisemad.
Oli ju alles siis, nagu vahest mõnelegi näis,
"Mõistus" sooritanud tõelise restauratsiooni ja olles
seljatanud harimatusest tulenud religioossuse, lõpuks ometi
tõusnud oma seduslikule pjedestaalile auväärseimate valitsejate
hulgas.
Nõnda on nt. Campanella nägemuslik
visioon tulevasest "Päikeseriigist" täis otse
sektantlikku hardust ja prohvetlikku tõsikindlust. (Vrdl ka Th.
Morus.)
FRANCOIS-MARIE
AROUET ---
alias:
M. de VOLTAIRE
oma aegumatus teoses: „FILOSOOFILISED JUTUSTUSED“ pajatab
uusaegset nägemiuts anarhismist kirjanduses ja ühiskonnas
tervikuna, seonuduvalt nt ka optimismi ja pessimisi mõistetega: „...
ja metafüüsikast teadis ta, mida on teatud kõikidel aegadel, see
tähendab väga vähe.“, lk. 10. /.../ „... kui filosoof, kes
loeb seda suut raamatut, mille Jumal on meie silme ette pannud. Tõed,
mida ta avastab, kuuluvad temale; ta toidab ja ülendab oma hinge;
ta elab rahus; tal ei olemidagi karta inimeste poolt...“, lk. 17.
/.../ „... Kuid kummaline õnn võib peagi kaduda...“, lk. 29. JA
järgnev võib sobida ka igale tänaselel anarhistile: „.... ta
kutsus endale appi filosoofia, mis oli teda alati avitanud; ta sai
sealt selgust, kuid ei mingit kergendust...“, lk. 38. /.../ „...
Ta hing sööstis lõpmatusse ja vaatles meeltest vabanenuna
universumi kõigutamatut korda.“, lk. 42. /.../ „... Teadmised,
laitmatud elukombed ja vaprus on mulle ainult õnnetust toonud.“,
lk. 89. /.../ „... asjad ei lähe alati kõige targemate tahtmist
mööda. // ... et saatuse teed ei ole teada, ja et inimesed teevad
vea, otsustades terviku üle, millest nad näevad vaid pisitillukest
osa.“, lk. 93. / ja teisest küljest vaadelduna: „.... Halvad on
alati õnnetud... // Nad on selleks, et proovile panna väheseid
õigeid, kes on ilma mööda laiali pillatud, ja pole olemas halba,
millest ei sünniks head. // ... aga juhust ei ole olemas: on vaid
katsumus või karistus või tasu või etteneägelikkus.“, lk. 95.
/.../ „.... ja ikkagi pesitseb meis mingi ebamäärane ihalus,
mingi rahutus.... // ... ja et on olemas palju täisulikumaid
olendeid.“, lk. 108. / Kas anarhistlikul liikumisel vaimuajaloos on
olemas: „.... kas tal on olemas mõtlemisvõime, tahe, vabadus.“,
lk. 116. /.../ „.... et teie elu möödub kindlasti üksnes
armastuses ja mõtsiklustes, see ongi tõeline vaimuelu...“; lk
124. /.../ „... Kui see siin on parim võimalikkudest maailmadest,
missugused on siis need ülejäänud.“, lk. 148. /.../ „.... Mis
asi see optimism on? // Paraku on see pöörane kihk väita, et kõik
on hästi, kui tegelikult on kõik halvasti.“, lk. 195. /.../ „...
lepiksin meelsamini tema filosoofiliste teostega.... // ... nägin,
et ta kahtleb kõiges, siis järeldasin , et tean niisama palju kui
tema ning võin rumal olla ka ilma võõra abita.“; lk. 228. /.../
„... sest ma olen ju lõppeks filosoof: ei kõlba oma vaadetest
taganeda, ning pole võimalik, et Leibnitz eksis, sest ettemääratud
harmoonia on üks ilusaimaid asju maailmas, niisamuti kui kõiksuse
pidevus ja subtiilne mateeria.“; lk. 242.
JURI
LOTMAN
väidab aga oma järelsõnas M.
de VOLTAIRE
tõlkeraamatule: „Groteski ja filosoofia maailmas“ aga väidab
järgnevat: „.... Selle mehe vaimulaad on majesteetlik. Tema sõnad
erutavad Euro opat ning kuningad otsivad tema sõprust...“, lk.
261. /.../ „... et kohaneda barbaarsete seadusetga, vaid selleks,
et kohandada neid enda vajadustele“, lk. 269. /.../ „....
Voltaire´i filosoofiliste vaadete lähtealus on võitlus dogmatismi
vastu. Dogmaatilist mõtlemist esindavad Euroopa filosoofias 18.
sajandi algul ühelt poolt keskaegne skolastika, teiselt poolt aga
Descartes´i ja Leibnitzi ratsionalism.“, lk. 277. /.../ „....
Voltaire´i skepsis ei tähenda inimmõistuse ega teaduse taunimist.
Iga inimlik tõde on piiratud ja suhteline, kuid lõppkokkuvõttes,
summa
summarum
on mõistuse progress absoluutne. // Jumal andis maailmale ainult
algtõuke.“, lk. 282.
/.../ „... Nii oma kaasaega kui ajalugu vaatab Voltaire enda
ümber
toimuvast mitte midagi taipava inimese pilgul. Kõik tundub talle
kummalisena, kõik tekitab hämmeldust.“, lk. 285.6
B. Goodwin: Siiski näib õigustatud pürgimus
asetada küllaltki otsene võrdusmärk esmalt: kristluse
paradiisikujutelmade ja noist jutlustavate apostellike visioonide
vahele; järgnevalt utopistide ja viimaks, -- tingimisi ka --
anarhistidegi vahele, kõikse hilisemast ajast.7
Üheks kõige otsesemalt osutatavaks "ühendavaks
lüliks" on kõigi toodud pürgimuste puhul, seostatus
"kirjutava sõnaga", kirjandusega kui valdkonnaga; mis
paraku, aegade jooksul, osa oma esialgsest "tähenduslikkust
mõjuvusest" jätkuvale sekuleerumisele loovutama pidanud on.
Eelnevast tulenevalt, -- on anarhismi näol
tegemist omanäolise ja vaid nö.- "idealistliku"
suundumusega vaimuajalooliste eksperimentide hulgas, mida
etteruttavalt, -- paraku siiski, näib iseloomustavat (vahest
sekulariseerimise kaasnähtumusena) teatud, kuidas õelda, vahest
just mõneti justkui pinnapealsus elik siis, -- konsekventselt
lõpuniarendamatute teeside rohkus.8
Kuigi see ei ole siiski üldiselt omane; nõndap-siis
on võimalik lähemale vaagimisele võtta anarhistlikku
mõttearendamise peamised väitmised. --
Üheks kesksemaks tõdemuseks, muidugi, -- juba
sissejuhatavte sõnadega mainitud, -- vabaduse keskne ideaal.
Millega suhtestuvalt liigenduvad paikka ka kõik
sekundaarsemad aksioloogilised kriteeriumid, samuti ka otseselt
taunitu.
JA
siia midagi ühelt hilisemalt aatlejalt, E.
M. REMARQUE,
kde tihtilugu tavatsetakse seostada eksistentsialismiga hiliseimais
mõttearendustes ja sellega ehk ka vahets just anarhismiga sõna
otsesemas mõttes, vähemalt selle mõiste algses tähenduses: „...
Õnn on suhteline asi. Kes seda taipab, on harva päris õnnetu.“,
/.../ „.... Läksin mõistlikkusest tundmusse, julgeolekust
seiklusse, kainest mõtlemisest unistusse. Olin täiesti üksi, kuid
seekord polnud üksiolekus vähimatki piina: selles oli peaegu midagi
müstlist.“ /.../ „.... Mulle näis, nagu seisaksin oma elu
keskpaigas; järgmine samm nihtuab tasakaalu paigast, vaekauss hakkab
pikkamisi vajuma, tuleviku poole, täitudes üha enam hallusega,
saavutamata enam iial tasakaalu.“ /.../ „.... Ergem eltunnetus
varitseva hädaohu tõttu. Suurepärane tunne, kuni oht ainult
silmapiiril paistab.“ /.../ „.... oli omamoodi loogilisel ja
poeetilisel viisil hull, don Quijote, kes tahtis aja tuuleveskite
vastu võidelda --- „ /.../ „.... Võib-olla nimetatakse meie
aega kord iroonia ajaks... // mitte // meie rohmaka asjastu, tehnika
progressi ja kultuuri regressi ajastu mittevabatahtliku ja parimal
juhul õela või totra iroonia ajaks.“ /.../ „... Ei, ma ei
leidnud jumalat. Ja mis me temaga ka peale hakkaksime, kui me ta
leiaksime? Siis me ei oleks enam inimesed, kui me seda suudaksime.
Otsida – see on midagi muud. // Sündmused toimuvad iseenesest.
Oled pöördunud inimese naeruväärsest eraldatusest tagasi kõige
juhtuva nimetu seaduse alla...“ /.../ „....
Moraali ja vastutuse mõisteid nende tuimas tähenduses ei olnud enam
olemas; kõrgemad, peaaegu eeterlikud seadused astusid nende
asemele.“,9
Vabduse ideeline kujutelm otseslt lähtumas prantsuse
valgustajate-entsüklopistide traditsioonist, see kui tingimatu,
ülim väärtus, samas ka kui peamine inimest iseloomustav
omadus või vajadus. Sedasorti kujutelmad lähtumas 17.saj.
inglise empiristide arusaamadest (J. Lockey, D. Hume) mille
kohaselt inimteadvus algselt kui 'tabula rasa' ja mille
siis ühiskondlik mõju, -- kasvatus, haridus -- vormib nõuetele
vastavaks (aposteriorismi vastu).
Säärasena vabadus aga juba tingitud teatud
ühiskondlikust suvast tulenenud konventsioonidest; mistõttu
alates J.-J. Rousseau´st püstitus samas ka nõudmine
deviisil: "Tagasi loodusesse", millega on siis ilmselt
mõeldud, -- tagasi autentsemate ja loomulikemate väärtuste
juurde; mispuhul ka vabadus nõnda, kahtlemata, -- igati
loomulikum ja kõikke-hõlmavam näib otsekui olevat. Viimase
suuna üheks edasi-arenajaks ka L.Tolstoi oma
hilisemastes teostes ( nt. "Patukahetsus").
Bakunini järgi on vabadus juhindumine
omaenda mõistusest ja õigluse mõistest, millega viidatud
subjektiivse individualismi kesksele veendumusele individuaalse
mõistuse ülemlikkusest.10
Säärasel väitmisel aga juures ka oma irratsionaalne alge, nimelt
kui küsida: "kelle oma" arusaamadest nois küsimustes
juhinduda...? -- Vastus kõlaks ilmselt: võimalikult paljude
omast samaaegselt, nõnda igati pluralistlikult; vähemust
eiratakse paratamtult siingi.
Üldse, ka sei ole enamikku noist anarhistlikkest
väitmistest iseloomustamas mõneti ebakonsekventne, või vähemalt:
paradoksaalne väitmiste laad...?
Nõnda nt. -- olles otsesemalt
ühiskondlik-poliitilise suunitlusega huviring, siiski enamik 19.
sajandi anarhistidest ei pidanud poliitilisi meetodeid oma
uuenduslike pürgimuste elluviimiseks kuigivõrd kohasteks. Seda
rohkem leidub aga kõikvõimalike (tihti vasturääkivaidki)
teooriaid oma veendumuste kinnituseks.
Sekundaarsemad "väärtus(-etuse) ühikud"
liigendumas siis võrdlemisi üheülbaliselt negatsioonidena vabaduse
puudujäägi erinevaid astmeid markeerimaks: so. -- "sõltuvus",
"ühiskondlik õiglus" ja sellest tulenev
karistussüsteem.
Üldiselt: vähemalt psühholoogilisemas kõnelemise
pruugis, oleks põhjust oletada teatud konkreetsemaid ajendeid tol
liikumisel, mis pürib ümberhindama ühiskondliku hierarhia
traditsioonis vahendunud kriteeriume; või subjektiivsemas plaanis:
taotleb selgust üksikindiviidi suhtestatusele oma kaasajaga, seda
esindava hüpoteetilise "teisega“. Ajaloolisi paralleele
missugusele suundumusele tuua kindlasti kaalukas hulk. Ühiseks
paistab võrdsuse apologeetide sõnavõttudes olema teatud üldiseim
ekstrovertlik nö.- "väljapoole" suunitletus; siis
otsesõnu: "maailma paranduslikud" ettevõtmised, kui
kasutada siin arhailisi väljendeid.
Tegemist
siin alates R.
Descartes'ist
alguse saanud uusaegse mõtlemise nö.- "egotsentrismi"
ühe kaugemaleulatuva järelduvusega. Ja nimelt: kui maailm on
ennekõike "minu kujutlus" (kartesiaanlikult küll
täpsemalt: selline nagu "mina" seda näen), siis pole
tuua ühtegi tõsisemat vastuväitmist sellele, miks see maailm ei
peaks olema täpselt selline nagu mingi "mina" seda aga
millaski ja kunaski tahab olevat...? Tõepoolest, miks mitte? Kuigi,
20. sajand on vist ilmselt noist eksperimentidest võrdlemisi
küllastunud...?
Samas
ei saa mainimata jätta, et on midagi lausa infantiilselt
küündimatut tolles pürgimuses, mõistmatust otsesõnu, mis
jutlustab ideaalsest tulevikust, või suhtestub olevikku
pateetiliselt mässumeelsel toonil. Teadagi on varasemast tuua
näiteks nii mõningaidki paindumatult skeptilisi hingi, kelle
kõnelustest kostub kompromissituima küünilisuse vahedat pilget,
aga erandid, nagu öeldakse, -- kinnitavat vaid reegleid.11
EDVARD
PETISCHKA:
„VANAKREEKA MUISTENDID JA PÄRIMUSED“. See iidne legendide kogu
võib pakkud amõnetist õpetust ka tänaselegi kirjandusele veelgi.
Mõistmaks anarhistlikke tendentse kirjanudses: „....
ja alles oli jäänud ainult lootus. Haigused ja õnnetused olid kõik
välja lennanud ja alles oli jäänud ainult lootus.... // Seepärast
pääses teda ainult vähe laia maailma.... // Ainult lootust, üksnes
lootust oli inimeste hulgas vähe. See oli peaaegu tervenisti
Pandora laekasse luku taha jäänud.“, lk. 8. /.../ „.... Me
kõik teame ju ettekuulutust, et tuleb aeg, kus maa, meri ja taevas
plahvatavad põlema ja maailm hukkub leekides.“, lk. 12. /.../
„.... kus uitasid nende varjud, kes polnud maa peal head ega halvad
olnud...“, lk, 20. /.../ „... Sinu nimi saab surematuks. Seda
maailmajagu, mis sind vastu võttis, hakatakse sinu nime järgi
Euroopaks kutsuma.“, lk. 23. /.../ „.... Backhoseks ja
Dionysoseks... // .... ja kõik ülistasid laulu ja tantsuga
elurõõmu. // .... läksid Dionysose juurde, et kiita elu.“, lk.
28. /.../ „... Dionysose suur austaja. // Ise arvas ta enda kohta,
et ta on ka põhjatult tark, saab kõigest aru ja oskab kõige üle
kõige paremini otsustada.“, lk. 33. /.../ „.... „Tagasi
pöörduda ma ei saa.... // ma pean hävitustöö lõpule viima.“,
lk. 67. /.../ „.... Vali mind endale teejuhiks. Mina tean kõige
meeldivamat teed. // Mind kutsutakse Nauding / ja mul on sõpru kogu
maailmas. // Kui sa tahad välja paista, pead töötama rohkem kui
teised ja pead endale keelama seda, mida nemad endale ei keela.“,
lk. 72. /.../ „.... Ja maa peal elas tema surematu mälestus.
Kõikjal seal, kus ta oli seisnud õiguse eest, ülekohtu vastu,
mäletati teda tänutundes ja austati teda. Suust suhu rändas
muistend vahvast ...// läbis ühe sajandi teise järel kuni meie
ajani. Ja ka meie anname selle edasi tänasele päevale ja
homsele....“, lk. 87, /.../ „.... Hoolega hoidis ta kinni Ariadne
lõngast ja jõudis selle abil ohutult omade juurde.“, lk. 109.
/.../ „.... Üha uuesti teeb Sisyphos asjata seda tööd ja tema
piin uueneb pidevalt ega lõppe iialgi.“, lk. 114. /.../
„....Trooja sõda oli lõppenud ja mitte kellegile polnud see head
toonud. // Sõda oli lõppenud, aga kurjus, mis oli tekkinud, kestis
edasi.“, lk. 168. /.../ „.... et Orestese hing rahu leiaks. Aga
veel kaua kõlas erinnüste kurb laul Orestese pea kohal, kaua
laulsid nad talle nukralt tema
teost.
// Erinnüste laul enam ei kõlanud. Aga kas suudab see, kes seda
kordki on kuulnud, seda täielikult unustada?“, lk. 176.
/.../ „... Saatus, mille kohta vanad kreeklased suksuid, et see on
jumalate sepitsetud, hakkab oma mõju avaldama. // Näidend on
tõsine, traagiline, paljastab tumedaid ja salapäraseid jõude, mis
valitsevad inimelu üle. Ja salapäraseid jõude, nagu tolleaegsetele
inimestele tundus, oli palju.“, lk. 216.12
1
Mõiste: "anarhism" leidnud järgnevalt kasutamist
sõna leksikaalses ja levinumas ehk sõna tavatähenduses.
2
ISAAC ASIMOV: “FOUNDATION´S EDGE”; // “ASUMI ÄÄR”; //
Tõlkinud: Martin Varik, // 2000 //Copyright Laws: 1982; “Harper
Collins Publishers. // LK: 7 – 347. // JA midagi Ameerika ulmest
seda kirjakohta anarhismist ilmestamaks: “... Ära kunagi lase oma
moraalitundel segada sind tegemast seda, mis on õige.”, lk. 36
/.../ “... Seda rumalam nendest muidugi, kuid ta ei saa ju ometi
üksi lolluse vastu võidelda. Ja ongi parem. Ta saab oma suure
eesmärgi endale hoida ja selle nimel ise pingutada, ning küll
tuleb päev, kus teda mäletatakse kui suurt Ettenägelikku, kes
märkas Olulist.”, lk. 39. /.../ “... kõikvõimsus peitus
vaimses jõus, mõttes, juhtimisvõimes. // Ära kunagi tee midagi,
mida sa ei pea tegema, ja kui pead tegema – siis kõhkle.”, lk.
70. /.../ “... ta vajus neisse imeliselt rahustavatesse
hallusinatoorsetesse kujutelmadesse mis polnud päriselt ei unenäod
ega ka teadlikud mõtted.”, lk. 72. /.../ “... Kui tahad liiga
palju, kaotad sellegi, mis sul on.”, lk. 184. /.../ “... ja
oskab meeli kontrollida; suudab lugeda sinu ja minu mõtteid kaugelt
... / ... võib inimesi mõjutada...”, lk. 187. /.../ “... Vale
on seda parem, mida lähemal ta on tõele, ja tõde ise, kui teda
kasutada saab, on parim vale.”, lk. 195. /.../ “... Sa alahindad
põhjalikkust, millega müstitsism võib ratsionaalsuse varjutada.”,
lk. 201. /.../ “... Müüt või legend ei teki tühjusest. Midagi
ei teki tühjusest ega saagi tekkida. Müüdi taga on tõe tuum, kui
moonutatud tõde ise ka ei poleks, seepärast tahaksin rääkida ka
tõest...”; lk. 208. /.../ “... kuid kõigel on alati sotsiaalne
inerts, isegi tehnoloogilisel progressil.”, lk. 224. /.../ “...
Mul on annet peaaegu eimillegi põhjal õigete järeldusteni jõuda.
See on veendumus, mida ma tunnen, kui mul on õigus -- // Nad
tahavad minult midagi – ja sedavõrd, et riskivad selle nimel oma
olemasoluga.”, 233. /.../ “... võimu võrdlemist võimega
sündmusi suunata // lihtsalt haritud ja arenenud mõtte jõuga
suutsid nad / viisil, mis välistas pealtkuulamise. // See oli
nähtamatu ja tajumatu võrk, mis hoidis väheste valitute kaudu
koos kogu maailma.”, 255. /.../ “... Kogu inimkond võib jagada
ühist hullumeelsust ning elada ühises kujutelmas, viibides samal
ajal ühises kaoses. Vastupidist ei saa tõestada, kuid meil ei ole
muud valikut kui oma meeli usaldada.”, lk. 267.
3
ISAAC
ASIMOV: FOUNDATION AND EARTH”, // “ASUM JA MAA”; // Tõlkinud:
Jaanus Õunpuu, 2001, OÜ “Eesti Raamat”; // Copyright Laws:
1986; “Doubleday & Company, Inc. Garden City, NEW YORK, 1986.
a. // Lk: 7 – 397. // JA midagi veel Ameerikast anarhismi
keerdkäike valgustamaks: “... Me tahame teha seda, mis on õige
-- mitte ilmtingimata seda, mis näib õige, vaid seda, mis on
objektiivselt õige, kui sellist asja nagu objektiivsus on üldse
olemas. Sinul näib olevat objektiivselt kõige rohkem õigus, nii,
et me juhindume sinust.”, lk. 56. /.../ “... Alati leidub
inimesi, kes vastandavad oma meele üldisele mõtteviisile ja kes on
piisavalt jultunud, et tunda, nagu oleks ainuüksi neil õigus ja
teistel mitte, lk. 109. /.../ “... Ma tunnistan ainult seda, mida
olen sunnitud põhjendatult usaldusväärsete tõendite varal
tunnistama, ja pean seda tunnistust ajutiseks kuni uute tõendite
ilmumiseni.”, lk. 115.
4
Nõnda Bakunin, B. Goodwin'i vahendusel. ("Anarchism. --
Using Political Ideas".) 1982; e.k. - "Akadeemia"
3/1994, lk.572-589, lk. 572.)
5
MARCUS
AURELIUS: “ISEENDALE”; Ad se ipsum”. Vanakreeka k tõlkinud ja
kommenteerinud JAAN UNT, Tallinn, “Eesti Raamat”, 1983. Lk: 3 –
277. // (( 12. raamatut + märkused + järelsõna)). Paralleele
teiseltki antiigi mõtlejalt käesoleva esseega seoses. Mida arvas
korrast ja anarhiast nt antud keiser-filosoof: “... tühiste
askelduste vältimine; uskumatus selle suhtes, mida imetegijad ja
nõidujad jutustavad lausumistest, vaimude väljaajamisest ja muust
sellisest;” (6), lk. 3. /.../ “... – sõltumatus ja juhusele
mitte lootma jäämine; võime mitte hetkekski lakata järgimast
mõistust;” (8), lk. 4. /.../ “... Mind aga, kes ma olen
mõistnud hea loomust, et see on ilus, ja halva loomust, et see on
inetu,” (II, 2), lk. 11. /.../ “... Mis siis suudab meid saata
ja juhtida? Ainult ja üksnes filosoofia.”, (II. 17), lk. 16.
/.../ “... Ainuski tegu ärgu olgu tehtud sihipäratult ega
teisiti kui vastavuses nõuetega, mis moodustavad kunsti.”, (IV,
2), lk. 26. /.../ “... Sul on mõistus? On. Miks sa seda siis ei
kasuta? Sest kui see teeb oma töö, mida muud sa siis veel tahad?”,
(IV, 13), lk. 29. /.../ “... Kõik, mis ka mingil viisil ilus on,
on ilus iseendast ja iseendas lõplik, ilma et temasse ühe osana
kuuluks kiitus.”, (IV, 20), lk. 30. /.../ “... kõne, mis kunagi
ei valeta, hingelaad, mis võtab rõõmuga vastu kõik, mis juhtub,
kui paratamatu, kui tuntu...”, (IV, 33), lk. 34. /.../ “...
Mõistus ja temal rajanev kunst on võimed, millele on küllalt
iseendist ja endaga kooskõlas olevaist tegudest. Nende püüdlus
lähtub neile omasest algalusest ning nad jõuavad ome teed mööda
endi ette seatud sihile, mistõttu selliseid tegevusi kutsutaksegi
õigeteks, tähistades tee õigsust.”, (V, 14.), lk. 45. /.../
“... hingestatud olendi on paremad kui hingetud, hingestatutest on
aga paremad mõistusega olendid.” (V, 16) “... Maailmas hinda
kõige täisulikumat. Kõige täisulikum on aga
see, mis kõike kasutab ja kõike suunab. Ning iseendaski hinda
kõige täisulikumat.”, (V, 21), lk. 46-47.
6
FRANCOIS-MARIE AROUET -- alias: M. de VOLTAIRE: „FILOSOOFILISED
JUTUSTUSED“ . // Järelsõna: Juri Lotman: „Groteski ja
filosoofia maailmas.“ // Tõlkinud: Tatjana Hallap ja Merike
Riives. // Kirjastus: „Eesti Raamat“; // Tallinn: 1979 // C:
PARIS: 1828 // 1959// Lk: 7-- 289.
7
B. Goodwin: "Ja kuigi
mõned, /..../ peavad juba Münzerit ja anabaptsiste
anarhistide eelkäijaiks, on kaasaegne anarhism ilmselgelt
kristluse eitamise poliitiline tulemus". (Ibid,
lk. 573.)
8
Tolle väite kõigiti "tänuväärseks" näiteks oleks
siinkohal tuua "tuntud ameerika filosoof":
H. D. Thoreau
("Walden, ehk Elu metsas", Tallinn, 1994), keda
tavatsetakse samuti mainida 19.sajandi ("idealistlke")
anarhistide hulgas. Mis võib (, kuigi ei tarvitse), tekitada ka
mõningaid kahtlusi... Kui nt. silmas-pidada mainitud "mõtleja"
nö.-"tegusaid põhimõtteid", millede kohaselt on nt.
-- naelade tarvitamine ehitustegevusel taunitav (soodustab
ebaõiglast tootmisstruktuuri) ja kes põhimõtteliselt keeldus
tasumast "maksusid" väärtuses paar-kolm
sajndikühikut.
9
ERICH
MARIA REMARQUE: „LISSANBONI ÖÖ“. // „DIE NACHT VON
LISSABON“; // Kirjastus: „PAF“, Tallinn, 1993; // Tõlkinud:
V. Tomberg. // Köln-Berlin; C: 1963. // LK: 3- 207. Tsitaadidi on
lehekülgedelt 10--167.
10
B. Goodwin, Ibid., lk. 576.
12
EDVARD
PETISCHKA: „VANAKREEKA MUISTENDID JA PÄRIMUSED“. //
Tallinn, 1983 // Kirjastus: „Eesti Raamat“; // Tõlkinud: Leo
Metsar; // LK: 5-- 222. /// Tsehhoslovakkia// --„Stare fecke baje
a povesti“. // Albatros, Praha; // C: 1976.//
No comments:
Post a Comment