Kantiaanlikust epistemoloogiast.

Madis Liibek (01. 1998.)

Tunnetusteoreetiline probleemistik I. Kanti kriitilises filosoofias.

"Metafüüsika on teadus sellest ,mis tunnetuslikult haarata võimalik ." Nende Heideggeri¹ sobivasti sissejuhatavate sõnadega on ühekorraga viidatud metafüüsika võimalikkusele teadusena (selle sõna minimaalses tähendus-ulatuses) ja ära märgitud metafüüsika ja tunnetuse (teadmuse) keskseimat vastastikust seotust.

Nõnda mõistetuna on metafüüsika ennekõike õpetus-uurimus inimtunnetusest selle toimemehhanismidest ,võimalustest ja piiridest.

Ja säärasena on metafüüsika võimalik kui "teadus" (st. -- siin mitte kui Teadus, mille võimalikust Kant aina küsitles.)

Nõnda, ennetavalt, -- "paikka-pannes" kõige üldiseimaid (ja rangelt võttes --) "paikka-pandamatuid" seoseid püüdsin "õigustada" veidi ootamatut vaatenurga-valikut selle Kanti-teemalise kokkuvõtte kogumisel.

Teisalt: on ju tunnetus/teadmus-teooria küsimised kõige otsesemal kombel ka metafüüsika omad. Ja samuti küsimus metafüüsika (kui teaduse) võimalikkuse järele kuuluvad nõndasamuti tunnetuse teoreetilise käsitlemise sisse. Peaküsimus neid mõlemat valda ühte-liitmas, mis Kanti enda sõnul kõlaks: kuis võimalikud aprioorsed sünteetilised otsustused? See on küll "ajalooliselt" küsitud metafüüsika kui teaduse järele nõudmiseks aga on samas kõige otsesemalt ka tunnetus-teoreetiline küsimus.

Kanti'l valitseb kõiges süsteem. Kõik , küsimisedki, omavahel otsakuti seotud ,isegi oma uurimisvaldkonna nõnda erinevate alade nagu teoreetilise (st. -"kriitilise" perioodi) ja "praktilise" filosoofia vahel on märgata ühtlustamise dententse. Säärane kohati lausa vastandliku kokku-sobitamine omandab akrobaatliku zongleerimise ulatuse tema "usu tõestamises" puhta mõistuse kaudu ja nõnda mujalgi.

ASJA juurde. Oma teoreetilises/kriitilises filosoofias arendab Kant kogu varasema mõtlemise probleemitsemise lahendusena ideed tunnetatavasti objektiivsest reaalsusest kui mõistuse kujundatud tegelikkusest. Tegelikkuse kujundamisel on oluline osatähtsus aruvormidel (die Verstandesformen) ehk kategooriatel ,mis kaas-tegevad igas kogemuse vallas ja iga üksiku kogemus-akti puhul ,---mis aga ei hõlma absoluutselt kõikke tunnetuse mehhanismidest.

Teiseks oluliseks osapooleks on meelelisus (die Sinnlichkeit) ja selle vahendatud kaemuslikkus (die Anschaungen ) , mis annavad tunnrtusele selle (tajumusliku) sisu. Kõik meelelisuse poolt vahendatavad nähtumused kujundatakse aru poolt printsipiaalselt (kategooriatele vastavalt) "tajutavaks vormiks" (viimane ,erinevalt nähtumustest Kantil alati ainsuses)². Eelnev ei ole aga Kanti põhjalikkust arvestades isegi mitte visand.

Kanti suur tähelepanu tunnetuse mehhanismide välja-selgitamise küsimusse johtub tema nn. transendentaalse (või kriitilise) meetodi nõudmistest.

Võibki õelda ,et tema "Kritik" on grandioossne esitus "meetodist" ,kui säärasest,st. tegemist ei ole mitte suletud "filosoofilise süsteemiga" ,vaid seal on ,

Kanti järgi -- esitatud tingimused ,mis võimaldavad kriitilise tunnetus (-meetodi) kaudu filosoofiat teadusliku distsipliini tasandile kergitada.

Kanti järgi peab nimelt eelnevalt välja-selgitama tunnetuse üldiseimad seadus-pärasused. Kusjuures,on öeldud,et transendentaalne meetod ei tegele mitte "tunnetusega asjast" (nagu varasem metafüüsika) vaid "puhta" tunnetuse endaga. ³

Ehk Kanti enda sõnul: "Ma nimetan transendentaalseks kogu tunnetust ,mis mitte niivõrd asjadega/objektidega ,vaid nendest johtuvate tunnetus-viisidega tegeleb, kuivõrd need a priori võimalikud on."⁴

Selle ütelusega märgib Kant enda positsiooni ,mida filosoofia ajaloolased tavatsevad tähistada sõna-paariga : "subjektiivne idealism" ,kuna sellega on ka ära öeldud ,et asju/olukordi vormitakse tunnetuse järgi ,mitte aga vastupidi (nt.materialism).

Kanti transendentaalne meetod ei lähtu mitte igast tunnetuse liigist ,vaid eeskätt säärasest ,mis a priori võimalik on.

Aprioorne on aga tunnetus Kanti järgi siis kui see igast võimalikust kogemusest võimalikult sõltumatuks jääb, mis lähtub 'puhtast ' mõistusest ,sellest loogiliste"tuletus-reeglite" abil tehtavatest otsustustest.

Kant arvab nimelt ,et üheks peamiseks tunnetust iseloomustavaks omaduseks on selle 'puhas' (rein) ,olemuslikult aprioorne loomus. Tunnetuse sekundaarsemateks omadusteks on teatud nö.- "tõlgenduslikud seaduspärasused" , nagu nt. -- kaemuslikud vormid (ruum ja aeg ) , aru vormid (kategooriad) ja "mõistuslikud mõisted"(ideed).

Nõnda ei lähtu tunnetus otseselt kogemusest ,pigem:teeb selle alles võimalikuks.(St.--tunnetus loogilises mõttes küll eelneb kogemusele, seevastu tinglikus tähenduses (ajalis-psühholoogilises) näivalt siiski vaid järgneb.)

Kant mitte sugugi ei eita tunnetuse üldist seost kogemusega ,toimub see ju valdavalt meeleandmete põhjal ,vaid rõhutab,et igas tunnetuse-aktis on teatud keskse tähtsusega loogilis-transendentaalne ehk aprioorne moment. Kaemus-vormid ja arumõisted alles kujundavad kogemus-materjalist tunnetuse.

Meelelised kaemus-vormid otsekui "asetaksid" asjad/olukorrad (die Gegenstände) nende ilmnevas paistvuses mõtestavale arule "ette", mis neist siis mõisted ja otsustused vormib ,mis räägivad sellest ,kuis "asjad on".

Jaspers saab siinpuhul võimaluse teravmeelseks sõna-mänguks ,öeldes ,et see polnud mitte küll Kanti "uuendus" ,küll aga "suur-puhastus" ontoloogias.⁵

Ka nt. Olemine ise(-endas) (an sich) ,kui mõistus selle esile -toob ei saa nähtumuslikult -mõtestatult ruumi-ajalisse dimensiooni (ehk meelelisuse valda) "üle kanduda" , selleks on vaja "puhast mõistust" ja selle ideid. (Jaspers ,samas)

Kanti küsimise-asetuse uudsusest annab märku tema "alustav küsimus" tunnetus-teoorias :kuidas võimalik ,et me asjadest mõisteid vormime (nt.kategooriad) ja põhireegleid sõnastame (nt.kausaalseos) ilma seejuures otseselt kogemusele toetumata.

Vastupidisel puhul oleks tegemist "naiivrealismuse" arusaamaga,panid ju nii varasem empirism kui ratsionalism tunnetava subjekt seisma objektiivselt tunnetatava "asjade maailma" ette. Kuigi Kant ei lahku subjekti-objekti sidusa maailma-pildi seest ,vaid

"asetab" tunnetuse-akti saamise nende kahe vastand-pooluse üleüldisesse 'pingestatusesse' (die Spaltung), rõhutab ta ,et asjad pole antud mitte nende "olemises" ,vaid (pelgalt) nende "ilmnemise vormis".⁶

Just selles seisneski Kanti "uuendus" ,mis mõjutas kogu 19. aastasada,--- ei ole absoluutse tõsikindlusega kehtivat "objektiivset reaalsust" (Newton,Leibnitz) ,vaid saame rääkida vaid pelgast 'võimalikust' kogemuse sisust.Kanti transendentaalse analüütika tähtsamaks tulemuseks ongi tõdemus ,mille järgi aprioorne aru(saam) annab vaid võimalikuna vormitud kogemuse. Kusjuures,--see problemaatiline "miski" ,mis nähtumustes antud ei ole -- ei saa olla isegi "mitte-olevana" tunnetuse haarde-ulatuses,vaid oletatav tunnetamatu "miski" (Ding an sich) tähistab kogemusele seatud üldiseimaid piire.

See "sajandit vapustanud" tõdemus oli Kantil aga vaid "üks kivi hiigelhoones".

Tunnetavale subjektile avaneb olemine subjekti--mõtlemise ja objekti --mõeldu vastastikuses 'pinges'.

Tunnetuse teeb võimalikuks selle kaks peamist "allikat"(v.põhjust) ,need on: spontaansus ehk aru -so.võime asjadest mõelda ,tunnetuse aktiivsem poolus. ja retseptiivsus ehk meelelisus vajalik,et nähtumustest ülepea midagi teada oleks ja selle üldiseimaks kriteeriumiks oleks--passiivsus ning väline ,retseptiivne toime ,mille mõjul tunnetavas subjektis affitseeruvad konkreetsed kehalised aistingud(die Empfindungen) .Muljete retseptsioon ja nendele rakendatud aru spontaansus moodustavad vastavalt tunnetuse sisu ja vormi.

Meelelisus on Kanti järgi kui "kehaline siin-olu" ,ilma meelelisuseta poleks ei reaalsust ega eksistentsi.

Meelelisus annab tunnetusele materiali ,mis aga sellest "toor-materjalist" tunnetatava teadmise vormib on

arulisuse funktsioon.Tunnetus-protsess võimalik vaid mõlema poole koos-toimel.

Ruumi-ajalisus ei ole empiiriaga seotud rohkem kui selle ilmnemisele teatud "näite-lavaks", säärasena igasugusele kogemusele eelnevaks tingimuseks.

Nt. ruumilisuses ei sisaldu mitte asjade omadused ,vaid asjad on subjekti (tunnetuse) tarvis kui nähtumused (die Erscheinungen) ruumis.

Kusjuures tehtud eristus,kui ruum on kujutluse vorm (die Vorstellung) kõigi väliste asjade tarvis ,siis aeg "on vorm seesmise mõtte jaoks( ja sellega kõigi nähtumuste tarvis ülepea) /st.-/ ..aeg ei ole "väliselt kujutletav" /nõnda/ tunnetame aega vaid selle ruumilises ilmnevuse vormis (Gestalt) ,nt. lineaarsena "⁷

So.--idealistlik arusaam ruumist -ajast kui kaemus-vormidest asjade tarvis,mitte aga neist kui realiteetidest "ise-eneses". Samas ei ole sellega kuulutatud solipsismi,--Kanti järgi maailm küll "nähtumus" ,mis ei võrdsustu aga "näivusega". St.-- ruum-aeg evivad reaalsust,mis väliselt ilmneb kui "objektiivsus" (als Gegenstand) ja seesmiselt kui meie subjektiivne kogemus. Ruum ja aeg on idee(lise)d kuivõrd miski (kogetav) ei ole "asi ise-eneses".

Ehk Kanti sõnul: " Ruum ja aeg on empiiriline reaalsus / ja samas/ transendentaalne ideaalsus./.../

Kõik ,mis ruumis või ajas nähtub, kõik võimaliku kogemuse asjad, pole midagi muud kui nähtumused,st.--pelgad kujutlused /.../ milledel väljas-pool meie mõtteid mingit ise-seisvat eksistentsi ei ole ."⁸

Meelte vahendatud kujutlused ruumilisest ja ajalisest aga vaid üks moment tunnetuses ,millest moodustub mõtlemine.

Kanti järgi ⁹ mitte vaid kaemus-vormid vaid ka kõik teised mõtlemise vormid lasevad tunnetada asju

vaid nende nähtumuslikkuses. See tuleneb algseimate mõtte-vormide -- kategooriate omadusest mille kohaselt omandavad kõik kogetavad asjad igal ¨puhul oma kokreetse "vormi" ,mille järgi aru kogemus-pärase maailma üles-ehitab.

Defineerimisi: mõtlemine on oma vormis esile-tulev (protsess). Küsimus olevast taandub siin küsimuseks "mõeldav olevast " .¹⁰

(Asja selgitamiseks toob Jaspers samas lausa biloogilisena mõjuva " liigimääratluse" käeulatuses olnud laua kohta ---missuguses nähtumuses on antud: aistingu aines --material (= "klass") ,ruumilisuse kaemus-vorm (="liik") ja substantsi kategooria (="sugukond") )

Mõtlemine on aga Kanti jaoks eeskätt otsuste (die Urteile) tegemine,--so.-- seesmine võime oma kujutlustest objektist "mõtteid teha" ,ehk objekt mõtestada,sellele tähendus omistada ja tõlgendavale tunnetusele kätte-saadavaks teha.

Kant: "Mõtlemine on tegevus ,mille käigus (ette-) antud kaemusest objektiivsus kujundatakse. / ei ole objektiivsust (Gegenstand) ,mida ei saaks mõelda./Pelk kaemus oleks alusetu (põhjendamatu) tunne aistitavast / Asi (objekt ) on mõtte-akti tulemuseks /samas on / mõtlemine tegevus mille käigus "kujutlusi eksistentsiga ühendatakse" / Mõistus on diskursiivne ,mitte intuitiivne/ tunnetab mõistete kaudu ,mis kunaski ei ole asi (objekt,Gegenstand) ise"¹¹

Kuna mõtlemine on otsustuste tegemine pühendab Kant palju tähelepanu otsustuste erinevate liikide ,nendevaheliste seoste jms. väljaselgitamisele.

"Kriitikas" on toodud eristus :"Kõikide otsustuste puhul,milledes eristatav subjekti-predikaadi suhe ,on see vaid kahel viisil võimalik. Emb-kumb kas predikaat B kuulub subjekti A juurde kui midagi mida viimane

hõlmab (sisaldab) või siis: B asetseb väljaspool mõistest A . Esimesel juhul nimetatakse otsust analüütiliseks ,teisel puhul sünteetiliseks"¹²

Analüütilised otsustused on vaid piiratud tunnetusliku väärtusega,kuna vaid sisu selgitava funktsiooniga.Sünteetilised otsustused vastupidi annavad uut teavet aga neil puudub eelmistele omane tõsikindlus. Siit tuleneb Kanti nõudmine sääraste otsustuste liigi järele milles oleksid esindatud mõlema variandi paremad pooled. Need on -- sünteetilised otsustused a priori. Sellised on aga vaid need otsustused ,mis ei rajane mitte (otseselt) kogemusel vaid puhtal mõistusel.

Sünteetilised aprioorsed otsustused on Kanti jaoks "tunnetuslik ideaal" ,ning nende võimalikkuse tõestamine ja ulatuse piiritlemine saab ta üheks peamiseks ülessandeks .

Kanti arusaama sellest ,mis on "tõene" tunnetus ja mis mitte ,ehk millised otsustused on tõesemad on otseselt mõjutanud tema aja matemaatilistele loodusteadustele esitatud nõudmistest . Seetõttu on püüab Kant filosoofiast positivistliku (eksaktset) teadust vormida. ¹³

Otsustus-vormidest tuletab Kant kategooriad kui mõtlemise põhivormid (ja väldib sellega osaliselt nende tihti vaid verbaalse eristamise tähend(uset)ust ,Jaspersi käsitlusest nähtub siiski Kanti kategooriate süsteemi (pieteetlik!) eiramine ,kuna neid ka teisiti paika-pandud,nt. Hegeli "Loogikas" , samuti on Kanti tabel osutunud mittetäielikuks ).¹⁴

Samas ilmne ,et tunnetuse võimalikkus (kogemus) ülepea rajaneb konkreetsetele väljunditele,mis tulenevad arule omasest spontaansusest,on arulise

"isetegevuse" vormideks, mis siis ongi puhtad arumõisted ehk mõisted apriori ehk siis kategooriad.

Säärastena on kategooriad Kanti jaoks mõistelised vormid ,mida aru meeleliste nähtumuste kaootilisest mitmekesisusest esile-toob.

Kategooriate süsteemi loomisega arvab Kant olevat kõik aru olulisemad momendid ammendanud ja (süsteemi-siseselt) tõestanud seda mida oli vaja tõestada ,nimelt 'puhta mõistuse' võimalikust.

Mida ja kuidas ka aru ei mõtleks saab ta seda teha vaid antud kategoriaalsete põhi-vormide alusel,mis omakorda võimaldavad 'puhast' mõtlemist ja on samas ka aru sünteetilisi otsustusi võimaldavad (põhi)-vormid.Just tänu nendele vormidele suudab aru nähtumusliku mitmekesisuse sünteetiliseks ühtsuseks(die einheit) vormida.¹⁵

Sünteesi mõiste ongi Kanti tunnetusteoorias üheks põhilisemaks.

Kant:"Sünteesi all mõistan ma aga tegevust üldiseimas tähenduses/.../mis võimaldab/.../ kujutlusi omavahel ühendades,nende mitmekesisusest tunnetatavat haarata."¹⁶

Oma loomult on süntees loogiline tuletus,--mitmekesisuse ja ühtsuse vastandlikkusele on omakorda vastandatud (---kolmanda loogilise võimalusena) nende ühtsus ,mis ongi sünteesi mõistele aluseks. Subjektiivses teadvuses saavd need mõlemad vastandid ühendatud (ja ülendatud!),-so.-süntees.

Veelgi enam ,--alles siis kui (subjektiivses) eksistentsis on need mõlemad tunnetuslikud osapooled ühendatud saabki alles teadvusest rääkida,kuna kumbki neist ei saa isoleeritult toimida.

Teadvus Kanti mõttes (eneseteadvus) on seetõttu mitte lihtsalt süntees vaid nö.- "täidesaatev süntees"

Või Kanti sõnul :See on kui kestev läbi-tegemine, kokku-võtmine,läbikäimine ja ühendamine . Hegel : teadvus on Kantil kui protsess. ¹⁷

"Teadvus üle-üldse " on kui midagi ,mis produtseerib sünteetilist ühtsust ,olles end esmalt konstrueerinud kui sünteetilise ühtsuse täideviimine (-saamine). Teadvus kui üldiseim 'seos' (suhtestatus),mille sees toimivad konkreetsemad suhted nagu kategooriad. (samas).

Ise-enesest on kategooriad sisutud (leer) ,tähenduse saamiseks eeldavad need seost meeleise materialiga. Alles säärane suhe meelelisuses vahendatu ja kategooriate vahel võimaldabki Kanti järgi kogemust ja tunnetust üleüldse.

Kusjuures,--kogemus ei ole mõistetud sinn empiristide vaimus ,see ei ole mulje ,impressioon.

Kogemus on--- "tunnetuse viis mida aru nõuab /see/ sisaldab nimelt kahte väga erimoelist elementi,tunnetuse materiali meelte vahendusel ja kindlat vormi, seda korrastamaks /puhta kaemuse ja mõtlemise seesmistest allikatest / ja millede koostoimel / mõisted saavad esile-toodud ".¹⁸

Teaduslik kogemus on Kanti sõnul seevastu " üldkehtivaim ja hädavajalikeim" (notwendige) tunnetus ,milles siis sünteetilised otsustused a priori formuleeritakse.

Teaduslikus tunnetuses, järgides üldiseimaid seose-vorme kaotab kogemus osa oma subjektiivsusest ja muutub objektiivse(ma)ks, s.t. Siis -- "üldkehtivamaiks ja hädavajalikumaks" otsustuse liigiks.

Nõnda on teaduslik kogemus Kanti järgi alati vaid sünteetlise loomusega.¹⁹

1 M. Heidegger: "Kant und das Problem der Metafüsik", Frankfurt a/M 1991, S. 5-317, lk. 5.

2 M. Buhr: "Immanuel Kant. Einfürung in Leben und Werk.", Leipzig '67, S. 9-186.

3 M. Buhr: "I. Kant", lk. 81.

4 I. Kant: "Kritik der reinen Vernuft." Köln '95, lk. 25.

5 K. Jaspers: "Die Grossen Pilosophen." München/Zürich '88. S. 7-967; sealt: "Kant", S. 397-619, lk. 412.

6 K. Jaspers: "Kant", (Lk. 416.)

7 K. Jaspers: "Kant", lk. 420.

8 I. Kant: "Kritik der reinen Vernuft.", S. 518 jj.

9 K. Jaspers: "Kant", S. 422.

10 K. Jaspers: "Kant", S. 424.

11 K. Jaspers: "Kant", S. 425-426.

12 I. Kant: "Kritik der reinen Vernuft." S. 10.

13 M. Buhr: "I. Kant", S. 84.

14 K. Jaspers: "Kant", S. 427.

15M. Buhr: "I. Kant“ S. 90-92.

16 I. Kant: "Kritik...", S. 102 jj.

17 M. Buhr: "I. Kant", S. 93.

18 I.Kant: "Kritik...", S. 118.

19 21. 09. 2019. -- Täna on siis minu sügisene nimepäev, -- Madisepäev. Ja redigeerides siin siis momendil oma ammuseid n-ö „filosoofilisi suleproove“. -- Nimelt on plaanis just täna seda teha, sest, et 7 aastat tagsi alustasin just oma 1 blogiga. JA need varasemad kirjanduslikud „saavutused“ avaldasin ka umbes nii kaua aega tagasi nagu u 6-7 aastat tagsi. Miks ma need uuesti plaanin avaldada (oma 4 blogis)? -- Niisama, naljaviluks, et W. Shakespeare`i Hamleti sõnadega: „... keegi teaks minust tõtt...“? -- Lihtsalt avaldan uuesti need kirjutised, ligi 6-7 aastat hiljem? Nagunii kommentaare ju eriti ei laeku? Kuigi, kõikvõimalik vähegi mõtestatud kriitika ja natukenegi ratsionaalseid kommentaarid ja/või täiendusettepanekud oleksid vägagi oodatud minu praegusele täiesti kehtivale e-maili aadressile nagu: madisliibek@gmail.com – Kuid vaevalt, et neid kommentaare ülikülluses tulema hakkab (nagu viimased 7 aastat on näidanud)? Juba on avaldatud rohkem kui 150 kirjutist. Eestist juba ligi 5ooo lugejat/vaatajat. Gloobusel juba ligi 44 ooo n-ö „pelgalt vaatajat“...?! (Kuid, kuigi olles kirjutanud ja avaldanud 4 keeles, need pelgalt nn „globaalsed vaatajad“ mind eriti ei huvita, sest enamik kirjutisi on olnud ikka eesti keelsed). JA veel üks soov, eine Bitte...? Räägitakse, et ka Filosoofidel olla üks kaitsepühak...? -- Üks haritud neiu...? (Muistest Egiptusest, Alexandria linnast = sic!). Aga kui leiduks üks nooremapoolne ja rõhutatult kena ja haritud eresti keelne neiu, siis, kui olles tutvunud minu mahukate kirjutistega, vahest 1 neiu ikka leidub eluteel (=?!), kes kontakteeruks minuga kunagi? (=sic!) Jaburamast jaburam aga kirjutasin nõnda ikkagi...? (Aga see oli nali ja siin praegu kvaliteetse hispaania punaveiniga hõivatud olles. Aga tegelikult on ju mul kõik ükstaspuha; las huvituvad minu blogidest veel 44 ooo Gloobusel. Mind ei huvita. Vahest kohtan kunagi seda n-ö „1 ja õiget“?! Ei huvita seegi. M.O.T.) Alles täna, oma sügisesel nimepäeval lõpetasin oma 10 PLATONi dialoogiga. Juba tõlgitud 10 dialoogi seni kunagi eestindamata PLATONi dialoogi...?