ARISTOTELES

ARISTOTELES: "NIKOMACHOSE EETIKA"^*

"Le bonheur n'est pas chose

aisée: il est trés difficile de

le trouver en nous, et impossible

de le trouver ailleurs.“

Chamfort

Aristoteles on jaganud kõik "elulised hüved" kolme liiki: välised, hinge ja keha hüved, st. -- mis keegi o n: isksus, mõistetud selle omaduste kaudu; mida keegi o m a b: omamise ja valdamise kogu tähenduses; mida keegi k u j u t a b: isiksuse omaduste imaginaarsed relatsioonid teiste kujutluses.¹

Liigituse keskseimaks eri-päraks vahest selle piiratus, hõlmavuse pretensioon osutab siin ahtamale perspektiivile, kuna see aga üldiselt just üldistust tähistabki, jätta see esmalt kehtima siingi; kuigi sama-võrd võiks piirduda ka nt. liigitusega sisu järgi kaheks -- looduslikud (ratsionaalsed) versus imaginaarsed (irratsionaalsed) atripuudid.

Liigituse sekundaarsemaks antuseks on selle immanentne esituse laad, mis-tõttu võib noilt alustelt lähtuvat arutlust tähistada kõigiti (sisulise) eufemismiga: 'eudaimonoloogia' --so.-- õpetus õnnelikust olelusest . ^**

Mis märk-sõna, kui-võrd siin tegemist subjektiivse otsustamise liigiga, -- lähtub eelduselt, et inimlik olelu on ise-enesest miskit läbinisti jaatatavat, seega, küsides mitte: "miks?" , vaid piirdudes pelgalt küsimisega : "kuidas?" ----

Nõnda-seadistub eetiline hinnanguis kohale , mis rõhutatuna, -- tingimisi määratleb enne-kõike just -- 'suhteid' tollel traditsioonilisel üksik-ümbritseva skaalal, seega: pelgalt relatsioone lahkav "tavandi-(elik : kombe-)loolisus".

Aristotelese eri-omaseks graneeringuks siia juurde on muidugi järje-kindlalt "optimistlik" põhi-suunitletus, mis rajatud nn.-"finaalse põhjuse" ('causa finalis') mõttelisele kujundile ,ja sellest tuletatud nn.- "teleoloogiline"suunitletuse viis, (metodoloogilsest aspektist: dialektiline); millest johtumisi kogu edasine teema-arendus järgnema seatud saabki üle-pea.

Kui-võrd kõike nähtud ainitise "liikumisena", siis tolle hüpoteetilise muutumise "eesmärk" ('telos') on samas ka "hea" (e. hüvelisus); st.- kõik, mis evib algust ajas, (ehk: mis alles --"muutub olevaks") -- on nõnda-mõistetult sama kui kogu arenemise "mõte" (e. "lõpp-eesmärk"); arenemise "essentsiaalne vorm" on siin võrduma seatud selle kujuteldava "eesmärgiga". ^*

Aristotelese eetika-diskursuse siseselt vaja viimasest ometigi lähtuda, seega siis: "hüve-lisus" ( 'aretê' = ka: "tõhusus", "kõlblikus"; NE 2.6.), mis nähtud teotsemist otseselt ajendava tegurina, kaasuvaks afektiks nö.-"meele-hea", kui hoiakulisus, mille eeldusena on nõutav teatud eesmärgi-(v.otstarbe)kohase imaginaarse "hüvelisuse" ennetav tunnetamine. ^**

"Tõhusus" (v.-"loomutäius") on mõistetud kui "hingelise" potentsiaalsuse aru-kohase väljendamise vorm, latentse hüvelisuse jätkuv aktualiseerimis-protsess --so.- indeterministlik seisu-koht, mis püstitub -- "juba ette"! -- positiivselt lahendatud eetilise postulaadina.

Siit tulenevalt on tegemist siin nn.- "väärtus-objektivismiga", mis kaldub käsitlema olemuslikult individuaalseid atripuute pigem liigi-omaste "seadumustena".

Kõnetades oma eetikas inimest vaid nö.-"kolmandas iskus" , jätab Aristoteles paratamatult puutumatuks tolle erilise dimensiooni , milles end tunnetatakse vaid nii nagu ainult iga "ise" seda teha saab , seega on Aristotelese eetika nn.- "essentsialistliku" käsitlus-viisi klassikaline näide .^*

Aristotelese eri-omaseks panuseks on aga , kahtlemata , eetikale kui süstematiseeritud teadusele aluse-panemine , kaasuv põhjalikult eritlev liigitus ainesest.

Tõlgendamisi: eristatavad habituaalne (karakteri-sidus) ja intellektuaalne "tõhusus"; eetiline voorus on nõnda nähtud kui "kesk-tee" (v.-"kesk-väärtus", 'mesotês' ) ja teisalt "intellektuaalse rakendavatuse triumviraat" (-so.- 'poiein', 'prassein', 'theôrein' )) nt.- 1094a1-3,1141a23-43a12))

Kuigi, nii "kunst-käsitöö" kui ka "ette-võtluse" vallas teotsemine esitavad praktiseerijaile spetsiifilisi nõudmisi, (vastavalt: 'technê', 'fronêsia'), on teoreetilise osise ülekaal ometigi masendav: võimaldab see nii asjade-olude "tõesuse" vahetut tunnetatamist ('epistêmê'), kui ka tuletatuslike "Kõrgeimate Olemisprintsiipide" (= 'arhai') adumist, mis oma-korda võimaldavat taibata ka kogu olemise ja mõtlemise põhilisi aluseid ja seadumusi ('nous', 1106b21-23)).

Kahest eelnenust sugeneb aga (ehk ka) inimtunnetuse teoreetiline lagi – so, -- Tarkus ('sophia'), ülim eesmärk ja hüve ning teotsemisele ette-antud siht ('biôs theoretikos') (1177a31-1177b24).

Kuna aga sihi-seaded tihti-lugu vahendavaist tegevustest suuresti erinevad, on ees-märgid samas ka kui prioriteedid .

Ometigi esineb aga suuri lahk-arvamisi teotsemist ajendava suhtes, kuigi on võimalik teha eristus, mille kohaselt osa seatud ees-märkidest on terviklikuma loomusega teistest, st.-- järgnevaid taotletakse pelgalt saavutamaks primaarsemaid. (nt.-1094a22,1179a34-b25)

Ülimaks inim-teadmiste objektide hulgast on Aristotelese käsitluses siis kogu-konda käsitlev, kui-võrd see on hõlmavaim kõigist, so.- teadmine sellest, kuidas kujundada/edendada inimlikku hüve 'polis'e tasandil (1094b5).

Nõnda on eetika sihiks seatud õpetus "õnnelikust ühiskonnast", individuaalne antus lahustumas terviklikumas nägemise laadis, peamises kattuvana, määralt aga täiustatuimana. (1095a22-b15,1097a).

Ühis-kondliku suhtestatuse skaalal on aina väärtustatud aktiivsust, seda kui vahendit, millest johtuvad konkreetsemad relatsioonid, 'vastu-peegelduse' käigus, suhtestudes millegisse erinevasse. -- Nõnda on "hüve" samas ka kui konsensuse saavutamine üksik-ümbritseva skaalal, nn.-"universaalne hüve" aga kokku-leppelise akti näiteks 'par exellance' (-1096a, 1096bjj.).

Samas lahustatav sääranegi määratelm järjestikuseis kategoriaalseis liigendusis, st.- mis on "hüve" substantsionaalsuses, ei vasta nt. patriaalsetele-temporaalsetele mõõtudele vastavast. (1096a20-25).

Kui aga inimlik hüve polegi midagi ühtset ja kindla-piirilist, on see ometigi -- rakendusliku teotsemise sihil -- eba-määrasenagi vormimisi kujundatav; seega siis: saavutatav.(nt.1099b20). Inimlik hüve ei ole küll vaid juhuse kujundada; ometigi -- see pigem regeerimine suvalisuse surve all, sellisena imeteldav aga mitte innustav. (1100b15,30)

Säärane suhtestatuse viis on kui 'lähte-alus', mis järgnevuses kujundab mõndagi, vormib ka juhuslikkuse vältimatut antust (1101b,25).^*

Konkreetsuse osas siin lähtumise pinnaseks Seadumus ('hexis'), mõiste, mis määratleb kombelist inim-käitumist iseloomustava korrelatiivina, mis alles -- 'vormub', toimimise käigus, paljastades kvalitatiivselt teisese antuse : 'olemuslikkuse' .

Kombelisus on aga vaid üks kild tervikus kui mosaiigis, käitumine ei vahenda vahenda olemist, küll aga: toob selle esile; "kombelisest täiuslikkusest" ('êthikê aretê') kasvab välja täiuslik olemine, --- 'loomu-täius'. (Nt.-1103a33-b25,1176b10-1177a3).

Kus-juures, "täieliseks saamine" nõudvat küll vajalikku sihi-kindlust, ees-märgi silmas-pidamist, aga ometi, -- täielisus samas ka latentse võimalikkusena varjul-olev. Asjad ja olud võivad toda potentsiaalselt olevat siis kas ilmneda lasta, või ka seda mitte teha. (1104a23-b18)

"Täielisus" on ka nö.-"skemaatilselt" määratletav (, kui "ruumis"!),-- on öeldud, et -- see asub 'keskel', seega: on "keskne väärtus", -- 'kesk-väärtus' ('mesotes'); mis defineerub kontrastis, äärmuste vahel.

Seda see-tõttu, et: "kõiges kus tervikut saab jagada, saab võtta suurema, väiksema või v õ r d s e osa ..." (1106a1-a29 /i. e. - M.L.).

Võrdne on "midagi vahe-pealset", see ei ole rangelt võttes, --ei üks ega teine, see ei evi konkreetsust intensiivsuse määras; see mis on "keskel" -- asetseb kui side-kriipsul, osutades nõnda mujale ...

"Loomulik täius" on üli-võrdeis "suunatud vahe-pealsele", so.- "õigesuunaline" (1106b24); kus-juures: loomulikkusele suunitletud täiuse-ihalus samas on, ja -- alles ka -- liikumises tolle määratlematu "vahel-olu" poole.

Seega: "on", ja "ei-ole-ka", see on pelgalt: "vahepealne olemuslik antus", seda tegelikult 'veel' kui ei olekski ... (1107a17, 1152b22-1153b24).

Ka too "vahepealsus" liigendub järgnevalt, samuti nagu ka hoiakulisus; "loomu-täius" on aga üks , seega: eeldus on kehtivaim kui selle järeldus (, kuigi verbaalselt ka õigustatult -- 'täius' oma kostvuseltki pigem kui "üks"); teisalt too "vahepealsus" aga osutab 'pluralis'e vormis kõrvale. (Nt.-1108a9-b32).

Kuna aga viimasega osutatud suund vähem irriteerivana paigaldatud (,ja nõnda kehtimas juba milleeniumite lõikes!), siis jätta esimene siiagi paigale esmalt, jätta seegi siis pigem --- siia 'vahele'.

Mis on aga 'eetiline' -- kui ei ole teada, et "miski on"? Komplitseeritud küsimine . --- Kas saab hukka mõista kedagi, kes ei 'tea' pelgalt asju ja olusid ja kaasuvat, kas 'naiivsus' võib olla karistatav --- ?

Vastus kõlab: pigem mitte, kui ei olda just viimseni "teadmatuses", mitte-teadmine ainu-üksi, teatud asja-oludel pigem -- kui vältimatu kaasus, 'mitte-teadmine' on kogu teadmise vältimatu 'eeldus', ja säärasena: pelgalt veel mitte teades ei saa toimida millaski taunimist väärivana . (Vt.nt.-1110b9-b33).

See on 'valiku-tegemise' küsimus. Nõnda 'seadistub' üheselt: on vabadus sellekski, kui -- teatakse eelnevalt piisavalt millekski.

Juhul kui ei, siis ei saa olla ei valikut ('proairesis') ega selle vabadust, siis on meil tegemist pelga "välise sundusega", mis omakorda afitseerumas "valikuks" selle "tegema-jätmises". Vabadust veel ei ole, on pelgalt eetiline imperatiiv ... (Nt.-111a27-b19/1113a26).

Juhul kui vahendiks toimimisel valida 'tõhusus', on sellega aga "süüdi-mõistva" konsiiliumi eest lahkutud, sellega on -- hinnangu alt 'kõrvale astutud'; sest, -- ees-märk tõesti kui -- 'pühitseks' abi-nõud ...

Kes teaks kunaski aga üheselt öelda: mis on eesmärk, ja mis pelgalt -- 'abi-nõu' ...

Aristoteles alustas selle nendinguga, jätkuvuses "seadistub" mõndagi, geomeetrilises sarjas, konkretiseeruvalt: valik on 'eelistamise' küsimus, seega on see ka "vaba", võib ometigi -- mitte eelistada ühiseid eeldusi juba sellegi pärast, et nood seda just on. (1114a12-b32).

-- On olemas aga ometi "ühtsusele loomulik" täiuse-kujutelm, mis "seadumustub" kui "vahepealsus" kõige erandliku ja 'teisiti'-oleva suhtes; seega: on küll "vaba valik", aga pole 'vabadust valida'...

Ei midagi erandlikku!, säiltada 'status quo' iga hinna eest, ei midagi uut ega erinevat. Ainu-jumala näo järgi ühtseks vormitud mass, mis hulpimas igaveses pärast-lõunas tundmatu ja eba-määrase sihi suunas...

Vahest toda just tähendabki see "tasa-kaalukus" (sôphrosynê =phronêsis !), -- seegi jääb kõiges kahtleval kombel "vahepeale", pigem vältimisi seda ja teist, saavutamaks toda "ära-olevat kolmandat"; põhimõtteliselt raske-kujuline pärsituse laad, mis kohandab toimimist negatsioonide vahendusel. (Nt.-1118b27-1119a20).^*

Sama põhi-skeem kehtima seatud ka muudegi inimlikku täiust iseloomustavate atripuutide eritleval lahkamisel. -- Vastu-oksusi siludes, liialdumisi-puudumisi võimalikult vältides, deviisil: mõõdukus kõiges ja iga hinna eest ! See mis on "õige", on seda vältimatult, aga ainult -- teatud tingimustel ... ( Vt.nt.-1123b10-b35;1128a28-b21).

Maksiim mis seadistub: "õige on õiglane", ning samas: mis on "õiglane", see on ka "õige" ^**

Millega aga on "komistatud" eelpool "sedumustatu"otsa: kui inimliku loomuse täius eeldab sellist "vahepealsuse" antust nagu too "kulla-läikeline kekmine tee", siis, -- mis on "keskmine õiglus"? -- Veidi eba-õiglust, aga vältides ka "liig-õigsust"? -- (Vt.1136a19-b18; 1138a6-a28).

Võimalik, et just nii, kuid sellisel puhul pole tegemist siin enam alustamisi välja-hõigat "väärtus-objektivismi" asja ajamisega.

Komistamise "kiviks" saab siin 'ratiot' irriteeriv kõike-hõlmav relatiivsus, hoone vundament vangub, sellele võib omistada küll "kestvust", aga ei mingit kehtivust ...

Ja kas ei paljastu siin enamtki veel -- ? Kas ei ole see kui "salajane mäss" mõistuse vastu ...?

Arusaamine, mõistvus, mõistlikus, ja -- mõistus -- Kui võtta 'aluseks' viimane neist, siis ei saa küll rääkida õigsusest kui pelgalt "vahendist" (1143a12-b30).^*

Pakutud variandid: kas (demonstratiivne) teadmine või (intuitiivne) arvamus, (1143b30-1144b12), st.- põhjuslikkuse ja "algu-pärasuse" vastakuti seadmine ei võmalda ka mitte "põhimõttelist" ('logos'e-sidusat!) "seadumustamist" teemal: mis on õnnelikkus, kui "tegevuses täiustuv" kaasa-antus "jumalikkuse" avastamiseks inimsuses. (Nt.1177a31-1178a19).

See oleks pelgalt "retoorika", kompromissi-lembeline spekulatsioon, mil kalduvuseks lahendada iga probleem, "kompetentsel ja taskaalukal" moel, sobiva hinnanguga, mis oleks "õglane" võimalikult paljude suhtes (, mis aga ei välista aeg-ajalt pidulikku ja välja-peetud rappa-minekut!). (Nt. vt. v.-1180b33-1190a24).

* ARISTOTELES : "Nikomachose eetika", Tartu'96, "Ilmamaa", lk. 7-414. (Tõlkinud ja kommenteerinud: A. Lill.) // Või : Aristoteles : "Nikomakhoksen etiikka.", Hels.'83,178s., (Suoment. S.Knuutila ) // Järgnevalt viite-kohtadele lisatud veeru-nr. viitavad soome-keelsele tlk.-le. //

1 16. 08. 2019. -- See oli siis üks ammune kirjutis Aristotelese ainetel. See oli nii ammu kirjutaud, et ei mäleta praegugi, siin ja nüüd isegi aasta numbrit. Kuid sai otsutatud seegi kirjutis uuesti avaldada oma 4 Google Incorporation blogides. Miks? -- Sest Aristoteles on ju parimatest neist Antiik-Kreeka Filosoofidest. (Ise aravasin, et lugesin Aristotelese „Nikomachose eetika“ läbi (soome keeles) ühena esimesena eestlastest üldse. Aristoteles on üks parimad oma ratsionaalse mõtlemisega ja kogu loogika alusepanijana. Kuid noort Aristotelest (kes omakorda, vanas eas õpetas väga noort Makedoonia Alexandrit) õpetas omakorda PLATON! JA mina olen siis umbes 3 viimase aastaga tõlkinud juba ligi 9 Platoni dialoogi (mida kunagi varem, ligi 24 sajandi jooksul?!) pole eesti keelde tõlgitud...? Need minu poolt eesti keelde tõlgitud dialoogid olid järgenvad: „Meneksenos“, „Menon“, „Euthydemos“ (2016.); „Krartylos“ (2017.); „Ion“, „Hippias (lühikesem dialoog)“, „Laches“, Lysis“ (2018.); „Paremnides“ & (lõpetamisel olev) „Protagoras“ (2019.) Plaanis on ka veel „Theaitetos“ ja „Gorgias“. Seega: ligi 12 Platoni seni eestindamata dialoogi, mille leiab, huvi korral, lihtsasti üles minu nime alt siin Google Inc blogides (Madis Liibek). Oleksin huvitatud vähegi mõistlikest ja intellektuaalsetest kommentaaridsest, siin allpool antava e-maili aadressile. Muidu jääb mulje nagu ma tõlkisin kõike seda -- `minu PLATONit` -- ainult iseendale (filkosoof-keisri Marcus Aureliuse sõnadega: „Ad se ipsum“)?! -- Kuid filosoofia oli minugi noore põlve erialavalik ja arvan, et Filosoofiaga võib tegeleda ka vanemaski eas. -- Vatikanis on Raffaeli maal, fresko, nimetusega „Ateena kool“, seal on kujutatud neid antiikseid autoriteete. JA sellelt freskolt näib vastu vaatavat üks ilus brünett, vaadates otsekui üle sajandikuristike ja näib selle fresko vaatajatele otsekui ütlevat: „Mõistate, ikkagi PLATON ja ARISTOTELES...“? -- Ja paluks mõtestatud kriitikat ja veidigi intellektuaalsemaid arvmausavaldusi minu täiesti kehtivale e-maili aadressile nagu: madisliibek@gmail.com

*^* Määratelm hilisem, tuleneb aga otseselt Aristotelese käsitlusest . /nt.'EN' 109b 5/ Mõiste on määratletud "poliitilise aktiivsuse" sihina /1096a9/, ning liigendub järgneva analüüsi käigus / nt.-1096a20-25//.

* Tegemist siin vahest kõikse originaalsema "uuendusega" Aristotelese suure õpetaja ideedele. Aristotelese siiraimast bioloogia-alasest huvitatusest välja-kasvanud arhailiselt oma-näolise -- nö.-"evolutsionismi" teooriaga, selle, vahest ootamatugi, kohandamine traditsioonilise ontoloogia ainesega . Plato, traagilisusegagi piirnevast , totaalsesse duaalsusesse lõhestatud 'maailma-pildi' asemel, koostab tema ideeline pärija süstemaatilist ja entsüklopeediliselt "kõike-hõlmavalt" üld-kehtivat nö.-"maailma-vaadet" .

*^* Seega nägemus, mil ilmsed paralleelid sokraatilise arusaamaga voorusest, millest alles nö.-"teadlikuks saadakse"; samuti Platonil esinev, -- vooruslikuse "õpetatavuse" põhi-mõte, teisalt: voorus on enne-kõke "meelde-tuletamise" asi, ( 'anamnesis'). // Nt.: inimlik hüvelisus on -- " hinge võime tegutseda lähtuvalt loomutäiusest ..." // 'EN' 1098a4-a30 //

*** Martin Buber : " Der Mensch ist nur "ein Fall" , nicht als "ich" zum Bewusstsein seiner selbst . /.../ Der Mensch ist nur in der Welt, nicht auch die Welt in ihm erfasst ." // "Das Problem des Menschen ", (Heidelberg'82; sealt: "Von Aristoteles bis Kant " , S.23 ) // -- So.- antiigist alguse saanud ,Aristotelese geotsentristlikus süsteemis viimistletud, tendents vaadelda maailma kui suletud ruumi, milles ka inimesel oma kindel "koht".

* Sisuline eristus siin-kohal jagab inimliku teotsemise julgelt kahte: teoreetilseks/praktiliseks lähenemiseks. Teise eri-päraks, teadu-pärast, teatav suhtelisus, allutatus nö.- "välistele muutujatele", sõltuvus-suhe viimastega. Üldliigitus vastab samas ka eristusele: loogiline /aloogiline (1103a10), millest tulenevalt Aristotelese eetika-käsitlus otse-kui kaotaks midagi oma kehtivusest,-- tegemist pelgalt praktilise arutelmaga, irratsionaalseist ajenditest mõjustatud inimliku "kombe-loolisusega". (Vrdl. A.Lill, samas, lk.371) vrdl. ka : Kant : "Prolegomena" , lk. 125-145 ))

* ^{So. - Aristotelese nö.-"entsüklopeedilise historismi" iseloomustav eripära ,--nn- "eetiline positivism", mis samastab tuntud ja tõelise hüvelisusega. Lisaks "muutuse", kui kategoriaalse printsiibi nö.-"üle-kaunistamine", mis nõnda väidetult "paljastab" varjatud "olemuse", toob esile "tegelikkuse", nt.- "Muutumaks tõelisuseks , aktualiseerumaks , tuleb olemusel avaldada end läbi muutuse" (,etc.-- EN.III.10.1118a8-b2). Lähtumis arvamusest nagu oleks objekti võimalik (intuitiivselt) tunnetada vaid selle hüpoteetilise "olemuse" läbi, st.--"määratlus" on lause, mis kirjeldab obkjekti "olemust", ja kuna: "Tõeline teadmine on identne oma objektiga " ( "De Anima"), siis jõutud nö.-"essentsialistliku määratlus-teooriani", mis koosneb pelgalt arvamustest, nagu oleks võimalik pelgalt "objekti nimetades" vahendada selle "Mõistes" ka nö.-"olemuslikku tähendust" (nn. nominalism). Ometigi on need Aristotelese nö.-"tõlgenduslikud sümbolid" pelgalt meele-valdsed "lühendid", mis ei anna mingit uut teadmist objekti kohta, ega ole konsekventselt lõpuni-arendatav ("mõistete määratlemine" viib lõputule regressile). (K.-R.Popper: "Avoin yhteiskunta ja sen viholliset" (, Keuruu'74,5-728s., Tlk:P.Löppönen ;sealt: "Hegelliaanisuuten Aristotelliset juuret" , lk. 280-305, lk:289-300).}

*^* Ilmsed paralleeelid G.F.Hegeliga: "Was wirklich ist, dass ist wichtig, und was wichtig ist, dass ist wirklich"! ("Grundlinien des Philosophie des Rechts", Vorrede, F.a/M.'89). Hegeli otsestele laenudele aristotellikust maailma-pildist on viidatud varemgi (nt. K.R.Popper). Mõlemal juhul tegemist läbivalt essentsialistliku käsitlus-viisiga, mida iseloomustab veel nn. "teleologistlik" lähenemine, ja ühiskondlike isnstitutsioonide põlistamis- püüdlused.

* ^{Aristotelese "õiglus-käsitluse" näol on tegemist otsese "laenuga" Plato vastavast, õieti, Platoni ühisk-teooria nö.- "üldistamisega" kogu (füüsilistki!) maailma hõlmamaks. Muidugi imponeeris loodus-huvilisele Aristotelesele võimalus kohandada toda "finaal-põhjuse" teooriat oma nn.- "looduslike kohtade" ideega , mille kohaselt kõik (nii epiirilised kui mõistelised) objektid on liikumises oma "lõpp-eesmärgi" suunas, samastades nõnda need objektid olemuse/vormiga. (St.-vorm on objekti "sees", ideede samastamine empiirlise antusega , so.- Plato väär-tõlgendus, -- ideed eelnevad objektidele ometigi!). Bioloogina oletab aga Aristoteles objektides nn.- "potentsiaalset aktuaalsust", objektide liikumine (nt. ideede "arenemine") nõnda kui nende "aktualiseerumise protsess“. Samuti: "hing", kui primaarne "vormiline põhjus" ('entelehhia') --"sama kui potentsiaalse objekti liikumise seesmine printsiip" (-so.- Arist.- 'causa finalis'; Platol pigem: 'natura' ). (Popper: "Avoin yhteiskunta ja ..." , lk. 286-288))}