Arutlusi euroopalikust esteetikast.

Arutlusi euroopalikust esteetikast.

„Mietelmiä euroopalaisesta estetiikasta“ // „Some toughts about european Aesthetic“. // Einzige Denk-Richtungen über europäische Ästhetik“. //

„Kui rahuldutakse ebamäärse iseloomustusega, võidakse öelda et filosoofia probleemid on oma loomuse poolest üldised ja/või mõistelised. Filosoofiline probleem ei ole, mis on kuu pimedal poolel, kuna sellest saadakse selgus empiirilise teadmise kasvades: saadetakse satelliit kuu taha pildistama. Selle asemel on filosoofiline probleem mis on teadus või kunst või kuidas esteetiline väärtus erineb teaduslikust väärtusest. Üheks kesksemaks põhimõtteks esteetikas on kunsti ja ilu (ehk esteetilise väärtuse) mõistete kujundamine ja nendesse jäävate nähtumuste loomuse selgitamine.“¹

Fr. Nietzsche lausub oma "Rõõmsas teaduses" kunsti kohta tänulikke sõnu: " Kui poleks säärast näivuse palvelemise viisi: oleks see üldkehtivaim valskus, --- teaduste antus ,--- et võlts on teadvalt tunnetava olemise eelduseks --- talumatu. /.../ Kunst näivuse h e a tahtena". ²

Nõnda-öeldut ümber-sõnudes -- kui poleks säärast tajumise korrastamise ja 'vääristamise' viisi millele siin osutatakse "kunsti" või "esteetika" mõistetega,--tuleks säärane kindlasti "välja mõelda".³

Nõnda-mõistetult on kunst sfääriks, mis kätkeb endasse enamat 'teadlikust', nimelt teadlikust 'näivusest', nõnda kui tegevus mis lähtub illusoorsusest, tegeleb sellega ümberkujundavalt ja ka suhtub oma tegevuse saadusesse,-- teosesse, kui illusoorsuse kandjasse.

Nietzsche järgi on kunstilise lähenemise tasand seetõttu teatud mõttes 'kõrgem', kui sellele vastandatud teaduslik-ratsionalistlik tõlgitsusviis, mis lähtub objektiivse tõe (võimalikust) kindlaks-määratud asukohast, opereerib mõistete ja propositsioonidega, ning suhtestub ümbritsevaga jäigalt ühetisel moel.

Filosoofilise lähenemise probleemiks kunsti mõiste ja teema-valdkonna eritlemisel on traditsiooniliselt olnud esteetika vastakuti seadmine teaduste ainesega. Ehk teisisõnu: mille poolest erineb esteetiline väärtus ratsionalistlik-eetilisest väärtusest.⁴

Teadus kõneleb sellest "mis on", nõnda nagu "see on", arvestab reaalsusega täpselt sellisel kujul, mil see traditsioonis kujundavalt-vahendatud on, -st.- teaduslikult korrastatud maailmapilt, mis asetseb neljamõõtmelises aeg-ruumis ja, mis on liigendatud absoluutse kehtivusega "loodus-seaduste" kohaselt "tervemõistuslikult" tavapäraseks maailmas-olemiseks.

Kunsti tagasihoidlikuks funktsiooniks nõnda mõistetud tervikpildis oleks olla pelgaks "kaunistavaks ripatsiks", millekski sääraseks mil puudub iga olemuslikum tähendus-varjund.⁵

Teaduslik-ratsionalistliku arusaama kohaselt ei ole kunst säärasena mitte kuigivõrd "tõsiselt võetav asi". Tõsi küll, mitte lausa "kahjulik" aga kindlasti võrdlemisi "ebaproduktiivne" ja sekundaarse tähendusega "tootmisharu".

Nietzsche lähenemine on aga diametraalselt vastandlik. Esteetiline tõlgendus-viis on võrratult 'avaram', kuna see hõlmab rohkemat, see on ümbritseva sääraseks tõlgitsemise mooduseks, mis hoiab alal 'varjundid', mitte ainult, et "hoiab alal", vaid isegi olemuslikustab kõikvõmalikud tähendusele omistatavad varjundid.

Nõnda nähtult on esteetiline lähenemine nüansseeritud maailmapildi kujundajaks, kuna see vastanduval kombel paljuski lähtub just küstavast, selles teaduslikus/tavapäraseimas arusaamas.

Küsimärgist lähtudes avenevalt mitmetisi võimalusi nägemuse vormimiseks.

Küsitavuse võib olemuslikustada viisil nagu Nietzsche seda teeb -- kõik on näivus, pole midagi "olemuslikumat" või "tõesemat" (-- välja arvatud vahest need tõdemused ise! --) ,maailm kui "igikestev kaos", mida inimliku hinnangulisusega millaski hõlmata ei anna, ülim teadlikus on teadlikus 'näivusest'.

Siit ka kunsti tähendus ja tähtsus. Esteetiline lähenemine vormib kunstiliste vahenditega justnimelt seda "näivust", kultiveerib illusoorsust, teeb seda rõhutatult teadlikult, -- tõepoolest -- "palveleb näivust".

Kuigi, sõna " näivus" tavatähenduses ei osuta siin täpselt. Kunsti "objektiks ei ole kindlasti "näivus", kui midagi "ebatõelist", "tühist või tähtsusetut.

Pigem vastupidi, -- 'näivusest' saab ülim reaalsus ja tõelisus, -- eraldi-asetsev maailm. Metareaalsus.

Kunsti eraldi-seisvale maailmale on üheks tähtsamaks iseloomustavaks omaduseks, et see säilitab ja hoiab alal. Kunst on midagi sellist, mis ennekõike, -- jäädvustab. Kunstiteoses, selle materjalis, jäädvustub tunne millestki kunaski "juba olnust". See, mis nõnda "jääb" ongi ennekõike 'tunne', -- millestki "olnult olevast", säärasena otsekui 'deja vue' - elamus.

Samaväärsena jääb nõnda olema mõni skulptuuris "kivistunud" naeratus etruski neiu huultel kui ka õhu vaid aimamisi tabatav värelus ühel kunagisel suvepäeval Pariisi lähedal, mis on vahendavalt jäädvustatud Monet' maalil.

Teiseks kunstilist 'metareaalsust' iseloomustavaks eripäraks on selle 'eraldatus'. Kunsti kujustatud "objekt" on sõltumatu, -- ära rippumatu nii vaatajast-kuulajast, (st.- hindajast), kui ka oma loojast.⁶

Oletatavasti ühe Egeuse mere laguuni põhja vajunud Venuse kuju on kunstiteos ka avstamata jäädes ja alati sellena "äratuntav" kui see ikkagi kunagi juhtumisi avastataks.

Nõnda on kunsti fenomen midagi säärast, mis otsekui "konstitueerib" oma objekte, kunstilise tegevuse saadused on kui materialiseeritud 'eesmärgi-tunnetus', -- kunsti funktsiooniks on olla üheltpoolt sõltumatu ja iseseisev, teisalt aga säilitav ja vahendav ning toodud kriteeriumitele vastates, või neist hoolimata, peab kunstiteos alati olema sellena ka -- " ära-tuntav".

Kunstiteose "äratundmise" psühholoogilises mehhanismis on midagi, mis ületab sõna "tunne" tähenduse ulatuse. Võimalikuks täpsemini viitavaks terminiks on pakutud mõiste "affekt". ⁷

Ehk siis, -- kunstiteos on säärane aistitav fenomen, mille põhilisemaks funktsiooniks on kutsuda esile teatud konkreetse suunitlusega affekte.

Affekte eristab tunnetest just nende nö.- "konkreetsem suunitlus" ehk "tingiv determineeritus" ja muidugi, -- suurem intensiivsuse määr.

Samuti loetakse affekte primaarsemateks kui tundeid, esimesed nimelt alles -- kutsuvad viimaseid esile, affektid 'vahendavd' tundeid.

Teisalt affektid jälle otse vastanduvad tunnetele, kui pidada silmas asja-olu, et kunstiteose poolt esile kutsutud konkreetse suunitlusega affekt on seda intensiivsem ,mida vähem on selles pelgalt emotsionaalset reaktsiooni.

"Tegelikult kunstnikud... /.../ ...ületavad alati kogemuse ja tundmuste tasandi. /.../ Nad on nägijad ja tulijad."⁸

Kunsti sõltumatus on mingis mõttes ka kui "kunstilisuse mõõdupuu". Mõeldud siin kunstiteose teatud "iseseisvust", st. -- kunstilisus mingis asises objektis otsekui "ilmutaks" ennast ise vaatlejale-hindajale.

PLOTINOS: „Plotinos on tähtis fantaasiateooria esindaja aga ennekõike kui mõnigate Platonilt saadud mõtete edasiarendaja. Esimeseks neist on ilu ideede ilminguks pidamine; teine ilu soestamine hiilguse ja säraga ja sellest tulenev traditsioonilise sümmeetriateooria kriitika.

Kirka, hiilgava ja särava imetlemine – räägitakse kulla ja sädeluse esteetikast – on sageli peetud tüüpiliseks primitiivsetele kultuuridele, ja vähemalt keskajale on see loomukohane. Assisi Franciscus ülistab Päikeselaulus päikese, kuu ja tähtede ilu ja mainib selles seoses nende sära. Tuult ja pilvi ülistatakse vaid seetõttu, et need hoiavad elu alal.“⁹

“Ole ülistatud, Jumal, / koos kõigega mida oled loonud, / eriti meie jumala vend päike; / ta on päev, millega meid valgustad. / Ja ta on kaunis ja pimestav oma suures hiilguses. / Sinu pilti ta kannab, oo Kõrgeim. / Ülistagu sind, mu Jumal, / õde kuu ja tähed, / taevasse sinu poolt loodud särvad ja kaunid. / Ülistagu sind, mu Jumal, vend tuul / ja õhk ja pilv ja pilvitus ja ilmad kõik, / millega enda poolt loodut alal hoiad.”¹⁰

Ehk tänapäevase kõnepruugiga kohandatult öeldes -- 'kunstilisust' (selle sõna parimas ja avaraimas tähenduses) ei saa kunaski kuidagi "reklaamida", st.- asja "tuntuks tegemine" ei võrdu selle väärtustamisega.

Kunstiline väärtus on midagi, mis 'ilmneb', teeb seda lausa "vastuvaidlematul" kombel, hoolimata ajastust ja ajavaimust. Nõnda kunst mitte ainult ei "säilita", vaid ka "säilib", (--kuivõrd "samana" on muidugi ise küsimus).

Kunsti-väärtus (hoides seda tähistust lahus mingi ajajärgu moevooludest sõltuvast "väärtus-(etus-)tamisest") evib mingit raskestimääratletavat, ja vaid nö.- "absoluutset" aga kindlasti juhuslikkusest sõltumatut aksioloogilist evidentsi.

Midagi, mis Platol¹¹ oli antud igikestva ja täiusliku hüve - 'eidos' - idees, mis tähistab (märgistab ühtlasi ka) "ilusat". Jyri Vuorinen: „Platoni järgi on inimesel teatuid varjatud teadmisi ideedest, teadmisi mida võidakse sobiva juhtimise või harjutamisega meelde tuletada. Kuulsas koopanäites võrdsustatakse inimesed koopas asuvate vangidega, kes on sündimisest saadik aheldatu nõnda, et nad ei saa näha muud kui koopa tagaseinale projetseeruvaid varje. Nad kujutlevad, et need varjud on tõelised olevused, ja alles aheldate eemaldamine ja pea pööramine saab nad tajuma oma eksitust.

Platoni tõlegndused ei ole lihtsastimõistetavad, kuna tema teosed on dialoogid, vestlused, milles üldiselt Sokrates vestleb erinevate inimestega. Sageli arvatakse Platonit olevat samal arvamusel kui dialoogide Sokrates, kuid alati ei ole lihtne selgitada ka Sokratese seisukohta, kuna ta ironiseerib ja naljatleb. Platoni tõlgendust raskendab ka tema loomingu mahukus ja seal esitatud vaatenurkade erinevus. Probleemidki jäävad sageli ilma lõpliku vastuseta.“¹²

ARISTOTELES¹³: „Kui öeldakse et objektist puudub midagi või et selles on midagi liiast, on nõutav kriteerium või mõõdupuu, mõte täielikust liigi esindajast. Sellise täieliku eeskuju pakkus Aristotelesele objekti vorm (või idee). Iga objektile vastab mingi vorm, ja seda objekt just taotlebki; see on selle eesmärk või mõte. Et saada selgust, kas midagi on ühtne ja terviklik ja nõnda ka ilus, tuleb teada, mis on sellele liigiomast, mis on selle vorm või eesmärk, milline on täielik liigi esindaja.“¹⁴

Või siis Kanti "Ding an sich", mis küll põhimõtteliselt tunnetamatu aga vahel, mõnel puhul siiski,( küll vaid aimamisi ja kaudselt) "otsekui äratuntav" ja ilmneb, kui ilu või kaunidus maailmas, harmoonia või korrapärasus.

Jyri Vuorinen: „Kanti jaotuse tuumaks on õieti see, et ta ta võtab tõsiselt Hume poolt esitatud maitse paradoksi: ilu kuulub tunde valdkonda, kuid siiski on olemas head ja halba maitset. Kanti jaoks on ilu veelgi radikaalsemas mõttes tundmise asi kui Humel, ja see tähendab, et ilu ei saa kunagi tõestada sellele, kes ei ole seda ise tõdenud.

Nii Baumgarteni kui Hume arvates oli ilu vähemalt põhimõtteliselt tõestatav asjaolu. Baumgarten mõtles et ilusaks nimetatakse sellist objekti, mille täielikkust tajutakse sensitiivselt ehk mitmekesisuses valitsevat ühtsust tajutakse häiritult ja ähmaselt – mitte eriliselt – mingisuguse heameele tundena. Maitse määratles ta vastaval kombel võimeks hinnata objekti täielikkust sensitiivsel kombel.“¹⁵

Aga kuigi kunstiline 'väärtus', kui kunstilisuse määr on sõltumatu juhuslikkusest kui pelgast "suvast", on see miskil ebamäärasel moel seotud "juhuse tahtega", mis sarnane otse "jumalikule ettemääratusele". Silmaspidades sellega säärast 'juhust', mil üks pintslitõmme mõne "prefektsionisti" töös õnnestub ootamatult kuidagi "täiuslikul kombel", kusjuures jääb asjaosalisele endalegi selgusetuks, kuidas täpselt ja mis annab siin säärase kindluse sõnale -- täiuslikult....

Säärast fenomeni võib dekonstrueerida kasutades mõisteid nagu, -- harmoonia, sobivus ja kokku-kõla.

Ometi ei võimalda näiteks harmoonia seaduspärasuste tuletamine ja jäljendamine mehhaaniliselt "konstrueerida" täiuslikku teost ,st.-- 'Kunsti', (- selle sõna romantilises ehk tänapäevases mõttes) ei saa "luua" vaid 'techne'i abil või selle pärast. Seitse sajandit tagasi oldi veendunud aga vastupididses.

Mõned eriliselt mõjuvad maaliteosed minevikust võivad olla "tehniliselt" isegi ebatäiuslikud, ometi miski tabamatu varjund annab selle subjektiivsest hinnangulisusest üleoleva, iseseisva väärtuse.

Ka "ebatäiuslikkusel" ei puudu oma võlu, kuna see tihtipeale laseb rohkem aimata, jätab fantaasiale rohkem "mänguruumi". Prefektselt täiuslikus teoses seevastu vahel midagi ahistavalt ja piiratult mõjuvat.

Järelikult on kunstiteose puhul tegemist (vähemalt) kahe erineva tasndiga, -- primaarsemaks on esteetiline tasand, millele sekundeerib tehnilise kompositsiooni tasapind (so.- material, teostus, jms.)

Kunstiteos sünnib alles siis kui "materjal muutub väljendusrikkaks", alles siis material 'hingestatakse'.

Nõnda võib ka loobuda erinevate "tasandite" eristamisest, väites, et kunst sisaldab vaid esteetilise kompositsiooni tasandit, -- tehniline tasapind on alati esimesele allutatud.

Kuigi, -- kindlasti jääb kunstilisuse tajumise ja kujundamise psühholoogilistes mehhanismides paljutki üha küsitavaks; veelgi enam, -- võib õelda, et kunst ongi üleüldse kui üks kõikehõlmav 'küsimus'...

Isegi tajumine, aistimine on juba "küsivalt suunitletud", -- seda isegi siis kui vastuseks saab vaikus. --- Jyri Vuorinen: „Kui Platon ütles, et maal jäljendab loodust, mõtles ta kopeerimist: pilt on kui peegel. Teised rõhutasid, et maalikunstnik või skulptor ühendab erinevate eeskujude erinevaid jooni, et lõpptulemus oleks ideaalselt ilus. Maalikunstnik Zeuksisest räägiti, et valmistades Korontose linnale Helena pilti valis ta paikkonna tüdrukutest välja viis kõige ilusamat ja ühendas nende parimad omadused üheks ebamaiselt ilusaks naisekujuks. Hellenistliku fantaasiateooria kohaselt ei ole pilt mitte niivõrd tõelise objekti jäljenduseks kui kunstniku mõttes oleva ettekujutuse väljenduseks. Näitena mainiti harilikult Feidiast, kes oma Zeusi-kujus oli andnud tajutava kuju oma nägemusest jumalusest. Hellenistlikul ajajärgul hakati ka maalikunstnikke sarnaselt kirjanikega pidama nägijateks ja teadjateks. Stoalaste mõtted avaldasid mõju Plotinosele, eriti nägemused värvi ja fantaasia osatähtsusest.“¹⁶

Muusikateoses võib olla olemuslikumaks komponendiks paus. Väljaütlemata sõnad mõnes luuletuses, võivad osutuda väljendus-rikkamaks kui terved köited proosas.

Maaliteoses perspektiivi kujundatud tühjuse tajumus avab 'sügavuse mõõtme', nihutades sellega tähenduse "raskus-keskme" hoopis teisele tasapinnale, mida tinglikult võiks võrrelda transtsendentse sfääriga.

Perspektiivi kujutamise sümboolne tähendus seisneb transtsendentsi "piltlikustamises", millega avardatakse maalikunsti 'ruumilist' ulatust. (Nõnda on "aistingulise transtsendentsi" puhul tegemist millegi otse vastupidisega kui uskumustele omase -- "ülemeelelise " transtsendenti-kujutelmade puhul.)

'Tühjus' kui väljpeetud paus on kunstiloomes tähendusrikas moment. Puhas paberileht saab loomingu eelduseks, konsentreeritud vaikuse hetk eelnemas igale loomingulisele aktile.

Deleuze/Guattari tsiteerides: "... tühjuseski peitub aistitavat, ja kogu aistingulisus koosnebki iseenesest ja tühjusest, mis püsib pinnases ja õhus, säilitades tühjust, säilib tühjuses ennast säilitades. Lõuend võib olla nii täis, et isegi õhk ei mahu seal enam liikuma, aga kunstiteos on see alles siis kui seal on piisavalt tühjust..." ¹⁷

Kunstiteose eriomase õhustiku loomisel tuleb niisiis arvestada säärast näivalt olematut koostisosa nagu "tühjust". Ometi ei tähenda see kaugeltki mitte "lõpetamatust", mida võib kohata nt. laste või hullude teostes.

Pigem võiks loomingulise kreedona kehtida nõue eemaldada "kõik üleliigne", vältida kõike üleliigset. Jyri Vuorinen: „Horatius oli öelnud et suurima populaarsuse saavutab see, kes ühendab luuletuses intrigeeriva ja kasuliku (miscuit utile dulci). Mõlemaid rõhutati uuel ajal, ega ka meelehead ei nähtud keskaja kombel iseendast patusena. Peeti ka tähtsaks, et teos oleks valmistatud “kõikide kunstireeglite kohaselt”. See oli loomulik, kui ilu eelduseks peeti korrastatust ja osadevahelist harmooniat: korrastatus tekib harva juhuslikul kombel.

Tähtsaks põhimõtteks oli looduse jäljendamine valides sealt parimad osad. Maalikunsti akadeemiates võidi hoiatada jäljendamast loodust Garavaggio kombel tegemata vahet ilusal ja inetul; silm võõristab seda mida käsi meeleldi ei puuduta. Valik ei olnud sihitud mitte ainult ilule vaid ka kasule: saavutatakse juhuslikkusest sügavam tõde, ja nõnda õpetab teos vastuvõtjat ja kasvatab teda hüvelisuse suunas. Kui lisaks usuti, et see sügavam tõelisus on juba antiikteostes saavutatud, muutus looduse jäljendamine antiiketoste jäljendamiseks.“¹⁸

Mida aga lugeda "üleliigseks" sõltub juba kellegi subjektiivsest arusaamast.

Ortega y Gasset kutsub üles kunsti "dehumaniseerima" ¹⁹, -- maalida maastikuid, mis eelnesid inimesele, maastikuvaateid ilma kujutletava "vaatleja" juures-olekuta.

Nõnda talitades on kunstnikul võimalus distantseeruda "ühiskondliku looma" staatusest, eraldada ennast oma loomingus säärase "liigi-määratluse" ahistavast piiratusest ja sellise olemise vormiga paratamatult kaasnevast --"tühjade vaatide kõminast".

Ometi on selge, et isegi kujutledes "maastiku-vaateid ilma vaatlejata",-- pole säärane pürgimus oma konsekventse lõpuni arendatav.

P. Cézanne'i sõnul: "Inimene on puudu ja ometi viimseni maastikus".

Kunsti de-humaniseerimine mõistetav kui ümber-kujundava loomise akt, esimene pilk übritsevale, asjadele nime andmine ja nende ümber-vääristav vormimine.

Nõnda ei vahenda V. van Goghi "Turnesols" mitte pelki retseptiivseid muljeid mingist asisest asjast vaid siingi tegemist affekteeritud kaemise tõlgendamisega kunstivahendite keelde.

See on aistingute jätkuv tõlgendamine ja üha uuesti-tõlgendamine sõnadesse , värvidesse, helidesse ja kivisse.

Kunstiloome ei saa nõnda olla pelgaks seisukoha-võtuks või arvamuse avaldamiseks, see on pigem kui uuesti nägemine ja taas ära-tundmine ja selle vahendav jäädvustamine.²⁰

Jäädvustamine tähendab siin, -- anda möödalibisevale hetkele materjali kestvus, rajada ühe möödunud hetke ülistuseks 'Monument'.

Säärane "monument", mis võib koosneda vaid mõnest luulereast ehk paarist pintsli-tõmbest, aga jäädvustab olulisema, -- tunde sellest ja seda seniks kuni materialil on püsi.

Kunstiteosest saab nõnda 'mälestus-märk ' igale väärilisemale kunagi olnud hetkele ja samas, hoiaku väljendusena, -- ka 'au-sammas', -st.- tahta neid hetki, tundeid säärasena alati tagasi.

AQUINO THOMAS: „Thomase järgi on esteetilise väärtusega tegemist seal, kus meelehea eelduseks on üksnes objekti vaatlemine ja mõistmine. Kui nimetame midagi ilusaks, mõtleme et seda tasub vaadelda; kui nimetame midagi heaks, mõtleme et seda tasub taotleda. Nii liitub ilus teadmisega, hea tahtmisega.

Kui olevus on liigi-ideaali kohane, on see Thomase järgi kaunis, aga sama moodi võidakse öelda, et see on hea ja tõene (tähenduses tõeline või aktuaalne, kuna siin on vaid väheseid teostumata võimalusi). Hea, tõene ja ilus on tegelikult üks ja sama olevuse aktuaalsus, aga need erinevad teineteisest, kuna inimene võib olla selle aktuaalsusega eri suhetes. Ilusaks nimetatakse objekti, kui soovitakse viidata meeleheale, mida saadakse objekti vaatlemisest ja selle loomuse mõistmisest; heaks nimetatakse asja siis, kui rõhutatakse, et seda tasub taotleda.“²¹

Just seda tähendabki Nietzsche "ewige wiederkehr des Gleichen", -- "samase igavene taas-tulemine"

See väljendab dionüüsoslikku jaatust ja elaani, tahet hävitada ja uuesti-luua ja mis vastandlik nn. "apollonlikule kunstile", mille jüngrid pürgivad täiustama ja edendama ümbritsevat 'ratio' tähe all.

Nietzsche kunsti-käsitluse patrooniks on kindlasti muistse Hellase jumal Dionysos. Kunsti jaatamine selle ülendamiseks, eksperimenteerides nii kujutaja kui kujutatavaga, et vahendada kunstilise metareaalsuse võimalikkust ja vajalikkust asise ilma tarvis.

Jyri Vuorinen: „... Baumgarteni jaoks²² oli segav selgus ilu. Võidakse küsida kas see on ka vastupidi? Kas ilu on sama kui segav kirkus; kas on ilu senistiivse valdkonnast, aisthesisest väljaspool? Kui keegi kõrgem intellekt (nt. ingel) tajub kõike eriliselt, kas on tema jaoks siis ilu kogemine võimatu? Baumgarteni järgi ei ole sellele selget vastust. Ilmselt on tema meelest ka erilise tajumise vallas, noesises ruumi ka ilule: pilk otsekui tõestetakse eri-ilmelisusest terviku poole.

Sõltumata Buaumgarteni lõplikust seisukohast on selge, et tema jaoks oli ilu tegelikuks ja keskseimaks alaks aisthesis. Nõnda eraldus ta antiigi ja keskaja mõtlemisest, kus rõhutati aistimisvõime poolt tajumata jäävat ilu.“²³

1 Jyri Vuorinen: “Estetiikan klassikoita”, Helsinki, Juva, 1993. “Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.”, lk. 5 – 414. Lk.: 15.

2 Fr. Nietzsche "Die Fröhliche Wissenschaft " , Bd. 2 . / 107.

3 Sõna : "esteetika" on mõistetud järgnevalt lähtuvalt filosoofilisest kontekstist esteetilise väärtuse filosoofia ehk nn. " kauniduse" (v. "ilu") - filosoofiana.

4 Jyri Vuorinen, Ibid., lk.118. „´Esteetiline´ tuleb kreeka keelsest aistimist tähistavast sõnast. Antiigi ja keskaja ilu-mõistmised on siiski meenutuseks sellest, et ka aistingulisest tähelepanust väljaspoole jäävad objektid võivad olla esteetiliselt väärtuslikud. Näitena mainitagu matemaatilised tõestused, arvutus-ülessande lahendused, malendid või teaduslikud teooriad.“

5 J. Vuorinen: Ibid., lk.: 52. -- PLATON: „Platoni mõtlemises kuulub ilu idee ideede hierarhia tippu, hea idee lähedale. Tõusmine selle idee tajumiseni on primaarne: “siis kui üldse kunagi on elu inimesle elamist väärt, kui ta saab näha ilu ennast”. Kunst ei ole aga siiski inimesel hea, kuna see vaid edendab näivust tehes pilte varjudest, ja lisaks kontrollimatu kunst mõjub kahjulikult pakkudes valesid ideaale ja toites kirgesi. Esimesed sammud ilu idee tajumisel tehakse looduse /…/ mitte aga kunsti seltsis. Muu eest hoolitseb filosoofiline vestlus.“

6 Jyri Vuorinen, Ibid., lk. 97. „Ilu mõistmises jätkus pütaagoroslik tradistioon: rõhutati õigeid suhteid, osade vastastikust sobivust ja arve ilu põhjendajatena. Keskseks antiigi mõtlemise vahendajaks oli Aurelius Augustinus (354 – 430), kelle esteetilised tõekspidamised olid mitmekülgsed. Võib öelda Tatarkiewiczi kohaselt et “tema tema teostest ei puudu ühetgi tähtsamat antiigi esteetika mõtet”. Augustinuse iluteooria tuumaks oli siiski mõõdu, vormi ja korrastatuse (modus, species et ordo) rõhutamine.“

7 G. Deleuze & F. Guattari: "Mikä filosofia on?", “Gaudeamus”, Helsinki, 1993 , s. 3-225 ,sealt: "Persepti ,affekti ja käsite", s. 168-203, lk.169

8 Deleuze & Guattari, Ibid., lk. 175

9 Jyri Vuorinen, Ibid., lk. 92.

10 Franciscus Assisilainen: Luotujen ylistys eli Veli auringon laulu. Teoses Franciscus Assisilainen: Kutsuu köyhyyteen. Soome keelde tõlkinud Seppo A. Teinonen. Helsinki 1981, lk. 116.

11 J. Vuorinen, Ibid., lk. 40. „Vahest mõtles Platon et õiged mõõdud ja suhted on sama kui idee ilmnemine. Ühte ei saa olla ilma teiseta. Objekt saab osaks ilu ideest või hakkab heiastama oma ideed, kui selle mõõdud ja suhted muutuvad kohaseiks.“

12 Jyri Vuorinen, Ibid., lk. 35.

13 Jyri Vuorinen, Ibid., lk. 64. „Teiseks ei käsitlenud Aristoteles „Poeticas“ kunsti kasvatuse seisukohalt – selles ta lahknes antiikaja üldisest suunast – vaid mingi kunstiliigi poolt toodetud naudingu seisukohalt: tragöödia on nauditav oma traagilisuse poolest, komöödia oma koomilisuse poolest. Et tragöödia oleks traagiline, tasub seal kangelast kujutada tavalisest inimesest paremana; komöödias seevastu esitatakse inimesi tavalisest halvemana. Nõnda ei kõlba Aristotelese jaoks kunsti hukkamõistmises põhjenduseks see, et sel puhul jäljendatakse eeskujuks kõlbmatut. Platon ei vaadanud hea pilguga kunstinaudingule, kuna see rajanes kirgede toitmisele ja emotsioonide äratamisele, kuigi need peaks alistama mõistuse juhtimisele. Aristoteles ei pea ohtlikuks kunsti võimet hoogustada tundeid. Inimesed ei muutu tema järgi tragöödia-näidendit vaadates endisest erutunumaks vaid varasemast rahulikumaks, tasakaalukamaks.”

14 Jyri Vuorinen, Ibid., lk. 59.

15 Jyri Vuorinen, Ibid., lk.183.

16 Jyri Vuorinen, Ibid., lk. 81.

17 Deleuze & Guattari, Ibid., lk. 170

18 Jyri Vuorinen, Ibid., lk. 125.

19 Ortega y Gasset "Masside mäss", "Akadeemia", 1994, lk.1245.

20 Jyri Vuorinen, Ibid., lk. 169. “D. Hume erines (sarnaselt teistele inglise esteetikutele) varasemast ilufilosoofiast sellega, et ta ei lähtunud metafüüsilisest või ontoloogilisest terviklikkuse-teooriast ja ei mugandanud ilukontseptsiooni selle osaks. Tema lähtepinnaseks olid empiiriline fakt, ilu poolt esile kutsutud heameel, ja nõnda ehitas ta oma arusaama “altpoolt alates” (nagu ütlesid katselise esteetika esindjad oma meetodi kohta 19. sajandi lõpus).”

21 Jyri Vuorinen, Ibid., lk. 109.

22 Jyri Vuorinen, Ibid., lk. 142-143. „Ilu sai Baumgarteni järgi nimetada ka häirivaltki selgeks teadmiseks või meeleliselt tajutavaks, elavuseks, täidetuks või jõulisuseks. Ilusas luuletuses peab midagi selgelt ilmnema. Seda midagit kutsus Baumgarten luuletuse teemaks (thema). Kui luuletajal on kaks teemat, on see vähem täiuslik kui üheteemaline luuletus, ja nõnda vähem poeetiline või ilus. Luuletus on ilus, kui kõik selle komponendid teenivad ühte eesmärki, seda et teema tuleb esile selgelt (elvana, tajutavana, täielikuna, jõuliselt). Kui Baumgarten kõneles poeesiaga seoses teadmisest või tõest, ei mõelnud ta nonde all seda, mida nende sõnadega üldiselt mõeldakse. ´Teadmine` ei tähenda teadmist mingist luuletusest väljaspoole jääva, vaid luuletuse poolt vahendatud kujutlusest. ´Poeetiline tõde´ tähendab, et esitatu peab mõjuma sarnaselt tõelisusega oma elavuses, tähelepandavuses, külluslikkuses ja ühtsuses.“

23 Jyri Vuorinen, Ibid., lk. 140.