L. Wittgensteini filosoofiast.

(02. 1999.)

Ludwig Wittgenstein:

„Anti-metafüüsika keelest“.

"... ja kõike, mida teatakse, mis pole mitte

lihtsalt kohina ja mühinana kuuldud saab öelda kolme sõnaga. "

Krünberger

Teemaks Ludwig Wittgensteini keele-filosoofia mõningad järeldumised ,pürgides eel-kõige vastama pealkirjana sõnastatule mõtteliselt lisatud küsimärgile.

L.W. tinglikule seostamisele , elik --- vastandamisele metafüüsikaga rohkelt alust, kuna mainitud autori mõtlemises kõigiti kesksel kohal keeles väljenduva olemuslikkuse probleemistik , selle suhtestatuses ümbritsevaga , "olemuslikkus" aga aina metafüüsika päristisemaks aineseks olnud.

On midagi olemuslikkugi tolles, Aristotelese kunatise 'prima fysica' hilisemates teisenemistes . Algselt üldistavaimana olemise põhi-printsiipe hõlmama seatust , saab sellest -- ontoloogia -- Descartes'i ja Spinoza käsitluses. "Olemise õpetus" , mille vahendusel aktiivne uus-aegne meelsus end ümbritsevaga suhtestas.

Hilisem teisenemine , kahtlemata, aga pöördelisem kõigist eelnenuist . Traditsioonilise filosoofia aines on muundunud pelgaks nn. "loogiliseks semantismiks" ja/või "keele-kriitikaks" positivismist alguse saanud ümber-hindamise käigus.

Võimalik ,et seegi tõik kui oma-näoline -- "vastus" noile paljudele , kunati meta-füüsika poolt tõstatatud küsimistele. Kuigi , ka hilisemal ajal ,teadagi , leidunud hulganisti kahtlejaid , kes kui arvaks ,et "vastamata jätmine" ,sellest keeldumine, ei tarvitse siiski veel tähendada vastust . Kui sellele 'vastu-väiteid' pole ,siis eeldagem ,et oldakse -- sellega nõus ....

Metafüüsilise traditsiooni ja positivistlik-analüütilise lähenemise olemuslik erisus seadistab , et kui viimane piirdub pelgalt "loogiliselt ja semantiliselt korrektsete lausetega", rahuldub "tõesuse kui tõestatavusega" esimene see-vastu aga tõstatas 'tõe' järele nõudmise ja ka eri-omased kriteeriumid selle hindamiseks . Kuna nood kriteeriumid valdavalt nö.-"subjektiivset laadi" ,siis hilisem analüütilisus noid muidugi enam ei tunnistanud , väites isegi , et säärasena saab metafüüsika pretendeerida vaid subjektiivse nn.-"maailma-vaate" (die Weltanschaung)

staatusele,see-vastu aga analüütiline (keele-)teaduslik lähenemine aga (võimalikult) objektiivsele tõesusele kui "tõestatavusele" , olles sellega rakendatav sotsiaalsegi nn.- "maailma-pildina " (das Weltbild) ¹

L.W. , küsides keele olemuse järele leiab , et tuleb eristada korrektselt väljendatav , kui tõsi-kindlam , teaduslikum pelgalt subjektiivseist väitmistest , mil kehtivus võimalik eel-kõige nö.- "isiklikumas plaanis" .Traditsiooniline filosoofia nõnda nähtult kui -nö.-- "filosoofia keeles " , kuigi tulnuks piirduda vaid -- "filosoofiaga keelest".

Opereerimine abstraktsete mõistetega on nõnda kui keeleline "tehe" ,mida võimaldavad tähendus-sidusad keelelised "märgid"(sümbolid), millede seostamise reeglid , kaasuv tähendus , johtumas konkreetseist seadus-pärasustest, mis tingimusteta omaks-võetavad, mitte tõesed ega väärad.

Mingi keelelise väitmise "tõesust" puudutavad vaidlused , on võmalikud alles siis kui oldakse eelnevalt juba mingite üldisemate reeglitega paratamatuse sunnil nõustunud. Mõtlemise ja selle sõnastamise esimesed "lülid" jäävad paraku varjatuiks , põhi-mõtteliselt saavutamatuiks . Kõige nö.-"aluse" kohta on teada vaid ,et -- "see on" .

Ei saa küsida : 'miks'? , küsitletav piirdub sellega : 'kuidas'? ; hinnangulisemalt : "miks ka mitte" ?

Sõnastades "Tractatuses" oma veidi skolastiliseltki kõlava kuulsa "lõpetava" kreedo : "Millest ei või rääkida , sellest tuleb vaikida" ² -- väljendab autor nõnda kindlasti sügavalt isiklikku veendumust ,mille kohaselt "tuleb vaikida" , aga mitte see-tõttu ,et "kõnelemisel poleks mõtet" , või siis agnostikute kombel õhates : "sõnadest jääb puudu ..." , vaid lihtsalt , et mis pole sõnadega väjendatav "ei kuulu maailma" -- on transtsendentne.

Sellest tõdemusest just lähtub L.W. aru-saam , siit ka ülessanne filosoofilisema mõtte-seadmise tarvis üle-pea : tuua sõnu nonde "metafüüsilisest kuri-tarvitamisest" tagasi loomulikku keele-kasutusse.

Kuigi sõnad ,ammugi mitte , pole ise-enesest hinnanguliselt üheselt määrateldavad , kannavad nad ometi aga neile omistatud tähendust , ja kui peaks näiteks leitama , et osadel väitmistel pole tähenduslikku sisu , --laused on mõtetud--- on siit hõlbus järeldada seda ka "sõnul-vahendatud" väärtus-hinnangute kohta. Mida aga tavatsetakse lugeda ülimalt taunimis-väärseks kõik-sugu vähegi ortodoksemate veendumuste silmis. Sõnad võivad olla ka maailma ja selle tõdesid -- 'õõnestavad'.

Seda ära-hoidmaks on tehtud hulganisti ponnistusi , vahest isegi ,-- iga kivi gooti katedraalis kandmas ja toetamas seda ühte taotlust -- kinnitades oma kombitava reaalsusega "püha-kirja" sõnu .

Sest, -- kust kasvab üldse ortodoksne veendumuslik "tõsi-kindlus", usk , maailma "vaatamise viis",-- mille nimel minnakse või tuleriidale ? Võimalik , et oma vastandist ,-- sügavaimast ja kõikke-haaravast eba-kindluse tundest,

tegemist palju-sõnaliselt veenvaga säärasega, teadagi , mis aga seesmiselt välistaval moel ignorantne on.

Pluralism ohustab alati iga eristatunud "tõe" kehtivust , ükski nö.-"lokaalne absoluut" ei tohi lubada enese kõrval teisi sarnaseid , siit teotsemine deviisil: "hävitada või meie usku pöörata ! "

Nõnda sageli "filosoofiliste hiige-hoonete" puhulgi. Selleks ,et püstitada uus süsteem , vaja muuta vareimeks mõnigi eelnenuist , täpselt nii nagu kreeka templeist võeti kive ehitamaks nende asemele kirikuid.

Suurus-järgu võrra mastaapsemaks ette-võtmiseks aga leida ühe-korraga "lahendus" kogu filosoofiale kui "küsimusele".---

L.W. nõnda näiteks seadistanud ,et -- "filosoofia kõik lahendamata probleemid tulenevad sellest ,et keel on jätkuvalt samana püsinud ja eksitab üha uuesti samadele küsimustele , milledele ei ole aga vastust ." /... / "Keeles on kõigi jaoks peidus samad lõksud , ulatuslik kergesti-käidavate eksi-teede võrgustik . Nii näeme inimesi teine-teise järel kulgevat samasid teid , ja ometi --teame j u b a e t t e //M.L. - i.e. // ,millal nad rajalt eksivad ... /.../

... tuleks asetada kõigisse kohtadesse kust umbteed hargnevad //hoiatavaid// silte, mis aitaksid inimesi ohtlikest kohtadest üle ..." ³

Võrgutavalt 'irriteeriv' asi nõnda ometi , too "filosoofia kui eksitus" mille käänulistel radadel paha-aimamatut teelist aina ohustamas sireenide eksitav laul ( või: hoopis selle laulu-sõnad?)

Samas vahendatud sõnadega ka antud mõista , et "eksitus" on siiski välditav , säilitades selleks tarvilise valvsuse ja umb-usklikuse, veelgi enam , --eksitus isegi kui -- "lihtsama vastu-panu tee". Nõnda öeldes ei oldagi aga kuigi kaugel tollest metafüüsikale omasest 'Tõe' järele pärimisest , oldakse säilitanud selleks vajalik "uskumine".

Nõnda ei ole L.W. kuigi lihtne üheselt siduda hilisema nn.- analüütilise kk. külge , mis tuntud just oma nö.- "anti-metafüüsilisusega" ,kuigi seda ,vastavas traditsioonis sageli tavatsetakse teha , kuna käsitletav autor olevat muu-seas ka väitnud -- traditsioonilise filosoofia (-e.- metafüüsika) olevat -- nurjunud ürituse -- "väljendada midagi",mis säärasel kujul siiski väljendatav ei ole ,st.-- on midagi, millele võib korrektse keele-kasutuse korral kõige enimalt vaid -- kaudselt viidata. ⁴

Traditsioonilise filosoofia "asi" on nõnda siis kui midagi ,mis asetseb loogika- ja keelekasutuse -reeglite seatud ahistavalt kitsendavate piiride taga ja mida seetõttu pole võimalik otsesõnu väljendada , millele võib vaid kaudselt, viitamisi osutada .

Seda nägemust toetab igati L.W. tehtud nö.-"eristus keelest",--jaotamine keelelised väitmised ühelt-poolt -- analüütilisteks ja teisalt : empiirilisteks lausumisteks , mis näib kinnitavat autori kujundatud hinnangulistki aru-saama keelest , kui millestki piiravalt ja kitsendavalt -- "ahistavast."

Nõnda-mõistetult on keel ,seda liigendavate kõik-võimalike --grammatiliste,süntaktiliste ,jms. reeglitega -- kui meie enese-väljendus püüdlustele seatud ületamatugi tõke, midagi , millele paratamatult aina põrkutakse püüdes sõnul-kirjeldada hämmastunud mõistmise tõdemusi.

Küsimus võib siin olla siiski ka otsustavamalt püsti seatud, --- keele asetatud piirid ei tarvitse mitte nii-võrd "oskamatusest" , nt. - puudulikust 'techne'ist tingitud olla, vaid hoopis-tükkis olemuslikuma moega .

Autor kui püüaks visandada, kohati lausa agnostiliste värvidega , katkendlike pintsli-löökidega, pilti "asjadest ja oludest" maa-ilmas, mis viimseni kapseldunud , ise-olemise sisse isoleeritud autonoomseist teadvuse-kübemetest täidetud ,kes ometi pürgimas aina "välja-poole" sellisest ,--enamikel puhkudel ilmselt -- negatiivsusena adutud ,"ise-olemiseks" mõistetud realiteedi kütkest.

Tulles tagas tolle viidatud "keelelise" eristuse juurde,--analüütiliste (e. loogilis-matemaatiliste) lausete tõeväärtus on L.W. aru-saama kohaselt -- valdavalt vaid tautoloogiline, st.-- pelgalt "ümber-ütlev". Ka empiirilised lausumised , oma tõesuse osas, taandatavad vaid fakte konstanteerivaiks , nö.-"vaatluslauseteks".

Säärane seisukohavõtt lähtub muidugi eelduselt, mis võrdlevalt suhtestub kujuteldava "ideaalsega" ja säärasena -- otseselt lähtub varasemast vastava -sisulisest traditsioonist .

Kuivõrd aga määratlus: "tautoloogiline" mõeldakse tihti-peale aga kattuma hinnangulisema seisukohavõtuga --- "lause on mõtetu",siis järeldatakse siit , et ka --- "tühine" ...

Sellest tulenes L.W. varasema loome-perioodil, -- nn.-- "ideaal-keele" järele nõudmine ,ehk siis nõue rakendada keelelise analüüsi puhul matemaatilist "sümbol-keelt" mis järgib loogilist süntaksi, mille kohaselt samasid sõna-märke (sümboleid) ei kasutatada erineva tähenduse kandjana . Millisest taotlusest autor aga oma hilisemates teostes loobus ,viidates tolle liialt põhjendamatuile eeldustele.

Nimelt lähtub säärane "ideaalse" järele küsimine ,(vastavas traditsioonis ) levinud tavast näha mõtlemises eri entiteetide taga midagi ühist, millest tuletatakse siis konkreetne nö.- "ühisnimetaja",--st. - mõningase sarnasuse põhjal taandatakse nähtuste mitmekesisus ühtsele,traditsiooni järgides--"ideelisele" alusele. ⁵

Võib kerkida küsimus : kuivõrd on L.W. käsitlus üldse, nö.- "ühtsele alusele taandatav" ; esineb ju "Tractatuse" ja hilisemate loome-perioodi teoste vahel kardinaalseidki erinevusi, autor kahtlemata nö.-"periodiseeritav" oma veendumustes eri loome-järkudesse.

Üldiselt L.W. arusaam siiski küllaltki kompaktne,kuigi tavatsetakse viidata ka olulistele lahknevustele . Näib ,et õigustatum siiski selles suhtes väita , et L.W. siiski jätkuvalt lähtus juba "Tractatuse" poolt tõstatatud probleemistikust ,mudugi , sagedasti oma varaseimaid seisukoha-võtmisi hüljates ,ehk siis tundmatuseni korrigeerides.

Läbivaks on siiski äärmiselt originaalne mõtte- ja sõna-seadmise laad ning maailma-vaateline üldistus-võimeline ühtsus , novaatorlik lähenemine nii mõneski mõttes.

"Tractatus" on kahtlemata radikaalsem , isegi --bravuune kohati ja nõnda enim tähele-panu võitnud , rohkesti tsiteeritud . Hilisemastes teostes , eriti postuumselt ilmunuis , valitsemas selginenum ja kahtlevam meelsus. Kohati sekka teravat kriitikatki, ka enese varasemate veendumuste aadressil.

Kuigi jah , paljud teemad jäävad siiki keskseimaks, läbides kõiki kirjutisi kui punase lõngana . ---

Näiteks nägemus keelest kui millestki ahistavast või piiravast väljendub kujukalt juba ka "Tractatuse" ühes tuntud põhi-teesis --"mida v õ i b näidata, seda e i või veel ütelda" ⁶ ---kuigi too aru-saam ,iseloomustamas enamalt just L.W. hilisema perioodi kirjutisi. Nõnda on tolle "Tractatus"-tsitaadi täpsustavaks näiteks autori hilisemaistki teoseist tuua hulgi näited , üks neist siiagi lisatuna : "see ,mida ei saa väljendada /.../ ,loob vahest teatud tausta / ... / mille raames see,mida olen saanud väljendada saab oma tähenduse". ⁷

Viimane väitmine ,kui hilisem ,tugineb juba autori teisenenud arusaamale keelest kui "mängust", mis koosnemas arvukaist (rohkem-vähem -- paralleelseist v. vastanduvaist) nn.- "keele-mängudest",mis järgimas siis erinevaid ja eri-omased keele-kasutuse (vms.) reegleid ja millede piires samadelgi sõnadel võimalik kardinaalselt erinev tähendus-sisu.

Iga "keelemäng" mõneti ka kui nö.-"suletud ring " ,kuna selle siseselt kehtiv ainult üks (nt. aksioloogiline) "mõõdu-puu", millele vastavalt siis mingi konkreetne sõna omandab mingi konkreetse tähendus-varjundi. St.- ühe "keele-mängu-ringi" siseselt saab korraga kehtida vaid üks säärane "mõõdustik", --- olid juba nii muistsed müstikud kui ka skolastikud ühel meelel , et ---kahte "absoluuti" ei saa sama-aegselt eksisteerida . Iga "mono-maaniline jumal" nõnda ainus (võimalik) oma universumis .

Võimalik isegi ,et -- ühe "keele-mängu" siseselt tegemist mitte ainult ühisele keele-kasutusele omase , ringi-sisese suletusega , kõigi alternatiivsete kirjeldus-võimaluste (ja seega ka --tähenduse omistamise ,korrigeerimise ) katsete suhtes, -- vaid otse totaalses tähenduses siin isegi : --"ühe maailma piiridega"... ---

--- See on ,kahtlemata, oluliselt tähtsustatav väitmine. Mida see tähendab kui räägitakse maailma "piiridest"?

Nõnda on õeldud mujalgi , varemgi , olgugi sõnastatud tihti-peale hoopiski erinevaiks , näib , et kokku-langevaks säherduste väitmiste puhul on -- säärase "osutamise" suund. Ehk siis ,--viimase tähendust sisu järgi korrigeerides ,-- pigem on siin aina tegemist olnud osutamise 'suuna-tusega'....

Nimelt tundub, et kui piirduda nt.-'välja' -- osutamisega , võib soovimatult siinse arutelma kontekstuaalsetest raamidest ennatlikult väljuda. Samas aga pole abi ka säärastest ,teda ja tuntud , asu-koha(tuse) määratelmadest nagu nt.- "üle-vale" , "parem-ale" , ega ka "languse" poole ...

Selle nentimisega oldakse jõudnud aga kõikuvale pinnale. -- Eelnevaga oleks kui (tõsi -- vaid kaudsel moel) viidatud "olu-korras-olule" , mis oli (väidetavasti) --"kõige alguses " : " Alguses oli kord ... "

Nõnda klassikalises narratiivses vormis sobib avada siinse jutustamise asja suuremas plaanis . ---

Võttes aluseks "korra asjade alguses" , on saadud tarviline lähte-punkt edasise tarvis . -- Nimetagem seda järgnevalt -- tinglikus kõnelemise pruugis -- "keskmiseks punktiks" .

Võiks öelda ka lühemalt : "kesk-punktiks" , sellega osutatud imaginaarne "koht" ei kaotaks midagi . (Kuna seda tegelikult üldse olemaski pole) . Keskmise punkti asukoht märgib nii-siis midagi sisuliseltki keskset ,see on absoluutse korrastatuse ja legitiimsuse "asu-koht" .

Ja säärasena midagi , millele saab toetuda ,mida saab võtta "lähte-punktiks" . Ja tuleb tunnistada ,-- seda on ka tehtud . Kuigi seda imaginaarset "punkti" tähistavad nimetused on suuresti erinevad olnud .

Mis asja-olu johtumas ilmsesti erinevatele traditsioonilistele diskursustele omasest nö.-"originaalitsemise püüdlusist .

Tinglikult võib seadistada ,et -- laias laastus võib eristada jagunemist : religioosseteks , filosoofilisemateks ja muiduniisama diskursiivsetesse raamistuisse .

Aga jäädes ka abstraktsema kujundi -- "keskmine punkt" kohale , ei pääse kohustusest seda pisult liigagi sümbolistlikku tähistust , -- kuidagi selgitavalt laiali laotada .

Vahest on see-juures abi kujundi visualiseerimisest ,kuigi see abstraktsioonide puhul reeglina ei toimi . --- Aga siiski ,-- kujutelgem üht konkreetset punkti ja märkimaks selle erilist staatust ,rõhutades samas ,et tegemist on ühikuga ,mis paikneb "keskel" . Midagi Heisenbergi määramatusest: tundmatu valgustamiseks kuluv energia varjutab tuntavaks saava selguse.

Sellega peaks aga olema nüüd saavutatud kujuteldav tsentraliseeritud sfäärilisus , imaginaarse "ringi" keskel paiknev "punkt" on aga selle sfääri keskmeks, nõnda kui -- "mõõtu andev joon" (ehk : "punkt") ,-- seega midagi, mis allutab enesele kõik tolle sfäärilise piiritletuse "sisse" jääva .

Tinglikult antud puhul , mõnel teisel juhul aga äärmiselt tõsi-kindlana , võiks seda nimetada lausa --"absoluutse legitiimsuse päristiseimaks asu-kohaks" .

Mingil moel märgistab too "keskmine punkt" tõe-poolest -- "alustavat kohta" ,st.-- kõik sellest punktist lähtuv on otseses seoses oma läht-pinnaga, sellest otseselt "mõjutatud" .

Nõnda määrab tinglikult aluseks võetud punkt ära ka kõik ,mis jääb sfääri sisse ja kaudsemalt ,--määrab ära ka selle --- kuhu saab tõmmatud seda sfäärilisust piiritlev 'ringi-joon' .

Imaginaarselt aluseks-võetust saab miski , mis määrab ära ka selle (või : enne-kõikke just selle) -- mis enam ei ole see "miski" . Ehk siis teiste sõnadega : olevat konstitueerib mitte-olemine ,olev saabki alles siis oma tegeliku olemise , kui seadistub vastakuti mitte-olemise kui võimalikkusega.

Vahetus olemises aga ei ole võimalik "mõistmises vahendatus" välja-poole seda tingimisi tõmmatud 'piiri-joont' mõõda . Millega on aga ka öeldud ,et --miski olevana on enne-kõikke just "piiratud" .

Nõnda öeldes aga nihutataks visualiseerija asu-koht ennatlikul kombel ühtede teiste konkreetsete raamide sisse ,--- aksioloogiliste "mõõt-ühikute sfäär" , mis paraku aga ei võimalda enam üldistava nägemise viisi.

Teisalt võiks sõnastada ka reeglina ,--ühegi konkreetse sfäärilise tõlgendusliku ja tähendust - omistava süsteemi sidusalt ei saa millaski rääkida "piiratusest" . Vastu-pidi ,-- ühe tõlgenduse sisse mahub alati "kõik ära" , see ongi nõnda kui : "kõik mis on" , --terve maailm , näiteks.

Ühe punkti absoluutne kehtivus ühe konkreetse sfäärilisuse sees on eelduseks sellele , et pretendeeritakse kogu oleva hõlmatavusele, nõnda ,et --midagi ei jääks "üle".

Ringi ,kui tõlgenduste "keskmise punkti" sidusa konglomeraadi sees ei ole isegi mitte "näha" seda piiravat 'ring-joont' . Tõsi , sellele viidatakse kaudselt sõnadega , õla-kehituse saatel , mõningate abstraktsete terminitega , et teha seda milleksi adutavaks ja samas ka --milleksi "õdusamaks" ("udusemaks"!) --selleks ,et "ringi sees olijatele" säiliks lohutav illusioon -- "Me elam ikka väga s u u r e s maailmas"!

Muidugi , öeldes , et -- see on "illusioon" , kaotab kujuteldav kõrvalt-vaatleja osa oma tarvilisest era-pooletusest ja võib nõnda ise ka viimati veel pilkegi alla sattuda").

Seda kõikke aga vaid juhul ,kui seada ees-märgiks rõhutada kõik-võimalikke , erinevate -- tsivilisatsioonide, keelte, kultuuride, jms. vahelisi kommunikeerumis-barjääre.

Nägemus ümbritsevast kui "killunenud tervikust" , multi-valentseiks narratiivseiks üksik-nähtumusteks paljunenud maailmast. Mil samuti teatud resignatsiooni varjund küljes on , midagi "mineviku kuld-aegade" idealiseerimisest , revanschi - lootustki.

Sama kehtib paljuski ka kõigi "üksik-indiviidide" vaheliste erisuste suhtes.---

L.W. järgi märgivad indiviidi kasutatava "keele piirid" ,(st. nt. sõnavara ulatuslikkus,primitiivsus v. "üle-spetsialiseeritus" ,jms.) --tihtipeale antud indiviidile "mõistetava maailma piire".

Missuguse ,tõsi küll ,mõningate resrvatsioonidega -- solipsismi õigustamiseks piirdutakse siingi nentimisega ,--see polevat väljendatav ,kuigi see mingil moel "ilmnevat" ...

Põhimõttelise seisukohavõtuna kõlab nõnda "Tractatuse" kuulus lõpp-järeldus mis nõuab "vaikimist" sõnade-tegemisest küllastudes, rahuldub vaikusega sõnade asemel , säärane -- "kõnekas vaikus" , kahtlemata ,vahest isegi -- palju-tähenduslik....

Seda see-tõttu , et 'see' , mis pole "sõnu-väljendatav", võib transtsendentsena olla vaid subjektiivse "maailma-pildi" siseselt kehtiv. Küsimus ei ole siin aga mitte selles ,kas -- "midagi öelda v. ütlemata jätta", vaid pigem ratsionaalsele mõtlemisele ja sõna-seadmisele omastest piiridest üldse.

Keel ja mõtlemine ei ole kaugeltki mitte kattuvad mõisted , küll aga vastakuti tihedaimais seostes lahutamatult põimunud . Keel lähtub mõtlemisest , mõtlemine omakorda (vähemalt oma komplitseeritumas) -- toetumas keelele .

Kuigi vahest võimalik kujutleda primitiivseimat nö.-"keelelist väljendumist" mõtlemisest lahus ( nt. väike-laste, dresseeritud lindude puhul) , selge ,et ka algelisemad keelelised lausumised kandmas endas teatud kokku-leppelist , nn. "märgi-sidusat" tähendust , millede tõlgenduslik "lahti-kodeerimine" nõuab mõistuse kaasa-panust.

Juhul kui jätta siin täpsemalt määratlemata mõistete : "mõtlemine"⁸ ja "keel" sisuline tähendus ja (tähenduslik) ulatuvus , võib nimelt väita,et pole võimalik kujutleda täiesti "keele-välist" mõtlemist.

Või nagu L.W.-- "...keele piir ilmneb võimatuses kujutada tõsiasju,mis vastavad teatule lausele... /.../...ilma ,et kordaksime seda lauset". ⁹

Teisalt , -- too osutatud kehtivus pelga "subjektiivse maailmapildina" võib olla üle-loetav ja tõlgendatav "osatavalt" ainu-võimalikunagi , st. -- ongi vaid ületamatu subjektiivsus, ja säärane nietzschelik 'võimu-tahe' noid "üksik-nägemusi" aina võimalusi mõõda ja "vahendeid valimatagi" kehtestamas.

Nõnda öeldes on "jutu-märgistatud" -- "objektiivsus" potensiaalsusena juba , kui kokku-leppeline tinglik tähistus tühisele nö.-"kokku-langevale ühis-osale", enamuse kriteeriumite kohaselt igati,mis seega kui -- möönduslik järele-andmine, pelgalt kompromiss.

Ühtlustamise kui teatava nö.-"tasa-lülitava" protsessi ajendid võivad nii-siis peituda olemuslikult vastanduvas antuses.

"Objektiivsuse"- pretensioon alati mingil vildakal moel liitunud anti-subjektivismiga ; paradoksaalne suhtestatus: uus-aegne individualism ja samast alguse saanud natuuri-teaduste viljeletud "objektiivselt tõese" kultus kummastavalt vastakuti käändunud.

Näidates keele seatud piiridele ,kui -- "mõeldava maailma" piiridele ,on aga otse loomulik ,et arvatakse ennast olevat suuteline nägema ka nende "piiride" taha.

Tõsi, kuivõrd see pole tegelikult "mõeldav" ,pole see ammugi ka mitte kuidagi -- "öeldav". Sellele tabamatule "millegile" võib ,äärmisel juhul,ainult kaudselt viidata ja isegi mitte kui "olemas-olevale" ,vaid kui millegile ,müstilsel kombel,--alles ilmnevale...

Säärasel kombel L.W. "anti-metafüüsilisus" jõudnud jutu-märgistatuks ja lähedasse seosesse müstilise traditsiooniga ,seda mõneti paradoksaalsel moel .

Võimalik tõmmata paralleele nt. Meister Eckhartiga ,kelle järgi olnud ideaalseks mõtlemiseks vaikus ,mis asetseb "sõnade taga" .

Ja võrdlusena: "filosoofia õige meetod oleks see ,et me ei ütleks mitte midagi /ja/...alati kui keegi teine tahaks öelda midagi metafüüsilist , tuleks meil talle näidata , et ta ei ole teatud lausemärkidele /=sõnadele/ mingit /tegelikku/ tähendust andnud ..." ,tsiteerides L.W. ¹⁰

Nõnda-öeldu seadistamas: filosoofiat õgustavaks ülessandeks olgu olla keele-kasutuse "õigsust" kontrolliv valvur , mil kasutada tundlik "mõõdu-puu" sõnalisegi "tegelikkuse" hindamiseks.

Seda aga mitte-tehes oleks otse-kui asetatud nö.- müstilise valda, kaasuvasse ebamäärasesse staatusesse kogu filosoofia aines, muutes selle millekski millele võimalik vaid "kaudselt osutada".

Kuna : "Mida me ei või mõelda , seda me /siiski/ ei v õ i mõelda , ja seega ka mitte õ e l d a , mida me ei või mõelda . // Seda , mis kuulub maailma olemusse nimelt ei saa õ e l d a , ja filosoofial, kui see võiks õelda midagi , tuleks kujutada maailma olemust /mida aga/ ...keel ei suuda väljendada ." ¹¹ --

-- Nood rõhu-asetused annavad ühelt-poolt tunnistust sellest , et filosoofide väitmised on Hellasest saati jäänud ees-kätt just retoorilisiks , teisalt aga järeldumas toodud konstanteeringust mõndagi põhja-panevat kogu seda-liiki mõtte-arenduste tarvis ---

--- " Maailm on m i n u maailm ja see ilmneb selles , et minu k e e l e piirid tähendavad m i n u maailma piire. Ma olen ise-enese maailm . (Mikrokosmos) . " --- Hoolimata arhailiselt tõlgitud keelest , nõnda-öeldu ometi üks hiliseimaid oluliseimaid postuleerimisi subjektivismi ülistuseks .

Näib ,et nagu oleks ununenud paar viimast aasta-sada ja sõna saanud mõni Berkeley või Fichte jünger ,-- skeptiline, kõiges kahtlev meelsus, ja samas otse-kui teaduslikke-looduslikke "seadus-pärasusi" kirjeldav suurelisus .

Kuna selgub , et --selles mõttes on see -- "mida solipsism t ä h e n d a b , nagu näha täiesti õige . Seda ei või ainult õelda , see ilmneb. "

Kindlasti mõjus see isegi ärritavalt osale au-väärt lugejaskonnast , mis muidugi ei tarvitsenud olla ees-märk ise-eneses. Samas on kõikkide aegade prohvetid ja "tõe-lausujad" vaistlikult mõistnud toda suurt tõde ,et pole viljakamat pinnast mõtte-kujutelmade lennuks ja fantaasiale avaramat mängu-maad , kui seda pakub too "vaikus sõnade taga" ...

--- Kui sellele eelnevalt küll "osutada" aga , -- sellega ka targu tagasi-hoidlikult piirdudes . --- "On tõesti midagi , mida ei saa väljendada . See i l m n e b , see on müstiline... //kusjuures// , müstiline ei ole see, missugune maailm on, vaid, et maailm o n ..." ¹²

Näib ,et keelelise väljendatavuse ulatus, eneseväljenduse võimalikkus üldse ,on L.W. käsitluses seatud põhimõttelise kahtluse alla , kuigi seda kardetavasti paljuski ka täiesti õigustatult....

Kugi ,õigluse nimel, ei saa jätta lisamata , et --- keelelisel "väljendumisel" siiski ka ise-oma puutumatu "riik" , kus valitsemas hoopis teised reeglid ja seadumused , selleks võiks olla näiteks -- poeesia.

Siin ju võtta "keeleline mäng" 'par exellence' , mäng sõnade , nende tähendusliku ulatuvuse ja varjundite ning kõlalise tonaalsuse kostvusega .

Terve eraldi-asetsev maailm , kus paindumatu ja jäik ei saa millaski olla 'tõde', säärasena, vaid pigem aina sellele vastanduv .

Mänglev , olgu või sellega ka kerglaseks ja pinna-pealseks tembeldatav, aga seda mitme-tähenduslikum , seda voolavamalt varjundi-rikkaim , paradoksides kinnistuv , tõestamata kehtiv .

Kas mitte sama 'tõde' ei palvelenud ka too "palju-sõnaline vaikija" , kui püüdlikult sõnu lausumistesse nõnda kõlama häälestas , et need ka kõlama jäävad --- ? --

--- "Läbipaistmatu ees-riie varjab inimese eest sageli igavest ja olulist . Ta teab , et selle taga on midagi, aga ta ei n ä e seda .... " ¹³

1 L.Wittgenstein : "Loogilis-filosoofiline traktaat" , Tln. 96 ,lk. 9-201 / 3.01 ;4. 11 //vt. ka : G.H.von Wright : "Logikaa,filosofia ja kieli", Keuruu'82 , lk. 21

2 L. W.: "Tractatus " -- 7. -- "Wovon man nicht reden kann , darüber muss man schweigen ". // Rõhu-asetus : sks. k . - "müssen" väljendamas pigem vajadust , pidama --lähtuvalt seesmisest vajadusest/paratamatusest või : eelistuse väljendusena // vrdl. "sollen" -- pidama ,sunnitud olema. // vt. ka 6.31; 6.421 //

3 L.Wittgenstein " Vermischte Bemerkungen" // "Yleisiä huomatuksia" , Porvoo '75 ,lk. 45 , 53 // "Über Gewissheit" ,lk.155-156 §71-73 / -- Metafüüsiline maailma-pilt ei saa olla ei tõene ega väär,selle tõesust puudutavad vaidlused võimalikud vaid selle "raamide" siseselt; tuleb kasutavate sõnadega ka sama mõelda . //

4 L. Wittgenstein: "Über Gewissheit" / "Varmuudesta" , Porvoo'75 , s.41, §37 , jj.

5 L.Wittgenstein : " Philosophische Bemerkungen" / "Filosoofisia huomatuksia" ,Juva'83 ,s.48 ,§ 60-61 // vt. ka : "Sininen ja ruskea kirja " ,Juva '80, s.111 , §2 //

6 L. W.: "Tractatus... " 4. 1212

7 L. Wittgenstein: " Vermischte Bemerkungen" ,lk. 52

8 L.W. nägemus küsimusest võrdlemisi katkendlik , piiritlemas pigem seda ,mida "mõtlemine" --ei ole . Samuti pole käsitletud võimalusi mõiste määratlemiseks alternatiivsete distsipliinide , st. nt. antropoloogilise , klassikalise epistemoloogia ega ka nt. neuro-füsioloogia vaate-puktist//"Tractatus" -- 3. - 3.032 // nt.-- "Tõsiasjade loogiline pilt on mõte /st.-/ ...suudame seda ette-kujutleda// Mõte sisaldab//...olukorra võimalikkust" , etz.

9 L. W.: "Vermischte Bemerkungen" ,lk. 43

10 L.W.: "Tractatus ... " 6.53

11 L.W.: "Filosoofisia huomatuksia" , Juva '83 , lk. 54-55 §§ 157,161 , jj.

12 L.W.: "Tractatus ", vastavalt : 5.61- 63 ; 6.44; 6.522

13 L.W.: "Vermischte Bemerkungen" , lk. 63