ARUTLUSI
ANARHISMIST KIRJANDUSES:
“Mis
on anarhism“?
// „Miettelmijä anarhismisestä
kirjallisuudesta“ (Suomi). // Enizige Denk-Weise über Anarchismus
in der Litteratur. (Deutsch). // Some thinkings about the Anarchist
Resistance in Litterature“. (English).
Küsivana
sõnastatud pealkirjastus, annaks kui esmalt alust ammendavlt
"objektiivsemaile" vastuse-variandile; seega siis:
leksikaalselt -- nõnda mõistetult "anarhism"1
kui poliitiline pürgimus vabadusele riikliku organiseerituse
kiuste, või veelgi parem: ilma viimaseta üldse. Mõiste
lahti-seletamisel tavatsetakse viidata veel selle seotusele
isikuvabaduste tunnustatud nõudmistega, aga paraku, --
sellesuunalisi nõudmisi pisult radikaalselt püstitades.2
Nimelt vastav poliitiline suundumus nõudvat samaaegselt nii
üksikindiviidi piiramatut vabadust (ilma riigita või: riigist
hoolimata) ja samas teisalt kuulutamas ideed sääraste
"vabade indiviidide riigist". Millest juba võib siis
aga nähtavasti järeldada, et mõisted nagu: "vabadus"
ja "riik" siiski ei ole teineteist välistavad.
Aga too eelnev on vaid
võrdlemisi pealiskaudne seletus. Sügaviti minnes, -- mida pakub
sõnale omistatud etümoloogia? Ei suuremat; öeldud on, et nõnda
viidatu, kehtib vastanina 'mon-arche'ile, mis peaks märkima
ainuvalitsust; seega -- 'an-arche' -- nii viimase puudumist, ning
traditsiooniliselt ka juba üldse – valitsuse, kui üldiseima
ühiskondliku korrastusliku printsiibi puudumist, või vähemalt:
sellesuunalisi reformistlike pürgimusi. Ära tavatsetakse
märkida veel kreeka algupärand, so. -- 'arche', mis
tähendavat, veidi ootamatul moel, -- hoopis hüpoteetilist
"alg-ainet", vastav mõiste olulisena kohal
varaseimate Hellase natuurifilosoofide mõttekatkeis.
-- Sest, kunagi näis olevat
oluline suuta osutada nö. -- "kõige alguses olnule",
säärane naiivne mõtlemise viis, järelikult, teadaolevalt
siis näivalt ometigi...
Kui aga võtta "lähtumise
punktiks" justnimelt seesamune mõtteline punkt, ja
nimelt, -- "algaineks" on too ehk on see isegi siingi
küllaldane lähtumise alguseks seatud konstanteering...?
S.
A. Madseni
sõnastuses, kes on üks tähelepanuväärsemaid tänase Taani
mõttearendajaid: “... Ja ometi on elu, milles on olnud veidi
ebameeldivusi, hoopis parem kui alati rõõmus, valutu ning enesega
rahulolev eksisteerimine.” /.../ “... Meil kõigil on suur
vajadus elumõtte järele, kuigi me oma sisimas teame, et tegelikult
pole mingit niisugust mõtet olemas. Me unistame õnnelikust
maailmast ... / ... Me elame paradokside keskel.”3
Nõnda võttes, -- tingliku
tähenduse kandjana, -- siin mõneti "aluseks",
lähtepinnaks tolle kunatise tähistuse antud sõnale kui
märgile; ilmneb, et -- despoot on inimene (v. nt. valitsev
rühmitus), kes juhtumisi peab ennast aluseks valitsevale korrale.
Ehk siis teisisõnu: See on keegi võüi miski, kes/mis arvab, et
korrastatus ( nt. ühiskondlikus mõttes = Riik) -- lasuks kui
"tema õlul", st.-- juhul kui see eksisteerib (kui
"kord on majas"),siis on see ennekõike just tolle
imaginaarse "tema(kese)" teene.
Säärane tõlgendus püstitab
aga vähemalt mõne intrigeeriva momendi, -- nt. -- juhul kui
parasjagu ei peaks valitsema "kord taevas, nõnda nagu ka
maa peal", kas siis tähendab see, et "monarhh
vastutagu"? Kaugeltki mitte, muistsed valitsejad ei olnud
siis kindlasti mitte tähenärijad; põhjused olid muidugi olemas,
aina tarvitamiseks kohased. (Kuigi vahel, kahtlemata, võis
juhtuda ka, et mõni suguharu elimineeris oma schamaani, kuna
vihma ei sadanud nõtaval kombel ja nõutaval ajal.)4
Nüüd aga, tulles tagasi teema
juurde, -- kui kilbile seatud mõiste, mis osutaks tõsiasjana
sellele, et puudub säärane "alus" üleüldse, puudub
see mis (kes) "annaks alust" nt. süüdistusteks
ebakompetentsuses; kes sellisel juhul siis valitseb? -- //
BAKUNIN -- "Ehkki ma olen kindel korra pooldaja,
olen selle sõna kõige täielikumas mõttes anarhist..."5
-- Nõnda öelnud üks veendunud "eestseisja"...
Ja nõnda on viidatud ka kõige alusks olevale: "Korrale",
mis säärasena kui abstraktne üldisus, tõeliseima
legitiimsuse päristine asukoht, üldiseim korrastuslik evidents.
Samas ka kui midagi ebamäärases staatuses olevat, pelk
mõisteline abstraktsioon; kuigi samuti aina "käepärast"
kui varemalt seda oli nt. "Jumal" oli,
tegemisi-tegematajätmisi õigustamaks-põhjendamaks.6
Siit võib (kuigi ei tarvitse)
teha säärase kaugeleulatuva järelduse, et anarhism säärasena,
on kahtlemata uusaegse ratsionaliseerimis-protsessi üheks
hilisemaks iseenesest tulenevaks järeldumiseks.
Jumalikule maailmakorrale
omaseks loetud adjektiivide hulgas on käibimas ka mõiste nagu:
"juhuslikkus" (siin respons. = "jumalik ettehooldus"),
millele rajasid oma kosutavad õpetussõnad paljudgi
hingekarjased läbi aegade. "Jumala tegudes ei pea mitte
kahtlema". Nõnda alates esimestest patriarhhidest juba:
on tõsi, et maailmas valitseb kurjus, -- ebaõiglus -- aga
inimlik mõistus paraku ei suuda jumaliku ettenägelikkusega
võistelda, etc!
Juhtus siiski nii, et inimlik
mõistus aegade mõõdudes üha suurelisemaks muutus ja
loomuldasa sattus nõnda vastamisi nii mõnegi probleemiga,
millest esiisad pääsesid veel lihtsamini, -- kui
"usuküsimusest".
Nõnda näiteks sotsiaalse
ebavõrdsuse tõdemus; mida teha kui 'ratio' leiab end
vastamisi enese vastandiga, -- seda ohustavlt esindava
irratsionaalsusega 'Juhuse' näol? -- Muidugi, vastus on oma
selguses lausa ilmne, -- tuleb aga "asjad ümber
sättida", aga nüüd juba nii "nagu Mõistus
juhatab"...
Säärane oli lühidalt
probleemi asetus, mis kindlasti oli päevakorral juba kõige
esimestel utopistidel. Juba Platon teadis kuidas peaks
välja nägema ideaalne riik ja seda ometigi ligi 27 sajandit
tagasi. [Ometi oli Platon esimene kes mingit vana-egiptuse legendi
ümber jutustades pani aluse nii tänasele nimetusele nagu Atlandi
ookean, kui ka kandis läbi aastatuhandete edasi legendi kunagisest
ideaal-riigist nagi Atlantisest.]7
Ajad muutusid ja nägemus
"igavestest ideaalidest" ühes nendega. Kui Platoni
ettekujutlusis kehtestas ideaalset ühiskonda too omanäoline
plutokraatia, range "Mõistuse" kontrolli all, siis
renessansi püüdlused olid suurelisemad.8
Oli ju alles siis, nagu vahest
mõnelegi näis, "Mõistus" sooritanud tõelise
restauratsiooni ja olles seljatanud harimatusest tulenud
religioossuse, lõpuks ometi tõusnud oma seduslikule pjedestaalile
auväärseimate valitsejate hulgas.
Nõnda on nt. Campanella
nägemuslik visioon tulevasest "Päikeseriigist" täis
otse sektantlikku hardust ja prohvetlikku tõsikindlust. (Vrdl ka
Th Morus.)
B. Goodwin: Siiski näib
õigustatud pürgimus asetada küllaltki otsene võrdusmärk
esmalt: kristluse paradiisikujutelmade ja noist jutlustavate
apostellike visioonide vahele; järgnevalt utopistide ja viimaks,
-- tingimisi ka -- anarhistidegi vahele, kõikse hilisemast ajast.9
Üheks kõige otsesemalt
osutatavaks "ühendavaks lüliks" on kõigi toodud
pürgimuste puhul, seostatus "kirjutava sõnaga",
kirjandusega kui valdkonnaga; mis paraku, aegade jooksul, osa oma
esialgsest "tähenduslikkust mõjuvusest" jätkuvale
sekuleerumisele loovutama pidanud on.
Eelnevast tulenevalt, -- on
anarhismi näol tegemist omanäolise ja vaid nö.- "idealistliku"
suundumusega vaimuajalooliste eksperimentide hulgas, mida
etteruttavalt, -- paraku siiski, näib iseloomustavat (vahest
sekulariseerimise kaasnähtumusena) teatud, kuidas õelda, vahest
just mõneti justkui pinnapealsus elik siis, -- konsekventselt
lõpuniarendamatute teeside rohkus.10
Kuigi see ei ole siiski üldiselt
omane; nõndap-siis on võimalik lähemale vaagimisele võtta
anarhistlikku mõttearendamise peamised väitmised. --
Üheks kesksemaks tõdemuseks,
muidugi, -- juba sissejuhatavte sõnadega mainitud, -- vabduse
keskne ideaal. Millega suhtestuvalt liigenduvad paikka ka kõik
sekundaarsemad aksioloogilised kriteeriumid, samuti ka otseselt
taunitu.
Vabduse ideeline kujutelm
otseslt lähtumas prantsuse valgustajate-entsüklopistide
traditsioonist, see kui tingimatu, ülim väärtus, samas ka kui
peamine inimest iseloomustav omadus või vajadus. Sedasorti
kujutelmad lähtumas 17.saj. inglise empiristide arusaamadest (J.
Lockey, D. Hume) mille kohaselt inimteadvus algselt kui 'tabula
rasa' ja mille siis ühiskondlik mõju, -- kasvatus, haridus
-- vormib nõuetele vastavaks (aposteriorismi vastu).
Säärasena vabadus aga juba
tingitud teatud ühiskondlikust suvast tulenenud
konventsioonidest; mistõttu alates J.-J. Rousseau´st
püstitus samas ka nõudmine deviisil: "Tagasi loodusesse",
millega on siis ilmselt mõeldud, -- tagasi autentsemate ja
loomulikemate väärtuste juurde; mispuhul ka vabadus nõnda,
kahtlemata, -- igati loomulikum ja kõikke-hõlmavam näib otsekui
olevat. Viimase suuna üheks edasi-arenajaks ka L.Tolstoi
oma hilisemastes teostes ( nt. "Patukahetsus").
Bakunini järgi on
vabadus juhindumine omaenda mõistusest ja õigluse mõistest,
millega viidatud subjektiivse individualismi kesksele veendumusele
individuaalse mõistuse ülemlikkusest.11
Säärasel väitmisel aga juures ka oma irratsionaalne alge, nimelt
kui küsida: "kelle oma" arusaamadest nois küsimustes
juhinduda...? -- Vastus kõlaks ilmselt: võimalikult paljude
omast samaaegselt, nõnda igati pluralistlikult; vähemust
eiratakse paratamtult siingi.
Üldse, ka sei ole enamikku
noist anarhistlikkest väitmistest iseloomustamas mõneti
ebakonsekventne, või vähemalt: paradoksaalne väitmiste laad...?
Nõnda nt. -- olles otsesemalt
ühiskondlik-poliitilise suunitlusega huviring, siiski enamik 19.
sajandi anarhistidest ei pidanud poliitilisi meetodeid oma
uuenduslike pürgimuste elluviimiseks kuigivõrd kohasteks. Seda
rohkem leidub aga kõikvõimalike (tihti vasturääkivaidki)
teooriaid oma veendumuste kinnituseks.
Sekundaarsemad "väärtus(-etuse)
ühikud" liigendumas siis võrdlemisi üheülbaliselt
negatsioonidena vabaduse puudujäägi erinevaid astmeid markeerimaks:
so. -- "sõltuvus", "ühiskondlik õiglus" ja
sellest tulenev karistussüsteem.
Üldiselt: vähemalt
psühholoogilisemas kõnelemise pruugis, oleks põhjust oletada
teatud konkreetsemaid ajendeid tol liikumisel, mis pürib
ümberhindama ühiskondliku hierarhia traditsioonis vahendunud
kriteeriume; või subjektiivsemas plaanis: taotleb selgust
üksikindiviidi suhtestatusele oma kaasajaga, seda esindava
hüpoteetilise "teisega“. Ajaloolisi paralleele missugusele
suundumusele tuua kindlasti kaalukas hulk. Ühiseks paistab võrdsuse
apologeetide sõnavõttudes olema teatud üldiseim ekstrovertlik
nö.- "väljapoole" suunitletus; siis otsesõnu: "maailma
paranduslikud" ettevõtmised, kui kasutada siin arhailisi
väljendeid.
Tegemist
siin alates R.
Descartes'ist
alguse saanud uusaegse mõtlemise nö.- "egotsentrismi"
ühe kaugemaleulatuva järelduvusega. Ja nimelt: kui maailm on
ennekõike "minu kujutlus" (kartesiaanlikult küll
täpsemalt: selline nagu "mina" seda näen), siis pole
tuua ühtegi tõsisemat vastuväitmist sellele, miks see maailm ei
peaks olema täpselt selline nagu mingi "mina" seda aga
millaski ja kunaski tahab olevat...? Tõepoolest, miks mitte? Kuigi,
20. sajand on vist ilmselt noist eksperimentidest võrdlemisi
küllastunud...?
Samas
ei saa mainimata jätta, et on midagi lausa infantiilselt
küündimatut tolles pürgimuses, mõistmatust otsesõnu, mis
jutlustab ideaalsest tulevikust, või suhtestub olevikku
pateetiliselt mässumeelsel toonil. Teadagi on varasemast tuua
näiteks nii mõningaidki paindumatult skeptilisi hingi, kelle
kõnelustest kostub kompromissituima küünilisuse vahedat pilget,
aga erandid, nagu öeldakse, -- kinnitavat vaid reegleid.12
1
Mõiste: "anarhism" leidnud järgnevalt kasutamist
sõna leksikaalses ja levinumas ehk sõna tavatähenduses.
2
16.
08. 2019.
-- Mis on anarhism? -- JA eriti just anarhism kirjanduses? -- See on
mõistatuslik tõepoolest. Kunagi üks kirjandus-professor nagu
HASSO KRULL pidas kunagises Eesti Humanitaarinstituudis selle kohta
nii mõnedki loengud. (Kuid toona olin noorem ja mind huvitas
ennekõike just abstraktne filosoofiline nihilism, Friedrich W.
Nietzsche, Karl Jaspersi ja Martin Heideggeri eksalteeritud,
sõjajärgse, eksistentsialismi radadel). Kuid on tänaseski Eestis
anarhistliku liikumise pooldajaid. Võtta või näitkeks (minu
meelest) eesti `90-ndate parim popp-rokk muusika-bänd nagu
„Vennaskond“. Kes näib olevat oma lipukirjaks seadnud: „For
Anarchist Resistance“? (Kuigi Tõnu Trubetsky lüürika, nagu
mõned on seda nimetanud, on siiski kohati vägagi tasemel). Ei tea
midagi kunagisest nn. - „anarhismist kirjanduses“. (Noorena
huvitas pigem abstraktne filosoofiline nihilism.) Kuid
kõikvõimalikud kommetaarid on kõigiti teretulnud, praegusegi,
(ligi 7 aastat hiljem siin oma Google Inc blogides avaldatud)
kirjutusega seoses; sooviksin, et laekuks veidigi mõistlikumat ja
pisult intellektuaalsemaid kommentaare minu täiesti kehtivale
e-maili aadressile nagu:
madisliibek@gmail.com
3
SVEND AGE MADSEN: “JUTUSTADA INIMESI”. Tallinn,
1993, // Tõlkinud: Anne Möller Pedersen; // Sari: “Europeia”;
//
“At fortaelle Menneskene”,
// Copyright Laws:1989; // LK: 5—251. // Lk. 95, 154.
4
DANIEL
DEFOE: “ROBINSON CRUSOE”. “Life and strange suprising
adventures of Robinson Crusoe of Yorks, mariner.”
// Kirjutatud:
1719.
// Tõlkinud:
Valter Rummel, 2007, Tallinn; // Kirjastus: “Mediasat Group”,
2007; //LK: 5—216. Mida tähendab anarhism kirjanduses, seda veidi
traditsioonilisemalt ümber-sõnastades: “... ja oma elu üle
järele mõtlesin, hakkas mõistuse hääl mind äkki noomima. //
Tähendab, kõiges halvas võib ka midagi head leida, tarvitseb
ainult mõelda sellele, et oleks võinud ka hullemini minna.”, lk.
45. /.../ “... Ja olgu kõigist kõige õnnetuma saatuse kogemused
õpetuseks, et me selliseski saatuses võime ikka ja alati enda
jaoks ka midagi lohutavat leida... // Niisiis võtsin ma nõuks
mõistuse häält kuulda ja oma olukorraga leppida.”, lk. 48.
5
Nõnda Bakunin, B. Goodwin'i vahendusel. ("Anarchism. --
Using Political Ideas".) 1982; e.k. - "Akadeemia"
3/1994, lk.572-589, lk. 572.)
6
JULES VERNE: SALADUSLIK SAAR.” // Kirjutatud: 1874. // “L´ile
mystérieuse”,
// Tõlkinud: Silvia Tui-Kadari, 1954, Tallinn, “Eesti Riiklik
Kirjastus”, // Eesti Päevalehe raamat”, 34. // LK: 5—448. //
Rationalism versus irrationalism, anarhimist ja kirjandusest ühe
prantsuse klassiku sõnadega: “... kuigi ta visalt juurdlevat
mõtet üliväga ärritas teadmine, et tegemist on täiest
seletamatu looga, ja ta tundis suurimat meelepaha, et tema ümber ja
võib-olla tema kohal tegutses mingi võim, millele ta ei osanud
nime anda.”, lk. 188. /.../ “... siis on tal võim, mis teeb
temast isegi loodusjõudude käskija.” //... et tema käsutuses on
vahendid, mida inimkond veel ei tunne.”, lk. 335. /.../ “...
võtsid iga olukorras appi oma terve mõistuse, mis oli neid aidanud
juba nii mitu korda, ja seni oli neil kõik õnnestunud tänu nende
laiadele üldteadmistele. // ... olid / üksi. Inimesed aga vajavad
ühiskonda, nad täiendavad üksteist, nad on üksteisele
tarvilikud.”, lk. 356. /.../ “... Minu poolt olid õigus ja
õiglus. Ma olen ikka teinud head, kus olen võinud, ja kurja seal,
kus ma selleks olin sunnitud. Õiglus ei seisne alati
andestamises!”, lk. 415.
7
W.
SOMERSET MAUGHAM: “KUU JA KUUEPENNINE”. “THE MOON AND
SIXPENCE”; // C: 1932 // Kirjastus: “Kunst”, Tallinn 1973 //
Tõlkinud: Salme Lehiste; // LK: 3—206. /.../ JA otsekui Platoni
kohta inim-mõtlemise alguses ühe hilisema esteetiku sõnastuses:
“... Üks on siiski kindel – see on geeniuse looming. Minu
meelest on isiksusel loometöös kõige tähtsam koht. Kui kunstniku
looming on omanäoline...”, lk.3. /.../ “... Minu meelst on
kunst emotsioonide manifestatsioon, emotsioonid aga räägivad
keelt, mis on arusaadav kõigile.”, lk. 4. /.../ “... Inimeses
peituvad kaasasündinud mütoloogilised alged.”, lk. 5. /.../
“... See on nagu lummus. Tahtmatult meenuvad salapärased jutud
sellest, kuidas inimese teine mina tõrjub välja esimese. Hing on
võimeline igasugusteks muundusteks. Ennemuiste oleks öeldud, et
vanakuri ise on ta sisse läinud.”, lk. 54. /.../ “... Miks
arvad sa, et ilu, mis on väärtuslikumaid asju siinilmas üldse...
/ Ilu on midagi imepärast ja kättesaamatut, mida kunstnik vaid
suurte loomepiinadega siit kaootilisest maailmast on üles otsinud.
Ja kui ta selle kord leidnud on, siis ei ole mitte igaühele antud
sellest aru saada.”, lk. 66. /.../ “... Ta näis nagu püüdlevat
millegi poole, ent mis see konkreetselt oli, jäi mulle teadmata,
ilmselt polnud see talle endalegi päris selge. / ... ta on mingi
kinnisidee võimuses. // Elas ta ju oma unistuste maailmas, kus
reaalsusel polnud mingit kaalu.”, lk. 71. /.../ “...
Geniaalsusest imetlusväärsemat nähtust pole maailmas olemas. Kuid
andekus on raske koorem sellele, kellele see antud on.”, lk. 86.
8
ISAAC ASIMOV: “TEINE ASUM”.
“THE SECOND FOUNDATION”,
// Copyright
Laws: 1953. // Tõlkinud: Indrek Elling, 1996. // Kirjastus: “Eesti
Raamat” // LK: 5—190.
/.../ Anarhismi psühholoogiat kajastamaks midagi ulmekirjandusest
siinkohal: “... millised oleksid teie tunded, kui need liiguksid
vabalt sünnipäraste mõjurite antud suunas. Inimmeel sõdib
mõjutamise vastu. Seetõttu ei suuda tavaline hüpnotisöör midagi
ette võtta vastu inimese tahtmist.“ , lk. 14. /.../ “...
sellest tähtsam oli emotsionaalse teadvuse voog, mis jääb
nendesarnaste puhul igavesti ainsaks üksteisest arusaamise
vahendiks.”, lk. 55. /.../ “... Tunnete kontroll, nii nagu teie
ja mina seda valitseme, pole eriti uus nähtus. Tegelikult on see
inimajus peidus. Enamik inimesi suudab tundeid tõlgendada
primitiivsel moel, seostades neid näoilme, hääletooniga ja nii
edasi.“, lk. 62. /.../ “Kummalise, seletamatu jõuga suutis ta
kontrollida inimtundeid ning nendega manipuleerida, alistada kõik
inimesed oma tahtele.”, lk. 72. /.../ “... Lootusetult loll on
inimene, kes ei tea, et ta on tark. Teie sobisite osalt just
seetõttu, et teadiste end sobivat, /.../ Pigem arendage
avameelsust, iseteadlikkust ja sundimatut eneseusaldust. Siis ole
teil midagi varjata.”, lk. 82.
9
B. Goodwin: "Ja kuigi mõned, /..../ peavad juba Münzerit
ja anabaptsiste anarhistide eelkäijaiks, on kaasaegne
anarhism ilmselgelt kristluse eitamise poliitiline tulemus".
(Ibid, lk. 573.)
10
Tolle väite kõigiti "tänuväärseks" näiteks oleks
siinkohal tuua "tuntud ameerika filosoof": H. D.
Thoreau ("Walden, ehk Elu metsas", Tallinn,
1994), keda tavatsetakse samuti mainida 19.sajandi
("idealistlke") anarhistide hulgas. Mis võib (, kuigi ei
tarvitse), tekitada ka mõningaid kahtlusi... Kui nt.
silmas-pidada mainitud "mõtleja" nö.-"tegusaid
põhimõtteid", millede kohaselt on nt. -- naelade tarvitamine
ehitustegevusel taunitav (soodustab ebaõiglast tootmisstruktuuri)
ja kes põhimõtteliselt keeldus tasumast "maksusid"
väärtuses paar-kolm sajndikühikut.
11
B. Goodwin, Ibid., lk. 576.
12
B.
Goodwin,
Ibid.
Samas.
No comments:
Post a Comment