Nietzsche: "Teiselpool head ja kurja".

______________________________________________________________

FRIEDRICH W. NIETZSCHE:

„JENESEITS GUT UND BÖSE“ (Aphorismen.)

„Teiselpool head ja kurja.“ (Valik aforisme.)

26 aforism) „... vaiksena ja uhkena varjule oma kindlusesse, siis sellisel juhul on üks asi kindel, ta ei ole tehtud mitte ettemääratud teadmise jaoks. Sellisena ta näed peab ühel päeval ütlema enesele „kuradile minu hea maitse! Kuid reegel on huvitavam kui erand! - kui mina erandina!“ - ja nii ta läheks alla, ennekõike „sisse“. Keskmise inimese uurimine, kaua, tõsiselt, ja selles mõttes: palju maskeerumist, enesevõitmist, familaarsust, halba seltskonda – kõik muu peale võrdsete selts on halb selts -: see on vältimatu osa iga filosoofi eluloost, vahest selle vastumeelseim, halvalõhnalisim, pettumuste poolest rikkaim osa. Aga kui tal on õnne, nagu teadmiste õnnelastele sobiks, ta kohtab oma ülesande tõelisi lühendajaid ja kergendajaid, - ma pean silmas niinimetatud küünikuid, siis selliseid, kes keerutamata tunnistavad looma, tavalisust, „reeglit“ iseeneses ja kelles on veel sel määral hingelisust ja sügelemist, et nad peavad rääkima enesest ja sarnaste tunnistajate juuresolekul: teinekord nad keerlevad raamatuteski kui omas prügihunnikus. Küünilisus on ainuke viis kuidas madalad hinged puudutavad seda, mis on ausus; ja kõrgemal inimesel tuleb iga karedama või peenema küünilisuse rääkimisel avada kõrvad ja iga kord õnnitleda ennast selle puhul, et häbematu irvitaja või teaduslik saatür ennast talle paljastavad. On ka selliseid juhtumeid, kus vastikusse seguneb ka imetlust: nimelt siis, kui looduse tuju on liitnud soku ja ahvi geeniuse, nagu oli abee Galiani puhul, oma aastasaja sügavaima, selgepilgulisima ja vahest ka ligaseima inimese puhul - ta oli palju sügavam kui Voltaire ja seetõttu ka palju vaiksem. Tihedamalt aga juhtub, nagu me juba viitasime, et teadmistega pea on liidetud ahvi kehaga, suurepärane ja erakordne mõistus madala hingega, - vähemalt arstide ja moraali-füsioloogide seas pole see üldse harv juhus. Ja kus iganes keegi räägib erutumata, siis tuleb seda vaevatud inimest pidada pelgalt kõhuks, kus on kahesuguseid vajadusi, ja peaks, kus neid on üks; kus iganes keegi näeb, otsib ja tahab näha vaid nälga, sugutungi ja egoismi, justkui need oleksid inimeste tegude tõelised ja ainukesed põhjused; ühesõnaga, kus räägitakse inimesest „kehvasti“ - ega isegi mitte halba, - seal peab teadmiste armastaja tähelepanelikult ja virgalt kuulama, tal tuleb üldse hoida kõrvad lahti seal, kus räägitakse pahameeleta. Kuna pettunud inimene ja kes iganes oma hammastega rebib ja hävitab iseennast (või, selle asemel, maailma, või jumalat, või ühiskonda), võib küll moraalselt võttes, olla kõrgemal kui naerev ja enesega rahulolev saatür, kuid igalt muult vaatekohalt on ta tavalisem, samaväärsem, vähem õpetlikum juhtum. Ega keegi ei valeta nõnda palju kui pettunud.-“

27) „... et olla ise „raskesti mõistetav“! - ja peab olema südamest tänulik ja märgates head tahet mingisuguse tõlgitsuse peenuses. Kuid mis puutub „headesse sõpradesse“, kes alati on liiga ükskõiksed ja arvavad, et neil just sõpradena on õigus olla ükskõiksed: on hea võimaldada neile juba ette valestimõistmise liikumisala ja lärmitsemisepaik: - nõnda saab veel naerda; - või korraga raputada nad enda kallalt maha, need head sõbrad, - ja naerda ka siis!“

28) „See, mis läheb kõige halvemini ühest keelest teise tõlkimisel, on keelelise stiili tempo: see nimelt põhineb rassi loomusel, füsioloogilist sõnapruuki kasutades rassi „ainevahetuse“ keskmisel tempol. On ausal meelel tehtud tõlkeid, mis on peaaegu võltsingud, algteksti tahtmatud halvendused, vaid seetõttu, et ei ole osatud tõlkida ka selle julget ja lõbusat tempot, mis hüppab kõigest sellest ohtlikust üle, mis peitub sõnades ja asjades, aitab sellest üle pääseda. Sakslane on võimeline vaid vavealiselt kasutama keeles presto´d: seega siis on nagu põhjust arvata ka paljusid vaba, vabahingelise mõtlemise kõige huvitavamaid ja hulljulgemaid nüansse. Samuti ka buffo ja satüür on talle võõrad, kehas ja sisetundes, nõndasamuti on Aristofanese ja Petroniuse tõlkimine temale ülejõukäiv ettevõtmine. Kõik raskepärane, raskesti lahustuv, pidulik-saamatu, kõik stiili venivad ja tüütavad viisid on sakslaste keskel arendatud hämmastavalt mitmekesiselt, - antagu mulle andeks see tõsiasi, et isegi mitte Goethe proosa, kus jäikus ja elegantsus segunevad, ei ole mingi erand, selle „vana hea aja“ kuulutajana, kuhu see kuulub, ja saksa maitse avaldusena, ajal, mil veel oli „saksa maitset“: mis oli rokokoo maitse, in moribus et artibus. Lessing oli erandiks, tänu tema näitlejaloomusele, kes mõistis palju ja oli mitmete asjade tundja: tema, kes polnud ilmaasjata Bayle saksa keelde tõlkija ja kes meelsasti põgenes Diderot ja Voltaire ja veel meelsamini rooma ajaviitenäitekirjanike juurde: - Lessing armastas ka tempos vabameelsust, põgenemist Saksast. Kuid kuidas saakski saksa keel, isegi kellegi Lessingi proosagi, jäljendada Macchiavelli tempot, tema, kes lubab Principe lugejal hingata Firenze kuiva hõredat õhku ega suuda pisimatki seika esitada ilma taltsutamatu allegrissimo´ta: vahest mitte ilma nurjatu näitleja tundeta sellest, millisesse vastukäivusesse ta söandab sattuda, - pikad, rasked, kõvad, ohtlikud mõtted ja sekka millist parima vallatuima meeleolu tempot. Ja kes veel julgeks saksa keelde tõlkida Petroniust, kes oli suurim presto meister kui ükski teine muusik siiamaani, leiutistes, mõttelõngades, sõnades: - mida tähendavadki lõppude lõpuks kõik haige, ebameeldiva maailma sood, kui on, nõnda kui temal, tuule jalad, sama hoog, hingus ja vabastav pilge kui tuules, mis teeb kõik terveks pannes kõik jooksma! Ja mis puutub Aristofanesesse, sellesse kirgastavasse, täitvasse hinge, kelle pärast annad andeks kogu kreeklaskonnale, et see on olnud oelmas, eeldades, et on sügavaimate põhjusteni mõistetud, mida kõike andeksandmist, selginemist vajavat seal on: - nõnda tõesti ei tea ma midagi, mis oleks mind rohkem pannud nägema und Platoni saladuslikkusest ja tema sfinksi loomusest kui see õnneks säilinud petit fait: et tema surivoodi peaaluse alt ei leitud mingit „raamatut“, ei mingit egiptlaslikku, pütaagoraslikku, plaatonlikku, - vaid Aristofanes. Kuidas olekski Platoni sugune talunud elu – kreekalikku elu, mille ta keelas, - ilma Aristofaneseta! -“

29) Vaid üksikute asi on olla sõltumatu -- see on jõuliste eesõigus. Kes seda üritab , olgu tal kas või suurim õigus aga mitte vajadus tõestab vaid end olevat mitte-jõulise ning kärsimatult hulljulge, ta läheb laborünti, tuhandekordistab need ohud, mida elu ka muidu kaasa tooks, milledest ei ole väikseim see, et keegi ei ole nägemas, kuidas ja kuhu ta eksib, üksildub ... ja ta ei või enam tagasi pöörduda!, isegi mitte teiste mittleiden'i juurde!

[Aforism nr 29, teine variant:] „... Vaid väga harvadele on määratud olla sõltumatud: - see on tugevate eelisõigus. Ja kes seda proovib, isegi kui tal oleks selleks suurim õigus, kuid nõnda, et ta ei pea nii tegema, tõendab siis, et ta pole mitte ainult tugev, vaid ka piiritult hulljulge. Ta läheb labürinti, ta tuhandekordistab need ohud, mida elu niigi kaasa toob ja milliseist ei ole väiksem see, et keegi ei näe, kuidas ja kuhu ta eksib, eraldub ja satub tükk-tükilt mingi südametunnistuse koopa-minotauruse rebitavaks. Kui selline hävib, see juhtub nõnda eemal inimeste arusaamisest, et nad seda ei tunne ega tunne selle üle ja kaastunnet: - ning ta ei või enam tagasipöörduda! Ta ei või pöörduda ka enam inimeste kaastunde juurde! -“

30) „... Meie kõrgeimatel arusaamistel tuleks - ja peaks! - kostuma kui meeletustel, mõnikord kui kuritegudel, kui nad lubamatult satuvad nende kõrvu, kes ei ole nende jaoks loodud ja ettemääratud. Eksoteeriline ja esoteeriline, mille järgi ennevanasti filosoofe üksteisest eraldati, indialaste samuti kui kreeklaste, pärslaste ja muhhameedlaste keskel, ühesõnaga kõikjal, kus usuti hierarhiasse ja mitte võrdsusesse ja ühtsetesse õigustesse, - ei erine üksteisest niivõrd selle poolest, et eksoteerik on väljaspool ja näeb, arvutab, mõõdab, ütleb arvustusi väljast – aga mitte seestpoolt: iseloomulikum on, et ta näeb asju altpoolt, - esoteerik seevastu ülevaltpoolt! On selliseid hinge kõrgustasandeid,...“

66) See, et sallitkse enda halvaks-panemist, endalt varastamist, enda petmist ja nülgimist -- see võiks olla otsekui mingi jumala häbelikkus inimeste keskel.

67) Üheainsama armastamine on barbaarsus: seda harrastatakse kõigi ülejäänute kulul, -- ka Jumala armastamine.

69) Halvasti on elu vaadatud, kui ei ole nähtud ka kätt, mis armulikul viisil -- surmab.

72) Kõrgemat inimest ei tee kõrgemaks mitte tunde tugevus, vaid selle kestvus.

74) Inimene, kelles on geeniust, on talumatu, kui tal ei ole peale selle veel vähemalt kahte: tänulikkust ja puhtust.

78) Kes ennast taunib, see samal ajal siiski veel austab ennast, -- enese taunijana.

87) Seotud süda, vaba hing -- kui pandaks süda vangi ja seotakse veel tugevlt, võib hingele palju vabadusi lubada.

93) Inimsõbralikkuses ei ole küll inimviha aga, -- just sel põhjusel, liiga palju inimpõlgust.

95) Ebamoraalsuse häbenemine -- see on aste trepil, mille teises otsas häbenetakse moraalsustki.

107) Keeldumine kuulda ka parimat vastuväidet, kui otsus kord tehtud on: see on tugeva loomuse näitaja. Ehk siis: põikpäise rumal-olla-tahtmise.

130) Mida keegi on, ilmneb, kui ta lakkab näitamast, milleks ta on "võimeline." Võimelisus on samuti kaunistus, on samuti varjupaik.

133) Inimene, kes ei suuda leida teed oma eesmärgini elab julgemalt ja 'kergemalt', kui ideaalideta inimene.

143) See, mida me teeme meelsamini, seda meie omakasupüüdlikus tahaks pidada selleks, mis on meile raskeim. -- Sobib nii mõnegi moraali aluseks.

153) See, mida tehakse armastusest, leiab alati aset teiselpool head ja kurja.

155) Traagilisuse taju väheneb ja taandub aistingulise taju kõrvalt.

156) Meelehäired on üksikute puhul midagi harvaesinevat, aga rühmades, parteides, rahvastes -- läbi aegade reegliks.

157) Enesetapu mõte on võimas lohutus-vahend: selle abil pääseb nii mõnestki

halvast ööst läbi.

160) Inimene ei armasta enam oma teadmisi küllalt, kui ta neid teistele ilmutab.

170) Kiituses on rohkem pealetükkivust kui laituses.

177) Tõelisust selgitades on vaevalt, et keegi veel olnud küllaldaselt tõepärane.

184) On olemas headuse ülemeelikust, mis näib olevat pahe.

__________________________________________________________________