Eesti
Humanitaarinstituut. [MIM. (06. 1999.)]
“MODERNISMIST.“
"MODERNISMIST
" -- kõnelemine
on enamikel puhkudel pelgalt kui "kulturoloogiline poos"
. Seda eriti kui räägitakse modernismist kui millegist juba
"lõppenust" , (omadega) läbi olevast...1
Või üldse
, kui lihtsalt , sellest räägitaksegi juba ... ,sest,-- kuidas
saab kõneleda , -- eritlevalt ja üle-vaatlikult , -- millestki
, mille "sees" veel , viimseni , oldakse ?
Äärmisel
juhul ,ja seegi on , kahtlemata , juba kui liialdus , -- võiks
piirduda väitmisega : alles tänane päev on modernistliku
euroopaliku kultuursuse lõpule avatud ..., eritlevale pilgule
avanemas ....2
Enne-kõike väljendub see tõik just selles ja samas :
irratsionaalsuse kontrollimatus puhangus , mida endaga
vältimatult kaasa toob see
'sihipärane'
lõpu ideedega mängimine .... ('fine
de siecle')
.
Ometigi , on
öeldud ka , et just säärane , millegi "Lõpule"
vastanduv uuenduslik meelsus , ongi üks peamine modernistlikku
ilma-vaadet loomustav nähtumus.
Veenvamaltki
: "kriitilise ületamise" nõudmine lähtumas just
nimelt modernismile omasest , progresseeruvalt arenevale
rajatust , kus uuest saab väärtus pelgalt sellegi pärast ,
et too näivalt kui 'läheneks'
millegile .... , vahest , et isegi --
Minevikku
rekonstrueeritakse enne-kõike ometi olemuslikult
--'retooriliste
'
vahenditega , mis väidavad , et "olemus" on olnust
"tulevale olevale" vahendatav siiski .
Tegelikult-olnu
ja käe-päraselt kogetava vahel on kogu see olnust-olevale
retoorilise "hämustamise" segadik , kus , kõik seonduv
, tähtsustumas üle tegeliku olemise lihtsa ulatuvuse mõõtude
...4
Modernism
kui fenomen
.
---
Uus-aegne üldiseimate kultuuriliste aspektide teisenemine , mis
ilmneb eri aine-valdkondades kui mehhanitsistlik -
füsikalistlik maailma - vaade , mis ei küsi mitte asja
'olemuse'
, vaid pelgalt selle nö.-"rakendatavuse" järele .....
Säärasena
, midagi mida küll "lihtne mõista" aga seda raskem
aksepteerida (, Withehead
contra Newton)
, immanentne maailm on mõneski piiratum , kui varasem ,
transtsendentsega piirnev ; ometigi , ka uuemal ajal "oma
paatos" : selleks , et seda maailma mõista ei tule ometi
minna sellest "välja-poole" .... !
Pole
vaja mõista mitte "üldisi põhjuseid" , piisab
täiesti , kui osatakse kirjeldada toime-mehhanisme ja
(natuuri-teaduslikke) seadumus-pärasusi .... ; kunagi hiljem jõuab
mõtlemine siit-kaudu absurdini välja ... , -- milleks
(st.- millist "kasu" see toob ?!) -- peaks
'mõte' ,
v.-'olemus'
,
(v. -
"põhjus/idee", vms.) , säärasena , üle-pea
modernistlikus maailmas olemas olema .... ?
Modernismile
on olnud omaseks "sõna-sidus" mõtlemise laad ,
sõnalise väljendatavuse eriline tähtsustamine , kuigi ,
enne-kõike vaid , selle horisontaalses suunitletuses .
Alates
Dantest
,
Bocacciost,
--- kõik , mis mõeldav on , --- see peab olema ka "öeldav"
, kirjutatav ... , --- täiustada üha sõnalise määrateldavuse
ulatuvust , avardada , võimalikult mitmekesiselt väljendada
kogu empiiriliselt kogetavat antust ....
Teiseks
modernse kategooriana kehtestub 'techne'
,
--- st.--
"tehnika" , siin : kogu konstrueeritavuse ja oskusliku
kujundamise tähenduses ! -- seega ka : vaimses plaanis --nt.
kirjanduses (,kui säärane "konstrueeritud" süzee ,
näiteks ! ) , samuti -- ühiskondlikus - ja individuaalses
elu-olus ( nt. - utoopia ja "enese-kasvatus/ kujundamine"!)
.
Eriti
kujukalt ilmneb modernismi "konstruktsiooni-lembelisus"
aga tolles , ilm-eksimatult , aeg-konnale omases , -- modernism
ka kui "raha fenomen"... --so.-- modernistliku
maailmapildi absoluutselt universaalseim nö.-"konstruktsiooniline
vahend" .... --- Kõik ei ole küll "müügiks"
, aga , -- enamus on siiski "müüdav"....
Kummastavgi
, kui mõelda , kust kunaski alguse sai too , euroopalik
modernsuse-ihalus ...
Alguses
oli see individualism , täpsemini : subjektiiv-individualism
(Descartes)
, päris konkreetselt : personalism....
Siin
ilmneb kujukalt too "uudne meelsus" , ---
platonistlik , meeleliselt adumatu , mõistuslik-ideeline
'tegelikkus'
on üht-äkki teisenemas , sealt-maalt , nn.- "teaduslikuks
tegelikkuseks " ....
See
tähendab ühte : "Reaalsust " , kui empiiriliselt
kontrollitav/mõõdetav "miski" ,so. -- euroopa
ratsionalismi konsekventne lõpp-järeldus .
Füsikalistlik
ruumi-kujutelm , mis ei võimalda enam varaseimad ( nt.
teoloogilisi) järeldusi , kehtestub jõuliselt ka inimese enda
, kui "massi omava keha" suhtes .
Rousseau
: peab olema rahul oma olemisega "ise-endaks" ,
pole vaja olla "millegi jaoks" , tahata olla "üle
inimese" ('imitatio
dei')
on vaid tühisus , nõrkus ( "Emilé"
).
Füsikalistlik
nägemus on aga lokaliseeritum , pole seotud enam mingi
konkreetse mentaalse "taust-süsteemiga" .... ----
Kogu
( teaduslikul) "spetsialiseerumisel" saab olla aga
vaid ainult üks lõplik järeldus --- 'mõtetus'
....
-- Mitte ei
elata , vaid : "tegeletakse millegagi ".... !
Modernism
,on nõnda mõitsetud kui , -- masside maailma-vaade, säärasena
, õige degradeerunud ; kaasuvaks mõtetuse kogemusest sugenev
jõuetus ....
---"Elu
kui vahetus-väärtus" --- !
'Zwiebürgerliche'
valitseva "ratsionalismi" võidu-käiku aga too
,kõigi aegade tühine ("vaimu-elitaarne") alternatiivsus
ei kõiguta karva-võrdki .
Intellektuaalne
"protest" on modernistlikku" masina-värki juba
otse-kui eelnevalt sisse kodeeritud ....
Modernism
on (ikka tõega! ) mõtetus .... ,--- täpselt nõnda nagu ruum
on totaalsena 'üks-kõikne'
selles hulpivate kehade suhtes , nõnda on ka
nö.-"kulturoloogiline spatsiaalsus" oma osiste suhtes
tegelikult
'hoolimatu'
, isegi : vaenulik....
Kosmogoonilises
ulatuvuses tähistab toda 'tühjus'
,
sootsiumis , kui "mikrokosmoses" , on vasteks aga ---
'nihilism'
....
---
Modernism kui needus .... Erinevalt 'müüdist'
,
inimene mitte ei 'osale'
enam maailmas kui protsessis , vaid pelgalt : 'hindab'
....
______________________
Kuigi
,modernismiski , -- ometigi ju individualismist lähtuvas ,--
teadagi , ka helgemaidki momente ....
Nõnda
"peab" üksik enda "kanda võtma" ka oma
'õnne'
....
Sellest
'võib'
saada kui "õndsuse otsing ajalikus" , ja nüüd (,
erinevalt varasemast) , mitte enam kõigi nö.- "Teiste"
-- jumalate , inimeste armust , ei , vaid --- 'ise-oma
riisikol'
....
See
, mis määravaks saab, on nüüd enne-kõike vaid
karakteri-sidus
'tahe'
, ja --- "rakendusliku kallakuga" sihi-kindlus -- so.
-- personalism ,päristisema modernistliku tunnusena inimesest
maailmas ....
Järeldus
sellest : modernistlik maailm kui -- piiramatu enese-teostuse
'võimalus'
, kuigi , säärasena , vaid vähestele jõu-kohaseks osutuv
....
Modernism
on ka mõistlikkuse kultus . Seda maailma-vaadet lihtsalt
iseloomustab püüdlus teoreetilisele "kõike-hõlmavusele"
ja rakendatavusele .
See
ei ole enam 'renesansce'i
mõõtu 'Mõistus'
,mida
nõnda palveletakse , ei , midagi palju vähemat , --"üldine
mõistlikus " ('common
sense'
!) ,-- mis seega suhtestumas ka anti-teesina kõigesse
autoritaarsesse (, kuigi , innukalt austamas samas kõiki "suuri
isiksusi" ajaloost !).
Kultuuriline
väljund , mille võimalikuks defineeringuks nt. ka ---
"individualiseeritud kollektivism" , küll sisuline
nonsenss , kuid kehtiva legitiimsuse
alustele
tagasi-osutav määratelm .
Sest
esma-kordselt alles nüüd osutub indiviid , ja nt. ka tema
"arenemise lugu"( , mille väljundiks saab
romaani-zanr) , -- nõnda üli-võrdeiski tähtsustunuks .
Seda kuni
sinna-maani , et nõnda "arendatakse lugu" , mis võib
osutuda viimseni lahutatuks ka kesk-konnast kui vältimatust
"taustast" , so.- maailm mida täidavad vaid
inimliku suhtestatuse emotsionaalsed väljundid , veelgi enam :
maailm , mis ka rahuldub sellisega viimseni ....
Ühis-elulisuse
ühised seadumused välistavad küll 'loomuliku
vabaduse'
(Rousseau)
, kuid --- andvat ometigi ka kindlat käivet .....
,"elulisi garantiisid " .... --- katteta veksleid
pelgalt! , olematuse 'piiri-peal'
....5
____________________
Kokku-võtvalt
: printsipiaalselt "immanentne konstruktsioon" ? ,
ilma seesmise mõtteta ?? , väiklane ja kohanev , tüütu ,
igav ja kompromissi-lembene , --- ilma
'keskmeta'
maailm ---??? ----
---- Kas
see just ongi too -- "modernism" ?! , ainult ? , või:
midagi siiski veel lisaks ...? ----
Jah
, tõesti --- vältimatult vajalikuks sutub ka skeptilise
'distantseerituse '
(latentnegi) võimalus , kõigest eel-loetletustki ! , ja
seegi on ehdaimalt just modernistliku enese-teadvuse väljund
....
Kogu tollest
sekulariseerunud ja "pinna-pealsest" lamedusest
lähtuvalt , -- "häda-vajalikukski" osutuv
distantseeritus , missuguse eraldatuse võimaluse loob ---
---
'i
r o o n i a '
, modernistliku ilma-vaate stilistiline varjund ....
Nüüd
aga kui midagi , mis võib olla ka -- "elulisegi
tähendusega" ... , st.-- mitte pelgalt nagu too varasem ,
nn.- "romantiline iroonia" ( Byron
, Shelly ;
teooria loojaks
Schelling
) , kuigi ometigi ka romantism , kui mõtte-viis , juba
modernismi varasemaks väljundiks (16.-17.saj.)
Romantilisus
ei tarvitse siin siiski määratleda täpselt.... , piiritlemaks
täpsustavalt , osutamaks kujundlikumalt , --- modernismi
väljundiks saab pigem --- 'Negatiivne
iroonia'
.
---
Säärasena kui fenomen , mis kujuneb paradoksis , pääseb
mõjule isksuses kui
'kontrollitavas mehhanismis'
, ning isegi vormib kujundavalt ümber --- ümbritsevatki just
nõnda ....
Iroonia
väljendub siis otse-kui " kaudselt" ,st.- ei ole
mitte enam kui ratsionaalse aru-saamise "pilt-mõistatus"
vaid pigem juba kui --'filosoofia'
(ajastul
küsitava ja taunitudki ! ) , ja sensibiilsuse , tundlikkuse asi
...
Lisanduvaid
entiteete : iroonia on samas ka kui --- 'vestluse
kerge toon'
.... , liigse "tõsiduse" vältimine väitmistes ,
distantseeritus veendumustes , agoonilisus hoiakulises
suhtestatuses ....
---Seega
: filosoofiline iroonia ,( alias
: "sokraatiline iroonia") , mis on aiva
kahe-tähenduslik , ja samas ka -- kindel
oma väärtustes , midagi mis nõnda tahtmas kui ---
'tõelisuse
varjatusest'
märku-anda ....
Näiteks
nii : "...
kui iroonilist sügav-mõtteliselt aduda ....
/so./
oma vormi poolest mänglev ja terane ja meelt-lahutav ,
ise-enesest mõistetav järeldus ...
/ säärasena ka -/
paradoksaalne ja transtsendentne .... See on oma vormist
lähtudes tõsine , teaduslik ja arendav ....
/Iroonia/
on ja saab olema üks tähtsaim mõtlemise lähte-pinnas
/ .../
ja võib kõigiti täita kogu elamise aja ..." 7
Ehk
lühidalt : kui iroonia oleks
'lihtne asi'
, -- siis poleks selle järele tarvidustki .... !
___________________
Modernism
kujundas teoreetiliselt igavese , muutumatu ja reegli-pärase
maailma , millega , paradoksaalsel moel , seondus ühiskondlikul
tasandil
üha
kiirenev teisenemine , kui areng/protsess , geomeetrilises
sarjas kulmineeruv "progress" , tundmatu sihi suunas
...
Kuna aga
enamik meie soove , mõtteid ja ihasid, tegusid on otseselt
affitseeritud ümbritseva (kultuuri/koosluse) poolt .... ---on's
inimene vaid kui "kultuurist kui kirjeldusest "
sõlteline eluvorm ,kas pelgalt "instinktiivne imitatsioon",
käitumist konkreetselt ajendavamas --- ?
--- Ei
tarvitse siiski , ja just siin , asub modernistlikku ,
entsüklopeedilist , universalistlikku , süstemaatilist
"maailma-pilti" sees-poolt õõnestama vastanduvalt
uuenduslik meelsus , mille ilmnemise "lavaks" on
saada võinud milleeniumi lõpu-sajand ....
Kui
modernistlik kultuursuse tüüp rajaneb monoloogil , siis
sellele vastu-seatu oma-korda kui -- multi-institutsionaalsel
"dialoogil" ...
Terviku
taotlused on killunenud loendamatuisse
sekundaarete-alternatiivsete "kultuuriliste mikro-kosmoste"
vahel , kõik senised nn.-"vähemused" nõuavad
üht-äkki oma isiklikku "ajalugu" , õiglust kui
üldsuse tunnustust .
Kuigi , kuna
ka "murde-keel nõuab süntaksi"
(
G.Vattimo)
, vaja siingi (instutsionaalset) reglementeeritust , seda
sisestab juba ajalooline inerts ! , ning --- ühiskondlike olude
"arenenuimaks" vormiks on , märkamatult saanud
pluralism ja tolerantsus , senine , vaid vaevatute ja põlatute
"päristine osa" ....
Lisanduvalt
, -- ohtralt "vürtsitatud" nö.-"teadliku" ,
kultuurilise orienteerumise mehhanismidega (st. nt.
"historitsistlik" ajaloo-käsitlus ) , võttes abiks
kõik nood "sümboolsed vormid " ajaloost
(müüt--meedia) , ja, ----- mis puutub siia "mina" ,
indiviid , üldisusele vastanduv , "skeptilise mõistuse
kandja" , --- 'üksik'
...
?
On
see kõik tõesti vaid "kultuuri allakäik"
(Spengler,Schweitzer)
, sisutu , kuigi ( veelgi vahest ) rafineeritud "klaaspärlimäng"
(Vico)
, degradeerunud, kuna -"kõigile kättesaadav" , olemine
kui absurdis --- ?
Ja seegi
küsimus , -- kas vaid kui (modernistliku) "ainu-tõlgitsemise"
vastane "mäss" , irratsionaalsele , tundmatuks
jäävale toetuv , säärane ...?
Järelikult
on , üha veelgi ! , nö.-"säilinud midagi" , millele
otse-kui "vastu astuda" võib ; seega siis , -- kas ,
vahest siiski , ei võiks väita , et --- modernism , see on ka
tänase päeva peamine 'kõlaline
motiiv '
.... ?
1
03. 09. 2019. -- See oli üks ammune
kirjutis, juba ligi 21. aastat tagasi kirjutatud, nagu selgub.
Milleks avaldada seda nüüd oma (Google Inc) blogides. Lihtsalt
niisama, nalja-viluks? Lihtsalt selleks, et midagi jälle avaldada?
Aga miks ka mitte. Mäletan, et kirjutasin seda hoolega ja teemaks
oli siis eriti just Euroopalik modernism ja seda valdkonda
käsitelnud autorite erinevad filosoofilised kirjutised.
Modernismiks pidasin toona siis positivistlikku filosoofiat (19 saj
lõp) ja selle suundumuse kriitikuid. (Nt. Fr. W. Nietzsche ja
hilisemad eksistentsialistid, selle viimase suundumuse nn
“elufilosoofidest” eelkäijaid nagu A. Schopenhauer, Nietzsche
ja Kierkegaard. Eriti viimast loetakse siis eksistentsialistliku
filosoofia algusepanijaks, mis koolkonda hiljem muidugi edasi
arendasid A. Camus, J.-P. Sartrè Prantsusmaal ja M. Heidegger ja K.
Jaspers, ning ka K. Löwith Saksas. Seega on see siinne kirjutis
positivistliku filosoofilise suundumuse kriitikaga seotud ja
pealkirjastatud siis: “MODERNISMIST”. -- JA sisuliselt alles 1.
x avaldan (vähemalt oma 3. viimases blogis) selle kirjutise nüüd
lähipäevil. Miks ka mitte, minugi poolest. Ja kõikvõimalikud
kommentaarid, täiendus-ettepanekud ja veidgi mõtestatud kriitika
on vägagi oodatud, kas siis otse blogides kommenteerides või siis
kirjutage minu täiesti kehtivale e-maili aadressile nagu:
madisliibek@gmail.com
[I am Estonian,
I write in Estonian language. I am from Republic of Estonia, it is
the small country in North-East Europe. Why I write something like
that right now? Because I already have in the Globe 44 000
followers/readers in my 4. Google Incorporation Blogs already. And
most those people, all round a World, (all Continents?!) even don´t
know, witch language I write?! -- Estonian language, (= more than
5000 readers, in Estonia!); fast all my 150
writings are in Estonian Language. Now You know that simply. (Some
writings are also in English, German and Finnish, but most in my
mother-tongue: Estonian language. Sorry my simple English; I want,
but I cant write in English very well (about complicated writings,
Philosophical also?!). But if You have some questions or comments,
please don´t hesitate with me directly in my blogs or via my
e-mail: madisliibek@gmail.com].
2
Etümoloogiline taust : "modernsus" -- termin viitab
teatud ühiskonna tüübile , mis tekkis Euroopas , ja
P.-Ameerikas pärast valgustusajastu lõppu , 19.saj algul .
"Modernism" on aga vastav kultuuri-tüüp . Mõisted
kasutatud ka esteetilises diskursuses , säärasena , "modernsus"
vastanduv traditsionalistlikule kult. tüübile (
industriaal-urbanistlikule) . Modernismi tunnusteks :
sekulariseeritus , teaduslik-ratsionaalne , sotsiaalse
suunitlusega,etc.
3
Nn.- "postmodernism" , pigem "uudsuse" mõiste
enda kaudu , "ajaloo lõpu" idee (, mitte sõna-sõnalt
vaid historiteedi kriisi väljendusena) . Ajalool puudub
objektiivsus , lähtub kirjandusele omasest . Eri ajaloo
käsitlused taanduvad eri narratiivideks , mil pole "ühist
aega" , valitseb hoopis "aja inflatsioon" (
M.Serres) , mis lõpuks , näib viivat ajaloo
hajumiseni (nö.-"alternatiivsed ajalood") , Ühise aja
kadumisel kerkivad esile tõdemused ajaloo lõpust , st.--
mitte vaid (üks võimalik) "kirjeldus" , vaid kui --
"meta-narratiiv" . Ka ajalugu pelga "sündmuste
järgnevusena" ei kehtiks "postmodernses"
teadvuses meta-narratiivina . // G. Vattimo :
"Läpinäkyvä yhteiskunta" , Gaudeamus'89. s.24. jj.
/ vt. ka . -- "Nihilismi apoloogia" ,
"Akadeemia" '95 , nr7. //
4
Diskursuse siseselt : Narratiiv omandamas "postmodernsuses
" otse "hiigel-mõõtmed" .... -- kui ei elata
mingi kindla "jutustamise sees" , ei elata kui
üle-pea ... Tagasi-side on samuti võimalik , nt. --
meta-jutustuse häving on ise see ja sama , ( ja juba "aset
leidnud" ! -Lyotard). Kuigi , --"viga"
ei ole siin tolles "jutustamises" endas . See ei
ole midagi , millest võib "vabaneda" , v.-- mida
saaks "ületada" , võimatus ei ole küll
psühholoogiline , ei , küsimine siin radikaalsem veel : just
püüdlused 'ületada' toda senist skeemi , (narratiivi)
, viib vältimatult senise kestvusele jällegi ( samaks jääb
metodoloogiline ülesse-ehitus) . // "Historian alku"
, Tutkijaliitto'93, "Historianfilosofia" , kogumik ;
sealt : T. Nevanlinna : "Kehnot verkot voi
kalojen puute ? Posthistoriateesin tutkiskelua",s.30-37.
5
Ülevaatelise käsitluse "versta-postid" pärinevad
, kohati , kuigi-võrd .... T. Viik : "Kultuuri
fenomen" , "Looming", Okt.'97,lk.1375-1387 //
samuti ka loengu-sari : "Euroopa ideede ajalugu "
, EHI '94/95 .... //
6
Iroonia 'agon'ilisest algu-pärast ,-- kui vaba mäng ,
raamid seab ehk vaid (subjektiivne) esteetiline hinnang. Näilise
tõsidusega, nõustumisega naeru-vääristav, selleks , et toda
"tõsi olevat" nõnda ehk kohata, just… Ometi ka
"sügav-mõttelisemas iroonias" säilinud "mure
tõe pärast" .... -- K.Jaspers : "Iroonia
peab meid vabaks päästma , "käibel olevate tõdede"
ahistava ülem-võimu alt ... //Sie wird der Weg zur
Vernichtung ohne eigene Gehalt , sie wird die Sprache des
faktischen Nihilismus . Das Lächerliche tötet ..."
// Jaspers : "Die grossen
Philosophen",1.Bd.,"Piper" ,
München/Zürich'88('57) S. 7-967 ; sealt : "Die
fortzeugende Gründer des Philosophierens " , S. 234-319
. //
7
S. Kierkegaard : "Välisoittoja" (
"Enten-eller") , Gummerus, väskylä'88,5-115s., lk.
102 // vt. ka : "Ahdistus" ( "Zum Begriffe
der Angst"; samuti : "Om begrebet Ironi "
, 1848 a. ) , Gaudeamus' 83, lk. 156 // vt. ka --
"Looming" '98/1. , lk. 111-118 //
No comments:
Post a Comment