Arutlusi euroopalikust kirjandusest

Arutlusi euroopalikust kirjandusest.

// „Mietelmiä euroopalaisesta kirjallisuudesta.“ (Suomi) // „Some Thinkings about of the European Litterature.“ (English) // „Die einzige Denkung-Weise über der europäische Literatur“ (Deutsch) //

“...On saladusi, mida inimene ainult aimab, isegi nende osaliseks lahendamiseks kulub aastasadu.”¹

Erinevate kirjanduslike voolude ehk suundumuste alguseks võib lugeda Euroopa uusaega. Tollane üldine kulturoloogiline olukord seoses äsja leiutatud trükitehnika laialdase kasutusele-võtmisega tegi võimalikuks uudse ja täiesti omanäolise nähtuse tekkimise euroopalikus kultuuriloos.

Selleks uudseks fenomeniks sai kirjanduse eraldiseiseva ja autonoomse maailma loomine, mis eristus oluliselt kirjutatud sõna varasemast kasutusviisist, so. - käsikirjalised "püha sõna" ülesse-tähendused kiriklikes ordudes.

Järgnevat on iseloomustatud vastakal kombel, -- ühest küljest kui kirjasõna sekulariseerumise ja profaneerumise regress ja teisalt -- trükitud sõna sai peamiseks ja tõhusaimaks vahendiks valgustusideede levitamisel ning uusaegse mõtteviisi juurutamisel.

Renessansi-perioodist saab alguse ka hilisemat kirjanduslikku tegevust üks peamiselt iseloomustav hoiak, mille kohaselt kirjandus on ennekõike kui meelsuse väljendus, st.- kirjasõna võeti tollal (ja nõnda tänaseni) -- kui tõhusat "vahendit" mingi konkreetse kildkonna vaadete levitamiseks.

Kõikvõimalikud erimeelsused, olgu siis kas üldised religioossed ja filosoofilised või konkreetsemad, ühiskondlik-poliitilised lahkarvamused, omandasid uusaegse vaimuelu üldises kontekstis õige peatselt endile kohased kirjanduslikud varjundid. Mistõttu võib öelda, et sealt alates on kirjandus olnud ennekõike kui -- 'polemos' -- võitlus (ehk võistlus) erinevate maailmavaateliste diskursuste vahel. Kogu antiikaja kultuursuse võtab põhjalikult (stoitsistlikul kombel) kokku filosoof-keiser Marcus Aurelius oma meisterlikus kirjutises „Ad se ipsum“. („Iseendale“).²

Defineerides kirjandust "poleemikana", näha kirjanduslikku maailma kui "võitlustandrit" siis seab sellin eristus erilise rõhuasetuse kõikvõimalike eristuste tegemisele. Nõnda nähtult tuleb igal konkreetsel kirjanduslikul teosel otsekui enesele oma kirjanduslik "koht" kätte võidelda tolles kirjanduslikus "maailmas", teha seda suhtestatuses oma individuaalsete meeldumuste ja antipaatiatega, mis kui omalaadne kirjandusliku "asendi" (literatuurse positsiooni) määratlemine on nõnda alati samas ka kui "seisukoha-võtmine".

Teisalt, vastupidiselt kirjandusele, nõnda sõnastades, "seesmiselt" omastele eristumise tendentsidele on samas täheldatav teatud kirjandusele üldiselt omane ühtsus, mida võiks iseloomustada kui kirjandusele üldiselt omast autonoomsust.

Seega on kirjandus "eraldiseisvaks" nähtumuseks kogu uusaegses kulturoloogilises kontekstis, mille kohta on väidetud isegi, et see kujundaks kui välja täiest eraldiseisva tervikliku "kirjandusliku maailma".³

Samas on võimalik kirjanduslikest üldistest suundumustest eristada ka konkreetsemalt piiritletud nähtumusi nagu seda kindlasti on mitmesugused kirjanduslikud koolkonnad, millede puhul on siis tegu kas rohkem või vähem sarnastest kas filosoofilistest või religioossetest aga ka lihtsalt ühiskondlik-poliitilistest veendumusest juhinduvate autoritega.

Tuleb rõhutada, et nn.- "koolkondlikud" samasused erinevate autorite loomingus on reeglina küllalt tingliku iseloomuga ja johtuvad pigem mingil konkreetsel ajajärgul valitsenud laialdasemalt valitsenud aatelistest veendumustest kui sihipäraselt kooskõlastatud kirjanduslikust tegevusest, kuigi ka viimati-mainitule siiski kirjandusloos näiteid leida on.

Koolkondlik kirjandusloome näib olevat iseloomulik just postmodernismis valitsevale miljööle, selle (varasemaks) näiteks võiks olla säärase kunstilise suundumuse nagu "dadaismi" provokatiivsed kirjanduslikud manifestid, samuti ka kirjanduslikku sürrealismi viljelenud autorite tihedam seotus ja sellest tingitud sarnased vaated kirjandusliku loomingu meetodi ja eesmärkide osas.

Rangelt koolkondliku kirjandusliku loominguga on seevastu tegelenud mitmed nö.- "mitte vaid kirjanduslikud" koolkondlikud ühendused, millede kohasemaks näiteks on kindlasti mitmesugused filosoofilised koolkonnad.⁴

Üldiselt võib öelda, et kirjanduslikud koolkonnad suhtestuvad kirjanduslike vooludega almliigituse kombel, kuna tihti on võimalik ühe üldise kirjandusliku suundumuse raames eristada mitmeid, (vahel isegi vastandlike pürgimustega) kirjanduslikke koolkondi; teisalt -- kirjandusvoolude ehk kirjanduse üldiste suundade leksikaalne määratlus viitab teatud tinglikusele viimaste kehtestamisel.

Millega on siinkohal silmas-peetud asjaolu, et kirjandus-ajaloolaste kehtestatud uusaegse kirjanduselu liigitused on juhindunud tihti vaid nö.- "ajaloolisest suvast", ehk teisisõnu: on võetud üks, näivalt valdavam kirjanduslik suundumus mingi konkreetse perioodi tähistuseks kuigi tihtipeale on olnud tegemist vastakate suundumuste sama-aegse esinemisega.⁵

Tihti seisnevad antud erinevused tõsi küll, ennekõike vaid terminoloogias, leksikaalse ja terminoloogilises eristamises, mõnel puhul on aga eristatavad ka sisulised erinevused.

Viimaste all on siinkohal peetud silmas uusaja hakul välja-kujunenud rahvuslikku kirjandust, millistel oli ilmselt nii tollal kui järgnevalt üheks peamiseks pretensiooniks olnud justnimelt eristumise-eristamise püüdlused (kohati isegi kunstliku ja meelevaldse "isoleerituse" ulatuses).

Isolatsionistlikud pürgimused on siiski omased juba hilisemale perioodile (nii umbes 19.-20. saj.) ja vaid teatud kirjanduslikele ringkondadele (nt. nn. natsionalistlik "kirjandusloome" eristamaks mõningaid "hilisemaid natsioone" nende ehedas eripärasuses).

Renessansi perioodil oli Euroopa kirjandus veel suhteliselt ühtne ja nii mõneski mõttes internatsionaalne, nähtus, mis johtus peaasjalikult just ühtse "elitaarkeele" tunnustamisest ja valdamisest. (So.-- esmalt kreeka , hiljem eriti ladina, veelgi hiljem aga prantsuse keel) NB: tänapäev ja tulevik näib aga olevat inglise keele hegemoonia alane igaski olulisemas mõttes?)).

Ühine (ladina) keel võimaldas nt. Leibnitzil ja Descartes'el teineteise teoseid tundma õppida; seevastu hilisem nö.- "rahvusliku eneseteadvuse kasv" tingis aga selle, et nt. inglise keelde tõlgiti I. Kant'i teosed alles umbes sajandi võrra hiljem. (Ja sellegi, et nt eesti keelde pole I. Kanti teoseid (välja arvatud see küündimatutele kohandatud „Prolegomena“!, Tallinn, 1982) tõlgitud ikka veelgi, pea 3 sajandit hilemgi veel ja näib, et koguloomingut sellelt ühelt väljapaistvamalt filosoofilise saksa klassikalise idealismi autori sulest ei tõlgita veel niigi pea eesti keelde...?)

Tänapäevane, nö.- "progressiivne" ettekujutlus multi-natsionaalsest kirjandusest, näib jagavat veendumust mille kohaselt (problemaatiliselt määratletud) "paremik" rahvuslikeist kirjandusest evib omapärase "tunnustusena" nö.- "palju-tõlgitud" kirjanduse austavat staatust, st.- ülimaks kirjanikule omaks saada võivaks tunnustuseks näib olevat saada tõlgitud nii ja nii mitmesse keelde, kuuluda nö.- "maailma-kirjanduse varasalve".

Kirjanduslike suundumuste seosed muude esteetiliste nähtumuste ehk erinevate teaduste, teadus-suundumuste või koolkondadega on võrdlemisi eriilmelised.

Kõige ilmsemad ja lähemad on kirjanduse seosed muidugi kujutava kunsti ja/või heliloominguga (nt libreto). Samas sõltub antud küsimuses palju ka kasutatud kirjanduse mõiste defineerimisest.

Kui pidada kirjanduse all silmas eeskätt uusaegset, laialdase levikuga trükikirjanduse perioodi, tuleb lähimaid esteetilisi paralleele otsida antiikaja maailmast. Milledest võiks siis nimetada sõnakunsti nagu retoorika ja kirjanduse kunstilist alust ehk stilistikat.

Omatte klassi moodustab muidugi poeetilise väljendamise laadi ja eri mooduseid iseloomustav aegade algusesse ulatuv traditsioon. Samuti aga ka draama-zanr (komöödia, tragöödia) ning ka veelgi varasem -- suulise eepilise rahvaloomingu vorm, milledel vasted pea kõigi varaseimate etnoste juures ja mis ongi algselt olnud müütilise ja kosmogoonilise ajajärgu religioossete või mütoloogiliste ettekujutluste väljenduseks.

Kui aga lugeda eeltoodut siiski maailma-kirjanduse (kui säärase) varaseimasse perioodi kuuluvateks suundumusteks, tuleb siin, selles punktis piirduda nentimisega, et lähimad seosed muude esteetiliste diskursustega on kirjandusel olnud just kujutava kunstiga ja heliloomingu kui kunstiga.

Milliste esteetiliste diskursuste vahelised piirid on mõnel puhul isegi kokkusulavad (kuivõrd nt "pildil kujutatut" pole alati ühetiselt võimalik eristada kujutatu kirjasõnalisest (või sõnastatud) süzeest).

Samas võib öelda, et üldise esteetilise hoiaku ehk "maitse" teisenemised mõjutavad suureti erinevate perioodide kirjanduslike suundumuste tekkimist ja arenemist, teisenemised kirjanduslikegi suundumuste osas just nimelt võimaldavadki alles tajuda seda pidevat teisenemise, ületamise ja taasavastamise protsessi üldiseimate esteetiliste väärtushinnangute kujunemisel.

Iga konkreetne ajastu, sellele omane peamine (või peamised) kirjanduslikud suundumused otsekui lisaks nö.- "oma panuse" ümbritseva elukeskonna esteetilise hindamise ja iseloomustamise kujutamisse, sellega pidevalt kui avardades ja täiustades ümbritseva mitmekesisuse mõistmise ja vahendamise võimalusi.

Järgnevalt toodud eelneva iseloomustamiseks lühike ülevaade mõningatest peamistest euroopaliku kirjanduse suundumustest.

Kirjandusliku suundumusena eristatud klassitsism näiteks evib enamiku tollele kunstiliselegi fenomenile omistatud epiteetidest, -- klassitsismile on iseloomukuks tunnusjoonteks ka kirjanduses nö.- "selge kontuur" ja range ehk lihtne koloriit.⁶ Seevastu barokklik kirjandus seostub hoogsa stiiliga Michelangelo freskodel, barokil näib olevat sarnane nö.- "seesmine pingestatus" nii kirjanduslikes tekstides kui arhidektuurilistes vormides.

Sõnas väljendavad barokiajastu rahutust ja äravat elaansust vahel liialdatud emotsinaalsus ja grotesksed situatsioonid, mis on vahendatud, sitlistiliselt, ülirohkete metafooride ja allegooriate kaudu ja vahendusel.

Millele reaktsioonina suhtestus siis klassitsismi nõudmine "õilsa lihtsuse" järele ka kirjasõnas, st. - klassitsistlik kirjandusteos pidi nii oma ülesehituselt kui ka keelekasutuselt vastama oletatavasti antiigis kehtinud ideaalile.

Sarnane vastuseis omane ka romantismi suhtestatuses klassitsismi valitsusajale. Romantismi näol ongi tegemist nö.- kirjandusliku reaktsioonina 'par exelance', -- romantism kirjanduses, so.- "mäss" klassitsismi puisuse ja jäikuse vastu, nö.- suhtestub eelneva perioodi ideaalsesse kui teine "äärmus".⁷

Sarnaselt reaktsioonilisel kombel on kehtima seotud ka realismi kirjanduslikud kreedod, -- contra romantism, mida süüdistati ebarealistlikuses, elukauguses ja tagurlikkuses ja millele siis seati vastu "elu ja selle tegelikkuse" eriti rõhutatult "realistlik" kujutamine (nt. Emilè Zola) aga, mis kohati kaldus jällegi äärmustesse (nö.- "nautlev naturalism" paljude nn.- "kriitilise realismi" esindajate teostes, veel õige hilisest ajast siin Ida-Euroopas, veel napilt veerand sajandit tagasi selle viljelemise lõpust uut aega arvestades...)

Käesolev sajand tõi rohkelt uusi suundumusi ka kirjandusse, milledel mõndadel rohkem seotust 'fine de siecle' aegsete (Kesk- ja Lääne-Euroopa) meeleoludega (nt. rahvus-romantismist väljakasvanud sümbolism), teised olid kantud aga juba enam uue sajandi vaimust. Viimaste näiteks võiks tuua ennekõike impressionismi Prantsusmaalt ja veidi sellele sarnase aga veidi hilisema ja nö.- "räigema" vormi -- ekspressionismi Saksast. Ja muidugi, mitmed kirjanduslikud suundumused sajandi algusest, millede seotus tollal levinud kunstiliste suundumustega on enam kui ilmne (nt. - sürrealism, kubism, jms.)⁸

Üheks huvipakkuvaimaks suundumuseks on kindlasti selle sajandi esimesel poolel alguse saanud suundumus Euroopa kontinentaalses kirjanduses nagu seda on eksistentsialism. Eksistentsialism kirjanduses on kasvanud välja maailmasõdade aegu valitsenud kaosest ja tollal mõlemal pool rindejooni valitsenud meeleheite ja lootusetuse meeleoludest, ja nõnda iseloomustab see kirjanduslik suundumus mitmes olulises punktis ka sõjajärgses Euroopas valitsenud vaimulaadi.

Kirjandusliku suundumusena omab eksistentsialism kõige lähemaid seoseid varasemate saksa ekspressionistide ja mõneti ka impressionistliku kirjandusega eelmise sajandi algusest, aga on mõlemast eelnenust ka suuresti erinev.

Kui kirjanduslik impressionism (nt. Rainer Maria Rilke'i ja Hugo von Hoffmanstahl'i luules) on säilitanud veel romantismist pärineva kirjandusliku "isoleerituse" asise maailma asjadest,⁹ siis eksistentsialism tunneb end reeglina kui kohustatuna "sõna võtma" selle asise maailma absurdseks teisenenud reaalsuse üle.

Juba saksa ekspressionismi esindajad tundsid endis kui säärast tarvidust, aga nende kirjanduslikud seisukoha-võtud on veel otsekui liialt mõjustatud maailmasõdade õuduste poolt esilekutsutud shokkist, et nad nö.- suudaks end " kogelemata" väljendada.

Eksistentsialism ongi kui seisukoha-võtmine, teatud "ajaliselt distantsilt", mistõttu selle väitmised on ka tabavamalt üldistavamad, autorite keel kõlavam ja mõju suurem kui ekspressionistidel. Tuntuimate eksistentsialistlike autorite loetelude alguses tavatsetakse tavaliselt mainida ära selle kirjandusliku suundumuse tihedat seotust mõningate varasemate autoritega.

Mõiste "eksistentsialism" pärineb S. A. Kierkegaardilt,¹⁰ kes tähistas sellega oma subjektivistlikule (subjektiiv-idealistlikule) arusaamale kohaselt inimlikku "ahistatust" ja "süüdiolekut" profaanses maailmas. Samuti lähtub eksistentsialism Fr. W. Nietzsche filosoofilisest, radikaalselt kriitilisest hoiakust, mille mainitud autor käis välja sajandilõpu ühiskondlike olude ja tõekspidamiste kohta tervikuna. Samuti tuleks mainida, et Nietzsche lähtus (eriti oma loomeperioodi alguses) suurest just Arthur Schopenhaueri¹¹ teostest, nagu ka kogu järgnev eksistentsialislistlik koolkond nii filosoofias kui kirjanduses.

Kirjandusliku eksistentsialismi varjasemaid ilminguid tavatsetakse leida Fr. Kafka mõndadest novellidest (nt. "Protsess") viidates seal valitsevale eksistentsiaalse surutise ja ahistatuse meeleoludele.¹²

Eelmise sajandi '50-ndate aastate kirjandusliku eksistentsialismi tuntuimad esindajad on muidugi A. Camus ja J.-P . Sartrè, kellede loomingus, hoolimata küllaltki olulistest erinevustest on tõesti täheldatavad teatud samasuunalisus. Nende mõlema puhul on silmatorkav (ka kirjanduslikule) eksistentsialismile omane eripära nagu seda on nö.- "programmilisus", st.- kirjanduslik looming on mainitud autoreil mõeldud ja kirjapandud kui teatud konkreetse (kas siis rohkem või vähem filosoofilise) meelsuse väljendusena.

Valitsevateks meeleoludeks on jällegi, eelmise sajandi keskpaigale iseloomulikult! -- läbini pessimistlikud tõdemused. Ümbritsev tegelikkus on nähtud ja tõlgendatud millegi ahistava, läbini absurdse ja mõttetuna. Ennast eksistentsiaalselt tunnetav üksikindiviid tunneb end "põhjusta süüdi olevat", leides end groteskses ja vaenulikus ümbruses, säärases nuripidiselt nähtud tegelikkuses, mille üle eksistentsialistlikul kangelasel reeglina puudub igasugune kontroll. Ilmekad on juba teoste pealkirjad: J.-P. Sartrè "Le Nauseè" ("Iiveldus"), "Suletud uksed"; A. Camus': "Katk", "Sisypose müüt", "Mässav inimene", jt.¹³

Teatud eksistentsialistlikke momente võib kohata ka poulaarkirjanduses (nt. E. M. Remarque¹⁴, jt.) aga ennekõike jääb antud kirjanduslik suundumus siiski filosoofilise(ma) eneseväljenduse pärusmaaks¹⁵, mis (erinevalt enamikust filosoofilistest kontseptsioonidest) leidis enesele lihtsalt nö.- "laiema kõlapinna" ja muidugi ka (eriti mainitud prantslasi silmaspidades) samuti ka väga kõneosavaid apologeete kui nõnda sõnastada...¹⁶

1 BRAM STOKER: “DRACULA”. Kirjutatud: 1897. // Tõlkinud: Hans Luik, 1993, // Kirjastus: “Kupar”, Tallinn, LK: 5--314. ABRAHAM STOKER (1847--1912). Lk.:172.

2 MARCUS AURELIUS: “ISEENDALE”; Ad se ipsum”. Vanakreeka k tõlkinud ja kommenteerinud JAAN UNT, Tallinn, “Eesti Raamat”, 1983. LK: 3 – 277. // Lühike ülevaade selle stoitsistliku filosoof-imperaatori seisukohtadest: “... – Sõltumatus ja juhusele mitte lootma jäämine; võime mitte hetkekski lakata järgimast mõistust;” (8), lk. 4. /.../ “... Mind aga, kes ma olen mõistnud hea loomust, et see on ilus, ja halva loomust, et see on inetu,” (II, 2), lk. 11. /.../ “... Mis siis suudab meid saata ja juhtida? Ainult ja üksnes filosoofia.”, (II. 17), lk. 16. /.../ “... Kõik, mis ka mingil viisil ilus on, on ilus iseendast ja iseendas lõplik, ilma et temasse ühe osana kuuluks kiitus.”, (IV, 20), lk. 30. /.../ “... kõne, mis kunagi ei valeta, hingelaad, mis võtab rõõmuga vastu kõik, mis juhtub, kui paratamatu, kui tuntu...”, (IV, 33), lk. 34. /.../ “... Mõistus ja temal rajanev kunst on võimed, millele on küllalt iseendist ja endaga kooskõlas olevaist tegudest. Nende püüdlus lähtub neile omasest algalusest ning nad jõuavad ome teed mööda endi ette seatud sihile, mistõttu selliseid tegevusi kutsutaksegi õigeteks, tähistades tee õigsust.”, (V, 14.), lk. 45. /.../ “... Maailmas hinda kõige täisulikumat. Kõige täisulikum on aga see, mis kõike kasutab ja kõike suunab. Ning iseendaski hinda kõige täisulikumat.”, (V, 21), lk. 46-47.

3 Millistele arusaamadele näiteks võiks tuua kas või Karl-Raimund Popperi nägemuse nn. "kolmas maailm", mille moodustavat siis kõikide kirjandusteoste sisu (muuhulgas ka "veel kirjutamata" teoste sisu !), samuti ka kogu ülejäänud vaimse töö "produktid“ ja ideede teisenev ajalugu tervikuna, mille üheks peamiseks iseloomustavaks karakteristikuks on loetud nt. selle "maailma" nö. -- "ise-organiseerumise" võime. ( Selle kohta: K.-R.Popper: "Avoin yhteiskunta ja sen viholliset." Juva , 1983, nt. "Johdotus", s. 5-12, jj.) "Lähemaks vasteks" võiks siinkohal olla nt. Tõnu Viik' (= Eesti Humanitaarinstituudi kauaegne lektor (ca. 1994 aasta sügis-semestrist alates kuni tänaseni (?)) poolt kasutusele võetud mõiste "ilma-maa", mis samuti hõlmamas kogu vaimse (sealhulgas eriti kirjapandud) kultuuri tervikut ja viitab samas vastava sfääri nö. "eraldi-asetsevale" loomusele; kirjandus, (või vaimukultuur tervikuna on nõnda mõistetud "kunstliku", "aretamise produktina", mis samas kui "puhas ideaalsus" (vrdl. nt. G. W. Hegel & „Die Phänomelogie des Geistes“) ja mis evivat isegi "materiaalset reaalsust". (Vt. nt. T.Viik "Kultuuri fenomen", "Looming", 1997, oktoober, lk. 1375- 1387, nt. lk.1383 jj.)

4 Siia võiks tuua näiteks neokantiaanluse propageerijad 19. saj. teise poole Saksamaal (Ch. Wolffe'i); samuti nn. "Viini ringi" positivistliku hoiakuga teaduslik-filosoofiline kirjanduslik pärand (Max Scheler); samuti nt. Badeni koolkond '20-'30-ndate Saksamaal, mille vaadete esindajaks võib lugeda nt. hilisemat tunnustatud esseisti Ernst Cassirer'it. Üldiselt võib öelda, et selgemini piiritletud kirjanduslike koolkondade näol on olnud reeglina tegu mõne eriti väljapaistva autori ümber koondunud loomeinimeste sõpruskonnaga, kelledel reeglina ei ole õnnestunud saavutada oma (kirjanduslikule) eeskujule omistatud tunnustust. Mõningate 20. saj. kirjandusvoolude puhul on olnud ka iseloomulikuks, et on võetud varasemast mõni kirjanduslik eeskuju, keda siis püütud kas järgida või jäljendada. Konkreetseks näiteks viimasele juhule võiks olla eksistentsialistlikule suundumusele omane juhindumine Fr. W. Nietzsche ja S. A. Kierkegaardi kirjanduslikust loomingust.

5 Näiteks realismi ehk naturalismi versus romantismi "poleemika" 19. saj. teisel poolel; samuti ekspressionismi ja kirjandusliku impressionismi samasus ja erinevused 20. saj. esimeste kümmnendite kontinentaalses kirjanduses, vms.

6 Muuseas võib klassitsismi lugeda üheks esimeseks nö.- programmiliselt põhjendatud suundumuseks nii uusaegses kujutavas kui ka kirjanduslikus kunstis. Silmas-pidades sellega Winckelmann'i "Antiikunsti ajalugu", mis ilmudes omandas äärmiselt laia mõju kogu tollases Euroopas, tema püstitatud loosung antiik-kultuuri, eriti just antiikse arhidektuuri iseloomustamiseks, -- "Die edle einfalt und stille grösse" kujundas eurooplaste ettekujutluse (ja seega ka nii kunstilised kui kirjanduslikud ideaalid) antiigi kohta mitmeks sajandiks, kuigi seda tänapäeval üldiselt suuresti ekslikuks loetakse.

7 CHARLES BAUDELAIRE: “VÄIKESED POEEMID PROOSAS”. Marie Under tõlkes. // Kirjastus: “Perioodika”, // Sari: “Europeia”: // Esmaväljaanne: 1930, Tartu, “Eesti Kirjanduse Selts”. // Marie Underi järelsõna, Ain Kaalepi luuletus; // Lk.: 5--124. // Romantismi näib iseloomustavat just selle prantuse klassiku siinkohal vahendatud read. -- See on otsekui heiastus maalimast... “... üleloomulikust maailmast, kus olesklevad nood kättesaamatud jumalused, inimeste sõbrad, kes nii sageli on sunnitud vastu tulema nende kirgedele, sellised nagu nõiad, feed, mäevaimud, õhu- ja tuulehaldjad, salamandrid, näkid, veevaimud ja merineitsid.”, lk. 44. // “... et kunstijoovastus on enam kui miski muu võimeline looritama põhjatu sügaviku õudusi;”, lk. 62.

8 W. S. Maugham, Ibid., (Vt allpool), The Moon and sixpence“. Neid maale otsekui... “... ühendas mingi imeline ja keeruline kompositsioon. Kõik see oli kirjeldamatult kaunis ja salapärane ning mõjus lausa hingematvalt. /.../ Nendes maalingutes oli midagi ürgset ja kohutavat. Lausa üliinimlikku, otsekui oleks sellel seos musta maagiaga. See oli imekaunis ja ühtaegu siivutu.”, lk. 196.

9 PROSPER MERIMEE: “COLOMBA”, “CARMEN”. Kirjastus: “Perioodika”, sari: “Europeia”, Tallinn, 1990, Tõlkinud: Sirje Keevallik ja Jolanda Kull. Tõlge: 1989. // Lk.: 6--157. // Eessõna: Ott Ojamaa. // Siin oleks midagi Hugo von Hoffmansthali luule kontesptuaalseks kirjeldamiseks mis vastaks : “... Luuleteose kompositsiooni tuntud definatsioonile: “Väikesed ebavõrdse pikkusega read, tühi pind mõlemal pool””., lk. 31.

10 W. SOMERSET MAUGHAM: “KUU JA KUUEPENNINE”. // “THE MOON AND SIXPENCE”; // C. L.: 1932 // Kirjastus: “Kunst”, Tallinn 1973 // Tõlkinud: Salme Lehiste; // Lk.: 3--206./// Vrdl nt Kierkegaardi loomingut ühe Briti „vaimu-ajaloolase“ arvamustega: “... Üks on siiski kindel – see on geeniuse looming. Minu meelest on isiksusel loometöös kõige tähtsam koht. Kui kunstniku looming on omanäoline...”, lk.3. // “... Minu meelst on kunst emotsioonide manifestatsioon, emotsioonid aga räägivad keelt, mis on arusaadav kõigile.”, lk. 4. // “... Inimeses peituvad kaasasündinud mütoloogilised alged.”, lk. 5. [S.A.Kierkegaard. -- Vrdl. „Zur Begriffe der Angst“ (= „Ahdistus“ = Suomen kielessä) & „Der Tagebuch des Verfürers“ („Enten-eller“ = Dansk).]

11 TOM LOWENSTEIN: “BUDDHA TEE. BUDISM – VAIMSE VIRGUMISE TEE.” // “THE VISION OF BUDDHA.”, Copyright Laws: 1996. / Kirjastus: “Duncan Baird Publishers”, // Tõlge: Kerttu Tergem, 2001, Kirjastus: “ILO”, LK: 6--183. // “... Schopenhaueri teos “Die Welt als Wille und Vorstellung” (“Maailma kui tahe ja kujutlus”) toetus suures osas Kanti filosoofiale ning hinduistlike ja budistlike kujutelmade segule. Schopenhauer väitis, et elu juhib eesmärgitu ja mõistusetu jõud, mida kirjeldatakse kui “tahet”. Teadvustamata oma orjalikku sõltuvust sellest tundmatust tahtest, “alistusid inimesed sünnipärasele, kuid petlikule reaalsusele, mis sundis neid jahtima saavutamatuid eesmärke, nagu õnn selles maailmas. Schopenhauer uskus, et tahte eesmärgitut püüdlust saab peatada süüvimisega muusikasse ja kunsti ja et seda võib täiesti ületada müstilise intuitsiooni kaudu.” (S. Batchelor: “The Awakening of the West”, 1994.), lk. 152-153.

12 Kuigi Kafka näol on kindlasti tegemist nõnda eri-ilmelise loome-isiksusega, keda lihtsalt ei ole võimalik mingi konkreetse filosoofilise või kirjandusliku koolkonnaga ühetisel kombel seostada, ühendatakse teda pigem impressionistlike pürgimustega kirjanduses. Samas võib öelda, et Kafka on rohkem või vähem mõjutanud pea kõiki selle eelmise aastasaja kirjanduslikke suundumusi ja nõnda ka eksistentsialismi.

13 Vrdl nt W. S. Maugham, Ibid. („The Moon and sixpence“) --“..Ilu on midagi imepärast ja kättesaamatut, mida kunstnik vaid suurte loomepiinadega siit kaootilisest maailmast on üles otsinud. Ja kui ta selle kord leidnud on, siis ei ole mitte igaühele antud sellest aru saada.”, lk. 66. /.../ “... Ta näis nagu püüdlevat millegi poole, ent mis see konkreetselt oli, jäi mulle teadmata, ilmselt polnud see talle endalegi päris selge. /.../ ... ta on mingi kinnisidee võimuses. // Elas ta ju oma unistuste maailmas, kus reaalsusel polnud mingit kaalu.”, lk. 71. /.../ “... Geniaalsusest imetlusväärsemat nähtust pole maailmas olemas. Kuid andekus on raske koorem sellele, kellele see antud on.”, lk. 86.

14 ^{ERICH MARIA REMARQUE: „LISSANBONI ÖÖ“. // „DIE NACHT VON LISSABON“; // Kirjastus: „PAF“, Tallinn, 1993; // Tõlkinud: V. Tomberg. // Köln-Berlin; C: 1963. // LK: 3- 207.} // Siinkohal ka kerge ülevaade selle saksa-schweitzi krjaniku ühest teosest, ilmestamaks seda mentaliteeti, mis eksistentsiaalsel kombel olemise aluste järele pärima on seatud nõndamoodi: ^{„... Õnn on suhteline asi. Kes seda taipab, on harva päris õnnetu.“, lk. 10. /.../ „.... Läksin mõistlikkusest tundmusse, julgeolekust seiklusse, kainest mõtlemisest unistusse. Olin täiesti üksi, kuid seekord polnud üksiolekus vähimatki piina: selles oli peaegu midagi müstlist.“, lk. 18. /.../ „.... Võib-olla nimetatakse meie aega kord iroonia ajaks... // mitte // meie rohmaka asjastu, tehnika progressi ja kultuuri regressi ajastu mittevabatahtliku ja parimal juhul õela või totra iroonia ajaks.“, lk. 126. /.../ „.... Moraali ja vastutuse mõisteid nende tuimas tähenduses ei olnud enam olemas; kõrgemad, peaaegu eeterlikud seadused astusid nende asemele.“, lk. 167.}

15 Filosoofilise eksistentsialismi peamised teoreetikud olid Saksas M. Heidegger ja K. Jaspers, viimaselt pärineb ka järgmine eksistentsialismile lausa tunnusomaseks loetud mõiste nagu "piir-situatsioon" (Die Grenz-Situation), -- mis märkis üksikindiviidi kogemust absurdses maailmas, mis omakorda siis avalduvat läbi "piirsituatsioonide", nt hirmu, ahistuse, ebakindluse, igavuse, vms. Heideggeri nn. "fundamentaal-ontoloogia" tõlgendas omakorda indiviidi eksistentsiaalset situatsiooni läbi ütlemiste nagu "seismine Olemise väraval", mis piirnevat ohustavana tõlgendatud "mitte-olemise" kui "Eimiskisusega" (= "Nichts-Zustand"). Vähemtuntud Saksamaa (religioosse suunitlusega) eksistentsialismi esindaja on nt Karl Löwith, kes tegeles just eksistentsialismi alusepanijate nagu S. A. Kierkegaardi ja Fr. W. Nietzsche loomingu omavaheliste seoste leidmise ja tõlgendamisega.

16 SVEND AGE MADSEN: “JUTUSTADA INIMESI”. // Tallinn, 1993, // Tõlkinud: Anne Möller Pedersen; // Sari: “Europeia”; // “At fortaelle Menneskene”, // Copyright Laws: 1989; // LK: 5--251. //Lõpetavateks ridadeks sobib euroopalikust kirjandusest kirjutades nüüdisaegse Taani kirjaniku sobivad read: “... Meil kõigil on suur vajadus elumõtte järele, kuigi me oma sisimas teame, et tegelikult pole mingit niisugust mõtet olemas. Me unistame õnnelikust maailmast ... /.../ ... Me elame paradokside keskel.”, lk. 154.