Nagarjuna & Alt-Indische Logik.

Universität Wien, Institute für Philosophie.

F. M. Wimmer: „Interkulturelle Philosophie: Probleme und Ansätze“, Sommersemester.

Madis Liibek, „Estnische Humanitarische Hochschule“, M.A. (equal Degree) in theoretischen Philosophie. // Univeristät Koppenhagen. // Tsentral-Euopäische Universität. // Tallinner Universität. //

Die Alt-Indische Denkungsweise -- NAGARJUNA.

INTERKULTURELLE PHILOSOPHIE ---

--- In Hinsicht der ganzen weltlichen Ideen-Geschichte, d. h. Philosophie, -- ist die Alt-Indische Denkungsweise als etwas ganz alleinstehendes. Die ganze Abendländische Denkungs-Art wie Philosophie gilt so als etwas überhaupt verschiedenes. – Aber gibt es auch (sehr wenig aber doch!) etwas zusammengeltendes – und d.h. genau die Logik, Ideen-Geschichtliche Phänomene, als solche, überhaupt.

Die Logik als die überallgeltende methodologische und aksiologische Kriterien-System, d.i. – etwas was gilt fast so wie allgemeines Naturgesetz. (Vgl. z. b. – Newton, Leibnitz, Kant („Kritik der reinen Vernunft“), Hegel (besonders: „Wissenschaft der Logik“) und auch Withehead, Russel, Wittgenstein, Popper)).

Genau so lehrt auch die Alt-Indische sogenannte „Mahajaana-Schule“, d.i. – die einzige wichtigste derzeitige buddhistische Lehre überhaupt. --- Und so auch Nagardjuna, --- eine der wichtigste Autor von diese Zeitalter aus Indien überhaupt. ---- Leider es gibt nur keine Schriften von diesen Autoren direkt, --- alle Texte sind spätere und meistens auch aus chinesisch übersetzte Texte (z. b. „Prajnaparamita“, „Nagardjuna“).

Aber die fast alle spätere Alt-Indische Logiker-Philosophen (z. b. – Dignaga, Asanga, Vasubandhu und Dharmakirti, --- alle von 5-7 Jh. N.g.Ch.) --- ist vor allem genau mit der Nagardjunas Lehre gerechnet. ¹

Die Lehre Nagardjunas war aber vor allem genau Buddhistische Lehre. ----- Nach dieser Lehre ist die Welt vor den allen verschiedenen Gegenständen leer, alles was man denkt, oder was man überhaupt denken kann, --- ist nur genau des sogenannte „Sunja-vada“, dass ist etwas sehr ähnlichen mit abendländischen sogenannten ---- „Nichts-Zustand“ (vgl. Jaspers, Heidegger—„das Nichts“, Nietzsche – „die Leere“, Sartre – „Le Nèant“, Kierkegaard !).

Nach Kierkegaards Meinung, zum Beispiel, --- ist die ganze Welt sowieso etwas irrationales, fast absurdisches, sein Denkungs-Art, -- sogenannte „absolute Existentialismus“, --- wäre so wie etwas fast Unsinniges. So bleibt z. B. das sinnliche Absurditäts-Erlebnis irgendwie auch gelten wie die höchste Grenze dem ganzen areligiösen Denken. --- Und genau dieses bedeutet das Nihilismus beim Nietzsche („die Leere“, Nihilismus versus Decadence‘) , Heidegger(„das Nichts“, „Nicht-Sein“), Jaspers („das Nichts-Zustand“), Vattimo, Albertelli, Goldblom, Löwith (Nihilismus und dessen Überwindung“, Sartre („Le Neant“) , Camus („die Absurdität“), u.s.w.

--- In Hinsicht der Interkulturelle Philosophie kann hier nur einzige besondere Parallele ziehen, --- das ist genau dieser „Untergang des Abendlandes“ (Spengler, Schweitzer), oder nur sogenannte „Klasperlespiel“ (H.Hesse, vgl. auch „Demian“), etwas unsinniges, nutzloses ( -- wie Vico das versteht war), ----- oder kurz gesagt --- etwas degradiertes, nivelliertes, Dekadentisches; nur ein bedeutungslose „Massen-Gesellschaft“ was keine echte/höchste Werte mehr nicht kennt (vgl. besonders Nietzsche, Kierkegaard, Heidegger, Jaspers, Camus, Sartre, u.s.w., u.s.w.)

--- „Alles ist ‚Leer‘“ – bedeutet aber zwei Sachen. --- Erstens: Alles ist unsinnig (oder unnötig), d.i. – der Alt-Indische Begriff wie „m a a j a“, d.h. – die ganze ergriffbare Welt ist etwas wie unwesentliches oder ganz und gar unsinnliches (vgl. besonders tibetische und Sri-Lanka- Buddhismus; z. b. diese „Bardo- Erlebnis“, d.h. die Welt zwischen Leben und Tod.

---- Und noch etwas, -- die alle mögliche menschlichen Bewusstsein geltet nur als „der Nichts-Zustand“, alles was man ergriffen kann ist nur „die Leere“

(Im sangskritischen Sprache d.i. = „sunya-vada“. Die Leere ist aber nicht das Sein und es ist auch nicht das „Nicht-Sein“. --- Es ist ‚etwas‘ zwischen beiden, oder wie Nagardjuna dass nimmt, -- es ist der „Zwischen-Weg“, zwischen das Sein und Nicht-Sein, d. h. = „m a a d h j a m i k a“.

Parallelen hier, z. b. mit Heideggers Denken, sind etwas ganz klares: „Das Sein des seienden“, „... stehen an das Tor des Seins...“ -- d.h. – gibt es Sein und gibt es Nicht-Sein, -- beide zusammen aber können – logisch! --- nicht gelten. --- Genau sowieso lernt damals auch schon Parmeniedes --- gibt es nur Sein oder denn Nichts, das Nicht-Sein kann niemals etwas seiendes sein. Das Sein das Nicht-Sein wäre sogar etwas unmögliches, u.s.w. (so auch Nietzsche, Kierkegaard, Jaspers, Sartre, u.s.w.)

Und genau so auch NAGARJUNA. ---- Warum denn so? – Alles was überhaupt ist --- sind „d h a r m a‘s“, --- dieser Begriff ist aber etwas ganz besonderes, dass bedeutet fast alles, wie zum Beispiel: „der Gegenstand“, „die Lehre“, „das Gesetz“, --- d.h. --- die „dharma’s“ sind alles was überhaupt (denkbar) ist, ( und das ist auch der Begriff in „Pluralis“‚ par excellance‘). Und der höchste Zweck gilt als die Befreiung vor allen „Dharma’s“, --- d.i. genau der sogenannte interessante psychologische Zustand wie ---- „Nirvana“.

--- Die naheste „interkulturelle Parallelen“ sind natürlich die kontemplative- meditative psychische Zustände z. b. im christlicher Praxis (vgl. besonders: Fr. Nietzsche: „Zur Genealogie der Moral“, besonders genau diese sogenannte „asketische Idealen“, z. b. § 3-4.

Und noch, --- nach alt-indischen Denkungs-Art, --- der Mensch der nicht mehr mit der „dharma’s“ verbunden ist heißt --- „bodhisattva“, -- er ist der --- wer nicht mehr in Anschauliches, nicht mehr in sinnlich Erkennendes steht, nicht in den Begriffen, nicht in den Formen, --- nicht mehr in ganzes Sein überhaupt... („Prajnaparamita, § 37.

Die logische Konstruktion von der Befreiung des „Dharma’s“ ist ganz einfach, ---- was nicht ist dass einfach ist nicht. Und das sogenannte „Nicht-Sein“, als solches bleibt immer unerkennbar (vgl. Parmeniedes und auch Kantische „Ding an sich selbst“).

„Interkulturelle Parallele“ dabei:

---- Die höchste, religiöse Stufe ist etwas mit der transzendentalen Aktualität Gleichbahre, das ist vorstellbar, als ob – Trans-substanzion das Sakrales. Sehr wichtig ist dabei auch z. b. Kierkegaards sogenannte (fast irrationale) „die Kehre“ („jump into abyss“; vgl. Heideggers „die Kehre“; vgl. Ignatius von Loyola: muss man (in religiösen Sinn) auch sein Intellekt opfern). Nach Kierkegaards Meinung ist religiöses Leben nie verstehbar, als ob etwas rationales, genau umgekehrt: dass ist und bleibt auch immer gelten, als ob etwas irrationales, fast absurdisch (vgl. „credo quia absurdum“). Das religiöse Leben wird dort anfangen, wo ‚ratio‘ endet (vgl. Kierkegaards sogenannte „Krankheit zum Tode“, „jump into abyss“). ²

Zum Beispiel nach Kierkegaards Meinung ist die ganze Welt sowieso etwas irrationales, fast absurdisches, sein Denkungs-Art, -- sogenannte „absolute Existentialismus“, --- wäre so wie etwas fast Unsinniges. So bleibt z. B. das sinnliche Absurditäts-Erlebnis irgendwie auch gelten wie die höchste Grenze dem ganzen areligiösen Denken. --- Und genau dieses bedeutet das Nihilismus beim Nietzsche („die Leere“, Nihilismus versus Decadence‘) , Heidegger („das Nichts“, „Nicht-Sein“), Jaspers („das Nichts-Zustand“), Vattimo, Albertelli, Goldblom, Löwith (Nihilismus und dessen Überwindung“, Sartre („Le Neant“) , Camus („die Absurdität“), u.s.w.

Auch nach Nagarjunas Meinung ist das ganze begriffliche Denken etwas ganz und gar Irreales, auch fast etwas Absurdes, unsinniges. Die alle begreifende Begriffe sind nicht etwas wesentliches, sondern sie geltet nur als die „schriftliche Symbolen“, d.h. = „n i m i t t a“, --- (vgl. z. b. Wittgenstein (besonders: „Tractatus..“, Philosophische Bemerkungen“, u.s.w.), Russel, Withehead = sogenannte „ideale Symbol- Sprache“). Sehr engste Parallele gibt es hier mit G. Deleuze’s & Felix Guattari‘s Denken (vgl. besonders: „Que’s qe la le Philosophie?“, = d. i. eine der neueste sogenannte „intellektuelle „Bestseller“ in heutigen Frankreich überhaupt.)

--- Gibt es nur solche Ideen-Geschichtliche Aktivität wie, sozusagen --- andauernd neue Begriffe schaffen zu probieren ( gute Beispiel dabei: Nietzsches „Zarathustra“, oder: „...ewige Wiederkehr des Gleichens...“, Hegels „Absoluter Geist“, Schopenhauers „das Leiden“ und das „Wille und Vorstellung“, E.Cassirers: „Symbol“, u.s.w. (vgl. besonders Benedetto Croce: „Ästhetik als Wissenschaft und Lingivistik“)

Und genau das ist eine der wichtigsten Wahrnehmungen den Mahajaana-Schule und in den ganzen Buddhismus überhaupt --- genau dass die alle „Dharmas“ irreale sind und so auch die ganze übrige Welt, --- d. i. sogenannte ----- „s u n j a t a“. --- Anderseits lehrt aber sogenannte „Hinajaana Buddhismus“, --- die alle „Dharma’s“ besitzen materiellen und physischen Realität.

Nach Nagarjunas Meinung ist allerwichtigste sogenannte --- „absolute intuitive Wissen“, --- dass bedeutet etwas übersinnliches, anschauliches und auch etwas transzendentales. (vgl. besonders Kafka: „Das Schloss“, Th. Mann: „Lybeck als Lebens-Weise“ , Kierkegaards: „Der Begriff der Angst“, u.s.w. )

Religiöses Perspektiv verändert z. b. alltäglichen existentialen Langeweile zum religiösen und höchstens interessanten subjektiv – transzendentalem Welt-Bild. Diese religiös-ästhetische Lebens-Stufe bleibt aber immer von den sogenannten „ethischen“ geistigen Stufen kritisiert, d.h. zum Beispiel, -- die ästhetische Stufe wäre nur etwas solches wie sogenannte „ nartzsissische Eskapismus“. ³

Die höchste ist natürlich „religiöse Stufe“, -- obwohl der geistige Weg nach dieser Stufe nichts etwas besonders leichtes ist; dass ist etwas mit Hegels sogenannter „Sublimations-Konzepte“ (vgl. Hegels „Aufhebung“, Sartres „sublation“) eng verbundenes. Nach diese Konzepte findet beim Denken immer dialektische Bewegung statt, und damit sind zum letzten Ende beide, -- ästhetische und ethische Stufe wie „aufgehoben“.

Nach Nagarjunas Hinajaana-Buddhismus gelten alle diese sogenannte „Dharmas“ als ob Nichts, d. h. „sunjaata“--- Dass alles geltet wie etwas sozusagen --- „negatives“ , -- d.i. --- etwas Paradhoxales und unsagbares. Es ist wie der einzigartige Alt-Indische „Nihilismus“ ‚par excellance‘ (vgl. Fr. Nietzsche, Heidegger, Jaspers, Sartre, Kierkegaard, = besonders Konzept des sogenannten „negative Freiheit/Ironie/Theologie“, u.a.).

Nach Nagarjunas Meinung bedeutet sogenannte „menschliche Freiheit“ über allem Freiheit von Moral (vgl. besonders Nietzsche! = „Zur Genealogie der Moral“), d. h. – wichtigste dabei ist genau diese Zufälligkeit, d. i. --- sogar übersinnliche oder transzendentale Verantwortung (vgl. = Fatalismus). --- Und genau dieses ist auch wirkliche Nagardjuna‘s „Nihilismus“ ( vgl. Sartre: „Le Nèant“, Nietzsche: „das Nichts“ , u.s.w.), als solche (vgl. Jaspers, Heidegger – „das Nichts“, A. Camus – „die Absurdität“, Th. Adorno – „negative Dialektik“, Nietzsche – „die Leere“, Kierkegaard – „negative Freiheit“ u.s.w.)

--- Der Nihilismus⁴ bedeutet aber dass alle Wesen unsinnig geboren sind, leben ihre bedeutungslose Leben und sterben nutzlos, -- d.h. --- die Existenz ist wie eine nutzlose Passion.

Vgl. ---- „Interkulturelle Philosophie“, z. b. --- Sartrè: Dabei ist sehr wichtig auch diese bestimmte reflektierende Denkungsweise, d.h. – das ganze menschliche Bewusstsein (oder wie Sartrè: „conscience“) was etwas wie Intentionales Ereignis gelten soll. (Vgl. Kantische Ästhetik, -- der Lebens-Kunst ist etwas wie „als-ob nutzloses“, vgl. auch Aq. Thomas, Poltin). Auch Sartrè denkt das erst nur der Mensch macht Kunstwerk sozusagen „wirklich“ (d.i.- sogenannte „subjektive Ästhetik-Theorie“, vgl. Descartes, Spinoza, Baumgarten, Hume, Breackley, Kant, Schopenhauer, Nietzsche, Bullogh, Santayana, Breadsley).

Das religiöse Leben ist wie das andauernde Verlangen nach Gestaltung. Der ganze Sinn des Kunstwerks kann man nur in diesem selbst finden. Das Kunstwerk ist nur dann etwas in Wirklichkeit seiendes, wenn man dieses auch sehen kann.

Oder wie Sartrè selbst: so verstandene Zweck oder Objekt des ganzem Bewusstseins ist genau diese sogenannte --- „für-sich-selbst-Seiende“ („etrè l’en-soi“). Die „sinnliche Bewusstsein“ ist aber etwas wie – „etrè pour-soi“.

Wenn aber dieses solche „Objekt“ fehlt, bleibt nur eines übrig, -- d.i. – das Objekt der ganzen Anschauung ist nur eine solche extreme existenzialistisches „Ding an sich“ wie „das Nichts“ („Le Nèant“).⁵ Sartrè probiert aber andauernd auch solchen „Nichts-Erfahrung“ irgendwie nivellieren; für ihm (und seine ganzen Philosophie) ist die wichtigste genau diese „existenzialistische Verantwortlichkeit“ (vgl. „Menschliche Freiheit“), es geltet fast so wie höchste absolute transzendentale Realität (vgl. besonders Kierkegaard, K. Löwith, R. Barth).

Nach Nagarjunas Meinung ist dass aber der Nihilismus in jedem Sinne,----- dass ist zugleich wesentliche (subjektiv-transzendentale) und auch sprachlicher Nihilismus. Und genau dass ist diese Nagarjunas berühmte sogenannte tetravalente dialektische Logik, -- d.h. – (1) „etwas ist“, (2) „etwas ist nicht“, (3) „etwas ist und ist nicht“, (4) „etwas ist nicht in seinem Sein und auch nicht in seinem Nicht-Sein“ , (vgl. Aristotelische Syllogismen).

Vor allem geltet beim Nagarjunas Denken die Letzte, -- als die aller nihilistischer, d.i. – auch „das Nichts“ ist nicht. Das Wort „etwas“ kann aber bedeuten was denn immer , -- z. b. --- „die Wahrheit“, „das Wesen“, „der Gott“ usw.

--- Aber es kann nie z. b. dem Wort wie „Nirwana“ bedeuten. Aber das „Nirwana“ ist auch nicht die „Wahrheit“, als solches. Das „Nirwana“ ist auch nicht das bloße „Sein“ oder das „Nicht-Sein“. --- Das „Nirwana“ ist namentlich etwas ungreifbares, etwas übersinnliches, etwas transzendentales, d.i. --- „etwas“ ohne jede Eigenschaft. ⁶

Es ist etwas undenkbares, aber es ist auch etwas wie das „Absolute Wissen“, das intuitive, absolute transzendentale Wissen.

Das ganze Nagarjunas Denken ist etwas sehr paradhoxales, kann man sogar sagen dass ist etwas wie --- „Metalogische“ Denkungsweise. Dass die Wahrheit noch gelten kann ist etwas einfach begreifendes, -- aber – jetzt ist dass etwas ganz anderes, --- die transzendentale Wahrheit, etwas ungreifbares, übersinnliches.

--- D.h. --- was wie die höchste Wahrheit gilt --- das kann auch wie die bloße Anschaulichkeit gelten. --- Dass bedeutet --- als das „Nicht-Seiendes“ gelten, (vgl. „sunya-vada“, „maaja“). ---- Die ganze Welt ist ganz und gar „leer“, --- von der jeden Eigenschaften, die ganze Welt ist wie ‚die Leere‘... (dass ist Nietzsches berühmte Begriff).

Anderseits, --- genau das „Nicht-Sein“ konstituiert das alles Seiendes (vgl. Heidegger). --- D.h. --- was „nicht ist“ ist einfach nicht. (Parmenides).

Nach Nagarjunas Meinung, --- nur dann wenn, man die alle „Dharma’s“ aus der Leere ausgehen sehen kann ---- nur dann ist das „Nirwana“, die wirkliche Wahrnehmung endlich überhaupt möglich. Und genau so lehrt auch die „edle“, 8.-Teilige Lehre des Buddhas.

Die ganze Realität, -- dass ist nur wie der „Gedanke“. Der einzige wichtigste Begriff der gesamten Lehre des Buddhas --- die Welt als das Leiden (vgl. besonders Schopenhauer!) --- geltet denn nicht mehr, weil es gibt keinem „Leiden“, als solches, überhaupt mehr. „Das Leiden“ geltet nur als etwas „anschauliches“, als etwas in Wirklichkeit Nicht-Seiendes, (es wäre ja einfach unlogisch!). ⁷

So zu sagen: einerseits die Welt als Leidenschaft, etwas fast Passionäres, und anderseits --- edle 8-Teilige Weg, --- der höchste Kern des ganzen Buddhismus. Die wichtigste ist dabei nur eins, --- muss einfach ‚anders’ denken...

--- Oder, --- überhaupt nicht denken, (vgl. katholische Meditation, oder kontemplativen Zustand, als solches).

Aber in das, was immer als „Undenkbares“ bleibt gibt es auch keine Anschaulichkeit, keine Realität, keine Leidenschaft, keine Wesentlichkeit, aber auch, --- keines „Nicht-Seiendes“. ⁸

So kann man auch sagen dass das ganze Nagarjunas Denken bleibt nie in einzigartig oder zu einfach verstehbaren Position.⁹

Genau umgegehrt, -- alles was man sagen kann bleibt immer gilt als etwas Paradoxales, als etwas unbeweisbares, transzendentales. --- Oder --- wie ist gesagt --- was ist beweisbar, genau das bleibt immer unbeweisbares. (Prajnaparamita §143).

Dass ist die Denkungsweise die der Grenzen des gesamten Denkens greifen mochtet, das ist die Denkungsweise die sich zu der Unendlichkeit führt. Das ist etwas transzendentales und es bleibt auch immer gelten als der „Nicht-Zustand“, die „Leere“.

--- Was das aber ist, --- dieses bleibt aber immer gelten als etwas ungreifbares, unverstehbares. --- Nagarjuna: --- Das Ungreifbares begreifende bleibt immer ungreifbar, er ist nicht mehr etwas begreifendes.... („Prajnaparamita, § 38).

Kurz Zusammengefasst:

Der Logik, als solche, geltet also als ob fast etwas ähnliches wie das „allgemeine Natur-Gesetz“. Dass ist wie die Interkulturelle Philosophie-Richtung ‚par excellance‘ ( im 6. Jh. v. G. Ch. Indien auch in antiken Hellas, vgl. z. b. Parmeniedes, Aristoteles, Plato, Phytagoros).

Das wichtigste beim Nagarjunas Denken ist genau diese buddhistische Derivat allgemeingeltende Logik, -- und genau dieses lehrt Nagarjunas „Mahajaana-Schule“. Das bedeutende Credo dabei ist natürlich genau diese zentrale Formel: „Alles ist Leer“, gibt es nur „das Nichts“, gibt es nur das „Nicht-Seiende“. Dass kann aber etwas vieldeutiges sein: erstens --- „alles ist Leer“, d. h. -- denn auch etwas unsinniges, bedeutungsloses (vgl. Nietzsches sogenannte ‚decadente‘ Nihilismus, vgl. auch Kierkegaards „negative Freiheit“, und auch Heidegger, Jaspers, u.s.w. )

Aber dieser schwerbeschreibende „Nichts-Zustand“ kann auch etwas ganz anderes bedeuten, --- was überhaupt ist, ist etwas als ob „Nicht-Seiende“, die totale Negation, aksiologische absolute Leerheit, fast transzendentale logische Negation.

Diese „Leere“, das „Nichts“ („sunya-vada“) ist genau diese wirckliche Wahrnehmung, echteste Erkenntnis überhaupt (vgl. „Enleighment“). Diese „Leere“ ist nicht etwas bloß „Seiendes“, aber es ist auch nicht etwas bloß „Nicht-Seiendes“, es ist etwas zwischen beiden, -- d. h. – Nagarjunas sogenannte „Mittlere Weg“ ( „maadhjamika“). Alles was ist sind bloße sogenannte „Dharmas“ , d. h. – etwas fast nichts bedeutendes, etwas nicht Wahres, nur scheinbar Erkennendes. --- Und der höchste Zweck ist totale Befreiung von denen (= d. h. „Nirwana“).

Nach Nagarjunas Meinung sind so die alle sprachliche Begriffe etwas ganz und gar nicht-bedeutende, nur etwas scheinbares. Sie sind nur die Wörter, Buchstaben (= „nimitta“). Alle „Dharmas“ sind irreale, ganze Lebens-Welt ist etwas nur irreales („sunjata“).

Was übrig bleibt ist nur intuitive und anschauliche Erkenntnis, etwas Paradoxales, und, logisch gesehen, -- etwas höchstens negativistisches. Das wichtigste methodologische Kriterium ist dabei genau diese berühmte „tetra. – D. h. – alles was übrig bleibt ist genau die totale Negation, fast absolute transzendentale „orientalische“ Nihilismus, als solche.

Die höchste denkbare Negation ist aber genau „Nirwana“, -- etwas nicht „Seiendes“, und auch etwas bloß „Nicht-Seiendes“, etwas ohne jede Eigenschaft, und auch umgegehrt, etwas unbegreifliches, unverstehbares, -- d. h. – „Etwas“ --- zwischen Sein und Nicht-Sein. --- Alles was übrigbleibt, was wirklich überhaupt verstehen kann ist genau diese absolute, negativistsche transzendentales Wissen, übersinnliche Erkenntnis.

Es ist der „Meta-Logik“ ‚Par Excellanze‘. (vgl. z. b. Kierkegaards „Meta-Ethik“), -- d. h. – die höchste Wahrheit, als solche, ist immer nur etwas scheinbares, was wirklich Wahres gelten kann ist aber nur der „Schein“, die Leere, das Nichts, als solche.

Gibt es nicht etwas, sozusagen – „Wahres“, aber auch nicht etwas Falsches, -- die totale transzendentale Negation konstituiert alles was überhaupt denken kann, was überhaupt „ist“. Z. B. – gibt es auch keine „Leiden“ (d. i. doch eine buddhistische Haupt-Begriff überhaupt), gibt es keinem Wesen, keine Wahrheit, keiner Gott, (vgl. besonders Nietzsche, Sartre), u.s.w.

Was überhaupt übrig bleibt ist nur der einzige Gedanke , -- die Leerheit, das Nichts-Zustand, -- die Welt sei so etwas als ob „un-gedachtes“ (vgl. Heidegger). --- Dieses alles kann man aber nicht irgendwie begründen, das ist das bloße intuitive Wissen, nach Weg nach totaler Negation, nach absoluter transzendentaler Wahrheit.

1 K. Jaspers: „Die großen Philosophen“, Zürich’88, „Nagarjuna“, S. 934-957.

2 P. Roubiczek: „However , the decision to make the jump, will also be reinforced because , since the paradox cannot be resolved by any abstract and generally valid conclusions, we shall realize that the choice can only made by overselves as individuals, that each on of us must make it an experience in himself.“ („Existentialism: for and against, S. 60) .

3 „Sören Kierkegaard“ (Satancford Encyclopedie of Philosophy), Ibid., S. 5

4 Sartrè: „In that type of being that is called knowing, the only being that we encounter is that which is perpetually here --- the known. The presence of the known is presence to nothing. (P.Roubiczek: „Existentialism...“, S. 126-127).

5 Vgl. --- K. Jaspers: „Im Philosophieren sind wir auf dem Wege, die Erinnerung zu wecken, durch die wir zurückkehren zum Grunde. /.../ sinke ich in die Bodenlosigkeit des Unendlichen: ich stehe im Nichts, angesichts dessen ich durch mich selbst allein bin, was ich sein kann.“ („Existenzphilosophie“, S. 24).

6 M. Tachitawa: A Introduction to the Philosophy of Nagarjuna“, 1997, pp. 76.

7 E. Franco: „Mahajaana Budism, -- an unfortunate misunderstanding“, 1989, pp. 43.

8 D.F. Burton: „Emptiness appraised“, 1999, pp. 23.

9 D.J. Kalupahana: „Nagarjunas moral Philosphy and the Sinhala Budism“, 1995, pp. 54.   

Nietzsche ja euroopalik nihilism.

Fr. W. Nietzsche ja euroopalik nihilism.

// „Fr. Nietzsche ja euroopalainen nihilismi“. // Fr. Nietzsche and the european Nihilism“. // Fr. Nietzsche und europäische Nihilismus“.

„... Le bonheur n´est pas chose

aisèe: il est très difficile de

le trouver en nous, et impossible

de le trouver ailleurs.“

[„Õnn ei ole kerge asi: teda on

väga raske leida meis ja võimatu

leida teisal.“]

Chamfort.¹

"Probleemi asetus": katse määrtleda nihilismi mõiste Nietzschel, mõistmaks selle tähendust. Kuigi määratletus ei tarvitse lihtsustada mõistmist, pigem vastupidi,-- määratlevalt lausutu otse mõistmise ummiktee, kui lähtuda arusaamast mille järgi mõistmine pigem "protsess" kui "saavutatud seisund".

Fr. W. NIETZSCHE: „.. Aga mis ongi minu jaoks heasüdmalikkus, peenus ja geniaalsus, kui nende hüvedega varustatud inimene sallib nõrku tundeid oma uskumises ja hinnangutes, juhul kui mitte kindluse igatsus ei ole tema sügavaimaks sooviks ja sügavaimaks vaevaks – selles mõttes, mis eristab õilsaimaid hingi madalaimaist!“ (I. 2.) /.../ „... -- nad kahtlustavad õilsat inimest, otsekui ta otsiks omakasupüüdlikust oma salajastel radadel kõndides. Kui nad on liigagi kindlad selles, et tal ei ole mingeid egoistlikki kavatsusi ja saavutuste püüdlemist, siis nad hakkavad õilsameelset pidama mingiks narriks: nad halvustavad teda tema rõõmudes ja naeravad tema silmade kirka sära üle.“ /.../ „Sellega võrreldes on kõrgeim loomulaad mõistusetum: -- sest õilis ülevameelne ja ohvrimeelne satub tõesti oma instinktide valdusesse, ja tema parimatel hetkedel tema mõistlikus peab otsekui pausi.“ (I. 3.)²

Aga see protsess on mõistetavam kui see kehtib seatuna mõistmise loomuliku valguse sisse, kuulmaks nõnda vihjamisi lausutud määratlusi lõpetava järeldamise tarvis. Määratledes lausumise vormi tingimisi kehtivust, -- et näha terviklikku üldisust, fokusseerida vaade selle killunenud paljususe tabamiseks, -- jõudmaks äratundmiseni, et kogemuse taga aimamisi nähtud ongi 'tervik-pilt', see on 'fookus', -- vaatleja asukoht, kes samastab end nähtumustega.³

Säärane katse on aga lahendamatu kui "ülessanne" -- seada teadmuse tõdelus banaalseima väljenduse teele. See ei ole lahendatav kui ülessanne, see oleks tühistatud juba alguses ja teisalt saab varjatud olemuslikkus hämmastunud vaatleja pilgu ees laiali laotuda... Vahendada reaalsust, et mitte seda kogeda...

Nihilism on lause mis algab küsimärgiga ja säärasena on see kui meeleolu väljendus, seisukoha-võtmine, mis ei ole tegelikult mitte "filosoofiline koht", st. -- nihilistlik mõtlemise viis jääb küll tinglikult "filosoofia sisse", filosoofia kui distsipliini raamidesse, aga suhtestub traditsioonilise lähenemisega väga distantseeritult, mis võimaldabki kriitikat.

Nõnda on nihilism mõistetud lähenemisena, mis seab põhimõttelise kahtluse alla nõudmise filosoofilise "tõe" järele. See vahendab kogemust kõikkehõlmavast eksistentsiaalse ebakindluse, -- 'põhjatuse' – tundest. Sellest saab metafüüsilise nihilismi lähtealus, mis on aga paradoksaalsel kombel, -- 'alusest' (das Grund) täiesti vaba, -- See on 'tühjuse' (die Leere, das Nichts, le Neant, nihil, niente) kirjeldamatu ja talumatu seisund , 'tunne' mis on ennast kogeva mõtlemise aluseks. Fiktiivselt peatatud hetke "kogematusest" lähtuma seatud suunitlematult kardinaalne teisenemise akt, -- 'hüpe'-- teadlikuse sees,

Fr. W. Nietsche vahendab seda kogemust metafoorilisel kombel: "kuristikel kõndimine", --' kuristikust üle-minekust' saab 'vaba langemine' iseoma 'põhjatusse',--die Fall-sucht --"langemise tung"... Seevastu M. Heidegger kõneledes olemisest, mis on avanenud oma mitteolemise poole, kirjeldab viimast kui "põhja-tust" (der Ab-grund), Fr. Kafka räägib "merehaigusest kuival maal". Kõneluse objektina on see vahetult saavutamatu, osutatav vaid toimiva mõjuna, mis tühistab ja kujundab ümber reaalsuse ilmnemise vorme.

Sellega on osutatud ka 'kunsti' tähendusele nihilistliku tõdeluse teel. Nõnda Nietzsche oma teoses "Die Fröhliche Wissenschaft": "Kui poleks säärast näivuse palvelemise viisi /kui kunst/ -- oleks see üldiseim vale, et võlts on teadvalt tunnetava mõtlemise eelduseks otse talumatu. /.../ Kunst näivuse h e a tahtena." (2.Bd. §107). Vaid kunstiteose vahendusel võidakse kogeda autentseimat põhjatuses avanevat surelikkuse elamust.⁴ Ehk: G. Vattimo sõnastuses: "Esteetilise teadlikuse punktuaalsus on viis, kuidas subjekt adub hüpet oma surelikkuse põhjatusse (Ab-grund)." (G.Vattimo: "Läpinäkyvä yhteiskunta", Helsinki, 1993; „Gaudeamus“, lk.11.)

Nihilistlik arutlus esitab loomingule nõudmise alustada nö.- "tühjast kohast", -- võimalikult distantseeruda varasemast "ülerahvastatud mõttemaailmast", näiteks -- dehumaniseerida kunst, et pääseda "ühiskondliku looma" kitsastest raamidest ja kaasuvast otsekui "tühjade vaatide kõminast"... -- See on ka üks kunstiloome eeldusi -- 'tabula rasa' -- tühjaks tehtud ruumi elamus -- ja täita see maailm uute vormide, kujundite ja värvidega.

Fr. Nietzsche sõnastuses: „... See astraalne korrastatus, milles me elame, on erand; see süsteem ja seda eeldav arvestatav kestvus on jällegi teinud võimalikuks erandite erandi: orgaanilise elu moodustumise. Tervikloomuselt on maailm seevastu igavesti kaos, mitte selles mõttes, et selles puuduks kausaalsus, vaid seetõttu, et selles ei ole korrastatust, järgnevust, vormi, ilu, tarkust, ja mis kõik olekski oma nimetustelt kõik meie esteetilised inimlikustamised.“ /.../ „Olegm ettevaatlikud ütlemaks, et looduses on seadusi. On vaid vältimatusi: seal ei ole kedagi käskijaks, ei kedagi kuuletumas, ei mingeid reeglite rikkujaid“ /.../ „... -- Olgem ettevaatlikud mõtelmast, et maailm igavesti uut loob. Ei ole mingeid igavesti vältust omavaid substantse; aine samasugune eksitus kui eleaatide jumal.“ ⁵

-- Ja miks mitte siis ka uute väärtuste, seaduste ja jumalatega? -- Taandada aksioloogilise olemise atribuudid nö.-"vahetusväärtusteks", -- millekski küsitavaks -- "Jumala surmaga" on "kõrgemad väärtused" tühistatud, ja isegi juba sääraste vajadus üldse... Nietzsche 'täielik nihilism' kui kõrgemate väärtuste puudumine.

Nietzsche ei kuuluta mitte niivõrd uusi ja "õigemaid" subjektiivseid väärtusi senikehtinute asemele, vaid teeb midagi olemuslikumat, -- taandab "tõesuse" mõiste kõikkide teiste nö.- "vahetus-väärtuste" kilda. Seega ei ole "tõde" enam "ülimaks mõõdupuuks", millega asjadele-olude kaalu mõõta, vaid üks tähendusest tühi väärtus teiste omasuguste seas. Ehk midagi, mille väärtus-sisu tuleks alles "kaalumisele võtta"...⁶

Subjektiivses plaanis tähendab selline seisukohavõtt paradoksaalset nägemise viisi, võimalik, et nö.- "rakenduslikust küljest" ka -- ebakindlust praktilise teotsemise vallas. Kui kõik on lubatud, siis on sellega ka öeldud, et miski pole "eelistatavam", -- ükski võimalik 'suund' ei ole "õigem" kui teised. Aga ka selles punktis nõnda võimalik vaid meelevaldselt "peatatud hetkes".

-- Hinnangulised otsustused kaasuvad ka toimimatuses, Nietzsche puhul oluline rõhutada, nö.- tingliku kehtivuse osa remütologiseeritud maailmapildis. On 'väärtusi', mis on kehtima seatud alustava otsustamise käigus, -- nõnda nt.- 'elu' ehk olemine, -- mis ei kehti aga samuti mitte "ise-enesest" või, et -- "nii on tavaks", -vaid lähtuvalt valikust: jätta enese kanda "see koorem"... Väärtusena mõistetud 'elu' allutab enesele järgnevalt kõik sekundaarsema, seda lähtuvalt mainit autori eriomasest nö.- "füsioloogilisest determinismist" lähtuvalt.

Hinnangulisus, mis sel puhul ilmneb, on rõhutatult 'tingliku' loomuga. See mille alusel mingi väärtushinnang langetatakse ei ole mitte "tõde", vaid läbinisti tinglik ja hetkenõudmiste suvast dikteeritud "vahetu paratamatus", -- seega siis midagi, -- mis ei allu mingile kriitikale.

Täieliku nihilismi "asukoht" on just teadliku mõtte alguses, see on otsustav aga mitte "elamiseks sobiv koht". Selle teadvustamisest sündiv ahistus ja rahutu kindlusetus on midagi, mis üha kaugemale "lükkab", aset leiab kogemuse intensiivsuse kasv.

Mitte mõista seda "kuristikel käimist", pideva vaba langemise tunnet millegi ahistavana. See on olemise vahetamatu antus. Paradiisi kujutelm oleks kui välja mõeldud selleks, et luua petlikku illusiooni läbini staatilise, muutumatult turvalise olemise võimalusest.⁷

Dekadentlik lähenemine, mis jutlustab stagnatsiooni järgides enesega rahulolu väiklaseid loosungeid: "Ohutus ja kindlustatus". "Mõõdukus". "Ei mingit riski ilma maksimaalse garantiita", jne. -- Midagi, mis on elule vaenulik, kuna viimane alati vaid dünaamiline ja pidevalt teisenev, ja konfliktne (vrdl juba Herkaleitos).

See, mis sunnib mõtlema "õhukesele jääle" jalgade all ja sellele põhjatusele kuhu aina langetakse ja lõplikult kaotakse on vahendatud surma "kogem(at)uses".

-- See, mis elu konstitueerib ja sellele üldiseima suuna ja vahetult olemise teadmise annab on tühjus, mis paikneb mõeldamatus kohas ja sõnade taga – midagi, mis igal hetkel annab olemise võimaluse selles põhjatus vastandatuses kõigele ümbritsevale, -- iga asi, mõte või antus on kui alatises tõdeluses oma olematusega silmitsi seatud... Ja vahest saabki alles nõnda, alles siis tegelikult olevaks...? M. Heidegger: "Olemine, mis on pöördunud oma olematuse poole".

Eksistentsialistliku käsitluse järgi (A. Camus, J-P. Sartrè, K. Jaspers. K. Löwith, jpt.) on olemine adutud subjektiivsetes mõõdetes, Nietzsche ennetav vastuväide kõlaks vahest: ei saa kehtida subjektiivseid tõdesi lahus objektiivse "rohkem kehtivast". Subjektiivsus on nõnda kui "poolik tõde", mis ei ole veel 'lõpetatud'...⁸

Vastupidiselt levinud arvamusele on Nietzsche näol tegemist subjektiivsuse kriitikuga, kes kõneleb Herakleitose vaimus elust, mis on kestev konflikt, milles üksiku osaks on end kehtestada või alluda "teiste" kehtestatud piiravatele reeglitele. Üksik taotleb täielikumat olemist, enesetäiust üldises. Võib-olla ainult nõnda on enam võimalik saavutada terviklikumas nägemises antut. Ja nõnda taas leida kaotatud ühtsus inimese ja tema iseoma maailmaga suhtestatuses.

Fr. NIETZSCHE: „Zur Genalogie der Moral“. Teine uurimus. „Süüdlaslikkus“, „halb südametunnistus“ ja muud selletaolist.“ (Aforism 2:) „... nõnda leiame selle puu otsast küpseima viljana suveräänse indiviidi, vaid endataolise, kommete tsiviliseeritusest jälle lahti pääsenu, autonoomse ületsiviliseerunud indiviidi.“ /.../ „... inimese kellel on oma sõltumatu ulatuslik tahe, kellel on luba lubada--“ (Aforism 8:) „... äärmiselt saatuslik filosoofiline väljamõeldis mis kunagi valmistati esimest korda Euroopa tarvis, väljamõeldis et tahe on „vaba“, et inimene on tingimata spontaanne heas ja kurjas, kas see ei ole tehtud ennekõike selle arusaama õigustamiseks et kas mitte jumalate inimese poole, inimliku hüvelisuse poole suuniteltud huvitatus millaski võiks teostuda.“⁹

Üks arhailiseim kujund varasemate etnoste hulgas on olnud nn. "maailma puu", (vrdl. „Kalevala“), mis tähistas vertikaalse projektsiooni horisontaalse mõõtme sees, otsekui -- "lõikumise" keskne punkt, millel üldiseim korrastatus lasus. Seda on peetud eriti primitiivse mõtlemise näitajaks aga on ometi õige rafineeritud küünilisust nt. nende aborigeenide tegevuses, kes uutele jahimaadele siirdududes ei unustanud kaasa tassimast teatud rituaalset sammast ja seda uues kohas keset küla jälle püsti ajamast, et -- kord ikka valitseks.¹⁰

Tundub, et siin peitub vihje ka tänase päeva jaoks, kus mõte mingisest keskse stabiilsuse punktist on plahvatanud "lokaalsete" – etniliste, kultuuriliste, esteetiliste, vms. vähemuste paljususeks. (G. Vattimo, samas.)

Erinevuste esilekerkimine ei tarvitse ise-enesest tähendada midagi läbini anarhilist, -- nagu G. Vattimo selle kohta ütleb: "ka murdekeeled järgivad süntaksi ja õigekirjutuse reegleid". („Läpinäkyvä yhteiskunta“; sealt: "Onko postmoderni yhteiskunta läpinäkyvä?", Helsinki, 1993, „Gaudeamus“, lk. 20). Teisalt võib aga küsida: mida 'enamat' on sellega saavutatud?

Fr. Nietzsche sõnadega: „... Polüteismist johtuv suurim kasu. -- Et üksikindiviid seab endale kehtima oma ideaalid ja tuletab neist oma seadused, rõõmud ja õigused – seda on kõigiti peetud senini kõige kohutavamaks inimlikuks eksituseks ja tõeliseks ebajumalakummardamiseks: need vähesed, kes on seda kunaski söandanud teha, on alati tundnud vajadust kaitsta end ka omaenda silmis, ja see kaitsekõne on üldiselt kõlanud nõndamoodi: „mitte mina! mitte mina! Vaid mingi jumal minu kaudu!“ Jumalate loomise imelises kunstis ja väes – polüteismis – suutis see instinkt ennast ehtida, puhastuda, täisutada, õilistuda...“ ¹¹

Hilismodernistlikus ühiskonnas on valitsevaks pluralistlik tõlgenduste paljusus millede sama-aegne "kehtivus" tühistab "õige" nägemuse ja hajutab kunagise tervikpildi killud sekulaarseisse mikro-kosmostesse kehtima, ning anti-absoluutsuse raamides on terviklikuma nägemus juba võimalusenagi välistatud. "Tõde" lõppes sealtmaalt, kui "tõdesi sai liiga palju". Ei ole enam "objektiivselt tõese" ja alati kehtiva terviku hõlmamise vahendeidki. Erisuste esilekerkimisega seonduv "vabanemise" illusioon on vaid pinnapealne näilisus.

ANDRÈ MAUROIS: „... Me nimetame mõtteks inimese püüet sümboleid ja kujutelmi kombineerides aimata või ette näha mõju, mida osutavad inimese teod tõelistele asjadele. /.../ Et hästi tegutseda, selleks peame katsuma hästi mõelda...“ (Pascal). /.../ „... Ja tollele meeletule lootusele, et puhas mõistus võiks kunagi läbi saada ilma kogemuseta, tõmbas kriipsu peale Kant: „Oma teamiste avardamise kires arvab mõistus, selles oma võimu tõendust nähes, avanevat enda eeslõpmatu vaatevälja.“ /.../ R. Descartes: „... Juhtida oma mõtteid korrapäraselt, liikudes lihtsamate juurest keerulisemateni... Jaotada raskused nii paljudesse osadesse kui võimalik... Teha kõikjal nii täielikke loendusi ja nii üldisi ülevaateid, et võidaks kindel olla – midagi pole vahele jäetud.“ /.../ Von Goethe: „... Mõelda on lihtne / kuid tegutseda on raske; maailmas tuleb aga tegutseda oma mõtte kohaselt.“¹²

Kui keegi räägib murdekeeles, või on eristunud mistahes isoleeritud "keele-mängu" raamidesse (vrdl. L. Wittgenstein) ollakse samas ju pidevalt teadlikud selles, et konkreetne murre ei ole mitte ainuke "keel", vaid üks paljude hulgast.

Aga see tähendab ka otsekui oleks konkreetne erisus, selle tõekspidamised ja väärtused kuidagi "vähem õiged-kehtivad". Iga erisus kui ohustaks mingi konkreetse "tõe" kehtivust, -- ükski "lokaalne absoluut" ei tohi sallida enese kõrval teisi sarnased, -- siit teotsemine deviisil: "hävitada või meie usku pöörata!"

"Konstruktiivseks dialoogiks" aga puudub igasugune võimalus, kuna ei ole "ühist keelt", -- ei mingit mõistmise võimalust.¹³

Väljapääsuna sellest ummikust olgu viidatud jälle kunsti radadele. -- Esteetiline elamus paneb inimesi nägema teisi erinevaid maailmu harjumuspärase kõrval ja paljastab viimase juhusliku ja relatiivse loomuse, -- näitab seda 'vanglanagi' , kuhu oldakse meelevaldselt isoleeritud. (Vattimo ,samas).

See koht, kuhu nõnda võib sattuda on aga kindlasti problemaatilisem, vahest ohtlikumgi. Ei saa anda kellegile sellist vabadust, mida ei olda valmis kandma ja millega ei osata midagi "peale hakata". Vastupidisel juhul kerkib aga küsimus, -- milleks eelistada mõnda teist ümbritseva tõlgendamise viisi kui kõik need liigagi sarnased, 'liiga inimlikud'... Kas on üldse võimalik maailma näha enam kogu selle 'ulatuses', -- elada avaramas, salapärasemas ja veetlevamas maailmas? Otsida nüansseeritud varjundi-rikkust, kui selle asemel pakutakse räiget värvikirevust.¹⁴

Nietzsche arvab selle võimaliku olevat kui kasutada selleks re-konstruktsiooni meetodit, nö.- "oma-müüdi-loomet", -- mis asetaks maailma "tagasi keskmesse", fokuseeritud pilgu alla. See tähendab kehtestada tinglikult kehtivad väärtused ja ideaalid. Ja järgida neid siis kui ise-oma loodud maailma, -- 'uskuda' püsti seatud jumalakujudesse, -- esteetiline mäng suletud ringis... Sellises pürgimuses on ka nostalgilisi momente, -- ennistada algse ja ehtsamana kujutletud varasemad – väärtused, näiteks.¹⁵

Siiski ei lange see viimane kokku Nietzsche "täieliku nihilismi" tasandil kehtivate nõudmistega, -- radikaalne (aksioloogiline) nihilism ei tarvitse kattuda nostalgilise "neo-traditsionalismiga".¹⁶

'Täielik nihilism' pürib näitama, et olemine ei tarvitse tähendada sama mida stabiilsuse ja kindlalt püsivate väärtustega tasakaaluna, -- kõigile sobivaimana või otse "ideaalse paratamatusena" esitatakse. Säärasena on nihilistlik mõttesuundumus seatud piiride taha vaatamise katse.¹⁷

-- Mis jääb alles pärast ülimate väärtuste, -- jumalate surma, -- kas jääb midagi ja milleks üldse, midagi... Ja muidugi, -- Nietzsche, kõneles küll 'täielikust nihilismist' lõplikuse kõlal aga ometi kui millestki veel saavutamatust, millest saab alles -- "kahe järgmise aastasaja teema"...¹⁸

Fr. Nietzsche ja „Nõnda kõneles Zarathustra“ ja selle kuulus finaal, hämmastavltki kena poeem sellise sümfoonilise poeemi (vrdl. Richard Strauss) lõpetuseks, teemal: „Nietzsche ja sissejuhatus euroopalikku nihilismi kui õpetusse“:

„... Oo inimene! Kuulata!

See sügav kesköö – mida ütleb ta?

„Ma magasin, ma nägin und --,

„Nüüd saabunud on ärkamise tund: --

„Maailm on sügav nagu kaev,

„Ja sügavam kui päeva arvamine.

„On sügav valu, sügav vaev --,

„Rõõm aga sügavam kui vaevlemine:

„Vaev ütleb: möödu! Valu: mine!

„Rõõm aga tahab: olgu igavik --,

„-- pikk, sügav, sügav igavik!“¹⁹

___________________________________________________________

1 ARTHUR SCHOPENHAUER: „ELUTARKUS.“ // „Aphorismen zur Lebensweisheit.“

Tartu, 1940. // „Eesti Kirjanduse Selts“. // Tõlkinud & järelsõna: L. Anvelt. // Lk.: 5-280. //

2 FRIEDRICH (WILHELM) NIETZSCHE: „DIE FRÖHLICHE WISSENSCHAFT“ (La gaya scienza). Aforismid 2 & 3 (I. raamtus). [Edaspidi: markeeringud rooma numbrites viitavad mainitud teose viiele raamatule; sulgudes toodud araabia numbrid viitavad mainitud teoste raamatute aforismidele.]

3 Nietzsche: „Die fröhliche Wissenschaft“, (I raamat, aforism 19:) „... Kuri. -- Uurige parimate ja loomingulistema inimeste ja rahvuste elu ja küsige endilt, kas võib puu, mis peab sirguma uhkesti kõrgustesse, tulla toime ilma halbade ilmade ja äikeseilmadeta...“ /.../ (I. 20.) „... Olla õilis – see vahest tähendas kunagi, et inimesel on peas palju meeletusi.“ /.../ (I. 26.) „...Mis on elu? -- Elu – see on: lakkamatu sellise endast kõrvaldamine, mis tahab surra; elu – se on julmus ja leppimatus kõige kohta, mis meis, ja mitte vaid meis, muutub nõrgaks ja vanaks.“

4 Fr. Nietzsche, „La gaya scienza“: (I. raamat, aforism 100:) „... Vajatakse terveid sugupõlvi, et mõeldaks välja vähegi viisakas ja sobilik kiitmise viis: ja alles väga hilja saabub aeg, millal isegi kiitmisessegi on sugenenud mingitki vaimsust ja geniaalsust.“ /.../ ( II. raamat, aforism 107:) „... Suurim tänuvõlg kunstile. -- Juhul kui me ei oleks kiitnud heaks kunsti ja mõelnud välja sellist ebatõelisuse palvelemisviisi: siis oleks see üldise ebatõelisuse ja valelikkuse tõdemus, mida meile vahendab teadus – see tõdemus, et näivus ja eksitus on iga teadva ja tundva olemasolu eelduseks --, see oleks täiesti talumatu.“ /.../ „Aga nüüd on meie ausameelsusel olemas vastupanujõud, mis aitab meid vältima selleiseid järeldumisi: kunst näivuse hea tahtena.“

5 Fr. Nietzsche: „La gaya scienza“: 3 raamat, aforism 109.

6 Fr. Nietzsche, „La gaya scienza“: (I. raamat, 54. aforism:) „... Teadlikus näivusest. -- /.../ „... -- mina ärkasin äkitselt keset seda unenägu, aga vaid jõudes selle tõdemuseni, et näen und ja mul tuleb jätakata oma unenägemist vältimaks hävingut: nõndasamuti kui uneskõndijal tuleb näha und edasi, et ta ei kukuks. Mis on nüüd mulle „näivus“! Tõesti mitte mingigi olemuse vastand...--“ (II. raamat. 58 aformism:) „... -- Aga ärgem unustagem sedagi: kui tahetakse pikkadeks aegadeks luua uusi „objekte“, piisab, kui loodakse uusi nimetusi ja hinnanguid ja tõenäolisusi...“

7 A. Schopenhauer: „Elutarkus“: „... kõrgeimaile vaimudele, keda tavaliselt nimetatakse geeniusteks. Ainuüksi geenius võtab asjade olelu ning olemuse tervenisti ning absoluutselt oma teemaks, püüdes väljendada oma sügavat käsitlust sellest...“, (lk. 43.) /.../ „... vaimseist naudinguist. Tema olelut ei elusta tung tunnetada ja taibata tunnetuse ning taipamise enda pärast ega sellega suguluses olev esteetilise nautimise tung.“, (lk. 48.) /.../ „... -- see on lunastus ja immuunsus inimliku eluga kaaskäiva puuduse ja häda suhtes, see on vabanemine üldisest teoorjusest, sellest inimlapse loomulikust osast. Ainult saatuse seesuguse soodustuse puhul ollakse sündinud tõeliselt vabana...“, (lk. 57.) /.../ „... Järelikult meie õnneks aitab palju kaasa selle väärtuse õige hindamine, mis ollakse iseendas ja enda jaoks, võrreldes sellega, mis ollakse teiste silmis.“, (lk. 62.) /.../ „...Inimese oma õnne seisukohalt, mis on meie taotluseks, on asi hoopis teisti ja tuleb pigemini laita teiste arvamusele liiga suure väärtuse omistamist.“, (lk. 65.) /.../ „.. tulemuseks uskumatult suur meelrahu ja rõõmsuse tõus ja samuti kindlam ning julgem esinemine ja igati teesklematum ja loomulikum käitumine. /.../ [ilus on raske]“, (lk. 69.) /.../ „... Sest ainult kindel, seesmine, vangutamatu veendumus oma ülekaalukais paremustes ja erilises väärtuses teeb tõeliselt uhkeks. /.../ Et uhkuse juured on seega veendumuses, ei sõltu ta nagu kogu tunnetuski meie meelevallast.“, (lk. 70.) /.../ „... Olen küllalt sageli vaeva näinud, et leida inimese loomalikus või mõistuslikus loomuses mingit paikapidavat või vähem tõenäolist /.../ ... vaid selgeile mõisteile tagasiviidavat alust...“, (lk. 103.) /.../ „... Kõige õilsamal teol on ainult toime; geniaalne töö seevastu elab ja mõjub hästi ning ülendavalt läbi kõikide aegade.“, (lk. 113.) /.../ „... Harilikult on isegi nii, et mida kauemini kestab kuulsus, seda hiljem ta ilmub, nagu valmib ju aeglaselt kõik, mis on eeskujulik.“, (lk. 116).

8 Fr. Nietzsche: „Zur Genealogie der Moral.“ (III. uurimus, aforismid järgnevalt:) 24.: „...“Midagi ei ole tõsi ja kõik on lubatud“ ... Nii, see oli vaimu vabadus, sellega oli tõrjutud ka usk isegi tõesse...“ /.../ 25.: „... -- kunst milles suur vale pühitsetud saab, petmise tahe millel on poolt kõnelemas häid südametunnistusi, just see on askeetliku ideaali vastand palju põhimõttelisemal kombel kui teadus seda on.“ /.../ 27.: „... Kõik suured asjad hävinevad iseenesest, enda kummutamise teel: seda nõuab elamise seadus, vältimatu „endavõitmise“ seadus elu olemuses--“

9 FRIEDRICH (WILHELM) NIETZSCHE: „Zur Genalogie der Moral“. (II. raamat) „Teine uurimus. „Süüdlaslikkus“, „halb südametunnistus“ ja muud selletaolist.“ (Aforismid 2 & 8).

10 Fr. Nietzsche: „Also sprach Zarathustra“: „Nõnda kõneles Zarathustra“: „... Õudne on inimese olemasolu ja ikka veel mõttetu: pajats võib saada talle saatuseks. Mina tahan õpetada inimestele nende olemise mõtet: ja see on üliinimene, välk pimedast pilvest, mille nimi on inimene.“, (lk. 12.) „... Oma eesmärgi poole tahan ma minna ja ma käin oma käimist; hüpata tahan ma üle kahklejaist ja kõhklejaist. Nii olgu minu asutmine nende kustumine“, (lk. 15. (Sõnamäng: Gang – Untergang. Red märkus.)). „... Süütus on laps ja unustus, uus algus, mäng edastveerlev ratas, algliikumine, püha jaatus. /.../ ... loomise mänguks on vaja püha jaatust: oma tahet tahab nüüd vaim, oma ilma pärib ilmakaotanu.“, (lk. 17.)

11 Fr. Nietzsche: „La gaya scienza“, (III. raamatu aforismid: 143 & 150:) „... Pühakute kriitikat. -- Kui tahta saada endale mingi hüvelisus, kas tuleb seda tahta just nimelt selle kõrgeimas avaldusvormis? -- nõnda nagu kristlikud pühakud seda tahtsid ja vajasid: nad nimelt võivad taluda elu vaid mõeldes, et iga nende hüvelisuse nägija peaks iseennast halvustama. Aga mina nimetan hüvelisust, mis nõndamoodi mõjub, brutaalseks.“

12 ANDRÈ MAUROIS: „Un art de vivre“. // „Kunst elada.“ (C: 1939). ALAIN: „Propos sur le Bonheur.“ // „Mõtteid õnnest.“ („Kunst olla õnnelik.“) // (C: 1928). Talinn, 1994. / Kirjastus: „Aed“. / Tõlk: A. Aspel. / Esmatrükk: Tartu, 1940. / „Eesti Kirjanduse Selts.“ / („Elav Teadus“ 104-105.). / Lk.: 3-142. Tsitaadid lk.: 8-25.

13 Fr. Nietzsche: „La gaya scienza“: (IV. raamat, aforism 297:) „... Võida vastu väita. -- Igaüks teab nüüd, et võime taluda vastuväiteid on kõrge kultuuri tunnuseks! /.../ „... ja see on õieti meie kultuuri tõeliselt suur, uus ja hämmastav saavutus, vabanenud hinge suurim samm edasi: kes seda vaid teaks?“ (IV. raamat, aforism 300:) „... Teaduse esmased saavutused. -- Arvate nõnda et teadused oleks tekkinud ja arenenud, kui neile ei oleks eelnenud võlurid, alkeeemikud, astroloogid ja nõiad nendena, kelledel on esmalt pidanud oma lubaduste ja veenmisega panna inimesed vajama ja janunema salajasi ja keelatud võimusi ning ka leidma neist naudingut?“

14 Fr. Nietzsche: La gaya scienza“: (III. raamat, aforism 165:) „... Eitajate õnnest. -- Kes iganes keeldub millestki põhjalikult ja pikkadeks aegadeks, see võib hiljem, juhuslikult taas kohates seda, millest oli kunaski keeldunud, pea-aegu arvata ennast leidnud seda otsekui esimest korda, ja kui õnnelik ongi iga leidja! Olgeim tragemad kui maod, kes puhkavad liiga kaua sama päikese paistel.“ /.../ (III. Raamat, aforism 173:) „... Olla sügav ja näida sügav olevat. -- See kes teab, et on sügavameelne, see prügib selguse poole; kes aga soovib näida sügav suurema hulga silmis, see üritab hämar näida. Suurem hulk nimelt peab sügavaks kõike mille põhjani see ei suuda tungida: see on nii pelglik ja soovimatu sügvasse vette astumast.“

15 Fr. Nietzsche: „La gaya scienza“: (III: raamat, aforismid järgnevalt:) 216.: „... Hääles peituv oht. -- Kui omatakse väga valju häält, on peaaegu võimatu mõelda midagi delikaatselt.“ /.../ 217.: „... Põhjus ja tagajärg. -- Enne tagajärge usutakse teistesse põhjustesse kui peale tagajärge.“ 231.: „...„Põhjalikud“. -- Need, kes on aeglased oma teadmistes, arvavad,et aeglus kuulub teadmiste hulka.“ 232.: „... Unenäod. -- Me kas ei näe üldse und või näeme huvitavaid unenägusi. Tuleb õppida samuti ka ärkvel olema: -- mittegi üldse võis siis huvitavalt.“

16 Fr. Nietzsche: „Zur Genealogie der Moral“: (Kolmas uurimus: „Mida tähendavad askeetlikud ideaalid?“ (III.) Aforism: 4: „... Täielik ja ehtne kunstnik on kõikideks aegadeks eraldatud „reaalsest“, teglikust; teisalt peaks olema mõistetav et ta võib vahel ajendatuna lootusetusetusest väsida sellest seesmisest eksistentsiaalsest igavesest „ebarealistlikusest“ ja valelikkusest – ja et ta siis vahest üritab korra ka tungida sellesse, mis on tal rangemini keelatud: tõelusesse, üritades olla tõeline.“ /.../ (Aforism 5:)„... Nad vajavad alati kõige vähem kaitset, toetust ja põhejndatud autoriteete: kunstnikud ei ole kunagi teistest nii eraldatud, üksi olemine on vastuolus nende sügavamate vaistudega.“

17 Fr, Nietzsche: „La gaya scienza“ (V raamat, aforism 374:) „... Uus „ääretus“. -- Kui kaugele ka ei ulatuks olemasolu perspektiivne loomus või, veelgi rohkem, kas on sellel veel mingi teine loomus, kas mitte olemasolu ilma tõlgenduseta, ilma „mõtteta“ just ei muutu „mõttetuseks“, kas mitte, teisalt, kogu olemasolev ei ole olemuslikult tõlgenduslik olemasolu --“ /.../ „... Maailm on vastupidiselt muutunud meie jaoks taaskord „ääretuks“: kuivõrd me ei või tõrjuda seda võimalust, et selles sisaldub ääretult palju tõlgendusi.“ (V. raamat, aforism 381:) „... Mõistetavus-küsimusest. -- Kui kirjutad, ei taheta vaid mõistetuks osutuda, vaid tahetakse ka samavõrd kindlasti vältida sellist võimalust. See ei osutu üldsegi mingi raamatu kriitikaks, kui keegi loeb seda mõistetamatuks: just see võib olla kuulunud selle kirjutaja eesmärkide hulka, -- ta ei tahtnud, et „keegi“ teda üldse mõistakski. Tahtes ennast väljendada kõrgeim hing ja maitse valib alati ka oma kuulajaid; valides neid seab ta samas piirid „teistele“.

18 FRIEDRICH NIETZSCHE (1844-1900): „ALSO SPRACH ZARATHUSTRA“ (1883-1892).

„NÕNDA KÕNELES ZARATHUSTRA. Raamat kõigile ja ei kellegile“. // Tallinn, 1993. // Kirjastus: „Olion“. // C: 1932. (1. trükk, Tartu). // Tõlk: J. Palla + J. Sepmer´ järelsõna. („Eesti Kirjanduse Selts“.). // Lk.: 5-236. /..../ „... Ma õpetan teile üliinimest. Inimene on miski, mida peab ületama. Mis olete teinud ta ületamiseks?“, lk. 7. /.../ „... Mitte teie patt –teie rahulolu piskuga kisendab taeva poole, teie ihnus teie patuski kisendab taeva poole!“, lk. 8. /.../ „... Vankumatu on minu hing ja kirgas kui mäed hommikutunnil. Aga nad peavad mind külmaks ja mõnitajaks kurjade naljadega.“, lk. 11.

19 FRIEDRICH NIETZSCHE: „ALSO SPRACH ZARATHUSTRA“. Lõpetav luuletus, lk 220.