Euroopaliku
iroonia mõistest.
//Om Begrebet Ironi. (Dansk) //
A Concept of Irony. (English) // Aus der Begriffe der Ironie.
(Deutsch) // Iroonian konseptista. (Suomi).//
_______________________________________________________________“
...Kõik,
mis on, on kas iseeneses või milleski muus.”
/.../
Tagajärje teadmine sõltub põhjuse teadmisest ja sisaldab
seda.”/.../
“...
Kui asja saab käsitleda mitteeksisteerivana, siis tema olemus ei
sisalda olemasolu.”
Eksistentsialistliku arutluse
kontekstis on iroonia esmalt mõistetav kui teatav konkreetne
skeptiline suhtestumise laad peamistesse elulistesse
sõlmküsimustesse, teisalt aga, estetistliku lähenemise
raamides omandab see kesksegi tähenduse kui peamine loomingulist
aktiivsust iseloomustav metodoloogiline printsiip. S.t irooniline
suhtestumine eksistentsiaalsesse kogemusainesesse on kreatiivse
eneseväljendamise mõõtkavas tähistatav kui teatav uudne ja
erimoeline, estetistlik käsitlus ainesest, retoorilise poeetika
radadele viitav üldine stilistiline suunitletus. Iroonia, s.o eitus
jaatuse kaudu, kõnetuse vorm mispuhul kasutatakse sõnu või
väljendeid vastupidiselt kõneleja mõttele, naeruvääristamine
näilise tõsiduse, nõustumise või kiitmisega, varjatud pilge.2
Kui Odysseus pöördus tagasi Trooja alt ja jõudis
pärast kõiki oma vaevarikkaid eksirännakuid lõpuks tagasi
kodumaile, paistis ta olevat vaene kerjus, mitte aga Ithaka
kuulsusrikas kuningas. Ja nõnda ei pööranud keegi talle liigselt
tähelepanu enne kui ta arvas heaks ennast ilmutada ja võitis
Penelope kosilased. Odysseuse suhtumine oli irooniline, tema
repliikidest kumab läbi teadvalt pilkavat tooni teiste
statistide aadressil, millegi ütlemist, mõeldes seejuures hoopis
midagi muud ja lugeja, kes on järginud eepose varasemat käiku,
annab talle selleks ka õiguse, mõistes avaramas kontekstis
Odysseuse ajendeid.
Iroonia kasutamine võib mõnelgi puhul olla vägagi effektiivne,
eeldusel, et see on mõistuslikult ilmne ja mitte vaid kirjanduslik
zongleerimine sõnade ja nende tähendus-varjunditega. Iseenesest ei
tarvitse "puhas" ehk klassikaline iroonia olla üldsegi
mitte üheselt negatiivsena mõistetud suhtumise väljenduseks, aga
võib selleks muutuda kui kasutada iroonilist väljenduslaadi
üleminekuvormina satiiri (s.o - tihti kirjanduses kasutatud kui
"koomiline iroonia") või sarkasmi manu. Viimast
tõlgendatakse leksikaalselt "äärmiselt terava irooniana".3
Sarkastilisest irooniast kasvab välja paroodia, (mille tuntumaks
viljelejaks oli kindlast Miguel di Saavedra di Cervantes, kes
omal ajal parodiseeris hiliskeskaegse populaarse rüütliromaani
zanri nii põhjalikult, et see peagi oma lõpu leidis.)4
Näiteks tunnustatud Taani mõtleja, nagu S. A. Kierkegaard
kasutas irooniat, paroodiat, satiiri ja huumorit jt n-ö
"dekostruktiivseid" tehnikaid irriteerimaks kaasaegsete
liig-mugavat mõtteviisi. Kasutades seejuures spetsiifilist n-ö
"väljajättelist" ("the art of taking away")
tehnikat, üritas ta aidata kaasa individualistliku subjektivismi
taas-sünnile. Vastav tendents kajastub ka Kierkegaardi loomingus:
autor distantseerib end jätkuvalt oma kirjutistest, kasutades
selleks eri pseudonüüme, paradoksaalset stiili, ning narratiivse
vaatenurga pidevat teisaldamist, jms., mis kokkuvõttes kujundab
mulje irriteerivast iroonilisest mänglevusest, nn "kaudse
suhtlemise" meetodi ("method of indirect communication")
kohaselt. Seejuures on eesmärgiks seada indiviid konkreetsesse
eksistentsiaalsesse, (eetilisse või religioossesse) konteksti ja
rõhutada mõistuse suutmatus haarata "usu-paradoksi",
transtsendentset, ning sellest suutmatusest tulenevat
absurdi-elamust. S.o omanäoline n-ö "pahupidi pööratud
kristlik dialektika" ("inverted Christian dialektik"),
mis seatud rõhutama profaanse ja eternaalse sfääri olemuslikku
lahutatust, "absoluutset distantseeritust" ja selle siiski
tarvilist ületamispüüdlust.5
Üldiselt kõik mainitud adjektiivid suuresti paralleelsed,
tähistavad, mõnel puhul ka kibedusest varjutatud lõikavat pilget;
iroonia märgib säärase väljenduslaadi subtiilsemat vormi ja mis
oma olemuselt O.Swift'i järgi "liiga püha, et seda mingite
vastetega ümber seletada." -- Iroonia
on kerge, rafineeritult väljapeetud rõhuasetuste teisaldamine, "ja"
ütlemine mõeldes selle asemel "ei", s.o suhtumine, mis ei
paista küll alati välja, kuid ometigi juures-olev Samuti kui
rõhutatud distantseeritus, nt loomingu suhtes: lugedes kui midagi
irooniliselt jutumärgistatut, lugedes kergelt, umbusklikult,
distantseeritult. Jutumärkide rohkus täitmas nõnda suunavat
funktsiooni, samuti nagu tautoloogia sage kasutamine ja naeruväärselt
lihtsustavad ümberütlemised sulgudes.
6
Keskse tähendusega iroonia mõiste lahtiselgitamisel on aga
kirjandusteose faabulas sageli rakendatav nn “dramaatiline
iroonia”, mis tähendavat aga seda, et imaginaarse
kirjandusliku maailma konstrueerimisel on kõikvõimalikud
kujuteldavad tegelaskujud ja saatused, samuti nagu ka sündmustiku
lõppfaas reeglina autorile juba ette teada.7
Fiktsiooni olemusse kuulub samas, et see on pea-aegu nagu
"päris", otsekui omaette "ajalugu", see vatsab
üldkkehtivatel reeglitele, millel aga eripärasuseks (erinevalt
ajaloo-kirjutamisest), et sündmustiku tagamaad võidakse
ammendavalt avada, viimseni selgeks teha.
Snellmanni järgi tuleks: "...näha oma aja pürgimusi
juba ette ajalooliseis seoseis." Toda kirjandusteoses
sündivat erinevust autori perspektiivi esindava "jutustaja"
ja muude tegelaste vahel sobib iseloomustama väljend:
"mitteajalooline perspektiiv". Nii jutustaja kui ka lugejad
teavad rohkem, sündmuste kogu tähenduslikku sisu, mida fiktsiooni
tegelaskujud aga ei või teada. Kujunev situatsioon on oma
rakenduselt klassikaline: humoristliku, koomilist, või isegi --
iroonilist suhtumist võivad muidugi väljendada ka nood
kirjandusteose imaginaarsed tegelaskujud.
Hoopis erineva kvaliteedi loob
aga autori ja lugeja vaheline kokkuleppeline "ühisomand"--
üldistatud ja isegi dramaatiline lähenemine: nn "saatuse
iroonia". Antud fenomen on aga oma ulatuselt pea objektiivse
staatuses. Nõnda kujuneva suhtestumise kaasuseks on avardatud
mõistmine ja kaasa-elamine, ning samuti võime vaadelda sündmusi
nii üksikult, kui ka otsekui -- "igavikulisest vaatepunktist".
Dramaatiline iroonia teeb võimalikuks kõik huumori ja iroonia
tähenduslikud varjundid. 8
Astme võrra intensiivsem esteetiline atribuut on nn “traagiline
iroonia”, mis on põhilaadilt sarnane eelkäsitletud
dramaatilisele irooniale kuid samas ka mõistetav kui katse siduda
traagilisust koomilisega (Höffding). Tragöödia
ongi nõnda vahest kui "ajaloolisem" kui huumor, kuna see
kujundab konkreetsema pildi kirjandusteoses loodud
valikuvõimalustest. Muidugi võib huumorit ühendada mistahes
tundega, näitena: melanhoolia või nostalgia. H. Bergson:
Koomiline sünnib ennekõike kordusest. See on otsekui teadlik
korduvate motiivide kasutamine, või siis hoopis: nende tahtlik
"liigkasutamine“. Satiiri uurijad peavad naeru (metafoorses
tähenduses) kas karistavana või n-ö "heastavana". Nõnda
on naeruvääristamine suunatud sotsiaalset eksisammu korrigeerimaks,
ning on selle laadi arvestades siis kas positiivse või negatiivse
suhtumise väljundiks.9
Keskse tähendusega eksistentsiaalse
estetistliku iroonia eritlemisel on aga nn “romantilise iroonia”
teooria, mille loojaks on Fr.Schlegel,10
ning mis väljendab romantikute veendumust loova fantaasia
kõikvõimsusest, ja lubab nt teadlikult mängida olustikutõelisuse
ja luulemaailma vastuoludel või asetuda seisukohale, mis võimaldab
iroonilist distantsi ka iseenda loomingu suhtes. Schlegel: "Iroonia
on paradoksi eriline vorm. Paradoks omakorda tähistab midagi, mis on
hüveline ja suur sama-aegselt."11
Ka tunnustatud Taani filosoofi S. A. Kierkegaardi
kirjanduslik-filosoofilises käsitluses on iroonia mõiste
paljuski kesksele pjedestaalile seatud, märkides vastavalt autori
subjektivistlikule tõdemusele üldist hoiakut, rõhutatult eraldi
asetsetud üksikisiku suhtestumisena oma kaasaega, seda esindavasse
"teisesse". Iroonia Kierkegaardil esmalt mõistetud kui
teatud eriline õhustik, mis loob täpselt väljamõõdetud distantsi
ja kujundab tarviliku eraldatuse iga "ise-olemise" tarvis.
Subjektiivsuse eksistentsiaalselt mõistetud olukord seevastu on
Kierkegaardi käsitluses otseselt vastanduv "inimlikule
üldisusele" (Hegeli-kriitika). Kierkegaardi jaoks on üksik
alati erand, suhtestatud maailmaga vaid end sellele vastandades,
(seda hoolimata sellest, et kõneleb ka "üksikust" kui
"üldisest"). Kierkegaard võrdleb oma aega "sihitult
eksleva laevaga" ja ennast reisijana, kes küll oma
kaasaegsetega "kaasa sõidab" aga kel siiski "oma
privaatne kajut on".12
Ajastu "Zwiebürgerliche" tõelisus paneb paika vaid
selle "privaatkajuti" neli seina, kujuteldava akna taha
projektiseerib üksik aga subjektiivselt distantseeritud
"maailmapilte", seega kujundada "objektiivsest
reaalsusest" pelk "välismaailm", mille kohta
Kierkegaard oma teoses "Emb-kumb" nentivat, et see on
"massiteadvuse, üldise nivelleerumise maailm".13
Säärast privaatsusesse sulgunud eksistentsi võrdleb Kierkegaard
samas romantilise "elevandiluu-torniga", milles elades,
romantiline looja, poeet, saab end vastandada ajastu üldisele
õhustikule, mis on "massi-eksistentsi ja üleüldise
nivelleerumise ajastu", veelgi enam, Kierkegaardi järgi
distantseerub romantiline kunstnik ka iseenda tunnetest ja tegudest,
rääkimata siis juba oma loomingust. Romantiline iroonia kujundab
nõnda nii ümbritsevat, kui ka seda, kes sellega suhtestub, seega
peab iroonia Kierkegaardi järgi olema ennekõike "valitsetav",
(suunatav või juhitav).14
Kierkegaard võrdleb omavahel "romantiliselt
subjektivistliku" ja nn "sokraatilist irooniat".
Viimase sõna-ühendiga tavatsetakse tähistada teatud retoorilist
võtet, mida järjekindlalt kasutanud Sokrates, s.o teadmatuse
teesklemine, mille järel siis osavalt "suunavate"
küsimustega viiakse oponendi väited absurdini, et näidata nende
tühisust. "Sokraatilise iroonia" puhul ongi rakendatud
teatavat retoorilist, elik metodoloogilist võtet, mis puhul evib
jutustaja/arutleja teatavat "edumaad", mida oskuslikult
rakendades juhitakse kuulajaid teatud kindla lõppjärelduseni,
paljastades oponentide teadmatuse, isegi küündimatuse.15
S.t esmalt on jutustaja alati aktiivsemaks osapooleks ja ühe
repliigi võrra aina kuulajaist-oponentidest ees. Esitades n-ö
"suunavaid küsimusi", äratab ta kuulajais teatud
kindlasuunalisi ootusi, ja premeerib noid teisalt ootamatute
lahendus-käikudega. Jutustaja "edumaa" tagab kirjeldusele
sellele tarvilise tervikliku laadi, samuti, teatud tingimustele
vastates -- ka soovitava lõpplahenduse. Irooniline on siin ennekõike
just tolle n-ö "eestkõneleja" suhtestumine. Kõneluse
aktiivsem osapool nõnda kui kogeks oma rolli kui teatud
kahemõttelist olukorda, mille eripära on siis võimalik tõlgendada
irooniana. Võimalikud vasted millele on näiteks teesklus, üleolev
distantseeritus, mis ainult kinnitavad arusaama situatsiooni
iroonilisusest.16
Olukord on juba kujundatud selle peamise tõiga najale,
et -- kõneluse aktiivsem osapool, mingiski mõttes -- "teab
rohkem". Võimalikuks kuulajate/oponentide poolseks
reaktsiooniks on muidugi ka võimalus kogeda situatsiooni hoopis
huumorina. Seda eriti juhul, kui see on ka mainitud "eestkõneleja"
taotluseks. Samuti on võimalik, juhul kui too imaginaarne kõneleja
ei peaks vastama püstitatud nõudmistele, et olukord väljub
kontrolli alt ja kõike kogetakse pelga koomilisusena. Teatud
juhtudel võib aga viimane osutuda ka varjatud eesmärgiks. Näiline
nõustumine, tõsidus, varjatud pilge on mõeldav kui äärmiselt
tõhus naeruvääristamine. H. Bergsoni järgi näiteks on huumor
iroonia vastandpool; iroonias kujundatakse ideaalne ja teeseldakse,
et see on tõeline; huumoris kujutatakse olevat ja kujuteldakse, et
asjad on nõnda just nii nagu olema peavad.
Säärasest Sokratese ja romantismi võrdlemisest tuletab S. A.
Kierkegaard ühe oma peateesi iroonia kohta. Iroonia, kas
sokraatiline või romantiline, tähistab põhimõtteliseks
seisukohaks vormituna-- teatud n-ö "negatiivset vabadust".17
Iroonilise subjekti "negatiivselt vaba eksistents" on oma
olemuselt privaatne ja subjektivistlik ja seetõttu omandab see
negatsioonina "absoluutse kehtivuse määra".18
Eksistentsialistliku mõtlemise eriomane meetod lähtub
paljuski negativistlikult ekstreemsest suhtestumisest, kuivõrd
negatsioonil on traditsiooniliselt olnud "ekstreemse
reaalsusekogemuste" tarvis olnud erilised funktsioonid. Kuigi
ajalooliselt on negatsioon kui "eimiskisus" kehtestunud
ennekõike loogilises mõttes (nt. Parmenides), saab sellest
eksistentsialistide (nt. Nietzsche, Heidegger) käsitluses "autentse
olemise" kriteerium, transtsendentses sfääris jääb kehtima
vaid "tühjus" kui "eimiskisus". Seega viitavad
eksistentsiaalse lähenemise ekstreemsemad järeldumused
valgustuslikku ratsionalismi teadlikult ületavale
irrtasionaalsuse-kultusele. Kaalukeelel absoluutse mõistuse ja
absoluutse irrtasionaalsuse vahel kehtestub eksistents kui
"negatiivne eksperiment" ("existence
towards death"), millest lähtuvad
Kierkegaardiga alguse saanud mõtlemise esindajad.
Irooniliselt distantseeritud lähenemine ületab säärases vormis
"eimiskisuse" kui absoluudi; üheltpoolt pelga romantilise
"estetsismi" ja "maailmavalu", teisalt ei piirdu
ka vaid sokraatilise n-ö "küsitleva tõestamisega" ja
ignorantsi teesklemisega. Iroonia kui "negatiivne vabadus",19
või "negatsioonina mõistetud absoluut" on Kierkegaardi
järgi tarvilik saavutamaks ülimaks loetud religioosset tasandit,
milleni millaski ei jõuta pelgalt "ratio" abil. Ehk
teisiti öeldes: radikaalselt subjektivistlik iroonia ja sellest
johtuv "negatiivne vabadus", lahendataks (ehk: "täidetaks")
positiivselt, s.t religioosse sisuga, milleläbi seni vaid
negatsioonides kirjeldatav "absoluut" omandaks samuti
"positiivsema" tähendus-sisu.20
Kierkegaardile omase range
pietismi kohaselt ei lähtu religioosne teadlikus mitte kiriklikest
dogmadest vaid s.o vaieldamatult subjektiivse passionaarsuse asi. Usk
on tähtsaim eksistentsiaalne kategooria, kuna vaid uskumise läbi
võib üksikisik saada võimaluse jõuda oma tegeliku individuaalsuse
väljenduseni, mis oleks siis kui eluaegse kujundamise tulemus, mis
siis kui igavikustataks tunnustusena. Selle saavutamiseks peab
indiviid võtma endale vastutuse oma eksistentsiaalsete valikute
eest, mida konstitueerivad eksistentsiaalsed seisundid nagu
"ängistus" ja "hirm" ("Angst").
Esimene neist on kahetimõistetav: kui hirm valida eternaalset ja
sellega seonduvaid kohustusi, ning teisalt ängistus, mis hoiatab
piirdumast vahetu isikulise antusega. Valimine tähendab siin: luua
temporaalsete otsustuste vahendusel teatav potentsiaalne
kokkupuute-punkt eternaalse sfääriga.
Nõnda ei ole iroonia Kierkegaardi jaoks mitte kui "eesmärk"
vaid pigem kui "vahend", teatud kõrgemana mõistetud
eesmärgi saavutamiseks. Sest kuigi iroonia asukohana märgitud
"romantilise subjektiivsuse" ja "eksistentsialistliku
kahtlemise" tasand tähendab Kierkegaardi jaoks pelka
"esteetilist" tasandit, tulevat just sellest lähtuda
jõudmaks edasi, mitte jäämaks ummikusse. Irooniliselt kahtleva
vaatepunkti n-ö "kohustuslikku" primaarsust näitab
Kierkegaardi puhul selle lähedane seostatus "hirmu" ja
"ahistuse"-- kui eksistentsiaalsete kategooriatega.
Kierkegaard võrdleb "ahistust" äkilise "pöörituse"
tundega, mida kogeb inimene kui vaatab hingematvasse sügavusse,
tundes pööritust, et vaatab ja selle ees, mida vaatab.
S.Kierkegaard:
"Ahistus on nagu pööritus äkilisest vabaduse
tundest…/…/ See
pöörituse tunne saab aga ka vabaduse kaotuseks /see/
piiritletakse just nõnda. /.../
Vabaduse võimaluse asemel kogeb inimene end süüdi olevat."21
Mis ümberseletatult peaks tähendama, et irooniline ja
subjektivistlik, eelpool mainitud nn "negatiivne vabadus",
on antud ainult võimalikkusena, kusjuures, see "võimalus"
ei peitu mitte kirjeldatud olukorras endas, vaid s.o võimalus seda
(romantilist ja subjektivistlikku) tõlgendus-süsteemi ületada.
Tegelik eraldatus, distantseeritud iroonia, on midagi hoopis
muud, see võib nõnda näiteks kõlada kui kõnelemisel välja-peetud
paus. Kierkegaardi "radikaalse subjektiivsuse" aluseks on
seega siis iroonia mõiste, milles leiab väljundi teatud "negatiivne
vabadus",-- s.t iroonia saab lähtekohaks subjektiivsele,
privaatsele eksistentsile, mis omandab "absoluutse kehtivuse
mõõdud". Irooniline lähenemine maailmas-olemisele saab
Kierkegaardi käsitluses eksistentsiaalse olemise aluseks kui teatud
hoiak, elik eelistus, enese distantseerumine üldkehtivast, terav
vastandumine sellele. Just nimelt iroonia on see, mis muudab
romantilise "esteetilise" nihilismi ja "maailmavalu"
eksistentsiaalseks nihilismiks, eksistentsiaalseks kahtlemiseks
maailmas-olemise suhtes üldse ja mis omakorda saab eelduseks ja
lähtepinnaks religioossele tasandile, mis Kierkegaardi järgi
eelnevast paratamatult tuleneb. "Romantiline subjektiivsus"
ehk "ebateadlik" nihilism märgib Kierkegaardi jaoks pelka
"esteetilist" tasandit, millel tegeliku eksistentsiaalse
kahtlemisega (s.t "Nihilismiga", mis viib jumala kui
eimiskisuse ees seismisele,)-- otsest seost ei ole, kuid
millelt kui "eelastmelt" jõutakse nihilismi teoloogilise
ületamise kaudu religioossele elule.22
Irooniline subjektiivsus loob siis Kierkegaardi arvates, pelgalt
"vabaduse võimaluse", võimaluse vabaneda irratsionaalse
"usuhüppe" läbi sellega kaasnevast ainitise ebakindluse
ja ahistatuse seisundist.23
Kuigi, teisalt ei saa kirjeldatud "negatiivset vabadust"
(ehk pelka "tõelise", s.t religioosse "vabaduse
võimalust") -- ka pelgalt taunida, seda võib nimelt mõista
kui ahistava (tihti enese vastu suunatud) destruktiivsuse suunamist
iroonia kui "puhta vabaduse" kanalisse ja nõnda ka viimast
kuidagi n-ö "ülendavalt sublimeerida". Nõnda mõistetult
on iroonia midagi, mille alusel saab ümbritsevat keskkonda hinnata,
selekteerida ja defineerida, midagi mille abil saab kujundada nt ka
karakterit, mis omakorda kujundab tegelikkust.
Kierkegaardi järgi
rajanevad kristlikud dogmad paradoksidel, mis ületavad mõistust
sõna otseses mõttes. Keskseks sääraseks on religioosne fakt, et
igavikuline transtsendentne absoluut kehastub sureliku ja ajaloolise
inimesena (Jeesus). Kierkegaardi järgi on sellest tõigast võimalik
tuletada vaid kaks suhtumist: poolt või vastu, ei saa aga lahata
seda tõsiasja ratsionaalsete kriteeriumide alusel, kuivõrd ei saa
uskuda "mõistuse abil". Nõnda-mõistetud uskumine eeldab
intellekti ohverdamist, millegi seda ületava nimel, s.t uskumist,
kuigi s.o absurdne.
Ehk lühidalt: "iroonia, ...see on tunnetuse vorm",
ütleb Kierkegaard,24
see on kui "eksistentsiaalne tingimus",
paradoksaalsel kombel ühte-aegu nii ebakindlus kui ka sellest
"väljapääsu otsimine" ja säärasena on iroonia
kindlasti "positiivne", "edasiviiv jõud".
Seda mõlemal puhul, nii Kierkegaardi "ületamise"
kategooriana subjektiivsest relativismist absoluutse tõelisuse
juurde, kui ka nn "puhta iroonia" ennast kujundavast
toimest kujustada teistmoodi "välinegi reaalsus".25
Metafüüsiline maailmapilt on Kierkegaardi
käsitluses rõhutatult dualistlikku laadi, jagunedes aktuaalseks ja
ideaalseks. Keel, näitena kuulub ideaalsuse valda, seega ei saa ka
religioosne väljenduslaad kunagi omandada täiesti aktuaalset
avaldumisvormi, juba keele kaudu jääb see seotuks ideaalsusega.
Seega on kogu (religioosnegi) dialektika seotud esteetilise
valdkonnaga oma väljendus-meediumi läbi. Teisalt tuleneb aga
religioossuse esteetiliste vahenditega väljendamisest teatav
subjektiivsuse osatähtsuse tõus uskumise juures, võimalus
kujundada isiklik paradoksaalne ja passionaarne usutunnistus.
Sarnaselt Kierkegaard: religioosse poeedina väljendavad tema teosed
rohkem-vähem religioosset teadlikust, seostamisi subjektiivse
antusega, mis aga võimalik vaid esteetilise diskursuse raamides,
mille kujuteldavaid võimalusi avab kõige enam poeesia.
Teatud kaudses mõttes, võib vastavat "nihkumist" iroonia
mõistega suhtestumisel võrrelda säärase tingliku skeemiga kus
ülalkirjeldatut "subjektivistlik iroonia" võrdsustataks
tingimisi "enese-irooniaga",26
(mis leksikaalselt tähendab kriitilist, kahtlevat suhtumist) ja
jõutakse selle n-ö "ületamisega" nn "objektiivse
ehk saatuse iroonia" manu. Viimane tähendavat aga paraku
suhtumist, mille puhul hästi mõeldud sõnadel ja tegudel olevat
hukutav tähendus; ehk siis lühidalt: kui iroonia oleks lihtne asi,
-- siis poleks selle järele tarvidustki.
Humoristlik
iroonia:
Järgnevalt ka lühidalt iroonia
erinevatest humoristlikeist avaldusvormidest. Esteetiline
uurimus huumorist kui kauni/ilusa modifikatsioonist, see tähendab
olukordadest, kus esteetiliselt hinnatav ilmneb ootamatus(e)
vormis. Naer, koomiline, huumor -- esimene on käitumine, mitte
afekt (nagu arvas I. Kant). Huumor on kui sotsiaalselt ja
esteetiliselt rahuldav, koomika aga ebarahuldav afektuaalne seisund.
Ka ebaõnnestunud huumor võib olla koomiline. Huumori ja koomika
erinevus seisneb selles, et väljendid nagu olukorra-koomika, vms
ei ole rakendatavad huumori puhul. Huumor on kui suhtestatuse
viis või selle valmidus; mitte aga koomika. Viimane on aga
ulatuslikum, mis tahes nähtumus võib olla koomiline. Koomikat
võib mõista kui huumori teatav "eelastet". Huumori väli
on ahtam, selle õnnestumise nõudmised on samas ka kõrgemad.
Huumor on suhtestumise viis, mis viib piiramatult esinevasse
koomilisusesse. Huumor on konventsionaalsem, kuid seda ei esine
nt absurdi-kirjanduses. Küll aga koomikat, mis on vabam, alles
sünnib teoses, ei ole säärasena otsekui "valmis".
Arvamusi huumorist ja irooniast: J. P. Sullivan: "Enamiku
huumori ja koomika peamine aines on kokku-sobimatus, viis liita
kokku ootamatul moel eri mõisteid, keeli, inimesi, olukordi ,
kogemisviise ja käitumistavasid." (Petronius:
"Satyricon"). Th. Lipps: huumor on meeleseisund
või maailma vaatamise viis. H. Bergson: huumor on
iroonia vastandpool; iroonias kujundatakse ideaal(ne) ja
teeseldakse, et see on tõeline; huumoris kujutatakse olevat ja
kujuteldakse, et asjad on nõnda just nii nagu olema peavad.
Sully: huumor on üksiku teatav temperamendi-tüüp,
tundekompleks. Höffding: suur huumor on maailmavaade, või
täpsemini meelelaad maailma ees, tervikolukord, mille suhtes kõik
elamused ja pürgimused on alistatud.27
Kokkuvõtvalt võib väita, et iroonia on mõistena
eksistentsiaalse estetistliku tõdeluse kontekstis kirjeldatav
kui äärmiselt mitmekülgne nähtumus, mis evib ometigi samas ka
konkreetset (metodoloogilist-stilistilist) tähenduslikku varjundit.
Üldise eksistentsiaalse hoiaku väljendusena on iroonia
rõhutatult subjektiivse distantseerituse näiteks, loomingulise
konstruktsiooni olulise, estetistlikult mõistetud,
komponendina evib vastav suunitletus aga mõnevõrra
spetsiifilisemaid (retoorilisi-sofistilisi) kaasumusi: romantilise ja
sokraatilise iroonia kontseptsioonide vastandamisest tuleneb
Kierkegaardil teatav eriomane, negativistlikult mõistetud vabadus
iroonilise subjektiivsuse tarvis, mille konsekventsest läbielamisest
johtuvate ekstreemsete kaasumuste ("Angst",
"Nichts-Zustand") vahendusel jõutakse nn "negatiivse
iroonia" teoreetilise seadistuseni.
G. W. F. Hegel:
“... jumaliku ja inimliku loomuse ühtsuse substantsionaalsus jõuab
inimkonna teadvusse viisil, et teadvus näeb üht inimolendit
Jumalana ja Jumalat inimesena—“ /.../ “... Inimloomus iseeneses
on universaalne – see on lihtsalt mõte inimloomusest.”28
Viimasega on aga viidatud estetistlikus eksistentsiaalses arutluses
olemuslikul kombel sisalduvatele tendentsidele nagu üldine
(ajalooline) ignoreerivalt nivelleeriv lähenemine ja n-ö
"negativistlikult" abstrahheeriv (filosoofiline) derivaat
sellest nagu õpetus euroopalikust nihilismist, kui
sellisest.
Teatud kaudses mõttes, võib vastavat "nihkumist"
iroonia mõistega suhtestumisel võrrelda säärase tingliku
skeemiga, kus ülalkirjeldatut "subjektivistlik iroonia"
võrdsustataks tingimisi "enese-irooniaga", (mis
leksikaalselt tähendab kriitilist, kahtlevat suhtumist), -- ja
jõutakse selle nö – "ületamisega" nn -- "objektiivse
ehk saatuse iroonia" manu. Viimane tähendavat aga paraku
suhtumist, mille puhul hästi mõeldud sõnadel ja tegudel olevat
hukutav tähendus, näilise soosinguga tavatsevat saatusejumalannad,
moirad, põhjustada oma ohvrile kadu. Seega on iroonlise humoristi
maailmas igasugune valik vältimatu ja ainiti ligiolev. Seda
tuleb teha igal hetkel, ja see on iga üksiku enese valik,
mitte igavene loodus-seadus...? Naer on üheltpoolt kui julm relv ja
teisalt: parim hüvitus kõigest ilmajäänust...?
Hegel:
“...vaim
jääb tegelikkuse vahendamatuks minaks, kuid ta jääb selleks
kogukonna (Gemeinde) üldise
eneseteadvusena,
mis tugineb omaenda substantsil...” Hegel:
“...
Tegelikult tähendab see, et inimkond on ise jõudnud hea ja kurja
tundmiseni, ja see teadmine, see eristus, on kurjuse allikaks, see
ongi iseenesest kuri. Kurjus asetatakse tunnetusprotsessi,
teadvusesse.”29
1
ROGER
SCRUTON: “SPINOZA”. Benedictus (Baruch) de Spinoza (1632 –
1677).Tõkinud:
Märt Väljataga; // Tallinn, 2001 // Kirjastus: “Varrak”, 2001.
// Sarjast: “Suured mõtlejad”, // Copyroght Laws: Phoenix,
1998. // LK: 3—60. // R. Scruton: “...Mis surematu käsi või
silm on loonud selle kohutava sümmeetria ? Või on asjalood
lihtsalt niiviisi juhtunud
? JA kui nõnda, siis miks? // ... teejuhiks ülima reaalsuse juurde
ei ole kogemus, vaid mõistus.”, (lk. 7.) /.../ “...
Igavikulisus seisneb ajatuses, väljaspool aega olemises. // Kui
millegi eksisteerimist tõestatakse tema definatsioonist lähtuva
deduktsiooni varal, siis on tulemuseks igavene tõde; ja Jumal on
igavene just selles mõttes.”, (lk. 13.) // B. Spinoza: „Eetika“,
Aksioomid: 1,4,7.(Lk.:14.)
2
Etümoloogiline taust: sõna "iroonia" tuletub kreeka
mõistest "eironeia", mis otsetõlkes tähendavat
küll "teesklust", sisuliselt aga tähistab inimest, kes
esineb avalikult kellegi teisena, kui ta on, paistab kellegi teisena
("eiron"). Renessansiajal hakati irooniaks nimetama
retoorilist võtet väljenduda teisiti, kui tegelikult mõeldud on,
väljenduse tõeline mõte selgub sel puhul kas kirjutamisel, --
teksti üldisest kontekstist või kõnelemise puhul näiteks, --
kasutatavast hääletoonist.
3
Enam-vähem sünonüümse tähenduse kandjaks on veel
mõisted nagu: "küüniline" ja "sardooniline".
Viimase sõna genealoogia on õige kummaline, -- "
sardooniline naer" sai oma nime teatud Sardiinia saarel
kasvanud taime põhjal mida arvati põhjustavat pilkavat naeru
meenutavat näolihaste krampi.
4
Vrdl nt: JÜRI TALVET: „HISPAANIA VAIM“. // Sari: „Eesti
mõttelugu“. // Tartu, 1995. // Kirjastus: „Ilmamaa“. // LK:
5—384. // Sealt: M. di Cervantes“. (Lk.: 175-179).
5
"Sören Kierkegaard", "Stansford Encyclopedia of
Philosophy", lk.4.
6
Vt nt : http:// people.delphi.com/ gkemerling/ ph/kier.htm/.
7
Aarne Kinnunen: "Huumori", Porvoo 1972, lk.195-215;
kogumikust: "Estetiikan kenttä". (Lk.: 198-202.)
Kirjandusliku esteetilise fiktsiooni olemusse kuulub samas, et see
on pea-aegu nagu "päris", otsekui n-ö partikulaarne
"ajalugu", mille eripäraks on (erinevalt
ajaloo-kirjutamisest), et sündmustiku tagamaad võidakse
ammendavalt avada, viimseni selgeks teha.
9
Antud seisukoha kinnituseks on tuua rohkelt paralleele
varasemast, -- F. W. Nietzsche: "Mitte
viha vaid naeruga tapetakse”. J. P.
Richter: "huumoris on midagi
hävitavat…”.(1804) L. A. Seneca: "...on
inimlikum naerda elu üle, kui selle üle kurta."
H. Bergsoni järgi kasvab koomiline suhtumine välja ennekõike
teatavast nn “kordus-motiivist”, s.t teadlikust korduvate
motiivide kasutamisest, või isegi: nende tahtlikust
liig-kasutamisest. M.de Montaigne: "Kui
valel oleks nagu tõelgi vaid üks nägu,
oleksime selle suhtes soodsamal positsioonil, kuna peaksime tõeseks
valetaja sõnadele vastanduvat. Kuid tõe nuripoolel on sada tuhat
vormi ja ääretu liikumisruum."
(Ibid., lk. 202.)
10
Romantilise iroonia teooria lõi Friedrich Schlegel
(1772-1829), saksa filosoof, kriitik ja kirjanik.
11
Fr. Schlegel: "Selected Aphorisms from The
Lyceum", aph.48. Schlegel lähtub oma õpetuses Fichte
subjektiivsest idealismist ja arendab sellest omalaadse
esteetika-käsitluse -- iroonia teooria, milles nähti kunsti
(esteetika/estetismi) aluspõhja. Fichtelik "mina", kes
kujundab loomingulise näivuse universumi, võib selle samas ka
hävitada, käituda nagu kunstnik, "kes
jääb alati oma loomingust väljaspoole või kõrgemale,
võtmata seda tõsiselt.”
Sellepärast nimetaski Schlegel kunsti
lakkamatuks eneseparoodiaks ja "transtsendentaalseks farsiks";
samuti ka L.Tieck, kes defineeris irooniat
jõuna, mis "laseb luuletajal valitseda
käsitletava aine üle", ning mõneti
ka Novalis: fantaasiast tuleneb iroonia,
milleta pole tõelist kunsti (nn "maagiline idealism"),
ning Solger. (B.Croce: "Esteetika kui väljendusteadus ja
üldlingvistika", lk.338, 344).
12
S. Kierkegaard: "Ahdistus", lk. 125.
13
K. Löwith "Kierkegaard und Nietzsche oder philosophische
und theologische Überwindung des Nihilismus ", 1933, V.
Klostermann Verlag , Frankfurt a/M , S. 5-32, lk.10
14
J.B.Padgett "Shelly, Dante, and Romantic Irony",
Chapter 5. (Shelly'le iseloomuliku tõdemuse näitena: "Luuletajad
on selle maailma tunnustamata seadusandjad").
Ülalkäsitletud "radikaalse subjektivismi" teooriat on
Kierkegaard arendanud oma väitekirjas "Iroonia mõistest"
("Om Begrebet Ironi", 1841). Antud kirjutises
konkretiseerib autor oma nägemust subjektivistlikust
"üksikisikust", muutes ka viimase iroonilise vaatlemise
objektiks.
15
A.Kinnunen "Huumori", lk.205. Kuna
kunstiteos on kunst vaid tervikuna on oluline siinpuhul rõhutada,
et põhineb too "metodoloogiline lähenemine" teataval n-ö
"korduval motiivil", mis lahtiseletatav kui teatav
jutustamist (või kunstiteost, raamatut, vms) valitsev keskne
printsiip.
17
Karl Löwith "Kierkegaard ja Nietzsche oder
Überwindung des Nihilismus." (1933), lk. 14-15
18
Paul Roubiczek: "Existentialism, for and
against.", lk. 114-118.
19
Keats: "Negative
Capability"-- "... & at once it
struck me, what quality went to form a Man of Achievement especially
in Literature & which Shakespeare possessed so enormously -- I
mean 'Negative Capability', that is when man is capable of being in
uncertainties, Mysteries, doubts, whithout any irritable reaching
after fact and reason." ( "Poems
and Selected Letters, lk. 408)
20
"Sören Kierkegaard", "Stanford
Ecyclopedia of Philosophy", lk. 7.
21
S.Kierkegaard "Ahdistus", lk. 80
22
Benedetto Croce: "Esteetika kui väljendusteadus
ja üldlingvistika.", lk. 98, 153. Kierkegaardi järgi on
sisuliselt kolm teoreetilist tegevust: kunst, kriitika ja
filosoofia,-- nonde kõrval ka religioon. Benedetto Croce:
"Filosoofia võtab religioonit
eluõiguse, sest ta asendab teada. Vaimuteadusena vaatleb ta
religiooni kui fenomeni, kui ajaloolist ja mööduvat tõsiasja, kui
psüühilist seisundit, mida on võimalik ületada. /.../ Jagades
tunnetuse pärusmaad loodusteaduste, ajaloo ja kunstiga, jätab ta
esimeste hooleks loendamise, mõõtmise ja klassifitseerimise, teise
hooleks individuaalse sündmuse esitamise ning kolmandale võimaliku
individuaalsuse kujutamise, kuid tal pole midagi
jagada religiooniga." Seega on
esteetiline eksistents, mis tegeleb klassifitseerimisega
sisuliselt absurdne: "...eri kunste ei
saa täpselt määratleda, seega on neid võimatu ka
filosoofiliselt eristada."
23
"Sören Kierkegaard", "Stanford
Encyclopedia of Philosophy", lk. 7.
24
J.B.Padgett "Shelly, Dante, and Romantic Irony",
Chapter 5.
25
"Sören Kierkegaard", "Stansford
Encyclopedia of Philosophy", lk. 6.
26
Kierkegaard näitena: "Minu elu lõpp-tulemus on samaväärne
ei-millegile, vaid üks tundmus, üks-ainus värv" --
versus -- "Mõistatuslik tuleb olla, mitte
vaid teiste, /vaid/ ka ise-enese silmis."
(Kierkegaard: "Välisoittoja", lk. 102. (Vt ka:
"Ahdistus", ("Zum Begriffe der Angst", lk. 156).
(vt ka: "Looming" '98/1., lk. 111-118).
27
Aarne Kinnunen: "Huumori", lk. 198-202.
28
RAYMOND
PLANT: “HEGEL. RELIGIOONIST JA FILOSOOFIAST.”
(R. P.: “Hegel.
On Religion and Philosophy.” //
Copyright Laws: 1997, (“Phoenix”). // Tõlkinud: Alar Helstein.
// Kirjastus: “Varrak”, Tallinn, 2000, Sarjast: “Suured
mõtlejad”; (Toimetanud: T. Viik). // Lk: 5—63. (Lk.: 42-43.)
(Hegel: “Lectures on the Philosophy of Religion”, (1988), op.
cit., lk. 454.)
29
R. Plant, „Hegel...“, lk. 46, 48. // (Hegel,
G.W.F., Werke III: “Phänomenologie des Geistes”, op. cit., lk.
555-556). & (Hegel, G. W. F., “Lectures on the Philosophy of
Religion”, (1988), op. cit., lk. 442.)
