Fr. Kafka modernismi piiril.

Fr. Kafka teosed euroopaliku modernismi piiril.

// „F. Kafkan teokset eruroopalaisen modrnismin (tai moderinteetin) rajalla.“ // „Fr. Kafka´s Works on the Edge of the European Modernity.“ // „Fr. Kafka´s Werken and der Grenzen der europäischen Modernität.“ //

Esmalt lühidalt järgneva kirjatüki sihiseadest, ja see oleks: püüda mõneti piiritleda kafkalikkust kui kirjandusloolist fenomeni, keskendudes seejuures esmalt Kafka kaasaegsele kirjanduslikule olukorrale, samuti näidates mõningaid olulisi mõjutusi varasemast.

Samas on püütud ka luua teatud mõttelist "silda", nimelt -- Kafka ja kaasaegsete (st. siin: postmodernistlike) kirjanduslike suundumiste vahele, mööndes samas tolle viimase pürgimuse suhtelisust.

Nimelt võib ka väita, et mõningate oma teostes esinevate karakteristikute alusel, -- Kafka mõneti ka kui 'järgnes' modernismile.

On ju üldtunnustatult Kafka eripäraks aprogrammilisus, samuti proosavormi eelistamine (mida aga loetakse vastandlikuks varasele modernismile), ning ennekõike -- Kafka teostele osutatud eriline tähelepanu ka postmodernistliku diskursuse raamides.

Viimast kinnitavad tema ülirohked kirjanduslikud järgijad ning jätkuv huvi nii lugejate kui kriitikute poolelt.

Kafka teoste mõju nii kaasaegsete kui ka hilisemate autoritele on olnud äärmiselt suur, alates tema sõbrast ja propageerijast Max Brodt 'ist, samuti R.-M. Rilke, Th. Mann, jpt.

Hilisematest olgu siin ära toodud nt. G. Grass, (kelle esimesed kirjanduslikud katsetused oli läbinisti kafkalikud) ja H. Böll, kes samuti suhtus Kafka teostesse suure sümpaatiaga.

Ühest vastust sellele, milles just täpselt seisneb Kafka, too tuntud ja tunnustatud eriilmelisus, ilmselt ei ole. Küll on aga võimalik (ja mida on ka tehtud ) nö.- "konstrueerida " seda kafkalikku unenäolist maastiku ja painavat ebamäärasuse õhustikku, mida lugeja tema teostes kohata võib.

Vahest on säärasele re-konstrueerimisele mõneti abiks kui püüda alustuseks veidi piiritleda Kafka nö.- "lähtepunkti",¹ st. -- tollaseid üldisi idee-ajaloolisi suundumisi, milledel oma otsene mõju kindlasti ka antud autori kirjandusloomele.

17.-18. sajandil alguse saanud nn. realistlik romaani taotluseks oli kirjeldada reaalsust objektiivselt, "teaduslikult tõsikindlalt", lähtudes seejuures cartesiaanlikust "mina-maailma" vastandamisest, ja tervikuna ka sellest kujunenud individualismist maailmavaatest.

Siis romaan, mis rahuldub kirjeldusega sellest kuidas indiviid tajub (peab tajuma!) maailma, romaan kui indiviidi/kirjaniku "lugu".

20. sajandil muutub see aga küsitavaks, olukorras kus nii "mina" kui "maailma" (st.- subjekti-objekti) mõisted hajuvad ja hägustuvad, mille tulemusena nende omavahelistest seostest(ki) kirjutaval romaanil tuleb nii sisuliselt kui vormiliselt muutuda.

Põhjuseks võib siin tuua kujunenud ühiskondliku realiteedi pideva komplitseerumise, mille tulemusena muutub üha võimatumaks näha ühiskonda tervikuna, liigendada seda üldiste/üldkehtivate seaduspärasuste alusel, -- vastavad nähtumused on sellega otsekui muutunud kontrollimatuiks ja ette-ennustamatuiks ,kõigi siit tulenevate negatiivsete konsekventsidega.²

Üha spetsialiseeruva teaduse kogutud teabe hulk ei võimalda enam ammugi nö.- 'quatrocento'-stiilis üksikisiku sünteetilist maailmapilti, millest tuleneva vaakumi täidavad kõikvõimalikud irratsionalistlikud õpetused.

19. sajandi irratsionalistlik kriitika (Nietzsche, Freud) tõestasid oma kaasaegsetele individualistliku "mina"-kontseptsiooni illusoorsust, väites, et harmoonilise terviku asemel on siin tegemist pigem ebateadlike ja vastanduvate psühholoogiliste jõududega, mis oma koostoimelt pigem konfliktsed kui harmoonilised ja milledel teatud tinglik "ühtsus" vaid ehk teotsemises.

Fr. Kafka looming, eriti selle hilisemal perioodil, saab sääraste vastakate suundumuste ja diskursiivse teisenemise ilmekaks näiteks.

Teatud mõttes tähistavad tema teosed otsekui verstapostina kogu senise romaani-mõiste teisenemist, mõistes viimast lausa totaalse murranguna.

Kuigi, -- reaktsioonina kafkalikkusele, selle ohustavale, "jalge-alust õõnestavale" sümbolismile, veel ka hilisemastki ajast muidugi võimalik tuua hulgi näiteid 'status quo' ennistamisese katsetest.

Mis siis ikkagi oli selleks peamiseks, mis mõjus tookord, Kafka romaanides, nagu ka täna, see ohustav ja ahistav, see raskesti määratletav 'miski'...?

Üheks sobilikuks märksõnaks on sel puhul kindlast -- 'ir-reaalsus', mõistes seda siin kirjanduslikult, st .- 19.saj. realistlikule romaani-zanrile on sihipärasel kombel vastu seatud irreaalsuse tühistavalt ebamäärane õhustik.

Irreaalsus seisneb Kafka puhul otsekui pidevas balansseerimises tuntu-tundmatu piiril, nõnda leides end aina eksistentsiaalses "piir-situatsioonis", kantuna tugevaist emotsioonidest ja silmitsi-seatuna mõistetamatu, absurdse maailmaga, seda võõristades, sellele võõraks jäädes.³

Samas ei ole siin aga kindlasti tegemist sihiliku protesti, mässumeelsuse ilminguga.

Kafka autobiograafiline kangelane aina püüab end kohandada, kogukonda sulanduda, teha nii "nagu teised" pääsemaks painavast isklikust vastutusest, kohustusest 'õigesti' valida. Pääsemaks hirmutavast vabadusest ühiselulisuse anonüümselt süüdimatu turvalisuse illusiooni manu.

Th. Mann viitab⁴ Flaubert'i ütelusele -- " Etre dans le vrai", mis olevat Kafkale suuresti mõju avaldanud.

Nõnda kirjeldatu aga ju eksistentsialistlik tõdemus 'par exellance', seosed nt Sartrè'ga on enam kui ilmsed: indiviid leiab end absurdses maailmas, vaba valimaks vaid surma kui eimiskisust, pidetuna, seletamatutest jõududest tõugatuna.

Ometi eelnevaga pole Kafka erakordsus õieti veel mitte isegi sissegi-juhatatud, see on vaid üks 'nuance'i, tähendusele omistatud varjund...

Kafka ammugi mitte ei piirdu vaid irrealiteedi varjundi sisse toomisega, seda tehes üldistab ta selle, lähtudes ainestikust kui metafoorist, millele ühtäki on omistatud iseseisev tähendus ja sellega ka iseseisev olemine.

Fr. Kafka tühistas realistliku romaani kreedo aga seda mitte vaid selleks, et jääda ekslema "mõttekuse varemete" vahele, kaalumaks tõenäolisusi ja võimalikkust ajast ja arust möödupuude alusel.

Ir-reaalsusest saab tema jaoks pigem pelgalt lähtealus, eksitav, irriteeriv säärane, seda küll, aga kaugeltki mitte mõni "eesmärk ise-eneses".

Mis aga ei tähenda, et too viimane oleks vajaka, vastupidi: eksitavast reaalsusest kujundab ta ainu-omaselt kafkaliku 'meta-reaalsuse'; siin: millegi säärase mis tühistavalt ületab kõik aksioloogilised kriteeriumid varasemast, selle kõikumatud, jäigad paradigmad; loob uut, jah, aga mitte pelgalt "ületades " vana, vaid seda pelgalt ümber-struktueerides, tähenduse asukohta ainult veidi nihutades...

Eksitavalt-irriteerivalt luuletatud lugu varjata proosalise jutustamise luitunud kuue alla, et oluline jääks esmapilgul varjatuks, seega: pääseks kaudselt mõjule...

Kafkal selle-tarvis veetlevalt väljapeetud meetod: rõhutades, ja seda igal leheküljel eraldi, et tegu on siiski realistliku loo jutustamisega, ning luues samas too eriline atmosfäär, mis selle väite igakülgselt tühjaks teeks.

Lugejat peab aina saatma kummastavalt painav tundmus, et tal on, autori fantaasia radu järgides, -- on "õhukene jää" jalgade all.⁵

Fr. Kafka: "Mul on kogemus ... /.../ ... see on kui merehaigus kuival maal..."⁶

"Eba-meta-realistlikuse" ohustav aimdus tuleb aga otse piinliku hoolega varjata rõhutatult lihtsakoelise ja harjumuspärase stiili taha, millele kui kaitsvale-varjavale ekraanile siis projektseerida 'camera obscura' põhimõttel, too eriliselt vildak, pahupidipööratud vaatamise viis...

Silmaspidades seejuures, et nõnda kujustatu-projetseeritu ei saaks liialt "nihutatud", et mitte paha-aimamatut lugejat hoobilt maha niita, vaid õige pisult "kõrvale nihutaks", juurdunud ignorantsist välja raputaks.

Fr. Kafka, "Tagebuch": "...meie kunst on tõest pimestatus ... /.../ valgus tagasipõrkuval näogrimassil on tõde, muu mitte..."

See on kui kirjanduslik "teraapia", autor kasutab lugeja suunamiseks valitult teravamaid meetodeid, mis peavad kindlustama soovitud reaktsiooni, -- see rabab viimases (tihti lõpetamata) lõpus täieliku ootamatusega.

Eelneva lühikese Fr. Kafka nö.- "kirjandusliku konstruktsiooni" visandamise katsega on aga viidatud vaid ehk peamistele "tulipunktidele" äärmiselt ulatuslikus kirjanduslikus fenomenis.

Üle kõige aga valitsemas Kafka novaatorlik geenius, sõnameisterlikkus ja eriomane stiilikäsitlus, -- mis äratuntav juba esimestest ridadest aga ometi kudagi määratlematuks jääbki ja mida millaski ei aima järele pelgalt mehhaanilise "konstrueerimisega"...

Kokkuvõtvalt: Kafka fenomeni täpset nö.- "asukohta" skaalal -- modernism, sellele eelnev ja järgnenud lähenemine, -- ei ole ilmselt võimalik üheselt lühidalt 'piiritleda' (sellesuunaliste pürgimuste puhul võib rääkida isegi teatud "kohatusest").

Paljud peamised jooned antud autori kirjanduslikust "konstruktsioonist" on muidugi leidnud oma innustatud pooldajaid paljude hilisemate autorite näol.

Samas vaja ilmselt rõhutada kõikvõimaliku "dekostrueerimise" piiratud kehtivus-ulatust ja relatiivset loomust.

Hermeneutilise kallakuga "tõlgitsemine" ei tarvitse alati kattuda autentse 'tõlkega'; viimase võimalikkus üldse võib aga olla seatud põhimõttelise kahtluse alla. Ja selle vajalikkus...?

1 Kafka otseste kirjandusliku eeskujuna on viidatud S. Kierkegaardile (M. Brodt, järelsõna Kafka teosele "Loss", Tallinn.'87, lk. 631). Kokkulangevaks mõlemal autoril nende üldine religioosne suunitletus, samuti ühiskonnakriitilisus ja muidugi -- intellektuaalne rafineeritus ja meisterlik stiilikäsitlus. Viimase väljapaistvama tunnusena võiks nimetada irooniat, mõistetuna siin kui üldine stilistiline hoiak, mis väljendamas ühe-aegselt nii skeptilist kui distantseeritud lähenemist.

2 L.Saariluoma: "Muuttuva romaani", Hämenlinna '89, sealt: "Klassisen modernismin ja individualismin kriisi ", s. 234-240, lk. 352.

3 T.Hennoste : "Autor ei ole enam jumal, tal on eneselgi kõhe selles maailmas, milles ta elab ... /Autor ... / ... on nüüd võimetu ja abitu laps maailmas, mis on kaotanud isakuju. Sama kõle ja hirmutav maailm nii kirjanduses kui ka väljaspool seda tekitab lugejas ebakindluse ..." ("Hüpped modernismi poole". ("Vikerkaar"11/93, lk. 65.))

4 Th Mann "Looja auks. Franz Kafka ja "Loss"", („Akadeemia“, 8 /94, lk.1625.)

5 Seos R.Barthes'i nn. "naudingu-tekstiga", -- so.-- tekst "... mis viib kaotsimineku-olekusse... /.../ ... see, mis tekitab ebamugavust... /.../ ... paneb vabisema lugeja ajaloolised, kultuurilised ja psühholoogilised aluskihid, tema maitsete, väärtuste ja mälestuste koostise.. /.../ ... viib kriisini tema suhte keelega." ( Hasso Krull: "Poststrukturalistlikud meetodid kirjanduse käsitlemisel", 4. loeng , "Vikerkaar 7/92; lk. 30.)

6 Franz Kafka: "Tagebuch 1914-17 ", S. 243.