(01.1996.)
(04.1999.)
Thomas
MANN:
"VÕLUMÄGI."
(„Der
Zauberberg.“)
Th. Manni 1924 a.
ilmunud romaan "Võlumägi" on ,
-- kuigi äärmiselt
isikupärane, -- mõneti tüüpiline tolle perioodi kirjanduslikes
suundumustes.
Euroopa
kirjandus-elus oli tollal valitsevaks nn. klassikaline modernism
, mis oli alguse saanud 17 .-18 saj. realistliku romaani
kujunemisega. Th. Manni looming, eriti selle hilisemal perioodil
märgib senise romaanimõiste murrangut . Realistliku romaani
taotlus kirjeldada reaalsust objektiivselt, "teaduslikult",
problematiseerub või hüljatakse üldse.
Samuti ka senise
romaani aluseks olev uusaegne indidividualism ,mis lähtub
"cartesiaanlikust" "mina - maailma "
vastandamisest . -- Siis romaan ,mis rahuldub kirjeldamisega kuidas
indiviid kogeb maailma , romaan kui indiviidi /kirjaniku "lugu"
. 20.saj. muutub see küsitavaks ,olukorras kus nii "mina"
kui "maailma" --st. subjekti -objekti mõisted hajuvad
,mille tulemusena nende omavahelisist seosteist kirjutava romaani
tuleb nii sisuliselt kui ka vormiliselt muutuda.
Põhjuseks on
kujunenud ühiskondliku realiteedi pidev komplitseerumine -- muutub
üha võimatumaks näha ühiskonda tervikuna ,liigendada seda
üldiste seaduspärasustega --vastavad nähud muutuvad
kontrollimatuiks ja ennustamatuiks.
Üha
spetsialiseeruva teaduse kogutud teabe hulk ei vömaldanud enam,
"renessansi stiilis", üksikisiku sünteetilist
maailmapilti.
Küsitvaks muudavad Carteesiuse "mina - objekti" -suhte
esimese poole juba 19.saj. lõpu irratsionalistlik
kriitika,(Nietzsche ,Freud )-- mis näitas ,et senine kontseptsioon
"minast" - kui ühtsest harmoonilisest tervikust on
meelevaldne ,kuna tegemist siin pigem - ebateadlike, vastanduvate
psühholoogiliste jõududega ,mis oma koostoimelt ennem konfliktsed
kui harmoonilised ja milledel teatud tinglik
ühtsus vaid konkreetses tegevuses ( ja
mis seetõttu on illusoorne) .
"Objektiivsuse" küsitavus ilmneb eri
tõelisus-kontseptsioonide paljususe ja inimlike teadmisi
moonutavate -piiritlevate aspektide tõdemisel .
Teadvustatakse
teravalt kirjanduslikule tegevusele üldiselt seatud piirid (--seda
isegi näivalt nii "vähenõudliku" taotluse puhul kui
"objektiivse reaalsuse" kujutamine!) ,ja kirjeldamise
tugevat seotust traditsioonidega.
Seda
viimast rõhutab eriti Th.Mann , kellele indiviidi empiiriline
kogemus ei ole vahetult antud ,vaid
kõik tõelisuse kogemise vormid on oma põhilises traditsioonist
tingitud
(,
traditsioonis vahendatud). 1
Th.Mannil on ka
"tõelisuse" või isegi mingi selle osa
kirjeldamise/haaramise võimalikkus, (rääkimata selle
"objektiivsusest") -- asetatud põhimõttelise kriitika
alla.
Oma teostes
kujutab ta tegelasi,kes ei ole mitte niivõrd üksikindiviidid
-subjektid , vaid seostuvad viimseni mingite konkreetse
kultuuritraditsioonidega ,on otsekui nende personifikatsioonid.
Antud dentents ilmneb eriti selgelt just "Võlumäes".
Siiski jääb
Th.Manni loomingus "suure küsimusena" kõlama: kas on
üleüldse võimalik oma personaalsust kultuurist /traditsioonist
sõltumatult,-- ehedalt väljendada?
---
Või anda õigus agnostikutele ,kellele keha ---subjektiivsuse
väline vorm ,---oli kui "vangla"? (,so. "Doktor
Faustuse" üks põhiprobleem).
Romaan "Võlumägi"
on tõlgendatav ka kui peategelase "arengulugu" aga selle
loo jutustamine erineb suurest varasemast Bildungroman 'ist (,mille
eredama näitena Goethe "Wilhelm Meister").
Põhjuseiks siingi
ajastu üldise loomuse muutumine:
valgustusest
pärit personaalse kasvu ja indiviidi vabanemise ideaal on
osutunud liialt naiivseks ajastul, kus ühiskondliku elu sisemine
antagonistlikkus üha süveneb. 2
Klassikalise
arenguromaani problemiseerumine kajastub nt. ka Manni kaasaegse,
H.Hesse loomingus, kus kohati jääb keskse tooninina
kõlama,sajandialgusele iseloomulikult--resignatsioon.
Kui üritada
Th.Manni loomingut ühte sõnasse kokku-võtta , oleks
selleks---iroonia . --- Iroonia kui distantseeritus tõuseb Mannil
maailmavaatelise rõhuasetuse staatusesse, võimaldades astuda
vastadamisest väljaspoole seda relativiseerides.
Sellega
lähenedes traditsioonilise irratsionalismi "esteetika"
käsitlusele. Näiteks Schopenhaueri mõistes on esteetilisus kui:
"vabanemine tahtest maailmas";
selle vastu Nietzsche kriitika , ometi temalgi: olemasolu õigustus
vaid esteetilistest ilminguist, nõnda mõistetud 'kunst'
on samastatud illusiooniga , 'kaunis'
on lahutamatu "tõe" ja "hea" mõistetest
---esteetiline konstitueerib nõnda eetilist.
Teisest küljest
on Mannil tugev seos humanistliku kultuuripärandiga,kus eetiline
on esteetilisega võrreldes primaarne.
Oma
"Lüübeki"-essees 3
väljendab ta vastavat hoiakut sõnadega :
"tasakaalukas elu-viis... / Sest eetilisus , vastanduvalt
pelgale esteetiisusele, kauniduse ja naudingu - ihale, vastandina ka
nihilismile ja surmamõtetega mängimisele, --- just eetilisus
tähendab tegelikku "elu- kodanlikkust"" .
--- Selle ütlusega
distantseerib Mann end irratsionalistlikust suundumusest ja viitab
oma keskseimale teemale ---so: "kodanlikkus". Mõistes
sellega aga midagi õige spetsiifilist: ta üritas laiendada
"kodanliku kultuuri" mõistet võimalikult avaraks, isegi
kuni "üli-inimlikkuseni"---ja nõnda tagasi jõudes
"kodanlikkuse"(tavatähenduses) --vastandpooluseni.
Näib ,et Mann
seda tehes teadlikult taotlenud teatud sünteesivõimalust, kahe
näivalt nii vastndliku aatevoolu vahel.
Teha seda ,et
võimaldada humanistliku moraali uut põhjendamist (,sellest tema
hilisem kontseptsioon nn. "võitlevast humanismist).
---Kuna teab
viimase kohta ,et : see oma senisel kujul hääbumas ,vähemalt
parim sellest ; Mann endast: kodanlik kirjanik,kes kirjeldab
kodanluse kadu.
Parodoksaalsel
kombel ,loob ta seda "uut humanismi" otseselt Nietzsche -
temaatikast, seega siis: tolleaja teravamast humanismi- kriitikast
lähtudes.
Juhul kui võtta
moraali põhjendamisel aluseks "radikaalne immoralism"
,näib tulemus juba ette võrduvat nulliga ,ometigi: selle
võimalikkuse - võimatuse järele küsimine on üks "Võlumäe"
kesksemaid teemasid.
Kodanlik humanism
lähtub paljuski oletusest ,et indiviidi ja tema tegevuse vahel
valitseb mõistuslik seos ,et konkreetsed "otsustused"
väljendavad üksiku personaalset karakterit, jne./
---"Võlumägi"
pürib seda ettekujutlust purustama: romaani peategelane -Castrop-
sõidab 3.nädalaks mägedesse,
----ja jääb sinna
7. aastaks.
_____________
Romaani keskseim
sisu ongi petegelase Castropi "arengulugu",mõjudest ,
mida ta saab teose sisulistelt peategelastelt --Settebrinilt ja
Naphtalt--kes siis kui ajastu põhiliste aatevoolude isiksustused.
Settembrini on
valgustusmõtlejate hiline pärija, ideaalides elav vabariiklane,
humanismi ortodoksne missionäär.
Tema vastane
Naphta järgib kodanliku ajastu dualismi teist poolust---demokraatia
ja humanismi kriitika liini,tehes seda põhiliselt 19. saj. lõpu
irratsionalistliku elufilosoofia traditsioonides.
Kummastaval kombel
esindab ta sama-aegselt ka proletaar-diktatuuri kuulutavaid
vasakradikaale ,ja vähe sellest,----veel ka mingit kummalist
religioossest eshatoloogiast tuletatud radikalismi.
Autor
näib olevat ühte persooni kokku koondanud kõikvõimalikke
maailmavaatelisi suundumisi ,mida omavahel ühendab ainult
kodanliku liberalismi kriitika, mille
vahel aga muud ühist raske leida on.
Tegemist on isegi
niivõrd erinevate lähenemistega ,et nende säärane kokkusobitamine
mõjub otse karrikatuursena,millegi kunstlikult konstrueerituna.
Vaadeldes seda kahe
esimese,--irratsionaalsuse ja vasakpoolsuse näitel: Naphta
üleskutsed terrorismile, siis millelegi ,mis eitab elu, säärasena
ometigi ilmses vastuolus nt.Nietzschega, kelle jaoks,--elu kui
säärane on -- absoluutne väärtus ! --
Nietzsche: "Mis on elu? ---so.:
lakkamatu säärase eemaldamine endast,mis tahab surra ;---so.:
julmus ja leppimatus kõige vastu ,mis meis nõrgeneb ja vananeb."
( "Fröhliche
Wissenschaft",§26)
---Kuigi , selle
ütluse fraseoloogia võib meenutada "terroristlikku
retoorikat",--sisulist seost ju siiski ei ole (,kui just mitte
vastanduva mõttes!) .
Säärase
tegelaskuju konstrueerimine saab aga mõistetavamaks, kui
silmas-pidada kuidas see võimaldab autoril nüüd antud tegelase
suhtes (,kelles "nietzschelik" komponent siiski
valitsevaks ,--- rakendada kirjaniku eriomast stiililist
väljendusvahendit ---irooniat.-- mida sama autor oma
"Nietzsche"-essees ja "Faustuses"--peategelase
suhtes,----rakendada ei luba , otse vastupidi !
Ilmselt
on vahe siiski selles,et Naphta puhul on tegemist vaid
"nietzscheliku komponendiga"; -- "Doktor
Faustus",
aga -- on Manni oma sõnadega: "romaan
Nietzschest")
4
Kõigele vaatamata
on Naphta -kuju siiski huvipakkuvaim romaanis,--kogu oma
vastuokslikusele ,komplitseeritusele vaatamata. Seevastu Settembrini
jääb oma selguses ja otsekohasuses tihtipeale vaid liberaalse
fraseoloogia tasandile.
Kaaluka osa romaani
2. köitest moodustavad Settembrini ja Naphta pikale venitatud
maailmavaatelised jõukatsumised ,mida Castrop kuulajana jälgib
,kord üht,siis teist pooldades.
Mainitud tegelase
puhul on autor eriti rõhutanud tema "keskpärasust",kes
säärasena siis ,kui --"terve mõistuse" esindaja,--
võtab kõik asjalikult kaalumisele.
Keskpärasuse teema
on Manni loomingus läbivaks,nagu ka kodanlus, Mann nõnda
kui--"keskpärasuse ideoloog",nähes selles ainust jõudu
,mis suudab totalitaarsust väärata.
So.--otsekui:
"kuldne kesktee", äärmuste vältimine, Delfi oraakli
sõnadega : 'ne quid nimis'
---"ei midagi liiast".
________________
"Võlumäe"
maailmavaateline tüli jääb lahenduseta, --millest järjekordne
tõlgendus-võimalus, et tegemist ei ole mitte teineteist
välistavate vastanditega vaid , -- täiendavate osapooltega.
Siin näib Mann
olevat järginud oma suure eeskuju -- Goethe , maailmavaatelist
kreedot : "vastandusi ei olegi" ,
ja
kes , -- vastustades Rousseau' teesi --- loodus
contra
kultuur , väitis :"ka kõige loomuvastasem on loodus".
5
-- Siit tulenevalt
:"Võlumäe"aatelised vastand-poolused -- otsekui
,--"täiendavad teinedeist", --liberalismi ja
totalitarismi ootamatu samastamine sarnaselt müstikuile,
---
a là :
"kõik on üks " !
Kuigi aateline
lahedus jääb lahtiseks , näib see teatud hinnangulises mõttes
väljenduvat tegelaste teotsemises .
Autori-poolne
eelistus on ilmselt Settembrini poolel --- Naphta enesetappu
saab võtta kui :"õiglast karistust", humaanset
hoolitsust ---"parem juba..." , või lihtsalt kui
samanimelise kirjandusliku katsetuse üht igati loogilist
lõpp-lahendust.
Naphta-eksperimendi
lõpetamise viisis on ilmsed paralleelid Nietzschega , keda Mann
oma vastavas essees 6
võrdleb
"vale mäkketõusu teinud ,lõksu jäänud , mäeronijaga ".
Ja
jätkab : "kes teda usub
, on kaotatud"--- !
---see
'47 a. tehtud avaldus ei kummasta mitte ainult oma paatosega
,sest eeltoodut Nietzsche puhul rakendada tähendab otse
sihilikku mööda-mõistmist ,viimane on korduvalt nõudnud
vastupidist -- (tema) enese 'ületamist'
,jms.
Tagasi teema
juurde ---hävitavast hinnangust Naphtale ei järeldu siiski tema
vastase täielikku heaks-kiitmist : ka Settembrini ,kellele näib
"õigus jäävat" toimib "haiguse atmosfääris"
,sarnaselt ka Castrop, --millest nende tegevusse sugeneb teatud
jõuetust , mistõttu näiteks peategelase "vaimne areng"
jääb mõneti sisutuks.
Vahest võimalik
sellest teha üldistust ,et Settembrini esindab traditsiooni, mis
-- kuigi hääbumas, või vähemalt oma parimas degradeerunud,
--siiski veel piisavalt mõjukas, et mitte lasta uuel
esile-kerkida.
Või siis ---mis
jäävalt säärane ,--kuivõrd humanistlikud ideaalid mandunud
kodanluse/keskklassi käibetõdedeks, -- mis vääramatult
"õiged",kuna (demoraatliku reegli järgi) ---alati
enamuses !
Lisaks
veel romaani lõpetamine ---sõda ,kui totaalne kaos, millest
peategelane lihtsalt sunnitud
osa võtma---" õigus " jääb Naphtale: sõda mäss
varasema vastu , hoolimatu purustav viha deviisil: " Parem
õudne lõpp ,kui lõputu õudus!" 7
---ükskõik milline,peaasi,et mingisugunegi muutus!
Autor
näib lõpu-episoodi kasutavat siiski eeskätt vaid
humanistliku traditsiooni sümpaatsemaks tegemiseks,---ometi
selge ,et ka massidele ei piisa hedonistlikust heaolust ja
common sense'st
,nad tahavad,--vähemalt vahelduse mõttes --- hullust,
eneseohverdust ja surma kui lunastust .
________________
Castropi puhul näib
olevat üritatud eelpool pakutud sünteesi- võimalust,
peategelane nimelt kogeb lumetormis ilmutuslikku nägemust, milles
romaani põhiline sõnum näib peituvat.
"Lübeck ..."
.-essees ütleb Mann selle kohta ,et
see leiab aset
--"nii õnnelikul kombel", kuna see tema meelest olevat
:"elu ja inimlikkuse idee ise ".
"Võlumäe"
kvintessents kõlab siis järgnevalt :
"Tahan
südames olla truu
surmale,
aga .../
Headuse ja armastuse pärast inimene ei tohi
lasta surma oma mõtteid valitsema." 8
________________
---Nietzscheliku
aristokraatlik - küünilise maailmavaate järgi on Castropi
elutarkus kõigele lisaks , lihtsalt banaalne --- tema näol on
tegemist labase igapäevase kujuga ,kes ei oska mõelda 'suures
stiilis' .
Tema
-"aga"--paljastab keskpärasuse,--kui kopromiss. Säärasena
midagi dionüüsoslikust kompromissitusest võimalikult kaugel
olevat ; lisades lause teise poole Mann sisuliselt tühistab
sellega esimese --- ülimalt pürjellikul viisil!
Antud lause
juures on olulised rõhuasetused --- esmalt näib ,et see on
lõpparve Naphtaga ,aga vaid esimisel pilgul --- rõhuline on
lause esimene osa: "tahan ..." --- ja seda isegi niivõrd
,et on vaja meeldetuletust,et seda siiski "ei tohi"...
Keskseks
punktiks nõnda teoses mõiste: "surm"
--
mida
on kasutatud õige erilises,
pea transtsendentset ja absoluuti hõlmavas tähenduses.
Selliselt
mõstetud 'surm' ---ainitiselt
elu piiritlemas , ja samas: kui
totaalselt vastanduv --- tühistab
elu, -- mille olemas-olemises ilmneb
surma veel-olematus ; ometi--- surm
valitsemas iga elu-hetke , seevastu :
elu/ olemine aga ei puuduta
vastanduvat sfääri muidu kui sõnana---surm,olematus
,eimiski (Nichts)---säärasena märgib
ainult elu (-skemaatiliselt-)-
"ringi" piiri-joont , --ei ütle aga midagi sellest
"väljaspoole -jääva " ala
kohta ! --- keskne paradoks : olemisele ilmneb olematus olevana
....
Olemine
kui "vastandub millelegi", mis siiski ei
ole "miski"---taas ;
paralleelid müstikute tabamatu "absoluudiga",-(negatsioon
totaalses tähenduses.) , --Angelus Silesius :
Jumal
on tühjus ,olematus, eimiski ...
---näib ,et varane postmodernist!)
//Vahest just surm
kui mittemiski on see teatud uskumuste poolt pakutav lunastus
,--- raske oleks enamikule välja -mõelda hullemat "karistust"
,kui "igavene elu" ,-- Sartrè järgi oleks see otse
"põrgu "!
Samuti ka
"õnnelik -olemine" viimseni konstitueeritud olemise
vastandi poolt : "võtta ,mis võtta annab ja lubatud on .
" Mann siinkohal järgimas üht teist traditsiooni ----
"
Meie tunded ja kogemused ütlevad ,et oleme igavesed"
---("Sentimus experimurque nos
aeternos esse" ,Spinoza ,
"Ethica").
----
---Sarnaselt
ka Sokrates, Plato ,Goethe, -- jääb küsimus : ----- milleks
? ,kas sedagi vaja uskuda ?
Camus ' üleskutse
: ennast-tunnetava mõtlemise alguseks olgu küsimus
suitsiidist, -- emb - kumb --vastasel korral ei tegeleta
kumbagagi ,vajatakse uskumusi, kopromisse ,--so. "keskpärasuse
needus " --kellega ei tegele ei jumalad ega deemonid.
Juhul ,kui valitud
on olemine ,ometi ilmne ,et säärase küsimuse tõstatanule
oluliseks just vastanduv sfäärilisus,---tulemuseks siis
--olemine ,kui minimaalne võimalik kopromiss (--tinglik
rollimäng vabanemaks ümbritseva ahistavast mõjust)-seismaks
vastamisi mitte-olemisega.
Säärane
komromiss vajalik vaid sel põhjusel ,et teatud
kompromissitus viib miskitmoodi samadele tulemustele kui
"otsustamata jätmine", kuna ei loo tigimusi olemisele
; siiski siin peituv oht teatud
enese -pettuseks , mida võimalik ehk vältida mitte viidates
mingile "aga"-le ,olematutele väärtustele.
Just
selles tegeliku olemise ainus võimalik "mõte"----kuivõrd
-- on olemas
--ja mitte kauaks!---siit lõikavaima irooniaga,--- 'sub
specie aeternatis',-- igaviku
vaatekohalt :
---
carpe diem ! ---kasuta
oma päevi!---surm elu "mõtestamas" /konstitueerimas.
_____________
Th.Mann käsitleb
"Võlumäes" säärase valdkonnana ka "loodust",essees
"Lüübek vaimse eluviisina" :
"Kord , ühes
"õhtuses" peatükis ,naiivsel noorel seiklejal tuleb
isegi tegemist teha elementide , loodusega / Ometi maastik
teoses tagaplaanil aga kui ilmneb ,siis võimsaimas ja
algupäraseimas vormis--ääretu mere või lumetipuliste mägede
vägevusena / ...siis ilmnevad vormis ,millega juba eeldusena
kaasub , kogu nende äratatud ehmatusest ja austusest
hoolimata, hämmastunud inimese kogetud enese "väljaspool
-olemise" tunne.
Mis viib
selleni ,et elamus on küll 'sügav' aga ei ole intiimne
,usalduslik,kuna see on hirmu ärataval viisil
"võimalikkusest"väljaspool.
Meri ja mäed ei
ole maastikuelemendid ,so.igavikuelamus , tühjuse ja surma elamus
; ja igavesti inimesele "väljaspoolseks" jääv
ürgjõuline ja metsik valdkond/ inimese suhe sellesse on : hirm
ja võõristus/ see on maailm ,mis ei ole isegi "vaenulik"
,vaid ülevalt ja hoolimatult --ükskõikne. "
Oma viimases
suurromaanis "Doktor Faustus",
Leverkühni
"Die Wunder des Alls"
-episoodis ,on kujutatud jumala loomingu paroodiat , selle
vaatamisel saatana juhendusel ,-- väljendub traagiline kogemus
sellest ,et universum "ei tea" --- inimesest midagi.
Maailmakõiksus on inmlikele mõõtudele vastamatu,inimlikust
vaatekohast arusaamatu ja groteskne .--- Universium
,"surnud"mateeria ,loodus
--näitavad oma ebainmlikkuses
teadvusega elule tema piire .
----
Seega ka piire ,kus Nichts-kogemusest
saab tühine "surmamõtetega mängimine" , viljatu
degradeerunud olesklemine ja tõstab esile elu väärtusena.
Mainitud romaanis
väljendub ka autori mõneti teisenenud nägemus "Võlumäe"
maailmavaatelise konflikti osapoolte suhtes.
Siingi on
esindatud mõlemad , ---humanistliku traditsiooni ja klassikalise
kultuuri esindaja (Zeitblom) on kujutamist leidnud
heatahtlik-irooniliselt.
Seda teravamalt
vastandub teine poolus ---Leverkühn'is on see arendatud
ideaalseni, -- erak-geenius ,kes radikaalselt ,traagiliselt
kaugeneb tavapärasest.
Ja
ometi, on Mann ,antud romaani kommentaarides ("Die
Entstehung des Doktor Faustus")
vihjanud, et peategelased on oma põhilises samased , seda
niivõrd kui --- vastandid , seda üldse olla võivad ....
Tegemist
siingi Cervantese "Don Quijote"
algatatud romaanižanri ühe põhiteemaga: kaks vastanduvat
poolust uusaja inimesekontseptsioonis.
________________
________________
1
L. Saariluoma: "Muuttuva romaani" ,Hämeenlinna '89 s.
352. , sealt: "klassisen modernismin ja individualismin
kriisi " ,s. 234-240
2
Th. Mann: "Totuudesta ja kauneudesta" , Keuruu '87
,s.304 ; sealt : V.Oittinen: "Saateksi", s. 8-22
3
Th. Mann: "Totuudesta ja kauneudesta", sealt: "Lyypekki
henkise elämämuotona", s. 50-60.
4
L. Saariluoma: "Muuttuva romaani", sealt: "Th. Mannin
"Tohtori Faustus": lopun ajan romaani ja romaanin loppu",
s. 273-309.
5
"Goethe ja nykyinen henkenviljeily."
(Kogumik, Juva, 1991, s.81.
6
Th. Mann: "Totuudesta ja kauneudesta." (Sealt: "Nietzschen
filosofia kokemuksiemme valossa.")
7
G. Orwell: Retsensioonid A. Hitleri "Mein Kampfile",
"Vikerkaar", 1995, 9-10.
8
Th. Mann: "Võlumägi", Tallinn, 1995, 2. köide, 2. osa,
lk. 152.
No comments:
Post a Comment