Fr. Nietzsche poeetilisest filosoofiast

Friedrich Nietzsche & „Taasleitud müüt“.

// „Uudelleen-löydetty myyti. Heiastuksia Fr. Nietzschen poeetisesttä filosoofiasta.“

//“ The Re-Discovered Myth. A poetical View of Fr. Nietzsche´s Philosophy.“

// „Das widergefundene Mythos. Eine poetische Darstellung über Fr. Nietzsches Philosophie.“

"Irrtum du bist gar zu schön

könnt ich dich nur wieder finden ... " von Goethe: "Faust"

Nüansside paljusus, mis varjatult peitub olemise saamise sees, -- 'varjundite rikkus'... -- täiuse paljukõlaline värelus. Varjatud varjundite paljusus kui varjus-olev, -- oleva varjatus... -- see on: Olemine, mis avanenud oma ühtse paljususe poole.

Ka valgust on näha alles 'tumedal taustal'... -- ja teisalt: valgus on see, mis laseb paista varjudel.

'Das Werden' -- 'saamine' -- mõtlemise viis, mis saab olevaks alustavas tundes, kõige alguses saab olevaks 'tunne' -- kohalolu tunnetatav saamine. -- Ja siis: " Alguses oli tegu"-- Goethe "Faust"--

-- Mis tõeliselt on, ei saa oma olemisest teada tunnetuse kaudu vaid -- 'oma teo kaudu'... Mis tõeliselt on -- ei ole mitte "olevana olemas ", vaid -- alles teo läbi saavalt 'esile-toodav'...

-- Nietzsche: "... aga ei mingit eesmärki kõige jaoks... /.../ ... ei mingeid sihte enam ... /.../ -- Kõik 'sihid' on hävitatud. Inimesed peavad endile alles andma säärase. /'Irrtum' -- 'vahel-olu'/ -- Aga kõigi varasemate ideaalide 'eeldusetki on hävitatud..." ( Aus dem Nachlass 1882/85).

Nietzschele ei ole 'olevasti olev' "kindlalt antud", --'Gewissheit', certitudo -- 'ewige wiederkehr des Gleichens'... --'Oleva olemine' oma igaveses taastulekus... -- Seal puudub igasugune ' die Gewissheit'.

Fragmenteerimise õigustuseks: teisti ei ole võimalik, -- kujundada "süsteemi-pärasemat" ülevaadet, see oleks kui -- vägivald Nietzsche mitmekesisuse suhtes. Kuna: olemusliku mõistmine, sellest rääkiminegi on mitmetähenduslik .

Kas Nietzsche kui filosoof? -- Vahest kõlab enamat, kui õelda: 'kunstnik', -- kes on metafüüsikast 'väljas-pool', -- on väljunud sellest 'kunsti' seisukohale, mida võib mõista luulena -- als ob Begriffdichtung, -- "mõiste-luule", mil sihiks seatud: 'saada tuleviku müüdiks luuletada' -- "Den Mythus der Zukunft dicten!"

(Aus dem Nachlass 1882/85 -- 42.)

Teisalt, -- "kunstlikumalt" -- jääb Nietzsche metafüüsika sisse, mis aga "avaram maa" kui traditsioonis vahendatu. Aset leidnud lihtsalt 'ümber-pööramine', -- vaatepunkti nihutamine.

Ümber-pööramine väljaspool metafüüsikat, kunstina mõistetud "kohalt", mis vöimaldab/võimendab kriitikat.

Kuid ka -- "ümberpööratu" jääb " pööratava sisse"; Nietzsche metafüüsiline 'Grundstellung' -- "alusasend", mida ei saa järgnevaga seletada, see loob alles valguse, mille paistel "midagi nähtavaks saab" -- 'lumen naturae', on varemalt arvatud.

Sisemise struktuuri ümberpööramine annab võimaluse metafüüsika täideviimisele, st. -- see ei ole " katkestamine ", vaid pigem: "protsessi jätkamine", -- kuna nõnda on hõlmatud enamat, nõnda on ammendatud metafüüsika struktuuris latentselt peituvaid võimalusi.

Kui Nietzsche lugeda metafüüsika sisse, siis nihestuvad selle piirijooned, aga avanevad ka uudsed perspektiivid, -- so. -- piirnemine 'mõistetamatusega', -- otse meeletu pretensioon!

-- 'Wie die wahre Welt endlich Fabel werde' -- "kuidas tõelisest maailmast sai lõpuks luiskelugu " ("Götzen-dämmerung" 1888 a., Vorrede; eessõna.)

See "luisatud lugu " on läbinähtavalt ammendunud, lahendatav kui ülessane on haihtunud -- jäänud kõikehõlmav seletamatus jõudes "lahendatava" maailma piiridele, seistes silmitsi 'piirnevaga'...

---"Pole oluline kas 'tõde' toob kasu – see on kui keelatu julgemine"... --

--- Kas küsimus on "tõele"-vastavuses ?

--- Mis see on ? ---

-- See on -- to aletes (kr k.) -- tõeline, tõene...-- Ladh – varjama, peitma, varjule jääv; lethe – unustama, see mis jääb varjule, unustusse, ka: varjule jätma; -- alethe -- mitte varjule jäänud, mitte varjatud, varjamatu,varjule jäämatu. --

Tõe olemusse kuulub, et see 'on varjatud'... -- Tõde on see, mis on unustuse varju jäänud, -- ometi on tõde varjamatu, varjule jäämatu, -- see mida ei saa varjata.

Tõde on vastuoluline, see on paradoksaalne. -- Varjamatu "varjab endas" varjatut, hõlmab seda nagu -- "täiuslik tõde sisaldab endas ka eksituse." (Schelling).

Kas tõde on varjul-olev, kas tõene on varjatud? -- Aletheia (kr. k.) – see, mis laseb vaadata -- eidos – ideia – see, mis näha on... --

-- "Kõik kaunis varjab endas kohutavat sügavikku, kõik sügav vajab maski..." (Nietzsche)

-- Kui mitte on tulemuseks tühisus, -- seisundina aga – apateia (kr. k.); -- 'viimased inimesed', kes ütlevad : " Me oleme leiutanud õnne", -- küsimata: mis see on?-- ja-- kui sellisena on, -- kas ollakse ka selle väärilised. (Fr. Nietzsche: „Also sprach Zarathustra“).

Võimaliku vastusena küsimata küsimusele -- mis on õnnelik-olu -- see on fiktsioon,sest siin on tegemist vaid ühe seisundi võrdlemisega teisega.

Seda seisundit "fikseerides": on's see enne kõike 'ära-tundmine', -- võrdlemise, nime andmise akt, millega on antud olemine. -- Vastates vastamata. -- Tõde kui eksituse liik ilma milleta inimesed ei oska elada...

-- "Algne tõelisus" on varjatus "ise", st. -- mitte ainult "varjul olev". Algne tõelisus on kui "mittemõeldu" -- das Ungedachte -- (Heidegger: "Was heisst denken?"). -- "Mõeldamatu" -- kuivõrd saab algust, kaost -- piiritleda? -- Viitamisi lõpu suunas ei öelda aga midagi alguse kohta, -- nõnda küsimärgistub vaid kõik vahel-olev...

'Vahel-olu' tühistamine algab küsimärgiga, mis nõuab vastuseid ka siis kui need algaksid lõpu nentimisega. -- Ei ole midagi seal, -- alguse ja lõpu vahel, iga lõpp, selle võimalus juba tühistab juba alguses kõik järgneva.

Igavik on seal kus algus ja lõpp kohtuvad, -- algus ja lõpp oma igikestvas ring-liikumises üheks saanuna. Paljususest moodustuv tervik...?

-- "Ewige Wiederkehr des Gleichen'... -- „Kõrb kasvab, häda sellele ,kes kannab endas kõrbe...“-- (Fr. Nietzsche: „Also sprach Zarathustra“).

-- 'Euroopalik nihilism' on kui kõrb, laastatud maa, mis muutub viljatuks midagi kandma. "Kõrbe kannab endas" Übermensch – 'üle-inimene', -- see, kes/mis sünnib ainult 'hukkumiste hinnaga'... ja on 'üle-mineku ' keskmises punktis , -- seal, kus 'kuristik' on kõige sügavam, võrdsel kaugusel mõlemast kaldast, 'kuristik' on seda sügavam mida kaugemal ollakse kaldast kust lähtuti. -- Kuidas saakski nimetada seda, mis ees terendab mineku "eesmärgiks/sihiks", -- kui 'üle' võib tähendada ka "alla"...? -- 'Übergang ist Untergang'...

'Kuristikust üleminek' on kui 'vaba langemine', ilma lõputa langemine, sest mingit 'põhja' enam ei ole . Vaid 'põhjatus'... -- 'Kuristikel kõndimine'... -- 'wie ein Fall-sucht' -- kui langemise-tung... (või: "langetõbi").

Nietzsche nihilism ei ole põhjendatav "küllaldase aluse" seaduse kaudu, -- siis otsekui – "alusetu", mis tähendab aga midagi alusest vabamat, vähem konstrueeritumat.

Irratsionaalsus on see, mis tunnistab oma aluste "õhus rippumist", meele-valdsust ehk "seletamatust".

Ratsionaalsuse alguses seevastu tinglik konstruktsioon, mis aga reeglina liialt ebamäärane, et 'ratio'lt "täit õigustust saada".

Nietzsche käsitlus on ratsionalismi ümberpööramine irratsionaalsuse kaudu, mis aga põhjendatud 'ratio' abil.

Põhjendus kõlab: kõik mitteratsionaalne on irratsionaalne.

Leibnitz : 'nihil sine ratione' (lad. k.) ---"ei miski ole ilma aluseta". Heidegger: "das Nichts nichtet" -- "ei miski ei-ole-b", -- st -- ei miski on olemine ise, mida aga nö. -- "lihtsalt ei ole(-b)". Nietzsche: 'nihil negativum'--absoluutne olematus, -- 'tühjus', mitte aga -- 'nihil primitivum'-- eimiski kui millegi puudumine, relatiivne ilma-olek, -- tühisus.

Nietzsche nihilism on -- tinglikult -- müstiline suhe negatsiooni kui absoluuti, kaemuslik ja paradoksaalne püüe mõelda absoluutne eitus oma viimase lõpuni: nihilism on ülimate väärtuste puudumine, see on kui: tahta mitte midagi... Ülimad väärtused on ennekõike väärtusetud...

Kui suuta mitte tahta, -- siis -- tahta 'mitte tahta'... -- pessimism kui nihilismi eelvorm.

Tahta "mitte midagi" peab aga kõlama: -- tahta kõike...! -- See on meeletu pretensioon: tahta 'mitte midagi't -- hõlmata hõlmamatut, tajuda seda, mis olemise sfääri seest väljapoole, lõpmatusse ulatub...

-- Die Kehre -- "pöördepunkt" Nietzsche mõtlemises sees, -- absoluutse eituse kaudu jõuda absoluutse jaatuseni... --Vaid 'kunstnik' on see, kes suudab hävitada ja taas-luua... -- See on kui iseoma lõpu juurest pöördutakse tagasi 'elu' õigustamisele isegi tema hirmutaivamas, kahemõttelisemas ja valelikumas. -- Menschlich allzu menschlich...

See oleks võimatu, kui 'see' ei oleks lõpuni mõeldud... Samuti: see saab võimalikuks alles, -- Jeneseits Gut und Böse, -- teiselpool hinnangulisuse kitsendavaid piire.

Teiselpool seda formeeritud, piiratut kahesust, -- hea ja kurja painet. Väärtusotsustused ei käi elu kui terviku kohta, mingi hinnang saab olla vaid ühekülgne, kehtida vaid terviku osade kohta.

Fr. Nietzsche: Kuna me ellu kuulume ei saa me selle üle otsustada, selleks oleks vaja otse 'väljaspool-seisjalikku era-pooletust'...

B. Spinoza: Mitte naerda, mitte nutta, vaid mõista asju, otsekui vaadates 'igaviku vaatepunktist', -- 'sub specie aeterni '... (lad. k.) -- Ja milline perspektiiv siit avaneb, -- võimalikkuste lõputus, --nihkunud perspektiivilt, -- kõik võib olla ühtäki teine, -- teisiti-olu, kõik, koguni Jumal olla võida, lõputuid viise -- olla igas hetkes kui igavikus, kõikjal kui samas ja nõnda lõpmatusse...!

Fr. Nietzsche: 'Welt des Werdens', -- kogu võimalikkus, -- järelikult -- ei midagi kohustuslikku. Võimalikkus ei ole aga sama, mis võimalikuks saanu, -- puhas aktuaalsus. Seega: "Kõik on lubatud, miski ei ole keelatud" -- väljendamas lõhestatud maailmapilti, segadusest teadvelolu, -- kui ei ole " kindlaid eelistusi" , hinnangulist hierarhiat, tähendab "kõige võimalikkus" tegevusest loobumist, -- "tahet mitte tahta"... --

Siit vajadus taas leida kaotatud ühtne, terviklik maailmapilt, -- purustada piirid üksiknähtusteks killunenud maailmade vahel, -- leida uuest algne ühtsus -- 'müüt'... --

Müüt, kui terviklik maailmapilt, mis võimaldab terviklikkumat nägemise viisi, -- 'müüt' saab nõnda olla vaid, -- alati vääramatult kehtiv.

Kehtivus on ainult "müüdi-sisene", kuid võib nõnda ka "kõikke hõlmata". Müüte võib olla paljusid ja ometi kehtib neist iga-üks kui ainus, on autonoomne ja eristatud, -- välistades kõik alternatiivid.

Veelgi enam, -- juba teiste müütide olemasolu võimalus õõnestab ühe kehtivust, -- nõnda on tulemuseks pidev konflikt -- 'sõda'-- see on 'võimutahte' ilmnemise vorm, -- Wille zur Macht...

B. Mussolini: "Me oleme loonud oma müüdi. Müüt on usk, kirg, passioon. Pole tarvilik, kas ta saab reaalsuseks."

Decadence'i iseloomustamaks, et elu ei asu enam tervikus, see on sekundaarsete detailide ülemvõim, -- pluralism, -- teatud "ülerafineerituse" jaoks see lausa barbaarne.

-- See on kui sõna ülemvõim lause suhtes, aatomite anarhia. Maailm kui tervik on kosmos, mütoloogiline 'Weltbild' on suhtestatud kosmosega, hõlmab seda kosmogoonilises kirjelduses.

Müüt kirjeldab nõnda tervikut, millesse inimene on kunagi kuulunud; -- kosmeon (kr. k.) = ehitama, korrastama, ehtima -- see on korrapärasus maa peal, taeva all, kosmoses. Tervik.

Mütoloogiline maailm on kui universumi hõlmavalt korrastav ühtsus, -- kaootiline paljusus on ühtsusesse tagasi pööratud. Müütilise maailmapildi vastu on suunatud agnostikute väide: maailma kui tervikut ei saa tunnetada, -- sellega on õeldud aga ainult, -- tahetakse elada pigem 'väiksemas maailmas'...

Ka müütiline kujutelm piirnes tunnetamatusega aga erinevalt agnostitsistlikust kristlusest, -- seletamatus, mõistetamatus olid selle kirjelduse raamid, või siis täpsemini: need olid sellele 'aluseks'.

-- Müüt rajanes algsel Kaosel, kogu korrastatus, kogu müütiline maailma seletamise viis oli rajatud vastukaaluks algseimale hirmu-äratavale kaootilisusele.

Olemuse mõistmine on võimalik vaid terviku seisukohalt, hajutatud vaatepunktide paljusus ei võimalda terviklikumat vaatamise viisi. Ülim pluralism võib muutuda "lihtsalt tüütavaks", -- väljendades säärast maailma kogemise viisi, kus puudub 'hierarhiline suhtestatus', -- korrastatus, millest kõneleb -- Fr. Nietzsche 'Rang -Ordnung', -- 'hierarhia', mis on omane "vaimudele ja tähtedele".

'Hierarhia' tähendab siin nii väärtuste kui ka üldiseima nö. - "astmelise korrastuse" loomist.

M. Heidegger: "Piiritlust lausuv mõtlemine, mis piiritleb olemist".

Erinevalt ortodoksetest usunditest, õpetustest ja doktriinidest on nietzscheliku "remütologiseeritd" maailma väärtustava korrastatuse loojaks inimene ise, st. -- ei väideta hierarhiat peituvat nt. " olemises endas" või "olemuslikkuses" (-- nõnda nt. "Jumalik kord", vms.)

'Rang-Ordnungi' hierarhia loob inimene kui "kaose skematiseerija", -- rõhutades tinglikku, nö. -- " peale-asetava" akti tähtsust sealjuures. Inimesest saab , -- 'teadlikult' oma väärtuste looja. -- Nõnda ei ole seejuures enam mingitki "eksimise võimalust", kui sellistki...

Säärane 'astmestik' lubab hindama/väärtustama hakata, mis omakorda võimaldab tegutsemist, üldises mõttes ja deviisil: "vahetu efektiivsus“. -- Milleks "valida vahendeid" kui "ise endale seatuid piiranguid"?!

Kriitikaks puudub igasugune võimalus kuna kõik aksioloogilise olemise epiteedid on samuti vaid nö. -- "tingliku tähenduse omistamise" küsimus pelgalt. Samuti, -- ei mingit "ühist keelt" väitlemiseks; monoloogid, mis asuvad nö. -- "lõikumatutel tasapindadel".

-- Hinnangulisus kehtib müüdi-sisese skeemi järgi viimseni, kuna "hindamise mõõdupuud" on samavõrd "tinglikud" nii-öelda. Müüdi siseselt võib tähendada see nö. -- "tinglikus" või " omistamine" aga nt. "Jumalikku seadust", -- millega on viidatud abstraktsele absoluudile, -- saavutamaks aga vägagi konkreetset legitiimsust.

"Kehtimise" ja "kehtestamise" vaheline eraldusjoon on tõmmatud "hoolikalt ebamäärasena"... Müüdi ilmnemise vorm ei pea olema sõnas vahendatud, -- võib olla ka nagu muusika ja maali 'vaikiv sõna'.

Mütoloogiline loom oli selline, kellest muistsed inimesed kahtlemata teadsid, et seda olemas ei ole, -- ja ometi olid greifid, kentaurid ja sfinksid oma grotesksel moel 'olemas', -- see on mütoloogiline reaalsus, mis järgib iseoma seaduspärasusi.

Sarnaselt kehtib ka müütiline maailmapilt, selles vahendatud tõed ja väärtused, -- kehtib -- als ob – "otse-kui"... Kõrgemad väärtused, mis on loodud kehtimaks 'otse-kui kõrgemad väärtused'... -- see on müüdi 'tinglik' kehtivus.

Mis on sama-aegselt nii "tinglik" kui ka "viimseni tõsikindel", -- st. -- tinglik, kuivõrd on tegemist " loodud väärtustega", -- ja samas ka viimseni 'tõene', veelgi enam, see on kogu 'tõde'! -- Ainus "hindamise mõõdupuu" ühe maailmapildi sees.

Fr. Nietzsche "Rõõmsast tedusest" tsiteerituna: "Et üksik asetab endale o m a väärtused ja tuletab neist oma reeglid, rõõmud ja õigused, -- seda on senini peetud kõige hullemaks inimlikuks eksituseks ja ketserluseks: need harvad, kes nõnda julgenud tundnud vajadust õigustada seda endigi silmis ja reeglina just nõnda: "mitte mina! vaid mingi j u m a l minu kaudu!" („Fr. Nietzsche: „Die fröhliche Wissenschaft“, # 143)

-- 'Jumalate loomise' imeline kunst, või küsimus hoopis sellest, -- "kuidas jumalaid sai palju" -- st -- polüteism. Seda juhul kui inimene on asetanud ennast oma maailma "keskmesse" ja et vältida selle asetusega kaasuvat "kogu maailma raskust", -- nihutab -- selle " raskuspunkti" oma jumalale. -- "Mitte mina!" -- kogu korrastav legitiimsus "enda kanda võtta" oleks liiga raske, vähemalt -- liiga tülikas ülesanne,-- vajaks see roll ju vähemalt osa jumalatele omistatud epiteetidest: kõiketeadmist, kõikvõimsust, rohkelt vaba aega, jne. -- Mis kõik pärsiks tuntavalt teotsemist vahetu efektiivsuse alusel.

"Mõrvatud jumal" tähistamas maailma, mil ei ole enam 'keset', -- seisundit, mida kirjeldamaks võiks siinkohal abiks võtta metafoorse kujundina -- 'triiviv laev', mille ankrukett on katkenud, -- mis liigub korraga igasse suunda, -- seistes nõnda kui paigal, -- kuna kõik 'suunad' on kaotanud neile omistatud tähenduse, -- ekslemine ääretus 'tühjuses', ilma sihi või otstarbeta, -- olles siiski veel, -- iroonia mõttes! -- säilitanud mingi "teadlikuse Endast", koormava sellise ja loodetavasti, -- võimalikult lühiajalise. --'Saavutus', mis võib osutuda "liiga suureks"... Selle mõistmiseksi on vaja veel aega, nagu on vaja aega ka välgu ja tähtede valgusel kohale jõudmiseks. -- 'Requim aeternam deo'...

Mütoloogiline maailmapilt on emotsinaalsem, see on haarav, sest on 'lummav' ja ulatuslikum, kehtib, sest on 'kehtima seatud'... -- "Tagasipöördumine müüdi juurde" tähendab avaramat, seletamatut ja ka -- 'ohtlikumat' maailma, -- 'kehtestatu' on seda ikka, "turvaline ja läbiproovitud", tühine ja lame on vaid see, mis juba kehtima seatud, millega ei ole "kohanetud", või nietzschelikumalt: mida ei ole veel 'kohandatud'...

See on tagasipöördumine vahetuma ja intensiivsema kogemuse juurde, -- otsekui -- varaseima lapse-ea kirjeldamatu 'värvikirkuse', elamuste kõikkehaarava intensiivsuse juurde.

Müüt ei selgita mitte niivõrd asjade ja nähtuste "toimemehanisme" kuivõrd anab neile 'põhjused' ja eriti just, -- 'eesmärgi'. -- Säärasena midagi, mis on "rakendatav" ennekõike just subjektiivses plaanis.

Ka Platoni järgi teatuid kogemuse valdkondi ei saa mõista ratsionaalse meetodi abil, sest need nõuavad just vastupidist teadmise liiki, mida saab määratleda vaid mütoloogilisena. (Nt. Timaios: 19d).

Müütiline lähenemine on vastanduv ratsionaalsele mõtlemisele, -- see on irratsionaalsusesse ulatuv 'mütoloogiline teadmine', mis ei hooli "tõestamisest" vaid kehtestub "tõena mida ei saa kritiseerida", mis on aga vaid "nii-öelda religioon".

Peamine, mis eristab müüdi kehtestamist uskumustele omasest lähenemisest, seisneb tinglikuse rõhutamises , teadlikkuses, mis kui 'unenäoline teadlikus'.

Fr. Nietzsche "Rõõmsa teaduse" 54. aforism väljendab seda teadlikkust kõige täpsemini: olla teadlik sellest, et nähakse und .../.../ -- ja jätkata selle unenägemise sees, olla selleks 'sunnitud'...“, -- sest sellest unest ei ole ärkamist, enam...

Ja ometi, -- teadlikus sellest tähendab -- 'see' ei ole enam "sama uni", kui see tõik teadvustada. Kui "tõelisest maailmast saab luiskelugu" ei saa sellest enam saada midagi "tõelisemat",-- see peaks kõlama kui pöördumatu teisenemine...

-- Kas sellega püstitatakse või kummutatakse ideaal? -- Loomaks üht uut ideaali, tuleb tühistada kõik senised. -- Mõistujutt näivuse näivusest oleks nõnda kui kõik mis jääb...

Fr. Nietzsche: "Kes keeldub millestki viimseni ja kauaks, see võib hiljem, juhuslikult seda taas kohates, mida kunagi eitas, arvata end seda otsekui -- taas leidnud olevat..." ('Die Fröhliche Wissenschaft' (165.))

-- Leida siis teadlikus 'näivusest', ärgata ikka samas unenäos, ikka samas 'kohas', kohata "uut" ja tunda selles ära kõik juba olnu, mis tuleb üha uuesti jäädes samaks, -- 'ewige Wiederkehr des Gleichen'... -- 'Murrangu-punkt' saamise loos, -- millega ei "tehta erandeid": "Mitte vaid inimene, ka 'üle-inimene' tuleb alati tagasi!" (Aus dem Nachlass 1882/85 -74); -- ja jääb üha samaks...

--- Mida tähendab siis 'näivus'?! -- Ei mingit "olemuslikkust" millele vastandada "näivust", kui leida need tähistamas ühte ja sama. Näivus on kõik, mis on, miks mitte 'nimetada' seda siis 'tõeluseks', olemuslikuks, vms. Kütkestav iroonia! -- minna ringi ja jõuda tagasi samasse kohta, mis ei ole aga 'samaks jäänud'...?

Fr. Nietzsche: 'La gaia sienza' -- "Tänuvõlg kunstile. Kui poleks säärast näivuse palvelemise viisi: oleks see üldine vale ja väär, mis teaduse antus, et võlts on teadvalt tunnetava olemise eeldus – talumatu. /.../ Kunst näivuse h e a tahtena" („Die fröhliche Wissenschaft“, 2Bd. /107.)