HEGELi filosoofiast.

(04. 1999.)

'Intro spectare': H E G E L

Mis on , on mõeldav , seega siis -- vaimne . Kogu olev on seda, -- oma konsekventse lõpuni viidav Mõte , kui -- absoluutse tähendusliku ulatuvusega immateriaalne totaliteet, ja nõnda ka kui -- tänulik tõdemus arusaamisest.¹ Nõnda-sama ka temporaalsuse mõõtmeis – aeg ja selles vahendunud "lugu" on reaalne, kuivõrd see mõeldav on ; kui 'momentide' kogum , mis tervikut teostab; viimane aga on mõtestatud , "elutu üldisus" (Unlebendige Allgemeine). Samuti seadistatud,et mis on, -- on vastastikku suhtestadud; kuna üldiseimaks relatsiooniks kontrast, on olemine seega -- vastastikku 'pingestatud' (die Spaltung), seega, -- mis mõeldav, on mõeldav ka kui "mõtteline konflikt".

Kuid vastuolu on ju arenemise lubadus, enama saavutamise vältimatu eeldus , midagi, millele on allutatud ka ülim mõeldav üldisus oma üha täielisemaks -- Saamise loos.

See on liikumise vahetu rikkus , -- ühtsusest mitme-kesisuse kaudu üldisuseni paljususes endas, so.-- liikumine , mis hõlmab kõik , veelgi enam ,-- see on kogu kujunemise päristiseim antus ja ka selle põhjus sellisena üle-pea .

Ja millega on antud ka kujunemise 'Siht' , ees-märk kui tervik , mis hõlmab enamat kui pelgalt summaarse suuruse ,olles kui uus kvaliteet , üldistuste tegemise võime, abstraktsus kui 'ülevaatlik pilk'...

Nõnda nähtult : luua üksik-nähtumusteks killunenud maailmast üldiseim mõeldav üldisus , absoluutne Tervik , -- mis säärasena ei saa olla ka ei pelgalt individuaalne

( ega kollektiivnegi) "mõte", mõtteline konstruktsioon .

Sellega aga on ka lähtutud filosoofilise 'asja' tegelikust tervikust, potentsiaalsest aktuaalsusest mis osutatab enamale ,--- olemise vahetu tõdelusele, lihtsale , ise-enesesliku olemise teadmisele, -- filosoofiline reflektsioon mis ei tohtivat vältida määratletust

(die Bestimmtheit) oma suunitletud tagasi-pöördumises substantsionaalsusesse kui kogu olemas-oleva päristiseimasse algusesse .

Filosoofiline rangus kui meetod (dialektika), mis säärasena ei vaja ei põhjendusi ega õigustusi kuna peab võimaldama näha Olemist ennast oma välistavas täiuses, ---'Vaimu introspektsioon ' ....

Hegeli järgi just selline ongi (resp. - "peaks olema") filosoofia --- "teadus absoluutsest vaimust" ,mis nõnda mõistetud kui -- "ise-end mõtlev idee" ,ehk : "teadev tõde (die wissende Wahrheit") ,mis, käsitledes seda ,-- "mis on" ,on samas ka kui -- "ajatu arusaamine asjadest (zeitloses Begreifen der Dinge"). ²

Eeldades "absoluutse teadmise"võimalikkust, määratledes seda kui Teadust --st.-- kui oluliseima ja kõrgeima teadmise täiust , saab autori käsitlusest absoluutne idealism sõna pretensioonikamas mõtteis .³

Ning millega siis otse paratamatusena kaasuma seadistatud Tõe progresseeruvalt kumulatiivne "ilmsiks-tulemise" viis ;

"tõe tõeline vorm" ei saagi nõnda jääda varjamatuks , kui vaadeldakse ennnast oma "vahetust eba-olemisest" .

Sellega on ajastule pakutud ka uudset "jumala-suhet" ,mis aga mitte pelgalt "uskumine" enam , vaid kui --- 'teadmuse tõdelus', ("puhas vahetus"),-- tunnetatava paljususest sugenev oleva printsipiaalse samasuse kogemus .

Tõdemus (die Wahrnehmung ), mis ise-enese teiseks-saamise vahendatuses on ainitises liikumises substantsionaalsuse, selle iseennast-kinnitavalt loova olemise suunas .

Vaid see vaate-punkt , mis paradoksaalsusesse rüütatult transtsendentaalsele osutav , söandabki üldse alles saada filosoofilise 'asja' alguse saamise kohaks .

Elulisest 'vajadusest' johtuv tarvidus , mis oma jätkuvuses ilmneb kui kestev ümberlükkamine , lausumiste puudulikkuse ära-tundmisest sugenev paradoks kui --- 'alguse eitamine', mis alles võimaldabki filosoofiat, asendades tedvuses pelgalt negatsioonides väljenduva vaimse aru-saamise kui teadusega .

Protsess on korduv , "ühendava ületamise" kaudu üha täielisemale ilmnemisele viiv, mis aru-saam seega lähtumas optimistlikust põhi-veendumusest -- nagu ühilduksid vastandite ühtsuses nende positiivseimad komponendid , tekiks otse-kui--"täielikum tõde"(,siit ka too hiliseimaid arusaamu põhjalikult kujundanud uskumine nö.-"immanentsesse progressi") .

Ainsana olev Mõte aktualiseerub vastandite välistavas ühtsuses, heites kõrvale pelgalt empiirilise "mina"-teadvuse, absoluutne mõtlemine on kui mõte, mis "ära-rippumatu" kogu suhtestatud-olemisest, olles vaid ise-endas ja ise-enese jaoks ning see-tõttu ka võimalikult vaba illusoorsusest kogemuslikus antuses.

Vaimu fenomenoloogia, säärasena, kui Vaimu olemise moodus ja ilmsiks-tulemise viis, ning samuti kui -- "absoluutse enese-väljendus"(,kuna alles väljendamise käigus saab Vaim "ise-endaks" ).

Kui-võrd aga "Vaim" ise-enesest vaid puhas mõte ("vahetu üldisus", ehk rikkalikuim vahetu teadmine),-- siis loomuliku teadvuse tasand oleks otse-kui vastakuti-seatud (die Gegen-stand) "vaimse" olemise antusega , mistõttu saab fenomenoloogia nö.-"sisse-juhatama" vahendatud teadvuse ülendamist Teaduse vahetuks ilmsiks-tulemiseks.

Vastandatuse loogiline maatriks on ise-enesest arhailine, -- dialektiline , mille tuntud vorm, alates Hegelist, evimas ka teatud , religioossetki "metodoloogilist" lähenemist meenutavat , mis-puhul -- väide eelneb selle tõestusele ning veendumuste kehtivust alles nö.- "tagant-järele kaitstakse",--nn.-- "teleoloogiline" loogika . ⁴

Lähtub säärane veendumus Hegeli loogika-käsitlusest üldiselt,

-- loogika seatud osutama filosoofia tegelikule 'asjale' vaid pelgalt vahendaval kombel .⁵

Milline hoiak ilmneb juba ka "Absoluutse Vaimu" määratlusest, tähendavat see ju -- puhast mõistet , mis saab ise-endaks alles selle väljendamise käigus (, st. -- enese-teadvuse ühtsus mõistusliku tunnetusega , milles esimene siis avalduvat) .

"Absoluutne Vaim " saab enesest teadlikuks alles inimeses kui ise-endas ja enda jaoks eksisteerivas subjekti ja objekti , mõtlemise ja olemise vastu-olud ületanud "maailma-mõistus" , mis avaldub aga pelgalt (ja nö.vaid) -- "ühiskondliku antuse vormis"-- kuis just ,(kui üldse !) "maailma mõeldakse" ,millega mõeldav absoluut "kogeks ise-ennast" kui teatavat ühiskondlikku nö.-"ühis-vaimu"

(Geist der Zeitalter ).

Ehk siis : aru-saam , mis kaldub tähtsustama liialt problemaatilist "tervikut" kui saadust ja seda viimase

(koostis-)osade arvelt , ja millega oldaks otse-kui kaugenetud idealismi traditsioonilisest individualistlikust suunitletusest. ⁶

Eel-toodust tulenevalt ,-- silma-torkav on säärasele käsitlus-viisile omane , mõneti "pragmaatiline" suunitletus ,kui teatud erilise meelestatuse väljendus , mis pigem kui aina "põhjendaks" , miks 'peaks' olema nii ja mitte teisiti ....

Võtta siia näiteks või too tuntud lausumine "Õigusfilosoofia" eessõnast : "Was wichtig ist , das ist wirklich ; und was wirklich ist, das ist vernüftig." ⁷ --- mõistetavus seatud kriteeriumiks nii tõelisuse kui ka tõsiselt-võetavuse üle otsustamaks .

Idee , mis , veidi teises vormis küll , kohatav juba ka "Vaimu fenomenoloogias" , ja millega näib olevat sihiks-seatud põhjendada otsuse-kindlalt "mõistus-päraseks" kogu mõeldav üldisus tervikuna, appelleerides see-juures vaheldumisi nii "tervele mõistusele" ( loogika-reeglid!) ja samas ka -- lausa otsestele müstifikatsioonidele.⁸

Seega : optimistlikust põhi-eeldusest lähtuv nö.-"ise-eneseslik olemas-olemise teadmine" , ning viimasest otseselt tulenev igati "ökonoomne" orientatsioon edasist teotsemist , selle tulemeid , silmas pidades , ( ja nõnda pigem "deviis" kui reflektsioon ) .

Filosoofia säärasena ,kindlasti, opurunistliku "tegelikkusega kohanemise" näiteks 'par excellance' ,--püüdes pelgalt : "... mõista seda, mis on ...", olemaks : "tõeline tegelikkuse-tunnetus" , saavutamaks mõnusat rahu ... ⁹

Aru-saam , mis lähtub Vaimu kui "enese-teadvuse" ja mõistusliku tunnetusega ühtsusest, milles "vaim" avalduvat , ja mis see-tõttu olevat ka -- üha süvenevas "teadlikuks saamises" tõstetud pea -- "absoluutse teadmise" tasandile, kus, -- kõik näivad vastu-olud ületatuna saavuatatakse -- "kahtlustest vaba olek"....

Visioon maailmast kui "Absoluutse enese-väljendusest", kui-võrd alles väljendamise (,täpsemini: "vastu-peegeldumise",) käigus saab Vaim tõeliselt olevaks , "ise-endaks" ,ja millega on tõdelus vormumine seotud enese-teadvuse avaldumise antuse külge .

Viimane on aga ka lihtsalt : "enese jaoks ise olemine", (kuna ka "subjekti-sisene liikumine" viivat lõpp-tulemusena "absoluutselt tõsi-kindlale teadmisele") ; ehk siis Hegeli "mina"-kontseptsioon , mille kujunemise käigus samuti (skemaatiliselt) eristatav vastakate staadiumite triaad : stoiline (e. abstraktne), skeptiline ja nn.-"õnnetu" (e.- "negatiivne") enese-teadvus . ¹⁰

Viimane tasand on võrdsustatud religioossusega ,ning samuti ,

-- oma konfliktsuse määra tõttu ! -- negatiivne enese-teadvus ka kui iga loomingu vältimatu eel-tigimus , mille dialektilisest eritlusest siis kasvab loosungina välja nõudmine nö.-"aktiivse maailmas-olemise" järele .

Vastandumine skaalal : mina--üldisus on Hegeli käsitluses samuti küllalt kesksel pjedestaalil . Ja seda ka põhjendatult , kui-võrd kogu objektiivselt "tõena võetav", teadvuse tõdemus (die Wahrnehmung) ,-- olevatki enne-kõike kui : "ise-enese teiseks-saamise vahendatus"; seda nii "vertikaalsel" (subjektiivne--absoluutne) kui ka "horisontaalsel"(mina --"mitte-mina") tasa-pinnal .¹¹

See tähendab : indiviid alles nö.-"loob" oma "mina tegelikkuse" teises (nii teises indiviidis, samuti ka : "Teises" kui kollektiivis);õieti on see liikumine ( die Bewegung) mõistetult kahetise suunitletusega,st.--tegemist on küll nö.- "ühe-poolse aktiivsusega" , aga sellega kaasub teatav nn.- "topelt-effekt" , mis rõhutab Hegeli kogu käsitlusele omaselt tihedaimat seostatust "mina-üldisus" skaalal .

Vastandatusest sugenev relatiivsuse tõdemus saab mõistetud kui teadvuse kvalitatiivne tõus, sest : kui objekt ei ole mitte millegi suhtes siis seda lihtsalt ei ole.

Hegeli järgi vaid Mõistus kui Vaimu (absoluutne) enese-väljendus on vaba kogu relatiivsusest, kuna tõeline mõistmine tähendavat just vastandite haaramist nende ühtsuses, millega kaasuvat vältimatult ka isoleeritud individuaalse enese-teadvuse purustamine .

Tollest keskseimast vastandatusest, sellest tulenenud "kvalitatiivsest hüppest"(mis ilmselt väljendubki siis loosungina : "aktiivne maailmas-olemine"),kasvab otseselt välja ka kogu Hegeli nn.- "moraalifilosoofia", mida võiks (kuigi ei tarvitse!) iseloomustada kui eriti "paindlikku" elik tolerantset ja samas, ootamatult ka jäigalt postuleerivat ; siingi rõhutatud relativistlikku suhtestatust .¹²

Eelnevast oma-korda tulenevad vaated ühiskonnale (kui "Teisele") , üksik-isiku kohast seal, jaatades erinevaid ühiskondlikke institutsioone -- Riiki ja Kirikut,-- kui-võrd : iga "mina" tegelikkus peab olema seotud ühiskondlike seadustega kuna vaid nõnda väljendub üldiseim korrastuslik printsiip ( die Bildung) , mis kujundab ajaloolise tegelikkuse .

Üldiselt : Hegeli ühiskonna - käsitlus on hilisemate sulest saanud kõikse karmima kriitika osaliseks , kui-võrd selles on nähtud varjatud pürgimusi totalitaristlikule ühis-konna vormile nö.-"teoreetilist vundamenti" luues , täites sellega tollase Preisi riikluse "ideoloogilist lünka" .

Millega seoses tekkivat küsimus kui-võrd on Hegel otseselt vastutav hilisemate anti-humanistlike idealoogiate kujunemises .

Kohase näitena sobib siia K.-R. Popperi hinnang : "Kui raske ja samas kui tähtis on jätkata Schoppenhaueri poolt alustatud võitlust selle sisutu sõnade-tegemise vastu . /.../ Meil tuleks vähemalt uut sugupõlve aidata vabaneda sellest intellektuaalsest pettusest, mis on vahest tähtsaim , mida tsivilisatsiooni ajaloos kohata võib. /.../

Hegeli farss on juba teinud piisavalt kahju . Meil tuleb peatada selle edenemine /.../ selle hinnagagi, et määrime ennast sellesse skandaalsesse asja puutudes, mis paljastati juba saja aasta eest . " ¹³

1 30. 08. 2019. -- See oli üks ammune kirjutis, juba ligi 20. aastat tagasi kirjutatud, nagu selgub. Milleks avaldada seda nüüd oma (Google Inc) blogides. Lihtsalt niisama, nalja-viluks? Lihtsalt selleks, et midagi jälle avaldada? Aga miks ka mitte. Mäletan, et kirjutasin seda hoolega ja teemaks oli siis HEGELi filosoofia. [Kunagi hiljem, Austrias, Viini Ülikooli päevil, (Univeristät Wien, Institut für Philosophie; University of Vienna, Institute of Philosophy), -- sai Hegeli filosoofiat edasi loetud (nt. “Die Phänomenologie des Geistest” & “Wissenschaft der Logik”); ja uuritud, selle kohta on üks saksa keelene kirjutis, siin minu 4 blogis). Hegel on ikka huvitanud, eriti just Hegeli n-ö “parempoolsed” tõlgendused, M. Heideggeriga seonduvad.] -- JA sisuliselt alles 1. x avaldan (vähemalt oma 3. viimases blogis) selle kirjutise nüüd lähipäevil. Miks ka mitte, minugi poolest. Ja kõikvõimalikud kommentaarid, täiendus-ettepanekud ja veidgi mõtestatud kriitika on vägagi oodatud, kas siis otse blogides kommenteerides või siis kirjutage minu täiesti kehtivale e-maili aadressile nagu: madisliibek@gmail.com

[I am Estonian, I write in Estonian language. I am from Republic of Estonia, it is the small country in North-East Europe. Why I write something like that right now? Because I already have 44 000 followers/readers in my 4. Google Incorporation Blogs already. And most those people, all round a World, (all Continents?!) even dun´t know, witch language I write?! -- Estonian language, (= more than 5000 readers!); fast all my 150 writings are in Estonian Language. Now You know that simply. (Some writings are also in English, German and Finnish, but most in my mother-tongue: Estonian language. Sorry my simple English; I want but I cant write in English very well (about complicated writings, Philosophical also?!). But if You have some questions or comments, please don´t hesitate with me directly in my blogs or via my e-mail: madisliibek@gmail.com].

2 "Philosophische Wörterbuch" , Leipzig'71, Band1., Herausg. Klaus/ Buhr ; S.239,473 , u.s.w. //

3 Vaja lisada , et selline interpretatsioon Hegelist omane üldiselt just nö.-"õpiku-laadsetes üllitistes" . Hegeli "Phänomenologie des Geistes" võimaldavat aga ka "teist-suguseidki tõlgendusi"....Näiteks nii : -- "Seal samastab Hegel puhta idealismi subjektiivse idealismiga , mille tõde seisneb selles , et ta hoomab kõike vahetult ise-endana . Idealismi sisuks mõistuse tasandil on sel juhul üks-teisega koos-kõlas olevate ideede (kategooriate) süsteem , millest tegelikkus , ehk absoluut puudub. Absoluut puudub temast just sellepärast, et ideede süsteem moodustub kõigest idealistliku reaalsuse , mis ei ole see , mis tegelikult on ." / Seevastu oma "Ajalooteaduses" selgiatavat Hegel , et ideaalsed kategooriad viiakse ellu inimeste tegevuse vahendusel. // T.Viik : "Hegel ja Heidegger : mõtlemine Asjast enesest " , EHI ' 94 // Ometigi Hegel väitnud nt., et: "Jede Philosophie ist wesentlich Idealismus oder hat derselber wenigstens zu ihrem Printzip." // "Wissenschaft der Logik" , Band1.,Werke5., Frankfurt a/M '90 , S.172 // Veendumus kajastamas 19.saj. üldisi aru-saamu 'par exemple' ; siit nt. ka Schoppenhauer'i , (kes ometigi lähtumas pessimistlikust gnoseoloogilisest seisukohast , mis tähistab pigem subjektivismi kui idealismi,) poleemika Hegeliga // vrdl. : "Die Welt als Wille und Vorstellung",Bd.2. ,S.3-19, 34-40

4 Kuigi , -- kohati ka risti-vastupidi : Hegel räägib ka sellest , et tõde saab mõistetavaks alles kogu süsteemi esitamisel , maailma kui protsessi täielikul aktualiseerumisel ilmnevad selle ülimad ajaloolised seadumused (vrdl. Hegeli nn.-substantsionaalsus , st.- jääva olemuslikkuse astet idee arenemises ) , mis siis tulevat võtta aluseks "konstruktsioonile" , mis peab seletama maailma tekkimist olemise mõistest , --- so.-- ajaloo-filosoofiline üldistus 'ad absurdum' , mis aga ,säärasengi, aluseks nn. "historitsismile" selle tänaselgi kujul .

5 Hegeli loogika-käsitlust on kritiseerinud nt. Vl.Solovjov , kelle järgi olevat "Loogikateaduses" arendatud mõistete analüüs ühekülgne , kuna olemine küll sisaldab endas abstraktseid kategooriaid aga olemine ise ei ole vaid "mõistuslik kategooria" . // Solovjov : " Esiteks väidab Hegel , et igasugune antud tegelikkus on kindlasti määratletud loogiliste kategooriate poolt /mis/ tekitavad mõisteid / ise-arenemise teel . Kui aga omaette võetud mõistel pole sisu, on see tühi sõna / see-tõttu ei ole Hegeli loogikal mingit reaalset tähendust, mingit tegelikku sisu,/ See on mõtlemine , mille käigus midagi ei mõelda." // A.Lossev : "Vl.Solovjov" , Tln.'84, lk. 182-187 //

6 Hegeli filosoofia säärane suunitletus andis kaas-aegsele , -S. Kirekegoordile alust kriitikaks , viimane kasutas Hegeli käsitlust tähistamaks terminit -- "essentsialistlik" --st.- õpetus abstraktsest olemusest , mida tunnetatakse mõistuse abil . Seega käsitlus , mis lahustab indiivdi üldistes seadus-pärasustes, eksistentsiaalse olemise ohverdamine üldisuse kui potentsiaalse aktuaalsuse nimel.

7 H.-G.Gadamer : "Philosphisches Lesebuch",Band3.; sealt: Hegel : "Grundlinien der Philosophie des Rechts" , Vorrede, S. 104

8 Hegel : "Phänomenologie des Geistes",/1807/,Werke3., Frankfurt a/M'89 -- nt.-- " So ist also die Verständigkeit ein Werden und als dies Werden ist sie Vernüftigkeit ." ( S. 54.), millest nö.-"otseselt järeldumas" ka "pragmaatiline toimimis-viis" igal üksik-juhul ja eraldi : " Das Bewusstsein will sich nicht mehr unmittelbar finden , sondern durch seine Tätigkeit sich selbst hervorbringen. Es selbst ist der Zweck seines Tuns." ( S.261 u.s.w.)

9 A.Schweitzer : "Kultuur ja eetika" , Tln.'84 , lk.182 - 187 // Käsitlus rõhutab Hegeli historistlikke momente, lisaks kriitikat nö.-"konstrueerituse" aadressil .

10 Skeptiline enese-teadvus saavutatakse stoilisuse ületamise teel ,mis võrduma seatud nö.-"iseendast vöördumise" protsessiga, mis teostub läbi korraldatuse/korrastatuse ( die Bildung = ka : haridus),termin tähistab ajalooliselt kujunenud tegelikust , mil primitiivsete elu-avalduste vastane iseloom))

/ Skeptiline enese-teadvus on kriitiline , ratsionaalne lähenemise viis , mis oma konsekventse lõpuni-arendatuse taga peaks põrkuma kogu mõtlemisele olemuslikult seatud piiridele . // "Phänomenologie ...": "... der Skeptizismus , der in dem Resultate nur immer das reine Nichts sieht ." /S. 74.// Nn.- "õnnetu" enese-teadvus nt.-- " ... eine auf sich und ihr kleinen Tun beschränkte und sich betrübende Persönlichkeit. " /S.174 u.s.w.//

11 Hegel : "Phänomenologie ... " : "Das Selbstbewusstsein erreicht seine Befriedigung nur in einem anderen Selbstbewusstsein ./.../ Es ist ein Selbstbewusstsein für ein Selbstbewusstsein. Erst hierdurch ist es in der Tat ; denn erst hierin wird für es die Einheit seiner selbst in seinem Anderssein ./.../

Das Selbstbewusstsein ist an und für sich ." / S.144-146/

12 Hegel : " Phänomenologie ..." : "So geht die absolute Freiheit aus ihrer sich selbst zerstörenden Wirklichkeit in ein anders Land des Selbstbewussten Geistes über. Es ist die neue Gestalt des moralischen Geistes entstanden . "

/ S. 441. usw. //

13 K.-R. Popper : "Avoin yhteiskunta ja sen viholliset." , Keuruu'74, lk.313-379 //Popper kritiseerib hävitavalt antud teoses nii Hegeli filosoofilisi kui ühiskondlike vaateid , väljendades oma suhtumist nt. sõnadega : " Hegeli filosoofia on just seda,mida rahvalik eelarvamus usub filosoofia üldiselt olevat. See teab kõike kõigest /.../ Hegel esitas samaaegselt nii riigi kui jumala kaitsekõne .../.../ Hegeli teostatud mõistuse, vabaduse ,võrdväärsuse ja teiste avatud ühiskonna ideede võltsimine ."/lk.391/ Hegeli käsitlus olevat "hüsteeriline historitsism" , mille aluseks on "intellektuaalne eba-siirus" /lk. 365-370/ Hegeli suhtumist sõna-vabaduse tunnustatud nõudmisesse on vahendatud tsitaadiga : " Riigil on üldiselt /.../ enda otsustada , mis on objektiivne tõde " / ! -lk.331/, lausumise tagamaadena nähtakse siin "partei-poliitilisi" ajendeid. / "Hegeli ajaloolise totalitarismi sõnum : "riik on kõik , inimene ei ole midagi ."" /lk.320/ , etz.

ESTEETIKAST.

(21.-22. 10. 2000.)

Esteetilise elamuse mõistest.

Kas on üldse olemas "esteetilist elamust"?¹ -- Antud küsimus on esteetilises diskursuses olnud viimaste aastakümnete üks läbivamaid teemasid. Vastakad suundumused teoretiseerimise vallas on tihtipeale praktiseerijaile loonud ettekujutluse, et eriarvamustest polegi pääsu, ja isegi tõstatanud küsimuse kas üldse eksisteeribki selline tunnetuslik aktiivsus mis oleks,-- üheselt ja ammendatavalt,-- kirjeldatav esteetilise elamusena. Esteetilise probleemistku üldine vastuoksus ja individuaalsete erisuste rohkus on leidmas kajastust ka siin. Esmalt esineb juba teatav irriteeriv terminoloogilne multivalents: esineb nii moraalseid kui ka kognitiivseid mõisteid, ning samas ka lihtsalt argikeelseid väljendeid. Nõnda on üheks võimaluseks saanud ka antud fenomeni nn.- "negatiivne definatsioon" mille kohaselt fenomeni nagu esteetiline elamus üldse polegi. Selliseid vaateid võimendavad subjektivistlikud arusaamad, mille kohaselt on individuaalse kogemise eripärad nõnda ulatuslikud, et puudub ülepea võimalus noid ühtlustavalt objektiivse keelekasutuse raamistikku seada.²

Esteetiline elamus tähistab üldjuhul vastuvõtja (subjekti) suhet mingisse konkreetsesse objekti, (või vastavalt piiritletud objektiderühma). Teisalt on nõndanimetatu mõistetav ka kui vahetu erilaadne elamus, mis ei sõltu objekti laadist. See tähendab: vastav elamuslikkus võib olla suunitletud millele tahes, see ei ole kirjeldatav "objekti kaudu". Võib oletada, et esteetilise elamuse siin tõstatatud küsimustik on oma loomult pigem terminoloogiline kui empiiriline.³ Viimase lause võiks vabalt kehtestada ka küsivalt sõnastatud teesina: probleem seisneb siin selles missugusesse konkreetsesse mõistelisesse/terminoloogilisse nö.- "taustsüsteemi" esteetiline elamus, säärasena, üldse kuulub? Esteetilise hinnangu aluseks võivad olla väga erineva tunnetusliku aktiivsuse resultaadid, võrdväärseina võib esteetiliselt hinnatavaina näha nii taju, fantaasia, kui ka mõistelise mõtlemise objekte. Seega ei ole miski, säärasena, täielikult ja viimseni "mitte-esteetiline". Võidakse suhtestuda esteetiliselt millese tahes, on ju selle tunnuseks just teatav "omakasupüüdmatus", mis aga tähendab objekti vaatlus selle "enese pärast". Seega on olemas ka esteetiline elamus, kui säärane, omalaadne, teistest emotsioonidest ja elamustest erinev.⁴

Traditsiooniline lähenemine on olnud siinpuhul võrdlemisi konkreetne: vastavalt suunitletud suhtumine kutsub esile antud spetsiifilise elamuse. Seejuures on vaja tingimata rõhutada, et esmalt tõstatus esteetilise teoretiseerimise kontekstis vaid kauni määratlemise probleem, (seda nt. juba antiigi vastavates mõttektketes), siis lisandusid nn.- esteetilised modifikatsioonid, (nt. traagiline, koomiline, kena, inetu, jne.), märgati, et ei võida seada väga täpseid piire vastavale teoretiseerimisele-- mis iganes, kuidas, millal iganes võib saada esteetilisele elamusele aluseks. Võib aga tõstatada ka ketserliku küsimuse: kas esteetilist elamust ongi, ülepea? Positiivselgi vastamisel, (mis suundumust ka antud esseega on üritatud üldiselt järgida), võib kerkida terve hulk küsitavusi, seda eriti kui püüda järgida esteetilise elamuse nö.-"tekke-mehhanisme"; samuti kui eristada esteetiline valdkond teatava nö.- ''alana'' ("relam", "Gebiet"), mis evib teatud negatsioonides viitavaid omadusi, mida säärasena kuskil mujal kohata ei või. Näiteks nii: esteetiline elamus on (a) tahtest sõltumatu, (b) viimseni "omakasupüüdmatu", (c) vahetu ja kontemplatiivne, (d) seondub kõrgendatud tähelepanelikkusega, teadvustatusega, ning (e) sõltub vaadeldava objekti (esteetilise) kvaliteedi määrast.⁵ Seega: on olemas esteetiline elamus, mis säärasena ei ole ekvivalentne mingi teise tuntud emotsiooniga. See ei ole samas (tahtlik) nö.-"otsustusprotsess", pigem on tolle kogemuse kütkeis kõik tavapärased tunnetus-skeemid rohkem taustaks. Teisalt väidetud, et esteetiline elamus kuulub kokku selle objektiga, objekt aga on esteetiline kui seda vaadelda ''õigel viisil'', täheldades selles aspekte, mis on esteetiliselt relevantsed, s.t. esteetilise elamuse kogemisega kaasub vältimatult vastav "tõlgendusprotsess", midagi kui alles "vaadatakse millekski''. Esteetiline elamus on introspektiivne ja õpitav, täpsemini,-- see kujundatakse võrreldes isiklikke irratsionaalseid elamusi antud valdkonnast üldkehtivaga.⁶ Esteetiline ei ole siin ise-enesest mitte niivõrd elamus säärasena, vaid nood "mõistelised seosed", milledesse too elamuslikkus paigutatakse.

Küsimus esteetilise elamuse eksisteerimisest on nõnda paljuski taandatav tunnetusteoreetiliste küsimuste kilda, tegemist siingi konventsionaalse kategooriaalse põhimõistega, mille tegelik rakendatavus on samas ka selle "kehtivuse" mõõdupuuks.⁷ Seega on siin tegemist juba M.de Cervantese poolt tõstatatud küsimusega: mida tähendab üldse esteetilist valdkonda nö.- "õieti" kogeda? Juhul kui antud elamus on mõistetud vaid intensiivsus-kriteeriumite vahendusel, (mis muide on ka estetismi üks peamiselt iseloomustav kriteerium),⁸ Don Quijote kui satiiriline kangelane kahtlemata koges vastavaid elamusi "tõeliselt". Ometigi võib esteetiline elamus olla ka "petlik", seega kerkib küsimus kas esteetilne elamus on vaid tundmise elik "uskumise asi"? Ometi on kunstiteose "ära-tundmise" psühholoogilises mehhanismis midagi, mis ületab sõna "tunne" tähendusulatuse, mistõttu on võimalikuks täpsemini viitavaks terminiks pakutud mõistet "affekt".⁹ Ehk siis: kunstiteos on säärane aistitav fenomen, mille põhilisemaks funktsiooniks on kutsuda esile teatud konkreetse suunitlusega affekte. Vimaseid eristab tunnetest just nende nö.- "konkreetsem suunitlus" ehk "tingiv determineeritus" ja muidugi suurem intensiivsuse määr. Samuti loetakse affekte primaarsemateks kui tundeid, esimesed nimelt alles kutsuvad viimaseid esile, affektid vahendavd tundeid. Teisalt affektid jälle otse vastanduvad tunnetele, kui pidada silmas asjaolu, et kunstiteose poolt esile kutsutud konkreetse suunitlusega affekt on seda intensiivsem, mida vähem on selles pelgalt emotsionaalset reaktsiooni. Deleuze & Guattari: "Tegelikult kunstnikud /.../ ületavad alati kogemuse ja tundmuste tasandi. /.../ Nad on nägijad ja tulijad." ¹⁰

Teisalt kerkivad antud probleemiseadega seoses esile mõisted nagu esteetiline tähelepanemine, vastav suhtumine ja sellele omane kvaliteet. Samuti küsimus kuidas regeeritakse kunstilistele ja esteetilistele kvaliteetidele, mille adumine kutsub esile vastavasisulise elamuse. Samas võib antud vaateid ka kritiseerida: väidetavalt on säärane suhtestumine pelgalt kontemplatiivne, ja seega nn. kognitiivsele lähenemisele vastanduv, nõndamõistetud esteetiline elamus ei ole reaalne, (kuna see välistab maksimaalselt teatavad spetsiifilised mõtlemis-operatsioonid). Veelgi küsitavamad järeldused seadistavad aga näitena: kui "palju" peab olema (loeteldud) omadusi, et elamus tunnistataks esteetiliseks? Vastavad küsimused jäävad aga ka paljuski ka lahtiseks, ja seda isegi mõneti pararatamatul kombel, nimelt on esitatud ka seisukohti, millede kohaselt ei tarvitse ülepea eksisteerida säärast affektuaalselt suunitletud fenomeni nagu esteetiline elamus.¹¹ Üldiselt oldakse aga antud punktis seisukohal, et vajatakse teatud ("suunavat") mõistelist määratlust, enne kui miski objekt saab üldse teadvustuda esteetilisena (nt. kaunina). Pelgalt "vaatlus-objekid" omandavad seejuures esteetilise mõõtme, kui viia need vastavaisse mõistelistesse seosteisse.¹² Seega taandub küsimus kas esteetiline elamus on tegelikult olemas, paljuski säärasele konkreetsemale küsimuse-asetusele: kas vastav termin on ka sobiv, s.t. ammendavuse määras kohane konkreetset mõttelist situatsiooni tähistama. Samas on esteetilise elamuse "tõestatavuse" küsitavus, olgugi paljuski problemaatiline, ometigi aga ka äärmiselt vajalik. Üldjoones oletatakse, et esteetiline elamus on esmalt peamises kirjeldatav kui (osaliselt) emotsionaalne seisund, ja teisalt samuti ka: seda täpsemini iseloomustav mõiste (ehk affektuaalne temin).¹³

Esteetiline elamus on ennekõike individuaalne "asi", s.t. see seostub pea kõigil juhtudel just subjektiivse antusega. Seega kehtib väide, et vaid siis oldakse üldse võimeline mõistma esteetilist elamust täieliselt kui ollakse seda ise eelnevalt kogenud, (nõnda nt. Krohn, Oldscamp), s.t. tegemist on nö. "õpitud" käitumise, ning sellekohase reageerimisega. Samuti kehtib arusaam, et vastava suhtestumise adumine teistel isikutel, (nt. loomingu vahendusel), seondub rõhutatult nö.- "oma-poolse" tõlgendusliku tegevusega, s.t., et sisuliselt puudub vastavasisuline "objektiivsus", on vaid subjektiivne tõlgendus "teise subjekti" omapoolsest vastavast, seega otsekui nö.- "tõlgenduse Tõlgendus". Siit tuleneb esteetilist elamust peamisena ja otsesemalt iseloomustav kriteerium, mis seisneb selle vahetus adumises ja adekvaatses möönmises ja kirjeldamises.¹⁴

Kuivõrd esteetiline elamus nagu muudki vastavad komplitseeritud tundmused (nt. usuline hardus või hirm) ei ole väljendatavad käitumise kaudu (biheivoristlikult), tähtsustub verbaliseerimisega seonduv probleemistik, näiteks selle retoorilises ja stilistilises tähendusulatuvuses. A.Kinnunen: "Esteetiline elamus on olemas inimliku, verbaalselt väljendatava tundena niivõrd kui "esteetilist elamust" kasutatakse emotsionaalse terminina."¹⁵ Ilma verbaalse väljundita ei ole võimalik millaski esteetilist elamust isegi mitte nö.- "ära tunda"; fenomeni adumine on nõndamõistetuna kui "Tõlgendus", mis saab võimalikuks alles vastava-sisulisele verbaalsele väljendusele järgnedes. Ilma teatava sõnalise väljundita jäävad kõik esteetilise elamuse oletatavad eritlused pelkadeks "oletuseteks", mis võivad aga ei tarvitse paika pidada. Esteetiline kognitiivne või religioosne elamus ilmneb vaid verbaalse väljundi vahendusel, mispuhul siis võib analüüsida subjekti kirjeldust ja tuvastada elamuse vastavus teatud kriteeriumitele, (sellega ka: elamuse "ehtsus"). Esteetiline elamus rajaneb alati konkreetse indiviidid personaalsetele omadustele kui vältimatule lähtealusele. Rohkem kui väline käitumine lubab selle kohta konkreetsemaid oletusi teha individi mõtteviisi tundmine. Analüüsi lähte-pinnaks on siis tarviline teatav informatiivne lausung (a là: "kogesin esteetilist elamust...!"), millele lisandub tervikolukorra ja konkreetse vaatlusobjekti analüüs, mis aga selgitab siin pigem fenomeni, kui säärast, kuid mitte niivõrd elamust ennast. Vastava, rõhutatult subjektivistliku, elamuse täiendavaks, sisu selgitavaks avamiseks on aga nõutavad täiendavad informatiivsed selgitused, mis avardavad uurimise üldist konteksti, võimaldades viia seda laiemasse mõisteliste seoste konteksti, ning seda isegi kuni rafineeritud esteetiliste mõisteteni, (näitena siin jällegi estetism).

Mõneti kokkuvõtvalt võib seega siinkohal väita, et esteetilist elamust konstitueeriv põhiprobleemistik koosneb: (a) subjekti väitest, et ollakse kogenud esteetilist elamust, (b) elamust tekitavaid objekte ei saa üheselt piiritleda, (c) käitumise vaatluse põhjal ei võida vastava elamuse üle ammendaval kombel ostustada (anti-biheivorism ), (d) antud elamuse kriteeriumid on seega ennekõike just rõhutatult "mõistelised", ning, et (e) antud kontekstis kehtestuvad eriti just subjektiivsed elamuse põhjendused,¹⁶ s.t. subjekt võib seada oma elamuse laiematesse mõistelistesse seosteisse.¹⁷ Oma põhilaadilt vahetu esteetiline elamus ei evi aga teoreetilise käsitlusviisi poolt üldiselt pakutavaid korrelatiive, s.t. mõned kesksed vastavat (affektuaalset) suhtestumist iseloomustavad põhimõisted¹⁸ on pigemini mõistetavad kui (teoreetilisele) suhtestumisele üldiselt omased mõisted, mitte vahetult elamuse juurde kuuluvad ja vastupidi: vastavat elamust kirjeldatakse ka rõhutatult nö.- "vahetu elamus" mõisteis niivõrd kui see võimalik on (nn. "tundeterminites"). Esteetiline hindamine ei või üldjuhul sisaldada moraalseid, kognitiivseid, vms. kriteeriume, s.t. igal üksikjuhul tuleb suhtestuda esteetiliselt rõhutatult relevantselt (ehk intressitult). Tuleb rõhutada, et esteetiline (versus: estetistlik) suhtestumine ja vastava-aineline elamus ise-eneses, on oma põhilaadilt küllaltki erinevad, seega tuleb neid peamisena iseloomustavad kriteeriumid hoida distinktseina lahutatuna.¹⁹ Esteetilise hinnangulisuse aluseks oleva objekti piirid on praktiliselt määratlematud, s.t. vastavaks objektiks võib olla mis tahes, kõik sõltub siinpuhul konkreetse hindaja lähte-eeldustest, tema meeleseisundist. Nõnda võib esteetiliselt hinnatav olla ka nt. moraalselt, vms. moel hoopiski taunitav. Peamiseks karakteristikuks hindamisel siiski esteetilised kriteeriumid, ennekõike nt. vormilised suhted hinnatavas objektis,²⁰ samuti aga ka sekundaarsemad omadused, nt. värvus, kooskõla, atmosfäär-olustik, jpm. Hinnanguline ehk nö.- "väline" (siin: objektiivne) tõlgendus jääb seejuures üldjoontes samaseks, individuaalne elamus moodustaks seega otsekui eraldi-oleva terviku.²¹

Seega võib väita, et iga indiviidi erinev (subjektivistlik) maailma-tõlgendus on aina kajastumas ka (kujuteldava subjekti) konkreetsetes esteetilistes hinangutes. See kuidas indiviid subjektiivselt põhjendab komplekset (ja isiklikku) esteetilist elamust, ongi mõneti seega mõistetav kui kellegi konkreetne maailmatõlgendus (ehk täpsustavalt: maailmapilt). Vastavat elamuslikkust ei tarvitsegi ilmtingimata nimetada just "esteetiliseks", võimalikuks täpsemini osutavaks terminiks võikski siinkohal väljapakkuda mõiste nagu estetism seda enesest kaheldamatult kujutab. See millise konkreetse (verbaalse) väljundi keegi oma nägemusele leiab sõltub sellest millistesse laiematesse mõistelistesse seosteisse indiviid oma (imaginaarse-affektuaalse, seega ka kujundirikkama) mõtlemise asetab, ehk teisiti sõnastades: kuidas maailm "liigendub". Sama elamuslikkust võidaks teistel asjaoludel (või: teiste subjektide poolt) nimetada nt. ka religioosseks, moraalseks, vms. Seega võib siinkohal teha üldistava järelduse, et esteetiline (ehk täpsemini: estetistlik) maailmapilt on paljuski seostatav traditsioonilise eksistentsialistliku lähenemisega, selle omastes konkreetsetes väljundites (nt. eksistentsiaalsed nn. "piirsituatsioonid", igavus, iroonia, raskemeelsus ja hirm). Religioosne temaatika ja selle eksistentsiaalne või rõhutatult ateistlik läbielamine (Fr. Nietzsche), leiavad endale eksistentsialistliku estetismi kontekstis ka teatava eriomase ulatuvuse, mida kõige ilmekamalt väljendab nihilismi-temaatika, selle küündimatute avaldusvormide jätkuvas ületamises ja antud ideelise fenomeni kohandamises rafineeritult abstraktse (filosoofilise) tasandi nõuetega vastavaks.

Kokkuvõtvalt, seega, jääb üle vaid küsida mis siis ikkagi on too, eelnevalt ülevaatlikku käsitlust leidnud "esteetiline elamus"? -- Üldistavalt võib väita, et see koosneb subjektiivselt põhjendatavast affektuaalsest elamuslikust ainesest, kusjuures: kui põhjendused pole vastuolus konkreetse isiku maailmapildiga on need ka (subjektiivselt) kehtivad ja "õiged". Seega on subjektiivne põhjendatavus ja selle järgnev (spetsiifiline) analüüs mõistetavad kui esteetilist elamuslikkust peamisena iseloomustav ainestik; samuti tähtsustub (eelenvate puhul) nende verbaalne ja rõhutatult,-- mõisteline aluspõhi. Seega võib siin püstitada teise keskse väitmise, mille kohaselt otsustatakse esteetilise elamuse üle konkreetsete (immanentsete) mõistete vahendusel ja samuti nondele aluseks oleva tundereaktsiooni ehk üldise affektuaalse adumise põhjal meelelisest nähtumuslikust ainesest. Samas on vaja rõhutada, et tervikliku, vahetult elulise esteetilise elamuse puhul on erinevate, konkreetselt osutavate mõistete vahelised seosed küll teadvustatul kujul olemas, kuid need on palju avaramad, (seega ka küsitavamad) kui tavakeele vastavad. Seega tähtsustub siinkohal jällegi eksistentsialistlik käsitlus ainesest, nõndamõistetud esteetiline, või pigemini estetistlik elamus on midagi, mis hõlmab indiviidi kogu tervikliku eksistentsiaalse olukorra, kõikide sellest tulenevate vältimatute järeldumustega.²²

Näiteks nii: elatakse lasuva ebatõelisuse õhkkonnas, jälgides läbi sellise mentaalse situatsiooni kui nö.- "kaitsva visiiri" maailma-sündmusi. (H.Hesse) Samas teatakse, et see kõik pole mitte tõeline, elik siis: on vaid "pooleldi tõene". Vahest aga juhtub ka, et "tõelisus" võtab võimust, osutudes millekski sõnul-kirjeldamatuks. See on vapustuse, ärkamise elamus,-- mis kestab täpselt nii kaua kui keegi seda siis parasjagu kannatab. S.o. midagi, mis kunagi ei unune, kuid mille järel ehitatakse too mainitud "eba-tõelisus" jälle kannatlikult ülesse. Hesse mainib ka seisundeid, mis säärast elamust põhjustavad (nt. haigus, lähedase surm, koschmaar, või isegi unetu öö, elik siis hetkeline elujõu tõus).²³

Paralleelid eeltoodud nägemuse ja eksistentsialistliku "Grenz-Situationen"-teooria vahel on ilmsed. Samas võib ka selliseid elamusi kirjeldada esteetilisena (ehk estetistlikuna). S.o. alati äkiline elik ootamatu ja sellele järgneb endise olukorra taastamine, samuti kogetakse seda millegi äärmiselt väärtuslikuna. Millega kaasuvad siis määratlemis-raskused, kuigi esineb ohtralt esteetilisi mõisteid, säärasegi kirjelduse tarvis, kuivõrd esteetiliselt hinnatava üle otsustamisel on primaarseks kriteeriumiks ikkagi just mõistelised seosed.²⁴ Esteetilise elamuse tarvis pole nimelt ühtseid tunnuseid, ühetiselt määratlevaid omadusi, mis johtub sellest kesksest tõigast, et vastava aksioloogilise suhtestumise objekt võib olla mis tahes. Seega esineb teatud kesksegi tähendusega meelevaldsus esteetiliste terminite kasutusel, mis on aga olemuslikult nonde mõistetega seonduv kaasumus. Tegemist on ometigi indiviidi maailmakäsitlust peamises iseloomustavate mõistetega, ja just konkreetne maailmavaateline (või meeldumuslik) tagapõhi seadistab, mis termineid teatavatel puhkudel kasutatakse ja mis sisu need saavad. Keskse tähenduse omandab seejuures just indiviidi tõekspidamised, uskumine, tema "ideoloogia", mille alusel siis teatud terminid kehtestatakse, teised aga hüljatakse. Üldistavalt võib seega siinkohal väita, et esteetiline elamus, kui säärane, on üks küllaltki kaugele arenenud maailma-tõlgenduse keskseimaid mõisteid, mis seondub veendumuste, teadmiste, uskumustega, säärasena on see teatava (sünteetilise) tervikpildi osa, antud terminit kasutades väljendatakse teatud konkreetset ja spetsiifilist maailmavaatelist ideoloogiat.²⁵

Kokkuvõtvalt võib seega siis seadistada, et terminit nagu "esteetiline elamus" võib kogeda järgnevatel erinevatel viisidel: (a) esteetilist väärtushinnangut kasutatakse rõhutatult emotsionaalselt, (mis on aga ebakindel, juhtudel kui situatsioon jääb ammendavalt analüüsimata); (b) enamikel juhtudel kogetakse intensiivset elamust mõne väärtustatava objekti näol; (c) võib samuti juhtuda, et mingi sündmuse kirjeldamiseks kasutatakse ohtralt esteetilist terminoloogiat, (millega avaldatakse oma ideoloogilisi meeldumusi; ning (d) nood juhud mil indiviid ise nimetab oma kogemust esteetiliseks, kirjeldades ja põhjendades oma konkreetset elamust. Kõikkidel esitatud juhtudel on vastava elamuse väljund verbaalne, kuid samas on elamuse (nt. teoreetiline) mõtestamine aga rõhutatult mõisteline (ehk terminoloogiline). Esteetilise elamuse kirjeldamiseks on ohtralt kasutatud muudegi spetsialiteetide põhimõisteid, vastavat sõnavara. Nõnda ei ole esteetiline elamus mõistetav pelgalt emotsionaalse terminina, vaid pigemini kui filosoofiline mõiste, seega ilmneb, et s.o. termin, mis samas väljendab nii vastavasiulist elamust ennast kui ka teatavat iseseisvat terviklikku maailmapilti: eksistentsiaalne estetism ja selle mõisteline määratlemine.

Eksistentsiaalne estetistlik lähenemine, on mõistetud siin kui teatav stilistiline suundumus poeesia ja filosoofia piiri-joonel, opereerib üldise teadliku subjektiivse eksistentsiaalse lõhestatuse-elamuse ja selle konkreetsete retooriliste-loominguliste väljundite vastandamisega, ning on seega, eelnevast vältimatult tulenevalt, teatava viimistletult personifitseeritud, teisalt mõneti ka reaktsioonilise meelsuse kandjaks.²⁶ Üldistavalt ongi estetism seega mõistetav kui spetsiifiline, metafüüsilise poeetika ja reflektiivse esteetilise tõdeluse piirimail asuv erimoeline vaimne ideeajalooline mõttesuundumus, mis on omanud kesksetki tähtsust kui esteetilistest kriteeriumitest, nende teadlikust ja intensiivsest läbielamisest johtuv rõhutatult sihiteadlikult esteetiline ja samas ka kontemplatiivse suunitletusega maailmavaade.

1 30. 08. 2019. -- See oli üks ammune kirjutis, juba ligi 19. aastat tagasi kirjutatud, nagu selgub. Milleks avaldada seda nüüd oma (Google Inc) blogides. Lihtsalt niisama, nalja-viluks? Lihtsalt selleks, et midagi jälle avaldada? Aga miks ka mitte. Mäletan, et kirjutasin seda hoolega ja teemaks oli siis diplomitööga seotud filosoofiline esteetika. (Natuke kasutasin ka oma, ligi 200 leheküljelises B.A.-Thesis kasutatud tsitaate selles kirjutises, siin ülal. JA sisuliselt alles 1. x avaldan (vähemalt oma 3. viimases blogis) selle kirjutise nüüd lähipäevil. Miks ka mitte, minugi poolest. Ja kõikvõimalikud kommentaarid, täiendus-ettepanekud ja veidgi mõtestatud kriitika on vägagi oodatud, kas siis otse blogides kommenteerides või siis kirjutage minu täiesti kehtivale e-maili aadressile nagu: madisliibek@gmail.com

[I am Estonian, I write in Estonian language. I am from Republic of Estonia, it is the small country in North-East Europe. Why I write something like that right now? Because I already have 44 000 followers/readers in my 4. Google Incorporation Blogs already. And most those people, all round a World, (all Continents?!) even dun´t know, witch language I write?! -- Estonian language, (= more than 5000 readers!); fast all my 150 writings are in Estonian Language. Now You know that simply. (Some writings are also in English, German and Finnish, but most in my mother-tongue: Estonian language. Sorry my simple English; I want but I cant write in English very well (about complicated writings, Philosophical also?!). Have a nice day!].

2 L.Wittgensteini kohaselt tuleb konkreetsete esteetiliste terminite täielikuks mõistmiseks lähtuda indiviidi (kui hindava subjekti) kogu eluviisist, üldisest kulturoloogilisest taustast, ja muust vastavast. Wittgensteini järgi ei keskenduta esteetikas mite sõnadele "kaunis/hea", vaid olukordadele, milles need esitatakse, ja s.o. tervikuna võrdlemisi komplitseeritud protsess, kus esteetiline väljendus esineb. Mõistmaks esteetilisi mõisteid tuleb kirjeldada isiku kogu eluviisi. (Vt. nt. "Lectures and Conversations", lk.2)

3 A.Kinnunen: "Esteettisestä elamyksestä", Helsinki-Porvoo'69;"WSOY", s.7-114, lk. 9-13,15-18.

4 Ibid., lk. 42. J.Stolnitz : esteetiline suhtumine on omakasupüüdmatu ja sümpaatiline keskendumine suvalisse objekti selle enese pärast, selle kontemplatiivne vaatlus. (lk.35)

5 Ibid., lk. 251, 257. Sääraseid vaateid esindab näitena Oldscamp

6 E. Krohn: seejuures on oluline püstitada introspektsiooni verifikatsiooni nõue, kuivõrd tegemist on siin irratsionaalse elamusega. ("Käännekohtia", s. 47). L.Wittgenstein on seejuures muide säärasel seisukohal,et ka nt. peavalu võib saada (filosoofilisegi!) introspektsiooni objektiks!

7 Aldrich: "Back to Aesthetics Experience, lk. 370 Samuti: "Philosophy of Art", lk20 Autor polemiseerib seejuures antud küsimustes ennekõike G.Dickie'ga; samuti nagu ka Oldscamp.

8 Teisalt on aga estetismi mõiste näol tegemist ka nn.- "tundeterminiga", millele on omane alatine vastavus-suhe konkreetse objektiga. Teiste sõnadega, so.- emotsionaalne termin kuivõrd väljendab kujuteldava üksikindiviidi konkreetset vastavus-suhet teatud imaginaarse objektiga.

9 G.Deleuze & F.Guattari: "Mikä filosofia on?", Gaudeamus '93, s.3-225, sealt: "Persepti, affekti ja käsite", s.168-203, lk.169.

10 Ibid., lk. 175.

11 Esteetilise elamuse eitajate hulka kuuluv I.A. Richards, näitena, on seisukohal, et kogu modernne esteetika on rajatud sellele peamisele eksitusele, et "on olemas teatud liiki mentaalset aktiivsust, mis ilmneb nn. esteetilise elamusena." Samas aga on termin "esteetiline" aga väidetavalt sisuliselt paljuski ka kasutus-kõlbamatu. Nimelt ei või hõlamata nt. mõistet "kaunis" selle sisuliste vastanditeni, teisalt on aga esteetiliselt kaunina mõistetav paljuski ka eristamatu sellega liidenduvatest paralleel-emotsioonidest, (nt.-- religioosne elamus, samuti nagu ka müstiline, kognitiivne, vms. vastava suhtestumise laad). Richardile on esteetiline elamus seega otsekui "argi-elamuste" rafineerituim väljund. Esteetiline väärtus ei ole nõndamõistetuna "puhas", eraldiseisev, teistest (nt. eetilistest) väärtus-hinnangutest, vaid pigemini mõistetav otsekui teatav spetsiifiline ja kompleksne sünteetiline üldistus. (Richards: Principles of Literary Crititsism", lk. 6-8, 10-11). Esteetilise elamuse eitamine on tähendusrikas eriti haakuvalt üldiselt kehtiva tundmuste ja elamuste eitamise elik varajamise püüdlustega. Ometi on see äärmiselt tarviline termin kirjeldamaks üksikindiviidi eri-ilmelist maailma-käsitlust, avamaks selle aksioloogilist ja ka nt. eetilist ja ennekõike esteetilist tähendus-sisu.

12 A.Kinnunen: "Esteetisestä elämyksestä", lk. 38-39, 264-266. Nõnda nt. F.E.Sparshott, samuti Urmson. (lk. 77).

13 Ibid., lk. 41-42. Esteetiline elamus ei ole aga samas kuidagi "tõestatav" (konkreetse) isiku välise käitumise/reageerimise vaatluse põhjal. S.t. erinevalt nt. valu-aistingust, (s.o. nt. J.Casey' järgi suhteliselt primitiivne emotsioon),-- ei tarvitse sellele järgneda üheselt mõistetavat/tõlegndatavat reaktsiooni. Samuti on ilmnev reaktsioon enamikel puhkudel mitmesti-tõlgendatav, ja võimalik, et ka nö.-"tehtud", s.t.- kergemini simulteeritav.

14 Ibid., lk. 43-45. Esteetiline elamus seostub pea kõigil juhtudel verbaalse väljendumisega, s.t.- elamus "sünnib" alles sellest kõnelemise käigus. (teistel juhtudel võib olla samahästi tegemist ka paralleelse elamuslikkusega, näitena tuua siia või müstiline ja religioosne elamuslikkus. Seega on vastava fenomeni kui komplitseerituma tundmusliku väljenduse puhul selle seotus verbaalse väljenudumisega võrdlemisi suur. Seda kuni kompleksete mõtlemis- ja tunnetus-struktuurideni, mida pole võimalik esitada mitte mingi muu väljendus-vormi läbi. (J.Casey). S.t.- mingi konkreetne emotsionaalne suhtestatuse liik mitte ei "nõua" tähistavat terminit "esteetiline elamus", vaid kogu see kompleksne fenomen ei ole lihtsalt teisiti kirjeldatav.

15 Ibid., lk. 46-47. Siit tuleneb väide, et esteetiline elamus pole millaski kuigi tihti esinev, selle sotsiaalne tagapõhi on juba piiratud. S.o. pigem kui "argikeele rafineeritud tipp", (Richards), mis pole võimalik allpool teatud (psühholoogilist) tasapinda. (Lk.48.) (Ainsaks erandiks on siin emotsionaalsed/impulsiivsed väljundid). Esteetilise elamuse "põhi-probleemiks" jääb seega aga vastavasisuline verbaalne väljund, kõik seonduv liigendub pelgalt sekundaarsena. Seega siis: antud väide kehtib kui indiviid väidab end (subjektiivselt) olevat kogenud vastava-sisulist (emotsionaalset) elamust. (Lk.49.)

16 Vastavasiuliste (subjketivistlike) põhjenduste siuline liigitus ja täpsustav rühmitus seadistab primaarsemaiks esteetilise elamuse puhul just teatava subjektiivse meele-hea tundmuse, (vrdl. nt. Kant, Hume), millest lähtumisi alles hinnatakse mingi objekt siis positiivsete terminitega (nt. otstarbe-kohasus ja harmoonilisus (vrdl. Aristoteles, Aq.Thomas). (Vastavaid vaateid esindavad nt. Y.Hirn: "Esteetinen elämä", (s. 98-100) E. Krohn: "Esteetinen maailma", (s. 71-73)). Esteetilise elamuse põhjendamine on vältimatult tarviline kuivõrd põhjendamata elamus on sisuliselt analüüsimatu aga vastava elamuse mõistmiseks on peamine mõisteline seostamine ja selle analüüs, mis omakorda on peamises verbaalsetele avaldustele rajanev.

17 A.Kinnunen: "Esteetisestä elämyksestä", lk. 50-52. Vastava-ainelise uuringu objektiks on seega subjekti põhjendus ja üldine seonduv olukord. Konkreetse elamuse hindamine leiab üldjuhul aset nt. "hea stiili" või nt. ka vastavuse (ehk relevantsuse) alusel. Põhjendatavus on seejuuures seatud esikohale, kuivõrd sellekohane aktiivsus laiendab esteetiliselt hinnatavate objektide ringi. Peamiseks on seejuures laialdased variatsioonid ning subjektiivsed erisused, mis võimaldab elamusliku ainese spetsiifilisemat rühmitamist erinevate kriteeriumite alusel. (Lk. 53.).

18 I.Kant pakub siinkohal välja mõned negativistlikult määratlevad kategoriaalsed mõisted nagu nt. nö.-"omakasu-püüdmatus", "mõistestamatus", konteplatiivsus, mille kohaselt ei ole esteetilisel elamusel nõnda otseselt ei praktilist, moraalset, ega ka tunnetuslikku otstarvet. Vahetu vastavasisuline elamus on Kantil kirjeldatav ka positiivsetes terminites nt.: intensiisvus, vahetus, vabadus, kindlus, jms. Vahetu elamuse kirjeldamiseks kasutatavad terminid ei sõltu aga vastavat suhtestumist üldiselt kirjeldavaist (s.t. nt. rõõm, õnn, jms. pole esteetilised vaid pigemini emotsionaalsed mõisted). (Ibid., lk. 56). Vahetu esteetiline elamus võib muidugi ka olla sõltumatu kantiaanlikest kriteeriumitest ja suhtestumisest, kuivõrd suhtestumise terminites ei ole võimalik adekvaatselt kirjeldada vahetut elamust ennast. (Lk. 63.)

19 Ibid., lk. 57, 61. Näiteks A. Artaud on seisukohal, et kultuuri eraldamine elust on üldjuhul mõneti taunitav, ja järeldab siit, et nn. intressitu kunsti-ideaal on tegelikult võrdlemisi sisutu (olles nõnda küllaltki ebakantiaanlikul seisukohal), ning millele on vastanduvana vastu-seatud nö.- "primitiivne", elik maagiline, suuresti mütoloogilisele ainesele tuginev kunstikäsitlus. Artaud'i järgi on nimelt läänelikus kultuuriruumis segamini aetud kunst ja estetsism. Kunsti on nõnda mõistetud kui pelgalt kunstina, hedonistliku meelelahutusena, ehk siis: kunst on seatud nõnda piirduma vaid puhtalt vormiliste, väliste harmoonia-suhete nautimisega. Eelnevast eristab Artaud selgelt ja rõhutatult mõisteid nagu "esteedid" ja esteetiline mentaliteet, jms. (Ibid. , lk. 69, 87).

20 Esteetilise vormiga seotud küsimustikule võib lähendeda ka teisiti, ja nimelt: omistada vormile teatav imaginaarne tähendus, näitena see nö.- "jumalikustada", viitamaks transtsendetaalsuse valda, mis on mõistetav kui perspektiivi sügavdamine. Tõlgendus-variant millest: vaid nõnda mõistetakse vastavat temaatikat, kaunist, esteetiliselt hinnatavat, intellektuaalselt, vastanduv jääb pelgaks pinnapealseks meele-hea/meeldivuse elamuseks (hedonism). (Nõnda nt. Th. Mann oma teoses "Toduudesta ja kauneudesta"). Üldjuhul võib väita, et esineb teatav sõltuvus partikulaarseist relatsioonidest. Võidakse nt. väärtustada ka esteetiline objekt eetilise (nt. idee) kaudu. Nõnda eri aegadel ka just tehtud, mis tahes võidakse nõnda "põhjendada" idee abil esteetiliselt hinnatavaks. Maitse rafineeritus ei ole nõnda esteetilisele kogemusele ette-seatud tingimuseks. Samuti: eri hindamis-kriteeriumid võivad esineda ka sama-aegselt,-- mõndadel juhtudel eelistakse vaid ühte, nt. intensiivsemat,-- seega ka esteetiliselt elamuslikumat. (A.Kinnunen: Esteetisestä elämyksestä", lk. 81.)

21 Ibid., lk. 68-69, 72. Esineb ka teatav sihipärane suundumus puhastada kunst konventsionalistlikutest tendentsidest, kuivõrd normatiivsed reeglid ei tarvitse alati olla õigustatud. Antud seisukohta esindab nn.- formalistlik esteetika, mis seab sihiks nt. elimineerida (romantismist pärinevad) loosungid nagu "kunst kunsti pärast", jms. (Lk. 74 -75.) Normativism esteetikas väidetavalt nimelt välistab teatavale esteetilisele nö.- "primaar-tasandile" omase vahetu elamuslikkuse. Sama väidavad ka nn. "isolatsionismi" teooria esindajad, kes kutsuvad samuti üles pöörduma tagasi mainitud "primaar-tasandi" manu; nõndamõistetult tuleb esteetiline objekt eristada übritsevast ja kõigist (nt. moraalsetest, praktilistest, isiklikest, vms.) seosteist. Teisalt on väidetud ka, et konventsionaalne tõlgendus esteetilisena väärtustatavast evib ka teatavat sügavama tõlgenduse võimalust, tegmist pole "vaid" esteetilise objektiga, vaid sellest on saanud teatud terviklikuma pildi osa (nt. teadus, moraal, religioon). Konkreetne elamus samas muidugi jääb esteetiliseks, olles vaid rikastunud mitte-esteetilise ainesega. Peamisena võib aga väita, et eristatavad on kaks vastakat suundumust esteetilise teoretiseerimise vallas: konventsionaalne sisu ja tähenduse elimineerimine tagasi-pöördumaks teatavale "primaar-tasandile" (formalism), ning vastanduv kui tähenduse ja sisu säilitamine esteetilise elamuse põhjendamiseks. (Lk. 83.)

22 Tuleb rõhutada, et nõndamõistetud estetism seostub eksistentsialistliku käsitluslaadiga otse olemuslikul kombel, millele viitab juba vastavaid termineid ühiselt iseloomustav eripära, nagu taandatavus elulisele-eksistentsiaalsele tasandile, nagu ka teatav eriomane intensiivsuse määr seejuures, eksistentsiaalne estetism saabki nõnda järgnevalt mõistetud kui väljapeetult viimistletud eluline hoiak, ja sellekohane raffineeritult abstraktne teoreetiline maailmavaade.

23 Ibid., lk. 92-93.

24 B.Croce: "Eelnevast järeldub, et ainsad tõeliselt loogilised (s.t. esteetilis-loogilised) laused, ainsalt rangelt loogilised otsustused saavad olla üksnes need, mille sisuks on mõiste määratlemine. Sellised laused või otsustused on definatsioonid. Teadus pole midagi muud kui definatsioonide kogum, ühendatud ülimaks definatsiooniks -- mõistete süsteemiks ehk ülimaks mõisteks." ("Esteetika kui väljendusteadus ja üldlingvistika.").

25 Ibid., lk. 94, 98-99, 102.

26 Subjektivistliku estetismi kohaselt kehtestuvad vältimatult ka teatavad konkreetse suunitletusega aksiloogilised kaanonid subjekti kreatiivset aktiivsust konstitueerima, ning mis säärasena vastandub, kohati teravaltki, üldisuse tasandile kui pelgalt nivelleerunult pasiivsele ja nautlevalt hedonistlikule, pelga hindaja-vaatleja seisukohale.