Tsitaadid: 2011-2013.

TSITAADID: 2011 – 2013 anno Domini.

TSITAADID – 2011 -- MMXI

_________________________________

(27. 12. 2010. -- 02. 01. 2011.)¹

FRANZ FÜHMANN: „DAS NIBELUNGENLIED“. // „NIBELUNGIDE LAUL.“ Tallinn: 1983. Tõlkinud: Mati Sirkel. Kirjastus: „Eesti Raamat“. // Saksa kangelaseepose ümberjutustus. // Lk.: 5-127.

„... Siis küll tuli Kriemhildil teda suudelda ja õudsed asjad pidid sellest sündima.“, lk. 18.

„... ja uhkemaid kui koidupuna, mis kevadel kerkib ööpilvedest.... // ... üle külvatud kalliskividega nagu taevas tähtedega. Ent kõige kirkamalt särasid ta silmad ja ta nägu oli otsekui lilleõis. // Kuis võis küll eales sündida, et säärane ime mind armastaks ja embaks?“, lk. 21.

„... Seal said // teineteisele niisama kalliks kui nende oma elud.“, lk. 40.

„... Vihkamine tegi selge pilgu hägusaks.“, lk. 53.

„... veelgi kõrgemaid mägesid, ja nende taga kõrgusid juba valgetipulised mäed pilvedesse. Otsekui oleks maa taevasse tõusnud.“, lk. 81.

„... ei väsinud vaatamast, ent seda, mida näidtati Viinis, kus pühitseti pulmaööd, ei suutnud silmad enam haarata.“, lk. 83.

„... „kuidas võib ühe inimese viha tappa kümneid tuhandeid?““, lk. 89.

„... „viisakad olles austame ju ainult iseennast!““, lk. 101.

„.... Ta viimane tund oli kuulsusrikas, see au tuleb talle jätta.“, lk. 125.

„.... Siin lõppeb see vana lugu, mille nimeks on nibelungide hukk.“, lk. 126.

^{______________________________________________________}

(03. - 16. 01. `011.)

GUY DE MAUPASSANT: „ARMASTUS. Valik novelle ja jutustusi.” Sari: „Europeia“, nr. 58. // Tallinn: 1999. Kirjastus: „Perioodika“. Tõlkinud: Ilotar Aavisto. Lk.: 5-175.

„... enamasti tüdrukud, kes olid erksamad ja kärmemini elu saladusi aimasid.“, lk. 25.

„... Temale tähendab see midagi salapärast, sügavat ja seletamatut, kangastuste ja lummuste maad, kus sa öösel näed asju, mida tegelikult olemas ei ole, kus sa kuuled mõistatuslikke hääli....“, lk. 31.

„... Ma jäin rabatult vahtima kõige imelisemat, kõige haruldasemat vaatepilti, mida üldse näha võib. See oli niisugune munasjutuline võlumaastik, üks neid nägemusi....“, lk. 35.

„... Lisaks mõtles ta, et kõik, mis elus on head, kaob koos sellega;“, lk. 50.

„... kus ma nägin Armastust otsekui ilmutust, nii nagu esimestele kristlastele kangastusid taevalaotuses ristid.“, lk. 74.

„... Vahel tuleb mul ette neid selguse silmapilke, kus ma hetkeks usun, et olen jumalikku asjade mõtet avastamas. Siis aga aken sulgub. Ja kõik on läbi.“, lk. 80.

„... Ta oli luuletaja; ta täitis oma elu viirastuste ja unelmatega. Ta ei olnud kunagi täiesti üksi.“, lk. 82.

„... Ma ei saa niikuinii mitte midagi teistega jagada ja sellepärast olen kaotanud kõige vastu huvi. Minu varjatud mõtted jäävad avaldamata.“, lk. 84.

„... panid pähetükkivad mõtted teda valjusti iseendaga rääkima.“, lk. 96.

„... Kohe muutus ta nii rõõmsaks ja lõbusaks, otsekui oleks ta viinaga koos suure õnne alla neelanud.“, lk. 104.

„... Ma nägin seal salapäraseid sügavusi, hellituste hurma, kogu seda poeesiat, millest me unistame, seda õnne, mida me vahetpidamata otsime...“, lk. 108.

„... sest kõige tähtsam oli kohe esimesest päevast peale olukorraga leppida ja lõpuks leiad ikka midagi...“, lk. 165.

„... Kas ta oli seda unes kuulnud? Kas see oli üks neid seletamatuid kutseid, mis vaevatud hingele unes viirastuvad?“, lk. 170.

_____________________________

(16. 01.-19. 02. 2011.)

WILLIAM SOMERSET MAUGHAM: „THE PAINTED VEIL”. // „KIREV LOOR“. Tallinn, 1991. Kirjastus: „Varrak“. Tõlkinud: Maret Maide. Lk.: 3-176.

„... kirev loor, mida Eluks

nimetavad need, kes elavad.“, lk. 3.

„... Mul on alati raskem öelda seda, mida mõtlen, kui seda, mida ma ei mõtle.“, lk. 20. „... Ta oli väga kummaline olend. // .... tundis neiu mingil salapärasel moel, et .... // ... armastus oli midagis ellist, jmida ta polnud varem kohanud. // Mehe kiretus oli omamoodi mõjuv.“, lk. 21.

„... Aga kui kõik vaikisid, kui midagi öelda ei ole .... // ... siis vabanaeks inimkond harjumusest kõnelda.“, lk. 24.

„... kuid tema silmist luges // välja jäist põlgust. // „Võib-olla olen ma, nagu mõni tegelane ajaloost, liiga uhke selleks, et võidelda.“, lk. 48.

„... See oli otsekui sünge ja pahaendeline maastik, mida valgustab välgusähvatus ja mis hetke pärast jälle ööpimedusse kaob.“, lk. 59.

„... Tal on mõistust ja iseloomu; ja see, võin teile kinnitada, on väga haruldane kombinantsioon.“, lk. 78.

„... See siin oli Ida, igipõline, tume, mõistetamatu. Lääne tõed ja ideaalid tundusid robustsed nende tõdede ja uskumuste kõrval... // .... näis varjavat küllusliku, sügava ja tähendusrikka elukogemuse saladust.“, lk. 121.

„... Ilusaim selles kõigest on kaunilt elatud elu. See on täisulik kunstiteos. // Ta on kõik ja eimiski. Ta on kõige allikas, kõik asjad on kooskõlas temaga ja lähevad lõpuks jälle temasse tagasi.“, lk. 139.

„... Tahan, et ta oleks julge ja siiras, et ta oleks teistest sõltumatu, sest oskab enese üle valitseda. Tahan, et ta elaks vaba inimese elu ja teeks seda paremini kui mina.“, lk. 173.

_____________________________

(04. - 05. ´011.)

JÜRI TALVET: „HISPAANIA VAIM“. Sari: „Eesti mõttelugu“. Tartu, 1995. Kirjastus: „Ilmamaa“. Lk.: 5-384. (Loetud: osaliselt 04. 2011.)

„... idealiseeritus on ilmne, kuigi seegi ei ületa võimaliku ja tõeneäolise piire...“, lk. 31.

„... --- vaid otsib dialoogi, mille iga hetk on võitlus, valik elu äärmuste ja eri filosoofiate vahel.“, lk. 36.

„... filosoofilise lõppsõna – olemise uuest teadvustusest elu piiride tundmise läbi.“, lk. 39.

„... Suurteoste tähendus on alati laiem kui idee, mille autor oma teostesse paneb: teose tähendus selgub ajapikku ega saa kunagi lõpuni selgeks; seda loovad ja avastavad järeltulevad põlved oma üha täieneva elumõistmisega.“, lk. 50.

_______________________________

[Raamatu algus. // Kuni Miguel de Cervateseni.]

„... siis barokile omane teadlik normiületus, uue normi ja esteetilise mudeli kujundamine.“, lk. 179. (Fr. Nietzsche).

„... Elutunnetus (filosoofia) näeb aga ette tõeluse eri tasandite tundmist, äärmuste ja vastandite ühendamist, teadlikult sellise väljenduse otsingut, mis ühe osa reaalsusest jätaks varjatuks (vihjeliseks) ja lubaks teose (filosoofia) vastuvõtjal oma valiku (vabaduse) akti läbi selles filosoofias osaleda.“ // Cracian oli suur mõistuse ja mõistusel põhineva arukuse apostel ---“, lk. 180.

„... mängib mõistetega, segab olemust ja nähtumusi, laseb siin-seal välgatada iroonial, kuid jääb aina kindlaks peamisele – tõeotsingule...“, lk. 181.

„... inimeleu ona alati ja lõppkokkuvõttes individuaalne, asendamatu elu, ennast täisulikult teostada saab inimene vaid indiviidina.“, lk. 183.

„... Ei ole olemas ühtainust absoluutse tõe vaatepunkti, vaid tõde selgub paljude vaatepunktide (filosoofiate) projektsioonis tõelusele.“, lk. 187.

„... teisenes realistlik meetod tunduvalt, püüdis koos positivistliku filosoofia ja naturalistliku esteetika levikuga jõuda nii indiviidi kui ka ühiskonna senisest sügavama analüüsini.“, lk. 195.

„... kujutab Galdós ühiskonda liikuvuses, sotsiaalse kogumina, mis humaanse aluse puudumisel võib küll jõuda kaoseni, kuid milles siiski säilib paranemise võimalus ja väljavaade...“, lk. 198.

„... inimese eksistenst ei ole vaba, vaid sõltub oludest, olemise tingimustest...“, lk. 200.

„... Péres Galdósi maailm püüdleb taotaalsusele, elu kõikkülgsele jäädvustusele – ja selles nähatavasti ongi, enne kõike muud, tema romaanide realism.“, lk. 205.

„... polegi tema kirjutatu filosoofia, vaid hoopis luule või fantasmagooria, ja et igal juhul on see mütoloogia.“ // Filosoofia mitte ainult tarkusena, vaid ühteaegu armastusena, spirituaalsusena, mille ssulavad ühte vaim ja hing.“, lk. 210.

„... et ülim filosoofiline reaalsus on elu / ets ee on elu, mis on seotud inimesega...“ // „Soov integreerida, leida harmoonilist keksteed....“, lk. 219.

„... sest armastada tähendab mõista ning filosoofia, mis uurib asjade mõtet, nagu arvas juba Platon, on erootiline harjutus.“, lk. 220.

„... Eliidi-inimene püüdleb progressile ja tunneb sellele kaasaitamise sisemist kohustust, võtab endale raskeid ülesandeid ja kohustusi...“, lk. 224.

„... Elame selleks, et mõelda, ja mõtleme selleks, et tõeliselt elada.“, lk. 225.

„... kas tragöödial siis puudub oma sisemine, sõltumatult tõepärane, esteetiline tõde – ilu?“, lk. 229.

„... Kultuur Ortega jaoks on elu selgitamine, selguseotsing, ja et filosoofia tema järgi on kultuuri ehedaim, pragmaatilistest huvidest kõige vabam väljendus...“, lk. 239.

„...Vaid inimese lakkamatu püüdlus kultuurile annab elule mõtte ja sisemise, eetilise kindluse.“, lk. 240.

„... filosoofia tähendab tarkuse kõrval ka armastust, sest üksnes armastus elu ( = tarkuse) vastu võib äratada lootuse elust midagi mõista. Armastus oma sügvaimas, spirituaalses tähenduses ettepoole ja kõrgemale suunatud tunne...“, lk. 241.

„... filosoofia on alguste ja puhtuse otsing. Puhtuse leiab ta looduses, mille svarjuvat ilu....“, lk. 248.

„... Nad on inimesed, kes üha igatsevad tundmatut, nostalgilised ekslejad, vagabundid selle maailma, kaduviku ja oma hinge teedel.“, lk. 254.

(JÄI POOLELI: 04.-- 05. 2011.)

_______________________________

(22.-27.06.´011.)

Von GOETHE: „MIETELMIÄ“. Suomentanut: V. Arti. // Porvoo/Helsinki // Werner Söderstrom Osakeyhtiö // WSOY// C: 1947. // Keravaa // Keravaan Kirjapainio. // Lk.: 7-226.

„... Eläköön ihminen kuinka yksinäisenä hyvänsä, kuitenkin hän joutuu, ennenkuin arvakaan, velalliseksi tai velkojaksi.“ // „Ajatusten ilmaiseminen on luontoa; ilmaistujen ajatusten vastaanottaminen tarjottujen kaltaisina on sivistystä.“, lk. 11

„... Yhteiskunnan voi pakottaa hyväksymään kaikkea, paitsi sellaista, mistä seuraa jotakin.“, lk. 14.

„... Emme koskaan ole kauempana toiveistamme kuin kuvitellesamme, että omaamme sen, mitä toivomme.“, lk. 16.

„... Suurimmankin onnen ja pahimmanikin hädän hetkinä tarvitsemme taitelijaa.“, lk. 17.

„... Viisautta on vain totuudessa.“ // „Eikö maailma jo ole ilmankin täynnä arvoituksia? Pitäiskö vielä ruveta muuttamaan yksinkertaisimmatkin ilmiöt arvoitukselliseksi?“, lk. 23.

„... Joka ei osaa vieraita kieliä, hän ei teidä mitään omasta kielestään.“, lk. 24.

„... Joka kammoaa aatetta, häneltä puuttuu lopulta käsitekin.“, lk. 28.

„... Joka ei itse mielestään ole paljoa, hän on paljon enenmpää kuin hän luulee.“, lk. 30.

„... Taikausko on elämän runoutta; sen vuoksi ei runoilijaa haittaa olla taikakuskoinen.“, lk. 32.

„... Kauneus on salaisten luonnonlakien ilmausta, jotka sen esiintymättä olisivat pysyneet iäti salassa.“, lk. 33.

„... On ihmisiä, jotka eivät lainkaan erehdy, koska he eivät ryhdy mihinkään järkevään.“, lk. 35.

„... Emme voi elää jokaiselle, varsinkaan niille, joiden kanssa emme halua elää.“ // „Salaisuudet eivät vielä ole ihmeitä.“, lk. 36.

„... Oikestaan tiedetään vain silloin kun tiedetään vähän. Tiedon kera karttuu epäilys.“ // „Bonus vir semper tiro. (Kunnollinen pysyy aina opiskelijana.)“, lk. 43.

„... Aate on ikuinen ja ainoa; ei ole oikein käytää sitä sanaa monikossa. Kaikki, mitä havaitsemme ja mistä voimme puhua, on vain aatten ilmennystä. Me lausumme käsitteitä, ja sikäli on aate itsekin käsite.“ // Joka on itseään ja toisia kohtaan rehellinen ja pysyy sellaisena, hänellä on kyvykkäimpien ihmisten kaunein ominaisuus.“, lk. 53.

„... Tosi välittäjä on taide. Taiteesta puhuminen on samaa kuin ryhtyä välittämään välitäjää, ja kuitenkin olemme sitä tietä saavuttaneet paljon oivallista.“ // „Ensin opittakoon itse, niin osataan ottaa oppia muilta.“ // „Kaikki elävä luo ympärilleen ilmapiirin.“, lk. 59.

„... Kaikki viisas on jo ennen ajateltua; täytyy vain yrittää ajatella se uudestaan.“, lk. 63.

„... Taiteen arvo ilmenee kenties selvimmin muusikissa, koska se ei käytä aineesta, jonka puutteellusuudet täytyy vähentää tuloksesta. Se on pelkää muotoa ja sisällystä, ja se korottaa ja jalostaa kaikkea ilmaisemaansa.“, lk. 66.

„... Mielikuvitusta säänöstelee vain taide, varsinkin runous. Ei mikään ole hirveämpää kun voimakas mielikuvitus vailla makua.“, lk. 68.

„... Ihmisiä ei koskaan petetä, vaan he pettävät itse itsensä.“, lk. 81.

„... Suurimmat vaikeudet sijaitsevat siellä, mistä emme niitä etsi.“, lk. 86.

„... Usko on näkymättömän rakastamista, mahdottomaan, epätodennäköiseen luottamista.“, lk. 93.

„... Tyhmyyttä on vihollisen halventaminen hänen kuolemansa edellä, ja halpamaisuutta hänen halventamisensa voiton jälkeen.“; lk. 96.

„... Kukin kuulee vain sen, minkä hän ymmärtää.“, lk. 99.

„... Jos apinat voisivat oppia ikävystymään, niin niistä voisi tulla ihmisiä.“, lk. 103.

„... „Filosofia tähtää järjen salaisuuksiin ja yritää ratkaista niitä sanan avulla.““, lk. 113.

„... Taide: toinen luonto, sekin salaperäinen, mutta ymmärrettävämpi, sillä se lähtee ymmärryksestä.“, lk. 121.

„... Keksiminen on etsimisen lopputulosta.“, lk. 126.

„... Tarkoin katsellen on kaikki filosofia vain ihmisymmärrystä esittynä hämärin ja sekavin sanoin.“, lk. 132.

„... Minun täytyy nauraa esteetikoille, jotka kiusaavat itseään voidakseen abstraktisten sanojen avulla muodostaa käsitteeksi sen sanoin lausumattoman, jota nimitämme kauniiksi. Kaunis on alkuilmiö, joka kylläkään ei koskaan itse esiinny, mutta jonka heijastus tulee näkyviin luovan hengen tuhansussa erilaisissa ilmauksissa ja on yhtä moninainen ja erilainen kuin luonto itsekin.“, lk. 146.

„... INNOITUS

Taiteen naamaria käyttäin

taiteen varoja luot vain;

aatein, innoin itses täyttäin

kaikki saat sua suosimaan.“, lk. 151.

„... Älä katoavista

sä piittaakaan!

Elo ikuistamista

en varten vaan.“, lk. 174.

„... --- Hämäräks sun puheestas paljon jää,

--- Eläkää, niin voitte sen ymmärtää.“

„... Niin hirvitä ei mua mikään muu

kuin järjettömyys, joka ruumistuu.“, lk. 178.

„... Jos eilen oivasti täytit työs,

olet tänään voimakas, vapaa,

voit toivoa, että huominen myös

tuo onnea samalla tapaa.“, lk. 188.

„... „Mua kohtalo ei suosi lain!““

Satuloi hyvin, ratsasta eespäin vain!“, lk. 202.

„,... Pysy vait, niin saat surut heittää!

Koko ihmisen kieli peittää“, lk. 216.

„... NAISET.

„Naisia säästäen kohdelkaa!

He käyrästä kylkiluusta on luodut,

vain miehet, käskijät, suoriksi suodut.

Jos taivutat heitä, he katkeaa,

jätät rauhaan heidät, he käyremmiks kääntyy

Hyvä Aatami, kumpi siis pahemmaks säänty?

Naisia säästäen kohdelkaa!

Mitäs sitten, jos kylkiluu teiltäkin katkeaa?“, lk. 224.

_____________________________

(9.-11. 07. `011.)

J. H. ROSNEY ainé. (senior). // Joseph Harris Boex (1856-1940). „LA GUERRE DU FEU“ // „Võitlus tule pärast“. „LE LION GEANT“ // „LE FÉLIN GÉANT“ // „Hiidlõvi“. Tallinn, 1989. // Kirjastus: „Eesti Raamat“. Tõlkinud: Helle Michelson. Sari: „Põnevik“. Lk.: 5-127.// [1. rmt. = lk. 5-127.] // [2.rmt. = lk. 128-236.]

„... Ulhamrid põgenesid pilkases öös.“, lk. 5.

„... Paleoliitikumiaegsed suguharud olid inimkonna noorus, mis iial tagasi ei tule ja mille tulisust ning jõudu me vaevalt ette kujutada oskame.“, lk. 7.

„... tekitas temas vaimustust. Tüdruk oli sihvakas, nõtke, salapärane...“, lk. 8.

„... Naised, ähvardavad oma arvukuses, puutumatus jõus ja tunnete ühtekuuluvuses...“, lk. 11.

„... Ta oli nagu mingi imeväärne ollus, mis imes endasse ka kõige peenemat selles maailmaruumis. Ta nägemine haaras asjade ja olevuste helendust, nende kahvatut kuju, varjude liikumist...“, lk. 13.

„... Selline elu polnud hõlbus, oli täis raskusi ja hädaohte. Loomine ja hävitamine käisid käsikäes. Elu võideti vaid jõu, kavaluse ja osavusega ning väsimatus võitluses.“, lk. 14.

„... Nad olid osavad mehed, kuid otsustusvõimetud, neid tuli julgustada, õhutada mehisusele, vastupidavusele, panna nad endasse uskuma. /.../ Et nad üksi olles raskuste ees õige epa seagdusse sattusid ja murdusid... /.../ ... ta oli neile inimrassi olemus epeegeldus, vägi ja võim maailma julma salapärasuse vastu, nende kaitsja ja juhtija. /.../ ... ennemini tundis seda kui mõistis ja see tundmine tõstis teda tema enda silmis, andis juurde jõudu ja kavalust, usku oma võidusse raskuste üle.“, lk. 15.

„... oli osav, kiire ja väsimatu... /.../ ... oli arukas ja visa mäluga... /.../ Ta käis oma käikusi mõsitlikult ja väärikalt, tundes teistest üleolekut. Ta elas ilusat, rahulikku elu...“, lk. 19.

„... See kange tegu jääb alatiseks noorte meeste mälusse, seda kantakse edasi põlvest põlve ja see annab neile juurde julgust ning lootust...“, lk. 24.

„... haaras raev, noore mõistus eraev ürgse instinkti ja selle ülemäärase vägevuse vastu. Viha paisus veelgi... /.../ Arvutud tunded nende ähmastes hingedes tõid eisle ürgse ilu mõistmise; nad armastasid elu olemasolevates raamides, nad hindasid midagi, mis oli kõikidest asjadest üle, tundsid rõõmu millestki, mis oli väljaspool, kõrgemal ... /.../ ... nautisid nad seda olevikku, nagu see neil oli...“, lk. 31.

„... pani ta /.../ unistama, tuues ta hinge midagi suurt ja sügavat, mis teda maaga veelgi tugevamini sidus.“, lk. 38.

„... Naiste kujutised ujusid tema ümber, luues nagu mingi õrna, kestva jõu.“, lk. 39.

„... Nad olid /.../ olevusega korduvalt kokku puutunud, kuid tema kavalusi polnud nad läbi näinud ja nad pidasid teda igal juhul endast targemaks ning hoidusid temast eemale.“, lk. 50.

„... oli kandnud endas maialma tegelikku vägevust; oleks ta kasvanud, võimendund, kestnud, oleks ta süüdanud lõkke...“, lk. 53.

„... Ent sel surmatooval hetkel ei jätnud instinkt teda maha ning mingi üleinimlik jõud tõusis tema olemus esügavustest, ja enne kui vaenalne ennast koguda jõudis...“, lk. 61.

„... tervitamaks noorust, mis peitub igas hommikus ning mis paneb unustama õhtu.“, lk. 77.

„... ettenägelikkus ja asjadest arusaamine olid jõudnud kõrgeimale tasemele. /.../Tema elukogemused, mis tulenesid visast mälust ja mid atoitis erk mõtlemine, olid ulatuslikud ja õiged.“, lk. 78.

„... Kuid kohe sai ta endast võitu, hirm kadus ... /.../ Tem ajaoks polnud olemas muud kui seesama hetk, mis nõudis kogu keh apinget ja kõikide meelte erksust.“, lk. 86.

„... Nad tajusid enda ees nagu mingit ebaloomulikku jõudu... /.../ ... kust na dolid ammutanud jõudu ja kust lootsid seda uuesti leida.“, lk. 96.

„... Iga nende liigutus vastas eesmärgile, oli võimalikult ökonoomne. Ainsa pilguga leidsid nad õige taganemistee, kindla varjupaiga või sobiva võitluskoha.“, lk. 106.

„... säilitasid naised siiski mingi ähmase lootuse. Neis pesitses rasse päästev kannatlikkus ja vastupidavus.“; lk. 123.

„LE LION GEANT“. //“LE FÉLIN GÉANT“.

„... külvas laiali... /.../ vaikset rõõmu, küllauslikku armastust ja kannatlikku iharust, milles kogu elu peitubki.“, lk. 132.

„... kuid tema salapärane jõud, mida tunnistasid kõik ... /.../ ... väljendus tema liikumises ja tohututes silmades.“, lk. 137.

„... mõtteid ja tundeid, mis olid esile kutsustud nooruse ihast, üksindusest, igatsusest...“, lk. 159.

„... Kus elad sina, elavad ka nemad. Nad täidavad sinu tahet ja austavad sinu kombeid!“, lk. 231.

_____________________________

(12.-13. 07. `011.)

„LINNUD.“ Alfred Hitchcock esitleb.““ Tallinn, 1990. Tõlkinud: Juhan Habicht. Kirjastus: „Katherine“. Lk.: 5-159.

Daphne du Maurier: „The Birds“. (C:1959.)

„... Nad nagu oodanuks mingit märguannet, mingit otsust.“, lk. 18.

„... Mõned saavad sedaviisi otsa... /.../ aga seda on liiga vähe. Kaugelt liiga vähe.“, lk. 21.

„... Elude ja vahendite asjatu raiskamine... /.../ Liiga kalliks läheb maksma.“, lk. 25.

„... aga neid sulilisi peab lausa imetlema... /.../ On neil alles püsivust. Võiks ju mõelda, et nad tüdinevad ära, aga mitte üks raas.“, lk. 29.

„... ja ta teadis, et jõudu peab säästma kõige olulisemaks, ühtki liigutust ei tohtinud raisata.“, lk. 31.

„... kui paljude aastamiljonite mälu on kogunenud nende... /.../ ... säravate silmade taha, talletunud instinktiks hävitada inimkond, käivitunud nüüd ühtse täpse masinavärgina.“, lk. 37.

C. B. Gilford: „The Sixth mrs. Penedrake“. (C: 1968.)

„... Küllaltki silmatorkav rada, mille te endast maha olete jätnud...“, lk. 42.

„... Teie maine paljude naiste jaoks kõige veetlevam teie juures just ongi. Ka minu jaoks.“, lk. 44.

Fletcher Flora: „Cousin Kelley“. (C: 1967.)

„...justkui aitaks see kordamine tal end jälle paika seada selles iidses ja segases maailmas, kus ta muidu võiks ehk kõik pidepunktid kaotada.“, lk. 75.

„... Ta oli liiga palju üksi. Ta elab väljamõeldud maailmas.“, lk. 88.

Richard Hardwick: „Martha: in Memoriam.“. (C: 1960.)

„... niisugust pilku näinud: eemalolevat ja kuidagi külma. /.../ ... midagi hüpnotiseerivat oli tema pilgus, mingi jõud ja pinge...“, lk. 159.

____________________________

(13.-15. 07. `011.)

SÉBASTIEN JAPRISOT alias JEAN-BABTISTE ROSSI. „La Dame, dan L´Auto avec des Lunettes et un Fusil.“ // „Daam ja auto, päikeseprillid ja püss.“ Tallinn, 1992. Kirjastus: „Eesti Raamat“. Tõlkinud: Tõnu Õnnepalu. Sari: „Mirabilia“. Lk.: 3-208. // + Eessõna. // PARIS: 04. 1966.//

„... See polnud kuigi selge, see oli alles mingi kihelus kuskil hinges, mingi ebamäärane, kurbusetaoline rahutus.“, lk. 35.

„... aga kõik tundub mulle olevat muutunud, se ekõik on niisama kauge kui unenäod ärgates.“, lk. 38.

„... tekitanud samasuguse tunde, et seda kõik eon juba kunagi nähtud, väga ammu. Liiga ammu, et sellest mälestusest tabada veel mõnda üksikasja, mingit nime.“, lk. 43.

„... imelik tunne, et see kõik on juba kord olnud, justkui oleks ta seda stseeni kõigis detailides varem ette kujutanud, või nagu oleks ta selle kord juba läbi elanud.“, lk. 61.

„... ja teiselt poolt näis, nagu riivaks ta midagi veidrat, midagi tõsist, millest ta peaks aru saama. /.../ Ära lase tal minna, juba natukese aja pärast tuleb sellest välja üks tohutu jama.“, lk. 67.

„... Kas selline asi on võimalik, et sa teed ühe päris hariliku sammu, samasuguse nagu kõik sammud su elus, ja astud ise sellest aru saamatagi üle mingi reaalsuse piiri, jäädes amal ajal iseendaks, elavaks ja täiesti ärkvel olevaks... /.../ Ja et sa astud muudkui edasi, ise teades, et sul pole sealt väljapääsu, et sa oled vangistatud maailma...“, lk. 68.

„... ja ta teadis, et pimeduse saabudes tuleb osata vaikselt, kangekaelselt ootama jääda, et liikudes võib oma õnnetähe märkamatult mööda lasta.“, lk. 79.

„... Jumal, kuidas ma küll olen otsinud, et leida vaid iseennast.“, lk. 104.

„... Kui millelgi polnud mõtet, sii soli küll imelik, et ma veel imestasin.“, lk. 109.

„... olin ma juba välja valitud ja mind juhtis mingi maailmast väljaspool asuv jõud – ja kogu maailm oli kaotanud mõtte. /.../ Ma ei tea mis see on, seal väljaspool maailma, halastamatu ja valvas, mis jälitab mind, alati ootel. Jälle see tunne, nagu elaksin ma, ise ärkvel, kellegi teise unenäos.“, lk. 122.

„... Enam ei tulnud kõne alla mingi maailmaväline, üleloomulik tahe, mingi saatan. Saatan, sestsaadik kui ta olemas on, ei tee vigu.“, lk. 136.

„... Ilmselt tahtsin ma sellise jõu, sellise lootusega, et reaalsus poleks õige --, et ta polnudki seda enam minu jaoks.“, lk. 165.

_____________________________

(16.-19. 07. ´011.)

GUSTAVE FLAUBERT: „SALAMBO“. ( „SALAMMBÓ“). Romaan. Tallinn, 1957. Kirjastus: „Eesti Riiklik Kirjastus“. Tõlkinud: A. Saareste. // C: 1862. (Pariis: 1888.) Lk.: 5-297.

„... „Üks haldjas“, jätkas tütarlaps, „tõukab mind selle armastuse poole“. /.../ ... rändtähtede ja mõistuse jumal;“, lk. 49.

„... Liiatigi sisendas ta mingit müstilist hirmu, arvati, et ta öösi tontidega kõneleb.“, lk. 54.

„... igal sammul ümbritses teda ikka avaram mõõtmatus ja ta jätkas ülespoole liikumist selle imeliku kergusega, mida tuntakse unedes.“, lk. 75.

„... Ta püüdis oma mõttest eemaldada kõik jumalate kujundid, sümbolid ja nimetused, et paremini muutumatut vaimu haarata, keda näivused varjasid.“, lk. 102.

„... Kuid säilitades mõistuse selgena nagu kõige kuumemas tapluses, tuli talle meelde...“, lk. 129.

„... oli nagu mingi jumala puudutus teda äkki vaigistanud. /.../ ... oli tema jõu jätkamine, tema isiku lõpmatu jäädvustamine, nagu ta silm nüüd seletas;“, lk. 131.

„... ja kui ta seda küllalt oli silmitsenud, oli ta üllatunud, et ei tundnud seda õnne, mida varemalt kujutles. Ta jäi nukraks oma tõekssaanud unenäo ees.“, lk. 185.

„... vaatas alla, oma tööst nagu imestunud olles. /.../ Ta pilk rändas uhkelt mööda silmapiiri, nagu öelda tahtes: „Kõik see on praegu minu!“, lk. 208.

„... Teda valdas imeline rahu. Tema pilgud eksisid nüüd vähem ja särasid selge loitena.“, lk. 217.

„... sest kuna sõnadel oli iseendast juba teostamise võime, võisid kellegile jutustatud needused temale hädaohtlikuks saada. /.../ ... kogu ta isiku kohal laotus seda salapärast hiilgust nagu neil, kes suurteks ettevõteteks on määratud.“, lk. 218.

„... meelekindlus ei nõrkenud. Ta ootas sündmust, midagi otsustavat, erakordset.“, lk. 220.

„... See oli viimne võitlus; ta ei lootnud midagi, ja ometi ütles ta endamisi, et õnn on muutlik.“, lk. 261.

„... oli temas ilmsiks tulnud imelik julgus; nüüd põlgas ta elu, kuna ta oli kindel, et vabaneb peaaegu jalamaid ja jäädavalt; ja ta ootas surma ükskõikselt.“, lk. 264.

„... igal pool oli tunda uuesti jalule seatud korda, taasalagavat uut olemasolu, suurt, laiuvat õnne:“, lk. 276.

„... Ta hinge oli tekkinud vaikus – üks neist põhjatuist sügavikest, kuhu terve maailm kaob üheainsa mõtte, mälestuse või pilgu mõjul.“, lk. 282.

_____________________________

(20. 07. - 12. 08. `011.)

ALBERT SCHWEITZER: „KULTUUR JA EETIKA“.

1. OSA: „Kultuuri allakäik ja taasloomine“. (Lk.: 4-58).
2. OSA: „Kultuur ja eetika“. (Lk.: 58-293).

Tallinn, 1984. // Kirjastus: „Eesti Raamat“. // Tõlkinud: Mati Sirkel. // C: 1923. Lk.: 5—293.

„KULTUURI ALLAKÄIK JA TAASLOOMINE“.

„... Valgustusajastu ja ratsionalism olid püstitanud eetilised mõistuseideaalid üksikisiku arnegust tõelisele inimsusele, tema seisundist ühiskonnas...“, lk. 6.

„... Kõik sügav on ühtlasi lihtne ja laseb ennast sellisena edasi anda, kui ainult on säilinud seos kogu tegelikkusega.“, lk. 9.

„... Üldis etahteaktiga on mõttevabadus käibelt kõrvaldatud, sets paljud loobuvad mõtlemast vabade isiksustena...“, lk. 18.

„... üksikisiku vaimset ja kõlbelist täiustumist, mis on kultuuri lõppeesmärk.“, lk. 21.

„... Tõeline tegelikkusemeel seisneb arusaamises, et ainult eetiliste mõistuseideaalide kaudu jõuame normaalse tegelikkusega.“, lk. 34.

„... Meie allakäigu ajalugu jutlustab trööstituses seda tõde, et otsustavaks instantsiks on vaim.“, lk. 43.

„... Vaimu suureks ülesandeks on maailmavaate loomine.“, lk. 44.

„... Lõpuni mõeldud mõtlemine viib seega kusagil ja kuidagi elava, kõigi inimeste mõtlemisele paratamatu müstikani.“, lk. 49.

„KULTUUR JA EETIKA“.

„... maailma- ja elujaatus ning eetika on antud meie elutahtes.“, lk. 63.

„... väärtusi luues ning eetikat järgides toimin ma maailmas ja avaldan maailmale mõju. // Igasugune sügav maailmavaade on müstika.“, lk. 65.

„... Üksikindiviid ei pea hoolima ühiskonnast, rahvast ja inimkonnast, vaid püüdlema ainults elle poole, et kogeda endas vaimu suveräänsust mateeri asuhtes. // kultuuri lõppsihti, üksikindiviidi kõlbelist-vaimset täiustumist...“, lk. 78.

„... Tulemas om maailmafilosoofia. // Õhtumaise filosoofia ajalugu on maailmavaate eest peetava võitluse ajalugu.“, lk. 79.

„... jätkame väliste kultuurihüvede jaatamist, // loobudes sisemisest täiustumisest. // jäime ilma tõelisest optimismist...“, lk. 81.

„... Ennast mõtlemises mõista püüdev religioosne maailmavaade muutub filosoofiliseks. // Ent sügavuti minev filosoofiline maialmavaade omandab religioosse iseloomu.“, lk. 93.

„... Platoni dialoogid / primitiivse utilitarismi ületada ja otsida süvendatud, hinge heaolule orienteeritud ning „ilusaga“ suguluses olevat „hea“ mõistet.“, lk. 96.

„... kosmiliselt põhjendatud optimistlik-eetiline elujaatus... // et avastada maailmamõistuses mõtteka aktiivsuse mõistet...“, lk. 100.

„... „targa“ ideaali / üksnes suursuguse ja üleoleva maialmast lahtiolemise sisemine individuaalne kultuur, kuid se ekogu oma sügavuses.“, lk. 101.

„... mõte, et me ei omanda ka „heaga“ seesmises suguluses olevat „ilu“ mõistet mitte mõtlemise teel, vaid kanname seda valmilt endas.“, lk. 102.

„... Õnne tuleb defineerida kui voorustekohast aktiivsust. Mõistusepärane nauding on kogeda aktiivsuse täiustumist.“, lk. 104. (Aristoteles).

„... Ka kunstivõime, mille me kreeka vaimust nii suurena eest leiame, kujutab endast küll võimu mateeeria üle, kuid see loovus pole suuteline antiikaja inimest kõrgema elujaatuse ja progressiusuni viima.“, lk. 117.

„... et eetika on üldisele hüvele orienteeritud toimimine.“, lk. 126.

„... eetika on täiusepüüdlus, mis avaldub meis, sest loodus on ta meisse pannud. // See sügavam ja hõlmavam eetikakontseptsioon...“, lk. 137.

„... universumis valitseb harmoonia ja et inimene on määratud seda harmooniat iseendas kogema. Esteetiline tunne ja eetiline mõtlemine on talle ühekssaamise vormiks jumaliku eluga...“; lk. 139.

„... (18.) Sajandi keskel algab väljaastumine sallivuse vaenlasena äratuntud jesuiitide ordu vastu, mis viib ordu laialisaatmiseni 1773. a. Paavst Clemens XIV poolt. [Jesuiitide väljaajamine Portugalist 1759, Prantsusmaalt 1764, Hispaaniast ja Napolist 1767, Parmast 1768.], lk. 146.

„... Üksikindiviid saab isiksuseks valmis oleva, talle tuge ja ideaale pakkuva maailmavaate ülevõtmise teel.“, lk. 148.

„... Napoleonis peab ta tundma õppima isiklikku loovgeniaalsust kui jõudu.“, lk. 150.

„... Immateriaalse protsessi maailmakorral on üle-eetiline iseloom. Eetilise idealismi kokkuliitmisest tunnetusteoreetilise idealismiga ei või iial tuleneda eetiline, vaid ikka üksnes üle-eetiline maialmavaade.“, lk. 159.

„... Spinoza ... „ Kõik olev, ütleb ta, on antud lõputus olemises, mid avõib kutsuda nii Jumalaks kui looduseks. Meie jaoks ja meie varal esineb see kahe olemisviisi kujul: mõtlemisena (vaimuna) ja kehalisusena (mateeriana). Selle sjumalikus looduses määrab kõike, ka inimaktiivsust, paratamatus. On ainult see, mis toimub, puudub toimimine. Nii et inimelu mõte ei saa olla toimimises, vaid ainult selles, et jõuda üha selgemale arusaamisele oma vahekorrast univerusumiga.“, lk. 163.

„... Spekulatiivne sksa filosoofia seevastu otsib maialmatunnetust, mis peab vaimsete individuiaalsuste toimimisele maailmas mõtte andma.“; lk. 170.

„... FICHTE ... „ Kõik kasulik, mis leitakse maakera ühes otsas, otsemaid kõigile teatavaks saab, siis tõuseb inimkond lakkmatult, paigalseisu ja tasgilanguseta, ühisle jõul ja ühel sammul sääras ekvaliteedini, mille mõistmiseks meil ei piisa mõisteid.“; (J. G. Fichte: „Inimese otstarve“) [= internet?!]

„... Friedrich von Schiller: ...“Kirjades inimese esteetilise kasvatuse kohta“ (1795) näitab ta, et kunst ja eetika kuuluvad nii palju kokku, kui et mõlemas on inimene vabas ja loovas vahekorras meeltemaailmaga. /+ esteetika tsitaat]“, lk. 178.

„... HEGEL: ...“ et maialma mõte võib lõppkokkuvõttes olla ainult vaimne. Maailma luues ei taha absoluut midagi muud kui iseendast teadlikuks saada. // Kunstis, religioonis ja filosoofias saab ta endast teadlikuks kui iseendas ja enda jaoks eksiteerivast, subjekti ja objekti, mõtlemise ja olemise vastuolud ületanud absoluutsest vaimust. Kunstis ta kaeb ennast kui sellist... // Kus maailma mõistetakse, sela absoluut kogeb iseennast.“, lk. 183.

„... Iseendast on Hegeli maailmavaade maialma- ja elujaatuse üle-eetiline müstika, nii nagu braahmanite maailmavaade on maialma- ja elueituse üle-eetiline müstika. // „Mis on mõistlik, on tegelik, ja mis on tegelik, on mõistlik“ (Hegel), lk. 186.

„.... HERBERT SPENCER: ...“ Spenceri sõnu kasutades – üldine õnn on saavutatav peamiselt indiviidide vastava pürgimisega omaenda õnne poole, seevastu indiviidide õnn osalt nende püüdelmis ekaudu üldise õnne poole“, lk. 192-193.

„... elementaarsed eetikud / Eetika on neile eluthate kogemus ja seeläbi sisemiselt kosmiline. // Schopenhaueri juures tahab elutahe eetiliseks aada, pöördudes maialma- ja elueituse poole, Nietzschel, andudes süvendatud maialma- ja elujaatusele.“, lk. 202.

„.... on eetika enesetäiustamine / Nietzsche koht inimkonna eetikute esireas... // ... ei või iial unustada seda tänulikkust, mida nad võlgnevad sellele tõde ja isiksust jutlustavale mõtete mässuõhutajale.“; lk. 210.

„... võib kõrgem elujaatus seisneda ainult selles, et kogu elutahte sisu saavutab võimalikult suure intensiivsuse. Inimene täidab oma elu mõtte, jaatades kõik, mis temas on...“, lk. 212. („Fr. N. „Wille zur Macht“).

Fr. NIETZSCHE: „... võidukas eneseväljaelamises austatakse elu ja elu intensiivistumises täidub olemise mõte. Seepärast võivad geeniaalsed ja tugevad individuaalsused arvestada ainults ellega, kuida slasta neis eeldusena antud suurusel tõeliseks suurusek saada. // Brutaalsuse filosoofia loomine on võimalik ainult meile, eurooplastele.“, lk. 213.

„... Eetilisus seisneb nedne järgi selles, et inimene tahab ennast välja elada sügavaimal viisil toimiva isiksusena ning seeläbi jõuda tõelise osaduseni lõputu vaimuga.“, lk. 219. [Green; Bradley; Lauire; Seth.]

Hermann von KEYSERLING: „... Tark on tõevõimeline inimene, kes paneb endas kõlama kõik elu helid ning katsub neid häälestada temas antud põhihelile. // Muutumatu on tark ainult tahtmises kogeda oma elu selle totaalsuses ja kõige elavamas vastastikuses toimes universumiga ning katses olla ikka tema ise. Nii, et selle maailma ja elu üle filosofeerimise viimane sõna on tõemeelne ja suursugune elujaatus.“, lk. 230.

„... Ühel pisemaist miljonite taevakehade hulgas elavad lühikest aega inimolendid. Kui kauaks? Mingi langus või tõus maakera temperatuuris, tema teljevankumine, merepinna kerkimine või atmosfääri koostise muutumine võib inimeksistentsile lõpu teha. Või langeb maakera ise nagu mõnigi taevakeha mingi kosmilise katastroofi ohvriks.“, lk. 235.

„... Igasugune maialma- ja eluvaade, mis tahab mõtelmist rahuldada, on müstika. // Enesetäiustamise eetika kuulub sügavalt kokku müstikaga. Müstika saatus ostustab tema saatuse.“, lk. 259.

„... Armastus // viib eetika loodud solidaarsuse analoogiasse selle solidaarsusega, millel loodus laseb tekkida füüsilises laadis ja enam-vähem mööduvalt kahe teineteist sooliselt täiendava olendi või nende kahe ja nende järeltulijate vahel.“; lk. 267.

„... Kultuuri moodustavad neli ideaali: inimese ideaal, sotsiaalse ja poliitiliseühiskonnastamise ideaal, vaimse-religioosse ühiskonnastamise ideaal, inimkonna ideaal.“, lk. 285.

„... igasugune inmeste vahel välja kujunev ühisus peab teenima elu säilitamist, edendamist ja kõrgemalearendamist ning tõelise vaimsuse loomist.“; lk. 291.

„... Ainult selline mõtlemine, mis paneb võimule elu-ees-aukartuse mõttelaadi, on suuteline tooma igavest rahu...“, lk. 294. ///

_____________________________

(25.-27. 08. `011.)

TARJEI VESAAS: „JÄÄLOSS“ // „IS-SLOTTET“. // C: 1964. // TALLINN, 1979; // Kirjastus: „Eesti Raamat“. Sari: „Ajast-aega“. Tõkinud: Henrik Sepamaa; // Novellid + illustratsioonid. // „VINDANE“. Noveller; C: 1959. OSLO // „EIN VAKKER DAG“; C: 1959, OSLO; // [5. trükk.] „Gyldendal Norsk Forlag“.

„Laupäeva õhtu“.

„... Kuskil on siin midagi viltu ja korrast ära... // Teeme aina tööd, mistõttu kõik muu jääb meist kõrvale ja meile tundmatuks. Miski, millest ka meie peaksime osa saama.“, lk. 23.

„... Nii palju tööd jah ... Ta tunneb midagi kerkivat, mille vastu ei aita ükski nõu, mis ähvardab tal kõik teed sulgeda. // Msiki kuhjub mu ette ja suleb kõik. Rohkem ma sellest ei tea. Ma ei näe pääseteed. Me rühmame aina tööd teha. Siin on midagi viltu. // Küllap meilegi pääsetee leidub.... // ... liiga palju tööd. Ta ei saa sellest osa, millest ta osa peaks saama.“, lk. 27.

„... Tuba on puhas. Ta silmitseb naist vargsi ja imestab, kuidas see küll niisugune saab olla. Tema naisel on jõudu ja võimeid, mida ta ei mõista.“, lk. 32.

„... See on sinu jaoks. Tahaksid sa sellest ilma olla? // Ma olin sära nende silmis... // Aga mida ma pean tegema? Siin on miski, mis sunnib meid rahmeldama, ja midagi muud me ei näe.“, lk. 33.

„Ta on mõelnud kõige üle, mis siin korrast ära on ning viltu on. Ja sellest väljaviivate teede üle – kus need võiksid olla. // Ma t a h a n kasutada oma jõudu, niipalju kui mul seda on. Ja küllap jõud vähehaaval ka sellega kohaneb, mis praegu raske.“, lk. 37.

„... Tean vaid seda, et meie elu ei peaks niisugune olema, nagu ta praegu on. Siin on kuskil midagi korrast ära ja viltu. Meie osa on ainult töö ja orjus. Nõnda ei peaks olema. // Ta kuulatab midagi. Otsekui tahtes kuulda mõnd tooni sellest, millest ta ilma on jäänud. Mis neist mööda läheb, ilma et tema sellest osa saaks. Nagu imeväärne muusika. Õhk on täis pinevust ja ärevust. Selles satuvad na dteineteisele nii lähedale, et kui naine hakkkab ilma pikma jututa kuulama. On vaid tumm vaikus. Kuid na dkuulatavad. // ... istub sellise näoga, nagu kuuleks ta kusagil midagi ilusat. Midagi, ms temast hoovab...“, lk. 38.

„Imelik tunne“.

„... hüüdis tüdruk säärase tooniga, mida võib endale lubada, kui noorest ootsurikkast poisist üksainus kord elus niimoodi mööda vilkstakse ja teda pärast seda enam iialgi ei nähta.“, lk. 67.

„... Olukord, millesse ta oli sattunud, oli selline, et seda oleks võinud küll unes näha või mõtteski ette kujutada, aga sellegipoolest poleks suutnud uskuda.“, lk. 78.

„... Sügaval tüdruku silmades oli midagi, mis – jah, sellel ei ole nime. Ei ole nime millelgi seesugusel.“, lk. 80.

„JÄÄLOSS“ // „IS-SLOTTET“. // C: 1963. //

„... ja sellega oli kõik ostustatud. Smal hetkel oli ta tolle tundmatu võimusesse antud, kes säärastel õhtutel selja taga hiilib. Seda tundmatut olid kõik kohad täis.“, lk. 116. [C. C.!]

„... Nad ei teadnud, mis nendega on, kuid olidki juba haaratud mängust selle vahel, mis on ja mist tuleb. Aga see ei ole veel kõik. Siin on midagi salapärast. Nad kraamivad välja oma mured ning annavad edasi öisele mängule valguse ja surma eelaimuste vahel. Neil on siis kergem ja nad lasevad end selle võimsast peibutisest kaasa kiskuda.“, lk. 155.

„... Avanes pimedusse. Mis see oli? // Sa ei tea, mis on tõde ja mis kujutlus.“, lk. 206.

„... Ta variseb suure mürina ja kõminaga, näib, nagu ütleks ta: meie juures on sünge.“, lk. 222

______________________________

(28. 08. - 09. 09. `011.)

ALPHONSE DAUDET (1840-1897): „TARTARIN DE TARASCON“.

// „TARTARIN TARASCONIST“. // C: 1872. // Tallinn, 1966. // Kirjastus: „Eesti Raamat“. // Tõlk: Johannes Sepmer. // „Tartarin sur les Alpes“ & „Port-Tarascon“. // Tõlk: I. Pullman. Illustreerinud: H. Viires. Lk.: 7-391.

„Tartarin de Tarascon“.

„... püüdes surematu don Quijotena oma unistustega ennast halastamatu reaalsuse küünte vahelt välja kiskuda.“, lk. 14.

„Tartarin sur les Alpes“.

„... ärge kunagi kedagi halvustage.... // põlgus ei vaja vaimu, ei mõistust, ei head südant. // ... oli ta ületanud künnise, kust „mehe elu algab“; ta oli juba leidnud eluvõtme, mis avab elusaladused põhjani...“, lk. 95.

„... Turenne´i kohta: „Mitte alati polnud tema keha valmis lahingusse minekuks, ent tema tahe viis selel sinna alati.“ // Henri de la Tour d´Overgne Turenne (1611-1675); -- silmapaistev prantsuse väejuht., lk. 108.

„... ja põhjustas kõikjal kuhu ta ilmus, -- jaamades, hotellides, laevadel – üheaegselt nii imestust kui sajatusi, kabuhirmu, vihaseid pilke. Ta ei mõistnud enid ja seepärast vaevasid need tema leebet ja seltsi armastavat loomust.“, lk. 111.

„... tundis taas päikesepaistet, joobumust, rõõmu, esimese reisi muinasjutuvõlu.“, lk. 124.

„... ta oli vihane sellele sajandile, mis ei tundnud aukartust mitte millegi vastu, ei kuulsuse ega ülevus evastu.“, lk. 130.

„... vaatleb teda oma lapsesilmadega, avar otsaesine isemeelselt mõtlik, ja unistab. Ent ka svõib iial teada, millest unistavad noored neiud?“, lk. 154.

„... lapselik verejanulisus // aimasid temas midagi lapselikku, rikkumatut, ja se emeeldis neile. Võib-olla pani ta vehael nende kannatuse liigsele proovile... // Ent ta meeldis neile siiski.“, lk. 169.

„... ja ta oli vabanenud armastusest ja selle võrkudest, ta oli taas sõprade, om akõrge kutsumuse ja kuulsuse päralt.“, lk. 173.

„... et kõrgmäestiku lõhn, se elume maitsega külm hingus, valmistab talle sõnastamatut rõõmu, annab talle tagasi tema kadunud noorusjõu.“, lk. 188.

„... Kõik vikerkaare värvid mänglesid ja segunesid jääsängides, kuhu suured liustikud veertasid oma liikumatuid jugasid, mid aristasid teised, väiksemad tardunud mägiojad, mille pinnad päikesesoojus siledmaks ja hiilgavamaks lihvis. Ent suures kõrguses see sädelus rahunes. // ... kogu selle saladuslike kurdudega valge kõrbe vaikuse ja mahajäetuse tajumine.“, lk. 193.

„... CHAMONIX [!!!] „Chamonix asub mõne tunni kaugusel Genfist, ma hõivan Mont Blanc´i enne teda...“, lk. 205.

„... päästa / õnnetut inimest / kes olid mõistetud teatavat aega veel elama, saata nad ühe liigutusega rahusse, igavesse mitteolemisse --- milline õilis ja suuremeelne tegu!“, lk. 211.

„Port-Tarascon“.

„Pascal ütles: „Meeldiv tuleb siduda tõega, aga nii, et meeldiv oleks võetud tõest.““, lk. 241.

„Aga nähtavasti segas kurat ise end mängu. // .. varustasid end kerge vaevaga... // ... ja pidutsesid iga päev.“, lk. 246.

„... Hästikasvatatud, loomult leebed, rõõmsameelsed ja tagasihoidlikud, ei olnud nad kellegile tüliks, leppisid vähesega ning levitasid end aümber headust ja enesevalitsemist...“, lk. 249.

„... ei ühtegi liigset sõna, alati külmavereline... Ta ei sattunud millestki vaimustusse ja vaatas asju nii, nagu need on, kaalukalt ja rahulikult. Teda võis usaldada.“, lk. 254.

„... Juba aastasadu valitses kahe // vahel pime vaen ja sellele ei paistnudki lõppu tulevat.“, lk. 255.

________________________

(10.09. `011.)

JAAK JAANISTE & ENN SAAR: „TÄHEATLAS“. Tallinn, 1990. Kirjastus: „Valgus“. Lk.: 3-256.

„... -- planeetidevaheliste lendude aeg on käega katsuda, // Ja muidugi on seal juttu kugetest galaktikatest, kuhu jõudmiseks tuleb muuta aja ja ruumi omadusi. // ... ja ajapikku kaob argiasjade virvarri igatsus kaugete maailmade järele.“, lk. 3.

„... algab meie ringkäik tähtede maailma.“, lk. 4.

„... siiski seotud kreeka mütoloogiaga – tugineb ju kogu läänemaailma kultuur kreeka-rooma omale. Tähenimedega / pärineb araablastelt / Araabia nomaadid pidasid iga tähte tähtsaks... // või astronoomide romantiline mõttelaad. // Otsust põhjendati igatahes mütoloogilise tähistaeva kultuuriloolise väärtusega.“, lk. 6.

„... Oleme põhjarahvas; tarvitseb vaid heita pilk gloobusele, et veenduda: põhjanaba on meile lähemal kui paljud enam tuntud paigad maakeral.“, lk. 8.

„... Iidsetest aegadest peal eon inimesed veendunud tähistaeva muutumatuses. Aastast aastasse kordavad tähed oma igavest rändu taevavõlvil ja tuhandeid aastaid on tähtkujud püsinud samasugustena.“, lk. 38.

„... Ühele tiirule kulub 25 800 aastat, mis on astronoomid ejaoks üsna lühike javahemik. Kolm tuhat aastat e.m.a., kui Egiptuses ehitati esimesed püramiidid...“, lk. 43.

„... et meie liikumisel muutub lähemal asuvate asjade vaatenurk kiiremini. Objektide nihkumist üksteise suhtes, mi son põhjustatud vaatenurga erinevusest (vaatleja liikumisest), nimetatakse parallaktiliseks nihkeks.“, lk. 45.

„... pikkusühikuna valguskiire poolt aastaga läbitavat vahemaad – valgusaastat. Valgus ekiirus on 300 000 Km/s, seega valgusaasta pikkuseks tuleb ligikaudu kümme triljonit kilomteetrit...“, lk. 46.

„...Umbes 6000-kraadise pinnatemperatuuriga Päike paistaks meile 10 valgusaasta kauguselt kollaka tähena, punasena paistab 2000-3500-kraadise temperatuuriga täht, alates 6600 kraadist tundub valgus sinakas.“, lk. 51.

„... Planetoloogia andmetel eksisteerib elu Maal vähemalt kolm miljaridt aastat. Et kõik oleviku. Ja minevikuorganismid on eluvõimelised üsna kitsas temperatuurivahemikus, pidi ühtalen temperatuur Maal säilima kogu selle aja vältel. Maa ainsaks energiaallikaks on Päike, seega tähendab ühtlase temperatuuri püsimine Maal Päikese heleduse suurt stabiilsust.“, lk. 53.

„... Einsteini üldrelatiivsusteooria järgi saab temast lõpuks nn. must auk, raskusjõu poolt kõveraks keeratud ruumiga lõks maailmaruumis, kust isegi valgus välja ei pääse.“, lk. 62.

„... Sed ameie kodu-tähesüsteemi nimetatakse Galaktikaks (kr. k. Piimaring). Galaktikas sisaldub ligikaudu sada miljardit tähte, tema ketta paksus Päikese lähedal on umbes 2000 valgusaastat, läbimõõt ulatub 100 000 valgusaastani. Päike asub Galaktika ääremail, meie kaugus tsentrist on 32 000 valgusaastat.“, lk. 63.

„... võivad ka galaktikad maialmaruumis moodustada paare, mõnekümneliikmelisi galaktikarühmi ja tuhandetest galaktikatest koosnevaid galaktikaparvi läbimõõduga kümneid miljoneid valgusaastaid. Peetaks evõimalikus veelgi suuremate moodustiste – superparvede olemasolu. // -- kosmoloogia – andmetel algas paisumine umbes 20 miljardit aastat tagasi. Kõige kaugemateks objektideks Universumis on kvasarid (noorte galaktikate üliheledad tuumad), mis eemalduvad meist peaaegu valguse kiirusega.“, lk. 65.

„... Kuu mõju maapealsetele protsessidele on muidugi olemas. Tõusude -mõõnad etugevus sõltub Kuu faasidest, elu aga pärineb meredest ning on tõenäoline, et sedagi perioodilisust kasutati evolutsiooniprotsessis. Tõusud-mõõnad on olemas ka atmosfääris, mistõttu Kuu võiks mõjutada ilmastikkugi“, lk. 68.

„... Päike on üsna vana täht, siiani on ta elanud vähemalt viis miljaridt aastat. Energiat jätkub tal veel umbes kümneks miljardiks aastaks ja midagi eriti hirmsat Päikesega ei jutu – ei saa temast noovat ega supernoovat, ka mitte koledat musta auku. Küll on karta, et 600 miljoni aasta pärast muutub ta punaseks hiiuks. Praemat tähte oma planeedisüsteemi oleks siiski raske leida.“, lk. 202.

„... Neile aga, kes vabal ajal nõidumisega tegelevad, võime kinnitada, et Kuu osa selle tegevuse juures on üsna oluline.“, lk. 223. ( = SIC!).

„... MARS-ARES -- „Tihe atmosfäär vähendab veelgi soojakadusi, veekogusi kattev jää sulab ning algab intensiivne vee tsirkulatsioon atmosfääris. Marss kattub pilvedega ja jõesänge täidab uuesti vesi. // Elu võimalustest Marsil on palju kirjutatud ja räägitud. Füüsikalise dtingimused (soojusreziim ja vee olemasolu) on elu arenguks küll ebasoodsamad kui Maal, aga ei välista seda.“, lk. 227.

„... JUPITER. -- „Suur Punane Laik“ (avastati 1878, varasemast: 1665)-- „Nähtus on üsna mõistatuslik, sest isegi Jupiteri mastaapide juures on atmosfäärinähtuste mitemsaja-aastane püsivus kurjast.“, lk. 232.

______________________________

(11.09. 2011. & 08.2012.)

STEVEN WEINBERG: „ESIMESED KOLM MINUTIT. Arutlus Universumi tekkest.“ „THE FIRST THREE MINUTES. A Modern View of the Origin of the Universe“. // C: 1977. // Tallinn, 1988. Kirjastus: „Valgus“. Tõlkinud: L. Palgi. Lk.: 3 – 152. // C: 1977. // „Basic Books, Inc.“// Cambridge, Massachusetts, juuli 1976.

„... kirjutada raamat varajase universumi kohta. Mis võiks olla veel huvitavam kui loomise probleem? Varjane universum, eriti eismene sajandiksekund, on valdkond, kus elementaarosakeste teooria probleemid puutuvad kokku kosmoloogia probleemidega.“, lk. 3.

„... See varajase universumi teooria ongi käesoleva raamtu sisuks. // Algul oli mingi plahvatus. // ... kas ruum on lõplik või lõpmatu. // elektron / positron / neutriinod.“ //, lk. 7.

„... Gravitatsioonjõu mõjul hakkas tekkinud gaas teatud aladel tihenema ja moodustas lõpuks praeguse unversumi galaktikad ja tähed. // ... miks universum on selline, nagu ta on, vastab kõnealune teooria, et ta on selline, nagu ta on olnud, sest see on ainus võimalus jääda ikka samasuguseks“, lk. 9.

„... universumi tulevikust. Universum võib igavesti paisuda, muutude süha külmemaks, tühjemaks ja elutumaks. Alternatiivina võib ta ka kokku tõmbuda, purustades galaktikad, tähed, aatomid ja aatomituumad tagasi nende koostisosadeks.“, lk. 10.

„... on nii silmatorkav ja tore, et on mõnikord nähtav isegi läbi suurlinna öise taeva vine. See on suure ringina üle taevasfääri ulatuv valgusvööt, mid ajuba iidsetest aegadest tuntakse Linnutee nime all.“, lk. 14.

„... Arvatavasti oli Immanuel Kant esimene, kes eistas mõtte, et mõned udukogud sarnanevad meie Galagtikaga.“ (I. Kant: „Üldine looduslugu ja taevateooria“, 1755.), lk. 15.

„... oli teada juba aastal 1923: Andromeeda udukogu koos tuhandete sranaste udukogudega, mis kõigis suundades täidavad universumit suurte kaugusteni, on galaktikad nagu meiegi oma.“, lk. 17.

„... Juba Kopernikust saadik oleme õppinud hoiduma oletamast, et inimkonna asukohaga univesrumis võiks olla seotud midagi iseäralikku.“, lk. 19.

„... tekkida valguse kiirusest suuremaid kiirused, mida aga keelab Einsteini erirelatiivsusteooria.“, lk. 20.

„... avastas Maarten Schmidt 1963 aastal // need kvaasistellaarsed objektid ehk kvasarid on nii kaugel... / ... peavad na dkiirgama uskumatult intensiivset energiat, et paista nii heledatena. // ... praegu peetakse Maa vanuseks 4,6 miljardit aastat. Maa saab aga vaevalt univerusmist vanem olla.“, lk. 24.

„... univerusmi paisumisel on valguse lainepikkuse suurnenemine võrdeline tüüpiliste galaktikate vahemaa suhtelise suurenemisega. // kinemaatikaks. // Ometi on füüsikud ja astronoomid juba sajandeid püüdnud mõista ka universumi dünaamikat. See on paratamatult viinud gravitatsioonijõu kui ainukese astronoomiliste kehade vahel mõjuva jõu kosmoloogilise rolli uurimisele.“ (Isaac Newton)., lk. 25.

„... Albert Einstein kasutas olemasolevat mitteeekleidilise geomeetria matemaatilist teooriat ja vaatles gravitastiooni kui aegruumi kõveruse efekti. Aasta pärast üldrelatiivsusteooria valmimist (1917. a.) püüdis Einstein leida oma võrranditele lahendit, mis kirjeldaks kogu universumi aegruumi geomeetriat.“, lk. 26.

„... Fridmani mudelit / ... peab universum olema ruumiliselt lõpmatu. // ... siis aine poolt tekitatud gravitastiooniväli kõverdab ruumi kinniseks; universum on lõplik, kuid ääretu nagu sfääri pind. // ... ei jõua me kunagi universumi ääreni, vaid lihtsalt tagasi sinna, kust alustasime. /// Galaktikad ei lend alaiali mingi müstilise jõu mõjul, mis neid üksteisest eemale tõukab... // Pigem eemalduvad galaktikad üksteisest mingi minevikus toimunud plahavatuse mõjul.“, lk. 27.

„... iga Hubble´i seaduse järgi liikuv galaktika kas saavutab paokiiruse ja lendab lõpmatusse või jääb tal paokiirusest puudu ja kunagi tulevikus hakkab ta meie poole tagasi langema. // üldrelatiivsusteooriata, on universumi tihedus eja tema geomeetria vaheline seos: universum on lahtine ja lõpmatu või kinnine ja lõplik olenevalts ellest, kas galaktikate kiirused on paokiirusest suuremad või väiksemad.“, lk. 29.

„... Kui me vaatleme väga kaugeid galaktikaid, näeme neid sellistena, nagu na dolid miljardeid aastaid tagasi, siis, kui valguskiiired alles alustasid oma teekonda meie suunas.“, lk. 30.

„... mistõttu universum on lahtine ja igavesti paisuv. // ... et universumil on horisont, mis kitseneb kiiresti, kui vaatame universumi alguse suunas. // ... saame anda võrdlemisi selge pildi universumi minevikust, ehkki kosmoloogia ja astronoomilise dvaatlused ei suuda määrata universumi praegust ulatust ega ennustada selle tulevikku.“, lk. 32.

„... Millised on selle kiirguse üldise domadused, mis peaks täitam universumi, kui paregused kosmoloogilised iseed on õiged? // ... kuid ometi on nad täiesti reaalsed: igaühel on kindel energia ning impulss...“, lk. 40.

„... Lõpptulemusena viis areng 20. aastatel suure intellektuaalse revolutsioonini teaduse ajaloos, klassikalise mehaanika asendamisele täiesti uue keelega – kvantmehaanikaga.“, lk. 43. (Max Karl Ernst Ludwig Planck).

„... ja viib katastroofilise järeluseni: musta keha kiirguse koguenergia peaks olema lõpmata suur! // ... oletada, et iga portsjoni ehk kvandi energia suureneb lainepikkuse vähenedes, nii et igaltemperatuuril .... (?) // Einsteini hüpoteesi lõplik formuleering kõlab nii: footoni energia on pöördvõrdeline tema lainepikkusega.“, lk. 45.

„... Maa liigub ümber Päikese kiirusega 30 kilomeetrit sekunids ja Päikesesüsteem ise pöörleb koos meie Galaktikaga kiirusega 250 kilomeetrit sekunids.“, lk. 52.

„... Galaktikate tekke teooria on üks raskemaid astrofüüsika probleeme, mis praegu paistab olevat lahendusest kaugel.“, lk. 54.

„... Varjase universumi hiiglaslik kiirgusenergia tihedus kadus universumi pasiumisel footoni lainepikkuse punanihke tõttu, võimaldades elektronidel ja tuuumaosakestel moodustada tähti ning kivimeid ja praeguse universumi elusolendeid.“, lk. 55.

„.... (Tuletame meelde, et footonid on massita osakesed ehk kvandid, millest kvantteooria kohaselt koosneb valguskiirgus.)“, lk. 56.

„... Entroopia on statistilise mehaanika põhisuurus, mis on seotud füüsiklaise süsteemi korratuse astemega.“, lk. 67.

(Jäi pooleli, lk. 71. „Esimesed kolm minutit“, V. osa. // Lõpetada 08. 2012...!?!)

______________________________

(18.-22.11.´011.)

MARK TWAIN alias SAMUEL L. CLEMENS: „The Prince and the Pauper“. // „Prints ja kerjus“. // C: 1877. Tallinn, 1956. // Sari: „Seiklusjutte maalt ja merelt“. Tõlkinud: V. Rummel. Lk.: 5-298.

„... et alateadlikult hakkas mängima printsi. /.../ ... mõju nende hulgas üha kasvas ja peagi hakati temale vaatama isegi mingi imetleva aukartusega otsekui mõnele kõrgemale olendile. Ta näis ju nii palju teadvat! Ta võis öelda ja korda saata nii imetlusväärseid asju ja pealegi oli ta ise nii sügavmõtteline ja tark! /.../ ... kui kõige andekamast ja kõige ebatavalisemast olendist.“, lk. 13.

„... Rahvast lõbustas see kõik muidugi üliväga; nad trügisid ettepoole ja ajasid kaelad õieli, et paremini näha seda väikest märatsejat.“, lk. 82.

„...“Siis olgu kuninga seadus tänasest päevast peale mitte enam hirmu ja vägivalla seadus, vaid seadus, mis tunneb armu ja halastust.““, lk. 86.

„... Vaene väike mahajäätud rotipojuke! /.../ ... seda teravkeelset väikest võrukaela. Kui mehiselt ja kartmatult ta sellele ropendavale jõugule vastu astus ja neile oma väljakutsed näkku paiskas – nagu tõeline sõjamees kunagi!“, lk. 92.

„...“Heldeke, vaat kus on alles fantaasia“ Ei, tõesti, see pole enam tavaline inimlaps! Olgu ta hull või mitte hull, aga harilik hing ei suudaks ometi midagi niisugust välja mõelda. Vaene kannatav hing...““, lk. 98.

„... sest see, mis mulle näib nii fantastiline, on tema jaoks reaalne. /.../ ... sest see näitab, kuivõrd õilis hing tal on.““, lk. 101.

„... Aeg-ajalt kuulis ta hääli – need lähenesid, möödusid ja kadusid kaugusse ning kuna ta ei näinud inimesi, kellele need hääled kuulusid, vaid mingeid ähmaseid vormituid kogusi, tundus see kõik nii tontlikuna ja õudustäratavana...“, lk. 161.

„... ja alati paistsid need nii kaugel, kaugel – otsekui teises maailmas... /.../ Kõik need hääled olid nii kauged ja ähmased, et väike kuningas tundis, nagu oleks kogu elu ja tegevus temast nii tohutult kaugel ja et ta seisis üksi ning mahajäetuna keset seda ääretut tühjust. TA komberdas edasi oma jubedate lummutiste maailmas...“, lk. 162.

„... Ainult harva tungis ta kõrvu mingeid hääli, kuid nee dolid nii kauged, õõnsad ja salapärased, et tundus nagu polekski need tõelised hääled, vaid ainult kaugusse kaduvate häälte ägavad ja oigavad viirastused.“, lk. 175.

„... Maailm on valesti korraldatud, kuningail on vaja rahva hulka minna ja omal nahal oma seadusi tundma õppida, et nad teaksid, mis tähendab arm ja halastus.“, lk. 238.

„...“Kuningad ei suuda sulle väärikat ülendust anda, sina suuremeelne ja õilis hing, sest keegi, kes on kõrgem kui kuningas, on sind juba ülendanud, kui kuningas võib sind siiski ülendada inimeste ees.“, lk. 242-243.

„... Aga saagu, mis saab, küll aeg kõik asjad arutab; igal juhul on see ju sild, millele tal pole vaja enne astuda, kui ta kord selleni on jõudnud.“, lk. 246.

„... jõllitasid ülimas imestuses ja hämmelduses üksteist ning selle stseeni peategelast otsekui inimesed, ke spüüdsid mõistatada, kas nad on ikka ärkvel ja mõistuse juures või näevad nad tõesti und.“, lk. 266.

„... See kõik oli lihtsalt ime, see oli midagi ülimõsitatuslikku, arusaamatut. Nii arvasid kõik, kes seda juttu pealt kuulsid.“; lk. 267.

„... Veel kunagi pole keegi olnud niisuguses meeltesegaduses ja niivõrd juhmistunud kui siinne seltskond.“; lk. 272.

„... EI või ju ometi olla, et jumal oleks temasuguseid kaks tükki siia ilma loonud, niisugune tarbetu priiskamine alandaks ju imede hinda. /.../ ... sest ta pöördus ümber, täpselt nii, nagu toimib inimene, kui ta tunneb, et keegi teda seljatagant hüpnotiseerib...“, lk. 279.

JÄRELSÕNA. -- „...Vähe on maailmakirjanduses teoseid, mida samaväärse naudinguga loeksid nii noored kui ka kõige nõudlikuma maitsega täiskasvanud kirjandusehuvilised. /.../ Neid klassikalisi noorsooromaane loetakse vähemalt kaks korda elus – koolipõlves ja täiskasvanuna – ning iga kord paelub lugejat nende kaunite kunstiteoste lõbus huumor ning vaimukas satiir. /.../ Mark Twain (1835—1910), kelle õige nimi on Samuel Langhorne Clemens, sündis Floridas Missouri osariigis.“, lk. 291.

______________________________

(23.-27. 11.´011.)

PLATON (427-347 eKr.): „PIDUSÖÖK.“ / “SYMPOSION“. // „SOKRATESE APOLOOGIA“. Tallinn, 1985. Kirjastus: „Eesti Raamat“. „Klassikalised lood“. // Tõlkinud: Astrid Kurismaa. // C: 1829-1850.// Platon: „Opera omnia Vol. I-VII. // Lipsiae, Sumptibus et typis. C. Tauchnitii.“

„Pidusöök“ // „Symposion“.

173.C. -- „... kuna te arvate, et teete midagi vajalikku, tegelikult ei saada mitte kui midagi korda.“, lk. 8.

176. -- „... Kas poleks meil, sõbrad, kasulikum veini vähem juua? /.../Mõtelgem selle üle, kuidas saaksime joomises mõõdukamad olla!“, lk. 14.

180.C. -- „ Eros on kõige vanem, kõige austusväärsem ja kõige võimsam jumal, ta suudab inimesi kõige enam aidata vooruse ja õnne saavutamisel nii elus kui surmas.“, lk. 24.

180.E. (181). -- „Sest iga tegevusega on lood nii, et iseenesest pole see kaunis ega inetu“, lk. 25.

187. -- „Herakleitos. /.../ „...üks, sisaldades endas erinevuse, on ühtlasi iseendaga kooskõlas.“, lk. 39.

193. -- „... Armastuseks nimetatakse täiuslikkuse igatsust ning püüdlemist selle poole.“, lk. 52.

204.B. -- „... et tarkust otsivad need, kes asuvad keskel, tarkade ja nõmedate vahepeal...“, lk. 80.

211. -- „... et ilu eksisteerib igavesti, ei teki ega hävi, ei suurene ega kahane; edasi, et see pole kaunis ainult mingis ühes suhtes ja inetu teises suhtes, pole kaunis vaid praegu, ja pärast mitte, et sellega võrreldes on see kaunis, aga tollega võrreldes inetu...“, lk. 95.

„Sokratese apoloogia“.

18.D. -- „... vaid paratamatult tuleb nagu varjudega võidelda, end kaitsta ja küsimusi esitada, ilma et keegi midagi vastaks.“, lk. 132.

21.D. -- „... kui mina midagi ei tea, siis vähemasti ei hakka ma seda ka endale ette kujutama.“, lk. 139.

23.A. -- „... et tõeliselt tark on ainult jumal, ja oma oraaklitega tahtis ta üksnes seda väita, et inimlik tarkus maksab vähe või ei maksa üldse midagi...“, lk. 142.

29.A. -- „... Sest ükski ei tea, mida endast kujutab surm; võibolla on ta inimesele suurimaks hüveks, ent inimesed kardavad surma, nagu teaksid nad kindlasti, et ta suurim pahe on.“, lk. 158.

31.D. -- „... Seda tuli mul ette juba lapsepõlves: kostab mingi hääl, mis alati püüab mind kõrvale kallutada sellest, mida kavatsen tegema hakata, kuid iial pole ta millekski keelitanud.“, lk. 164.

40.C.-D. -- „... kui palju on meil põhjust loota, et surm on hüve? Suremine on üks kahest: kas muutumine eimiskiks, tähendab, surnul ei ole enam mitte mingeid tundeid... /.../ Kui mitte mingeid tundeid ei ole, siis pole see midagi muud kui uni, sille vältel ei näe isegi unenägusi; sel juhul oleks surm imepärane...“, lk. 185.

42.(A.) -- „... Kuid nüüd on aeg lahkuda – minul selleks, et surra, teil selleks, et elada. Kellele meist aga suurem hüve osaks saab, see on kõigile peal ejumala teadmata.“, lk. 189.

Jaan Unt: „Saateks.“

„... Ühelt poolt Sokrates, kes kunagi polnud pidanud end teadjaks ja targaks (sophos), vaid üksnes tarkuse poole püüdlejaks ja tarkuse armastajaks (philosophos)... /.../ ... kõige selle üle tõsiselt järele mõelda ning püüda targemaks saada ja elada paremini. /.../ Terav mõistus ja sõltumatu mõtteviis, järjekindlalt aus käitumine ja aus kriitika --“, lk. 202.

„... Erose ja ilu ülistus, ning iroonia, väsimatu Sokratese vastuoluline ja lummav isiksus – kõik see osutab suurt sõnameistrit. Kuid kõige selle taga on veel hiilgav loogika ja originaalne filosoofiline doktriin.“, lk. 204.

_________________________

(28.11.-3.12.2011.)

MARK TWAIN alias SAMUEL L. CLEMENS: „The Adventures of Tom Sawyer“, // „Tom Sawyeri seiklused“. Tallinn, 1989. Kirjastus: „Eesti Raamat“. Tõlkinud: Anna Bergman. Lk.: 6-216. // C: 1876. // 3. trükk. // Lk.: 6-512. //

„... sest teadmised on rohkem väärt kui midagi muud maailmas; nee dongi, mis teevad inimese kuulsaks ja heaks.“, lk. 35.

„... nii, et maailma loomise eelne kaos oli jälle käes.“, lk. 53.

„... Sest kergemeelsus, naljad /.../ tundusid solvamisena, kui nad sundisid end peal evaimule, mi shõljus ebamäärases ülevas romantika valdkonnas.“, lk. 61.

„... oli end ilmselgelt saatanale müünud, ja vahelesegamine sellisele võimule kuuluva isiku asjadesse oleks olnud saatuslik.“, lk. 80.

„... Kui nad teada saavad, milleni nad on mind viinud, võibolla on neil siis kahju. Ma püüdsin õiglane olla ja edasi jõuda, kuid nad ei lasknud. Paistab, et nad tahavad minust igati lahti saada, olgu siis nii. Süüditagu nad ennast siis tagajärgede pärast – miks ei peaks nad seda tegema? Mis õigus on hüljatul kaevata? Jah, na don mind lõpuks niikaugele viinud; ma hakkan roimarielu elama. Pole teist teed. /.../ See oli väga karm saatus, kuid see oli talle epale sunnitud; et ta oli välja külma maailma aetud, siis pidi ta alistuma, kuid ta andestas neile.“, lk. 87.

„... ja tapsid ja skalpeerisid üksteist tuhandete kaupa. See oli verine päev. Järelikult võis sellega rahule jääda.“, lk. 112.

„... Sul on vaim peal! See oli prohvetlik ennustus... /.../ Siin pidi üks ingel olema. Siin kusagil oli üks ingel.“, lk. 119.

„... vahtis pärani silmi, hämmeldatud sellest uskumatust sõgedusest. /.../ ... seisis viivu, et oma laialivalgunud võimeid koguda.“, lk. 131.

„... ja ootas hirmuga oma otsa, sest ta ei kahelnud põrmugi,et kogu see segadus oli tema pärast. Ta uskus, et ta oli taevaste võimude kannatuse viimase piirini viinud ja et see oli nüüd tagajärg.“, lk. 140.

„... tundusid need kummaliselt ähmastena ja kaugetena, nagu oleksid nad kuskil teises maialmas või väga ammu juhtunud. Siis tekkis tal mõte, et suur seiklus ise pidi samuti unenägu olema!“, lk. 164.

„... kui kõik need sündmused on ajaloo hõlma ja pärimuste hämarusse vajunud, pimedasse unustuse-öösse maetud. Ka sigal asjal on oma otstarve ja ülesanne?“, lk. 200.

„... ei mäletanud, et nende märkustel oleks varem kaalu olnud, kuid nüüd hinnati ja korrati nende ütlusi; kõike, mis nad tegid, peeti kuidagi tähelepanuväärseks; nad olid kaotanud nähtavasti võime midagi harilikku teha või öelda; veel enam, isegi nende minevik rehitseti läbi ja leiti, et see kannab silmapaistva algupärasuse märke. /.../ ... et see olevat õilis, hinnatav ja suuremeelne vale, vale, mis olevat väärt pead tõstma ja ajaloost läbi sammuma...“, lk. 211.

_____________________________

(3.-6. 12. `011.)

SNORRI STURLUSON (1178-1241): „NOOREM EDDA“. Valik tekste.

Tallinn, 1990. // Kirjastus: „Eesti Raamat“. // Sari: „Klassikalised lood.“ // Tõlkinud: (saksa keelest) Rein Sepp. Lk.: 5-127.// Originaal: „Die prosaische Edda“. // C: 1877. //

[III] „... Kus on see jumal? Või mida ta suudab? Või mida suurt on ta korda saatnud? /.../ Tema elab läbi kõikide aegade ja valitseb tervet oma riiki ja annab nõu kõigis asjus, suurte sja väiksetes.“, lk. 8.

[XIV] [Vrdl. J.R.R. Tolkien!] „... Bifurr, Bafurr, Bömburr, Nori, Ori, Oonarr, Ooinn, Mjödvitnir. // Gandaalr, Vindaalfr, Thorinn, Fili, Kili, Fundinn, Vali...“ /Völ. 11-13./

[XVII] „... ja sealset rahvast kutsutakse valgusealfideks; tumedusealfid aga elavad maa all ja on teistest erinevad oma väljanägemiselt ja hoopiski erineva doma olemuse poolest. Valgusealfid on nägusamad kui päikese pale, aga tumedusealfid on mustemad pigistki. /.../ ... ja kui Alfödr sellel istub , näeb ta kõiki maailmu. /.../ ... ja elavad selle koha peal hea dja õigust armastavad inimesed läbi kõikide aegade...“, lk. 24.

„... nende kolmas taevas, mille nimi on Viidblaainn; nende taevaste peal arvame meie seesuguse paiga asuvat, kus meie arvates üksnes valgusealfid praegu elunevad.“, lk. 25.

[XIX] „... sa üksinda sedavõrd teadmatuks loodud oled, et sa seda varem kuulnudki ei pole, siis olen valmis sulle seda meelsasti lubama, et sa parem üks kord rumalasti küsid, kui et kauem ringi käid selges teadmatuses sellest, mis teadma peab.“, lk. 26. /.../ lahinguväljal (= „valaril“) /.../ Valhalla (lk. 27.)

[XX] „... Suurt läbinägelikkust läheb vaja, et seda küllalt täpselt esile tuua, aga lühidalt öeldes on enamik nimesid antud neuil asjaoludel, et...“, lk. 28.

[XXII] „... ta on kõige rohkem tarkust kogunud aas ja kõige kaunikõnelisem ja kõige terveks tegevam, ja temaga käib ühes seesugune loomus, et tema nõu või otsus ei või tulla kellegile kahjuks.“, lk. 30.

[XXIV] „... Ja Freyja on tuntuim aasitaride hulgas; temal on eluase taevas, Foolkvangr, ja kui ta lahingusse suundub, siis kuuluvad langenuist (lk. 31.) pooled talle ja pooled Odinile, nagu siingi on öeldud:

/Grmn. 14./ On Foolkvangr üheksas, ja seal korraldab / Freyja / kohale kestvamaks istmeid; / valib langenuist pooled ta, nii iga päev, / ent pooled peab endale Odin.

„... ja tema nimega on seotud seegi aupaklikkus, et suursugustele naistele „proua“ öeldakse. Eriti meeldib talle lembelaul ja teda on hea paluda armastuse korral. [XXV] /.../ ... ja pole siis midagi imestada, et nii suur jõud teiega kaasas käib, kuna tunnete jumalate olemust ja teate kelle poole just paludes pöörduda; /.../ ... ta on julgeim kõigist ja võrratu vaimuga ja otsustab paljuski võidu üle lahinguis; /.../ ... nende puhul, kes on kõige targemad.“, lk. 32.

[XXVI] „... Ühe nimi on Bragi; tema on kuulus teadmiste poolest, on ülimalt kõneosav ja kärme keelega; ta tunneb täielikult luulekunsti ning tema järgi kutsutakse skaldide loomingut bragriks... /.../ ... kelle kõneosavus on suurem kui teistel... /.../ ... ja nii võib see ka jätkuda jumalate hämarani.“, lk. 33.

[XXVIII] „... Hödr on ühe aasi nimi; ta on pime, aga ülimalt jõuline; ometi tahavad jumalad, et tema nime ei pruugiks nimetada, sest tema kätetöö võib jääda kauaks jumalaile j ainimestele mäletada.“, lk. 34.

[XXXV] „... Hnoss, see on nii kaunis, et tema nimega tähsitatakse kõike, mi silus ja hinnaline. /.../ ... Sjöfn, tema teeb palju selleks, et inimesi armastusele mõjusatada, nii mehi kui naisi; tema järgi on meeldunud olek nime saanud. /.../ Vöör / on muutunud kõnekäänuks, et naised, et naise dteavad seda, mida nad kindlalt teavad.“, lk. 40.

[XXXVI] „... Neid nimetataks evalküürideks, Odin läkitab neid võitlusväljadele, kus nad valivad välja langenud mehi ja peavad nõu võitude üle... /.../ ... valima surnuid ja määrama heitluste käiku.“, lk. 42.

[XXXVIII] „... et kõik need mehed, kes on langenud heitlustes maailma tekkimisest saadik, on nüüd Odini juures Valhallas --“, lk. 44.

[XLI] „... aga millega sangarid meelt lahutavad, kui nad parajasti ei joo?“, lk. 47.

[XLIV] „... ja paljuhõlmavat nõiatarkust läks tarvis, et teda seesuguseks teha. Aga ka spole Thor oma sõitudel kohanud midagi nii jõulist ja tugevat , mis temast oleks ükle käinud nii rammult kui nõiduselt?, lk. 50-51.

Rein Sepp: „Järelsõna“:

„... teadmist ka kõigest sellest, mis juba enne enid oli pikki aegu moodustanud mõtelmise sisu. /.../ „Noorema Edda“ käsikirjade tekkelugu on seotud islandi õpetlase ja skaldi Snorri Sturlusoni (1178-1241) nimega.“, lk. 126.

„... saame tuntavamalt aimu kunagisest muinaspõhja mõttemaailmast... /.../ ... ning inimestest, kes elasid ja teotsesid, maa küljes kinni või ringi rännates, kuid ikka mööda mingit veel olematut teed, mida looduski mõistis.“, lk. 127.

_____________________________

(6. - 12. 12. `011.)

LAURENCE STERNE (1713-1768): „A SENTIMENTAL JOURNEY THROUGH FRANCE AND ITALY.“ // „Tundeline teekond läbi Prantsusmaa ja Itaalia.“ // C: 1768. // Tallinn, 1972. Kirjastus: „Eesti Raamat“. Sari: „Klassikalised lood.“ Tõlkinud: Helga Kross. Lk.: 5-206.

„... Küllap on mõnigi peripateetiline filosoof tähele pannud, et Loodus oma vaieldamatu autoriteediga on seadnud teatavad piirid ja tarad inimeste rahulolematuse vaoshoidmiseks.“, lk. 15.

„... ning õrnemates tunnetes pettunud, mõõga koos naissooga sinnapaika jättis ja pigem iseendas kui kloostris pelgupaiga leidis.“, lk. 34.

„... Kui seekord midagi välja ei tule, teine kord tuleb. Ükskõik: see on inimloomuse proovilepanek.“, lk. 45.

„... Nii et kui ma olengi omamoodi pisike filosoof, nagu saatan mulle aeg-ajalt kinnitab...“, lk. 54.

„... Pole ühtki kunsti, mis seltsivuse edendamisle nii palju kaasa aitaks kui selle k i i r k i r j a selgeksõppimine, nii et sa isgasuguseid pilgu- ja kehaliigutusi kõigi nende käänamiste jamõista-andmistega kiiresti lihtsatesse sõnadesse oskad ümber panna. Mina isiklikult teen seda kaua-aegsest harjumusest nii masinlikult...“, lk. 93.

„... Oli see nüüd meeletus, ükskõiksus, filosoofiline rahu või jonn --“, lk. 115.

„... Minu arust on selles juba midagi saatuslikku – harva jõuan ma sinna välja, kuhupoole ma teele asun.“, lk. 126.

„... Saladused, mis iseenesest peavad selguma, pole väärt aega, mis nende mõistatamise peale kuluks... /.../ ... Oh seda inimvaimu õndsat paindlikkust, et ta kohe võib ulmkujude meelevalda sattuda, mis ootuse ja mure tüütud hetked minema peletavad!“, lk. 140-141.

„... Kallis tundlikkus! Kõige selle ammendamatu allikas, mis on väärtuslik meie rõõmudes või hinnaline meie muredes!“, lk. 190.

_____________________________

(12.-19.12.`011.)

MARK TWAIN alias SAMUEL L. CLEMENS: „THE ADVENTURES OF HUCKELBEERY FINN.“ // „Huckelberry Finni seiklused.“ // C: 1876. // Tallinn, 1989. Kirjastus: „Eesti Raamat“. Tõlkinud: Marta Sillaots. Lk.: 217-512.

„... teadis iga asja tähendust. Ta ütles, et teab peaaegu kõik. /.../ ... kas mõni märk ei tähenda ka õnne.“, lk. 264.

„... Võimatu oli udus häält tunda, sest udus ei näi ega kuuldu miski loomulikuna.“, lk. 301.

„... olevat hoiatused, mida meile aeg-ajalt läkitatavat; ja kui me hoolega ei püüdvat neid mõista, siis viivat nad meid otse õnnetusse, selle asemel et meid õnnetuste eest hoida.“, lk. 304.

„Temas polnud midagi kergemeelset – mitte kõige vähametki – ega käratsenud ta iialgi. /.../ ... Tal ei tarvitsenud iial kellegile öelda, et ta korralikult käituks – igaüks käitus alati korralikult seal , kus tema oli.“, lk. 324.

„... See oli tühine asi ega tekitanud raskusi; ja tühised asjad siluvad inimeste teeradasi kõige paremini siin maa peal;“, lk. 407.

„... sest kui ma juba lõplikult hukatuses olin, siis polnud enam midagi kaotada.“, lk. 430.

„... sest olin märganud, et saatus paneb mulle alati õiged sõnad suhu, kui ma ise vahele ei sega.“, lk. 435.

„... Sest kord on kord, ja mis ei kõlba, see ei kõlba, ja kui inimene asja tunneb ja teab, kuidas talitada, siis ei tohi valesti teha.“, lk. 461.

„... et kõik naised on sihukesed. Ta ütles, et nad on juba sihukesteks loodud, ei tea miks.“, lk. 481.

______________________________

(20.-25.12.`011.)

MIGUEL DE CERVANTES SAAVEDRA (1547—1616): „KOERTE KÕNELUS.“ // „Novelas ejemplares II.“ // („Clàsicos Castellanas“. // Madrid, 1924. // Tallinn, 1972. Kirjastus: „Eesti Raamat“. Sari: „Klassikalised lood.“ Tõlkinud: Asta Kurfeldt. Lk.: 5-156.

„... Petraca värssi, mis lausuvad:

Che chi prende diletto di far frode,

Non si de` lamentar s`altri l`inganna.

Mis meie keeles tähendaks: „See, kellele pakub lõbu teisi petta, ärgu kaevaku, kui teised teda petavad.““, lk. 23-24.

„... Võin paljastada teile juhtumustest, mida keegi ei suuda ette kujutada, sets na dkäivad üle loomulikkuse piiride. /.../ ... ei nüüd ega iialgi uksuda ei suuda ja mid aüleüldse ükski inimene maailmas ei usu.“, lk. 25.

„... sest ilu eesõiguseks on, et tema vastu peab alati lugupidamist üles näitama. /.../ ... üpris vooruslik tegevus, mis seisneb selles, et aidata ja kaitsta tugevate ja ülbete vastu alandlikke ja nõrku.“, lk. 41.

„... ja näib nagu oleksime teineteise mõtteid lugenud.“, lk. 53.

„... et ühtede naljad ja tervameelsused ei sobi teistele:“, lk. 55.

„... kindlasti tudenigite juurde, sii spoleks maailmas meeldivamat ega lõbusamat elu, sest siin käivad käsikäes voorus ja mõnu ning noorusaeg möödub õppides ja meelt lahutades.“, lk. 62.

„... et selle slinnakeses elas kõige kuulsam nõid, ke smaailmas olemas olnud...“, lk. 100.

„... oleme meie, nõiad, nii tema võimuses /.../ .. ei saa me teda maha jätta. /.../ ... ainult oma mõttekujutuses ja et kurat manab vaimus meie ette asju, millest hiljem jutustame, nagu oleksime need läbi elanud. /.../ ... sest kõik, mis meiega mõttekujutuse sjuhtub, on nii leav ja tõhus, et me ei oska vahet teha selle ja tõeliselt ning tegelikult läbielatu vahel.“, lk. 106.

„... ole hea, niipalju kui suudad; ja kui sa pead halb olema, siis püüa seda mitte näidata, niipalju kui sa suudad.“, lk. 107.

„... muutub teiseks loomuseks ja see nõiaks olemise kihu läheb meil lihasse ning verre ja kogu oma ägeduses toob kaas amingit jäist külmust, mis meie hinges isegi usutunde tarretab ja tuimastab... /.../ ... Ka minul on niisugune hing, nagu ma sulle kirjeldasin: ma näen ja mõistan kõike, aga et himurus mu tahte on kammitsenud, siis olen ma alati halb olnud ja jään selleks.“, lk. 110-111.

„... Ja sellest hoolimata olen ma nõid ning katan silmakirjalikkuse mantliga kõiki oma paljusi vigu. /.../ ... kõik läheb mööda, mälestused kaovad, elu ei tule tagasi, keeled väsivad, uued sündmused panevad unustama endisi.“, lk. 112.

„... sest sel ajal, kui sa naerad, sa ei nuta – ma tahan öelda, et ehkki lõbud, mis kurat meile pakub, on näilised ja võltsid, paistavad nad meile siiski lõbudena, ja meelte nauding on ettekujutuses palju suurem kui ilmsi läbielatuna, ehkki tõeliste rõõmude puhul peab olema vastupidi.“, lk. 113.

_____________________________

AASTAL: 2011 a. D. LUGESIN LÄBI TÄPSELT 50. RAAMATUT...!!!

_____________________________

TSITAADID – 2012 – MMXII

(2.-7. 01. 2012.)²

CARLOS CASTANEDA: "TALES OF POWER." // "JUTUSTUSED JÕUST." // Tallinn, 1994. // Kirjastus: A/S "Kupar". // Tõlkinud: Airi ja Markus Vetemaa. // LK: 7—270.

"... et tõeline kogemus on olla inimene, ning ainus, mis midagi tähendab , on elamine ise – see väikene episood. Elu iseenesest on küllaldane, ennast selgitav ja täielik.", lk. 52.

"... Vajadus uskuda, et maailm on seletamatu ja salapärane, on sõjamehe sisemise äratundmise väljendus. Ilma selleta ei ole tal midagi.", lk. 109.

"... Mis on laitmatus? /.../ Laitmatus tähendab anda endast parim, ükskõik millega ka ei tegeldaks. /.../ Sellel maakeral ei ole ellujääjaid.", lk. 181.

"... Õpetaja esmaseks valdkonnaks on tutvustada ideed, et maailm, mida me arvame nägevat, on ainult üks vaatepilt, pelgalt maailma kirjeldus.", lk. 218.

"... et soov mitte millegi järele on sõjamehe suurepäraiseim omadus. /.../ Tonal ei tea, et meie otsustused kuuluvad naguali maailma. Kui me arvame, et teeme otsustusi, siis me tegelikult üksnes tunnistame, et miski väljaspool meie arusaamist on selle kavandanud ning meil jääb üle sellega vaid nõustuda. Sõjamehe elus on ainult üks asi, mis pole ära otsustatud: kui kaugele võib teadmiste ja jõu teed mööda minna.", lk. 229.

"... on läbinisti mõistuse, tonali keskus, teine pool läbinisti tahte, naguali keskus. /.../ ... on loomuvastane, röövides meilt maagilise päritolu ning taandades meid mittemillekski.", lk. 234.

_______________________________

(8.-10. 01.`012.)

ELMAR SALUMAA: "KIERKEGAARD."

Tallinn, 1993. // "Loomingu Raamtukogu." // Kirjastus: "Perioodika." // I trükk: "Sören Kierkegaard. Ühe kristliku aatleja elu ja looming." // ( "Eesti Kirjanike Selts", Tartu, 1939. // LK: 5 – 79. //

_______________________________

(11.-16.01.`012.)

HERMANN HESSE: "LÕPUTU UNENÄGU. Muinasjutte. Autobiograafilist." Tallinn, 1990. // Kirjastus: "Eesti Raamat." // Tõlk: Piret Pääsuke. // LK: 5 – 269. // H. H. -- "Gedichte. Märchen. Kleine Prosa. Merkwürdige Nachricht von einem anderen Stern." (Berlin, 1985).

"... -- niipea kui ta oma kunstiga pihta hakkas, sai temast võlur jakuningas. /.../ ... jutuvestjad olid suure au sees ja neid peeti võluriteks, kuna nad võisid kuulajate hingega mängida nagu laps palliga.", lk. 9.

"... püüdis hoida kääbust liialt vihatsamast, sest kõik uskusid, et tolle valduses on salajased teadused ja keelatud vahendid.", lk. 11.

"... naistele pole tõesti muud ette heita kui seda, et nad pole lihast ja verest, vaid eksisteerivad vaid meie silmade jaoks.", lk. 16.

"... kuidas kõik olevused, nii loomad kui inimesed, on kogu aeg nii lähedal oma hukule, ja et me selle silmas midagi muud kindlalt ette näha ja teada ei või kui ainult oma surma. /.../ ... et peaaegu kõikjal on targad narride teenistuses ja kuidas enamiku inimeste elu sarnaneb halva komöödiaga.", lk. 30.

"... Kummaline ootus võttis võimust tema hinges, mis seisis nii lähedal surma väravale.", lk. 32.

"... inimesed aga arvasid, et küllap olid tal omad põhjused, miks ta elust niimoodi kõrvale hoiab.", lk. 41.

"... vaatas tagasi oma elule, nagu vaadatakse pimedast tunnelist kauget valgustäppi, kust on sisse tuldud. Ta nägi jälle, kui helge ja ilus oli olnud kunagi kõik tema ümber, siis aga muutunud pikkamisi aina hämaramaks ja hämaramaks, kuni ta lõpuks täielikus pimeduses seisis ja enam millegi üle rõõmustada ei suutnud.", lk. 61.

"... Ükski tee ei vii tagasi..." /.../ "... kui tahetakse maailma saldustesse tungida, peab minema alati edasi." /.../ ... tüdrukult said sa juba kõige parema ja ilusama, ning mida kaugemal sa temast oled, sed aparemak sja ilusamaks see muutub.", lk. 77.

"... tajus, et kogus elle ilma pidudest ja rõõmudest iialgi täit osa ei saa, et ta ka kesk elu jääb üskildaseks pealtvaatajaks, võõraks, ning tundis oma hinge ainsana paljude hulgast nii loodud olevat, et see peab samaaegselt kogema maailma ilu ja võõra salajast igatsust.", lk. 80.

"... ta taipas, et poeedi unelmates on selline ilu ja hurm, mid atõeluses asjata otsitakse.", lk. 84.

"... tema silmad vaatsid ... /... / ... pikaldaselt ja uurivalt nagu inimesel, ke smaailma smidagi ei ihalda.", lk. 138.

"... Aeg-ajalt ilmuvat ta linnu kujul ... /.../ ... et lummata taas inimhingi ja harrastada võlukunsti. Omapärane mõju, mida ta paljudele avaldab, on muidugi samuti nõidus;", lk. 202.

"... õndslat ja heatahtlikult vaatsid nad toredat väikemeest, kellest äsja oli nii palju räägitud, tänu kellele nende kodukant tuntud oli... /.../ ... Nad armastasid teda ja olid tema üle uhked, ta kuulus neile, ta oli nende kuulsus, au... /.../... tunnetasid midagi imelikku, otsekui õnne ja naeruhimu, aga samaaegselt ka salapärasust, nõidust ja õudu.", lk. 212.

"... Tegelikult ei saa ju eitada, et igal pool ja alati eksisteerib olendeid, keda teise dpeavad erilisteks, ilusateks ja veetlevateks. Mõned ülistavad neid kui häid vaime, kuna nad tuletavad meelde ilusamat, vabamat ja tiivustavamat elu kui see, mida me elame.", lk. 216.

______________________________

(17.-27. 01.`012.)

WILLIAM GOLDING: "MERIMATKA. Romaani." // "RITES OF PASSAGE.“ Suomentaneet: Eila Pennanen & Hanno Vammelvo. + Jälkipuhe. // Amer-yhtymä Oy Weilin+Göösin kirjapainio. // Espoo, 1981. // LK: 5 – 253. //

"... Huomaan, että kirjoittaminen on kuin juomista. Miehen täytyy oppia hallitseman sitä.", lk. 28.

"... Emmekö me politiikassakin pyri käytämään pienintä riitävää voimaa saavuttaaksemme halutun päämäärän?", lk. 30.

"... Hän paljastaa ajatuskykyisen silmälle kuinka todella irrationaali voi olla rationaali filosoofi!", lk. 67.

"... Ihimsen äly saattaa kierellä ongelman ympärillä, mutta ratkaisu ei synny vähitellen. Yhtenä hetkenä ratkaisua ei ole. Seuraavassa hetkessä se on.", lk. 79.

"... Minun täytyy ryhdistäytyä ja luopua liian raskasmielisestä suhtautumisesta tuohon karjapihan toimitukseen, josta meidän surkea lajimme on syntynyt ja päässyt päivanvaloon.", lk. 84.

"... se ei pysty kääntämään ihmistä kokonaan luokasta toiseen. Täydellinen käännös kielestä toiseen on mahdoton.", lk. 114.

"... Eikö poliitikon toiminta sisälly kokonaan hänen kykyynsä vaikutaa toisten ihmisten tulevaisuuten; ja eikö tuo kyky perustuu suoranaisesti hänen taitoonsa aavisttaa edeltä heidän käyttäytymistään?", lk. 131.

"... sen minä havaitsin sielun silmillä! Siinäpä aihe tiedemiehen tuttkitavaksi!", lk. 140.

"... Te ette voi ymmärtää yksinäisyyden iloja, ei, vaan yksinäisyyden välttämättömyyttä eräille luonteille. En välittäisi, vaikka matka kestäisi ikuisesti!", lk. 146.

_____________________________

(28.01.-10.02.`012.)

BERTRAND RUSSEL (1872--1970): "VALIK ESSEID." Tallinn, 1994. // Sari: "Hortus Literarum.", // Tõlk: Erkki Sivonen. + Järelsõna. // "Avatud Eesti Raamat". // LK: 3 – 295. // C: 1930-1984.// "Philosophical Essays." // "Sceptical Essays." //

"... Kas ei oleks lõbusam olla ülistatud teenimatult, oll akultustatud olenditest, ked ata piinab? /.../ Inimene, kellele on antud võime mõtelda ja tunda head ja kurja ning halastamatu sund pühenduda kultusele.", lk. 3.

"... Üldjoontes selline, aga veelgi eesmärgitum, veelgi tühjem tähendusest on maailm, nii nagu teadus seda meie uskumustele paista laseb.", lk. 4.

"... Säilitagem oma austus tõe, ilu ja täisulikkuse-ideaali vastu, mida elu meil ei lase saavutada, olgugi et ükski neist ei leia heakskiitu teadmatult kõiksuselt.", lk. 7.

"... Ilmutuseni ilust aga võib jõuda ainult aheldamata sisevaatlus ja himukate soovide koormast rõhumata mõtlemine, järelikult saabub vabadus ainult neile, kes enam ei palu elult ühteki neist isiklikest hüvedest, mid amoonutab aeg.", lk. 8.

"... kõik, mis oli himukas ja ahne, mis oli väike ja mööduv, on hääbunud, ilus ja igavene aga helendavad kui taevatähed öös. Hinge jaoks, kes seda ei vääri, on tema ilu väljakannatamatu, kuid hingele, ke son alistanud saatuse, on see religiooni võti.", lk. 11.

"... esineb juhtumeid, kus taju näib eksivat, nagu näiteks unenägude ja hallutsinatsioonide puhul. /.../ ... kõikidel nendel juhtudel on tajul iseenesest õigus, vale on aga aintud tajul rajanev otsustus.", lk. 24.

"... taju, vastupidiselt otsustustele, ei eksi iialgi, s.t. Kui iganes midagi tajume, siis see, mida tajume, on olemas, vähemasti niikaua, kui me seda tajume.", lk. 25.

"... Suurimad inimesed filosoofide seast on aga tundnud vajadust nii teaduse kui müstika järele: püüe viia need kaks kooskõlla on olnud neile elu sisuks...", lk. 28.

[Parmenides, Hegel] "... " Ei saa teada mitte-olevat – see on võimatu – ega sed aöelda, sest see, millest saab mõelda ja see, mis on , on üks ja seesama.", lk. 34.

"... Müstiline kaemus algab tundega, et müsteeriumilt on võetud loor, et salatarkus on äkki kindel ja väljaspool kahtlust.", lk. 35.

"... Bergson väidab, et intellekt suudab tegeleda ainult sellega, mis sarnaneb minevikus läbielatuga, kuna aga intuitsioon on võimeline aduma igale uudsele momendile omast ainulaadset ja enneolematut.", lk. 42.

"... Kõigist inimese harrastustest on teaduslik filosoofia kõige lähemal objektiivsusele ning seetõttu võimaldab see meile nii lähedase püsiva ja eheda suhte välismaailmaga kui üldse võimalik.", lk. 56.

"... "Vabadus" oma kõige abstraktsemas tähenduses on väliste takistuste puudumine soovide teostamisel. /.../ ... tahmiste äärmusliku vähandamise teel.", lk. 79.

"... pidada Mehhiko tsvilisatsiooni millekski niisuguseks, millest on midagi õppida.", lk. 136.

"... pidasid kõik paavst Silvester Teist sel ainsal põhjusel, et ta luges raamatuid, kuradiga mestilöönud nõiaks.", lk. 180.

"... mõtlemine hakkab ikka enam valitsema tungide üle. Selles suhte soleme me päris kindlasti muutunud üha rohkem loomadest erinevaks.", lk. 200.

"... Kui aga rahvusvahelist valitsust mingil kujul ei looda, siis peab uus tõus algama kusagilt madalamalt, tõeneäoliselt metsikute hõimude tasemelt, ning seda pärast kataklüsmilist purustust, mida võik võrrelda ainult Piibli legendiga veeuputusest.", lk. 218.

[D. H. Lawrence] "... Enamuse ajast aga elas ta omaenda ettekujutuste üksildases maailmas, mille elanikeks olid viirastused, kelle metsikus sõltus ainuüksi tema tahtest.", lk. 244-245.

_____________________________

(16.-29.02.`012.)

J. R. R. TOLKIEN: "THE HOBBIT, OR, THERE, AND BACK AGAIN." // "KÄÄBIK, EHK, SINNA JA TAGASI."

Tallinn, 1977. // Kirjastus: "Eesti Raamat". // Tõlk: Lia Rajandi. // LK: 5 —217. // C: 1937, 1951, 1966, 1978, 1995, 1997. //

_____________________________

(9.-22.03.`012.)

WILLIAM SHAKESPEARE. "KOGUTUD TEOSED VII. KÖITES." // "TRAGÖÖDIAD I." // V. KÖIDE. "Titus Andronicus." // "Romeo ja Julia." // "Julius Caesar." // "Hamlet." // "Othello." // Talinn, 1966. // Kirjastus: "Eesti Raamat". // Tõlkinud: Georg Meri & Jaan Kross ("Othello"). // + Eessõna: "Draama avardub traagiliseks maailmapildiks." + Järelsõnad + Selgitavaid märkusi. // LK: 7 – 659. //

Georg Meri: "Draama avardub traagiliseks maailmapildiks."

"... Ta lõi teoseid, mis süvendavad inimkonna esteetilist kultuuri tänapäevani. /.../ Ometi võitsid just Shakespeare`i tragöödiad aukoha maailma selliste epohhiloonud kirjanduslike monumentide kõrval nagu Homerosele omistatud kangelaseeposed, antiiksed tragöödiad ja Dante "Jumalik komöödia"., lk. 7.

"... usku objektiivse ilu olemasolusse, innsutades võitelma olude eest, mis võimaldaksid selle ilu realiseerimist.", lk. 12

"... poeetilist ilu ei ole käsiteldud ainuüksi kui väärtust iseeneses. Ilu ja poeesia on esitatud inimese ja ühiskonna üllaimate püüdluste orgaanliste omadustena; sellistena on nad nende püüdluste kriteerium. /.../ Nii püsivad Shakespeare`i tragöödiad maise traagika peegeldusena endiselt "inimloomuse üllaimate produktide" esireas.", lk. 19.

"ROMEO JA JULIA."

[Benevolio:] "... Ah, vend, eks tuld ju teine söö,

uus vaev teeb kergeks kanda vanad valud;

pea pööritab – teispidi vurri löö,

uus tusk sind tabab – hõlpsalt vana talud:

niipea kui vastne haigus silma nakkab,

su vana tõve mürgi mõju lakkab.", lk. 113.

[Mercutio:] "... Mab`i? Ütle, kes see on.

Kes? Haldjast ämmaemand. /.../

... teeb sõitu üle magajate nina.

/.../ Ning neidusi, kes selili on heitnud,

see nõid käib painamas, et kandma õpiks (lk. 120).

nad tublit koormat, mis on naise osaks.

Seesama nõid...", lk. 121.

[Julia:] "... Peaks võtma arm

vaid mõtteid saadikuiks: need kümme korda

on väledamad päikesekiirtestki,", lk. 142.

[Vürst:] "... Kas näete nüüd, mis roosk

te vaenu nuhtleb? Taevas seadis nii,

et armastus te rõõmud hukutas!

/.../ Siit mingem, kurtkem kaotust, mis meid lõi.

Mõnd andestus, mõnd nuhtlus ootab ees.

Ei ole loost küll kuuldud kurvamast

kui lugu Romeost ja Juliast.", lk. 195.

"JULIUS CAESAR."

[Portia:] "... vannutan

sind põlvini kord ülistatud ilu,

su armutõotuste ja vande nimel,

mis ka meie ihudki on liitnud ühte,

et mulle, kes ma olen pool sust endast,", lk. 225.

[Caesar:] "... Arg sureb mitu korda enne surma,

ent vapper maitseb surma ainult korra.

Neist imedest, mis mulle kõrva puutund,

näib veidram see, et inimene kardab,

ehk surm, see vääramatu lõpp, küll tuleb

siis, kui ta tuleb.", lk. 228.

[Brutus:] "... Sest inimsaatusel on oma looded:

kui tabad tõusu, viib ta õnnele,

kui magad maha, kogu eluteekond

käib mööda madalikke armetult.", lk. 261.

"HAMLET."

[Horatio:] "... Nii nüüdki suurte vapustuste endeid,

mis ikka ette kuulutavad saatust

ja käivad läheneva häda eel,

on ilmutanud taevas kui ka maa", lk. 286.

[Hamlet:] "... sest miski ei ole iseenesest hea ega halb, üksnes mõtlemine teeb ta selleks.", lk. 320.

[Hamlet:] "... Milline meistriteos on inimene, kui ülev mõistuselt, kui piiritu võimeis, kujus ja liigutustes, kui sihiteadlik ja imetlusväärne tegudes, kui sarnane inglile mõistmiselt, kui sarnane jumalale: maailma ilu, kõige elava tipp;", lk. 321.

[Hamlet:] "... Olla või mitte olla – see on küsimus.

Mis oleks üllam – vaimus taluda

kõik nooled, mida vali saatus paiskab,

või, tõestes relvad hädamere vastu,

vaev lõpetada? Surra, magada --

muud midagi, sest nõnda uinudes

kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret,

mis meie liha pärib looduselt.

See oleks lõpetus, mis hardasti

on ihaldatav: surra, magada!

Jah, magada... Võib-olla undki näha?", lk. 332.

[Rosencrantz:] "... Ka iga lihtne elu üksi peab

end kaitsma kõigest hinge jõust ja väest

ning hoidma kahju eest, veel enam aga

vaim, kelle hüvang muile eludele", lk. 347.

[Kuninganna:] "... See on su oma aju sigitis:

neid tühje kujutelmi hullumeelsus

on õige osav looma. /.../

[Hamlet:] "... Harjumus

võib vahel muuta loomu laadigi:

võib kuradigi välja kihutada

meist imeväega.", lk. 355.

[1. haukaevaja:] "... Sellepärast, et ta oli hull. Ta saab seal oma mõistuse tagasi; ja kui ei saa, pole sellest suuremat asjagi.", lk. 383.

[Hamlet:] "... Ma pole küll just äge ega järsk,

ent ohtlik olen siiski nii, et targem

sul oleks karta.", lk. 286.

[Hamlet:] "... Kui see juhtub nüüd, ei juhtu seda enam pärast; kui see ei juhtu pärast, juhtub see nüüd; kui see ei juhtu nüüd, sii sükskord juhtub see ometi: valmisolek on kõik.", lk. 393.

[Hamlet:] "... -- oo, kui võiksin

ma teile rääkida! ... Kuid olgu nii. --

Horatio, ma suren, sina elad:

sa räägi minust ja mu asjast tõtt."

/.../ Oh jumal, kuidas solvataks mu nime,

kui pärast mind jääks kestma teadmatus!

Kui oled eales südames mind kandnud,

jää väheke veel õndust ootama

ja selles karmis ilmas hingitse,

et rääkida mu lugu...

/.../ Nii teata talle, ning ka iga sündmust --

suurt, väikest --, mis sai tõukeks... Jääb vaid vaikus. [Sureb.]", lk. 399.

"OTHELLO."

[Jago:] "... Maur, olgugi et ma ei talu teda,

on püsivalt ja õilsalt armuv loomus", lk. 433.

[Jago:] "... Me tööriist, tea, on nutt ja mitte nõidus,

ja nuti toeks on pikaline aeg.

Kas kõik ei kulge hästi?", lk. 444.

______________________________

(26.-31.03.`012.)

JACK LONDON: "MARTIN EDEN." Tallinn, 1972. // Kirjastus: "Eesti Raamat". // Tõlk: Lia Rajandi. // LK: 7—382.//

"... pentsik ja õudne luupainajate suguharu /.../ ... uulitsail loivav kräämane tõug – bordellide dzinnist tursunud nõiamoorid, kõik need arvutud ropu suuga ja räpased põrgusigidikud, harpüiad, kes koletus naiselikus maskeeringus peavad jahti meremeeste peale, inimliku mülka lige kobrutis.", lk. 11.

"... Kogu elu olid teda piinanud armastusenälg. Ta loomus janunes armastust. See oli ta olemuse orgaaniline vajadus, ometi oli ta pidanud ilma läbi ajama ja seejuure skalgistunud.", lk. 19.

"... Tuntu ja tundmatu segunesid unenäolises karnevalis, mis rüsinal ta kujutlusse tungis.", lk. 27.

"... ja nägi unenägusi, mis oma pöörasuse ja hulljulguse poolest olid narkomaani nägemuste väärilised.", lk. 41.

"... kuulates ja vaadeldes näis talle, et vaatab elule näkku ja loeb sealt olemise kõige sügavaimaid saladusi.", lk. 68.

"... Nii ta suur avastus algaski.", lk. 104.

"... Kogu elu oli uudishimu Martinit taga kihutanud. Ta tahtis teada, ja see iha sundiski teda seigeldes läbi maailma rändama.", lk. 105.

"... Elu oli ometi nii kummaline, nii imeline, tulvil arvutuid probleeme, unistusi, sangaritöid... /.../ Ta tahtis ülistadakadunud lootuste kandjaid, pööraseid armastajaid...", lk. 115.

"... kuid ta oli jäänud kaineks. /.../ ... ning ta uputas elu ja leidis elu... /.../ Ta unustas ja elas taas ning elades nägi ta heledas valguses... /.../ Viin oli tagajärg, mitte põhjus. /.../ Viski oli tark. Ja ta avaldas Martinile oma saladused.", lk. 151.

"... ja raha, mis tegi nad maialmast sõltumatuks ja kinkis neile kõik ta aarded.", lk. 157.

"... Neiu mõistus oli niisama noor kui ta ise, aga ta vaistud olid niisama vanad kui inimtõug ja veel vanemad. Nad olid olnud noored siis, kui armastus oli veel noor, aga nüüd olid nad targemad kui kõik inimeste tavad ja harjumused."; lk. 162.

"... Aga ma võin korralikult ära elada ja mul kjääb seejuure sküllalt aega iseend ajaoks, mid aükski teine amet mulle ei võimalda."; lk. 179.

"... Is ega armastas ta kirglikult ilu, ning rõõm seda teenid aoli talle küllaldaseks tasuks. Ruthi armastas ta rohkem kui ilu. Armastus oli tema meelest kõige ülevam asi maailmas.", lk. 182.

"... -- ta oli alati teadlik ilu sügavast müsteeriumist, millesse ta tungida ei suutnud ning millesse ükski inimene iial ei ole tunginud. /.../ ... et ükski inimene iialgi ühestkli asjast kõike teada ei saa, ning et ilu müsteerium pole mitte väiksem kui elu müsteerium , et see on isegi suurem, et ilu ja elu on lahutamatult läbi põimunud...", lk. 187.

"... Ta oli teadlikult püüdnud oma jõudu veelgi suurendada, hoidudes seda pillamast.", lk. 218.

"... Ta ei teadnud, et tal endal oli ebatavaline mõistus, ja ta ei teadnud ka, et inimesi, kellele oli antud mõõta sügavusi ja mõelda suurimaid mõtteid ... /.../ ... et sellise dinimesed liugelvad nagu üksildased kotakd sinitaevas, kaugel maa peal kihavast ja seltsi otsivast karjast.", lk. 231.

"... Ta ei kartnud surma, naeris kibedalt ja küüniliselt kõikide elu külgede üle... /.../ Ta oli inimene ilma minevikuta, kelle tulevikuks oli peagi haud ning kelle olevikuks oli kibe elamise palavik.", lk. 271.

[Swinburne] "... Liiglebest elu vastu

ning hirmust olla priid

me täname täis askust

mis tahes vaimusid,

et elu pole jäädav,

et surnud surnuks jäävad;

et kehvgi oja käänab

end kuskil mereni.", lk. 380.

____________________________

(21.03.`012.)

PHILIPPE JULLIAN: "DELACROIX." [Eugène Delacroix: 1798—1863]. Tallinn, 1991. // Kirjastus: "Kunst". // Tõlk: Ott Ojamaa. // C: 1966 // Paris, "Edition Albin Michel."// LK: 5—222.//

"... juba lapsest saati suurmees iseenda ja oma sõbrade silmis, kes respekteerisid tema vaikimist ja käitumist.", lk. 13.

"... taipas ta varakult, et tema lõbustuse dja mõtisklused sõltuvad üksnes temas endast, ja nii kujunes tal varakult välja iseseisva mõtte harjumus, mis suunas teda unistuste teele hoopis rohkem..."; lk. 15.

"... mingi peaaegu saatanlik tähendus, tulipalava joogi abil suheldi mingite müstiliste jõududega.", lk. 26.

"... "Ärge jätke hooletusse midagi, mis võib teid suureks teha." [Stendhal Delacroix`le]", lk.29.

"... "Harjumus mõtetes korda pidada on minu jaosk ainus tee õnnele, ja et sinna jõuda, peab kord olema ka kõige smuus, see on vajalik isegi kõige tähtsusetuimas asjus."[Delacroix, päevik.]", lk. 39.

"... -- esteet , kelle elu on üksainus ilu otsimine ja kelle ainsaks rõõmuallikaks võib olla üksainus värss...", lk. 40.

"... "Nii selles kui ka paljudes teistes küsimustes võttis tema üle kiiresti ja despootlikult võimust idamaine arusaam. Ta pidas naisi meeldiva kunsti objektiks, mis võib vaimu ergutada, kuid seejuures sõnakuulmatuks ja meelisegavaks objektiks, mis hakkab aplalt aega ja elujõudu õgima, niipea kui oled nad üle oma südame lävepaku lasknud.", [Baudelaire, "Romantiline kunst."], lk. 133.

"... "Kõik õilis on rahuliku loomuga ja näib magavat kuni tema vastand ta äratab ja end näitama sunnib." [Goethe], lk. 158.

"... kehastas naudingut, seda tujukat ja ennastäis Saatanat, ke svalitseb üksinda tervet kompositsiooni. Tema jalge ees on põrgu, kus tapetakse naisi...", lk. 190.

"... Temasugune kasin ja karske mees kes elas üksnes vaimule, polnud kunagi oma keha armastanud, vaid sundis sellele peale karmi distsipliini ega ega tundnud pikka aega ühtki meelelist naudingut peale silmarõõmu. /.../ ... mingi müstiline estetism... // "Jumal on meie sees. Meie sisemuses on see, mis sunnib meid ilu imetlema, mis paneb meid rõõmu tundma, kui oleme hea dteinud. Kindlasti on see Jumal, kes sünnitab inspiratsiooni geniaalsetes meestes ja ke sneid sütitab, kui nad vaatlevad omaenda loomingut."", lk. 193-194.

"... [22. juuni 1863] "... Maali esimene väärtus on pakkuda silmarõõmu... Kõik silmad ei ole võimelised nautima maali peenimat ilu. Paljude silm on võlts või tuim, nad näevad sõna otseses mõtte sobjekte, ag amitte ülimat ilu."", lk. 195.

"... "Hea maalikunst on muusika, meloodia, ainult väga elav intellekt võib tajuda, kui väga raske see on."[Michelangelo, Paul Valèry järgi tsiteerituna]", lk. 197.

"... [Paul Valèry:] "... Maalikunsti langus endisaja suuruselt tema praegusse olukorda on väga selgesti tuntav Eugène Delacroix` loomingus ja kirjutistes. Mure ja jõuetustunne lõhestavad mõtterikast inimest, kes tunneb pidevalt, et kõik ümbritesv takistab tal tõusmast möödunud aegade meistritega võrdsele tasemele. Miski ei too paremini päevavalgele mingi seletamtu muistse jõu ja täisulikkuse vähenemise, kui selle suursugus ekunstniku näide, ke svõitleb iseendaga ning tormab närviliselt viimasesse võitlusse suursuguse stiili eest "kunstis"", lk. 208.

______________________________

(2.-5.06.´012.)

FRANK HERBERT: "DUNE" // "DÜÜN."

Tallinn, 1996. // Kirjastus: "Varrak." // Tõlk: Urmas Alas. // C: 1965. NEW YORK // LK.: 7-350.

"... Ja kõige esimene õppetund põhines usu kujundamisel oma õppimisvõimesse.", lk. 72.

"... Ülevus on kogemus, mis lakkamatult teiseneb. See ei psüi kunagi ühesugusena. Osaliselt sõltubs ee kujutlustest, mida inimsugu müütid eloomisel kasutab. Oma ülevust kogev isik peab tajuma teda ümbritsevat müüti.", lk. 133.

""... Mis meeled meil puudvuvad, et me ei näe ega kuule ende ümber teist maailma?"", lk. 252.

"... Progressi mõiste on kilp, mis kaitseb meid tuleviku õuduste eest.", lk. 331.

"... Et me jagame teineteisega armastust kahe tormi vahelisel vaikuseajal. Me olemegi selle jaoks määratud. /.../ ... nii palju kordi oled sa mulle pakkunud tröösti ja unustust. /.../ -- kehalise armastuse õrnust, teineteisele jagamist, teineteisega suhtelemist, õrnust ja vägivaldsust.", lk. 373.

"... Kui seadus ja kohustus on üks ja neid ühendab religioon, siis pole sa kunagi täiesti teadvusel, pole enesest täiesti teadlik. Alati oled sa pisut vähem kui isiksus.", lk. 422.

______________________________

(17-19.06.´012.)

FREDERICK FORSYTH: "THE NEGOTIATOR". // "PAHOLAISEN PELILAUTA." C: 1989. // Keuruu/ Helsinki, 1991. // "Valitut palat. Kirjavaliot. Neljä lyhennettyä menestusteosta." // Suomennos: Seppo Saari. // Lk.: 7-187.//

"... niin silloin voimme jättää lapsillemme maailman, joka on todella vapaa siitä kauheasta pelosta, jota me olemme näiden viidenkymmenen vuoden ajan tunteneet.", lk. 15.

"... kunnialisesta rauhasta ja turvallisesta rauhasta. /.../ Kaikki ihmiset uneksivat, mutta vaarallisimpia ovat ne, jotka uneksivat silmät auki.", lk. 25.

"... tietokoneita ... /..../ ... että nämä kapineet olivat tie valtaan: oikein käytettyinä ne tarjosivat keinot korjata maailman mielettömyyksiä ja tuoda järjestystä kaaokseen.", lk. 26.

"... kuinka vimme päivät ovat järkyttäneet koko kansakuntaamme. /.../ ... nyökkäsi. Hän oli varma tunteiden aitoudesta.", lk. 103.

"... Pahempaa kuin kauhea... /.../ Se oli järjetöntä. /.../ Eivät he tunne sääliä.", lk. 105.

"... oli syvissä ajatuksissa. /.../ oli tottunuut hänen mietiskelyihinsä ja antoi hänen olaa rauhassa.", lk. 106.

"... koko kansakunnan yli huökyaaltona tulvahtanut silmitön raivo oli löytänyt itselleen kohteen. /.../ ja teki siellä tuhojaan.", lk. 112.

"... PARIISIN saapuminen oli / kuin kotiintulo. Täällä hän oli kosiskellut / ja saannut tämän omakseen. /.../ Pariisissa hän oli kokenut taivaan, Pariisissa hän oli kokenut helvetin. Hän kyllä tnsi sen kaupungin.",´lk. 138.

"... Jos / oli kiero, niin ihmiskunnalla ei tosikaan ollut toivoa.", lk. 167.

"... Voisinko tarjota teille jotakin, hyvä herra? Ihan mitä vain...", lk. 185.

_______________________________

(20.-22.06.´012.)

ROBERT FRANKLIN LESLIE: "THE BEARS AND I." // "Karhut ja minä". Helsinki, 1991. // Suomennos: Marja Helanen-Ahtola. // "Valitut palat. Kirjavaliot". // Lk.: 190-265.

"... että eläimen uhkaileminen tai satuttaminen vain lujittaa ominaisuutta, jota ihminen yritää oikaista. /.../ sillä luonto lopettaa nopeasti olennon, joka ei välitä sen monimutkaisista säännöistä tai rikkoo niitä.", lk. 198.

"... Miehen lempeä ääni teki minuun vaikutuksen, samoin hänen ruskeitten silmiensä pohjattomuus. /.../ Hän sanoi hiljaa: "Pilvet ovat kaikkien kullanetsijöitten unelmien asuinsijoja.", lk. 216.

"... tosin jään kaipamaan / yksinäisyyttä, jossa voi ajatella rauhassa. En usko, että osaisin ajatella kaupungissa selkeästi.", lk. 233.

______________________________

(9.-12. 07.´012.)

THOMAS MAYNE REID: "OCEOLA, SEMINOLIDE PEALIK." // ("Oceola" by Captain Mayne Reid). Tallinn, 1979. // "Eesti Raamat". // Tõlk: Ester Heinaste. // Lk.: 7-357. // C: 1853, London.

"... vaga kastiilane... /.../ Mõeldud on hispaania meresõitjat Juan Ponce de Leòni, kes 1513 a. avastas Florida.", lk. 7.

"... On üsna heleda nahaga naisi – kvarteroone. Mitmed neist on rohkem kui kenad, mõne disegi väga ilusad. /.../ Sambo – neegri ja indiaanlase järeltulija. // Kvarteroon – mulati ja valge järeltulija, veerandvereline.", lk. 12.

"... Kogu maailmas ja kõikidel aegadel on ilu alati kummardunud julguse ja jõu ees.", lk. 14.

"... see oli mõistatus, mida ma lahendad aie osanud. Ühtegi loomulikku seletust ma ei teadnud, seepärast kaldusin tahatmatult uskuma ebamaist, üleloomulikku.", lk. 23.

"... Pidasin silma sühte säravat olevust, ke soli kord minu teele sattunud kui unelm, kui taevalik nägemus – sest liiga kaunis tundus ta mais eelu tarvis. See nägemus oli end mulle ilmunud indiaani neiu näol...", lk. 41.

"... Kõik kokku tundus olevat unenägu. Sündmused olid arenenud nii tormiliselt, et ma ei suutnu dkudiagi oma meeli usaldada ega uskuda, et kõik on tõsi.", lk. 50-51.

"... -- nautisin seda noore armastuse õndsust. On õige, et edasises elus ei tule enam ühetgi rõõmu, mis oleks sellega võrnde. Kuulsus ja võim pakuvad vaid rahuludust, üksnes armastuses on tavealikku õnnetunnet, ja kõige puhtam ning sulnim on tema esimene õis.", lk. 64.

"... Mis saaks noorusarmastusest, kui sel lasta vabalt arenenda? Ka shääbuks ta omal ajal? Ka saabuks küllastuse ja meelemuutus etund? Või kujuneks ta vahelesegamiseta igaveseks? Kes teab, missugne saatus teda ootaks, kui tal lastaks areneda täiuseni. Ent mitte kunagi ei lähe ju nii, noorusarmastusele segataks ealati avhele. /.../ sest meid oli õpetatud tõest lugu pidama...", lk. 67.

"... Olgu vaimustus ideaalist kui suur tahes, ikka eelistab heitlik inimhing tegelikku, käegakatsutavat. Kuigi kogu maailmas on kauneid naisi vähe, ei ole üks nendest ilusam kui ülejäänud... /..../ Kaua panin ma vastu nond esireenide võlumisele, kui olin ju ainult lihtsurelik...", lk. 71.

"... Maailm ei olnud ju pime, oli olemas mõtlev vähemus, kes seisis lärmajate soovi vastu ja kellest ei saanud mööda minna.", lk. 76.

"... Ta kandis pealiku tunnuseid, kui dilma nendetagi oleks olnud selge, kellega on tegemist: jub üksnes ilme ja hoiaku järgi võis teda eksimatult teiste juhiks pidada.", lk. 112.

"... Suutsin vaevalt oma meeli usaldada, vaevalt uskuda, et ma pole lihtsalt mingi hirmsa hallutsinatsiooni võimuses, meeltesegaduses, mille võis põhjustada kõnelus tolle hullu/...", lk. 146.

"... Hull vaatas mulle veidi aega sõnatult otsa. /sic!/ ... ilmus ta silmisse hämmeldus ja pilk kinnitus mu näole, nagu püüaks ta mu mõtteid lugeda." (sic!), lk. 147.

_______________________________

(12.07.´012.)

ROGER JOSEPH CH. ZELAZNY: "DAMNATION ALLEY". // Needuste allee." Tallinn, 1992. // Kirjastus: "Katherine". // Tõlk: Juhan Habicht. // Lk.: 5-159.

"... kui sa kasutad seda oma ainsat voorust teiste aitamiseks... /.../ See ei olnud kerge ja mul oli õnne ka. Aga nii kaugel ma olen käinud ja ma ei tea ühtegi teist, ke sama võiks väita.", lk. 15-16.

"... Sealtsamas kust kõik teisedki, tarkpea, natuke lõbu paarile inimesele veidikeseks ajaks, ja sealt need hädad hakkavadki.", lk. 36.

"... Kõik kelle laubal või kätel on ... märk! /.../ Ning taevas oli täis märke, salapäraseid ja tõlkimatuid, kui sinine välk pooluselt poolusele sähvatas.", lk. 41.

"... Nüüd on mul väike rantscho ja ainult mõni teener ja suurema osa ajast kuulan ma klassikalist muusikat ja loen vanu filosoofe. Kuid kui ma sellest loost teada sain, mõistsin ma, et minu kohus inimonna ja / rahva ees on pakkud aoma abi.", lk. 51.

"... Sest ma teadsin, et ta jääb uskuma. /.../ Ta tahab, et kõik oleks kena. Nii ma rääkisingi talle kenadest asjadest, ja tema uskus. Miks mitte?!, lk. 53.

"... Ma olen Ingel. Ma olen viimane elus Ingel. /.../ Saad sa aru, mid asee tähendab? Ma olen viimane ja kogu au on minu kanda. Meiega nalja ei tehtud... /.../ Kas viimane katoliiklane ei ole paavst?", lk. 56.

"... et üksik Ingel on vaid tühi koht. Aga selles nad eksisid. Ta ei läinud üksinduses hulluks – või vähemalt ei tundnud ta ise, et oleks läinud. /.../ Lihtsalt istus. Ta oli mõistnud, et nad ei saa talle midagi teha. Ta oli oodanud. Ise teadmata, mida. Seda siis.", lk. 60.

______________________________

(28.-29.07.´012.)

PIERRE BOULLE: "LA PLANÈTE DES SINGES." // "Ahvide planeet." Tallinn, 1973. // "Eesti Raamat". // "Mirabilia". // Tõlk: Lennart Meri. // C: 1963, Paris. // Lk.: 5-139.

"... See on salasoov, mida ma peaaegu et kardan sõnastada. Ja siin on minu seikluste kroonika, kõik ausalt kirja pandud.", lk. 8.

"... imetlusväärseid teadmisi. Polnud ala, mida ta poleks uurinud, ja ma olin siiralt õnnelik, et nii ohtliku ürituse eesotsas seisis selline mees.", lk. 10.

"tähelepanekute põhjal teadsime, et siin on ka oma tsivilisatsioon. Selle planeedi nägu olid kujundanud mõistuslikud olendid – inimesteks ei julgenud me neid veel nimetada.", lk. 15.

"... Eales ei unsuta ma tundepöörist, mida tema ilmumine minus vallandas. See oli / täiuslik looming kosevahus ja / verevas kiirguses, mille võrratu ilu sundis hinge kinni pidama. See oli naine; pigem noor tütarlaps, kui mitte haldjas. /.../ Ühelgi meie hulgast polnud kalduvusi hallutsinatsioone näha...", lk. 17.

"... mõistuslikkuse helki ... /.../ kuid see-eest puudub neil mõistus. Pilk, mis oli mind / häirinud ja mida tajusin ka nüüd kõigi teiste juures, võis ainult seda tähendada: neil puudus teadlik mõte, puudus hing. /.../ ... ning igasuguse mõtte täielik puudumine nend enägudel oli niivõrd ilmne, et viis meid segadusse.", lk. 23.

"... Kuid olgugi selle tüdruku ilu oli täisulik... /.../ tahmist teda võtta. /.../ jäin lõpuks magama /.../ ebatavliselt kauni ja uskumatult arutu olendi kaisus...", lk. 27-28.

"... mõistuslik olend, kes on harjunud looduse pealtnäha üleloomulike tujude taga loogilisi põhjusi avastama.", lk. 39.

"... Hakkasin tasapisi tundma uhkust, et olen erakordne nähtus, ainus, kellel on õigus eelistatud kohtlemisele."; lk. 46.

"... mina, tuhandeaastase evolutsiooni ülim tipp, otsides endal eõigustust kosmiliste olukordade erakordsuses, veendundu sel hetkel, et maailmaruumis ja taevakehadel tuleb ette seisundeid, millest inimlik mõtteteadus pole undki osanud näha... /.../ ...kütkestavalt kauni...", lk. 58.

"... ning tunnetada ruumi kolmemõõtmelisust, /.../ ja niiviisi ikka kõrgemale tõustes jõudsime mõtestatud eluni.", lk. 67.

"... tema poolel on kõik helgemad pead. Nad ei tea, kust nad tulevad, kuhu nad lähevad, mida nad endast kujutavad – võibolla teeb see tühjus neile piina.", lk. 80.

"... Inimeste loomalikkus ajas mind iiveldama ning kui ma järjekordselt pidin nentima oma ülimat sarnasust nendega, tundsin end häbist punastamas.", lk. 82.

"... Arvasin, et olen sedavõrd harjunud /ahvide/ ja nende eneseavaldustega, et mind miski enam ei suuda hämmastada. Ent minu pilkudele avaneva vaatepildi eriskummalisus, selle totter grandisoossus osutus ometi nii mõjuskaks, et mind haaras peapööritus ning pidin endalt taas küsima, kas ma mitte und ei näe."; lk. 84.

"... Pikapeale võib vaim kehastuda teos. Koguni peab, sest se eon arengu loomulik käik... Kuid küsimus, mida ma kogu hingest lahendada püüan ja millele ma ikka ja jälle vastust otsin, on selles, kuida see kõik algas...", lk. 104.

"... ollakse üldsielt arvamusel, et meie järglasteks kujunevad ühel heal päeval masinad. /.../ ... on rahvahulkades spontaanselt sündinud ja ennast kõige laialdasemalt maksma pannud. /.../ et kõigepealt tuleb kunstilooming, esmajoones kirjandus. /.../ Millest koosneb meie kirjandus? Suurteostest? Hoopiski mitte. Kui on kirja pandud mõni algupärane raamat – neid aga sünnib üks või kaks sajandi kohta --, hakatakse seda kirjameeste seas jäljendama, teiste sõnadega kopeerima...", lk. 109.

"... et kui olin neid küllalt kaua jälginud, hakkasin paljude detailide taga tajuma teatud reeglipärasust,mis näis viitavat sellele, et kogus see nõiasabat on siiski mingi tsiviliseeritud organisatsiooni osa...", lk. 112.

"... et minust saaks inimkonna uuestisünni tööriist? /.../ Vanajumal ei salli õnnemängu, väitis kunagi keegi füüsik. Kosmoses ei esine juhuslikkust. /.../ hälbinud inimkonna uue Lunastaja nime.", lk. 114.

______________________________

(30.-31.07.´012.)

DOROTHY L. SAYERS: "THE UNPLEASANTNESS AT THE BELLONA CLUB." // "Korralagedus Bellona klubis." // Tallinn, 1990. // "Eesti Raamat", "Mirabilia". // Tõlk: Krista Kaer. // Lk.: 3-189. // C: 1974.

"... Temas toimunud muutus oli peaaegu jahmatav – ostekui oleks mõõgatera järsku samettupest välja sähvatanud.", lk. 23.

"... -- me peame elavate suhtes oma kohust täitma, surnudi me aidata ei saa.", lk. 25.

"... Nad teavad, et mina millestki tühisest ei huvitu. Naiste tagaajamine pole kunagi olnud minu ala.", lk. 80.

"... Peamiselt Aristoteles /.../ Tead, ta ütleb, et alati tuleb eelistada tõenäolist, kuid võimatut ebatõenäolisele, kuid võimalikule.", lk. 105.

"... Ikka veel psüib esivanematelt päritud ettekujutus, et kriisiolukorras tuleb naistega käituda nagu idiootidega. Küllap on tegemist selel sajanditevanuse arusaamaga...", lk. 136.

"... raamatud /.../ Me ümbritseme ennast nendega, siis kasvame neist välja ja jätame nad endast maha nagu märgid varasematest arengustaadiumitest. /.../ Üliharitud inimeste rafineeritud enesevaatlused.", lk. 145.

"... Normaalse ja ebanormaalse vahel on sügav kuristik, kuid see on nii kitsas, et teeb vääritimõistmise kergeks.", lk. 162.

"... ta peab ennast kuradiks. /.../ selgete pettekujutlustega /.../ Nagu ma aru saan, on niisugust asja varemgi juhtunud. / Saja aasta eest oleks öeldud, et ta on kurjast vaimust vaevatud, aga meie oleme targemad. /.../ mil ta mõtleb, et kurat on tema üle võimust saanud ning muidugi on raske öelda, mida võib inimene niisuguse luulu mõjul teha või tegemata jätta.", lk. 173.

"... Temas leidus ka kuratlikku südikust, Arukat julgust, ta mõistis alati riski, enne kui ta selle peale välja läks. /.../ armulugusi / hoolitsema selle eest, et need lõppeksid mõlemapoolse heatahtlikkusega...", lk. 183.

"... minu panust tunnustatakse; olgu vormitav materjal kuitahes hea, ikkagi oleks naeruväänre jätta noore mehe seltskondlik harimine juhuse hooleks. /.../ väga siiras, tagasihoidlik ja hea käitumisega, suurepärase elava vaimuga.", lk. 184.

"... mulle pakkus teatavat sardoonilist lõbu jälgida /.../ naiste jõupingutusi tema püüdmiseks. Säärane erakuelu ei saa / küll kasuks tulla...", lk. 185.

""... on saanud alati kõik, peale selle, mida ta kõige rohkem tahab", ning minu meelest on tal rohkem vendanud kui enamikul inimestel.", lk. 187.

______________________________

(31.07.-1.08.`012.)

MAURICE LEBLANC (1864-1941): "L`AGENCE BARNETT & CO". // "Juhus teeb imesi." Tallinn, 1992. // "Eesti Raamat". "Mirabilia". // Tõlk: Jana Leibak. // Lk.: 3-109. //

"... tundis end ahistatuna, kõrist haaratuna, elutuna nagu jahisaak selle saatanliku tegelase kätes. Ei mingit vastupanuvõimalust. /.../ ta tegutses rahulikult nagu inimene, keda ei saa üles anda ega reeta. /.../ Saladus oli puutumatu. /.../ ja ka selu ei tundu teile taas kütkestav? Ilus, hoogne, vaheldusrikas, lõbus, lahke elu, kus saab teha kõiki väikesi meeletusi, mid aon õigus teha teie eas?", lk. 16.

"... jutt tundundu talle nii tobe, et ta ei kahelnudki, et see ka õigusemõistmisele niisama tobe tundub. Selliseid rumalusi ei lükata ümber.", lk. 20.

"... Kui teadaolevast tegelikkusest mindi üle teistsugusesse reaalsusesse, kas pidi uskuma, et teine versioon on õige?", lk. 35.

"... Tema originaalsus, see, mis teeb teda eriliselt saladuslikuks, nii et ta ei ole mitte ainult tühine vahejuhtum, tuleneb hoopis millestki muust.", lk. 37.

"... See oli mõlemapoolne armastus eismesest pilgust. /.../ ja võitis ta, ka preili / armastas teda õrnalt, hellitas teda, tegi ta õnnelikuks...", lk. 46.

"... karistas süüdlasi ja päästis süütuid, kuid ei unustanud ennast. Hästikorraldatud hetagevus algab iseendast.", lk. 66.

"... aiman seda ette. Mis on õigalne, juhtub alati, ka ssündmuste vääramatusest või Jumala armust."", lk. 72.

"... On võimalikku ja võimatut, tõde ja ebatõenäolisust. /.../ -- siis seda tänu kujuteldamatule imele, mida ta ihaldas kõigis oma soovides ja mid ameie ei oska veel ette kujutada. /.../ Et tabada imet, ei pea niivõrd tema jälgi otsima kui tema olemuse ära tundma.", lk. 73.

"... Ei tasu vaeva appi kutsuda jumalikku vahelesegamist, rikkudes loodusseadusi... /..../ Ime on sedalaadi, mida võib meie päevil luua lihtne juhus. /..../ Midagi pole tema jaoks võimatu. See on kõige kummalisem ja leidlikum jõud, kõige ootamatum ja tujukam. Juhus lähendab, kogub ja mitmekordistab rabavamaid võimlusi ja loob kõige erisugusemate elementidega igapäevase tõelisuse. Ainult juhus teeb imesi.", lk. 77.

"... Sa oled neist üle / Sa oled nutikam kui nemad. See, mis sa täna tegid, on tõepoolest ime.", lk. 107.

"... Kui ainult süütus võidutseks, halb tehtaks heaks ja kuritegu karistataks ühel või teisel moel, -- kas polnud see peamine?", lk. 108.

___________________________

(1.-3. 08. `012.)

ELLERY QUEEN: "THE AMERICAN GUN MYSTERY. Death at the Rodeo." //"Ameerika püstoli mõistatus." Tallinn, 1986. // "Eesti Raamat." "Mirabilia". // Tõlk: Kristin Kuutsma. // Lk.: 3-190. // NEW YORK.

"... kuningriigil puudusid geograafilised piirid, selle alamatest said armetud orjad. /.../ keelatud unelmate kehastus... /.../ ... ahvatlev nagu eksootiline jumalanna...", lk. 12.

"... pingsa tähelepanuga neiu profiili. /.../ Oli peaaegu talumatu ebajumalale nii lähedla viibida. /.../ -- teine sädelev silmapete, kes esimese htekega kõik mehed vallutas --", lk. 25.

"... Milline idioot ma olen olnud... /.../ Ja kui lihtne see mõistatus tegelikult oli.", lk. 101.

"... Kõik teaduse huvides /.../ Issand, millised märtrid miest mõnikord saavad!", lk. 109.

"... Inimloomus euniversaalsusest teadlik olles on ootuspärane, et erinevate ajastute vaimsed saavutused annavad tunnistust selle põhimõttelisest muutumatusest...", lk. 132.

"... isutusid tradunult, haaratud kohutavast eelaimusest. Selleks polnud mingit põhjust, ja siiski oli olema speamine põhjus. Kõik juhtus ootamatult ja siiski möödapääsmatult.", lk. 134.

"... Möödus terve igavik – hetk, mis aja tavapärasest voolust hoolimata inimelus mõnikord ikka ette tuleb.", lk. 167.

_______________________________

(9.-12.08. `012.)

Phyllis Dorothy JAMES (s. 1920): "SHROUD FOR A NIGHTINGALE." // "Surilina ööbikule".Tallinn, 1991. // "Eesti Raamat", "Mirabilia". // Tõlk: Ralf Toming. // Lk.: 3-239.

"... oli väga nägus tüdruk, tema blondid juuksed ulatusid nipsaka moodsajoonelise näo kohal laubatukana silmakulmudeni.", lk. 14.

"... just nagu püüdes mingit võõrast ja ähvardavat jõudu eemal hoida. /.../ ... läheneb nõiduslik südaöötund...", lk. 30.

"... naisele, kes oli eelistanud ennast mitte koormata. /.../ Näis, nagu oleks ta oma vajadused ükshaaval arvele võtnud...", lk. 39.

"... kes polnud kunagi õppinud eluga leppima ja oli võib-olla loobunud selle üritamisest.", lk. 47.

"... Teisi inimesi mõsitma ja neile andestama saame hakata alles siis, kui oleme õppinud iseenast mõsitma ja iseendale andestama.", lk. 59.

"... Mul pole tile midagi pakkuda. Mingit abi ei ole. Me oleme kõik sünnist kuni surmani üksi. Meie minevik on meie olevik ja tulevik. Meil tuleb elada koos iseenesega, kuni pole enam jäänud mingit aega. Kuitahate lunastust, siis otsige seda iseenesest. Kusagilt mujalt sed aotsida ei ole.", lk. 62.

"... Ma ei saa huvi tund amillegi vastu, millest ma mitte midagi aru ei saa ja mille kohta ma tean, et mul pole mingit väljavaadet hakata sellest kunagi aru saama. /.../ See on arvatavasti teatav tegelikkuse eest põgenemine, /.../ -- see huvitumineimpersonaalsest universumist, mille mõjutamiseks või kontrollimiseks ma ei saa midagi ette võtta ja... /.../ See annab isiklikele probleemidele õiged propotsioonid.", lk. 65.

"... et ebaõiglane oleks last koormata kahe vastutustundetu vaenmaga. /.../ Aga tõeliselt ei huvita teda keegi peale iseenda.", lk. 72.

"... rõhutades muljet varjatud, üksnes osaliselt kontrolli all olevast jõust.", lk. 99.

"... Iga vahekorra puhul on olemas üks, kes armastab, ja üks, kes lubab ennast armastada. See on lihtsalt ihalduse jõhker ökonoomika: igaühelt tema võimete järgi, igaühele tema vajaduste järgi.", lk. 109.

"... Aga soosse, kes on isekusest teinud nii suure kunsti, tuleb suhtuda lugupidamisega. Just see annab teile teie tugevuse, see võime pühendada ennast täielkult omaenese huvide teenimisele.", lk. 117.

"... See oli rohkem kui aimus; nagu alati, oli ta selles kindel. Kui tal oli õnne, siis võis midagi niisugust juhtuda ühe ja sama asja uurimisel mitu korda, aga ei tarvitsenud ka üldse juhtuda. Ta ei saanud seda juhtuma sundida ja ta kartis liiga põhjalikult selle juuri uurida, sest ta kahtlustas, et see oli loogika mõjul kergesti närbuv taim.", lk. 134.

"... Kuid selles mehes oli jõudu. See võis olla sisemise kokkusurutud närvienergia ilming; see võis ka väljaendada elus läbikukkumist või ebapopulaarsusest sugenenud painavat vihavimma. Igal juhul ei olnud tegemist mugava ega tühise isikuga.", lk. 148.

"... Kuid siin oli tegemist veelgi suurema enesessetõmbumisega; sõltumatusega, mis iseloomustas naist, kes pidas privaatsust nii oluliseks, et ei lasknud isegi oma vahetul ümbrusel midagi reeta.", lk. 162.

"... kuid talle oli omane he akujutlusvõimega mehe tundlikkus atmosfääri suhtes. /.../ tundis aukartusjudinat. Korraks puudutas teda justnagu külma sõrmega /.../ hirm ja abitus. Ühe kohutava sekundi vältel tundis ta selle tütralapse armetust ja lootusetust. Minevik sulas ühte olevikuga. Hirm oli igikestev. Ees seisis viimane meeleheitlik samm. Siis möödus see silmapilk. /.../ ... olid talle teraselt otsa vaatavad silmad selged ja särasid ähvardavalt. See loom võis olla hädas, kuid ta viibis koduses ümbruses ja kõik tema meeled olid virged.", lk. 166.

"... just nagu oleks ta enne oma teadmiste avalikuks tegemist omaenese alateadvusega, mingi kõrgema võimuga või /.../ vaimuga nõu pidanud.", lk. 183.

"... Ta viibis füüsilis eväsimuse seisundis, mille korral vaim ja keha näivad olevat teineteisest lahutatud ning reaalsuses püsiv keha liigub poolteadvuslikult oma tuttavas füüsilises maailmas, sellel kui vabanenud vaim hõljub kontrollimatul orbiidil, kus fantaasia ja faktid on võrdselt ebamäärased.", lk. 200.

______________________________

(14.-15. 08. `012.)

MATTI YRJÄNÄ JOENSUU: "HARJUNPÄÄ JA POLIISIN POIKA". // "Harjunpää ja politseiniku poeg. Romaan kuriteost ja sellest, mida me oma silmas ei näe." // Tallinn, 1986. // "Eesti Raamat"; "Mirabilia". // Tõlk: Ants Paikre. // Lk.: 3-143.

"... oleks tahtnud veel midagi öelda – ent ta ei suutnud leida midagi lohutavat; ta oli lasknud liialt palju aastaid mööduda, lausunud neid sõnu nii sageli, et need ei sisaldanud enam midagi."; lk. 9.

"... Aga tema silmad olid elavad ja selged, ja neis oli midagi, millest teadsid, et ta märkab rohkem kui enamik inimesi.", lk. 24.

"... lausa aistis, kuidas tema mõtted liiguvad, korrastatult, ükshaaval, ja miski väline ei pääse neid mõjustama.", lk. 87.

"... kusagilt kaugelt andis endast märku kergendustunne nagu unenägu, mida enam selgesti ei mäleta."; lk. 90.

"... talle tundus, et ta teab midagi, mille tähendust ta ei suuda taibata, et ta peaks mõningaid asju üksteisega ühendada oskama --", lk. 93.

"... ähamne aimus, nii kauge, et see jäi tabamatuks, nii umbkaudne, et ei oleks pidanud sellele mõtlemagi --", lk. 101.

"... Aga nad olid eksinud, arvanud rohkem kui olid teadnud. Ja siis tundus //, et neile on andeks antud.", lk. 143.

______________________________

((09. 2011.) & 24-25.08. `012.))

STEVEN WEINBERG: "The Three Firts Minutes. A Modern View of the Origin of the Universe. // "Esimesed kolm minutit. Arutlus Universumi tekkest." Tallinn, 1988. // Kirjastus: "Valgus". // Tõlk: L. Palgi. // Lk.: 3-150. / C: 1977.

// Loetud 09. 2011 = 70. lk. //

"... Loomulikult tekib küsimus, kui suur oli universum sel väha varajasel ajal. Kahjuks me ei tea seda ega või olla isegi kindlad, kas niimoodi on üldse mõtet küsida. /.../ võib praegune universum väga hästi olla lõpmatu; /.../ ja jääb lõpmatuks ka edaspidi. Teisest küljest võib universumil olla lõplik läbimõõt, mõne arvamuse khaselt praegu umbes 125 milrjaridt valgusaastat.", lk. 74.

"... Universum pasiub ja jahtub edasi, kuid mdiagi eriti huvitavat ei juhtu enne 700 000 aasta möödumist. /.../ kiirguse sõltumatus ainest võimaldab ainel hakata koonduma galaktikateks ja tähtedeks. Kulub veel umbes 10 miljardit aastat, enne kui elusolendid saavad hakata rekonstrueerima seda arengulugu.", lk. 78.

"... ja otsutada selle üle ka suniversum on lahtine või kinnine. /.../ Maapealses vees moodustab deuteerium kaalu järgi umbes 150 miljondikku. (see on seesama deuteerium, mid avõib kasutada kütusena termotuumareaktorites, kui edaspidi õpitakse termotuumareaktsioone korralikult juhitima.)", lk. 80.

"... See tähednab, et galaktika dliiguvad paokiirusest suurema kiirjusega ja universum pasiub igavesti. /.../ ... ning me võiksime olla veel kindlamad, et elame igavesti pasiuvas lahtises universumis."; lk. 81.

"... Varajasest universumist on pärit veel miski, mid aon kõikjal meie ümber, kuid mille vaatlemine näib olevat võimatu.", lk. 82.

"... Kuid oh häda: /.../ See on tõepoolest õrritav probleem: uiga tuumaosakese kohta peaks olema umbe smiljard neutriinot ja antineutriinot, aga mitte keegi ei tea, kuida sneid avastada! Võib-olla keegi leiab kunagi siiski lahenduse. /.../ ... võis lugejal tekkida tunne, et kõigest räägitakse natuke liiga suure teadusliku kindlusega. Tal võib olla õiguski.", lk. 83.

"... Möödalastud soodsal võimalusel peatusin ma sellepärast, et see tundub olevat ülimalt õpetlik. Võib aru saada, miks nii paljud teaduseajaloolased tegelevad õnnestumistega, säravate avastustega, briljantsete tuletuskäikudega või Newtoni ja Einsteini suurte maagiliste mõttehüpetega. Kuid ma ei usu, et teaduse edu on tõepoolest võimalik mõista, saamata aru, kui raske töö see on, kui kergesti võib kaotada õige raja, kui raske on taibata, mid atuleks teha järgmisena.", lk. 91.

"... Igapäevaelus meil nendega tegemist ei tule, nagu sed atuleb näiteks elektromagnet- ja gravitatsioonijõududega...", lk. 92.

"... Vesinikpommi lõhkemine on põhjustatud neutriinode ja prootonite ümberkorraldumisest, nii et tugeva vastastikmõju jõud saavad siduda neid veel tihedamalt; pommi lõhkemis eenergia vabanebki selle ümberpaigutuse tõttu."; lk. 93.

"... Kui aatomites ja molekulides eloktronid tunneksid tuumajõude, ei olek skeemiat, kristallograafiat ega bilooogiat, oleks vaid tuumafüüsika."; lk. 94.

"... on füüsikateoreetikud ilmutanud tõelist poeetilist fantaasiat. /.../ just nii , nagu aatomid lagunevad mõne tuhand ekraadi juures elektronideks ja tuumadeks ning tuumad mõne miljardi kraadi korral prootoniteks ja neutroniteks. /.../ On kerge arvutada, et päris algus, see lõpmata kõrge temperatuuri ja lõpmata suure tihedusega seisund, pidi valitsema umbes üks sajandik sekundit...", lk. 96.

"... Maa ümber Päikese liikumise kiirus sõltub Päikese temperatuurist. Kui Päike poleks tuline, tiirleks Maa veidi aeglasemalt, est Päikese soojusenergia ei annaks gravitatsioonijõule lisa. /.../ Horisont, s. t. Kaugus, millest alate spole võimalik vastu võtta mingeid signaale. /.../ Lihtsamalt öeldes: iga osake on umbes niisama suur kui kogu vaadeldav universum!", lk. 100.

"... On üks võimalik erand. Gravitatsioon võib nagu elektromagnetismgi ilmned anii lainete kui ka enam tuntud staatilis ekaugmõju kujul. Kaks paigalolevat elektroni tõukuvad teineteisest eenale staatilise elektrivälja mõjul... /.../ enne kui teade vahemaa muutumisest on jõudnud levida elektromagnetlaine kujul ühelt osakeselt teisele. /.../ et need lained liiguvad valguse kiirusega; see ongi tegelikult valguse kiirus.", lk. 101.

"... Loomulikult tahame teada ka seda, mi soli enne hetke, kui univerusm hakkas pasiuma ja jahtuma. /.../ Samuti võime harjuda ka absoluutse nullajaga: see on ajahtek minevikus, millets varasemasse hetke ei saa põhimõtteliselt ulatuda ükski põhjuse ja tagajärje ahel. Probleem on lahtine ja võib-olla jääbki lahtiseks. Mulle meeldib kõige rohkem see, et arutlustes väga varase univerusmi üle selgus võimlaik paralleel universumi ajaloo ja tema loogilise struktuuri vahel. /.../ Sel ajal ilmne sloodus e loomulik lihtsus otseselt füüsikanähtustes, aga siis polnud kedagi seda nägemas.", lk. 102.

"... Univerusmi paisumine jätkub veel kindlasti mõnda aega. Milline on aga ta edaspidine saatus, selle kohta annab standardteooria oma ennustused: kõik oleneb sellest, kas kosmiline tihedus on teatud kriitlisest väärtusest väiksem või suurem. /.../ ... kui kosmiline tihedus on kriitilisest tihedusets väiksem, on universum lõputu ja paisub igavesti. Meie järeltulijad, kui neid siis veel on, näeksid, kuida stermotuumareaktsioonid jõuavad kõigis tähtedes aeglaselt lõpule, jätte sjärele mitemsugust schlakki: musti kääbuseid , neutrontähti, võib-olla musti auke. Planeedid jätkavad tiirlemist psiult aeglustudes, sest kiirgavad gravitatsioonilaineid, kuid mitte iialgi ei jää nad paigale.", lk. 103.

"... Seitsekümmend miljonit aatsat hiljem, kui universum on veel kümme korda väiksemaks muutunud, tunduks taevas meie järeltulijatele (kui neid üldse veel on) talumatult hele. /.../ Kas see kurb lugu jätkub tõepoolests eni, kuni tepmeratuur muutub lõpmata kõrgeks ja tihedus lõpmata suureks? Ka saeg jääb kolm minutit pärast seda, kui tepmeratuur on tõusnud miljardi kraadini, tõepoolest seisma? Ilmselt ei või me selle ssugugi kindlad olla. /.../ ... ja kellelgi pole vähimatki aimu, mis juhtub.", lk. 104.

"... ning kogu maailm alustab otsast peale. Aga kui universum hakkab jälle pasiuma, siis aeglutsub see paisumine taas, kuni algab uus kokkutõmbumine, mi slõppeb järjekordse kosmilise / millele järgneb plahvatus, j anii lõputult edasi. Kui see on meie tulevik, siis selline oli arvatatavst ka meie minevik. Praegune pasiuv universum oleks vaid viimasele kokkutõmbumisele järgnev faas. /.../ Veel kaugemale tagasi vaadates võime ette kujutada lõputut pasimistest ja kokkutõmbumistest koonsevate tsüklite ahelat, mis ulatub ilma igasuguse alguseta lõpmata kaugele minevikku. Mõnda kosmoloogi köidab stsilleeruva mudeli filosoofiline külg eritis eepärast, et see kõrvaldab nagu tsatsionaarne mudelgi ilusasti loomise probleemi. /.../ .... milline kosmoloogiline mudel ka ei osutuks õigeks, pole ühseki palju lohutavat. Inimesele on omane uskuda, et me oleme universumiga kuidagis eotud, et elu pole mitte // juhulisk tulemus, vaid kuidagi juba algusest peale ette nähtud. /.../ et meie Maa on vaid tillkue osa enamjaolt vaenulikust universumist.", lk. 105.

"... universum on arenenud ütlemate võõrastes tingimustes ja tulevikus vaatab talle vastu väljasuremine lõputu kuuma või talumatu külma näol. Mida arusaadavam universum näib, sed amõtteutm ta tundub. /.../ Inimesed / ei piirdu mõtetega argielust... /.../ Ponnistused, mida inimene teeb universumi mõistmis enimel, tõstavad ta elu kõrgemale jandist ning annavad sellele tragöödia tõsidust.", lk. 106.

L. Palgi, A. Saar: "Järelsõna eestikeelsele tõlkele."

"... stenaarium vatsab nn. Standardmudelile, mille puhul universumi koguenergia on täpselt null. Selline eeldus nõuab lõputut universumit ka universumi sünnile ükskõik kui lähedasel ajahetkel. /.../ ... selline universum kujutab endast omapärast prepeetum mobile´t, mi stöötab tsükliliselt, iseenese sisejõudude toimel. Sel juhul kaonb probleem universumi algusets ja lõpust kõige radikaalsemal kujul. Kuid siis jääb vastuseta küsimus, miks universum eksiteerib.", lk. 139.

"... universumisse, kuid siin võib edu loota ainult parandamatu opitimist. /.../ ... olgu öedlud, et praegune elemetaarosakeste füüsika ja kosmoloogia lubavad ülivarajasest universumist küll tõsiselt arutleda, aga esilagu ei tarvitse see veel kaugeltki tegelikkusele vastata.", lk. 140. (12. 1985.)

______________________________

(4.-16.09. `012.)

"PHANTASTISCHE ZEITEN".

Frankfurt am Main, 1986. // Herausgegeben von Franz Rottensteiner. // "Phantastische Bibliothek". // "Suhrkap". // (Taschenbuch // ST 1986. // S.: 7-289.

(Loetud 09. 2012. läbi 6. autorit = u. 100. lk. )

Karl Michael Armer: "Wissenwertes über BCO-Geräte."

"... wenn Ihnen / alles bietet, was eine Ehefrau nur biten kann? /.../ alles ist saube rund ordentlich, und / erwartet Ihre weitere Wünche.", S.:9.

"... as anschmiegsame Sex-Kätzchen. /.../ ... bietet alles, was Ihr Herz begehrt (und noch viel mehr), in der privaten, ungestörten Atmosphäre Ihres Heims – und nur für Sie allein. Jederzeit, wann immer es Ihnen gefällt, erfüllt ise all Ihre Wünsche unterwürfig und hingebungsvoll, raffiniert und variantenreich. /.../ ... wissen Sie, was es Heisst, sich wie ein echter Mann zu fühlen.", S. 14.

J.G. Ballard: "Dre Mann, der auf dem Mond spazierging."

"... verkörperte die absolute Einsamkeit des Menschen in Raum und Zeit...", S.30.

Ulrich Johannes Beil: "Venezianische Roulett."

"... Es war, als ob ich das Sprechen zum sweiten Mal erlernte.", S. 40.

"... Aber ich sah keine andere Möglichkeit, Erfarungen zu machen, als diese. Ich hatte keine Wahl.", S. 44.

"... diese Marionette eines von mir selbst inszenierten Theaters.", S. 49.

Jonathan Carroll: "Zurück auf die Schulbank."

"... Man ist intelligent und rational, aber man kann es nicht steuern. /.../ Kindheitserinnerungen sind unsere Narben, und oft hütet und pflegt man sie ebenso wie man sie hasst.", S. 53.

Mircea Eliade: "Der Makranthropus."

"... Seltsamerweise höre ich manche Laute ganz genau... das heisst, ich weiss gar nicht, ob es Laute sind. Ich höre etwas anderes, mit einem Wort andere Dinge.", S. 66.

"... ihm versicherte, er sei nicht der einzige, der solche Erfarungen mache, die indische Medititationstechnik ermögliche ähnliche Ergebnisse. /.../ ... manchmal glaube ich, auch meine Sinne hätten sich verändert.", S. 67.

"... Doch es war kein eigentliche Schreken mehr, sondern ein massloses Satunen. Ich fühlte mich asu der Zeit gerissen und in eine mythologischen Welt der Vorzeit versetzet, war darauf gefasst, dass er den Dreizack Neptuns erhebe oder wie Jupiter Blitze schleuderte.", S. 78.

"... Siehst du die Welt nun mit anderen Augen? Siehst du Dinge, die wir nicht sehen können?", S. 79.

____________________________

(5.-8. 09. ´012.)

HERMANN HESSE: "NARZISS UND GLODMUND". // "Nartsiss ja Glodmund." Tallinn, 1996. // A/S "Kupar". // 20. sajandi klassika. // Tõlk: Elmar Salumaa. // Lk.: 5-250. // C: 1930 (1957).

"... nende paljude hulgas, kes tulid, elasid ning surid, leidunud see või teine üksik ja eriline. Keegi, keda kõik armastasid või pelgasid; keegi, kes näis olevat äravalitu; keegi, kellest veel kaua kõneldi, kui tema kaasaegsed juba unustatud olid.", lk. 6.

"... Ta oli tulivil headust, lihtsust, alandlikkust. /.../ Temale oli omane see lihtsameelsus, mid animetatakse tarkuseks; /.../ ... kandis omamoodi äravalitu saatust, valitses ja kannatas omal viisil. /.../ Tema vastu polnud midagi öelda, ta oli täiuslik, ta oli kõigist üle. /.../ teda ümbritses nagu karge õhk ainult tema suursugusus.", lk. 7.

"... Ei pruugi ju alati olla just soovid eneed, mis määraavd inimese saatuse ja kutsumuse, vaid midagi muud, ettemääratut.", lk. 8.

"... mõtleja ja analüüsija /.../ näis olevat unistaja ja lapsehing.", lk. 15.

"... Temale, kes ta teadis enese olevat määratud mungaelule ja askeetlusele, ei olnu dmäng tütarlastega lubatud. /.../ Otsekui võlutuna vaatas tütarlaps teda.", lk. 20.

"... filosoofia, vaimse vapruse ja väärika stolilisusega...", lk. 23.

"... sellel mõtlejal. Temale oli ju vaim kõik, ka armastus; tema osaks ei olnud mõttetult anduda mingile külgetõmbele.", lk. 24.

"... Ärkvelolijaks nimetan ma seda, kes tunnetab mõistuse ja teadvusega iseennast, oma sisemisi mõistetamatuid jõudusi, tunge ja nõrkusi ning oskab nendega arvestada.", lk. 36.

"... Ka sellega tuli leppida, kui see temale nii oli määratud. Ei tohi palju mõtelda, vaid peab laskma kõigel nii minna, nagu läheb.", lk. 71.

"... Talle näis, et selle väikse // saladuse moodi olid kõik ehtsad saladused, kõik tõelised, ehtsad pildid hingeski: neil polnud mingeid piirjooni, neil polnud mingit vormi, nad lasksid end aimata ainult kauge kauni võimalusena, nad olid looritatud ning paljutähendavad", lk. 146.

"... kuna neil puudus peamine: saladus. See oli, mis unenäol ja ülimal kunstiteosel oli ühine: saladus.", lk. 147.

"... Veel iial polnud mängumees mänginud säärasel kandlel, veel kunagi polnud kannel nii tuegvate ja oskuslike sõrmede all helisenud. /.../ Sinult / tahaksin ma lapsi saada.", lk. 193.

"... nägi nais ejahedate silmade kalkust sulamas ja mahenemas. Nagu õrn virvendus ja hääbumine käis värin läbi tema silmade sügavusest...", lk. 194.

"... oli veel aeg, midagi teha, midagi luu aja enesest järele jätta, mis jääks püsima kauem kui tema.", lk. 196.

"... et maailm olevat jumalik, ta olevat suurim ringid eharmoonia, mille keskpunktis troonib Looja, ja kõik olemasolev olevat hea ja nii edasi. Sa ütelsid nii olevat see Aristotelese või ka püha Thomase juures...", lk. 213.

"... mõistelise ja abstraktse vastu ja sa armastasid keeles eriti neid sõnu ja häälikuid, millele on omane meelelis-poeetiline kvaliteet, seega siis sõnu, mille juures said midagi kujutleda.", lk. 221.

"... siis oleksid sa võinud põhjustada õnnetusi. Sinust oleks nimelt müstik kujunenud. Müstikud on /.../ niisugused mõtlejad, kes ei suuda vabaneda kujutelmadest ning seega pole üldse mingid mõtlejad. Nad on salajased kunstnikud: poeedid ilma värssideta, maalijad ilma pintslita, muusikud ilma helideta.", lk. 222.

"... kuid juba puht praktiliselt nõuab puhas mõtlemine /.../ teatud kaitset maailma eest. /.../ mida sina nimetad puhtaks mõtlemiseks...", lk. 223.

________________________________

(10.-12.09.´012.)

Gianni VATTIMO: "La società transparente." // "Läpinäkyvä yhteiskunta." C: 1989. // Gaudemamus, 1995 (?). // Suomennos: Jussi Vähämäki. // Lk.: 5-84. // C: Gianni Vattimo & "Ganzanti edition". //

Jussi Vähämäki: "Suomentajan esipuhe.":

"... Il pensiero debole. /.../ ... traditionalismin uudeksi versioksi ja kaiken kaikkinaan hyökkäykseksi järkeä vastaan.", lk. 6.

"... Subjektiivisuuden normaalitilaksi tulee paradoksi tai epävarmuus. /.../ Juuri tämä phjattomuuden ja epävarmuuden kokemus "heikentää" totuuden.", lk.7.

"... sekä esittänyt Nietzschen radikaalina ja modernin kokemusta hallitsevana subjektivisuuden kriitikkona...", lk. 9.

"... Gadameria käsitellessään Vattimo on jatkuvasti painottanut kauneuden käsitteen mekitystä Gadamerin filosofialle historiallisen kekemuksen, etiikan ja estetiikan olennaisena ja niitä määrittävänä mementtina. /.../ Estetiisen ongelmasta tule näin olennainen, kosk juuri esteettisessä kokemuksessa muodostuvat samanaikasesti olemisen historian ja ontologisen eron kielellisyys sekä epäjatkuvuus ja fragmentaarisuus.", lk. 10.

"... Vattimon mukaan vain taideteoksen välityksellä voidaan kokea autenttinen kuolevaisuuden ja pohjattomuuden kokemus (eksistentialismihan palautti sen vielä yksilön eksistenssiin.) /.../ Esteettisen tietoisuuden punktuaalisuus on tapa, jolla subjekti elää hyppäyksen oman kuolevaisuutensa phojattomuuden (Ab-grund)", lk. 11.

"... Juuri tämä hermeneutiikan nihilistisen kosntituution kautta voidaan yksilöidä sen kohtalo ja löytää avain niihin valintoihin joita metafysiikan lopun aikakaudella on tehtävä.", lk. 12.

Gianni Vattimo & "La società transparente.":

"... -- alkaa muodostua aina intensiivisempi uuden ja originaalin kultti, joka puutui edeltäviltä aikakausilta... /.../ ... uuden ja originaalin kultti taitessa kuului osana yleisempään näkemykseen...", lk. 13.

"... Ei ole olemassa yhtä ainutta historiaa, on vain erilaisista näkokulmista esitettyjä kuvia menneisyydestä, ja on harhaanjohtavaa ajatella, että löytyisi yksi ylimmäinen ja kaikenkattava näkökulma...", lk. 15.

"... Mediat, jotka tekevät teoreettisesti mahdolliseksi informaation "reaaliajassa" kaikesta siitä mitä maailmassa tapahtuu, saataisivat itseasiassa muistuttaa eräänlaista Hegelin absoluuttisen hengen toteutumista käytännössä...", lk. 17.

"... Kenties juokkotiedotuksen yhteiskunnassa tulee ajankohtaiseksi yksi Nietzschen "ennustus": todellisesta maailmasta tulee vihdoinkiin tarina. Mikäli meillä on jokin käsitys todellisuudesta, niin myöhäismodernismin olosuhteissa se ei voi olla ennalta sovittu ajatus objetiivisesta kaiken alla olevasta todellisuudesta... /.../ Tarkoitukseni on esittää väite, jonka mukaan tiedotusvälineiden yhteiskunnassa ilmatuu vapaudeen ihanne, joka phjautuu oskillaatiolle, pluraalisuudelle ja loppujen lopuksi koko "todellisuuden periaatteen" eroosiolle. /.../ Nietzschen ja Heideggerin kaltaisten ajattelijoiden filosofisen opetuksen merkitys on kokonaan siinä tosiasiassa, että he tarjovat meille välineet modernin lopun ja historian lopun ajatuksen vapauttavan mekityksen ymmärtämiselle.", lk. 18.

"... Nietzsche on itseasiassa osoittanut, että kuva tietyn perustan pohjalta rationaalisesti järjestetystä todellisuudesta (mielkuva, jonka mukaan metafysiikka olisi aina maailman synnytämä) on vain "rauhoittava" myytti, ja se on luonteenomainen vielä alkeellisille ja barbaariselle ihmiskunnalle.", lk. 19.

"... Esteettinen kokemus saa ihmisen elämään muissa mahdollisissa maailmoissa ja näytää hänelle näin myös "todellisen" maailman; sen maailman, jonne hänet on suljettu, satunnaisuuden, suhteellisuuden, ja määrittelemättömyyden. /.../ Osoittaessaan, että oleminen ei välttämättä ole samaa kuin vankka, pysyvää ja tasapainonen, vaan että se on pikemminkin tekemisissä tapahtuman, sopimuksen, vuoropuhelun ja tulkinnan kanssa, Nietzschen ja Heideggerin kaltaiset nihilistiset filosofit...", lk. 21.

"... Ihmistieteiden ja kommunikaatioyhteiskuntamme, jota luonnehtii kiihtyvä informaation vaihto sekä taipumus tapahtuman ja uutisen samastamiseen (televisio), suhde on laajempi ja elimellisempi kuin yleensa uskotan. /.../ .. tehnyt mahdolliseksi ennen muuta uudenlaisten yhteisöllisen ja yksilöllisen elämän muotojen syntyminen sekä uudelaisten sosiaalisen olemisen tavan muodostuminen. /.../ Tämä taas on mahdollista vain maailmassa, jossa yhteiskunnalllinen kommuniktaatio on ylittänyt määratyn tason.", lk. 24.

"... jossa näkyisi suora yhteys sen ja modernin tekiinkan käytöön ottamien uusien informaation välineiden sekä kommunikaation ilmiöiden välillä. /.../ ... informaation mekanismeihin ja yhteiskunnalliseen kommunikaation sidoksissa olevalla ajatuksella julkisen alueesta on tärkea sija siinä kehtyskulussa, jonka myötä kansalaisyhteiskunta ilmaantuu valtiosta erottautuvana pyrkimyksenä.", lk. 25.

"... ei ole kiinostavaa tietoteoreettisesti tyhjentävä ihmistieteiden määritelmä, vaan ihmistieteiden tiedon muotojen... /.../ ... ja kaiken kattavan kommunikaatioyhteiskunnan suhde. /.../ ... ei ole ainostaan modernisaation yksi puoli, vaan se sisältää tavalaan koko modernisaation olennaisen merkityksen.", lk. 26.

"... teknologian, joka hallitsee ja muokkaa maailmaamme, ovat tehneet myös koneet sanan perinteisessä merkityksessä; ne luovat ulkoisen luonnon "hallinnan" välineet. /.../ ... informaation erityisessä kehityksessä ja maailman konstruktiossa "kuvina"; (b) yhteiskunta, jossa teknologia huipentuu "informaatioksi", on myös olennaisesti ihmistieteiden yhteiskunta – genetiivin subjektiivisessa ja objektiivisessa mekityksessä...", lk. 27.

"... Vastuu sitoo puhujat sosiaalisen dialogin todellisiin tai kuviteltuihin partnereihin. Näiden edessä jokainen on vastussa suhtessa kielen sääntöihin.", lk. 29.

"... tieteen transkendentaalisen subjektin muodostava kommunikaatioyhteisö tulee samanaikaisesti tieteen objektiksi yhteiskuntatieteiden tasolla; yhteiskuntatieteet-termin kaikkien laajimmassa merkityksessä.", lk. 30.

"... Rajoittamattoman kommunikaatioyhteiskunta, siis sellainen, jossa toteutuu loogisen sosialismin yhteisö, on läpinäkyvä yhteiskunta. Se on läpinäkyvää juuri siksi... /.../ ... jonka mallina on tietyntyyppinen käsitys psykoanalyysista – radikaalisti vähentämään konfliktien syitä.", lk. 31.

"... ja kommunikaation yhteiskunta olisi edennyt kohti itseläpinäkyvyyttä, se on pikemmin kulkenut kohti jotakin sellaista, jota hyvin yleisesti voidaan kutsua "maailman kuvitteellistamiseksi". Ihmistieteiden ja medioiden tarjomat maailmankuvat, vaikka ne vaikuttavat hyvinkin eri tasoilla, muodostavat koko objektiivisen maailman eivätä ainostaan erilaisia tulkintoja.", lk. 34.

"... Nietzschen erään alusuman mukaan "ei ole olemassa tosiasioita, on olemassa vain tulkintoja". Nietzsche myös kirjoitti, että "todellisesta maailmasta on lopultakin tullut tarina. /.../ Nämä järjestelmät erottautuvat varsinaisista myyteistä, sillä ne ovat "historiallisia", ja siis narratiiveja, jotka ottavat kriitisesti etäisyyttä; ne tietävät itsensä osaksi koordinoitua järjestelmää: ne tietävät itsensä ja esittävät itsensä nimenomaisesti "luotuina" eivätkä koskaan väitä olevansa "luonto.", lk. 35.

"... vapauttavana vain mikäli se luo vähemmän yhtenäisen ja epävarmemman maailman, siis myös myytin maailima turvattomamman maailman. Se maailma mielessään Nietzsche haaveili uudesta inhimillisestä subjektista, joka kykeneisi elämään ilman neurooseja, yli-ihimisesta (Übermensch).", lk. 36.

"... Yksi nykyaikasen ihmisen tietoisuudelle polttavimmin asettuvista ongelmista on, kuinka määritellä uudelleen suhde myytin. /.../ että juuri myytin uudelleen löytäminen edustaa esutsaa täsmällistä vastausta... /.../ Aikamme filosofiassa ei ole tyydyttävä teoriaa myytistä, sen olemmuksesta ja sen suhteista muihin tapoihin tarkastella maailimaa.", lk. 40.

"... vastakohtana tieteelliselle ajattelulle myyti ei ole analyytista, demonstratiivista jne, ajattelua, vaannarratiivista, mielikuvituksellista, tunteisiin liityvää; ja hieman yleissemmin sanottuna, see vaati vain vähän tai ei lainkaan objektivisuutta. Se on enemmän tekemisissä uskonnon ja taiteen, riitin ja magian kanssa. /.../ Paljon ennen kui maailma näyttäytyi tietoisuudelle empiiristen ´esineiden´ ja empiiristen ominaisuuksien joukkona, se näyttäytyi sille myytisten voimien ja tekojen joukkona.", lk. 41.

"... kritiikki ja kiinnostus arkisen ajatteluun (molemmat löytyvät eri muodoissaan Nietzscheltä ja Heideggerilta) oletetaan lähtokohdaksi, josta koetetaan palauttaa myytin takaisin valtaan.", lk. 44.

"... "ensimmäisiä periaatteita" ensisijaisest myyttisen kaltaisen tiedon kohteena, sillä myös tieteellinen rationaalisuus, joka niin monien vuosisatojen ajan on muovannut eurooppalaista kultuuria ohjavaat arvot, on määritelmän mukaan myyti...", lk. 45.

"... myyti narratiivisena tietona on tietyillä kokemuksen alueilla pätevää ajattelua...", lk. 49.

"... Demytologisointi, myytistä vapautuminen, on todettu myytiksi. /.../ Jo Nietzsche ositti, että totuuden arvon paljastuessa uskomukseksi, siis eräänlaiseksi elämän vaatimuksille perustuvaksi "virheeksi", edeltäviä virheitä ei voida yksinkertaisesti vain saattaa entiselleen: uneksumisen jatkaminen tietäen uneksuvansa...", lk. 50.

"... Nietzsche. Hänen jälkeensä, siis radikaalin demytologisoinnin jälkeen, totuuden kokemus ei voi enää yksinkertaisesti olla sama kuin aiemmin. Enää ei ole olemassa apodiktista todistetta, jonka kaltaisesta metafysiikan aikakauden ajattelijat etsivät "absoluuttista ja järkkymätöntä perustaa."", lk. 53.

"... esteettisen merkityksen ja eksistentiaalisen mekrityksen yhteinen nimittäjä, jota voidaan hyvällä syyllä kutsua utopiaksi.", lk. 74.

"... Tiede on aina näyttänyt ... /.../ paikalta, jossa maailma antautuu ainutkertaisena objektina tarkasteltavaaksi. Estetiikassa koemme nyt, että maailma ei ole yksi, vaan on olemassa monia maailmoja.", lk. 78.

"... Kuitenkin ajalla, kuten tiedetään, on rytminsä ja aika paljastaa suuntansa vain, jos se luetaan ja tulkitaan.", lk. 82.

_____________________________

(21.10.´012.)

Stanislaw Jerzy LEC (1909-1966): "Vastakarvan. Siistimättömiä mietelmiä." Helsinki, 1968. // Suomentaneet: Tuomas Anhava & Ville Repo. // Lk.: 7-122.// "Weilin+Göös." AB:n kirjapainio, Tapiola 1968.//

"... Miten harjoittaa muistia niin että oppii unohdamaan?", lk. 19.

"... Me käsitämme kaiken ja sen vuoksi emme pysty käsitämään mitään.", lk. 20.

"... Kun huhut vanhenevat, niistä tulee myytejä."

"... Kun myyti törmää tosieen – niin tapahtuu, toden totta.", lk. 23.

"... Vapautta ei käy teeskenteleminen.", lk. 25.

"... Piru on helvetissä positiivinen hahmo.", lk. 26.

"... On see kumma, miten vaikea on herätää vastakaikua tyhjissä päissä.", lk. 27.

"... Älkää luoko jumalia omiksi kuviksenne.", lk. 29.

"... Voi vaihtaa uskoa vaihtamatta jumalaa. Ja päinvastoin.", lk. 30.

"... Kuinka käy pirun joka lakkaa uskomasta Jumalaan?", lk. 35.

"... Tietämättömyytemme valloita yhä uusia maailmoita.", lk. 37.

"... Jotku tahtovat ymmärtää mitä uskovat, toiset uskoa minkä ymmärtävät.", lk. 39.

"... Käänny aina vieraitten jumalien puoleen. Niiden puheille pääset jonon ohi."

"... Kuolemattomuuden esnimmäinen ehto on kuolema.", lk. 41.

"... Mikä on kaaos? Se järjestys joka kumottiin kun maailma luotiin.", lk. 42.

"... Ihtanteet eivät ole idealisteja varten."

"... Enkeleillä on pirunsa ja pirulla enkelinsä.", lk. 46.

"... Yksinäisyys – mikä tungos."

"... Mieti ennen kuin ajattelet.", lk. 47.

"... Olisipa soma tietää, ajatteleeko joku eläin meidät nähdessään: "Ecce homo!"", lk. 49.

"... Tosi viisaus ei lähde päästä koskaan."

"... Aina pitäisi alkaa lopusta.", lk. 51.

"... Näin kerran ihmeen tapahtuvan juuri kun olisimme tulleet ilmankin toimeen.", lk. 56.

"... Yöt ovat enimmäkseen liian pimeitä näkyäkseen.", lk. 58.

"... Ajatuksen historia on siinä itsessään."

"... Myös pha tahtoo vain meidän parastamme.", lk. 59.

"... Ole realisti: älä kerro totuutta."

"... Mikä hyvinvointivaltio täytyykään olla sen, jossa toinen puoli väestöä voidaan pitää poliisin palveluksessa ja toinen valtion kustannuksella vankiloissa.", lk. 60.

"... Filosofit! Varokaa löytämästä viisasten kiveä. See ripustetaan teidän kaulaanne.", lk. 61.

"... Maailma on kaunis! Ja see on surullista."

"... Olenko minä sielua vailla rangaistukseksi siitä etten usko sielun olemassaoloon?", lk. 62.

"... Minä ennustan kannibalismin häviötä. Ihmista yököttää ihminen."; lk. 63.

"... Meidän rohkeimmat unelmamme toteutuvat jo. Nyt on vähemmän rohkeiden aika.", lk. 67.

"... Elämä on epätervellistä. Joka, elää, kuolee.", lk. 68.

"... Optimistid ja pessimistit ovat eri mieltä vain maailmanlopun ajankohdasta."

"... Toiset uskovat uskovansa, toiset uskovat etteivät usko.", lk. 70.

"... Miksi illuusioita, kun kerran voidaan toteuttaa?"

"... Välistä paholainen viekoittelee minu uskomaan Jumalaan.", lk. 71.

"... Älkää kirjoittako uksontunnistusta seinille."

"... Aika on lahjoittanut meille monta neroa. Täytyy toivoa että niiden joukossa on muutama kyvykäs."

"... Totuuden löytäminen on vaikeinta silloin kun mikä ytahansa voi olla totta.", lk. 72.

"... Mihin minä uskon? Jumalaan, jos hän on olemassa."

"... Hänen tragediansa on se, etteo hän kykene olemaan oma itsensä, jota hän rakastaa."

"... Kenties on usko olemattomaan jumaluiuten korkeinta?", lk. 74.

"... Nero joka ei tiedä olevansa nero ei todennäköisesti ole nero."

"... Useimmat ihmiset ovat murhaajia: tappavat yhden ihmisen. Itsessään.", lk. 75.

"... Meidän kaikkien erilaisista fiktiosta koostuu yhteinen todellisuus.", lk. 76.

"... Onko ajatteleminen yhteiskunnalista vai aivotoimintaa?", lk. 77.

"... Mitä lähemmäs totuutta pääsemme, sitä etäämmäs joudumme todellisuudesta.", lk. 78.

"... Älkää uskoko satuihin. Ne olivat totta.", lk. 82.

"... Kun myytistä tulee todellisuutta, kumpi voitaa? Idealistit vai materialistit?", lk. 83.

"... Se on selvää kidutusta. Joka puolella alastomia naisia kurkkua myöten pukeissa."

"... On valheen ihannemaailma jossa kaikki on totta.", lk. 86.

"... Pidä sanojasi arvossa. Jokainen voi olla viimeinen.", lk. 88.

"... Maailma ei milloinkaan voi antaa anteeksi niille jotka eivät ole syylistyneet mihinkään.", lk. 89.

"... Ei ole yksinkertaista käydä pahan kimpuun moraalin puolelta."

"... Kenelle ihminen tiedottaisi olevansa olemassa?", lk. 90.

"... Näin unta siitä mida tapahtuu todella. Mikä helpotus olikaan herätä.", lk. 93.

"... Vain tervejärkinen tulee hulluksi.", lk. 97.

"... Olen todennut että ihmiset pitävät ajatuksista jotka eivät pane ajattelemaan.", lk. 99.

"... Kyllä on yhtä kuin ei. Eri on kysymyksessä."

"... En voi kuvitella että maailmanloppu tulisi ennen kui totuus voittaa.", lk. 101.

"... Ihminen hengittää kevyemmin, kun pitää suunsa kiinni.", lk. 103.

"... Ajatus on kuolematon, sillä edellytyksellä että syntyy alati uudelleen.", lk. 107.

"... Minä olen optimisti. Minä uskon pessimismin vapauttavaan vaikutuksen.", lk. 108.

"... Jos sana tulee lihaksi se lakkaa olemasta kirjallisuutta."

"... Joskus täytyy filosofin kuolinvuoteellaan sanoa: "Onneksi minua ei ymmärretty!"", lk. 112.

"... Monesti sanomme myytiksi todellisuutta, jonka olemme hetkeksi unohtaneet.", lk. 113.

"... Alussa oli sana. Sitten tuli vaikeneminen."

"... Ihminen esittää elämässään vain pikku episodin.", lk. 119.

"... Jollei todellisuutta olisi, kukan ei voisi todeta sitä.", lk. 120.

"... Näin lentäviä häkkejä. Niissä oli kotkia.", lk. 121.

_____________________________

(22.-27.10.´012.)

Daphne Du MAURIER (1907-1989): "The Scapegoat." //"Patuoinas."

Tallinn, 1993. // "Eesti Raamat".// Tõlkinud: Anu Lohk. // C: 1957. // Lk.: 3-289.//

"... oodates Hääli, mis mõnikord hõljusid mu kogemuse serval, kuid mis iialgi ei saanud kuuldavaks. /.../ ... olles lähedal tema nähtamatule maailmale --", lk. 4.

"... Olin liiga uje, liiga teadlik omaenda tagasihoidlikusest. Mu teadmise dolid raamtukogutarkus...", lk. 6.

"... "Õnnelik inimene." /.../ "Teie väga õnneliku vabaduse terviseks." /.../ "Kestku see kaua."", lk. 12.

"... Igaüks meist on kuidagi luhtunud. Elu saladus on tunnetada seda tõika juba varakult ja sellega leppida. Siis ei tähenda see enam midagi.", lk. 13.

"... Ei juhtu ju iga päev, et inimene seisab silm-silma vastu ise-endaga.", lk. 15.

"... Ta hääles oli kummalist igivana tarkust. /.../ ... kes viibis ikka veel kindlalt oma salapärases maailmas.", lk. 57.

"... Inimesel ei olnud õigust mängida teiste eludega. Inimene ei tohiks end segada teiste tunnetesse. /.../ ... ja nõnda kooti kangas, millel polnud lõppu ega algust, mi sulatus väljaspoole ja samuti sissepoole...", lk. 59.

"... Unenäo kummalisus on alati loomulik unenägijale, ja mina hakkasin vabalt liikuma oma fantoomide hulgas, kes rääkisid minuga...", lk. 103.

____________________________

(6.-26. 11. ´012.)

ROGER OSBORNE: "CIVILISATION. A New History of the Western World." "Tsivilisatsioon. Läänemaailma uus ajalugu.", // Tallinn, 2008. // Kirjastus: "Varrak". // C: 2006. // Tõlkinud: Rein Turm. // Lk.: 5-431. //.

"... Tsivilisatsioon pole lihtsalt moraalsete mõistete kogum, vaid ajalooline mõju, mida need mõisted on esile kutsunud.", lk. 12.

"... Tsivilisatsiooni tähenduse ostimist tuleb alustada ajaloo lõimede lahtiharutamisest.", lk. 13.

"... sattusid eurooplased lihtsalt elama õigesse paika, mis võimaldas neil arendada välja tehnilised vahendid, millega nad suutsid vallutada maailma.", lk. 18.

"... Meie muutunud arusaama tsivilisatsioonist on võibolla kõige rohkem mõjutanud läänemaailma ühe tugevama usu – progressiidee – kasvav illusoorsus.", lk. 22.

"... Siiski alustan ma tõdemusest, et sõna "tsivilisatsioon" tähendab seda, mida me oma ühsikonnas kõige rohkem hindame.", lk. 23.

"... Kui me ei saa oma kurssi teekonnal läbi mineviku eriti muuta, peaksime vähemalt olema teadlikud neist nähtamatutest jõududest, mis meie samme juhivad.", lk. 25.

"... kujutamisega üritati loomaga vaimset kontakti ja tema üle võimu saada... /.../ ... oli ohtlik ja nõiduslik paik.", lk. 27.

"... Sellel ahvil paistab olevat võime, mis lubab tal mõelda ja plaanitseda ja kujutleda viisil, mida teised ahvid ei suuda... /.../ Võime mõisteid luua, plaanitseda ja ette mõelda andis inimesele selge eelise... /.../ Samal ajal kui enamik loomi paistab maailma kapriisidesse suhtuvat pragmaatiliselt ja vaistlikult, tõstab inimese teadvus mõttetuse vastu mässu.", lk. 28.

"... on tihti mõsitatuslik ning inimesed ja jumalad liiguvad loomuliku ja üleloomuliku maailma vahel sellise kergusega, nagu ei eraldaks neid mingi piir. Maailm oli keltide silmis täiesti nõiduslik paik.", lk. 40.

"... -- kas me ei loo minevikus korda, mida seal tegelikult ei olnud? Kas me ei vaata minevikku selleks et hajutada oleviku kartusi ja kas usk, et maailm avaneb meie ees korrapärasena, on lohutavam kui tegelikkus, mille ees me seisame ettearvamatus tulevikus?", lk. 46.

"... vaid abstraktne mõiste, mis oli adutav pigem mõistusega kui kogemuste teel, ja kuigi tema mõju oli tunda reaalses maailmas, eksisteeris ta vaid kehatu idee või ideaalina.", lk. 52.

"... Peaaegu kõik usundisüsteemid panevad inimeksistentsi suurema müüdi raamesse, mis hõlmab loomist, tärkamist, allakäiku ja surma, ning müüdid ja muud kunstivormid on sillaks, mis ühendab inimliku mõtteotsingu maailma mõttetusega.", lk. 56.

"... Kuidas saavad inimesed juhtida oma elu ratsionaalsete mõtete ja otsustustega ning samal ajal alluda saatuse jõule?", lk. 64.

"... See tendents lõi aluse mitte ainult Lääne filosoofiale, vaid ka lääenelikule maailmanägemisele.", lk. 67.

"... Idee, et universum eksisteerib füüsilise korrana, mida ratsionaalselt mõtlevad inimesed võivad uurida, oli suur samm edasi. /.../ Reaalne maailm on kord, mis on tema aluseks, ning selle korra võib ratsionaalne meel avastada.", lk. 69.

"... on inimliku kõlbluse mõiste Sokratese kingitus maailmale. /.../ ... ja see on väidetavalt ainus mõiste, mis eristab Lääne ühiskonda kõigist teistest, mis kunagi on eksiteerinud.", lk. 72.

"... Kogu Lääne filosoofia on läinud seda rada, nokkides reaalse maailma särast ja kärast välja üldmõisted ja konstandid, uskudes kindlalt, et abstraktsioon viib mõtteselguseni ning seeläbi paremale arusaamisele inimese olukorrast.", lk. 76.

"... Platoni meelitav sõnum, et mõistuse jõud suudab kindlustada tõe ja muuta inimeste olukorda, sai võitu Demokritose subjektivismist ja leppimisest sellega, et inimeksistents oleneb juhuslikkusest.", lk. 78.

"... Indiviid elas nüüd maailmas, mille piirid olid kadunud silmapiiri taha. /.../ Platoni ja Aristotelese usust arutlusse kui abstraktsele teadmisel viivasse teesse sai lähtepunkt kõigile mõtlejatele...", lk. 81.

"... Kõik see paistab olevat seotud uudse usuga mõsitusesse ja inimesse kui oma saatuse loojasse.", lk. 84.

"... et iga isik olenemata oma seisusest peaks iga solukorras andam oma parima. /.../ Kui suudad olla õnnelik igas olukorras, siis olud sind ei mõjuta.", lk. 91. Lisame universaalsusele stoikute usu, et ligipääs kultuurile ja tsivilistatsioonile on saavutatav vaid hariduse ning ettenähtud teadmistepagasi omandamisega...", lk. 99.

"... Soov leida elule tähendus usu läbi üleloomulikesse jõududesse käis käsikäes sisemise tundega, et ollakse seotud mingi materiaalse maailma määrtalematu mõõtmega.", lk. 102.

"... Kristlus lõi aga ka mõttekaaslaste tugeva ja toetava organisatsiooni.", lk. 103.

"... Gnostikud uskusid samuti, et Kristus on katalüsaator he aja halva jumala jätkuvas heitluses ning et tema inkarnatsioon oli meelepte. Leidus ka apokalüptilisi liikumisi, mille pooldajad uskusid, et Kristuse teine tulemine sünnib nende ajal, ja nägemuste nägijaid, kes kujutasid ette, et nad räägivad otseselt Jumalaga.", lk. 109.

"..."Sa ei tohi unustada Issandat oma Jumalat, sest Tema on see, kes annab sulle jõudu suurteks tegudeks." Inimesed peavad olema valmis loobuma oma initsatiivi mõttest, siis on na dosa aktiivsest jõust, mis toob mõtte näiliselt mõtteusse maailma. /.../ ... et ehitada üles üleilmne tsivilisatsioon, mis põhineb Augustinuse süngel, pessimistlikul, innustaval ja eelkõige hõlmaval nägemusel.", lk. 115.

"... Usu väline vorm oli tähtsam kui sisu. Katoliiklik jumalateenistus muutsu teatraalseks ning ristist tehti religioosne sümbol. /.../ ... nii et kristlusest sai maagiline usund...", lk. 123.

"... et ajaloolased pole suutnud gooti stiili defineerida, on enamik sed ameelt, et see põhineb avatud järgnevustel, mis suunavad vaataja pilgu ettepoole, selle asemel et kujutada reaalsust ühsestainsast vaatepunktist.", lk. 136.

"... Keskaegne leppimine saatusega, üldine usk ettemääratusse ja peatsesse maailmalõppu tundub meile vaimu lämmatav ja inimese initsatiivi eitav. /.../ ... puudusid piirid reaalse ja ebareaalse, väljamõeldise ja tõe vahel.", lk. 150.

"... 1430. aastatel hakkas Jan van Eyck kasutama õlivärve ning saavutades hämmastavaid tulemusi. Itaalia kunstnikud avastasid kiiresti, et õlivärvi võib pildile kanda läbipaistvate kihtidena äärmise peensusega, mis annab pindadele sügavuse ja valguse, jäljendades nõiduslikult tegelikkust.", lk. 167-168.

"... Keskaegses maailmas oli aega mõõdetud päikese teekonna järgi ning seal ei tuntud vajadust suruda mingi tegevus paari tunni raamesse.", lk. 169.

Machiavelli: "... et poliitikud ei peaks juhinduma põhimõtetest või ratsionaalsusest, vaid peaksid õppima mõistma pidevalt esilekerkivaid olukordi ning püüdma neid oma aksuks tööle panna. Oluliseks pidas ta ka seda, et abstraktseid omadusi ei arvestataks iags olukorras ühtemoodi.", lk. 173.

"... Kui reformatsioon meile midagi ütleb, siis seda, et inimesed elavad pigem hingelistest vajadustest kui ratsionaalsest järjekindlusest lähtudes.", lk. 192-193.

Rembrandt: "... Mõtiskleva ja ilmselt rahutu hingena, kes oli maailmast ära pööranud, et leida inspiratsiooni ja ainet iseendas...", lk. 195.

"... "Härrasmehe" õilis sünnipära ja staatus arvati osutavat müstilistele võimetele sõjakunstis... /.../ ... ning frangi rüütlite järeltulijatele omistati sõjalisi oskusi ja vahvust, milleni lihtinimeste jõupingutused ega kujutlusvõime ei küüni.", lk. 206.

"... tõi pärisorjuse kehtestamine kaasa sajandeid kestva majandusliku ja sotsiaalse stagnatsiooni ning tekitas erinevuse Ida- ja Lääne-Euroopa vahel.", lk. 207.

"... Viimasel viiesajal aastal on läänemaailma rahvad enamasti rahumeeli vaadanud kõiki tegusid, mida anonüümne kooslus nende nimel abstraktset olemit taga ajades korda saada.", lk. 211.

"... Ajalugu räägib meile juhtunud asjades, kuid ei anna tegelikult juhtnööre tulevikuks – või vähemalt selliseid, mid aoleme valmis vastu võtma. /.../ Ja me teame, et see on tõsi, kuna kord juhtus nii.", lk. 231.

"... ( Shakespeare kujutab Hamletit igavese üliõpilasena, ke skogu aeg loeb, pidevalt jägib oma meeleolu ja ei suud alülitud aümbritsevasse maailma.)", lk. 234.

"... Natuurfilosoofide hukkamõist õõnestas saatuslikult müstitsismi, alkeemiat ja maagiat, millel varem oli olnud suur autoriteet. /.../ Maagia aga eeldab, et maailm on täis kummalisi ja vastuolulisi jõude, millele pääseb ligi vaid vähestele teadaolevate meetoditega.", lk. 246.

"... Sellega näidati vääramatult, et inimkonna saatus in tema enda kätes ega ole maetud mingi segase müstitsismi või maagia alla.", lk. 247.

"... See oli tõesti revolutsiooniline mõte: minevik oli möödas ja tulevik tuleb selline, nagu sa tahad.", lk. 259.

"... Kõige lihtsamas tähenduses on sotsialism ühiskondlik seisund, kus asju aetaks eühiselt, ning vastandub sellega liberalismile, kus ühsikonna organiseerimise peamiseks teguriks on eraomand.", lk. 292.

"... 19 sajandi lõpus ei liikunud Suurbirtannia ja Euroopa mitte parema ühiskonna, vaid katastroofi ja mehhaniseeritud sõja poole.", lk. 300.

"... Ameerika hakkas kehtestama uusaja läänemaailma paradoksi – ühiksonda, mis soosib nii üksiku ambitsioone kui ka sotsiaalset kokkukuuluvust.", lk. 314.

"... Lihtsas igapäevases ebapoeetilises keeles lauldud armastuslaulus väljendus usk, et segases muutuvas vastuvõtmatus maailmas võib leida vaimse pelgupaiga kahe inimese vahelises armastuses."; lk. 320.

"... Vajadus teistele meeldida, isegi kui sa neid päriselt ei mõista, tunne, et sind jälgitakse, et näha, kas sa annad mõõdu välja, naeruväärne kadedus ... /.../ ... andis kõik kokku närvesööva paranoia.", lk. 321.

"... Usk üleloomulikesse jõududesse ja maagiasse oli Põhja- ja Lääne-Euroopas vähenenud juba 17. sajandist saadik.", lk. 327.

"... ning eelkõige kasvav kiindumus rahvusriiki kui ajaloolisesse orgaanilisse poolmüstilisse üksusesse, mis allub eveolutsiooni seadustele, kaasa arvatud kohanenute ellujäämine...", lk. 332.

Albert Einstein: "... et inimtunnetuse nurgakivid aeg ja ruum pole kindlad püsiva dsuurused, vaid muutujad, mille kestus ja kaugus varieeruva dvastavalt vaatleja suhtelisele situatsioonile. /.../ ... et aatmosit madalamal tasemel on on loodus eobjektiivne vaatlemine illusoorne – see, mida sa näed, sõltubs ellest, mida sa püüad mõõta. Valgus näiteks võib ilmuda ka slainete või osakestena ning osakeste positsioon ja liikumine pole Heisenbergi ebakindlusprintsiibi põhjal kunagi mõõdetavad.", lk. 356.

"... Austria filosoof Ludwig Wittgenstein väitis /.../ ... et tõekspidamine, et keel annab edasi reaalsust ja loogika teesid kirjeldavad reaalset olukorda, on ekslik. /.../ Maailm oli hoopis subjektiivne paik, kus tähendus tulenes olukorrast ja kontekstist.", lk. 357.

"... Inimlikust kaastundest ja lahkusest keeldumine mingi suurema idee nimel on reaalne oht, mis pidevalt kimbutab lääne humanismi, kes otsib väsimatult oma tähendust.", lk. 369.

"... Kuigi suur osa popmuusikast on sisutu ja kunstlik, õnnestus üksikutel muusikutel teha kolmeminutilisest laulukesest kultuuri ülev väljendusvorm, mis üheaegselt ülistas linnaelu kakofooniat ning igatses individuaalse tröösti ja romantilise armastuse järele, väljendas vaimustust uuest maailmas ja kaotusevalu vana maailma kadumise üle.", lk. 381.

1980: "... vaid oli lummatud iseendast. Kuigi seda sissepoole pööratud pilku... /.../ Kui inimese teadvus epärast hakkasid muretsema nii neuroloogid kui ka filosoofid... /.../ ... et panna inimesed mõtlema iseendast. /.../ Läänemaailma kodanik tõmbus eemale avalikust aktiivsest elust ning kapseldus eneserealiseerimisse ja enesest mõtlemisse.", lk. 392.

"... Üliõpilased õppisid õppimise pärast ning majanduslikud püüdlused või rahvuslik majandus oli teisejärguline, millega ei arvestatud. Toetust töötutele ja pensionäridele abirahade, pensionide... /.../ ... näol peeti endastmõistetevaks, nii et inimesed pidasid end pigem sotsiaalseteks olenditeks...", lk. 394.

"... Misasi on siis Lääne tsivilisatsioon – kas järeleandmatu universaalse tõe otsimine, elu ja mõistuse pidev kohitsemine standardiseerimise masinavärgi poolt või kaubad, mis selle kompensastiooniks toodetakse ja elu, mis selles elatakse?", lk. 401.

___________________________________

-- 2012 a. D. aastal lugesin läbi 91. raamatut...!

TSITAADID – 2013 -- MMXIII

____________________________________

(28.02.-08.03. 2013.)

ARTHUR SCHOPENHAUER: „ELUTARKUS.“ // „Aphorismen zur Lebensweisheit.“ Tartu, 1940. // „Eesti Kirjanduse Selts“. // Tõlkinud & järelsõna: L. Anvelt. // Lk.: 5-280. //

„... Le bonheur n´est pas chose

aisèe: il est très difficile de

le trouver en nous, et impossible

de le trouver ailleurs.“

[„Õnn ei ole kerge asi: teda on

väga raske leida meis ja võimatu

leida teisal.“]

Chamfort.

„... Võtan elutarkuse mõistet siin täiesti immanentses tähenduses, nimelt kui kunsti elada elu võimalikult mõnusalt ning õnnelikult, milleks antud õpetust võib nimetada ka eudaimonoloogiaks, mis seega oleks juhatus õnnelikuks oleluks.“, lk. 5.

„... Voltaire: nous laisserons ce monde-ci aussi sot et mèchant que nous l´avons trouvè en y arrivant [me jätame selle maailma maha niisama rumalana ja niisama kurjana, nagu me ta siia tulles eest leidsime].“, lk. 7.

„... Aristoteles on jaganud (Ethica Nicomachea I, 8) inimliku elu hüved kolme liiki: välised, hinge ja keha hüved. /.../ Mis keegi o n : tähendab isiksus kõige laiemas mõttes.“, lk. 8.

Metrodus, Epikurose 1 õpilane: „Meis endis peituv õnne põhjus on suurem olukordadest johtuvast.“, lk. 9.

„... Oleviku ning tegelikkuse objektiivne pool seisab saatuse käes ja on seeg amuutlik; subjektiivne pool oleme me ise, ja seepärast on ta oluliselt muutumatu. /.../ Keegi ei pääse välja oma individualiteedist.“, lk. 11.

„... Saatus võib paraneda, pealegi ei nõuta sisemise rikkuse juurest temalt palju. /.../

„Rahvalt, teenrilt, isandatelt

Ajast aega tunnustus:

Surelike inimeste

Kõrgeim õnn on isiksus.“

Goethe, „Lääne-ida diivan.“, lk. 12.

„... Täielikust tervisest ja õnnelikust kehakujust tulenev rahulik ning rõõmus temperament, selge, elav läbitungiv ja õigesti tabav aru, talitsetud, leebe tahe ja vastavalt sellele hea südametunnistus on eelised, mida ei saa asendada mingi auaste ega rikkus.“, lk. 13.

„... Niisiis eluõnneks on kõige vajalikum see, mis kellelgi on iseendas.“, lk. 16.

„... Kõige sj aigal juhul naudib ta esmajoones iseennast. See on maksev juba füüsiliste, kuid palju enam veel vaimsete naudingute kohta. /.../ Mid akeegi iseendas on ja iseendas omab, lühidalt isiksus ja selle väärtus on ainuüksi vahenditult tähtsad tema õnnek sja hüveoluks.“, 19.

„... Ke son rõõmus, sellel on alati põhjus rõõmustamiseks juba seepärast, et ta sed aon. Miski ei suud anii täielikult kui see omadus iga teist hüvet asendada; ta ise pole aga millegagi asendatav.“, lk. 20.

„... seesmine rikkus, vaimu rikkus; sets mida lähemal see on erakordsusele, seda vähem jätab ta ruumi igavusele. Mõtte ammendamatu liikuvus, nende mitmesuguste sise- ja välismaailma nähtuste najal üha uuenev mäng, jõud ning iha nende ikk auuteks kombineerimisteks...“, lk. 28.

„... ja valib pärast mõnesugust tutvumist nõndanimetatud inimestega tagasitõmbumise või suurvaimuna isegi üksilduse. Sest mida keegi omab iseendas, seda vähem vajab ta väljast ja seda vähem võivad ka teised talle olla.“, lk. 29.

„... Kuna nii siis vaba jõudeaeg on igaühe elu õis või pigemini vili, sest üksnes see võimaldab iseenda omamist, siis tuleb õnnelikuks kiita neid, kes leiavad üksilduseski midagi head iseendast.“, lk. 32.

„... Kahtlematult on maises elus eeskujuliku, rikka individualiteedi ja eriti suure vaimurikkuse omamine kõige õnnelikumaks saatuseks ka siis, kui ta oleks põhjalikult erinev mõnest väliselt hiilgavaimast elukäigust.“, lk. 34.

„... kõrgeimaile vaimudele, keda tavaliselt nimetatakse geeniusteks. Ainuüksi geenius võtab asjade olelu ning olemuse tervenisti ning absoluutselt oma teemaks, püüdes väljendada oma sügavat käsitlust sellest...“, lk. 43.

„... vaimseist naudinguist. Tema olelut ei elusta tung tunnetada ja taibata tunnetuse ning taipamise enda pärast ega sellega suguluses olev esteetilise nautimise tung.“, lk. 48.

„... -- see on lunastus ja immuunsus inimliku eluga kaaskäiva puuduse ja häda suhtes, see on vabanemine üldisest teoorjusest, sellest inimlapse loomulikust osast. Ainult saatuse seesuguse soodustuse puhul ollakse sündinud tõeliselt vabana...“, lk. 57.

„... Järelikult meie õnneks aitab palju kaasa selle väärtuse õige hindamine, mis ollakse iseendas ja enda jaoks, võrreldes sellega, mis ollakse teiste silmis.“, lk. 62.

„...Inimese oma õnne seisukohalt, mis on meie taotluseks, on asi hoopis teisti ja tuleb pigemini laita teiste arvamusele liiga suure väärtuse omistamist.“, lk. 65.

„.. tulemuseks uskumatult suur meelrahu ja rõõmsuse tõus ja samuti kindlam ning julgem esinemine ja igati teesklematum ja loomulikum käitumine. /.../ [ilus on raske]“, lk. 69.

„... Sest ainult kindel, seesmine, vangutamatu veendumus oma ülekaalukais paremustes ja erilises väärtuses teeb tõeliselt uhkeks. /.../ Et uhkuse juured on seega veendumuses, ei sõltu ta nagu kogu tunnetuski meie meelevallast.“, lk. 70.

„... Olen küllalt sageli vaeva näinud, et leida inimese loomalikus või mõistuslikus loomuses mingit paikapidavat või vähem tõenäolist /.../ ... vaid selgeile mõisteile tagasiviidavat alust...“, lk. 103.

„... Kõige õilsamal teol on ainult toime; geniaalne töö seevastu elab ja mõjub hätsi ning ülendavalt läbi kõikide aegade.“, lk. 113.

„... Harilikult on isegi nii, et mida kauemini kestab kuulsus, seda hiljem ta ilmub, nagu valmib ju aeglaselt kõik, mis on eeskujulik.“, lk. 116.

Osorius (De gloria): „... et kuulsus pageb nende eest, kes teda otsivad, ja seirab neid, kes ta unarusse jätavad, sest esimesed muganduvad oma kaasaegsete maitsega, teised põlgavad seda.“, lk,. 120.

„... Mida väärikaim, tähendusrikkaim, kavakindlam ja individuaalsem on tervik, seda enam on vajalik ja tulus, et talle vahel silme ette tuleks selle vähendatud põhijoonis, plaan. /.../ tema osa maailmas ja tema suhe maailmaga.“, lk. 144.

„... ainult tulevikus elavad, ikka ettepoole vaatavad ja kärsitult vastu ruttavad tulevaile asjadele, mis alles peavad tooma tõelist õnne, vahepeal aga lasevad oleviku tähele panemata ja nautimata mööduda... /.../ Ainult olevik on tõeline ja tegelik: ta on reaalselt täiedtud aeg ja ainuüksi temas eksisteerime meie.“, lk. 146.

„... on vajalik, et sageli tagasi mõeldaks ja kokku võetaks see, mis on läbi elatud, tehtud, kogetud ja seejuures tuntud, et k avõrreldaks oma endist otsustust praegusega... /.../ Oma kogemust võib vaadelda tekstina, järelemõtlemist ning teadmisi kommentaarina selle juurde.“, lk. 151.

„... Täiesti ta ise olla tohib igaüks seni, kuni ta on üksi. Kes üksildust ei armasta, see ei armasta ka vabadust, sest ainult üksi olles ollakse vaba. /.../ Vastavalt sellele väldib, talub või armastab igaüks üksildust täpses propotsioonis omaenda väärtusega.“, lk. 153.

„... Alati aga ilmneb siinpuhul üksilduse juures, et kalduvus eraldumisele ja üksildusele suureneb vastavalt nende intellektuaalsele väärtusele.“; lk. 162.

„... ja tehku endale selgeks suur tõde, et kõik, mis sünnib, toimub paratamatult ja on seega vältimatu.“; lk. 173.

„... Me ei toimi nimelt tähtsatel puhkudel, oma elu peasammude puhul mitte seevõrd teadlikult õige tunnetamise järgi kui mingi sisemise impulsi, tahaksin öelda instinkti järgi, mis tuleb meie olemuse sügavaimast põhjast.“, lk. 224.

„... „Kõik mis toimub suurimast vähimani, toimub paratamatult.““, lk. 232.

„... Tuleb saada vanaks, järelikult kaua elada, et mõista, kui lühike on elu.“, lk. 245.

______________________________

(20.03. 2013.)

FRIEDRICH NIETZSCHE (1844-1900): „ALSO SPRACH ZARATHUSTRA“ (1883-1892). „NÕNDA KÕNELES ZARATHUSTRA. Raamat kõigile ja ei kellegile“. // Tallinn, 1993. // Kirjastus: „Olion“. // C: 1932. (1. trükk, Tartu). // Tõlk: J. Palla + J. Sepmer´ järelsõna. („Eesti Kirjanduse Selts“.). // Lk.: 5-236. //

Friedrich NIETZSCHE: „Also sprach Zarathustra. Ein Buch für alle und keinen.“

MCMXXVII. // Alfred Kröner Verlag / Leipzig. /S. 5-390. / Die Entstehung von „Also sprach Zarathustra.“ (Nietzsche-Archiv, 12. 1926. Elisabeth Förster-Nietzsche (Dr. Phil. h. c.) S. XI-XXIV).

„... Ma õpetan teile üliinimest. Inimene on miski, mida peab ületama. Mis olete teinud ta ületamiseks?“, lk. 7.

„Ich lehre euch den Übermenschen. Der Mensch ist etwas, das überwunden werden soll. Was habt ihr getan, ihn zu überwinden?“, S. 8.

„... Mitte teie patt – teie rahulolu piskuga kisendab taeva poole, teie ihnus teie patuski kisendab taeva poole!“, lk. 8.

„Nicht eure Sünde – eure Genügsamkeit schreit gen Himmel, eure Geiz selbst in eurer Sünde schreit gen Himmel!“, S. 10.

„... Vankumatu on minu hing ja kirgas kui mäed hommikutunnil. Aga nad peavad mind külmaks ja mõnitajaks kurjade naljadega.“, lk. 11.

„Unbewegt ist maine Seele und hell wie das Gebirge am Vormittag. Aber sie meinen, ich sei kalt und ein Spötter if fruchtbaren Spässen.“, S. 15.

„... Õudne on inimese olemasolu ja ikka veel mõttetu: pajats võib saada talle saatuseks. Mina tahan õpetada inimestele nende olemise mõtet: ja see on üliinimene, välk pimedast pilvest, mille nimi on inimene.“, lk. 12.

„Unheimlich ist das menschlich Dasein und immer noch ohne Sinn: ei Possenreissen kann ihm zum Verhängnis werden. Ich will die Menschen den Sinn ihres Seins lehren: welcher ist der Übermensch, der Blitz aus der dunklen Wolke Mensch.“, S. 17.

„... Oma eesmärgi poole tahan ma minna ja ma käin oma käimist; hüpata tahan ma üle kahklejaist ja kõhklejaist. Nii olgu minu asutmine nende kustumine“, lk. 15. (Sõnamäng: Gang – Untergang. Red märkus.).

„Zu meinen Ziele will ich, ich gehe meinen Gang; über die Zögernden und Saumseligen werde ich hinwegspringen. Also sei mein Gang ihr Untergang!“, S. 22.

„... Süütus on laps ja unustus, uus algus, mäng edastveerlev ratas, algliikumine, püha jaatus. /.../ ... loomise mänguks on vaja püha jaatust: oma tahet tahab nüüd vaim, oma ilma pärib ilmakaotanu.“, lk. 17.

„... Unschuld ist das Kind und Vergessen, ein Neubeginnen, ein Spiel, ei aus sich rollendes Rad, eine erste Bewegung, ein heliges Ja-sagen. /.../ Ja, zum Spiele des Schattens, meine Brüder, bedarf es eines heiligen Ja-sagens: seinen Willen will nun der Geist, seine Welt gewinnt sich der Weltverlorene“, S. 27.

„... Ja tõesti, kui elul poleks mõtet ja ma peaksin valima mõttetuse, siis oleks minulegi see mõttetus valmisväärseim.“, lk. 19.

„... Und wahrlich, hätte das Leben keine Sinn, und müsste ich Unsinn wählen, so wäre auch mir dies der wählenwürdigste Unsinn.“, S. 30.

„... Ma tahan enda ümber haldjaid, sest ma olen julge. Julgus, mis peletab viirastused, loob ise endale haldjad, -- see julgus tahab naerda.“ /.../ „... -- nii tahab meid tarkus: ta on naine ja armastab ikka vaid sõjameest.“, lk. 26.

„... Ich will Kobolde um mich haben, denn ich bin mutig. Mut´, der die Gespenster verscheucht, schafft sich selber Kobolde, -- der Mut will lachen. /.../ Unbekümmert, spöttisch, gewalttätig – so will uns die Weisheit: sie ist ein Weib und liebt immer nur einen Kriegsmann.“, S. 42.

„... Uut tahab luua õilis ja uut voorust. Endist taotleb hää, ja seda, et endine säiliks.“, lk. 28.

„... Neues will der Edle schaffen und eine neue Tugend. Altes will der Gute, und dass Altes erhalten bleibe.“, S. 45.

„... Nad meelitavad sind kavalasti nagu jumalat või kuradit; nad vinguvad sinu ees nagu jumala või kuradi ees. Aga mis sellest! /.../ Su sõnatu uhkus käib ikka nende maitse vastu; nad hõiskavad, kui sa kord oled küllalt tagasihoidlik, et auahne olla.“, 35.

„... Sie schmeicheln dir wie ein Gotte oder Teufel; sie winseln vor dir wie vor einem Gotte oder Teufel. Was macht es! /.../ Dein wortloser Stolz geht immer wider ihren Geschmack; sie frohlocken, wenn du einmal bescheiden genug ist, eitel zu sein.“, S. 57.

„... Liiga kaua on naises peitunud ori ja türann. Seepärast naine ei või olla veel sõbraks.: ta tunneb ainult armastust. Naise armastuses on ülekohut ja sõgedust kõige vastu, mida ta ei armasta. Isegi naise teadlikus armastuses on ikka veel kallaletungi, välku ja ööd valguse kõrval.“, lk. 37.

„... Allzulange war im Weibe ein Sklave und ein Tyrann versteckt. Deshalb ist das Weib noch nicht der Freundschaft fähig: es kennt nur die Libe. /.../ In der Liebe des Weibes ist Ungerechtigkeit und Blindheit gegen alles, was es nicht liebt. Und auch in der wissenden Liebe des Weibes ist immer noch Überfall und Blitz und Nacht neben dem Lichte.“, S. 61.

„... Armastajad olid need ikka ja loojad, kes lõid hää ja kurja. Armastuse tuli põleb ja viha tuli iga vooruse nimes.“, lk. 39.

„... Liebende waren es stets und Schaffende, die schufen Gut und Böse. Feuer der Liebe glüht in aller Tugenden namen und Feuer des Zorns.“, S. 63.

„... Suudad sa ise luua endale oma hää ja kurja ja endale üle panna oma tahte kui seaduse? Võid sa ise olla endale kohtumõistjaks ja karistajaks oma seaduses?“, lk. 41.

„... Kannst du dir selber dein Böses und ´Gutes geben und deinen Willen über dich aufhängen wie ein Gesetz? Kannst du dir selber Richter sein und Rächer deines Gesetzes?“, S. 67.

„... Sa sunnid paljusid muutma arvamust endast; seda nad panevad sulle kurjasti süüks. Sa tulid neile ligi ja ja läksid neist siiski mööda: seda nad ei andesta sulle iial. /.../ Ja hoia end oma armastuse sööstid eeest! Liiga kähku ulatab üksik käe esimesele vastutulijale.“, lk. 42.

„Du zwingst viele, über dich umzulernen; das rechnen sie dir hart an. Du kamst ihnen nahe und gingst doch vorüber: das verzeichen die dir niemals. /.../ Und hüte dich auch vor den Anfällen deiner Liebe! Zu schnell streckt der Einsame dem Hand entgegen, der ihm begegnet.“, S. 68.

„... Naises on kõik mõistatus, ja kõigel naises on ainsaks lahenduseks rasedus. Mees on naisele vaid abinõu: eesmärk on ikka laps. /.../ Mees tuleb kasvatada sõjale, naine sõjamehe kosutajaks: kõik muu on rumalus. Liiga magusad marjad ei meeldi sõjamehele. Seepärast meeldib talle naine; kibe on veel kõige magusamgi naine. /.../ Olgu naine mängiseks, puhtaks ja peeneks kui kalliskivi, mida säratavad veel olematu maailma voorused. /.../ Teie armastuses olgu vaprus! Oma armastusega tormake kallale sellele, ke säratab teis kartust. /.../ Mees kartku naist, kui see armastab: siis toob ta iga ohvri, ja kõik muu on talle vääritu. Mees kartku naist, kui see vihkab: sest mees on hinge põhjas ainult kuri, naine aga halb.“, lk. 43.

„Alles am Weibe ist ein Rätsel, und alles an Weibe hat Eine Lösung: sie heisst Schwangerschaft. Der Mann ist für das Weib ein Mittel: der Zweck ist immer das Kind. /.../ Der mann soll zum Kriege erzogen werden und das Weib zur Erholung des Kriegers: alles andere ist Torheit. Allzu süsse Früchte – die mag der Krieger nicht. Darum mag er das Weib; bitter ist auch noch da süsseste Weib. /.../ Ein Spelzeug sei das Weib, rein und fein, dem Edelsteine gleich, bestrahlt von den Tugenden einer Welt, welche noch nicht da ist. /.../ In eurer Liebe sei Tapferkeit! Mit eurer Liebe sollt ihr auf Den losgehn, der euch Furcht einflösst. /.../ Der Mann früchte sich vor dem Weibe, wenn es liebt: da bringt es jedes Opfer, und jedes andere Ding gilt ihm ohne Wert. Der Mann früchte sich vor dem Weibe, wenn es hasst: denn der mann ist im Grunde der Selle nur böse, das Weib aber ist dort schlecht.“, S. 70-71.

„... Kuid sellele, kel kurat on sees, sosistan ma kõrva: „Kasvata parem suureks oma kurat! Küll leidub veel sullegi suuruse tee!“--, lk. 58.

„... Dem aber, der vom Teufel besessen ist, sage ich dies Wort ins Ohr: „besser noch, du ziehest deinen Teufel gross! Auchfür dich gibt es noch einen Weg der Grösse!“ --“, S. 95.

„... Ja selle saladuse avaldas mulle elu ise: „Vaata, ütles ta mina olen see, kes ikka peab iseennast ületama. /.../ Ja kes peab olema loojaks hääs ja kurjas: tõesti, see peab enne olema hävitaja ning purustama väärtusi.“, lk. 76.

„... Und dies Geheimnis redete das Leben selber zu mir: „Siehe, sprach es, ich bin das, was sich immer selber überwinden muss. /.../S. 124./ Und wer ein Schöpfer sein muss im Guten und Bösen: wahrlich, der muss ein Vernichter erst sein und Werte zerbrechen.“, S. 125

„... Aga just kangelasele on iludus kõige raskem asi. Kättevõitmatu on iludus igale ägedale tahtele.“, lk. 78.

„...Aber gerade dem Helden ist das Schöne aller Dinge Schwerstes. Unerringabar ist das Schöne allem heftigen Willen.“, S. 128.

„... Olevik ja minevik maa pääl -- ah! mu sõbrad – see on minu kõige talumatum raskus; ning ma ei suudaks elada, kui ma poleks selle nägija, mis peab tulema. /.../ Ma käin inimeste keskel nagu tuleviku katkete keskel: seda tulevikku näen ette.“, lk. 92.

„... Das Jetzt und das Ehemals auf Erden – ach! Meine Freunde – das ist mein Unterträgliches; und ich wüsste nicht zu leben, wenn ich nicht noch ein Seher wäre, dessen, was kommen muss. /.../ S. 152./ Ich wandle untern Menschen als den Bruchstücken der Zukunft: jener Zukunft, die ich schaue.“, S. 153.

„... Eks ole haavatud auahnus kõigi kurbmängude ema? Kus aga haavatud on uhkus, sääl kasvab midagi veel paremat kui uhkus. Et elu ilus oleks vaadata, peab elumängu mängima hästi: seks aga on vaja häid näitlejaid.“, lk. 95.

„... Ist nicht verletzte Eitelkeit die Mutter aller Trauerspiele? Wo aber Stoltz verletzt wird, da wächst wohl etwas Besseres noch, als Stolz ist. Damit das Leben gut anzuschauen sei, muss sein Spiel gut gespielt werden: dazu aber beadarf es guter Sachauspeiler.“, S. 157.

„... Suurt teha on raske; kuid suurt käskida – veel raskem. See on kõige andeksandmatum sinus: sul on võim aga sai ei taha valitseda.“ --, lk. 97.

„... Grosses vollführen ist schwer: aber das Schwerere ist, Grosses befehlen. Das ist dein Unverzeichlichstes: du hast die Macht, und du willst nicht herrschen.“ --, S. 162.

„... Ma olen rändaja ja mägironija, ütles ta oma südames, ma ei armasta astanguid, ja näib, et ma ei või kaua püsida paigal. Ja mida mulle saatus ja elamus iganes ei tooks, -- rändamist saab selles ikka olema ja mägedele ronimist: lõppeks elame ju läbi vaid iseendid!“, lk. 99.

„... Ich bin ein Wanderer und ein Bergsteiger, sagte er zu seinem Herzen, ich liebe die Ebenen nicht, und scheint, ich kann nicht lange stillsitzen. Und was mir nun auch noch als Schicksal und Erlebnis komme, -- ein Wandern wird darin sein und ein Bergsteigen: man erlebt endlich nur noch sich selber.“, S. 167.

„... Üksi olen ma jälle – ja tahan olla üksi – puhta taeva ja vaba merega; ja jälle on õhtupoolik mu ümber. /.../ Oo mu elu õhtupoolik! Mis kõik andsin ma ära, et omada üht: seda oma mõtete elavat külvi, seda oma ülima lootuse koidukuma!“, lk. 105.

„... Allein bin ich wieder und will es sein, allein mit reinem Himmel und freien Meere; und wieder ist Nachmittag um mich. /.../ O nachmittag meines Lebens! Was gab ich nicht hin, dass ich Eins hätte: die lebendige Pflanzung meiner Gedanken und dies Morgenlicht meiner höchsten Hoffnung!“, S. 177.

„... „Õnn jookseb mulle järele. See tuleb sellest, et ma ei jookse naiste järele. Ja õnn on naine.““, lk. 107.

„...“das Glück läuft mir nach. Das kommt davon, dass ich nicht den Weibern nachlaufe. Das Glück aber ist ein Weib.““, S. 180.

„... Ümarad, ausad ja armulikud on nad isekeskis, nagu liivaterad on isekeskis ümarad, ausad ja armulikud. Tagasihoidlikult kaisutada väikest õnne – seda nad nimetavad „andumuseks“, ja seejuures piiluvad nad tagasihoidlikult juba uue väikese õnne järele.“, lk. 111.

„... Rund, rechtlich und gütig sind sie miteinander, wie Sandkrönchen rund, rechtlich und gütig mit Sandkrönchen sin. Bescheiden ein kleines Glück umarmen – das heissen sie „Ergebung“! und dabei schielen sie bescheiden schon nach einem neuen Glücke aus.“, S. 187.

„... Selged, julged, läbipaistavad – need on mul kõige targemad vaikijad: nii sügav on nende põhi, et kõige selgemgi vesi seda ei – reeda. -- /.../ Ühe üksindus on haige põgenemine; teise üksindus on põgenemine haigete eest.“, lk. 115.

„... Sondern die Hellen, die Wackern, die Durchsichtigen – das sind mir die klügsten Schweiger: denen so tief ihr Grund ist, dass auch das helleste Wasser ihn nicht – verrät. -- /.../ S. 192./ Des Einen Einsamkeit ist die Flucht des Kranken; des Andern Einsamkeit die Flucht vor den Kranken.“, S. 193.

„... Oo üksindus! Sa mu kodumaa – üksindus! Liiga kaua olen ma metsikuna elanud mestikul võõrsil, et mitte tagasi koju sinu juurde tulla pisarais. /.../ „“Iseasi on mahajäetus, iseasi üksindus: seda – oled sa nüüd õppinud! Ja et sa inimeste keskel saad ikka olema metsik ja võõras:“, lk. 121.

„... O Einsamkeit! Du meine Heimat Einsamkeit! Zu lange lebte ich wild in wilder Fremde, als dass ich nicht mit Tränen zu dir heimkehrte! /.../ S. 202./ „Ein anderes Verlassenheit, ein anderes Einsamkeit: Das – lerntest du nun! Und dass du unter Menschen immer wild und fremd sein wirst:“, S. 203.

„... Iharus: vabadele südametele süütu ja vaba, õnneaed maa pääl, kõige tulevase tuhat tänu praegusele. /.../ Iharus: ülema õnne ja ülima lootuse suur õnnesümbol. Sest paljudele on tõotatud abielu ja enam kui abielu, -- paljudele, mis on võõram kui mees ja naine: -- ja kes on täiesti mõistnud, kui võõrad on teineteisele mees ja naine! /.../ Võimuhimu: kuid kes avatlevalt tõuseb ka puhtate ja üksikute juurde ning üles eneses rahulduvate kõrgusteni, hõõgudes otse nagu armastus, mis meelitavalt maalib purpurseid õndsusi maistaevale.“, lk. 125.

„... Wollust: nur die freien Herzen undschuldig und frei, das Graten -Glück der Erde, aller Zukunft Dankes-Überschwang an das Jetzt. /.../ Wollust: das grosse Gelichnis-Glück für höheres Glück und höchste Hoffnung. Vielem nämlich ist Ehe verheissen und mehr als Ehe, --

-- Vielem, das fremder sisch ist, als Mann und Weib: -- und wer begriff es ganz, wie fremd sich Mann und Weib sind! /.../ S. 209./ Herrschucht: die aber lockend auch zu Reinen und Einsamen und hinauf zu selbstgenugsamen Höhen steigt, glühend gleich einer Liebe, welche purpurne Seligkeiten lockend an Erdenhimmel malt.“, S. 210.

„... Seni kõnelen ma iseendaga kui see, kellel on aega. Keegi ei jutusta mulle midagi uut: siis jutsustan ma endale iseennast.--“ /.../ -- Looja on aga see, kes seab inimesele eesmärgi ja annab maale ta mõtte ning tuleviku: tema alles loob vahe hääle ja kurjale.“, lk. 130.

„... Inzwichen rede ich als einer, der Zeit hat, zu mir selber. Niemand erzählt mir Neues: so erzähle ich mir mich selber. -- /.../ [Der Schaffende] – Das aber ist der, welcher des Menschen Ziel schafft und der Erde ihren Sinn gibt und ihre Zukunft: Dieser erst schafft es, dass etwas gut und böse ist.“, S. 217.

„... Säälsamas noppisin ma teelt sõna „üliinimene“ ja ka selle, et inimene on midagi, mis peab ületatama, -- et inimene on sild ja mitte eesmärk: et ta rõõmutseb oma keskpäevast ja õhtust kui teest uuele koidukumale;“, lk. 131.

„... Dort war´s auch, wo ich das Wort „übermensch“ vom Wege auflas, und dass der Mensch etwas sei, das überwunden werden müsse.

-- dass der Mensch eine Brücke sei und kein Zweck: sich selig preisend ob seines Mittags und Abends, als Weg zu neuen Morgenröten:“, S. 219.

„... Seepärast, mu vennad, on vaja uut aadlit, kes on vastane kõigele pööblile ja võimuvalitsuslikule, kes uutele käsulaudadele uuesti kirjutab sõna „suursugune“. Sest palju on vaja suursuguseid ja mitmekülgseid suursuguseid, et kujuneks aadel!, Ehk, nagu kord ütlesin mõistukujus: „See just ongi jumalikkus, et on jumalad, mitte aga jumal!““, lk. 135.

„... Darum, o meine Brüder, bedarf es eines neuen Adels, der allem Pöbel und allem Gewalt-herrischen Wiedersacher ist und auf neue Tafeln neu das Wort schreibt „edel“.

Vieler Edlen nämlich bedarf es und vielerlei Edlen, dass es Adel gebe! Oder, wie ich einst im Gleichnis sprach: „Das eben ist Göttlichkeit, dass es Götter, aber kenen Gott gibt!““, S. 224.

„... Kõik läheb, kõik tuleb tagasi; igavesti veerleb olemise ratas. Kõik sureb, kõik puhkeb jälle õitsele; igavesti jookseb olemise aasta. Kõik laostub, kõik liitub uuesti; igavesti ehitub sama olemise maja. Kõik lahkub, kõik teretab üksteist jälle; igavesti jääb endale truuks olemise rõngas.“, lk. 146.

„... Alles geht, alle skommt zurück; ewig rollt da Rad des Seins. Alles stirbt, alles blüht wieder auf; ewig läuft das Jahr des Seins. Alles bricht, alles wird neu gefügt; ewig baut sich das gleiche Haus des Seins. Alles scheidet, alles grüsst sich wieder; ewig bleibt sich treu der Ring des Seins.“, S. 241.

„... See oli varjatud jumal, täis saladuslikkust. Tõesti, oma pojagi sai ta ainult salateedel. Ta usu lävel seisab abielurikkumine. /.../ Kui ta noor oli, see jumal Hommikumaalt, siis oli ta vali ja neimahimukas ning ehitas endale põrgu oma lemmikute lõbuks. /.../ Kas ei ole su vagadus ise, mis ei luba sul enam jumalat uskuda? Ja ülisuur asusus saab sulle teed näitama ka veel säälpool head ja kurja.“, lk. 174.

„... Es war ein verborgener Gott, voller Heimlichkeit. Wahrlich zu einem Sohne sogar kam er nicht anders als auf Schleichwegen. An der Tür seines Galubens steht der Ehebruch. /.../ Als er jung war, dieser Gott aus dem Morgenlande, da war er hart und rachsüchtig und erbaute sich eine Hölle zum Ergötzen seiner Lieblinge. /.../ S. 288/ Ist es nicht deine Frömmigkeit selber, die dich nicht mehr an einen Gott glauben lässt? Und deine übergrosse Redlichkeit wird dich auch noch jeneseits von Gut und Böse wegführen!“, S. 289.

„... Ületage mul, teie kõrgemad inimesed, väikesed voorused, väikesed elutarkused, liivateralik ettevaatus, sipelga-siblimine, vilets rahulolu ja „enamiku õnn“-- ! Ja pigem heitke lootus, kui et alistute. Ja tõesti, ma armastan teid seepärast, et te ei mõista tänapäeval elada, teie kõrgemad inimesed! Sest nii just elate teie – kõige paremini!“, lk. 193.

„...Überwindet mir, ihr höhere Menschen, die kleinen Tugenden, die kleinen Klugheiten, die Sandkorn-Rücksichten, der Ameisen-Kribbelkram, das erbärmliche Behagen, das „Glück der meisten“ -- ! Und lieber verzweifelt, als dass ihr euch ergebt. Und, wahrlich, ich liebe euch dafür, dass ihr heute nicht zu leben wisst, ihr höheren Menschen! Son nämlich lebt ihr – am besten!“, S. 319.

„...See, mis inimeses on kõige kaugemat, sügavamat, tähis-kõrgemat, ta määratu jõud: eks kee ja kobruta see kõik segamini teie katlas?“, lk. 197.

„... Des Menschen Fernstens, Tiefstes, Sternen-Höchstes, seine ungeheure Kraft: schäumt das nicht alles gegen einander in eurem Topfe?“, S. 325.

„... Tookord armastasin ma niisuguseid idamaa-neidiseid ja muud sini-taevariiki, mille üle ei libisenud ainustki pilve ega mõtet.“, lk. 205.

„... Damals liebte ich solcherlei Morgendland-Mädchen und andres blaues Himmelreich, über dem keine Wolken ind keine Gedanken hängen.

„Ihr glaubt es nicht, wie artig sie dasassen, wenn sie nicht tanzten, tief, aber ohne Gedanken, wie kleine Geheimnisse, wie bebänderte Rätsel...“, S. 338.

„... Oo inimene! Kuulata!

See sügav kesköö – mida ütleb ta?

„Ma magasin, ma nägin und --,

„Nüüd saabunud on ärkamise tund: --

„Maailm on sügav nagu kaev,

„Ja sügavam kui päeva arvamine.

„On sügav valu, sügav vaev --,

„Rõõm aga sügavam kui vaevlemine:

„Vaev ütleb: möödu! Valu: mine!

„Rõõm aga tahab: olgu igavik --,

„-- pikk, sügav, sügav igavik!“

Lk. 220.

„... O Mensch! Gib acht!

Was spricht die tiefe Mitternacht?

„Ich schlief, ich schlief --,

„Aus tiefem Traum bin ich erwacht: --

„Die Welt ist tief,

„Und tiefer als der Tag gedacht.

„Tief ist ihr Weh --,

„Lust – tiefer noch als Herzenleid:

„Weh spricht: Vergeh!

„Doch alle Lust will Ewigkeit --,

„-- will tiefe, tiefe Ewigkeit!“, S. 359.

„... See on minu hommik, minu päev algab: kerki nüüd, kerki, sa suur keskpäev!“ -- Nõnda kõneles Zarathustra ja jättis oma koopa, hiilgavana ja tugevana, nagu hommikupäike, mis tõuseb tumedate mägede tagant.“, lk. 222.

„... Dies ist mein Morgen, mein Tag hebt an: herauf nun, herauf, du grosser Mittag!“ -- --

„Also sprach Zarathustra und verliess seine höhle, glühend und strak, wie eine Morgensonne, die aus dunklen Bergen kommt.“, S. 363.

____________________________

(09.-14. 04. 2013.)

JAMES FENIMORE COOPER: “THE LAST OF THE MOHICANS”.

// “Viimane mohikaanlane. Jutustus aastast 1757”. Tallinn, 2008 (C: 1957). Tõlk: Ülo Tambek. // Lk.: 5-318. // Sari: “Eesti Päevaleht”. //

“... Läänetaeva õhetav puna mändide latvade taga polnud säravam ega õrnem kui tema õhetavad põsed.; algav päev polnud virgutavam kui see hingestatud naeratus, mille neiu kinkis noorukile...“, lk. 14.

„... Ja siiski polnud neiu peenelt korrapärastes, väärikates ja erakordselt kaunites näojoontes midagi jämedakoelist.“, lk. 15.

„... -- sõjariist, millest indiaanlastest leidlikumate valgete teooria teadis rääkida, et see oli kõigist tulirelvadest kõige ohtlikum.“, lk. 25.

„... Kindel ilme tema näol hakkas ilmselt taanduma selle mõistatuse ees, mis näis kuulutavat mingit tundmatut hädaohtu, mille vastu võisid olla võimetud nii tema kavalus kui ka kogemused.“, lk. 56.

„... kuulasid seda lihtsat seletust huviga nagu inimesed, kes ammutavad uusi mõtteid ja samal ajal vabanevad vanadest ebameeldivatest eelarvamustest.“, lk. 58.

„... kõige halvem, mis meile võib juhtuda, on surm – tasu, mille igaüks nagunii peab määratul tunnil Jumalale andma.“, lk. 73.

„... Müüme siis oma elu sellise hinna eest, et vaenalsed mõtlema panna, kas see neile mitte liiga kalliks maksma ei läinud!“, lk. 150.

„... ning teadsid niisama hästi ka tema kangekaelset julgust. /.../ Mõtiskledes sai ta täiesti teadlikuks sellest suurest vastutusest mida võtavad endale need, kes ei vali abinõusid oma eesmärgi saavutamiseks.“; lk. 155.

„... sellest moraalsest julgusest, milleta tõeliselt suurt inimest ei saa õieti ette kujutadagi...“; lk. 164.

„... sajast kõrist /.../ ... mis sarnanes mingi üleloomuliku põrguareeniga, kuhu õelad deemonid olid kogunenud oma kuratlikke rituaale täitma.“; lk. 218.

„... pilk /.../ ... see püsis kogu aeg kauguses, nagu oleks ta läbistanud kõik vaadet varjanud takistused ja vaadanud kaugele tulevikku.“, lk. 222.

„... Nii pime kui ka polnud // usk vanal ajal korda saadetud imedesse, eitas ta võimalust, et mingid üleloomulikud jõud oleksid võinud kaasaegse ilma asjadesse segada.“, lk. 245.

„...valitsev põhimõte, mis sunnib inimest hindama oma võimeid täpselt niisama kõrgelt, kui seda teevad teised.“, lk. 257.

„... Kõik märkasid, et et mõeldud oli rohkem kui lausa välja öeldud, ja igaüks uskus, et sõnade varjatud mõte vastas täpipealt tema enda ootustele.“, lk. 258.

„... Sellistel hetkedel võis seda... /.../ ... pidada pimeduse vürstiks, kes mõtiskles mingist olematust ülekohtust ja sepitses kurja.“, lk. 259.

„... sellest heitlusest julgelt osa võttis ja sageli suures ohus viibis, pääses ta iga kuuli eest, otsekui oleks teda hoidnud mingi nähtamatu kaitsevaim, kes muinaslugudes lemmikkangelaste õnne valvab.“; lk. 204.

______________________________

(28.-30.06. 2013.)

TEODOR PARNICKI: „Aeciusz, ostatni Rzymianin“. // „Aetius, viimane roomlane.“ Ajalooline romaan. // Talinn, 1972. // „Eesti Raamat“. // Tõlkinud: Aleksander Raid. // C: Warszawa, 1956. // Lk.: 7-346.

„... Aetius ... magna Occidentalis rei publicae

salus et regi Attilae terror -- atque

cum ipso Hesperium cecidit regnum,

nec hactenus potuit relevari.

ˇ (Marcellini comitis Chronica).

„Aetius ... on Lääne riigi suur õnn ja hirmutus kuningas Attilale – koos temaga hävis Lääne valitsus ega suutnud kunagi taastuda.“ (Marcellinuse kroonikast).“ , lk. 5.-6.

„Tu regere imperio populos, romane, memento,

parcere subectis et debellare superbos...“

„Roomlane, riikide juht, pea meeles, et rahvaid Sa valvad:

allunuid kaitsma Sa pead, aga ülbeid tapluses võitma!“

(„Aeneis“, VI laulust). , lk. 12.

„... paiskus vääramatut usku naise vooruse lummavasse jõusse, mehe ainsasse lohutusse... /.../ Kui lased oma kätt suudelda, siis nagu oleksin sada vaenlast surmanud ... on su juus hele, siis nagu oleksin konungiks saanud... Su silmade sina väärib taevast, su õilis raev on kohutav kui põhjavalgus...“, lk. 33.

„... Ta armastas iseennast ja oma hiiglaslikku elujõudu! ... Ühtlasi tundis ta, et tema suure õnnekuse põhjuseks pole ainult see ... ei, vaid midagi sellest enamat... /.../ Ei, see oli midagi muud... Ta tundis end nii, nagu avanenuks talle äkki tõde inimelu otsatrbest ja olemusest... Nõnd ata uskus, teadis... Tal oli see tõde olnud, niisugune oli tundmus...“, lk. 38.

Augustinus ( 354-430) – krikuisa, katoliiklik filosoof., lk. 149.

Arianus (õigesti: Arius, suri 335. a.) -- õpetuse rajaja, mille järgi Kristus olnud Jumalale sarnane inimene, aga mitte samane Jumalaga. Nicea kirikukogus ketseriks kuulutatud (325. a.), lk. 151.

„... Vaimustatud tänuga, peaaegu heldinult vaatas ta franki kuningatütre kaunitesse silmadesse, mis iga hetk oma värvust muutsid. Nüüd olid nad helesinised, sügavasti läbipaistavad ... samas aga justkui rohelised, hämused, täis kullakaid helke.. siis juba hallid, raudkülmad... „Niisugune peab olema Põhjameri, ta mehise rahva meri...““, lk. 345-346.

_________________________________

(01.-03.07.´013.)

FRIEDRICH (WILHELM) NIETZSCHE: „Zur Genalogie der Moral“. // „Moraalin alkuperästä. Pamfletti“.

C: 1887. // Helsinki, 1961. // Suomentannut: J. A. Hollo. // Lk.: 5-161. // „Kustannus-Osakeyhtiö Otava“.

Teine uurimus. „Syyllisyys“, „huono omatunto“ ja muuta senkaltaista.

(II.) Teine uurimus. „Süüdlaslikkus“, „halb südametunnistus“ ja muud selletaolist.

(II. 2)

„... niin löydämme sen puusta kypsimpänä hedelmänä suvereenisen yksilön, vain itsensa kaltaisen, tavan sivellisyydestä jälleen irti päässeen, autonomisen ylisiveellisen yksilön. /.../ ihmisen jolla on oma riippumaton pitkä tahto, jolla on lupa luvata --“, lk. 50.

2

„... nõnda leiame selle puu otsast küpseima viljana suveräänse indiviidi, vaid endataolise, kommete tsiviliseeritusest jälle lahti pääsenu, autonoomse ületsiviliseerunud indiviidi.“ /.../ „... inimese kellel on oma sõltumatu ulatuslik tahe, kellel on luba lubada--“

8

„... ylen kohtalokas filosofien keksintö joka silloin tehtiin ensi kerrassa Eurooppaa varten, keksintö että tahto on „vapaa“, että ihminen on ehdottomasti spontaaninen hyvässä ja pahassa ole tehty ennen kaikkea sen käsityksen oikeuttamiseksi ettei jumalien ihmiseen, inhimilliseen hyveseen kohdistuva mielenkiinto voi milloinkaan ehtyä?“, lk. 61.

8

„... äärmiselt saatuslik filosoofiline väljamõeldis mis kunagi valmistati eismest korda Euroopa tarvis, väljamõeldis et tahe on „vaba“, et inimene on tingimata spontaanne heas ja kurjas, kas see ei ole tehtud ennekõike selle arusaama õigustamiseks et kas mitte jumalate inimese poole, inimliku hüvelisuse poole suuniteltud huvitatus millaski võiks teostuda.“

12

„... Tahdoin sanoa: myös osittainen hyödyttömäksi muuttuminen, surkastuminen ja huonontuminen, merkityksen ja tarkoistuksenmukaisuuden häviäiminen, sanalla sanoen kuolema kuuluu todellisen edistymisen edellytyksiin; täma progressus ilmenee aina tahtona ja tienä suurempaan valtaan...“, lk. 70.

12

„... Tahtsin öelda: ka osaline kasutuks muutumine, haletsusväärseks muutumine ja kehviklikuks muutumine, tähenduse ja otstarbekuse kadumine, sõna otseses mõttes surm, kas see ei kuulu tegeliku arengu eelduste hulka, see progressiivsus ilmneb alati kui tahe ja tee suurema võimu suunas...“

13

„... Rangaistus vaarattomaksi tekemisenä, enemmän vahingoittamisen ehkäisemisenä. Rangaistus vahingon maksamisena vahinkoa kärsineelle, jossakin muodolla (myös affekti-kompensaationa). Rangastus tasapainon häiriytymisen ersitämisenä häiriön laaemmalle levämisen ehkäisemiseksi.“, lk. 73.

13

„... Karistus kahjutuks tegemisena, suurema kahjustamise ennetamisena. Karistus kahjude korvamisena kahju kannatanule, mingil kujul (ka affekti-kompensatsioonina). Karistus tasakaalu segamisega seoses, ennetamaks seda, et segadus ei saaks laiemalt levida.“

16

„... Kaikki vaistot jotka eivät purkaudu ulospäin kääntyvät sisäänpäin – juuri tätä minä sanon ihmisen sisäistymiseksi, vasta siten ihmiseen kasvaa se mitä myöhemmin sanotan hänen „sielukseen“.“ , lk. 77.

16

„... Kõik vaistud, mis ei lahvata väljaspoole väänduvad sissepoole – just seda nimetan mina inimese seestumiseks, alles siis tekib inimesele see mida hiljem on nimetatud ka tema „hingeks“.“

24

„... Täman tulevaisuuden ihmisen joka vapahtaa meidät sekä tähänastisesta ihanteesta että siitä minkä täytyi kasvaa tuosta ihanteesta, suuresta inhosta, olemattomuuden tahdosta, nihilismistä, tämän kekskipäivän ja suuren ratakisun kellonlönnin joka tekee tahdon jälleen vapaaksi, joka antaa Maalle takaisin sen oman päämäärän ja ihmiselle hänen toivonsa, tämän Antikristuksen ja Antinihilistin, tämän Jumalan ja olemattomuuden voittajan – hänen täytyy kerran tulla ...

24

„... See tuleviku inimene kes vabastab meid nii senisest ideaalist ning ka sellest mis peab kasvama sellest ideaalist, suurest vastikusest, olematuse tahtest, nihilismist, selle keskpäeva ja suure otsuse kellamängust, mis teeb tahte jälle vabaks, mis annab Maale tagasi selle oma eesmärgi ja inimesele tema lootuse, selle Antikristuse ja Antinihilisti, selle Jumala ja olematuse võitja – ta peab kord siiski tulema...“

(III.) Kolmas uurimus. Mitä merkitsevät askeettiset ihanteet?“

(III.) Kolmas uurimus. „Mida tähendavad askeetlikud ideaalid?“

(III) 4

„... Täydellinen ja ehyt taitelija on iät kaiket erotettu „reaalisesta“, todellisesta; toisaalta on ymmärettävää että hän voi joskus epätoivoon saakka väsyä tähän sisäisen olemassaolonsa ikuiseen „epäreaalisuuten“ ja valhellisuuden – ja että hän sitten ehkä yrittää kerran tunkeutua siihen mikä on häneltä tiukimmin kielletty: todelliseen, yrittää olla todellinen.“

4

„... Täielik ja ehtne kunstnik on kõikideks aegadeks eraldatud „reaalsest“, teglikust; teisalt peaks olema mõistetav et ta võib vahel ajendatuna lootusetusetusest väsida sellest seesmisest eksistentsiaalsest igavesest „ebarealistlikusest“ ja valelikkusest – ja et ta siis vahest üritab korra ka tungida sellesse, mis on tal rangemini keelatud: tõelusesse, üritades olla tõeline.“

5

„... He tarvitsevat aina vähintään suojaa, tukea ja perustettua auktoriteetia: taitelijat eivät ole koskaan muista erillään, yksin oleminen on ristiriidaasa heidän syvimpien vaistojensa kanssa.“

5

„... Nad vajavad alati kõige vähem kaitset, toetust ja põhejndatud autoriteete: kunstnikud ei ole kunagi teistest nii eraldatud, üksi olemine on vastuolus nende sügavamate vaistudega.“

7

„... Kuka suuri filosoofi onkaan tähän mennessä ollut vaimon mies? Herlakleitos, Platon, Descatres, Spinoza, Leibnitz, Kant, Schopnehauer – eivät olleet; eikä heitä voi edes ajatella naimisissa oleviksi. /.../ Mitä siis merkitsee askeettinen ihanne filosofiassa? Vastaukseni on – se on varmaan jo aikoja sitten arvattu: filosofi tervehtii sen nähdessään hymyillen korkeimman ja rohkeimman henkisyyden edellytysten optimismia – hän ei siten kiellä „olemassaoloa“, hän päinvastoin myöntää siinä oman ja vain oman olemassaolonsa ja tekee niin ehkä siihen määrään saakka ettei hänestä jää kauaksi rikollinen toivomus: pereat mundus, fiat philosophia, fiat philosophus, fiam! ... Tuhoutukoon maailma, olkoon filosofia olemassa, olkoon filosofi, minä ...

7

„... Kes suurtest filosoofidest ongi olnud siiani abielumees? Herakleitos, Platon, Descartes, Spinoza, Leibnitz, Kant, Schopenhauer – ei olnud seda; ega neid isegi ei või mõeldagi olevat abielus olnud.“ /.../ „Mida siis tähendab askeetlik ideaal filosoofias? Minu vastus kõlab – see on kindlasti juba aegu tagasi hoomatud: filosoof tervitab seda, nähes ja tundes endas kõrgema ja julgema vaimsuse poolt eeldatud optimismi – ta nimelt ei eita „olemasolemist“, ta vastupidi jaatab nõnda oma ja vaid oma olemasolu ja teeb nõnda vahest sellise määrani et temast ei jää kaugeks süüdlaslik soov: pereat mundus, fiat philosophia, fiat philosophus, fiam! ... Hävinegu maailm, olgu filosoofia olemas, olgu filosoof, mina...“

8

„... -- he ajattelevat kaiken kaikkiaan askeetisesta ihanteesta puhutaessa iloista aksetismia sellaisena kuin se elää jumaltuneessa ja lentokykyiseksi tulleessa eläimessä joka ennemmin harhaile elämän yllä kui lepää siinä. /.../ „... mitä tekemistä onkaan sellaisella ihmisellä hyveiden kanssa! -- vaan heidän parhaan olemassaolonsa, heidän kauneimman hedelmällisyytensä varsinaisimpina ja luonnollisimpina edellytyksinä.“ /.../ -- me filosofit tarvitsemme nimittäin rauhaa ensinnäkin eräässä suhteessa: tahdomme olla rauhassa „nykyhetkeltä“. Me ihailemme hiljasta, kylmää, ylhäistä, kaukaista, muinaista, yleensä kaikkea jonka edessä sielun ei tarvitse puolustautua eikä kuroutua kiini – jotakin minkä kanssa voi puhua puhumatta äänekästi.“ /.../ Mutta henki joka on varma itsestään puhuu hiljaa, etsii piilopaikkaa, antaa odottaa itseään.“

8

„... -- nad mõtlevad mida iganes askeetlikust ideaalist kõneledes rõõmsast asketismist nagu see elab jumlaikustunutes ja lennuvõimelisteks muutunud loomades, kes ennemini ekselevad elu kohal kui selles puhkavad.“ /.../ „... mis tegemist ongi sellisel inimesel hüvelisusega seoses! -- vaid nende parima eksistensti, nende kauneima viljakuse tegelikumate ja loomulikemate eeldustega.“ /.../ „... -- me filosoofid vajame ennekõike rahu selles mõttes: tahahme saada rahu „nüüdishetkelt“. Me hindame vaikset, külma, ülimuslikku, kauget, muinasaegset, üldse kõike millega seoses meie hing ei pea ennast kaitsma ega sulguma – midagi millega seoses võib kõnelda kõnelemata valjult.“ /.../ „Aga hing kes on eneses kindel kõneleb vaikselt, otsib peidupaika, laseb end oodata.“

13

„... Minä esitän lyhyesti sen vastapainoksi tämän tosiasian: askeettinen ihanne johtuu rappeutuvan elämän suojelu- ja parantamisvaistosta, elämän joka pyrkii kaikin keinoin säilymään ja taistelee olemassaolostaan;“

13

„... Ma esitan lühidalt sellele vastukaaluks selle tõsiasja: askeetlik ideaal tuleneb mandunud elu kaitse- ja paranemisvaistudest, elu, mis pürgib kõikide vahenditega säilima ja võitelb oma eksitentsi eest;“

24

„“Mikään ei ole totta, kaikki on sallitua“... Niin, se oli hengen vapautta, siten oli irtisanottu usko itse totuuteen...“

24

„...“Midagi ei ole tõsi ja kõik on lubatud“ ... Nii, see oli vaimu vabadus, sellega oli tõrjutud ka usk isegi tõesse...“

25

„... -- taide jossa juuri valhe pyhityy, pettämisen tahto jolla on puolellaan hyviä omiantuntoja on askettisen ihanteen vastakohta paljon periaatteellisemmin kuin tiede;“

25

„... -- kunst milles suur vale pühitsetud saab, petmise tahe millel on poolt kõnelemas häid südametunnistusi, just see on askeetliku ideaali vastand palju põhimõttelisemal kombel kui teadus seda on.“

27

„... Kaikki suuret asiat tuhoutuvat itsestään, itsensäkumoamisen tietä: sitä vaatii elämän laki, välttämättömän „istensävoittamisen“ laki elämän olemuksessa--“

27

„... Kõik suured asjad hävinevad iseenesest, enda kummutamise teel: seda nõuab elamise seadus, vältimatu „endavõitmise“ seadus elu olemuses--“

28

„... mutta se on tahtoa ja pysyy tahtona!... Ja sanoakseni vielä lopuksi mitä sanoin aluksi: ihminen tahtoo sentään mieluummin tahtoa ei-mitään kuin olla tahtomatta...“

28

„... aga see on tahe ja püsib tahtena! ... Ja ütlemaks veel lõpuks mida ma alguses ütlesin: inimene tahab siiski isegi meelsamini tahta ei-millegisse kui üldse mitte midagi tahta...“

____________________________

(6.-7. 07.´013.)

Sir ARTHUR CONAN DOYLE: „Sherlock Holmsi memuaarid.“ Tallinn, 1993. / „Varrak“. / Tõlk: Krista Kaer. / Lk.: 3-224. / („The Penguin Complete Sherlock Holmes.“ Penguin Books.)

„...Tegemist on säärase juhtumiga, mille puhul juurdlemiskunsti tuleks kasutada pigem kombineerimiseks kui värskete tõendite leidmiseks. /.../ Olles seejärel kindlale pinnale asunud, on meie kohus näha, milliseid järeldusi me võime teha ja milliseid on need olulised punktid, millest kogu saladus sõltub.“, lk. 4.

„... Me kujutlesime, mis võis juhtuda, toimisime vastavalt sellele oletusele ning leidsime, et meil on õigus.“, lk. 17.

„... Avaldades need visandid arvukatest juhtumitest, mille puhul mu kaaslase harukordsed anded on teinud meist mitme kummalise draama pealtvaatajad ja mõnikord ka osalised... /.../ ... aga sihitut kehalist pingutust pidas ta jõu raiskamiseks ning liigutas end harva, kui just töö seda ei nõudnud. /.../ ... aga tema toit oli tavaliselt väga napp ning tema eluviis äärmiselt lihtne.“, lk. 28.

„... kuigi mulle on alati tundunud, et see, mida peeti uhkuseks, oli tegelikult katse varjata äärmist loomupärast ujedust. Välimuselt oli ta ülimalt aristokraatlik, kõhn, peene ninaga, suurte silmadega, rauge, kuid ometi viisaka käitumisega.“, lk. 86.

„... Olen tavaliselt leidnud, et tema hulluses on teatud meetod. Mõni inimene ütleks, et tema meetodis on teatud hullus...“, lk. 108.

„... Järelduste tegemine on kõige vajalikum religioonis... /.../ Arutleja võib ehitada usu üles nagu täpisteaduse.“, lk. 150.

„... Ta on geenius, filosoof, mõtelja. Tal on esmaklassiline mõistus.“, lk. 210.

„... keda ma pean igavesti maailma kõige paremaks ja targemaks inimeseks.“, lk. 224.

_____________________________

(8.07.´013.)

MARGARET CRAVEN: „I Heard the Owl call My Name.“ // „Öökull huikas mind.“ Tallinn, 1991. / „Kupar“. / Tõlk: Victoria Traat. / Lk.: 9-102. / („Dell Publishing Co, Inc.“).

„... Ta oli tulnud, et anda, ja pidi algama sealt, kust peab algama igaüks, kes on saadetud kaugele eelpostile.“, lk. 26.

„... Ja mida teadis ta iseendast olukorras, kus üksindus on inimese paratamatu osa ja kus tuleb toetuda üksnes iseendale?“, lk. 27.

„... On olemas kahte sorti lihtsameelsust, ütles ta Schweitzerit osundades; üks pole üldse teadlik probleemide olemasolust, teine on koputanud kõigile tunnetuse ustele ja teab, et inimene suudab vaid vähest ära seletada, ent ikkagi soovib kindlaks jääda usule tundmatusse.“, lk. 28.

_______________________________

(12.-15.07.´013.)

ERICH MARIA REMARQUE (1898-1970): „Schatten im Paradies.“ // „Varjud paradiisis.“ Tallinn, MCMXCIII. / (1993?). / Kirjastus: „Mnokkel“. / Tõlk: Uno Liivaku. / Lk.: 3-301. / („Vollständige Taschenbuchausgabe. Droemersche Verlaganstalt Th. Knaur Nachf. München.

„... Kõik, millest aru ei saa, on salapärane. Kogemuse lummusest vabanemine jääb ära, sest sõnadest tuleb puudust.“, lk. 39.

„... Pimedus polnud oht; ta varjas ja vaikis ning tal oli saladusi, mis välgatasid temast nagu lohutus.“, lk. 110.

„... ning käes oli vabadus, metsik kotkavabadus, mis lõi mu hingetuks, justnagu avaks ta tuule, päikese ja tuulest tagapiitsutatud pilvedega elu, millest mul aimugi ei olnud.“, lk. 142.

„... sattunud alale, mida valitsesid jõud, keda ma ei saanud kontrollida. Häireks oli vaevalt veel põhjust, aga ma olin enda jälle lülitanud võrku, kus kehtisid teised väärtused kui need, mis mulle enne olid määravad olnud.“, lk. 160.

„... Ent mina vaatlesin teda ja kestis kaua, enne kui minagi uinusin. Ma vaatelsin / selle salajase uudishimuga, mid aolin magajate juures alati tundnud, otsekui na dteaksid midagi, mis oli minu eest alatiseks varjatud. Ma nägin ta pikkade ripsmetega vabanenud nägu, mis une varjumaagias oli minust eemaldunud ega teadnud minust enam midagi...“, lk. 204.

„... Mul oli korraga nii põrmustav igatsus / oma lapsepõlve, ammuunustatud noorusunistuste ja mu kadunud elu järele, et ei uskunud seda enam taluda suutvat. Meeleheitel adusin, et ma ei saa enam iialgi vabaks ja pidin mõtteuse sõgedate seaduste järgi ka sõgedat ülejääki edasi põrmustama. Pääsu polnud, tundsin ma, ja kõik, millele võisin loota, oli tuulevaiksue oaas.“, lk. 214.

„... ja mul oli tunne, et see hetk oli suurim vastand mu unenägude ajale ning et ta oli toonud mu ellu midagi metafüüsilise tasakaalu taolist, millest ma teadsin, et see oli mööduv ega andnud lootust, kuid oli siiski kummaliselt lohutav.“, lk. 233.

„... Väga vanamoeline põhimõte. Ülekohut pole olemas. On ainult halbu valikuid. /.../ Ma sain elada ainult olevikus ja hetkele. Mul polnud kunagi tulevikku ja ma ei osanud seda ka ette kujutleda.“, lk. 248.

„... -- see oli kõrvutiolek, mis oma täielikus mõttetuses tühistas pidetu olemise mõttetuse.“, lk. 262.

„... Ei saa minna tagasi, miski ei seisa paigal, ei sina ise ega see muu. Kõik, mis üle jäi, oli vahel õhtul täis raskemeelsust, seda raskemeelsust, mid atunneb iga inimene, kuna kõik kaob ja tema on ainus loom, kes seda teab, ja kes teab ka seda, et see on lohutus, ehhki ta sellest aru ei saa.“, lk. 298.

______________________________

(16.-18.-07.´013.)

AGATHA CHRISTIE: „The Murder of Roger Ackroyd.“ // „Roger Ackroyidi mõrvamine.“ Tallinn, 1991. / „Olion“. / Tõlk: Ralf Toming. / Lk.: 3-144. / C: New York, 1926. / („Agahta Christie. Published by Pocket Books.“)

„... oleks lihtsalt mingisuguste inspiratsioonist ajendatud oletustega tõeni jõudnud. Niisugusele asjale ei tahtnud ma kaasa aidata.“, lk. 5.

„... et just sel silmapilgul haaras mind esimest korda tuleviku eelaimus. Midagi käegakatsutavat veel polnud, oli ainult ebamäärane ettekujutlus sellest, kuidas asjad võivad areneda.“, lk. 8.

„... Tõde, ükskõik kui ebameeldiv ta iseenesest ka poleks, on selle otsija jaoks alati huvitav ja ilus.“, lk. 75.

„... Nad mõtlevad välja juhsulikke asju – ja mingi ime läbi on neil õigus. Ehkki tegelikult pole see nii. Naised panevad alateadlikult tähele tuhandet pisiasja, ilma et nad ise seda teaksid. Nende alateadvus liidab need pisiasjad kokku – ja nad nimetavad tulemust intuitsiooniks.“, lk. 77.

„... ei olnud alati viisakas. Minu mõistus on niisugustest tühistest asjadest üle.“, lk. 129.

_____________________________

(18.-21.07.´013.)

WILLIAM SOMERSET MAUGHAM (1874-1965): „The Moon and Sixpence.“ / „Kuu ja kuuepennine.“ Tallinn, 1973. / „Kunst“. / Tõlk: Salme Lehiste. / Lk.: 3-206. / C: 1919. / („Brenhard Tauchnitz“, Leipzig, 1932.)

„... Üks on siiski kindel – see on geeniuse looming. Minu meelest on isiksusel loometöös kõige tähtsam koht. Kui kunstniku looming on omanäoline, olen valmis andestama talle tuhat eksimust.“, lk. 3.

„... Minu meelest on kunst emotsioonide manifestatsioon, emotsioonid aga räägivad keelt, mis on arusaadav kõigile.“, lk. 4.

„... Inimeses peituvad kaasasündinud mütoloogilised alged. Seepärast haarabki ta kinni igast salapärasest ja ootamatust sündmusest nende inimeste elus, kes millegipoolest teiste hulgast silma paistavad, ja loob legendi, millesse ta ise fanaatiliselt usub.“, lk. 5.

„... Viimast sõna ei ole. Uus evangeelium oli juba vana, kui Ninive kuulutas taevale oma vägevust. Neidsamu julgeid sõnu, mis tunduvad nii uudsetena rääkijaile endile, on öeldud juba varem sadu kordi peaaegu samasuguse intonatsiooniga. Pendel liigub ühest nurgast teise. Ja ring on täis.“, lk. 9.

„... Kujutlesin endale ette nende elu – helget ja muretut, ausat ja harmoonilist, mille terveid ja väärtuslikke traditsioone on määratud jätkama kaks meeldivat last...“, lk. 21.

„... See on nagu lummus. Tahtmatult meenuvad salapärased jutud sellest, kuidas inimese teine mina tõrjub välja esimese. Hing on võimeline igasugusteks muundusteks. Ennemuiste oleks öeldud, et vanakuri ise on ta sisse läinud.“, lk. 54.

„... Miks arvad sa, et ilu, mis on väärtuslikemaid asju siinilmas üldse, on nagu kivi merekaldal, mida igaüks võib soovi korral ostekui muuseas üles noppida. Ilu on midagi imepärast ja kättesaamatut, mida kunstnik vaid suurte loomepiinadega siit kaootlisest maailmast on üles otsinud. Ja kui ta selle kord leidnud on, siis ei ole mitte igaühele antud sellest aru saada.“, lk. 66.

„... Ta näis nagu püüdlevat millegi poole, ent mis see konkreetselt oli, jäi mulle teadmata, ilmselt polnud see talle endalegi päris selge. Järjest rohkem hakkas minus süvenema mõte, et ta on mingi kinnisidee võimuses. /.../ Elas ta ju oma unistuste maailmas, kus reaalsusel polnud kaalu.“, lk. 71.

„... Geniaalsusest imetlusväärsemat nähtust pole maailmas olemas. Kuid andekus on raske koorem sellele, kellele see antud on. Niisugusesse inimesse tuleb suhtuda erilise hoole ja kannatlikkusega.“, lk. 86.

„... on kuradist, mitte just kurjuse- ja õelusekuradist, vaid mingist ürgsest jõust, mis eksisteeris enne headust ja kurjust.“, lk. 91.

„... see oli hoopis mingi eriline vaimsus, rahutu ja uudne, mis viis vaataja mõttelennu uitama senitundmatutele radadele, kus ainsaks valguseallikaks keset pilkast pimedust on igavesed tähed ja kus vastuvõtlik inimloomus asub arglikult mõistatama uusi müstlisi nähtusi. /.../ ... ilumõiste tegelikku olemust tajumata kasutavad inimesed seda oma kõnepruugis kergekäeliselt ja läbimõtlematult, mistõttu ilumõiste ise, millele on külge kleebitud sadakond triviaalset sõna, on kaotanud oma esialgse väärtuse.“, lk. 127.

„... Mulle näib, et osa inimesi ei sünni seal, kus nad peaksid sündima. Palja juhuse tõttu sünnib inimene sageli keskkonnas, mis on talle võõras ja vastuvõtmatu... /.../ Võib-olla seesama võõrdumus ongi ajend, mis sunnib inimesi millegi püsiva ja igavese ostingule, mis neid jäägitult haaraks ja enda külge seoks.“, lk. 169.

„... Kau aega olin arvamise juures, et / on mingi kurja deemoni võimuses. Tema kireks oli luua ilu. See ei andnud talle kuskil rahu. Kihutas teda ühest paigast teise. Deemon oli julm ja halastamatu, alailma piinas teda igatsus ilu järele – ja / sai igavene rändur. On inimesi kelle janu tõe järele on nii suur, et selle saavutamiseks on nad valmis kas või maailma alustugesi kõigutama.“, lk. 184.

„... ühendas mingi imeline ja keeruline kompositsioon. Kõik see oli kirjeldamatult kaunis ja salapärane ja mõjus lausa hingematvalt. /.../ Nendes maalingutes oli midagi ürgset ja kohutavat. Lausa üliinimlikku, otsekui oleks kõigel sellel seos musta maagiaga. See oli imekaunis ja ühtaegu siivutu.“, lk. 196.

____________________________

(22.-23.07.´013.)

SERGE COSSERON: „Napolèon. Josèphine. Un mariage pour la gloire Acropole.“ // „Napoleon (1769-1821) ja Josephine. Abielu kuulsuse hüvanguks.“ Talinn, 2001. / „Olion“. / Tõlk: Kaja Riesen. / Lk.: 5-125. / C: 2000.

„... Bonaparte on mõttetegevust arendavate naiste vastu täiesti külm. Ta näeb neis rivaale, kellele tema maailmas kohta ei ole.“, lk. 35.

„... -- järgneb meeletu ja lõbus laps-naine. Ilus ja vallatu, külmaks kalkuleerimiseks võimetu, ilma igasuguste ambitsioonideta, elab too oma armastuses vaid tänasele päevale.“, lk. 51.

„... Sa pead olema laitmatu. Mulle lubatakse suurt tulevikku. Ma tahan oma maale rahu tuua ja seda nii siin- kui sealpool piiri. Selles ülesandes pead sa mind aitama. /.../ Nüüdsest peab Bonaparte juhtima Prantsusmaad, et Josèphine oleks rahul, ja Josèphine`il tuleb prantslased enda poole võita, et juhtida neid Bonaparte´i unistuste poole.“, lk. 68.

„... Mõnikord on armastusel käänulised teed... /.../ kui üks armastab kirglikult, hoiab teine distansti... /.../ See ebavõrdsus kirgede jagunemisel leiab kompensatsiooni õrnas, mõlemapoolses kiindumuses ühise saatuse nimel. Erakordse saatuse nimel.“, lk. 82.

„... „Ta oli armastuse kehastus. Ta tegi kõike meeldivalt ja erilise delikaatsusega; iial ei ole näinud ma kogu meie kooselu jooksul, et tema kommetest oleks puudunud elegants. Ta oli võluv isegi magades.“ „Era la dama la piu graziosa di Francia.““, lk. 114. [„Ta oli Prantsusmaa kõige veetlevam daam.“]

____________________________

(23.-26.07.´013.)

ALDOUS HUXLEY (1894-1963): „Brave New World.“ / „Hea uus ilm.“

Tallinn, 1989. / „Eesti Raamat.“ / Tõlk: Henno Rajandi. / Lk.: 5-190. / C: 1933. / Hamburg, 1934. / („The Albatross.“) / + Järelsõna: L. Liivak.

„... Ja selles peitubki õnne ja vooruse saladus... /.../ Inimene peab armastama seda, mida ta on sunnitud tegema. Selles ongi kogu refelksikujunduse lõppeesmärk – panna inimesed oma vääramatut sotsiaalset staatust armastama.“, lk. 15.

„... ja pärast samasuguse või umbes samasuguse õppetunni kahesajandat kordamist haakus see nende mälus igaveskeks. Ja mida inimene on ühendanud, seda ei suuda loodus enam eales lahutada.“, lk. 18.

„... „Eufoorliline narkootikum tekitab meeldivaid hallutsinatsioone.““, lk. 41.

„... Kas sa oled kunagi tundnud ... /.../ ... et sinu sees on midagi peidus, mis ainult ootab võimalust valla pääseda? Mingi ülemäärane jõud, mida sa ei kasuta.“, lk. 52.

„... et elu mõte ei ole mitte heaolu tagamine, vaid teadvuse pingestamine ja õilistamine, teadmise avardamine, ja väga võimalik, et see ongi tõsi...“, lk. 127.

„... Mul on tunne... /.../ justkui hakkaks mul midagi koitma, millest kirjutada. Justkui suudaksin juba natuke kasutada seda jõudu, mis minus on. Seda üleliigset, uinuvat jõudu. Mul hakkab nagu midagi tulema.“, lk. 130.

„... Teadmine on kõrgeim hüve, tõde – ülim väärtus; kõik muu oli teisejärguline ja tulenes sellest.“, lk. 162.

„... Tema oli filosoof – kui te teate, mis asi see on. „Inimene, kes unistab vähesematest asjadest, kui neid taevas ja maa peal leidub.““ (W. S. „Hamlet“), lk. 165.

„... Tema defineeris filsooofiat kui kahtlaste põhejnduste otsimist sellele, mida inimene vaistlikult usub.“, lk. 167.

Järelsõna: L. Liivak:

„... Oo imet! Kauneid olendeid kui palju!

Kui ilus inimkond on! Hea uus ilm,

kus niisugune rahvas peal!

(W. Shakespeare „Trom“, V, 1.), lk. 185.

„... et teda on alusetult süüdistatud vaimsesse isolatsiooni põgenemises. Pigem vastupidi, ta leiab, et on astunud tohutu, nähtamatu, kõiki aegu, rasse ja religioone ühendava kiriku liikmeks, kus valitseb Igavene Filsoofia. /.../ ... kunst, milles esteetiline alge allutatakse alati eetilisele sõnumile... /.../ ... vahetu mitteverbaalse maailmataju võimalikkust ja vajalikkust.“, lk. 189.

____________________________

(29.-30.07.´013.)

VICTOR CANNING (1911-1986): „The Boy on Platform One.“ // „Poika asemalta.“ Helsinki, 1991. / Suomennos: Anneli Talja. / Lk.: 409-479. / („Valitut Palat. Kirjavaliot. Neljä lyhennettyä menestysteosta.“).

„... ja hänella oli ollut sellainen outo tunne, että varmastikin joku muu puhui. Hän ei tiennyt, kuinka hän sen teki.“, s. 413.

„... jotka kävelivät lähes huomaamatta ihmiselle mittaamattomien sokkeloiden ja luolien poikki pimeälle merelle, jolla monenlaiset hiililotjat kuljettivat maailman synkkiä lasteja.“, s. 416.

„... -- eihän sillä ole mitään väliä. Sehän on vain ääniä. Ikaan kuin musiikkia.“, s. 425.

„... Maailma ei ollutkaan yhtä kaaosta. Joskus pimeyden voimat olivat hyviä.“, s. 458.

_____________________________

(2.-3.08.´013.)

ANDRÈ MAUROIS: „Un art de vivre“. // „Kunst elada.“ (C: 1939).

ALAIN: „Propos sur le Bonheur.“ // „Mõtteid õnnest.“ („Kunst olla õnnelik.“) // (C: 1928). Talinn, 1994. / Kirjastus: „Aed“. / Tõlk: A. Aspel. / Esmatrükk: Tartu, 1940. / „Eesti Kirjanduse Selts.“ / („Elav Teadus“ 104-105.). / Lk.: 3-142.

„... Me nimetame mõtteks inimese püüet sümboleid ja kujutelmi kombineerides aimata või ette näha mõju, mida osutavad inimese teod tõelistele asjadele. /.../ Et hästi tegutseda, selleks peame katsuma hästi mõelda...“ (Pascal), lk. 8.

„... Ja tollele meeletule lootusele, et puhas mõistus võiks kunagi läbi saada ilma kogemuseta, tõmbas kriipsu peale Kant: „Oma teamiste avardamise kires arvab mõistus, selle soma võimu tõendust nähes, avanevat enda eeslõpmatu vaatevälja.“, lk. 13-14.

R. Descartes: „... Juhtida oma mõtteid korrapäraselt, liikudes lihtsamate juurest keerulisemateni... Jaotada raskused nii paljudesse osadesse kui võimalik... Teha kõikjal nii täielikke loendusi ja nii üldisi ülevaateid, et võidaks kindel olla – midagi pole vahele jäetud.“, lk. 17. (R. D. „Arutlus meetodist“, Tartu, 1936. Noor-Eesti Kirjastus.)

Von Goethe: „... Mõelda on lihtne / kuid tegutseda on raske; maailmas tuleb aga tegutseda oma mõtte kohaselt.“, lk. 25.

Alain: „... Naiste suur jõud on selles / et nad kas hilinevad või on ära.“, lk. 32.

„... Eemaloleku puhul aga muutub armastatu selliseks Sülfiidiks, keda me võime kaunistada kogu täiuslikkusega. Seda toimingut nimetab Stendhal kristallisatsiooniks. Kristallisatsiooni kaudu moondub armastatud isik hoopiski teiseks ja kõrgemaks olendiks kui ta on tegelikult võimeline olema. Ja sellepärast ütlebki Proust, et armastus on subjektiivne ja et me ei armasta mitte tõelist inimest, vaid enda loodud olendit. /.../ ... tärganud leek kustub kiiresti, kui mõni kasvõi pisemgi lootusepuhang teda ei elusta. Selliste julgustavate märkide suhtes ei ole armunu nõudlik. /.../ Argus ja häbelikkus dikteerivad liigutusi, mid arvame tulenevat põlgusest.“, lk. 33.

„... Tung jälitada seda, mis keeldub, ja keelduda haaramast seda, mis on kingitav, on loomulikult ja hõlpsasti seletatav.“, lk. 34.

„... On kerge olla imeteldav, kui jäädakse kättesaamatuks. /.../ Mida pikem on armastuse rada, seda rohkem tunneb delikaatne vaim sellest rõõmu.“, lk. 37.

„... Mõned iseloomud on sündinud ustavaiks kas sellepärast, et neil on armastusest väga kõrge arusaamine...“, lk. 43.

„... Tee mida teed. Age quod agis. Tee seda kogu hingest. Sinu keha ja su vaim olgu mõlemad pingul selle sihi poole.“, lk. 51.

„... See kes on omandanud oma õpingute kaudu maitse ja meele ilu tajumiseks, teeb seda paremini kui teised.“, lk. 83.

„... ja et ainult kõige vanemad kombed, kõige iidsemad talitused kindlustavad inimkonnale tsivilisatsiooni hapra kaitse?“, lk. 97.

ALAIN: „Propos sur le Bonheur.“

Spinoza: „... inimene ei saa olla kirgedeta, kuid tark inimene kujundab oma hinges õnnelikke mõtteid nii laialdaselt, et kired jäävad nende kõrval üsna tühiseks.“, lk. 124.

„... prohvetlikuks hingeks teatud valvsat passiivsust, kui nii võib öelda, kus meie mõtted koolduvad kõigi maailma jõudude järele.“, lk. 132.

_______________________________

(26.-29.08.´013.)

PU SONGLING (1622-1715): „Libarebased ja kooljad.“ „Liao Zhai Zhi Yi“. // Hiina armu- ja hirmujutud. // Tallinn, 1986. // „Eesti Raamat“. // Tõlk: Andres Ehin. // Lk.: 5-318.// Tõlkinud vene k: V. Aleksejev (C: 1922).

Akadeemik V. Aleksejevi eessõna venekeelsele väljandele (lühendatult) 1922)).

„... Aga kuidas võib seda kõike kõrvutada nende üleinimlike rõõmudega, mida toob argihalluse ja viletsuse käes vaevleva inimese ellu lummava kaunitari ilmumine, kes ei esita elu keerukaks muutvaid tingimusi, kes andub inimesele otsejoones ja täielikult, kes tõmbab inimese sedamaid ehtsa, pälvimatu ja tohutu õnne sügavikku, kus elu loob uut elu ja mille nimel inimene on valmis kõigeks, isegi ilmselgeks hukatuseks. /.../ tuleb ise inimese juurde, paneb ta endasse armuma, armastab teda, saab talle imetordeaks armukeseks ja ustavaks sõbratariks, heaks vaimuks, kes kaitseb oma sõpra...“, lk. 7.

„... teevad need võlud / eriti kalliks. Need võlud aitavad mehe isiksusel välja areneda. /.../ Seejärel sünnib / ostekui ümber, ta ravib mehe kõikidest hädadest terveks ja korraldab lahkumineku tunnil tollele õnneliku elu ja nüüd juba ka rahuliku elujärje.“, lk. 8.

„... ja laseb imekaunitel haldjatel üliõpilase eest hoolt kanda. Kiratsegu ja rügagu üliõpilane pealegi argielu halluses! Seda kõik korvab ta ümber hõljuv erakordne ja fantastiline elu. Talle ilmutavad end nõnda imeliselt kaunid haldjad, et sääraseid pole maises ilmas enne nähtud. Nad kingivad talle meeletu õnne, nad oskavad hinnata ta õilsat hinge ja annavad talle selle, millest hall argielu on üliõpilase ilma jätnud.“, lk. 13.

„Liao Zhai Zhi Yi“.

„... Tudeng polnud eelarvamuste kütkes, ta mõtles oma peaga ja tungis süvgavale asjade olemusse – seepärast ei ehmatanud teda säärane isevärki olevus.“, lk. 40.

„... Kas / ei saagi siis võrgutada? Ei. Temale ei saa ligi tikkudagi. Ta on iseäraline meesterahavas.“, lk. 123.

„... Teis on aga õiglane meel nõnda tugev, et te toote või pilved taevast alla! Teie võite mu päästa ja mitte lasta mul hukka saada kannatuste ulgumerel.“, lk. 124.

„... „Valge Lootos“ -- IV sajandi maj munk Hai poolt Hiinas rajatud müstilise kallakuga budistlik sekt. // Xu Hongru oli selle sketi esimesi usuisasid.“, lk. 171.

„... Imeväärne sünnib inimestest enestest!“ Nendes sõnades on küllap kõige sügavam tõde.“, lk. 185.

______________________________

(06.-12.09. `013.)

VALDIMIR NABOKOV (1899-1977): „LOLITA“. Tallinn, 1990. // „Eesti Raamat“. // Tõlk: Hans Luik. // Värsid tõlkinud: Märt Väljataga. // Lk.: 5-254. // C: 1955.//

„... Vandekohtu daamid ja härrad, siin on eksponaat number üks, mida seeravid – teadmatuses hoitud, naiivsed säravasuliste tiibadega inglid kadestavad. Vaadake seda räsitud sulepundart!“, lk. 10.

„... tema sõbrannadest, ilusatest ja lahketest olenditest, kes mind väga hoidsid, minuga õrnutsesid...“, lk. 11.

„... Lehitsen ikka ja jälle neid armetuid mälestusi ja küsin endalt, kas just tol kaugel päikesepaistelisel suvel mu elu ei mõranenudki... /.../ sest mu tulevikuväljavaated olid toona nii võimalusterohked, et mine või hulluks...“, lk. 13.

„... Lolita sai mingil maagilisel ja saatuslikul moel alguse Annabelist. /.../ leidsin end mõtlemas tema mõtteid. Juba ammu enne meie kohtumist olime unistanud ühest ja samast. /.../ tema nägu, justkui kiiranuks ise nõrka valgust.“, lk. 14.

„... ning too väike tüdruk, tema soolakad huuled ja kuumav keel jäid mind painama, kuni ma kakskümmend neli aastat hiljem viimaks pääsesin ta lummast, taaskehastades ta teises. /.../ Avaldasin vähetuntud ajakirjades raskesti arusaadavaid esseesid...“, lk. 15.

„.... võlutud uitlejatele ilmutavad oma tõelist loomust, mis pole inimlik, vaid nümfilik (s. t. deemonlik); panen ette nimetada neid äravalituid „nümfettideks“. /.../ teatud salapäraste tunnuste – sõgestava sireduse ning seletamatu, kelmika, vapustava, salaliku veetluse mõjujõudu, mis eirstab nümfetti tema eakaaslastest. /.../ Te peate olema kunstnikukalduvustega hull, lõpmata melanhooniline olend, kelle soontes pulbitseb kiremürk...“, lk. 16.

„... arvan teadvat, et tema oligi see haldjas, kellega kohtumine minu eluhakul sai mulle saatuslikuks. Me armastasime teineteist varapuhkenud kire meeletusega, mis teismikke nii sageli hukutab. /.../ Mu maailm lõhenes kaheks.“, lk. 17.

„... vaid üksnes suurtele loovvaimudele, kes kennatavad unetuse all ja peavad mõneks tunniks surema, et elada sajandeid.“, lk. 79.

„... Kuid see kõik pole üldse oluline: niinimetatud seksi ei huvita mind: noid loomalikkuse ilminguid võib igaüks kujutleda. Mind õhutab jätakama suur eesmärk: tahan selgeks teha, milles peitub nümfettide ohtlik võlu.“, lk. 111.

„... ja tema oli liiga endasse süvenenud ja elukaugete huvidega, et midagi märgata või kahtlustama hakata.“; lk. 149.

„... tüdrukute juures mitte ainult süütute laste klaar haldjalik ilu, see keelatud vili, vaid pigem veendumus, et tõelust fantaasia abil lõputult täiustades täidan nadi tegelikkuse ja tõotatud õndsuse, igavesti tababatuks jääva unistuse vahelise tühiku. /.../ Senikaua, kui ma oma kujutlusvõime ja tõeluse vahelises heitluses mõnikord siiski võidumeheks tulin, olid pettumused talutavad.“, lk. 217.

„... eksisteeriks paar kuudki kauem ning saaks sind järelpõlvede silmis elavaks muuta. Mõtlen nüüd ammu väljasurnud loomadele ja inglitele, tuhmumatute värvide ja prohvetlike sonettide saladustele, ostin pääsu kunstis. Üksnes niisugust surematust me ju võimegi loota, mu Lolita.“, lk. 253.

_________________________________

(18.-20.09. `013.)

ALEXANDRE DUMAS-fils (1824-1895): „LA DAME AUX CAMÈLIAS“. // „Kameeliadaam“. Tallinn, 1992. // „Eesti Raamat“. // Tõlk: Tiina Tarik. // Lk.: 5-239. // PARIS.

„... Õigupoolest oli võimatu kohata lummavamat ilu.“, lk. 13.

„... Hea ja kurja tundmise oskus on igaveseks omandatud, uks taastub, pühimused on jälle au sees, ja kui maailmas pole ehk veel kõik hästi, on ta siiski vähemasti natuke paremaks muutunud. /.../ võimsamgi tahe on rakendatud ühe eesmärgi teenistusse.“, lk. 24.

„... Tüdruk armastas teda ka väga, aga nii, nagu sellised tüdrukud armastavad. Ei või neilt rohkem nõuda, kui nad anda saavad.“, lk. 35.

„... Maaelu ja armastust seostatakse tihti omavahel, ja seda õigusega: miski pole armastatud naisele paremaks taustaks... /.../ Kui olete millalgi armunud, tõeliselt armunud olnud, peaks teile tuttav olema kihk eraldada maailmast olend, keda tahaksite ainuüksi endale hoida.“, lk. 143.

______________________________

(23.-27. 09. `013.)

FRIEDRICH (WILHELM) NIETZSCHE: „DIE FRÖHLICHE WISSENSCHAFT“ (La gaya scienza). // „ILOINEN TIEDE.“ // Helsinki, Suomentaneet: J.A. Hollo. // Säkeiden suomennokset: A. Peromies, T. Lyy). // S.: 7-256. // („Kustannusosakeyhtiö Otava“.) //

(I Teil.) 2

„... Mutta mitä onkaan minulle hyväsydämisyys, hienous ja nerous, jos näillä hyveillä varustettu ihminen suvaitsee velttoja tunteita uskossaan ja avostelmissaan, ellei varmuuden kaipu ole hänen sisimpänä pyyteenään ja syvimpänä hätänään – siinä, mikä erottaa korkeammat ihmiset alemmista!“, lk. 31.

(I. raamat.) 2

„.. Aga mis ongi minu jaoks heasüdmalikkus, peenus ja geniaalsus, kui nende hüvedega varustatud inimene sallib nõrku tundeid oma uskumises ja hinnangutes, juhul kui mitte kindluse igatsus ei ole tema sügavaimaks sooviks ja sügavaimaks vaevaks – selles mõttes, mis eristab õilsaimaid hingi madalaimaist!“

3

„... -- he epäilevät jaloa ihmistä, aivan kuin tämä etsisi omaa etunsa salapolkuja kulkien. Jos he sitten vakuuttuvat liian selvästi siitä, ettei mitään itsekkäitä aikomuksia ja voittoja ole, niin he pitävät jaloa jonkinlaisena narrina: he halveksuvat häntä hänen iloitessaan ja nauravat hänen silmiensä loistetta. /... / Siihen verratuna on korkeampi luonto järjettömämpi: -- sillä jalo ylevämielinen uhrautuva joutuu todella viettiensä valtaan, ja hänen parhaina hetkinään hänen järkensä pitää taukoa.“, lk. 32.

3

„... -- nad kahtlustavad õilsat inimest, otsekui ta otsiks omakasupüüdlikust oma salajastel radadel kõndides. Kui nad on liigagi kindlad selles, et tal ei ole mingeid egoistlikke kavatsusi ja saavutuste püüdlemist, siis nad hakkavad õilsameelset pidama mingiks narriks: nad halvustavad teda tema rõõmudes ja naeravad tema silmade kirka sära üle.“ /.../ „Sellega võrreldes on kõrgeim loomulaad mõistusetum: -- sest õilis ülevameelne ja ohvrimeelne satub tõesti oma instinktide valdusesse, ja tema parimatel hetkedel tema mõistlikus peab otsekui pausi.“

11

„.... Tietoisuus. -- Tietoisuus on orgaanisen viimeinen ja myöhäisin kehitysvaihe ja niinmuodoin myös sen keskeneräisin ja voimattomin osa.“, lk. 38.

11

„... Teadlikkus. -- Teadlikkus on orgaanilisuse viimane ja hiliseim arengu-etapp ja nõndasamuti ka selle keskpäraseim ja suutmatuim osa.“

19

„...Paha. -- Tutkikaa parhaiden ja hedelmällisimpien ihmisten ja kansojen elämää ja kysykää itseltänne, voiko puu, jonka pitää kasvaa ylpeästi korkealle, tulla toimeen ilman huonoa sääta ja rajuilmoja...“, lk. 45.

19

„... Kuri. -- Uurige parimate ja loomingulistema inimeste ja rahvuste elu ja küsige endilt, kas võib puu, mis peab sirguma uhkesti kõrgustesse, tulla toime ilma halbade ilmade ja äikeseilmadeta...“

20

„... Olla jalo – se kenties merkitsisi silloin, että ihmisellä on päässään paljon mielettömyyksiä.“, lk. 45.

20

„... Olla õilis – see vahest tähendas kunagi, et inimesel on peas palju meeletusi.“

26

„... Mitä elämä on? -- Elämä – se on: lakkaamatonta sellaisen itsestään poistamista, mikä tahtoo kuolla; elämä – se on julmuutta ja leppymättömyyttä kaikeä kohtaan, mikä meissä, eikä vain meissä, tulee heikoksi ja vanhaksi.“, lk. 53.

26

„...Mis on elu? -- Elu – see on: lakkamatu sellise endast kõrvaldamine, mis tahab surra; elu – se on julmus ja leppimatus kõige kohta, mis meis, ja mitte vaid meis, muutub nõrgaks ja vanaks.“

34

„... Historia abscondita. -- Jokaisella suurella ihmisellä on taaksepäin vaikutavaa voima: kaikki historia pannaan hänen tähtensä jälleen vaakaan, ja, tuhannet menneisyyden salaisuudet ryömivät lymypaikoistaan – hänen aurinkonsa paisteeseen.“, lk. 56.

34

„... Historia abscondita – Igal suurel inimesel on tagsiulatuv mõju: kogu ajalugu võetakse tema tõttu taas vaagimise alla, ja, tuhanded mineviku saladused roomavad esile oma peidupaikadest – tema päikese-paistesse.“

41

„... Katumusta vastaan. -- Ajattelija näkee omissa teoissaan kokeita ja kysymyksiä, joiden avlulla hän tahtoo saada jostakin selkoa: onnistuminen ja epäonnistuminen ovat hänelle lähinnä vastauksia.“, lk. 60.

41

„.. Kahetsuse vastu. -- Mõtleja näeb oma tegudes proovilepanekuid ja küsimusi, millede abil ta tahab saada millestki selgust: õnnestumine ja ebaõnnestumine on tema jaoks pigem kui vastused.“

42

„... On kuitenkin harvinaisempia ihmisiä, jotka tahtovat mieluummin tuhoutua kuin tehdä työtä työstä iloitsematta: noita valikoivia, vaivoin tyydytettäviä, joille ei riitä runsas voitto, ellei itse työ ole kaikkien voittojen voitto. Tähan harvinaiseen ihmislajiin kuuluvat kaikenlaiset taitelijat ja mietiskelijät...“, lk. 60.

42

„... On siiski haruldaseimaid inimesi, kes tahavad ennemini hävineda kui teha tööd ilma tööst rõõmu tundmata: neid valivaid hingi, vaevalt rahuldatavaid, kellele ei piisa rohkest kasust, kui just nende töö ise ei ole kõikide võitude võit. Sellesse haruldasse inimliiki kuuluvad kõik kunstnikud ja mõtiskeljad.“

45

„... Epikuros. -- Niin, minä olen ylpeä siitä, että tajuan Epikuroksen luonteen toisin kuin kenties kukaan ja saan aina hänestä kuullessani ja häntä lukiessani nauttia antiikin iltäpäivän onnea: -- minä näen hänen silmiensä katselevan avaralle, vaaleahkolle merelle, yli rantakallioiden, joilla lepää aurinko suurten ja pienten eläinten leikkiessä sen valossa, varmana ja levollisena kuin tämä valo ja nuo silmät itse. Sellaisen onnen on voinut keksiä vain lakkaamatta kärsivä, silmien onnen, joiden edessä olemassaolon meri on tyyntynyt ja jotka eivät nyt enää voi katsella kylliksen tuota meren kirjavaa, herkää, värjyvää ihoa: tällainen hekuman vaatimattomuus oli ennenkuulumaton.“, lk. 62.

45

„... Epikuros. -- Jah, ma olen uhke selle üle, et tajun Epikurose loomust paremini kui vahest keegi teine senini ja saan alati temast kuuldes ja teda lugedes nautida antiigi õhtupooliku õnne: -- mina näen tema silmi vaatavat avarat, vahuharjalist merd, üle rannakaljude, mida valgustab päike suuremate ja väiksemate loomade mängeldes selles valguses, olles kindel ja rahulik nagu see valgus ja need silmad isegi. Sellise õnne on võinud välja mõelda vaid lakkamatult kannatav inimene, selle silmade õnne, millede ees on olemasolemise meri tasanenud ja mis nüüd enam ei või vaadata piisavalt palju seda mere värvikat, tundlikku ja veikelevat heiastust: sellise kire vähenõudlikkus oli midagi seniolematut.“

54

„... Tietoisuus näennäisestä. -- /.../ „... -- minä heräisin äkkiä kesken tämän unennäön, mutta vain siihen tietoisuuden, että uneksun ja että minun täytyy jatkaa uneksumistani välttääkseni tuhon: niinkuin unessakävijän täytyy nähdä edelleen unta, jottei hän syöksyisi alas. Mitä on minulle nyt „näennäinen“! Totisesti ei minkään olemuksen vastakohta... --“, lk. 66.

54

„... Teadlikus näivusest. -- /.../ „... -- mina ärkasin äkitselt keset seda unenägu, aga vaid jõudes selle tõdemuseni, et näen und ja mul tuleb jätakata oma unenägemist vältimaks hävingut: nõndasamuti kui uneskõndijal tuleb näha und edasi, et ta ei kukuks. Mis on nüüd mulle „näivus“! Tõesti mitte mingigi olemuse vastand...--“

(II. Teil.) 58

„... -- Mutta älkäämme unohtako tätäkään: jos tahdotaan luoda pitkiksi ajoksi uusia „olioita“, riittää, kun luodaan uusia nimiä ja arviointeja ja todennäköisyyksiä...“, lk. 70.

(II. Raamat.) 58

„... -- Aga ärgem unustagem sedagi: kui tahetakse pikkadeks aegadeks luua uusi „objekte“, piisab, kui loodakse uusi nimetusi ja hinnanguid ja tõenäolisusi...“

60

„... Naisten taika ja valtavin vaikutus on, filosofien kieltä käyttääksemme, kaukovaikutusta, actio in distans: mutta siihen kuuluu, ensiksi ja ennen kaikkea – distanssi!“, lk. 72.

60

„... Naiste võluvõim ja äärmine mõju on, filsooofide kõnepruuki laenates, kaugmõju, actio in distans: aga selle juurde kuulub, esmalt ja ennekõike – distants!“

62

„... Rakkaus. -- Rakkaus antaa rakastetulle anteeksi himonkin.“, lk. 72.

62

„... Armastus. -- Armastus annab oma armastatule andeks ka tema himu.“

64

„... Epäilijöistä. -- Minä pelkaan, että vanhenneet naiset ovat sydäntensä syvimmässä piilopaikassa skeptillisisempiä kuin miehet konsanaan: he uskovat olemassaolon pinnallisuuden sen olemukseksi, ja kaikki hyve ja syvyys on heille vain tämän „totuuden“ verho, joka peitää erään pudendumin – siis säädyllisyyden ja häveliäsiyyden asia eikä enenpää!“, lk. 73.

64

„... Kahtlejatest. -- Ma kardan, et vanad naised on oma südamete sügavamates peidupaikades skeptilisemad kui mehed kunaski: nad usuvad, et olemasolemise pealiskaudsus on selle olemuseks, ja kõik hüvelisus ja sügavus on neile vaid selle „tõe“ kattevari, mis peidab oma alla ühe pudendumi – ehk siis kombelisuse ja häbelikkuse asi ega muud muud midagi!“

66

„... Heikkojen väkevyys. -- Kaikki naiset osavaat hienosti liioitella heikkouttaan, niin, he keksivät helposti heikkouksia näyttääkseen pelkiltä särkyviltä koristeilta, joille tomuhiukkanenkin tekee kipeätä: heidän olemassaolonsa pitää saada mies tajumaan kömpelyytensä ja häpeämään sitä. Niin he puolustautuvat väkeviä ja kaikkea „nyrkkioikeutta“ vastaan.“, lk. 73.

66

„... Nõrkade vägevus. -- Kõik naised oskavad oskuslikult liialdada oma nõrkust, nõnda, et nad mõtlevad lihstasti välja oma nõrkusi näimaks otsekui kergesti-purunevate kaunistustena, kellele isegi tolmukübekeni liiga võib teha: nende olemasolu peab panema mehed tajuma oma kohamkust ja seda häbenema. Nõnda nad kaitsevad ennast tugevamate ja kogu „rusikaõiguse“ vastu.“

93

„... B: Mutta miksi sinä sitten kirjoitat? A: Niin, ystäväni, meidän kesken sanoen: minä en ole vielä toistaiseksi keksinyt mitään muuta keinoa päästäkseni vapaaksi ajatuksistaan. B: Ja miksi tahdot päästä niistä vapaaksi? A: Miksi tahdon? Tahdonko siis? Minun täytyy – B: Riitä! Riitä!“, lk. 91.

93

„... B: Aga miks sa siis kirjutad? A: Nii, mu sõber, omavahel öeldes: ma ei ole veel senini mõelnud välja mingit muud moodust oma mõtetest lahti pääsemiseks. B: Ja miks sa tahad neist pääseda? A: Miks ma seda tahan? Kas ma siis tahan? Mul tuleb – B: Aitab! Aitab!“

95

„... -- kun taas Chamfort, ihminen, jonka sielussa oli niin paljon syvänteitä ja taka-aloja, synkkä, kärsiviä, hehkuva, -- ajattelija, joka katsoi naurun tarpeelliseksi elämän lääkenä ja melkein piti itseänsä menetettynä jokaisena päivänä, jona hän ei ollut nauranut...--“, lk. 92.

95

„... -- aga taas Chamfort, inimene, kelle hinges oli nii palju sügavusi ja varjatud alasid, sünge, kannatav, hõõguv, -- mõtleja, kes pidas naermist vajalikuks elu ravivaks osiseks ja pea-aegu pidas endale raisatuks iga päeva, mil ta ei naernud...--“

100

„... Tarvitaan kokonaisia sukupolvia, jotta keksittäisiin edes kohtelias sovinnainen kiitämistapa: ja vasta hyvin myöhään tulee aika, jolloin kiitollisuutenkin on tullut jonkinlaista henkeä ja nerokuutta.“, lk. 98.

100

„... Vajatakse terveid sugupõlvi, et mõeldaks välja vähegi viisakas ja sobilik kiitmise viis: ja alles väga hilja saabub aeg, millal isegi kiitmisessegi on sugenenud mingitki vaimsust ja geniaalsust.“

107

„... Suurin kiitollisuudenvelkamme taiteelle. -- Ellemme olisi hyväksyneet taiteita ja keksineet tällaista epätoden palvontatapaa: niin se yleisen epätotuuden ja valhellisuuden oivallus, jonka meille antaa tiede – se oivallus, että harha ja erhe on eräs tietävän ja tuntevan olemassaolon edellytys --, olisi aivan sietämätön.“ /.../ „Mutta nyt meidän rehellisyydellämme on vastavoima, joka auttaa meitä väistämään sellaisia seurauksia: taide näennäisyyden hyvänä tahtona.“, lk. 103.

107

„... Suurim tänuvõlg kunstile. -- Juhul kui me ei oleks kiitnud heaks kunsti ja mõelnud välja sellist ebatõelisuse palvelemisviisi: siis oleks see üldise ebatõelisuse ja valelikkuse tõdemus, mida meile vahendab teadus – see tõdemus, et näivus ja eksitus on iga teadva ja tundva olemasolu eelduseks --, see oleks täiesti talumatu.“ /.../ „Aga nüüd on meie ausameelsusel olemas vastupanujõud, mis aitab meid vältima selleiseid järeldumisi: kunst näivuse hea tahtena.“

(III. Teil.) 109

„... Se astraalinen järjestys, jossa me elämme, on poikkeus; tämä järjestys ja sen edellyttämä melkoinen kesto on taas tehnyt mahdolliseksi poikkeusten poikkeuksen: orgaanisen elämän muodostumisen. Kokonaisluonteelteltaan maailma sitä vastoin on ikuisesti kaaos, ei siina mielessä, että siitä puutuisi välttämättömyys, vaan niin, ettei siinä ole järjestystä, jäsennystä, muotoa, kauneutta, viisautta, ja mitkä ovatkaan nimeltään kaikki meidän esteetiset inhimillisyytemme.“ /.../ „Varokamme sanomasta, että luonossa on lakeja. On vain välttämättömyyksiä: siinä ei ole ketään käskijää, ei ketään tottelijaa, ei ketään lainrikkojaa.“ /.../ „...-- Varokaamme ajattelemasta, että maailma luo ikuisesti uutta. Ei ole mitään iäti kestäviä substansseja; aine on samanlainen erehdys kuin elealaisten jumala.“, lk. 105-106.

(III. raamat.) 109

„... See astraalne korrastatus, milles me elame, on erand; see süsteem ja seda eeldav arvestatav kestvus on jällegi teinud võimalikuks erandite erandi: orgaanilise elu moodustumise. Tervikloomuselt on maailm seevastu igavesti kaos, mitte selles mõttes, et selles puuduks kausaalsus, vaid seetõttu, et selles ei ole korrastatust, järgnevust, vormi, ilu, tarkust, ja mis kõik olekski oma nimetustelt kõik meie esteetilised inimlikustamised.“ /.../ „Olegm ettevaatlikud ütlemaks, et looduses on seadusi. On vaid vältimatusi: seal ei ole kedagi käskijaks, ei kedagi kuuletumas, ei mingeid reeglite rikkujaid“ /.../ „... -- Olgem ettevaatlikud mõtelmast, et maailm igavesti uut loob. Ei ole mingeid igavesti vältust omavaid substantse; aine samasugune eksitus kui eleaatide jumal.“

115

„... Neljä erehdystä. -- Ihmisen ovat kasvattaneet hänen erehdyksensä: hän on ensinnäkin aina nähnyt itsensä vain epätäydellisesti, toiseksi hän on omistanut itselleen keksittyiä ominaisuuksia, kolmanneksi hän on tuntenut olevansa väärässa arvosuhtessa eläimeen ja luontoon, neljänneksi hän on keksinyt yhä uusia arvotauluja ja on käsittänyt ne jonkin aikaa ikuisiksi ja ehdottomiksi...“, lk. 111.

115

„... Neli ekistust. -- Inimest on kasvatanud tema ekistused: ta on esiteks näinud ennast alati vaid ebatäielikult, teiseks on ta omistanud endale väljamõeldud omadusi, kolmandaks on ta tundnud olevat ekslik oma väärtushinnangutes, mis puudutavad loomi ja loodust, neljandaks on ta välja mõelnud üha uusi käsulaudasi ja on neid mõistnud mõnda aega kui midagi igavest ja vältimatut...“

117

„... Olla yksin, tuntea yksin, olla tottelematta ja valitsematta, merkitä yksilöä – se ei ollut silloin mikään ilo, vaan rangaistus; ihminen tuomittiin „indiviidiksi“. Ajatuksenvapaus oli mitä epämukavin asia. Meistä tuntuu laki ja sopeutuminen pakolta ja menetykseltä, muinon taas pidettiin egoismia kiusallisena seikkana, varsinaisena hätänä.“ /.../ „... -- Siinä suhteessa me olemme oppineet kaikkein eniten uudestaan.“, lk. 112.

117

„... Olla üksi, tunda end üksi, vältida kuuletumist ja valikuid, kujutada endast indiviidi – see ei olnud siis mingi rõõm, vaid karistus; inimene mõisteti „indiviidiks“. Mõtlemise vabadus oli midagi õige ebameeldivat. Meie meelest tundub seadus ja kohandumine pagemise ja kaotusena, muistsetel aegadel aga peeti egoismi raskendavaks asjaoluks, tõeliseks vaevaks.“ /.../ „... -- Selles mõttes oleme me õppinud kõige rohkem uuesti.“

125

„... „Minne Jumala on joutunut?“ hän huusi, „minä sanon sen teille! Me olemme tappaneet hänet – te ja minä! Me kaikki olemme hänen murhaajiansa!...“ /.../ Emmekö syöksy lakkaamatta? Ja taaksepäin, sivulle, eteenpäin, joka puolelle? Onko vielä suunta ylös ja suunta alas? Emmekö harhaile äärettömässä olemattomuudessa? Eikö kasvoihimme tunnu huokuvan tyhjä avaruus? Eikö ole kylmempi kuin ennen?“, lk. 116.

125

„...“Kuhu Jumal on kadunud?“ hüüdis ta, „ma ütlen seda teile! Me oleme ta tapnud – teie ja mina! Me kõik oleme tema mõrvarid!...“ /.../ „Kas me ei lange pidevalt? Igas suunas, tagasi, kõrvale, ettepoole, igas suunas? Kas on olemas veel suunda ülesse või allapoole? Kas me ei eksle ääretus olematuses? Kas ei õhku meile näkku tühja igavikku? Kas ei ole külmem kui oli enne?“

143

„... Polyteismistä koituva suurin hyöty. -- Että yksityinen asettaa itselleen oman ihanteensa ja johtelee siitä lakinsa, ilonsa ja oikeutensa – tätä on kaiketi pidetty tähän saakka kaikkein hirvittävimpänä inhimillisenä harhautumisena ja todellisena epäjumalanpalvontana: ne harvat, jotka ovat uskaltaneet niin tehdä, ovatkin aina tunteneet tarvetta puolustautua oman istensä edessä, ja puolustus on yleensä kuulunut näin: „en minä! en minä! vaan joku jumala minun kauttani!“ Jumalien luomisen ihmellisessä taiteessa ja voimassa – polyteisimissä – tämä vietti pääsi pukeutumaan, phdistumaan, täydellistymään, jalostumaan...“, lk. 124.

143

„... Polüteismist johtuv suurim kasu. -- Et üksikindiviid seab endale kehtima oma ideaalid ja tuletab neist oma seadused, rõõmud ja õigused – seda on kõigiti peetud senini kõige kohutavamaks inimlikuks eksituseks ja tõeliseks ebajumalakummardamiseks: need vähesed, kes on seda kunaski söandanud teha, on alati tundnud vajadust kaitsta end ka omaenda silmis, ja see kaitsekõne on üldiselt kõlanud nõndamoodi: „mitte mina! mitte mina! Vaid mingi jumal minu kaudu!“ Jumalate loomise imelises kunstis ja väes – polüteismis – suutis see instinkt ennast ehtida, puhastuda, täisutada, õilistuda...“

150

„... Pyhimysten arvostelua. -- Jos tahtoo saada omakseen jonkin hyveen, täytyykö tahtoa saada se juuri korkeimmassa hahmossaan? -- niinkuin kristityt pyhimykset sitä tahtoivat ja tarvitsivat: he näet voivat sietää elämän vain ajattelemalla, että jokainen heidän hyveensä näkijä joutui halveksumaan itseänsä. Mutta minä sanon hyvettä, joka vaikuttaa siten, brutaaliseksi.“, lk. 127.

150

„... Pühakute kriitikat. -- Kui tahta saada endale mingi hüvelisus, kas tuleb seda tahta just nimelt selle kõrgeimas avaldusvormis? -- nõnda nagu kristlikud pühakud seda tahtsid ja vajasid: nad nimelt võivad taluda elu vaid mõeldes, et iga nende hüvelisuse nägija peaks iseennast halvustama. Aga mina nimetan hüvelisust, mis nõndamoodi mõjub, brutaalseks.“

155

„... Mitä meiltä puuttu. -- Me rakastamme suurta luontoa ja olemme löytäneet sen: tämä johtuu siitä, että päästämme puutuvat suuret ihmiset.“, lk. 129.

155

„... Mis meil puudub. -- Me armastame suurt loomust ja oleme selle leidnud: see tuleneb sellest, et meie peades puuduvad suured inimesed.“

156

„... Vaikutusvaltaisin. -- Että ihminen vastustaa koko aikakauttansa, pysähduttää sen portilla ja vaati tilille, sen täytyy vaikuttaa! Yhdentekevää, tahtooko hän sen vaikuttavan; että hän voi vaikuttaa, se on asia.“, lk. 129.

156

„... Mõjuvõimsaim. -- Et inimene on vastu kogu oma ajastule, peatub selle väravais ja nõuab sellelt õigust, see lihtsalt peab mõju avaldama! Pole vahet, kas ta tahab, et see mõju avaldaks; et ta võib mõju avaldada, see on siinjuures peamine.“

160

„... Seurustelu hyveiden kanssa. -- Hyvettäkin ihminen voi kohtella arvottomasti ja imarrellen.“, lk. 129.

160

„... Hüvedega miilustamine. -- Isegi hüvesid võib inimene kohelda vääritult ja meelitades.“

162

„... Egoismi. -- Egoismi on tunteen perspektiivilaki, jonka mukaan lähellä oleva näytää suurelta ja painavalta: kun taas kaikkien asioiden koko ja paino vähenevät, mitä kauempana ne ovat.“, lk. 130.

162

„... Egoism. -- Egoism on tunde perspektiiv-seadus, mille kohaselt näib lähedal asuv suur ja raske olevat: seevastu kui jällegi kõikide asjade maht ja raskus vähenevad, mida kaugemal nad on.“

165

„... Kieltäytyvien onnesta. -- Joka kieltäytyy jostakin perinpohjaisesti ja pitkiksi ajoksi, se voi myöhemmin, sattumalta jälleen kohdatessaan sen, mistä oli kieltäytynyt, melkein luulla löytäneensä sen ensi kerran, ja kuinka onnellinen onkaan jokainen löytäjä! Olkaamme viisampia kuin käärmet, jotka makavaat liian kauan samassa auringossa.“, lk. 130.

165

„... Eitajate õnnest. -- Kes iganes keeldub millestki põhjalikult ja pikkadeks aegadeks, see võib hiljem, juhuslikult taas kohates seda, millest oli kunaski keeldunud, pea-aegu arvata ennast leidnud seda otsekui esimest korda, ja kui õnnelik ongi iga leidja! Olgeim tragemad kui maod, kes puhkavad liiga kaua sama päikese paistel.“

173

„... Olla syvä ja näyttää syvältä. -- Joka tietää olevansa syvä, se pyrkii selvyyteen; joka halua näytää syvältä suuren joukon silmissä, yritää olla hämärä. Suuri joukko näet pitää syvänä kaikkea, minkä pohjaa sei ei voi nähdä: se on niin pelokas ja niin haluton menemään veteen.“, lk. 132.

173

„... Olla sügav ja näida sügav olevat. -- See kes teab, et on sügavameelne, see prügib selguse poole; kes aga soovib näida sügav suurema hulga silmis, see üritab hämar näida. Suurem hulk nimelt peab sügavaks kõike mille põhjani see ei suuda tungida: see on nii pelglik ja soovimatu sügvasse vette astumast.“

182

„... Yksinäisyydssä. -- Kun elää yksin, ei puhu liian äänekkäästi, ei kirjoitakaan liian kuuluvasti: pelkää näet kumeata kaikua – Ekho ńymfin kritiikkiä. -- Ja kaikki äänet kuuluvat toisenlaisina yksinäisyydessä!“, lk. 134.

182

„... Üksilduses. -- Kui elatakse üksinda, ei kõneleta liiga valjult, ei kirjutatagi liiga kõlavasti: peljatakse nimelt kumedat kaja. -- Eckho nümfi kriitikat. -- Ja kõik hääled kõlavad teisti kui oldakse üksinda!“

185

„... Köyhä. -- Hän on nyt köyhä: mutta ei siksi, että häneltä on viety kaikki, vaan siksi, että hän on heittänyt kaiken pois – mitä hän siitä välittää! Hän on tottunut löytämään. -- Köyhät vain ymmärtävät väärin hänen vapaaehtoisen köyhyytensä.“, lk. 134.

185

„... Vaene. -- Ta on nüüd vaene: aga mitte seetõttu, et talt on kõik ära riisutud, vaid seetõttu, et ta on kõik minema heitnud – mis ta sellest ka hoolima peaks! Ta on harjunud leidma. -- Vaesed mõistavad vaid valesti tema vabatahtlikku vaesust.“

189

„... Ajattelija. -- Hän on ajattelija: toisin sanoen hän osaa ottaa asiat yksinkertaisempina kuin ne ovat.“, lk. 135.

189

„... Mõtleja. -- Ta on mõtleja: ehk teiste sõnadega oskab ta võtta asju lihtsamini kui nad tegelikult on.“

190

„... Kiitäjiä vastaan. -- A: „Ihmistä kiitävät vain hänenkaltaisensa!“ B: „Niin? Ja se, joka kiittää sinua, sanoo sinulle: sinä olet minun kaltaiseni!““, lk. 135.

190

„... Kiitjate vastu. -- A: „Inimest kiidavad vaid temataolised!“ B: Nõnda? JA see, kes sind kiidab, ütleb sulle: sina oled minutaoline!““

191

„... Moite puolustusta vastaan. -- Kavalin tapa vahingoittaa jotakin asiaa on se, että puolustetaan sitä tahallisesti virheellisillä perusteilla.“, lk. 135.

191

„... Etteheide kaitsjate vastu. -- Kõige kavalam moodus mingile asjale kahju tuua on see, et kaitstakse seda tahtlikuid puudulikke põhjendusi kasutades.“

196

„... Kuuloaistimme raja. -- Ihminen kuulee vain ne kysymykset, joihin hän kykenee löytämään vastauksen.“, lk. 136

196

„... Meie kuulmislävi. -- Inimene kuuleb vaid neid küsimusi, milledele ta suudab vastusi leida.“

200

„... Nauraminen. -- Nauraminen merkitsee: olla vahingoniloinen, mutta hyvällä omallatunnolla.“, lk. 136.

200

„... Naermine. -- Naermine tähendab: olla kahjurõõmus, aga hea südametunnistusega.“

201

„... Suosiossa. -- Suosiossa on aina jonkinlaista melua: siinäkin suosiossa, jota osoitamme itsellemme.“, lk. 136.

201

„... Soosingus. -- Soosingus on alati mingit lärmi: ka selleski soosingus, mida me osutame iseendile.“

216

„... Äänessä piilee vaara. -- Jos kurkussa on hyvin kova ääni, on melkein mahdotonta ajatella hienoja asioita.“, lk. 139.

216

„... Hääles peituv oht. -- Kui omatakse väga valju häält, on peaaegu võimatu mõelda midagi delikaatselt.“

217

„.. Syy ja vaikutus. -- Ennen vaikutusta uskotaan toisiin syihin kuin vaikutuksen jälkeen.“, lk. 139.

217

„... Põhjus ja tagajärg. -- Enne tagajärge usutakse teistesse põhjustesse kui peale tagajärge.“

231

„... „Perusteelliset“. -- Ne, jotka ovat hitaita tiedossa, luulevat hitauden kuuluvan tietoon.“, lk. 141.

231

„... „Põhjalikud“. -- Need, kes on aeglased oma teadmistes, arvavad,et aeglus kuulub teadmiste hulka.“

232

„... Unennäöt. -- Joko emme uneksi ensinkään tai näemme kiinnostavia unia. On opittava samoin valvomaan: -- ei ensinkään tai kiinnostavasti.“, lk. 141.

232

„... Unenäod. -- Me kas ei näe üldse und või näeme huvitavaid unenägusi. Tuleb õppida samuti ka ärkvel olema: -- mittegi üldse võis siis huvitavalt.“

238

„... Kadehtimaton. -- Hänessä ei ole vähääkääm kateutta, mutta siitä ei koidu mitään asniota: hän näet tahtoo valloittaa maan, jota ei kukaan ole vielä omistanut ja tuskin yksikään edes nähnyt.“, lk. 142.

238

„... Ilma kadeduseta. -- Temas ei ole mingitki kadedust, kuid see pole just tema teene: ta nimelt tahab vallutada maa, mida keegi ei ole veel vallutanud ja vaevalt, et üldse keegi kunagi näinudki on.“

245

„... Valitsee ja kiittää. -- Taiteilija valitsee aiheensa: se on hänen tapansa kiittää.“, lk. 143.

245

„... Vali ja kiida. -- Kunstnik valib oma kujutatavad objektid: see on tema komme midagi kiita.“

254

„... Pulaa vastaan. -- Joka on aina työhönsä syventynyt, se ei tunne mitään pulaa.“, lk. 145.

254

„... Viletsuse vastu. -- See kes on alti oma töösse süvenenud, see ei tea midagi viletsusest.“

258

„... Sattumankieltäjät. -- Kukaan voittaja ei usko sattumaan.“, lk. 145

258

„... Juhuslikkusesse mitte uskujad. -- Keegi võitjatest ei usu juhuslikkusesse.“

259

„... Paratiisista. -- „Hyvä ja paha ovat Jumalan ennakkoluuloja“ -- sanoi käärme.“, lk. 145.

259

„... Paradiisist. -- „Hea ja kuri on Jumala eelarvamused“ -- ütles madu.“

261

„... Originaalisuus. -- Mitä originaalisuus on? Nähdä jotakin, millä ei vielä ole nimeä, mitä ei voi mainita, vaikka se on kaikkien silmien edessä. Ihmisille sellaisinakuin he tavallisesti ovat tekee vasta nimi olion yleensä näkyväksi. -- Originaalit ovat enimmälti olleet myös nimenantajia.“, lk. 146.

261.

„... Originaalsus. -- Mis on originaalsus? Näha midagi, millel ei ole veel nimetust, mida ei või mainida, kuigi see on kõikidele nähtaval. Inimestele sellistena nagu nad harilikult on teeb alles nimetus mingi objekti üldiselt nähtavaks. -- Originaalsed inimesed on enamalt olnud samuti ka nimetuste andjad.“

264

„... Mitä me teemme. -- Mitä teemme, sitä ei koskaan ymmärretä, vaan aina vain kiitetään tai moititaan.“, lk. 146.

264

„... Mida me teeme? -- Mida me teeme, seda ei mõisteta kunagi, vaid alati ainult kiidetakse või kritiseeritakse.“

265

„... Viimeinen skepsis. -- Mitä sitten lopulta ovatkaan ihmisen totuudet? Ne ovat ihmisen kumoamattomia erehdyksiä.“, lk. 146.

265

„... Viimane skepsis. -- Mis siis lõppude lõpuks ongi need inimese tõekspidamised? Need on inimese kummutamatud eksitused.“

267

„... Jos on korkea päämäärä. -- Jos ihmisellä on korkea päämäärä, hän on oikeudenkin eikä vain tekojensa ja tuomariensa yläpuolella.“, lk. 147.

267

„... Kui omatakse kõrget eesmärki. -- Kui inimesel on kõrge eesmärk, siis on ta isegi õigusemõistmisest mitte vaid oma tegudest ja oma kohtunikest kõrgemal.“

269

„... Mihin sinä uskot? -- Tähän: että kaikkien asioiden painot täytyy määrätä uudestaan.“, lk. 147.

269

„... Millesse sa usud? -- Sellesse: et kõikide asjade kaaluvus tuleb uuesti mõõta.“

270

„... Mitä sanoo omantuntosi? -- „Sinun pitää tulla siksi, joka olet.““, lk. 147.

270

„... Mis ütleb sinu südametunnistus? -- Sul tuleb saada selleks, kes juba oled.“

272

„... Mitä sinä rakastat toisissa? -- Omia toiveitani.“, lk. 147.

272

„.. Mida sa armastad teistes? -- Enda lootusi.“

(IV. Teil) 287

„... Sokeudesta iloitseva. -- „minun ajatusteni“, sanoi vaeltaja varjolleen, „pitää osoittaa minulle, missä seisoin: mutta ne eivät saa ilmaista minulle, minne menen. Minä rakastan tulevaisuuden tietymättömyytä enkä tahdo tuhoutua kärsimättömyyten ja luvattujen asioiden ennaltamasitamiseen.“, lk. 154.

(IV. raamat.) 287

„... Pimedusest rõõmutsev. -- „minu mõtted“, ütles rändaja oma varjule, „peavad tõestama mulle, mis kohas ma seisan: aga nad ei saa mulle väljendada, kuhu ma lähen. Ma armastan tulevikus vaid teadmatust ja ma ei taha hävida kannatamatuse või lubatu eelmaitsmise kätte.“

289

„... Vaan tarvitaan uutta oikeamielisyyttä! Ja uusi tunnussana! Ja uusia filosofeja! Moraalinenkin Maa on pyöreä! Moraalisenkin Maan päällä on omat antipodinsa! Antipodeillakin on olemisen oikeus! On vielä toinen maailma löydettävänä – ja useitakin!“, lk. 155.

289

„.. vajatakse vaid uut õiglameelsust! Ja uut tunnussõna! Ja uusi filosoofe! Ka moraalne Maakera on ümmargune! Ka moraalse Maakera peal on omad antipoodid! Antipoodidelgi on olemasolemise õigus! On leida veel ka teine maailm – ja palju rohkematki veel!“

297

„... Voida väitää vastaan. -- Jokainen tietää nyt, että kyky sietää vastaväitteitä on korkea kultuurin merkki! /.../ „... ja se on oikestaan kulttuurimme varsinainen suuri, uusi, hämmästyttävä saavutus, vapautuneen hengen kaikkien askelten askel: kuka tietää tämän?“, lk. 161.

297

„... Võida vastu väita. -- Igaüks teab nüüd, et võime taluda vastuväiteid on kõrge kultuuri tunnuseks! /.../ „... ja see on õieti meie kultuuri tõeliselt suur, uus ja hämmastav saavutus, vabanenud hinge suurim samm edasi: kes seda vaid teaks?“

300

„... Tieteen esinäytökset. -- Luuletteko siis että tieteet olisivat syntyneet ja varttuneet, elleivät niitä olisi edeltäneet velhot, alkemistit, astrologit ja noidat niinä, joiden on ensin täytynyt lupauksillaan ja uskotteluillaan saada ihmiset isoamaan ja janoamaan salaisia ja kiellettyjä mahteja sekä löytämään niistä nautintoa?“, lk. 162.

300

„... Teaduse esmased saavutused. -- Arvate nõnda et teadused oleks tekkinud ja arenenud, kui neile ei oleks eelnenud võlurid, alkeeemikud, astroloogid ja nõiad nendena, kelledel on esmalt pidanud oma lubaduste ja veenmisega panna inimesed vajama ja janunema salajasi ja keelatud võimusi ning ka leidma neist naudingut?“

322

„... Vertaus. -- Ne ajattelijat, joissa kaikki tähdet liikkuvat kiertoratoja, eivät ole syvällisimpiä; joka kastoo itseensä kuin äärettömään maailmanavaruuteen ja sisällytää itseensä linnunratoja, se tietää myös, kuinka epäsäännöllisiä kaikki linnunradat ovat; ne ulottuvat olemassaolon kaaokseen ja labyrintiin saakka.“, lk. 173.

322

„... Võrdlus. -- Need mõtlejad, kelledes kõik tähed liiguvad mööda oma orbiiti, ei ole just sügavaimad; see aga kes võrdleb end ääretu maailmakõiksusega ja leiab endis linnuteesid, see teab samuti, kui ebareeglipärased kõik linnuteed on; need ulatuvad olemasolemisest kaosesse ja kõigesse labürnitidesse.“

335

„...Mutta me tahdomme tulla niiksi, joita olemme, uusiksi, ainolaatuisiksi, verrattomiksi, itselleen-lakialaativiksi, itsensä-luoviksi!“, lk. 182.

335

„... Aga me tahame saada selleks, kes me oleme, uuteks, ainulaadseteks, võrreldamatuiks, endale seadusi-loovateks, ennast-loovateks!“

(V. Teil.) 345

„... -- Kukaan ei siis ole toistaiseksi tutkinut tuon kaikkein kuuluisimman lääkkeen, moraalin arvoa: mikä edellyttää ennen kaikkea, että tämä arvo tehdään kerran – kyseenalaiseksi. Niin! Juuri se on meidän tehtävämme. --“, lk. 194.

(V. raamat.) 345

„... Keegi ei ole siis tegelikult senini uurinud selle kõige kuulsama ravimi, moraali väärtust: mis eeldab ennekõike, et see väärtus tehakse ükskord – küsitavaks. Nõnda! Just see on meie ülesanne. -- „

352

„... Eurooppalainen käytää moraalin valhepukua, koska hänestä on tullut sairas, sairaalloinen, rujo eläin, jolla on täysi syy olla „kesyt“, koska hän on melkein epäsikiö, joitakin puolinaista, heikkoa, kömpelöä...“, lk. 201.

352

„... Eurooplane kasutab moraali moonderiietust, kuna ta on muutnud haigeks, põdevaks, pööraseks loomaks, kellel on kõik põhejndused, et olla „taltsas“, kuna ta on peaaegu ebard, midagi poolikut, nõrka ja kohamakat...“

354

„... tietoiseksi tuleva ajattelu on vain kaikkien pienin osa siitä, sanokaamme: pinnallisin osa: -- sillä vain tämä tietoinen ajattelu tapahtuu sanojen, toisin sanoen ilmaisumerkkien muodossa, mikä osittaa itse tietoisuuden alkuperän.“, lk. 204.

354

„... teadlikuks muutunud mõtlemine on vaid kõige väikseim osa sellest, öelgem nõnda: pealmine osa: -- sest vaid see teadvustatud mõtlemine leiab aset sõnade, teisti öeldes väljendusmärkide vormis, mis viitavad isegi teadvustatuse enda algupära suunas.“

366

„... Kaikenleainen mestaruus ostetaan kalliisti maan päällä, missä ehkä kaikesta on maksettava liian suuri hinta; ihminen on ammatimies vain olemalla myös ammatinsa uhri. /.../ Ja ettette osa käydä kauppaa hengellä! Ja että teillä on vain sellaisia mielipiteitä, joiden rahallista arvoa ei voida määrätä! Ja ettette edusta mitään, mitä ette ole!“, lk. 223.

366

„... Kõikvõimalik meisterlikkus ostetakse ukmas kalli hinna eest, millest kõigest tuleb tasuda vahest liiga suur hind; inimene on oskustööline olles vaid oma ameti ohver.“ /.../ „Ja kas te oska hingehinna eest kauppa sõlmida! Ja et teil on vaid selliseid arvamusi, millede rahalist väärtust ei ole võimalik määrata! Ja et te ei esinda midagi, mida te endist ei kujuta!“

371

„... Me käsittämättömät. -- Olemmeko milloinkaan valittanut sitä, että meitä on ymmärretty väärin, arvosteltu väärin, luultu muuksi kuin olemme, paneteltu, kuultu väärin eikä ole oltu kuulevinaan? Se juuri on meidän osamme--“ /.../ „... Sellainen on osamme, kuten sanottu: me kasvamme korkeuteen, ja olkoon se sitten meille vaikka kohtalokastakin – me näet elämme yhä lähempänä salamoita! -- mitä tuosta, me pidämme sitä silti yhä suurena kunniana, se jää siksi, mitä emme tahdo jakaa, jakaa toisille, korkeuden kohtalokkuudeksi, omaksi kohtaloksemme...“, lk. 229.

371

„... Me mõistetamatud. -- Kas me oleme kunagi kaevanud selle üle, et meid on valesti mõistetud, valesti hinnatud, arvatud, et oleme teised kui oleme, ahistatud, et meid on valesti kuuldud või ole üldse kuuldud? See just on meie osaks --“ /.../ „... Se on meie osaks, nagu öeldud: me kasvame kõrgusse, ja isegi kui see meile saatuslikuks saab – me näeme endiselt lähimaid välke! -- mis sellest, me peame seda ikka endiselt üheks suuremaks austuseks, see jääb selleks, mida me ei taha jagada, jagada teistele, kõrguse saatuslikkuseks, meie oma saatuseks...“

374

„... Uusi „äärettömämme“. -- Kuinka pitkälle olemassaolon perspektiivinen luonne ulottuu tai, vielä enemmän, onko sillä vielä jokin toinen luonne, eikö olemassaolo ilman tulkintaa, ilman „mieltä“ juuri siten tule „mielettömyydeksi“, eikö, toisaalta, kaikki olemassaolo ole olennasisesti tulkitsevaa olemassaoloa --“ /.../ „... Maailma on päinvastoin tullut meille vielä kerran „äärettömäksi“: sikäli kuin emme voi torjua sitä mahdollisuutta, että siihen sisältyy äärettömän paljon tulkintoja.“, lk. 232.

374

„... Uus „ääretus“. -- Kui kaugele ka ei ulatuks olemasolu perspektiivne loomus või, veelgi rohkem, kas on sellel veel mingi teine loomus, kas mitte olemasolu ilma tõlgenduseta, ilma „mõtteta“ just ei muutu „mõttetuseks“, kas mitte, teisalt, kogu olemasolev ei ole olemuslikult tõlgenduslik olemasolu --“ /.../ „... Maailm on vastupidiselt muutunud meie jaoks taaskord „ääretuks“: kuivõrd me ei või tõrjuda seda võimalust, et selles sisaldub ääretult palju tõlgendusi.“

381

„... Ymmärrettävyys-kysymyksestä. -- Kun kirjoittaa, ei tahdo ainostaan tulla ymmärretyksi, vaan tahdo myös yhtä varmasti varoa sellaista mahdollisuutta. Ei ole suinkaan mikään kirjaan kohdistuva vastaväite, jos joku havaitsee sen käsittämättömäksi: juuri tämä on voinut kuulua sen kirjoittajan tarkoitukseen, -- hän ei tahtonut, et „joku“ hänet ymmärtäisi. Tahtoessaan ilmaista isteään ylhäisempi henki ja makuu valitsee aina myös kuulijansa; valitessaan heidät hän samalla panee rajansa „toisille“.“, lk. 238.

381

„... Mõistetavus-küsimusest. -- Kui kirjutad, ei taheta vaid mõistetuks osutuda, vaid tahetakse ka samavõrd kindlasti vältida sellist võimalust. See ei osutu üldsegi mingi raamatu kriitikaks, kui keegi loeb seda mõistetamatuks: just see võib olla kuulunud selle kirjutaja eesmärkide hulka, -- ta ei tahtnud, et „keegi“ teda üldse mõistakski. Tahtes ennast väljendada kõrgeim hing ja maitse valib alati ka oma kuulajaid; valides neid seab ta samas piirid „teistele“.“

383

„... Eikö ympärillämme ole kirkas aamupäivä? Ja virheä pehmeä maa ja nurmi, tanssin kuningaskunta? Onko milloinkaan ollut parempaa hetkeä olla iloinen? Kuka laulaa meille laulun, aamupäivänlaulun, niin aurinkoisen, niin kevyen, niin siivekkään, ettei se säikytä pois sirkkoja,--“, lk. 241.

383

„... Kas meie ümber ei ole kirgas hommik? Ja roheline viljakas maa ja nurm, tantsimise kuningriik? Kas on kunaski olnud olemas paremat hetke rõõmustamiseks? Kes laulab meile seda viisi, seda hommiku-laulu, nii päikesepaistelist, nii kerget, nii tiivulist, et see ei ehamata isegi rohutirtse eemale, --“

_______________________________

1 23. 05. 2019. -- Avaldades siis varsti oma paljude raamatute tistaadid. Tsitaadid aastast 2006 kuni aastani 2011. Ja aastast 2006 on möödunud juba 13 aastat juba. Milleks avaldada need oma ammuste aastate tsitaadid? -- Lihtsalt niisama, vahest pakuvad need laused kellegile teisele ka midagi. Minule need tsitaadid on küll meeldinud, mulle meeldivad need ilusad ja kenad laused, mida tsitaatidena olen ülesse kirjutanud. Kui muud midagi aimu ei anna, siis vähemalt minu rohkest lugemusest, olen ikka palju lugenud, oma eluteel. Ja kõikvõimalikud kommentaarid ja vähegi mõtestatud kriitika on kõigiti oodatud minu täiesti kehtivale e-maili aadressile nagu: madisliibek@gmail.com

2 22. 05. 2019. -- On möödunud juba 7 aastat, nende ammuste tsitaatide üleskirjutamisest...? -- See ammune tsitaatide-valik sai avaldatud siis nüüd, nii palju aastaid hiljem. Need olid tsitaadid aastatest 2012 kuni aastani 2016. -- SEEGA: huvitavaid ja ilusaid lauseid, hoolega üles kirjutatud, ligi viis aastat. JA avaldatud saab need (lähipäevil) oma blogides sel lihtsal põhjusel, et kui need hoolikalt valitud tsitaadid minu lemmik-kirjandusest muud ei näita, siis vähemalt annavad tunnistust minu rohkest lugemusest...? AGA mõnedki tistaadid on tõesti vägagi muljetavaldavad, niisugne mulje jääb endale, neid kunagisi kirjakohti üle lugedes. Loodetavasti meeldivad need valitud tsitaadid kellegile teisele ka nõndasamuti? [Ja kõikvõimalikud kommentaarid ja parandus-ettepanukud on täiesti oodatud minu praegugi kehtivale e-maili aadressile nagu: madisliibek@gmail.com]