Jüri
Talvet & `POETICA
IBERICA´
Jüri
Talvet: „Hispaania vaim“
(Valik
tsitaate.)
Keskaja
ja vararenssansi hispaania luule.1
„Hispaania
luule algab õige kauges minevikus. /--/ ... siis kui Hispaaniat
alles asustasid tema vanimad elanikud ibeerid (umbes 3000 aastat
e.m.a.).“ (Lk.: 24.)2
„Seneca
õpetus „praktilisest mõistusest“, s. o. eetikast, /--/ Kuid
kõik need antiiksed ja humanistlikud lootused varisesid
300-aastasesse vaikusse V sajandi alguses, kui Rooma langes...“
(Lk.: 25.)
„...
soov käsutada kõiki ja mitte alluda kellegile, kiitlemine ja ülbus.
Selliselt defineerib XVII sajandi keksel hispaanialikke loomuomadusi
kibeda muigega Baltasar Craciàn.“ (Lk.: 29.)
„Kuigi
Cidile nagu Rolandilegi ilmutab end peaingel Gabriel, on see vaid
unes. Cidi idealiseeritus on ilmne, kuigi seegi ei ületa võimaliku
ja tõenäolise piire.“ (Lk.: 31.)
„Koos
XIV sajandiga jõuame lõppeva keskaja ühe suurima poeedi, Juan
Ruizi ehk, nagu teda samuti kutsutakse, Hita ülempreestri juurde.
Sündinud 1283, ja surnud 1350 paiku – paarkümmend aastat noorem
Dantest, samavõrra vanem Petracast ja pisut enamgi Boccacciost --“
(Lk.: 33.)
„...
see on ideaalnaise hämmastavalt detailne ja elav kirjeldus, naise
intiimsuse lähedane tundmine... /--/ „en la cama muy loca, en
la casa muy cuerda“ (voodis hull ja majas mõistlik)...““
(Lk.: 34.)
„Jumaliku
ja maise ühendamises võiks näha paralleeli araabia müstitsismiga,
kus kõrgeima ekstaasi tingimuseni – joobeseisundini – võidakse
jõuda veini abil. /--/ Kui Dante maailm on ainusuunaline süntees
ilmalikust ja jumalikust; kui Petraca ebalused rändlevad vaid ühe
pooluse piires, laskumata tõeliselt teise, boccacciolikult maisesse
maailma, /--/ Juan Ruiz // -- vaid otsib dialoogi, mille iga hetk on
võitlus, valik elu äärmuste ja eri filosoofiate vahel.“ (Lk.:
36.)
„Tütarde
kõne on katkendlik, vanale mehele võõras keel, millest ta võib
midagi mõista, kuid mis on lõpuni tundmatu nagu armastuski. /--/
Vanast sõjameeste ja humanistide suguvõsast põlvneb ka teine XV
sajandi tähtsaim poeet, hispaania kõigi aegade üheks suurimaks
lüürikuks peetud Jorge Manrique (1440-1479). /--/ ... on üks neid
poeetilisi imesid, kus mõte sünkroniseerub heliga, saavutab
vitaalse ühisuse tundega.“ (Lk.: 38.)
„Tema
mõttekäik on nagu inimese teekond keskajast renessanssi:
materiaalse kui ajutise ning hingelise kui igavese vahel ilmub kolmas
mõõde, kolmas elu -- /--/ -- kui edasielamine-olemine uute
sugupõlvede teadvuses, elavas ja jätkuvas kultuuris. /--/ ...
filosoofiline lõppsõna – olemise uuest teadvustusest elu piiride
tundmise läbi.“ (Lk.: 39.)
„Romansse
võiks nimetada ballaadideks, kuid põhjamaist (romantilist)
üleloomulikkust ja salapära kohtame neis haruharva. /--/ ...
müstiline lüürika tõepoolest sugereerib otse kosmilise või
kogemusvälise mõõtme... /--/ Vararenessansiga kooskõlas avaldub
neis uus elutaju: loodus kui ürgvana igatsus, armastuse läte.“
(Lk.: 41.)
Tormese
Lazarillo.
„Tänase
päevani ei teata täpselt, kes kirjutas, kus ja millal nägi
ilmavalgust raamtuke pealkirjaga „Tormese Lazarillo elukäik, tema
õnnelikud ja õnnetud juhtumised“ (La vida de Lazarillo de
Tormes, y de sus fortunas y adversidades). Sellegipoolest ei
kahtle keegi, et tegemist on maailmakirjanduse tähtteosega, mis
märgib põhjalikku murrangut Euroopa uusaegse jutustava proosa,
eriti romaani arengus. /--/ .. ja on ajendandnaud mõningaid
žanriuurijaid väitma, nagu ei algaks antud teosest mitte eainult
uut tüüpi realistlik kirjandus, vaid romaanižanr kui selline
üldse.“ (Lk.: 42.)
„Barokk,
mis sõltuvalt ajaloolistest tingimustest avaldub eriti jõuliselt
Hispaanias, on eeskätt tollaste religioossete vastuoludega tihedasti
seotud moraalne kultuur.“ (Lk.: 44.)
„Daniel
Defoe pikareskset tüüpi romaanid XVIII sajandi alguses katsuvad
samuti ühendada seiklust moraaliga, kui enamasti jääb nähtavale
seikluslik alge, /--/ Hispaania klassikalisest kelmiromaanist alates
on jutustus esimeses isikus ehk minajutustus jäänud romaani üheks
narratiivseks põhivormiks.“ (Lk.: 46.)
„Vastupidi
neile, kes on harjunud Cervantest vaatlema helge ja erandliku, lausa
ajavälise hiiglasena keset tollast kirjanduspilti, /--/ oleks
Cervantes toonud oma don Quijote reaalsetesse, ajas ja ruumis
määrateltud oludesse ja pannud ta nende oludega koomilist, ülevat
ning kurba kahevõitlust pidama. /--/ ... ning jäänud kindlaks oma
renssansist päritud üllastele eluideaalidele; vaevalt oleksid need
ideaalid ammutanud maisest reaalsusest sellist jõudu, et paiskuda
igavikku ning saada kauniks ja ülevaks müüdiks Kurva Kuju
Rüütlist. /--/ Nagu iga suur looja leidis Cervantes uue tee,
avardades oma „Don Quijotes“ kelmiromaanist lähtunud realismi
piirideni, mida mitugi sajandit oluliselt enam edasi nihutada ei
suutnud. /--/ Vaevalt leidub Euroopa kirjandusloos tekstoloogiliselt
nii põnevat, oma ilmaletulekuga nii palju vaidlusi põhjustanud
suurteost kui „Tormese Lazarillo elukäik“, mis ilmus 1554. a.“
(Lk.: 47.)
„Kirjaniku
elu ja vaadete tundmine võib muidugi väga oluliselt soodustada
teose lahtimõistetamist, kuid nagu näitab kirjanduse uurimislugu,
sisaldab see peaaegu alati ohtu sattuda biograafilistesse
liialdustesse, loomingu tegeliku väärtuse varjamisse autroimüüdi
taha, /--/ Suurteoste tähendus on alati laiem kui idee, mille autor
on oma teostesse paneb: teose tähendus selgub ajapikku ega saa
kunagi lõpuni selgeks; seda loovad ja avastavad järeltulevad põlved
oma üha täieneva elumõistmisega.“ (Lk.: 50.)
„Kui
tegu on suurteosega, omandvad üksikud ülevõetud või laenatud
elemendid uues kunstitervikus täiesti uue tähenduse ega ole
taandatavad oma esialgsele mõttele. Parimal juhul võivad need olla
teose tekke teatavaks eelduseks või selle mõtet mingis suunas
kallutada.“ (Lk.: 53.)
„Renessasanss
tähendas loova inimmõistuse vabanemist keskaja dogmaatilisest,
skolastikale allutatud mõtlemisviisist; barokk omakorda näitas
sellest vabanemisest sündinud individualismi ja ülemääraste
illusioonide varajatud puudusi.“ (Lk.: 55.)
„..
tundub maja isegi nõiutuna, kummituslikuna -- /--/ ... olelusvõitlus
lakkab, sest pole, mille pärast võidelda. /--/ Õppinud tundma
maailma seda osa, mis on materiaalsest sõltuvuses ja sellega
määratud võõrandatusest suhteliselt vabam, omandab // teatava
moraalse valikuvõime ja teadmise inimlikust vabadusest.“ (Lk.:
60.)
„...
ning mille käsitlus varem või hiljem pidi muutuma protestiks
võõrandumise vastu, arenema paljudes suundades kulgevaks ühiseks
teeotsinguks inimväärsema eksistentsi poole.“ (Lk.: 62.)
Barokkesteetika
„Guzmàn de Alfaraches“.
„Mateo
Alemàni (1547-1614?) pikareskne romaan „Guzmàn de Alfarache“
(1. osa 1599, 2. osa 1604) kuulu ajajärku, mis Euroopa kultuuriloos
on kõige poleemilisemaid.“ (Lk.: 63.)
„Barokk
on kaootiline vastuoluline ja n.-ö. irratsionaalne üksnes väliselt.
Näivuse, negatiivsuse, absurdi ja ulme tasand on siin selleks, et
teose vastuvõtjaid juhtida reaalsuse sügavama vaimse tajumise
juurde; et vältida pinnapealset ja lihtsustatud ostustust. /--/
„Seal, kus pole valikut, pole ka täiuslikkust“ -- nii arutleb
Graciàn, hispaania baroki suurim moraalifilosoof ja esteetik.“
(Lk.: 65.)õ
„Barokk
nagu renessanss on antropotsentristlik. Inimese osa maailmapildis ei
taandu, vaid isegi suureneb. Side teistpoolusega ei taastu enam
kunagi täielikult.“ (Lk.: 66.)
„..
mis tegelikult on kõne iseendaga, monoloogi üks liike. /--/ ...
monoloog, oma olemise analüüs.“ (Lk.: 69.)
„Garciàni
„Käsioraakel (Oràculo manual, 1647), kus iga moraalset
deviisi (motot) saadab aforistlik kommentaar. /--/ Barokis, mis
uusaja tormilises, stiihilises liikumises otsib püsivust,
vastandades välisele kui ajalisele ja muutuvale sisemise kui ajatu
ja muutumatu,“ (Lk.: 70.)
„“Loomulik
stiil on nagu leib, mis iial ära ei tüüta. Teda nauditakse enam
kui kunstlikku stiili tema selguse ja ehtsuse pärast. Ta ei hülga
ilukõnet, kuid eelistab kasutada sõnu nende puhtas ja otseses
tähenduses. Nimelt seepärast ülistatakse ja loetakse nõnda palju
Mateo Alemàni, kes rohkete asjatundjate arvates on hispaania parim
ja antiikseile autoreile lähim kirjanik.““ (Lk.: 71.)
CERVANTES.
„Kui
Cervantes pihib //, et romaani „Don Quijote“ kirjutas ta
kurvameelsetele hingedele kõigil aegadel... /--/ „Don Quijote“
on müüt, on kultuur, on terve olemisviis. /--/ Kurva Kuju Rüütel
Don Quijote ja tema truu kannupoiss ja sõber Sancho astunud oma
ajast ja ruumist suurde inimkonna aega, kandes sugupõlvest sugupõlve
usku, hingeüllust, sõprust, usaldust, tarkusepüüdu ja vabadusiha,
armastust elu vastu – neid õilsamaid aateid, mille võimet
kurjusele vastu seista ja kõigi ähvarduset kiuste püsida vajab
maailm täna rohkem kui iialgi varem.“ (Lk.: 72.)
„Cervantes
pealäkitus – humanism. // -- seda, mis aga nimelt on Cervantese
surematute sekka määranud. /--/ Miguel de Cervantes Saavedra sündis
9. või 10. oktoobril 1547. aastal Alcalà de Henareses, Madriidi
külje all asuvas iides linnakseses, /--/ Selsamal aastal suri Hernàn
Cortès, Mehhiko vallutaja. /--/ Aasta varem, 1546, suri Martin
Luther, olles vapustanud oma protestiteesidega kogu Euroopat ja
jätnud selle ägama ususõdadesse ja vaenudesse veel vähemalt
sajandiks.“ (Lk.: 73.)
„Ent
katoliikluse ja vastureformatsiooni enda raamides arenesid arvukad
tendentsid, mis välistasid ajastu vaimse ühtsuse. /--/ Nende püüus
vahetuks suhtlemiseks Jumalaga ja äärmises lihtsusetaotluses pole
raske leida ühisjooni Lutheri õpetuse humaanse poolega. /--/
Jesuiidid, tõsi küll, olid vastureformatsiooni eessalk, kuid omad
vastuolud ja dissidendid sugenesid nendegi otse sõjaväeliselt
organiseeritud ridadesse. Erasmuse mõjusi on täheldatud ordu rajaja
Ignatius Loyola enese juures; tugev humanitaarne kallak, mis valitses
jesuiitide koolides, tõi esile mitmeid filosoofe,“ (Lk.: 75.)
„1587
ründas ja rüüstas inglise meresõtja ja piraat Francis Darke
Càdizit. 1588 sai seni tõepoolest võitmatu Hispaania sõjalaevastik
„võitmatu Armaada“, // Inglismaa rannikul inglasi „karistama“
minnes hävitavalt lüüa. /--/ Raskepärane riiklik ja vaimne
struktuur takerdas Hispaania kodanluse arengu, sellel kui muu Euroopa
keskklass valmistus esimesteks suurteks võitudeks.“ (Lk.: 79.)
„El
Creco ühes kuulsaimas maalis „Organzi krahvi matused“ (1586)
/--/ ... juba sisemiselt lõhestunud inimene, kes languse ja
vastuolude ühiskonnas asjatult otsib oma kadunud terviklikkust. /--/
... kohandab end mandumisele ja sealsamas tõmbub heitunult
iseendasse. /--/ „Teravmeelne hidalgo don Quijote La Manchast“
(El ingenioso hidalgo Don Quijote de La Mancha). Ilmus
1605.))“ (Lk.: 80.)
„...
ning hispaania draama värsistus – võrreldes näiteks samaaegse
inglise ja hilisema prantsuse draamaga – oli märksa mitmekesisem
ja keerulisem. /--/ .. oma hingelt oli Cervantes poeet, ja poeesia,
mis muu, on tema „Don Quijote“ -- ülemlaul inimese
hingesuurusele.“ (Lk.: 83.)
„...
täiendas Cervantes juba tublisti skeptilisemates ja iroonilisemates
toonides... /--/ ... hämmastab Cervantese mõnigi hinnang oma
ettenägevusega, mis veelkord kinnitab, et Cervantes ei olnud mingi
„metsik geenius“, vaid oma aega ja selle kultuuri sügavalt
tunnetav looja.“ (Lk.: 84.)
„...
varjab nõiakunste tundev üliõpilane hoolega oma tarkusi, et mitte
sattuda inkvisatsiooni teenrite küüsi, kes sel ajal armutult
jälitasid mis tahes nõidu ja maage.“ (Lk.: 91.)
Cervantese
romaaniteooria.
„Seiklus
ja ime on intiimsemalt seotud inimese olemisega, tema armastuse ja
igatsusega. Inimese sügavam olemus ilmneb tihti vaid olukordade
ootamatutes muutumistes, n.-ö. piirsituatsioonides.“ (Lk.: 114.)
„...
(vaimsuse) kokkupõrge ootamatult sisse tungiva armueluga
(bioloogilis-seksuaalsega) kujundab jutustuse telje (nagu näiteks
Thomas Manni „Doktor Faustuses“). /--/ Lihtsat päritolu, samas
aga suurte vaimsete annetega noormees näib kehastavat inimvaimu
püüdlusi puhta ja kõrgema teadmise ja tõe poole... /--/ ... vaimu
sõltuvus mateeriast, mis on ühteaegu traagiline ja inimtõelusele
olemuslik.“ (Lk.: 121.)
Aja
ja ruumi dihhotoomia hispaania barokis.
„Kuigi
materiaalne maailm oli XVI sajandiks ainult õige poolikult
avastatud, leidis see piiramatu jätkuvuse ideede maailmas, mille
tähendus Platoni filosoofia ja neoplatonistlike õpetuste mõjul
aina kasvas. Inimest nähti looduse ja seda elustava igavese vaimu
mikrokosmilise peegeldusena.“ (Lk.: 123.)
Baroki
liikumatus ja dünaaamika.
„...
pidevas valikus nähtumuse ja olemuse vahel saab võimalikuks
suhteline lähenemine tõele ja kindlusele keset ümbritseva maailma
langusi ja kaost. /--/ Barokk-kultuur on oma juhitavuse tõttu
ümbrust mõjutav, retooriline, pateetiline. (Lk.: 142.)
„Maailm
nähtub barokis pahupidi pööratuna, „segase labürindina“,
elutunnetus on valdavalt traagiline, kibestunud ja melanhoolne.“
(Lk.: 143.)
„...
see eksistentsialismi ja pahempoolse struktularismi pinnalt võrsunud
moodne sotsiologism, mis esteetilisi või kirjanduslikke nähtusi
püüab seletada peaasjalikult sotsioloogia, ideoloogia ja majanduse
mudelite najal.“ (Lk.: 144.)
„Ometi
on kirjandus eelkõige esteetiline nähtus, mis teostub
loomeprotsessina nii isikulises kui ka ajaloolises plaanis.“ (Lk.:
145.)
„Shelly
nimetas Platoni kõrval Calderòni ja oma jumalaks ja tõlkis ise...
/--/ Barokkdraama on oma parimas osas eksistentsiaalne ja
filosoofiline, kasutab jõulist sümboolikat,“ (Lk.: 150.)
„Barokk-kirjanduse
fundamtentaalseim tunnus on erisuguste tasandite kooselu,
paljutasandilisus.“ (Lk.: 151.)
„...
avastatud lausa matemaatilist kalkulatsiooni, /--/ Don Quijote
tunnetusliku polüfooniani, sünteesini, mille Cervantes loob
ideaalidest ja reaalsusest, elu kõrgest ja madalast poolest,
koomilisest ja traagilisest elutundest. /--/ ... kuid kokku võttes
on see üksainus, võõrandunud maailmas eksleva ja kannatav inimese
vaatepunkt. Graciàn soovitab oma arukale inimesele eneseanalüüsi
ja mõistlikku kindlust...“ (Lk.: 152.)
„Nagu
see on olnud peaaegu kõikidel kultuuriepohhidel, jõuab ka barokis
osa loomingulisi ostinguid oma piirideni, ammendab end. /--/
Dünaamiline nii oma vormis kui ka sisus, ebnesest teadlik, avab see
kirjandus inimest ja ühiskonda uutmoodi ning annab jõulisi
arengutõukeid järgnevale Euroopa ja maailma kirjandusele.“ (Lk.:
154.)
QUEVEDO.
„Francisco
Gòmez de Quevedo y Villegas (17. IX 1580-8. IX 1645) – ajastu
mitmekülgseim geeniusi, satiirik, esseist, luuletaja ja
romaanikirjanik, riigitegelane ja poliitik, humanist ja erudiit.“
(Lk.: 155.)
„Hispaanaist
lõi lahti Portugal, ülestõus keskvõimu vastu toimus
Kataloonias... (1643. a.) /--/ Märgatav on Quevedo maailmavaates
stoitsistliku filosoofia, eeskätt Seneca õpetuse mõju...“ (Lk.:
159.)
„Kui
Gònorga oli vaimulik, eelistas endassesulgumist, eemaldumist
tegelikkuse tühisusest ja kärast looduse rüppe,“ (Lk.: 160.)
„Quevedo
„Unenäod“ meenutavad Vergiluse „Aeneise“ allmaailma, aga
veel enam Dante „Põrgut“: reaalne seguneb fantastilisega,
siinpoolne teistpoolsega, konkreetne ja naturaalne abstraktse ja
allegoorilisega. /--/ Euroopa renessanss tähendas Läänemaailma
luule sügavat uuenemist. /--/ Juba XIII sajandil, kui mitte varem,
oli alanud platonismi võidukäik. Looduse spirituaalne osa tõsteti
nähatavamle maisest ja füüsilisest; loodus ülendati.“ (Lk.:
163.)
„See
ei tühista Garciàni esteetilise mõtte novaatorlikku sisu. /--/ ...
kuidas kirjanduses on võimalik ühendada ratsionaalset
irratsionaalsega, loogilist aloogilisusega, nähtumuslikku
olemuslikuga jne.“ (Lk.: 166.)
„Quevedo
poeetika eripära on äärmuste kokkusulatamine, poeetilise distantsi
ühendamine distantsitusega, idee kõrvutiasetus sensuaalse kujundiga
– mitte ainult reaalsuse kaemus või mäng reaalsusega, vaid ka
selles osalemine.“ (Lk.: 169.)
„Kogu
Quevedo filosoofiline luule rõhutab mõtet, et olematus ei alga
mitte olemise järel, vaid eksisteerib koos olemisega, selle kõrval
ja selle sees, läbides nii eilset, tänast kui homset.“ (Lk.:
170.)
„Quevedo
// ... ta püüab väljendada maisest osalusest loobumise hinnaga
saavutatud stoilist hingerahu.“ (Lk.: 171.)
„Teadvus
on kahestunud: teispoolsus vaatab siinpoolsust.“ (Lk.:
172.)
„Transtsendentsed motiivid seovad Quevedo armastusluule ühtseks tervikuks tema filosoofilise luulega.“ (LK.: 173.)
„Transtsendentsed motiivid seovad Quevedo armastusluule ühtseks tervikuks tema filosoofilise luulega.“ (LK.: 173.)
Baroki
filosoof ja esteetik Graciàn.
„Hispaania
baroki suurkuju Baltasar Graciàni teoseid hakati tõlkima ja matkima
juba tema eluajal. /--/ ... saksa filosoof Arthur Schopenhauer, kes
mitte ainult ei pidanud Graciànist lugu, teda oma töödes korduvalt
tsiteerides...“ (Lk.: 175.)
„Graciàni
elust. Tema täielik nimi on Baltasar Graciàn y Moraels. Tema elu
algas 8. janauaril 1601 // ja lõppes // 6. detsembril 1658.“ (Lk.:
176.)
„1647
ilmus // „Käsioraakel ja arukuse kunst“ (Oràculo manual y
arte prudencia), 1648 täielikul kujul „Vaimutervaus ja loovuse
kunst“ (Agudeza y arte de ingenio). /--/ Barokk-kultuuri
läbib uuenduste otsing. Ilmselt oli see teadlikumgi kui
renessansis.“ (Lk.: 178.)
„Elutunnetus
(filosoofia) näeb aga ette tõelisuse eri tasandite tundmist,
äärmuste ja vastandite ühendamist, teadlikult sellise väljenduse
otsingut, mis ühe osa reaalsusest jätaks varjatuks (vihjeliseks) ja
lubaks teose (filosoofia) vatuvõtjal oma valiku (vabaduse) akti läbi
selles filosoofias osaleda. /--/ Graciàn oli suur mõistuse ja
mõistusel põhineva arukuse apostel --“ (Lk.: 180.)
„Pigem
võiks ehk „Käsioraakli“ 300 sõnumit nimetada miniesseedeks või
filosoofilisteks miniatuurideks -- /--/ ... mängib mõistetega,
segab olemust ja nähtumust, laseb siin-seal välgatada iroonial,
kuid jääb alati kindlaks peamisele – tõeotsingule...“ (Lk.:
181.)
„Ent
ometi on huvitav jälgida, kuidas kultuuri (olgu kirjanduse või
filosoofia) ajalugu koondub teatud ühtsetesse tunnetusliinidesse,
mis kord laienedes, kord kitsenedes, vastastikustes põrkumistest ja
dialoogides läbi sajandite on jätkunud, meie haprale olemisele tuge
ja mõtet luues. /--/ ... inimelu on alati ja lõppkokkuvõttes
individuaalne, asendamatu elu, ennast täisulikult teostada saab
inimene vaid indiviidina.“ (Lk.: 183.)
„Ortega
käsitleb inimest kui muust loodusest hälbinud, võõrandunud
olendit, kel erinevalt loomadest ja taimedest pole „oma keskkonda“,
aga kelle olemuse just seepärast moodustab otsing, loomine,
ehitamine; ainsana kogu loodusriigi olevuste seas omab inimene
enesevaatluse, sisetunnetuse võimet.“ (Lk.: 184.)
„Michel
de Montaigne // Inimelu tähendab täielikku vastutust. Vastutust
omaks võttes asub inimene kultuuri, saab selle osaks, isiksuseks.“
(Lk.: 185.)
„Kultuur
ja isiksus eesmärgina tähendavad Ortegal kui ka Graciànil, et elu
üldse ei ole absurdne, et tal on mõte.“ (Lk.: 186.)
„Isiksuseks
teevad küll mõistus ja tarkus, kuid ainult elust lähtudes ja elu
nimel. „Me ei ela selleks, et mõtelda, vaid mõtleme selleks, et
(edasi) elada...“, tõdeb Ortega y Gasset. /--/ Elu on pidev
liikuvus, nähtumuse-olemuse, välise-sisese, avatud-varjutu lõputu
virvarr. Selles orienteerumine ja võitlus (ikka isiksuse nimel,
võõrandumise vastu!) ei nõua mitte ainult vaprust, vaid ka suurt
tarkust, kunsti. /--/ Ei ole olemas ühtainust absoluutse tõe
vaatepunkti, vaid tõde selgub paljude vaatepunktide (filosoofiate)
projektsoonis tõelusele.“ (Lk.: 187.)
„Ortega
y Gasset tõestab, et tõelus väljaspool individuaalset elu on
tegelikult abstraktsioon. /--/ Sügavalt teadvustatud ja seeläbi
tõeline saab olla vaid individuaalne elu. /--/ ... ka filosoofilise
tõe otsingul.“ (Lk.: 188.)
„Nagu
Josè Ortega y Gasset XX sajandil, nii oli ka Balatasar Graciàn VXII
sajandil muule Euroopale kõige avatum mõtleja. Rohkem kui paljudel
teistel suurvaimudel on neil kahel öelda XX sajandi lõpu maailmale,
kus dialoogiline mõte võib-olla ajaloos esmakordselt filosoofia
kõrgustest alla on laskunud, et arglikult elus eneses endale kohta
otsida.“ (Lk.: 190.)
Benito
Pèrez Galdòsi realism.
„XIX
sajandil küündisid vaid Balzac, Flaubert ja Zola Prantsusmaal,
Dickens Inglismaal, Tolistoi ja Dostojevski Venemaal; ta oli suurimad
novaatoreid sajandilõpu Euroopa romaanis; tema teosed, nagu väga
vähestel XIX sajandi autoreil, on säilitanud oma värskuse ja
elulisuse ka tänapäeval, kus nende kirjutamisest on möödas juba
terve sajand. /--/ Ta sündis 10. mail 1843. a. Las Palmases Kanaari
saartel, „ (Lk.: 192.)
„Realism
kirjanduses ei saa olla ajastu meetod: sõltuvuses ühiskonna
ajaloolisest evolutsioonist teeb ta läbi arengu, omandab uued
vormid, uue ajaloolise sisu. /--/ .... teisenes realistlik meetod
tunduvalt, püüdis koos positivistliku filosoofia ja naturalistliku
esteetika levikuga jõuda nii indiviidi kui ka ühiskonna senisest
süvama analüüsini.“ (Lk.: 195.)
„...
kujutab Pèrez Galdòs ühiskonda liikuvuses, sotsiaalse kogumina,
mis humaanse aluse puudumisel võib küll jõuda kaoseni, kuid milles
siiski säilib paranemise võimalus ja väljavaade...“ (Lk.: 198.)
„...
inimese eksistents ei ole vaba, vaid sõltub oludest, olemise
tingimustest.“ (Lk.: 200.)
„Inimteadvuse
haiguslikud hälbed, mis paelusid peaaegu kõiki XIX sajandi teise
poole suuri kirjanikke... /--/ nende tõlgenduses tekkisid
psüühilised hälbed füsioloogilisest puudulikkusest, inimese
sobimatusest teda ümbritseva füüsilise keskkonnaga. /--/
Naturalistid olid ka esimesed, kes hakkasid detailised jälgima
haigete inimeste psüühikat, koos sellega tuli kirjandusse unenägude
ja kujutelmade üksikasjaline jäädvustus,“ (Lk.: 201.)
„...
kindlate ideede kehastused, vaid järjest rohkem individuaalsused,
terviklikud inimesed, kelle teadvuses ühiskondlik ja intiimne elu
sulanesid keeruliste suhete pidevalt teisenevaks, uusi vorme
omandavaks kogumiks. /--/ Veel enama jõuga leidis inimolemise
dialektika, materiaalse ja spirituaalse vastandlikkus ja ühtsus
Cervantese „Don Quijotes“. (Lk.: 202.)
„--
autor ei lase ühelgi tegelasel mingi ideega liiga kaugele minna,
vaid maandab selle iroonias või naerus. Ent romaani kogumõjus
selgub ometi kirjaniku eluvaade, suhtumine maailma, tema filosoofia.
/--/ Pèrez Galdosi maailm püüdleb totaalsusele, elu kõikkülgsele
jäädvustusele – ja selles nähtavasti ongi, enne kõike muud,
tema romaanide realism.“ (Lk.: 204-205.)
Unamuno:
inimene, filosoof, kirjanik.
„...
filosoof romaani- ja näitekirjanik ning luuletaja Miguel de Unamuno
(1864-1936). /--/ Nii nagu Unamuno looming – olgu filosoofia või
kirjandus --, on ka tema elukäik eksistentsiaalne: lakkamatu tõe ja
õigluse otsing, /--/ “ (Lk.: 206.)
„...
huvi Ibseni ja Kirkegaard`i vastu – edaspidi juhatas Unamunot
eksistentsialismi radadele nimelt Kierkegaard.“ (Lk.: 207.)
„...
polegi tema kirjutatu filosoofia, vaid hoopis luule või
fantasmogooria, ja et igal juhul on see mütoloogia. /--/ -- tema
eruditsioonis, loogikas ja mõtteteravuses, kuid Aristotelese,
Descatres`i, Leibnizi ja Hegeli liinile filosoofias eelistas ta
teist, samavõrd mõjusat liini, mille kujundajad on püha
Augustinus, Pascal, Spinoza, Rousseau ja Kierkegaard. /--/ Filosoofia
mitte ainult tarkusena, vaid ühteaegu armastusena, spirituaalsusena,
milles sulavad ühte vaim ja hing.“ (Lk.: 210.)
„Inimese
missioon ei ole täita mingit sotsiaalset ülesannet, vaid elada oma
konkreetset ja asendamatut elu, ennast teostada. /--/ Meie teadvus
algab elu piiride tundmisest. /--/ Loomulikult ei eita Unamuno
tunnetuses mõistust ja intellekti, kuid ta eitab kujutlust, nagu
oleksid ainult need inimeses tähtsad, võimelised elu lõplikku
tähendust selgitama. Usk, elu ja mõistus vajavad teineteist, nad ei
pea eralduma, vaid teineteist toetama ja täiendama.“ (Lk.: 211.)
„Inimene
(inimkond) loob oma ahastusest ja armastusest Jumala – maailma
teadvuse.“ (Lk.: 212.)
„Ootamatu
kristlik-spiritualistlik kallak Unamuno vaadetes võib panna küsima,
kas ta oli kristlik filosoof. /--/ ... Unamuno oli kõigepealt
eksistentsialist ja alles teises järjekorras kristlane.“ (Lk.:
213.)
„...
vaimukas satiir ajastu ratsionalismi- ja teadusvaimustuse üle,
ühtlasi kasvatusromaani paroodia, milles ei puudu absurdlikku
huumori varjundid. /--/ ... elu ei allu mõistuse soovile teda
mugavaks skeemiks pisendada.“ (Lk.: 215.)
„...
see katk on olemas, ja seda ei põe (pole põdenud) mitte ainult
hispaanlased, vaid mõnedki teised rahvad. Ja lisagem: mida väiksem
rahavas, seda hukatuslikum katk.) /--/ Need kangelased on
ennastohverduse, elu pühadusele andumise sümbolid. /--/ Unamuno
saavutas oma taeva, meid – siinseid, teelolijaid – erutab aga
küllap rohkemgi kui taevas tema teekond selle poole.“ (Lk.: 217.)
Ortega
y Gasseti filosoofia ja esteetika.
„Püüd
uuele ja rahutu vaim iseloomustavad kogu seda põlvkonda olgu
tegemist tema suurte filosoofidega või ülemaailmselt tundtud
kirjanikega.“ (Lk.: 218.)
„Ortega tegeles kultuuri ning ajaloo filosoofilise probelmaatikaga enam kui 30 aastat ning jõudis selle aja jooksul arendada Schopenhaueri, Nietzsche, Bergsoni, Spengelri elufilosoofiat sulandada see Kanti ja neokantiaanlaste teooriate najal nn. ratsiovitalismiks, ning asuda oma aktiivse loomingu hilisemal peridoodil Kierkegaard`i pärandatud eksistentsialismi radadele. /--/ ... et ülim filosoofiline reaalsus on elu. // .. et see on elu, mis on seotud inimestega. /--/ Soov integreerida, leida harmoonilist keskteed läbib kogu Oretga filosoofilist süsteemi.“ (Lk.: 219.)
„Ta vastandab neile relativistliku perspektiiviteooria, mille järgi iga perspektiiv on ainus, asendamatu ja vajalik, ning ainus ebõige perspektiiv on see, mis kinnitab oma ainuõigsust. /--/ „“Maa mõjutab inimest, kuid inimene on reaktiivne olend, kelle reakstioon võib ümber kujundada teda ümbritseva maa...“ /--/ .. sest armastada tähendab mõista ning filosoofia, mis uurib asjade mõtet, nagu arvas juba Platon, on erootiline harjutus. /--/ Kogu kultuuri eesmärk – olgu siis tegemist kunsti, teaduse või poliitikaga – on Oretga y Gasseti järgi elu seletus, korrastus, kommentaar.“ (Lk.: 220.)
„Ortega oma relativistlikku vaatepunkti, ning ergutatuna Einsteini relatiivsusteooriast, eistab käistluse perspektivismist kui printsiibist, mille järgi iga indiviid, põlvkond ja epohh on omaette asendamatu tunnetusaparaat.“ (Lk.: 223.)
„ Kõrgelt hinnates Kanti teoreetilis arutlusi, püüab Ortega lõpuks näidata, et vitaalse alge sulandumise teel oma idealistlikusse kontseptsiooni võinuks Kant vabaneda subjektivismist ja jõuda ratsiovitalistliku sekeemini, /--/ Eliidi-inimene püüdleb progressile ja tunneb sellele kaasaaitamise sisemist kohustust, võtab endale raskeid ülesandeid ja kohustusi...“ (Lk.: 224.)
„Ortega ennustab masside mässuga kaasnevat suurt pööret; tõenäoliselt on see katastroof, arvab ta, kuid lisab (NB!), et sellest võib saada üleminek uuele ja seniolematule inimkonna organisastioonile. /--/ Elame selleks, et mõelda, ja mõtleme selleks, et tõeliselt elada.“ (Lk.: 225.)
„Inimelu on ülekantamatu, seetõttu ei saa keegi meie eest ostsutada. Seega on meie elu pidev vastutus enese eest. /--/ Ortega ei eita ühiskonna tähtsust inimesele, sest ainult tänu sellele võib indiviid lülituda ajalooprotsessi. Kuid ühiskond ei ole inimelu fakt, vaid ainult tingimus – seepärast on inimese üksindus ühiskonnas ikkagi radikaalne. /--/ Ta on kirjanduse ja kunsti filosoof ning püüab sellisena vastata kõige erinevamatele üldküsimustele, mis esteetiliste nähtusetga seoses tema ajastut huvitavad.“ (Lk.: 226.)
„-- Ortega tundis küll Faluber`i, Dostojevskit, Balzaci ja Dickensit, kuid XX sajandi romaanikunsti radikaalne pööre oli alles ees, ning isegi siis, kui see 1920-ndatel aastatel oli toimunud, kulus veel aastaid, enne kui hakati selle sisulist tähtsust aimama. /--/ -- on ju kogu XX sajandi romaani areng alates 1920. aastatest olnud esituse, vaatepunkti, uue tehnika, uue suhtumise, lõpuks uue kunsti otsing.“ (Lk.: 227.)
„... kuna kõrgeim poeetiline tegevus seevastu on looming.“ (Lk.: 228.)
„Lüürika, nagu kogu ülejäänud kunsti keskne teema on Ortega järgi inimene. Kõik kunstivormid on inimese tõlgendused. /--/ ... kas tragöödial siis puudub oma sisene, sõltumatult tõepärane, esteetiline tõde – ilu?“ (Lk.: 229.)
„Uue kunsti sotsioloogilise vaatluse lähtekoht on Ortega järgi see, et uus kunst jagab publiku kaheks: nendeks, kes seda mõistavad, ja nendeks, kes ei mõsita. Erinevalt romantismist ei ole uus kunst kõigi jaoks, vaid on mõeldud erilise andega vähemusele, ning see ärritab massi.“ (Lk.: 232.)
„Metafoori päritolu seostab ta tabuga, keeluga asju nimetada nende õigete nimedega --“ (Lk.: 233.)
„Vastupidiselt konventsionaalsele, võltsile reaalsusele, objekti jutustamisele, mis valitseb Balzaci „Inimlikus komöödias“, loob tõeline kunstnik Ortega järgi oma teose objekti vahetu ja jõulise esituse teel.“ (Lk.: 234.)
„... et romaanide massilise kirjutamise ajad on möödas, kuid sügavustest võib siiski veel leiduda kristalle – need aga ilmutavad end üksnes geeniusele.“ (Lk.: 235.)
„Ortega tegeles kultuuri ning ajaloo filosoofilise probelmaatikaga enam kui 30 aastat ning jõudis selle aja jooksul arendada Schopenhaueri, Nietzsche, Bergsoni, Spengelri elufilosoofiat sulandada see Kanti ja neokantiaanlaste teooriate najal nn. ratsiovitalismiks, ning asuda oma aktiivse loomingu hilisemal peridoodil Kierkegaard`i pärandatud eksistentsialismi radadele. /--/ ... et ülim filosoofiline reaalsus on elu. // .. et see on elu, mis on seotud inimestega. /--/ Soov integreerida, leida harmoonilist keskteed läbib kogu Oretga filosoofilist süsteemi.“ (Lk.: 219.)
„Ta vastandab neile relativistliku perspektiiviteooria, mille järgi iga perspektiiv on ainus, asendamatu ja vajalik, ning ainus ebõige perspektiiv on see, mis kinnitab oma ainuõigsust. /--/ „“Maa mõjutab inimest, kuid inimene on reaktiivne olend, kelle reakstioon võib ümber kujundada teda ümbritseva maa...“ /--/ .. sest armastada tähendab mõista ning filosoofia, mis uurib asjade mõtet, nagu arvas juba Platon, on erootiline harjutus. /--/ Kogu kultuuri eesmärk – olgu siis tegemist kunsti, teaduse või poliitikaga – on Oretga y Gasseti järgi elu seletus, korrastus, kommentaar.“ (Lk.: 220.)
„Ortega oma relativistlikku vaatepunkti, ning ergutatuna Einsteini relatiivsusteooriast, eistab käistluse perspektivismist kui printsiibist, mille järgi iga indiviid, põlvkond ja epohh on omaette asendamatu tunnetusaparaat.“ (Lk.: 223.)
„ Kõrgelt hinnates Kanti teoreetilis arutlusi, püüab Ortega lõpuks näidata, et vitaalse alge sulandumise teel oma idealistlikusse kontseptsiooni võinuks Kant vabaneda subjektivismist ja jõuda ratsiovitalistliku sekeemini, /--/ Eliidi-inimene püüdleb progressile ja tunneb sellele kaasaaitamise sisemist kohustust, võtab endale raskeid ülesandeid ja kohustusi...“ (Lk.: 224.)
„Ortega ennustab masside mässuga kaasnevat suurt pööret; tõenäoliselt on see katastroof, arvab ta, kuid lisab (NB!), et sellest võib saada üleminek uuele ja seniolematule inimkonna organisastioonile. /--/ Elame selleks, et mõelda, ja mõtleme selleks, et tõeliselt elada.“ (Lk.: 225.)
„Inimelu on ülekantamatu, seetõttu ei saa keegi meie eest ostsutada. Seega on meie elu pidev vastutus enese eest. /--/ Ortega ei eita ühiskonna tähtsust inimesele, sest ainult tänu sellele võib indiviid lülituda ajalooprotsessi. Kuid ühiskond ei ole inimelu fakt, vaid ainult tingimus – seepärast on inimese üksindus ühiskonnas ikkagi radikaalne. /--/ Ta on kirjanduse ja kunsti filosoof ning püüab sellisena vastata kõige erinevamatele üldküsimustele, mis esteetiliste nähtusetga seoses tema ajastut huvitavad.“ (Lk.: 226.)
„-- Ortega tundis küll Faluber`i, Dostojevskit, Balzaci ja Dickensit, kuid XX sajandi romaanikunsti radikaalne pööre oli alles ees, ning isegi siis, kui see 1920-ndatel aastatel oli toimunud, kulus veel aastaid, enne kui hakati selle sisulist tähtsust aimama. /--/ -- on ju kogu XX sajandi romaani areng alates 1920. aastatest olnud esituse, vaatepunkti, uue tehnika, uue suhtumise, lõpuks uue kunsti otsing.“ (Lk.: 227.)
„... kuna kõrgeim poeetiline tegevus seevastu on looming.“ (Lk.: 228.)
„Lüürika, nagu kogu ülejäänud kunsti keskne teema on Ortega järgi inimene. Kõik kunstivormid on inimese tõlgendused. /--/ ... kas tragöödial siis puudub oma sisene, sõltumatult tõepärane, esteetiline tõde – ilu?“ (Lk.: 229.)
„Uue kunsti sotsioloogilise vaatluse lähtekoht on Ortega järgi see, et uus kunst jagab publiku kaheks: nendeks, kes seda mõistavad, ja nendeks, kes ei mõsita. Erinevalt romantismist ei ole uus kunst kõigi jaoks, vaid on mõeldud erilise andega vähemusele, ning see ärritab massi.“ (Lk.: 232.)
„Metafoori päritolu seostab ta tabuga, keeluga asju nimetada nende õigete nimedega --“ (Lk.: 233.)
„Vastupidiselt konventsionaalsele, võltsile reaalsusele, objekti jutustamisele, mis valitseb Balzaci „Inimlikus komöödias“, loob tõeline kunstnik Ortega järgi oma teose objekti vahetu ja jõulise esituse teel.“ (Lk.: 234.)
„... et romaanide massilise kirjutamise ajad on möödas, kuid sügavustest võib siiski veel leiduda kristalle – need aga ilmutavad end üksnes geeniusele.“ (Lk.: 235.)
„Masside
mäss“.
„Ortega
y Gasset. // Ortega oli ideede võimas generaator, pulbitseva
energiaga eliidifilosoof, kelle elu mingilgi moel ei mahutnud
„äravalitud“ seltskonda, ...“ (Lk.: 236.)
„Azorin asetab ühes oma essees (1914) selle sajandi esimese poole kolme suurema hispaania oraatori hulka ka Oterga y Gasseti.“ (Lk.: 237.)
„Azorin asetab ühes oma essees (1914) selle sajandi esimese poole kolme suurema hispaania oraatori hulka ka Oterga y Gasseti.“ (Lk.: 237.)
„...
ei võtnud Ortega y Gasset kunagi omaks saksa klassikalise filosoofia
traktaatlik-teaduslikku stiili. Vahest leidub midagi
sümptomaatilistki selles, et Ortega, Euroopa viimaseks suureks
filosoofiks nimetatu...“ (Lk.: 238.)
„Kultuur Ortega jaoks on elu selgitamine, selguseotsing, ja et filosoofia tema järgi on kultuuri ehedaim, pragmaatilisest huvides kõige vabam väljendus,... /--/ ... filosoofi tee, vastupidi, on laskuda alla, selleks et uuesti üles tõusta.“ (Lk.: 239.)
„Filosoofia ei ole Ortega jaoks niisiis niivõrd mõtte kui inimelu akt – see aga tähendab juba eksistentsialismi valdusse sisenemist. /--/ Vaid inimese lakkamatu püüdlus kultuurile annab elule mõtte ja sisemise, eetilise kindluse.“ (Lk.: 240.)
„Kultuur Ortega jaoks on elu selgitamine, selguseotsing, ja et filosoofia tema järgi on kultuuri ehedaim, pragmaatilisest huvides kõige vabam väljendus,... /--/ ... filosoofi tee, vastupidi, on laskuda alla, selleks et uuesti üles tõusta.“ (Lk.: 239.)
„Filosoofia ei ole Ortega jaoks niisiis niivõrd mõtte kui inimelu akt – see aga tähendab juba eksistentsialismi valdusse sisenemist. /--/ Vaid inimese lakkamatu püüdlus kultuurile annab elule mõtte ja sisemise, eetilise kindluse.“ (Lk.: 240.)
„...
filosoofia tähendab tarkuse kõrval ka armastust, sest üksnes
armastus elu (= tarkuse) vastu võib äratada lootuse elust midagi
mõista. Armastus oma sügavaimas, spirituaalses tähenduses on
ettepoole ja kõrgemale suunatud tunne, igatsus, kujutlus, enesest –
tänasest, olevikust – väljumine. Tung tulevikku, soov inimsoole
seal siiski koht leida – just seesama mis Josè Ortega y Gasseti
filosoofia.“ (Lk.: 241.)
Väikene
filosoof Azorin.
„ Josè
Martines Ruiz – see on kirjanik Azorini kodanikunimi – nägi
ilmavalgust 8. juulil 1873. /--/ loomingut, ootab alles vahendamist.“
(Lk.: 242.)
„...
kes sajandeid on märterlikult vastu seisnud pimeduse Hispaaniale,
võidelnud humaansete eesmärkide nimel, kannatanud oma maa ja rahva
pärast ja loonud süvendava ja rikka eetilise kultuuri
traditsiooni.“ (Lk.: 243.)
„XX
sajandi alguses, kus Euroopa romaan ja novell (France, Thomas ja
Heinrich Mann, Martin du Gard jt.) üldiselt veel jälgis vanu
mudeleid... /--/ ... Euroopas eostunud avangardistlikule kirjandusele
(Gòmez de la Serna, Proust, Joyce jt.)“ (Lk.: 244.)
„--
Hispaania maa ja inimesed, ning oskus neid kujutada armastusega, mis
äratab lummuslikust tardumusest nende hinge... /--/ ... otsekui
mingi algse, kõike koos hoidva vaimu juhitud pühalik-pidulikuks
rituaaliks. /--/ Aga ta näitab ka selle kurbuse ilu, inmeste ja maa
hinges püsivat puhtust, õilsust, igatsust.“ (Lk.: 246.)
„Azorini
filosoofia on alguste ja puhtuse otsing. Puhtuse leiab ta looduses,
milles varjuvat ilu seisates selle üksikuid kordumatuid hetki ja
neid metafooridega põlistades... /--/ Hispaania vaim ona alti
erksalt tajunud materiaalset maailma, sealhulgas loodus, kuid
keskendunud samas jäägitult inimesele, et kirjanduses ja kunstis,
eriti varasematel ajastutel, loodus peaaegu kunagi iseette
kujutusobjektina ei ilmu.“ (Lk.: 248.)
„Azorin,
väike filosoof, ei räägi meile kokkuvõttes üldsegi mitte
väikestest asjadest. Ta kõneleb meile asjade suurest algusest.“
(Lk.: 249.)
Pio
Baroja novellid.
„Pio
Baroja (1872-1956) on ennekõike romaanikirjanik,“ (Lk.: 250.)
„ Rahvuselt
bask, esindab Pio Baroja ühe suurvaimuna (temaga koos nimetagem //
jesuiitide ordu rajajat Ignatius Loyolat ning Baroja
põlvkonnakaaslast, eksistentsifilosoofi Miguel de Unamunot)“ (Lk.:
251.)
„Algusest
peale mässab Baroja kõige vastu, mis alandab ja aheldab inimest,
olgu need siis sotsiaalsed institutsioonid ja normid, ametlik
demagoogia või rutiinne elu, mis võõrandab inimest ja hävitab
tema individuaalse teadvuse, ... /--/ -- kuivõrd inimese sisemist
vabadust, vabadust selleks, et säiltada endas inimsus.“ (Lk.:
252.)
„Loodus
ja selle inimlik algsümbol – naine – on ka see, mist toob Baroja
igavese eksleja, vagabundi hinge ängistuse ja igatsuse tundmatu
järele, puhastab ja õilistab seda...“ (Lk.: 253.)
„Nad
on inimesed, kes üha igatsevad tundmatut, nostalgilised ekslejad,
vagabundid selle maailma, kaduviku ja oma hinge teedel.“ (Lk.:
254.)
Ramòn
Gòmez de la Serna.
„1909
aastaks, mil oma programmiga astus kirjandusareenile // R. G. S. //,
oli Hispaania vaimuelu nii Euroopast levinud filosoofiliste õpetuste
kui ka oma sisemiste vastuolude varal jõudnud murrangulisse
ajajärku.“ (Lk.: 255.)
„“...
ta pidi tabama elu tema hetkede, mööduvuste eheduses...““ (Lk.:
257.)
„“Nad
tekivad harva, haruarva... keeruka ja sügava lumma seisundis.“
„Neid ei saa otsida.““ /--/ „Nii kirjutab Euripides: Mesi on
mesilaste ühiskondlik töö.“ „Horatius küsib: Mis on nende
unenägu, kes on ärkvel? ja vastab: Lootus“.“ (Lk.: 258.
„“See
peen tundlikkusega kunst peab näitama tulevikus inimestele, et
kõigele vaatamata oleme läbi elanud neidsamu tundeid mis nemadki.
See on ülim, milleni võib jõuda niinimetatud surelikkus.““
(Lk.: 259.)
„Ajalugu
ei ol esile tõstnud ühtki tõeliselt suurt kunstiteost, mille
jäägitult absolutiseeruksid ja vastanduksid elu nähtumus ja
kujutlus:“ (Lk.: 260.)
Vicente
Aleixandre.
„Nobel
1977. a. kirjandusauhinna andmine hispaania poeedile Vicente
Aleixandrele oli üllatus heas mõttes. /--/ ... sündis 26. aprillil
1898. a. Sevillas,“ (Lk.: 261.)
„Luuletaja
intuitsioon võib asetada asjad niisugustesse suhetesse, mida
tavapärases reaalsuses kunagi ei ole, ent ometi sisaldub just neis
suhetes reaalsus, sageli tõelisuse see külg, mis harilikult on
nähtamatu; asjad omandavad uue ilu ja värvi, avavad oma uue,
sügavama tähenduse.“ (Lk.: 262.)
„Aleixandre
esteetikat ja eluvaadet tuleb kõigepealt otsida tema luulest
enesest.“ (LK.: 263.)
„Aleixandre
loomingu oluliseim tunnus: tema luulemaailma materiaalsus, s. o.
vormide ja kujundite aineline konkreetsus, kombatavus, tuntavus
üksnes läbi vahetu meelelise taju, ning ka peateema: mateeria ja
selle ühtsus.“ (LK.: 264.)
„Et
erootiline teema Aleixandrel siitpeale saab valdavaks, on loomulik:
fluktueerivas lagunemises ja taastuses toimib armastus kui ferment,
on sünni ja surma vahendaja, inimese surematusekire meelheitlik
teadvustus.“ (Lk.: 265.)
„Ent
armastus, mis viib meid ühisolemiseni loodusega, on ühteaegu
siinpoolne häving, jõudmine piirkonda, kus ühte sulavad sünd ja
surm ning kus armastajad oma õnnetäiuses ja surematusenäljas
tajuvad teispoolsust, lõplikku tõelust, olematust.“ (Lk.: 266.)
„Aleixandre
luule on läbi teinud evolustiooni, kus pöörangud, tunnetuslikud
nihked on tihti hämmastavalt põhjalikud. Ent miski selle arengus ei
lõhu olemise ühtsuse taju: see on poeedi teadvuse jätkuvalt
vitaalne teekond ajas ja ruumis, püsiv armastusside kõige elavaga
ja kõige sellega, mis on inimlikku meie elus.“ (Lk.: 269.)
Salvador
Espriu katalaani luuleloos.
„...
trubaduuridel seesugune sügav isiklik mõtisklus puudub. Kui
otsiksime // piinatud kujutlusele ja lunastuse puudumisele... /--/
... sest Ameerikasse avatud mereteega kaotas Vahemeri oma tähtsuse.“
(Lk.: 272.)
„Ühine
on aga patriootiline tunne, igatsus näha oma kodumaad vabana.“
(Lk.: 273.)
„...
tema poeesia on see, kus kõige selgemini peegeldub katalaani
ühiskond oma sõjajärgses ängistuses, aeglases ja raskes
pöördumises vabaduse poole, /--/ Esimene tunnusjoon, mis
üksmeelselt omistatakse Espriu luulele, on selle terviklikkus.“
(Lk.: 275.)
„Espriu
üks väited on, et luule võib olla ja peakski olema üheaegselt
kommunikatsioon ja tunnetus.“ (Lk.: 276.)
„Horatiuse
sõnadele „non omnis moriar“ („ma ei sure täiesti“)
/--/ ... et poeet ei eemaldu inimestest – isegi kui ta nendest
põhjalikumat tõde tajudes seda võiks teha. /--/ Nagu Dante oma
põrguteegkonnal ei suutnud jääda ükskõikseks armastajate
kannatuste vastu, nii on ilus see ürgne, loomulik kutse ka Espriu
luules.“ (Lk.: 278.)
„Ka
põhjalikumas mõtiskluses olemise vastuolude ja piiride üle on tema
laul elust ja lootusest. Luulet kirjutada, nagu ütleb Espriu, on
töötada inimese heaks.“ (Lk.: 281.)
„Tremendismist“.
„Mida
uuem on sõna, seda võõram ta on, seda raskem tema sisu mõistmine.“
(Lk.: 283.)
„--
ning tema huvi haigete, üksildaste ja primitiivsete inimeset vastu
(vrd. Dostojevski, Kafka) /--/ ... et sõja läbi elanud inimesed
olid kõik kaotanud midagi – kes elu, kes tervise, kes lootused,
kes armastuse. /--/ ... kes tõlgendavad Cela ja Laforeti romaane kui
eksistentsialistlikke, kui inimolemise mõtte universaalset
analüüsi,“ (Lk.: 284.)
„...
inimolemise mõtte ning inimese eetilise valiku võimaluste
selgitamine,“ (Lk.: 287.)
C.
J. Cela „Taru“: kostumbrism ja filosoofia.
„(
C. J. C.) (s. 1916) äratas Euroopa kirjanduspubliku tähelepanu...
/---/ Päritolult oli Cela galeeg; // Seal on kõige enam säilinud
jälgi iidsest keldi ja iberokeldi kultuurist; // Jaakobus sai
hispaanlaste kaitsepühakuks...“ (Lk.: 288-289.)
„Ajaloolisi
põhjusi tuleb aga mõista kui oma olemasolu õigustust, lähtumist
sisemisest kutsumusest ja soovi väljendada tõde, mis võimalikult
läheneks ajaloolisele, ühiskonna ja inimese reaalse olemise tõele.“
(Lk.: 291.)
„...
eksistentsiaalfilosoofia oma rõhutatud eetilisusega, vabaduse ja
vastutuse süvaseostega...“ (Lk.: 294.)
„Ei
ole kokkuvõtet, väljavaadet; on vaid kaos, kus valitseb pime
juhus.“ (Lk.: 298.)
„...
näib sümboolselt kinnitavat ühe inimese, üksiku vastuseisu
mõttetust, kui ühsikonnas tervikuna midagi ei muutu.“ (Lk.: 299.)
„...
pinna jalge alt kaotanud, kuid ometi mõtlemisvõime ja kriitilise
meele säilitanud haritlastega...“ (Lk.: 301.)
„aga
kannatab selle pärast ja hoiab endas romantilist salaunistust
vaimsemast või hingelisemast elust. /--/ Võib-olla on selles Cela
lootus ja ühtlasi metafoorne, romaanifilosoofiline vastavus tema
mõttele sellest -- , et inimene pole sugugi poliitiline loom (nagu
õpetas Aristoteles), vaid pigem üksildane loom, kes tegelikult ehk
siiski vajab ühiskonda, kuid pole seda (veel) ära tundnud.“ (Lk.:
302.)
(Uusim)uusimast
hispaania kirjandusest.
„Meie
aja kultuurikriisi sümptomeid peaks olema juba seegi, et enam ei
jätku nimesi, tähistusi. /--/ Sellepärast pole ka „postmodernismi“
mõistel, mida Lääs oma XX sajandi viimase veerandi kultuuri
üldiseks märgiks püüab seada,“ (Lk.: 303.)
„Mujal
läks aga moodi strukturalism, hakates tagaplaanile tõrjuma
eksistentsialismi.“ (Lk.: 304.)
„Saavutati
kergus. Siiski lisas õige kohe uue, luule alguste mängulikkusele
ekspressionistlikku närvilisust Leopold Maria Panero (kes ehk
meenutab veidi meie Paul-Eerik Rummot). /--/ Hasso Krulli, kõik
peened ja haritud, Pariisi semiootika ja dekonstruktsiooni virgad
õpilased...“ (Lk.: 305.)
„(eks
üldine raamatuäri Läänes mängi siin oma osa; romaan võib
kirjanikku ainsana toita – kuid sel puhul peab tiraaž olema
parajalt suur; luuletajaist seevastu keegi ei loodagi oma loomingust
elatuda).“ (Lk.: 307.)
Ain
Kaalepi POETICA IBERICA
„Tõlkija
// nii universaalsest jääb arvustaja ampluaa märksa ahtamaks.“
(Lk.: 309.)
„...
hingesugulane kõige üldsiemas ja tähtsamas: oma avatuses
maailmale, oma mõistvusvõimes ja -soovis, vaimu lakkamatus
ärkvelolekus, üha uues teeleminekus – kui mõnel hetkel tõde
näiski tabatud.“ (Lk.: 312.)
„Neid,
kes oskaksid seletada Eestit maailmas ja maailma Eestis, on meil
paraku vaid üksikuid.“ (Lk.: 315.)
„Ja
suure kirjanduse puhul ongi täiendamiseprotsess paratamatu: iga
sajand, iga põlvkondki vajab oma tõlget. Mida rohkem neid, kes
tõlkida üritavad, seda parem. Tõlgete rohkus on kultuuri küpsuse
tunnus.“ (Lk.: 316.)
„Igal
juhul aga tundub Ain Kaalepi üritus sümpaatse luulevõimalusena ja
on kindlasti juba praegugi tublisti täiendanud meie luulepilti, mis
olles kaua germaani mõjule allutatud, /--/ Luule on algselt olnud
laul; tema tähtis omadus on meloodia.“ (Lk.: 317.)
„Olgu
nad edasi uurida neile, keda Ain Kaalepi avarused on juba
kütkestanud, ja õnnelikult avastada neilegi, keda tema avatused üha
kutsuma jäävad.“ (Lk.: 327.)
Võrdlevalt
katalaani ja eesti kirjandusest.
„Aja-
ja kultuurilugu kulgevad oma Suurt Spiraali mööda kõigutamatus
rahus, mis segadus, seestpoolt tundes, ühes inimpõlvkonnas ka ei
valitseks -- /--/ Lääne keskaja kristlikule universalismile järgnes
rahvuste ja nende individuaalsuse avastamine renessansis -- /--/
Seejärgne valgustus ei olnud enam kristlik, vaid ratsionalistlik
universalism, mis ennast teadmiste haripunktiks kuulutades ei saanud
teisti kui üleolekuga tagasi vaadata seniste sajandite
„barbaarsusele“. Siis avastas romantism uue individuaalsuse ja
selle, et „pimedas“ keskajas jagus hingevalgust vaata et rohkemgi
kui uusaegses valgustuses endas.“ (Lk.: 328.)
„Kataloonlasi
on alati olnud rohkem kui eestlasi – praegu umbes 6 miljonit
eestlaste miljoni kõrval --, nii ei ole füüsilise kadumise
ängistus neid ehk sel määral läbi sajandite vallanud kui meid.“
(Lk.: 329.)
„--
tänu Uku Masingule, eesti silmapaistavale luuletajale, erudiidile ja
folklooritundjale...“ (Lk.: 330.)
„Ilma
keskajata poleks olnud renssanssi, ilma klassitsismi ja valgustsueta
romantismi. Iga ajastu toidab endas oma magavat vastandit...“ (Lk.:
331.)
„ --
hoolimata tärganud positivismist ja muust – veel vägagi tugevana
Herderi kinnitus sellest, et rahva geenius ja indiviidi geenius on
sügavuses üks ja sama. Ei olemas kriteeriume, mille järgi ühe
ajastu filosoofiat võiks paremaks pidada teise ajastu filosoofiast,
üht kultuuri paremaks teisest.“ (Lk.: 334.)
„...
vaimuaristokraatlik, Goethele, Novalisele ja Nietzschele toetuv
modernism,“ (Lk.: 336.)
„Traagilise
isamaaluuletaja Juhan Liivi näiliselt lihtsad (kohati
rahvalaululised) värsid sisaldasid matkimatut tundepeenust. /--/
(Muide, sarnaselt Hölderliniga kirjutas Juhan Liiv mitmed oma
sügavamad luuletused vaimse pimestatuse piiril; nagu Hölderlin,
suri ta vaimuhaigena.)“. (Lk.: 337.)
„...
juba arhitekt ja skulptor Antoni Gaudi ületas oma Sagrada Familia
katedraaliga, Güelli pargiga ja mõndadegi muude loodusvormide
voolavust-sulavust matkivate teostega modernismi (l`art nouveau)
piirid -- /--/ Neoromantik oli Marie Under, /--/ Kui 1930. aastatel
tekkinud „Arbujate“ mõjukas rühmitus (Alver, Talvik, Sang,
Masing jt.) asetas küll rõhu väljenduse estetiseerimisele, siis
oma kujundisüsteemis ei väljunud seegi liikumine sümbolismist ja
ekspressionismist,“ (Lk.: 338.)
„...
läbi XX sajandi valitsevad paljukirjutajad vähekirjutajate üle,
mistõttu – nagu see romaani ajaloos laiemaltki nähtub –
keskmiselt heast tasemest kõrgemale, s. o. väga heale tasemele
küünivad vaid üksikud; vähe on sellised romaane, mis üksmeelselt
oleksid heaks kiidetud suurteostena. /--/ Nii on ka juhtunud
Tammsaare ja Lutsuga: „Tõe ja õiguse“ 1. osa ja „Kevade“ on
tuttavad igale eestlasele, nad on tõeliselt ja heas mõttes
populaarsed, meisterlikult rahva hinge peegeldavad ja lugeja hinge
kosutavad. /--/ ... ei ole nad mingit olulist tähelepanu äratanud.“
(Lk.: 339.)
„Õige
mitmesse keelde on tõlgete kaudu jõudnud sümbolist August Gailit
„Toomas Nipernaadi“ (1928) – eestlase karakterile võib-olla
mitte päris tüüpilise, kuid ajas ometi läbi kumava
boheemlaslik-pikareskse joone kehastus...“ (Lk.: 340.)
„,
ja nii tuli vabaduse ja inimõiguste ideed kirjanduses kaua mähkida
sümbolite, müütide ja allegooriate kaitsvasse rüüsse.“ (Lk.:
342.)
„Luulet
on mõjutanud mitemsugused maailma moodsa luule suunad (Rummot T. S.
Eliot ja moodne soome luule, Kaplinskit jaapani, põhjaameerika luule
ning panteistlik-eksistentsialistlik laad üldiselt), proosas tuli
mõjutusi eelkõige saksa ja ingliskeelsest kirjandusest (Th. Mann,
Remarque, Hemingway), /--/ Jaan Krossi ajaloolised (Th. Manni ja
Stefan Zweigi jälgedes) loodud romaanid,“ (Lk.: 343.)
„ katalaani kirjandus on elitaarsem, keerulisem-intellektuaalsem, eesti kirjandus isegi oma kõige filosoofilisemas osas jätkab avatumana laiadele hulkadele, juurdepääsetav-lihtsamana.“ (Lk.: 345.)
„ katalaani kirjandus on elitaarsem, keerulisem-intellektuaalsem, eesti kirjandus isegi oma kõige filosoofilisemas osas jätkab avatumana laiadele hulkadele, juurdepääsetav-lihtsamana.“ (Lk.: 345.)
„...
püüab noor luuletaja ja kriitik Hasso Krull järjekindlalt
juurutada Lääne kirjanduse „viimaseid moode“ (postavangardismi
ja -strukturalismi, „derridaismi“ jm.). /--/ -- isegi kui me kõik
armastame-austame Juri Lotmani, kaasaegse strukturaalse
kirjandussemiootika patriarhi,“ (Lk.: 346.)
Seal,
kus lõppevad Prüneed. (Hispaania ja Katalaani kirjanduse
retseptsioonist).
„Autor, nagu lugejagi, võib mõistena olla märksa mahukam kui konkreetne ajalooline isik. Taolises perspektiivis tõuseb võtmeliseks mõisteks kirjanduse dünaamika.“ (Lk.: 347.)
„Nagu mistahes lugemisakt, on tõlge ühtlasi tõlgendus.“ (Lk.: 349.)
„Hispaania kultuur teiseneb sujuvalt keskajast renessansiks ja renessansist järgmiseks kultuuritüübiks, barokiks.“ (Lk.: 353.)
„Seevastu andis hispaania kultuurile erakordselt olulisi impulsse Madalmaade humanist, // Rotterdami Erasmus. /--/ Antiiki Hispaanias loetakse, kuid ei loeta põhjalikult. Loovus prevaleerib normi üle.“ (Lk.: 354.)
„Cervantese loomingu vastavuses Euroopa romantismi koodide laiale diaspansioonile ei ole kunagi tulnud kahelda. Olulisim siiski on romantismis leitud filosoofiline võti. Selles jätkab maailm Cervantese lugemist tänapäevani.“ (Lk.: 358.)
„Autor, nagu lugejagi, võib mõistena olla märksa mahukam kui konkreetne ajalooline isik. Taolises perspektiivis tõuseb võtmeliseks mõisteks kirjanduse dünaamika.“ (Lk.: 347.)
„Nagu mistahes lugemisakt, on tõlge ühtlasi tõlgendus.“ (Lk.: 349.)
„Hispaania kultuur teiseneb sujuvalt keskajast renessansiks ja renessansist järgmiseks kultuuritüübiks, barokiks.“ (Lk.: 353.)
„Seevastu andis hispaania kultuurile erakordselt olulisi impulsse Madalmaade humanist, // Rotterdami Erasmus. /--/ Antiiki Hispaanias loetakse, kuid ei loeta põhjalikult. Loovus prevaleerib normi üle.“ (Lk.: 354.)
„Cervantese loomingu vastavuses Euroopa romantismi koodide laiale diaspansioonile ei ole kunagi tulnud kahelda. Olulisim siiski on romantismis leitud filosoofiline võti. Selles jätkab maailm Cervantese lugemist tänapäevani.“ (Lk.: 358.)
„Maatkiv
kultuur ei sünnita liikumisi. Parimal juhul kindlustab see algelise
intertekstina kultuurilise jätkuvuse – põhikeele püsimise
kultuuris.“ (Lk.: 359.)
„Kas
hilisem Euroopa ülepea teaks midagi Byronist, Shelly`st ja Goethest,
piirdunuks nende looming ainuüksi lüürikaga?“ (Lk.: 360.)
„Prantsuse
kirjandus tõusis koos Montaigne`i, Descartes`i, Gassendi, Pascali,
Volataire`i ja Rousseau`ga; saksa kirjandus kasvas
maailmakirjanduseks koos Lessingu, Schellingu, Fichte, Hegeli ja
Schopenhaueriga.“ (Lk.: 363.)
„Miguel
de Unamuno ja Josè Ortega y Gasset on esimesed hispaania mõtlejad
moodsas maailmafilosoofias. /--/ Ja vastupidi, näib, et just need
selle põlvkonna luuletajad, kelle iseseisev filosoofiline sõnum jäi
poolikuks, kalduvad avarast interkulturaaliast ajapikku taanduma.“
(Lk.: 364.)
„XX
sajandil ei tule rääkida üksnes massilugejast, vaid ka
massikriitikast. Eales varem ei ole kirjanduse kriitiliset lugejate
hulk olnud nii suur kui meie sajandil. Kriitilise lektüüri hulka
tuleb arvata ka kirjandusteooria ja-filosoofia. /--/ ... ajendades
ettekujutust, nagu peaks kirjandus täielikult üle võtma filosoofia
funktsiooni.“ (Lk.: 365.)
„...
kus eksistentsiaalsus on hakanud lõtvuma ja mil vahest tugevamini
kui iial varem on kirjandus allutatud kriitilise lektüüri
intellektuaalsele keelele. /--/ Aeg jätkab oma vaevarikast
lugemistööd. Oma muljeist avaldab ta meiel vaid osa, teise osa
jätab targu enda teada...“ (Lk.: 366.)
(Tsitaadid
ülesse kirjutanud ja (oma 4. blogis) avaldanud:
MADIS LIIBEK.)
_________________________________
1
JÜRI
TALVET: „Hispaania vaim.“
Tartu,
1995. Kirjastus: „Ilmamaa“. Sari: „Eesti mõttelugu 4“. Lk.:
5-384.
2
26. 08. 2019. -- See on siis Eesti hispanistika,
esimene selletaoliste hulgas. Ja esmast eesti hispanistikat tuleb
muidugi kiita vaid ülivõrdeis. See oli minugi esmatutvus Hispaania
kultuuriga see raamat, „Hispaania vaim“. (Lugesin
seda 3. aastanumbril 2. korda). Ja siis see on meie Eesti esimene
hispanist nagu hr. Jüri TALVET. (Kauaaegse, meie 1.
teadusajakirja nagu „Akadeemia“, peatoimetja Ain Kaalepi
sõnadega: „meie esimene hispanist“) =J. T.)). Kui huvitav
oli lugeda seda raamatut nagu J. Talveti „Hispaania vaim“ (olen
lugenud/kuulnud, et mainitul isikul võttis see (algselt) artiklite
kogumik aega umbes 20 aastat?). Kuid kuidas küll mõjus Hispaania
baroki luule, kirjandus, ja kogu see vaimustavalt helge ja särav
hispaania kultuur, ajast aega! Kui meid, eestlasi, eesti keeles,
veel ei olnudki oli Hispaania kultuur oma küpsuse saavutanud!
(Kahju, et mina noorena hispaania keelt selgeks ei õppinud.)
Barokk-aegse hispaania pidulik värsimõõt; ületamatuks jääv
Cervantes koos oma „Kurva Kuju Rüütliga“;
traagiliselt ilus lugu väga ammustest aegadest. JA kogu se
Hispaania kultuur, kaasa arvatud kataloonlaste kultuur (ja baskide
oma). Olen palju tänu võlgu hr Jüri Talvetile, et sain aimu
sellest, mida tähendab üldsegi see iidne ja suurejooneline
Hispaania Kultuur. Eriti on mulle mällu sööbinud need
Hispaania Filosoofid (seoses kunagise eriala-valikuga, nagu
filosoofia). Kõik need vaimustavad HISPAANIA Filosoofid. --
B. Crazian, Miguel de Unamuno, Ortega y Gasset, ETC! Tänud,
selle kõige eest, J. T. !
No comments:
Post a Comment