Oponent H. Krulli kommentaarid diplomitööle.

Oponent H. Krulli kommentaarid:

MADIS LIIBEKI BAKALAUREUSETÖÖ „EKSISTENTSIALISTLIKU ESTETISMI MÕISTEST“.

Juhendaja: Triin Kallas.

Oponent: Hasso Krull.

Madis Liibeki töö ülesanne on formuleeritud selle neljandas peatükis: mõiste määratlemine peab tema arvates „avama sõna igakülgset tähendust, valgustamaks ühtlustavalt selle erinevaid tahkusid“. Siit johtub, et meil ei tasu oodata Liibeki töölt eksistentsialistliku estetismi täpset definatsiooni: vastupidi, Liibek pühendub eksistentsialismi ja estetismi „erinevate tahkude“, s.t. mitmekülgsete taustade selgitamisele, hoolimata sellest, kas nende taustade avamine mõiste edasist rakendamist kuidagi soodustab või mitte.

Eksistentsialistliku estetismi põhilised korrelaadid Liibeki töös on iroonia ja nihilism, mida omakorda võidakse seostada modernismi üldmõistega. Neid korrelaate vaadeldakse põhjalikult 3. ptk-s „Mõiste ulatuvusest“, mis minu meelest on Liibeki töö kõige köitvam ja süvenevam osa. Eriti eeskujuliku hoolega uurib Liibek nihilismi mõiste tähenduslikke sopistusi, lähtudes seejuures ootuspäraselt ennekõike Friedrich Nietzsche nihilismikäsitusest. Seejuures eristab ta nihilismi kaht vastandlikku tähendusmahtu: üks neist tuleneb „19. sajandi teise poole konteksti dekadentlikust suhtumisest, mis on peamiselt iseloomustatav just negativistlikult reaktiivse ja destruktiivsena“, teine aga on „sellele distinktselt ja kavakindlalt vastuseatud nn „metafüüsiline“ nihilism“. Viimane on Liibeki järgi „radikaalne, näivalt otsekui hävitav“, kuid ühtlasi ka „äärmiselt loominguliselt suhtestatud lähenemine, taasloov ja ümberkujundav uuenduslik meelsus“. Selle viimase kohta kasutab Liibek Nietzsche enese väljendit „täielik nihilism“.

Kuidas seostuvad iroonia ja nihilism eksistentsialistliku estetismiga? Kõige üldisemalt sõnastab Liibek selle nõnda: tema töö aineks on „eksistentsialistlik esteism kui teooria euroopalikust nihilismist, mis võib tähendada näiteks ka iroonilist suhtumist“. Seejuures räägib Liibek ka otsesõnu „estetistlikust nihilismist“, mis olevat „paljuski kirjeldatav kui reakstioon millegile“, kuid „just seetõttu radikaalne ja destruktiivne, pürgides taaskehtestama autentsemana nähtud subjektiivseid arusaamu ja väärtusi“. Lõppkokkuvõttes ei ole eksistentsialistlik estetism või estetistlik nihilism seega lihtsalt iroonilised, vaid nad taotlevad teatavat autentsemat subjektiivsust.

Eksistentsialismi all mõistab Liibek ennekõike n-ö absoluutset eksistentsialismi, mida ta ühes joonealuses märkuses täpsemalt selgitab nõnda: „Absoluutne eksistentsialism lähtub „subjektiivsest meetodist“, väites, et objektiivsus koosneb eksistentsiaalsest kogemuslikkusest. Eskistentsi moodustab intensiivne elamuslikkus, nt „eimiskisuse“ või „tühjuse“ elamus, mis aga ei tühista transtsendentset reaalsust („external reality“). „Tühjus“ on limiteeritud objektiivse-subjektiivse vastakuti-asetatuse läbi („die Gegen-sand“) kontrastsuse põhimõttel. Absoluutne eksitentsialism lähtub eksistenstiaalsest tõdelusest, kujundamaks sellest transtsendentaalse teadmise baas, kusjuures individuaalne antus kehtestub kui ainus tõelisus.“ Veidi eespool on ta eksistentsialismi siiski määratlenud ka lihtsamalt ja üldisemalt: „Eksitentsialistliku käsitluse kohaselt on individuaalne subjektiivsus, isiklik eksistenstiaalne kogemus primaarne tõelisus, midagi, millest tuleb lähtuda vältimaks abstraktset sisutust teoretiseerimisel.“

Esteetika ja ekistentsialismi vahekorda seletab Liibek nõnda: „Esteetika ja eksistentsialismi kokkupuutumise pinnaseks on ennekõike fenomenoloogiline diskursus, mis keskendub indiviidi emotsionaalsetele läbielamistele, lähtumisi subjektiivsetest kriteeriumitest“. Esteetika peab siin järelikult olema kanal, mille kaudu indiviidi subjektiivne kogemus avaneb.

Oma töö 4. ptk-s „Taasleitud müüt“ annab Liiibek ka midagi seesugust, mida võiks nimetada „ehitavaks“ või „positiivseks programmiks“: lähtudes peamiselt Vattimost ja veel kord Nietzschest, arendab ta siin teesi nihilismi ületamise võimalikkusest modernsuses, orienteerudes müüdile kui valgustusliku ratsionalismi traditsioonilisele vastandile. Müüt kirjeldab „tervikut, millesse inimene on kunagi kuulunud“, mis on „korrapärasus maa peal, taeva all, kosmoses“. Seejuures ei saa eeldada, et esteetilisi subjektiivsusi struktueeriks ainult üks müüt: „Paralleelseid ja vastakaid müüte võib olla paljusid ja ometi kehtib neist igaüks kui ainus, iga kontseptsioon on autonoomne ja eristatud, välistatdes kõik konkureerivad alternatiivid.“ Nihilismi ületamine taasleitud müüdi abil tähendaks siis ühtlasi lakkamatut müütide konflikti, herakleitoslikku „sõda“, mis vastandub „pelgale dekadentlikule nihilismile, [- - -] kus ekvivalents ei asu enam tervikus“ ja mis olevat „otsekui sekundaarsete detailide võimutsemine, puralism“.

Modernsuse, puralismi, dekadentliku nihilismi ületamine peaks siis olema võimalik müüdi kaudu, ehk täpsemalt – see saab teoks „ise endale müüte luues“. Nii on Liibeki eksitentsialistlik estetism teiselt poolt seotud kreatiivsusega, uudsete väärtus-hierarhiate kehtestamise ja mõistete loomisega.

Pean ütlema, et Madis Liibeki bakalaureusetöö paistab tõepoolest silma süvenemise ja põhjalikkusega. Kohati on tegemist lausa ideedearenduse üleküllasusega, nii et võiks rääkida saturatsioonist või mõnes mõttes ammendavusestki. Sellega on lõppkokkuvõttes õigustatud ka sõnastuse teatav raskepärasus (tõsi küll, see on rohkem alguspeatükkide kohta öeldud). Soovi korral võib Liibeki kirjutamisviisi nimetada rapsoodiliseks, mis omakorda näib ühtivat tema eksitentsialistliku estetismi ideega. Samas tahaks siiski küsida, kas Liibek ei pelga, et nii kulunud ja kinnistinud vormelid nagu „eksistentsialism“ ja „estetism“ avaldaksid uue mõiste loomisele üleliia tugevat vastupanu? Kas pole need juba liiga tugevasti integreeritud rastionaalse modernsuse enese diskursusesse? Ja veel: kas nietzscheliku müüdiloome vastandamine modernsele pluralismile ei lähe mitte liiga kaugelt mööda „pluralismi“ mõiste laiemast tähendusmahust? Kas nietzschelik perspektivism ise ei olegi pluralistlik? Miks on Nietzsche nihilismikäsitlus ikkagi nii ambivalentne, et nihilismi ületastakse nihilismi enese kaudu? Kas mitte juba Nietzsche nihilismimõiste ise ei ole seesmiselt pihustatud, pluralistlik? Lõpuks tahan veel küsida: kuidas seostub muude kesksete mõistetega Liibeki töös läbivalt kasutatud „tõdeluse“ mõiste, mis justkui ei ole samane „tõeluse“ ega „reaalsusega“?

HASSO KRULL.

"On the Concept of Existentialist Aestheticism" (English).

"On the Concept of Existentialist Aestheticism" & E. Cassirer´s critical rationalism contra historical political Philosophy”.

Ernst Cassirer: „That self-knowledge is the highest aim of philosophical inquiry appears to be generally acknowledged. In all the conflicts between the different philosophical schools this objective remained invariable and unshaken: it proved to be the Archimedean point, the fixed and immovable center, of all tough. /.../ In the history of philosophy scepticism has very often been simply the counterpart of resolute humanism.“¹

The term like Existentialism is well known, it is one of the most important and widely. known philosophical concepts in the modern Philosophy, (M. Heidegger, K. Jaspers, A. Camus, J.P. Sartre) but the Concept of Aestheticism his hardly used in theoretical philosophical literature (only M.C. Breadsley, A. Artaud, W. Pater have mentioned it). My this essay shows that these concepts - Aestheticism and Existentialism - are very closely related notions and these terms also have very multiple meanings. The most important message of this polemic writing is that there are two main sources of consciousness: irrational-intuitive (subjective) and rational-logical (objective) thinking, that means: aesthetic-aestheticism contra conceptual (philosophical) thinking (B. Croce). The further purpose of this writing was a kind of synthesis from these conceptual claims, that means the Philosophy should be taken as an Art of thinking (Th. Adorno).²

Under the Concept of "existentialist Philosophy" I mean most of all K.-R. Popper's and F.A. von Hayek's theoretical Philosophy. Especially Popper's critical rationalism and criticism about so-called "historicism" in the history of western political Philosophy (i.e. F. Hegel and K. Marx, also M. Heideggers existentialist criticism) and Hayek's Concept about so-called "self-organization" of Society. Most important is here Popper's Concept of Open Society and his truly tolerant ideas and democratic attitude within, and this is, I think, very important in the today World and especially in theoretical and political philosophical thinking and for democracy at all. M. Heidegger's criticism about F. Hegel’s and Fr. Nietzsche’s works is opening new areas in existentialist thinking, in such new research areas like existentialist Aestheticism.³

Cassirer: „Such is the new anthropology, as it is understood by Augustine, and maintained in all the great systems of medieval tough. /.../ At the beginning of modern times there appeared a thinker who gave to this anthropology a new vigor and new splendor.“⁴ (Aristotle, Thomas Aquinas, Augustine, B. Pascal, R. Descartes, etc!).⁵

The polemic and paradoxical Concept of theoretical existentialist Aestheticism is so at first considered as an intuitive and irrational Aestheticism and in its second form as a logical-conceptual philosophically created reality, that means the traditional Existentialist discourse as such. In its second form, Aestheticism is a pure and single-purpose view, which maintains the supreme value of art over everything else. Existentialist Aestheticism is so something like a rhetorical and poetical philosophical form of thinking what is described also like a sceptical and reflective view of World (Heidegger and K. Löwith). But Existence was so not a continuously unfolding whole but a series of lyric moments (Aestheticism). It is a situation due to the combination of cosmic and social homelessness, to the fear of the world and life, characterized by such loneliness as was probably never experienced before.⁶

Cassirer: „Between the receptor system and the effector system, which are to be found in all animal species, we find in man a third link which we may describe as the symbolic system.“⁷

Human being feels himself cut off, as man, from nature, and isolated, as a person, in the middle of swarming masses. His first reaction to the recognition of this new and uncertain situation is modern existentialist individualism, (intuitive thinking, the Concept of existentialist Aestheticism), the second reaction is modern political collectivism. (the Concept of critical rationalism and critic of any kind of political "historicism"). If, however, individualism grasps only a part of man, collectivism sees man only as a part; both miss the man as a whole, man is wholeness in his own life. That means here theoretical existentialism. (M. Buber), modern individualism (Popper's Open Society Ideas and existentialist continental thinking) contra modern collectivism (Hegel's "historicism" and "essential abstractionism" and non-humanist political conceptions (so-called communism, etc.). Most important in this writing are so K.-R. Popper's truly tolerant and humanistic Ideas about truly democratic future in Open Society.

Cassirer: „The decisive step leading from the use of signs and pantomime to use of words, that is, of symbols, could scarely be described in a more striking manner. /.../ But a series of such associations, even if they are repeated and amplified, still does not imply and understanding of what human speech is and means. /.../ It had understand that everything has a name – that the symbolic function is not restricted to particular cases but is a principle of universal applicability which encompasses the whole field of human tough.“⁸

The absolute existential paradox throws into relief the limitations of reason, of external knowledge, and points to the need for a different kind of thinking, different from purely logical and scientific thoughts – to a way of thinking, based on an inner participation, when the individual by his guilt has gone outside the universal, while he can return to it only by virtue of having gone as an individual into an absolute relationship with the absolute. Man first is – only afterwards is he this or that. Man must create for himself his own essence (J.-P. Sartre). Essence refers to the true nature of things, the humanness of man, it can be considered in an abstract way. Now the Existentialists claim that all preceding philosophy was too much concerned with essences, with ideas, with concepts, and therefore it becomes too abstract.(Popper's criticism about G.F. Hegel). They want to start with existence and to hold on it, so that the real things are kept intact, as intact as they occur in our actual personal experience. The Philosophy should not be abstract but based on personal experience, and the historical situation in which man finds himself, so that it could become the basis not for speculation but of each man's life. The only evidence to be accepted was that one which both could be and had been tested by experience (S. Kierkegaard).⁹

Cassirer: „Here the symbol is still regarded as a property of the thing like other physical properties. In mythical thought the name of a god is an integral part of the nature of god. If I do not call the god by his right name, then the spell or prayer becomes ineffective. The same holds good for symbolic actions. A religious rite, a sacrifice, must always be preformed in the same invariable way and in the same order if it is to have its effect.“¹⁰

The most important areas in this kind of theoretical thinking are a Study of Nihilism (Fr. Nietzsche, K. Jaspers, M. Heidegger) and a ironic Attitude (like Platon and Kierkegaard) and specific creative activity as "re-mythological" Destruction (for example in works of Fr. Nietzsche) and this destructive activity become so closely identified by the sense of existence (G. Vattimo, R. Barthes). Reacting against the absolute claims of reason made the existentialist thinkers to make those absolute claims for the irrational; instead of scientific or rational thought they associatively embraced everything irrational and expected thus to find the absolute knowledge. This absoluteness, too, leads into the void, and this void is nothingness (nihil, niente, le Néant, das Nichts, die Leere). If we believe nothing, if nothing has a meaning and if the person cannot affirm any values at all, then everything is possible and nothing has any importance. (Fr. Nietzsche).¹¹

Against that is very important some kind of positivist attitude and new way of thinking, it's must (or can) to seems like something abstract, like rediscovered Myth, but it is very important and that means existentialist theoretical thinking like new Concept of Aestheticism. It's first of all irrational and intuitive Art of thinking, in a second hand it is most individualistic and existentialist thinking. And most of all is this new way of thinking opposite from all social and "historical" political concepts on the past in their non-humanistic expressions. Because most of all are important truly humanistic and tolerant Ideas and democratic tradition from ancient Greek Philosophers (Platon, Heraklit) to today Worlds democratic concepts.¹²

Cassirer: „ We need no such strange and farfetched theories in order to see that for the primitive mind myth and language are, as it were, twin brothers. Both are based on a very general and very early experience of mankind, an experience of social rather than of a physical nature. /.../ Nature itself is nothing but a great society – the society of life. From this point of view we can easily understand the use and specific function of the magic word. The belief in magic is based upon a deep conviction of the solidarity of life. To the primitive mind the social power of the word, experienced in innumerable cases, becoms a natural and even supernatural force. Primitive man feels himself surrounded by all sorts of visible and invisible dangers. He cannot hope to overcome these dangers by merely physical means. To him the world is not a dead ore mute thing; it can hear and understand.“¹³

What Fr. Nietzsche thinks in his Concept of radical nihilism and in his Concept of existentialist Aestheticism as ironic attitude, -- that there is no absolute good and evil, every individual has to choose himself perpetually, (like M. Heidegger and K. Jaspers and K. Löwith in their existentialist thinking), -- that every man must invent his own way, that means existentialist way in political and philosophical sense. The Concept of abstract Nihilism is something different from social and "historicist" political concepts and their non-humanistic expressions in the past, the last one was something like "decadence", writes Nietzsche. That means: abstract individualistic existentialism against social "mass culture" and some non-humanistic political concepts. So the most important are tolerant and humanistic Ideas of future highly democratic Open Society. (K.-R. Popper).¹⁴

Cassirer: „The magic function of the word was eclipsed and replaced by its semantic function. The word is no longer endowed with mysterious powers; /.../ Physically the word may be declared to be impotent, but logically it is elevated to a higher, indeed to the highest rank. /.../ It is not confined within the narrow limits of our human world, for it possesses universal cosmic truth. But instead of being a magic power the word is understood in its semantic and symbolic function.“¹⁵

But in that type of being that is called theoretical philosophical knowing, the only being that we encounter is that which is perpetually here: the knowing itself, that means that the presence of the knowing of our own Existence is presence of nothing, that also means that nothing is true. Nothing is true because, if all depends on the needs of the species, there is no constant, absolute truth, but merely changing physiological requirements. Radical nihilism is the conviction that the highest values which one wants to accept are really untenable, and added to this is the insight that there is another world or a true nature of things (political "historicism" from Platon to Hegel) or anything divine or given morality and the morality was so the greatest antidote to a Concept of practical and theoretical nihilism.¹⁶

Cassirer: „Science is the last step in man´s mental development and it may be regarded as the highest and most characteristic attainment of human culture. /.../ There is no second power in our modern world which may be compared to that of scientific thought. It is held to be the summit and consummation of all our human activities, the last chapter in the history of mankind and the most important subject of a philosophy of man.“¹⁷

In a political sense it means some kind of criticism about some main political tradition and Ideas. The most important Philosopher is here K.-R. Popper and his critical rationalism¹⁸ and intensive critic of any kind of "historicism" in political non-humanistic thinking in the past (from Plato to F. Hegel and K. Marx). Popper's main Idea was a Concept of Open Society and criticism about truly democratic and tolerant society "historic" enemies (like K. Marx); thinking contra political "historic" thinking of the past (for example G.F. Hegel) and new dimensions what are opening with modern continental thinking like Existentialism (like M. Heidegger) and new and polemic Concept of existentialist Aestheticism and truly tolerant Ideas about Open Society within. (Popper, von Hayek, etc.).¹⁹

Cassirer: „Beauty is truth; it is a fundamental character of reality. If the beauty which we feel in the harmony of sounds is reducible to a simple numerical ratio it is number that reveals to us the fundamental structure of the cosmic order. /.../ The symbol not only explained the object; it definitely took the place of the object. /.../ This process begins in language, but in science it assumes an entirely new shape.“²⁰

The existential attitude and the aesthetic disposition have been characterised, for expository purposes, as two mutually irrelevant and separate attitudes. But they are not simply two different attitudes but they regularly interact in the process of the Aesthetic experience (R. Ingarden). The final purpose of this essay was to found arguments for the fact that there is such a way of thinking like theoretical existentialist Aestheticism and why this logical concept must find new dimensions and importance.²¹

Of course is there the Concept of Existentialism what means the large Field of Philosophy of Life in 19. century and names like Kierkegaard, Nietzsche and Schopenhauer, etc. closely related is. What is directly the Concept of existentialist Aestheticism? The final purpose of this essay is to define the new and just a little polemical concept as existentialist Aestheticism and open new dimensions and nuances on this new concept.²²

The Concept of existentialist Aestheticism is one of the most new, polemical but also very specific concept at all. – Only Breadsley, Artaud, Wilde and Parter have mentioned this concept at all. But the concepts as existentialism and Aesthetic are well known and often used notions. – Concepts, but used in very different way by different Authors -- Heidegger, Jaspers, Camus, Sartre , etc.²³

Those concepts of Existentialism and Aesthetics are very closely related to the most philosophical questions in modern Philosophy. The name of this writing is something like the first question, -- are there something like existentialist Aestheticism at all.²⁴

In the all human mind there are only two pure fundamental but opposite conceptual forms like subjective and objective that means, -- irrational-intuitive and logical-intellectual thinking-forms. The symbol of both of them rises the philosophy as Art of Thinking between intuitive and intellectual thinking.²⁵

Other words: the philosophical concept of existential aestheticism is the beginning irrational and intuitive from that make we with help of logic conceptual existential reality. The concept of existential aestheticism is very ambivalent concept and it is possible explain this concept very different way too. Very important in this polemical writing is the concept of Existentialism, but only when then this word with the concept and meaning of Aestheticism connected are.

Can say that the all existential philosophy is characterized with aesthetic thinking. In subjectivity and existential philosophy is very important aesthetic thinking as such and find own expressions in creative writing as poetic and rhetorical Art of Words. The Aestheticism is so something like reflective and spiritual philosophy what is looking existential being from aesthetic point of view. On the concept of existential aestheticism is so understood as very important and ever young spiritual philosophy.²⁶

Very important in this philosophy is the individual in his concrete mental and temporal situation, his creativity and subjective being. Very important themes in this polemical writing and existential/aesthetic philosophy are also the absurdity and nihilism with help those concepts is philosophical thinking like with sceptical point of view, that means with irony looked. The concepts of nihilism and aestheticism are directly bounded concepts, that means that the creativity is possible only after destruction as such. A concept of total nihilism is directly bounded with existential aesthetic philosophy.

Such existential aestheticism can define as rhetoric and poetical Art of Words or Art of Thinking, what his own existential and creative forms of expressions make. Very important in this polemical essay is also the concept of mythology and (re)mythological creativity what from the concept of total nihilism intuitive and irrational and mythological and ritual exits search. Such mythical, existential and aesthetic philosophy in not so rational no longer but more something like irrational/intuitive Art of Thinking. With help theology and philosophy find this aesthetic conceptual thinking his own more rational manifestation and the all the used concepts are good defined.

The final purpose of this essay is defining of the concept of existential aestheticism and important concepts in this writing also. First after defining find researcher the reality find the words, find new importance and new way of thinking and after the defining the different concepts can look to new landscapes. So can only after the analysing the concept of existential aestheticism argue that all existentialism is something like (re)mythological poetic art of words and art of thinking. The creativity as such...?

Such spiritual existential philosophy is the concept of existential aestheticism and this new art of thinking find new importance and meaning. So are the those concepts existentialism and aestheticism long interactive been, but only after the defining the new concept of existential aestheticism find those concepts new meaning and more importance.²⁷

Madis Liibek

1.) Estonian Institute of Humanities,

(M.A. in theoretical Philosophy) 1994-2001))

2.) University of Vienna, Institute of Philosophy. (2001-2002)

3.) University of Copenhagen, Institute of Political Sciences. (2003)

4.) University of Tallinn, Estonian Institute of Humanities. (2004)

1 Ernst Cassirer: “An Essay on Man. An Introduction to a Philosophy of Human Culture.” (New Haven and London. Yale University Press. 1944, 1972.); pp. 1- 228; (p. 1.).

2 BARUCH SPINOZA: Dagobert D. Runes: // Ing. k. tõlkinud: Maarja Liidja: // Tallinn 2004. // Kirjastus: “Ersen”, 2004; // “The Ethics of SPINOZA; // Copyrights Laws: 1957, “Philosophical Library”; // Eessõna: “Lugejale”, D. D. R. // LK: 5—216. // pp. 34-79, 80-93.

3 John Locke: “Essee inimõistusest” // “An Essay Concering Human Understanding”, Oxford, 1979 , pp. 104 – 108. (1690 A.)

4 E. Cassirer: “An Essay on Man”. p. 10.

5 Herbert Feigl: “Teaduslik maailmavaade: naturalism ja humanism” (1949. a.) // The Scientific Outlook: Naturalism and Humanism. – Readings in the Philosophy of Science. New York, 1953, pp. 10-13.

6 Raimo Tuomela: “Teadus, prototeadus ja pseudoteadus”, (1987. a.) – “Science, Protoscience and Pseudoscience. – Rational Changes in Science. D. Reidel Publishing Company, 1987, pp. 83-96.

7 E. Cassirer: “An Essay on Man”, p. 24. (& Joahannes von Uexküll: “Theoretische Biologie” (2d ed. Berlin, 1938; “Umwelt und Innenwelt der Tiere” (1909, 2d ed. Berlin, 1921.).

8 E. Cassirer: “An Essay on Man”, p. 34-35.

9 William James: “Pragamatism: mõnede vanade mõtlemisviiside uus nimetus.”, (1907. a.) “Pragmatism: A New Name for Some Old Ways of Thinking.” – W. James. Pragmatism and Other Essays. New York, 1963.,pp. 22-38, 98-104.

10 E. Cassirer: “An Essay on Man”; p. 36-37. (For further details see Cassirer; “Sprache und Mythos”, Leipzig, 1925.)

11 Carl G. Hempel: “Tõesusest matemaatikas”, (1945. a.) “On the Nature of Mathematical Truth”. – Readings in Philosophical Analysis. New York, 1949, pp. 222-227, 234-235.

12 Carl. G. Hempel: “Geomeetria ja empiiriline teadus.”, (1945. a.) – “Geometry and Empirical Sciences”. – Readings in Philosophical Analysis. New York, 1949., pp. 240-249.

13 E. Cassirer: “An Essay on Man”; p. 110.

14 Albert Einstein: “Geomeetria ja kogemus”, (1921. a.) “Geometry and Experinece”. – Readings in the Philosophy of Science. New York, 1953, pp. 189-193.

15 E. Cassirer: “An Essay on Man”; p. 111.

16 John Watson: “Mis on biheivorism?”, (1924. a.) What Is Behaviorism? – Readings for an Introduction to Philosophy. New York, 1976, pp. 161-167.

17 E. Cassirer: “An Essay on Man”; p. 207.

18 Karl Popper: “Oletused ja ümberlükkamised.”, (1963. a. ) “Conjectures and Refutations. The Growth of Scientific Knowledge. London and Henley, pp. 225-232.

19 Carl G. Hempel: “Psühholoogia loogiline analüüs”, (1935. a.) The Logical Analysis of Psychology”,-- Readings in Philosophical Analysis. New York, 1949, pp. 376-382.

20 E. Cassirer: “An Essay on Man”, p. 211.

21 J. J. C. Smart: “Vaim ja aju on identsed”, (1959. a.) “The Mind and Body Are Identical”,-- Readings for an Introduction to Philosophy. New York, 1976, pp. 184-189.

22 J.J.C. Smart: “Materialism”, (1963. a. ) – The Mind-Brain Identity Theory. New York, 1973, pp. 159-168.

23George Brekeley: “Traktaat inimtunnetuse printsiipidest”, (1710. a.) “The Principles of Human Knowledge. Thre Dialogues between Hylas and Philonous. London and Glasgow, 1967, pp. 65-80.

24 John Stuart Mill: “Sir William Hamiltoni filosoofia kriitiline vaatlus.”, (1865. a.). – “An Examination of Sir William Hamilton-s Philosophy.-- Classic Philosophical Questions. Edited by James A. Gould. Columbus etc. 1985, pp. 83-86.

25 Bertrand Russel: “Meie teadmised välismaalima kohta”, (1914. a.) – “On the Notion of Cause, with Application to the Free-Will Problem (From B. Russel. Our Knowledge of the External World). – Readings in the Philosophy of Science. New York, 1953, pp. 402-407.

26 ROGER SCRUTON: “SPINOZA”. Benedictus (Baruch) de Spinoza (1632 – 1677). Tõkinud: Märt Väljataga; // Tallinn, 2001 // Kirjastus: “Varrak”, 2001. // Sarjast: “Suured mõtlejad”, // Copyroght Laws: Phoenix, 1998. // LK: 3—60.

27 MICHAEL AYERS: “LOCKE”. Michael Ayers: “Locke. Ideas and Things”, Gopyright Laws: 1997, (Phoenix). // Tõlkinud: Lauri Vahtre, Tallinn, 2000; // Kirjastus: “Varrak” // Sari: “Suured mõtlejad”: // LK: 5—70. JOHN LOCKE (1632 – 1704)

Arutlusi NIETZSCHE nihilismist.

„ARUTLUSI Fr. W. NIETZSCHE NIHILISMIST“.

// Miettelmijä Nietzschen nihilismistä“ (Suomi). // Some Thinkings about Nietzsches Nihilism“. (English). // „Einzige Denk-Richtungen über Nietzsches Nihilismus“. (Deutsch).

'Carcasse, tu trembles ?

Tu tremblerais bien davantage,

si tu savais, où je te méne.'

Turenne.

Nihil, niente, ei-miskisus, olematus, tühjus; das Nichts, -- see on kui "kuri-tegelik" fiktsioon. Välja-pääsmatuse meeleolude varjamatult-varjatud ülistamine, -- seega -- kui mingi komplitseerituima nö.- "surutuse/küündimatuse" manifestatsioon. Mingil moel saab nonde terminitega viidatule läheneda (eelkõige just) vaid fenomeni, nö. "psühholoogilisest" küljest. See oleks siis kui vaevaline tõlkimise ja tõlgendamise protsess; mõtekuse omistamise problemaatiline akt; kuna traditsiooniline lähenemine ja sellele omane keelekasutus, -- olemuslikul kombel -- olematusest rääkimast keeldub. Pole siis ka kellegi ime, et seda siiski tehes, mingi ebakõla sellega paratamatult kaasas käib, osalt naiivne selline, teisalt jälle lihtsalt "saamatu", selline, mõneti.

Fr. W. Nietzsche: „Meil ei ole õigust olla mingiski kohas erilistena: me ei saa eraldi eksida ega eraldi püüelda tõe poole. Vastupidi: sama vältimatult kui puu kannab vilju võrsuvad meist mõtted, väärtused, jaatused ja eitused, kahtlused ja küsimused -- kõik teineteise sugulastena ja omavahel suhtestatult, kõik ühe tahtmise, ühe tervise, ühe päikese tõestuseina. -- Kas maitsevad need ka teile need meie viljad? -- Aga see ometi ei liiguta puid! See ometi ei puuduta meid, meid filosoofe…“¹

Traditsiooni väliselt kõnelemine küsi-märgistub aga koheselt, juhul kui asja-osalised ei kompenseeri tekkinud "puudujääki" koheselt mõndade uudsete diskursiivsete nö.- "raamidega", üldistatuna kehtima-seatud konventsioonidega, -- selleks, et lausutud sõnadel oleks ka tähenduslik 'kõla'; vältimaks suletud kõneringile sagedasti omast effekti, -- sumbunud sisutust; "absoluutsete väitmiste" dissonantsi, mis vahel kippumas mõningaid nö.- "adiskursiivseid" sõna-võtmisi paratamatusena saatma. Kui aga nõnda, selle tulemusena peaks õnnestuma -- nö.- "eneselegi ootamatult", -- pelga "kõlalise kostvuse" radadelt sisulise tähenduse käidavatele teedele sattuda, on sellega -- vähemalt-üritatud suurustleva teadmatuse keele-käsitlusele vastu astuda; või kuidas?

Fr.W.Nietzsche: „Nende “väärtuste” väärtust võeti millegi iseenesestmõistetavana, tõsiasjana, võimetuna muuta neid küsitavaks, siia maani on vähegi kõhklemata vaadatud “head” olevat kõrgema väärtusega kui “kurja”, enim väärtuslikuks kuna see on edendav, kasulik, tarviline inimestele üldiselt (inimese tulevik kaasa arvestatuna). Mis aga siis kui tõde oleks vastupidine? Mis siis kui “heas” sisaldub taandumuslik sümptom ja oht, veetlus, mürk, narcoticum mille tulemusena tänapäev elaks kui tuleviku arvelt ? Vahest küll mugavamalt ja ohutumalt kuid ka madalama stiili kohaselt, alamväärtuslikult? … Nõnda, et just moraal oleks süüdlaseks kui see ei võimalda inimese põhipildi suurimat võimsust ja sära kunagi saavutada? Nõnda et just moraal oleks kui ohtude ohuks? …“²

Missugune insestinaalne algatus üldiseimate sõnaliste tuletiste ähmastava osutamise varju jääma klapib, on muidugi samavõrd ilmne kui raskesti välditav (ja kui õigustatud, võiks veel küsida; see on ise-asi). Sõnalise osutamise zestid on kindlasti vähemalt samavõrra huvipakkuvad kui nt. langetõbise miimika (seda olla võib); kuigi, jah, sedamoodi huvitatus, loomuldasa, osutub kogu eelneva teadmise kiuste sääraseks matiks ja siledaks ja tumedaks pinnaks, mis läbi ei paista aga peegel ka olla ei taha...

Fr. W. Nietzsche: „Seega kogu au headele hingedele mis võivad valitseda nois moraali ajaloolastes! Aga kindel on kahjuks et neis puudub tegelik ajaloo vaim, et just kõik ajaloo head hinged on nad hätta jätnud! Nad mõtlevad, eranditult nii nagu juba kord on kõigi vanade filosoofide komme alusteni eba-ajalooliselt: selles ei ole kahtlustki. Nende moraaligenealoogia küündimatus ilmneb kohe algusest peale kui on ülesandeks selgitada “hea” mõiste ja hinnangu algupära. “Algselt” --nii nad otsustavad -- on ebaisekaid tegusid kiitnud ja headeks nimetanud need kellele need olid tehtud, siis need kellele need olid kasulikud; hiljem on selle heakskiidu algupära unustatud ja ebaisekad teod on lihtsalt sel põhjusel tundunud üha headena et neid harjumuse sunnil on alati headeks kiidetud -- otsekui need oleksid ise-enesest midagi head.“³

Sest, -- milleks peaks keegi end tahtlikult segadusse ajama? -- Küsimus, nõnda ülesse sätituna õige intrigeeriv. Ja nimelt, -- on ju laialdaseltki teada, et segaduses-olu see kõiks meelelisem kaetatuse liik just ongi (,et veel pehmelt väljenduda) "Üle-meelikus", otsesõnu ja lausa; mõni vahest ütleks isegi, et: see on meelelisuse üleküllus, aistitava ja nähtumusliku orgia. Veendunud "mõõdu-(tunde)-tus". -- "Irrtum ,du bist gar zu schön; könnt ich dich nur wieder finden ..." /Goethe "Faust"/ ----

Fr. W. Nietzsche: “-- Aga te ei mõista seda? Teil ei ole silmi selle jaoks mis on vajanud kahte aastatuhandet saavutamaks võitu?… Selles ei ole midagi imekspandavat: kõiki piki asju on raske näha, näha algusest kuni lõpuni välja. Aga toimunu on see: selle kättemaksu ja viha puu tüvest, juutide viha -- sügavaima ja ülevaima, nimelt ideaale loova, väärtusi uuestiloova, maa peal igavest ainulaadse viha -- sellest võrsus midagi ühtmoodi erakordset, uus armastus, sügavaim ja ülevaim kõigist armastuse liikidest; ja mis muust tüvest see olekski võinud kasvada?… Aga ei pea arvama et armastus on kasvanud suureks just selle kättemaksuhimu tegeliku eitamisega, juutide viha vastandina! Ei, tõde on vastupidine! See armastus kasvas sellest selle kroonina, võidurõõmutsevana, puhtaimas kirkuses ja päikeseküllasuses väga laiaks ja üha laiemalt kehkleva kroonina mis püüdles valguse ja kõrguse riigis selle viha eesmärki, võitu, saaki, veetlust omal kombel ühtmoodi agaralt, nõnda kui selle viha juured lasusid üha põhjalikumalt ja himukamalt kõigesse milles oli sügavust ja mis oli halb.“⁴

Aga kuidas ka teisiti, kui mõtlemine (siin: sõna arhailises tähenduses) või abstraktne (,et hästi, eksaktsemalt, öelda) on vaid kui mõõdetult kiretu kainus, ainitivaatav tüdinud, 'in re' -- tülgastusegagi piirnev -- selgus.⁵

Siit ka tolle "tuletusliku tingituse", antiteetilise moodustamise ajend, see on (nimelt) kui miski otse "täpis-teadvuslikku" meenutavat, muide... Kui aga siin, selles kohas, -- minult äkiliselt küsitaks põhjust (alibit) sellele, siis mina ütleksin küll: "Kuidas... efekti pärast..."

Fr. W. Nietzsche: „... -- nad mõtlevad mida iganes askeetlikust ideaalist kõneledes rõõmsast asketismist nagu see elab jumalikustunutes ja lennuvõimelisteks muutunud loomades, kes ennemini ekselevad elu kohal kui selles puhkavad.“ /.../ „... mis tegemist ongi sellisel inimesel hüvelisusega seoses! -- vaid nende parima eksistensti, nende kauneima viljakuse tegelikumate ja loomulikemate eeldustega.“ /.../ „... -- me filosoofid vajame ennekõike rahu selles mõttes: tahame saada rahu „nüüdishetkelt“. Me hindame vaikset, külma, ülimuslikku, kauget, muinasaegset, üldse kõike millega seoses meie hing ei pea ennast kaitsma ega sulguma – midagi millega seoses võib kõnelda kõnelemata valjult.“ /.../ „Aga hing kes on eneses kindel kõneleb vaikselt, otsib peidupaika, laseb end oodata.“⁶

"Mul puudub täiesti kannatlikus elamiseks.... /.../ ...ees on mul vaid tühjus ja minu taga põhjuste ja tagajärgede kett ,mis mind aina edasi kihutab . Elu on kohutavalt armetu, lausa talumatu .../.../.., elust on saanud minu jaoks mõru jook. Ja ometi,--seda tuleb juua tilk-tilga kaupa, aeglasti, tilku lugedes.../.../ mul on sama tunne kui malenupul, mille kohta vastasmängija ütleb: seda nuppu ei tohi liigutada ..../.../ Lõppude lõpuks: ma ei viitsi..." -- /Sören Aabe Kierkegaard./ -- etz. -- "esteetilise" olemise viis on kahtlemata, -- geomeetrilises sarjas, -- problematiseeruv...

Milleks nii palju sõnu, millegi nii 'odava' tühistamiseks? --

Nõnda võib nt., et tühistavalt juba eos "lömastada" üht nurjatut mõttelist "algatust" -- pole vahest olemaski olnud säärast fenomeni "vaimuliste suundumuste" hulgas, millele üheselt nihilismi (kui) sõnamärgiga osutada annaks; vähemalt sellist kahtlust ei saa kunaski lämmatada. -- Nood mõned peamised "sõna-sättijad", mis/kes antud "teemaga" seotult vahel, -- kummalisel kombel, -- mainimist leiavad, paraku, omavahel seostatavad vaid tingimisi, kaudsel moel.

Fr. W. Nietzsche: „...Vaid üksikute asi on olla sõltumatu -- see on jõuliste eesõigus. Kes seda üritab , olgu tal kas või suurim õigus aga mitte vajadus tõestab vaid end olevat mitte-jõulise ning kärsimatult hulljulge, ta läheb laborünti, tuhandekordistab need ohud, mida elu ka muidu kaasa tooks, milledest ei ole väikseim see, et keegi ei ole nägemas, kuidas ja kuhu ta eksib, üksildub ... ja ta ei või enam tagasi pöörduda!, isegi mitte teiste mittleiden' i juurde!“⁷

Võtkem siia või näitena too möödunud sajand, nonde kõikide "välja-jätteliste" mõtte-suundumuste hulgas puudub olevatavasti ülepea säärane "nihilistlik koolkond", pole leida isegi kuigivõrd vähegi seostatuid teema arendusi sellest. (Termin "nihilism", rangelt võttes, osutab tollases kontekstis vaid nt. säärasele küllaltki kõrvalisele nähtusele nagu vene radikalism, selle amonarhistlikud pürgimused. (Vrl. Alaphonse Daudet: „Tartarin Tarasconist“). Nietzsche mainib (peterburgliku) nihilismi minuteada vaid korra, oma teoses „Moraali genealoogiast“ ja sedagi vaid lause ulatuses.)).

"Nihilismi"-temaatika peamise tollase interpreteeriana tuntuks-õpitud -- Friedrich W. Nietzsche "varasalves", tõsi-küll vastavaid viiteid leida siiski on -- aga seda küllaltki katkendlikult esile-tooduna ja seda sagedasti veel täiesti seostamatul ja vastu-olulisel moel. Nimelt võib väita, et puudub täiesti säärane fenomen nagu nn.- "Nietzsche nihilism"; seda vähemalt siis, kui viimaseks mitte lugeda noid mõningaid fragmentaarseid ütelusi, mitmeti-mõitsetavaid viiteid ja postulaate. ( Nietzsche kogu käsitlusele omaselt on ka tema nö.- "nihilismi" iseloomustav paradoksaalsus ja üha muutuvad aru-saamad.) Nõnda nt. kui Nietzsche varasemates töödes võib lugeda nihilismist kui läbini taunitavast euroopaliku "hinge haigusest" ja väljapääsu nõudvast olukorrast (sagedaim vaste millele aga "dekadents"). Mõningates hilisemates teostes (nt. postuumselt ilmunud : "Wille zur Macht"), mõningaid üksikuid sellesuunalisi väitmisi küll leidub, mis annavad märku autori kardinaalselt teisenenud arusaamadest ( nt. nn. "täielise nihilisti" kujund; samuti ka: alles "tulevana" nähtud nihilism); mõningaid prohvetlikke lausumisi ja ka teravamaid psühholoogilisi eritlusi sekka. Seda kõikke aga siiski üldiselt nõnda seostamatul ja ebamäärasel moel, et vaevalt andnuks see alust hilisemate konsruktsioonile teemal "Nietzsche nihilism", kui polnuks Martin Heideggeri hilisemat tõlgendust antud teemal. Mille kohta võib väita, et mingi seos Nietzsche käsitlusega kahtlemata küll esineb, aga tihti on see vaid kaudne ja tuletuslik, jättes otsitud, põhjendamata "konstruktsiooni" mulje. (Juba Heideggeri pealkirjastus sellele viitamas: " Nietzsche ja Euroopa nihilism" -- so.- otsene truism, (vahest saaks kõige enam, koos Nietzschega kõnelda vaid nö.- "euroopalikust dekadentsist"), mis aga samuti kindlasti Nietzsche käsitlusega ekvivalentne ei ole.)

Fr. W. Nietzsche: „...Me filosoofid ei saa eraldada teineteisest hinge ja keha, nagu lihtrahvas seda teeb, ja veel vähem on meil lubatud eraldada teineteisest hing ja vaim. Me ei ole mingid mõtlevad konnad, ei mitte mingisugused jäätunud siusga toimivad objektiviseerimis- ja registreermismasinad, -- meil tuleb alati sünnitada oma mõtteid vaevaliselt ja anda neile emalikul kombel kaasa kogu seda verd, südant, tuld, kirge, vaeva, südametunnistust, saatust, lubatavust, mis meis endis peitub. Elu – see tähendab meile, et muudame alati kõike, mida oleme, valguseks ja leegiks, samuti nagu kõige, mis meid ees ootab, me ei või teisti talitada. Ja mis puutub minu haigusesse: kas me ei tahaks meeleldi küsida, kas me üldse ilma selleta toimegi tuleme? Alles suur vaev on vaimu viimane vabastaja, kuna see õpetab meile suurt kahtlust, mis teeb igast U-st X-i, õige korraliku X-i, teiste sõnadega viimase eelmise trükitähe enne viimast... Alles suur vaev, see pikk aeglane vaev, mis ei kiirusta, millega seoses meid kui põletatakse toorest puust valmistatud tuleriidal, sunnib meid filosoofe astuma alla oma viimsesse sügavusse ja loobuma kõigest usalduslikkusest, kõigest healoomulisest, varjavast, leebest, keskmisest, millesse me enne oleme oma inimlikkuse paigutanud. Ma ei ole selles kindel, et selline vaev „teeb paremaks“ --, aga ma tean, et süvendab meid.“⁸

Heidegger, see saksa vaimu hiline, pedantne klassifitseeria-hing, (kes oma kantseleiliku loomuse on piinliku hoolega varjanud agnostikutelt laenatud nõretavalt ekstaatilise "keele-väänamise" taha); otse teotab oma nietzschelikku "emakoda", mugandab selle ümber,kohati pea -- igati "õdusaks" süsteemiks, otsides püüdlikult ja muidugi ka leides kõik-võimalikke "kinnitavaid seoseid" (alates kreeka grammatikast!); samas mõistmata suuremat midagi tolle Itaalia mägiradade üksiklasest, kes dionüüsoslikul kombel suutis endale vahel lubada mõne traditsioonilisest "tõlgendatavusest" vaba hiigelhetke.

Heideggerist ignorant ei teadnud vähimatki sellest, et -- "hetk , üksnes hetke tõde ja hetke tunnetus on õnnestavad, sest nad välgatavad silma-pilguks joovastusena ja silma-pilgu tipuna, ilma igasuguse kontrollita kõigi eelnevate ja järgnevate hetkede üle /nõnda need kes/ ...igast tagasi-ulatuvast seosest loobudes loovad uue traditsioonideta vormi ja stiili maailma ...."/E. Ibisch/, -- kuidas võrrelda jumalikku palangut ja kool-meisterlikku tähe-närijalikult kuiva mõtte-arendust, kui sellist üldse mainidagi.

Fr. W. Nietzsche: „... Olemasolu eesmärgi õpetajad. -- Kuidas ma inimesi ka ei vaataks, heas või halvas mõttes, alati näen neid sehkendavat samade probleemide kallal, kõiki ja igaühte eraldi: tegemas seda, mis on kasuks inimsoo säilimisele. Ega üldsegi mitte mingist armastuse tundest selle liigi vastu, vaid ainult selleks, et neis endis ei ole mingitki vanemat ja võimsamat leppimatut ega võitmatut kui see pelk vaist – seetõttu, et just see vaist on meie liigi ja karja olemus. Kuigi on kombeks viisakalt jagada kaasinimesi vahete-vahel lühinägelikult nagu alati eemalt kauslikeks ja kahjulikeks, headeks või halbadeks inimesteks, kuid kui vaadelda seda üldiselt, mõtiskledes selle üle pikemalt ja terviklikumalt, hakkame kahtlustama seda puhastamist ja eritlemist ja lõpuks loobume sellest. Kahjulikeimgi inimene on vahest üha veelgi kõigeist kasulikuim, liigi säilitamisega seoses; kuna ta elustab ise-endis või, oma mõjuga, teistes instinkte, ilma milledeta oleks inimkond aegu tagasi taandunud või mädanenud. Viha, kahjurõõm, rüüstamise- ja valitsemisehimu ja mida kõike veelgi halvaks nimetatakse: see kuulub liigi säilitamise hämmastava majandamise juurde, muidugi kalliks mineva, raiskava ja ennekõike eriti meeletu majandamise juurde: -- mis on ometigi tõestatavalt senikaua meie liiki säilitada aidanud. Ma ei tea enam, kas võid sina, kallis kaasinimene ja ligimene, üldiselt elada liigile kahju toomaks, ehk siis „ebamõistlikult“ ja „halvalt“; see, mis oleks võinud liiki kahjustada on vahest surnud lõplikult juba mõni tuhat aastat tagasi ja kuulub nüüd nendesse asjadesse, mis ei ole enam isegi Jumalale võimalikud.“⁹

Tahtmata sellega küll kuidagi vähendada Heideggeri "panust" filosoofilise(ma) "asja-ajamise" vms. kõik-võimaliku "tõlgendusliku" tegevuse arendamisel; võib siiski ehk väita, et viimati-mainitu arusaam kehtib eelkõige, -- muidugi huvitava ja omanäolise -- Nietzsche "nihilismi"-teema "edasi-arendusena"; otsene seos aga nö.- "allik-materialiga" aga puudub. (Mistõttu ka Heideggeri käsitlus "Nietzsche euroopa nihilismist " on nö.- "tagasi-paigutatav" ehk üle-loetav seades prioriteediks Nietzsche kirjutistes teema kohta öeldu.) (Giovanni Vattimo: „La societa transparnete“; „Läpinäkyvä yhteiskunta“; „Läbipaistev ühiskond“, 1995.)

Nõnda siis kui kõnetu kõnelus varju varjutusest, valguse pimedusest, kiiruse võrratust helilisest rikkusest. -- 'Nonsence' – Fr. W. Nietzsche: „.. Aga mis ongi minu jaoks heasüdmalikkus, peenus ja geniaalsus, kui nende hüvedega varustatud inimene sallib nõrku tundeid oma uskumises ja hinnangutes, juhul kui mitte kindluse igatsus ei ole tema sügavaimaks sooviks ja sügavaimaks vaevaks – selles mõttes, mis eristab õilsaimaid hingi madalaimaist!“ /.../ „... -- nad kahtlustavad õilsat inimest, otsekui ta otsiks omakasupüüdlikust oma salajastel radadel kõndides. Kui nad on liigagi kindlad selles, et tal ei ole mingeid egoistlikki kavatsusi ja saavutuste püüdlemist, siis nad hakkavad õilsameelset pidama mingiks narriks: nad halvustavad teda tema rõõmudes ja naeravad tema silmade kirka sära üle.“ /.../ „Sellega võrreldes on kõrgeim loomulaad mõistusetum: -- sest õilis ülevameelne ja ohvrimeelne satub tõesti oma instinktide valdusesse, ja tema parimatel hetkedel tema mõistlikus peab otsekui pausi.“ /.../ „... Teadlikkus. -- Teadlikkus on orgaanilisuse viimane ja hiliseim arengu-etapp ja nõndasamuti ka selle keskpäraseim ja suutmatuim osa.“¹⁰

Ja mida see siis, "õigupoolest", ka tähendab, see kujundeid ähmastav "sõnaline vahutavus"? -- Täpselt välja-arvestatud "mõjulise ulatuvusega" poos säärane pelgalt( sanskriti k = "aasana" = asend, siinkohal); selline kõhklev, nagu sunnitud hoiak seejuures aga zanritunnusena pea kohustuslik. Liigitunnuseks nõnda säärane isegi; "peibutustants". -- ' Nil consuetudine maius' /Ovidius/, harjumus nüristab...

// Käsiloleva "psühho-lingvistilise uurimuse" raamide juurest; Nietzschele tagasi(-osutavalt-)lähenemise puhul vaja aga kindlasti rõhutada ka nimetatud autorile üldisemalt omast suundumust, mida siin tinglikult võiks iseloomustada nö.- "reformistlikuna". Millega silmaspeetud nimelt autorile omast (liigutavalt tundelist) pürgimust osutada üha platonismi vaimus tagasi varasemale kui autentsemale, (Vrdl.- "... au-ahnusest teada /.../ ..taandati maailm pelgalt "lahendatavaks küsimuseks" /nõnda/ ...unustati tolle --"unustatud olemise uurimine"". „Tundmatu autor“.) Mis pürgimus johtumas teadupärast Nietzsche "üle-(enese)-kriitilisest" suhtumisest ajastut valitsevate veendumuste suhtes. Peamine 'casus belli' siis muidugi, too religioosne temaatika; vastuväitmised sellel pinnal aga enamjaolt kas siis rõhutatult subjektiivseid veendumusi vahendamas või kantud emotsionaalsetele väitmistele omasest ebamäärasusest.

Fr. W. Nietzsche: „... See astraalne korrastatus, milles me elame, on erand; see süsteem ja seda eeldav arvestatav kestvus on jällegi teinud võimalikuks erandite erandi: orgaanilise elu moodustumise. Tervikloomuselt on maailm seevastu igavesti kaos, mitte selles mõttes, et selles puuduks kausaalsus, vaid seetõttu, et selles ei ole korrastatust, järgnevust, vormi, ilu, tarkust, ja mis kõik olekski oma nimetustelt kõik meie esteetilised inimlikustamised.“ /.../ „Olgem ettevaatlikud ütlemaks, et looduses on seadusi. On vaid vältimatusi: seal ei ole kedagi käskijaks, ei kedagi kuuletumas, ei mingeid reeglite rikkujaid“ /.../ „... -- Olgem ettevaatlikud mõtelmast, et maailm igavesti uut loob. Ei ole mingeid igavesti vältust omavaid substantse; aine on samasugune eksitus kui eleaatide jumal.“ /.../ „... Neli ekistust. -- Inimest on kasvatanud tema ekistused: ta on esiteks näinud ennast alati vaid ebatäielikult, teiseks on ta omistanud endale väljamõeldud omadusi, kolmandaks on ta tundnud olevat ekslik oma väärtushinnangutes, mis puudutavad loomi ja loodust, neljandaks on ta välja mõelnud üha uusi käsulaudasi ja on neid mõistnud mõnda aega kui midagi igavest ja vältimatut...“ /.../ „... Olla üksi, tunda end üksi, vältida kuuletumist ja valikuid, kujutada endast indiviidi – see ei olnud siis mingi rõõm, vaid karistus; inimene mõisteti „indiviidiks“. Mõtlemise vabadus oli midagi õige ebameeldivat. Meie meelest tundub seadus ja kohandumine pagemise ja kaotusena, muistsetel aegadel aga peeti egoismi raskendavaks asjaoluks, tõeliseks vaevaks.“ /.../ „... -- Selles mõttes oleme me õppinud kõige rohkem uuesti.“¹¹

Krist(lu)se tõstatatud "väärtuslike (mõõt-)ühikute" radikaalse ja kriitilise destruktueerimise käigus kehtestub Nietzsche käsitluses viimaks üldiseima, seega: vahetuimal kombel antuima/kehtivaima kriteeriumina (inimliku "algteksti" esmaseim üldistus), -- nö.- "elulisus" (siin: nö.- vaid "absoluudi" tähenduses), mis eudaimonistlikult siis mõeldud kehtestamaks aksioloogilisi "tegusaid ühikuid" intensiivsuse, tõhususe suurendamise sihil. // Sisuliselt: horisondini avar, piirideta maastik, kesk aega, mil pole ei algust ega lõppu; maailma keskel seisab korvamatu üksik: kelle ja mille tulevik kunagi lõppeda ei või ja teisalt: /.../ .... "tarastatud territoorium", "maa-mõõtja" K. õudus-unenäoline reaalsus; suhteliste tõdede kosmiline paljusus, kus ainsaks kindluseks võib saada -- "ebakindluse tarkus "... / Milan Kundera tsitaat Franz Kafka ainetel./

Too 'renenssance'i mõõtu ettevõtmine evimas muidugi hulganisti reaktsioonile aina omaseid jooni; teisalt kohati kaldumas aga liig-emotsionaalse, sisutu retoorika valda, millele üldiselt omane aga väitmiste sõnadega mängiv mitmeti-mõistetavus ja paradoksaalne esinemise laad; ( nõnda pigem luule kui tõdelus?) Samas jäädakse seejuures sagedasti ka aksioloogiliste piirangute kütkeisse, mis muide, näibki olevat üks peamine nihilistlikule tõdeluse viisile omane eripära; otse raskuskese sellisena...?¹²

Nõnda-sõnudes so.- kui midagi hinnangulist, "esteetilise olemise" antus, mida säärasena iseloomustab ennekõike just subjekti(ivse)-objekti traditsioonilistest raamidest ahistatud nö.- "seostav keskendatus" isiklikult antu vastand-poolusele. Sellega ka siis kui tahtlik "enese-vaesestamine", mis paraku lõppeb nentimisega: "Minu elu lõpp-tulemus on samaväärne ei-millegile, vaid üks tundmus, üksainus värv..." /Sören A. Kierkegaard./

Nhilismi teema-arenduse ühe võimaliku psühholoogilise ajendatusele viitamas sellele omane nö.- "ekstrovertne" suunitletus; ehk täpsemalt: "kommunikatiivne" nö.- silla loomise vajadus; enese subjektiivse antuse konstitueerimine ainiti-plgulises vastandatuses objektiivsele üldisusele (kui "teisele"). Seda hoolimata sellest, et säärased "sillaloomise" katsed reeglina ette-määratud läbikukkumisele...?¹³

Subjektiivse "tahtelise võimu" kehtestamise "jõhkrad peensused", selle kohati vägivaldnegi ja maitsetu pealetükkivus pelutab nood "introvertidest ekstroverdid" peagi nende "ise-oma-ette-olemise" loodud turvalise eraldatuse illusiooni manu tagasi.

Fr. W. Nietzsche: „... Keegi ei ole siis tegelikult senini uurinud selle kõige kuulsama ravimi, moraali väärtust: mis eeldab ennekõike, et see väärtus tehakse ükskord – küsitavaks. Nõnda! Just see on meie ülesanne. -- „ ( Aforism 352=) „... Eurooplane kasutab moraali moonderiietust, kuna ta on muutnud haigeks, põdevaks, pööraseks loomaks, kellel on kõik põhejndused, et olla „taltsas“, kuna ta on peaaegu ebard, midagi poolikut, nõrka ja kohamakat...“ (Aforism 354=) „... teadlikuks muutunud mõtlemine on vaid kõige väikseim osa sellest, öelgem nõnda: pealmine osa: -- sest vaid see teadvustatud mõtlemine leiab aset sõnade, teisti öeldes väljendusmärkide vormis, mis viitavad isegi teadvustatuse enda algupära suunas.“ (Aforism 366=) „... Kõikvõimalik meisterlikkus ostetakse ilmas kalli hinna eest, mille kõige eest tuleb tasuda vahest liigagi suur hind; inimene on oskustööline olles vaid oma ameti ohver.“ /.../ „Ja kas te ei oska hingehinna eest kauppa sõlmida! Ja et teil on vaid selliseid arvamusi, millede rahalist väärtust ei ole võimalik määrata! Ja et te ei esinda midagi, mida te endist ei kujuta!“ (Aforism 371=) „... Me mõistetamatud. -- Kas me oleme kunagi kaevanud selle üle, et meid on valesti mõistetud, valesti hinnatud, arvatud, et oleme teised kui oleme, ahistatud, et meid on valesti kuuldud või ole üldse kuuldud? See just on meie osaks --“ /.../ „... See on meie osaks, nagu öeldud: me kasvame kõrgusse, ja isegi kui see meile saatuslikuks saab – me näeme endiselt lähimaid välke! -- mis sellest, me peame seda ikka endiselt üheks suuremaks austuseks, see jääb selleks, mida me ei taha jagada, jagada teistele, kõrguse saatuslikkuseks, meie oma saatuseks...“ (Aforism 374=) „... Uus „ääretus“. -- Kui kaugele ka ei ulatuks olemasolu perspektiivne loomus või, veelgi rohkem, kas on sellel veel mingi teine loomus, kas mitte olemasolu ilma tõlgenduseta, ilma „mõtteta“ just ei muutu „mõttetuseks“, kas mitte, teisalt, kogu olemasolev ei ole olemuslikult tõlgenduslik olemasolu --“ /.../ „... Maailm on vastupidiselt muutunud meie jaoks taaskord „ääretuks“: kuivõrd me ei või tõrjuda seda võimalust, et selles sisaldub ääretult palju tõlgendusi.“¹⁴

Nihilistlik vastandamine üks-kõksuse skaalal seega osutamas jätkuvale sõltuvusele traditsioonis vahendunud hinnangulisuse raamidest (mis aga on paljastav); on seega radikaalne ja destruktiivne, pürgides kehtestama, -- taas-looma -- autentsemane nähtud subjektiivseid arusaamu. Ise-enesest igati mõistetav, kuigi mitte veenev.

Subjektiivne, radikaalne, -- seega romantilisena tunnustatud -- individualism seega vajab toda üldisust kui "teist", -- juba vastandi mõttes. Üksik seega kui konstitueeriks "minana"-antust, jätkuva ja üha radikaliseeruva vastandamise käigus, mistõttu muutub sagedasti ka üha paljusõnaliselt sisutumaks, pelgalt tühistavalt retooriliseks. Samas, -- too "eksistentsiaalselt ajendatud" konstitueeriv vastandamine osutamas kaudselt ka teatud "nõrkadele alustele " eneseteadvuses, (mis on ehk kirjeldatav kui too eksistentsialistide hilisem --'Hirmu'-elamus). See on otsesõnu kui 'surutud seis', ise-enesest ilmselt mitte kuigi meeldiv just, seega: rangelt vabatahtlik, nö.- "vabatahtlik martüürium" (= "heroiline orjus", Hegeli antiteesina); sünonüümina sobiks siia ehk -- pateetiline, "ekstaatiline nihilism", pelk konsekvents, säärasena kindlasti.))

Fr. W. Nietzsche: „... Ma õpetan teile üliinimest. Inimene on miski, mida peab ületama. Mis olete teinud ta ületamiseks?“, (lk. 7.) /.../ „... Mitte teie patt –teie rahulolu piskuga kisendab taeva poole, teie ihnus teie patuski kisendab taeva poole!“, (lk. 8.) /.../ „... Vankumatu on minu hing ja kirgas kui mäed hommikutunnil. Aga nad peavad mind külmaks ja mõnitajaks kurjade naljadega.“, (lk. 11.) /.../ „... Õudne on inimese olemasolu ja ikka veel mõttetu: pajats võib saada talle saatuseks. Mina tahan õpetada inimestele nende olemise mõtet: ja see on üliinimene, välk pimedast pilvest, mille nimi on inimene.“, (lk. 12.) /.../ „... Oma eesmärgi poole tahan ma minna ja ma käin oma käimist; hüpata tahan ma üle kahklejaist ja kõhklejaist. Nii olgu minu asutmine nende kustumine“, (lk. 15.) (Sõnamäng: Gang – Untergang. Red märkus.). /.../ „... Süütus on laps ja unustus, uus algus, mäng edastveerlev ratas, algliikumine, püha jaatus. /.../ ... loomise mänguks on vaja püha jaatust: oma tahet tahab nüüd vaim, oma ilma pärib ilmakaotanu.“, (lk. 17.) ¹⁵

Radikaalsus teatud mõttes kui otsib tunnustust ja heakskiitu tollelt vastanduseks seatud üldisuse poolt; see on kui rõhutatult poseeriv hoiak , etlemine "publiku" ees ja ainult nõnda, kuna teada ju on, et -- " Mõistatuslik tuleb olla, mitte vaid teiste, ka ise-enese silmis". /S. Kierkegaard./

Küündimatuse preventatsioon ning armetu komejant; "Hamlet" asja-armastajatest teatrihuviliste käppade vahel...? "Asja-armastajate" piiritus enesekindluses on midagi otse heidutavat...

Fr. W. Nietzsche: „... Ja tõesti, kui elul poleks mõtet ja ma peaksin valima mõttetuse, siis oleks minulegi see mõttetus valmisväärseim.“, (lk. 19.) /.../ „... Ma tahan enda ümber haldjaid, sest ma olen julge. Julgus, mis peletab viirastused, loob ise endale haldjad, -- see julgus tahab naerda.“ /.../ „... -- nii tahab meid tarkus: ta on naine ja armastab ikka vaid sõjameest.“, (lk. 26.) /.../ „... Uut tahab luua õilis ja uut voorust. Endist taotleb hää, ja seda, et endine säiliks.“, (lk. 28.) /.../ „... Nad meelitavad sind kavalasti nagu jumalat või kuradit; nad vinguvad sinu ees nagu jumala või kuradi ees. Aga mis sellest! /.../ Su sõnatu uhkus käib ikka nende maitse vastu; nad hõiskavad, kui sa kord oled küllalt tagasihoidlik, et auahne olla.“, (lk. 35.) /.../ „... Armastajad olid need ikka ja loojad, kes lõid hää ja kurja. Armastuse tuli põleb ja viha tuli iga vooruse nimes.“, (lk. 39.) /.../ „... Suudad sa ise luua endale oma hää ja kurja ja endale üle panna oma tahte kui seaduse? Võid sa ise olla endale kohtumõistjaks ja karistajaks oma seaduses?“, (lk. 41.)¹⁶

Ja on ju öeldud, et: " Mis keegi o n, ilmneb kui ta lakkab hetkeks

n ä i t a m a s t ... / so. / ... samuti vaid k a u n i s t u s, samuti vaid

v a r j u p a i k ..." /Fr. Nietzsche./ / i.s./

Tegelik üksindus, 'eraldatus', distantseeritud iroonia, on midagi hoopis muud, see võib nõnda nt. kõlada kui kõnelemises väljapeetud paus...? (-- On vist veel kirjutamata jäänud nt selline tsitaat : "... ja nende mõistmine oli alati vaevaline ja aeganõudev ... / .. meelsamini nad vaatasid teistele küsivalt otsa ..." / Anonymos/

Fr. W. Nietzsche: „... Ja selle saladuse avaldas mulle elu ise: „Vaata, ütles ta mina olen see, kes ikka peab iseennast ületama. /.../ Ja kes peab olema loojaks hääs ja kurjas: tõesti, see peab enne olema hävitaja ning purustama väärtusi.“, (lk. 76.) /.../ „... Aga just kangelasele on iludus kõige raskem asi. Kättevõitmatu on iludus igale ägedale tahtele.“, (lk. 78.) /.../ „... Olevik ja minevik maa pääl -- ah! mu sõbrad – see on minu kõige talumatum raskus; ning ma ei suudaks elada, kui ma poleks selle nägija, mis peab tulema. /.../ Ma käin inimeste keskel nagu tuleviku katkete keskel: seda tulevikku näen ette.“, (lk. 92.) /.../ „... Eks ole haavatud auahnus kõigi kurbmängude ema? Kus aga haavatud on uhkus, sääl kasvab midagi veel paremat kui uhkus. Et elu ilus oleks vaadata, peab elumängu mängima hästi: seks aga on vaja häid näitlejaid.“, (lk. 95.) /.../ „... Suurt teha on raske; kuid suurt käskida – veel raskem. See on kõige andeksandmatum sinus: sul on võim aga sai ei taha valitseda.“ --, (lk. 97.) /.../ „... Ma olen rändaja ja mägironija, ütles ta oma südames, ma ei armasta astanguid, ja näib, et ma ei või kaua püsida paigal. Ja mida mulle saatus ja elamus iganes ei tooks, -- rändamist saab selles ikka olema ja mägedele ronimist: lõppeks elame ju läbi vaid iseendid!“, (lk. 99.) /.../ „... Üksi olen ma jälle – ja tahan olla üksi – puhta taeva ja vaba merega; ja jälle on õhtupoolik mu ümber. /.../ Oo mu elu õhtupoolik! Mis kõik andsin ma ära, et omada üht: seda oma mõtete elavat külvi, seda oma ülima lootuse koidukuma!“, (lk. 105.) ¹⁷

Äkki isegi -- polegi mingit mõtet noilsamustel, seal, -- kõige taga (selliseid kahtlustusi ei saa vältida mitte); ei mingit plaani, ega vähegi üldisemat kava...? (Sõnastades siin nõndamoodi kogu filosoofilisema sõna-seadmisega seoses.) Tühipaljas ja vaid nö.- "reageerimine", asjalikult, väliste ärritajate toimel, igati kohasel kombel, teadgi... Pelgalt suurustlev, hetke vajaduste suvast dikteeritud "vastu-väitmine"... Ehk siis teiste sõnadega: valmisolek dialoogiks, säärane, -- agaralt, valmis olek... Kui aga nõnda, siis on meil ju siin tegemist vaid sügava ebakindluse väljendusega. Paljusõnalise, säärasega, teadagi; mis oma põhilises aga välistav-võhiklikul moel ignorantne on.

Fr. W. Nietzsche: „... Seni kõnelen ma iseendaga kui see, kellel on aega. Keegi ei jutusta mulle midagi uut: siis jutsustan ma endale iseennast.--“ /.../ -- Looja on aga see, kes seab inimesele eesmärgi ja annab maale ta mõtte ning tuleviku: tema alles loob vahe hääle ja kurjale.“, (lk. 130.) /.../ „... Säälsamas noppisin ma teelt sõna „üliinimene“ ja ka selle, et inimene on midagi, mis peab ületatama, -- et inimene on sild ja mitte eesmärk: et ta rõõmutseb oma keskpäevast ja õhtust kui teest uuele koidukumale;“, (lk. 131.) /.../ „... Seepärast, mu vennad, on vaja uut aadlit, kes on vastane kõigele pööblile ja võimuvalitsuslikule, kes uutele käsulaudadele uuesti kirjutab sõna „suursugune“. Sest palju on vaja suursuguseid ja mitmekülgseid suursuguseid, et kujuneks aadel!, Ehk, nagu kord ütlesin mõistukujus: „See just ongi jumalikkus, et on jumalad, mitte aga jumal!““, (lk. 135.) /.../ „... Kõik läheb, kõik tuleb tagasi; igavesti veerleb olemise ratas. Kõik sureb, kõik puhkeb jälle õitsele; igavesti jookseb olemise aasta. Kõik laostub, kõik liitub uuesti; igavesti ehitub sama olemise maja. Kõik lahkub, kõik teretab üksteist jälle; igavesti jääb endale truuks olemise rõngas.“, (lk. 146.) /.../ „... See oli varjatud jumal, täis saladuslikkust. Tõesti, oma pojagi sai ta ainult salateedel. Ta usu lävel seisab abielurikkumine. /.../ Kui ta noor oli, see jumal Hommikumaalt, siis oli ta vali ja neimahimukas ning ehitas endale põrgu oma lemmikute lõbuks. /.../ Kas ei ole su vagadus ise, mis ei luba sul enam jumalat uskuda? Ja ülisuur asusus saab sulle teed näitama ka veeel säälpool head ja kurja.“, (lk. 174.) /.../ „... Ületage mul, teie kõrgemad inimesed, väikesed voorused, väikesed elutarkused, liivateralik ettevaatus, sipelga-siblimine, vilets rahulolu ja „enamiku õnn“-- ! Ja pigem heitke lootus, kui et alistute. Ja tõesti, ma armastan teid seepärast, et te ei mõista tänapäeval elada, teie kõrgemad inimesed! Sest nii just elate teie – kõige paremini!“, (lk. 193.) ¹⁸

Ringi-ratast komberdamine, tinglikuna aluseks võetust üha "kohuse-tundlikult" lähtumisi; märkamata seejuures, et nõnda "saavutatu", on parimalgi juhul vaid kui kasutu subjektiivselt-antu küge "kinni-jäämine", märkamata seejuures, et tihtipeale möllavad nõnda hingelised "orkaanid" ainult veeklaasis... Kuigi, selle meelsuse väljendused võivad vahel haarata oma pretensioonitu siirusega; või kogunisti -- "nec amor, nec tussis cleatur"? Nõnda tsitaadina vahendatuna: ".... minu jaoks on kõige halvemad need kaardid, mis ei too midagi, elutüdimuse kaardid... Ei midagi..." // -- 'Dies irae' ? --" Maailm kuulub edas-pidi neile, sest elu eitamine ei maksnud neile tõesti midagi." / Hermann Hesse: „Daimon“/ Nõnda siinkohal sõnastades. Vähemalt nõndamoodi siinkohal sõnastamisega lõpetades. Vähemalt.

Fr. W. Nietzsche ühtede tuntuimate luulesõnadega lõpetades:

„... Oo inimene! Kuulata!

See sügav kesköö – mida ütleb ta?

„Ma magasin, ma nägin und --,

„Nüüd saabunud on ärkamise tund: --

„Maailm on sügav nagu kaev,

„Ja sügavam kui päeva arvamine.

„On sügav valu, sügav vaev --,

„Rõõm aga sügavam kui vaevlemine:

„Vaev ütleb: möödu! Valu: mine!

„Rõõm aga tahab: olgu igavik --,

„-- pikk, sügav, sügav igavik!“¹⁹

1 Friedrich W. Nietzsche: „Zur Genealogie der Moral.“ (1. Teil. Vorrede), aforism nr 2.

2 Friedrich W. Nietzsche: „Zur Genealogie der Moral.“ (1. Teil. Vorrede), aforism nr 6.

3 Friedrich W. Nietzsche: „Zur Genealogie der Moral.“ (1. Teil.), aforism nr 2.

4 Friedrich W. Nietzsche: „Zur Genealogie der Moral.“ (1. Teil.), aforism nr 8.

5 Friedrich W. Nietzsche: „Zur Genealogie der Moral.“ (2. Teil.) „Teine uurimus. „Süüdlaslikkus“, „halb südametunnistus“ ja muud selletaolist.“ Fr. W. N: „... äärmiselt saatuslik filosoofiline väljamõeldis, mis kunagi valmistati eismest korda Euroopa tarvis, väljamõeldis et tahe on „vaba“, et inimene on tingimata spontaanne heas ja kurjas, kas see ei ole tehtud ennekõike selle arusaama õigustamiseks, et kas mitte jumalate poolt inimese poole, inimliku hüvelisuse poole suuniteltud huvitatus millaski võiks teostuda.“ (Aforism nr 8) /.../ „... Tahtsin öelda: ka osaline kasutuks muutumine, haletsusväärseks muutumine ja kehviklikuks muutumine, tähenduse ja otstarbekuse kadumine, sõna otseses mõttes surm, kas see ei kuulu tegeliku arengu eelduste hulka, see progressiivsus ilmneb alati kui tahe ja tee suurema võimu suunas...“ (Aforism nr 12)

6 Friedrich W. Nietzsche: „Zur Genealogie der Moral.“ (3. Teil.) Kolmas uurimus. „Mida tähendavad askeetlikud ideaalid?“ (Aforism nr 8)

7 FRIEDRICH W. NIETZSCHE: „JENESEITS GUT UND BÖSE“ (Aphorismen.) „Teiselpool head ja kurja.“ (Valik aforisme.) (Aforism 29). (130) Mida keegi on, ilmneb, kui ta lakkab näitamast, milleks ta on "võimeline." Võimelisus on samuti kaunistus, on samuti varjupaik. (133) Inimene, kes ei suuda leida teed oma eesmärgini elab julgemalt ja 'kergemalt', kui ideaalideta inimene. (143) See, mida me teeme meelsamini, seda meie omakasupüüdlikus tahaks pidada selleks, mis on meile raskeim. -- Sobib nii mõnegi moraali aluseks. (153) See, mida tehakse armastusest, leiab alati aset teiselpool head ja kurja. (155) Traagilisuse taju väheneb ja taandub aistingulise taju kõrvalt. (156) Meelehäired on üksikute puhul midagi harvaesinevat, aga rühmades, parteides, rahvastes -- läbi aegade reegliks. (160) Inimene ei armasta enam oma teadmisi küllalt, kui ta neid teistele ilmutab. (170) Kiituses on rohkem pealetükkivust kui laituses. (177) Tõelisust selgitades on vaevalt, et keegi veel olnud küllaldaselt tõepärane. (184) On olemas headuse ülemeelikust, mis näib olevat pahe.

8 FRIEDRICH W. NIETZSCHE: „Die fröhliche Wissenschaft“ („La gaya scienza“). „Rõõmus teadus“. Eessõna teisele trükile. (Aforism nr 3).

9 FRIEDRICH W. NIETZSCHE: „Die fröhliche Wissenschaft“ („La gaya scienza“). „Rõõmus teadus“. (1. Teil. / 1 osa). (Aforism nr 1).

10 FRIEDRICH W. NIETZSCHE: „Die fröhliche Wissenschaft“ („La gaya scienza“). „Rõõmus teadus“. (1. Teil. / 1 osa). (Aforismid nr 2, 3 &11).

11 FRIEDRICH W. NIETZSCHE: „Die fröhliche Wissenschaft“ („La gaya scienza“). „Rõõmus teadus“. (3. Teil. / 3 osa). (Aforismid nr 109, 115 &117).

12 FRIEDRICH W. NIETZSCHE: „Die fröhliche Wissenschaft“ („La gaya scienza“). „Rõõmus teadus“. (3. Teil. / 3 osa). Fr. W. N.: (Aforism nr 217) „... Põhjus ja tagajärg. -- Enne tagajärge usutakse teistesse põhjustesse kui peale tagajärge.“ (231) „... „Põhjalikud“. -- Need, kes on aeglased oma teadmistes, arvavad,et aeglus kuulub teadmiste hulka.“ (232) „... Unenäod. -- Me kas ei näe üldse und või näeme huvitavaid unenägusi. Tuleb õppida samuti ka ärkvel olema: -- mittegi üldse võis siis huvitavalt.“ (238) „... Ilma kadeduseta. -- Temas ei ole mingitki kadedust, kuid see pole just tema teene: ta nimelt tahab vallutada maa, mida keegi ei ole veel vallutanud ja vaevalt, et üldse keegi kunagi näinudki on.“ (245) „... Vali ja kiida. -- Kunstnik valib oma kujutatavad objektid: see on tema komme midagi kiita.“ (254) „... Viletsuse vastu. -- See kes on alti oma töösse süvenenud, see ei tea midagi viletsusest.“ (258) „... Juhuslikkusesse mitte uskujad. -- Keegi võitjatest ei usu juhuslikkusesse.“ (259) „... Paradiisist. -- „Hea ja kuri on Jumala eelarvamused“ -- ütles madu.“ (261) „... Originaalsus. -- Mis on originaalsus? Näha midagi, millel ei ole veel nimetust, mida ei või mainida, kuigi see on kõikidele nähtaval. Inimestele sellistena nagu nad harilikult on teeb alles nimetus mingi objekti üldiselt nähtavaks. -- Originaalsed inimesed on enamalt olnud samuti ka nimetuste andjad.“ (264) „... Mida me teeme? -- Mida me teeme, seda ei mõisteta kunagi, vaid alati ainult kas kiidetakse või kritiseeritakse.“ (265) „... Viimane skepsis. -- Mis siis lõppude lõpuks ongi need inimese tõekspidamised? Need on inimese kummutamatud eksitused.“ (267) „... Kui omatakse kõrget eesmärki. -- Kui inimesel on kõrge eesmärk, siis on ta isegi õigusemõistmisest mitte vaid oma tegudest ja oma kohtunikest kõrgemal.“ (269) „... Millesse sa usud? -- Sellesse: et kõikide asjade kaaluvus tuleb uuesti mõõta.“ (270) „... Mis ütleb sinu südametunnistus? -- Sul tuleb saada selleks, kes juba oled.“ (272)„.. Mida sa armastad teistes? -- Enda lootusi.“

13 FRIEDRICH W. NIETZSCHE: „Die fröhliche Wissenschaft“ („La gaya scienza“). „Rõõmus teadus“. (4. Teil. / 4. osa/raamat). Fr. W. N.: (Aforism nr 287)„... Pimedusest rõõmutsev. -- „minu mõtted“, ütles rändaja oma varjule, „peavad tõestama mulle, mis kohas ma seisan: aga nad ei saa mulle väljendada, kuhu ma lähen. Ma armastan tulevikus vaid teadmatust ja ma ei taha hävida kannatamatuse või lubatu eelmaitsmise kätte.“ (289) /.../„.. vajatakse vaid uut õiglameelsust! Ja uut tunnussõna! Ja uusi filosoofe! Ka moraalne Maakera on ümmargune! Ka moraalse Maakera peal on omad antipoodid! Antipoodidelgi on olemasolemise õigus! On leida veel ka teine maailm – ja palju rohkematki veel!“ (297) „... Võida vastu väita. -- Igaüks teab nüüd, et võime taluda vastuväiteid on kõrge kultuuri tunnuseks! /.../ „... ja see on õieti meie kultuuri tõeliselt suur, uus ja hämmastav saavutus, vabanenud hinge suurim samm edasi: kes seda vaid teaks?“ (300) „... Teaduse esmased saavutused. -- Arvate nõnda et teadused oleks tekkinud ja arenenud, kui neile ei oleks eelnenud võlurid, alkeeemikud, astroloogid ja nõiad nendena, kelledel on esmalt pidanud oma lubaduste ja veenmisega panna inimesed vajama ja janunema salajasi ja keelatud võimusi ning ka leidma neist naudingut?“ (322) „... Võrdlus. -- Need mõtlejad, kelledes kõik tähed liiguvad mööda oma orbiiti, ei ole just sügavaimad; see aga kes võrdleb end ääretu maailmakõiksusega ja leiab endis linnuteesid, see teab samuti, kui ebareeglipärased kõik linnuteed on; need ulatuvad olemasolemisest kaosesse ja kõigesse labürnitidesse.“ (335) „... Aga me tahame saada selleks, kes me oleme, uuteks, ainulaadseteks, võrreldamatuiks, endale seadusi-loovateks, ennast-loovateks!“

14 FRIEDRICH W. NIETZSCHE: „Die fröhliche Wissenschaft“ („La gaya scienza“). „Rõõmus teadus“. (5. Teil. / 5. osa/raamat). Fr. W. N.: (Aforismid nr 345, 352, 354, 366, 371, 374).

15 FRIEDRICH NIETZSCHE (1844-1900): „ALSO SPRACH ZARATHUSTRA“ (1883-1892).

„NÕNDA KÕNELES ZARATHUSTRA. Raamat kõigile ja ei kellegile“. // Tallinn, 1993. // Kirjastus: „Olion“. // C: 1932. (1. trükk, Tartu). // Tõlk: J. Palla + J. Sepmer´ järelsõna. („Eesti Kirjanduse Selts“.). // Lk.: 5-236. // Lk.: 7-17. [Võrdlusena saksa k välja-andest (Vergleich:)] Friedrich NIETZSCHE: „Also sprach Zarathustra. Ein Buch für alle und keinen.“ MCMXXVII. // Alfred Kröner Verlag / Leipzig. /S. 5-390. / Die Entstehung von „Also sprach Zarathustra.“ (Nietzsche-Archiv, 12. 1926. Elisabeth Förster-Nietzsche (Dr. Phil. h. c.) S. XI-XXIV). [Vrgl. Seiten 8-22.]

16FRIEDRICH NIETZSCHE: „ALSO SPRACH ZARATHUSTRA“. „NÕNDA KÕNELES ZARATHUSTRA. Raamat kõigile ja ei kellegile“. Lk. 19-41. [Vrgl. Friedrich NIETZSCHE: „Also sprach Zarathustra. Ein Buch für alle und keinen.“ Seiten: 30-63.]

17 FRIEDRICH NIETZSCHE: „ALSO SPRACH ZARATHUSTRA“. „NÕNDA KÕNELES ZARATHUSTRA. Raamat kõigile ja ei kellegile“. Lk. 76-105. [Vrgl. Friedrich NIETZSCHE: „Also sprach Zarathustra. Ein Buch für alle und keinen.“ Seiten: 125-167.]

18FRIEDRICH NIETZSCHE: „ALSO SPRACH ZARATHUSTRA“. „NÕNDA KÕNELES ZARATHUSTRA. Raamat kõigile ja ei kellegile“. Lk. 130-193. [Vrgl. Friedrich NIETZSCHE: „Also sprach Zarathustra. Ein Buch für alle und keinen.“ Seiten: 217-289.]

19FRIEDRICH NIETZSCHE: „ALSO SPRACH ZARATHUSTRA“. „NÕNDA KÕNELES ZARATHUSTRA. Raamat kõigile ja ei kellegile“. Lk. 220. [Vrgl. Friedrich NIETZSCHE: „Also sprach Zarathustra. Ein Buch für alle und keinen.“ Seite: 359.]