Monday, November 12, 2012


" Platoni filosoofia "


"Õpetus 'ühest', mis on täiuslik", esile-tooduna ühemõttelises vormis, ülimaks loetud 'Ühega' piiritletud mõtlemine filosoofia asjast "igas ühes eneses"... --
-- ... nõnda Platon, kes kunagi kirjutas alguse sellele filosoofias sealtmaalt "käibel -olevale tõele", et kõik on taandatav "Miskile", küll hüpoteetilisele aga hõlmavaimalt selginenud, -- ainulisena nähtud alusele.
Seda selleks, et oleks võimalik näha kõiges kokku-langevat, tabada olemuslikku meeleliste nähtumuste pealispindse mitmekesisuse tagant, lähtuda mõeldavast "ühest" kui ette-asetatud hüpoteesist jõudmaks viimaks selginenud, kõikehõlmava 'Üheni', mis oleks kui ülim mõeldav Idee, kehtestamatult kehtiv absoluut, kogu korra ja seaduspärasuse alus kosmoses, vääramatult tõene ja igavene, abstraktsioon, mis samas ka kui "ülim tegelikkus".
See on 'arete', -- "mõiste, mis määratleb ainsuses", kõrgeim instants asjade üle otsustamisel .
Hilisemas ideede-õpetuses on samastud mõiste hüvelisuse ideega, mis asetseb ideede hierarhilise püramiidi tipus ja millele (platonistlikule "okultismile" kohaselt) kogu sellesama püramiidi "raskus" ometi toetub.
Ometi ei ole see kirjeldatud "Üks " platonistlikus mõttemaailmas ometi pelgaks " hindamise kriteeriumiks", saati siis miite mingiks eriliseks mõtteliseks "eesmärgiks", -- säärasena jääks platonistlik absoluut ju pelgalt üheks paljudest, -- kõigi aegade moralistide poolt püstitatud -- "käsu-laudadest", mis kehtivad vaid tingimisi, relatsioonide kombel.
Pigem on siin tegu teatud nö.- 'üldisusega', mis kirjeldatav kui "suunav" (ehk siis: juhtiv) 'mõju-jõud' maailmas, millekski sääraseks, mis annab "ennast teadvustavale loomale" tema erandliku positsiooni, -- inimesena 'siin-olemas-olemise' vahetu reaalsuse ja vääramatu kindluse igas mõeldavas situatsioonis, -- seega siis otsekui "aluse" ja "põhja" teadvalt ennast tunnetava "siin-olemise" ('Da-sein') tarvis selles maailmas.1
Hüvelisuse idee 'Üheks' kui ülimaks ülendamisega ideede eraldiseisvas maailmas on järgitud mitte niivõrd ratsionalistliku loogilist tuletamise skeemi kuivõrd nö. -- "teleoloogilise subordineerimise" meetodit mille kohaselt (eetiline) süsteem on konstrueeritud "vastavalt vajadusele" niiöelda, mitte pelgalt empiiriliselt kogetud "faktidest" tuletatult, (mis ei tähenda aga, et Platon konstrueeriks oma nägemust kuidagi meelevaldsel kombel, vaid Filosoof tema isikus, lihtsalt 'näeb' Tõde ja tunneb endas vajadust nähtut teistelegi vahendada) .
Ja muidugi, -- nagu Plato puhul ikka, tuleb siingi kokkuvõtvate väitmiste kogumisel arvestada ka nö. -- süsteemisiseseid teisenemisi ajas, -- oma loomingulise tegevuse hilisemal perioodil nägi Plato 'arete's, hüvelisuse ülimas idees (võimalik, et seda just ühe oma tuntud ja tunnustatud õpilase mõjul) -- nõnda-tõlgitud "maailma-mõistust" (vrdl. 'nous') ehk siis ebaisikulist "jumalust" või hoopis-tükkis -- universaalset kõlbelist "eesmärgitunnet".2
Tundub, et Platoni puhul see ainuliseks eristatud "lähtumise punkt", säärane "kolm-ainsus" -- 'Üks-hüve-idee' väljendab teatud põhi-mõttelist hoiakut, st. -- oma 'alustelt' lähtudes on Platoni filosoofia ennekõike just kui "aluse järele küsimine", aluse mõtlemine, mõtlemine, mis püüdlemas olemuslikuima ja algsema väljaselgitamisele, millele kui "vundamendile" siis hiljem on võetud rajada "ideede maailma" hiigel-hoone.
Säärasena on 'arete'i aga esmalt just otsekui 'vahend' (millegi tarvis) vastandina sofistide kuulutatud "hüvele", mis tähistas kas siis ühiskonlikult-poliitiliselt või siis subjektiivses plaanis "head", mille väärtuse hindamise kriteeriumiks võis olla selle tõhusus, lihtsalt vahetu praktiline mõju.
Kui võrdsustada 'arete'i vahendiga millegi tarvis, kerkib küsimus "mille jaoks?", millega on siis juba "sekkutud " asjalise 'Gegen-stand'i ringi kui 'vastas-seisu', st. -- selleks "lõhestatakse" esmalt "küsimuse asetaja" niimoodi dualistlikult ja põhjalikult, ning siis sunnitakse teda veel järgima 'ratio' le kohaseid mõtlemise skeeme.
Midagi teatakse, midagi mitte. Esimesel juhul kui "omataks midagi ", omatakse teadmist millestki.
Kui nüüd lähtutakse 'arete'st kui "vahendist millegi tarvis", määratletakse ka teadmine 3, -- säärase küsimise "mehhanismina" sarnaselt aksioloogiliste kriteeriumide alusel.
Kui 'arete' tähendas "hüvelist" ja samas ka 'vahendit' (;millel, olgu lisatud, nähti olevat lausa eesmärgi staatus) -- omandavad ka "teadmine" ja selleläbi ka "toimimine" vastavad karakteristikud.
Teadmine millestki ja millegi pärast kõlbaks aga ka sofistidele, kui võtta selle "millegi" asemel nt. "kasu", vms. (utilitaristlik-kausalistlik eetika ).
Platoni idealism näeb Sokratese mõjul asja siiski teisiti, -- 'arete'ile kui vahendile on samas omistatud teatud "enese-küllane" eesmärgi-sidusus, st. -- paradoksaalsel moel on 'arete'i vahend ja eesmärk sama-aegselt.
Nõnda on jõutud olulise uuenduse juurde Platonil, kes erinevalt sofistidest, ei lugenud teadmise puhul peamiseks selle eesmärgi-pärasust ega selle "tõhusust" (=rakendatavust, praktilist toimivust); ning kõneles teamisest, selle "enese pärast“, (või -- 'puhtast' teadmisest, on sama kohta hiljemalt öeldud).
Nõnda-öeldu näib märkivat teatud olulist hoiakulist teisenemist, -- platonistlik, samuti kogu hilisem idealistlik lähenemine märgib teatud "erapooletust", neutraalsust, kiretut kainust ehk rangust mõtlemises, mis püüdleb kuidagi täiest "hoolimatul kombel" 'Tõe' poole küsimata selle otstarbe-kohasuse järele.
(Või siis -- on lihtsalt "omakasu-püüdmatum" võrreldes sofistide ja kõigi nende jüngritega).
Säärase talitamise viisi aluseks ikka see peamine veendumus, et kõkke saab 'Ühele' taandada, et on midagi kõige taga, -- olgu see siis Tõde, Substants, Hing, asjade päristine olemus, vms, -- st. -- "alustavele ühele" taandamisega omandatakse kogu suva ja meelevald selle "ühe" konkreetse tõlgenduse osas.
Nõnda võib öelde, et Platoni filosoofia nii algab sokraatilise mõtisklemisega 'arete'i üle ja jääb sellega ka lõpuni seotuks. 4
Just selle, -- üheselt nähtud hüvelisuse -- ühe idee -- valguses on kaalumisele võetud järgemõõda kõik ilmamaa "asjad", millede üle otsustamisel on kriteeriumiks jällegi seesama idee, -- "ise-enesesse suubuv hüvelisus" kui teadmise tegelikkus, tedmise olemuslikeim sisu mis on vahend ja eesmärk samas.

Platonistlikult nähtud "tõde" seab aga oma väljendamisele ette rea tingimusi.
Neist peamisemaks on arusaam, et "üksik tõde ei leia", tõde on säärasena ennekõike kui teatud "opositsiooniline konsensus", monoloogide summa, 'Logose' kõnelemine "mitmuses" -- 'dia-logos'.
Dialoog on platonistliku-sokraatilise tõe ilmnemise tingimus, kuna igaühe monoloog vajab "teist", kas või juba selleks, et leida "oma tõele" nö.- "laiemat kõlapinda" ja seda nõnda "kindlustada".

Alles kõnelemine dialoogis on see tõeline mõtlemine, "mõtlemise tõelisus", kõnelemine on "tee tõe juurde" ja "eba-tõesele" tunnus-omaseks just "kõnelusest hoidumine".5
Samuti võimaldab just dialoogi vormis kõnelemine seda sokraatilisele koolkonnale omase "dialektika" rakendamist ja ka eriomast sisulist ja stilistilist meelestatust mida võiks iseloomustada kui teatud "mängulisust", ehk kreeka-päraselt: 'agoonilist' lähenemise viisi.
'Agoonilisus', ehk siis "mängulisus" või võitluslik-võistluslik meelestatus kujundab dialektilise meetodina väljapeetuna dialoogis kõnelemise vormis teatud "seesmise pingestatuse", -- so.-- paradokside vastakuti-seadmine, kõnelemine "oponendi juures-olekul".
Stilistiliselt kohaseks väljundiks sellele siis säärane eriline nähtus nagu "sokraatiline iroonia".
Viimase kohta on muide päris tabavalt õeldud: kui see oleks lihtne, -- poleks selle järele tarvidustki.6
Iroonia Platoni dialoogides on ühelt poolt lihtsalt kui 'kerge' vestlustoon, "tõsistegi asjade" üle kõnelemisel ja teisalt kui midagi varjatut, midagi säärast mis "ridade vahelt" vaid paista saabki.
Ometi ei lakka Platoni iroonilisemadki "tegelased" hetkekski muretsemast "Tõe" pärast, idelistliku koolkonna looja puhul see ilmselt teisiti olla ei saakski, platonistlikult rakendatud iroonia on ennekõike vahendiks mille abil "vahet-teha", irooniline lähenemine võimaldab eristada 'Tõde' pelkadest "käibel-olevatest tõeks-pidamistest", türannide kehtestadud ekslikest seadustest üle- olemiseks (,samas oma isiklikku tervist ja hea-olu see-läbi liialt ohustamata).
Samas oli iroonia äärmiselt "tõhus vahend" ka sofistidest oponentide tarvis; 'Tõe' järele püüdlemist on teadu-pärast ju äärmiselt kerge naeruvääristada, täpsemini, -- seejuures pea võimatu naeruväärsust vältida, õnnestub viimane ehk vaid teatud loomupärase naiivsuse ja siiraima idealismi sümbioosis.

Kas siis rohkem või vähem kaasaegsele, -- sofist Georgiasele omistatakse muide säärast iroonilise lähenemise meetodit, mille kohaselt tuleb justnimelt esmalt naeruvääristada, näilise tõsidusega, selleks, et seda -- "tõsi -olevat" ("tõsiselt võetavat") siis ehk kuidagi "kätte saada ", (ehk teha hästi tõsine nägu ette ja pidada silmas, neid harvu situatsioone kus sellega ennastki naerma ei ajata).
Üldiselt näib platonismi selle tollastest oponentidest lahutavad nõnda diametraalselt vastakad arusaamad, et "ühist keelt", -- 'kõnelust', vaevalt, et üldse tekkida saigi.
Üheltpoolt relatsioonide vaheliste (kausaal-)seadus-pärasuste ülimaks kuulutamine ja teisalt siis sokraatilise koolkonna püüdlused 'Tõde' selle varjatusest "esile-tuua" .

Platonistlik "tõde", so.-- selged üldistused ehk mõisted, nende muutumatu , nähtumuste vallast ärarippumatu olemust, näha ideesid endid, nende nähtumusi kujundavalt vormivat 'mõju-jõudu' kõigi nende "asjaliste ilmingute" taga ja alguses.7
Mõistuslikkuse nähtud olemuslikkus asjade muutuva pealmise pinna taga loob kjutluse sügavusest, mis kui konstitueeriks alustaval kombel kogu seda nähtumuste igikestvat voolu.
Kujutlus ehk pilt 'eidos'est võiski alguse saada just sellestki tõigast, et kogu nähtumuste maailma jätkuvat teisenemist ületavalt "jääb" 'Üks', -- visioon millestki, mis "kestab", jätkub üha -- 'see' (üks) -- on midagi igavest ja justnimelt 'see' nõnda tõesti "kujundab maailma", kui vastand, teeb seda paradoksaalsel kombel.
Küsitav kuivõrd autentne platonism oli nö.- "dualistlik" ja kuivõrd on säärast tõlgendust rõhutanud hilisemad -- Plotinos näiteks ja muidugi kogu kristlaste kogukond.
Kas Platonil ei olnud rohkemini seost hoopis-tükkis tollaste nn. müsteeriumi usunditega või siis eleaatlike mõtlejatega, olgu siia või Herakleitos näiteks.
Säärast arusaama näib muuseas kinnitavat sagedane paradoksi viljelemine, kõnelemise teatud irooniline alatoon, isegi see "moraliseeriv" suunitletus näiks nagu vihjavad teatud sofistlik-müstifitseerivale lähenemisele, võib-olla, et ka siiski mitte.
Teisalt, -- Platon ju ei eristanud nö.- "idealistlikult" immateriaalset asisest reaalsusest (siia muide ka "hinged" ja "vaimud" ,jms.)
Pigem oli ideede eraldi asetsev maailm nõnda totaalselt kogu adutavale realiteedile vastanduma seatud, et isegi sõna : transtsendentsus ei näiks kui siinpuhul "täpselt osutavat".
"Too tõeliselt ühtne olev" ('to ontos on') kui "metafüüsiline reaalsus" või igaveste ideede maailm, võis olla nö .- "originaalseks panuseks" eleaatide 'arche'i otsingute jätkamisel, tõsi küll, "veidi edasi-arendatud" ehk siis pisult "üldistatud" kujul.
Siia võrdluseks või Parmenidese igipüsiv ja muutumatu 'olemine', -- so. -- igavene, püsiv, muutumatu; -- midagi mis tunnetatav vaid mõistuse kaudu.8
On muidugi ka võimalik, et oli antud juhul oli lihtsalt tegemist "varajase platonistiga", samas ei saa siin välistada ka võimalikku eksimust ajaloolise tõe vastu, kuna on ju üldiselt teada, et Sokrates ja tema järgi ka Platon olid täiesti originaalsed mõtlejad omaette.
Ja siis veel too "jumalate-salgaja" Anaxagoras, -- sokraatilise kk. "laenud" temalt on enam kui ilmsed. --
On mingi "mõistuslik suurus", millele omane "maailma kujundav" toime, -- niisiis -- immateriaalne mõistuslik antus nagu 'nous', mis siis kui "maailma kujundav ja korrastav printsiip".
Platonistlik tõlgendus sellest tundub kui pelgalt "poeetiline lisa" -- aineline maailm kui "tõelise" ehk ideaalse "peegeldus".
Platoni hilisema perioodi nägemus 'arete'ist kui "maailma- mõistusest" vastab muidugi tema eelkäija arusaamale täpsemalt ja ilmselt väljendab sellega teatud küpsust Platoni "ideede" arenemises.
Kokkuvõtvalt võibki öelda, et Platoni vaadete kujunemist ja tema hilisema filosoofilise süsteemi tähendust nii tollase aja kui ka hilisema tarvis, tuleks vahest enam seostada tollase (filosoofilise) mõtlemise üldise kontekstiga ja mitte niivõrd järgida väljakujunenud tava näha Sokratese tegelaskujus originaalsemat mõtlejat õhtumaises eelajaloos, hoolimata sellest, et tal juhtus olema väga kõneosav apologeet.
1 K. Jaspers: "Die grossen Philosophen" , 1. Bd. Piper/ München-Zürich '88 ('57), S. 7-967. Sealt: "Die fortzeugenden Gründer des Philosophierens" -- "Plato", S. 234-319; lk.253. // Muuseas ,see huvitav ütelus – 'kindlus' igas mõeldavas situatsioonis, on laenatud Jaspersilt, kes omakorda väidab end olevat säärast välja-lugenud Platolt, kellel oleks sellega kui öeldud ära filosoofia päristiseim eesmärk, täpsemini filosoofia 'funktsioon', à la: teotsemine vahetu efektiivsuse alusel, mis (ka järgnevale teksti-harutamisele pisult vastukäivalt) avab uudseid suundi Plato üle mõtisklemisel.
2 E. Salumaa: "Filosoofia ajalugu ", 1. köide, "Antiikfilosoofia", Tln.'92, lk.7-251, lk.66.
3 Mõiste "teadmine" tähendab antud "platoonilises" kontekstis siis selget ja distinktset mõtlemist abstraktsete 'aioonide' vahendusel, mis ainsana ideede eraldiolevat ilma üldse aduda suudabki (Ideed Platol ongi ju kui "selgelt nähtud mõisted”, kuigi tuleb rõhutada, et mitte vaid pelgad mõttelised abstraktsioonid vaid omavad kogu (ise-oma-sugust ) realiteeti tunnustatumalt tuttavama raamide väliselt ja millesse siis kogu see materiaalne, ning isegi immateriaalne – Kosmos suhtestub kui pelk "ära-tõmme " ehk koopia.)
4 K.Jaspers: "Die grossen Philosophen ", lk. 252.
5 K. Jaspers: "Die grossen Philosophen", lk. 263.
6 K.Jaspers: "Die grossen Philosophen", lk. 267.
7 Plotinose hilisem emanatsioonide-teooria tundub olevat lausa otsene " tõmmis" sellest arusaamast, -- neoplatonismi hereesiaks kutsutud tõlgendus asendab ehk võrdsustab "hüvelisuse" idee "jumalaga", millest-kellest siis emaipatsiooni korras , -- lähtub kõik olemas-olev
8 E. Salumaa: "Filosoofia ajalugu", lk. 22.

Tunnetusteoreetiline probleemistik Kanti kriitilises filosoofias.

"Metafüüsika on teadus sellest, mis tunnetuslikult haarata võimalik." -- Nende Heideggeri1 sobivasti sissejuhatavate sõnadega on ühekorraga viidatud metafüüsika võimalikkusele teadusena (selle sõna minimaalses tähendusulatuses) ja ära märgitud metafüüsika ja tunnetuse (teadmuse) keskseimat vastastikust seotust.
Nõnda-mõistetuna on metafüüsika ennekõike õpetus ja/või uurimus inimtunnetusest ja selle toimemehhanismidest, võimalustest ja piiridest.
Ja säärasena on metafüüsika võimalik kui "teadus" (st. -- siin mitte kui Teadus, mille võimalikust Kant aina küsitles.)
Nõnda, -- ennetavalt – "paikka-pannes" kõige üldiseimaid (ja rangelt võttes) "paikka-pandamatuid" seoseid püüdsin "õigustada" veidi ootamatut vaatenurga-valikut selle Kanti-teemalise kokkuvõtte kogumisel.
Teisalt: on ju tunnetus/teadmus-teooria küsimised kõige otsesemal kombel ka metafüüsika omad. Ja samuti küsimus metafüüsika (kui teaduse) võimalikkuse järele kuuluvad nõndasamuti tunnetuse teoreetilise käsitlemise sisse. Peaküsimus neid mõlemat valda ühte-liitmas, mis Kanti enda sõnul kõlaks: kuidas on võimalikud aprioorsed sünteetilised otsustused? See on küll "ajalooliselt" küsitud metafüüsika kui teaduse järele nõudmiseks aga on samas kõige otsesemalt ka tunnetusteoreetiline küsimus.
Kanti'l valitseb kõiges süsteem. Kõik, küsimisedki, omavahel otsakuti seotud, isegi oma uurimisvaldkonna nõnda erinevate alade nagu teoreetilise (st. - "kriitilise" perioodi) ja "praktilise" filosoofia vahel on märgata ühtlustamise dententse. Säärane, kohati lausa vastandliku, kokku-sobitamine omandab akrobaatliku zongleerimisu ulatuse tema "usu tõestamises" puhta mõistuse kaudu ja nõnda mujalgi.
ASJA juurde. Oma teoreetilises/kriitilises filosoofias arendab Kant kogu varasema mõtlemise probleemitsemise lahendusena ideed tunnetatavasti objektiivsest reaalsusest kui mõistuse kujundatud tegelikkusest. Tegelikkuse kujundamisel on oluline osatähtsus aruvormidel (die Verstandesformen) ehk kategooriatel, mis on kaastegevad igas kogemuse vallas ja iga üksiku kogemusakti puhul, -- mis aga ei hõlma absoluutselt kõike tunnetuse mehhanismidest.
Teiseks oluliseks osapooleks on meelelisus (die Sinnlichkeit) ja selle vahendatud kaemuslikkus (die Anschaungen), mis annavad tunnetusele selle (tajumusliku) sisu. Kõik meelelisuse poolt vahendatavad nähtumused kujundatakse aru poolt printsipiaalselt (kategooriatele vastavalt) "tajutavaks vormiks" (viimane, erinevalt nähtumustest Kantil alati ainsuses).2 Eelnev ei ole aga Kanti põhjalikkust arvestades isegi mitte visand.
Kanti suur tähelepanu tunnetuse mehhanismide väljaselgitamise küsimusse johtub tema nn. transendentaalse (või kriitilise) meetodi nõudmistest.
Võibki õelda, et tema "Kritik" on grandioossne esitus "meetodist", kui säärasest, st.- tegemist ei ole mitte suletud "filosoofilise süsteemiga", vaid seal on, Kanti järgi – esitatud tingimused, mis võimaldavad kriitilise tunnetus(-meetodi) kaudu filosoofiat teadusliku distsipliini tasandile kergitada.
Kanti järgi peab nimelt eelnevalt välja selgitama tunnetuse üldiseimad seaduspärasused. Kusjuures, on öeldud, et transendentaalne meetod ei tegele mitte "tunnetusega asjast" (nagu varasem metafüüsika) vaid "puhta" tunnetuse endaga. 3
Ehk Kanti enda sõnul: "Ma nimetan transendentaalseks kogu tunnetust ,mis mitte niivõrd asjadega/objektidega, vaid nendest johtuvate tunnetusviisidega tegeleb, kuivõrd need a priori võimalikud on."4
Selle ütelusega märgib Kant enda positsiooni, mida filosoofia ajaloolased tavatsevad tähistada sõnapaariga: "subjektiivne idealism", kuna sellega on ka ära öeldud, et asju/olukordi vormitakse tunnetuse järgi, mitte aga vastupidi (nt. materialism).
Kanti transendentaalne meetod ei lähtu mitte igast tunnetuse liigist, vaid eeskätt säärasest, mis a priori võimalik on.
Aprioorne on aga tunnetus Kanti järgi siis kui see igast võimalikust kogemusest võimalikult sõltumatuks jääb, mis lähtub 'puhtast' mõistusest, sellest loogiliste "tuletus-reeglite" abil tehtavatest otsustustest.
Kant arvab nimelt, et üheks peamiseks tunnetust iseloomustavaks omaduseks on selle 'puhas' (rein), olemuslikult aprioorne loomus. Tunnetuse sekundaarsemateks omadusteks on teatud nö.- "tõlgenduslikud seaduspärasused", nagu nt. -- kaemuslikud vormid (ruum ja aeg ), aru vormid (kategooriad) ja "mõistuslikud mõisted" (ideed).
Nõnda ei lähtu tunnetus otseselt kogemusest, pigem: teeb selle alles võimalikuks.(St.-- tunnetus loogilises mõttes küll eelneb kogemusele, seevastu tinglikus tähenduses (ajalis-psühholoogilises) näivalt siiski vaid järgneb.))
Kant mitte sugugi ei eita tunnetuse üldist seost kogemusega, toimub see ju valdavalt meeleandmete põhjal, vaid rõhutab, et igas tunnetuse-aktis on teatud keskse tähtsusega loogilis-transendentaalne ehk aprioorne moment. Kaemus-vormid ja arumõisted alles kujundavad kogemus-materjalist tunnetuse.
Meelelised kaemus-vormid otsekui "asetaksid" asjad/olukorrad (die Gegenstände) nende ilmnevas paistvuses mõtestavale arule "ette", mis neist siis mõisted ja otsustused vormib, mis räägivad sellest, kuis "asjad on".
Jaspers saab siinpuhul võimaluse teravmeelseks sõnamänguks, öeldes, et see polnud mitte küll Kanti "uuendus", küll aga "suurpuhastus" ontoloogias.5
Ka nt. Olemine ise(-endas) (an sich), kui mõistus selle esile toob ei saa nähtumuslikult-mõtestatult ruumi-ajalisse dimensiooni (ehk meelelisuse valda) "üle kanduda", selleks on vaja "puhast mõistust" ja selle ideid. (Jaspers, samas.)
Kanti küsimise-asetuse uudsusest annab märku tema "alustav küsimus" tunnetusteoorias: kuidas võimalik, et me asjadest mõisteid vormime (nt. kategooriad) ja põhireegleid sõnastame (nt. kausaalseos) ilma seejuures otseselt kogemusele toetumata.
Vastupidisel puhul oleks tegemist "naiivrealismuse" arusaamaga, panid ju nii varasem empirism kui ratsionalism tunnetava subjekt seisma objektiivselt tunnetatava "asjade maailma" ette. Kuigi Kant ei lahku subjekti-objekti sidusa maailmapildi seest, vaid "asetab" tunnetuse-akti saamise nende kahe vastand-pooluse üleüldisesse 'pingestatusesse' (die Spaltung), rõhutab ta, et asjad pole antud mitte nende "olemises", vaid (pelgalt) nende "ilmnemise vormis".6
Just selles seisneski Kanti "uuendus", mis mõjutas kogu 19. aastasada, -- ei ole absoluutse tõsikindlusega kehtivat "objektiivset reaalsust" (Newton, Leibnitz), vaid saame rääkida vaid pelgast 'võimalikust' kogemuse sisust. Kanti transendentaalse analüütika tähtsamaks tulemuseks ongi tõdemus, mille järgi aprioorne aru(-saam) annab vaid võimalikuna vormitud kogemuse. Kusjuures, -- see problemaatiline "miski“, mis nähtumustes antud ei ole – ei saa olla isegi "mitte-olevana" tunnetuse haarde-ulatuses, vaid oletatav tunnetamatu "miski" (Ding an sich) tähistab kogemusele seatud üldiseimaid piire.
See "sajandit vapustanud" tõdemus oli Kantil aga vaid "üks kivi hiigelhoones".
Tunnetavale subjektile avaneb olemine subjekti-mõtlemise ja objektiks-mõeldu vastastikuses 'pinges'.
Tunnetuse teeb võimalikuks selle kaks peamist "allikat" (või põhjust), need on: spontaansus ehk aru, -- so. võime asjadest mõelda, tunnetuse aktiivsem poolus. Ja retseptiivsus ehk meelelisus mis on vajalik, et nähtumustest ülepea midagi teada oleks ja selle üldiseimaks kriteeriumiks oleks -- passiivsus ning väline, retseptiivne toime, mille mõjul tunnetavas subjektis affitseeruvad konkreetsed kehalised aistingud (die Empfindungen). Muljete retseptsioon ja nendele rakendatud aru spontaansus moodustavad vastavalt tunnetuse sisu ja vormi.
Meelelisus on Kanti järgi kui "kehaline siin-olu", ilma meelelisuseta poleks ei reaalsust ega eksistentsi. Meelelisus annab tunnetusele materiali, mis aga sellest "toormaterjalist" tunnetatava teadmise vormib on arulisuse funktsioon. Tunnetus-protsess on võimalik vaid mõlema poole koostoimel.
Ruumi-ajalisus ei ole empiiriaga seotud rohkem kui selle ilmnemisele teatud "näite-lavaks", säärasena igasugusele kogemusele eelnevaks tingimuseks.
Nt. ruumilisuses ei sisaldu mitte asjade omadused, vaid asjad on subjekti (tunnetuse) tarvis kui nähtumused (die Erscheinungen) ruumis.
Kusjuures tehtud eristus: kui ruum on kujutluse vorm (die Vorstellung) kõigi väliste asjade tarvis, siis aeg „on vorm seesmise mõtte jaoks (ja sellega kõigi nähtumuste tarvis ülepea) /st.-/ ..aeg ei ole "väliselt kujutletav" /nõnda/ tunnetame aega vaid selle ruumilises ilmnevuse vormis (Gestalt), nt. lineaarsena "7
So.-- idealistlik arusaam ruumist ja ajast kui kaemus-vormidest asjade tarvis, mitte aga neist kui realiteetidest "ise-eneses". Samas ei ole sellega kuulutatud solipsismi, -- Kanti järgi maailm küll "nähtumus", mis ei võrdsustu aga "näivusega". St. -- ruum-aeg evivad reaalsust, mis väliselt ilmneb kui "objektiivsus" (als Gegenstand) ja seesmiselt kui meie subjektiivne kogemus. Ruum ja aeg on idee(lise)d kuivõrd miski (kogetav) ei ole "asi ise-eneses".
Ehk Kanti sõnul: "Ruum ja aeg on empiiriline reaalsus /ja samas/ transendentaalne ideaalsus. /.../ Kõik, mis ruumis või ajas nähtub, kõik võimaliku kogemuse asjad, pole midagi muud kui nähtumused, st.-- pelgad kujutlused /.../ milledel väljaspool meie mõtteid mingit iseseisvat eksistentsi ei ole."8
Meelte vahendatud kujutlused ruumilisest ja ajalisest aga vaid üks moment tunnetuses, millest moodustub mõtlemine.
Kanti järgi 9 mitte vaid kaemusvormid vaid ka kõik teised mõtlemise vormid lasevad tunnetada asju vaid nende nähtumuslikkuses. See tuleneb algseimate mõttevormide -- kategooriate omadusest mille kohaselt omandavad kõik kogetavad asjad igal puhul oma kokreetse "vormi", mille järgi aru kogemuspärase maailma üles-ehitab.
Defineerimisi: mõtlemine on oma vormis esile-tulev (protsess). Küsimus olevast taandub siin küsimuseks "mõeldav olevast ".10
(Asja selgitamiseks toob Jaspers samas lausa biloogilisena mõjuva "liigimääratluse" käeulatuses olnud laua kohta -- missuguses nähtumuses on antud: aistingu aines -- material (= "klass"), ruumilisuse kaemus-vorm (= "liik") ja substantsi kategooria (= "sugukond")).
Mõtlemine on aga Kanti jaoks eeskätt otsuste (die Urteile) tegemine, --so.-- seesmine võime oma kujutlustest objektist "mõtteid teha", ehk objekt mõtestada, sellele tähendus omistada ja tõlgendavale tunnetusele kättesaadavaks teha.
Kant: "Mõtlemine on tegevus, mille käigus (ette-)antud kaemusest objektiivsus kujundatakse. /.../ ei ole objektiivsust (Gegenstand), mida ei saaks mõelda. /.../ Pelk kaemus oleks alusetu (põhjendamatu) tunne aistitavast /../ Asi (objekt ) on mõtteakti tulemuseks /samas on / mõtlemine tegevus mille käigus "kujutlusi eksistentsiga ühendatakse" /../ Mõistus on diskursiivne, mitte intuitiivne /.../ tunnetab mõistete kaudu, mis kunaski ei ole asi (objekt, Gegenstand) ise"11
Kuna mõtlemine on otsustuste tegemine pühendab Kant palju tähelepanu otsustuste erinevate liikide, nendevaheliste seoste jms. väljaselgitamisele.
"Kriitikas" on toodud eristus: "Kõikide otsustuste puhul, milledes on eristatav subjekti-predikaadi suhe, on see vaid kahel viisil võimalik. Emb-kumb kas predikaat B kuulub subjekti A juurde kui midagi mida viimane hõlmab (sisaldab) või siis: B asetseb väljaspool mõistest A. Esimesel juhul nimetatakse otsust analüütiliseks, teisel puhul sünteetiliseks"12

Analüütilised otsustused on vaid piiratud tunnetusliku väärtusega, kuna vaid sisu selgitava funktsiooniga. Sünteetilised otsustused vastupidi annavad uut teavet aga neil puudub eelmistele omane tõsikindlus. Siit tuleneb Kanti nõudmine sääraste otsustuste liigi järele milles oleksid esindatud mõlema variandi paremad pooled. Need on -- sünteetilised otsustused a priori. Sellised on aga vaid need otsustused, mis ei rajane mitte (otseselt) kogemusel vaid puhtal mõistusel.
Sünteetilised aprioorsed otsustused on Kanti jaoks "tunnetuslik ideaal", ning nende võimalikkuse tõestamine ja ulatuse piiritlemine saab ta üheks peamiseks ülessandeks.
Kanti arusaama sellest, mis on "tõene" tunnetus ja mis mitte, ehk millised otsustused on tõesemad on otseselt mõjutanud tema aja matemaatilistele loodusteadustele esitatud nõudmistest. Seetõttu on püüab Kant filosoofiast positivistliku (eksaktset) teadust vormida. 13
Otsustus-vormidest tuletab Kant kategooriad kui mõtlemise põhivormid (ja väldib sellega osaliselt nende tihti vaid verbaalse eristamise tähend(uset)ust. Jaspersi käsitlusest nähtub siiski Kanti kategooriate süsteemi (pieteetlik!) eiramine, kuna neid ka teisiti paikka pandud, nt. Hegeli "Loogikas", samuti on Kanti tabel osutunud mittetäielikuks).14
Samas ilmne, et tunnetuse võimalikkus (kogemus) ülepea rajaneb konkreetsetele väljunditele, mis tulenevad arule omasest spontaansusest, on arulise "isetegevuse" vormideks, mis siis ongi puhtad arumõisted ehk mõisted a priori ehk siis kategooriad.
Säärastena on kategooriad Kanti jaoks mõistelised vormid, mida aru meeleliste nähtumuste kaootilisest mitmekesisusest esile toob.
Kategooriate süsteemi loomisega arvab Kant olevat kõik aru olulisemad momendid ammendanud ja (süsteemi-siseselt) tõestanud seda mida oli vaja tõestada, nimelt 'puhta mõistuse' võimalikust.
Mida ja kuidas ka aru ei mõtleks saab ta seda teha vaid antud kategoriaalsete põhivormide alusel, mis omakorda võimaldavad 'puhast' mõtlemist ja on samas ka aru sünteetilisi otsustusi võimaldavad (põhi)-vormid. Just tänu nendele vormidele suudab aru nähtumusliku mitmekesisuse sünteetiliseks ühtsuseks (Die Einheit) vormida.15
Sünteesi mõiste ongi Kanti tunnetusteoorias üheks põhilisemaks.
Kant:"Sünteesi all mõistan ma aga tegevust üldiseimas tähenduses /.../ mis võimaldab /.../ kujutlusi omavahel ühendades, nende mitmekesisusest tunnetatavat haarata."16
Oma loomult on süntees loogiline tuletus, -- mitmekesisuse ja ühtsuse vastandlikkusele on omakorda vastandatud (-- kolmanda loogilise võimalusena) nende ühtsus, mis ongi sünteesi mõistele aluseks. Subjektiivses teadvuses saavad need mõlemad vastandid ühendatud (ja ülendatud!),-- so.-- süntees.
Veelgi enam, -- alles siis kui (subjektiivses) eksistentsis on need mõlemad tunnetuslikud osapooled ühendatud saabki alles teadvusest rääkida,kuna kumbki neist ei saa isoleeritult toimida.
Teadvus Kanti mõttes (eneseteadvus) on seetõttu mitte lihtsalt süntees vaid nö.- "täidesaatev süntees". Või Kanti sõnul: see on kui kestev läbitegemine, kokkuvõtmine, läbikäimine ja ühendamine. Hegel: teadvus on Kantil kui protsess. 17

"Teadvus üle-üldse " on kui midagi, mis produtseerib sünteetilist ühtsust, olles end esmalt konstrueerinud kui sünteetilise ühtsuse täideviimine (-saamine). Teadvus kui üldiseim 'seos' (suhtestatus), mille sees toimivad konkreetsemad suhted nagu kategooriad. (samas).
Ise-enesest on kategooriad sisutud (leer), tähenduse saamiseks eeldavad need seost meelelise materjaliga. Alles säärane suhe meelelisuses vahendatu ja kategooriate vahel võimaldabki Kanti järgi kogemust ja tunnetust üleüldse.
Kusjuures, -- kogemus ei ole mõistetud siin empiristide vaimus, see ei ole mulje, impressioon. Kogemus on -- "tunnetuse viis mida aru nõuab /see/ sisaldab nimelt kahte väga erimoelist elementi, tunnetuse materjali meelte vahendusel ja kindlat vormi, seda korrastamaks /.../ puhta kaemuse ja mõtlemise seesmistest allikatest /.../ ja millede koostoimel /.../ mõisted saavad esile-toodud ".18
Teaduslik kogemus on Kanti sõnul seevastu "üldkehtivaim ja hädavajalikeim" (notwendige) tunnetus, milles siis sünteetilised otsustused a priori formuleeritakse.
Teaduslikus tunnetuses, järgides üldiseimaid seose-vorme kaotab kogemus osa oma subjektiivsusest ja muutub objektiivse(ma)ks, st – siis "üldkehtivamaiks ja hädavajalikumaks" otsustuse liigiks.
Nõnda on teaduslik kogemus Kanti järgi alati vaid sünteetlise loomusega.
1 M. Heidegger: "Kant und das Problem der Metafüsik", Frankfurt a/M ' 91, S.: 5-317, lk. 5.
2 M. Buhr: "Immanuel Kant. Einfürung in Leben und Werk.", Leipzig '67, S.: 9-186, lk. 9.
3 M.Buhr: "I.Kant", lk. 81
4 I.Kant: "Kritik der reinen Vernuft", Köln '95, lk25
5 K.Jaspers: "Die Grossen Pilosophen", München/Zürich '88. S.: 7-967; sealt: "Kant", S. 397-619, lk.412.
6 K.Jaspers: "Kant", lk. 416.
7 K.Jaspers: "Kant", lk.420.
8 I.Kant: "Kritik der reinen Vernuft", S.:518 jj.
9 K.Jaspers: "Kant", S.: 422.
10 K.Jaspers: "Kant", S.:424.
11 K.Jaspers: "Kant", S.: 425-426.
12 I.Kant: "Kritik der reinen Vernuft", S.: u.10
13 M.Buhr: "I.Kant", S.: 84.
14 K.Jaspers: "Kant“, S.:427.
15 M.Buhr: "I.Kant", S.:90-92.
16 I.Kant: "Kritik...", S.:102 jj.
17 M.Buhr: "I.Kant", S.:93.
18 I.Kant: "Kritik...", S.:118.