Thursday, February 14, 2019

Päevik: 2002. a. D.

Päevaraamat: 2 0 0 2. a. D.
_______________________

... Head tegu pole kahetsenud ma iial,
ei kahetse ka nüüd: sest kaaslastel,
kes vestlevad või veedavad koos aega,
kel võrdset armuiket kannab hing,
peab vääramatult valitsema võrdsus
ka loomujoontes, kommetes ja vaimus.“(III, 4).
William Shakespeare: „Veneetsia kaupmees.“1

PROLOOG.

See oli vist elu parim aasta, see 2002 aasta, igal-juhul oli minu senise elu parim kevad just see aasta seal kaugel Austrias....! Elu kõige kenam kevad. Mäletan, et seal Austrias algas kevad ligi kuu aega varem kui siin kaugel Põhjalas. Akna taga sel kevadel õitsesid puud, millede nimedestki aimu ei olnud. Kuid see oli kena aeg. Õppisin ikkagi Habsburgide tuhande-aastase (inimliigi vaim monarhia!) pealinnas, metropolis, nagu WIEN, Austria muistses ja hiilgavas pealinnas. Österreich über alles! Õppisin (ühe vähese eestlasena ajaloo vältel üldse!?) suurjeoonelises Viini Ülikoolis, (uhke Ülikooli peahoone, suur loss Wien´i kesklinnas, ligi 8o ooo üliõpilast aastas!) Filosoofia Instituudis (ligi 2ooo filosoofia-huvilist!). See oli suurejooneline aeg, parim aeg elus üldse, ilusaim kevad elu jooksul üldse. Ülev ja pidulik aeg. Ja see aastavahetus (2001/02) oli vist elu suur-sündmus, ikkagi ligi pool miljonit inimest korraga Wien´i kesklinna tänavatel. JA olles olnud seal kaugel ja imeilusas Austrias ligi 10 kuud läksin ju Prantsusmaa ja Hispaania kaudu siis kunagi siia „meie pisikesse Eestisse tagasi“. Siin päevikus on juttu ka Prantsuse Alpidest (olin seal ligi 5 km kõrgusel, korra isegi, Chamonie!), olin ka Prüneede kloostris (Montserrat!) seal kunagi, Barcelona, etc! AGA kõigest sellest lugege siis siit järgnevalt! ---

___________
Januar 2002.

Aasta algas kõigiti kenasti. Suurejooneline vaatemäng tõesti, midagi sellist mida võib veel pikka aega meenutada. A.D. 2002 algas tõesti ka suurepärasel kombel. WIEN, -- suurlinn oma miljonite säras, ja kogu see rahvahulk korraga selle ääretult suurejoonelise linna tänavatel. Euroopa üks eelistatuimaid vaatemängulisi lavaplatse see linn, kui selline. Ja see oli kõik kokku ka vaatamist väärt. Võimas, suurejooneline, tõeliselt huvipakkuv vaatemäng. Kogu eluea üks suurejoonelisemaid aasta vastu võtmisi üldse. Ääretult suur, tuledes särav suurlinn ja see võrratu pidu, mis seal siis aset leidis. Uusaasta algus Wieni linnas. Gute Neujahr… Üks kenamaid aastavahetusi üldse, suurejooneline ja võimas vaatemäng, midagi, mida ei sooviks veel niipeagi unustada. Kõik on meeles veelgi nagu oleks toimunu alles eile aset leidnud. Toonane õhustik, mis oli juba ka tõesti kena, kõigiti kohanenult ja ohtra brandyga niisutatult. Suurepärane meeleolu, midagi viimase pealt. Tegeliku olemise tõeline tunnetus. Võimas ja suurejooneline vaatemäng, meeldejääv etendus see kõik kokku. Kujuteldamatult ülevgi nähtumus, sellisena tervikuna. Midagi, mida hoolikalt meelde jätta ja hilisemalgi meenutamiseks alal hoida. Kui tagasi tulin olin kui šampusesse kastetud. Ja selle tuleva aastaga algas seal mail ka EURO-ajajärk.

Ma ei olnud üksi muide, sel ajal, seal linnas ja nõnda. Eelmise aasta viimastel päevadel olid saabunud kui seltsiks sinna ka T. ja paar poola neiut. Nii, et aasta sai vastu võetud ka kõigiti seltskondlikul kombel. Millest sugenev erinevus igapäevasesse aja kulgu. See oli ka ju tõesti eriline aeg, ka siin veel tundub nõnda just, meenutades… Kogu Austriasse saabus toda päeva tähistama ligi 400 000 väliskülalist. Pluss 200 000 Austria muudest osadest. Nii, et tolle kena linna rahvaarv kasvas selleks tähtpäevaks ligi 600 000 inimese võrra. Pool miljonit inimest korraga WIEN´i kesklinna tänavatel. Seal ei olnud õieti ruumi liikudagi. Niivõrd paksult oli seal inimesi. Pidu algas Rathausplaz´ilt. Sinna me läksime kõigepealt. Inimesi kui murdu, kõik selle ühe hetke tähistamiseks välja voolanud. Meeldivaid hetki sealtki meenutada. Siis läksime üheskoos vanalinna poole. Ühel platsil oli siis see raadiojaama Ö3 vabaõhukontsert. Tuhandeid noori inimesi kuulamas. Liikusime aasta lõppedes aegamisi lähemale linnasüdamikule ja Stephansdom´ile. Kõik WIENi kesklinna tänavad olid inimesi paksult täis, nii, et vaevu andis liikumagi. Kõikjalt maailmast just selle hetke tähistamiseks sinna kokku kogunenud. Ja too aasta 2001 hakkas juba lähenema oma lõpule. Veel olid jäänud mõnedki loetud minutid. Aastavahetuse hetk tabas mind eraldi, üksinda viibides just Stephansdom´i esisel väljakul. Inimesi oli sealgi murdu. Järjest lõhkevad raketid ja paukpadrunid jalge all. Võimas ja meeletu meeleolu. Suurepärane õhustik. Kustumatud muljed. Hiljem tulin sealt tagasi, sõin veidi ja siis, veel hiljem kuulasin taas toda Ö3 šowd. Me oleme sakslased… Kena feeling. Kuigi jah, eriti pikaks toda aastavahetust toona ei venitanud, kunaski sai taas tagasi mindud jälle, koju. Kuid kustumatud muljeid oli vähemalt juba kaasa viia. Viimaste aastate üks suurejoonelisemaid aastavahetusi oli siis juba selja taga.

See toonane jaanuar oli kena ja veelgi on kena seda kuud, seda kunagist, meenutada siin. Toonane õhustik, üldine suhtestuslik antus olid juba täiesti korras kui sellised. Üldiselt kulges aeg seal oma rada. Jaanuar oli muidugi see kuu, mil tegin oma esimesi eksameid saksa ülikoolis. Toonane veelgi meeles, kuigi kuidagi kui hägustatult juba. Mida ma seal siis sooritasin toona? --- Hans-Dietrich Klein und “Logik & Metaphysik”, -- esimeseks saksa keelseks suuliseks eksamiks üldse, sujus see toon siiski vaid kuidagi….; Konrad Paul Liesmann ja Schopenhaueri puudulik. Grimmlinger ja Kant , “Grundelgung der Metaphysik der Sitten”. Eksamite aeg. Toonasest mõnadgi veel meeles. Esimesed eksamid seal nõnda üldse. See oli kui “Eine Rechtfertigung des Lebens”. Ja toona seal ma juba ka jõin, kenasti ja piisavas määras. Bärndyt voolas igal juhul juba ojadena; see oli esimeseks kuuks, too ammune jaanuar , mil seal jõin juba tõesti süstemaatiliselt ja seda kogu kuu vältel. Hoolimata eksameist, või vahest ka, -- sellelgi heal põhjusel. Vahet enam seal ei olnud. Mingi periood oli lõppenud ja seda võis ka tunda. Teatud hoolimatum ja ükskõiksem meelsus selle asemele sugenenud. See oli kena aeg seal toona, veelgi siingi meenutamaks.

Too muljetavaldav aastavahetuse vastuvõtmine. Miljonite hulgas, tungeldes inimestest ummistunud teedel. Aastavahetus koos miljonite teistega. Midagi ehedalt euroopalikku. Suurejooneline etendus ja mõjus vaatemäng. Seltskond, mis ümbritses, ja tänu millena see aeg erilisena mõneti meelde ongi jäänud. Sellega seonduvad üksikud detailid turgataksid kui meelde. Suurejooneline aastavahetus sealt Viini tänavatelt meenutada. Stephansdom tulede-säras. Ära-vahetamiseni omanäoline õhustik ja meeleolugi sealt. Eksamid, joomine, ohtralt brandyt, pärast, siis kui olin juba taas sinna üksi jäänud. Koos teistega veedetud ajast nii mõndagi meenumas. T. jäi ju mõneks ajaks veel sinna. Koos temaga tuttavatel radadel, koolis ja muidu ka. Nii mõnelgi pool sai nõnda käidud, pildistades ja talviselt külmas õhus brandyt joodud. Heldenplaz talvises öös. Ära-vahetamiseni omanäoline. Troskad, mis ootasid külastajaid… Ja BRANDY… Niimoodi see kuu algas, kuid lõppes see juba hoopis teistsugustes meeleoludes. Algamas oli õppeaasta pikim vaheaeg.2

Februar 2002.

... Eks sõprus püsi igas teises asjas,
Kuid armuasjus jääb ta kõrvale:
neis süda rääkigu vaid oma keelt,
silm kaubelgu vaid oma huvides,
neis ära usu asemikku: ilu
on nõid kes ustavuse peletab.
Me kogeme ju seda iga tund.“ (II, 1).
... See kui kõik ehtivad omadused pole koondatud ühte naisesse, ei leia ükski naine minu silmis armu. Ta peab olema rikas, see on kindel; tark, või ma ei tahaks teda; vooruslik, või ma ei hakkaks teda kauplema; ilus, või ma ei vaataks talle otsa; tasane, või ma ei laseks teda ligi; puhas kuld, või ma ei võtaks teda ka koos kullahunnikuga; hea kõneoskusega, osav muusikas, ja kui ta kõike seda on, siis jäägu tema juuksevärv taevaisa otsustada.“, (II, 3).
W. Shakespeare: „Palju kära eimillestki.“3

Veebruari kuu. Meelde jäänud sealt, toonasest ajast peaasjalikult just seetõttu, et sellel kuul oli õppetöös õppeaasta pikim vaheaeg ette nähtud. Sellest siis ka eriline meelestatuse laad ja üldine, varasemast paljuski eristuv õhustik. Sai võetud ühtäkki hoopiski teisti siis seal. See pikk vaheaeg mõjus kuidagi ääretultki kenasti. Sai hoopiski vabama pilguga ümbritsevat vaadeldud hakkama. Ja pärast seda kuud läksid päevad juba kui kevadele vastu, seal kaugel lõunamaises kliimas. See oli nagu täiesti viimane talvine kuu, kuigi jah, ilmad olid juba soojemad. Päris külmi ilmu oli seal üldse vaid veidi, aastavahetuse paiku ja kohe peale seda. Veebruar oli juba soojem. Ja kohalikud hakkasid kevade-meeleoludest rääkima juba siis. Kuulasin toon juba hoolega kõiki kohalikke lainepikkusi, niipaljut sellest T.-st seal maha jäi. Veebruar jah, oli õppetööst täielikult vabastatud. Sellest sealne toonane hoopiski erinev õhustik ka tulenema oli seatud. 4

See oli hoogne ja hoolimatu. Tuulasin tolle ühiselamu kui läbi ja otsisin huvipakkuvat. Seondus see muidugi telekavaatamise ruumi otsimisega, sobiva sellisega. Käisin toona seal siis kõikidel erinevatel korrustel ja tutvusin n-ö ümbritsevaga. Olgu see siis olustik või ümbritsevad inimesed. Enamjaolt noored ja paljud ka kohalikud veel pealekauba. Erinevaid tüüpe võis siis nõnda kohata seal. Meelde ongi sellest kuust jäänud just see hoopiski vabam ja hoolimatum meelsus. Ei olnud enam ühtäkki kuigivõrd otseseid igapäevaseid kohustusi, ja leidus seevastu palju vaba aega. Kuidagi siis pidi seda nagu siis sisustama. Meelde on jäänud ka nood üliõpilaspeod, ligikaudu sellest perioodist just. Toonane õhustik ja olustik on eriti ilmekad otsekui. Eriti vabalt võetuna ümber sõnastades, -- tundsin end lihtsalt suurepäraselt seal ja toona. Mitte midagi kui ei olnud enam puudu. Kõike jagus, -- vaba aega ja rohkesti, raha ja palju juua. See viimane muidugi omaette teema. See kuidas just alguses eriti see taevalik BRANDY küll mõjus…. See kui jumalate jook, joovastav, otsekui ümber-vahetamiseni teiseks muutev kogu ümbruse, kõik ümbritseva asjad, inimesed ja nähtumused. Taevalik ja rahulolev meelestatuse laad.

Nõnda see ammune kuu toona siis möödus. Vabalt ringi tuuseldades, täiesti vabalt võttes, ükskõikselt suhtestudes nii endasse ja seonduvatesse asjaoludesse. Millesse iganes. Täiesti vabalt võttes ja selleks oli seal toona ka kõik mõeldavad tingimused kõigiti olemas. Palju vaba aega. Ja raha. Ja väga palju juua. See mõjus alguses tõesti veel kuidagi kui eriliselt. Ühtäkki lihtsalt nõnda kui jooma asudes. See mõju oli lihtsalt kirjeldamatu. Kirjeldamatult võrratu. Ekstreemsemaidki eksistentsiaalseid elulisi kogemusi. Või kuidas ka mitte sõnastades. Tundsin end kõigiti vabalt, brandyt voolas ojadena, mulje jäi – otsekui oleks kuldne loor minu ja kõige ümbritseva vahele tõmmatud. Võrratu aeg, võrratu elamuslik rikkus. Nood kenad austria preilid seal pidulistelt üritamistelt. Kena meenutadagi. Kui hoogne kui võrratult hoogne meelestatuse laad. Ükskõikselt ja hoolimatult ja ometi kui kenasti. See oli nendest üheksast kuust kõige vabam mul veeta seal üldse. Sellest ka see eriline ja kõrgele-kiidetav meelestatuse laad. Kena aeg tõesti, meenutada siin veelgi….

ÖSTERREICH ---- !!! ---- kõik see ümbritsev oli kuidagi eriti meele järele. Diskreetne ja peenetundeline atmosfäär. Tundlikud ja äärmiselt viisakad inimesed, kes ümbritsesid mind otse igal sammul. Kenad inimesed tõesti, meenutada vaid, kuni lõpuni välja oli saksa keeles lausutud sõnadel meeldiv kõla. Kenad inimesed, need kes mind seal ümbritsesid otsekui. Kõigiti meeldivad muljed neist, kui sellistest. Seega ka kena koht. Kena maa, kenad inimesed. Lumetipuliste mägede sinakas-valge helendus. Austria. Ääretult kena loodus ja kenad inimesed. Austria. Alpide lumised nõlvad… Ilusasti ja kõigiti korralikult ning kenasti kujundatud igapäevane õhustik ja olustik. Auväärsed institutsioonid, imeilus loodus, suurepäraselt funktsioneeriv heaoluühiskond, kenad ja viisakad inimesed. Sellinegi oli see Austria. Ja veelgi ka selline nagu seda sai esmakordselt kunagi mäletamatutel aegadel silmatud värvilistest pildiajakirjadest, kunagi ammu, varases lapsepõlves. See tõesti ka oli selline maa just, selline nagu sellist maad üldse ette kujutlekski. Täiuslikult korrapärane, ääretult ilusa loodusega ja täiusliku ühiskondliku korraldatusega maa. Lihtsalt, midagi mida kena vaadatagi. AUSTRIA – selline see maa just kui oligi --- täiuslik ja imetaoline. Võrratu kokku-kõla. Imeilusa looduse ja kenade inimeste asustatud maa. Kusagil väga kaugel, Itaalia piiri lähedal, Alpide mäestiku maal. Seal lootsin minagi toona, et saan rahule jäetud, et saan seal olla üksi ja enesega rahulolevalt. Kui aga see siiski täielikult ka ei õnnestunudki oli leida paljutki millest lohutust otsekui otsida, nt brandy…. See oli kena kuu, too ammune veebuar.5

März 2002.

... Maailm on lava
ja mehed-naised kõik vaid näitlejad.
Nad ilmuvad ja kaovad. Inimlapsel
on elus palju osi; vaatusteks
on seitse eluiga.“(II, 7).

... Ei loo Indiaski pind
teemanti kui Rosalind.
Tuul sest siristab kui lind,
mida väärt on Rosalind.
Tuhmub maal, kui võlub sind
kõrval seisev Rosalind.
Muud kõik näod, te jätke mind,
Ilus on vaid Rosalind.“ (III, 2).
W. Shakespeare: „Kuidas teile meeldib.“6

Märts oli samuti äärmiseltki kena kuu, siingi veel meenutada. Nii võttes, -- see oli üks kenamaid kuid viimaste aastate lõikes üldse. Sest pole ju paraku olnud midagi kuigivõrd kena eriti palju… Kuid see kuu oli täielikult super. Olin kaugel maal, täpselt pool aastat olin ma märtsi alguses juba sellel kaugel maal veetnud. Täielik eraldatus, üksildus, omaette-olek, mida võiks veel tahta. Ja piisavalt raha ja vaba aega ja võimalusi. Milliseid võimalusi ometigi. Ja olin juba joonud paar kuud, märtsi alguseks ja teinud seda süstemaatiliselt ja järjest, iga jumala päev. Eriti intensiivselt veel eelnenud kuul, kuivõrd siis nagu muud tegemist nagu õieti polnudki. Nii, et märtsi alguseks olin kenasti vormis, kõigiti. Suurepärane enesetunne, hoogsus ja hoolimatus samas. Ja siiski õppisin ma ju ühes auväärsemas institutsioonis selles kenas linnas üldse. Kui vähemalt meenutada kesklinna suuremaid ja esinduslikumaid hooneid. Märtsis algas muidugi jälle õppetöö. Kuid seegi sobis kenasti. Mäletan end istumas seal NIG-i seitsmendal korrusel, ava-õhu terrassil ja kaalumas sedagi varianti. Algamas oli minu 12 semester filosoofiaga, ning 12 semester üldse. (Nüüd varsti siis algamas 13 semester üldse ja esimene semester poliitikateadustega…) Toonane õhustik ja muidugi ka olustik oli juba kõigiti kohandunud nõutavate tingimustega. Olin kõigiti kohanenud eluks seal ja kaugel. Ääretult palju abi oli brandyst, see kui ilustas kõike kujuteldavuse mõõtmeid, muutis suhtumist, hoolimatumaks ja ükskõiksemaks, veelgi säilinud mõningate nuripidisuste suhtes. Kuid jah, see oli kena aeg. Seal kaugel, lõunamaises kliimavöötmes ka juba kevadine kuu. Seda oli ka tunda ja näha. Uute lootuste tärkamise aeg, sealgi, sel kaunil kevadel. Kas on olnudki nii kena aega? Loodetavasti saan aga sellist peatseltki, veelgi kogeda….

Mis märtsist on eriti meelde jäänud – too ootamatu külaline. Sugulase tuttav või nii. Üks noorem naine, keda sinna tõmbas mingit laadi üritus. Pakkusin siis tollele nagu öömaja seal mõneti ja ka tegelesin tollega seal mõneti. Rohkem küll igavuse peletamiseks, aga muidu ka. Aire. Mingi tegelane lihtsalt, nõnda sai seal suhtutud. Selle kaudu tuttavaks ka sealse OSCD eesti esindajaga n-ö. Tegelane jälle, kui mingist koomilisest ooperist. Arvestades lähtumise üldist tausta. Jah, mäletan, kuidas sai nende saabumisel otsustatud seltsida ja kaasa minna nendega. Too üritus, koomiline ja isegi ebameeldiv. Ometi sai selle tüübiga seal kui tegeletud ja ümbrust jälgitud ja niisama aega veedetud. Hiljem isegi külastasime mõningaid muuseume. Nüüd alles meenub, sellega seoses, et osasid (muuseume) olin selleks ajaks juba külastanud. Seega, juhul kui too naisuke saabus sinna ütleme märtsi teisel poolel, siis olin seda pidanud tegema kas juba märtsi alguses või isegi veebruaris juba, Vaevalt, et juba jaanuaris. Jah, Kunsthistorische Museum, seda külastasin esmakordselt juba veebruaris. Ja märtsiks ilmselt võtsingi siis tolle tasuta muuseumide külastamiseks mõeldud kaardi sealt ÖAD-büroost. Täpselt nii, seega olin märtsi lõpuks juba osasid muuseume külastanud. Ülalmainitu kui üks ilusaimaid hooneid kus kunagi olen viibinud. Kunsthistorische Museum --- prächtig…. Suurejooneline ehitis täis kõikmõeldavaid kunstiaardeid kõikidest aegadest. Veetsin seal palju tunde, kokku külastasin seda hoonet vist oma 5-6 korral. Korduvalt ja meelsasti. Märtsi lõpus pidin seal juba vähemalt 2-3 korda käinud olema. Ja siis nood Heldenplatzi ümbruses asuvad muuseumid, ka neid, osaliselt olin külastanud juba varem. Külastasime neid ka koos, nt Satzkammer, kust meenuvaid üli-ohtralt vääriskive ja reliikviaid. Kristuse oda ja ükssarviku sarv. Ja Austria kroon…. Jah, ka seal olin juba olnud varemgi

Külastasime vähemalt paar korda ka seda usulist n-ö üritust. Taksoga sõit edasi-tagasi. Kohapeal muidugi mõneti jampslikum või kuidagi nii. Rahvakogunemine seegi. Aga jah, need muuseumid. Käisime koos ka nt endise keisri eluruumides seal Hofburgi lossis. Muljetavaldavat sealtki. Varem olin külastanud toda raudriiete ja muusikariistade kogu Heldenpalzi ühes servas asuvas hoones. Üle kõige muidugi domineerimas too Kunsthistorische Museum. Võrratu ehitis, suurejoonelises stiilis ehitatud ja kenasti kaunistatud injentöör. Ja muidugi kõik need kunstiaarded. Rubens, Rembrand, kõik tuntud ja tundmatud meistrid varasemast. See koht sai mulle ajapikku lausa omaseks. Vähemalt 5 korda külastasin seda ometi. Ja asi oli ka seda väärt. (Siit hilisemaks tallele: koheselt huvituda selle Copenhageni linna kultuuripärandist, muuseumid, etc.) Jalutasime kiiresti läbi ka tolle vastasasuva Naturhistorische Museumi, mida oma ala asjatundjad peavad üheks parimaks kogu maailmas. Meelde on jäänud sealt ennekõike ahve täis ruum… Külastasime lõpuks ka ühte kontserti, vanalinnas, too hoone asus Burgtheater´i taga. Kena üritus kõigiti, kuigi ka piisavalt kallis, nii, et üksi poleks vahest sinnagi jõudnud. Oleksin eelistanud lihtsalt maha juua seegi raha ilmsesti…. Kuid üritus oli kõigiti jälgitav, pärast seda läksime tolle neiuga lahku ja nägin seda siis alles eestis kunagi.

Jah, märtsi kuu oli seal kena aeg veeta. Külastasin hoolega muuseume, kuna mul selleks kuuks just oli võetud see külastuskaart. Järelikult siis märtsis jah, peaasjalikult. Vist korra käisin vaid varemalt, veebruaris tolles galeriis. Muidugi läks märtsis siis jälle lahti ka õppetegevus. N-ö uue hooga minagi siis seal sellega hõivatud. Kõigiti kenasti sujumas seegi, ja ka --- täiesti pingevabalt, polnud enam mingit uudsuse-kripeldust ja teadmatust oma hakkamasaamise kohta. Kõik laabus sujuvalt ja kõigiti kenasti Elu seal ühiselamus voolas oma rada. Peaasjalikult muidugi jõin aga brandyt ja sellest on siiani siiraltki hea meel. Kenasti veedetud aeg, järelikult siis. Külastasin muuseume. Ja leidsin, et seal kenas linna ka leidus seda, mida tulnuks tingimata vaadata. Vahest rohkemgi kui jõudsin või huvitusin. Kuid asi seegi, see kõik , mida seal kui ära nägin. Ilmad olid siis juba kevadised. Kõik kulges mööda harjunud rada, sujuvalt ja kenasti . Ja mis peaasi, -- ma olin lihtsalt rahul oma olemisega, nõnda nagu siis ja seal nagu olin….7

April 2002.

Kui mõtlen, pean ka rääkima!“ /.../ Teid tänan seltsi eest; kuid õigust öelda niisama meeleldi ma oleks üksi.“ (III, 2). /.../ „... kae tüdrukut, kes jõuab ette preestrist! Jah, teadagi jõuab naise mõte alati ta tegudest ette. /.../ „Nii on kõigi mõtetega – neil on tiivad.“ (IV, 1).
... See tähendab vaid helgeid unistusi,
vaid kirglikkust ja armsa ihaldamist,
vaid jumaldamist, ja truudust,
vaid siirust, läbemust ja läbe hardumust matust,
vaid puhtust, püsikindlust, teenekust.“ (V, 2).
W. Shakespeare: „Kuidas teile meeldib.“8

Aprill oli juba täiesti kevadine kuu seal kaugel. Kogu too lõunamaine kliimapiirkond oli kõigi looduslike protsesside osas julgelt kuu aega siinsest ees. Aprilli kuu ilmad olid juba väga soojad, kevadised, peaaegu, et varasuvisedki juba. Mäletan seda meelde sööbinud vaadet oma korteri aknast, viiendalt korruselt, kuidas puud seal all lehte läksid ja kuidas need puud siis, mille nimegi ma ei tea, siis sai õrn-roosadest õiekobaratest hoopiski uue ja meeldejääva ilme. Jah, nende puude õrn-roosad õiekobarad… See oli siiski äärmiselt kena aeg toona ja seal. Olid ju juba seljataga pikad kuud täis ise-ette-olemist, eraldatust, rahulikku ja enesekindlat üksindust ja muidugi ka – ohtralt alkoholi. Seda viimast muide täpselt nii palju kui seda ka kulus. Seega täiesti piisavalt, juues pigem kui tunde järge, palju aga tahad. Ja seda ka kulus. Ja sellevõrra etemini oli see aeg siis koheselt ka veedetud tõesti… Muidugi, kõik see ei takistanud õppetegevust mingil moel. Sai pühendatud ennast ka sellele, niivõrd kui semestri keskel selleks tarvidust oli. Ärkasin harilikult hiljem, siis kui ärkasin. Igal päeval sai ennast siiski ka kooli viidud. Sinna aga läksin, nagu kogu sellel semestril juba teisti, vältimaks ebameeldivaid mälestusi ja muidu ka, kuivõrd oli lihtsam, sõitsin sinna ja tagasi harilikult kahe trammiga. Algus piletiga, hiljem juba ka ilma. Koolipäevad möödusid kui ühetaolises reas, kuulasin erinevaid ja huvitavaid loengudi, kevadsemestril olid nt Peter Kampitsi loeng Sartrést, Liessmanni loeng Kierkegaardist, jpt. Zeidler luges midagi Kantist, ja oli muidugi ka muud. Meenub kuidas ma mõnes loengus seal toona siis istusin ja olin. Kampits´i naljad ja Liesamanni väitmised. Kõigiti kena siiski pigemini.

Kuid ei olnud ka pelgalt kena. Vahel ikka veel mingit arusaamatut ja absurdset ja viimseni idiootliku elamuslikku antust. Kohati kohe närvesööval kombel isegi. Nagu siis arvasin ja tundsin – see kõik mõjus siiski ennekõike ärritavalt ja ka solvavalt. Mõelda vaid… Milline absurdi-elamus ometigi. Kirjeldamatu kui vaevuda meenutamagi. On jäänud meelde seega ka mõned kehvemad loengud ja söögikorrad. Ühel hetkel kogu see absurdne ja mõttetu jälkus isegi niivõrd närvi ajamas, et otsisin üles tolle naeruväärse asutuse nagu eesti saatkonna, tolles linnas. Mingi pisike putka, paar väändunud larhvi sees, üldmulje kõigiti kohasel kombel – ärritav ja vastik; tülgastusväärsed inimtüübid, võrreldamatud kui kõrvutada noid ja meenutada olevaid eriti – kohaliku vastava ainesega. Kuid nõnda nood lood paraku olid. Veelgi, mis oli absurdi-kogemus tõesti. Suhtuda siis vastavalt. Pisikesed armetud trügivad tõprad. Jälk, eemaletõukav, küünitav ja armetu see kobrutav mass. Piiratud ja kipakil, kui säilitada objektiivsemat pilku. Sellest saatkonna külastamise päevast on meeles muudki. Külastasin ka Karlskirchet. Sealt tornist avanes kena vaade kogu kesklinnale. Huvitav suhtumine täheldatavana. Too saatkonna külastamine seal oli otsekui kohustuslik. Nõnda vähemalt toona tundus. ET mida nood inimesed (või millega täpsemini ka tegu ei oleks) siis õieti endast kui kujutavad. Teadagi mida… Kuid kogu see armetu jälkus ei suutnud siiski varjutada üldmuljet. Ja abiks oli ka alkohol. Ning seda jagus palju kulus.

Mida veel tollest ammuseks jäänud kevadisest kuust seal kaugel maal? Sel kuul leidis aset ka too juhuslik seik, viimane sealne kohtumine tolle OECD küündimatu kodukootud esindajaga. Ülikonnastatud põrsas oleks rohkem muljet avaldanud. Kuid see oli midagi võlgu nimelt. Mäletan joomist pea kõikjalt. Alkohol kui lahutamatu kaaslane loengus ja igal pool mujalgi. Üldiselt kulges eluke toona mööda sisseharjunud rada, joomine, magamine, söömine , lugemine ja loengud ja vaba aeg. Kõigeks aega jagumas. Too kevadine kuu on siiski peamises kui meelest hajunud, ju siis polnud eriti meeldejäävaid sündmusi sellest kuust hiljem kui taas-meenutada. Seega siis, -- elu sujumas toona seal kõigiti kenasti. Mööda sisseharjunud rada. Einestasin vahel ka väljas, kahjuks pole sellega seoses midagi eriti kena aga meenutada. (Vt ka ülaltoodut ja soovi korral vaid meenutada. Selleks, et hiljem teada kuidas suhtuda). Einestasin nagu ikka ka seal ülikooli, NIG-hoone seitsmenda korruse sööklas, Mensas. Mõndagi meenutada sealtki, tundub, et väga ilmselt siiski ei maitsenud. Kuid see eest maitses muidugi seda paremini, lihtsalt võrratult hästi aga BRANDY. Ja seda kulus ka ohtralt, brandyt voolas ojadena. Veini ma muuseas, teisel semestril, enam ei joonud tilkagi. Vahel vaid šampust. Üldiselt oli toonane aega aga siiski kena kuu ja sellisena pigem seda ka meenutada. Vahest on siinse kirjutamise ja meenutamise eeliseks hilisemale lugejale seegi, et seda ei tarvitse teha mitte mingil kindlal päeval, mitte mingis üheses meeleolus.

AUSTRIA, ÖSTERREICH ---- See oli ikkagi võrratu maa kus pikemat aega ja nõnda viibida. Vaid kenad mälestused ennekõike kogu tollasest pea aastasest perioodist meenumas. Võrratu maa, (Österreich rein, alltag raus). Lumetipuliste mägede valevus, võimsad Alpid. Mägede maa ennekõike. Kuigi Viini linn asus Doonau lauges käärus, jõe kõrval. Lapsepõlve värvikirevate pildiraamatute heaolu maa. Austria. Kui kõnekas kokkusattumus, kui huvitav suhtumine siitki… See maa kus nartsissid ja alpikannid kasvavad vabas looduses, mägede nõlvadel, alpi-aasadel…. Edelweiss, õilis valge. Valge ja punane, kui erineval kombel seda ka nägin, kui dekoratsiooni ja sümbolit millegile enamale. Kui võrreldamatul kombel kenana see näis. Heaoluühiskond igas mõttes kõikjal ümberringi. Avaldumas igas väljapeetud üksikasjas. Inimestes muidugi ennekõike. Inimesed kes näisid olevat kõigiti kenad ja korralikult ja äärmiselt korrektsed ja kõigiti viisakad. Kena meenutadagi, saksa keele kõla oli kuni lõpuni välja meeldiv kuulda. Võrreldamatu kogu tolle kohaliku saastaga kõrvutades. Ka suhtumine sai olla ainult risti vastupidi erinev. Kena meenutadagi ja suhtuda, vahel veelgi kunagi, kunagi hiljem jällegi. Või võtta siit lihtsalt õppust. Lihtsalt sellest, mis ilmneb kui ümbritsevat jälgida. Kogu see maa, see kena linn, nood inimesed seal, -- kõik see oli täiesti ja kirjeldamatulgi kombel lihtsalt erinev. Heas mõttes. Kena, et sain seal elada nii pikka aega, viibida selles kenas linnas, seal õppida ja seal juua. Kena meenutadagi. Hoida kõik seda sealset mõtteis alal ja hoida seda ka puhtana. 9

Mai 2002.

... Mis mõte on sel kõigel? Kuis saan jagu?
Kas olen hull? Või on see unenägu?
Mu meeled lummus kastku Lethesse,
las magan, kui on unenägu see!“ (IV, 1).
W. Shakespeare: „Kaheteistkümnes öö.“10

Mai kuu oli ka kõigiti suurepärane kuu seal kaugel veeta ja nõnda. See oli kaheksas kuu järjest veedetuna seal Austrias, kaugel ja üksinda. Mitte kunagi varem ei olnud ma veel nõnda oma aega veetnud. Nii kaugel ja sellises eraldatuses. Ja see oli ka kena kuu tõesti seal. See oli juba täiesti suvine kuu. Sealses lõunamaises kliimavöötmes oli see juba täielik suvekuu. Ilmad olid väga soojad, ja kõigiti kenad, mis lisas olulise nüansi üldisesse rahulolusse kõige ümbritsevaga. Millega seal toona tegelesin, --- magasin ja olin ärkvel, külastasin iga päev hoolega loenguid välja arvatud pikad nädalavahetused. Külastasin loenguid ja üritasin kõigiti süveneda seal nõnda pakutavasse. Phänomenologie des Fremden. Ja ometi kui võõras seal. Kuid, juhul kui, siis – endast sõltumata asjaoludel kõigiti. Ja midagi sellest ei häirinud mind seal enam kuigivõrd. Endiselt voolas ohtralt ka brandyt. Ja seda jagus ka tõesti küllaga. Essen muss auch …, ja peaaegu ei mingeid muid kommentaare. Korra mingi mutike kui kobises, omal kombel. Korra täheldasin ümbritsevaid noori kui risti ette löömas. Ja muud ei midagi, ei vähimatki kriitikat, vastupidi, --- joo palju kulub, nii palju kui hing iganes ihaldab. Ja seda ma seal siis ka tegin. Otsekui kuldne loor oleks mille tulemusena minu ja ümbritseva vahele tõmmatud. Kuldne loor… See oli juba viies kuu kui ma seal järjest ja ohtralt jõin. (Esimesel semestril ju kogu täiega pigem vaid veini.)

Külastasin hoolaega loenguid, osa neist olid ka äärmiseltki huvipakkuvad, nt too Ameerikast tulnud mingi rahvusvahelise institutsiooni funktsionäär, kel juured näisid olevat Austriast. Ja siis see hollandlane, kes tõesti ka muljet avaldas oma esinemise ja oma kirjandusliku poole pealt. ( Ja paistis, et mulje selline ei avaldunud vaid ühtepidi…). Ja siis too Austria valitsuse EL või NATO funktsionäär ja sellegi väljapeetud esinemine ja prohvetlikudki, kuigi pisult emotsionaalsed väitmised. Neid kenasid loenguid oli ka statsionaarselt toimuvate hulgas rohkest. Kuulas ka nt toda Gartlerit, see pisike sõbramehelik nässakas ja Heidegger ja Mukarovsky ja Kant; siis veel teisigi, nt too instituudi ase-eestseisja, mis-ta-nimi-nüüd-oligi…. 11Ja Kierkegaard ja Sartré, mõlemad nii mõneski kombel huvipakkuvad. Loenguid jagus ja külastasin noid ka, teades, et juba järgneval kuul tulevad jälle ka eksamid. Nendekski kui valmistudes ja nõnda. Kirjutasin noid kui juba ette vist. Kõike siiski juba veidi vist ka varjutas see, et too kena ja võrratu aeg seal kaugel veeta hakkab juba tasapisi oma lõpule lähenema. Või vahest veel ka mitte seda.

Külastasin hoolega ka muid ettevõtmisi. Noid ühika-pidusid seal vastasmaja keldris olen juba lühidalt maininud, kui neil võiks pikemaltki peatud, nood sellised peod vältasid seal kogu aasta jooksul nii aeg-ajalt. Ja sai noid siis ka hoolega väisatud ja joodud samas ja põhjalikult. Pidasin end seal üldjuhul huvitaval kombel ülal, täiesti hoolimatult ja ükskõikselt, seal lae all kõõludes, ülbelt ümbritsevaist üle vaatamisi ise täis kui viimane… Kuid nood olid kui kena vaheldus seal ja nõnda. Kenad rahvusvahelised tüdruku-tüübid, kena meenutada tõesti. Itaallannad, hispaanlannad, sakslannad-austerlannad, mida aga iganes. Teisel semestril ei olnud enam aga eriti prantslannasid, need kaks-üks kenakest ma eelnevast semestrist küll unustasin mainimata. Külastasin ka muid ettevõtmisi ja pidusi. Meelde on jäänud too Heldenplatzi ühes nurgas asuv vaba-õhu kohvik. Otsekui mõnelt Renoiri maalilt välja-astunud. Tõeline 19 saj konnatiik, kus auväärsed kodanlased kunaski promeneerimas käisid. Ja ilmselt nõnda oli ka seal. Tänapäeval siiski veidi teisti. Ise olin seal enamiku ajast õndsalt täis. Joovastunud, kuid mitte ainult alkoholist (Yahhoo-mail…). Sealt kohast on meelde sööbinud äärmiseltki kenasid pilte. Ajast mil roosid kõik ümberringi õitsesid… Suurejooneline ümbrus, taamal presidendipalee kuppel, ümberringi too avar plats palistatud Hofburgi suurejooneliste paleede kompleksiga. Kena suveõhtune õhustik ja enamatki sealt veel. Ise täis hoolimatut hakkamist ja kenasti purjus nagu ikka, nõnda ka seal. Need pildid on otsekui mällu sööbinud.

Veel ühte üliõpilaspidu külastasin. See asus seal Alsenstrasse ristmikul paiknevas üliõpilas-campuses. Kunaski mais võis see olla küll kui sealgi käisin. Kena meenutada sealsetki kõike, tõesti ka on. Jõin toona üli-rohkesti. Olin juba kenakesti täis kui sinna sattusin. Kenasid vaatamisväärsusi leidus sealtki. Nagu tigedad linnud, teravate nokkadega eksootilised linnukesed… Suhtlesin seal hoolega, mina muidugi kui: aus Finnland... Kõigiti kena pidu sealtki meenutada, Lõpuks oli tõesti õndsalt täis ja täiesti purjus kõigiti. Muide see on siiamaani, kuu rohkem kui aasta aega hiljem siiski veel viimane pidu kus olen käinud. Kuid las ta siis olla, seda kenam meenutada, see oli ju ometi siis ja see oli seal… Nagu ka seda meenutada, mil ma viimast korda ujumas käisin… Vahemeres…. Nice. Kuid sellest hiljem. Toonast aega meenutades, midagi väga väljapaistvat ja ekstreemset ei leidugi ja kena ka on. Seega oli kogu too aeg ikka kenasti ja õieti veedetud. Juues ja ringi laaberdades. End seejuures ka kõigiti kenasti tundes. Külastasin vist sel kuul ka toda vaba-õhu moeetendust seal Rathausplaz´il. Adios. Kõigiti kena üritus oli seegi, omanäolisel kombel. Rahvast kui murdu, meenumisi siis aastavahetuse aeg. Ja ääretult kenasid muljeid sealt tõesti tallele hoidmiseks kaasa saanud. Mai kuu oli ääretult kena, see oli 8 kuu mul omapäi ja nii kaugel ja nii võrratult kenades tingimustes nagu seal tõesti ka olid. Suurepärane maa, ääretult kena linn ja kenad inimesed kõikjal ümberringi. Ja mina ise seal --- järjest juues ja enesega kõigiti rahul olles. See oli ääretult kena aeg hilisemale meenutamiseks.

Juni 2002.

... Sõprust, mida ei sõlmi tarkus, saab narrus kergesti jälle sõlmest lahti võtta.“ (II, 3).
... Cupido, tee, et siin kõik vaiksed neiud
saaks pandarustelt kambrid, sängid, peiud.“ (III, 2).
W. Shakespeare: „Troilus ja Cressida.“12

Juuni oli siis viimane kuu seal ja nõnda veetmiseks. See oli ligi see mõte kui selline. Taas kord vaadata kõike ümbritsevat, vaadata kui viimast kord, hoolikalt kõike meelde jättes, selleks, et kunagi ei peaks unustama. Taas kord kõik seda kogeda kõike seda, mis ümbritses, inimesi, loodust, neid kesklinna tänavaid, kõike seda kena, mida sealt meenutada. Veel kord kuulata saksa keelt tänavalt kõlamas. Ise seda keelt rääkida, tunda, et oled kuskil kaugel ja täiesti omaette. Muide mingeid erilisi plaane edasiseks nagu ei olnud. See kõik, see haruldane võimalus tervikuna oli selleks liialt erakordne, et konkreetsemalt midagi plaanitseda. See viimanegi kuu oli seal ääretult kena, algusest lõpuni välja. Olid veel loenguid , kuid mida aeg edasi seda vähemaks neid jäi ja tuli hakata valmistuda eksameiks. Kui nendegi aeg viimaks saabus siis need ka kõigiti sujusid. Mäletada siia vaid nt Kampitsi eksamit. Kõik äärmiselt kenasti laabumas, meenub siia, et huvitusin tollelt tegelaselt kunaski (märtsi alguseks?) saada ka noid toetusavaldusi ehk soovitusi edasiseks kandideerimiseks Austriasse. See mõte oli seal läbivaltki õhus. Kuidagi alateadlikult ehk arvestasin isegi mingigi sellise võimalusega. Kahetsusväärselt siiski ei õnnestunud seegi kord. Huvitusin isegi tööalase rakendatuse võimalustest siis. Viimane ja teine eksamisessioon. Eksamid laabusid kenast. Liesmannile sai Kierkegaardist kirjutatud isegi midagi head, diplomitöö põhjal --- Kierkegaard: Nihilismus – Ironie ---Ästehetizismus. --- Ja hindeks: sehr gut, ju siis oli seda ka. Oli ka muid kirjalike eksameid, Walter Gartler nt (Heidegger ja Kant), ning Zeidlerile midagi Kantist, ja siis ka kenasti laabunud suulisi eksameid. Nood laabusid juba kõigiti kenasti, saksa keel nagu sula ja täiesti vabalt võttes.

Ilmad olid juba äärmiselt soojad. Äärmiselt palav ja suvine kliima valitses sel kuul. Tõeliselt palav. Mäletan kuu lõpust nii kuumi ilmu, et siseruumis ei andnud enam hästi istudagi. Võtsin siis noilt lõunamaalastelt õppust ja tuulutasin tuba. Ja BRANDYt jõin muidugi ohtrasti veelgi, kuid nüüd juba ainult ja ennekõike vaid jääga. See oli kena aeg seal veeta tõesti. Brandyt voolas endiselt ojadena, nii nagu juba pool aastat 0,75 liitrit ööpäevas. Magasin kogu selle aja seal muide erakordselt hästi. Ja pohmelli polnud kogu selle seal veedetud aja jooksul rohkem kui vaid ühe korra, pärast mingit puupiirituse atakki. (Muide, unustasin kunagi, oli see aprillis?, käis seal korraks veel ka T., koos oma teiste CEU tegelastega. Külastasid teised n-ö Viini linna. Sai nendegagi veidi aega veedetud). Juuni oli kena kuu, lõpetamise kuu. Üheksas kuu kokku seal veeta. Ja kaheksas kuu Pfeilgasse ühiselamus elada. Too korter oli aja jooksul juba nii omaseks saanud, et midagi muud nagu enam ette ei kujutanudki. Olin seal veetnud ju pikad sügisesed, talvised, kevadised ja isegi suvised kuud. Terve aastaring sai täis seal elades. Elu seal veeres oma rada. Kenad noored, kes seal elutsesid, üldiselt küll. Mõnevõrra nendega ka suheldes, kogu selle möödunud aja jooksul. Eriti kenad olid muidugi kohalikud. Juunis olid nood soojad õhtud seal ühiselamu taga aias. Seal sai siis joodud ja seletatud teistega. Kenad noored inimesed, huvitavad uued näod, ja – kõikidest rahvustest peaaegu. Mäletan eriti seda itaalia ja prantsuse neiude jutlustamis-ringi. Ich gehe nach Marseilles… Toona tavatsesin seal kõigile pajatada, et varsti ma ei lähe mitte kuhugi tagasi , vaid vastupidi sõidan jälle edasi, -- Prantsusmaale, Hispaaniasse ja Itaaliasse. Ja seda ma siis ka muidugi tegingi. Sai kogu Euroopa seoses n-ö koju tagasi pöördumisega seoses läbi sõidetud. Kõigiti kena meenutada sedagi kõike, kuid siia sellest veidi hiljem. Oli seal teisigi kenasid noori inimesi, eriti kohalikud ja vestlused nendega, nagu varem, selles baariski seal kõrval tänaval. Ja siis mingid türklased, minu n-ö lähimad korteri-naabrid ja bulgaarlased.

See aeg seal oli ääretult kena veeta. Kogu seegi, see viimane kuu. Eksamid laabusid kenasti, ei mingit muret, juua oli nagu ikka rohkem kui küll ja tuju sellevõrra jällegi parem. Jäi vaba aega niisamagi veeta. Ja üle kõige terendumas – jälle saan varsti veel kuhugi kaugemalegi reisida, veel edasigi minna, veelgi kaugemale, näha uusi maid ja rahvaid, nagu öeldakse. Äärmiselt kena aeg see lõpetamise kuu oli seal veeta. Muidugi mõista – samavõrd kena kui kõik nood eelnenud kuud seda kindlasti ka olid. Sai sel ikka kokkuvõttes kõvasti joodud ja laaberdatud (mainimata jäid varasemast ka nood striptiis-klubide episoodid ja teadagi, muudki…). Suvine kuu oli ja väga palava ilmaga. Meelde ongi sellest kuust ennekõike sööbinud nood sumedad suveõhtud seal maja taga aias. Koos teistega ja ka omaette juues. Nii ja teisti. Meenutades kõike olnut. Ja toimunud oli tõesti ka nii mõndagi, nii mõndagi oli kogu selle seal veedetud aja jooksul aset leidnud. Äärmiselt palju uusi ja äärmiselt huvipakkuvaid muljeid enesesse kogunud. Kenasid muljeid lõputult ja kõike mida iganes tahta. Omaette-elatud pikad kuud, täis eraldatud ja sihiteadlikku üksildust, ääretult meeldivad meenutadagi. See äärmiselt kena linn – keiserlik hiigellinn WIEN, täis suurejoonelisi ehitisi ja auväärset ajaloohõngu. See ääretult kena maa.

---- AUSTRIA , ÖSTERREICH ----- Ääretult kena maa, äärmiselt kenad inimesed. Lumetipuliste mägede ja puna-valge lipu maa. Väljapeetult viisakad ja äärmiselt korralikud inimesed. Kena seda kõike sealt meenutadagi (Teha seda siia jätkuvaltki, millal aga tuju tuleb). Lapsepõlve unistuste Austria ja maa mis sellest kummalisel kombel nii väga ei erinenudki. See pilt, mida seal nägin meenutas tõesti pea ideaalselt korraldatud ühiskonda. Too auväärne institutsioon, kus olin hõivatud – Universität Wien --- midagi sellist mulle näis peabki üks õige Ülikool enesest kujutama. Too peahoone ehitis oli nii seest kui väljast tõesti ka suurejooneline vaatamisväärsus. Meenuvad need kevadise-suvised hetked tolle suurejoonelise hoone ääretult kenas siseõues. Palistatud oli sea pea ristikäikudega, roosid õitsesid, keskel üks kuju kui sümbol (Alma Mater), ristikäigud kaunistatud kujude ja reljeefidega. Ja kõikjal ümberringi nood kenad inimesed, kelle jaoks asjad märksa teisti on seatud. Kadestusväärsel kombel kena vaatepilt. Mõni killuke on eredalt meelde sööbinud... Üldmulje: äärmiselt kena, pea ideaalselt korraldatud ühiskondliku korraldatuse vorm. Peaaegu ideaalselt korraldatud maa, riik ja rahvas ja ühiskond. Imekspandavalt imeväärne. Ja oli seda ka tõesti. Too linn, too suurejooneline keiserliku hiilgusega valgustatud linn --- WIEN --- jääb veel vägagi kauaks meelde. Kui midagi tõesti erilist, kui kõige ilusam linn kus olin kunagi elanud. Kõikidest kõige ilusam. Kodulinn Wien…. Ja sarnasel kombel jääb meelde ka kogu see kauge maa, --- AUSTRIA --- imeilusa looduse ja kenade inimeste maana. Sellisena, kuhu alati tahaks veelgi tagasi pöörduda. Kuhu ehk kunagi veel tagasi lähengi. Lootma ju peab. Tõeline kodumaa kaugel võõrsil. Sealt oli kahju lahkudagi. Õnneks siiski tollal, läksin veelgi edasi. Nüüd aga, juba kui ammu ja kui väga --- sooviksin vaid end sinna tagasi mõelda. Selleks ma siin meenutangi. Ja see kõik on jäänud ajas vaid täpselt ühe aasta kaugusele tänasestki päevast.13

Juli 2002.

... Sünd ja voorus
ühtviisi juhtigu sind, sünnieelist
sul saatku headus. Kõiki armasta,
kuid usalda vaid harvu. Ära tee
ka kellelegi kurja; kohutagu
su võimed vaenlast, mitte teod. Ja sõpra
kui elu võtit hoia. Laidetagu
sind vaikivuse, mitte kõne eest...“ (I, 1).
W. Shakespeare: „Lõpp hea, kõik hea.“14

Juuli alguses siis lahkusin Viini linnast. Täpsemini 01.07. Sõitsin Westbahnhofist rongiga Salzburgi. Rongisõit sujus kõigiti meeldivalt. Ja jõudsin kenasti kohale. Veidi maad kuulanud ja ekselnud hakkasin seda kokkulepitud kohta otsima. Lõpuks, ära tüdinenult võtsin takso ja jõudsin tolle hotelli juurde. Järgnes unetu öö lageda taeva all, (teine ja viimane üldse selline Austrias viibimise jooksul, vaid esimene ja viimane olid seda), võrdlemisi kehv meeleolu, seda eriti järgnenud hommikul , mil tunnid möödusid painavas ootuses, ka oodatud ikka tulevad. Oli 02.07.´02. Lõpuks ja rõõmustamiseks oli ka põhjust nad siiski saabusid. Turismigrupp eestist, kus ema siis giidiks või nii. Sain oma asjad kenasti peale ja taastusin veidi. Edasi läks sõit Salzburgist Müncheni poole, Saksamaale. Salzburgist on kenana meelde jäänud vaid vahutav mäestikujõgi, nagu kunagi Norras, ja too vaade tollele kõrgele kindlusele, hommikuhämaruses. Müncheni linn, seal me ka esimest korda ööbisime. Meeleolu oli drastiliselt nihkes. Mingi halenaljakas ja jampslik suhtestumine nonde n-ö kaasmaalaste poolelt. Igal juhul, ööbisime kenasti ja hommikuks juba täiesti vormis. Peale hommikusööki läbi Saksamaa lõunaosa Schweizi poole. Vahepeale jäi muidugi ka too imepisike Lichtensteini riigike. Seal sai mingi naljaka rongiga vaid veidi kärutatud. Maastik siiski oli juba muutunud. Edasi siis Schweiz. Sinna me siis ka kunaski jõudsime, mõningad peatused siin ja seal, ja siis Lutzerni linn. Too vana puitsild ja muid vaatmaisväärsusi. Külastasime järgnevalt ka pealinna Berni. Sealt meeldis mulle ülikool, ja kohaliku saksa keele kummaline kõla varjualustest võlvitud eest-kodadest.
Šveitsis me ei ööbinud, järelikult oli teiseks peatuspaigaks too Formula-hotell Prantsusmaal, piiri lähedal suhteliselt. Too oli kõigiti kena koht, rahulik ööbimine. Täpsemat edasist marsuuti küll ei mäleta aga me pidime sõitma läbi Prantsusmaa lõunaosa otse Hispaania poole. Teel oli ka mõningaid peatusi mõningates linnades. Kas too ebameeldiv Avignjoni linn oli juba sinnasõidul? -- täpsustavalt nagu ei mäletagi. Siiski ilmselt oli, peatused Avignjonis, kust vähe head on meenutada ja veel mõnes väiksemas prantsuse linnas. See oli ilmselt juba kolmandal päeval kui jõudsime Prantsuse Alpidesse. Võimas ja ülev loodus, võimsad mäed kõikjal ümberringi, teed palistamas. Tõeliselt suurejooneline elamus. Ja midagi veel vapustavamat ootas veel ees. Tõus gondliga ligi 5000 meetri kõrgusele. Mont Blanci tipu lähedale. Senise elukäigu üks suurejoonelisemaid ja vapustavamaid elamusi üldse. Ja seda see ka oli, meenutada ka seda sellisena. Suurejooneline ja ülev maastik, tõusmine kujuteldavatesse kõrgustesse (nii kõrgel pole lennanud isegi veel ka lennukiga) ja ääretult võimas mulje sellest kõigest kokku. Vapustav elamus otsesõnu. Kõigiti kena samas ja tohutult suurejooneline. Tõeliselt maaliline maastik, võimsad lumetipulised mäed ja tõhutud kõrgused. Pärast seda elamust oli veel ette nähtud ka sõit mingi mägi-raudteed määda ühe liustikuni, kuhu oli uuristatud teatav koopalaadne vaatamisväärsus. Kõigiti kena kohta, muidugi, kuid enesetunne oli kahetsusväärsel kombel veidi kehvem. Nii, et mis sellestki pikemalt. Ööbisime siis kolmandat korda ka Prantsusmaal. Mingis linnalaadses asulas. Kõik nood hotellid olid siiski asustatud kohtadest suhteliselt eemal, nõnda nagu polnud palju võimalusi kontakteerumiseks ümbritsevaga. Sõit Läbi Prantsusmaa lõunaosa, läbi hoopiski erinevate maastike. Alpide-laadseid peadpööritavaid tippe enam ei olnud kuid maastik oli jätkuvaltki eriilmeline.
Kunaski siis pidime jõudma ka Hispaaniasse. Elus esimest korda siis sealgi lõpuks. Kavas oli külastada ainult Barcelona linna. Ööbisime ka korra Hispaanias. Meenuks nagu, et Andorrast läbi-sõitmine oli ikka minnes. Või ei olnud? Igal-juhul Prüneede mäestiku ületasime küll. Ja siis juba Hispaania ja kunaski siis ka Barcelona linn. Selle keskel kõrguv omanäoline Sagrada Familia peakirik. Seda seal siis imetlemas. Ja muidki vaatmaisväärsusi. Mingi jesuiitide kirik või klooster. Ja siis vaba aeg, mööda Barcelona tänavaid jalutades. Oli kena koht ka tõesti, seal veini juues ja süüeski. Jälgides suurlinna tänavate melu. Kõigiti kena linn meenutamiseks, Kolumbuse sammas ja merenduse alane institutsioon. Kunaski, seal Hispaanias külastasime ka toda kuulsat Costa del Soli , Päikeserannik. Ääretult kena koht. Elus esimest korda nägin Vahemerd (lähedalt?) just Hispaanias ja seal. Käisin ka esimest korda Vahemeres ujumas. Oli kõigiti kena seal tõesti. Einestasime ja veetsime emaga aega. Seal käisid teised ka mingit flamenco-etendust vaatamas. Siis veel üks võimas vaatamisväärsus. Üks kõrgel mägedes, 2500 meetrit üle merepinna asuv mägi-klooster . Sellisena ka kohalik kuulsus ja üleilmne vaatamisväärsus. MONTSERRAT. Tõesti ääretult kena koht, üksik klooster, pea ligipääsematutes kõrg-mägedes. Ääretult sümpaatne ja kena koht. Avaldas nii mõneski mõttes ka muljet. Eriti too jumalateenistus seal kirikus. Vaimsuse atmosfäär mida võis peaaegu kompida. Muljetavaldav koht tõesti.

Võimalik, et erinevad kohad ja vaatamisväärsused on mõneti segamini siinsetes (esmastes) ülestähendustes. Tagasisõidul üle Prüneede, Hispaaniast Prantsusmaale külastasime toda Andorra väikeriiki. Sealt on peamisena meelde jäänud ülikülluses odavat alkoholi. Varusin sealt minagi... Meelde on jäänu öine tagasisõit üle Prüneede Prantsusmaale. Mäed olid uduga kaetud, mulje kui sõidaksime vee peal. Ööbimine bussis. Veiniga niisutatult. Siis taas Prantsusmaal. Sõit läbi selle ääretultki kena maa lõunaosa, pea Vahemere rannikut mööda. See oli ikkagi suurepärane reis mööda laia Euroopat. Mitte kunagi varem ei olnud ma ühe kuu jooksul nii palju, nii laialt ringi liikunud kui selle juuli esimesel poolel 2002. Sõitsime ridamisi läbi väga palju riike, raadius võis olla maksimaalselt kuskil 8000 km kauguselgi. Kui silmas pidada Barcelonat, -- kaugemal läänes pole ma veel käinud. Mis riigid me siis kõik ka läbi sõitsime --- Austriast lähtumisi, siis Saksamaa, Lichtenstein, Schweiz, Prantsusmaa, Hispaania, Andorra, ja siis tagasi Prantsusmaal, sealt edasi Monaco vürstiriik, Itaalia, jällegi Austriasse, sealt edasi Tšehhi, Poola, Leedu, Läti ja siis lõpuks kunagi jällegi too Eesti. 15 Kuid esialgu olen oma meenutamisega alles Prantsusmaale tagasipöördumise juures. Prüneede ületamine oli kena tõesti tol öösel, kus tuledesäras vilkus kaugelt mööda Perpignani linn. Kataloonlaste maalt sõitsime igal juhul läbi. Catalonia. Siis tagasi mööda Prantsusmaa lõunarannikut, Marsillest siiski mööda, esimene suurem peatus oli Nizza. See oli ka tõesti kena koht. Nice. Veetsime seal mõndagi aega ühel hommikul. Mäletan ennast seal kuulsal Nice rannal hommikul brandyt joomas. Ja hiljem, kui olin loobunud ühest laevasõidust (Veneetsia kesklinnaga seoses?!), veetsin seal kui kogu päeva. Veini juues ja ennast nautides selles kuulsas kohas. Hommikul oli ka üks pisike n-ö rongisõit üles mingi tuntud vaate-promenaadi juurde kust avanes kena vaade kogu tollele Nice kuulsale le Boulevard les Anglais´ile Pärast siis jah, istusin rannas, veini juues, tõesti ka kõrvetava päikese paistel ja nautisin avanevaid vaatepilte. Osa neist olid ääretultki kenad… Nice on mälestuses jäänud meelde äärmiselt kena kohana. Ka Monaco vürstiriik oli seda. Too botaanikaaed esmalt ja siis ronimine mäkke vürstide residentsi juurde. Selle vaatamisväärsustega tutvumine. Ning siis taas omapäi, veini juues ja nautides kõrgelt avanevat igati kena vaadet lasuursinisele Vahemerele. Monaco oli kena koht, rõhutatult prantsuse-keelne, meelde on jäänu too peakirik, ning sealsed hauad. Oli see Garibaldi vürstisugu (ei, hoopis Grimaldi vürstisugu, tänasel päeval veelgi kõige kauem võimul olev aadli-suguvõsa liigi ajaloos, ligi 500 aastat). Sealt edasi Itaalia poole. Möödumisi ka kohtadest kus Nietzschegi on käinud ja asunud.
Itaalia reis see tookord ei olnud. Milaanost sõitsime küll läbi kuid peatumata, sihtpunktiks oli Veneetsia. Seega sõitsime läbi kogu Põhja-Itaalia. Veneetsias aga, kahetsusväärsel kombel mina siiski ei käinud, kas oli siis põhjuseks mingi närune koonerdamine ühel hetkel või muidu tujutsemine kuid jah, itaallastest sellel reisil muljed nagu puuduvad. Veneetsias jah kahjuks ei käinud, vaevalt see pudelike veini seda korvas. Kuid kunagi lähen ju sinnagi. Itaaliast muud ka meenutada nagu pole, suund oli võetud taas juba kodusele Austriale. Sinna me ka jõudsime, üle Alpide eelmäestiku. Ja ka ööbisime seal, ühes mäestikupansionis. Kodune saksa keel, tunne kui oleks koju jõudnud… Seda eriti kui järgneval päeval saabusime Viini linna. Taas kord Wienis. See oli tõeline koju-jõudmine. See suurepärane linn, ja mul oli muidugi seal koheselt ka paljugi asjatoimetusi. Lootsin ja ka sain kätte ühe oma seal ülikoolis ootavaist diplomeist. Seega külastasin jälle tuttavaid paiku, ülikooli ja nii edasi… Nii armsaks saanud pudel brandyt ühes jõudsin siis jälle bussi juurde tagasi. Viinist lahkumine oli nii vaevaline ja raske, mäletan end isegi neiusid kõnetamas, otsekui hüvasti jättes. Lahkumine Viinist, linnast mis oli pea aasta ringi kodulinnaks. Sealt edasi tulid Tšehhi ja ka seal me ööbisime korra. Kena ööbimiskoht, muud erilist pole selle maa kohta lisada. Ja siis Poola avarused. Reis hakkas juba läbi saama. Piiride jätkuv ületamine mööda Baltikumi sõites. Ühekorraga neid nimelt leidus jällegi. Ja siis juba Eesti piir ja jälle tagasi, üle väga pika aja. Kõik tundus nii armetult kitsuke, piiratud ja mannetu, ennekõike just armetu ja räämas. Lõpuks tagasi Tallinnas. Möödunud olid 9,5 kuud, kui sealt ära olin olnud. Olin olnud väga kaua omaette välismail ja tagasi tulles sõitnud veel läbi kogu Euroopa. See oli ääretult ilus ja meeldejääv aeg. Mida veel? -- olin mõnda aega linnas ja kui viimased eurod otsa lõppesid siis läksin ära siia maale. [See selle aasta, 2002 aasta, eismesed 7 kuud olid siis senises elus kõige kenamad vist üldse. Ei tea, kas tulebki enam nii kena aastat...? Igal-juhul jääb see kõik kauaks meelde. Kõike siia ülesse ju üles ei kirjutanud. Mõndagi ainult mäletan, veelgi ja kauemgi veel! Midagi peab ka ainult omateada hoidma. Kuid vaevalt on kunaski midagi paremat meenutada, kui see vaimustav AUSTRIA ja tagasisõit läbi kogu Euroopa... Ei tea, mis ootab veel ees...?]

August 2002

... Räägitakse, et imesid enam ei sündivat ja et meie filosoofide üleandeks on muuta üleloomulikud ja põhjuseta nähtumused argipäevasteks ja labasteks.“ (II, 3).
... Kui maailm peaks olema küllalt lai, tahan asuda kaugele.“, (III, 2).
W. Shakespeare: „Lõpp hea, kõik hea.“16

August oli pöördeliselt teist laadi kuu. Ei midagi eriti mainimisväärset. Olin lihtsalt maal, siin Kuural ja taastusin kui kõigest lastes kõigil kogunenud muljetel settida. Olin ju viimasel aastal ka nii mõndagi juba kogenud. Oli mida meenutada, oli veelgi millest lähtuda, kuidas ennast konstitueerida. Linnas ei viitsinud kaua olla, raha lõppes ja sai mõeldud, et ilma milleta on maal kenam, pealekauba ei meeldinud sealne õhustik. Seega olin siis siin maal ja see oli selle aasta jooksul ka ainukeseks kuuks kui siin Kuural siis olin. Lihtsalt niisama olles, magades ja lugedes ja lihtsal kombel aega veetes. Hakkasin ka maalima. Aeg möödus suhteliselt rahulikult, meenutades olnut, vahel veidi ka tulevasele mõeldes. Olin astunud sisse ka TPÜ-sse , ilmselt selleks, et oleks mingitki tegevust järgnevaks, mingitki raamid. Nõnda siis tegin siin maal aega sügiseni parajaks. Aeg möödus siin rõhutamisi rahulikult ja pöördeliselt teisti kui olin harjunud. Otsekui vajalik lõõgastushetk enne taas-sukeldumist, võiks nüüd kui mõelda. Nüüd võib öelda ka, et selleks ajaks olin saavutanud kui viimaste aastate mõttelise tippvormi, seega midagi sellist mille poole tuleks jätkuvaltki püüelda. Ja siit järeldumisi ka üldine siht teotsemisel, -- minna taas minema, kaugele ja kauaks. Kuhu igane, peaasi, et ei tarvitseks jääda siia maale ja tegeleda ma ei teagi täpselt millega. On olemas vähemasti alus võrdlemiseks ja asi seegi. Võrreldamatu.

Võiks ka rõhutada, et tagasi tulles tundsin end kõigiti suurepärases vormis olevana, ja selleks oli ka põhjust olin ju nii kaua ja nii kaugel viibinud. Kuid, mida ei saa ka rõhutamata jätta, -- üldiselt oli juba seegi kuu siiski ka juba üldise ja kahetsusväärselt pikaleveninud regressi alguseks. Tagasilangemise alguseks. Kogu järgnevat perioodi võib mingiski mõttes sellisena vaadelda. Tagasilangusena. Ja see algas juba siis. Nimelt pöördusin vist juba augusti lõpus tagasi linna. Ja sinna huvitavasse elukohta. See oli midagi tülgastusväärset, mis seal siis lahti läks. Sõnadega kirjeldamatu jälkus mille kaugemaid järelkajasid võib aduda veel tänaselgi päeval. Sõnadega kirjeldamatu jälkus. Veendumus siit edasiseks tallele panna, -- nonde kaasüürliste, või siis kaasmaalaste, või kuidas noid lojuseid ka ei kutsuks, -- nende näol mingite tervemõistuslike inimestega tegemist küll ei ole. Rõhutamisi: augusti lõpust algas pikaldane tagasilangus, see oli aeg mil taas-käivitus pikaldane regressi protsess. Tagasilanguse alguse aeg. Mida sellest kõigest veel meenutadagi. 17
ANDRÈ MAUROIS: „Un art de vivre“. // „Kunst elada.“-- „... Me nimetame mõtteks inimese püüet sümboleid ja kujutelmi kombineerides aimata või ette näha mõju, mida osutavad inimese teod tõelistele asjadele. /.../ Et hästi tegutseda, selleks peame katsuma hästi mõelda...“ (Pascal), lk. 8.
... Ja tollele meeletule lootusele, et puhas mõistus võiks kunagi läbi saada ilma kogemuseta, tõmbas kriipsu peale Kant: „Oma teadmiste avardamise kires arvab mõistus, selles oma võimu tõendust nähes, avanevat enda eeslõpmatu vaatevälja.“, lk. 13-14.
R. Descartes:... Juhtida oma mõtteid korrapäraselt, liikudes lihtsamate juurest keerulisemateni... Jaotada raskused nii paljudesse osadesse kui võimalik... Teha kõikjal nii täielikke loendusi ja nii üldisi ülevaateid, et võidaks kindel olla – midagi pole vahele jäetud.“, lk. 17. (R. D. „Arutlus meetodist“, Tartu, 1936. Noor-Eesti Kirjastus.)
Von Goethe: „... Mõelda on lihtne / kuid tegutseda on raske; maailmas tuleb aga tegutseda oma mõtte kohaselt.“, lk. 25.
Alain: „... Naiste suur jõud on selles / et nad kas hilinevad või on ära.“, lk. 32.
... Eemaloleku puhul aga muutub armastatu selliseks Sülfiidiks, keda me võime kaunistada kogu täiuslikkusega. Seda toimingut nimetab Stendhal kristallisatsiooniks. Kristallisatsiooni kaudu moondub armastatud isik hoopiski teiseks ja kõrgemaks olendiks kui ta on tegelikult võimeline olema. Ja sellepärast ütlebki Proust, et armastus on subjektiivne ja et me ei armasta mitte tõelist inimest, vaid enda loodud olendit. /.../ ... tärganud leek kustub kiiresti, kui mõni kasvõi pisemgi lootusepuhang teda ei elusta. Selliste julgustavate märkide suhtes ei ole armunu nõudlik. /.../ Argus ja häbelikkus dikteerivad liigutusi, mida arvame tulenevat põlgusest.“, lk. 33.

... Tung jälitada seda, mis keeldub, ja keelduda haaramast seda, mis on kingitav, on loomulikult ja hõlpsasti seletatav.“, lk. 34.
... On kerge olla imeteldav, kui jäädakse kättesaamatuks. /.../ Mida pikem on armastuse rada, seda rohkem tunneb delikaatne vaim sellest rõõmu.“, lk. 37.
... Mõned iseloomud on sündinud ustavaiks kas sellepärast, et neil on armastusest väga kõrge arusaamine...“, lk. 43.
... Tee mida teed. Age quod agis. Tee seda kogu hingest. Sinu keha ja su vaim olgu mõlemad pingul selle sihi poole.“, lk. 51.
... See kes on omandanud oma õpingute kaudu maitse ja meele ilu tajumiseks, teeb seda paremini kui teised.“, lk. 83.
... ja et ainult kõige vanemad kombed, kõige iidsemad talitused kindlustavad inimkonnale tsivilisatsiooni hapra kaitse?“, lk. 97.
ALAIN: „Propos sur le Bonheur.“
Spinoza:... inimene ei saa olla kirgedeta, kuid tark inimene kujundab oma hinges õnnelikke mõtteid nii laialdaselt, et kired jäävad nende kõrval üsna tühiseks., lk. 124.18

September 2002.


... mind suutnud köita, kuid see vaga neiu
mu alistas... Ja ma ei mõistnud seni
neid, keda meeltesööst viib hulluseni!“ (II, 2).
W. Shakespeare: „Mõõt mõõdu vastu.“19

September möödus juba teisiti. Võimalik, et alguses siiski oli too n-ö pidulik avang, tollegi kuu alguses. Täpsemalt ei mäleta. Igal juhul oli siis ilmselt too väljasõit rohelusse. Too usuhulludele mõeldud pisike koosviibimine kuskil maakandis. Käisin seal minagi, paar tuttavamat nägu Viinist seal näha, ei midagi muud huvitavat. Küll aga mingit-sorti jälkust. Jah, mäleta, tagasi tulles oli too nn kodune õhkkond otsekui muutunud. Jah, see oli ilmselt seal. Sest see sealne hullus pole siianigi veel oma osta leidnud ja ei tea kas kunagi üldse leiabki. Seda naeruväärsem. Septembri kuud iseloomustab siiski veel jääknähtusena kõigist noist kaugel ja omaette veedetud kuudest teatud lootusrikkam meelsus. Olin kui veel huvitatud nii mõnestki seigast. Näitena sai mõnevõrra toona huvitatud ka tollest TPÜ variandist kui sellisest. Sai seal kohal käidud, korduvaltki, -- ei tea mitmendas ülikoolis järgemööda säärases, kuid kui armetu see tundus kõige kogetu kõrval. Siiski sealt täheldada teatavat huvitatud suhtestumist. Vahel hakkab kunagi jälle sinna ülikooligi asja olema?

Enamiku ajast veetsin „lapsepõlvekodus“, kui sealne õhustik liig ebameeldivaks muutus siis läksin R. tänavale. Mäletan, et septembri kaks viimast nädalat veetsin ka seal. Enam-vähem meeleolus. Olin kandideerinud juba Austraaliasse (augustis) , USA-sse ja Soome. Lootusrikkam värving ja ei midagi eriti häirivat on meeles tollest perioodist. Mäletan, et raha ei olnud, kuid varsti pidin seda saama… Üldiselt see kuu veel enam-vähem söödav, kui meenutada. Varasemast oli veel küljes õige tugev põhi. /---/ Kuid ilmsest ei lasknud end kõigest siiski veel häirida. Nood TPÜ plaanid olid siiski olemas, kuigi ebamääraselt vormistatuna, ja peagi selgus, et olin nondegi plaanidega juba lootusetult hiljaks jäänud. Siiski, kui toda aega meenutada, siis septembrit veel võib kuidagi meenutada. Kõigi järgnevate kuude kohta seda paraku öelda ei saa. Regress oli juba alanud. Pöördumatu selline. Või ehk siiski õnnestub seda nüüd taas pöörata?
PU SONGLING (1622-1715) -- V.Aleksejevi sõnutsi (1922): „... Aga kuidas võib seda kõike kõrvutada nende üleinimlike rõõmudega, mida toob argihalluse ja viletsuse käes vaevleva inimese ellu lummava kaunitari ilmumine, kes ei esita elu keerukaks muutvaid tingimusi, kes andub inimesele otsejoones ja täielikult, kes tõmbab inimese sedamaid ehtsa, pälvimatu ja tohutu õnne sügavikku, kus elu loob uut elu ja mille nimel inimene on valmis kõigeks, isegi ilmselgeks hukatuseks. /.../ tuleb ise inimese juurde, paneb ta endasse armuma, armastab teda, saab talle imetordeaks armukeseks ja ustavaks sõbratariks, heaks vaimuks, kes kaitseb oma sõpra...“, (lk. 7.)
... teevad need võlud / eriti kalliks. Need võlud aitavad mehe isiksusel välja areneda. /.../ Seejärel sünnib / ostekui ümber, ta ravib mehe kõikidest hädadest terveks ja korraldab lahkumineku tunnil tollele õnneliku elu ja nüüd juba ka rahuliku elujärje.“, (lk. 8.) „... ja laseb imekaunitel haldjatel üliõpilase eest hoolt kanda. Kiratsegu ja rügagu üliõpilane pealegi argielu halluses! Seda kõik korvab ta ümber hõljuv erakordne ja fantastiline elu. Talle ilmutavad end nõnda imeliselt kaunid haldjad, et sääraseid pole maises ilmas enne nähtud. Nad kingivad talle meeletu õnne, nad oskavad hinnata ta õilsat hinge ja annavad talle selle, millest hall argielu on üliõpilase ilma jätnud.“, (lk. 13.) 20
Liao Zhai Zhi Yi“.
... Tudeng polnud eelarvamuste kütkes, ta mõtles oma peaga ja tungis sügavale asjade olemusse – seepärast ei ehmatanud teda säärane isevärki olevus.“, (lk. 40.)
... Kas / ei saagi siis võrgutada? Ei. Temale ei saa ligi tikkudagi. Ta on iseäraline meesterahvas.“, (lk. 123.)
... Teis on aga õiglane meel nõnda tugev, et te toote või pilved taevast alla! Teie võite mu päästa ja mitte lasta mul hukka saada kannatuste ulgumerel.“, (lk. 124.)
... „Valge Lootos“ -- IV sajandi maj munk Hai poolt Hiinas rajatud müstilise kallakuga budistlik sekt. // Xu Hongru oli selle sekti esimesi usuisasid.“, (lk. 171.)
... Imeväärne sünnib inimestest enestest!“ Nendes sõnades on küllap kõige sügavam tõde.“, (lk. 185.)21

Oktober 2002.

... Kel taeva mõõk on, elus üha
peab range olema ja püha.
Eeskujuks siis võib olla ta,
kui ise teelt ei väärata.“ (III, 2).
W. Shakespeare: „Mõõt mõõdu vastu.“22

Oktoober oli hoopiski teist laadi kuu. Peamisena iseloomustas seda see olulinegi tõik, et taas, üle kuude oli mul taas raha. Ja olusid arvestades võinuks ju öelda ka , et nii mõnekski ajaks piisavalt. Kuid ometi läks teisiti. Muidugi, võinuks arvata, et oli harjunud millegagi, kui radikaalselt olid teisenenud kõik ümbritsevad olud. Ja olid tõesti, nimelt, kahetsusväärsel kombel ei läinud ma selle rahaga mitte otsejoones R. tänavale vaid jäin paraku sinna „koju“ vinduma. Ja see osutus tulevast silmas pidades saatuslikuks. Lühidalt, see peaaegu täiega seal elukohas veedetud kuu saatis kõik järgnenud kuud kus kurat, ja seda nii mõneski mõttes. Kodused olud, üldine õhustik, pluss erilisemaid ektsesse veel lisakski. Lõpptulemusena oli see täiesti pöörane kuu. Muu enam mitte, muuseas läks kus kurat ka see TPÜ variant just nõndamoodi, või kui kõike arvestada, siis teadagi mis põhjustel iganes. Nood-samused keda inimestena tähistadagi ei suvatse. Kõik läks küll kus kurat aga seda ka küllaltki arvestatavatel põhjustel. Ja oli lootus veel millekski võrratult enamaks, -- veeta nimelt 2-3 aastat Saksamaal ja seal küllaltki kõrgel tasemel töötada… Milline võrratu võimalus see oleks küll olnud . Kuid kahjuks luhtus seegi võimalus.

Silmas-peetud toda LIDIL-i ekskurssi. Olin valitud miljonist viie eesti esindaja hulka välja. Ees ootas töövestlus, mis pidi toimuma ja toimuski Riia linnas, mingis hotellis. Kaheldes seejuures küll tõsiselt sai viimasel hetkel kui otsustatud siiski minna. Kuidagi see minek siiski aset leidnud ja peab ütlema, et Riiga jõudsin ka kõigiti kenasti kohale. Brandyt rüübates lihtsalt. Leidsin ka tolle hotelli ja osalesin tolle töövestluse-presentatsiooni avavoorus. Kuid üldine taust oli seejuures liig. Ühel hetkel muutus õhkkond lihtsalt painavaks. Teadagi miks. Mitte unustada. Seega siis sain hakkama millegi nii mõttetuga, mis tühistas kogu sinna-minemise vaeva ja kõik järgnevad ja vahest isegi ka eelnenud kuud --- jalutasin lihtsalt minema. Kuidagi sain siiski lõpuks ka Pärnusse. Ööseks, olles eelnevalt unustanud pangakaardi PIN-koodi. Järgmisel päeval haakusid külge mingid kohalikud kaagid ja ise juba nii ükskõikne kõige suhtes, et läksin nondega ka kaasa. Too mustlaseplika nimega Irina. Sellega seondus nii mõndagi. Lõpuks kujunes nii, et veetsin selle ebameeldiva kambaga vist isegi paar päeva seal. Võimalik, et langesin ka varastamise ohvriks seejuures, Kunagi siis Tallinna tagasi ja ees ootamas muu seonduv. Mõningad katsed pead tõsta ja siis läks lahti kogu see järgnev... Ja ka raha oli – kummalisel kombel küll – juba peaaegu, et otsas. Selline oli seegi, kindlasti, et ebameeldiv kuu üldjoontes. Ja see kuu otsustas üldjoontes ka järgnevate kuude käigu. Ei olnud enam ei raha ega piisavalt algatusvõimet ega võimalusi. Olin kui kõik, -- teadagi mis põhjustel --- maha mänginud tolle riskantse käiguga sinna Riiga ja sellest tulenenuga. Nii arvasin siis ja nüüdki veel, -- oleks tulnud vaid ettevaatlikumalt rehkendada resurssidega… 23
ALDOUS HUXLEY (1894-1963): „Brave New World.“ / „Hea uus ilm.“
... Ja selles peitubki õnne ja vooruse saladus... /.../ Inimene peab armastama seda, mida ta on sunnitud tegema. Selles ongi kogu refelksikujunduse lõppeesmärk – panna inimesed oma vääramatut sotsiaalset staatust armastama.“, lk. 15.
... Kas sa oled kunagi tundnud ... /.../ ... et sinu sees on midagi peidus, mis ainult ootab võimalust valla pääseda? Mingi ülemäärane jõud, mida sa ei kasuta.“, lk. 52.
... et elu mõte ei ole mitte heaolu tagamine, vaid teadvuse pingestamine ja õilistamine, teadmise avardamine, ja väga võimalik, et see ongi tõsi...“, lk. 127.
... Mul on tunne... /.../ justkui hakkaks mul midagi koitma, millest kirjutada. Justkui suudaksin juba natuke kasutada seda jõudu, mis minus on. Seda üleliigset, uinuvat jõudu. Mul hakkab nagu midagi tulema.“, lk. 130.
... Teadmine on kõrgeim hüve, tõde – ülim väärtus; kõik muu oli teisejärguline ja tulenes sellest.“, lk. 162.
... Tema oli filosoof – kui te teate, mis asi see on. „Inimene, kes unistab vähesematest asjadest, kui neid taevas ja maa peal leidub.““ (W. Shakespeare: „Hamlet“), lk. 165.
... Tema defineeris filosoofiat kui kahtlaste põhejnduste otsimist sellele, mida inimene vaistlikult usub.“, lk. 167. 24

November 2002.

... mul on üks teie hüveks tähtis palve.
Kui saan hea vastuse te silmasäralt,
siis olen teie, teie minu päralt...“ (V, 1).
W. Shakespeare: „Mõõt mõõdu vastu.“25

November algas teisti. Ja mitte kuigivõrd kenasti, pehmelt väljendudes. Järelkajadena ka mõningaid (ajutisi) ektsessi-laadseid nähtumisi tollest nurjunud Riias-käigust. Kuid siiski oli tollane – tõsi küll üldine õhustik seal veel mõneti kui kontrolli all. Ebameeldiva üllatusena selgus siis, et raha pole enam kuigivõrd jäänud. Ometi läksin oma viimase rahanatukesega siis siiski veel kuhugi mujal. Seega siis läksin R. tänavale, ja veetsin seal kaks novembri esimest nädalat. Rahast järgi vaid viimased tuhat krooni ja sellest tulenevalt õige mustas meeleolus. Ei sujunud paraku sealgi kuigivõrd kenasti see elamise sisse-sättimine, kuigi algus oli veel mõneti lootusrikkam. Lisanduvalt üldine masendus oktoobri sekeldustest tulenevalt. Raha otsas, TPÜ-ga kus kurat ja luhtumine seoses suurte lootustega asumisest Saksamaale. Tollane periood oli juba regressi kõrgpunktiks. Allakäik oli täies hoos, kuigi seda veel ehk ei uskunudki. Pöördumatu allakäik, näis aga hiljem veel mõndagi aega.

Kui raha otsa sai siis paraku tagasi tollesse „koju“. Polnud midagi parata. Ja sealset õhutikku võib siianigi vabalt ette kujutleda. Kuid polnud midagi parata ja sellises masenduse-meeleolus lõppeski see kuu. November möödus seega üldiselt kehvasti. Algus too finantsiliselt ebakindel pürgimus mujale, mis omandas tõesti ka ebameeldivaid varjundeid seal lõpuks. Ja siis too pikaldase tagasilanguse algus seal „koduses majas“. Sealt järgnevalt veetsin oma viimaste aastate kõige pikema järjestikuse perioodi selles urkas. Rohkem kui 3,5 kuud järjest peaaegu, et… Siiski veidi vähem järjest kuid sellegi poolest. Ülejäänut sealt tollasest ajast võib vabalt oletada. Masendav luhtumise tunne, selline kõikehaarav. Täielik laostumise kogemus. Vaevalised katsed kui midagi otsekui taas üles ehitada. Kuid too masendava luhtumise tunne oli kõikehõlmav. Nõnda siis vegeteerisin seal tollegi aja ja järgnevaltki. Polegi nagu midagi huvipakkuvat sellest perioodist meenutada. Ah ja, tolle TPÜ - variandiga osutus siis juhtumisi ka lõpp olevat. Oli veel kuu alguses kui mingi viimane võimalus, kuid juhtumisi luhtus ka see. Sellest tulenevad pained lasusid veel pikematki aega kogu oma raskusega. Äärmiselt ebameeldiv ajajärk isegi meenutamaks.
WILLIAM SOMERSET MAUGHAM (1874-1965): „The Moon and Sixpence.“ / „Kuu ja kuuepennine.“„... Üks on siiski kindel – see on geeniuse looming. Minu meelest on isiksusel loometöös kõige tähtsam koht. Kui kunstniku looming on omanäoline, olen valmis andestama talle tuhat eksimust.“, lk. 3.
... Minu meelest on kunst emotsioonide manifestatsioon, emotsioonid aga räägivad keelt, mis on arusaadav kõigile.“, lk. 4.
... Inimeses peituvad kaasasündinud mütoloogilised alged. Seepärast haarabki ta kinni igast salapärasest ja ootamatust sündmusest nende inimeste elus, kes millegipoolest teiste hulgast silma paistavad, ja loob legendi, millesse ta ise fanaatiliselt usub.“, lk. 5.
... Viimast sõna ei ole. Uus evangeelium oli juba vana, kui Ninive kuulutas taevale oma vägevust. Neidsamu julgeid sõnu, mis tunduvad nii uudsetena rääkijaile endile, on öeldud juba varem sadu kordi peaaegu samasuguse intonatsiooniga. Pendel liigub ühest nurgast teise. Ja ring on täis.“, lk. 9.
... See on nagu lummus. Tahtmatult meenuvad salapärased jutud sellest, kuidas inimese teine mina tõrjub välja esimese. Hing on võimeline igasugusteks muundusteks. Ennemuiste oleks öeldud, et vanakuri ise on ta sisse läinud.“, lk. 54.
... Miks arvad sa, et ilu, mis on väärtuslikemaid asju siinilmas üldse, on nagu kivi merekaldal, mida igaüks võib soovi korral ostekui muuseas üles noppida. Ilu on midagi imepärast ja kättesaamatut, mida kunstnik vaid suurte loomepiinadega siit kaootlisest maailmast on üles otsinud. Ja kui ta selle kord leidnud on, siis ei ole mitte igaühele antud sellest aru saada.“, lk. 66.
... Ta näis nagu püüdlevat millegi poole, ent mis see konkreetselt oli, jäi mulle teadmata, ilmselt polnud see talle endalegi päris selge. Järjest rohkem hakkas minus süvenema mõte, et ta on mingi kinnisidee võimuses. /.../ Elas ta ju oma unistuste maailmas, kus reaalsusel polnud kaalu.“, lk. 71.
... Geniaalsusest imetlusväärsemat nähtust pole maailmas olemas. Kuid andekus on raske koorem sellele, kellele see antud on. Niisugusesse inimesse tuleb suhtuda erilise hoole ja kannatlikkusega.“, lk. 86.
... on kuradist, mitte just kurjuse- ja õelusekuradist, vaid mingist ürgsest jõust, mis eksisteeris enne headust ja kurjust.“, lk. 91.
... see oli hoopis mingi eriline vaimsus, rahutu ja uudne, mis viis vaataja mõttelennu uitama senitundmatutele radadele, kus ainsaks valguseallikaks keset pilkast pimedust on igavesed tähed ja kus vastuvõtlik inimloomus asub arglikult mõistatama uusi müstlisi nähtusi. /.../ ... ilumõiste tegelikku olemust tajumata kasutavad inimesed seda oma kõnepruugis kergekäeliselt ja läbimõtlematult, mistõttu ilumõiste ise, millele on külge kleebitud sadakond triviaalset sõna, on kaotanud oma esialgse väärtuse.“, lk. 127.
... Mulle näib, et osa inimesi ei sünni seal, kus nad peaksid sündima. Palja juhuse tõttu sünnib inimene sageli keskkonnas, mis on talle võõras ja vastuvõtmatu... /.../ Võib-olla seesama võõrdumus ongi ajend, mis sunnib inimesi millegi püsiva ja igavese ostingule, mis neid jäägitult haaraks ja enda külge seoks.“, lk. 169.
... Kaua aega olin arvamise juures, et / on mingi kurja deemoni võimuses. Tema kireks oli luua ilu. See ei andnud talle kuskil rahu. Kihutas teda ühest paigast teise. Deemon oli julm ja halastamatu, alailma piinas teda igatsus ilu järele – ja / sai igavene rändur. On inimesi kelle janu tõe järele on nii suur, et selle saavutamiseks on nad valmis kas või maailma alustugesi kõigutama.“, lk. 184.
... ühendas mingi imeline ja keeruline kompositsioon. Kõik see oli kirjeldamatult kaunis ja salapärane ja mõjus lausa hingematvalt. /.../ Nendes maalingutes oli midagi ürgset ja kohutavat. Lausa üli-inimlikku, otsekui oleks kõigel sellel seos musta maagiaga. See oli imekaunis ja ühtaegu siivutu.“, lk. 196.26

Dezember 2002.

... kuid hullu epistlid pole kellegi evangeelium, seega pole oluline, kunas need üle antakse.“ /.../ „Vaadake, et te hästi hardalt kuulate, kui narr loeb hullu jutlust.“ /.../ „... kuid loen hullu jutlust; kui teie kõrgeausus soovib seda nagu kord ja kohus, siis lubage, et kannaksin seda ette täie häälega.“ (V, 1).
W. Shakespeare: „Kaheteistkümnes öö.“27

Ka detsembri kuu oli midagi vastavat. Üldiselt ebameeldiv ja painajalik õhustik, kogu sellegi aja veetsin järjest sealses „koduses majas“. Midagi siiski kui mõneti näis laabuvat aja kulgedes. Järjest enam nagu harjumas tolle masendava õhustikuga ja kohati sellega isegi hakkama kui saades. Esines muidugi tõsiseidki tagasilangusi aga üldiselt siiski mõneti etemalt mööda saadetud kuu kui see eelmine. Üldistavalt nähes. Ebameeldivateks tagasilangusteks olid kuu teisel poole mingi kontserti külastamine, samuti oli vastikuks sündmuseks ka jõulud kui sellised. Teadagi tänu millistele ebarditele. Kuu lõpp läks muidugi kus kurat seoses läheneva pidupäevaga. Aastavahetus tõotas ja tuli ka millegi veel kehvemana. Nõnda see kuu ongi meelde jäänud --- aeglase kohanemisega valitsevate masendavate tingimustega ja üldine allakäik. Tõsi küll taas kandideerisin ka kõikjale kuhu võimalik, --- Briti , Ungari, jms. Koostasin sellealast edetabelit. Kuid kõik see oli vaid kõrvalise tähtsusega. Siiski oli midagi selles õhustikus, mis oli kui veel kontrollitav kuidagi, tõsisemad tagasilangused olid ajutised ja seostumisi mingite tähtpäevadega, ebameeldivaks osutus ka nt tolle nn sünnipäeva pidamine. Kahetsusega seal siis meenutamas kõiki neid tähtpäevi aasta tagasi (Austria, Wien!?). Kuid siiski oli too kuu, kuivõrd siin üldse toda aega meenutada vaevuda mõneti tasakaalustatum kui eelmine. Kuid regress vältas üha...
... Le bonheur n´est pas chose
aisèe: il est très difficile de
le trouver en nous, et impossible
de le trouver ailleurs.“
[„Õnn ei ole kerge asi: teda on
väga raske leida meis ja võimatu
leida teisal.“]
Chamfort.
Arthur Schopenhauer:„... Võtan elutarkuse mõistet siin täiesti immanentses tähenduses, nimelt kui kunsti elada elu võimalikult mõnusalt ning õnnelikult, milleks antud õpetust võib nimetada ka eudaimonoloogiaks, mis seega oleks juhatus õnnelikuks oleluks.“, lk. 5.
... Voltaire: nous laisserons ce monde-ci aussi sot et mèchant que nous l´avons trouvè en y arrivant [me jätame selle maailma maha niisama rumalana ja niisama kurjana, nagu me ta siia tulles eest leidsime].“, lk. 7.
... Aristoteles on jaganud (Ethica Nicomachea I, 8) inimliku elu hüved kolme liiki: välised, hinge ja keha hüved. /.../ Mis keegi o n : tähendab isiksus kõige laiemas mõttes.“, lk. 8.
Metrodus, Epikurose 1 õpilane: „Meis endis peituv õnne põhjus on suurem olukordadest johtuvast.“, lk. 9.
... Oleviku ning tegelikkuse objektiivne pool seisab saatuse käes ja on seega muutlik; subjektiivne pool oleme me ise, ja seepärast on ta oluliselt muutumatu. /.../ Keegi ei pääse välja oma individualiteedist.“, lk. 11.
... Saatus võib paraneda, pealegi ei nõuta sisemise rikkuse juurest temalt palju. /.../
Rahvalt, teenrilt, isandatelt
Ajast aega tunnustus:
Surelike inimeste
Kõrgeim õnn on isiksus.“
Goethe, „Lääne-ida diivan.“, lk. 12.
... Täielikust tervisest ja õnnelikust kehakujust tulenev rahulik ning rõõmus temperament, selge, elav läbitungiv ja õigesti tabav aru, talitsetud, leebe tahe ja vastavalt sellele hea südametunnistus on eelised, mida ei saa asendada mingi auaste ega rikkus.“, lk. 13.
... Niisiis eluõnneks on kõige vajalikum see, mis kellelgi on iseendas.“, lk. 16.
... Kõiges ja igal juhul naudib ta esmajoones iseennast. See on maksev juba füüsiliste, kuid palju enam veel vaimsete naudingute kohta. /.../ Mida keegi iseendas on ja iseendas omab, lühidalt isiksus ja selle väärtus on ainuüksi vahenditult tähtsad tema õnneks ja hüveoluks.“, 19.
... Kes on rõõmus, sellel on alati põhjus rõõmustamiseks juba seepärast, et ta seda on. Miski ei suuda nii täielikult kui see omadus iga teist hüvet asendada; ta ise pole aga millegagi asendatav.“, lk. 20.
... seesmine rikkus, vaimu rikkus; sest mida lähemal see on erakordsusele, seda vähem jätab ta ruumi igavusele. Mõtte ammendamatu liikuvus, nende mitmesuguste sise- ja välismaailma nähtuste najal üha uuenev mäng, jõud ning iha nende ikka uuteks kombineerimisteks...“, lk. 28.28

KOKKUVÕTVALT: a. D. 2002.

... Oo imet! Kauneid olendeid kui palju!
Kui ilus inimkond on! Hea uus ilm,
kus niisugune rahvas peal!
(W. Shakespeare: „Trom“, (V, 1.), lk. 185.

L. Liivak:... et teda on alusetult süüdistatud vaimsesse isolatsiooni põgenemises. Pigem vastupidi, ta leiab, et on astunud tohutu, nähtamatu, kõiki aegu, rasse ja religioone ühendava kiriku liikmeks, kus valitseb Igavene Filosoofia. /.../ ... kunst, milles esteetiline alge allutatakse alati eetilisele sõnumile... /.../ ... vahetu mitteverbaalse maailmataju võimalikkust ja vajalikkust.“, lk. 189.29

-- Üldjoontes ja laias laastus võib kogu selle aasta jagada kaheks -- esimesed kuus ja pool kuud mis möödusid kaugel ja ka tõesti suurepärasel kombel. Võinuks kui arvata, et olen saavutamas kõikide viimaste aastate mingit kõrgtaset teatavas mõttes. Nood kõik pikad kuud, rohkem kui poole aasta vältel, mil ma veetsin kuskil kaugel ja võimalikult eraldatuna. Nood aasta esimesed kuus ja pool kuud möödusid tõesti kenasti, pea ideaalsel kombel. Olin olnud juba kuude kaupa eraldatuses ja see vältas üha. Sellest ajast on peamisena meenutada vaid kõike head, mis seal siis ka aset leidis. Ohtralt alkoholiga niisutatud isikliku elu kõrgaeg imeilusate kulisside taustal. Selline oli see võrratu aeg. Ja siis käisin poole kuu jooksul kaugemal ja sõitsin rohkem ringi ja külastasin enim maid kui kunagi varem. Ka see kõik kuulus kenasti tolle kõrgperioodi hulka. Sellised olid aasta esimesed kuus ja pool kuud. Järgnevad paar kuud olid kui vahepalaks. Kui meeleolude teisenemise ajaks mingiski mõõtmes. Suhteliselt rahulikud kuud olid august ja september, pluss üksikud tagasilangused kuude vahetumise ajal. Kuid sellegi poolest oli see veel talutav, tulenemisi eelnevate kõikide kuude kujundatud tugevast aluspõhjast. Oktoober oli erinevatel põhjustel murranguline kuu, mis kujundas järgnevat küllaltki negatiivsel kombel. Too üks riskantne käiguke Riiga muutsid järgnevate kuude tervik-ilmet. Regress oli juba täies hoos. Aasta kaks viimast kuud olid vaevalise virelemise ja masendava õhkkonna talumise ajaks. Koos mõnetiste pea kergitamise perioodidega, kuid siiski kehvemad perioodid. Ja aasta lõppes õigegi viletsalt. Selline oli see aasta siis tervikuna. --- Pikaldane ja suurejooneline tõus isikliku mõtteilma kõrgustesse ja täiuslik rahulolu millest. Ja siis pikaldase tagasilanguse algus, levimine ja süvenemine. Ja siis selle talumine, kuidas see ka siis õnnestus. Aasta esimest poolt võib meeleldi meenutada ja sellega kõigiti rahul olla. Aasta teine pool vaevalt väärib meenutamist, tulenevalt ebasobivatest ja kõigiti vastumeelsetest üldistest tingimustest ja mõningatest ebaõigetest (või kuidas iganes) otsustest. Järeldumisi: võtta selle aasta kulgemisest õppust edasisi samme suunates. Võtta kõigest sellest õppust. ---
--- Mida eelistada…? -- Vaid meenutamisväärset. 30
Arthur Schopenhauer: „... ja valib pärast mõnesugust tutvumist nõndanimetatud inimestega tagasi tõmbumise või suurvaimuna isegi üksilduse. Sest mida keegi omab iseendas, seda vähem vajab ta väljast ja seda vähem võivad ka teised talle olla.“, lk. 29.
... Kuna nii siis vaba jõudeaeg on igaühe elu õis või pigemini vili, sest üksnes see võimaldab iseenda omamist, siis tuleb õnnelikuks kiita neid, kes leiavad üksilduseski midagi head iseendast.“, lk. 32.
... Kahtlematult on maises elus eeskujuliku, rikka individualiteedi ja eriti suure vaimurikkuse omamine kõige õnnelikumaks saatuseks ka siis, kui ta oleks põhjalikult erinev mõnest väliselt hiilgavaimast elukäigust.“, lk. 34.
... kõrgeimaile vaimudele, keda tavaliselt nimetatakse geeniusteks. Ainuüksi geenius võtab asjade olelu ning olemuse tervenisti ning absoluutselt oma teemaks, püüdes väljendada oma sügavat käsitlust sellest...“, lk. 43.
... vaimseist naudinguist. Tema olelut ei elusta tung tunnetada ja taibata tunnetuse ning taipamise enda pärast ega sellega suguluses olev esteetilise nautimise tung.“, lk. 48.
... -- see on lunastus ja immuunsus inimliku eluga kaaskäiva puuduse ja häda suhtes, see on vabanemine üldisest teoorjusest, sellest inimlapse loomulikust osast. Ainult saatuse seesuguse soodustuse puhul ollakse sündinud tõeliselt vabana...“, lk. 57.
... Järelikult meie õnneks aitab palju kaasa selle väärtuse õige hindamine, mis ollakse iseendas ja enda jaoks, võrreldes sellega, mis ollakse teiste silmis.“, lk. 62.
...Inimese oma õnne seisukohalt, mis on meie taotluseks, on asi hoopis teisti ja tuleb pigemini laita teiste arvamusele liiga suure väärtuse omistamist.“, lk. 65.
.. tulemuseks uskumatult suur meelrahu ja rõõmsuse tõus ja samuti kindlam ning julgem esinemine ja igati teesklematum ja loomulikum käitumine. /.../ [ilus on raske]“, lk. 69.
... Sest ainult kindel, seesmine, vangutamatu veendumus oma ülekaalukais paremustes ja erilises väärtuses teeb tõeliselt uhkeks. /.../ Et uhkuse juured on seega veendumuses, ei sõltu ta nagu kogu tunnetuski meie meelevallast.“, lk. 70.
... Olen küllalt sageli vaeva näinud, et leida inimese loomalikus või mõistuslikus loomuses mingit paikapidavat või vähem tõenäolist /.../ ... vaid selgeile mõisteile tagasi-viidavat alust...“, lk. 103.
... Kõige õilsamal teol on ainult toime; geniaalne töö seevastu elab ja mõjub hästi ning ülendavalt läbi kõikide aegade.“, lk. 113.
... Harilikult on isegi nii, et mida kauemini kestab kuulsus, seda hiljem ta ilmub, nagu valmib ju aeglaselt kõik, mis on eeskujulik.“, lk. 116.
Osorius (De gloria): „... et kuulsus pageb nende eest, kes teda otsivad, ja seirab neid, kes ta unarusse jätavad, sest esimesed muganduvad oma kaasaegsete maitsega, teised põlgavad seda.“, lk,. 120.
... Mida väärikaim, tähendusrikkaim, kavakindlam ja individuaalsem on tervik, seda enam on vajalik ja tulus, et talle vahel silme ette tuleks selle vähendatud põhijoonis, plaan. /.../ tema osa maailmas ja tema suhe maailmaga.“, lk. 144.
... ainult tulevikus elavad, ikka ettepoole vaatavad ja kärsitult vastu ruttavad tulevaile asjadele, mis alles peavad tooma tõelist õnne, vahepeal aga lasevad oleviku tähele panemata ja nautimata mööduda... /.../ Ainult olevik on tõeline ja tegelik: ta on reaalselt täidetud aeg ja ainuüksi temas eksisteerime meie.“, lk. 146.
... on vajalik, et sageli tagasi mõeldaks ja kokku võetaks see, mis on läbi elatud, tehtud, kogetud ja seejuures tuntud, et ka võrreldaks oma endist otsustust praegusega... /.../ Oma kogemust võib vaadelda tekstina, järelemõtlemist ning teadmisi kommentaarina selle juurde.“, lk. 151.
... Täiesti ta ise olla tohib igaüks seni, kuni ta on üksi. Kes üksildust ei armasta, see ei armasta ka vabadust, sest ainult üksi olles ollakse vaba. /.../ Vastavalt sellele väldib, talub või armastab igaüks üksildust täpses propotsioonis omaenda väärtusega.“, lk. 153.
... Alati aga ilmneb siinpuhul üksilduse juures, et kalduvus eraldumisele ja üksildusele suureneb vastavalt nende intellektuaalsele väärtusele.“; lk. 162.
... ja tehku endale selgeks suur tõde, et kõik, mis sünnib, toimub paratamatult ja on seega vältimatu.“; lk. 173.
... Me ei toimi nimelt tähtsatel puhkudel, oma elu peasammude puhul mitte seevõrd teadlikult õige tunnetamise järgi kui mingi sisemise impulsi, tahaksin öelda instinkti järgi, mis tuleb meie olemuse sügavaimast põhjast.“, lk. 224.
... „Kõik mis toimub suurimast vähimani, toimub paratamatult.““, lk. 232.
... Tuleb saada vanaks, järelikult kaua elada, et mõista, kui lühike on elu.“, lk. 245.

_________________________________________

EPILOOG.

(14. 02. 2019.)
ANNO DOMINI 2002. -- See oli üks ilus aasta, vahest üks ilusmaid aastaid, vähemalt sel sajandil...? Aasta 2002 algas suurejoonelisel kombel. Elasin ja õppisin AUSTRIAS, uhkes Wieni linnas (Vienna, Viin). See oli vist elu kõige vägevam aastavahetus. Ligi pool miljonit inimest ühel ööl Viin kesklinna tänavatel. Suurejooneline vaatemäng! Peaaegu Tallinna elanikond ühel ööl Austria pealinna nagu Viini tänavatel. Jäid ainult head muljed. JA elasin ja õppsisin Viinis, von Habsburgide iidses metropolis (von Habsburgid valitsesid Euroopas ligi 1000 aastat, vanim inimliigki valitsenud aadlisuguvõsa!?). Õppisin Viin Ülikoolis, Filosoofia Instituudis (Univeristät Wien, Institut für Philosphie). JA peale seda suurejoonelist Viini aastavahetust algas siis teine semster Viini Ülikoolis. See oli tõesti kena aeg. JA siis saabus seal kaugel Lõuna-Euroopas kevad ja see oli vist kõige kenam kevad üldse täiskasvanu-elus...? Küll oli kena see Austria kevad seal hiilgavas Viini linnas! (Ikka näen sellest Viini linnast oma unenägusi, nagu mingist unelmate linnast...?) Oli seal, Austrias, Viini linnas, siis elu kõige kenam aastavahetus ja kõige ilusam (täsikasvanu-elu) kevad. Oli imeline aeg seal kaugel... Kas tulebki enam midagi nii kena kunagi...?
JA nõnda möödusid need 10 kuud AUSTRIAS (10. 2001 – 07. 2002.) -- Üks elu ilusmaid aegu. Suurejooneline aastavahetus 2001/02 WIENi linnas! Väga ilus kevad seal kaugel. Aga siis kevadele järgnes suvi ja pidin jälle „meie väikesesse eestisse“ tagasi tulema. Kuid kujunes nii, et tagasi Eestisse tulin hoopis Hispaania kaudu. Nimelt avanes võimalus sõita läbi kogu Euroopa. See oli juuli alguses 2002 kui sõitsin siis oma ilusast Viini linnast rongiga Salzburgi. JA sealt Müncheni kaudu Šveitsi, mäletan Lutzerni linna ja ka Bernist sõitsime läbi. JA siis muiduigi Prantsusmaa. Prantsuse Alpid! See oli minu elu sõna otseses mõttes kõrghetk, kui seal Prantsuse Alpides sai käidud ligi 5 km kõrgusel (Chamonie! Mont Blanc!); ligi 5 km merepinnast (see on palju kõrgemal kui reisilennukid lendavad). Minu elu kõrgpunkt! JA siis edasi, läbi ilusa Prantsusmaa ilusasse Hispaaniassse. Hispaania Prüneede kõrgmäestikus oli üks mägiklooster. -- Montserrat Klooster! Vaimsutavad elamused sealtki. Nii ilus.
JA siis sai külastatud ka Barcelonat, kataloonide iidset pealinna. Barcelona ligi 100 aastat ehitatud toomkirik (A. Gaudi oli arhidektiks kunagi). Sain 1 korda ujuda Vahemeres, Barcelona lähistel (Costa del Sol = „Päikeserannik). Andorra meeldis. Nizzas sai 2 x Vahemeres ujada, küll oli seal Päike alles kõrvetav! Monte Carlo väga meeldis! JA siis pidi siia „eesti“ poole tagasi tulema. Sõitsime lähedalt mööda Perpinganist (prantsuse-katalooni), siis Saint Tropez ja ka Milaano lähedalt sõitsime mööda. Veneetsia kekslinna kahjuks ei suvatsenud külastasin (arvasin, et hiljem jõuab?!). JA siis viimane öö Austrias ja siis see Ida-Euroopa, Cekia, Poland ja Baltikum. JA tagasi „Eestis“. (Ei ole vaimustatud sellest „eesti elust“ endiseltki?!). AGA ikkagi oli 2002 aasta üks minu (täiskasvanu-elu) ilusamaid aastaid. Sain elada ja õppioda Austrias! Nägin palju kena ka mujal Euroopas! (Aasta 2002 lõpp oli siin „eestis“ väga troostitu, nagu ikka, juba viimased 20 aastat. EW-s tõesti ei ole midagi head, ei midagi huvitavat.) EI aidanud selle „eesti elu“ nurispidsuste vastu ka seegi, et järgmine, 2003 aastal paar kuud Taani ülikoolis õppisin...? Selline oli see aasta 2002, tänasega juba 17 aastat tagasi...?!
__________________________________________
1William Shakespeare: „Komöödiad II.“ Kogutud teosed VII köites. Tallinn, 1960. IV köide. „Eesti Riiklik Kirjastus.“ Tõlkinud (ja ees- ja järelsõnad) Georg Meri. Lk. 7-727. [Siiud teon ja järgnevalt lk nr ja W. S. teoste traditsiooniline numeratsioon teksti sees.] (Antud tsitaat: lk. 68, mainitsest).
2 01.09. 2004. -- Esimene kommentaar aasta aega peale kirjutamisest siia kirjakohta. Toonane periood on jäänud senini ületamatuks ja see aasta-vahetumine üheks kõige kenamini veedetud aastavahetuseks üleüldse. Kustumatult eredad muljed sellest kõrgajast. Praegu on aga peamiseks lootuseks , et BERLIINIS veedetud ajast saab midagi samavõrd ülivõrdelist. Rahvusvaheline parlamendipraktika ometigi. Selle stipendiumi ma ka võidan!? (EI võitnud, kuigi 2 aastat valiti Eestist 6 inimese hulka, kellest vaid 3 valiti Berliini Parlamendi praktikantideks. Vahest oligi parem, et ma sellest ilma jäin...? Täna on: 14. 02. 2019.)
3 William Shakespeare: „Komöödiad II“. Ibid. (Siin tsitaadid lk: 116 & 123).
4 19.09.2004. Juhuslik kommentaar palju hilisemast ajast. Toonane ammune aega oli tõesti üks kenamini veedetud aeg üldse, tänaseni on sealne hästi meelde jäänud. Lootes praegu, et järgmisel aastal BERLIINIS saab samavõrra kena olema aega veeta. Pean sinna lihtsalt saama, SAKSAMAALE tagasi. Daumen hoch!
5 Kirjutatud 24. 06. 2003. Jaanipäeva õhtul. Idee selliseks kirjutamiseks pärineb aga ajast jaanuari lõpp 2003, seega möödunud talvest juba. Juba siis sai mõeldud, et miks mitte nõnda just ammuseid aegu ka meenutada.
6 William Shakespeare: „Komöödiad II“. Ibid. (Siin tsitaadid lk: 209 & 215).
7 01. 09. 2004. Teine sissekanne siia üle aasta peale esma-kirjutamist. Äärmiselt kena aeg sealt toonane meenutada siiani. Üks kenamini veedetud perioode üldse, õndsalt purjus ja suurepärases vormis uitamas ringi seal ja ühe kenama metropoli kenamate vaatamisväärsustega tutvumas. Ääretult kena periood see toonane siianigi meenutada. Lootes sama kena perioodi ka BERLIINIS veedetavast ajast! [Berliini, õnneks, siiski ei jõudnud, seevastu sai külastatud nii Ungari kui ka Taani Ülikoole, peale Austria Ülikooli].
8 William Shakespeare: „Komöödiad II“. Ibid. (Siin tsitaadid lk: 218 & 234 & 247).
9 Kirjutatud: 25. 06. 2003.
10 William Shakespeare: „Komöödiad II“. Ibid. (Siin tsitaat lk: 317).
11 Selle proffessori nimi oli Gerhardt Gotz, muide. Täna on 19.09.2004. Sirvides üle ammuseid ülestähendusi veel kaugemast ajast. Üks kenamini veedetud pikem ajaperiood viimaste aastate vältel, tuleb tunnistada, oli see toonane seal. See oli kõige õnnestunum periood viimaste aastate jooksul seal kunagi ammu seal AUSTRIAS. Lootes samavõrra kena perioodi ka BERLIINIST!
12 William Shakespeare: „Komöödiad II“. Ibid. (Siin tsitaadid lk: 373 & 389).
13 Kirjutatud: 26. 06. 2003.
14 William Shakespeare: „Komöödiad II“. Ibid. (Siin tsitaat lk: 444).
15 19.09.2004. -- Komenteerides aastaid hiljem. Nõnda punasega allajoonides saab tõesti kena ülevaate sellest kunagisest EUROOPA reisist! -- See on jäänud aastatest meelde kui kõige suurejoonelisem ja ulatuslikum reis mööda Euroopat. Kustumatud muljed tõeliselt suurejoonelised elamused, midagi, mida üldiselt meelsasti meenutada. -- Nüüd lootes pea-asjalikult, et saab jälle külastada ka BERLIINI!
16 William Shakespeare: „Komöödiad II“. Ibid. (Siin tsitaadid lk: 467 & 481).
17 Kirjutatud: 27. 06. 2003.
18 ANDRÈ MAUROIS: „Un art de vivre“. // „Kunst elada.“ (C: 1939). ALAIN: „Propos sur le Bonheur.“ // „Mõtteid õnnest.“ („Kunst olla õnnelik.“) // (C: 1928). Talinn, 1994. / Kirjastus: „Aed“. / Tõlk: A. Aspel. / Esmatrükk: Tartu, 1940. / „Eesti Kirjanduse Selts.“ / („Elav Teadus“ 104-105.). / Lk.: 3-142.
19 William Shakespeare: „Komöödiad II“. Ibid. (Siin tsitaat lk: 556).
20 PU SONGLING (1622-1715): „Libarebased ja kooljad.“ (Liao Zhai Zhi Yi“). // Hiina armu- ja hirmujutud. // Tallinn, 1986. // „Eesti Raamat“. // Tõlk: Andres Ehin. // Lk.: 5-318.// Tõlkinud vene k: V. Aleksejev (C: 1922). Akadeemik V. Aleksejevi eessõna venekeelsele väljandele (lühendatud eesõna).
21 Pu Songling: „Libarebased ja kooljad.“ Ibid. (Leheküljed tekstis).
22 William Shakespeare: „Komöödiad II“. Ibid. (Siin tsitaat lk: 577).
23 Kirjutatud: 28. 06. 2003.
24 ALDOUS HUXLEY (1894-1963): „Brave New World.“ / „Hea uus ilm.“ //Tallinn, 1989. / „Eesti Raamat.“ / Tõlk: Henno Rajandi. / Lk.: 5-190. / C: 1933. / Hamburg, 1934. / („The Albatross.“) / + Järelsõna: L. Liivak.
25 William Shakespeare: „Komöödiad II“. Ibid. (Siin tsitaat lk: 610).
26 WILLIAM SOMERSET MAUGHAM (1874-1965): „The Moon and Sixpence.“ / „Kuu ja kuuepennine.“ Tallinn, 1973. / „Kunst“. / Tõlk: Salme Lehiste. / Lk.: 3-206. / C: 1919. / („Brenhard Tauchnitz“, Leipzig, 1932.) (Lehekülje numbrid teksti sees.)
27 William Shakespeare: „Komöödiad II“. Ibid. (Siin tsitaat lk: 330).
28 ARTHUR SCHOPENHAUER: „ELUTARKUS.“ // „Aphorismen zur Lebensweisheit.“ Tartu, 1940. // „Eesti Kirjanduse Selts“. // Tõlkinud & järelsõna: L. Anvelt. // Lk.: 5-280. // (Siin ja järgenvalt lk nr teksti sees).
29 Aldous Huxley: „Brave New World“, (+ L. Liivak järelsõna). Ibid., (Lk. nr. teksti sees).
30 Kirjutatud: 29. 06. 2003.

No comments:

Post a Comment