IMMANUEL
KANT: "Prolegomena"
Filosoofilise
mõiste ulatusest Immanuel Kanti epistemoloogias.
“...
Kas inimvaim on siis võimeline ilma kogemuseta – ainult mõttetöö
tulemusel – jõudma reaalsete asjade omaduste mõistmiseni?“
/.../ “Kui matemaatika seadused käivad tegelikkuse kohta, siis ei
ole nad tõsikindlad; kui nad aga on tõsikindlad, siis ei räägi
nad tegelikkusest.”
Albert
Einstein 1
"Eessõna
igale teaduseks võimelisele metafüüsikale"
-- on teos, mis, Kanti liigituse kohaselt, -- analüütilisel
meetodil pürib lahti-sõlmima noid paljusid keerdküsimusi, mis
on esitatud grandioosses kirjelduses sünteetilisest meetodist:
"Puhta mõistuse kriitikas".2
Kuid
tegemist pole vaid "valgustusliku selgitustööga" nonde
tollaste kaasaegsete laialdastes hulkades; kirjutis
pretendeerib enamale, ja nimelt: "metaloogilisest"
aspektist on tegemist kahtlemata ka sarkastilise, ei, isegi --
iroonilise
lähenemisega, suhtumisega, mida ei saa märkamata jätta alates
tolle "epiloogist proloogi" sissejuhatavaist sõnadest.3
Kanti
enda sõnutsi olevat teos aga kavandatud kui -- 'plaan',
selline säärane, mis kriitikale eelnedes võinuks mõjuda
"väheusutavalt" ja isegi "kahtlaselt".4
Avardava sünteetilise käsitluse jälgedes võimaldavat see aga
"haarata tervikut" ja vahest ka -- "esitada
mõndagi paremini"... (Nüüd ja edaspidi teksti sees: Immanuel
Kant: „Prolegomena“, Tallinn, 1982, lk. 17.)
Milles
aga seisneb nõnda vahendatu peamine probleemi asetatus? --
Lihtsustavalt ümbersõnudes, -- tegemist siin idealismi-empirismi
peamise
'casus belli'ga
läbi aegade, ja nimelt: kuidas võib subjektiivsusest saada
äkiliselt üldkehtiv ja objektiivene tõesus, kuis võib teadvusele
omane subjektiivsus võimaldada kogemist üldisena/ühtsena
ülepea; või siis konkreetsemalt: milline mõtlemise eripära
nimelt selle võimalikuks teeb?5
Kanti ise asub seda
võimalikuks tegema järgnevalt: võttes aluseks arumõistete
tuletatud kategoriaalse ulatusliku süsteemi ja omistab
vastavaile mõistuslikeile nö.- "alg-osakestele" teatava
tunnetusliku eripära, arhailises sõnastuses: aprioorse antuse.
Hume'i kahtlustest lähtumisi seadistatakse, et on vaid
kujutlus ja selle afitseeritud aposterioorsed mõisted, mida
ainu-üksi "subjektiivsest paratamatusest" tavatsetakse
üldiselt lugeda "objektiivseiks", st.- tunnetusest
otseseimalt ja tingimatult tulenevaiks. (Kant: „Aus
Einsicht“,
„Prolegomena“, lk. 10, 76-78.)
Oma-sõnutsi üritas Kant
pelgalt rakendada Hume'i probleemiseade (kausaalseos) suhtes
teatud abstrahheerivat käsitluslaadi, kuivõrd, -- too etteantud
relatsioon "pole kaugeltki ainuke" selline mõiste
arulisuse tarvis, puhas reflektsioon, "metafüüsika just
nendest täielikult koosnebki ". (Kant: „Prolegomena“, lk.
13.)
Millega
on siis, metafüüsika kui apodiktiliste mõistetega opereeriv
inimteadmise liik, mis võib, kuigi ei tarvitse, seada oma
väitmistesse legitiimsuse kaalukuse, -- esineda teadusena,
juhul, kui suudab eelnevalt vastata seks tarvis seatud
nõudmistele.
Leibnitz:
„Selline arutluskäik sunnib väitma, et on olemas mingi koos
meiega sündinud valgus. Meelte ja induktiivsete järelduste abil ei
jõua me mitte üldkehtivate ja absoluutselt paratamatute tõdedeni,
vaid ainult selle teadmiseni, mis on ja mis tavaliselt toimub.”6
Kant
küsib siin sisuliselt pigem kuivõrd
(ja kuidas) on teadvus arumõistete vahendusel suhtestatud asjade
maailmaga, olles seejuures immanentsest kogemusest võimalikult
lahutatult; seega: peamiseks probleemiks "Prolegomenas"
on see, et mis on kategooriate (arumõistete) a
priori
transtsendentaalne deduktsioon.
Ehk
siis teiste sõnadega: mis on see teadvuse tunnetuslik eripära, mis
säärase tuletamise võimalikuks teeb? -- Ning siit otseselt
tulenevalt järgmine küsimus: "kuidas
metafüüsika on üldse võimalik?" -- Teadusena?
Metafüüsika
on kindlasti võimalik "teadusena" kui õpetus-uurimus
inimtunnetusest, selle toimemehhanismidest, võimalustest ja
piiridest; Teaduse
võimalikkus jääb sellega aga veel lahtiseks, üheks
komistuskiviks selle olulise määratlemise teel aga nähtud teatav
taunitud ebamäärasus nö.- "noumenite" tasandil.
Kui metafüüsika kui Teadus
oleks imaginaarne ehitis, siis filosoofiline deduktsioon, kasutades
oma töös aina komplitseerituimaid kujutelmi, kaldub tihtipeale
unustama, millega siin tegelikult tegemist -- so.- abstraktsed
mõisted, kui iga metafüüsilise konstruktsiooni vältimatud
"ehituskivid".7
Ja
nüüd, kui võtta mõni tulevane -- 'arche'-oloog
mõne kunatise vaimutempli varemete vahelt, siis temal vähemalt,
kui mitte ehitajail endil juba, -- peaks tekkima tõsiseidki
küsimusi -- m i d a on öeldud, mida t a h e t i öelda
millegagi...
Mõtlemise
algusesse on nõnda seatud küsimärk, ehk: "mõtlemise
ahela" esimesed lülid on pelgalt "oletatavasti oleva"
ebakindlas staatuses, mistõttu teadus (filosoofia säärasena) on
kui ebakindlale pinnasele rajatud hiigelhoone, kusjuures, --
teaduslik mõtlemine on alati teadlik oma aluste ebakindlusest.8
Iga
teaduse alguses seisab küsimus selle olemuslike 'allikate'
järele.
Kui natuuriteadmised opereerivad propositsioonidega ja nt
esteetika tegeleb affektide analüüsiga, siis
filosoofia/metafüüsika päristisemaks aineseks on Mõisteline
maailm.9
Seega
on viimasega antud ka teatav 'puhas'
mõtteline fenomenoloogia kaasusena, tegemist on mõistuslike
abstraktsioonidega, mil, olgugi tihtipeale vaid traditsioonis
vahendunult, pea iseseisva olemise staatus on lisandunud.10
Mõisted
ei evi oma 'puhast'
loomust
mitte eitavas vormis, seos empiirilise ainesega ise-ensest on
mõistetav juba "mõistelisel" tasndil, kuna eritlev
otsustamine põrkub mõistete sisu selgitaval avamisel vältimatult
oma lähtumise eeldustele. Seega siis: kui mõiste ei oleks
eraldiseisvana ilmnev siis see eristatav tühistub lausumise
kontekstis koheselt millegi paradoksaalsena. (Kant: „Prolegomena“,
nt lk 21, 84-85.)
Juhul aga kui mõiste seadistab
lausumises avardavalt seonduvaid asjaolusid, sellega ka kogemuse
erinevaid mõistmise tasandeid nihestades (kvantiteet-kvaliteet),
siis lähtutakse seejuures alati kas otseselt empiirilisest
ainesest või on tegemist nö.- "üldistavate
abstraktsioonidega", mis, sääraseina puhta tõdeluse
etteseatud raamide siseselt, kahtlemata on ühed hinnatavaimad
üldse.11
Määratlemisi:
nõutavaimaks osutumas säärane üldistusvõimeline (sise-)kaemuse
liik, ehk: "mõisteline mõistmine", mis pelgalt
vahendatud
kaemuse läbi ilmnema on seatud. Tegemist ei ole siin ei vahetu
hinnangu ega ka puhtmõistusliku nö.- "tõlgendusega",
see on midagi mõlemast mainitust ja midagi veel lisaks --
üldistav filosoofiline otsustus 'par
exellance'i -- 'süntees',
-- filosoofilise tunnetuse sisu ja eesmärk: sünteetilised
otsustused
a priori.
(Kant: „Prolegomena“, lk 27, 68-69.)
See
on ka metafüüsika päristisemaks aineseks üldse: 'l
u u a' alles
too eraldiseisev mõisteline
maailm,
ja otsekui 'hingestada'
too imaginaarne maailm üldistatud kaemuse vormidega; seega
nagu projektseerides mõistmise kujutlusi kui varipilte
seinale...12
Kui
lähtuda 'eeldustelt',
on vaja leida ka toimivad ajendid, need on siis kas algsed,
otseselt ajendamatud (nt. die
Naturanlage, lk
7), või siis sellised millede puhul vaja eeldada kas otsest
või kaudset seost mingi kujutledavagi objektiga.
Esimesel puhul on tegemist
niivõrd esmaste ajenditega, et nende edasine eritlus ei
tarvitse isegi vajalikuks osutada (nö.- "ürgalgne"
lähte-eeldus); teine variant on aga seda intrigeerivam.13
Kui
oletada nt mõistelist tegelikkust, mis eelneb igasugusele
suhtestatusele (mõiste kui kujuteldava kaemuse) objektiga, võib
säärane "mõtteline algatus" osutuda objekt
'tegelikkust'
õõnestavakski, ning isegi ka: kaemus-kujutluse vastavust
objektile (selle tõesust)
ohustavalt tühistada.14
Kanti
"päästev idee", sellise mõeldava olukorra
ärahoidmiseks, on tema komplitseeritud eristus mille kohaselt
mõned üldistavad otsustused lähtuvad ainuüksi
intuitiivsetelt'
alustelt, teised seevastu "peavad rahulduma"
diskursiivse kehtivuse laadiga. (Kant: „Prolegomena“, lk 39.)
Viimased on siis
filosoofilise reflektsiooni pärisosa, päritud valdkond ja
tegevusväli; samas: sellega on markeeritud ka diskursuse
piirid ja võimalused.
--
Mõisteline tegelikkus,15
mis, -- hoolimata oma esmapilgulisest illusoorsest-irriteerivast
ulatuslikkuse muljest -- evib tegelikult vägagi kindlalt
reglementeeritut võimalikkust ja esitab rangeid nõudmisi
rakendatavuse osas igal üksikjuhul eraldi.
Samas,
kui Kant omistab intuitiivse konstruktsiooni võimalikkuse
enamjaolt küll teisale ( nn.- "puhas matemaatika"),
võib ometigi "konstrueerida" ka kujuteldava pildi
mispuhul ka mõisteline, apodiktilise aprioorse üldistuse
alustavaimaks lähtumise punktiks võib olla mõneti ka
intuitiivne ajendatus; siin: rõhutatult kui
'loome-akt',
mis paratamatult eelneb seostatud mõtlemisele, -- see on siis
kui peatatud hetk: 'mõistete
loomise akt'...
Ettekujutluses
aprioorselt vormitud mõisted millede tegelikkus teostub,
st.- neile omistatakse konkreetne tähendus
alles nende vahetusse seosesse viimisega kaemuse objektiga,
nende potentsiaalse tähendusliku ulatuvuse realiseerimisel. (Kant:
„Prolegomena“, lk 40.)
Kuigi
teisalt, -- Kanti järgi johtub puhta mõtlemise vältimatult
diskursiivne laad kesksest paratamatusest: mingit laadi
tunnetusele ei ole antud kogeda substantsionaalsust selle, --
isegi mitte võimalikkusena antud -- vahetus ilmnemise laadis, kogu
inimtunnetus saab seeläbi mõistetud -- 'vahendatusele',
olles seega alandatud pelgaks "kaudseks teadmiseks"
millestki, mille kohta pea-asjalikult teada vaid, et -- "see
on"...16
Kuivõrd: mingi väline objekt
on paratamatusena (sellenagi) äratuntav ainuüksi vaid (subjekti)
meelelisuse nö.- "peale-asetatud" vormi kaudu; mis
tõsiasjal seisavadki kõik lausumised/otsustused mil sihiks välja
selekteerida üldkehtivat nähtumuslikust paljususest, ja teha
seda veel nö.- "ennetaval kombel", tolle kõiki
nähtumusi afitseeriva valdkonna suhtes nimelt.17
Viimases
lõigus seadistatu kehtestub muidugi vaid 'puhta'
nähtumise
vormis, millega oleks kui tunnetuse saamise aktile nö.- "ette
heidetutud" teatav vältimatu klausel, -- puhas meelelisus
kui (aru)vorm alles võmaldab "asjakohase" objekti
staatusele pretendeerivate nähtumuste "arusaadavaks"
reguleeritud retseptsiooni (mis tõik kujukalt ilmneb just
patriaalsete-temporaalsete relatsioonide transtsendentaalsel ja
deduktiivsel "vormimisel"). (Kant: „Prolegomena“, nt
lk 43-44, 56).
Samuti
'loodus',
kui kogemisele
avanenud "objektide kogum" omanäolise nö.- "sõelana"
asjade mõtestavale vormimisele etteseatud, nimelt peavad loodud
mõisted läbima säärasegi arulisuse selektsiooni prisma: millised
mõisted evivad tähenduslikku 'tegelikkust'
'in concreto',
ja ülejäänud, mis nõnda püsti seatud nõudmistele ei
vasta.
Esimesel
juhul on tegemist konkreetselt (loodus-)objektidega seonduvate
mõisteliste evidentsidega, teisel puhul aga pelgalt, (nagu Kant
väljendub,) --"mõttesünnitistega", 'noumen'itega,
millede otsest seotust kogemusobjektidega ei ole võimalik
näidata (v.a. problemaatiline, nn.-"hüperfüüsiline"
tunnetus), tinglikult võiks siin eristamise aluseks võetud
saada mõisteid kujundanud "kreatiivsuse määr")).
(Kant: „Prolegomena“, lk. 58.)
Viimaseid
loetakse subjektiivsuse seostatud "tajuotsustusteks",
mis erinevalt sellega kehtivaimaist otsustustest empiirlisuse
aluselt (nn. "kogemusotsustused") ei nõua "algselt
arus loodud mõisteid, mis
annavadki kogemusotsustustele paratamatult objektiivse kehtivuse."
18
Objektiivse
üldkehtivuse/üldisuse annab aga (empiirilistele) otsustustele
vaid nende distinktne ja selge nn.- "arumõisteline"
vorm. (Kant: „Prolegomena“, lk. 63-64, 77).
Ehk lühidalt: tunnetuse
teisenemine tajust kogemuseks kulgeb paratamatul kombel ainult
läbi seostatud taju subsumeerimise üldkehtivalt objektiivseks
mõisteks.19
Puhtad
(aru-) mõisted on aga: "... v õ i m a l i k u
/i.e.-M.L./ kogemuse aprioorsed printsiibid"
(Kant: „Prolegomena“, lk 70.), st.- ilmnevad pelgalt
'võimalikena'
aktuaalsuses, see mis neile tegeliku 'tähenduse'
(ja sellega ka: tõelisuse) annab on alles inimaru vormiv
aktiivsus, meeltekujutelmi tõlgendav funktsioon.20
Kant
loeb vältimatuks kaasuseks mõistete kujundava esitamise
hüpoteetilist vormi; võimalikuks variandiks millele võiks
pakkuda tinglikku tuletist: 'deduction
creativa',
rõhutamaks ühte kogu tunnetusprotsessile omast, salgamatult
prioriteetset komponenti.
Objektiivsuse
garandiks saab Mõiste,
21
-- mis alles kujundab kogemisakti (meelelisusest afitseeritud)
kujutlusest, selle teadlikku seoseisse viimise teel, --
apodiktilise tähendusliku kehtivusega -- sünteetilise otsustuse
a priori.22
Mõiste
kui 'printsiip'
otsustab 'pluralis'e
vormis, so.- "süsteem", mis tunnetuse alles võimalikuks
teeb; tehes seda transtsendentaalsel viisil, seega tähistades
mitte 'episteme'i
suhet "asjalisusega" (gegenstandlich)
vaid üksnes tunnetuse kui potentsiaaliga (mis ligikaudu
samatähenduslik nn.- "kogemus-võimalikkusega"). (Kant:
„Prolegomena“, lk. 55, 74, 77, 91, 95.)
Siinkohal
teeb Kant ühe keskseima eristuse oma käsitluses üldse, ja
nimelt: kui reflektiivsus on metafüüsika päristisem eripära,
filosoofia 'essentia',
-- "kuna ta mõtiskleb omaenda mõistete
üle", siis -- vahest just vastamisega küsimisele: mis on
metafüüsika tegelik sisu -- ? -- ehk selgub ka viimaks –
'kuidas'--
metafüüsika säärasena, ehk siis:
teadmuse Teadusena
võimalik on?
Metafüüsika,
kui üldistusvõimelisema inimteadmise liik, päristisemaks
teemaks saab olla vaid: " kogu
võimaliku kogemuse absoluutse tervik ."
(Kant: Prlegomena“, lk. 96-97.)
Tolle
essentsiaalse antuseni jõudmaks destilleerib Kant --
abstrahheerides
'piire ületavalt' --
välja kogu mõistuslikku totaliteeti ainsana hõlmata
suutvate, --
transtsendentsete
(e.
puhaste) mõistuse-mõistete vältimatu eristuse,-- so.- 'ideena'
mõistetud, kogemusest sõltumatu mõistuslik tunnetus . (Kant:
„Prolegomena“, lk. 97-102.) 23
Ideelise maailma nö.-
"tegelikkuse" küsimus jääb ammendavalt piiritlemata,
-- üheltpoolt tegemist kogemisest (otseselt) sõltumatu
sfääriga, teisal aga näivalt opereerib mõistus ideeliste
mõistetega otsekui omaksid viimased konkreetset
objekti-staatust; seega: abstraktsiooni täielisema mõistmise
huvides on vältimatu sellele osalise nö.-"iseseisva
objekti-staatuse" andmine. Kant: „Prolegomena“, lk. 102-103,
125.)
Eesmärgiks
on kogemise võimalikult täieline sünteetiline ühtsus,
'terviku' (kui
idee) kogemisega kaasuv tähendus, mille illusoorset mõju
vahendab eriti heitlik ootus laiendada kogemist selle piiride
taha, kuigi enimaks võib jääda vaid 'täielik'
analüüs. (Kant: „Prolegomena“, lk. 126-128.)
Ainuüksi
metafüüsika on see, mis võimaldab heita valgust puhta
mõtlemise
'piiri-maile',
millele osutavad transtsendentaalsed
ideed , mis ainsana võimaldavad kogemuse täielikkust
otse-kui
(als ob)
kosmogoonilist, tühjusest ümbritsetud piiratud sfääri.
(Kant: „Prolegomena“, lk. 131, 147.) 24
Kant
kutsub üles hoiduma ebaselgest mõtlemisest, öeldes, et ei
saa midagi tõsikindlat väita transtsendentse ("väljaspool
oleva") kohta; transtsendentaalsed Ideed oleksid kui tolle
imaginaarse immanentse sfääri
'horisont'...25
Mõiste:
"ulatuvusest" on nõnda piiritletud eristatud
eneseküllaste 'dia-logoste'
sisse,
metafüüsika vahendatud "vahetus olemises" ei ole
võimalik mõistmises näha välja-poole tingimisi piiritletud
sfääri.
K.-R.
Popper:
„Üks obketiivse või absoluutse tõe teooria eeliseid on see, et
ta võimaldab ütelda, et me otsime tõde, kuid me ei tea, millal
meil õnnestub seda leida; et meil ei ole tõe kriteeriumi, kuid
sellele vaatamata lähtume tõe ideest kui regulatiivsest
printsiibist...”26
Erisus
tekib alles koos nõudmisega Teaduse
järele, millesse Mõistete liigendus suhtestub pelga
lähtematerjalina, millest -- "tuleb teadus valmis ehitada."
(Kant: „Prolegomena“, lk. 149-152.)
Aristoteles:
“Poetics”:
“...Võib
väita, et kirjanduslik fiktsioon on filosoofilisem ja tõsisem kui
faktide kirjeldus, sest ta püüab rääkida üldisest, faktide
kirjeldus aga üksikasjadest.” /.../ “... Kirjanikud peakisd
eelistama pigem seda, mis on võimatu, kuid tõenäoline, kui seda,
mis on võimalik, kuid pole veenev.”27
1
Albert Einstein: “Geomeetria ja
kogemus”, (1921. a.) “Geometry and Experinece”.
– Readings in the Philosophy of Science. New York, 1953, pp.
189-193.//Tsitaat
teosest: Indrek Meos: „Filosoofia põhiprobleemid“; Kirjastus:
“Koolibri”, Tallinn 1998. Haridusministeeriumi õpik
gümnaasiumitele // c – 1988. // Lk. 7 – 256. Lk. 27, 98.
2
Immanuel Kant: "Prolegomena igale tulevasele
metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena ",
Tallinn 1982, lk.7-197. Tõlkinud: Jüri Saar. [„Prolegomena zu
einer jeden künftigen Metaphysik, die als Wissenschaft wird
auftreten können“, Riga 1783] // "Prolegomena..."
tsitaatidele lisatud sulgudes lk. nr., samuti sisu järgi
viitamisi -- teemakohane lk., vastavalt, ülaltoodud teosest .
3
M. Buhr: „Immanuel Kant. Einführung in Leben und Werk“,
Leipzig’67, S. 9-186, S. 32.
4
29. 08. 2019.
-- See oli üks varasem kirjutist. Kahtlesin pikalt, kas seda üldse
oma (Google Inc blogides) avaldada aga avaldan siiski. Ehk pakub
mõnele veidi huvi? JA huvilisi on olnud, vaatajaid minu blogides
juba 44ooo inimest Gloobusel; eesti keelseid lugejaid umbes 5000
hinge. Seega, mõnele on huvi pakkunud minu kirjutised? JA
kõikvõimalik mõtetatud kriitika, täiendusettepanekud ja
kommentaarid on vägagi oodatud minu täiesti kehtivale e-mailile
nagu: madisliibek@gmail.com
5
I. Kant: „Kritik der reinen Vernunft“, Hamburg, 1998, „Felix
Meiner Verlag“, S. 3-919, S. A1-B1.
6
Leibnitzi
kiri Preisi kuninganna Sophie-Charlotte´le (1702. a.) // Tsitaat
teosest: Indrek Meos: „Filosoofia põhiprobleemid“, lk.43.
7
M. Heidegger: „Kant und das Problem der Metaphysik“, Frankfurt
a/M‘ 91, S.5-317, S. 5.
8
Kant: „Kritik...“, S. 106-127. --- „Die Zeit ist eine
notwendige Vorstellung, die allen Anschauungen zum Grunde liegt.
/.../ Die Zeit ist also a priori gegeben /.../ ist kein diskursiver
Begriff /.../ sondern eine reine Form der sinnlicher Anschauung ...“
(S. 106-107) Vgl. auch S. 109, 111-112, 116.))
9
G. Deleuze & F. Guattari: " Qu'est-ce que la
philosophie?", („Mitä filosofia on?“,
Gaudeamus, Helsinki, 1993, lk.54.)
10
I. Kant: “Grundlegung der Metaphysik der
Sitten“, Hamburg, 1965 , Verlag von Felix Meiner, 100 S.,
(Herausgegeben von K.Vorländer). , S. 5-7.
11
Kant: „Kritik...“, S. 77- 79.
12
K. Jaspers, „Die Grossen Philosophen“, München/Zürich, ´88,
S. 424. Was Kant unter den denken gemeint ist folgt ganz viel
derzeitige positivistische Natur-Wissenschaften; nach Kant muss auch
Philosophie als exakte Wissenschaft gelten.
13
I. Kant: „Grundlegung der Metaphysik der Sitten“, Einleitung,
Prof. Dr. K. Vorländer, S. XVIII- XIX.
14
Kant: „Kritik...“, S. 188-189. --- „Nun
ist alle uns mögliche Anschauung sinnlich Ästhetik, also kann das
Denken eines Gegenstandes überhaupt durch einen reinen
Verstandesbegriff bei uns nur Erkenntnis werden...“
15
Lähim vaste kujundile: "mõisteline tegelikkus", või:
"mõisteline maailm" oleks vahest nn.- "intelligiibel
maailm", kuigi antud vaste pärsitud oma negatiivse
definatsiooni tõttu /Nt lk.84/. Lähimad paralleelid mujalt:
K.-R. Popperi ja F. Hayek' i poolt kasutatud mõiste: "kolmas
maailm", mis tähistavat kogu vaimse kultuuri pärandit,
kõigis selle avaldumise vormides, (nt. ka veel kirjutamata
teoste sisu !). Võimalikuks vasteks võiks olla nt ka T. Viigi
(EHI filsooofia-professor alates 1994) -- "ilma-lava",
ligikaudu samas tähenduses siin, sisuliselt aga märkides pigem
kultuurisündmuste kui protsessi (Hegel)
avaldumise situatsiooni aja vaimses eripäras ja ka
ajalooprotsessi käigus tervikuna.
16
I. Kant: „Grundelgung der Metaphysik der Sitten“, S. XXI-XXII.
Oder S. 60.
17
Kant: „Kritik...“, S. 94. --- „Eine Wissenschaft von allen
Prinzipien unser Sinnlichkeit a priori nenne ich die
transzendentale Ästhetik“. (S. 95).
18
St. - kõik loodud mõisted on esmalt "mõistetavaks
saanud" kui subjektiivsed tajuotsustused, nende hilisem
kujunemine (kogemusotsustuste kaudu)
nn. "puhasteks arumõisteteks", on ennekõike otseselt
tingitud vajadusest saavutada teatud nö.- "konventsionaalset"
kogemis-ühtsust
, ehk siis: "objektiivsust",
milline otsustuste ühtseim liik siis -- "ei väljenda
mitte ainult taju suhet subjektisse , vaid objekti omadust;
..." (Kant: "Prolegomena", lk.61. jj.)
19
Kant: „Kritik...“, S. 93 . – „... worauf, alles Denken als
Mittel abzweckt /ist/ die Anschauung. /.../ Die
Fähigkeit, (Retzeptivität) Vorstellungen durch die Art /.../ zu
bekommen, heißt Sinnlichkeit. /.../ durch Verstand aber
werden sie gedacht, und von ihm entspringen Begriffe.“
(vgl. Deleuze & Guattari : „Que’s qe la le Philosophie?“,
und auch B. Croce. ) Vgl. auch sogenannte „problematische
Begriff“, S. 367, und auch „der Begriff reiner bloß
intelligibeler Gegenstände“, S. 377. = sogenannte „intelligibeler
Welt“ ?))
20
I. Kant: „Kritik der reinen Vernunft“, Köln’95, S. 25. //
Vgl. K. Jaspers: „Die Grossen Philosophen“, München/Zürich’88,
S. 412.
21
Sellist, vahest ootamatuki, üldistust annab Kanti mõtteradadelt
lähtumisi teha esmalt ehk silmaspidades nn.- "puhaste
mõtteolemuste" (noumen'ite) kohta öeldut, millega oleks kui
piiritletud säärase tinglikku tähistuse võimalikkust ja samas
ka viidatud selle kehtivuse piiridele. -- "Prolegomena":
"...arumõisted olevat liiga tähendusrikkad ja sisukad
ammendumaks üksnes kogemusrakendusega, ja nõnda ehitab aru
/.../ palju avarama /i.e.-M.L./ kõrvalhoone, mille ta täidab
puhaste mõtteolemustega /viitamisi/ ...näiliselt suuremale
rakendusulatusele..." (lk.83-84)--
Rõhutades :
"Mõiste" säärasena , jätab nõutud seose
kogemus-antusega täiesti puutumatuks, -- küll aga -- paikneb
võimalikult nö.- 'piiri-peal'; ("mõtlemise-unistamise"
piiri-joonel vahest isegi!); Kanti tegelikuks vasteks saab aga
sellele 'Ideede', puhaste mõistuse-mõistete
eristamine; nn.- "Mõiste" kui sünteetiline produkt
kogu tunnetust hõlmamaks saab (diskursuse siseselt!) oma
kehtivuse ainuõgustuse Kanti osutamisest tunnetuse kui
terviku ühtsetele allikatele (zwei Quellen des Erkenntnis).
22
Kant: „Kritik...“, S. 98-99. „Der Raum ist eine notwendige
Vorstellung a priori , die alle äußeren Anschauungen zum Grunde
liegt. /.../ Der Raum wird als eine unendliche gegebene
Größe vorgestellt. /.../ Der Raum ist nicht anders, als nur die
Form aller Erscheinungen äußeren Sinne, d.i. die subjektive
Bedingung der Sinnlichkeit, unter der allein uns äußere Anschauung
möglich ist.“ (S. 101).
23
Kant: "Prolegomena": "... mõistusemõistetel on
tegemist täielikkusega, st. kogu võimaliku
kogemuse kollektiivühtsusega
... /.../ ...nii sisaldab mõistus alust ideede jaoks
/...paratamatuid mõisteid, mille objekti siiski ühegi
kogemusega anda ei saa ." (lk.98-99). Küll aga võimalik
anda rakenduslik klassifikatsioon: kategoorilised,
hüpoteetilised ja disjunktiivsed ideelised järeldumised.
24
Kant otsesõnu: "... kindel usk sellise määratletud ja
suletud teadmisesse toob endaga kaasa erilise võlu,
rääkimata juba kasulikkusest..." („Prolegomena“, lk
147) -- konteksti väliselt annaks säärane väitmine alust
kahtlustada lausa küünilisuses!
25
Kant: „Kritik...“, S. 188-189. --- Kategorien --- „... sind
nur Regeln des Verstand, dessen ganzes Vermögen im Denken besteht
/.../ der also für sich gar nichts erkennt, sondern nur den Stoff
zum Erkenntnis, die Anschauung /.../ verbindet und ordnet.“ (Vgl.
auch S. 348).
26
Karl-Raimund Popper: “Oletused ja ümberlükkamised.”, (1963. a.
) “Conjectures nad Refutations. The Growth of Scientific
Knowledge. London and Henley, pp. 225-232. // Tsitaat raamtust:
Indrek Meos: „Filosoofia põhiprobleemid“, lk. 69.
27
Aristoteles: „Poetica“ (9, 24). // Tsitaat raamatust: I. Meos:
„Filosoofia põhiprobleemid“, lk. 49, 64.
No comments:
Post a Comment