C. Castaneda tsitaadid (2. osa).

Carlos CASTANEDA:

Tsitaadid (2. osa.)

______________________________________________________________________________________________________________________________________________

[I.] Carlos Castaneda: „The Teachings of Don Juan. A Yaqui Way of Knowledge.“ („Don Juani õpetused. Yaqui (indiaanlaste) teadmiste tee“). Pärnu, 1995. Kirjastus: „Chiron“. Tõlkinud: Urmas Lipand. Lk.: 3-151. [C: New York, 1968.]

„... midagi muud ei tuleks püüda, kui rajada lõputult pika tee algus ja suund. Mingi süstemaatilise ja kindla täielikkuse rõhutamine võib lõpuks olla vähemalt enda illusioon. Täiuslikkust võib üksikuurija siin saavutada ainult subjektiivses mõttes, et ta annab edasi kõik, mida on olnud võimeline nägema.“ (Georg Simmel.), (lk. 3).¹

„... Carlos Castaneda viib meid don Juani juhendamisel läbi videvikuhetke, läbi selle universumis oleva lõhe, mis on päevavalguse ja pimeduse vahel, maailma, mis ei ole mitte üksnes teistsugune kui meie oma, vaid täiesti teistlaadi reaalsusega.“ /.../ Asi on pigem selles, et erinevate inimeste maailmadel on erinevad kujud. Metafüüsilised eeldused on erinevad: ruum ei ühti Eukleidese geomeetriaga: aeg ei moodusta lakkamatut voogu, põhjuslikkus ei vasta Aristotelese loogikale, inimest ei eristata mitte-inimesest ega elu surmast, nagu meie maailmas.“, (lk. 5).

„... Kuid inimesed... /..../ „...uskusid, et tal on mingit liiki „salajasi teadmisi“, et ta oli brujo. Hispaaniakeelne sõna brujo tähendab ravijat, maagi, nõida. See tähendab põhiliselt isikut, kel on erakordsed ja tavaliselt kurjad võimed.“, (lk. 8).

„... Olen nimetanud need „ebatavalise reaalsuse olukordadeks“, mõeldes sellega mittetavalist reaalsust, vastandina tavapärase elu tavalisele reaalsusele. See vahetegemine põhineb ebatavalise reaalsuse olukordadele omasele sisemisele tähendusele. Don Juani teadmiste kontekstis peeti neid reaalseteks, ehhki nende reaalsus oli tavalisest reaalsusest erinev.“, (lk. 13).

„... „on jõud, mida inimene võib tuua enda ellu enda aitamiseks, nõu ja jõu saamiseks, mis on vajalik ükskõik kas siis suurte või väikeste, õigete või valede tegude täideviimiseks. See ally on vajalik inimese elu tõstmiseks, tema tegude juhtimiseks ja teadmiste edendamiseks. Õigupoolest on ally asendamatu abi teadmiste saamiseks.“, (lk. 40).

„... Ta hiilib su juurde nagu naine. Sa ei ole isegi sellest teadlik. Kõik, millest oled huvitatud, on see, et ta annab sulle hea ja tugeva enesetunde...“, (lk. 52).

„...“Ma ei ole kunagi kellegi peale pahane! Ükski inimolend ei või mitte kunagi midagi küllalt tähtsat selle jaoks teha. Sa vihastad inimeste peale, kui tunned, et nende teod on tähtsad. Ma ei tunne seda enam.““, (lk. 58).

„... Selleks ajaks tunneb inimene oma soove, ta teab, kuidas neid soove rahuldada. Ta võib ette aimata oma uusi õppimise astmeid ja kõike ümbritseb terav selgus. Inimene tunneb, et midagi ei ole tema eest varjatud.“ /.../ „See sunnib inimest mitte kunagi eneses kahtlema. See annab talle kinnituse, et ta võib teha kõike, mis talle meeldib, sest ta näeb kõiki asju selgelt. Ja ta on julge, sest ta on selge, ja ta ei peatu mitte millegi ees.“, (lk. 67).

„... Seepärast pead alati meeles pidama, et rada on ainult rada. Kui tunned, et sa ei peaks seda mööda minema, siis ei tohi sa mitte sellele jääda, mitte mingil tingimusel. Et omada sellist selgust, pead elama distsiplineeritud elu.“ /.../ „Vaata iga rada lähedalt ja kaalutlevalt. Proovi seda nii palju kordi, kui pead vajalikuks. Siis esita endale – ja ainult endale – üks küsimus. See on küsimus, mida ainult väga vana inimene esitab.“ /.../ „Kas sellel rajal on süda? Kõik rajad on samad: need ei vii kuhugi.“, (lk. 85).

„... kui tal ei ole otsustavust, eesmärgitunnet, mis on vajalik õppimiseks. Kui inimesel on aga selge paindumatu taotlus, ei ole tunded mingil määral takistuseks, kuna ta on võimeline neid kontrollima.“, (lk. 88).

„... Et käsitleda seda jõudu, ütles ta, peab elama laitmatut elu. Laitmatu elu mõiste ei kuulunud ainult ettevalmistava perioodi juurde, vaid moodustas ka inimese suhtumise pärast kogemust.“, (lk. 112).

„... kuid me peame järgima teatud samme, sest nendes sammudes leiab inimene jõudu. Ilma nendeta oleme eimiski.“, (lk. 127).

„... on nagu naine, ja nagu naine, meelitab ta inimesi. Ta seab lõkse iga nurga peale.“ /.../ „Kuid tema lõks on selleks, et panna sind uskuma, et tema tee on ainus.“, (lk. 128).

„... Ta ahvatleb inimesi ja annab neile jõu tunde. Ta tekitab neil tunde, et nad võivad teha asju, mida ükski tavaline inimene ei suuda. Kuid see on tema lõks.“, (lk. 129).

„... On olemas koht, kus kaks maailma teineteist katavad. Lõhe on seal.“ /.../ Et sinna saada, peab inimene kasutama oma tahet. Ta peab, ütleksin, arendama välja kõrvalekaldumatu taotluse selle jaoks, ühese pühendumise.“, (lk. 149).

________________________________________________________________________

[II.] Carlos Castaneda: „A Separate Reality: Further Conversations With Don Juan.“ („Eraldiolev reaalsus.“) Pärnu, 1995. Kirjastus: „Chiron“. Tõlkinud: Urmas Lipand. Lk.: 3-226.

„... Hakkasin kaotama seda kindlust, mida me kõik omame, et igapäevase elu reaalsus on midagi, mida võime eeldatuks pidada.“, (lk. 8.)

„... Ameerika indiaanlastele on võib-olla tuhandeid aastaid see ähmane nähtus, mida meie kutsume nõiduseks, olnud tõsine, siiras praktika, mis on võrreldav meie teadusega.“, (lk. 11.)

„... kuidas end kaitsta -“ /.../ „... jõu eest, mida ta on rakmestanud, mis ei ole ta ise ega keegi teine.“, (lk. 29.)

„... Kui sa seda kord õpid, võid näha maailmas igat üksikut asja teistsugusel viisil.“ /.../ “Kui iganes sa vaatad asjadele, sa ei näe neid. Ma arvan, et sa vaid vaatad neid, et teha kindlaks, et seal on midagi.“ /.../ „Teisest küljest aga, kui õpid nägema, ei ole asi kunagi sama mis siis, kui sa seda näed, ja siiski on see sama.“, (lk. 31.)

„...“See oleks nagu küsida, mida meie, inimesed, teeme maailmas. Ma tõesti ei tea. Oleme siin, see on kõik.“ /.../ Võib-olla on nad olnud siin enne meid.“ /.../ „Meie, inimesed, ei ole mitte alati siin olnud.“ /.../ „Meie, inimesed, teame väga vähe maailmast.“, (lk. 34.)

„... et minu arvates on don Juan praegu, nagu ta oli olnud minevikuski, suur nõid. Võib-olla kõikidest kõige suurem. Et tunnen – temas on tõesti midagi ebatavalist.“, (lk. 60.)

„... Julgust ei nõiu. Julgus on midagi isiklikku. Nõidumine on inimeste kahjutuks, haigeks või tummaks tegemiseks. Sõjameheks ei saa nõiduda. Et olla sõjamees, peab olema kristallselge...“, (lk. 65.)

„... Sinu teod on sulle kindlasti tähtsad, kuid mulle ei ole ükski asi enam tähtis, ei minu oma teod ega minu kaaslaste omad. Ma elan siiski sellepärast, et mul on oma tahe. Kuna olen karastanud oma tahet kogu elu jooksul, kuni see on puhas ja terve, siis nüüd ei ole see mulle tähtis, et miski ei ole tähtis. Minu tahe kontrollib minu elu narrust.“, (lk. 69.)

„... Näiteks, don Juan, kas te mõtlete, et kui inimene õpib kord nägema, siis kõik kogu maailmas on väärtusetu?“ „Ma ei öeldnud väärtusetu, ütlesin tähtsusetu. Kõik on võrdne ja seega tähtsusetu. Näiteks mul ei ole mingit võimalust öelda, et minu teod on tähtsamad kui sinu omad või et üks asi on olulisem kui teine. Seetõttu on kõik asjad võrdsed, ja olles võrdsed, on need tähtsusetud.“, (lk. 71.)

„... Tema kontrollitud narrus paneb ta ütlema, et see, mida ta teeb, on tähtis, ja paneb ta tegutsema, nagu oleks see tähtis. Ja siiski ta teab, et see ei ole tähtis, nii et – kui ta on sooritanud oma teod, taandub ta rahus. Kas tema teod olid head või halvad, töötasid või mitte, ei ole mingil viisil tema mure.“, (lk. 74.)

„... Tunda inimeste meeldivust või olla inimeste jaoks meeldiv ei ole mitte kõik, mida võidakse inimesena teha.“, (lk. 77.)

„... olen ma ainult inimene, kes teab, kuidas näha, ja kes leiab, et ta on hämmeldunud sellest, mida näeb; inimene, kes teab, et ta ei hakka kunagi aru saama kõigest sellest, mis teda ümbritseb.“, (lk. 79.)

„... Sul on hämmastav meetod, kuidas sa saad kõik enda kasuks tööle.“ /.../ Sul on midagi, mis aitab sind igal teetollil. Selle kohta, kuidas sa õpid jõudusi tundma, ei ole teist võimalikku seletust.“, (lk. 105.)

„...“Sõjamehe moodi tegutsema õpitakse tegutsemise, mitte jutustamise kaudu.““, (lk. 123.)

„... Tahe on midagi väga erilist. See toimub salapäraselt.“ /.../ „Tahe on midagi muud, midagi väga selget ja võimsat, mis võib suunata meie tegevust. Tahe on midagi, mida inimene kasutab, näiteks selleks, et võita lahing, mille ta kõigi arvestuste kohaselt peaks kaotama.“, (lk. 124-125.)

„Tahe on jõud, vägi.“ /.../ „Kuid nüüd vähemalt tead, et ootad oma tahet.“ /.../ See, mis aitab sinu tahet arendada, on iga väiksemgi asi, mida teed.“, (lk. 127.)

„... Selline inimene ei himusta aga midagi, sest ta on omandanud vaikiva iha elu ja kõigi elu asjade järele.“ /.../ „Lõpliku otsustuse jõud võimaldab tal valida kahetsuseta, ja mis ta valib, on alati strateegiliselt parim.“, (lk. 129.)

„... et sõjamees õpib ilma igasuguse rututa, sest ta teab, et ootab oma tahet. Ja ühel päeval õnnestub tal sooritada midagi, mida tavaliselt on täiesti võimatu täide viia. Ta ei pruugi isegi märgata oma ebatavalist tegu. Ent kui ta jätkab võimatute tegude sooritamist või kui võimatud asjad juhtuvad temaga ikka edasi, siis saab ta teadlikuks mingit liiki esilekerkivast jõust.“, (lk. 130.)

„...“Kui lõpetame endaga rääkimise, on maailm alati selline, nagu ta peaks olema: Me uuendame seda, sütitame eluga, hoiame seda üleval sisekõnega.“ /.../ „Maailm on niisugune või naasugune ainult sellepärast, et me ütleme endale, et ta on selline. Kui lakkame endile ütlemast, et maailm on selline ja selline, lakkab maailm selline ja selline olemast.“, (lk. 188.)

„... See oli mõtetest vaba olemine, mida saab võib-olla võrrelda mitte millestki hoolimisega. Maailm näis olevat sel ajal imelikult tasakaalus, seal ei olnud midagi, mida oleksin võinud lisada, ega ka midagi, mida oleksin võinud sealt ära võtta.“, (lk. 220.)

________________________________________________________________________

[IV.] Carlos Castaneda: „Tales of Power.“ („Jutustused jõust.“) Pärnu, 1994. Tõlkinud: Urmas Lipand. Lk.: 7-267. [New York, 1974.]

„... et ta nägemise all mõtles asjade intuitiivset tajumist, võimet midagi otsekohe mõista, võib-olla võimet näha läbi inimestevahelisi suhteid ning avastada varjatud tähendusi ja motiive.“, (lk. 24.)

„... Maailm ei mõju meile otseselt, maailma kirjeldus on vahepeal. Nii et tegelikult oleme kogu aeg ühe sammu võrra nihutatud ja meie maailma tajumine on alati mälestus tajumisest. Me meenutame pidevalt hetke, mis on just toimunud, just möödunud.“, (lk. 47.)

„... Abi mille jaoks? Sul on kõik vajalik ekstravagantseks reisiks, mis on su elu. Ma olen püüdnud sulle õpetada, et tõeline kogemus on olla inimene ja et ainus, millel on tähtsus on olla elus; elu on see väike ring mida mööda me preagugi käime. Elu iseenesest on küllaldane, ennast selgitav ja täielik.“, (lk. 52.)

„... „Sõjamees on alati valmis. Olla sõjamees ei tähenda mitte lihtsalt tahta sõjamees olla. Pigem on see lõputu võitlus, mis jätkub kuni meie elu viimse hetkeni. Keegi ei ole sündinud sõjamehena, nii nagu keegi ei ole sündinud mõistusliku olendina. Me muudame end nii üheks kui teiseks.“, (lk. 58.)

„...“ Me oleme tajujad...“ /.../ „... Kuid maailm, mida me tajume on illusioon. See loodi kirjelduse poolt, mis anti meile edasi meie sündimisest alates. Meie, helenduvad olendid, sünnime kahe jõuväljaga, aga kasutame ainult ühte maailma loomiseks. See väli, mille külge haakutakse varsti pärast sündimist, on mõistus ja selle kaaslane on kõne. Nende kahe vahel mõeldakse välja ja hoitakse ülal maailma.“, (lk. 93.)

„...“Nagu alati sõjameeste tegemiste ja mittetegmiste puhul, on isiklik jõud ainus asi, millel on tähtsust.“, (lk. 98.)

„... et peale su tahtmise teadmiste teele asuda peavad ka su teod ise olema küllalt laitamatud, tegemaks sind nende teadmiste vääriliseks.“, (lk. 110.)

„... „Sõjamehe põhireegel on...“ /.../ „... et ta teeb oma otsuseid nii hoolikalt, et miski, mis nende tulemusena aset leiab, ei suuda teda üllatada, rääkimata jõu nõrgendamisest.“, (lk. 142.)

„...“Tulevikku ei ole olemas!“ /.../ „Tulevik on ainult kõnelemiseviis. Nõia jaoks on ainult praegune hetk ja koht.“, (lk. 191.)

„... Ilma kindlameelsuse ning tasakaaluta, mida kätkeb endas sõjamehetee, ei ole võimalik teadmiste rada välja kannatada.“, (lk. 217.)

„... Mingil moel olid tema hoiatused nõia selgituse suhtes koos arusaamisega tema tohutust teadlikkusest hakanud mulle mõju avaldama.“, (lk. 228.)

„... Igasugune muu kord on mõttetu ja väiklane, kuna see läheb meie loomuse vastu; see röövib meilt meie maagilise päritolu ning taandab meid eimillekski.“, lk. (230.)

„... See on nõia selgitus. Nagual on väljendamatu. Kõik võimalikud tunded ja olendid ja ised hõljuvad seal nagu laevad, rahulikud, muutumatud, igavesti. Siis seob eluliim mõned neist kokku.“ /.../ „... Kui eluliim seob need tunded kokku , siis luuakse üks olend, kes kaotab oma tõelise olemuse tunnetuse ning saab pimestatud selle piirkonna särast ning sädelusest, kus hõljuvad olendid tonalis.“, (lk. 246.)

„... Otsus jääda või tagasi pöörduda tehakse millegi poolt meis endis, mis pole ei meie mõistus ega soov, vaid meie tahe, nii et seda pole võimalik ette teada saada.“, (lk. 257.)

________________________________________________________________________

[V.] Carlos Castaneda: „The Second Ring of Power.“ („Jõu teine ring“.) Pärnu, 1995. Kirjastus: „Chiron“. Tõlkinud: Urmas Lipand. Lk.: 3-236. [New York, 1977.]

„... Tema oli aga täiesti ükskõikne. Maailm ei läinud talle korda.“ /.../ „... oled seda tüüpi nõid, kellest peaks eemale hoidama...“, lk. 39.

„... reetsid tema silmad halastamatut ja paindumatut jõudu.“, lk. 41.

„... Tegelikult oli mind vallanud ääretu ükskõiksus.“ /.../ „... et me kõik omame erilist väge, midagi, mis on meis olemas, kuid mida me erakordselt harva kasutame.“, lk. 43.

„... Ta oli toiminud täies kooskõlas don Juani õpetustega. Ta oli mulle näidanud, kuidas täiesti igapäevast situatsiooni kõige paremini ära kasutada.“ /.../ „... don Juan oli liiga rafineeritud, liiga abstraktse loomuga...“, lk. 55.

„... Igatsesin sel hetkel meeletult don Juani oskust olla iga olukorra peremees, tema intellektuaalset seltsimehelikkust, tema huumorit.“, lk. 63.

„... et jõud tuleb vaid siis, kui oleme ilma mingi vastuseisuta oma saatusega leppinud.“, lk. 66.

„... Appelleersin nende mõistusele, kuid sain siis aru, et minu standardite järgi hinnates oli neil seda väga vähe.“, lk. 74.

„... et oma sisimas oleksin ma andnud ükskõik mis, et olla hull. See oleks vabastanud mind oma maailmapildi korrigeerimise rängast koormast. Iroonia oli selles, et siis ma polekski saanud enam tahta oma maailmapilti parandada, see tähendab, intellektuaalsel tasandil. Sellest üksi ei piisanud, et ma lihtsalt keeldusin oma maailmapilti muutmast. Sellest polnud kunagi piisanud. Ja see oli olnud minu jaoks kogu aeg ületamatu takistus, minu saatuslik eksitus.“, lk. 106.

„... „Sõjamees peab loobuma inimkujust selleks, et muutuda, tõeliselt muutuda. Muidu on see ainult jutt muutumisest nagu sinu puhulgi. Nagual ütles, et on asjatu loota või arvata, et inimene võib oma harjumusi muuta. Seni, kuni hoitakse kinni inimkujust, ei ole võimalik muuta pisiasjagi. Nagual ütles, et sõjamees teab, et ta ei saa muutuda ja ikka üritab ta seda, isegi kui ta teab, et pole selleks võimeline. See on ainus eelis, mis sõjamehel on tavalise inimese ees. Sõjamees pole kunagi pettunud, kui tal ei õnnestu muutuda.“, lk. 112.

„... et meil kõigil puudub rahu ja sisemine distsipliin. Ükski meist ei tahtnud pühendada teisele oma jagamatut tähelepanu...“, lk. 146.

„... „Ta ütles, et inimeste maailmas toimuvad alatasa tõusud ja mõõnad ning rahvad tõusevad ja langevad koos oma maailmaga, aga meie, nõidade asi ei ole nende tõuse ja mõõnasi kaasa teha.“ /.../ „Nõidade kunst on olla märkamatu ja alati kõigest väljaspool. Ja ennekõike on nõidade kunst mitte kunagi raisata oma jõudu.““, lk. 174.

„... „Kui nõid tegeleb nagualiga, tuleb tal anda juhiseid, see tähendab näidata sõjamehele saladust. Ja see on kõik, mida nõid peab tegema. Sõjamehel, kes saladuse vastu võtab, tuleb endal katsuda need teadmised jõuks muuta, tehes seda, mida talle näidati.“, lk. 190.

„... Don Juan ütles, et meie olemise tuum on tajumine, meie olemise maagia aga teadvelolek. Tema jaoks olid tajumine ja teadvelolek üks lahutamatu funktsionaalne tervik, mis koosnes kahest valdkonnast. Esimene, „tonali tähelepanu“, kujutas endast tavaliste keskmiste inimeste võimet tajuda ja teadvustada oma igapäevaelu tavapärast maailma. Don Juan nimetas tähelepanu seda vormi meie „jõu esimeseks ringiks“ ja kirjeldas seda kui meie aukartustäratavat, kuid nii enesestmõistetavaks peetavat võimet luua korda oma tajudes meie igapäevasest maailmast.“

„Olemise teine valdkond, „naguali tähelepanu“, on nõidade võime teadvustada ebatavalist maailma. Seda tähelepanu valdkonda tavatses don Juan nimetada „jõu teiseks ringiks“, täiesti hirmuäratavaks võimeks, mis on meil kõigil olemas, kuid mida kasutavad üksnes nõiad, et korrastada oma tajusi ebatavalisest maailmast.“, lk. 193-194.

„... Ta ütles, et jõud, mis valitseb meie saatust, asub väljaspool meid ja sel pole midagi tegemist meie tegudega.“ /.../ „Don Juan ütles, et kuna mul puudub igasugune kontroll jõudude üle, mis otsustavad mu saatust...“, lk. 200.

„... et siin peitubki väljakutse, mille Nagual meile oli jätnud – kas me suudame arendada oma tahet, meie teise tähelepanu jõudu, et keskenduda piiramatult kõigele, millele tahame, või mitte?“, lk. 231.

________________________________________________________________________

[VI.] Carlos Castaneda: „The Eagle´s Gift.“ („Kotka and“.) Pärnu, 1995. Kirjastus: „Chiron“. Tõlkinud: Urmas Lipand. Lk.: 5-251. [New York, 1981.]

„... Don Juan oli kirjeldanud unenägemiskunsti kui võimet muuta harilik unenägu kontrollitavaks teadvusseisundiks erilise tähelepanu abil...“, lk. 7.

„... Seda, mis on kanaliks meie tervikliku olemuse energiale ja võib esile kutsuda ükskõik mida meie võimaluste piirides tuntakse tahtena. Don Juan ei osanud öelda, millised need piirid just täpselt on, aga ta mainis, et helenduva olendi tasandil on meie võimalused nii ääretud, et pole mõtet püüdagi nende piire kindlaks määrata. Ühesõnaga, helenduva keha energiat võib tahte abil muuta ükskõik milleks.“, lk. 21.

„... et mul tuleb elada eranditult oma isikliku jõu varal, mida ma mõistsin kui olemise põhitingimust, korrapärast suhet subjekti ja universumi vahel...“, lk. 26.

„... „Meie tähelepanu treenitakse kindlale fokuseerimisele...“ /.../ „See ongi viis, kuidas me säilitame oma maailma.“ /.../ „... et minu mõistus rajaneb abstraktsioonidel.“, lk. 30.

„... et minu kui sõjamehe kiretu järeldus on, et don Juan muutis mu elukäiku paremuse poole. Ma olin aeg-ajalt ikka ja jälle kaalunud seda, mida ta mulle oli teinud ja järeldus oli alati sama. Ta oli toonud mulle vabaduse. Vabadus oli kõik, mida ma teadsin, kõik, mida ma võisin anda neile, kes minu juurde tulid.“, lk. 87.

„... inimeste tegevus ei puudutanud mind enam, sest mul polnud mingeid soove. Minu elu juhtivaks jõuks sai iseäralik rahu. Tundsin, et olin omandanud sõjamehe elu ühe põhialuse – eraldatuse.“ /.../ „... et eraldatus ei ole veel tarkus, on aga siiski eeliseks, sest võimaldab sõjamehel momentaalselt peatuda, et olukordi ümber hinnata, oma positsioone ümber arvestada...“, lk. 91.

„... See noor naine oli minu jaoks painav mõistatus. Lootsin, et ükskord peale mu raamatute lugemist otsib ta mu üles.“, lk. 92.

„... naine on olend, kes teeb Naguali terviklikuks, annab talle rahu, täiuslikkuse, kaitstuse, vabastatuse tunde.“, lk. 98.

„... Selleks, et keerukate sotsiaalsete olukordadega edukalt toime tulla, pidin saavutama sisemise vabaduse...“, lk. 108.

„... Esmalt unenägemine ise. See näis algavat unikaalse teadvusseisundina, mis saavutatakse, koondades oma unenäo üksikutele detailidele või iseärasustele teadvuse selle osa, mis meile peale uinumist alles jääb.“, lk. 109.

„... Meie esimest tähelepanu on õpetatud jõuliselt meid ümbritseva maailma elementidele keskenduma, et muuta amorfsete ja kaootiliste tajude voog teadvuse korrastatud maailmaks.“ /.../ „... kui aga puutume kokku millegi ebatavalisega, eelistame rääkida sellest kui juhusest või asjaolude veidrast kokkusattumisest.“, lk. 112.

„... et oleme saavutanud vajaliku kiretuse. Meid ei kihutanud enam tagant vajadus tulemusteni jõuda. Tõuke tegutseda laitmatult ilma tasule mõtlemata andis meile pigem mingi varjatud sundus.“, lk. 130.

„... mida ta nimetas tonaliks, hõlmab kõike, mida meie intellekt taibata suudab. Vasak pool, naguali valdkond, on aga kirjeldamatu ja sõnastamatu. Ilmselt on võimalik taibata ka vasakut poolt, kui teha seda kogu keha abil; kuid ta ei lase end selgitada intellektuaalsete mõistete abil.“, lk. 132.

„... Jõudu, mis valitseb kõigi elusolendite saatuse üle, kutsutakse Kotkaks, mitte sellepärast, et see oleks tegelikult kotkas, vaid sellepärast, et nägijaile paistab ta määratu pigimusta kotkana, kes seisab sirgelt nagu kotkad tavaliselt ning kelle pea küünib lõpmatusse.“, lk. 137.

„... et kui nad on võimelised end taas meelde tuletama, siis leiavad nad ka oma terviklikkuse. Ainult siis jätkub neil jõudu ja vastupidavust asuda oma viimasele rajale ja see lõpuni käia.“, lk. 141.

„... mõistis ta, kui kerge ja mugav oli ta elu ilma enesepiiramiseta. Ta mõistis, et teda oli eksitanud veendumus, et ta eesmärgid on ainuõiged, ainsad, mis inimesel üldse olla võivad.“ /.../ „Kui muud ei saa, siis võiks ta ju vähemalt nõiaks õppida.“, lk. 148.

„... et sõjamees peab olema sootuks alandlik, temas ei tohi olla midagi, mida ta peaks kellegi eest kaitsma, isegi mitte oma isiksust. Sõjamees peab oma isiksuse alal hoidma, mitte aga tegelema selle kaitsmisega.“, lk. 155.

„... et sõjamees ei ole kunagi väljapääsmatus olukorras. Piiramisrõngasse võib sattuda vaid see, kes peab kaitsma oma isiklikku omandit. Sõjamehel pole maailmas midagi peale tema laitmatuse, ja laitmatust ei ähvarda miski.“, lk. 172.

„... Don Juan ütles talle, et on koletu mõelda nagu oleks mailm – või meie ise – midagi arusaadavat. Ta ütles, et see... /.../ ... on saladus, müsteerium, millega võib vaid alandlikkuses ja aukartuses nõustuda.“, lk. 181-182.

„... kuid mul tuleb alistuda oma saatusele – ma ei saa teada, milles mu ülesanne seisneb, enne kui olen selleks valmis.“, lk. 186.

„... sooritasin ma tõepooles külaskäike saladustesse, mis olid kaugel väljaspool minu mõistuse haardeulatust, kuigi ilmselt täiesti võimetekohased minu tervik-teadvusele. Ma õppisin rändama milleski seletamatus ja avastasin, et... /.../ on nüüd ka minul omaenda lood igavikust.“, lk. 211.

„... Kontrollitud narruse praktiseerimiseks peab inimene suutma naerda iseenda üle, kuna siin pole tegemist inimeste petmise, karistamise ega nende suhtes üleoleku tundmisega.“ /.../ „... kui oled näkku vaadanud eneseupitamise tüütule kordamisele, mis on kogu inimliku suhtlemise tuumaks.“, lk. 231.

„... Ma olen juba loovutanud end jõule, mis valitseb minu saatust.

Ma ei klammerdu, seega pole mul midagi kaitsta.

Mul pole mõtteid, seega ma näen.

Ma ei karda midagi, seega mäletan ma iseennast.

Kirgas ja loobunud kõigest, lendan ma Kotkast mööda,

vabadusse.“, lk. 245.

„... Ya me di al poder que a mi destino rige.

No me agarro ya de nada,

para asi no tener nada que defender.

No tengo pensamientos, para asi poder ver

No temo ya a nada,

para asi poder acordarme de mi.

Sereno y desprendido,

me dejara el aguila pasar a la libertad.“, lk. 245-246.

________________________________________________________________________

[VII.] Carlos Castaneda: „The Fire Fom Within: Teachings of Nagual Don Juan.“ („Sisemine tuli“). Pärnu, 1995. Kirjastus: „Chiron“. Tõlkinud: Urmas Lipand. Lk.: 3-231.

„... Olin aru saanud, et nägemine on inimolendite võime avardada oma tajude ulatust, kuni nad on võimelised hindama mitte ainult kõigi asjade välisilmet, vaid ka põhiolemust.“, lk. 6.

„... Don Juani arusaamade järgi oli teadvuse valdamine ühe väga vana pärimuse kaasaegne versioon, mida ta nimetas muistsete Tolteegi nägijate pärimuseks.“, lk. 8.

„... „Tolteegi nägijad tundsid teadvuse valdamise kunsti, õigupoolest olid nad selle kunsti suurimad meistrid. Kui ma ütlen, et nad tundsid oma ohvrite teadvuse fikseerimise kunsti, siis pean ma silmas seda, et nende salateadmised ja salajased harjutused võimaldasid neil lahti murda teadvuse saladuse.““, lk. 10.

„... „Enesetähtsuses ei ole midagi lihtsat ega naiivset...“ /.../ „Ühelt poolt on see tuumaks kõigele sellele, mida meis on head, teiselt poolt aga peitub selles ka kogu meie rikutuse olemus. Sellest närusest poolest vabanemine on alati tõeline strateegia meistriteos. Kõigi ajastute nägijad on väga kõrgelt hinnanud neid, kes selleni on jõudnud.““, lk. 18.

„... Don Juan ütles, et sõjameeste strateegilised arvestused käsitlevad enesetähtsust tegurina, mis neelab suurima hulga nende energiast; seepärast suunavadki sõjamehed oma jõupingutused ennekõike enesetähtsuse väljajuurimisele. /.../ „Üks sõjameeste ettevõtmisi ongi selle energia vabastamine, et suuta seista vastamisi tundmatuga...“ /.../ „Selline energia ümberjaotamine ongi laitmatus.““, lk. 19.

„... Don Juan selgitas, et tavalised inimesed teevad... /.../ ... ühe vea – neil puudub strateegia, millele tugineda. Tavalise inimese saatuslik eksitus on selles, et ta võtab ennast liiga tõsiselt. Nende teod ja tunded on kõige olulisemad...“, lk. 26.

„... Don Juan ütles, et ajastamine on oskus leida õige hetk kõige selle vabastamiseks, mida on pikka aega tagasi hoitud. Enesevalitsemine, distsipliin ja kannatlikkus on nagu tamm, mille taha kõik kogutakse. Ajastamine on värav tammis.“, lk. 29.

„... Esimene tõde on, et maailm, mida me tajume, tundub meile väga omasena ja paneb meid uskuma, et me ise ja meid ümbritsevad esemed ekisteerivad tõepoolest iseseisvate objektidena...“, lk. 33.

„... „Esimene tõde teadvusest... /.../ „... on see, et maailm ei ole niisugune nagu me arvame. Me arvame, et meil on tegu objektide maailmaga, aga see ei ole nii.““, lk. 35.

„... „Esimene tõde on see, et maailm ühteaegu on selline, nagu nagu ta meile paistab ja ei ole ka...“ /.../ „Ta ei ole nii kindel ja tõeline nagu meie taju on õpetatud uskuma, kuid ta pole ka miraazh. Maailm ei ole illusioon – kuigi sedagi on väidetud; ühest küljest on ta reaalne, teisest küljest aga ebareaalne. /.../ Me tajume. See on kindel fakt. Kuid sellega, mida me tajume, on juba hoopis teine lugu, sest me õpime enne selgeks, mida ja kuidas tuleb tajuda.“, lk. 36.

„... Ta ütles, et vanade nägijate üks kõige põrutavamaid avastusi oli, et kõigi tajuvate olendite olemasolu mõte on teadvuse arendamine. Don Juan nimetas seda avastust kolossaalseks.“, lk. 37.

„... Ainult väike osa neist emanatsioonidest on inimteadvusele kättesaadav, meie igapäevaelu raamid aga jätavad sellestki alles vaid murdosa. See imepisike osa Kotka emanatsioonidest ongi meile tuntud maailm; väike osa, mis on inimtajule kättesaadav, on tundmatu, kogu ülejäänud mõõtmatu osa aga tunnetamatu.“, lk. 41.

„... „Nad ütlevad, et tajumine on häälestatuse seisund; kookoni emanatsioonid asetuvad kohakuti neile vastavate väliste emanatsioonidega. Häälestatus võimaldab igal elusolendil oma teadvust arendada. Seda ütlevad nägijad, sest nemad näevad elusolendeid sellistena nagu need tegelikult on: helenduvate olenditena, kes meenutavad valkja valguse mulle.“, lk. 45.

„... „Nägemine tähendab asjade tuuma, nende olemuse paljastamist, tundmatu vaatlemist ja pilguheitu tunnetamatule. Ja see ei saagi olla mingi lohutav kogemus.““, lk. 48.

„Don Juan ütles, et läbi ränga vaeva jõudsid nägijad järeldusele, et täiskasvanud inimolendite kasvuprotsessis küpsenud teadvus ei ole enam lihtsalt teadvelolek, see on muutunud millekski hoopis intensiivsemaks ja keerulisemaks, millekski, mida nägijad nimetavad tähelepanuks.“, lk. 56.

„... Allikal oli nende jaoks eriline tähtsus, nende arvates oli sel puhul vee voolavus vastupidine – sügavusest pinnale. Nad pidasid allikat vahendiks, mille abil teiste tasandite olevused tulevad üles meie tasandile, et meile pilku heita, meid jälgida.““, lk. 77.

„... „Sul on õigus, pole midagi üksildasemat kui igavik. Ja meie, inimeste jaoks ei ole miski mõnusam kui olla inimolend. Siit saabki alguse inimese paradoks. Kuidas saab inimene säilitada oma inimliku piiratuse ja sellegipoolest võtta rõõmuga ja sihikindlalt ette rännaku igaviku absoluutsesse üksindusse? Kui sa selle mõistatuse lahendad, siis oled selleks rännakuks valmis.“ /.../ „Me oleme tõepoolest eimiski, ja selles seisnebki ülim väljakutse, et inimene – see eimiski – võib kohtuda igaviku üksildusega.“, lk. 81.

„... Don Juan selgitas, et tajutava maailma fookusesse toomiseks peab meie esimene tähelepanu rõhutama teatud emanatsioone, mis on välja valitud kitsast emanatsioonide ribast, millel asub inimteadvus. Ülejäänud emanatsioonid on küll meie tajuulatuses, kuid jäävad uneseisundisse ja me ei kasuta neid kogu oma elu jooksul kordagi.“, lk. 89.

„... Meie taju on nii reaalne, et me kipume unustama, et oleme selle ise konstrueerinud, käskides oma kogumispunktil asetuda sinna, kus ta asub. Me unustame tõsiasja, et meie taju on nii reaalne üksnes sellepärast, et me andsime käsu tajuda seda reaalsena.“, lk. 111.

„... „... võib rääkida ainult kolme kunsti – teadvuse valdamise kunsti, varitsemiskunsti ja taotluse valdamise kunsti põhimõtetest lähtudes.“ /.../ „... teadvuse viimse tõe seisukohast, mis ütleb, et kui kogumispunkt on oma esialgsest asendist nihkunud, võib ta kokku panna maailmu, mis erinevad meie omast.“, lk. 115.

„... Don Juan rääkis, et hea nagaual peab armastama vabadust ja olema jäägitult pühendunud oma eesmärgi saavutamisele. Ta selgitas, et sõjamehe tee teeb väga ohtlikuks asjaolu, et see on täielik vastand tavainimese elulaadile. Ta ütles, et tänapäeva inimene on loobunud tundmatust ja salapärasest ning vahetanud selle funktsionaalsuse vastu. Ta on pööranud selja intuitsiooni ja jumaliku rõõmu maailmale, eelistades sellele tüdimuse maailma.“, lk. 117.

„... Mis toimub sinuga, see toimub igaühega, kes kogub küllalt energiat, et heita hetkeks pilk tundmatusse.“, lk. 121.

„... Võttes aluseks selle tähelepaneku, hakkasid uued nägijad oma käitumist süstemaatiliselt kontrollima. Seda praktikat hakati nimetama varitsemiskunstiks.“ /.../ „... kuna suhetes teiste inimestega väljendub varitsemine teatud erilise käitumisviisina, mida võiks nimetada ka vargseks või hiilivaks.“, lk. 134.

„... Nii et ära kahanda inimese saladuslikkust endas enesehaletsuse või püüdega seda saladuslikkust mõistuspäraselt ära seletada. Kahanda parem oma inimlikku nõmedust, teadvustades endale, et inimene on salapärane olend.“, lk. 145.

„... „Sa ei suuda meenutada, sest tahe ei ole sulle veel kättesaadav. Sul on vaja kahte asja – laitmatut elu ja suurt energia ülejääki, siis võib tahe need mälestused kunagi vabastada...“, lk. 146.

„... ma lausa küllastusin vahetust kogemustest sõjameeste kahe põhilise omaduse: järjekindla pingutuse ja kõrvalekaldumatu taotluse kohta.“, lk. 152.

„... Mulle tundus, et olen lõpuks aru saanud, mis on häälestatus. Miski minus ees, mille olin enese teadmata äratanud, andis mulle kindla teadmise, et olen aru saanud suurest tõest.“, lk. 163.

„... Don Juan oli õelnud, et surm on kõige hullem, mis meiega juhtuda võib, aga kuna meil tuleb niikuinii surra, siis oleme me vabad; sellel, kes on kõik kaotanud ei ole enam midagi karta.“, lk. 187.

„... Ta ütles, et uinuvates emanatsioonides meie sees on varjul tohutu jõud. Me võime ainult uduselt aimata selle jõu ulatust, kui arvestame, et igapäevaelu maailma tajumiseks ja selles tegutsemiseks kasutatakse vaevalt kümnendikku inimese kookonis peituvast energiast.“, lk. 196.

„... Ta ütles, et vanadel nägijatel ja maailma kõigi aegade müstikutel oli üks ühine omadus – nad olid võimelised nägema inimese vormi, kuid ei saanud aru, mida see endast kujutab. Läbi sajandite on müstikud andnud meile liigutavaid kirjeldusi oma kogemustest.“, lk. 202.

„... „Mõtle saladustele. Saladus on ainus, mis loeb. Me oleme elusolendid, meie saatuseks on surra ja loovutada oma teadvus. Aga kui me suudaksime seda saatust kasvõi kübekegi muuta, millised saladused meid siis ootaksid!“, lk. 221.

______________________________________________________________________________________________________________________________________________

[VIII.] Carlos Castaneda: „The Power of Silence“. („Vaikuse jõud“). Pärnu, 1995. Kirjastus: „Chiron“. Tõlkinud: Urmas Lipand. Lk.: 5-208.

„... et on olemas rohkem kui see, mida me näeme oma silmadega. Meil ei ole vaja kedagi, kes õpetaks meile nõidust, kuna tegelikult ei ole midagi õppida. Me vajame üksnes õpetajat, kes veenaks meid, et meie käeulatuses on tohutu suur jõud.“, (lk. 6-7).

„... Don Juan selgitas, et tuhandete aastate pikkuse raske võitlusega, olid nõiad jõudnud teatud spetsiifiliste teadmisteni taotlusest ning neid otsese teadmiste tompe olid nad edasid andnud põlvest põlve kuni tänapäevani.“, (lk. 8).

„...“Nõia jaoks on õpetamine see, mida nagual teeb oma õpipoiste heaks. Nende jaoks püüab ta kinni universumis mõjuva jõu: taotluse, selle mõju, mis muudab ja korraldab ümber asju või säilitab need sellistena nagu need on.“ /.../ Ilma naguali vormiva taotluseta ei oleks neil mingit austust, mingit imestust.““, (lk. 20).

„... Oma näite ja oma tegevuse läbi oli... //... andnud neile pideva, ülalhoitud pildi nõidade maailmast. See oli maailm, mis lubas vaid üksikuid vigu.“ /.../ „Ta ütles, et ma ei peaks mitte hetkekski unustama, et vabaduse lind pole kannatlik, kui tegemist on otsustamatusega, ja kui see kord ära lendab, siis ei pöördu ta enam tagasi.“, (lk. 29).

„... Taotlus loob ehitusi meie ees ja kutsub meid neisse sisenema. See on viis, kuidas nõiad saavad aru sellest mis juhtub nende ümber.“ /.../ „... ehitist, mille taotlus loob silmapilgu vältel ning meie ette asetab, et me sellesse siseneksime, ning märke, mida see annab, et me ära ei kaoks, kui me kord seal sees oleme.““, (lk. 32).

„...“Nõiad püüavad selgitada seda olukorda, kui nad ütlevad, et vaim ei ole midagi sellist, mida sa võid näha või tunda. Kuid see on alati meie ümber liikumas. Mõnikord tuleb ta mõne juurde meist. Enamuse ajast tundub ta ükskõiksena.“ /.../ „Samal ajal nõia jaoks on abstraktne miski, millel ei ole inimese tingimuses paralleeli...“, (lk. 39).

„...“Elupikkuse praktika järel, ... // ... teavad nõiad, ... // ... kui vaim kutsub neid sisenema ehitisse, mis on nende ette püstitatud. Nad on õppinud distsiplineerima oma ühendavaid seoseid taotlusega. Nii hoiatatakse neid alati ette, nad on alati teadlikud, sellest mis vaimul nende jaoks varuks on.“, (lk. 42).

„... Ilma nende vaiksete teadmisteta ei või mingisugune protsess toimuda ja kõik, mis meil oleks, oleks vaid üks lõputu ebamäärane millegi vajamise tunne. Ta selgitas, et sündmused, mis nõiad vaiksete teadmiste tulemusena esile kutsuvad, on nii lihtsad ja ometi nii abstraktsed, et nõiad olid kaua aega tagasi otsustanud rääkida nendest sündmustest ainult sümboolsete mõistetega.“, (lk. 46).

„... Don Juan rõhutas korduvalt, et varitsemise õpetamine on üks kõige keerulisemaid asju, mida nõiad teevad. Ta kinnitas, et ükskõik, mida nad ka ise tegid, et mulle varitsemist õpetada, ja ükskõik, kui palju ma uskusin vastupidist, dikteeris nende tegusi laitamatus.“, (lk. 69).

„... vaid ma sain ka aru, mis on taotlus. Ja veelgi enam, ma taipasin, et seda teadmist pole võimalik sõnadesse panna. See teadmine on igaühe jaoks olemas. See on selleks, et seda tunda ja kasutada, kuid mitte selleks, et seda selgitada.“ /.../ „... et taotluse loomulik tundmine oli kättesaadav igaühele, kuid selle valitsemine kuulus neile, kes seda uurisid.“, (lk. 74).

„... Vaim ilmutab ennast meile. Nõiad kirjeldavad seda nii, et vaim on varitsuses ja laskub siis meie, oma saagi peale. Nõiad ütlevad, et vaimu laskumine on alati varjatud. See toimub, ja ometi näib, nagu poleks seda üldsegi toimunud.“, (lk. 77).

„... Don Juan oli selgitanud, et universum koosneb energiaväljadest, mida pole võimalik kirjeldada ega uurida. Ta oli öelnud, et nad sarnanevad tavalisele valguskiirgusele, välja arvatud ainult, et see valgus on elutu võrreldes Kotka emanatsioonidega, mis kiirgavad teadlikkust.“, (lk. 86).

„...“See on mälestus meie olemasolevast seosest taotlusega. Nõidadel on see tunne isegi teravam, kuna nende eesmärgiks on teha tundlikumaks nende ühendav seos, kuni nad võivad seda tahtlikult toimima panna.“, (lk. 91).

„...“Sõjameeste põhjused on väga lihtsad, kuid suurim on nende täpsus. Sõjamehe jaoks on väga harv juhus, kui tal on tõeline võimalus olla laitamatu, olenemata oma põhilistest tunnetest.“, (lk. 107).

„...“Vaikne teadmine on miski, mis on meil kõigil,...“ // „...Miski, mis valdab täielikult, tunneb täielikult kõike. Kuid seda ei saa mõelda, seega ei saa see ka sõnaliselt väljendada seda, mida ta teab.“ /.../ „“See tähendab, et inimene loobus vaiksest teadmisest mõistuse maailma kasuks...““, (lk. 120).

„...“on nõidus tagasipöördumise teekond. Me pöördume võidukalt tagasi vaimu juurde, olles eelnevalt laskunud põrgusse. Ning põrgust toome me kaasa trofeesid. Arusaamine on üks meie trofeedest.““, (lk. 129).

„... Meid oli liiga palju – inimesi oma väiklaste, privaatsete põrgutega, mis on sündinud meie lollusest – selleks, et vaim võiks tähele panna.“ /.../ „“Nõidade võitlus kindeloleku pärast on kõige dramaatilisem heitlus, mis on olemas,“ ütles don Juan.“, (lk. 153).

„... Ta ütles, et ilmselt on igal inimolendil normaalsete elutingimuste raamides olnud ühel või teisel ajal võimalus end lahti rebida tavapärasuse köidikutest. Ta rõhutas, et ei pidanud silmas sotsiaalseid ködikuid, vaid köidikuid, mis seovad meie tajumist.“, (lk. 167).

„...“Abstraktse vaimu idee on ainus asi, mis on oluline. Isikulise ise ideel ei ole üldse mingisugust väärtust.“ /.../ „... olen ma teinud sind teadlikuks vajadusest abstraktse järele.“ /.../ „Abstraktselt vaadelda tähendab teha end vaimule kättesaadavaks sellest teadlik olemise läbi.“, (lk. 174).

„... Tegelikult on see nii, et nõiad on rohkem teadlikud oma ühendavast seosest vaimuga kui tavalised inimesed, ning püüdlevad sellega manipuleerimise poole. See on kõik.“, (lk. 177).

„... et laitmatus on kõik, mis loeb. Nõid elab laitamatut elu ning see näib kutsuvat esile lahenduse. Miks? Keegi ei tea seda.“ /.../ „Laitamatus on lihtsalt meie energiatasandi parim kasutamine. On loomulik, et see nõuab arukust, mõtlemist, lihtsust, süütust;“, (lk. 181).

„... et vaim on defineerimatu, et seda pole isegi võimalik tunda, veel vähem siis sellest rääkida. Seda võib ainult ligi tõmmata, ütles ta, tunnistades selle olemasolu.“, (lk. 183).

„... õpivad nõiad säilitama halastamatuse, kavaluse, kannatlikkuse ja meeldivuse täiuslikku segu. Need neli põhialust on seletamatult kokku seotud. Nõiad tegelevad nendega neid taotledes.“, (lk. 193).

___________________________________________________________________________________________________________________________________________

[IX.] Carlos Castaneda: „The Art of Dreaming“. („Unenägemise kunst“). Pärnu, 1996. Kirjastus: „Chiron“. Tõlkinud: Kadri-Ülle & Vello Masing. Lk.: 5-219. [C: 1993.]

„... Järgides don Juani soovitust, olen ma hoidunud kasutamast terminit „šamanism“, mis oleks tema teadmiste täpne vaste antropoloogilise klassifikastiooni järgi.“ /.../ „Antropoloogiline kirjandus kirjeldab šamanismi kui Põhja-Aasia põlisrahvaste uskumuste süsteemi, mis esineb ka mõnede Põhja-Ameerika indiaanihõimude juures ja mis väidab, et tootemlike esiisade, nähtamatute vaimsete jõudude maailm – hea ja kuri – läbistab ning täidab meie maailma, ja et neid jõude on võimalik välja kutsuda ja mõjutada vastavate isikute toimingute kaudu, kes on vahendajaks loomuliku ja üleloomuliku maailma vahel. Don Juan oli tõepoolest vahendaja igapäevaelu loomuliku maailma ja nähtamatu maailma vahel...“, (lk. 5).

„... Meile jäi seepärast rahutukstegev teadmine, et inimhing on lõputult keerukam kui meie maine või akadeemiline mõtlemine meile on õpetanud.“ /.../ „Ta on veendunud, et selgitades maailma, mis Don Juan meile pärandas, väljendame kõige paremini oma tänulikkust temale ja oma aukohust jätkata tema püüdlusi.“, (lk. 8).

„... Muistsed nõiad elasid Mehhikos tõenäoliselt juba tuhandeid aastaid enne Hispaania konkistat ja nende suurimaks saavutuseks oli nõiduse baasstruktuuride loomine. Eirlist rõhku panid nad seejuures praktilisusele ja konkreetsusele.“ /.../ „Don Juan lisas, et kõik unenägemise põhialused on kujustatud ja välja arendatud juba muistsete nõidade poolt.“, (lk. 9).

„... „Ma olen veendunud, et kui inimene tahab ellu jääda, peab tema taju sotsiaalne alus muutuma.“ /.../ „“Kõik on energia. Kogu universum on energia. Meie taju sotsiaalne alus peaks olema veendumus, et energia on ainus, mis on olemas. Tuleks teha tõsine pingutus ja suunata meid tajuma energiat energiana.““, (lk. 10).

„...“Meie tajumisviis on kiskjalik...“ /.../ „Väga tõhus moodus hinnata ja liigitada toitu ja hädaohtu. Aga see ei ole ainus tajumisviis, milleks me võimelised oleme. On veel üks moodus, mida ma sulle tutvustan – tajuda vahetult kõigi asjade olemust, energiat ennast.“, (lk. 11).

„...“Siin on tegemist energia omamisega, usu mind. Aga väga raske on enesele selgeks teha, et see on võimalik.“ /.../ „Kummatigi on nõiduses nii, et iga nõid peab kõike tõestama oma isiklike kogemustega.““, (lk. 15).

„...“Kui öeldakse, et pole teed ilma nagualita, siis tähendab see, et inimene, nagual, on nagual sellepärast, et ta kajastab abstraktset, vaimu, paremini kui teised. Ja see on ka kõik. Me oleme ühenduses vaimu endaga ja üksnes vahetevahel mõne inimesega, kes meile vaimult mõne sõnumi toob.““, (lk. 16).

„... Nõiduse selgitamisel on nõidadel kaks võimalust. Üks on rääkida kujundlikult kui maagiliste omadustega maailmast. Teine on selgitada oma tegevust abstraktsetes terminites, mis nende tegevusalaga sobivad.“ /.../ „“See tähendab, et suudad täpselt ja konkreetselt juhtida oma unenäo üldsituatsiooni“ /.../ „Muidugi on see võimalik. See kontroll ei erine sugugi kontrollist, mis meil on igas meie igapäevaelus ettetulevas situatsioonis.““, (lk. 24).

„... Üldisemalt nimetas ta unenäotähelepanuks üht meie teadvuse mõistetamatut tahku, mis eksisteerib omaette, oodates hetke, mil me teda kutsume, hetke, mil me anname talle eesmärgi; see on meie varjatud omadus, mis on meis kõigis olemas, kuid mida me oma igapäevaelus kunagi ei kasuta.“, (lk. 25).

„... Taotleda tähendab soovida soovimata, teha tegemata. Võta vastu taotluse väljakutse...“ /.../ „Taotlemine on palju lihtsam ja samal ajal palju keerukam. See nõuab kujutlusvõimet, enesedistsipliini ja sihikindlust.“, (lk. 28).

„... Selle saavutamise eelduseks on aga üksnes energia. Nõiad saavad selle energia, kui jaotavad arukamal viisil ümber energia, mis neil on igapäevamaailma tajumiseks.“, (lk. 33).

„... et alguses on kõige raskem lõhkuda barjääri, mis takistab meid toomast unenägu oma teadlikku tähelepanusse.“ /.../ „... - igatahes minule tundus see küll kangesti psühholoogilise barjäärina, mille on loonud meie sotsiaalsus, mis hindab kõrgelt unenägude ignoreerimist.“, (lk. 36).

„... Igal võimalusel rõhutas don Juan, et energia, mis on vajalik unenäotähelepanu vabastamiseks sotsiaalsetest köidikutest, saadakse meie olemasoleva energia ümberkorraldamise teel. Õigemini poleks ta saanud öelda. Unenäotähelepanu esilekerkimine on elu ümberkujundamise otsene tagajärg. Kuna meil ei ole võimalik, nagu don Juan ütles, vajaliku tõuke saamiseks ühendada end ühegi välise energiaallikaga, tuleb kõik oma jõupingutsed suunata olemasoleva energia ümberkorraldamisele.“, (lk. 37).

„...“Sa tead praegu universumi saladustest palju rohkem kui sa oma ratsionaalsel tasandil arvatagi oskad. See on juba kord meie, inimeste, häda – teada universumi saladustest rohkem kui me arvatagi oskame.“, (lk. 61).

„...“Meile pole küll õpetatud unenägusi tõsise uurimisvaldkonnana võtma, aga see ei tähenda sugugi, et nad ka tegelikult seda ei ole““, (lk. 64).

„... Olin niigi temaga täiesti nõus, vaatamata sellele, et ma ei teadnud kõik tagamaid. Temaga nõustumine oli pigem mingi tunne, mis lähtus kusagilt kaugelt, mingi iidne teadmine, mille ma olin kaotanud ja mis nüüd pikkamööda leidis taas tee minuni.“, (lk. 68).

„...“Nõiad aga loovad kaoses korra. Nad on eelnevalt püstitanud endale transtsendentaalse eemsärgi vabastada oma taju. Nõiad ei loo seda maailma, mida nad tajuvad; nad lihtsalt tajuvad energiat vahetult, seejärel aga avastavad, et see, mida nad parasjagu tajuvad, on uus, tundmatu maailm, mis võib nad tervenisti endasse haarata, sest see on nii relaane kui üldse olla saab.““, (lk. 72).

„... Vabadus on lõputu seiklus, milles me riskime palju rohkema kui oma eluga mõne sõnades kirjeldamatu hetke nimel, millegi nimel, mis on kättesaamatu meie mõtetele ja tunnetele.“ /.../ „“Tung vabadusse on ainus tõukejõud, mida ma tean. See on vabadus lennata tollesse otsatusse seal väljas. Vabadus haihtuda; end lahti rebida; olla nagu küünlaleek, mis võbeleb miljardite tähtede valguses, kuid jääb siiski samaks, sest ta ei taha iialgi olla midagi enamat kui see, mis ta on – lihtsalt küünal.““, (lk. 74).

„... Mida tugevam kaitse, seda ägedam rünnak.“ /.../ „Mõned unenäoelemendid on seotud vaimuga ja seetõttu väga olulised. Ülejäänu pole aga muud kui järeleandmine meie tühisele isiksusele.“, (lk. 77).

„... Leidsin end valiku ees, milleni don Juani sõnul jõuavad kunagi kõik unenägijad – kas kogu oma tajukogemuste tõlgendamise süsteem põhjalikult ümber kujundada või igasugusest tajude tõlgendamisest üldse loobuda. Tajukogemuste tõlgendamise süsteemi ümberkujundamine tähendas don Juani jaoks taotlust see uuesti töökorda seada. See tähendas sihikindlat ja visa püüet oma võimeid arendada.“, (lk. 87).

„... Don Juan märkis, et minu enrgiatase, mis oli tasapisi pidevalt tõusnud, ületas ühel päeval lihtsalt teatud piiri, nii et ma võisin rahulikult kõrvale heita kõik oma tõekspidamised ja eelarvamused reaalsuse, inimloomuse ja taju olemuse kohta. Sel päeval armusin ma teadmistesse sõltumata nende loogilisest väärtusest, otstarbekusest ja mis peamine – sõltumata sellest, kui mugavalt need minu seniste tõekspidamistega kokku sobisid.“, (lk. 88-89).

„... Teadmine, et nad on oma lõkse juba mäletamatutest aegadest üles seadnud...“ /.../ „“Nende teadvuse tase on ülikõrge. Meie oleme nendega võrreldes lapsed – lapsed, kellel on palju energiat, mida need olendid himustavad.““, (lk. 94).

„... võtta sellest maailmast üksnes niipalju, kui meil vaja on, mitte rohkem. Teadmine, mida vaja, näitab nõidade meisterlikkust, ainult vajalikuga piirdumine on aga tõeline suursaavutus.“, (lk. 96).

„... siis omandas tõsiasi, et ta on nõus rahulduma meie elukogemuse täpse koopia – kokkuvõttega, äärmiselt suure tähtsuse. Kui too hävitav jõud on kätte saanud selle, mida ta otsib, laseb ta nõidadel minna ja need võivad vabalt arendada oma tajumisvõimet ning jõuda nii aja ja ruumi piirideni.“, (lk. 130).

„...“Mis on reaalne maailm, don Juan?“ „Maailm, mis genereerib energiat – vastandina viirastuslikule projektsioonide maailmale, kus miski energiat ei genereeri. Enamik meie unenägudest on just sellised, seal pole ühelgi elemendil energiat.“, (lk. 141).

„...Seda valjusti öelda tähendab panna liikuma energiavood, mis on pöörudmatud. Muistsetel aegadel oli sõnad uskumatult võimsad. Nüüd nad seda enam pole.“, (lk. 154).

„...“Mõelge selle üle järele,“ /.../ „Ilmselt toimub täpselt seesama meiega ka igapäevaelus. Me oleme siin, ja meie kogumispunkt on nii kindlalt paigal, et me oleme unustanud, kust me tulime ja miks me siia tulime.“, (lk. 168).

„... Tundsin vaid ühte – et olen jõudnud tunnetuslikesse seisunditesse, mille kirjeldamiseks pole olemas mingeid sõnu.“, (lk. 169).

„...“Kui kellelgi on rohkem energiat kui meil, siis võib ta meiega kõike teha,“ /.../ „Vanad nõiad aga ei olnud nii laitamatud, ja oma lakkamatute pingutustega saavutada võimu teiste üle tekitasid nad endi ümber salapära ja pimedat õudust, mis anti põlvest põlve õpetajalt õpilasele edasi.“, (lk. 175).

„... Unenägemine oli nende jaoks muutunud sõnulseletamatuks ja enneolematuks, millekski, mille ulatust võib üksnes aimata, või nagu don Juan ise ütles – see on värav universumi valguse ja pimeduse juurde.“, (lk. 187).

„...“Universumis ei eksisteeri minevikku ega tulevikku. On ainult käesolev hetk.“ /.../ „Universumis eksisteerib ainult energia, ja energia puhul on olemas ainult siin ja praegu, lõputu igavene siin ja praegu.““, (lk. 209).

______________________________________________________________________________________________________________________________________________

1 Siinkohal teisel korral antud mastaapse kirjanuku nagu Carlos Castaneda raamatutest. Tegemist on antud blogis teise Castaneda tsitaatide valimikuga. Kasutatud on tsitaate autori koguloomingust. Teoste markeeringuks on raamatu (järjekorra-)number. [Vastavalt: I-IX. raamat] (Ainsana ei ole kasutatud 3. raamatut siinkohal („Journey to Ixtlan“). Kuid antud blogis varem avaldatuna on ka selle teose tsitaatide valik edastatud. (Castaneda tsitaadid, antud blogi, 2012 aasta lõpp). Selle blogi 1. ja 2. Castaneda tsitaatide valmiku kokkulangevus on minimaalne (mõned laused vahest). Sisuliselt, ja rõhutatult just subjetiivses plaanis, võrdub nende kahe Castaneda tsitaadide vahendused siin blogis kui mainit autori teoste läbilugemisega. Mis muidugi tähendab ju vaid seda, et tuleb pöörduda originaalide poole. [Kõikvõimalikud pretensioonid, kommentaarid, jms. on teretulnud antud tsitaadi-valiku ja blogi autori maili aadressile nagu: miikael74@gmail.com – Kommenteerige julgesti, see oli ikka 51. kirjutis blogides ja tagasiside oleks oluline!]

H. HESSE kirjutistest.

HERMANN HESSE KIRJANDUSEST:

Autor: Jan Jõemets.¹
Oponeeerides: Madis Liibek. [Kursiivis.]

HESSE „riigid.“

Ostinaatao.

„Õnnekail ruumel on irdumus isaks, neid

sigitab lahtus.

Hõiskega läbib neid hämmunud rändur.“

R.-M. Rilke.

“... poeet või mitte keegi“ -- milline kohutav prentensioon. Ja see ei ole veel kõik – Hesse pretensioon on hoopis suurem: endana ise olemine, -- mis väljapaistvusena avaneb mõõduldasa kombel, ja näiteks Hessele, poeedi vormis. -- Öeldud on: „poeet on midagi sellist, mida võib olla, milleks aga ei või saada“, ja mõeldud – poeet ollakse juba eelsemalt sõnale puhkemist – ja kui, siis ainus moodus endana ise olla, on olla nõnda poeedina, kusjuures vormi kitsaks muutudes, sellest välja kasvades, heidetakse s e e vorm hõiskega vahetusse, näiteks maalikunstniku või muusiku omaga, mis loomulikult peab samuti juba eelsemalt ümber passima. Eelseim ütleb aga veel: nood k a k s kuuluvad ü h e n a kokku: poeesia, olemaks tõeline poeesia – l o o v sõna -, vajab kõige koledamal kombel e i-m i s k i t, s.t logos, kui koondav lausumine (M. Heidegger), on endana miskit – lõppeks/hakatuseks ka poeete ja maalikunstnikke ja muusikuid jne`sid – eimiski´st konkreetsusesse välja-vormiv, koonduvalt lausuv.

[Kommenteerija: Antud kirjutise vahendusega tuleks siinkohal veelgi mainida, et loobun, kategoorilisel kombel, igasugusest autorlusest (nagu esimeses joonealuses märkuses oli loodetavasti piisava selgusega rõhutatud). Tegemist on ühe kunagise tuttava kirjutisega. JA keda hakkas juba esimese veeruga seoses ära tüütama kirjutist läbiva joonena iseloomustav rõhutatult lääge sentimenatalism, sel võimalikul lugejal soovitan, kommenteerijana pelgalt, siinkohal lugemine poolele jätta. // Selle kunagise tuttava peamiseks inspireerijaks oli (nagu pealkirigi ütleb) just see kunagine kirjutaja nagu H. Hesse, kelle loomingu põhimotiiviks ongi kõikvõimalik, otse äärmuslik sentimentalism. See on midagi taolist mida arvatakse iseloomustavat mõningaid 18.-19. sajandi aadlipreilisi, siirup-magus, lausa läägelt sentimentaalne tekst. Kuid kes, otsustab veel edasi lugeda kogeb seda veelgi ehedamal kombel siis omal nahal, ilmselt järgenvalt.]

Tagasi: „Ürgvaikus on ... Suur vaikus igal pool ... / Seal paiskub pilvedest üks kiir kui nool, / Kesk olematust läidab valgusvihke / ja sügaviku öhe ruume loob“, -- luuletatud on algust – ja luule jääb kõlama -, algusesse kutsub, ühes hilises, pärastüttelises epigraafis välja-kutsena kogu Hesse looming: „Minu raamatud viivad lugeja, kui tal on selleks tahtmist, sinnamaani, kus ta näeb meie aja ideaalide ja moraalide taga kaost. Kui ma tahaksin kaugemale „juhatada“, siis peaksin valetama.“ Viivad niisiis kaose´ni, kaose siinpoolsesse ligidusse – sinna, kus me oleme juba kord olnud, vahetult väljapaisatuina partikulaarse olemise umbsesse koorikusse – ning kust tulnud, oma välja sisenemist (nt. lugejaks olemisse). ---- s.t tagasi sünnihetke, mis sealt algava siinpoolsuse eksirännaku kaudu on langenud unustuse härmarusse, sedamoodi, et me oleme kaotanud oma identiteedi, kuivõrd ei tea enam või ei taha teada, kust me tuleme, ei tea oma algust ja algust teadmata, pole võimalik suurt midagi teada ---- Kuid nõnda Hesse juhatatult tagasiviiv, s.t sisse väljuv tee kulgeb edasi – vahe(juhatatav-)jõudmine on nimetatud koorik´uni, kuid nüüd orientatsiooni, „nokaga“, hoopis teisele poole, pilguti vastu ürghymen´i narmendavat looritust -, kulgeb edasi juba ilma teejuhita -- „me kõik oleme pärit ühest ja samast sügavikust, kuid igaüks meist, kui püüe välja murda sügavustest, rühib o m a eesmärgi poole“ (eesmärk, s.t telos, olemuslikult sisim, o m a-kohatine liikumine, entelehia) ---- : me peame astuma veel ka teispoole sündi, tagasi emaihusse; see samm on võrdeline surmaga, ning seetõttu pole „juhatatav“, kuivõrd nii sünd kui surm, oma sisimas olemuses, on läbini isiklikud, intiimsed asjad ----, ehk teisisõnu: kõnealune algus on lõpu oma, luulejätkus lausutult: „... luues teoks ja võitlemiseks algust, / Ta avab selle kõik, mis idaneb“ - siis teo ja võitluse, üldisemalt: l o o d u d algus, mis peab tähendama seda, et teispoole algust jääb „veel midagi“ -- algatav --, -- s.t kaos oma paradoksaalses androgüünsuses; kaos, olematus, eimiski, tühjus – kõigil noil mõistetel on muidugi omad ja võibolla mõne teise omadega nende hulgast vähe lahknevad nüansid, kuid siinses tekstis on need mõisted võetud kattuvatena, l o o m i n g u eelset olukorda väljandavatena ---- ja iga algus, idanemise avanguna, on p a r a t a m a t u l t lõpu algus, partikulaar, sest kõik see idanev närbub kord mõõduldasel hetkel ja sureb, et siis mõõduldasa taassündida; ta – algus – kuulub olemuslikult mõrvale, oma „teisele“, sest suremine ja taasünd „on meie saatus“ -- initsiatsiooni mudel kannab kogu Hesse loomet.

[Kommenteerija: Juba on veidi mainitud seda vahendatava kirjutaja ja tema peamise inspiratsiooni-allika, H. Hesse, rõhutatult lääget ja pealetikkuvat sentimentalismi. (Ilmselt on sõna „sentiment“ pärit L. Sterne`i sentimentalismi aegadest. Hiljem saadi seda rõhutama (saksa-(rahvus-)romantismi päevilt alates.) Mis puutub aga konkreetsesse (selle kirjatüki) autorisse, siis teine põhiline joon kogu selle kirjutise vätel on (peale tetava lääge-maigulise naiseliku sentimentalismi) ka muidugi tetav hilis-puberteeti iseloomsutav hoiak: ühestküljest lääge sentimetalistlik naiselkkus ja teisalt hilis-puberteedi-eale omane teisme-ea-kohane protsesti-meelsus. Pea-asi, et oleks, kedagi (või midagi?) kritiseerida, üks-puha, keda (või mida?) siis iganes. Seega siis teisme-ealise puberteedi ja sentimentalismi kohatine kokkusattuvus. (Veelkord peab kommenteerija vajalikuks rõhutda, et puudub igasugune autorlus antud tekstiga seoses!)].

„Stepihundi“-sõnasümboleis on tolle juhatatava jõudmise „koha“ näol, - maskina, tegemist maagilise teatri – kus samaaegselt etenduvad kõik olemise võimalikud näitemängud, toimub kosmogooniline maskiball, Abraxase müsteerium, ja kuhu Hesse looming välja-kutsena - „kõigile ja ei kellegile“ - ning, sõltuvalt nüüd lugejast, vahest koguni priipääsuna (mis siiski tuleb ju mingil kombel v ä l j a-t e e n i d a), võõrustabki – on tegemist siis maagilise teatri... f u a j e e g a: lõputu saaliavanemistega vahe-piiri-ruum. Need avanemised, need uksed märgistavad seda sõlmjoont, p i i r i, seda pragu, millena horisontaalsus lõpuni lahtirullunult murdub ja avaneb sügavikumõõde, vertikaalsus; märgitsevad tühemikku, milles üksteist vastastikku tühistavalt kontakteeruvad kui eesliinil „tegelikkus“ ja kujutlus, ontologiseerides kummalegi (siin-, välja- / seal-, sisse-)poole maailma, kaks täiesti erinevate reeglitega mänguvälja, ruumi: „Väljas oli tegelikkus ... sees aga ... elutsesid muinasjutte ja unenägu.“ (Sinclair ei nimeta küll eraldusena piiri, koguni eitab seda, vaid ainult teistlaadi maailmanägemist, kuid see on veel hoopis lõikavam, isegi mitte nn. „külla-kutsega“ ühelt - väljapoolt - ületatav). Vastavalt nüüd, ja kooskõlla teatud märgi ühe võimaliku interpretatsiooniga: aabellased/kainlased --- interpretatsioon on puht „hesselik“: kui originaalis (Pühakirjas) on a l g u s e s lugu ja lugu l õ p e b märgistamisega, siis Demian tõlgendab seda ü h e võimalusena otse vastupidi: alguses oli märk ja alles siis tuli lugu, h i r m u s t ajendatud väljamõeldisena, müüdina, ning nõnda, kahe võimaluse kokku saades, on omakeskis kokku saanud algus oma lõpuga ---- ühel(välja-)pool „teised“, „inimesed kõnniteelt“, mass, „oma arusaamu, oma ideaale ja kohustusi, oma elu ja õnne üha tihedamalt karjaga“ siduvad; need silma kinnipigistajad, kes kõik „praod“- kaose=olematuse=eimiski=tühjuse omad – jalge alla sõtkudes kinni tallavad, kellele miski pole püha, vähim veel kese, sest seda neil polegi, vahest ainult nende „i s e“, kuid n e n d e „ise“ - keskmetu – on täiesti tühi (s.t tühine), on pelk kest (lamedusena kokku langenud, sest kese puudub), „sünni jäänuk“, too koorik, mis täiel mõõdul kuulub purustamise ja taasloomise igavesse ringlusesse, sest on puhtalt „juhus“; ning teisel(sees-)pool „äramärgitud“, maailma silmis „hullud ja ohtlikud“, l o o j a d, ses pea Loojani avarduvas tähenduses, „mõtte ja isiksuse ordu“, Hommikumaarändurite Liit – ühendus, „mis on võimalik inimeste vahel, kes on maitsnud täielikku üksiolemist“; need üha teel-olijad, igavese taastuleku noviitsid, ühest initsiatsioonist, ühest maailmast, ruumist avavas väljamurdes järgmisse rändajad. ---- Sees/väljas on väga kahepalgelised, omakeskis tihedasti külgnevad koha-määrused, nõnda, et üks võib hoopis äkitselt teiseks osutuda. Ja pealegi, nagu esmapilgul paistab, tundub „sisemine ring“ olevat ahtam, ning seega umbsem välimisest, kuid Hesse „maailmade“ puhul see nõnda loomulikult ei ole: „sisemine ring“ on hõlmavam, teispoole „välimist ringi“ laiuv; võrdlusena: atoll keset ookeani vete avarusi. ----

Kusagil siin on ehk sobiv tagasiminekuline katkestus,

ütlemaks kuidagimoodi lahti eespool jutumärgistatud „tegelikkus“ (märgid kuuluvad Hessele) – säärasusena mõeldub „teiste“ maailm („teise“ vahekord esineb ka „sisemisse ringi“ kuulujate suhteis, kuid siit vähe „teises“ tähenduses) – Sinclair: „... ma elan o m a unelmates... Teised inimesed elavad ka unelmates, kuid mitte e n d a o m a d e s“, s.t „teise“ maailm ei saa olla „minu“ kui niisuguse tegelikkus. -- Eelkõike mõeldub „tegelikkuse“ all aga siiski too nn. lineaar-horisontaalsus, see naiivselt endakindlalt „turvaline“ maailm, mis sügaviku, praopelgurluses on suletud kahemõõtmeliseks ja lamedaks. Tegelikkus säärase - „tegelikkusena“ - on aga tegelikkusest täiesti tühi (tühisuse mõttes), mahuvõrdlusena ehk: kreeka physis / ladina natura; on midagi sellist, „millega mingil tingimusel ei tohi rahul olla ... sest ta on juhus, elu jäänus [s.t ongi toosama partikulaarne koorik, kookon, millest tuleb end välja-murda; välja-murdes avaneb muidugi kohe uue algusena uus, avaram kookon, mis omakorda mõõduldasel hetkel purustamisele kuulub, ja nõnda lõputult: see on rännak]. Ja seda närust, ikka ja alati pettumust valmistavat ja tühja tegelikkust ei saa muuta mingil muul moel kui sellega, et me teda eitame, näitame, et me oleme temast tugevamad...“ -- Kes iganes jõuab maagilisse teatrisse – võtab kuulvalt vastu välja-kutse -, mis teatavasti on mõeldud „ainult hulludele“ (nüüd: nn. „maailma“ silmis); ja kel jätkub võimu-, tahet siseneda seal mõnda, s.t küll ainuvõimalikuna o m a näite-mängu-ruumi („oma“ ei ole siin niivõrd piiraja, sest ka oma ruume on lõputult), see o n tugevam tollest jutumärksest „tegelikkusest“ ning kuulub sesse üksiklaste ühendusse, mida administratiivseis ja pealkirja alla koonduvais termineis võiks nimetada „Vaba/tahte/riikide Liiduks“, kuivõrd maagilise teatri uksed avanevad, ehk teisisõnu: too individuaalsel riisikol ja vastutusel põhinev juhatamatu lipsamine – vaid ü k s aste – läbi ürghymen`i narmendava loorituse, see „tegelikkuse“ eitamine sisenevas väljumises kaose õudustsünnitavasse, androgüünsesse intiimsuskeerisesse, võimaldub ainuüksi maagia abil. Ja maagia, nagu ütleb Klingsorile üks armeenia tähetark, on tahtevabadus, mis „tühistab ka selle kõige halvema pettekujutluse, mida me ajaks nimetame...“, s.t siis ka lineaarsuse (nt. hommikumaaränd: rännak nii ajas kui ruumis) -- „pole“ enam ruumi, „pole“ aega, „pole“ miskit.

[Kommenteerija: JA kui keegi tahab tõesti ka lisaks eeltoodud sentimentaalsetele läägustele ka midagi otse n-ö originaalist veel lisaks lugeda, siis ta võib (kuigi ei tarvitse) lugeda ka järgenvat otse H. Hesse sulest! (Olgu rõhutatud, et tegemist on midagi infantiilsetele loomustele või siis rangelt ebaintelligentsetele täiskasvanutele!)] --

[Hermann Hesse: "... -- niipea kui ta oma kunstiga pihta hakkas, sai temast võlur ja kuningas. /.../ ... jutuvestjad olid suure au sees ja neid peeti võluriteks, kuna nad võisid kuulajate hingega mängida nagu laps palliga.", (lk. 9.) /.../ "... püüdis hoida kääbust liialt vihastamast, sest kõik uskusid, et tolle valduses on salajased teadused ja keelatud vahendid.", (lk. 11.) /.../ "... naistele pole tõesti muud ette heita kui seda, et nad pole lihast ja verest, vaid eksisteerivad vaid meie silmade jaoks.", (lk. 16.) /.../ "... kuidas kõik olevused, nii loomad kui inimesed, on kogu aeg nii lähedal oma hukule, ja et me selle silmas midagi muud kindlalt ette näha ja teada ei või kui ainult oma surma. /.../ ... et peaaegu kõikjal on targad narride teenistuses ja kuidas enamiku inimeste elu sarnaneb halva komöödiaga.", (lk. 30.) /.../ "... Kummaline ootus võttis võimust tema hinges, mis seisis nii lähedal surma väravale.", (lk. 32.) /.../ "... inimesed aga arvasid, et küllap olid tal omad põhjused, miks ta elust niimoodi kõrvale hoiab.", (lk. 41.) /.../ "... vaatas tagasi oma elule, nagu vaadatakse pimedast tunnelist kauget valgustäppi, kust on sisse tuldud. Ta nägi jälle, kui helge ja ilus oli olnud kunagi kõik tema ümber, siis aga muutunud pikkamisi aina hämaramaks ja hämaramaks, kuni ta lõpuks täielikus pimeduses seisis ja enam millegi üle rõõmustada ei suutnud.", (lk. 61.)]²

Umbes nõnda „on“ nüüd lõppenud sisenev ja sissejuhatav ja omamoodi nihilistlik (positiivse võetusena, j a-eelduslik) rännak: v ä l j a-jõudmisena algatavasse – lõppenud selleks, et kohe uue ringina alata – ostinaato – ning, nagu viimse-, lõpusammu „kriteeriumist“ selgub, ei pruugi välja-, ka mitte sinnamaa´ni jõudmiseks Hessest tegelikult miskit teada. Tema loodu on kõigest „osutamine ühele võimalikule rajale“ ja see rada on tema e n d a oma; ta on eeskuju, kuid mitte pimesi järgitav. Oluline on hoopiski, juba epigraafis nimetatud tahe, selline nietzschelik, iseennast tahtev tahe, kusjuures epigraaf, oma kahelauselises kokkukuuluvuses, nõuab Hesse enese peale vilistamist (ühes teises kohas on näitena toodud Goethele vilistamine), nõuab koos Nietzsche Zarathustraga: „Nüüd ma käsin teid kaotada mind ja leida iseennast; ja alles siis, kui te mind kõik olete ära salanud, tahan teile tagasi tulla.“ - ja võib-olla ka koos Jeesusega: „Kui keegi t a h a b [i.s] minu järele tulla, see salaku end ja võtku oma rist iga päev enese peale ja järgigu mind“, sest eeldab ju s e e-salagamine enese-presententsust, käes-, kohal-olu, kuuludes säärase, juba saavutatu, oma kunatistesse piiridesse täitununa ristimisele, risti löömisse, surmale, mis jääb mõrva, koguni enesetapuna kahtlustatavks, kuid sel puhul on tegu p ü h a enesetapuga (mida nt. A. Camus – ateistina – nimetab filosoofiliseks enesetapuks).

[Ja veel midagi tunnustatult sentimentalistilt nagu H. Hesse, (tsitaatide kohasuse üle ei tasu eriti vaielda, sest need on lihtsalt (täiendamaks kogu seda üsna sisutühja kirjutist) üsnagi juhuslikult valitud. Lootes, et originaal on parem kui kõikvõimalikud palagiaatorid...? ---]

Hermann HESSE: "... Ükski tee ei vii tagasi..." /.../ "... kui tahetakse maailma saldustesse tungida, peab minema alati edasi." /.../ ... tüdrukult said sa juba kõige parema ja ilusama, ning mida kaugemal sa temast oled, seda paremaks ja ilusamaks see muutub.", (lk. 77.) /.../ "... tajus, et kogu selle ilma pidudest ja rõõmudest iialgi täit osa ei saa, et ta ka kesk elu jääb üskildaseks pealtvaatajaks, võõraks, ning tundis oma hinge ainsana paljude hulgast nii loodud olevat, et see peab samaaegselt kogema maailma ilu ja võõra salajast igatsust.", (lk. 80.) /.../ "... ta taipas, et poeedi unelmates on selline ilu ja hurm, mida tõeluses asjata otsitakse.", (lk. 84.) /.../ "... tema silmad vaatsid ... /... / ... pikaldaselt ja uurivalt nagu inimesel, kes maailmas midagi ei ihalda.", (lk. 138.) /.../ "... Aeg-ajalt ilmuvat ta linnu kujul ... /.../ ... et lummata taas inimhingi ja harrastada võlukunsti. Omapärane mõju, mida ta paljudele avaldab, on muidugi samuti nõidus;", (lk. 202.) /.../ "... õndsalt ja heatahtlikult vaatsid nad toredat väikemeest, kellest äsja oli nii palju räägitud, tänu kellele nende kodukant tuntud oli... /.../ ... Nad armastasid teda ja olid tema üle uhked, ta kuulus neile, ta oli nende kuulsus, au... /.../... tunnetasid midagi imelikku, otsekui õnne ja naeruhimu, aga samaaegselt ka salapärasust, nõidust ja õudu.", (lk. 212.) /.../ "... Tegelikult ei saa ju eitada, et igal pool ja alati eksisteerib olendeid, keda teised peavad erilisteks, ilusateks ja veetlevateks. Mõned ülistavad neid kui häid vaime, kuna nad tuletavad meelde ilusamat, vabamat ja tiivustavamat elu kui see, mida me elame.", (lk. 216.)³

Guru „koht“ jääb niisiis sünni ja surma, algus ej alõpu vahele, aktuaalsesse ruumi (nt. Morbio Inferiore); üleminek on läbinisti intiimne akt – saamine, sünni ja surma kohakutinihkuvas müsteeriumis, mille sünd tähendab üksiti surma ja „surm maitseb mõrkjalt, sest ta on sünd, ta on hirm ja äng [pilguti vastu olematust] kohutava uuenemise ees.“ Ning „uuenemine“ on kohutav seepärast, et uut – s.t reaalsust, kosmost üldse – aktuaalsuse, konkreetsusena veel ei ole, ta tuleb alles luua – kõnealune on „mina“-reaalsus, (mikro)-kosmos, millele ainsana on siinses kontekstis ontoloogiline staatus, „teised“ võivad küll olla austusväärsed, kuid nende üle pole võimalik otsustada – luua

o m a l riisikol ja vastutusel, kusjuures „omal“, kuivõrd kogu kosmos on risti löödud, lasub kosmiline raskus, ehk teisisõnu: uus, olles kaose kõikemahutavas süleluses

p o t e n s i a a l s u s e n a igi-ajast, ajatusest olemas, on vaja a v a d a (= luua): jõudmine lõpu alguse kaudu, s.t sünnis suremine algatavasse, ning algatava asi on algatada: avada kõik see, „mis idaneb.“

[Kommenteerija: Antud kirjatüki autor pakub eirnevat ainest (nt. psühholoogidlegi?) inim-tunnetuse võimalustest ja piiridest. Kohati on autor suure-jooneline, kõneledes, „Loojast“, „Kosmosest“ ja isegi „Kaosest“. Teisalt näib kirjutise autor olevat veidi lapse-meelne, isegi, õige pisult: infantiilne...? (Rääkides kurvalt näiteks oma „vananevast ja närbuvast emast“...?) Kuid vahest ongi see kõik (autori poolt korduvalt rõhutatud) n-ö „süütus kui laps“?! Etc! Püha lihtsameelsus, taas kord kui laps olla saada...! Istudes kui väikene Jeesus-lapuske Neitsi Maria põlevede peal; mängides otsekui liivakastis erinevate mängu-kannidega, nagu „kosmos“, „looja“, „kaos“, jne., jne. Ja juba ka mõistes erinevaid keerulisi sõnu ja nimesid (nagu Hesse, Nietzsche, Herkeleitos, jne., jne.?!) Kursiiv, muide, on minu oma, sõrendusi polegi kommenteerija veel kasutanud!].

Loomeprotsess või avamine on antuses kõige tihedamalt seotud tolle nn. „V/t/L“-ga, millena asjalugu kord juba pealkirja alla kerkis, - „Püstitada probleem riigi mõistetes, tähendab püstitada see ... seaduse mõistetes“ (Foucault). Hesse puhul on nüüd küll kõnealusena „riik“, kuid seadus valitseb ka siin – ning justnimelt s i i n -- sest seadus

s e e, on seadus par excellence, on universaalse kehtivusega, sõna-otseses-mõttes kosmilis-kosmogooniline, „loodu-s-seadus“, s.t kõikjal kehtiv, kuid ainuüksi s i i n konstitutsioonina teadjalt järgitud. Ja, olles nn. „loodu-s-seadus“, on ta vahetult täidesaatev loomingu paradoksaalses kakspalgelisuses: miks on loodu oma loojast elavam, kaunim, rõõmsam ning „teataval määral“ ka õigem ja tõelisem? - Seepärast, et „seadus tahab nii“, teenimise seadus: „Mis tahab kaua elada, peab teenima. Mis tahab aga valitseda, ei ela kaua.“ Seda ütleb Leo – kes oma äärmuslikus kaksolemuses on aga ise l o o d u d kuju -, tuues analoogina närbuva ja vananeva ema. Kuid on üks täiesti eriline loomingu „zanr“, millest Leo jääb ehk välja suletuks, ja mis omamoodi haakub kahe Foucault´le väga olulise mõistega – mõisted need on ilmselt üsna komplitseeritud, kuid siinse jaoks peaks piisama „Seksuaalsuses ja üksinduses“ antud „definatsioonidest“: valitsemistehnikad, s.t „tehnikad, mis võimaldavad määrata indiviidide käitumist, et neile teatavaid eesmärke või taotlusi peale suruda“; ning enesetehnikad, s.t „tehnikad, mis võimaldavad indiviididel omaenese vahendite abil teha oma kehaga, oma hingega, oma mõtete ja käitumistega teatav hulk operatsioone ja nõndaviisi muuta ning kujundada ennast, et saavutada teatavat täisulikkuse, õnne, puhtuse ja üleloomuliku väe seisundit.“ -- Hessel nood kaks kattuvad kokku: enese-valitsus-tehnikad, ja nüüd too „eriline zanr“: mõõduldaselt jäägitu iseenda loomine – Nietzsche kõneleb Zarathustra kaudu nõnda: „...peab eneses veel kandma kaost, et sünnitada tantsivat tähte. Ma ütlen teile: teis on veel kaos“, see on eel-ütlemine sellele, mis ta vähe hiljem ütleb: „...peab saama ka veel lapseks. Süütus on laps ja unustus, uus algus, mäng, endastveerlev ratas, algliikumine, püha jaatus. Jah, mu vennad, loomise mänguks on vaja püha jaatust: o m a tahet tahab nüüd vaim, o m a ilma pärib ilmakaotanu,“ ja v e e l: „Et looja ise saaks lapseks, kes uuesti sünniks, seks peab ta ka sünnitaja tahtma olla ning kannatama sünnitusvalud.“ [kursiiv on interpreteeritud, sõrendused mitte – tegelikult võiks selle kõik ära kursiivida, või siis sõrendada] – Nõnda on kõik juba ära öeldud, jääb vaid üle-ütelda: saamaks endana iseenda poolt loodud, endaks endalt avatuna, peab esmalt olema ise enda

v a n e m a i k s ning vastutavalt lõpuni kannatama o m a ilma´letuleku(ilma´olemusse, mis on loomingu eeldus) piinad, et siis iseendalt endaks sündinuna mingil hetkel, kui kasutada veel ka Nietzsche „mõistukeelt“, oma isana surra ja oma emana edasi elada. - S.t looja sünnib enda surmas oma looduks, mõrvab end oma looduna, ning too kurb-ilus ebakõla kostub vaid hetketiselt sünnitusvaludena lõppevas surmaagoonias. -- Iseenda loomine nüüd pole aga muud kui oma reaalsuse, oma „riigi“ loomine - „o m a ilma pärib ilmakaotanu“ - ja kui reaalsus see saab kord on kunatiste piirideni, oma kunatise koorikuni avatud, täis loodud, s.t on saavutatud käsuvald iseenda kui antud ruumis ja ruumina avalduva üle, on iseenda teenimse kaudu end valitsema, võimule teenitud, kuulub see ruum, ja hõiskega, purustamisele, ehk siis võim ainuüksi selleks, et temast kohe loobuda, sest valitseda-tahtev ju ei ela kaua: surematus võib osaks saada vaid surma kaudu (mida see Herakleitos ütles: surelikud on surematud).

[Kommeteerija: Mis puutub antud kirjatüki (tegeliku) autori kõik-võimalikesse väitmistesse oma enda eluga (kuidagi) toimetulekust (nt. nn. „enese-valitsemise-tehnikad“) pean kommenteerijana siinkohal vajalikuks ranget distantseeritust. Tegemist on siiski (autori näol) vaid konkreetse isikuga ajas ja ruumis. Põhiline iseloomustav joon on muidugi otsene sentimentaalsus (feminiinne, selline,) ja teisalt just kõike ja kõiki läbiv puberteedi-ea konforontsioonilisus, mässu-meelsus. Kohati laskub aga (kirjutise autor) otsestesse nilbustesse, silmas pidades (viimase veeru) otse ekshibonistlikke väitmisi, milledel suisa erinevate nilbete tasa-pidnade all-hoovuste loodimisel lausa sügaviku-mõõde. Mõeldud on siinkohal korduavaid viiteid Foucault´e, kes oma erisustes ilmselt raskesti-mõistetavaks jääbki?] 

NARKISSOS.

„Hämar on peegeldav tiik:

pilt ujub pääl.

Taju tähendust sel!

Sääl on su kahanend riik -

sääl iga hääl

igikestev ja hell.“

R.-M. Rilke.

Olgugi sonetid ühele allakäinud muusikule, seisab kaldapealsel ka Narkissos. Seisab seal ja vaatab ennast ja, tajunud mõistvalt – iseenda-tahtes „teiselt“ pilkupööraavalt – tähendust, astub siis uppudes o m a e n e s e pildi sügavikku. -- Motiiv, mis üsna olulisel kohal – lõpetavana, s.t otsi uueks lahtihargnemiseks kokkutõmbavana – esineb ka Hesse teoseis: nii „Klaaspärlimängus“ kui „Stepihundis“ kui „Demianis“, ning kõige ehedamalt ehk „Kokkuvõtlikus elukäigus“, kus too metafoor, vanahiina juttude põhjatus embuses, on pea täiuslik: pilt on ise-maalitud (seega omaenese pilt) kongi seinale; sisenemine pilti märgitseb väljumist v a n g l a s t. Kusjuures ennem minekut on mineja öelnud veel nii: „Kõikidest põrgutest, mille inimene imelikul kombel on ise endale loonud, on see [kantseleide, paberite ja aktide maailm] mulle alati kõige põrgulikum tundunud.“ S e e põrgu nüüd pole midagi muud, kui riik oma aparaadiga sõna-otseses-mõttes ja seda on Hesse „Stepihundis“ nimetanud Moolokiks (nagu hiljem Ginsberg, kelle samaainelist „u l g´umist“ - s.t hundi-kõlal lausumist – võik nimetada Moolok-riigi konstitutsiooniliseks kroonikaks). Too eelminekuline vihje bürokraatiale ning vangistatult süüaluseks-olemine haaravad omamoodi kaasa ühe, samuti (hauda)minekulise, unenäo – Josef K. oma -, kaasa ühe hommikukarge mägijärve kaldapealsele, kus Josef Knecht, aga nüüd vahest, olles heitnud juba läbi´ni iseendaks saanuna kollektiivse, pere-, vennaskondliku kesta, hoopiski Josef K., siseneb kui Narkissos omaenda pildi kaudu väljuvalt Hommikusse, läbi surma, „vastu valgusele ja imele“ - Päikesele – luuletatult: „Ehk ükskord hajub pimeduski paks, / Ehk ükskord saab end aegki ümber luua - / Ja päike jälle on me jumalaks / Ja võtab vastu ohvrid, mis meil tuua.“, ning üle-, vähe lahti-luuletatult: „Ehk surmatundki mõnda uude perve / Meid lükkab mõne uue ruumi taha; / Ei jää meist elu hüüe kuskil maha... / Eks lahku, süda, siis! Ja ole terve!“

[Kommenterija: Tuleb mainida, tõesti tuleb, et antud kirjutise autor näib ka siin (kirjutise osas) pisult edvistavat. On ju teada, et Narkissos tähendas endasse armunud noormeest. Ja nõnda ka antud autoril (siin siinse kirjutise osas), kus tihtilugu figureerivad erinevad märk-sõnad nagu peegel, allikas, jne. Autor näib olevat nagu üks õige edev preili, kes kipuks alati kui mõõdu-tundetult kui edvistama kui oma kena näokest juhtub peeglist (või allikast) nägema...? Antud tendents on iseloomulik olnud (senises kirjanduses) rohkem feminiinse (õrnema) soo esindajatele. Kuid teisalt on (antud kirjutise autor) korduvalt rõhutatud ka sõnu androgüünsus, vms., mis peaks sobima tema ettekujutlusega Narkissosest, kui „lootusetul kombel endasse armunud inimesest“...? Kõikvõimalikud järeldused jäägu tulevaste aegade kirjandus(-ajaloolaste) ja ehk ka psühholoogide teha...?!]

Narkissos omandab endale Hesse-seoseis tähenduse ka ühes teises kohas, ka kaldapealsel, kuid nüüd hoopis teatud mandri omal – seal, kus Hessest sai kui omamoodi rootsuke ühele uppuvale põlvkonnale - l i l l e-l a p s e d -, millest nood kinni haarasid, ja millele nad siis justkui taolise isetolmneva õiekese külge pooksid – dünamo – riiki riigis, s e l l e s t riigist välja pungumas. Mahlu sesse loomulikkuse kunstlillekesse tangiti ka tollest Ginsbergi kummalisest seltskonnast, mille seest või sisse kirjutas Ferlinghetti: „Ta on prohvetina tagasi me juures /.../ ja ta on korraga mitu poeeti / ja ta on vana mees kes ühtevalu luuletab / luuletust vanast mehest / kelle iga kolmas mõte on surm / ja kes kirjutab luuletust / mis on nagu pilt sigarikarbi kaanel / mis kujutab meest kes karpi käes hoiab / millel on jällegi mehe kujutis / kellel karp käes / ja need mehed on aina väiksemad ja väiksemad /.../ see on k a h a n e v a t õ e enese p i l t /...“ [i.s]. Sääraselt prohvetina luuletamine kõlab kuulutusena juba lilleriigi eelselt teispoole seda, vahest kaugemalegi – sinna, „kus iga hääl igikestev ja hell“, sest siin pole enam pelgalt riik riigis, mis on kahanemise e s i m e n e aste, vaid hoopiski riik riigi(s) riigis jne., s.t lõputu dihhotoomia, kuni riik on – ja „riigi“ väravaks – kaja, viimse sõna, E c h o´na vaibunud sinna kusagile olemise hälli igikestvasse hellusse (kusjuures viimsel sõnal, mis tähenduslikult ütleb end selgeimini m ä g e d e s ja akustilistes, musikaalsetes paikades, on oma sõnum: kunatine u u s) – kuni riik on oma piiri-punkti silmusena kokku libisenud, s.t riigist on jäänud üksi piir (piiri-punkt) -- „Sääl, kus lõppeb riik, sääl alles algab inimene ... vaadake ometi sinna, mu vennad! Kas te ei näe sääl vikerkaart ja sildu üliinimese poole? -“ (Fr. W. Nietzsche), ehk teisisõnu, otse luule jätkuna: kuni tõde on lõpmatult kahanenuna fokusseerunud, ning peajumal ise, Styx´is kastetult, avab iseennast oma piirideni pärani täies hiilguses ilmuvana, põletades siinpoolsuse kihistustesse üle-minekulise avavuse – kõigile neile, kes omal riisikol on otsustanud minna palverändureina (olgu siis või pöidlaküüdiga) püüdma Päikesejänkut, seda vahest ainu sõna-jala-õiel puhkavat.

Hermann HESSE: "... nende paljude hulgas, kes tulid, elasid ning surid, leidunud see või teine üksik ja eriline. Keegi, keda kõik armastasid või pelgasid; keegi, kes näis olevat äravalitu; keegi, kellest veel kaua kõneldi, kui tema kaasaegsed juba unustatud olid.", (lk. 6.) /.../ "... Ta oli tulivil headust, lihtsust, alandlikkust. /.../ Temale oli omane see lihtsameelsus, mida nimetatakse tarkuseks; /.../ ... kandis omamoodi äravalitu saatust, valitses ja kannatas omal viisil. /.../ Tema vastu polnud midagi öelda, ta oli täiuslik, ta oli kõigist üle. /.../ teda ümbritses nagu karge õhk ainult tema suursugusus.", (lk. 7.) /.../ "... Ei pruugi ju alati olla just soovid need, mis määraavd inimese saatuse ja kutsumuse, vaid midagi muud, ettemääratut.", (lk. 8.) /.../ "... mõtleja ja analüüsija /.../ näis olevat unistaja ja lapsehing.", (lk. 15.) /.../ "... Temale, kes ta teadis enese olevat määratud mungaelule ja askeetlusele, ei olnud mäng tütarlastega lubatud. /.../ Otsekui võlutuna vaatas tütarlaps teda.", (lk. 20.) /.../ "... filosoofia, vaimse vapruse ja väärika stolilisusega...", (lk. 23.) /.../ "... sellel mõtlejal. Temale oli ju vaim kõik, ka armastus; tema osaks ei olnud mõttetult anduda mingile külgetõmbele.", (lk. 24.) /.../ "... Ärkvelolijaks nimetan ma seda, kes tunnetab mõistuse ja teadvusega iseennast, oma sisemisi mõistetamatuid jõudusi, tunge ja nõrkusi ning oskab nendega arvestada.", (lk. 36.) /.../ "... Ka sellega tuli leppida, kui see temale nii oli määratud. Ei tohi palju mõtelda, vaid peab laskma kõigel nii minna, nagu läheb.", (lk. 71.) /.../ "... Talle näis, et selle väikse // saladuse moodi olid kõik ehtsad saladused, kõik tõelised, ehtsad pildid hingeski: neil polnud mingeid piirjooni, neil polnud mingit vormi, nad lasksid end aimata ainult kauge kauni võimalusena, nad olid looritatud ning paljutähendavad", (lk. 146.) /.../ "... kuna neil puudus peamine: saladus. See oli, mis unenäol ja ülimal kunstiteosel oli ühine: saladus.", (lk. 147.)⁴

PÄIKESEJÄNKU.

Kujund on pimestavalt palju-sisldav – kuidagimoodi: Päikesejänku: p e e g l i s peegelduv Päikese (Tule-kera), ehk teisisõnu: peeglis langevalt m u r d u v ja

t a g a s i-langev, ning nõnda ala püüdmatuna kohalt-pagev Valgus´kiir, mida esmajärkse adjektiivina iseloomustab prognoosimatu paigalpüsimatus („jänese haagid“), pidev liikumine, dünaamilisus (vrd. nt. Herakleitose panta rhei), s. t murdes tagasilangenult -

s i i n p o o l s u s e s – pole Päikesejänku püütav; tema tempel, ohvripaik, tema

o r a a k e l asub sõna-jala-õiel, mis võimaldab v ä l j a-murdvalt vaba läbipääsu – siis mitte tagasi-langu s i i a, vaid üle-tagasi-langu s i n n a. Hesse luuletab: „Der Schöpfung Vielfalt zu verstehen / Genügt ein e i n z i e r S p i e g e l b l i c k“ [i.s] - `Mõistmaks Loodu mitmekesisust / vaid piisab a i n s a s t P e e g e l p i l g u s t` - ehk siin: Päikesejänkust. Mõistmaks nüüd aga Päikesejänkut, oleks eelsemalt tarvilik teatud nurga all, läbi teatud varjude mängu läheneda peeglile tema t e r v i k l i k k u s e s. - Kui nt. Kaplinski ütleb oma „Kuus-Kaks-Ühes“, et pole võimalik kujutleda iseennast peegeldavat peeglit, siis ei saa sellega päris leppida – taolist peeglit polegi vaja ette kujutleda, taoline peegel on olemas (ongi ehk olem): kõver- ehk s f ä ä r i l i n e

p e e g e l, kusjuures, ning väga tähenduslikult, iseennast-peegeldav on ta s e e s t poolt. -- Näitlikustamaks seda omalaadi refelktsiooni-fantaasiat küsigem ühe võimalusena üks muinasjutuline küsimus: „Peeglike, peeglike, seina peal, kes on kauneim kogu maal?“ Küsimus on läbini n a r t s i s s i s t l i k, s.t küll Narkissosest lähtuv, kuid hoopiski mitte n a r k i s s o s l i k (ladina keeleruum contra kreeka oma), sest taoline meelitlevalt hellituslik pöördumine tähendab paljude ebameeldivate asjade kohalt silma kinni pigistamist, s.t ei vaadata peeglisse kui niisugusesse tema terviklikkuses, vaid ainult teatud osa – lokaalsus; ehk teisisõnu: peeglike ei ole sama peegliga, vaid on väike peegel, ja väga väikene – kõigest kild, ja puha eksitav on arvata, nagu killus peegelduv kattuks tervikus peegelduvaga – kild on idealiseeriv (pilguti sfäärilise peegliga pole too muinasjutuline küsimus küsitav) – Nt. mida teeb teadus? Teadus uurib maailma ositi, kuid tervik pole pelga mehhaanikaga osadest kokku klapitav.

[Kommneteerija: Taas kord peab antud kirjutise kommenteerija (ja vahendaja avalikkuse tarbeks?!) rõhutada, et tal puudub igasugune seos eelpool vahendatud tekstiga! (Välja arvatud kommentaarid ja vahendamine avalikkuse tarbeks). Sest ei saa olla mõistlik see kui täiskasvanud liigi-kaaslane paneb oma kirjutise (ala-)pealkirjaks midagi nagu „päikesejänku“?! Vahest on tegemist emotsionaalse ja/või psüühilise taand-arengu eheda näitega?! Kuid põhiliseks on autorile ehedalt omane „lapse-meelsus“, mingi puberteedi-eale omane „mässu-vaim“, (ja mõningaid otseselt infantiilseid sõnu siia juurde kuhujaga!). On tegemist isikuga, kelle meeldivad kõlavad sõnad, (nt. kosmos-kaos-looja), kuid kes oma hinges, oma sisemise olemise kohaselt on siiski veel „süütuks lapseks jäänud“...? JA nõnda, loodab kommenteerija, mäletavad teda ka kõik järgnevad sugupõlved...!]

Asjalugu selgib veelgi, kui me laseme Hessel endile vastu tulla – võibolla peeglis -, seda sama tulemist, mis moodi ta „tegelikkust“ jutumärgistades kord juba tuli, sest probleem on olemuslikult täpselt sama – deklameerigu ta nüüd tulles oma luulet - „Vastutulek“: „Kes aina täis naiivset endakindlust, / Ei talu muidugi meid kahtlejaid. / Maailm on lame, ütlevad nad vaid, / Misjaoks veel mingit sügavuseindlust / Sest et kui mõõtmed rohkem on tõepoolest / Kui kaks, nii nagu seni kord ja kohus, / Mis päästaks inimest siis murest-hoolest, / Mis aitaks inimest siis hädaohus!“ [i. kursiiv]. -- Oluline on nüüd, et Hesse nõnda tulles meist mööda ei astuks ja seepärast: maailm ei ole lame, vaid sõna-otseses-mõttes kumer, parmenideslikult: olemine on endasse sulguv kera; - ja: tasapinnaline peegel, idealiseeriva ning põgenemist ja endapettust võimaldava nipsasjakesena (astudes peegli taha, jääb pilt täpselt samaks – siledaks ja ilusaks – justkui miskit poleks juhtunudki), kuulub vahest buduaari, maailmast aga, ja o l e m i s e s t kõneleb meile meid kõnetavalt s f ä ä r i l i n e p e e g e l ja tema kõnetus on õudne. Tõepoolest – mis päästaks ja mis aitaks? Üks tee, mis pole ehk pelk põgenemine, vaid ka „midagi enamat“, läheneb kumerusele teatud nurga all, läbi teatud varjude mängu – mida mängitakse ehk Keskpäeval või Öö-südames -, otsepilgus fookus´se, Pühassse Keskmesse, s.t siis punkti, mille sihis peegel lakkab peegeldamast, metamorfeerudes kui l ä ä t s´ena kiiri koonduma, ja millesse otse-sööstul siis too olemist tervikuna ilmsiks toov nooljas kiir ei murdu enam illusioonina maaja-vahuks tagsi, vaid põletab läbimurdes fokusseerunult kõik vanad koored, nõudes seeläbi u u e loomist. Ja just see kohutav, kosmos-raske nõue osutab, et siin on „midagi enamat“, kui pelk põgenemine – on palverännak Päikesejänku juurde sõna-jala-õiele (s.t fookusesse).

Hermann HESSE: "... oli veel aeg, midagi teha, midagi luu aja enesest järele jätta, mis jääks püsima kauem kui tema.", (lk. 196.) /.../ "... et maailm olevat jumalik, ta olevat suurim ringide harmoonia, mille keskpunktis troonib Looja, ja kõik olemasolev olevat hea ja nii edasi. Sa ütlesid nii olevat see Aristotelese või ka püha Thomase juures...", (lk. 213.) /.../ "... mõistelise ja abstraktse vastu ja sa armastasid keeles eriti neid sõnu ja häälikuid, millele on omane meelelis-poeetiline kvaliteet, seega siis sõnu, mille juures said midagi kujutleda.", (lk. 221.) /.../ "... siis oleksid sa võinud põhjustada õnnetusi. Sinust oleks nimelt müstik kujunenud. Müstikud on /.../ niisugused mõtlejad, kes ei suuda vabaneda kujutelmadest ning seega pole üldse mingid mõtlejad. Nad on salajased kunstnikud: poeedid ilma värssideta, maalijad ilma pintslita, muusikud ilma helideta.", (lk. 222.) /.../ "... kuid juba puht praktiliselt nõuab puhas mõtlemine /.../ teatud kaitset maailma eest. /.../ mida sina nimetad puhtaks mõtlemiseks...", (lk. 223.)⁵

Hesse puhul ilmneb kõik see keskpäevane varjude-varjamatusena-leekima-lahvatus, s.t ü l e m i n e k varjust valguse kätte, heledaimini ehk nois nn. lõpu alguse lõppemistes. -- „Klaaspärlimängu“ lõpu-lugu juba peeglis vilksatas, ja kui mitte täiena alguseks tuhastunult, siis leegitseb ta ehk siit ühe küsimuse varjus vähe edasi. Küsimus on: mismoodi lõpeb ühe nooruse loo lõpu algus? Ja lõpeb see nii: „Kõik, mis minuga sestpeale sündis, tegi haiget. Ent kui ma vahel v õ t m e [võtme, mis nakkuks fookussihti ja avaks maagilise teatri saaliuksed] leian ja täiesti i s e e d a s s e l a s k u n [„Ma olin täielikult süüvinud iseendasse ... pilk kaose põhjani selle kord hõõguva, kord hääbuva lootusega, et teiselpool kaost on ehk taas loodus ja süütus.“], sinna, kus

h ä m a r a s p e e g l i s uinuvad saatuse pildid, siis tarvitseb mul vaid m u s t a

p e e g l i kohale k u m m a r d u d a [s.t palvehetk surma kahavatu palge ees] ja ma näen o m a e n e s e p i l t i, mis sarnaneb nüüd täiesti T e m a g a, Temaga, minu sõbra ja juhiga.“ [i.s] See on sama sündmusele, millena katkeb H.H. jaoks ränd Hommikumaale, et siis kuristikku tagasi-mineku kaudu uuesti edasi ränduda: kaksikkuju, küünal, välgumihkel ja siis veel ü k s küünal, mille süütamisel nõnda juba „heleda valguse käes“ seisvad figuurid said veelgi selgemaks ja nende p e a l i s p i n d osutus

l ä b i p a i s t v a k s [s.t peegel lakkas peegeldamast, (ühest teisest loost siia: „Päike seniidis“)] - sedamoodi, „et võis näha nende s i s s e“ [i.s] – need on hinge küünlad – ja sees liigutas end miski, „midagi väga aeglase, õrna, aga katkematu voolamise või sulamise taolist“ ja „paistis, et ajapikku voolab kõik substants ühest kujust teise ja

j ä ä b ü l e a i n u l t ü k s.“ [i.s] – Katkematu voolamine, kuid kusagil – mõõduldasa asetunult - l a n g e v a d kosed ja hetketi suubub voolus järvedesse ja meredesse, et siis kusagilt jälle mööda o m a sängi, mida küll enamasti asja-teadmatult mõneks

t e i s e k s peetakse, edasi kanduda ehk teisisõnu: probleem on antiik-vana, esimese selgusena ühe nn. Parmenidese-apaologeedi, Zenoni poolt d i h h o t o o m i a i n a püstitatud: infinitesimaali – mida nt. Herakleitosel väljendab too siingi pidevalt kasutuselolev „mõõduldasa“ - probleem, tänini l a h e n d a m a t a probleem. Hessel, nagu öeldud, ilmutab see asi heledaimini end lõpetavana, s.t otsi uueks lahtihargnemiseks kokkutõmbavana – kõik jääb lugeja otsustada, kui üldse on lahendus intiimne, võibolla nt. intiimne akt jumalaga - „ajapikku voolab kõik substants ühest kujust teise ja j ä ä b

ü l e a i n u l t ü k s“: „Suur tung taas jumalikkusesse suundub: / Käib läbi kogu loodud vee ja maa / Ja isa vaimu sisse voolab siis. / Saab temast rõõm ja vaev ja pilt ja viis, / Maailm ta käe all toomivõlviks muundub, / Vaist, võitlus, vaim, õnn armastus on ta.“

OSTINAATO.

Näitemäng ühes silmapilgus.

TEGELASED:

- H.H.

- J.J´i HÄÄL.

[- M.L´i „hääl“ & ja kõikvõimalikud muud „hääled“].

TEGEVUSPAIK: Liiduarhiiv.

H.H. seisab üksi keset inimtühja saali avarust, ümberringi vaid kastid ja kapid ja nissid ja kabinetid.

HH: Dostojevski on ammendamatu. (Hääles kostub lootusetust): Ma võiksin päevade kaupa otsida ja leida uusi jooni, mis kõik osutavad ühte ja samasse suunda.

J.J´i HÄÄL: (Kostub põranda alt, justkui mööda prügisahti kusagilt alumistelt korrustelt ja on ülepakutult tigetsev): Sel juhul oled sina plagiaator.

[M.L´i „hääl/hääled“: (Taustaks võigas lärm ja röökimne läbi telliskivi-seinte (ja ka läbi raudbetoon-seinte). Lõputu lärm, kujutlusvõimet pööritama panev lärm, kujutlusvõimet õõvastama-panev võigas ropendamine, ilge soigumine ja röökimine; hämmastavalt verejanulised avaldused sinna sekka.) Õhku rebestavad hääled nagu mõrvaksid illusoorsed olevused teisi illusoorseid olevusi; seintelt ja laest variseb krohvi, aknaklaasid klirisevad)). [Ja 2oo metskassi ja hunti keda aeglaselt elusalt tulel praetakse ei saa ka (kaugeltki) nõnda kõlada.]:

-- M.L. & „hääled“: „Muidugi oli ka juba Dostojevski plagiaator (ta olla vist Nietzschet palgieerinud)? Ja muidugi: mida ei ole Hesse palgieerinud, omal läägelt sentimentaalses mõttes?! -- JA too J.J. on siis (kaudselt) palgieerinud mõlemat mainitut (eriti H.H.-d). JA, siis see M.L.: (hääles kaigub kõige ehedam lootusetus): see isik on plagieerinud siis kõike kolme mainitut. (Ja, et asi kõlaks veelgi lootusetumalt), kopeerinud (ja avaldanud) isegi J.J.-i teksti siin ülal ja midagi mannetumat polegi võimalik plagieerida. (M.O.T.T.) = „The End.“].

__________________________________________________________

1 Käesoleva tekstiga seoes tuleks mainida, et loobun siinkohal isiklikust autorlusest. Nimelt on see järgnev tekst pärit tõepoolest kellegi teise isiku sulest. Nimelt siis indiviid nagu Jan Jõemets, kellega sai koos kunagi filosoofiat tudeeritud institutsioonis nagu: Eesti Humanitaarisntituut. Ligikaudu on see (antud isiku) tekst pärit aastast umbes 1995, (järelikult siis osaliselt juba kahetsusväärselt aegunud). Mis on saanud antud indiviidist? -- Vananeb provinitsis, kuskil ilmselt. Ja teades antud indiviidi äärmist pelglikkust midagi kirjutatust avaldada, siis sai nõutatud antud kodanikult selle teksti avaldamise õigus, vähemalt suu-sõnalisel kombel. Kõikvõimalikud pretensioonid antud teksti sisu (ja kvaliteetidi) kohta tuleb järelikult esitada konkreetsele autorile enesele. [Tegemist on ilmselt sellega, selle teksti avaldamisega seoses, et viimase 2. aastaga hakkavad enda tekstid vist juba vähenema. Olles tegelenud 2. viimast aastat oma blogidega, siis täpselt 50. tekstina tuleb kasutada juba „võõraid muusasi“]. Autori e-mail on: janumets@gmail.com [Head kontakteerumist!]

2 Hermann Hesse: „Lõputu unenägu. : Muinasjutte. Autobiograafilist." Tallinn, 1990. // Kirjastus: "Eesti Raamat." // Tõlk: Piret Pääsuke. // LK: 5 – 269. // H. H. -- "Gedichte. Märchen. Kleine Prosa. Merkwürdige Nachricht von einem anderen Stern." (Berlin, 1985). // Tsitaadid siin lk.: 9-61.

3 H. Hesse. „Lõputu unenägu“. Ibid., Lk. siin: 77-216.

4 Hermann Hesse: „Narziss und Goldmund“. ("Nartsiss ja Glodmund."). Tallinn, 1996. // A/S "Kupar". // 20. sajandi klassika. // Tõlk: Elmar Salumaa. // Lk.: 5-250. // C: 1930 (1957). // Tsitaadid siin: lk.: 6-147.

5 H. Hesse: „Narziss und Glodmund“, Ibid. Tsitaatdid siin: lk.: 196-223.