ARISTOTELES: "NIKOMACHOSE EETIKA"^*

"Le bonheur n'est pas chose

aisée: il est trés difficile de

le trouver en nous, et impos-

sible de le trouver ailleurs.“

Chamfort

Aristoteles on jaganud kõik "elulised hüved" kolme liiki: välised, hinge ja keha hüved, st. -- mis keegi o n : isksus, mõistetud selle omaduste kaudu; mida keegi o m a b: omamise ja valdamise kogu tähenduses; mida keegi k u j u t a b: isiksuse omaduste imaginaarsed relatsioonid teiste kujutluses.

Liigituse keskseimaks eri-päraks vahest selle piiratus, hõlmavuse pretensioon osutab siin ahtamale perspektiivile, kuna see aga üldiselt just üldistust tähistabki, jätta see esmalt kehtima siingi; kuigi sama-võrd võiks piirduda ka nt. liigitusega sisu järgi kaheks -- looduslikud (ratsionaalsed) versus imaginaarsed (irratsionaalsed) atripuudid.

Liigituse sekundaarsemaks antuseks on selle immanentne esituse laad, mis-tõttu võib noilt alustelt lähtuvat arutlust tähistada kõigiti (sisulise) eufemismiga: 'eudaimonoloogia' --so.-- õpetus õnnelikust olelusest . ^**

Mis märk-sõna, kui-võrd siin tegemist subjektiivse otsustamise liigiga, -- lähtub eelduselt, et inimlik olelu on ise-enesest miskit läbinisti jaatatavat, seega, küsides mitte: "miks?" , vaid piirdudes pelgalt küsimisega : "kuidas?" ----

Nõnda-seadistub eetiline hinnanguis kohale , mis rõhutatuna, -- tingimisi määratleb enne-kõike just -- 'suhteid' tollel traditsioonilisel üksik-ümbritseva skaalal, seega: pelgalt relatsioone lahkav "tavandi-(elik : kombe-)loolisus".

Aristotelese eri-omaseks graneeringuks siia juurde on muidugi järje-kindlalt "optimistlik" põhi-suunitletus, mis rajatud nn.-"finaalse põhjuse" ('causa finalis') mõttelisele kujundile ,ja sellest tuletatud nn.- "teleoloogiline"suunitletuse viis, (metodoloogilsest aspektist: dialektiline); millest johtumisi kogu edasine teema-arendus järgnema seatud saabki üle-pea.

Kui-võrd kõike nähtud ainitise "liikumisena", siis tolle hüpoteetilise muutumise "eesmärk" ('telos') on samas ka "hea" (e. hüvelisus); st.- kõik, mis evib algust ajas, (ehk: mis alles --"muutub olevaks") -- on nõnda-mõistetult sama kui kogu arenemise "mõte" (e. "lõpp-eesmärk"); arenemise "essentsiaalne vorm" on siin võrduma seatud selle kujuteldava "eesmärgiga". ^*

Aristotelese eetika-diskursuse siseselt vaja viimasest ometigi lähtuda, seega siis: "hüve-lisus" ( 'aretê' = ka: "tõhusus", "kõlblikus"; NE 2.6.), mis nähtud teotsemist otseselt ajendava tegurina, kaasuvaks afektiks nö.-"meele-hea", kui hoiakulisus, mille eeldusena on nõutav teatud eesmärgi-(v.otstarbe)kohase imaginaarse "hüvelisuse" ennetav tunnetamine. ^**

"Tõhusus" (v.-"loomutäius") on mõistetud kui "hingelise" potentsiaalsuse aru-kohase väljendamise vorm, latentse hüvelisuse jätkuv aktualiseerimis-protsess --so.- indeterministlik seisu-koht, mis püstitub -- "juba ette"! -- positiivselt lahendatud eetilise postulaadina.

Siit tulenevalt on tegemist siin nn.- "väärtus-objektivismiga", mis kaldub käsitlema olemuslikult individuaalseid atripuute pigem liigi-omaste "seadumustena".

Kõnetades oma eetikas inimest vaid nö.-"kolmandas iskus" , jätab Aristoteles paratamatult puutumatuks tolle erilise dimensiooni , milles end tunnetatakse vaid nii nagu ainult iga "ise" seda teha saab , seega on Aristotelese eetika nn.- "essentsialistliku" käsitlus-viisi klassikaline näide .^*

Aristotelese eri-omaseks panuseks on aga , kahtlemata , eetikale kui süstematiseeritud teadusele aluse-panemine , kaasuv põhjalikult eritlev liigitus ainesest.

Tõlgendamisi: eristatavad habituaalne (karakteri-sidus) ja intellektuaalne "tõhusus"; eetiline voorus on nõnda nähtud kui "kesk-tee" (v.-"kesk-väärtus", 'mesotês' ) ja teisalt "intellektuaalse rakendavatuse triumviraat" (-so.- 'poiein', 'prassein', 'theôrein' )) nt.- 1094a1-3,1141a23-43a12))

Kuigi, nii "kunst-käsitöö" kui ka "ette-võtluse" vallas teotsemine esitavad praktiseerijaile spetsiifilisi nõudmisi, (vastavalt: 'technê', 'fronêsia'), on teoreetilise osise ülekaal ometigi masendav: võimaldab see nii asjade-olude "tõesuse" vahetut tunnetatamist ('epistêmê'), kui ka tuletatuslike "Kõrgeimate Olemisprintsiipide" (= 'arhai') adumist, mis oma-korda võimaldavat taibata ka kogu olemise ja mõtlemise põhilisi aluseid ja seadumusi ('nous', 1106b21-23))

Kahest eelnenust sugeneb aga (ehk ka) inimtunnetuse teoreetiline lagi – so, -- Tarkus ('sophia'), ülim eesmärk ja hüve ning teotsemisele ette-antud siht ('biôs theoretikos') (1177a31-1177b24).

Kuna aga sihi-seaded tihti-lugu vahendavaist tegevustest suuresti erinevad, on ees-märgid samas ka kui prioriteedid .

Ometigi esineb aga suuri lahk-arvamisi teotsemist ajendava suhtes, kuigi on võimalik teha eristus, mille kohaselt osa seatud ees-märkidest on terviklikuma loomusega teistest, st.-- järgnevaid taotletakse pelgalt saavutamaks primaarsemaid. (nt.-1094a22,1179a34-b25)

Ülimaks inim-teadmiste objektide hulgast on Aristotelese käsitluses siis kogu-konda käsitlev, kui-võrd see on hõlmavaim kõigist, so.- teadmine sellest, kuidas kujundada/edendada inimlikku hüve 'polis'e tasandil (1094b5).

Nõnda on eetika sihiks seatud õpetus "õnnelikust ühiskonnast", individuaalne antus lahustumas terviklikumas nägemise laadis, peamises kattuvana, määralt aga täiustatuimana. (1095a22-b15,1097a).

Ühis-kondliku suhtestatuse skaalal on aina väärtustatud aktiivsust, seda kui vahendit, millest johtuvad konkreetsemad relatsioonid, 'vastu-peegelduse' käigus, suhtestudes millegisse erinevasse. -- Nõnda on "hüve" samas ka kui konsensuse saavutamine üksik-ümbritseva skaalal, nn.-"universaalne hüve" aga kokku-leppelise akti näiteks 'par exellance' (-1096a, 1096bjj.).

Samas lahustatav sääranegi määratelm järjestikuseis kategoriaalseis liigendusis, st.- mis on "hüve" substantsionaalsuses, ei vasta nt. patriaalsetele-temporaalsetele mõõtudele vastavast. (1096a20-25).

Kui aga inimlik hüve polegi midagi ühtset ja kindla-piirilist, on see ometigi -- rakendusliku teotsemise sihil -- eba-määrasenagi vormimisi kujundatav; seega siis: saavutatav.(nt.1099b20). Inimlik hüve ei ole küll vaid juhuse kujundada; ometigi -- see pigem regeerimine suvalisuse surve all, sellisena imeteldav aga mitte innustav. (1100b15,30)

Säärane suhtestatuse viis on kui 'lähte-alus', mis järgnevuses kujundab mõndagi, vormib ka juhuslikkuse vältimatut antust (1101b,25).^*

Konkreetsuse osas siin lähtumise pinnaseks Seadumus ('hexis'), mõiste, mis määratleb kombelist inim-käitumist iseloomustava korrelatiivina, mis alles -- 'vormub', toimimise käigus, paljastades kvalitatiivselt teisese antuse : 'olemuslikkuse' .

Kombelisus on aga vaid üks kild tervikus kui mosaiigis, käitumine ei vahenda vahenda olemist, küll aga: toob selle esile; "kombelisest täiuslikkusest" ('êthikê aretê') kasvab välja täiuslik olemine, --- 'loomu-täius'. (Nt.-1103a33-b25,1176b10-1177a3).

Kus-juures, "täieliseks saamine" nõudvat küll vajalikku sihi-kindlust, ees-märgi silmas-pidamist, aga ometi, -- täielisus samas ka latentse võimalikkusena varjul-olev. Asjad ja olud võivad toda potentsiaalselt olevat siis kas ilmneda lasta, või ka seda mitte teha. (1104a23-b18)

"Täielisus" on ka nö.-"skemaatilselt" määratletav (, kui "ruumis"!),-- on öeldud, et -- see asub 'keskel', seega: on "keskne väärtus", -- 'kesk-väärtus' ('mesotes'); mis defineerub kontrastis, äärmuste vahel.

Seda see-tõttu, et: "kõiges kus tervikut saab jagada, saab võtta suurema, väiksema või v õ r d s e osa ..." (1106a1-a29 /i. e. - M.L.).

Võrdne on "midagi vahe-pealset", see ei ole rangelt võttes, --ei üks ega teine, see ei evi konkreetsust intensiivsuse määras; see mis on "keskel" -- asetseb kui side-kriipsul, osutades nõnda mujale ...

"Loomulik täius" on üli-võrdeis "suunatud vahe-pealsele", so.- "õigesuunaline" (1106b24); kus-juures: loomulikkusele suunitletud täiuse-ihalus samas on, ja -- alles ka -- liikumises tolle määratlematu "vahel-olu" poole.

Seega: "on", ja "ei-ole-ka", see on pelgalt: "vahepealne olemuslik antus", seda tegelikult 'veel' kui ei olekski ... (1107a17, 1152b22-1153b24).

Ka too "vahepealsus" liigendub järgnevalt, samuti nagu ka hoiakulisus; "loomu-täius" on aga üks , seega: eeldus on kehtivaim kui selle järeldus (, kuigi verbaalselt ka õigustatult -- 'täius' oma kostvuseltki pigem kui "üks"); teisalt too "vahepealsus" aga osutab 'pluralis'e vormis kõrvale. (Nt.-1108a9-b32).

Kuna aga viimasega osutatud suund vähem irriteerivana paigaldatud (,ja nõnda kehtimas juba milleeniumite lõikes!), siis jätta esimene siiagi paigale esmalt, jätta seegi siis pigem --- siia 'vahele' ...

Mis on aga 'eetiline' -- kui ei ole teada, et "miski on"? Komplitseeritud küsimine . --- Kas saab hukka mõista kedagi, kes ei 'tea' pelgalt asju ja olusid ja kaasuvat, kas 'naiivsus' võib olla karistatav --- ?

Vastus kõlab: pigem mitte, kui ei olda just viimseni "teadmatuses", mitte-teadmine ainu-üksi, teatud asja-oludel pigem -- kui vältimatu kaasus, 'mitte-teadmine' on kogu teadmise vältimatu 'eeldus', ja säärasena: pelgalt veel mitte teades ei saa toimida millaski taunimist väärivana . (Vt.nt.-1110b9-b33).

See on 'valiku-tegemise' küsimus. Nõnda 'seadistub' üheselt: on vabadus sellekski, kui -- teatakse eelnevalt piisavalt millekski.

Juhul kui ei, siis ei saa olla ei valikut ('proairesis') ega selle vabadust, siis on meil tegemist pelga "välise sundusega", mis omakorda afitseerumas "valikuks" selle "tegema-jätmises". Vabadust veel ei ole, on pelgalt eetiline imperatiiv ... (Nt.-111a27-b19/1113a26).

Juhul kui vahendiks toimimisel valida 'tõhusus', on sellega aga "süüdi-mõistva" konsiiliumi eest lahkutud, sellega on -- hinnangu alt 'kõrvale astutud'; sest, -- ees-märk tõesti kui -- 'pühitseks' abi-nõud ...

Kes teaks kunaski aga üheselt öelda: mis on eesmärk, ja mis pelgalt -- 'abi-nõu' ...

Aristoteles alustas selle nendinguga, jätkuvuses "seadistub" mõndagi, geomeetrilises sarjas, konkretiseeruvalt: valik on 'eelistamise' küsimus, seega on see ka "vaba", võib ometigi -- mitte eelistada ühiseid eeldusi juba sellegi pärast, et nood seda just on. (1114a12-b32).

-- On olemas aga ometi "ühtsusele loomulik" täiuse-kujutelm, mis "seadumustub" kui "vahepealsus" kõige erandliku ja 'teisiti'-oleva suhtes; seega: on küll "vaba valik", aga pole 'vabadust valida'...

Ei midagi erandlikku!, säiltada 'status quo' iga hinna eest, ei midagi uut ega erinevat. Ainu-jumala näo järgi ühtseks vormitud mass, mis hulpimas igaveses pärast-lõunas tundmatu ja eba-määrase sihi suunas...

Vahest toda just tähendabki see "tasa-kaalukus" (sôphrosynê =phronêsis !), -- seegi jääb kõiges kahtleval kombel "vahepeale", pigem vältimisi seda ja teist, saavutamaks toda "ära-olevat kolmandat"; põhimõtteliselt raske-kujuline pärsituse laad, mis kohandab toimimist negatsioonide vahendusel. (Nt.-1118b27-1119a20).^*

Sama põhi-skeem kehtima seatud ka muudegi inimlikku täiust iseloomustavate atripuutide eritleval lahkamisel. -- Vastu-oksusi siludes, liialdumisi-puudumisi võimalikult vältides, deviisil: mõõdukus kõiges ja iga hinna eest ! See mis on "õige", on seda vältimatult, aga ainult -- teatud tingimustel ... ( Vt.nt.-1123b10-b35;1128a28-b21).

Maksiim mis seadistub: "õige on õiglane", ning samas: mis on "õiglane", see on ka "õige" ^**

Millega aga on "komistatud" eelpool "sedumustatu"otsa: kui inimliku loomuse täius eeldab sellist "vahepealsuse" antust nagu too "kulla-läikeline kekmine tee", siis, -- mis on "keskmine õiglus"? -- Veidi eba-õiglust, aga vältides ka "liig-õigsust"? -- (Vt.1136a19-b18; 1138a6-a28).

Võimalik, et just nii, kuid sellisel puhul pole tegemist siin enam alustamisi välja-hõigat "väärtus-objektivismi" asja ajamisega.

Komistamise "kiviks" saab siin 'ratiot' irriteeriv kõike-hõlmav relatiivsus, hoone vundament vangub, sellele võib omistada küll "kestvust", aga ei mingit kehtivust ...

Ja kas ei paljastu siin enamtki veel -- ? Kas ei ole see kui "salajane mäss" mõistuse vastu ...?

Arusaamine, mõistvus, mõistlikus, ja -- mõistus -- Kui võtta 'aluseks' viimane neist, siis ei saa küll rääkida õigsusest kui pelgalt "vahendist" (1143a12-b30).^*

Pakutud variandid: kas (demonstratiivne) teadmine või (intuitiivne) arvamus, (1143b30-1144b12), st.- põhjuslikkuse ja "algu-pärasuse" vastakuti seadmine ei võmalda ka mitte "põhimõttelist" ('logos'e-sidusat!) "seadumustamist" teemal: mis on õnnelikkus, kui "tegevuses täiustuv" kaasa-antus "jumalikkuse" avastamiseks inimsuses. (Nt.1177a31-1178a19).

See oleks pelgalt "retoorika", kompromissi-lembeline spekulatsioon, mil kalduvuseks lahendada iga probleem, "kompetentsel ja taskaalukal" moel, sobiva hinnanguga, mis oleks "õglane" võimalikult paljude suhtes (, mis aga ei välista aeg-ajalt pidulikku ja välja-peetud rappa-minekut!). (Nt. vt. v.-1180b33-1190a24).

* ARISTOTELES : "Nikomachose eetika", Tartu'96, "Ilmamaa", lk. 7-414 .

(Tõlkinud ja kommenteerinud: A. Lill.) // Või : Aristoteles : "Nikomakhoksen etiikka.", Hels.'83,178s., (Suoment. S.Knuutila ) // Järgnevalt viite-kohtadele lisatud veeru-nr. viitavad soome-keelsele tlk.-le. //

*^* Määratelm hilisem, tuleneb aga otseselt Aristotelese käsitlusest . /nt.'EN' 109b 5/ Mõiste on määratletud "poliitilise aktiivsuse" sihina /1096a9/, ning liigendub järgneva analüüsi käigus / nt.-1096a20-25//.

* Tegemist siin vahest kõikse originaalsema "uuendusega" Aristotelese suure õpetaja ideedele. Aristotelese siiraimast bioloogia-alasest huvitatusest välja-kasvanud arhailiselt oma-näolise -- nö.-"evolutsionismi" teooriaga, selle, vahest ootamatugi, kohandamine traditsioonilise ontoloogia ainesega . Plato, traagilisusegagi piirnevast , totaalsesse duaalsusesse lõhestatud 'maailma-pildi' asemel, koostab tema ideeline pärija süstemaatilist ja entsüklopeediliselt "kõike-hõlmavalt" üld-kehtivat nö.-"maailma-vaadet" .

*^* Seega nägemus, mil ilmsed paralleelid sokraatilise arusaamaga voorusest, millest alles nö.-"teadlikuks saadakse"; samuti Platonil esinev, -- vooruslikuse "õpetatavuse" põhi-mõte, teisalt: voorus on enne-kõke "meelde-tuletamise" asi, ( 'anamnesis'). // Nt.: inimlik hüvelisus on -- " hinge võime tegutseda lähtuvalt loomutäiusest ..." // 'EN' 1098a4-a30 //

*** Martin Buber : " Der Mensch ist nur "ein Fall" , nicht als "ich" zum Bewusstsein seiner selbst . /.../ Der Mensch ist nur in der Welt, nicht auch die Welt in ihm erfasst ." // "Das Problem des Menschen ", (Heidelberg'82; sealt: "Von Aristoteles bis Kant " , S.23 ) // -- So.- antiigist alguse saanud ,Aristotelese geotsentristlikus süsteemis viimistletud, tendents vaadelda maailma kui suletud ruumi, milles ka inimesel oma kindel "koht".

* Sisuline eristus siin-kohal jagab inimliku teotsemise julgelt kahte: teoreetilseks/praktiliseks lähenemiseks. Teise eri-päraks, teadu-pärast, teatav suhtelisus, allutatus nö.- "välistele muutujatele", sõltuvus-suhe viimastega. Üldliigitus vastab samas ka eristusele: loogiline /aloogiline (1103a10), millest tulenevalt Aristotelese eetika-käsitlus otse-kui kaotaks midagi oma kehtivusest,-- tegemist pelgalt praktilise arutelmaga, irratsionaalseist ajenditest mõjustatud inimliku "kombe-loolisusega". (Vrdl. A.Lill, samas, lk.371) vrdl. ka : Kant : "Prolegomena" , lk. 125-145 ))

* ^{So. - Aristotelese nö.-"entsüklopeedilise historismi" iseloomustav eripära ,--nn- "eetiline positivism", mis samastab tuntud ja tõelise hüvelisusega. Lisaks "muutuse", kui kategoriaalse printsiibi nö.-"üle-kaunistamine", mis nõnda väidetult "paljastab" varjatud "olemuse", toob esile "tegelikkuse", nt.- "Muutumaks tõelisuseks , aktualiseerumaks , tuleb olemusel avaldada end läbi muutuse" (,etc.-- EN.III.10.1118a8-b2). Lähtumis arvamusest nagu oleks objekti võimalik (intuitiivselt) tunnetada vaid selle hüpoteetilise "olemuse" läbi, st.--"määratlus" on lause, mis kirjeldab obkjekti "olemust", ja kuna: "Tõeline teadmine on identne oma objektiga " ( "De Anima"), siis jõutud nö.-"essentsialistliku määratlus-teooriani", mis koosneb pelgalt arvamustest, nagu oleks võimalik pelgalt "objekti nimetades" vahendada selle "Mõistes" ka nö.-"olemuslikku tähendust" (nn. nominalism). Ometigi on need Aristotelese nö.-"tõlgenduslikud sümbolid" pelgalt meele-valdsed "lühendid", mis ei anna mingit uut teadmist objekti kohta, ega ole konsekventselt lõpuni-arendatav ("mõistete määratlemine" viib lõputule regressile). (K.-R.Popper: "Avoin yhteiskunta ja sen viholliset" (, Keuruu'74,5-728s., Tlk:P.Löppönen ;sealt: "Hegelliaanisuuten Aristotelliset juuret" , lk. 280-305, lk:289-300).}

*^* Ilmsed paralleeelid G.F.Hegeliga: "Was wirklich ist, dass ist wichtig, und was wichtig ist, dass ist wirklich"! ("Grundlinien des Philosophie des Rechts", Vorrede, F.a/M.'89). Hegeli otsestele laenudele aristotellikust maailma-pildist on viidatud varemgi (nt. K.R.Popper). Mõlemal juhul tegemist läbivalt essentsialistliku käsitlus-viisiga, mida iseloomustab veel nn. "teleologistlik" lähenemine, ja ühiskondlike isnstitutsioonide põlistamis- püüdlused.

* ^{Aristotelese "õiglus-käsitluse" näol on tegemist otsese "laenuga" Plato vastavast, õieti, Platoni ühisk-teooria nö.- "üldistamisega" kogu (füüsilistki!) maailma hõlmamaks. Muidugi imponeeris loodus-huvilisele Aristotelesele võimalus kohandada toda "finaal-põhjuse" teooriat oma nn.- "looduslike kohtade" ideega , mille kohaselt kõik (nii epiirilised kui mõistelised) objektid on liikumises oma "lõpp-eesmärgi" suunas, samastades nõnda need objektid olemuse/vormiga. (St.-vorm on objekti "sees", ideede samastamine empiirlise antusega , so.- Plato väär-tõlgendus, -- ideed eelnevad objektidele ometigi!). Bioloogina oletab aga Aristoteles objektides nn.- "potentsiaalset aktuaalsust", objektide liikumine (nt. ideede "arenemine") nõnda kui nende "aktualiseerumise protsess“. Samuti: "hing", kui primaarne "vormiline põhjus" ('entelehhia') --"sama kui potentsiaalse objekti liikumise seesmine printsiip" (-so.- Arist.- 'causa finalis'; Platol pigem: 'natura' ). (Popper: "Avoin yhteiskunta ja ..." , lk. 286-288))}