IROONIAST.

(04. 1998.)

Iroonia mõistest

Iroonia -- see on eitus jaatuse kaudu , kõnetuse vorm mispuhul kasutatakse sõnu või väljendeid vastupidiselt kõneleja mõttele, naeruvääristamine näilise tõsiduse, nõustumise või kiitmisega, varjatud pilge.¹

Sõna "iroonia" tuletub kreeka mõistest 'eironeia', mis otsetõlkes tähendavat küll "teesklust" ,sisuliselt aga tähistab inimest ,kes esineb avalikult kellegi teisena ,kui ta on , paistab kellegi teisena. ('eiron')

Kui Odysseus pöördus tagas Trooja alt ja jõudis pärast kõiki oma vaeva-rikikaid eksi-rännakuid lõpuks tagasi kodumaile , paistis ta olevat vaene kerjus, mitte aga Ithaka kuulsus-rikas kuningas.

Ja nõnda ei pööranud keegi talle liigselt tähelepanu enne kui ta arvas heaks ennast ilmutada ja võitis Penelope kosilased.

Odysseuse suhtumine oli irooniline ,tema repliikidest kumab läbi teadvalt pilkavat tooni teiste statistide aadressil ,millegi ütlemist ,mõeldes seejuures hoopis midagi muud ja lugeja ,kes on järginud eepose varasemat käiku ,annab talle selleks ka õiguse,mõistes avaramas kontekstis Odysseuse ajendeid.

Renessansiajal hakati irooniaks nimetama retoorilist võtet väljenduda teisiti ,kui tegelikult mõeldud on , väljendud´se tõeline mõte selgub sel puhul kas kirjutamisel -- teksti üldisest kontekstist või

kõnelemise puhul näiteks ,--kasutatavast hääle-toonist.

Näiteks nõnda : doktor ütleb oma patsiendile üli-lahkelt : "mul on Teile halbu uudiseid.... operatsioon oli edukas .... ! "

Iroonia kasutamine võib mõnelgi puhul olla vägagi effektiivne, eeldusel ,et see on mõistuslikult ilmne ja mitte vaid (kirjanduslik zongleerimine sõnade ja nende tähendus-varjunditega.

"Ise-enesest" ei tarvitse iroonia olla üldsegi mitte üheselt negatiivsena mõistetud suhtumise väljenduseks, "puhas" ehk klassikaline iroonia ei ole ei õel ega kuidagi "mürgine " , aga võib selleks muutuda kui kasutada iroonilist väljendus-laadi ülemineku-vormina satiiri (so . tihti kirjanduses kasutatud kui "koomiline iroonia") või sarkasmi manu.

Viimast tõlgendatakse leksikaalselt " äärmiselt terava irooniana".

Sarkastilisest irooniast kasvab välja paroodia , mille tuntumaks viljelejaks oli kindlasti Cervantes ,kes omal ajal parodiseeris populaarse rüütli-romaani zanri nii põhjalikult ,et see peagi oma lõpu leidis.

Enam-vähem sünonüümse tähenduse kandjaks veel mõisted : "küüniline" ja " sardooniline" , ( viimase sõna genealoogia on õige kummaline ,--" sardooniline naer " sai oma nime teatud Sardiinia saarel kasvanud taime põhjal mida arvati põhjustavat pilkavat naeru meenutavat näolihaste krampi.)

Üldiselt kõik mainitud adjektiivid suuresti paralleelsed , tähistavad , mõnel puhul ka kibedusest varjutatud lõikavat pilget ; iroonia märgib säärase väljendus-laadi subtiilsemat vormi ja mis oma olemuselt O.Swift'i järgi ² "liiga püha ,et seda miskite vastetega ûmber seletada. "

Romantilise iroonia teooria lõi Fr. Schlegel (1772-1829) ,saksa filosoof ,kriitik ja kirjanik.

Romantilise iroonia teooria väljendab romantikute veendumust loova fantaasia kõikvõimsusest ,mis lubab nt. teadlikult mängida olustikutõelisuse ja luulemaailma vastuoludel või asetuda seisukohale ,mis võimaldab iroonilist distantsi ka iseenda loomingu suhtes.

Schlegel : "Iroonia on paradoksi eriline vorm. Paradoks omakorda tähistab midagi ,mis on hüveline ja suur sama- aegselt." ³

Romantilise iroonia arendajatena on tuntud Shelley' , Shaw ,Th. Mann , France ja eriti 19. saj . väljapaistev eksistentsialistlik filosoof (v. teoloog ,v. kirjanik)-- S.A . Kierkegaard ,kelle loomingut iseloomustabki suuresti just rafineertult intellektuaalne iroonia.

Kierkegaardil on iroonia mõiste paljuski kesksele pjedestaalile seatud ,märkides vastavalt autori subjektivistlikule tõdemusele üldist hoiakut, rõhutatult eraldi-asetsetud üksik-isiku suhtestumisena oma kaas-aega ,seda esindavasse "teisesse".

Iroonia Kierkegaardil kui teatud eriline õhustik ,mis loob täpselt välja-mõõdetud distantsi ja kujundab tarviliku eraldatuse iga "ise-olemise" tarvis.

Oma peateoses "Emb-kumb" kirjeldavat Kierkegaard säärast suhtumist piltlikustamaks oma aega kui "sihitult ekslevat" , kuhugi ebamääraselt "teel olevat" laeva ,millega ta küll kaasa peab sõitma ,aga kus tal ometi on "privaat-kajut ise-enese tarvis", mille neljale seinale annab siis projektseerida subjektiivselt

distantseeritud "maailma-pilte" , seega kujundada "objektiivsest reaalsusest" pelk "välis-maailm"⁴

Säärast privaatsusesse sulgunud eksistentsi võrdleb Kierkegaard samas romantilise "elevandiluu-torniga" ,milles elades ,romantiline looja,poeet saab end vastandada ajastu ,mis on "massi-eksistentsi ja üle-üldise nivelleerumise ajastu " ,veelgi enam , Kierkegaardi järgi distantseerub romantiline kunstnik ka ise-enda tunnetest ja tegudest , rääkimata siis juba oma loomingust.

Romantiline iroonia kujundab nõnda ümbritsevat ,kui seda ,kes sellega suhtestub , seega peab iroonia Kierkegaardi järgi olema enne-kõike "valitsetav" , (suunatav või juhitav)⁵

Säärast "radikaalse subjektivismi" teooriat on Kierkegaard arendanud oma väitekirjas " Iroonia mõistest" ("Om Begrebet Ironi" , 1841)

Antud teoses konkretiseerib oma nägemust subjektivistlikust "üksik-isikust" , muutes ka viimase iroonilise vaatlemise objektiks .

Kierkegaard võrdleb omavahel "romantiliselt subjektivistliku" ja nn. "sokraatilist irooniat " .

(Viimase sõna-ühendiga tavatsetakse tähistada teatud retoorilist võtet ,mida järjekindlalt kasutanud Sokrates,--so.-- teadmatuse teesklemine , millejärel siis osavalt "suunavate" küsimustega viiakse oponendi väited absurdini , et näidata nende tühisust.)

Säärasest Sokratese ja romantismi võrdlemisest tuletab Kierkegaard ühe oma peateesi iroonia kohta .-- Iroonia , kas sokraatiline või romantiline , tähistab -- põhi-mõtteliseks seisu-kohaks vormituna-- teatud nö.-"negatiivset vabadust".⁶

Iroonilise subjekti " negatiivselt vaba eksistents" on oma olemuselt privaatne ja subjektivistlik ja seetõttu omandab (negatsiooni vormis) "absoluutse kehtivuse määra".

Irooniliselt distantseeritud lähenemine ületab säärases ("mitte-oleva") "Absoluudi" vormis ühelt-poolt pelga romantilise "estetsismi" ja " maailma-valu" , teisalt ei piirdu ka vaid sokraatilise nö.- "küsitleva tõestamisega" ja ignorantsi teesklemisega.

Iroonia kui "negatiivne vabadus" ,või "negatsioonina mõistetud absoluut" on Kierkegaardi järgi tarvilik saavutamaks ülimaks loetud " religiooset tasandit" ,milleni millaski ei jõuta pelgalt 'ratio' abil.

Ehk teisiti õeldes ,--radikaalselt subjektivistlik iroonia ja sellest johtuv "negatiivne vabadus" , lahendataks (ehk: "täidetaks") positiivselt ,st.-- religioosse sisuga , milleläbi ,seni vaid negatsioonides kirjeldatav "absoluut" omandaks samuti "positiivsema" tähendus-sisu ( nt. teiseneks "Jumalaks").

Nõnda ei ole iroonia Kierkegaardi jaoks mitte kui "eesmärk" vaid pigem kui "vahend" , teatud kõrgemana mõistetud eesmärgi saavutamiseks.

Sest kuigi iroonia asukohana märgitud " romantilise subjektiivsuse" ja " eksistentsialistliku kahtlemise" tasand , tähendab Kierkegaardi jaoks pelka " esteetilist " tasandit ( ,mis säärasena eelneb eetilisele ja religioossele ) , tulevat just sealt lähtuda jõudmaks edasi ,mitte jäämaks ummikusse.

Irooniliselt "kahtleva" (,et mitte öelda:kahtlustava!) vaate-punkti nö.- "kohustuslikku" primaarsust näitab Kierkegaardi puhul selle lähedane seostatus "hirmu" ja " ahistuse" -- kui eksistentsiaalsete kategooriatega.

Kierkegaard võrdleb "ahistust" äkilise "pöörituse" tundega ,mida kogeb inimene kui vaatab hinge-matvasse sügavusse ,tundes pööritust ,et vaatab ja selle ees ,mida vaatab.

Kierkegard : "Ahistus on nagu pööritus äkilisest vabaduse tundest ... / See pöörituse tunne saab aga ka vabaduse kaotuseks /see/ piiritletakse just nõnda. /.../ Vabaduse võimaluse asemel kogeb inimene end süüdi olevat ." ⁷

Mis über-seletatult peaks tähendama ,et irooniline ja subjektivistlik , eelpool- mainit nn. "negatiivne vabadus" ,on antud ainult võimalikkusena , kusjuures , see "võimalus" ei peitu mitte kirjeldatud olukorras endas , vaid võimalusena seda (romantilist ja subjektivistlikku ) tõlgendus-süsteemi ületada.

Irooniline subjektiivsus loob siis Kierkegaardi arvates , pelgalt "vabaduse võimaluse" , võimaluse vabaneda irratsionaalse "usu-hüppe " läbi sellega kaasnevast ainitise ebakindluse ja ahistatuse seisundist.

Kuigi ,teisalt ei saa kirjeldatud "negatiivset vabadust" (ehk pelka "tõelise",st.- religioosse "vabaduse võimalst") --ka pelgalt taunida,seda võib nimelt mõista kui ahistava (tihti enese vastu suunatud) destruktiivsuse suunamist iroonia kui "puhta vabaduse" kanalisse ja nõnda ka kuidagi "ülendavalt sublimeerida".

Nõnda mõistetult on iroonia midagi ,mille alusel saab ümbritsevat keskonda hinnata ,selekteerida ja deffineerida; mille abil saab kujundada nt. karakterit ,mis omakorda kujundab tegelikkust.

Ehk lühidalt : "iroonia, ... see on tunnetuse vorm" ,ütleb Kierkegaard,⁸ see on kui " eksistentsiaalne tingimus" , paradoksaalsel kobel ühte-aegu nii eba-kindlus kui ka sellest "välja-pääsu otsimine" ja säärasena on iroonia kindlasti "positiivne " , "edasi-viiv jõud " .

Seda mõlemal puhul , nii Kierkegaardi "ületamise" kategooriana subjektiivsest relativismist absoluutse tõelisuse juurde ,kui ka nn. "puhta iroonia" ennast-kujundavast toimest kujustada teist-moodi "välinegi reaalsus" .

Teatud kaudses mõttes ,võib vastavat "nihkumist" iroonia mõistega suhtestumisel võrrelda säärase tingliku skeemiga kus ülalkirjeldatut " subjektivistlik iroonia" võrdsustataks tingimisi "enese-irooniaga" , (mis leksikaalselt tähendab kriitilist ,kahtlevat suhtumist) ja jõutakse selle nö.- "ületamisega" nn.-"objektiivse ehk saatuse iroonia" manu.

Viimane tähendavat aga paraku suhtumist ,mille puhul hästi mõeldud sõnadel ja tegudel olevat hukutav tähendus , näilise soosinguga tavatsevat saatuse-jumalannad , moirad , põhjustada oma ohvrile kadu.

1 30. 08. 2019. -- See oli üks ammune kirjutis, juba ligi 21. aastat tagasi kirjutatud, nagu selgub. Milleks avaldada seda nüüd oma (Google Inc) blogides. Lihtsalt niisama, nalja-viluks? Lihtsalt selleks, et midagi jälle avaldada? Aga miks ka mitte. Mäletan, et kirjutasin seda hoolega ja teemaks oli siis eriti just Sören Aabye KIERKEGAARD´i filosoofilised kirjutised. -- JA sisuliselt alles 1. x avaldan (vähemalt oma 3. viimases blogis) selle kirjutise nüüd lähipäevil. Miks ka mitte, minugi poolest. Ja kõikvõimalikud kommentaarid, täiendus-ettepanekud ja veidgi mõtestatud kriitika on vägagi oodatud, kas siis otse blogides kommenteerides või siis kirjutage minu täiesti kehtivale e-maili aadressile nagu: madisliibek@gmail.com

[I am Estonian, I write in Estonian language. I am from Republic of Estonia, it is the small country in North-East Europe. Why I write something like that right now? Because I already have 44 000 followers/readers in my 4. Google Incorporation Blogs already. And most those people, all round a World, (all Continents?!) even dun´t know, witch language I write?! -- Estonian language, (= more than 5000 readers!); fast all my 150 writings are in Estonian Language. Now You know that simply. (Some writings are also in English, German and Finnish, but most in my mother-tongue: Estonian language. Sorry my simple English; I want but I cant write in English very well (about complicated writings, Philosophical also?!). But if You have some questions or comments, please don´t hesitate with me directly in my blogs or via my e-mail: madisliibek@gmail.com].

2 http: // people.delphi.com/gkemerling/ph/kier. htm

----- ,, ------- / hy/2d.htm

3 Fr. Schlegel "Selected Aphorisms from The Lyceum " , aph. 48 (1968 ; first published 1797)

4 K. Löwith "Kierkegaard und Nietzsche oder philosophische und theologische Überwindung des Nihilismus " , 1933 , V. Klostermann Verlag , Frankfurt a/M , S. 5-32 , lk.10

5 J. B Padgett "Shelly, Dante, and Romantic Irony", '95 "Table of Contents", Chapter 5

6 K. Löwith "Kierkegaard ja Nietzsche" , lk. 14-15

7 S.Kierkegaard "Ahdistus" , Jyvaskylä '64 ,s. 80

8 J.B.Padgett "Shelly ,Dante , and Romantic Irony " ,chapter 5.