(02.
1999.)
Ludwig
Wittgenstein:
„Anti-metafüüsika
keelest“.
"...
ja kõike, mida teatakse, mis pole mitte
lihtsalt
kohina ja mühinana kuuldud saab öelda kolme sõnaga.
"
Krünberger
Teemaks
Ludwig Wittgensteini keele-filosoofia mõningad järeldumised
,pürgides eel-kõige vastama pealkirjana sõnastatule
mõtteliselt lisatud küsimärgile.
L.W.
tinglikule seostamisele , elik --- vastandamisele metafüüsikaga
rohkelt alust, kuna mainitud autori mõtlemises kõigiti
kesksel kohal keeles väljenduva olemuslikkuse probleemistik
, selle suhtestatuses ümbritsevaga , "olemuslikkus"
aga aina metafüüsika päristisemaks aineseks olnud.
On
midagi olemuslikkugi tolles, Aristotelese kunatise 'prima
fysica'
hilisemates teisenemistes . Algselt üldistavaimana olemise
põhi-printsiipe hõlmama seatust , saab sellest -- ontoloogia
-- Descartes'i ja Spinoza käsitluses. "Olemise õpetus"
, mille vahendusel aktiivne uus-aegne meelsus end
ümbritsevaga suhtestas.
Hilisem
teisenemine , kahtlemata, aga pöördelisem kõigist
eelnenuist . Traditsioonilise filosoofia aines on muundunud
pelgaks nn. "loogiliseks semantismiks" ja/või
"keele-kriitikaks" positivismist alguse saanud
ümber-hindamise käigus.
Võimalik ,et seegi tõik kui oma-näoline -- "vastus"
noile paljudele , kunati meta-füüsika poolt tõstatatud
küsimistele. Kuigi , ka hilisemal ajal ,teadagi , leidunud
hulganisti kahtlejaid , kes kui arvaks ,et "vastamata
jätmine" ,sellest keeldumine, ei tarvitse siiski veel
tähendada vastust . Kui sellele
'vastu-väiteid'
pole ,siis eeldagem ,et oldakse -- sellega nõus ....
Metafüüsilise
traditsiooni ja positivistlik-analüütilise lähenemise
olemuslik erisus seadistab , et kui viimane piirdub pelgalt
"loogiliselt ja semantiliselt korrektsete lausetega",
rahuldub "tõesuse kui tõestatavusega" esimene
see-vastu aga tõstatas 'tõe' järele nõudmise ja ka
eri-omased kriteeriumid selle hindamiseks . Kuna nood
kriteeriumid valdavalt nö.-"subjektiivset laadi" ,siis
hilisem analüütilisus noid muidugi enam ei tunnistanud ,
väites isegi , et säärasena saab metafüüsika pretendeerida
vaid subjektiivse nn.-"maailma-vaate"
(die Weltanschaung)
staatusele,see-vastu
aga analüütiline (keele-)teaduslik lähenemine aga
(võimalikult) objektiivsele tõesusele kui "tõestatavusele"
, olles sellega rakendatav sotsiaalsegi nn.- "maailma-pildina
" (das
Weltbild)
L.W.
, küsides keele olemuse järele leiab , et tuleb eristada
korrektselt väljendatav , kui tõsi-kindlam , teaduslikum pelgalt
subjektiivseist väitmistest , mil kehtivus võimalik eel-kõige
nö.- "isiklikumas plaanis" .Traditsiooniline filosoofia
nõnda nähtult kui -nö.-- "filosoofia keeles " ,
kuigi tulnuks piirduda vaid -- "filosoofiaga keelest".
Opereerimine
abstraktsete mõistetega on nõnda kui keeleline "tehe"
,mida võimaldavad tähendus-sidusad keelelised
"märgid"(sümbolid), millede seostamise reeglid ,
kaasuv tähendus , johtumas konkreetseist seadus-pärasustest,
mis tingimusteta omaks-võetavad, mitte tõesed ega väärad.
Mingi keelelise väitmise "tõesust" puudutavad
vaidlused , on võmalikud alles siis kui oldakse eelnevalt
juba mingite üldisemate reeglitega paratamatuse sunnil
nõustunud. Mõtlemise ja selle sõnastamise esimesed "lülid"
jäävad paraku varjatuiks , põhi-mõtteliselt saavutamatuiks .
Kõige nö.-"aluse" kohta on teada vaid ,et -- "see
on" .
Ei
saa küsida : 'miks'?
, küsitletav piirdub sellega : 'kuidas'?
; hinnangulisemalt : "miks ka mitte" ?
Sõnastades
"Tractatuses" oma veidi skolastiliseltki kõlava
kuulsa "lõpetava" kreedo : "Millest
ei või rääkida , sellest tuleb vaikida"
--
väljendab autor nõnda kindlasti sügavalt isiklikku
veendumust ,mille kohaselt "tuleb vaikida" , aga mitte
see-tõttu ,et "kõnelemisel poleks mõtet" , või siis
agnostikute kombel õhates : "sõnadest jääb puudu ..."
, vaid lihtsalt , et mis pole sõnadega väjendatav "ei
kuulu maailma" -- on transtsendentne.
Sellest
tõdemusest just lähtub L.W. aru-saam , siit ka ülessanne
filosoofilisema mõtte-seadmise tarvis üle-pea : tuua sõnu
nonde "metafüüsilisest kuri-tarvitamisest" tagasi
loomulikku keele-kasutusse.
Kuigi
sõnad ,ammugi mitte , pole ise-enesest hinnanguliselt üheselt
määrateldavad , kannavad nad ometi aga neile omistatud
tähendust , ja kui peaks näiteks leitama , et osadel
väitmistel pole tähenduslikku sisu , --laused on mõtetud--- on
siit hõlbus järeldada seda ka "sõnul-vahendatud"
väärtus-hinnangute kohta. Mida aga tavatsetakse lugeda ülimalt
taunimis-väärseks kõik-sugu vähegi ortodoksemate veendumuste
silmis. Sõnad võivad olla ka maailma ja selle tõdesid --
'õõnestavad'.
Seda
ära-hoidmaks on tehtud hulganisti ponnistusi , vahest isegi
,-- iga kivi gooti katedraalis kandmas ja toetamas seda ühte
taotlust -- kinnitades oma kombitava reaalsusega "püha-kirja"
sõnu .
Sest,
-- kust kasvab üldse ortodoksne veendumuslik "tõsi-kindlus",
usk , maailma "vaatamise viis",-- mille nimel minnakse
või tuleriidale ? Võimalik , et oma vastandist ,-- sügavaimast
ja kõikke-haaravast eba-kindluse tundest,
tegemist
palju-sõnaliselt veenvaga säärasega, teadagi , mis aga
seesmiselt välistaval moel ignorantne on.
Pluralism
ohustab alati iga eristatunud "tõe" kehtivust ,
ükski nö.-"lokaalne absoluut" ei tohi lubada enese
kõrval teisi sarnaseid , siit teotsemine deviisil: "hävitada
või meie usku pöörata ! "
Nõnda
sageli "filosoofiliste hiige-hoonete" puhulgi. Selleks
,et püstitada uus süsteem , vaja muuta vareimeks mõnigi
eelnenuist , täpselt nii nagu kreeka templeist võeti kive
ehitamaks nende asemele kirikuid.
Suurus-järgu
võrra mastaapsemaks ette-võtmiseks aga leida ühe-korraga
"lahendus" kogu filosoofiale kui "küsimusele".---
L.W. nõnda näiteks seadistanud ,et -- "filosoofia
kõik lahendamata probleemid tulenevad sellest ,et keel on
jätkuvalt samana püsinud ja eksitab üha uuesti samadele
küsimustele , milledele ei ole aga vastust ." /... /
"Keeles on kõigi jaoks peidus samad lõksud , ulatuslik
kergesti-käidavate eksi-teede võrgustik . Nii näeme inimesi
teine-teise järel kulgevat samasid teid , ja ometi --teame
j u b a e t t e //M.L.
- i.e. // ,millal
nad rajalt eksivad ... /.../
...
tuleks asetada kõigisse kohtadesse kust umbteed hargnevad
//hoiatavaid//
silte, mis aitaksid inimesi ohtlikest kohtadest üle ..."
Võrgutavalt
'irriteeriv'
asi nõnda ometi , too "filosoofia kui eksitus"
mille käänulistel radadel paha-aimamatut teelist aina
ohustamas sireenide eksitav laul ( või: hoopis selle
laulu-sõnad?)
Samas
vahendatud sõnadega ka antud mõista , et "eksitus"
on siiski välditav , säilitades selleks tarvilise valvsuse ja
umb-usklikuse, veelgi enam , --eksitus isegi kui -- "lihtsama
vastu-panu
tee". Nõnda öeldes ei oldagi aga kuigi kaugel tollest
metafüüsikale omasest
'Tõe'
järele pärimisest , oldakse säilitanud selleks vajalik
"uskumine".
Nõnda
ei ole L.W. kuigi lihtne üheselt siduda hilisema nn.-
analüütilise kk. külge , mis tuntud just oma nö.-
"anti-metafüüsilisusega" ,kuigi seda ,vastavas
traditsioonis sageli tavatsetakse teha , kuna käsitletav autor
olevat muu-seas ka väitnud -- traditsioonilise filosoofia
(-e.- metafüüsika) olevat -- nurjunud ürituse -- "väljendada
midagi",mis säärasel kujul siiski väljendatav ei ole
,st.-- on midagi, millele võib korrektse keele-kasutuse korral
kõige enimalt vaid -- kaudselt viidata.
Traditsioonilise
filosoofia "asi" on nõnda siis kui midagi ,mis
asetseb loogika- ja keelekasutuse -reeglite seatud ahistavalt
kitsendavate piiride taga ja mida seetõttu pole võimalik otsesõnu
väljendada , millele võib vaid kaudselt, viitamisi osutada .
Seda nägemust toetab igati L.W. tehtud nö.-"eristus
keelest",--jaotamine keelelised väitmised ühelt-poolt --
analüütilisteks ja teisalt : empiirilisteks lausumisteks , mis
näib kinnitavat autori kujundatud hinnangulistki aru-saama
keelest , kui millestki piiravalt ja kitsendavalt --
"ahistavast."
Nõnda-mõistetult
on keel ,seda liigendavate kõik-võimalike
--grammatiliste,süntaktiliste ,jms. reeglitega -- kui meie
enese-väljendus püüdlustele seatud ületamatugi tõke,
midagi , millele paratamatult aina põrkutakse püüdes
sõnul-kirjeldada hämmastunud mõistmise tõdemusi.
Küsimus
võib siin olla siiski ka otsustavamalt püsti seatud, ---
keele asetatud piirid ei tarvitse mitte nii-võrd
"oskamatusest" , nt. - puudulikust 'techne'ist
tingitud olla, vaid hoopis-tükkis olemuslikuma moega .
Autor
kui püüaks visandada, kohati lausa agnostiliste värvidega
, katkendlike pintsli-löökidega, pilti "asjadest ja
oludest" maa-ilmas, mis viimseni kapseldunud , ise-olemise
sisse isoleeritud autonoomseist teadvuse-kübemetest täidetud
,kes ometi pürgimas aina "välja-poole" sellisest
,--enamikel puhkudel ilmselt -- negatiivsusena adutud
,"ise-olemiseks" mõistetud realiteedi kütkest.
Tulles tagas tolle viidatud "keelelise" eristuse
juurde,--analüütiliste (e. loogilis-matemaatiliste) lausete
tõeväärtus on L.W. aru-saama kohaselt -- valdavalt vaid
tautoloogiline, st.-- pelgalt "ümber-ütlev". Ka
empiirilised lausumised , oma tõesuse osas, taandatavad vaid
fakte konstanteerivaiks , nö.-"vaatluslauseteks".
Säärane
seisukohavõtt lähtub muidugi eelduselt, mis võrdlevalt
suhtestub kujuteldava "ideaalsega" ja säärasena --
otseselt lähtub varasemast vastava -sisulisest
traditsioonist .
Kuivõrd
aga määratlus: "tautoloogiline" mõeldakse
tihti-peale aga kattuma hinnangulisema seisukohavõtuga ---
"lause on mõtetu",siis järeldatakse siit , et ka
--- "tühine" ...
Sellest
tulenes L.W. varasema loome-perioodil, -- nn.-- "ideaal-keele"
järele nõudmine ,ehk siis nõue rakendada keelelise
analüüsi puhul matemaatilist "sümbol-keelt" mis
järgib loogilist süntaksi, mille kohaselt samasid
sõna-märke (sümboleid) ei kasutatada erineva tähenduse
kandjana . Millisest taotlusest autor aga oma hilisemates
teostes loobus ,viidates tolle liialt põhjendamatuile
eeldustele.
Nimelt
lähtub säärane "ideaalse" järele küsimine
,(vastavas traditsioonis ) levinud tavast näha mõtlemises eri
entiteetide taga midagi ühist, millest tuletatakse siis konkreetne
nö.- "ühisnimetaja",--st. - mõningase sarnasuse põhjal
taandatakse nähtuste mitmekesisus ühtsele,traditsiooni
järgides--"ideelisele" alusele.
Võib
kerkida küsimus : kuivõrd on L.W. käsitlus üldse, nö.-
"ühtsele alusele taandatav" ; esineb ju "Tractatuse"
ja hilisemate loome-perioodi teoste vahel kardinaalseidki
erinevusi, autor kahtlemata nö.-"periodiseeritav" oma
veendumustes eri loome-järkudesse.
Üldiselt
L.W. arusaam siiski küllaltki kompaktne,kuigi tavatsetakse
viidata ka olulistele lahknevustele . Näib ,et õigustatum
siiski selles suhtes väita , et L.W. siiski jätkuvalt
lähtus juba "Tractatuse" poolt tõstatatud
probleemistikust ,mudugi , sagedasti oma varaseimaid
seisukoha-võtmisi hüljates ,ehk siis tundmatuseni
korrigeerides.
Läbivaks on siiski äärmiselt originaalne mõtte- ja
sõna-seadmise laad ning maailma-vaateline üldistus-võimeline
ühtsus , novaatorlik lähenemine nii mõneski mõttes.
"Tractatus"
on kahtlemata radikaalsem , isegi --bravuune kohati ja nõnda
enim tähele-panu võitnud , rohkesti tsiteeritud .
Hilisemastes teostes , eriti postuumselt ilmunuis , valitsemas
selginenum ja kahtlevam meelsus. Kohati sekka teravat
kriitikatki, ka enese varasemate veendumuste aadressil.
Kuigi
jah , paljud teemad jäävad siiki keskseimaks, läbides kõiki
kirjutisi kui punase lõngana . ---
Näiteks
nägemus keelest kui millestki ahistavast või piiravast
väljendub kujukalt juba ka "Tractatuse" ühes tuntud
põhi-teesis --"mida
v õ i b näidata, seda e i või veel ütelda"
---kuigi too aru-saam ,iseloomustamas enamalt just L.W.
hilisema perioodi kirjutisi. Nõnda on tolle
"Tractatus"-tsitaadi täpsustavaks näiteks autori
hilisemaistki teoseist tuua hulgi näited , üks neist
siiagi lisatuna :
"see
,mida ei saa väljendada /.../ ,loob vahest teatud tausta / ... /
mille raames see,mida olen saanud väljendada saab oma
tähenduse".
Viimane
väitmine ,kui hilisem ,tugineb juba autori teisenenud
arusaamale keelest kui "mängust", mis koosnemas arvukaist
(rohkem-vähem -- paralleelseist v. vastanduvaist) nn.-
"keele-mängudest",mis
järgimas siis erinevaid ja eri-omased keele-kasutuse (vms.)
reegleid ja millede piires samadelgi sõnadel võimalik
kardinaalselt erinev tähendus-sisu.
Iga
"keelemäng" mõneti ka kui nö.-"suletud ring "
,kuna selle siseselt kehtiv ainult üks (nt. aksioloogiline)
"mõõdu-puu", millele vastavalt siis mingi konkreetne sõna
omandab mingi konkreetse tähendus-varjundi. St.- ühe
"keele-mängu-ringi" siseselt saab korraga kehtida vaid
üks säärane "mõõdustik", --- olid juba nii
muistsed müstikud kui ka skolastikud ühel meelel , et
---kahte "absoluuti" ei saa sama-aegselt eksisteerida .
Iga "mono-maaniline jumal" nõnda ainus (võimalik) oma
universumis .
Võimalik
isegi ,et -- ühe "keele-mängu" siseselt tegemist mitte
ainult ühisele keele-kasutusele omase , ringi-sisese suletusega
, kõigi alternatiivsete kirjeldus-võimaluste (ja seega ka
--tähenduse omistamise ,korrigeerimise ) katsete suhtes, -- vaid
otse totaalses tähenduses siin isegi : --"ühe
maailma piiridega"... ---
--- See
on ,kahtlemata, oluliselt tähtsustatav väitmine. Mida see
tähendab kui räägitakse maailma "piiridest"?
Nõnda
on õeldud mujalgi , varemgi , olgugi sõnastatud tihti-peale
hoopiski erinevaiks , näib , et kokku-langevaks säherduste
väitmiste puhul on -- säärase "osutamise" suund.
Ehk siis ,--viimase tähendust sisu järgi korrigeerides ,--
pigem on siin aina tegemist olnud osutamise 'suuna-tusega'....
Nimelt
tundub, et kui piirduda nt.-'välja'
-- osutamisega , võib soovimatult siinse arutelma
kontekstuaalsetest raamidest ennatlikult väljuda. Samas aga
pole abi ka säärastest ,teda ja tuntud , asu-koha(tuse)
määratelmadest nagu nt.- "üle-vale" , "parem-ale"
, ega ka "languse" poole ...
Selle
nentimisega oldakse jõudnud aga kõikuvale pinnale. --
Eelnevaga oleks kui (tõsi -- vaid kaudsel moel) viidatud
"olu-korras-olule"
, mis oli (väidetavasti) --"kõige alguses " : "
Alguses oli kord ... "
Nõnda
klassikalises narratiivses vormis sobib avada siinse
jutustamise asja suuremas plaanis . ---
Võttes
aluseks "korra asjade alguses" , on saadud
tarviline lähte-punkt edasise tarvis . -- Nimetagem seda
järgnevalt --
tinglikus
kõnelemise pruugis -- "keskmiseks punktiks" .
Võiks öelda ka lühemalt : "kesk-punktiks" , sellega
osutatud imaginaarne "koht" ei kaotaks midagi . (Kuna
seda tegelikult
üldse olemaski pole) . Keskmise punkti asukoht märgib
nii-siis midagi sisuliseltki keskset ,see on absoluutse
korrastatuse ja legitiimsuse "asu-koht" .
Ja
säärasena midagi , millele saab toetuda ,mida saab võtta
"lähte-punktiks" . Ja tuleb tunnistada ,-- seda on ka
tehtud . Kuigi seda imaginaarset "punkti" tähistavad
nimetused on suuresti erinevad olnud .
Mis
asja-olu johtumas ilmsesti erinevatele traditsioonilistele
diskursustele omasest nö.-"originaalitsemise püüdlusist .
Tinglikult võib seadistada ,et -- laias laastus võib
eristada jagunemist : religioosseteks , filosoofilisemateks ja
muiduniisama diskursiivsetesse raamistuisse .
Aga
jäädes ka abstraktsema kujundi -- "keskmine punkt"
kohale , ei pääse kohustusest seda pisult liigagi
sümbolistlikku tähistust , -- kuidagi selgitavalt laiali
laotada .
Vahest
on see-juures abi kujundi visualiseerimisest ,kuigi see
abstraktsioonide puhul reeglina ei toimi . --- Aga siiski ,--
kujutelgem üht konkreetset punkti ja märkimaks selle erilist
staatust ,rõhutades samas ,et tegemist on ühikuga ,mis
paikneb "keskel" . Midagi Heisenbergi määramatusest:
tundmatu valgustamiseks kuluv energia varjutab tuntavaks saava
selguse.
Sellega
peaks aga olema nüüd saavutatud kujuteldav tsentraliseeritud
sfäärilisus , imaginaarse "ringi" keskel paiknev
"punkt" on aga selle sfääri keskmeks, nõnda kui --
"mõõtu andev joon" (ehk : "punkt") ,--
seega midagi, mis allutab enesele kõik tolle sfäärilise
piiritletuse "sisse" jääva .
Tinglikult antud puhul , mõnel teisel juhul aga äärmiselt
tõsi-kindlana , võiks seda nimetada lausa --"absoluutse
legitiimsuse päristiseimaks asu-kohaks" .
Mingil
moel märgistab too "keskmine punkt" tõe-poolest
-- "alustavat kohta" ,st.-- kõik sellest punktist
lähtuv on otseses seoses oma läht-pinnaga, sellest otseselt
"mõjutatud" .
Nõnda määrab tinglikult aluseks võetud punkt ära ka kõik
,mis jääb sfääri sisse ja kaudsemalt ,--määrab ära ka
selle --- kuhu saab tõmmatud seda sfäärilisust piiritlev
'ringi-joon'
.
Imaginaarselt
aluseks-võetust saab miski , mis määrab ära ka selle
(või : enne-kõikke just selle) -- mis enam ei ole see
"miski" . Ehk siis teiste sõnadega : olevat
konstitueerib mitte-olemine ,olev saabki alles siis oma
tegeliku
olemise
, kui seadistub vastakuti mitte-olemise kui võimalikkusega.
Vahetus
olemises aga ei ole võimalik "mõistmises vahendatus"
välja-poole seda tingimisi tõmmatud 'piiri-joont'
mõõda . Millega on aga ka öeldud ,et --miski olevana on
enne-kõikke just "piiratud" .
Nõnda
öeldes aga nihutataks visualiseerija asu-koht ennatlikul
kombel ühtede teiste konkreetsete raamide sisse ,---
aksioloogiliste "mõõt-ühikute sfäär" , mis paraku
aga ei võimalda enam üldistava nägemise viisi.
Teisalt
võiks sõnastada ka reeglina ,--ühegi konkreetse sfäärilise
tõlgendusliku ja tähendust - omistava süsteemi sidusalt ei
saa millaski rääkida "piiratusest" . Vastu-pidi ,--
ühe tõlgenduse sisse mahub alati "kõik ära" ,
see ongi nõnda kui : "kõik mis on" , --terve maailm
, näiteks.
Ühe
punkti absoluutne kehtivus ühe konkreetse sfäärilisuse sees
on eelduseks sellele , et pretendeeritakse kogu oleva
hõlmatavusele, nõnda ,et --midagi ei jääks "üle".
Ringi
,kui tõlgenduste "keskmise punkti" sidusa
konglomeraadi sees ei ole isegi mitte "näha" seda
piiravat 'ring-joont'
.
Tõsi , sellele viidatakse kaudselt sõnadega , õla-kehituse
saatel , mõningate abstraktsete terminitega , et teha seda
milleksi adutavaks ja samas ka --milleksi "õdusamaks"
("udusemaks"!) --selleks ,et "ringi sees
olijatele" säiliks lohutav illusioon -- "Me elam ikka
väga s u u r e s maailmas"!
Muidugi , öeldes , et -- see on "illusioon" ,
kaotab kujuteldav kõrvalt-vaatleja osa oma tarvilisest
era-pooletusest ja võib nõnda ise ka viimati veel pilkegi
alla sattuda").
Seda
kõikke aga vaid juhul ,kui seada ees-märgiks rõhutada
kõik-võimalikke , erinevate -- tsivilisatsioonide, keelte,
kultuuride, jms. vahelisi kommunikeerumis-barjääre.
Nägemus
ümbritsevast kui "killunenud tervikust" ,
multi-valentseiks narratiivseiks üksik-nähtumusteks paljunenud
maailmast. Mil samuti teatud resignatsiooni varjund küljes
on , midagi "mineviku kuld-aegade" idealiseerimisest ,
revanschi - lootustki.
Sama
kehtib paljuski ka kõigi "üksik-indiviidide"
vaheliste erisuste suhtes.---
L.W. järgi märgivad indiviidi kasutatava "keele piirid"
,(st. nt. sõnavara ulatuslikkus,primitiivsus v.
"üle-spetsialiseeritus" ,jms.) --tihtipeale antud
indiviidile "mõistetava maailma piire".
Missuguse
,tõsi küll ,mõningate resrvatsioonidega -- solipsismi
õigustamiseks piirdutakse siingi nentimisega ,--see polevat
väljendatav ,kuigi see mingil moel "ilmnevat" ...
Põhimõttelise
seisukohavõtuna kõlab nõnda "Tractatuse" kuulus
lõpp-järeldus mis nõuab "vaikimist"
sõnade-tegemisest küllastudes, rahuldub vaikusega sõnade
asemel , säärane -- "kõnekas vaikus" , kahtlemata
,vahest isegi -- palju-tähenduslik....
Seda
see-tõttu , et
'see' ,
mis pole "sõnu-väljendatav", võib transtsendentsena
olla vaid subjektiivse "maailma-pildi" siseselt kehtiv.
Küsimus ei ole siin aga mitte selles ,kas -- "midagi
öelda v. ütlemata jätta", vaid pigem ratsionaalsele
mõtlemisele ja sõna-seadmisele omastest piiridest üldse.
Keel
ja mõtlemine ei ole kaugeltki mitte kattuvad mõisted , küll
aga vastakuti tihedaimais seostes lahutamatult põimunud . Keel
lähtub mõtlemisest , mõtlemine omakorda (vähemalt oma
komplitseeritumas) -- toetumas keelele .
Kuigi
vahest võimalik kujutleda primitiivseimat nö.-"keelelist
väljendumist" mõtlemisest lahus ( nt. väike-laste,
dresseeritud lindude puhul) , selge ,et ka algelisemad
keelelised lausumised kandmas endas teatud kokku-leppelist , nn.
"märgi-sidusat" tähendust , millede tõlgenduslik
"lahti-kodeerimine" nõuab mõistuse kaasa-panust.
Juhul
kui jätta siin täpsemalt määratlemata mõistete :
"mõtlemine"
ja "keel" sisuline tähendus ja (tähenduslik)
ulatuvus , võib nimelt väita,et pole võimalik kujutleda täiesti
"keele-välist" mõtlemist.
Või
nagu L.W.-- "...keele
piir ilmneb võimatuses kujutada tõsiasju,mis vastavad teatule
lausele... /.../...ilma ,et kordaksime seda lauset".
Teisalt
, -- too osutatud kehtivus pelga "subjektiivse
maailmapildina" võib olla üle-loetav ja tõlgendatav
"osatavalt" ainu-võimalikunagi , st. -- ongi vaid
ületamatu subjektiivsus, ja säärane nietzschelik 'võimu-tahe'
noid "üksik-nägemusi" aina võimalusi mõõda ja
"vahendeid valimatagi" kehtestamas.
Nõnda
öeldes on "jutu-märgistatud" -- "objektiivsus"
potensiaalsusena juba , kui kokku-leppeline tinglik tähistus
tühisele nö.-"kokku-langevale ühis-osale", enamuse
kriteeriumite kohaselt igati,mis seega kui -- möönduslik
järele-andmine, pelgalt kompromiss.
Ühtlustamise
kui teatava nö.-"tasa-lülitava" protsessi ajendid
võivad nii-siis peituda olemuslikult vastanduvas antuses.
"Objektiivsuse"-
pretensioon alati mingil vildakal moel liitunud
anti-subjektivismiga ; paradoksaalne suhtestatus: uus-aegne
individualism ja samast alguse saanud natuuri-teaduste
viljeletud "objektiivselt tõese" kultus kummastavalt
vastakuti käändunud.
Näidates
keele seatud piiridele ,kui -- "mõeldava maailma"
piiridele ,on aga otse loomulik ,et arvatakse ennast olevat
suuteline nägema ka nende "piiride" taha.
Tõsi,
kuivõrd see pole tegelikult "mõeldav" ,pole see ammugi
ka mitte kuidagi -- "öeldav". Sellele tabamatule
"millegile" võib ,äärmisel juhul,ainult kaudselt
viidata ja isegi mitte kui "olemas-olevale" ,vaid kui
millegile ,müstilsel kombel,--alles ilmnevale...
Säärasel
kombel L.W. "anti-metafüüsilisus" jõudnud
jutu-märgistatuks ja lähedasse seosesse müstilise
traditsiooniga ,seda mõneti paradoksaalsel moel .
Võimalik
tõmmata paralleele nt. Meister Eckhartiga ,kelle järgi olnud
ideaalseks mõtlemiseks vaikus ,mis asetseb
"sõnade
taga" .
Ja
võrdlusena:
"filosoofia
õige meetod oleks see ,et me ei ütleks mitte midagi
/ja/...alati
kui keegi teine tahaks öelda midagi metafüüsilist , tuleks
meil talle näidata , et ta ei ole teatud lausemärkidele
/=sõnadele/ mingit
/tegelikku/
tähendust andnud ..."
,tsiteerides L.W.
Nõnda-öeldu
seadistamas: filosoofiat õgustavaks ülessandeks olgu olla
keele-kasutuse "õigsust" kontrolliv valvur , mil
kasutada tundlik "mõõdu-puu" sõnalisegi
"tegelikkuse" hindamiseks.
Seda
aga mitte-tehes oleks otse-kui asetatud nö.- müstilise valda,
kaasuvasse ebamäärasesse staatusesse kogu filosoofia aines,
muutes selle millekski millele võimalik vaid "kaudselt
osutada".
Kuna
: "Mida
me ei või mõelda , seda me /siiski/
ei v õ i mõelda , ja seega ka mitte õ e l d a , mida me
ei või mõelda . // Seda , mis kuulub maailma olemusse nimelt
ei saa õ e l d a , ja filosoofial, kui see võiks õelda
midagi , tuleks kujutada maailma olemust /mida
aga/ ...keel
ei suuda väljendada ."
--
--
Nood rõhu-asetused annavad ühelt-poolt tunnistust sellest ,
et filosoofide väitmised on Hellasest saati jäänud ees-kätt
just retoorilisiks , teisalt aga järeldumas toodud
konstanteeringust mõndagi põhja-panevat kogu seda-liiki
mõtte-arenduste tarvis ---
---
" Maailm on m i n u maailm ja see ilmneb selles , et
minu k e e l e piirid tähendavad m i n u maailma piire.
Ma olen ise-enese maailm . (Mikrokosmos) . "
---
Hoolimata arhailiselt tõlgitud keelest , nõnda-öeldu ometi
üks hiliseimaid oluliseimaid postuleerimisi subjektivismi
ülistuseks .
Näib
,et nagu oleks ununenud paar viimast aasta-sada ja sõna
saanud mõni Berkeley või Fichte jünger ,-- skeptiline, kõiges
kahtlev meelsus, ja samas otse-kui teaduslikke-looduslikke
"seadus-pärasusi" kirjeldav suurelisus .
Kuna selgub , et --selles mõttes on see
--
"mida solipsism t ä h e n d a b , nagu näha täiesti
õige . Seda ei või ainult õelda , see ilmneb. "
Kindlasti
mõjus see isegi ärritavalt osale au-väärt lugejaskonnast ,
mis muidugi ei tarvitsenud olla ees-märk ise-eneses. Samas
on kõikkide aegade prohvetid ja "tõe-lausujad"
vaistlikult mõistnud toda suurt tõde ,et pole viljakamat
pinnast mõtte-kujutelmade lennuks ja fantaasiale avaramat
mängu-maad , kui seda pakub too "vaikus sõnade taga"
...
---
Kui sellele eelnevalt küll "osutada" aga , -- sellega
ka targu tagasi-hoidlikult piirdudes .
---
"On tõesti midagi , mida ei saa väljendada . See i l
m n e b , see on müstiline... //kusjuures//
,
müstiline ei ole see, missugune maailm on, vaid, et maailm
o n ..."
Näib
,et keelelise väljendatavuse ulatus, eneseväljenduse võimalikkus
üldse ,on L.W. käsitluses seatud põhimõttelise kahtluse alla
, kuigi seda kardetavasti paljuski ka täiesti õigustatult....
Kugi
,õigluse nimel, ei saa jätta lisamata , et --- keelelisel
"väljendumisel" siiski ka ise-oma puutumatu "riik"
, kus valitsemas hoopis teised reeglid ja seadumused , selleks
võiks olla näiteks -- poeesia.
Siin ju võtta "keeleline mäng" 'par
exellence'
, mäng sõnade , nende tähendusliku ulatuvuse ja varjundite
ning kõlalise tonaalsuse kostvusega .
Terve eraldi-asetsev maailm , kus paindumatu ja jäik ei saa
millaski olla 'tõde',
säärasena,
vaid pigem aina sellele vastanduv .
Mänglev
, olgu või sellega ka kerglaseks ja pinna-pealseks
tembeldatav, aga seda mitme-tähenduslikum , seda voolavamalt
varjundi-rikkaim , paradoksides kinnistuv , tõestamata kehtiv .
Kas
mitte sama 'tõde'
ei palvelenud ka too "palju-sõnaline vaikija" , kui
püüdlikult sõnu lausumistesse nõnda kõlama häälestas , et
need ka kõlama jäävad --- ? --
--- "Läbipaistmatu
ees-riie varjab inimese eest sageli igavest ja olulist .
Ta teab , et selle taga on midagi, aga ta ei n ä e seda
.... "
