Tsitaadid: 2006-2007.

TSITAADID: 2006 – 2007 anno Domini.

TSITAADID – 2006 -- MMVI

__________________________________

(20.10. 2006.)¹

ROGER ZELAZNY: “Nine princes in Amber”, “Amberi üheksa printsi.” Tõlge: Juhan Habith, 1999 a., lk.3-168, Kirjastus “Varrak”.

See oli nukker kuid tõsi. Me olime nede jumalad ja kõik.” lk. 101

“Ja kui siinse rahva pojad kaovad jumalate sõjas, siis teen ma need ühel päeval oma lauluga surematuks...” lk. 105. “Suutsin mõjutada meie saatust ajas ja ruumis” , samas.

“Tahad magada ole valmis unenägudeks”, // “... asja olemus on selles, et on aine ja selle vari. Aine on ainult Amber, tõeline linn tõelisel maal, ja selles siasldub kõik.”, lk. 106

“... piksenooled sähvisid kui kassikangas...” lk, 108

“Ta suudab selle abiga valitseda siinset kliimat. Jumal ise teab mida ta sellega veel oskab peale hakata”. lk 110

“.. elu on uhke, kuid üksildane, sest usaldada ei saa me kedagi. Hetkel polnud ma sellest just vaimustuses kuid nii see kord juba oli.” lk 111.

“... -- lõkketuled ulatusid kilomeetrite kaugusele, sajandite kaugusele, lõpmatusse”. // “... vaid kelle elu on lühike viiv, mis pudeneb põrmuks – ja nii paljudele saabub lõpp maailma lahinguväljadel. “ , lk. 120.

_______________________________

ROGER ZELAZNY: “The Guns of Avallon”, “Avalloni püssid”. Tõlge: Juhan Habith, 2000 a., lk. 5-215, kirjastus: “Varrak”.

“Ma olen osa sellest kurjusest mis maailmas ja Varjudes eksisteerib. Vahel meelitan end väitega, nagu oleks ma kurjus, mis võitleb veelgi suurema kurjusega....” // “... aga kui saabub see suur päev, millest prohvetid küll räägivad, kuid mille saabumisse nad eriti ei usu – jah, sel päeval, mil maailm saab kurjusest täiesti puhtaks, kaon minagi needusi neelates alla pimedusse. “ lk 64.

“Naised..//... Kahvatud fuuriad mingist armsast külmast põrgust. Relvastatud ja soomustatud. Pikad heledad juuksed. Silmad kui jää. ratsutavad valgetel tuld purskavatel hobustel kes söövad inimliha.” lk. 68.

“See oli selge puhas oja, mis laskus mägedest ning oli kaasa toonud ka pisut tippude jäisust”, lk 72.

“Päikesevalgus langes mu näole ja ma katsin silmad käsivarrega. Ning umbes sel kohal tugevadas unustus oma haaret ja surus mu oma embusesse.” lk 151.

________________________________

ROGER ZELAZNY: “Kaose kojad”. “The Courts of Chaos”. Tõlkija: Juhan habith, 2002 a., lk. 5-156, Kirjastus: ”Varrak”.

“Sõduri roll oli minus kõige tugevam. Oma kohuse täitmine. Ent mitte ainult kohusetunne. Midagi oli veel...”, lk. 25.

“... kuni vähegi võimalik ei usalda ma üldse mitte kedagi.”, lk. 27

“Ükski mees ei saa seda mida ta tahab, sel moel, nagu ta tahab”., lk. 30.

“Ma kahetsen, et minulgi on osa siin toimunus ning nüüd olen ma teel, et seda heaks teha.”,lk. 36.

“On tekkinud suur keeris ja see kasvab. Liigub edasi, hävitades teel varjumaailmu, ning ei peatu enne kui on jõudnud .. / -- ja Kaos valitseb jälle üle kõige.” // “Näen ma nüüd tõesti seda, kuidas kõigest olemasolevast voolab välja vorm, siu ja elu ?”, lk. 47.

“Erinevad autorid ei jutusta sama lugu ühtemoodi. Isikliku stiili erinevusi ei saa vältida.”, lk. 48.

“Mõni aeg sobib paremini peensusteks ja mõni aeg toore jõu kasutamiseks. ma olin vihane ja mul oli kiire, nii, et ostusele jõudmine oli lihtne.”, lk. 57.

“... vaid üksikud inimesed saavad väita, et neile pole kunagi tundunud, nagu oleks maailm, mida nad end ümber näevad vaid nende enda ettekujutluse vili. Kas oleme siis sellega rahul, selle üle uhked?”, lk. 65.

“Ta oli täisulik kaaslane, naerdes kõigi mu naljade peale ja ärgitades mind endast rääkima.”, lk. 71.

“.. tema ebamaise võlu püünistesse jäänud.”, lk. 72 Sic!

“Ta pürgib millegi poole ent teeb selle vea, et süüdistab maailma oma ebaõnnestumistes.” // “Küsimus on tegelikult igaühes endas, selles , kuidas ego on ühest küljest seotud maailmaga teisest küljest absoluudiga.”,lk. 83

“Sa jääd üksi võõrasse maailma – ilmingute maailma. Mulle meeldib üksi olla. Ma olen endaga üsna rahul. Ja ilmingud meeldivad mulle ka. Ent alati eksisteerib ka absoluut, mis sind kutsub ja rahutuks teeb. // Ma nimetan neid ideaalideks. Igaühel on mingid ideaalid. Kui sa ütled, et ma peaks nende poole pürgima siis olen ma sinuga nõus.”, lk. 84.

“Ma pean tunnistama, et sinu järjekindlus tekitab isegi pisut imetlust, nagu ka see kuidas sa ideaalidele vihjasid.”, lk. 85.

“... arvat, et ma pole sllistele filosoofia algkursuse kõrvalharudele kunagi mõelnud. Fakt, et sa leiad maailma kasutu olevat kõneleb rohkem sinu kui maailma kohta.” // “.. mingil arusaamatul põhjusel oled sa sinn, täis iha ja pürgimust mõjutada minu võltsi eneseteadvust, mitte aga – vabana taolisest mõttetusest – teel oma absoluudi poole.” // “.. on eneseteadvus kusagil ratsionaalse ja reflekside vahel. Aga selle eitamine oleks tagasiminekKui sa tuled absoluudi, selle isikut eitava kõiksuse suunast...” / “...või tegi su absoluut vea..”, lk. 86.

“Minust voolas pidevalt läbi lõpmatuna näiv energia. Kõik hääled olid kokku sulanud valgeks müraks ja kadunud.”, lk. 101.

“Tajudes järsku terviku kogu ilu, oleksin tahtnud õhata..” // “Tundus nagu oleksin ma universumi keskpunktis ja püüaksin vaid tahtejõuga tähti liikuma sundida.”, lk., 102.

“... kuid ma teadisn, et asjade käik universumis ei sõltunud kõige vähimalgi määral sellest, milline on minu ettekujutus õiglusest.”, lk. 104.

“Siin oli puhas ja värske paiks – ja seda kuidagi tänu minule.”, lk. 105.

“Siin oli mingi salapära. See rippus õhus, hõljus koos tuulega.”, lk. 106.

“... külmas pilgus oli tunda vastumeelsust.”, lk. 131.

“.. et sa oled läbinisti õilis – tugev ja karm, kuid mõistev ja vahel ka õrn. Auväärne...”, lk. 132.

“Olime alles äsja kohtnud, milleks otsida erinevusi.”, lk. 135.

“.. ta tekitas mingit valulist igatsust; tema ilu sai nautida vaid väikestes kogustes. / “... peituvat tavatut tarkust.”, lk. 138.

______________________________

ROGER ZELAZNY: “Valguse isand”, “The Lord of Lights”. Tõlkija: Neeme Kahusk, 1997 a., lk. 7-301, Kirjastus: “Elmatar”. Kirjutatud: 1967.

“Kui sa mõtled deemoni all õelat üleloomulikku olendit, kellel on suur vägi, pikk iga ja võime lühikeseks ajaks ükskõik kelleks moonduda...”, lk. 26.

“... vahe on suur. See on tundmatu ja tunnetamatu vahe, vahe teaduse ja fantaasia vahel , -- see on olemuslik erinevus. Kui ilmakaarteks on loogika, teadmine, tarkus ja tundmatu – mõned kummardavad seda viimast . // Ma võin tunnistada tundmatut aga iial mitte tunnetamatut.”, lk. 27.

“Kogu universum on ilmutis. // Kõik muutub ja ometi jääb samaks. Päev järgneb ööle... iga päev on erinev, ometi on igaüks neist päev. Suur osa maailmast on illusioon, ometi järgib see illusioon oma eri vormides mustrit, mis on osa jumalikust tegelikkusest.”, lk. 31.

“Kutsu neis esile nood õilsamad tunded ja kõrgemad vaimuseisundid, mis allutavad inimese jumalikule meditatsioonile.”, lk. 37.

“Nimed ei oma tähtsust // Rääkimine on nimede nimetamine, aga rääkimine pole oluline. Ükskord juhtub see, mida ei ole kunagi varem juhtunud. Seda vaadates kohtub inimene tegelikkusega. Ta ei suuda rääkida teistele mida ta on näinud.”, lk. 38.

“Asjad mööduvad, olemus jääb. Seega istute keset unenägu. Olemus näeb vormiund. Vormid mööduvad kuid olemus jääb, nähes üha uusi unesid.”, lk. 40.

“Hea või halb, ütlevad targad, ei tähenda midagi // See asi on “ilu”, mis on sõna, kuid vaadake selle sõna taha ja mõelge. // JA milline on kõrgeim omadus , mida üks vorm võib püüelda? See on ilu // Probleem pole niisiis heas ega kurjas, vaid esteetilist laadi. // ... et unenägu olesk sümmeetriline, rütmi ja rõhu , tasakaalu ja antiteesi nimel, et teha asja ilusaks... // ... situatsiooni esteetikaga” // ... esteetika mille tunistajaks te / olite, oli kõrgemat järku... / mis on ilus, mis inetu.”, lk. 41, Fr. Nietzsche, S. Kierkegaard !!! ETC!!!

“... oleksid taas pöördunud küsimuse miks juurde, selle asemel , et küsida kuidas.”, lk. 42.

“... pole seesama maailmavaade mis olendil, kes teab, et tal on vaid üks elu elada. // Kui selline on valinud võimaluse mitte uskuda head või kurja, siis ehk ilus ja inetu teenivad seda eesmärki.”, lk. 43. Fr. Nietzsche, Kierkegaard!!!

“Sa oled alati esinenud müstikuna, aga nüüd arvab ta, et oledki sellesk muutunud – omaenda õnnetuseks ja meie hävinguks.”, lk. 44.

“Kui nad praegu kohtuksid arenenud tehnoloogiaga, siis sõjad, mis sellega kindlasti kaasneksid, hävitaskid selle natukesegi, kuhu nad on praegu jõudnud.”, lk. 73.

“Religioon, mida sa valitsed on väga vana, jumalanna, aga minu protest on samuti auväärse tradistiooniga. Kutsu mind protestandiks, pea meeles ma olen rohkem kui inimene.”, lk. 103.

“... ning piserdas om akuulajad tõe ja iluga üle.”, lk. 104.

“Ja siis langest ta nagu meteoor, puhkedes leegiks, kõigi oma värvide lõõmates, ja põledes eredalt, ta kasvas ja kasvas, kummutades igasuguse usu, et miski võiks elada nii suurena, nii võimsana, liikudes majesteetlikult.”, lk. 105.

“Ma ei võitle aktiivselt. Ma kõigest kaitsen. Minu jõud seisab passiivses vastupanus. Minu vägi on elu vägi, nõnda kui sinu oma on surm. // Minu vägi on kilbi, mitte mõõga vägi. Elu seisab sulle vastu.”, lk. 120.

“... saata ühendmõtte jõul kujutluspilte oma juhi võitmatusest. // Kas see pole mitte pastifistlik religioon, mida sa oled levitanud.”,lk 122.

“... sa valisid passiivse kreedo aktiivse vastu võitlemiseks. MA tahan teada miks sa nii tegid, oli ju piisavalt muid sobivaid religioone, mille hulgast valida.”, lk. 123.

“Esitesk, inimene võib ju oma kaaslastest üle olla ja siiski neid teenida, kui üheskoos teenivad nad jõudu, mis on ülim kui mistahes inimene. Ma usun , et mina teenin sellist jõudu, muidu ma seda ei teeks. , lk. 125.

“... kõigis inimestes on nii varjulisi kui helgeid külgi. Inimene on mitmetahuline // Tema mõistus sõdib tihtipeale tunnetega, tema tahe soovidega... tema ideaalid on vastuolus ümbritsevaga... ///... uue ja ilusa unistuse hülgamisest. // Mõistus vaidelb tradistioonidega. Emotsioonid võitlevad piirangutega, mida kaasinimesed talle peale panevad.”, lk. 150

“Nüüd jõudsid tema sõnad otse meelde, mitte ei öeldud neid õhu kaudu.”, lk. 152.

“Temas oli mingi eriline ilu, nagu parimates relvades , mis on täisulikud vaid siis, kui nad ka funktsioneerivad.”, lk. 166.

“Kuidas see on --- demooniline seestumine ? Mismoodi see on , kui kellegi tesie tahe käib sinu omast üle ? // Alguses oli see nende maailm // Jumalapõlv on midagi muud kui nimi. See on olemisviis.”, lk. 170.

“Jumalaks olla tähendab võimet olla sina ise sellisel määral, et sinu tunded vastavad universumi jõududele.”, // Olla jumal tähendab omada võimet tunda iseendas ära asjad mis on tähtsad. // Siis on ta, olles üle igasugusest moraalist , loogikast või esteetikast ... // Ta valitseb oma valdavate kirgede kaudu.” , lk. 171.

“Põrgust taevasse läks ta, et ühineda jumalatega. Taevases linnas on palju mõistatuslikku. // .. kostis kumalatele maailma eest, pälvides mõnede poolehoiu ja teiste vaenu. // ... tundes taas kaasa kannataavle inimkonnale.”, lk. 175.

“Taevane linn kerkis esiele ideest selle esimeste asukate peadest.”, lk. 178.

“Nii kerkis Taevas esile jumala meelest, selle kontseptsioon põhines tema kaaslaste soovidel.”, lk 179.

“.. kui palju keegi vaatab või teeb ilu või inetusi, mida mõtleb või tunneb. Mina seisab keskel ja vaatab.”// Oleks kena kui universumis oleks üks konstanten asi. Kui selline asi on olemas, siis on ta asi , mis peab olema tugevam kui armastus...”, lk.186.

“.. see on saatus, mida teie kaks mõnda aega jagasite, saatus, mis on minevik , mis erutab sinu meeli ja sina nimetad seda armastuseks. // Nii nagu on aeg kõige alustamisesk, on aeg ka kõige lõpetamiseks. Praegu on aeg kinnitada inimeste püüdlusi sellele maailmale.”, lk. 187.

“Kui ma tulen sinu juurde olles end nägusamaks teinud... // Ka s kallistan sind kehas, millle on neitsilikkus pister ? // Kahtlus tüdruk, on meele karskus ja selle pisterit kannan ma endal.”, lk. 188.

“Sellist asja nagu armastus pole olemas või tähendab see paljudel põhjustel midagi muud kui mina olen arvanud seda tähendavat. // ... sest kas poleaustamine ja religioosne kummardamine segu armastusest ja vihast, igatsusest ja hirmust ?”, lk. 189.

“... tema hüpnootiline hääl kestis ja kestis, temast kiirgas väge ja kindlust ja soojust, hüpnootilist jõudu, ja tema sõnad kestis ja kestsid, kui inimesed aeglaselt ära vajusid ja maha langesid.”. lk. 191.

“... on lihte jagamise õpetus // ... jagaksime nendega / oma teadmisi, väge ja omandust. // Siis võib iga inimene olla nagu jumal. // Tulemuseks oleks loomulikult see, et poleks enam jumalaid ainult inimesed. // -- sest kindlam viis hävitada usku ja lootust on lasta sellel täituda. Miks peaksime lubama inimistel kollektiivselt kannatada seda jumalapõlve koormat...”, lk. 193.

“Taevas elavad surematud aristokraadid, pahurad hedonistid, kes kmängivad maailmaga. // ... et parimad inimeste hulgast ei saavuta kunagi jumalapõlve.”, lk. 194.

“Praegust olukord apoleks sündinud, kui tema puhul ei olhnuks tegemist väga andeka indiviidiga. Tema anded teeksid temast väärika lisanduse Panteonile.”, lk. 197.

“Kättemaks on osa enesepettusest. Kuidas aab inimene tappa seada kes ei ela ega sure, vaid eksisteerib ainult Absoluudi peegeldusena.”, lk. 232.

“Öeldud on, et iga päev kordab maailma ajalugu, tõustes külmast pimedusest hämmeldavasse valgusesse ja sooja algusesse, pilgutades teadvalt silmi keskhommiku paiku, äratades segadusse ajavaid mõtteid jaalusetuid lootusi, kiirustades hämariku tõusu suunas ja lõppedes entroopias, mis on uuesti öö.”, lk. 246.

“... nende pilk oli tühi, absoluutselt tühi...”,lk. 247.

“Ära pilka jumalat enne kui ta surnud on!”, lk. 250.

“Sina oled strateeg // Mina olen ainult taktiks. Me tõime su selleks tagasi, et sa ütleks meile mida teha.”, lk. 274.

“Mida kaugemale nad lähevad, seda suuremad on nende varustusprobleemid, seda tundlikumad on nad partisanisõja suhtes., lk. 278. II WG !!!

“... kui ta on nõus mitte sõdima budistide ja hinduistide vastu kes maailmas olemas on .. //.. et nad on ahistatud keel eja lolluse poolt. // ... ja nimetan sind Valguse Isandaks. Sa vangistad neid nii nagu sa vangistasid meid, sa lased nad vabaks nagu sa lasid vabask meid. Sinu võimuses oli neile usku tuua.”, lk. 281.

“... pooljumalad ja kangelased ja aadlikud // Need viimased olid tulnud võitlema Jumaliku Esteetika nimel”, lk. 290.

“See on vaid üks maailm // JA see pole tegelikult see sõda, mida ma võita oleksin tahtnud. Mul on sinust kahju ja mul on kogu selle asja pärast kahju. // ... sõnum oli puas, usu mind. See oli ainus põhjus, miks see juurdus ja kasvas. // Mis on olnud, see saab olema ja mis on tehtud, seda tehakse veel.”, lk.294.

“Ma tahaksin näha ülejäänud maailma // .. enne kui sul õnnestub sellest kogu võlu välja mehhaniseerida.”,lk. 296.

“Mul on seiklusega kohtamine. // See polnud see vastus, aga see oli vastus ja see polnud eriti raske... /// Nad oleksid sellega väga hästi ka ilma minuta hakkama saanud.”, lk. 297.

“... keda nad nimetasid Maitrya, mis tähendab Valguse Isandat; // Ta ei öelnud, et ta on jumal. Aga ta ei kinnitanud ka vastupidist. Olgu olud, mis nad olid, kumbki väide poleks mingit kasu toonud. // ... Jõudude saadik, kes kutsus teada tagasi Nirvaana rahus sisse tundma igavest Suurt Puhkust, pretseptuaalset õndsust, kuulama tähtede laulu suure mere kaldal. // Nad ütlevad, et ta ei tule tagasi.”, lk. 300.

“... nii nagu seda räägivad moralistid, müstikud, sotsialistid ning romatikud. // Surm ja Valgus on alati kõikjal, nad tekivad, lõpevad, võitlevad ses Nimetu Unenäos ja selle pärast, mis on maailm; põletavad sõnu / võibolla selleks , et luua ilu. // ... et asetada sünge altari ette ainust, mida talle pühendatakse, lilli.”, lk. 301.

_______________________________

Roger Joseph Christopher Zelazny (1937-1995)

--Douglas Adams // Terry Pratchett ja J.K. Rowling // Dan Simmons.

-- Harlan Ellison, Thomas M. Disch, Samuel R. Delany.

Tolkien, Strugatskid, Ursula K. Le Guin, Ray Bradbury, Satnislaw Lem

Isaac Asimov

-- (Fred Saberhagen, Thomas T. Thomas, Gerald Hausmann, Robert Sheckley, Alfred Bester, Jane Lindskold.)

Dan Simmons “Endymion”?

Samuel R. Delany, Thomas M. Disch, Harlan Ellison

_______________________________

FRANK HERBERT: “Düüni messias”, “Dune Messiah. Book Two in the Dune Chronicles.” Tõlge: Viivi Verrev, 2002 a., lk. 3-256, Kirjastus: “Varrak”.

“Jumalad ja inimesed ei ole eraldatud, ühed sulvad pehme sundimatusega teistesse” //”... oli tal kergem samastuda ohvri kui ründajatega” // “.. sel automaatselt sisse lülituval moel, mida suurte koolkondade asjatundjad oma dogmaga tihedalt seotud küsimuste puhul alati kasutasid.” lk. 9

“Meil on tegemist potentsiaalse messiaga. Niisugusele otserünnakuga kallale minna ei saa. Märtri oreoolo hävitab meid endid”, lk. 11

“Ettenägemisvõime fenomenist ei saa hästi aru isegi asjasse pühendatud”., lk 13

“... pidi usladama enda koolitust ja instinkte”. lk. 15

“...ainus tõeliselt kindel asi on energia. JA energia õpib ... / .. Meie nimetame seda võimuks”, lk. 17.

“Ärgem hakakem üksteisele filosoofilisi mõttetusi pilduma. Kõik küsimuse taanduvad ühele: “Miks midagi üldse olemas on””, lk 18.

“... saada selge üldpilt elu ja religiooni headest-halbadest külgedest.” lk. 23.

“Neid on õpetatud uskuma mitt e teadma. Usuga annab mainpuleerida. Ainult teadmine on ohtlik. “, lk 24.

“... liigutustest õhkus hapra võimu ajatust – nii nedassesüüvinut nii haavatavat”., lk 26.

“Valitseja võtab pöördumatult enda kanda vastutse valitsevate eest. // Mõnikord nõuab see omakasupüüdmatust armastusest kantud tegu, mis neile, kelle üle sa valitsed, võib tunduda vaid naljana. “ lk, 27-28.

“Tema keha tundis asju, mis iial teadvusesse ei jõudnud”. ,lk 36.

“Ma pole kunagi tahtnud olla jumal. Ma tahtsin lihtsalt kaduda nagu kastepisar hommikul. Ma tahtsin põgeneda inglite ja neetute eest – üksinda ... just nagu poleks mind märgatudki.” // “ma loobun endast // Ma torman välja, kuniks mul on jõudu, lendan läbi ruumi, mid alindki ei leia.” lk. 37.

“Ta tahtis ainult tagasi vaadata ja õelda: “Näete! See on elu, mis mind kinni hoida ei suutnud, // Ma üteln lahti oma usust! See on minu kuulsusrikas hetk! Ma olen vaba!”, lk 38

“... oraakel ei ennustanud tulevikku. Kas on võimalik, et oraakel tegi tulevikku. Kas oli ta paljasatnud oma elu mingile tagaplaanil olevale lõimevõrgule, mässinud ennasts elle ammuse ärkamise ajal sinna sisse...”, lk. 39.

“Kaugelt vaadates reedab objekt vaid oma üldplaani”, lk. 45.

“Kuid selle imetabasus on alatiseks minus.”, lk. 50.

“Oma loomise hetkel ei kannata impeeriumid eesmärgi puudumise all. Just siis kui nad on end maksma pannud, eesmärgid kaovad ja asenduvad ebamääraset riitustega.”, lk. 53

“Kuid üheaegsus ei kandnud endas samasust”., lk 56

“Inimesi ei saa nurka ajada // Vähemalt siis mitte kui tahad, et nad rahumeelseks jääskid.”, lk. 57.

“Jälle sama probleem: kuidas saaks ta väljendada väljendamatu piire? Kas ta peaks rääkima katkendlikkusest, loomulikust asjade käigust ükskõik milliste võimete puhul? Kuidas saakski inimene, kes pole kunagi kogenud ettenägemisvõime / muutust, hoomata teadlikust, kus puudub lokaliseeritud aegruum, isiklik kujutlusvektor ja nendega seotud sensoorsed pidepunktid.” , lk. 58.

“Asjassepühendmatud püüavad kujutleda ettenägemisvõimet kui loodusseadustele alluvat // Kuid täpselt sama õige oleks üleda, et see on meiega kõnelev taevas, et inimese võime tulevikku lugeda on inimolemuse harmoonia akt. Teisisõnu, ettekuulutus on olevikulaine loomulik tagajärg.” // “Oraakli ettekuulutuses puudub põhjuse ja tagajärje seos.”, lk. 59.

“... isegi kõige väiksem tema tekitatud müra võib anda universumile tagasikäigu, nii, et ta ei saa sellest enam kübetki tagasi.”,lk.64.

“... tundmatuse asupaigaks, kus leiavad seletuse kõik mõistatused... / ... oli nede ühenduslüliks elle maailma ja järgmise vahel. Ning oli hirmutav, et nad paistsid lahkuvat rahulolevatena.”, lk. 65.

“Ta oli võidelnud end kaugemale, mõelnud end kaugemale ja ennustanud ens kaugemale inimuniversumist, kuid teda täitis kindel teadmine, et see universum libiseb tal ikkagi peost.”,lk 66.

“... seltskonnalõvi kellele meri oli põlvini... // Oma loomingu osas ei tunnistanud // muu maailma meelehärmiks mingeid piire. Nende tegemisi võis juhtida ohjeldmatu uudishimu. Nad kiitlesid, et õigest inimtoormest võivad nad valmistada ükskõik mida – kuradeid või pühakuid. /// sõdureid, kindralei , filosoofe age-ajalt isegi mõni moralist. “, lk 72.

“... see oli sobivalt varjatud tähendusega / ütlemine – kantud kreedost, mis eitas mistahes vaimse tegevuse objektiivset funktsiooni. Ilma põhjuse ja tagajärjeta!”, lk 74.

“... ei saa // rääkida muud kui tõtt, eriti // siemise rahu tõttu. Siin oli mõistuse ja närvisüsteemiga inimarvuti, mis pidi täitam ülesandeid...”, lk 75.

“Filosoofia... sõnad... mõtisklus... sisekaemus... Ta tundis kui puudulikud olid tema andmed. // Nüristada minu tahet sõnade ja ideedega?”, lk. 77.

“Ta tundis armastuse ja vihkamise vaime purskuvat rahutust merest, kus kaose koahel ei kerkinud ainsatki kaljut. Polnud ainsatki kohta, kust lainemöllu uurida. “, lk. 78.

“Tõde kannatab kui seda liiga palju uurida”, lk. 79.

“..., et sel moel edastasidki nad imperaatorlikke käske. Ette määratud! Püha valitseja, kelle pilk suutis tulevikku tungida, oli öelnud oma sõna. Tulgu mis tuleb. ", lk. 81.

“Sõjas muutub suhe kõikkide väärtuset vahel // saab endale imperaatorlikust soost järeltulja. “, // “... sellel on oma hind – sõltuvus. See pikendas eluiga, lisas mõnele aastakümmneid, kuid siiski oli see vaid veel üks viis surra.” , lk. 84.

“Ta toitub tõestusest, et “nanlüütilisel” on piirid. Ta väljendab ülimat pinget.Ta on neitsist hoor – teravmeelne, vulgaarne ja julm, sama hävitavalt tujukas kui // torm.” // “... olid oma üleloomulike omaduste tõttu kurikuulsad. Oli see vaid juhus, et nii paljud neist just siin ja praegu ettekuulutuste ja ennetag vusserdasid?”, lk. 86.

“.. üksinda pimeduses lamades, mil põimusid iha ja süütus.” // “... kes olid lükitud team teadvusesse kui pärlid hõõguvas kees.”, lk. 88.

“Enne meid oli kõigil õppemeetodeil küljes instinkti plekk. Meie õppisime, kuidas õppida. Enne meid oli instinktidest vaevatud uurijate tähelepanu ulatus piiratud, sageli polnud see pikme ühest elueast. Neile ei tulnud pähegi viiekümne eluea pikkused või pikemad projektid.”, lk. 89.

“.. uskus üleloomulikku maailma enda ümber. See rääkis temaga lihtsas paganate keeles, hajutades kõik kahtlused. Loodusmaailm, milles ta elas oli taltsutamatu, pidurdamatu, selles puudus// ühtne moraal.”, lk. 93.

“... aristokraatlike pahede aurale...” // “... tema kohta oli otsuse langetanud // inimraal, kelle analüüs sialdas loendamatul hulgal andmeid. Ta mõistis, et see on sama vääramatu kui planeetide liikumine. Sellest uhkas midagi universumi korrastatusest – paratamatust ja hirmuäratavast.”, lk. 94.

“... klammerdus nõiduse raamistikku. Maagia! Maagia! Tulevikku vaatamine oli pühast leegist hirmuäratava tule varastamine. Selles oli ülima ädaohu võlu – hinged riskeerisid ja kaotasid. Ohtlikest vormitutest kaugustest toodi kaasa midagi vormikat ja võimsat.”, lk. 96.

“ Universumi kõige ohtlikum mäng on oraaklipõhine valitsemine. Me ie pea end selle mängu jaoks piisavalt targaks ja julgeks. // “... me peame erinevaid maailmu geenikogumeiks, õpetuste ja õpetajate allikaks, võimalikkuse allikaiks.”, lk. 97.

“Tappa jumalat // See on väga huvitav. Kuid kes ütleb, et ma olen jumal? Need kes sind kummardavad.”, lk. 99.

“On sel tegelasel alles julgust! // Võim kipub jätma üksindusse neid, kellel teda liiga laialt käes on. Lõppkokkuvõttes kaotavad nad reaalsustaju ja ... langevad.”, lk. 101.

“Ning valitsejad on oma küünilisuse poolest kurikuulsad, kui asi puudutab usku. Ka usk on relv. Mis sorti relv on usk, kui see muutub riigivõimuks.”, lk. 102.

“Mõned ütlevad , et inimesed klammerduvad imperaatorliku juhtimise külge, sest ruum on lõputu // Nad tunnevad end üksildastena kui puudub ühendav sümbol // Vaadakes eal ta on . Tema on meie ühendaja. // Võib-olla teenib usk samam eesmärki..”, lk 103.

“... ta tunnetas korraga oma positsiooni selles käsuahelas, iseenda kätt kogu sell evõimu juhtimisel., lk. 108.

“Me ei tohi unsutada, et usk ja valitsus on midagi enamat kui vaid lepigute heaks kiitmine ja jutlused. “, lk. 110.

“... mingi läbitungiva kusnti abil suuda /// ... neist jäänustest mingi võõriku tõde välja lugeda. “, lk. 112.

“.. valgustab inimesi // kes tuli pimedusest, et kullata oma hiilgava valgusega üle kõik inimesed. TA on meie valitseja. Ta on hindmatu vesi lõputust allikast. Ta külvab rõõmu, et terve inimkond seda maitsta saaks.”, lk 118.

“Teid mõlemaid õpetati valitsema” // “Teisse sisendati ülbet võimujanu. Tei dtäideti targa poliitilise tajugaja sügava arusaamisega sõja ja rituaali kasutusviisidest. // Mis vääramatu sedaus ?See müüt kummitab inimajalugu.”, lk. 119.

“Ma mõtlen, milline rõõm on olla elus ning ma ei tea, kas ma suudan kunagi hüpata iseenda sisse, selle ihu juurte juurde ja tund aiseend, niisugusena, nagu ma kunagi olin. Juured on olemas. // Kuid minu võimsues on kõik, mis on inimesele jõukohane. Tulemuseni võib viia ükskõik milline minu tegu.”, lk. 123.

“.. üks konkreetne surm `// ...—miks siis mitte valida aristokraadi surm, lõpetada elu salajase suurejoonelisusega, lastes tuulde kõik aastad, mis veel tulla võiksid. Surra enne kui tahtejõud otsa saab, kas polnud see aristokraadi valik. “, lk. 125.

“Anna talle mistahes kuju , kuid lase end vaid hetkeks lõdvaks, ja see on välkiirelt iidsesse vormi tagasi vajunud. Inimesi liikumapanevad jõud, mis jäid tema haardeulatusest välja, lipsasid tema eest minema ja trotsisid teda.”, lk. 126.

“Sa pingutad järgmise hetke nimel, keeldudes elamast siin ja praeguj. Ettetähendused!” // Kas sa annad sellele tulevikule ka sisu, püüdes elada ka tulevikus // Kas sa teed ta reaalseks”,lk. 129.

“... hirmuäratavast füüsilisest jõust. Ükski planeet, ükski tsivilisatsioon kogu inimkonna ajaloos polnud kunagi varem näinud sellist inimese loodud tohutut suurust.”, lk. 133.

“... koolitus elõksud peitusid võimetes, mida see andis, luues eelsoodumuse edevuseks ja uhkuseks. Kuid neid kaustades libises võim käest. Tihtipeale kiputi arvama, et võim ületab kõik takistused... sealhulgas ka iseenda asjatundmatuse.”, lk. 140.

“Nägemisel ja pime olemisel on palju erinevaid astmeid /// Millised meelde meil puuduvad, et me ei näe meid kõikjal ümbritsevat teist maailma.”,lk. 143.

“Filosoofial ja kultuuril pole kunagi varem olnud sellist soosijannat // Nauding ja ilu ühendatud --- // Mida kestvat on ilus ja naudingus // Ilu! Nad leivad ilu , mis orjastab.”, lk. 146.

“See on aja vaatemänguga täidetud olend. See on eksisetntsi vorm, mida ei saa ohustada, end samasugusesse ohtu seadmata.”,lk. 149.

“Kui muuta siinse ja praeguse substantsi muutub tulevik.”,lk. 152.

“Ma ütlen teile , et nüüd on tulnud minu katsumuste tundja teile nädatakse, et mina oli ülim teener. Seega põimib ta kõik üheks, mida võivad kummardada mõlemad, nii sõber kui vaenlane.”,lk. 155

“Nii oleks vallandunud tulevik mida tuli iga hinna eest vältida. Tuli leida mingi viis, kuidas sirutuda pimedusse ja muuita seda hirmuäratavat mustrit.”,lk. 158.

“Olenamata sellest kui võõrapäraseks tsivilisastioon ka ei kujuneks, olenemata sellest, millised puudused on ühiskonna elus ning kui keeruline ka poleks maisn/inimese läbikäimine, tuleb alati ette erakvõimu vahemänge, mil inimkonna kurss, terve inimkonna tulevik sõltub ühe indiviidi suhteliselt lihtsatest tegudest.”, lk. 162.

“... ükskõik millisel eluhetkel oleks tegutsenud ühel konkreetsel põhjusel. Motiivid ja põrkuvad jõud olid olnud keerulised, keerulisemadkui mis tahes teised tõukejõud inimkonna ajaloos. Praegu valdas teda joovastav tunne, et ta võib ehk pääsedagi saatusest, mis teda sel rajal ees ootas ja mida ta nii selgelt nägi.",lk. 165.

"Universum hakkas talle igal sammul vastu. See libises tema haardest, moondus tema eksitamiseks lugematul moel. See universum ei lepi iialgi ühegi kujuga...”, lk. 168.

“Oma nägemuse joovastuses oli ta unustanud, et iga nägemus kuulub kõigile neile, kes on alles teel, alles saamas kellekski. Nägemuses mindi läbi pimeduse, suutmatat eristada reaalsust tähtsusetust juhulikkusest. Inimese janu käis absoluutide järele, mida ei saanud kunagi olemas olla. “, lk. 169.

“Sellises öös ei jää midagi varju. // Mis imeline valgus on see pimedus? Sinu pilk ei suuda sellel peatuda! Meeled seda ei taju. Sõnad ei kirjelda. // Kuristik ei kao. Seal ootab oma sündi kõik, mis alles tulemas on. Ah, milline õrn vägivald!”, lk. 170.

“Tal oli tunne, et tema kehast oli saanud tema kontrollile allumatu võimu kehastus. Temast oli saanud mitteolend, iseenesest liikuv valgus.”, lk. 172.

“... tsivilisatsiooniks, inimesteks, kes lahendasid kõiki probleeme jõu abil... ja veel suurema jõu abil... ja veelgi suurema jõu abil – vihates iga / selles jõus.”, lk. 174.

“... kõik olendid kandsid endaga kaasas erineva tugevusega saatust, mille olid vorminud eesmärkide, koolituse ja kalduvuste mõju.”, lk. 179.

“... ma elan apokalüptilises unenäos. Minu sammud lähevad nii eksimatult paika, et kõige rohkem kardan ma täpipealt sama uuesti läbi elades ära tüdineda.”, lk. 187.

“Mind ristiti liivas ja ma pidin selle eest maksma erilise oskusega uskuda. Kes enam tõekspidamistega kaupleb? Kes ostab? Kes müüb? //// Unusta salapära ja võta vastu minu armastus. Armastuses pole mingit salapära. See tuleb elust enesest. Kas sa ei tunne seda ?”, lk. 191.

“Poliitikat ei saa armastuse peale üles ehitada. // Inimesi ei huviat armastus, selle spole mingit korda. Nemad eelsitavad despotismi. Liigne vabadus sünnitab kaost. Seda ei saa lubada eks ole ? JA kuidas muuta despotism armastusväärseks?”, lk. 192.

“... ei saa olla samaaegselt religioosne ja ennastkehtestav. Usukogemus peab olema vahetu, sedaused aga suruvad selle paratamatult maha. Kuid ilma seaduseta ei saa te valisteda. Teie seadused peavad lõppkokkuvõttes asendama moraali, asendama südametunnistuse, asendama isegi selle religiooni, mille abil te enda meelest valitsete. Pühad riituse dpeavad tekkima ülistustest ja pühast igatsusest, mi sepistvad mõjuka kõlbluse. Teisalt on valistus mõjukas kultuurorganism, eriti ladis kahtlustele, küsimustele ja riiule. MA näen saabumas päeva, mil tseremoonia peab astuma usu asemele ja sümbolism asendab moraali.”, lk. 196.

“.. oli korrga tunne, et elab unenäos, mida kontrollib kellegi teise mõistus, ja et ta võib selle korraks unustada ning eksida selle mõsituse keerdkäikudesse.”, lk. 206.

“Tema enda tahe oli vaid üks õrn ja muutuv asi. See elas hingamata ja oli arusaadav vaid sisemise valgusena.”, lk. 209.

“... et terves universumis ei ole olemas midagi kindlat, midagi tasakaalustatut, midagi vastupidavat – et miski ei jää endiseks, et iga päev, mõnikord iga tund toob kaasa muutusi.” // Enesemääramisest saab rääkida ainult nende puhul, kes taipavad sõja väärtust ja seda kasutavad, // ... trotsivad mõtet , et midagi ei saa teha. Nad ostivad alati sobivat tööriista, õiget rakendust ponnistustele, sobivadi teeneid...”, lk. 210-211.

“Ettenägemisvõime ei valgusta pikaajaliselt ja täpselt tegelikku sündmuste järgnevust, välja arvatud vaid kõige erakorralisematel juhtudel. Oraakel haarab kinni ajalooketist välja rebitud sündmustest. Igavik liigub. See surub end ühtviisi peale nii oraaklile kui ka härdale paljuale // Las nad eitavad tema võimeid. Kuid ärgu nad ainult kunagi kahelgu igavikus.”, lk. 214.

“Tuleviku ettenägemisvõimel on kalduvus teha inimesest ohtlik fatalist. /// Ta oli piiramisrõngas süütus. // Ainult jumalad võivad endale julgelt täiuslikkust lubada // Inimese puhul on see ohtlik.”, lk. 216.

“Minu nägemus on puudulik, ainult katked. See virvendab ja hüpleb. MA pean tuleviku meelde jätma. // Me ei saa jätta universumit selliseks, nagu see on. Kuidas me ka ei püüaks, vahe on sees.”, lk. 219.

“Ta on raske katsumus // ta on hädaoht ja lunastus.”, lk. 221.

“Jõul, mida isegi kõige vägevamad ilma enesehävinguta kasutada saavad, on oma piir. Selle piiri tunnetamises ilmneb valitsuse tõeline meisterlikkus. Võimu väärkasutamine on surmapatt. Seadus ei saa olla kättemaksuvahend, ta ei saa iial olla pantvang ega ka kaitsevall tema enda loodud märtri eest. Ei saa hirmutada indiviidi ja pääseda selle tagajärgedest.”, lk. 224.

“... ei saa tegutseda, taipamata, et tegutseb lõpututes süsteemides. Kindlad teadmised ei suutnud haarata endasse lõpmatut. Kõikjal – seda ei andnud suruda lõplikkuse perspektiivi. ta pid hoopis ise hetkeks lõpmatuseks muutuma.”, lk. 230.

“... kui te tahate midagi kummardada, sii skummardage elu – tervet elu // Selles ilus oleme me kõik koos!” // Olid nad kõik koos”, lk. 232.

“Mis oli lõpuks saanud müüdist, mille ta oli loonud keerulisest liikumisest ja kujutlusest, kuuvalgusest ja armastusest // ... märtrite laviinist ja nende kaeblemisest? Kui lained taganesid, laiusid seal aja puhtad ja tühjad kaldad, kus säras lõputu hulk mälestuskilde ja väga vähe muud.”, lk. 233.

“Sealväljas, amorfses inimuniversumis, oli toimunud nägemusega ühes taktis tantsiv liikumispurse. See oli kõlanud võimsalt. Selle viirastuslikud kajad võisidki jäädagi kestma.”, lk. 235.

“... viimsepäeva strateegiaks. Inimesed alluvad valitusele, kuid valitsetavad mõjutvad valitsejaid.”, lk. 253.

_______________________________

FRANK HERBERT: “Düüni lapsed”, “Children of Dune”,

Tõlkija: Juhan Habith, 2004 a., lk. 5-422, Kirjastus: “Varrak”. Kirjutatud: 1976.

“... eluviisi, filosoofiat, mille abil inimene võiks lahendada oma probleeme igimuutuvas universumis. Ta ütles, et inimkond areneb ikka edasi ja see protsess ei lõppe iial. Ta ütles, et see areng toimub muutuvate printsiipide kohaselt, mille olemust saab teada vaid lõpmatus.”, lk. 5.

“... vastutavad teiste inimeste unistuste eest ? Nad olid läätseks, mis koondas valgust ja paljastas nii universumi muutumisi. // “Jumala tahtmine sünnib ja sina ei pea seda tagant kiirustama. Jumala asi on teed juhatada, ainult et mõned pööravad sellest kõrvale.” // “.. see keerukas masinavärk, mida ümbritses mitteolemise hall tühjus.”, lk. 10.

“Mida rohkem teadmisi seda raskem on otsutada”, lk. 17.

“... kõrgim ja enesekindlam kui kunagi varem ! // “... kõrk ehitab kindlusemüüri, mille taha ta varjab oma kahtlused ja hirmud.”, lk. 30.

“Kui me püüame varjata oma sügavamaid ihasid, tõrgub kogu keha vastu...”, lk. 32.

“Universum kuulub Jumalale. See on üks asi ning kõik selle elemendid saavad oma olemuse vaid terviku suhtes. Surelik eluvorm, isegi eneseteadvusega ja järeldamisvõimega eluvorm, mida me nimetame mõistuslikuks, saab omada vaid habrast ettekujutust terviku mis thaes osa kohta.”, lk. 41.

“.. andis talle sellise ohutu, süütu ilme, mis sageli varjab nooruse küünilisust.” // “... meenutus aegadest, mis olid juba peaaegu ununenud.”, lk. 44.

“Et tõepoolest / voorusega kokku sulada, olles ise igas mõttes rikkumatu ja täidetud jumalikust aumõistest, peab inimene oma teaod ja sõnad ühte viima.”, lk. 47.

“Me peame kas loobuma pikka aega au sees hoitud relatiivsusteooriast või leppima mõttega, et tuleviku jätkuv täpne ettenägemine on võimatu.”, lk. 53.

“... ma olen kindlameelne ja teen valitsemisest kunstivormi.” // “JA mind ei saada tundma mitte minu tarkuse, vaid õigluse pärast. Minu portree jääb ajakoridoridesse säramam nii kauaks, kuni kestab inimkond.”, lk. 58.

“Moraal toetub alati praktilisusele. // Kasutu on võit, mis ei vasta sinu kõige sügavamatele soovidele.” // “seadust seestunute kohta” Sic!, lk. 67.

“On rida ajaloolisi illusioone, mille propageerimine on eduka religiooni jaoks vältimatu: halval inimesel pole kunagi edu; vapratele saab osaks õiglane kohtlemine; ausus tasub ennast ära; teod kõnelevad enda eest ise; voorus võidab alati; heategu ei jää tasumata; halbu inimesi saab ümber kasvatada; religioosne talisman kaitseb deemonite mõju eest, ainult naised suudavad mõista iidseid müsteeriume; rikkad ei tunne tõelist õnne...”, lk. 70.

“Elamise rõõm ja ilu taanduvad tõsiasjale, et elu võib sind üllatada” // “Seda ilu olen ma alati tundnud”, lk. 78.

“Et edu saavutada pead sa oma strateegia kooskõlastama rakenduspunktiga. Kus rakendatakse strateegiat? Kindlas kohas ja konkreetseid inimesi silmas pidades. Aga ükskõik kui hoolas sa pisiasjade arvestamisega ka ei oleks, ikkagi jääb sulle mõni tähtsusetu detail märkamata.”, lk. 95.

“... pannes imeks ammu usaldusväärsuse kaotanud põhimõtete järjekindlat naasmist. Moraal ! Sotsiaalsed eesmärgid! Need olid vaid möödid, nagu ka usk, et areng viib edasi. “, lk. 96.

“... tuleviku täielik etteteadmine tähendab täielikult selle tuleviku lõksu langemist. Aeg variseb kokku. Olevikust saab tulevik. Mina vajan suuremat vabadust.”, lk. 99.

“... juhi inimese mõtted ühele rajale ja üllata teda siis teise nurga alt.”, lk.101.

“Ja sellist eatute naiste kogunemist oleks võimatu varjata. Ning nad teadsid, et see viiks nende hukatuseni. Lühiealine inimkond päärduks nende vastu. Ei see oli mõeldamatu.”, lk. 104.

“Põhimõtete tundmine /... mängida sõnadega ja seada vestluskaaslase filosoofilised tõekspidamised kahtluse alla.”, lk. 105.

“Mõnedel tegudel on lõpp, kuid pole algust; mõnedel on algus, kuid pole lõppu. See kõik oleneb vaatleja asukohast.”, lk. 108.

“Kõik kes teda nägid või kuulsid, tundisd tema jõudu, jumaliku ande peegeldust.”, lk. 114.

“Alati, kui ähvardas mingi rünnakuoht, tuli hoolika ajastamisega takistada vastasel tasakaalu saavutamist.” // “.. nad on saanud jumaliku valgustust religioosse ilmutise levitamiseks.”, lk. 116.

“... võtme valistemise ratsionaals eeetika jaoks. Ma pean olema muutumatu ja kõik minu teod peavafd tuginema mineviku tradistioonidel.”, lk. 122.

“Oled sa märganud / kui kaunid on neiud sel aastal” // “Ent paljugi sellest varust võib kaotsi minna õnnemängus, mida me nimetame “saatuseks”. // Paljutki võidakse arengu kõigus mitte arvesse võtta, paljugi jääb hindamata ja lisamata tingimustesse, mis suunavad muutusi keskkonnas” // Üksikisikud ja liigid unustavad.”, lk 125.

“See on kaunis aga see ei ole kunst. Inimesed loovad kunsti oma tahtmise jõuga.”, lk. 131.

“... on väga raske õppida oma mõistust kasutama. Esimene õppetund on selles, et tuleb lasta mõistusel endal tegutseda. // Oam lihaseid saab treenida, harjutusi tehes neid tugevdada, aga mõistus toimib ise. Ning kui see saab selgeks, näitrab mõsitus vahel asju, mida sa ei tahaks näha.”, lk. 132.

“.. on alati tähendanud vähest usaldust ja suurt pragmatismi.”, lk. 137.

“Võttes käitumise aluseks hüpoteesi, et inimkond eksisteerib pidevalt muutuvas maailmas, esitab see intellektile nõude toimida kõigest teadliku tasakaalustava instrumendinba. “, lk. 145.

“... poleks suutnud nii paljude sajandite jooksul elus püsida, kui nad poleks õppinud väärtustama tagaplaanile hoidmist. // ... esitasid väiteid. See tõi kaasa kalduvuse sõltuda absoluutidest, näha lõplikke piire. // See oli osa nende väljaõppest.”, lk. 148.

“... kuida svõimsa religiooni allakäik meid ähvardab. // ... esimesi õpetusi oli, et kui miski paistab loogilisena ei tohi seda kohe veel tõena võtta.”, lk. 158.

“Kõik tõestused viivad paratamtult väideteni mida ei saa tõestada! Me teame vaid seda millesse me tahame uskuda.”, lk. 159.

“.. ei olnud enam külalislahke paik, selle karmid piirjooned viitasid vaoshoitusele, ebamõistlikkusele, eneseõigustusele.”, lk. 162.

“Võimu häda on selles, et võim toimib efektiivselt vaid absoluutses, piiratud universumis. Aga esimene õppetund meie suhtelise universumi kohta ütleb, et asjad muutuvad. Iga võim kohtub alati veel suurema võimuga.”, lk. 163.

“... --- mees kes käitus enesekindlalt, kui võttis nurisemata vastu , mis saatus talle tõi // ausad ja eelarvamuseta.”, lk. 166.

“Kui ma olen sinust nõrgem, siis palun ma vabandust, sest see vastaks sinu põhimõtetele; kui ma olen sinust tugevam, siis võtan sinult vabaduse, sest see vastaks minu põhimõtetele."” lk. 177.

“... on saabumas kõrghetk kogu treeningule, mille on saanud need elud, mida ta nii lähedaselt tundis. // arenes välja sõltuvus oma meeltest, kõikkidest meeltest. Elu oli aistingute kogum, igaüks neist seotud ühe ellujäämishetkega.”, lk. 178.

“.. leian selle olevat kohase nimetuse. Te loote oma müüte kuid seda teevad kõik ühendused. // Te käitute nii nagu paljud teadlased enne teidki. Teie teod näitavad, et te tahate elust enesest midagi eristada // ei saa võtta midagi , võtmata samas ka selle vastandit.”, lk. 181.

“Kui sa koondad kogu tähelepanu oma õigusele, siis sellega kutsud saa vastasjõud end kukutama. See on levinud viga.”, lk. 183.

“Universum lihtsalt on, ainult nii saab // seda tajuda ja oma meelte peremeheks jääda. Universum ei ähvarda ega meelita. Seal on asjad, mis ei allu meie tahtele: meteoori langemine // vananeminie ja surm. Nee on universumi tõsiasjad, mida meil tuleb tunnistada, sõltumata sellest, mida me nede suhtes tunneme. Neid tõsiasju ei saa sõnadega tõrjuda. Nad lähenevad teile omal sõnatul kombel ja alles siis te mõitsate, mida tähendavad sõnad “elu” ja “surm”. Ning mõistmine täidab teid rõõmuga.”, lk. 189.

“Valitsused, mis püsivad, kalduvad alati võtma aristokraatlike vorme. Ajaloost pole teada ühtegi valitsust, mis seda teed ei läheks. Mida enam areneb aristokraatia, seda enam toimib valitsus vaid valisteva klassi huvides – olgu selleks siis kuninglik suguvõsa // või end läbipääsmatute takistustega ümbristenud bürokraatia.”, lk. 201.

“... õpetust, et rahu soodustab agressiooni, kutsudes nii esile sõja // Filosoofiasse tuleks suhtuda üleolevalt.”, lk. 204.

“Nende rituaalid aitasid vabaneda süüst, mis oleks nad muidu murdnud. // “Halva õnnega”, mille puhul iga mõtlev olevus tundis ära kokkupõrke sureliku ihu ja universumi kaose vahel”., lk. 207.

“... igal planeedil on omad aastaajad ja nii on ka iga inimese eluga.”, lk. 209.

“Kõigi ühiskonda formeerivate jõudude puhul võib täheldada tendentsi saavutada ja säilitada võimu sõnade. Schamaanidest preestriteni ning bürokraatideni on see ikka üks ja seesama. Valitsetav elanikkond tuleb panna tunnustama võimu väljendeid kui reaalseid asju – et nad ei eristaks enam sümbolite süsteemi reaalsest universumist. Sellise võimustruktuuri säilitamiseks hoitakse mõned sümbolid väljaspool üldise arusaamise piire...” , lk 211.

“Aga raamatutest õppides saab teada vaid seda, et mingeid asju on võimalik teha. Tegelik õppimine tuleb vaid nende tegemisest.”,lk. 222.

“.. rahulikku, täpset, täis eelmiste aegade viisakust...”,lk. 224.

“... et see oli nägemus, mitte unenägu. Kummaline oli aga see, et ta nägi seda kui nägemust nägemusest. // Prohveti elu vangistab meid kõiki tema nägemusse // JA prohvet saab nägemuse lõhkuda vaid sellega, et loob endale surma, mis ei oleks nägemusega kooskõlas.”, lk. 225.

“Tema olemus oli veetlev, ühtaegu kaunis ja inetu.”, lk. 226.

“... ning tal oli oskus inimesi hinnata..”,lk. 228

“... tegid vigu, aga väga harva” // teadis , et mängib peent ja ohtlikku mängu.”, lk. 229.

“Eelkõige peab olema üldistaja, mitte spetsialist. Mõistli on lasta olulistel hetkedel tehtavaid otsuseid kontrollida just üldistajalt. Eksperdid ja spetsialistid tekitavad kiiresti kaose. // üldistaja peaks aga vastupidi, tooma otsustamisse terve mõistuse. Ta ei tohiks unustada laiahaardelist arusaamist kõigest sellest, mis universumis parasjagu toimub // Me teame mida me praegu tahame. Hiljem võib see ostus osutuda ekslikuks, aga me korrigeerime seda siis kui selline aeg kätte jõuab.”, lk. 232.

“... homset pole veel juhtunud ja võibolla ei juhtugi. See hetk siin on ainus jälgitav aeg ja koht kogu meie universumis... // et valitsuse õitseng ja surma avalduvad selgelt alamate õitsengus ja surmas.”, lk. 233.

“... ei hoomanud // väites mingit irooniat. // .. kasutas siirast tooni ja rääkis selgete lausetega, mis mõjusid haaravalt, Inimesed võisid tähendust otsides küll hetkeks komistada, mõistes siis aga,e t nii see oligi mõeldud ja , et komistamise kaudu neid õpetatigi.”, lk. 234.

“... inimesed ei talu suurt kogust reaalsust. Suurem osa eludest on vaid põgenemine iseenese eest. // ... ei lahku te karja seast, et tõsta pea ja olla iseenese looming.”,lk. 235.

“—kindlat tulevikku ja ebakindlat tulevikku. TA astus pimedana minema oma kindlalt positsioonilt selles maailmas. Ta näitas, et nii peavad inimesed alati tegema, valima ebakindla mitte kindla. // Loobuge kindlusest! See on elu sügavai käsk. See on elu olemus. Meid on saadetud teadmatusse, ebakindlusesse.”, lk. 237.

“... vaade meie universumile ütleb, et probleeme ei tule kaugelt otsida. Neid kaugeid probleeme ei tarvitse kunagi tekkida. Selle asemel tegele hundiga , kes on su karjaaedikus. Hundikarja aia taga ei pruugi olemaski olla.”, lk. 239.

“... inimestevahelistes suhetes ei ole midagi püsivat; kõik suhted tõusevad haripunkti, hääbuvad ja kustuvad.”, lk. 244.

“Mis puutub / ellujäämisesse, siis millegi puudumine ütleb rohkem kui selle kohalolek.”, lk. 246.

“... teadmistest pole kasu, kui neil pole eesmärki, aga eesmärk püstitabki piirangud.”, lk. 252.

“Kui sa usud mingeid sõnus, siis sa usud nendes sõnades väljendatud väidet. Kuis a usud, et miski on hea või halb, tõene või väär, siis sa usud ka eeldusi, mis on sellist arvamust väljendavate sõnade taga. Sageli on need eeldused auklikud, kuid sõnade õigsuses veendunute jaoks siiksi väga väärtuslikud.”, lk. 255. Fr. Nietzsche !!!

“Tavamõistusele on omane tajuda aega ühemõõtmelisena, ning seetõttu kalduvad inimesed mõtlema kõigest kui järjestikulisest ja sõnades väljendatavast. Selle vaimse lõksu tõttu tekib vägalühiajaline ettekujutlus põhjuste ja tagajärgede suhetest ehk siis seisund, milles tuleb alatasa reageerida ootamatult ilmnenud kriisidele”, lk. 261. I. Kant !!!

“Aeg mõõdab ruumi // ... aga mõõtmine kinnistab meid punkti, mida me mõõdame”, lk. 267, A. Einstein !!!

“Head tehes väldi tunnustust, halba tehes väldi eneseteadvust”, lk. 268.

“Mitte iial andestada, mitte iialgi unustada. KA see pole meie usutunnistus ?”, lk. 274.

“... tema isiksus aga viskles tuhandetest ajastutest pärinevate mälestuste vahel”, lk. 278.

“Ta tead, et ta elul peaks olema mingi sisemine tähendus, mis kannaks seda nägemustes nähtud olude kohal”, lk. 279.

“On öeldu, et kogu universumis pole midagi kindlat, tasakaalustatut või kestvat – miski ei säili sellisena, nagu ta on, ja iga päev, vahel ka iga tund toob kaasa muutusi,.”, lk. 280.

“Tõsi, pole võimalik vahetada informatsiooni, selle üle otsustamata. Ainult, et sa ei saa nõuda, et universum oleks täpne. // Inimeluspole midagi müstilist. See ei ole probleem, mida lahendada, vaid reaalsus, mida kogeda.”, lk. 281.

“Aukartuse puudumine on religiooni kõige hädavajalikum osa. Rääkimata selle tähtsusest filosoofias. Aukartuse puudumine on ainus meile jäetud tee universumi mõistmiseks.”, lk. 282. A. Schweitzer!!!

“Sest see on amor fati, mille ma toon inimkonnale, äärmusliku enesessevaatmise tegu”, lk. 283. Fr. Nietzsche!!!

“Me anname neile midagi keerukat, et neil oleks, millele mõelda. Hädaohu eest võib mitmel kombel põgeneda. Kuidas aaksid nad mõista, et ma olen ohtlik kui neil ei ole minuga tuhandete aastate pikkust kogemust ?”, lk. 285.

“Mu mõistus kontrollib mu reaalsust”, lk. 286.

“Harjutad seda, mida juba oskad. Ma tahan, et sa oleksid võimeline seda oma tahtmist mööda kergesti tegema. Hiljem täidad uue koha oma teadvuses, mille juurde on nüüd tee avanenud. See täidetakse võimega kaaluda iga reaalsust oam eesmärkide suhtes."” lk. 287.

“Inimkonna arengus toimuvad perioodilised kiirendused, mil tunnetatakse uuenenud elujõudu ja jäetakse hüvasti dekadentsiga. Kiirendusperioodil saab igast pausist tõeline luksus. Sest ainult nede ajal tundub, et kõik on lubatud, kõik on võimalik,”lk. 288. Fr. Nietzsche !!!

“Mitte olevik ei mõjuta tulevikku / vaid tulevik vormib olevikku. Sul on kõik tagurpidi. Kuna tulevik on määratud, siis lahtihargnevad sündmused tagavad vältimatu tuleviku teostumise.”, lk. 290.

“Ilma minuta muutub mõistetav maail kaosesks. Loov ja hävitav on minus lahutamtult seotud, ainult mina teen neil kahel vahet // Minu kaudu leiate nii teie kui nemad ainsa tee kaosest välja: mõistmise elmaise kaudu”, lk. 292.

“Mõnedele küsimustele ei ole vastuseid. Ma olen näinud seda tulevikku, aga kõik need vasturääkivused ajaksid su vaid segadusse. Meie universum on muutlik ja meie oleme selle kõige kummalisemaks muutuseks.”, lk. 296.

“Rahu nõuab lahendusi, aga me ei leia kunagi töötavaid lahendusi, ainult pürgime nende poole. Lõplik lahendus saab juba oma olemuse poolest olla vaid surnud lahendus. Rahuga on aga see häda, et see kaldub vigade eest karistama, mitte heade mõtete eest tasuma.”, lk. 307.

“... kaasnes üks samm sõnadetaguses mõõtmes, osaduse poole selles uues sisemises maailmas, mille olemust ta oli alles hiljuti tajuma hakanud.”, lk. 312.

“Igas planetaarses süsteemis on olemas kõrgema tasemega toimimisprintsiip // Inimese missioon vastastikku sõltuvas koosluses, meie nisch selles, on kujunenud vastavaltparatamatutele vajadustele. Meie tegevus võib aga väärastudakonservatiivseks sarnasuse säilitamiseks. See on juba osutunud hukatuslikuks.. “ ; lk. 315.

“... milliseid vorme loovad juba olemasolevad jõud oma toimimisega, kui neid kõrvale ei suunata // tema sõnade ja tegude varjusid, varjatud mõtte erinevust lausete pealispinnalisest tähendusest. // ... sest tulevik on kangas millele me maalime oma soove. Nii jääb inimolemus alati vaatama kaunist tühja kangast. Meie käsutuses on vaid see hetk, mil pühendada end jätkuvalt sellele pühale olemasolule, mida me jagame ja loome.”, lk. 316

“Ta nägi Aega kui kõigi mõsituslike olendite kollektiivse teadvus epoolt kujundatud kokkulepet. Aeg ja Ruum olid Teadvuse poolt universumile peale surutud kategooriad.”, lk. 317. I. Kant !!!! ETC!!!

“Vastukäivad kujutised, mida ei saanud kokku lasta, tuli istutada elusasse pingesse, polariseerivasse jõudu, mis teda seestpoolt kannustas.”, lk. 320.

“Kõige kindlam tee saladust hoida on panna inimesed uskuma, et nad juba teavad vastust. Siis ei hakka inimesed küsimusi esitama.”, lk. 324.

“Tuleviku eelteadmisele ei saa alati läheneda mineviku reeglitest lähtudes. Eksistentsi lõimed põimuvad paljude meile tundmatute seaduste põhjal. Ette nähtud tulevik kehtestab omaenda seaduspärasused. See ei vasta / etaduse reeglitele. Eelteadmine loob suhtelise terviku. See nõuab tööd käesoleva hetkega, sest alati kehtib hoiatus, et mitte kõik tuleviku lõimed ei sobi kokku mineviku kangaga.”, lk. 327.

“Kumab läbi ettekujutlus absoluudist. Need eeldused on viljakaks pinnaseks absolutistlikule religioonile. // ... on kalduvus moraliseerimisele.”, lk. 331.

“Keel kujuneb välja peegeldades kindlat eluviisi. Eluviisi saab ära tunda sõnade, väljenduslaadi ja lauseehituse põhjal. Jälgige lauserütme. Eluviis märgib ära kohad, kus elu peatub, kus liikumine koguneb paisu taha ja tardub.”, lk. 336.

“Nüüd ta teab kui habras on tema võim minu üle. Temas ärkavad ta nägemused.”, lk. 338.

“... loomadel on vaja planeedi pinnal ringi liikuda ja samal ajal sõltub nende olemasolu inimkonna hinges toimuvatest liikumistest, need liikumised olid aga juba ajastuid olnud blokeeritud, vajasid uut rada.”, lk. 346.

“Kumbki tundis nii nägemusi kui reegleid. Kõik vanad illusioonid olid suremas. // Ainus tõde , mis veel luges, oli see, mis eraldas neid nägemuste taustast.”, lk. 355.

“Mul pole kirglikku usku mingi kõrgmea tõe suhtes --- ma usun vaid sellesse, mille ma ise loon. // ... kuidas olla inimene -- kummalise kingitusena sellelt, kes enam ei olnud inimene. Aga õnnemängijad jätsid alati selliseid märke maha.”, lk. 356.

“... nägi küll täpselt tulevikku, kuid eelteadmisele, millega ta inimolemust nägi, lisas ta arengu ja kasvu alge. Ent sellega tekitas ta endas ka ebakindluse. Otsides korrapärastes ennustustes täisulikkust, võimendas ta korratust, moonutas ennustust.”, lk. 357.

“Nüüd teen ma seda, mida kõik elusolendid elu teenimise nimel peavad tegema.”,lk. 358.

“Iga rada, mis kitsendab tulevasi valikuvõimalusi võib osutuda surmalõksuks. Inimkond ei otsi oma teed labürindis ekseldes, vastupidi, nende ees on lai silmapiir täis unikaalseid võimalusi. Kitsas, labürindile omane vaatepunkt jäägu olenditele, kes... // Suguline paljunemine tagab indiviidide unikaalsuse ja erinevuse, mi son liigi püsimajäämise garantiiks.”, lk. 372.

“... jäi ilma oma pärandist ning ta kõneles nende nimel, kes kõigi aegade jooksul oma pärandist ilma on jäänud. Ta tõstis häält sügava ebaõigluse vastu, mis võõrutab inimest kõigest sellest, mida teda oli õpetatud uskuma; sellest, millele tal oli näivalt sünnipärane õigus.”, lk. 381.

“... kui aus oled sa omaenese tunnete vastu. On vaid vaja, et sul oleks tõega sisemine kooskõla, siis laseb tõde end kergesti ära tunda.”, lk. 384.

“Ta püüdis kehastada ülimat moraalisümbolit, loobudes seejuures kõigist moraalinõutest. Temast sai pühak ilma jumalata ja iga ta sõna oli jumalateotus. // ... omadus alluda autokraatsele müstikale...// Kes teist mängib Jumalat ja millisel eesmärgil. / Ainult mõistusele toetudes ei saa sellele küsimusele vastata.”, lk. 386. Fr. Nietzsche !!!!

“Jumalaks olemine võib lõpuks muutuda tüütuks ja madaldavaks. Jumalala on piisavalt põhjuseid, et eliutada universumile vaba tahe! Jumal võib tahta põgeneda unne ja elada vaid oma unenäoolendite teadvustamata projektsioonides.”, lk. 387. Fr. Nietzsche ??!!

“Kirik ja riik, teaduslik mõte ja usk, üksikisik ja ühiskond, isegi progress ja traditsioon --- kõiki neid saab / õpetuse kohaselt kokku sobitada. Ta õpetas meile, e lepitamatud vastuolud eksisteerivad vaid inimeste mõtetes. // Võib avastada tulevikku minevikust või oma ettekujutustest. Seda tehes saate tagasi oma seesmise olemuse teadvustamise. Siis te mõistate, et universum on sidus tervik, ning te ise olete selle lahutamatu osa.”, lk. 389.

“... andis meile eripärase tadmise prohvetliku ettenägemis ekohta, samuti käitumise kohta, mi sellise ettenägemisega kaasneb.”, lk. 392.

“Vabadus on üksildane seisund.” // Las tulevik juhtub iseenesest / Ainus loovust valitsev seadus on loomine ise.”, lk. 393.

“... välispidiseks nõiduseks. Selle müstilstest sümbolitest said sügavamaid psühholoogilisi protsesse tähistavad märgid, kontroll nende protsesside üle aga loomulikult kadus.",”lk. 414.

"Sa elad keset õhku, kuid ei näe õhku. Üks arengujärk on lõpetatud. Lõpetusest kasvab välja selle vastandi algus.”, lk. 417.

“Igas tsivilisatsioonis pääseb domineerima mingi müstitsism. Algul on sell eesmärgiks tõkestada muutusi.... // Kõik müstitsismid on selles osas sarnased, olgu nede keskmeks siis religioon, kangelane, messias, teadus, tehnoloogia või loodus ise. Me elame impeeriumis mida on kujundanud müstitsism // ... suur osa inimestest ei oska vahet teha müstitsismi ja universumi vahel.”, lk. 418.

“Iga päev, iga hetk toob kaasa oma muutused // Inimene õpib neid hetki ära tundes.”, lk. 421.

______________________________

FRANK HERBERT: “DÜÜNI JUMAL JA KEISER”, “God Emperor of Dune”. Tõlkinud: Juhan Habicht, 2005 a, lk. 5- 440, kirjastus: “Varrak”; Copyright: 1981, by Frank Herbert; www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif.

“... pöörake täühelepanu tekstsi endas leiduvale tõendusele, sõnade poeetilisele valikule ning nende tõlkimisel saadud tähendusele.”, lk. 6.

“Ma kinnitan teile, et olen saatuse raamat. Küsimused on minu vaenlased. Mu küsimused plahvatavad! // Pole ainustki vastust, ainustki, mis rahuldaks. // Saladuste torm pillutab mind ringi. // Ohjad on minu käes!”, lk. 7.

“Ta oli alati olnud kokkuhoidlik. //... oli ta säilitanud energiat hetkeks, mil seda oli kõige rohkem vaja, jaganud oma jõuvarusid ihnuri kombel.”, lk. 11.

“... kaasa võetud tema analüüsiva mõistuse pärast, oskuse tõttu näha üksikasjade taga tervikut.”, lk 12.

“See on inimonna ellujäämine... // ... kellel on eelteadmine ja kes teavad inimkonna võimalike tulevikega seotud ohtusid, on see alati olnud kohustus ja vastutus.”, lk. 17.

“See on mu võim // See on mu kingitus.”, lk. 18.

“Kuna me usume – ja pole oluline, millesse...”, lk. 19.

“Ma olen kõige agaram inimeste jälgija, kes kunagi on elanud. MA jälgin neid enda sees ja väljas. Minevik ja olevik võivad minus kummaliselt kohakutti sattuda. JA sedamööda, kuidas toimub minu metamorfoos, juhtuvad imelised asjad minu meeltega.”, lk. 21.

“Sa võid pidada kummalisesk, et kõigi oma võimete juures räägin ma õnnest ja juhusest. // Juhus on meie universumi loomuses. // Pahandustega toime tulles me arendame oma loovust.”, lk. 23.

“Käivitavaks jõuks on adrenaliinivoog ja iha isikliku võimu järele. Kõik mässajad on sisimas aristokraadid. Seepärast saangi ma nad nii hõlpsasti enda poole päärata. // Iga põlvkonnaga tekivad oma radikaalid ja nende esiletõusu ei tohi takistada. // Radikaalid näevad asju alati liiga lihtsates terminites – must ja valge, hea ja halb, nemad ja meie. Keerulisi asju niiviisi kasutades avavad nad tee kaosele. See, mida sina nimetad valitsemise kunstiks, on tegelikult kaose juhtimine.”, lk. 30.

“Vahel luban ma endale rännakuid, mi spole kättesaadavad ühelegi teisele olendile. Ma lähen pikki oma mälu telge.”, lk. 38.

“Minu jaoks on see aga lõputu jõu allikaks.”, lk. 39.

“Tema on uus, mina aga olen kollektsioon iganenust, neetute säilmetest, eksinutest ja kadunutest. Ma koosnen varitsevatest ajaloojuppidest, mis on kõigis meie minevikes unustusse vajunud”., lk. 40.

“Ta sõnad ja teod olid täpses kooskõlas, kantud vastastikusest arusaamast, et loomulikult jälgis ja teadis ta kõike. // Ta oli unikaalne ilming....”, lk. 42.

“Mu rännakud iidsetes labürintides on jäädvustanud loendmatu arvu kohti ja sündmusi, mida ma kunagi ei tahaks kordumas näha.”, lk. 43.

“... maastikke, millest ma olen möödunud. Võõraste teede ilukirja, nähtuna kõrgelt taevast ja jäädvustatuna mu varjatuimasse nägemisse. Kanjonite ja kaljude ja galaktikate lagunenud jäänused on süvendanud minus teadmist, et ma olen vaid tolmukübe.”, lk. 44.

“Sisimas teab armee, et on võluri juhm õpilane. // Aga geenius ei ole surnud. Tehnoloogia sigitab anarhiat. // Ning nendega kaasneb kiusatus kasutada vägivalda.”, lk. 45.

“.... ausameelsusele mõeldes tundis ta end turvaliselt. Võõrastele ja vaenlastele võisid / tunduda küüniliste ja julmadena, kuid omade suhte solid nad õiglased ja ustavad. Üle kõige hindasid / just ustavust omade suhtes.” // “Vaenlased teevad sind tugevamaks. Liitlased teevad sind nõrgemaks”., lk. 52.

“Annab algul natuke vabadust ja tõmbab siis enda poole üle.”, lk. 61.

“See teebki mind pühaks. MA olen jumal seepärast, et olen ainus, kes tõepoolest teab oma päritolu.”, lk. 64.

“Kes tunneks ajalugu paremini kui tema ? Me kõik teame tema siemist eripära.”, lk. 65.

“... puuduvad täielikult lapsikus ja naiivsus. Teda tuleb karta kui ta hakkab neid jooni teesklema. // .... naudib inimkonna mitnmekesisust ja võimet üllatusi pakkuda.”, lk. 66.

“Te peate meeles pidama, et mu sisimas kasutuses on kõikvõimalikud meie ajaloost pärinevad eksperthinnagud. See on energiavaru, mida ma kasutan kui ma mõtlen sõja olemusele.” // “Neile kes söandavad küsida, miks ma käitun just nii, ütlen ma: oma mälestustele toetudes ei saa ma kuidagi teisti käituda. MA ei ole pelgur ja kunagi olin ma inimene.”, lk. 67.

“Pikemal teekonnal kipuvad seadused jääma ajutiseks. // Pole olemas sellist asja nagu reeglipärane loovus.” // Katse leida loovusele reegleid on nagu katse eraldada vaimu kehast.”, lk. 69.

“Ma tapan kuid ma ei vihka. // Inimkonna järele, mis suudaks teha tõesti pikaajalisi otsuseid. // ... isegi minu tuyhanded aastad on igaviku kõrval vaid tühine valgustäpp.”, lk. 70.

“Ärge kartke, et minu viha võib teie peale langeda, kui juhtute tegema mõne süütu vea. Mul ei ole mingit huvi uusi märterid tekitada. Seoses märtritega kipuvad inimeste seas valla pääsema dramaatilised sündmused. Liigne dramaatika ona aga üks neist asjadest, mida mu kiskjaloomus jahib.”, lk. 74.

“Sellisel maastikul ei saa rõõmutseda uute vaimustavate saladuste üle. // Kas isand tõepoolest soovib saladusi? // Selline maastik ei anna hingele välispidist vabadust. // ... nagu see siin, sunnib inimest sisevaatlusest oma hingele vabadust otsima, niipaljukest kui see tal õnnestub. Suurem osa inimestest pole nii tugevad, et enda seest vabadust leida.”, lk. 75.

“See võib tunduda kummalisena, aga suured heitlused // -- jäävad neile, kes neis otseselt osalevad, vahel märkamatuks. // Mind on unistuste vormimine alati huvitanud, just niisama palju kui tegude vormimine. // -- see on tõsine heitlus lahinguväljal , kus meie tumedamast minevikust pärit motiivid võivad alateadvuse sügavusest esile kerkida ning saada tegudeks, mille tagajärgi me ei pea mitte lihtsalt taluma, vaid koguni heaks kiitma.”, lk. 83.

“Ma ei loonud religiooni, ma olen religioon! // Religioonid lõhuvad seestpoolt – nii riike kui indiviide!”, lk. 87.

“... relv surub inimestele peale nii läbinähtavad käitumismaneerid. // Maksimaalne retooriline despotism”, lk. 89.

“Naised ... //... kuid nende suhtumine lahingusse on hoopis teistsugune kui meestel. Loomise häll kallutab neid elu suhtes säästvama käitumise suunas.”, lk. 90.

“... mida sõduri trots suutis vaevu vaos hoida”,. lk. 92.

“Valedes kätes / on monoliitne tsentarliseerunud võim ohtlik ja ebapüsiv asi.” // “Kui võluv, äärmiselt inimlik zest // Keeldumine ühendatud oma jõuetuse tunnistamisega. // Nad on noored ja ma pole veel veendunud, et minu tee on parem. Noori on väga raske milleski veenda. Nad on sündides nii targad.”, lk. 98.

“... meeste sõjavägi oli jäänuk ürgkogukondlikus korras kasutatud varjestusfunktsioonist, mis oli suunatud sigimatutele meestele. ta ütleb, et möödapääsmatu faktina saatsid alati vanemad mehed nooremaid mehi sõtta.”, lk. 103.

“Ükskõik kui innukalt me ka tõe järele pärime, ikka on eneses selgusele jõudmine sageli ebameeldiv. Tõetundja ei ärata meis sõbralikke tundeid.”, lk. 105.

“Aga me vihkame just alati seda, mida kardame, kas pole ?”, lk. 107.

“Ma arvan, et ta usub juhusesse. Et see on tema jumal. // Mis on suurim erinevus meie vahel, minu ja sinu vahel ? Sa tead juba. Eelkäijate mälestused. Minu omad tulevad minu juurde mõistuse täies valguses. Sinu omad töötavad pimeduses. Mõned nimetavad seda instinktiks või saatuseks. Need mälestused kasutavad oma mõjutusvahendeid meie kõigi puhul --- nii siis kui me mõtleme, kui ka siis, kui me tegutseme.”, lk. 108.

“... võibolla on väline efekt samuti kaitse. // ... ei saanud tema tujusid ja kapriise ette heita, vahel sain neid aga ära kasutada.” // ... isiklik lummus, mis mind taltsutas... // .. ona alati osanud üllatada ja hämmastada. tema käitumist ei saanud kunagi kindlalt ette ennustada. // Mis temast on saanud ?”, lk. 113.

“Naiste ühtsustunne pärineb perekondlikust tööjaotusest – ühisest laste hooldamisest, toidu hankimisest ja valmistamisest, ühistest rõõmudest, muredest ja armastusest. Matuseitkud olid naiste osa. Algne relgioon on puhtal kujul naiste pärusmaa, mis haarati neilt alles siis, kui religiooni sotsiaalne võim muutus liiga domineerivaks. Naised olid esimesed ravijad ja ravimeetodite uurijad. Sugude vahel pole kunagi olnud selget tasakaalu, sest võim kaasneb nii teatud sotsiaalsete rollidega kui tarkusega.”, lk. 115.

“Lakkamatu sõjategevus loob sotsiaalsed tingimused, mis siuliselt on kõigil ajastutel sarnased. Inimesed on pidevas häireseisundis, valmis rünnakuid tagasi tõrjuma.Valitsusvorm,iks on autokraatia. Kõik uued asjad osutuvad ohtlikeks rindelõikudeks: uued planeedid, uued majandusharud, uued ideed ja seadmed, nägemused --- kõik need tunduvad kahtlastena. Ühiskonnakorraks on feodalism...”, lk. 121.

“Religioon viib alati retoorilise despotismini. // ... olid jesuiidid selle svaldkonnas parimad.” // Nende levinud võte on mõistete tähendust teadlikult moonutada, et vastaseid diskrediteerida."” lk. 122. ( Fr. Nietzsche, I. Kant !!! ETC!!!!).

“Mida ma kõige rohkem ihaldan on midagi uut, midagi mis mind üllataks.”, lk. 128.

“See osa tegutseb. Tegutseb millestki hoolimata, igasuguse loogikata.”, lk. 130.

“MA olen olnud türanlik. // ... mitte päris inimene, aga mitte ka hullumeelne. Aga isegi kõige tavalisemal türannil on teisigi motiive ja tundeid... // .... püüavad inimesed mind mõista ja oma sõnadesse raamida. Nad otsivad tõde. Aga nende tõde kannab alati selle väljendamiseks kasutatud sõnade kahemõttelisust.”, lk. 133.

“Jumalad nõustuvad kõigega ja seega ei nõustu nad mitte millegagi. Jumalad peavad olema eristatavad, kuid samas jääma anonüümseks. // Peida oma tõüed sõnadesse. Siis kaisteb sind loomulik mitmemõttelisus. // ..., et sellistel sõnadel nagu minu omad on müstiline jõud. Nendes on salajast teadmist...”, lk. 134.

“... oma hapral kombel on ta nagu see minus peituv jõud, mis tegutseb midagi mõtlemata. “, lk. 148.

“... tähendab austuse valadamist sellele, kes räägib siiralt. See tähendab siiralt öeldud asjade meelespidamist. // ... sisaldab lisask mõtete valgusest, mis toob nähtavale reaalsuse. Sa heidad jätkuvalt valgust sellele, mida sa näed.”, lk. 150.

“Sõnad kannavad just sellist koormat, nagu me tahame. On vaja vaid kokkulepet ja traditsiooni, millele toetuda.”, lk. 151.

“Ammutades minu käsutuses olevast mälestuste segadikust, hakkavad mulle silma seaduspärasused. Need on nagu mingi teine keel, mida ma väga selgelt tajun. Sotsiaalsed häiresignaalid, mis häälestavad ühiskonda kaitsele või rünnakule, on mulle nagu valjusti hüütud sõnad.”, lk. 165.

“...Ma annan vastutustunde õppetunni. // Vandenõus osalemine, just nagu armeesse kuulumine, vabastab inimesed isikliku vastutuse tundmisest.”, lk. 168.

“Agressiivset misjonitööd tegevad religioonid võivad jagada pettekujutlust “kuulususrikkast minekvikust”, aga väga vähesed mõistavad inimkonna kõige suuremat ohtu – petlikku vabadust mitte vastutada oma tegude eest.”, lk. 169.

“Olemine on olemine” // “On vaid sõnad. Mina ütlen nad välja. Siis on nad läinud. Keegi ei kuulnud neid, järelikult pole neid enam olemas. Kui neid pole olemas, saab ehk endi uuesti tekitada ja siis ehk keegi kuuleb neid.” // See on tgeadmise algus --- märkamine , et on midagi, millest me aru ei saa.” //, lk. 170.

“Liberaalsed valitsused arenavad alati aristokraatiateks. //... ent kui bürokraatia kannab kollektiivsuse võitluslippe, siis on see eriti silmakirjalik. // ... peamine mida seaduspärasustest järeldada, on see, et kõi kordub.”, lk. 172.

“Oma peas nad teavad seda, mida nende keha eitab. // ... kuid ometi on igaüks neist ühendkooslus.”, lk. 174.

“Kõik need igivanad müsteeriumid on ikka veel alles. // Vahel blokeerib miski mu unelmad ja suunab need kummalistesse paikadesse // Kui mu kosmilised mälestused on võrk // siis mõelge minu võrgu ulatusele ja sellele kuhu sellised mälestused ja unelmad võivad viia.”, lk. 176.

“Ma ei usalda tundmatut, milleni liiga suure kujutlusvõimega tehnika võib viia. // Me kardame kõike, mis pole meie kontrolli all. AJ mind te ei kontrolli. Kui poleks sind vajaksid inimesed meid. “, lk. 181.

“Varjatud tõde ei ole tõde. // Aga ma juhtisin teie mõtteid õiges suunas. // ... et ei taju Aja härmalõngadest loore...”, lk. 182.

“... teadliku mõistuse sünonüüm? // Intelligents kohaneb. // Intelligents loob. //, lk. 183.

“Nii meeldiv on näha professionaali kõrgtasemel tegutsemas. // ... mõtlemisvõimelisele teadvusele.”, lk. 185.

“Prohvetlik transiseisund ei sarnane ühegi teise nägemusliku kogemusega. See ei ole taganemine vahetu kogemuse eest // .. See on äärmuslik pragmatism keset Lõpmatust, ränk teadvustamine, mille käöigus saab lõpuks vääramatult selgeks, et universum liigub iseenesest, et universum muutub ja selles valitsevad reeglid muutuvad; et selles muutumises ei jää miski püsivaks või absoluutsek; et mehhaanilised seletused mistahes mille suhtes kehtivad ainult kindlates piirides ning kui need piirid ületatakse, siis vanad selestused purunevad ja hajuvad, kantakse uute liikumiste poolt minema....”, lk. 188.

“Ainus eesmärk on fanaatiku tunnus, mina aga pole fanaatik. Sa pead olema küüniline ja julm. Sa ei saa usaldust alt vedada.”, lk. 189.

“Selles unelemises kujunevad uued müüdid, ilmuvad uued suunad ja liikumised. // Need tekivad mu enda unenägudest, minu müütidest. Kes oleks neile veel vastuvõtlikum kui ma ise ?”, lk. 192.

“Ma tean seda sügavale juurdunud käitumismudelit, mida inimese dvõivad küll oma sõnades eitada, kuid mida nede teod kinnitavad. Nad ütlevad, et otsivad turvalisust ja vaikust, seisundit, mida nad nimetavad rahuks. // Kui nad leiavad oma vaikse turvalisuse // Nad leiavad selle olevat väga igava. // ... hoolimata nende püüdlusest kaosesse põgeneda. Uskuge mind, mälestus // rahust jääb nendega igaveseks. Edaspidi saavad nad oma vaikset turvalisust otsima väga ettevaatlikult ja põhjaliku ettevalmistuse järel.”, lk. 193.

“Naise käitumist juhtis vääramatu heatahtlikku, mis oli omal kombel tohutult võimas asi... // ... oli se kangesti veetlev.”, lk. 194.

“Me oleme ustavad ja see on fakt. Me peame oma sõna.”, lk. 200.

“Et meie kujunevate jõudude piiramiseks hoiab ta ära suuremad kriisid. // Inimesed võivad kannatustestjõudu saada... // Jumalatest võivad saada kannatused. // Mõistus kehtestab raamistiku, mida ta nimetab reaalsuseks. Sel meelevaldsel raamistikul kipub olema üsna vähe ühsit sellega, mida su meeled sulle teatavad.”, lk. 205.

“Te muutute iga päevaga üha ebareaalsemateks, üha võõramateks ja kaugemateks sellest, millisena leian end sel uuel päeval mina. MA olen ainus reaalsus ja kui te minust erinete, kaotate reaalsuse. // Nõnda siis lähebki, et viimaks ei tee mina enam midagi, annan kõik tagasi hirmunud inimestele, kes leiavad sel päeval, et on üksi jäänud ning peavad ise edna eest seisma hakkama.”, lk. 206.

“Meestest koosnevas sõjaväes tekib usaldus sõjaväe enda, mitte seda üleval pidava tsivilisatsiooni suhtes.”, lk. 214.

“Juhtimisega seoses tekiba alati paratamatult probleem --- kes hakkab jumalat mängima?”, lk. 221.

“See tähendab oma tegeliku isiku varjamist oludes, kus selle paljastamine võiks osutuda kahjulikuks.”, lk. 225.

“Nii nagu planeet tiirleb ümber päikese, millelt saab kogu oma energia, tiirleb ka iga religioon ümber millegi, millest selle olemasolu sõltub. // Oma sügavaimalt olemuselt on universum ajatu, seetõttu sisalduvad selles kõik ajad ja kõik tulevikud.”, lk. 230.

“... oli sügava osavõtlikkuse ümber loodud intellekt. // “Ma olen tundnud sünni ekstaas ja surma ektaasi ning ma tean neid mustreid, mida te peate veel õppima. // See universum, mida te ütlete nägevat ja aistivat on minu unenägu. Mu energia keskendub sellele ning nõnda olen ma kõikjal ja igal pool.”, lk. 232.

“... kui sa arvad end midagi teadvat, siis on see väga tõhus takistus juurdeõppimisele. // Ta õpib vaatama alati selle taha, mida ta arvab teadvat.”, lk. 234.

“Asi, mida sa / võid alati usladada, on tema loovus. ta suudab luua uut ja kaunist. Tõeline loovus on alati usaldusväärne”. // “Bioloogiline kooslus ilma toimiva, sed atoetava sotsiaalse koosluseta viib hävinguni. // Ülerahavastusega seotud psüühilise dpained tekitavad pingeid, mis löövad alati välja. Linn on katse neid jõudusi kuidagi ohjeldada.. // ... igasuguse sotsiaalse korraga kaasneb teatud vaenulikkus. See on kunstlikult loodud olemusvormi eluvõitlus. //... vajadus seaduste järele.”, lk. 239.

“Aeg võib olla ka koht // Kõik sõltub sellest, kus sa viibid, kuhu vaatad ja mida kuuled. Mõõdupuu on teadvuses endas.”, lk. 242.

“Selle universumi erakordne mitmekesisus on köitnud mu tähelepanu väga suurel määral. See on midagi äärmiselt kaunist.”, lk. 244.

“Loomine ei peatu. Teie jumal jätkab teie loomist.”, lk. 246.

“Ning kõigis neis surmades peitub taassünni seeme, // Meelepete, nagu nimigi ütleb on see, kui meeled petavad.”, lk. 247.

“See täidab inimesed reisimisigatsusega. Loob vajaduse rännata kaugele ja näha kummalisis asju. Pikapeale hakkab reisimine tähendama vabadust.”, lk. 249.

“Ja ellujääjad on need, kes oskavad elamise ilu kergemalt võtta ning sügavamalt nautida.”, lk. 250-51.

“Inimrühmad kohanadvad oma ümbrust rühma ellujäämise huvides. Kõrvalekalded sellisest käitumisest on kindlaks märgiks rühma haigusest. Seel kohta on mitmeid selgeid tunnuseid.”, lk. 253.

“... oli kõik alati väga ja väga hoolega läbi mõeldud. // Kui te tunnete kõiki oma esivanemaid, siis olete kõigi nende sündmuste pealtnägijaks, mis kujundasid meie mineviku möödid ja religioonid. Sed amõistes võite mind pidada müütide valmistajaks.”, lk. 257.

“Paljas mõtegi selliste asjade kontrolli all hoidmisest oli vaid haigalane kujtlus, ohtlik ja desorganiseeriv müüt. Sisuliselt oli ju oluline piirata iha vägivalla järele.”, lk. 264.

“Sul on pühaku olemus. // ... kui leiad pühaku valest kohast või valest ajast? // Inimesi tuleb pühakute ilmusmiseks ette valmistada. // Inimesed hävivad , sest see protsess toidab nõrkusi.”, lk. 269.

“Kui sa valitsed, siis sa õpid mõistma võimu tähendust. See võib viia tormakak vastutustundetuse // või veel hullem, ohjeldamatu hedonismini. // Loomulikult on ta aristokraat, aga aristokraadid kalduvad rohkem minevikku vaatama.”, lk. 270.

“Nii kaua, kui kestab elu, on iga lõpp ka algus. Ja ma päästan inimkonna --- ka inimkonna enda käest.”, lk. 271.

“... et ainult vanadel panteistidel oli õige ettekujutis jumalatest : surelikud nõrkused surematu maski all.”, lk. 274.

“See teeb elu elmaise jaoks maguseks, täidab elu soojuse ja iluga.. // See on see, mida ma tahaksin säilitada, mis siis, et sed apole mulle lubatud.”, lk. 275.

“... mõtleb ja jääb tänu mõtlemisele ellu. Mõtlemisest sügavamal on miksi, mis tuleb tema rakkudest. See on hoovus mis tunneb muret inimese kui liigi säilitamise pärast. // .. sest usub, et mina tean aprimat teed inimkonna säilitamiseks. // Selles oleme mina ja inimkond ühel nõul: inimond peab kestma jääma!” // “... mina vastupidi leian sõnadest kõige rohkem kasu olevat siis, kui need võimaldavad mulle pilguheitu ahvatleavtele ja avastamata paikadele”., lk. 277.

“Kogu meie ajaloo jooksul on sõnade kõige mõjusam kasutamine ikka olnud seotud mingi metafüüsilise nähtus epiiritlemisega, selle nähtus eüldtuntud kroonikatesse mahutamisega, selle nähtuse niisugusel kombel seletamisega, et me võiksime hiljem neidamu sõnu kaustada ja öelda: “Just seda ma mõtelsingi””, lk. 279.

“--- privileegide ja kohsutuste ühendus. See on aristokraatia õigustus ja vabandus.”, lk. 280.

“Aga kõike kuuleb vaid minu päevik. // On olemas aeg // sulle antud eluaeg. Selline aeg, mi sa peaksid elama. sellel ajal on oma võlu, kui sa siis elad. Sa tead, et ei saa kunagi seda aega tagasi.”, lk. 284.

“... on aristokraat. Ta on abielus kohusetundega, vastutusega. Kui talle neid meenutada, siis ta viha kaob.”, lk. 286.

“Prohvetit ei eksita mineviku, oleviku ja tuleviku pettekujutlused. Sellise lineaarse järgnevuse määravad keelestruktuurid. // Universum ei ole mehhaaniline. Sündmuste lineaarne aren on määratud vaatleja asendist. // Te näete vilksamisi midagi, msi on “saatusest määratud”. Aga prohvetlik hetk päästab valla midagi lõputult võimsat ja vägevat.”, lk. 289.

“Ta on naistega osav. // Erakordselt osav. Näeb nende hinge ja paneb nad tegema, mida ta tahab.”, lk. 291.

“Monarhiates ja sellega analoogilistes valistusvormides peituval seduspäeal on oluline sõnum kõigi poliitiliste süsteemide jaoks. // Valitsusest on valitsevatele kasu vaid nii kaua kui õnnestub ära hoida türannia suunas viivaid tendentse. // Monarhiad // Nad võimaldavad langetada vajaduse korral kiireid otsuseid.”, lk. 294.

“See mõistmine, mis ma olen, tekib ajatus teadvuses, mis ei erguta ega peta. Ma loon välja, millel puudub isedus ja keskpunkt, välja, milles isegi surm on kõigest analoogia. Ma ei ihalda mingeid tagajärgi. MA lihtsalt võimaldan tekkida sellel väljal, milles pole eesmärke ega ihasid, täisulikkust ega isegi mitte ettekujutlust millegi saavutamisest.”, lk. 320.

“Et üks on niisama hea kui teine.”, lk. 329.

“Üks kõige hirmsamatest sõnadest ükskõik millises keeles on sõdur. Sünonüümid marsivad läbi meie ajaloo... / Nad seisavad mu mälus rivis ja tuletavad mulle meelde: sa pead alati tagama, et sõjavägi oleks sinu poolel.”, lk. 331.

“Ta on meid aretanud pikka aega // ... tugevdanud meis paljusid omadusi. Ta on aretanud meis kiirust, tarkust, enesevalistemist, tundlikust...”, lk. 337.

“... on alati kirglikud, isegi kui see tuleb mõsituse avrelt. // ... ja halastamatute tähtede pea kohal. Se e oli kõrb kõrbes.”, lk. 344.

“Igas süsteemis peituvad oma ohud. Süsteemid haaravad kaasa nende loojate kontrollimatuid uskumisi. Kui sa võtad omaks mingi süsteemi koos sellesse kätketud uskumistega, siis aitad sa kaasa muutusi takistavtele jõududele.”, lk. 356.

“Andes põlvkondadele aega areneda, kujundab kiskja oma saakloomades välja teatud ellujäämiseks vajaliku kohanemisvõime, mis tagasisideme kaudu kutsub esile muutusi kiskjas // paljud võimsad jõud käituvad samal viisil. //... religioon kuulub nende jõudude hulka.”, lk. 367.

“...oli bvaid üks kultus, isikliku aususe kults. Ausus teeb mulle rohkem muret kui mugavus. // Uudishimu on hoidnud inimesi elus ka sellistes olukordades, kus miksi muu ei aidanud.”, lk 376.

“Viimasel ajal ei suuda ma enam koomilisel ja kurval vahet teha. // Miks tahad sa alati hinnangut ? Kas su universum ei või vahel niisama olla? “, lk. 377.

“Tsivilisatsioonid varisevad kokku, kui nende jõud arenevad nende religioonidest kiiremini !”, lk. 379.

“Suurem osa tsivilisatsioonidest on rajatud argusele. Argust õpetades on väga lihtne tsiviliseerida. Sa lahjendad kõiki neid norme mis viiksid julgusele. Sa surud tahte alla. Sa reguleerid ihasid. // Sa eitad kaose olemasolu. // Sa taltsutad.”, lk. 381.

“Milline on kõige suurem oht minu valitsemisele ? // Aateline nägemustenägija, kes on seisunud jumala läheduses täie teadmisega sellest, kus ta seisab. // --- see on hoolimatu kõige muu suhtes peale loomise. Üks loomisakt on teisega nii sarnane. Kõik oleneb nägemisest.”, lk. 387.

“ Kui miski kaob, siis on see samasuguner sõnum kui millegi ootamatu tekkimine. Tühi koht väärib alati täiendavat uurimist”, lk. 389.

“... demonstreeritavat lõpmatust pole olemas // ... meelib paradoksidega mängida. Ta teab kõiki sõnamänge, mida keegi kunagi on avastanud.”, lk. 393.

“Olevik on hälve, tulevik on unistus, ainult mälestus suudab avada elu mõtte. // kuid mind pimestasid kaunid sõnad. // ... mälestused ei ava mingeid tähendusi. Ilma hingepiinata, mis on sõnatu kogemus, pole millelgi mõtet.”, lk. 395.

“Võimalik, et ma olen ainus religioosne teadvus // .. sest ma olen tõeliselt üksi... Ja seega ei saa ma palvetada.”, lk. 396. (S. Kierkegaard !!!)

“Te ei saa mõista ajalugu, kui te ei mõista selle voolu ja keeriseidning seda, kuidas kuidas valitsejad nende jõudude seas liiguvad. Valitseja püüab jäädvustada olukorda, mis nõuab tema juhipositsiooni. // ... ma lõin ainult kiriku, mis oli ka riik.”, lk. 397.

“Ma olen tekitanud just selle, mida soovisin --- võimsa vaimse pinge.”, lk. 400, (Fr. Nietzsche, ETC !!!)

“Te arvate , et kõigist inmkonna saavutustest on võim kõige ebastabiilsem. Ent kuidas iis seletada ilmselgeid erandeid selles loomuomases ebastabiilsuses ? // Mõelge, milline on suhe usu ja võimu vahel. Kas nad ikka teineteist välistavad, kui nende vahel on vastastikune sõltuvus?”,lk. 402.

“Paljude probleemide lahendamisel ei suuda miski aega asendada.”, lk. 403.

“Ta on mõistnud, et olevikus elada on raske, tulevikus elada on mõtttu ja minevikus elada on võimatu.”, lk. 404.

“... et rahuldav tulevik nõuab naasmist idealiseeritud minevikku --- sellisesse minevikku, mida pole kunagi olnudki.”, lk. 405.

“Ma tajun iga käänakul üleloomulikku. // Iga inimene defineerib üleloomuliku enda jaoks ise.”, lkl. 406.

“Sa jagad minuga oma hinge, armsam. // Sa elad seal, kus hirm olemise ees ja armastus olemise vastu saavad ühes isikus kokku.”, lk. 407.

“Sa oled müstik // ja enda suhtes leplik vaid seetõttu, et sa asud universumi keskpunktis ja vaatad väljapoole, vaatda nii, nagu teised ei suuda. Sa kardad seda tunnet jagada ja ometi ihaldad sa üle kõige just jagada. // Armastus on see , mida sa mõistad. // Armastus ja see on kõik. // Sa usud elusse // Ma tean, et julgus amrastada saab toetuda vaid sellele usule.”, lk. 408.

“... mida tähendab olla üksi kaalukate otsustega.”, lk. 413.

“... seiklus on nagu seks. // Mitte passiivselt erootiline... //selles oli midagii harukordselt võluvat.”, lk. 414.

“Seega näitan mina, millist kohutavat ohtu kujutab endast // liikumine ilma püüdluste ja sihita.// Kas te nüüd olete valmis õppima, mis on tõeline õnn?”, lk. 418.

“... igas ahvatluses on oma õppetund. // Algul ahvatlevad nad mind kurjaga, siis heaga. Iga ahvatlus on kujundatud äärmise hoolega, minu nõrkusi arvestades. // ... kui ma valin hea, kas see teeb minust siis hea?”, lk. 419.

“... mõtted esklesid öö mälestustes – selle öö, mis oli just mööda saanud, just nagu tuhanded eelmised, mis täitsid ta minevikku --- pilved ja tähed, vihmad ja lageda musta taeva laigud...” // Sinu jkohal ei ole mingit piiravat lage // Ainult avatud, alati muutuv taevas. // Kõik sinu meeled on vahendid muutustele reageerimiseks.”, lk. 420.

“Sa kardad teadvuse imperialismi. // Tegin seda, mida ma alati loodan teha. Saavutasin mõjusa tulemuse.”, lk. 421.

“Sa oled mind puutunud ja tundnud, et minu keha on olemas. // Kas pole see kõige kummalisem asi selles universumis?”, lk. 433.

“... vajus oma mälestustesse. Need olid nüüd haprad müüdid, veel vaid põgusalt tema teadvuses. Talle tundus, et ta võib olla sattunud aega, mis juba oma olemuse poolest on muutnud minevikku.”, lk. 434.

“Hullumeelsus on meetod, see on geniaalne.”, lk. 435.

“Minu heakskiidus on maagiat. // Maagilises universumis on kõik võimalik. // Sa näed universumi salapäraseid kapriise ja tahad, et mina need hajutaksin?”, lk. 436.

“Kui tahad surematust, siis pead eitama vormi. Kõik, millel on vorm, on ka surelik. Teisel pool vormi on vormitus, surematus.”, lk. 437.

______________________________

FRANK HERBERT: “DÜÜNI KETSERID”, Düüni kroonikate viies raamat: “Heretics of Dune.” Tõlge: Juhan Habicht, 2006 a, lk. 3-456, Copyright laws 1984 by F. Herbert; Kirjastus: “Varrak”, Tallinn 2006. www.varrak.ee

“See pidi rääkima teadvust avardavest ainest ning näitama, mida toob kaasa sõltuvus sellisest ainest.”, lk. 3.

“Sa ei kirjuta edu pärast. Edu tõmbab su tähelepanu kirjutamiselt kõrvale. Kui sa tahad tõsiselt kirjutada, sii son kirjutamine ainus, mida sa teed.”, lk. 4.

“Enamasti on igasuguse korra puhul tegemist varjatud distsipliiniga, mille eesmärk on piirata, mitte vabastada. // Mõlemad võimalused eitavad lõpmatust.”, lk. 5.

“... kontekstis näisid selle sõna religioossed assotsiatsioonid kohatutena. Kuidas aanuks ketserlik liikumine olla võimalik inimeste seas, kes suutsid elutargalt manipuleerida kõige religioonisse puutuvaga.”, lk. 7.

“Kasuta armastust, kuid väldi armumist. // ... tundisd armastuse olemust... //... kui polnud kunagi söandanud päriselt kõrvaldada armastust neist... // Oli reegel, et armastuse suhtes tuleb olla salliv, kuid ettevaatlik.”, lk. 8.

“Me varjame / vaid/ salateadmisi. // Peaaegu kõik muu meie teadmiste varaaidas on tema päralt.”, lk. 11.

“... oli kõrgemast ettemääratusest saadetud läbikukkumine. // ... kuidas need mõtted taaskinnistasid nende lojaalsust kord omaksvõetud ideedele.”, lk. 14.

“Ainult liberaalid on võimelised mõtlema. Ainult liberaalid on intellektuaalid. Ainult liberaalid mõistavad kaaskodanike vajadusi. // ... ei uskunud mingi kõrgema heatahtliku, inimkonda kaitsva jõu olemasolusse.”, lk. 17.

“Me arvame, et teeme otsuseid tähtsaimatel hetkedel ja kõige õilsamatest põhimõtetest lähtudes.”, lk. 18.

“Armastus toob häda ja viletsust. Armastus on väga iidne jõud, millel omal ajal oli väga kindel otstarve, kuid mis enam pole liigi säilitamiseks hädavajalik. // Unustamine on samm selleni ... // See on ratsionaalse mõtlemise hädavajalik tööriist. Selle abil saad sa puhastada oma mõistuse ja selgemini mõelda.”, lk. 22.

“Kui me loobume tegutsemisest on asi veel hullem. // Me arvestasime, et saab olema oht.”, lk. 25.

“Väga harva käitub ajalugu hästi nendega, kes on karistuse ära teeninud.”, lk. 31.

“Inimestel õnnestub elamine paremini siis, kui igaühel on oma koht kus seista – kui igaüks teab, kuhu ta kuulub asjade üldisemas käigus ja mida ta võib saavutada. Kui hävitad koha, hävitad ka isiku.”, lk. 39.

“... kuidas tekitada liidreid,kes kutsuvad eisle ülima pühendumuse ja truuduse.”, lk. 46.

“... läbi kõigi kannatuste olid / kannatlikult jõudu kogudes valmistund just selleks hetkeks. // ... mõistsid ohtusi, mis kaasnevad sedavõrd ulatusliku, pika, keeruka jarafineeritud plaaniga.”, lk. 50

“Me nimetame seda õigusega “jumala keeleks”, sest jumal ise on andnud meile selle suure jõu.”, lk. 52.

“Meie universumit läbivad jõud, mida me ei suuda mõista. Me võime näha nende jõudude varjusid projektsioonidena meie meeltele tajutavatel ekraanidel, kuid neid jõudusid endid me ei mõista. // Mõistmiseks on vaja sõnu. Mõnesid asju aga ei saa sõnadele taandada. On asju, mida saab vaid sõnatult kogeda.” // See ütleb, et meie universum on maagiline. Ütleb, et kõik vormid on on kaduvad ja alluvad maagilistele muutustele. teadus on juhatanud meid sellisele tõlgendusele, just nagu asetanud meid rajale, millelt mei ei saa kõrvale kalduda. // .. sest jumal on maagiline jumal, kelle keelt me räägime.”, lk. 57.

“Mõistmisel tuginevad eeldused sisaldavad endas usku mingisse absoluuti, millest kõik asjad kasvavad välja nagu taimed seemnetest. // Väide, et eksisteerivad asjad, mida ei saa sõnadega kirjeldada, vapustab universumit, mille jaoks sõnad on ülim usk.”, lk. 58. (L.Wittgenstein!!!)

“Mei jumala maagia on meie ainus silda. // Kuidas on võimali, et alati näitab just // kätte ideaali, mis haarab kaasa miljardeid.”, lk. 59.

“Mõningate sõjapidamisviisidega on seee õnnetus // et vastuvõtlikumatel inimtüüpidel kaob igasugune moraal.”, lk. 70.

“... strateegia tähendab alati tervet kokkupõimunud strateegiate võrku, kusjuures igaüks neist võib olla tegelik strateegia. Nad õppisid seda meilt.”, lk. 71.

“Nad töötavad illusioonidega // ... meetod on kujundada illusioone ja saavutada nende abil reaalseid eesmärke. // ... saade endale osa tema mälestustest. Nad loevad mõtteid ? // ... nad teevad mälestustest jäljendi.”, lk. 72.

“Neil puudub eneseteadvus // Neil on ainult enesealalhoiuinstinkt, ja seegi toimib vaid siis,kui pole antud käsku...”, lk. 73.

“... et nad on ... kollektiivsed olendid. Nagu putukad tarus / Neil puudub eneseteadvus. Kui pol eneseteadvust, pole ka moraali. Nende juttu ei saa kunagi usaldada. // ... eetilisi reegleid... // Kui pole enesetadvust, pole austust ega isegi kahtlust.”, lk. 74.

“Sa oled andnud meile sõdalase-mentaadi, keda me lootsime saada. // Ta oli mõistnud seda alles /... koolituse lõppfaasis, kuid see mõistmine muutis ta elu. // Kas ta suudab / ... tajuda fataalseid takistusi.”, lk. 75.

“Mõnda aega tundus universum maagilisena, kui ta vaatas seda oma uuenenud teadvusega. // Meelevaldsed kujundid näisid vaid üleminekuvormidena. // ... kuid mälestus maagiast ei kadundu kunagi. TA leidis, et kõige raskematel hetkedel andis see mälestus talle jõudu. // ... tajus / oma maagilist mälu üha rohkem.”, lk. 76.

“... on tuntud kui suurepärased sõjalised strateegid. // .. see oli keelatud õpetus ja // oli oma oskusi alati varjanud.”, lk. 77.

“Oli see midagi / tekkinut? Mingi pöörane anne, mis lõi välja seal kaugel, kus polnud algupäraseid inimesi jälgimas?”, lk. 82.

“... tajus selles vastuses jäisemat / loogikat // ... kuid see oli midagi veel hirmuäratavamat. // Me oleme vastakuti probleemiga, mida ei saa lahendada loogika abil. // Kuidas saab selliseid probleeme lahendada? Asjade loomulik käik kõrvaldab need.”, lk. 83.

“Nad paarituvad sinuga ja ... õpetavad sulle meie teid ekstaasi saavutamiseks. // ... arvab, et ta imetleb nende / ilu. “, lk. 87.

“... et reaktsioon ei tulnud kesknärvisüsteemi vahendusel. nagu mõnel putukal, oli lihaskond iseseisvalt rünnakut alustanud. Seda arengusuunda tuleks uurida!”, lk. 88.

“Need / on täiustanud seksi mõnusid palju kaugemale, kui keegi teine oma aretustöös on jõudnud. // Nad läksid tagasi primitiivse tantrismi juurde ja töötasid välja omad seksuaalse stimuleerimise meetodid.”, lk. 90.

“Võimaluse korral välistatakse ebakindlus. // ... järgivad seda reeglit, sest inimesed eelistavad reeglina prognoositavat. Vaid vähesed taipavad kui hukatuslik see on...”, lk. 91.

“Hiljem sai / teada, et selle jaoks, kes on kord otssutanud, et sureb, tekkis uus emotsionaalne tasakaal. Hirmud olid ajutised. See uus seisund oli huvitav.”, lk. 92.

“Vähehaaval, nii vähehaaval, et ta ei osanud otsustavat hetke märgatagi, sai ta aru, et tal on ümbritsevate üle suur võim. Algul tundus see mänguna. // Aga selgus, et ühtki soovi pole liiga raske täita. // ... kõik sattus põhjaliku analüüsi objektiks.”, lk. 95.

“Minu hinnangul on uuendajad põhjustanud rohkem kannatusi kui ükski teine jõud inimkonna ajaloos. // Kuid me peaksime leidama asjade loomuliku käigu ja sellega kaasa minema – alati !”, lk. 97.

“Minu peas on veel keegi // Mitte ainult peas --- kogu kehas. ta tajus vahel neid võõraid kogemusi, millega oli sama luigu nagu unenägudega --- ärgates sa teadsid, et olid und näinud, kuid unenägu ei meenunud. Unenäod kutsusid esileteadmisi, mis kuidagi ei saanud olla tema omad. Ometi olid need temas olemas.”, lk. 98.

“... et müstilisi jõudusid tuleb karta ja võimaluse korral vältida. Kuni ta jääb sellise usu juurde, ei saa ta õppida meie kõige olulisemaid teadmisi // Ta arvab, et oma kunste harrastades me kasutame üleloomulikke jõude.”, lk. 101.

“Salastatus kõige sügavamal tasemel on nende ülimaks soomusrüüks ja ülimaks relvaks.”, lk. 104.

“Rahuldamata uudishimu kipub isevastuseid looma. Oletused on sageli faktidest olulisemad.”, lk. 107.

“Näha head halvas ja halba heas.”, lk. 109.

“Enne seda tuli aga veel üks lahing võita. // ... polnud vähimatki kahtlust, et ta läheb lahingusse.” // Ta tundis end nii nagu alati enne lahingut : tühjana kõigist pettekujutlustest. See siin oli läbikukkumine.”, lk. 115.

“... piisas tööks sellest, kui ilmnesid seaduspärasused. Vahel piisas ka siandlikest piirjoontes. Kui need tõid esile varjatud kuju, siis võis ta ka puuduvad tükid hiljem tervikule lisada. // ... käsutuses oli harva kogu teave, mida nad soovinuks, kuid ta oli treenitud seaduspärasusi märkama, süsteeme ja tervikuid ära tudma. // ... et taoli saanud täieliku sõjaväelise treeningu: sa treenisid sõdurit, et ta treeniks relva, sihiks relva õigesti.”, lk. 117.

“... ostsid üleolekut --- see oli võimumäng!” // ... kõige algelisemale pragamatismile. Kõik mis töötab on hea.”, lk. 118.

“Alati tuleb viisakusest kinni pidada // Muidu ei oleks me täisväärtuslikud inimesed.”, lk. 121.

“... jäid erapoolikuina vahele. See on ärile halb, neil on aga vaja, et nende äri oleks maksimaalselt edukas. // ... et me püüame saavutada rahulikumat seisundit, tasakaalu.”, lk. 122.

“... on võime vastandlikke seisukohti mõista ja tasakaalustada..”, lk. 123.

“Pigem vääramatus. Traditsioon. Traditsioone ei tohtinud häirida. Ta hoidis seda analoogiat meeles, iidset ajavoolu...”, lk. 124.

“Selline oli armastuse ohtlik jõud. JA kui mõelda, milliseid pahandusi see varjatud jõud oli aastatuhandetega / tekitanud. // Armastus varjutas mõtlemise. // Armastust võis taluda vaid seal, kus see ei põhjustanud kohest ja ilmset kadu, või kui see teenis / üldisemaid huvisid. Ülejäänud juhtudel tuli seda vältida. Alati jäi see aga rahutu valvsuse objektiks.”, lk. 126.

“... psühholoogiast lähtuvalt loodud religioonid. // Kui see annnab sulle rahulduse või turvatunde ning on haaratud su religioosesse struktuuri, siis tekib sellest väga tugev sõltuvus. // ... on ühendanud seksuaalse ekstaasi ja jumaldamise. // Ma kahtlen, kas nad on tulnud selle peale, et võimalikele ohtudele mõelda.”, lk. 128.

“... on aegu., mil ellujäämiseks on vaja hingega suhelda. Nagu sa tead otsivad hinged alati väljapääsu // .. et jumaldajaid ja jjumaldatavaid ühendab usk. // ... toetub erinevale raalsusele ja seduspärasuste otsimine kihutab teda edasi. Ta peab suutma erinevad reaalsused sama eesmärgini tuua.”, lk. 129.

“... ei pea seletama asjade omavahelist sõltuvust. // See on / mõtteprotsessi loomulik keskkond.”, lk. 130.

“ Just nii nagu universum on loodud teadvuse osalusel, kannab etteteadmisvõimega inimene endas seda loovat võimet lausa äärmuslikul moel. //... kus prognoositavus on statistiline ja kehtib vaid piisavalt suurte arvude korral. // ...saab määravaks jõuks see, mida te usute. Teie uskumused määravad päevaste sündmuste arengu. Kui uskujaid on piisavalt, võib tekkida midagi uut. Usu struktuurid loovad filtri, mille kaudu kaosest sõelutakse korda.”, lk. 131.

“Vahel olid aga kõik tunnused ühes inimeses koos ja siis võis näha uhkust, seda sisemist teadmist: Ma olen üks nendest.”, lk. 132.

“... siin-seal oli näha rõhuasetust naiste võrgutavatele silmadele. // Võrgutavad silmad, jah. // Kui võrgutamiseks läks pöörasid vähesed tähelepanu silmade tähtsusele. // Aga ilma silmadeta poleks kõik muu midagi lugenud. Silmad olid tähtsad. Õigetesse silmadess võis uppuda, ta oli ise seda kogenud, võis uppuda ja siis üldse mitte märgatagi, mis sinuga tehakse...”, lk. 133.

“... tajus ta mingite tohutute seaduspärasuste moodustumist päris lähedal, kuid veel jäi tal nende äratundmiseks andmeid puudu. // ... oli kogu / ... koolitusel fundamentalistlik, dogmaatiline, rituaalne olemus.”, lk. 137.

“Manipulatsioonid. See on neile omane. Kõigi ja kõigega manipuleerida. // Meie mõtteviis ei ole sulle vastuvõetav? // Sa arvad, et ma eksisteerin ainult selleks, et vähemate olenditega manipuleerida?”, lk. 138.

“Meid on õpetatud armastust tõrjuma. Me võime seda teeselda, kuid igaüks meist on võimeline sellest ainsa hetkega vabanema.”, lk. 139.

“Elu ise ei ole piisav põhjus selle säilitamiseks, ei ole sündsa vastastikuse lugupidamise allikas, kuini me kõik koos pole elu nende omadustega hingestanud.”, lk. 141.

“Midagi sellest sisemisest tulest, mis oli läinud kunstiteosesse, inspireeris nööd // Metsik inspiratsioon! // Kaos, millest tekib imeline korrapära.”, lk. 151.

“... oli ilmselgelt sõbralik ja temas polnud vähimatki vihjet mingile ärakasutamissoovile. ta oli see, kellena ta näis.”, lk. 154.

“... sukelduvad väga harva filosoofiasse. MA arvan, et see on üks su tugevaid külgi. Sa oled ülimalt kahtlemisvõimeline. // Aga jää igal juhul oma kahtluste juurde. kahtlus on filosoofiale hädavajalik. // Selles osas on kõik müstikud ühel nõul // Ära kunagi alahinda kahtluste jõudu. Väga veenev...”, lk. 156.

“... oli loonud maagilise universumi, kus ta oskused võimendusid lausa uskumatul kombel. Selles maagilises universumis polnud aatomeid, ümberringi olid ainult lained ja aukartust äratavad liikumised. // See universum oli läbipaistev.”, lk. 158.

“Peamine reegel on see: ära kunagi toeta nõrkust, toeta alati tugevust”, lk. 159

“Vihkamine on niisama ohtlik emotsioon kui armastus. Võime vihata tähendas ka võimet vastupidiseks.”, lk. 161.

“Õppimiseks on vaikus kasulikum tööriist. // Ma ju räägin sulle, et ole vait ja õpi oma vaikimise kaudu. // Ausus. See oli tugevaim ahvatlus ja teenis mitut eesmärki.”, lk. 163.

“Seksi saladus ei ole tegelikult mingi saladus... // Juured olid seotud elu endaga.”, lk. 167.

“See oli lahingutes karastunud komandöri käsk, mis tugines suurepärastele teadmistele hädaolukordades käitumis ekohta.”, lk. 170.

“Lahingus tuleb teha selliseid otsuseid.”, lk. 172.

“.... ning ta mõistis, et see mees ei jagaks tühje ähvardusi, mida ta ellu ei suudaks viia.”, lk. 175.

“... eneseuhkus lööb välja // See on huvitav. tuleb uurida moraalset struktuuri, millele selline uhkus viitab. // Need seksuaalsed nüansid! Ainult väga tugev psüühika suutis vältida sellisesse ekstaasi takurdumist. Selle tööriista võimalused oli tohutud!”, lk. 179.

“... nõidadega ei saanud kunagi kindel olla. Nad tegid asju. Neile kuulus maagilise universumi varjupool.”, lk. 180.

“... sellise jultunud vastase hävitada. Olgu või teistele õpetuseks. // Ära kinnita midagi! Me eelistame ise veenduda. // ... seksiga laetud relva, mida igatahes ei jagata, ükskõik siis, milliseid lubadusi siin ka ei antaks!”, lk. 182.

“Me oleme vastakuti probleemiga, mida ei saa lahendada loogika abil.”, lk. 185.

“Jumal ise oma lõputus halastuses on andnud meile lõputu universumi, kus kõik võib juhtuda. // Üllatuse kink on suurim kõikidestteistest kinkidest! // Mida inimene ei suuda valitseda, sellega tuleb tal leppida. // Sest jumal on selle nii seadnud.”, lk. 187.

“Elu, milles puudub armastus, saab tõhusamalt / pühendada. Meil on omad meetodid pühendatute toetamiseks. Ära muretse seksuaalsete naudingute pärast. Kui sa tunned nende järele vajadust, sii son need saadaval.”, lk. 192.

“Kari teadis alati, kui karjased saabusid. // ... mõistis / toimuva sügavat tähendust. // ... täis põlgust olendite vastu, kes neil jalus sibasid.”, lk. 197.

“See koosnes hääletoonidest, liigutustest ja feromoonidest, ning oli, just nii, nagu keeled ikka kujunenud keerukaks ja rafineeritud süsteemiks.”, lk. 200.

“.... et ta teeks just seda, mida ta praegu tegi – oli rasketes oludes alati teinud. // ... kaosesse. Millest me peame tegema korra.” , lk. 202.

“... hea koolituse selle ala meistrilt. //Vahetud vajadused nõudsid sisemist siirust ja ta ei saanud seda vältida. // ... polnud kunagi olnud hea valetaja, isegi mitte iseenese ees.”, lk. 209.

“.... et inimesed ei ole sünni poolest võrdsed, vaid neil on erinevad pärilikud võimed ja neid ootavad elus erinevad sündmused. Sellest tulenes, et oli erinevate saavutustega, erineva väärtusega inimesi.”, lk. 210.

“Päris loomulikult üritavad võimulolijad pärssida kontrollimatut teadustööd. Ajalugu on korduvalt näidanud kuidas piiramatu teadmisjanu toob kaasa soovimatu konkurentsi.”, lk. 212.

“Sinu tahe ja sinu usk – su uskumiste süsteem --- domineerib sinu universumi üle.”, lk. 219.

“Nüüd võis ta tõtt rääkida. See oli alati palju lihtsam ja sageli oli tõde ka tugevam põhjendus.”, lk. 224.

“...poistest saavad arusaamatud ja eemaletõukavad kaosetekitajad.”, lk. 226.

“Vahel me teeme teadvustamata põhjustel väga vastutustundlikke otsuseid. // Jälle tema ettearvamatu käitumine.”, lk. 227.

“Siis tuli tekitada äärmuslik olukord, millele järgneb religioosne kogemus --- see oli vana ja järele proovitud / meetod.”, lk. 228.

“Ta tegi meist midagi, mida me pole veel avastanud. // Ta teadis, et see oli ta ettevalmsitus, mis uunas ta teadlikult negatiivsetesse hoikautesse. Seal oli tema kaitse ja tugevus. Ta jäi resrveerituks kõigis oma inimsuhetes...”, lk. 230.

“... kõige säravam oskus oli võime üksikasju kõrvale jättes kohe jõuda konflikti üllatusi pakkuva sisuni...// See oli ju probleem,kui miski toimis sügaval pealispinna all...”, lk. 231.

“.... ning teksti koostamise käigus sai tema arusaamine probleemist vaid süveneda, ent just sõnad olid selleks viimaseks barjääriks täileiku mõistmise teel.”, lk. 232.

“... pani / häälde kogu / käsujõu ja esindsulikkuse.”, lk. 239.

“... mida komandörid kasutavad ? Hääletoonist ja hoiakust piisas, et teise inimese tahet alla suruda. // Ausameelsust ... eesmärgikindlust. // .... nme vihkame vaid seda, mis on meile tõeliselt ohtlik. // .... me ei tohiks kunagi pahandada tõe peale, isegi kui see tõde teeb haiget.”, lk. 242.

“Ent see pole kaugeltki nii ohtlik kui hästi informeeritud ja intelligentsete, mässamiseks põhjuse leidnud inimeste ühendus. // .... milliseid kahjustusi taoline kättemaksuhimuline mõistus võib tekitada.”, lk. 246.

“Ta polnud öelnud // ... lõplikku tõde (kui sellin peaks üldse olemas olema), vaid ainult nii palju, kui oli tarvis nende oama poolele tagasi meelitamiseks. // See on su enda huvides.”, lk. 247.

“Inimesed ihaldavad alati veel midagi peale vahetu rõõmu või selle sügavama tunde, mid animetatakse õnneks. See on üks saladusi mille abil me kujundame oma plaanide täitumist. See veel midagi saab endale võimendatud mõju inimeste üle, kes ei osak anda sellelel konkreetset nime või (nagu suurema osa puhul) ei aima isegi selle olemasolu. Enamik inimestest reageerib sellistele varjatud jõududele alateadlikult. Seega tarvitsem meil see ettekavatsetud veel midagi ellu kutsuda, määratleda ja vormida, ning rahvas järgneb.”, lk. 252.

“.... juhendid oleks meile võinud öelda, kuidas // seda tegid --- hoidsid omaette ja tõrjusid möödarühkivate aastatuhandete vältel kõik mõjutused. // Ja millineteine jõud oleks suutnud sellega hakkama saada? Ainult religioon. Suur usk!”, lk. 253.

“... et sellega said hakkama vaid suured jõud, nagu näiteks religioonid?”, lk. 254.

“... on nii õnnistus kui needus. // Meie teadvustamata ihade varjatud toimimine!”,lk. 255.

“... kuidas / mind kuulab? // ... üle tõepoolest mingi kontroll, lapse ja koletise vahel pulsseeris salajane keel. See oli võõrastav ja jube.”, 263.

“Ta püüab mu kaitsest läbi murda ja mina mängin vasturünnakutele. // Ta tegi otsuse, lähtudes ebapiisavast andmekogusest...”, lk 267.

“Kui moraalne ja kui suur ülekaal?”, lk. 268.

“.... temas oli seesama / karismaatilisus --- ta oli legendaarne ka oma endiste vaenlaste seas.”, lk. 269.

“... et kinnistunud ustavus oli asi, mida nad olid õppinud / eeskujul süvendama. Looma inimesi, kes kutsusid esile äärmist pühendumist.”, lk. 285.

“Me oleme ammu teadnud, et meie meelelise tunnetuse objekte saab valikuliselt mõjutada --- nii teadlikult kui alateadlikult. See on piisavalt demonstreeritud fakt, millel pole seost sellega, kas me usume, et mingi jõud sirutub meie seast välja ning puudutab maailma. // ... pragmaatilist suhet usu ja selle vahel, mida me peame “reaalsuseks”. Kõik meie hinnangud on tugevasti mõjutatud esivanematelt päritud usust, mille suhtes meie // kaldume olema teistest vastuvõtlikumad. On vähe, kui me arvestame sellega ja kaitseme end selle vastu Me peaksime pöörama tähelepanu ka teistsugustele tõlgendustele.”, lk. 286.

“Las kohtumõistmine jääb jumala, mitte inimeste hooleks. // Ta polnud siis nii ergas nagu oleks pidanud olema.”, lk. 287.

“Miski mida ta ütleb või teeb, ei pääse / hirmuäratavast kontrollimisest.”, lk. 290.

“Tema ees oli kõikkide religioonide ülim paradoks: Jumal teab!”, lk. 291.

“Neil preestritel oli ohtlik komme kalduda ilukõnelistesse selgitustesse, kui küsimused nende jaoks liiga raskeks osutusid.”, lk. 292.

“See on aukartustäratav maagiline universum. Ümberringi pole aatomeid ainult lained ja liikumine Siin heidate kõrvale kõik oma tõekspidamised, selle kohta, et mõistmise teel on barjäärid. Te loobute ka mõistmisest endast. Universumit ei saa näda, ei saa kuulda, ei saa tajuda mingite muude fikseeritud aistingute kaudu. See on ülim tühjus... // Siin on teil vaid üks teadvuse vorm, maagiale vastav /: kujutlusvõime! Siin te õpite, mida tähendab inimeseks olemine. Te olete korra looja, kaunite vormide ja süsteemide looja, annate kaosele struktuuri.”, lk. 293.

“... et ta mõttetegevus pääses ligi sügavamatele allikatele... // Aga tal olid peened ja tõelised võimed.”, lk. 295.

“Et tõelist armastust esile kutsuda, pead sa ise seda tundma --- kuid lühiajaliselt. Ja ühest korrast piisab! // ... mis tipneks seksulaalse kõrghetkega --- valmis müsteeriumi hetkeks. // ... teaduslik teadmine oli see, mille põhjal // ... neid juhtis, ent samas oli olemas müsteeriumihetk, mis paiskas segi kõik mõistuspärase.”, lk. 296.

“... oli elus tõestus selle kohta, kuidas tugev fanatism võib läbi aegade kesta.”, lk. 302.

“Aga oht oli majakas. ta pidi teadma saama, kuhu see teda juhib.”, lk. 310.

“Nagu talle oli õpetatud, püüdis / kasutada ohutunnet teejuhina.”, lk. 311.

“Mälestsustest ei piisa, kui nad ei suuna sind üllale eesmärgile.”, lk. 316.

“Üllas eesmärk? See on alati väga habras asi. JA nii hõlpsasti moonutatav. Aga alalisse ohtu süüvinud jõud oli tajutav.” lk. 317.

“... on tuntud selle poolest, et nad lähevad lahingusse vaid oma oskustega relvastatult. // Sellise käitumisviisi muutmine nõrgestaks meid.”, lk. 319.

“.... ei meeldinud määramatuste kogunemine, kuid lõpuks sõltus iga plaani saatus nende inimeste oskustest, kes sed aplaani teostama hakkasid. // ... teeb seda, mida nad kõik / peaksid tegema. Noorel näol oli kummaline ajatu elutarkuse ilme.”, lk. 320.

“... olid valmis ohverdama just nii palju / ... kui oli vaja tema / laengute ammendamiseks. // Kas ta on nii leidlik, nagu ma olen alati arvanud.”, lk. 323.

“... oli tahtnud temas taastada inimest, kes hoolib. // ... kui hõlpsasti hävitas // ... meetodite kasutamine inimese sõltumatuse.”, lk. 328.

“Meie minevikus on midagi sellist, mis väärib säilitamist. // Andke meile rohkem võimu.”, lk. 329.

“... otsustas loova tõe kasuks. Mul on sellised volitused.”, lk. 331.

“... silmade sügavuses oli selline ilme, vihje vanale tarkusele... palju vanemale kui tema ihu.”, lk. 336.

“Ja nüüd! Ta on saanud oma eesmärgi teenistusse kõige võimsama ja osavama kõigist...”, lk. 337.

“ Oma plaane tehes ei eeldanud / hetkekski, et tema tegevus jääb märkamatuks. Ta sai vaid riske hajutada.”, lk. 340.

“Kõik temas oli koondatud ülimaks vastupanuks. Sellisetel hetkedel tõusid esile kõik need omadused, milleks teda oli aretatud ja kasvatatud. Mitte kunagi alla anda! // .... täie jõuga vastu hakanud ... // ... viimse hetkeni vastu pannes.”, lk. 341.

“... oli võimeid, millele väljaspool / saanuks vastu vaid väga vähesed. // ... nägu ja eriti silmad olid tähelepanuväärselt vastupandamatud. // Selle põhjal otsustades, mis meie teame, oled sa ilmselt väga hea.” lk. 349.

“Unustamine on teie saatus. Kõik need elu igavesed õppetunnid – te muudkui kaotate ja leiate need taas, muudkui kaotate ja leiate.”, lk. 353.

“Esimesel pilgul näis see kõik juhusliku ja argisena, ometi oli selle taga range korrapära. Ja see, / oli / iseloomulik.” // Kas see on kõik, mida me oleme temalt õppinud? // Koos kogu võimujanuga, mis sellega kaasneb.” , lk. 355.

“Me oleme salajane aristokraatia ja meie järeltulijad pärivad võimu. Jah, selles suhtes me oleme vastuvõtlikud ja / on suurepärane näide selle kohta.”, lk. 358.

“Kasuta ettevaatusabinõusid, kui ära jää põgenikuna nende varju elama. // Mälestustest ei piisa, kui nad ei suuna sind üllale eesmärgile.”, lk. 360.

“Me tahame teie kõige vanemaid saladusi! // Mida me tahame, selle me ka võtame.”, lk. 361.

“Ohtlikud, mõistust ähmastavad kiindumused. // Melanhoolia võis mõistust ähmastada just nagu kiindumus... või koguni armastus.”, lk. 363.

“Armastus on üks kõige ohtlikumaid jõudusid universumis. Selle vastu tuli / end kaitsta. // .. ei tohtinud kunagi muutuda isiklikult lähedaseks. // Teesklus: me esitame rolle, mis on vajalikud meie päästmiseks. // Isiksuse, liigi, elukeskkonna säilimine, need on inimest liikuma panevad ajendid. Võib jälgida kuidas prioriteedid elu jooksul muutuvad. Millised asjad on konkreetses eas kõige tähtsamad? // Kõik need mitmesugused ihad, mida keha oskab tunda ja loodab rahuldada. Millel veel saaks tähtsust olla?”, lk. 364.

“Ma pean suutma ise olukorda kontrollida! // Isoleerige subjekt. Ärge andke talle võimalust oma identiteeti millegagi siduda. // Minu keskmes on minu mõistus ja selle töö.”, lk. 372.

“Sa hindad küsijat ja kohandad oma vastused tema ootustega. // ... ülehindab oma veetlevust. // Kohanda oma vastused ootusetga.”, lk. 376.

“Lahing on alanud // Aga ma ei astu ta rünnaku teele.”, lk. 379.

“Ma mõtlen pikki raskeid mõtteid asjade üle ... / ... hääles oli kõigutamatu otsusekindlus.” lk. 381.

“... teha ta suurema osa naiste jaoks vastupandamatuks...”, lk. 382.

“Et seda üle elada peab omama tohutut vaimset paindlikkust. // ... elud olid nagu / mis pakkusid teistsuguses keskkonnas teistsuguseid / elamusi.” , lk. 384.

“Kinnistunud harjumused on ohtlikud. vaenlased märkavad seaduspära ja kasutavad seda sinu vastu.”, lk. 385.

“Mulle on räägitud, et sinust võib saada üks meist. // ... kõige võimukam kõigist / ... naine kelle eest oli võimatu midagi varjata.” // Räägi ainult sügavamat tõtt, mida sa tunned.”, lk 368.

“Tal oli sfääriline mõistus, mis avardus igas suunas. // Mõistus oli kasutamiseks. // Sa tahtsid ka endale neid ainult pühendatule määratud oskusi. // See oli iga algaja unistus. Et sellised asjad saavad kord ka minu jaoks võimalikuks!”, lk. 387.

“Meie kingitused ei tule odavalt kätte. /// ... et nad on võlgu ja peavad tasuma. Sa ei tasunud armastusega. Armastus on ohtlik.”, lk 388.

“... me maksame kõige eest, mida me võtame. KA elu eest? // ... tugevadas veelgi uut jõudu mida / endas tundis, seda vabadust tegutseda uues universumis oma parema äratundmise kohaselt // ... nagu võiks tegemist olla otsusega mitte kunagi enam täita kellegi teise moraalinõudeid, vaid lähtuda ainult enda tõekspidamistest. See sisemine tasakaal, millele ta nüüd sai toetuda, polnud lihtsalt ja ainult moraal. Mitte ka trots või uljus. Ainult neist ei piisanud kunagi.”, lk. 389.

“Ta jõudis õpetajatest ette ja haaras ka seda, millele oli vaid vihjatud --- ning tegi seda murettekitavalt kiirenevas tempos. // Ajaloolaste käes on suur võim ja mõned neist teavad seda. Nad taasloovad minevikku, muudavad seda oma ettekujutulusele vastavaks. Ja seeläbi muudavad nad tulevikku. // Nende maailm jäi ikka väiksemaks, kaotas ühenduse suurema universumiga.”, lk. 391.

“.... mõistis, et // ... oli omaks võtnud rolli selles teiste tehtud plaanis. Tema teadvuses võttis võimust uut laadi kannatlikus. JA veel oli seal uudishimust ajendatud põnevust.”, lk. 399.

“.... tulid ilmsiks uued asjad ja iga uus asi avas vaate järgmistele, mida sai selgeks õppida. // ... tajus, kuidas kujunevad seaduspärasused. Ühel päeval // ... tekib neist selge muster... // Ma pean valitsema silmade ja küünistega – nagu haugas väiksemate lindude seas.”, lk. 400.

“... oli ta leidnud hapra tasakaalu oma uue teadvusega. // ... teadmine ümbruses aset leidvate sündmuste kohta veel enne kui need sündisid; teadmine kuhu järgmise sammuga astuda. // Mõistusega ei saanud seda seletada. // ... nägemine, mis teatas talle juba ette kõigest, mis tema meelte tajumispiirkonnas saab toimuma.... // ... et olemas elutõe selline vorm, mida on võimatu tavaliste faktide korraldamise abil tõestada.”, lk. 401.

“Siiski kinnitas ta endael, et peab olema ärkvel ja valvas.”, lk. 403.

“... oli omapärane etteheide saatusele.”, lk. 406.

“Vähemalt sada aastat / Selle ajaga on nad jõudnud oma kätte palju võimu koguda. // Teda ümbritses salastatus evari ja tal tarvitses seda vaid ära kasutada.”, lk. 408.

“... tähendasid nii eraldumist raalsest maailmast... // Kaitsev salastatus vastavalt nõuetele.” // Tulijal oli sõjaväeline taust – se ilmnes tema hoiakust, kiirest pisiasjade märkamisest, mis on omane vaid treenitud ja kogenud ohvitserile.”, lk. 410.

“... oli tunda valvsust. Ta oli valmis võitluseks.”, lk. 411.

“Mälu ei saa reaalsust tagasi. Mälu rekonstrueerib. Iga rekonstruktsioon muudab algupärandit, saab väljundiks viidetele, mis pole kunagi päris täpsed.”, lk. 417.

“... lõpu elevus --- see petlik sära viimaks täituda võivatest lootustest, mida ometi varjutas teadmine, et nende elu ei muutu. // ... inimesed jälitavad käest libisevat unistust, mis ei saagi täituda, sest tegemist on müüdiga, tingitud refleksiga...”, lk. 418.

“Ta oli treenitud kontrollima igat olukorda, olema oma saatus peremees. Kui väsitav see siin oli.”, lk. 421.

“... esivanemad olid astund sirgelt ja uhkelt, olid osanud vapralt surra. // Abstraktne mõistmine oli üks asi, tegelik mõistmine aga midagi muud.”, lk. 424.

“Kas neil üheskoos õnnestub / vastasseis rahumeelselt alla suruda?”, lk. 426.

“Just nagu õpetatud, astus / välja ja teatas sisse harjutatud kõrkusega: “Nad peakisd jätkama jumala teenimist!”, lk. 429.

“... võis tõlkida kui “need-keda-ei-saa-nimetada” Enamasti reserveerisid rahvad sellise sildi oma jumalatele. // ... ootasid ees uued üllatused. Kuid ta näis juba niigi küllalt segaduses olevat. // Samas oli nende väärtust võimatu üle hinnata. // Kas / oli vaid / relv, mille võimeid nad ei tundnud?”, lk. 430.

“... oli nurka aetud loom. Sellised loomad olid äärmiselt ohtlikud. // Sa arvad, et me ei tea, kuidas te loodate meid valitseda!”, lk. 431.

“Ta oli märganud sügavama teadvuse sähvatust / silmis. Paratamatus avas mõistusele uusi uksi. // ... tundus, et nagu temagi, ei uslada ka / emotsioone. Kas see ühendaski neid? Ühine mõttesuund.” // .... kui improsiveerimisvalmid olid / võimalike takistuste ületamisel. Seal kaugel oli midagi, mis suutis neid peatada?”, lk. 432.

“Kahtlemata oli / otsinud nende usu piire. // ... kõige raskem kuritegu: truudusetus oma ordu suhtes. // Jumala käskjalg // .. pöörab sulle selja ja prohveti sõnad muutuvad sinu suus tolmuks.”, lk. 433.

“Nad võivad võimedada orgasmi tasemel tundeid, kandes neid üle kogu mehe kehale. Nad toovad mehe puhul esile täieliku erootilise kaasahaaratuse. Vastav koolituse saanud ... naised suudavad tekitada multiorgasmilisi laineid ning neid arvestatava ajavahemiku järel jätkata.”, lk. 434.

“... et tuleb tappa // .... kui leitakse vähimaidki märke, et te püüate seda võimu meie peal kasutada!”, lk. 435.

“Mis tema peas toimus, kui ta nägi meesosa täitnud / väänlemas ekstaasis, mis oli tema mõistuse täielikult välja lülitanud?”, lk. 436.

“Sa pead õppima distsipliini. Kuidas sa saad valitseda teisi, kui sa ei valitse iseennast? // .... oli asi küll selge olnud, ka / kontrollis inimeseks olemist! // Nad on inimesed aga teistsugused.”, lk. 437.

“... saab nende emotsioonid ekõrvaldamisega kõvasti tegemist olema. // Sa ütlesid, et ma pean alati sinu juhendamisele alluma, mitt emidagi sinu eest varjama ja kõiges sulle kuuletuma. // Kui kohtuvad võõrad, tuleb teha suuri mööndusi, sest kombed ja koolitus erinevad.”, lk. 438.

“Kohe meenus atlle nõrkus, mis paratamatult kaasneb piiramiseks valmistuva kaitsega. // Liikumisvõime oli sõjalise edu pant... // Õigem on valmis olla kõige hullemaks.”, lk. 440.

“Ta nägu kumas kergelt. See viitas heale tervisele ja treenitusele. Ent ta rohelised silmad olid karmid ning pilk, mis hoolega mõõtis, tundus jäine.”, lk. 441.

“See ei olnud küsimus. neiu surus ta alla, kasutades selleks kõige lihtsamaid häälitsusi.”, lk. 444.

“... silmad põrnitsesid teada. Kui külmad. JA kui jõulised. // Rinnanibud hõõrusid ta põski, ta rinda. Naise silmi nähes sai ta aru, et tolle tegevus on hoolikalt kaalutletud.”, lk. 448.

“Kadusid aeg ja ruum, jäi vbaid sukeldumine jätkuvaasse ekstaasi. Ta tahtis, et see ekstask igavesti, ja ta tahtis, et see juba lõppeks. Midagi sellist ei peaks naisega juhtuma! // Vähehaaval hakkas mõistus selginema.”, lk. 451.

“Iga organismi kõige raskemaks potentsiaalseks võistelejaks on tema oma liigikaaslane. Igal liigil on tarbimiseks omad vajadused. Kasvu piirab vajadus, mille rahuldamiseks on kõige vähem võimalusi. Kõige ebasoodsam tingimus kontrollib kasvu kiirust. ( Miinimumi seadus).”, lk. 453.

“See, keda jälgitakse, ise ei näe // Ja jälgijatel on miljard silma.”; lk. 454.

“Tunne end mugavalt, kuid ära kaota valvsust”, lk. 455.

“Siin ei tulnud mitte ainult mõsitus vahedana hoida, vaid olla valmis ka võitlema ... // Nii oli see talle tundunud juba varem ja ta arvamus ponud muutunud. // Alati on olemas võimalused ... // ... jõu müümiseks. // Kui ma nimetan jõudu, ei mõtle ma seda... // mis hoiab käigus inimesi.”, lk. 456.

“Mida see nine tegi? Uuris teda, muidugi mõista. Nad mõlemad uurisid vastast. // Sa oled sündinud komandör / Ma arvan, et sa osutud meie jaoks väga väärtuslikuks. Ma olen alati arvanud, et kõige väärtuslikum olen ma iseendale.”, lk. 457.

“Sa tead neid. nende uudishimu on kitsapiiriline. Nende teadvusesse ei satu iial midagi olulist. // ... mi svälistab kõik sellise, mis pole vahetult seotud ellujäämisega. // Ja sina oled see ründaja. // Need olid tapvad relvad. // .... aga neil ei jää mahti millegi ettevõtmiseks --- nagu ka muu jaoks peale ellujäämiseks vajaliku rabelemise. // Aga midagi olulist nad loomulikult ei õpi.”, lk. 458.

“Keelatud! See tuleb alati tõkestada barjääriga, mid ame eelistame nimetada kaitsvaks teadmatuseks. // See, mille suhtes sa valvel oled, on selle vastand, mida sa ei tea. Me õpetame, et uued teadmised võivad olla ohtlikud. // ... uued teadmised pole seotud ellujäämisega!” // Ma olen kindel /, et põhimõtteliselt sa mõistad sellist jõudu.// Nad on andekad, aga ma kardan, et mitte nii andekad kui meie. // ... et sellisel jõul, nagu meie oma, lastakse saada paljude inimeste jaoks eluspüsimise hädavajalikuks eelduseks. Siis piisab meil valitsemiseks kõigest ähvardusest ära minna.”, lk. 459.

“Nad rikkusid kõiki moraalinorme, mis olid kujundanud ta käitumist. // Mingil määral oli / lohutuseks, et kumbki neist kahest tegelikult ei nautinud elu. // ... olid unustanud või veelgi tõenäolisemalt meelega maha jätnud kõik selle, mis aitas elurõõmasal inimesel ellu jääda. // ... oletas, et kumbki neist ei leia enam oma kehast õiget rõõmuallikat.”, lk. 460.

“Miski poleks saanud neid üllatada. Miski poleks saanud olla nende jaoks tõeliselt uus. // Nii nende mõtlemine nüüd töötaski.”, lk. 461.

“Ära kunagi arva, et oled mõne paiga läbinisti selgeks saanud ... või mõne inimese, meenutas ta endale. // ... on nii lähedal sellele, mis see peaks olema, ja ometi nii kaugel.”; lk. 462.

“Igas minu järglases saab olema osa minu teadvusest... // Sa teed suure panuse selles unenäos peituvale jõule.” // ... olid valitsedes filosoofid. Filosoofia on aga alati ohtlik, sest innustab uute ideede loomist. // Väga väärtuslik materjal.”, lk. 463. ( Filosoofia, Fr. Nietzsche, ETC !!!)

“ .... kuid varsti tabab neid lõplik üllatus. // Loomulikult oli temas rohkem, kui pealtnäha paistis. Ja vähem. // Tagantjärele leidis ta, et jama oli sellega rohkem kui rõõmu ja unustust. Pealegi, mid aoli tal unustada? Unustamine oli nõrkusele järele andmine.”, lk. 464.

“Ära iial unusta! // Ja neil polnud vähimatki aimu, et / tahe surus endistviisi / inimkonna saatust – ega sellestki, et on vaja see tahe viimaks murda. // Miks me räägime, et seks on komplitseeritud? // Paljud arvavad, et nad mõistavad seda... // Võimalik, et mitte keegi pole mõistnud, sest sõnad on seotud rohkem mõistuse kui kehaga. // ... komplitseeritud just seda tähendabki, et selles pole midagi lihtsat. Seksuaalsuse ajel on tehtud suuri tegusi ja halbu tegusi. // ... “seksuaalsest energiast” // ... “kire üleseadistatud tungidest”. Ma ei eita, et sellised asjad on vaadeldavad. Antud juhul aga on meil tegemist jõuga, mis on nii võimas, et võib hävitada sinu ja kõik, mida sa väärtuslikuks pead.”, lk. 465.

“Nad tahavad ... / ... oma võimu alla, sest peavad meid lihtsalt võidetavaks. Kas sa ei karda, et nad võivad võita?”, lk. 466.

“Tema suurenenud kiirusega kaasnes uus / teadvus, mis esitas esialgu veel ähmasevõitu nõudmisi, ning nende nõuetega läks see mõistmine igaljuhul kokku. // Sa võid sellest mõelda kui lihtsalt seksuaalsusest, kui meie eelistame fundamentaalsemat mõistet: sigimine. Sellel on palju tahke ja harusid ning selle energia näib lõputuna. “Armastuseks” nimetatav tunne on ainult selle üks väike aspekt. // Sigimise tohutu energiaga manipuleerides võis inimkonda suunata samahästi kui ükskõik kuhu. Inimkonda võis ergutada sammudel, mille võimalikkust keegi poleks uskunud.”, lk. 469.

“Sellel energial peab olema väljapääs. Konsentreeritult muutub see hirmuäratavalt ohtlikuks. Suuna see ümber, ja see hävitab kõik oma teel. See on kõigi religioonide sügavaim saladus. // ... teadis, et see on lollus. Asi oli selles, et niisugustes paikades oli seksuaalenergiat lihtne valla päästa.”, lk. 470.

“Hädaolukord oli ta paisanud inimvõimete teise mõõtmesse. Igatahes oli see teisenemine sügav. Ta nägi nüüd selgesti, millised hädavajalikud sammud teda ees ootavad.”, lk. 471.

“... oli laua ääres noorpaar. Neil jätkus silmi vaid teineteise jaoks.”, lk. 472.

“Võta või jäta, see, mis sa näed, on piisavalt esinduslik.”, lk. 474.

“... nägi enda ümber vaid lahingukarastatusega sõdurite nägusid.... // Aga need mehed siin tundsid üksteist ja olid eeldanud, et leiavad siin nüüd eest just sellise seltskonna.”, lk. 477.

“Inimese karjaloomus saab sellisel tormiööl ergutust // Kaashõimlased, kogunegem koopasuhu tule äärde! // Osa neist saab sel öl surma. // ... olid saatnud juba aegade algusest peale selliseid ehtki, mil inimesed kogunesid ühise kaitsetegevuse korraldamiseks. // ... olid oma jõus kõige kindlamad.”, lk. 478.

“Jookide iidene võluvägi toimis. // Meelita nad sisse ja hoia nad paigal kõigi vahenditega, mille üle nad valjusti ei protesteeri. // ... vanad lahingukogemused kõige usaldusväärsemaks pidasid.”, lk. 479.

“Õigus? Kes seda vajab. Me kehtestame oma õiguse. Me teeme seda siin ... // Pole mõtet lobiseda õigusest, kuni meil on käed ja vabadus neid kasutada.”, lk. 481.

“Mida ta ütleks kui ma paljastaksin talle oma uued võimed? // T arvaks, et varjasin eesmärke, mis ei kannata kriitikat. Ja tal oleks õigus. See mees on ilmutuse piiril. Jääb ta ustavaks kui ta silmad avanevad? // Kellelgi neist polnud valikut, jäi vaid võidelda ja surra. // See tüssamine pole üldse nii raske, kui mõni ehk arvas. Suurem osa inimestest tahtiski, et neid juhitaks.”, lk. 482.

“... võis jõuda õige järelduseni ka ebapiisvatest eeldustest lähtudes. // Kaaslaste surve oli / koolituse saanule läbinähtav asi...”, lk. 484.

“See tuli uskumusest, et raha ( või võimuga) saab osta kõike ja kõiki. Ning miks nad ei peaks seda uskuma? Nad ju nägid sed aiga päev toimumas. Väga lihtne oli uskuda, et erandeid polegi. Lootus sureb viimasena... // See oli nagu mingi religioon. Raha eest saab osta võimatut. // Ent nad olid ohtlikud. // Võib-olla nad ei mäletanudki enam, milline oli elu olnud enne seda... // Mälestuste mälestused deformeerusid.”, lk. 485.

“Mitte mateeria ei ole muutunud, vaid me oleme märganud uuelaadset suhet teadvus eja mateeria vahel, mis aitab meil senisest paremini mõista eelteadmise toimimist. Oraakel annab kuju universumi projektsioonile oma teadvuses ja loob sellega võimlausi raalses maailmas, kasutades jõudusi, mis on jäänud seletamatuks. Kuni neid jõudusi ei kasutata füüsilise universumi ümberkujundamiseks, pole ka vajadust nende jõudude mõistmiseks.”, // ... oli nagu üheaegselt mitmel tasandil eksisteerimine, mõned neist oli väga sügaval.”, lk. 488.

“Kõigis nei mälestustes tuhnimine võis nõrgendada, kuid ta ei suutnud ka selle veetleva varamu ahvatlustele vastu panna. // Hoolikas aretamine koos hoolika koolitusega valmistas ette piisava hulga edukaid katseläbijaid.”, lk. 489.

“Ma ei ole ebaukslik // Ma ei ole pealetükkiv. Küsimus on traditsioonides. Sellistel asjadel on meie jaoks hästi tuntud väärtus. // ... et see oli suuresti õnneasi, kuidas tal õnnestus tähelepanu kõrvale juhtida.”, lk. 490.

“Selge pilguga vaadates tundub see nii lihtne. // ... et filosoofiakalduvustega / oli tunginud sügavamale probleemi sisusse....”, lk. 492.

“Meil on olemas hea baasteave, millele rajada meie mineviku paremat mõistmist. // Me oleme alati teadnud, et konfliktide sisuks on määrata, kelle kontrolli alla jääb rikkus või selle ekvivalent. // Ma püüan vältida kõige olulisemat. // Me teeme, mida me peame tegema.”, lk. 493.

“Siis on meid liiga palju, me teeme omatahitsi liiga paljusid erinevaid asju. Mingi ainujõud ei saa enam täielikult valitseda kõiki meie tulevikke, seda ei jutu enam kunagi. // ... ---palun mõtle, millist elu sa tahaksid elada. // Me teadsime, et ta tahab välja. Pidi tahtma, kui arvestada, mida ta oli teinud. // Selles keeles ei olnud sõnu...”, lk. 495.

________________________________

J. R. R. TOLKIEN: “Silmarillion”, redigeerinud Christopher Tolkien, Tõlkinud: Tiina Nirk ja Priit Zingel, 1999 a., lk. 7- 345, kirjastus: “Tiritamm”.

“... kuid istus ja kuulas, kuni näis, et tema trooni ümber raevusteb torm, justkui sõdiksid tumedad vood omavahel lõputus ja leppimatus raevus.” // “Üks oli sügav, avar ja ilus, aga aeglane ja selles oli selles oli mõttmatut kubrust, mis tegigi selle nii kauniks. Teine oli nüüd saavutanud ühtsuse; aga see oli vali, tühine ja lõputult korduv; selles polnud harmooniat, pigem lärmakat kooskõla...”, lk. 14.

“ See on teie luule ja igaüks teist leiab sellest visandist, mille ma teie ette seadsin, kõik need asjad, mis tunduvad olevat tema enda kavandatud või lisatud.”, lk. 15.

“... aga tema meeleolu ja kurjuse pärast, mis temas põles, tuli too kuju sünge ja kohutav.” // “ .. elupaik lõpuks rajatud, Aegade Sügavusse kesk loendmatuid tähti.”, lk. 19.

“.. aga kulutas oma vaimu kadeduse ja vihkamise peale, kuni lõpuks ei suutnud teha midagi peale tesite mõtete ahvimise, ning ta hävitas kõik nede tööd kui vähegi sai.”, lk. 25.

“... ja ta teab kõik asju, mis saavad olema... // ... aga ta avaldab oma otsuseid ja asjade saatust...” // “... need kes teda kuulama jäävad, õpivad kaastunnet ja kannatlikku lootust... //... sest ta annab hingele jõudu ja muudab kurbuse tarkuseks.”, lk. 26.

“... olid need siiski vaid loor nede tõelise ilu ja vägevuse ees... //... võrreldes / tõelise olemusega, mis ulatub tagasisäärastesse kohtadesse ja aegadesse, kuhu meie mõte ei küüni.”, lk. 27.

“.. kust tulid neile kaunid nägemused või tarkuseinnustus, mida tema neil südamesse pani. // ... ja need, kes teda kuulda võtsid, ärkasid meeleheitest ja heitsid kõrvale kujutlused pimedusest.”, lk. 28.

“... ning otsustas, et ta on nüüd küllalt tugev. // “... voolas sealt välja / kurjus ja närvutav viha...”, lk. 34.

“... tarkused ja teadmised //... nii nende tarkused, kes midagi ei valmista, vaid püüavad ainult olemasolevat mõista.”, // “... ei mõtle omaenese au peale ja ei hoia kiivalt oma võimu, vaid valitseb rahus.”, lk. 37. ( Filosoofia !!! ETC!! ).

“Ta mõtleb sügavikes võimsast ja kohutavast muusikast; ning selle muusika kaja voolab kõigis maailma soontes, kandes kurbust ja rõõmu ... // ... ja seepärast on nede muusika ühtaegu kurb ja nõiduslik.”, lk. 38.

“Sest ta tahtis, et inimeste südamed ostiksid teed väljapoole maailma ega eliaks selle sees rahu; kuid neil peaks olema võime, kujundada oma elu maailma jõudude ja sündmuset keskel...//... ning kõik nende toimingud peaksid saama lõpule viidud nii vormis ku teos ja maailm saab teostatud kuni viimaste pisiasjadeni.” // “Vabaduse anniga käib kaasaska see, et inimeste lapsed elavad maailmas vaid lühiajaliselt ja ei ole selle külge seotud, vaid lahkuvad peagi... // ... aga jäävad maailma kuni aegade otsani, ning nede armastus / ja kogu ilma vastu on seetõttu palju pühendunum ja valulisem, ning aastate möödudes üha nukram.”, lk. 39..

“Mis on sulle sinu valduses kõige kallim ? // Kõigil on oma väärtus // ja igaüks annab oma panuse ka teiste väärtusesse.”, lk. 43.

“Valgusetuse, milles asjad tundusid olematutena ja mida pilk ei suutnud läbistada, sest see oli tühjus.”, lk. 71. ( Fr. Nietzsche, nihilism, etc!!!)

“Aga õndusest ja rõõmsast elust on vähe kõneleda, enne kui see otsa saab; ning kaunid ja imelised tööd ja esemed ei vaja ülestähendamist, kuni silmad neid näevad, ning alles siis kui need on ohus või igaveseks purunenud ja jõuavad need lauludesse.”, lk. 89.

“Aga koidik on ju lühike ja päev petab sageli hommikusi lootusi.”, lk. 98.

“... sest tema sisemine tuli oli kuum ja tema jõud pärines muistsest maailmast ning oli suur.”, lk. 104.

“... sest vähesed mõistsid selle sündmuse tõelist tähendust ja nägid selles peituvat ähvardust. //võimasad sõdalased ja suuremad targad.”, lk. 110.

“... oli tark nõu andma, ta oli ka ettevaatlik, kuid vajadus ekorral siiski vapper ja julge; ja seda nähti hilisematel päevadel. Osutus lahingus kohutavaks ja kartmatuks...”, lk. 132.

“... ta armastas ilu / ja ihaldas teda endale, kuid tal polnud vähimatki lootust. // Kuid seda enam proovis / saavutada oma tahtmist teistes asjades, hiilimata kõrvale ühestki vaevast või koormast, kui ta seeläbi võis omandada rohkem võimu.”, lk. 133.

“.... kuulasid / mängi ja laulu, ning kõik arvasid, et näevad mõnd imekaunist und, kuni nad märkasid , et ka teised on ümberringi ärkvel; //... avastas, et ta võis lugeda inimeste meeltest selliseid mõtteid, millest nad tahtsid kõneleda, ning, et nede sõnu oli kerge mõista.”, lk. 135.

“... sest teda läkitab saatus, mis on vägevam kui minu jõud; ning laulud, mis sünnivad tema tulekust, säilivad senikaua, kuni /kõik/ on muutnud teiseks.”, lk.138.

“... põles tema hing nagu hele tuli ja ta tundis end nagu surmast tagasi püürdunu.”, lk. 145.

“... ning ta juuksed olid tumedad nagu videvikuvarjud. Nagu valgus puulehtedel, nagu selgete vete hääl, nagu tähed maailma kohal, selline oli tema toredus ja tema ilu; ning ta näos helendas valgus.”, lk. 157.

“.... suurimad / töödest said üheks; ja ilu mis nii sündis, oli kirjeldamatu...”, lk. 220.

_____________________________

J.R.R. TOLKIEN: “Sõrmuste isand”, esimene osa: “Sõrmuse vennaskond.” Being the first part of “The Lord of the Rings”, “The Fellowship of the Ring.” Tõlkijad: Ene Aru ja Votele Viidemann, 1996 a, lk. 6-429. Kirjastus: “Tiritamm”, Tallinn, esimese raamatu tõlinud Votele Viidemann, teise raamatu tõlinud Ene Aru, Värsid tõlkinud samad, (lk. 206-207).

“Meie saame vaid ostustada vaid selle üle, mida nende päevadega teha, mis meile antud on ... // ... hakkavad meie päevad hämarduma.”// Tal on vaja vaid Üht, sest selle valmistas ta ise, see on tema oma, ning sinna sepistas ta sisse suure osa oma kunagisest võimust, et see / võiks valitseda kõigi teiste üle", lk. 65.

“... sest ka siis oli maailmas olemas lein, ja pimedus tihenes, kui oli ka suur vaprus ja vägiteod, mis ei osutunud asjatuks.”, lk. 66.

“Ta silmad ja kõrvad hakkasid tabama kõike, millega sai teha halba. // ... oli andnud talle võimu, mis vastas tema loomusele.”, lk. 67.

“Väike sopike ta olemusest kuulus ikka veel talle ja sellest immitses läbi valgus, nagu läbi prao: valgus minevikust // ... talle isegi meeldis jälle lahket häält kuulda, mis tõi meelde mälestusi tuulest, puudest, päikesepaistest rohul ja muudest ammu ununenud asjadest.”, lk. 68.

“... ta vihkas / ja armastas seda, nagu vihkas ja armastas iseennast. // See ei olenenud enam tema tahtest.”, lk. 69.

“... kurjus kahjustas teda nii vähe ja ta pääses selle küüsist vabaks seepärast, et tema omanikupõli nõnda algas. Kahjutundega.” // Paljud, kes elavad, on surma väärt. JA mõndeki, kes on surnud vääriksid elu. Suudad sa neile elu tagasi anda ? Kui ei siis ära pilla nii kergekäeliselt sumaotsuseid. Isegi väga targad ei saa ette näha kõiki tagajärgi.”, lk. 73.

“... erakordsele omadusele // nagu näiteks silmatorkav arukus. Kui sind on kord valitud tuleb kokku võtta kogu oma atrkus ja hingejõud, niipalju kui sul neid leidub.”, lk. 75.

“... vähemalt tean, et ksukil on olemas kindel jalgealune, ehkki mu enda jalad sinna enam ei toetu.”, lk 76.

“... et maailmas on olemas vaid üks tee ja et see on nagu suur jõgi: iga ukselävi on allikas, iga rada on lisajõgi. Ohtlik asi // on uksest välja astuda // Tõstad jalad teele ja kui nende järel hoolikalt ei valva, siis ei tea kunagi, kuhu ta sind lõpuks välja viib.”, lk. 88.

“... kui tähekülv muutsu üha tihedamaks ja säravamaks.”, lk. 91.

“... lõhnav jook peekris näis jahe kui selge allikavesi ning kulden nagu suvine õhtupoolik.”, lk. 96.

“Üksi selge teadmine ei saa olla halvem kui teie hoiatused ja vihjed..”, lk. 98.

“... säragu taeva tähed seal, kus lõppeb sinu teekond”, lk. 99.

“--- jsutkui ühekorraga vaga noored ja väga vanad, väga rõõmsad ja väga kurvad.”, lk. 101.

“... tekitas temas kummalise tunde: vana leu kadus selja taga uttu ning ees ootas sünge, ohtlik teekond.”, lk. 113.

“Kurbade ja õudsate helide vormitus voolus võtsid aegajalt kuju sõnad: sünged, kalgid, külamd sõnad, südametud ja vaevased. Nii manab öö hommikut, millest ise igaveseks ilma, nii neab külm soojust, ise selle järele janunedes.”, lk. 156.

“.. nägid nad vaimusilmas tohutut hulka möödaläinud aastaid ning lõputut varjudesse mattunud tasandikku, kus kõndisid kõrget kasvu karmi pilguga mehed, peos säravad mõõgad, ja selle kest tuli viimasena, oli laubal täht.”, lk. 161.

“... siis kui maailm oli veel noor; haldjaneid oli kaunim kõigest, kes iial maailmas kõndinud. Tema ilu oli nagu tähesära Põhjamaa udude kohal ning ta nägu kiirgas valgust.”, lk. 208.

“Nemad ei karda... // sest need kes on elanud... // elavad korraga mõlemas maailmas ning neil on suur vägi nii Nähtava kui Nähtamatu vastu.”, lk. 235.

“... lihtsalt istuda ja mõtiskleda...// ... Juba siinviibimine ise oli ravim väsimuse, hirmu ja kurbuse vastu.”, lk. 237.

“... tegid temast otsekui mingi targa kuninga mingist vanast muinasloost... // ... hõõgusid mustad silmad nagu söed, mis võisid äkitselt leegitsema lüüa. // ... noor ja kartmatu ja lustlik, tema silmad olid kirkad ja terased, tema hääl nagu muusika; ta laubal kumas tarkus ja ta käsivartes peitus ramm. // nägu oli ajatu, ei noor ega vana, kuigi selle joontesse oli kirjutatud mälestus paljudest asjadest, nii rõõmsatest kui kurbadest. // Tema juuksed olid tumedad kui ehavarjud // ... tema silmad olid hallid kui selge õhtu ning neist hiilga stähevalgusele sarnanaev sära... // .. istus emand kaunis silmale oma naiselikul moel... // .. tema valged käsivarred ja hele nägu olid veatud ja siledad ning tähevalgus hiilgas tema silmis, mis olid hallid kui pilvitu öö; ometi näis ta kuninglik ning mõte ja teadmine olid tema pilgus, nagu sel, kes on näinud palju asju. // Säärast ilu ühes elavas olendis polnud / iial varem näinud ega oma meels kujutlenud.”, lk. 239.

“Mul on kahju – kahju, et s apead seda koormat kandma – kahju kõigest. Kas seiklustel ei tule iial lõppu? Ega vist. Keegi teine peab lugu ikka edasi vedama.”, lk. 244.

“Lumm muutus üha enam ja enam unenäoliseks, kuni ta tundis, et voogava kulla ja hõbeda lõputu jõgi voolab üle tema, olles liiga rikkaliku mustriga, et seda mõista.”, lk. 245.

“Nad ei kõnelenud enam... //... tumedatest varjudest ja ohtudest, mis neid ümbritsesid, vaid kenadest asjadest, mid anad olid koos maailmas näinud, haldjatest , tähtedest, puudest ja helge aasta õrnast sügisest metsades.”, lk. 250.

“... ees käima // oru surmalilli tallama, siis s atub ta muidugi ohtu.”, lk. 266.

“Muutus // hääles oli rabav. Korraga kõlas see ähvardavalt, võimaslt, kiviklagilt. Vari näis libisevat üle kõrge päikese...”, lk. 267.

“Aga nüüd on sinus rohkem kui pealtnäha paistab. Õnn kaasa!”, lk. 291.

“Jääge hüvasti, ja las olla haldjate, inimeste ja kogu vaba rahva õnnistus teiega. Las paistavad tähed teie näole.”, lk. 294.

“...oli vähe abi // ... kaugetset mälestustest, ent isegi hämaras ja hoolimata kõigist teekäänakutest teadis ta, kuhu tahab minna, eg aeksinud senikaua, kuni oli olemas rada, mis tema eesmärgi poole viis.”, lk. 323.

“...T tundis eksimatult kurja eespool ja kurja seljataga, kuid ei öelnud midagi // ... surus jonnakalt oma mõõgapidet ja läks edasi”, lk. 324.

“.. see oli justkui suur vari, mille keskel seisis tume kogu, inimese kujuga aga suurem, ning võim ja õud paistsid olevat tema sees ja käivat tema ees.”, lk. 341.

“... sest siin on salajane jõud, mis vaenalased maalt eemale hoiab.”, lk. 349.

“Nägemisest ilma jäetuna leidis // et ta kuulmine ja teisedki meeled on tervanenud. Ta tundis puude ja tallatud rohu lõhna. TA kuulis palju erinevaid toone lehtede sahinas pea kohal, jõevulinat paremal ja õrnu selgeid linnuhääli taevas. Ta tundis päikest oma näol ja kätel, kui nad üle lagendiku läksid.”, lk. 360.

“Kõik, mida ta nägi, oli kaunikujuline, ning nood puhtalõikelised kujud paistsid olevat välja mõeldud ja joonistatud samal hetkel, kui ta silmad avas, ning ometi iidsed, nagu oleks nad siin igavesti seisnud”., lk. 361.

“... ja nad olid tõsised ja ilusad... ///... juuksed olidsügavkuldsed // ... ent nende juures polnud näha mingeid märke eas, kui ehk ainult nende silmade sügavuses, sest nood olid terased kui piigid tähevalgel ja ometi sügavmõttelised kui kaugete mälestuste kaevud.”, lk. 365.

“... kuuldes nimesid omaenda iidses keeles // .. naeratas vastuseks.”, lk. 367.

“Sest see näitab asju, mis on olnud, mis on ja mis võivad tulla. Aga millist neist ta parasjagu näitab, ei oska isegi kõige targemad alati öelda. Kas tahad vaadata?”, lk. 373.

“Ma ei soovita ühte ega tesit. MA ei ole nõuandja. Sa võid midagi teada saada, ning olgu see hea või halb, võib see sulle kasu tuua, aga võib ka mitte. Nägemine on ühtaegu hea ja ohtlik. Ometi arvan ma // ...et sul on küllalt tarkust ja julgust seda proovida, muidu ma ei oleks sind siia toonud. Tee, nagu soovid.”, lk. 374.

“Aga äkki läks // täiesti tumedaks, nii tumedaks, nagu oleks nähtavasse maailma tekkinud auk, nin // vaatas tühjusesse. // See oli nii kohutav, et / seisis paigale juurdununa, võimetu karjuma või end tema pilgust lahti kiskuma. Silma raamis tuli, ent ta ise oli klaasjas, kollane nagu kassil, valvas ja pinev, ning selle keskel asuv must pilu avanes eimillesgi.”, lk. 375.

“Ja nüüd se viimaks tuleb. Sa annad mulle // vabal tahtel! // ... vaid kaunis ja kohutav kui Hommik ja Õhtu ! Kaunis kui Meri, Päike ja Lumi Mäetipul! Hirmus kui torm ja välk! Tugevam kui maa alustalad. Kõik saavad mind armastama ja meelt heitma.!”, lk. 376.

“... peaksid sa saama palju tugevamaks ja harjutama oma tahet teiste üle valitsemiseks.”, lk. 377.

“... neil on kõigi nende asjade toon ja ilu / videvikus, mida me armastame, sest me paneme mõtte kõigest, mida me armastame, kõigesse mida me teeme.”, lk. 381.

“Piinad pimeduses oli see oht, mida ma pelgasin, ja see ei hoidnud midn tagasi. Aga ma ei oleks tulnud, kui oleksin teadnud rõõmu ja valguse ohtlikkust. // Aga mina pean sind õnnistatuks // sest oma kaotuse pärast kannatad sa omal vabal tahtel ja sa oleksid võinud ka teisti valida../ Su sõnad on kahtlemata õiged, aga ometi on säärane lohutus külm.”,lk. 389.

“ei, aeg ei seisa igavesti paigal //... aga muutused ja kasv ei ole kõigis asjades ja paigus ühesugused... // ... maailm liigub ja see liigub niihästi väga kiiresti kui väga aeglaselt. Kiiresti seepärast, et nad ise muutuvad vähe, ning kõik muu kandub neist mööda: see kurvastab neid. Aeglaselt seepärast, et nad ei loenda mööduvaid aastaid, mitte eneste jaoks. Mööduvad aastaajad on vaidigavesti korduvad lained pikas-pikas voolus. Ent päikese all pevad kõik asjad viimaks lõpule jõudma.” // ... sellel maal läsk sinu arvestus segi. Seal voolas aeg meist kiiresti mööda ...”, lk. 399.

“Oma teed saad ainult sina ise valida. Selles osas ei saa ma sulle nõu anda. Mina ei ole // ning kuigi olen proovinud tema osa täita, ei tea ma, mis plaane või lootusital selleks tunniks oli, kui tal neid üldse oli. Ent kui ta ka siin viibiks, siis jääks otsus tõenäoliselt siiski sinu teha. Säärane on sinu saatus.”, lk. 406.

“Aga ma olen tihti kahelnud, kas nad ikk on nii targad ja mitte lihtsalt arad... //... oleme seisnud kindlalt pikkade aastate katsumustes. Meie ei ihka / võimu, vaid ainult jõudu, et end kaitsta, jõudu õigeks ürituseks. // Kartmatud, halastamatud, ainult need saavutavad võidu. Mida ei saaks sel tunnil teha sõjamees, suur pealik?”, lk, 408.

“See näis asuvat kaugel ning oli imekaunis: valgete müüridega, paljude tornidega, uhke ja ilus oma mägiistmel.... /// Lootus tärkas ta südames.", ”k. 411.

_____________________________

J.R.R. TOLKIEN: “SÕRMUSTE ISAND”, teine osa: “KAKS KANTSI”; “The Two Towers”, Being the second part of The Lord of the Rings”. Tõlge: Ene Aru, 1997 a., lk. 9-351, Kirjastus: “Tiritamm”, Tallinn ’97.

“Ma olen nede seas viibinud, // ... Nad on uhked ja tujukad, kuid nende süda on aus ja nad on helded nii mõttes kui teos; vaprad aga mitte julmad; targad aga mitt eõpetatud, sest nad ei kirjuta raamatuid.”, lk. 26.

“Hämmastava kiiruse ja osavusega // ... pöördusid ümber ja tulid tagasi.”, lk. 27.

“Me ei teeni ... / ... Võimu, kuid ei ole temaga ka avalikult sõjajalal; ja kui teie team eest põgenete, siis on teil parem sellelt maalt lahkuda. Meie piiridel on rashutusi ja meid on ähvardatud, aga me tahame ainult vabad olla ja elada edasi nõnda, nagu me oleme elanud, hoides oma ja mitte teenides võõraid isandaid, olgu need head või kurjad.”, lk. 29.

“... vaatasid oma kaaslast hämmastunult, sest sellises tujus polnud nad teda varem näinud. Ta paistis olevat pikemaks sirgunud... // ... ning tema elavas näos tabasid nad välgatuse // võimust ja suursugususest... / .. laubal helkis valge tuli nagu särav kroon.”, lk. 30.

“Nii paljude imede keskel on raske milleski kindel olla. Maailm on tõesti veidraks muutunud. // Kuidas saab inimene säärastel aegadel otsutada, mid athea? Nii nagu alati on otsustaud // Hea ja kuri pole mullusest saati muutunud. // Meie enda osaks on neil vahet teha...”, lk. 34.

“... otsus ei põhinenud ettenägemisel või ohutusel, ei tema ega teiste jaoks.... // On asju, millega on parem pihta hakata, kui neist keelduda, kuigi lõpp võib olla must.”, lk. 37.

“... seovad end kiiremini ja tihedamini ning nemad käivad koos läbi paljude ajastute. // ... on rohkem haldjate moodi: mitte nii iseeneses kinn kui inimesed ja varmad teiste asjade sisse sulama. JA ometi on / rohkem inimeste sarnased, muutlikumad kui haldjad, ning kiirema dümbruse värvi omaks võtma. // ... on püsivamad ja hoiavad oma mõtteid kauem ühe asja küljes.”, lk. 65.

“... tuli mul soov veel kord // näha. Ta püsis mu silmis ikka veel nii kaunina, nagu olin teda viimati näinud, kuigi ta polnud enam endiste aegade / neidude sarnane.”, lk. 73.

“me võime teis rahvaid aidata, enn ekui ise läheme. JA ikkagi oleks mull emeeldinud kui laulud / tõesk läheksid. Tahaksin väga veelkord // näha. Aga laulud // kannavad nagu puudki vilja inult omal ajal ja omal kombel: ja mõnikord kuivavad nad igaveseks.”, lk. 83.

“Sinul pole süüd ja minul pole häda. Tõesti sõbrad, kellelgi teist pole relva mis võiks mind haavata. Rõõmustage! Me kohtusime jälle Tuule pöördumise ajal. Suur torm on tulemas, aga tuul on pöördunud.”, lk. 91.

“... seda pole ta isegi oma kõige mustemas unenäos näinud. Selles on muidugi meie hea õnn ja lootus. Sõda karte son ta sõja valla päästnud, uksudes, et tal pole aega raisata; sest see, kes lööb esimesena ei pea enam teist korda lööma, kui ta löök on küllalt tugev. Nõnd alasebki ta kavatsetust varem liikvele väed, mida on kaua ette valmistanud. Tark loll.”, lk. 93.

“Seda olen minagi, väga ohtlik: ohtlikum kui miski, mida sa eales kohata võid...”, lk. 95.

“Olin üksi, unustaud, ilma pääseteeta sellelt maailma // ...Seal lamasin ma üles vahtides, kuna tähe düle minu rändasid ning iga päev oli sma pikk kui maa eluiga. Nõrgalt kostis mu kõrvu kõikide maad eühine kumu: sünd ja surm, laul ja itk ning ülekoormatud kivi pikk igikestev oie.”, lk. 98.

“... ning too tundus kaunis tema silmale, kaunis ja külm, nagu kahvatu kevadhommik, kes ei ole veel naisepõlve jõudnud.”, lk. 111.

“Taevas polnud veel pilvi, kuid õhk oli raske ning selle aastaaja koht kuum. Tõusev päike oli hämune ning selle järel kerkis aeglaselt taevasse pimedus, nagu kogusk / jõudu suur torm.", lk. 122.

“... nagu hõbedane välk ehavalgel, nagu tuulehoog rohul, nagu vari, msi põgenes ja kadus silmist.”, lk. 124.

“Maailm muutub, ja kõik mis vanasti oli tugev, osutub nüüd ebakindlaks. Kuidas võib ükski kants vastu pidada nii suurele väele ja nii pööraselevihale?”, lk. 135.

“Ja seda nimetasime me inimeste eluks, maailma viisiks. Hoolisime vähe sellest, msi jäi meie maa piiride taha. // Aga sellised päevad on meile määratud.”, lk. 145.

“... ning enda arvate s paremaks teinud, märkamata pettust – sest kõik need kunstid ja peened võtted, mille nimel ta oma endise tarkus ehülgas ja mida ta kergeusklikult enda omaks pidas...”, lk. 150.

“Kunagi oli ta tõepoolest nii suur, kui ta kuulsus käis. tema tarkus oli sügav ja ta mõte peen ning ta käed imepäraselt osavad; ja tal oli võimu teiste mõtete üle. tarku suutis ta veenda ja vähemat rahvast kohutada.”, lk. 162.

“See avaldas / kummalist mõju. Nad olid üle keemas, kuid nüüd muutusid nad külmaks, kalgiks nagu jää, ning vaikseks.”, lk. 164.

“Enamasti mäletasid nad ainult, et oli selge nauding toda häält kõnelemas kuulda, ja kõik, mis öeldi, tundus tark ja mõistlik, ning neis ärkas kiire tahtmine ka ise tark paista.”, lk. 173.

“Kas ei ole me mõlemad kõrge ja võimsaordu liikmed, mis on oivalisim... // Meie sõprus annaks meile mõlemale kasu. // Nood kaks olid thetud paremast puust: auväärsed ja targad.”, lk. 177.

“... on kasvanud // ... pikk kalk vari, võimas isand, kes peidab oma hiilgust halli pilve varju...”, lk. 213.

“Teda valdas samasugune hoiatav hirm, mida ta // läheduses oli tundnud, abitu õudus, mis oli tulnud koos karjega tuules ja varjuga kuu kohal, kuigi nüüd polnud see nii purustav ja vastupandamatu: oht oli kaugem. Aga oht see oli.”, lk. 240.

“Armastan ainult seda, mida nad kaitsevad... // ... ning ma tahaksin, et eda armastataks tema mälestuste, tema iidsuse, tema ilu ja tema praeguse tarkuse pärast. Mitte kardetaks, või kui, siis ainult nagu vana ja targ amehe väärikust. // Parem teenimatu umbusk kui rutakad sõnad.”, lk. 267.

“Aga ma soovin, et võiks temast laulu teha. Küll ta on ikka ilus, // Nii armas! Mõnikord nagu suur puu üleni õites, mõnikord nagu valge nartsiss, nii väike ja sale. Kõva nagu teemant, pehme nagu kuuvalgus. Soe nagu päevapaiste, külm nagu pakane tähtedel. Uhke ja kauge nagu lumemägi ning sama rõõmus nagu iga plika, keda ma eal olen näinud kevadeti ringi lippamas, karikakrad juustes. //Siis peab ta tõesti ilus olema. // Ohtlikult kaunis.”, lk. 275.

“... polnud säärast pimedust kogenud // ... ning siin oli see isegi sügavam ja tihedam, kui niisugune asi sai võimalik olla. Seal oli vähemalt liikuv õhk ja kaja ja ruumitaju. Siin seisis õhk paigal, liikumatult, raskelt, ning iga heli kukks surnult maha. Nad kõndisid justkui mustas aurus, mis oli kootud pimedusest enesest, mis tõi sisse hingates pimedust mitte ainult silmadesse vaid ka mõtteisse, nii, et isegi mälestus värvidest ja vormidest ja igasugusest valgusest mälus tuhmus. Öö oli lati olnud ja sai alati olema ning öö oli kõik. // ... peamiselt selle tahtejõu abil, millega nad ennast siia sisenema olid sundinud, tahtega minna läbi ja ihaga jõuda viimaks ometi kõrgele väravale seal tagapool.”, lk. 315.

“See ei tooks teda tagasi. Miski ei tooks. Parem kui nad mõlemad surnud oleksid. Ja see oleks alles üskidlane rännaks.”, lk. 329.

“Maailm muutus ning üksainus ajaviiv oli täis tunnivõrra mõtet. Ta märkas kohe, et tema kuulmine oli teravnenud ja nägemine tuhmunud...”, lk. 331.

________________________________

J.R.R. TOLKIEN: “SÕRMUSTE ISAND”, kolmas osa: “Kuninga tagasitulek.” “The Return of The King. Being the third part of The Lord of The Rings”, Tõlge eesti keelde, Ene Aru, 1998. a. , lk. 9-455. Kirjastus: “Tiritamm”.

“Sa võid ju tark olla, // aga kõigi oma peensuste juures ei ole sul kogu tarkust. Võib leida nõu, mi spole võlurite võrk ega lollide tormamine. Minul on selles asjas rohkem teadmisi ja tarkust, kui sina arvad.”, lk. 75.

“... tundis taas pinget nende kummagi tahte vahel tõusmas, kuid nüüd olid nende pilgud vahedad kui mõõgaterad ning välkusid võideldes. // ... vabises mingi hirmsa hoobi kartuses.”, lk. 76.

“Tema aeg jõuab ligi. Ja ta on oma sisimas tugev ja karm / julge, sihikindel, võimeline ise otsustama ja vajaduse korral paljut kaalule panema. See võib olla tema. // “ Kuid nõnda peab see olema. Pidagem meeles, et reetur võib reeta ennastki ja teha head seal, kus ta seda ei kavatse. Mõnikord võib see nõnda minna.”, lk. 78.

“Mida sa siis tahaksid / kui sa oma tahtmise saaksid? // Mina tahaksin, et asjad oleksid nõnda, nagu nad olid kogu minu eluajal, // kes oleks iseenese peremees ja mitte mõne võluri õpilane. Aga kui saatus mulle seda keelab, siis ei taha ma mitte midagi: ei vääritut elu, ei poolikut armastust ega alandatud au.”, lk. 118.

“... jaoks tundus tõus igavikupikkune, mõttetu rännak vastikus unenäos, otsatu teekond, mille ähmast lõppu mõistus ei võta.”, lk. 122.

“... siis näis juuresolijaile, et karge tuul puhus läbi akna sisse, ja see ei toonud mingit lõhna, vaid oli täiesti puhas ja värske ja noor, nagu poleks ükski elav olend seda varem hinganud, vaid see oleks tulnud vastvalminuna lumistelt mägedelt kõrge tähekupli alt, või kaugetelt hõbedastelt randadelt, mida uhtusid vahused mereveed.”, lk. 132.

“Teisigi kurje võib tulla; sest ka / on ainult teener või saadik. Ent meie ülesanne ei ole mitte valitseda kõiki maailma hoovusi, vaid muuta paremaks need aastad, kuhu meid on pandud, juurida välja kurja neil põldudel, mida meie tunneme, et meie järeltulijad võiksid harida puhast maad. Milline ilm neil tuleb, see pole meie määrata.”, lk. 143.

“Nagu ma alustasin, nii ka jätkan. Me jõuame nüüd kuristiku servale, kus lootus ja meeleheide on vennad. Vääratus tähendab kukkumist.”, lk. 144.

“... ta nägi suurt, vaikset, halli varjuga kaetud kogu, mis ilmus eespool väreleva valguse taustale; ühes käes hoidis see mõõka, mille valgus tegu juba ise kibedat valu; teine käsi oli surutud rinnale ning peitis endas mingit nimetut võimu ja turma ähvardust.”, lk. 165.

“Sest järsku tabas teda mõte, otsekui selge ja külm nool, et lõppude lõpuks on Vari ainult väike ja mööduv asi: seal oli valgus ja kõrge ilu igavesti tema haardeulatusest väljas.”, lk. 184.

“... justnagu muutuks ta mingiks kivist ja terasest elukaks, keda ei suuda alistada ei meeleheide ega väsimus ega lõputud könnumaa verstad.”, lk. 196.

“... ent ometi täis kohutavat viha ja raevu; ja tema ees seismas karm, halastusest puutumatu valges rüüs kogu, kes hoidis oma rinnal tulesööri. Tule sees kõneles käskiv hääl. // .... vaatas otsekui suurest kaugusest. “Jah, ma pean edasi minema. / See on viimaks lõpp.”, lk. 206.

“... kuni nende kauneist sõnadest haavatud südamed tulvasid üle, ja nende rõõm oli mõõkade sarnane, ja nad kandusid mõttes neile maile, kus valu ja vaimustus voolavad koos ning pisarad on õnnistuse enese vein”, lk. 217.

“Siis / .. ütlen ma sulle, et sa oled ilus. meie mägsimaa orgudes leidub palju kauneid ja erksaid lilli ning neide veel kaunemaid; kuid ühtki lille ega emandat pole ma siiani näinud / nõnda armsat, ja nõnda kurba. Võib-olla on sinna ainult paar päeva aega, kui pimedus meie maailma peale langeb, ja kui see tuleb, siis loodan ma sellele kindlalt vastu astuda; aga see kergendaks mu südant, kuima Päikese paistes saaksin veel sind näha.”, lk. 225.

“Seda ma tean / Sina ihkasid / armastust. Sest tema oli kõrge ja vägev, ja sina tahtsid saada kuulsust ja au ning tõusta kõrgemale noist tühistest asjadest, mis maa peal ringi roomavad.. // Sest seda ta on, isand inimeste üle, suurim, kes praegu elab. Aga kui tema pakkus sulle kõigest mõistmist ja kaastunnet, siis ei tahtnud sa muud, kui ainult vaprat surma lahingus. // Ära põlga ära kaastunnet, mis on helde südame and. / Aga mina ei paku sulle kaastunnet. Sest sina oled kõrge ja vapper emand... // ... ja minu meelest oled sa kaunis emand kelle ilu ei suuda kirjeldada isegi haldjakeele sõnad. Ja ma armastan sind. Kunagi tundisn kaasa sinu kurbusele.”, lk. 228-229.

“... kui taevas oli safiirsinine ja Idas süttisid valged tähed, kuid Lääs oli ikka veel kuldne, ning õhk oli jahe ja lõhnav... // ... See on kõige lõpp. Nüüd ei ole mitte ainult päev armas, vaid ka öö saab olema kunis ja õnnistatud ning kõik selle hirmud lähevad ära.”, lk. 236.

“On kurb, et me kohtusime jälle alles siin, kõige lõpus. Sest maailm muutub: ma tunnen seda vees, ma tunnen seda maas ja ma haistan seda õhus. Ma ei usu, et me enam kunagi kokku saame.”, lk. 244.

“Sagedasti istusid nad seltsis tähtede all // ... meenutades läinud aegu ja kõiki nende rõõme ja vaevu, mida nad olid ilmas näinud, või pidades nõu tulevaste päevade üle. // ... poleks ta peaaegu midagi kuulnud ega näinud, ning talle oleks tundunud, et ta silmas ainult halle kivisse raiutud kujusid, mingeid mälestusi asustamata maadel kaotsi läinud ammuunustatud asjadest. Sest nad ei liikunud ega kõnenelnud suuga, vaid vaatasid ühest meelest teise; ja ainult nende säravad silmad võpatasid ja süttisid sedamööda, kuida snende mõtted edasi-tagasi käsid.”, lk. 248.

“See tundub peaaegu nagu uni, mis on aeglaselt kustunud. Mitte minu jaoks / Mulle tundub see pigem uuesti uinumise moodi.”, lk. 261.

“Ta oli kunagi suur, õilsast soost, mille vastu meie ei tohiks kätt tõsta. ta on langenud ja meie võimuses pole teda ravida; aga ma säästaksin teda ikkagi, lootuses, et ta võib ehk kuskilt ravi leida. // Tema silmis oli imelik pilk, segu imestusest ja sustusest ja vihast. / Sa oled tark ja julm. / Ma vihkan sind ja su halastust!”, lk. 284.

“Ma püüdisn / päästa, ja see on päästetud, aga mitte minu jaoks. See peab tihti nii olema / , kui asjad on ohu: keegi peab nad ära andma, kaotama, et teised saaksid neid leida. // ... et rahvas mäletaks Suurt Ohtu... // .... sest Kolmas Ajastu on läbi ning Sõrmuste päevad möödunud ning nende aegade lugude ja laulude lõpp käes.”, lk. 294.

“Ja siis näis talle, et hall vihmaloor muutus üleni hõbedaseks klaasiks ja rullus tagasi // ... ja ta nägi valgeid randu ja nende taga kauget rohelist maad kiiresti tõusva päikese all.”, lk. 296.

_______________________________

TSITAADID – 2007 -- MMVII

Raamatute lühikokkuvõtted, 2007. aasta suvel, Raplamaal.

________________________________

(22.06. 2007).

OTFRIED PREUSSLER: “KRABAT.” Tallinn, “Eesti Raamat”, 1982. // Tõlkinud: Linda Ariva; // (Saksa noorsookirjanduspreemia), // Lk: 8-151.

// “…nõidust / ja võlumist. // enese nähtamatukstegemist, iseenese kehast väljumise kunsti. // Sest seda oli / vahepeal taibanud: kes kunstides oli vilunud, omandas võimu teiste inimeste üle; ja saavutada võimu – nii palju nagu /, kui mitte rohkemgi; see näis talle üleva eesmärgina, selle nimel ta tuupis…”, lk. 34-35.

“Ma tean nüüd, kui lõbus on, kui oskad nõiduda !”, lk. 41.

“…Juhtub nii mõndagi, mida mõni mees mõelda ei suuda. // Nii mõndagi elus ei suudeta enesele ette kujutada.”, lk. 49.

“…nagu väljuks / mingi elav jõud. // sai ta jälle julgust juurde, esimest korda tundis uut kindlust.”, lk. 57,

“…Mõtlen selle üle järele / kui kaugele võib jõuda nõiakunsti abiga – ja et see on vahend, mis annab võimu…2, lk. 68.

“…Ta oli nii vaba, kerge , kaalutu ja väga ärkvel kõigi oma meeltega, hoopis enam ärkvel, kui ta seda eales on olnud.”, lk. 71.

“... Ma näen juba / et sa salakunstides kaugele jõuad. Minu hinnangu järgi on sinus selleks soont, seda tuleb harva ette.”, lk. 78.

“… tundis, et võõrast õhkus mingit tohutut jõudu.”, lk. 89.

“…See hääl oli nagu hõõguvad söed ja klirisev pakane. Ta tundis kuidas külm judin üle selja jooksis, samaaegselt seisis ta aga nagu keset ereda leegiga põlevat tuld.”, lk. 92-93.

“…ometi pidi ta juba nüüd püüdma valmistuda tasumistunniks, pühendudes kahekordse agarusega nõiakunsti aladusisse.”, lk. 112.

“…See on kunst kuidas mõtteis rääkida teise inimesega, nii et ta sõnu kuuleb ja mõistab, nagu tuleksid need temast enesest…”, lk. 116.

“…kunsti oma mõtteis teise inimesega rääkida “nii et teine sõnu võib kuulda ja mõista, nagu tuleksid nee dtema enese sisemusest. //Ta suunas kogu jõu, / tüdrukule, kuni ta uskus tundvat, nüüd on ta temani jõudnud – ja siis rääkis temaga.”, lk. 117.

“…kellel oli võimu tema unenägusi pealt näha..”, lk. 121.

“…On olema süks võimalus / Kui sa tunned mõnda tüdrukut, kes sind armastab --- see võiks sind päästa.”, lk. 125.

“…on võimu teise tahet väärata // oleksid võimeline / tahtele vastu seisma. // Sa pead oma tahet harjutama.”, lk. 129.

“… kuid põrkus siis vastuseisule. Mingi jõud, mis tema tahtejõule mõjus, võttis ta oma haardesse, ja hetke vältel oli ta nagu halvatud.”, lk. 130.

“…Usud sa siis, et tüdruk oskab nõiduda ? Teisiti kui keie / On olemas üks nõidumiskunst mida suure vaevaga peab omandama; see on see, mis kirjas nõiapiiblis, märk märgilt ja loits loitsu järel, ja on olemas veel üks, mis / kasvab välja muest kellegi pärast, keda armastatakse.”, lk. 141.

“…Et ta unes / jagu oli saanud, oli hea enne // talle oli määratud murda teise võim.”, lk. 147.

______________________________

JOHN WYNDHAM: “TRIFIIDIDE PÄEV” // “ THE DAY OF THE TRIFFIDS”. Tõlkinud: Aivo Lõhmus, tallinn, 1990 a.// Kirjastus: “Eesti Raamat” // Copyright Laws: 1986. // Lk.: 3 – 222.

“…nemad on kohanenud nägemismeeleta toime tulema, aga meie mitte.”, lk. 37.

“… Tundisn end / mahajäetult, ja ajuti kuidagi ebareaalselt, nagu poleks tegu minu endaga.”, lk. 40.

“… ja kes kogu asjade seisu suhtusid kassidele omase külma arhuga.”, lk. 42.

“…nende lapsikute vihahoogude tegelik põhjus oli sügav hirma.”, lk. 44.

“… tajusin ma tegelikult kõigest hoolimata kergendust, peaaegu vabanemistunnet… // Üksainus vägev vapustus oli lahendanud kõik vanad, igipõlised probleemid niihästi isiklikus kui ühsikondlikus elus //… et järele uurida, mid aon sel võõral maailmal mulle pakkuda.”, lk. ´47.

“…Inimsoo kõige püsivam ja lohutavam illusioon -- / --- on vist kindel lootus, et “meil ei saa seda juhtuda” usk, et see üürike aeg ja armetu koht, mis meile siin ilmas määratatud, on kõigi vapustuste eest kaitstud.”, lk. 68.

“… ja meeldetuletuse eest, et tolles maailmas oli kõigi ta puuduste kõrval ka nii palju ilu.”, lk. 69.

“… Üksik inimene on null. Alles kaaslane andis elule eesmärgi ja aitas haiglasi hirme vaos hoida.”, lk. 76.

“… nii, et iga üksiku vaikimine toob tulu neile kõigile”, lk. 79. (!)

“…Ilmselt reageeris ta ootamatutes olukordades palju kiiremini / või oli siis juba varem kõik võimalused põhjalikult läbi mõelnud.”, lk. 113.

“…Maa on siiski midagi muud kui viljatud linnad, millega oli nüüd igavesti lõpp tehtud. Maal võis töö ja vaeva läbi siiski veel leida tee tulevikku. //On täiesti võimatu püsida pikemat aega traagilises meeleolus, sellepoolest sarnaneb inimõistus fööniksiga. Kasulik või kahjulik, kuid see on lihtsalt osa inimese elutahtest. // --- etisalt peame kähku tavaliseks ja harjunuks muutma ka kõik üleva ja suurejoonelise, et elu oleks talutav.”, lk. 132.

“…Juhus nagu ikka / Peaaegu iga saatuslööki on võimalik näidata kummalise kokkusattumusena, kui väga tahta ja küllalt kaua oodata.”, lk. 151.

“…See tähendas pidevaid kaitselahinguid vähimagi võiduvõimaluseta. Sügaval hingepõhjas teadsin, et üksinda ei suuda ma kuigi kaua vastu pidada”, lk. 169.

“…liivajooksnud lootused, sihiti tunglemine ja kõikjale kostev tühjad evaatide kõmin, ja sii spolnud ma enam sugugi kindel, kas me olemegi nii väga palju kaotanud…”, lk. 188.

“…Eraldi võttes võib ju igaühel neist täheldada midagi, mis üsna kaugelt meenutab mõistust; aga kui nad on koos, on see sarnasus plaju suurem. Üheskoos tegutsevad nad samavõrd sihikindlalt nagu sipelgad või mesilased. Ometi võib öelda, et ükski neist ei anna tollest sihist või üldisest tegevusplaanist endale aru, ehkki ta ise moodustab sellest ühe osa. // et nende esmärk on meid kätte saada – ja varem või hiljem läheb see neil korda.”, lk. 198.

“… et me peaksime välja mõtlema mingi müüdi, mis neid aitaks ? Loo maailmast, mis oli imepäraselt arukas, kuid nii kuri, et see tuli hävitada.”, lk. 199.

____________________________

RAFAELLO GIOVAGNOLI: “SPARTACUS”. “Eesti Riiklik Kirjastus”, Tallinn, 1957 a. // Tõlkinud (vene keelest) A. Kurfeldt. // Lk: 3-497.

“…kus ehitab endale pesa kotkas / seal heiskame oma vabaduselipu. Sobivamat kohta ei võinud saatus meile pakkuda.2, lk. 214.

“…meenutades raudpuuri suletud lõvi, kes rahutult otsib viisi, kuidas purustda oma vangla võred.”, lk. 231.

“…ja sisendades / teistesse seda kirglikku usku, mis elas temas endas.”, lk. 232.

“…meie püha üritus ja lipp, melle eest me võitleme, kõige ülevam kõigist, mis iial lehvinud päikese all lahinguväljadel // et võita, on meil üksainus abinõu – distsipliin.2, lk. 241.

“… talitsematau iseloomuga, uhek hingega, ühendas endas / sõduri parimaid omadusi. / /oli vaikiv, ennast valitsev ja väga vapper. // oleks olnud ka arenenum mõistus, laialdasem ja sügavam haridus.”, lk. 245.

“…Üks / kõige tähelepanuväärsemaid sõjalisi omadusi, mida ta ilmutas selle tema jaoks nii kuulsusrikka sõja kestel, oli kiirus, millega ta analüüsis, kaalutles, ette nägi ning mõistatas ja millega ta teostas vastuvõetud otsuse.”, lk. 249.

“… ja rahulikkusega, mida iial ei kaota tõeliselt julged inimesed.”, lk. 252.

“… imekena, täiesti lapselikku ja lumivalge alabastriga sarnanevat nägu. Suured mandlikujulised mereveekarva silmad särasid heledasti ja andsid sellele naiivsele ja naiselikule näole julge ja resoluutse ilme.”, lk. 261.

“… niisuguses vihas, et selle metsiku energia ees tundis / ennast vapustatuna ja peaaegu heldinuna.”, lk. 262.

“… neiu kõne aga / kandis teda tundmatuisse hurmavaisse maailmadesse ja pani unustama kogu ümbruse. // uinutada end teda joobunustavast slapärasest harmooniast.2, lk. 270.

“… salapärae jõud, vägevam kui minu tahe, on vallutanud minu hinge ja ma ei suutnud, usu mind, tema võimusest vabaneda.”, lk. 274.

“… pikka kasvu, ilus, osav, tõsine ja vaikiv mees. Ta oli kõige julgem ja kardetavam / kümnest tuhandest…”, lk. 295.

“… Kevad tuli / loendamatute armuhäälte salapärase raugusega.”, lk. 301.

“… alistada endale rahva enamuse teadvust, kasutades seda alistumist oma tumedate ja kasupüüdlike eesmärkide jaoks.”, lk. 303.

“… Inimene on inimesele hunt loomuse ja iseloomu poolest // sinu unistus on õilsa hinge unistus, kuid teostamatu unistus.”, lk. 313.

“… polnud tavaline naine; mõistus alistus tal alati kire puhangule, kired ga olid üliägedad. // Ta oli taltsutamatu oma soovides: ta taotles seda, mida soovis, ilma mingeid tagajärgi arvestamata.”, lk. 321.

“… aga selge on, et niisugusel naisel nagu /, kellele oli antud nii haruldane ilu ja kes oli nii vilunud võrgutamiskunstis, polnud raske lõplikult oma võrkudesse ahvatleda / Ta saavutas väga varsti täieliku ja piiritu võimu tema üle.”, lk. 324.

“…sina oled mõte, sina oled jõud, sina oled lipp. Sinus kehastub ja elab idee: “Maha rõhumine, õnn õnnetuile. / Sinust hoovab valgust.”, lk. 450.

“… sa alistud äravõitmatule saatusele. Saatuse võimule ei suuda ükski inimlik jõud vastu panna, tema vastu on alati purunenud kõige võimsamate inimeste jõupingutused, keda ajalugu üldse tunneb…// … kus sind ootab kõige puhtam, kõige õrnem, kõige tulisem, kõige ustavam armastus; seal veedad sa rõõmsalt oma elu lakkamatus õnnejoobumuses, tundmatuna inimestele, armastatud abikaasa ja isana.”,lk. 457.

“…et selles armastuses, selles kires pole enam midagi inmilikku: ta on muutunud hiiglasuureks, saanud kõigi minu tunnete valitsejaks, minu hinge isandaks.”, lk. 458.

“… see haruldane inimene, kes ühendas endas kõrgeid hingeomadusi, harukordset mõistust, talitsematut julgust, haruldast vaprust, sügavat tarkust --- oamdusi, mis annavad õiguse asetada teda kuulsaimate väejuhtide kõrvale, keda tunneb ajalugu.”, lk. 468-469.

______________________________

(27. 06. ’07).

HERMAN SERGO: “VIHAVALD”, Tallinn, 1970; // Kirjastus: “Eesti Raamat.” // Ajalooline romaan. // Lk: 7 – 436.

“… Kust sain ma selle õiguse ? Kes andis ? Kuid see, kes hunti kardab, ei saagi jahile minna. Julge pealehakkamine on vahest enamgi kui pool võitu.”, lk. 42.

“… Ka silmadega aetakse juttu // … et tüdruk oli ilus ja puhas nagu toomeleht. Need naerust virvendavad kaks põhjatu vee karva silma võisid tõesti lubada ja keelata, kutsuda ja käskida.”, lk. 47.

“… vaim lendab kiirelt nagu tuuleõhk, on kerge nagu virvendus veel. Jõuavad kõikjale. // … annavad õpetusi, juhivad jalga ja kätt.2, lk. 51.

“…Haldjas võib olla kümnes kohas korraga, kuulda saja kõrvaga.”, lk. 56.

“… et üks pea teeb vahest enam kui mitusada mõõka.2, lk. 72.

“… Oli suletud sündmuset esimene lüli, sellest sündis hiljem säärane keerdukiskuv ahel, mille loogad läksid läbi mitme maa ja mere.”, lk. 90.

“… Ära väga kauaks jää // Tüdruk ei lausunud küll sõnagi, kuid tema virvendavad merekarva silmad, põselohud, sügavalt hingav rind, toekad puusad / -- kõik oli üksainus lubamine.”, lk. 179.

“…palju tugevam mees. Minust tugevam ehk mitte kehalise rammu poolest, kuid sada korda üle armastuses, lootuses, vihas ja tegudes.”, lk. 182.

“… Osata õigesti elada on tarkuste tarkus ja kui ma selles teaduses sinult õpetust võin saada…”, lk. 225.

“…päise päeva ajal ja kõikide silme ees, oli issand võtnud imet teha.”, lk. 274.

“… Aga eks see inimesele elutahtmist annabki, et me midagi ette ei oska arvata. Kõik, mis ees, on saladuslik, nagu / tähemere lõpmatus ülal ja tundmatu kallas…”, lk. 314.

“… kes just praegu sai teada oma vanema velle eluohtliku pruuditõmbamise loo. Mis kogu kihelkonna meestel vibud vinnas on pidanud.”, lk. 321.

“… Küllap vist igal mehel on midagi veres, mis teda alati sinna tagasi kisub, kus ta sündinud on.”, lk. 329.

“… Tulevett // See paneb inimese seest põlema / maksab hingehinda…”, lk. 349.

“… “Usalda õde, ära salats evenna ees, kuid midagi pea ka ainuüksi enda teada” ütlevad vanad mehed, kellele maailm pole ainult elamiseks, vaid ka õppimise kohaks olnud.2, lk. 376.

“… Naiste seas oli otsevaatajaid, vargsi piilujaid ja sääraseidki, ke svõõra mehe poole esialgu üldse pilku heita ei julgenud.”, lk. 392.

“… Enamik mehi püüab rääkida sedasama keelt mis nainegi, sest ema õpetab sõnu ka lastele. / Seepärast õpib ta ühes lastega nagu uuesti rääkima. Võtab omaks naise kombed.”, lk. 397.

“… kas olen ma väärt // Kuid enne minu üle kohtumõistmist peavad nad teadma tõtt. Ja selle tõe panen ma kirjamärkidesse veel iseend aeluajal.”, lk. 398.

“… Elu pole ei hea ega halb, maailm ei ilus ei inetu. Kogu see olemine on täpipealt selline, kust küljest me oskame vaadata. Öö ja päev, torm ja tuulevaikus, mure ja rõõm. Kõik nad käivad meiega kaasas. Kõik nad on ühe ja sellesama elu pärisosad.2, lk. 401.

“…Mu kõrval peab seisma keegi ja see keegi peab olema naine, kellelt sünniks tulevaste tapatandrite isandad.”, lk. 408.

“… Aga mina tuleksin sulle küll kui sa ainult tahad”, lk. 409.

“… võlu vastu veel tugevam nõidus…”, lk. 411.

“… aga hoiame alles rahva, isade usu ja kombed, hoiame alles ka neilt päranduseks saadud maa ja keelepruugi.”, lk. 412.

“… kus üle inimpõlvede on kustumatult lootusesäde miilanud.”, lk. 414.

______________________________

(03. 07. ´07.)

James Fenimore COOPER: “VIIMANE MOHIKAANLANE. Jutustus aastast 1757.” “THE LAST OF THE MOHICANS. A narrative of 1757.” Tallinn, 1976, Kirjastus: “Eesti Raamat”,; Tõlkinud: Ü. Tambek; (Värsid tõlkinud: Hardi Tiidus) // Copyright: Moscow, 1949 //. Lk.: 5-334.

“… õilis noormees ! // ja tundes, võib-olla loomusunniliselt, oma võimu /üle.”, lk. 77.

“…Meie tarkussõna, mis ütleb, et “niikaua kuni on elu, on ka lootust” pakub enam lohutust ja sobib rohkem sõduri loomusega.”, lk 80.

“… tunded avaldusid aga lõpmatuis, kirglikes, kuid sõnatutes kallistustes. // Neiu pehmed, vagurad silmad särasid tärkavas lootuses // lisas neiu / näol kirjeldamatult puhas ja süütu naeratus..”, lk. 110.-111.

“… lausus / pehme, hõbeselge hääl. // … tulles kogu oma armasas ja nooruslikus ilus…”, lk. 124.

“… et endale kõige armsamat ja kütkestavamat kuju võtta…”, lk. 141.

“…jäi / edasisi sündmusi ootama, ilmutades säärast rahulikkust ja meelekindlsut, milleks pole võimeline keegi peale indiaani sõjamehe.”, lk. 187.

“…Kõnemees / kes oskab asju niiviisi seada, on kaasagsete hulgas üldiselt populaarne, ükskõik, kuidas tulevased põlved temasse ei suhutks. Kõik märkasid, et mõeldud oli rohkem, kui lausa välja öeldud, ja igaüks uskus, et sõnade varjatud mõte vastas täpipealt tema enda ootustele.”, lk. 270.

“…Sellistel hetkedel võis seda / pimeduse vürstiks pidada, ke smingist olematust ülekohtust mõtiskles ja kurja sepitses.”, lk. 271.

“… et olid selle lühikese suhtlemise ajal naissoole omase loomusunnilise tajuga märganud, kuhu noormehe huvid olid tegelikult suunatud…”, lk. 328.

_____________________________

(12. 07. ´07.)

SIR ARTHUR CONAN-DOYLE: “BASKERVILLIDE KOER.” Tallinn 1973, Kirjastus: “Eesti Raamat”. Lk. 5-520. Tõlkinud: A. Tann, V. Pedajas, E. Heinaste. [“A STUDY IN SCARLETT”, Leipzig, 1892 // “THE HOUND OF THE BASKERVILLES. ANOTHER ADVENTURE OF SHERLOCK HOLMES”, Leipzig, 1902 // “SHERLOCK HOLMES. THE COMPLETE LONG STORIES”, London, 1929.]

“... Tal näib olevat lausa kireks omandada kindlaid ja täpseid teadmisi”, lk. 8.

“...Te ju teate, et inimkonna tõeliseks uurimisobjektiks on inimene.”, lk. 12.

“...ei lubanud mu delikaatsus teiselt inimeselt usaldust välja pressida.”, lk. 17.

“... Miks ei võiks natuke kunstikeelt kasutada ? /.. kuna mina mõtisklesin inimvaimu mitmepalgelisuse üle.”, lk. 38.

“... Suurele vaimule ei ole miski tähtsusetu.”, lk. 48.

“... Vaatasin talle kindla pilguga otsa, nii nagu ma naistele alati mõju olen avaldanud...”, lk. 51.

“... tundis elustuvat ammu ununenud mõtteid, kui jälgis painduvat tütarlapsekuju / kergel sammul kõndimas...”, lk. 73.

“... Hommiku saabudes avanes nende pilgule metsik, kuid imekaunis vaade. Igast küljest piirasid neid kõrged lumemütsides mäetipud, mis piilusid üle üksteise õla kauge silmapiiri poole.”, lk. 91.

“... Vaatame, kas maa peal on õigust või valitseb meie üle juhus.”, lk. 107.

“... osata tagasihaaravalt arutleda. See on väga kasulik ja lihtne oskus. // .. on tulusam arutleda ettepoole / kes suudavad arutleda sünteetiliselt / kes on võimeline arutlema analüütiliselt”, lk. 110.

“... Algaja teadusepõllul / nii-öelda merikarpide koguja suure tundmatu ookenai rannal.”, lk. 122.

“... ning tema silmad läikisid kalgilt ja kuivalt nagu ikka siis, kui ta millestki elavalt huvitatud oli.”, lk. 132.

“... Maolen seni oma uurimistes piirdunud selle maailmaga. / Väikest viisi olen ma kurjaga võidelnud, kuid vanakurja ennast käsile võtta oleks arvatavasti liiga suur auahnus.”,lk. 134.

“... kuid miski tema kindlas vaates ja ta käitumise rahulik eneskindlus näitasid, et tegemist on härrasmehega.”, lk. 139.

“... paika, kus talle vere poolest lähedased inimesed nii kaua olid valitsenud ja kuhu nii sügavad jäljed jätnud. // ... et ta oli suursuguste, tuliste ja isandlike meeste pika rea tõeline järglane. / ... silmad väljendasid uhkust, vaprust ja jõudu. // ... kaaslane, kelle pärast võis riskeerida, olles kindel, et ta sellest ülesandest julgelt osa võtab.”, lk. 161.

“... oli teda kirjeldanud iludusena / naine oli seda kindlasti, ja seejuures kõige haruldasemat tüüpi. / brünett / sihvakas ja elegantne. Tema uhke peenjooneline nägu oli niivõrd korrapärane // tundlikku suud ja ilusaid, tumedaid ning väljendusrikkaid silmi. Oma täiusliku kehakuju / tõepoolest ootamatu ilming.”, lk. 175.

“... Naise tuju / kui te mind paremini tundma õpite, siis saate aru, et ma ei ole alati võimeline oma ütlemisi ja tegusi põhjendama.”, lk. 178.

“... Tema silmis oli mingi kuiv sädelus / nagu see sobib kindla ja arvatavasti karmi iseloomuga.”, lk. 181.

“... et ei lase kunagi / oma selgel, loogilisel mõistusel parajasti käsilolevalt asjalt minevikumälestuste heietamiseks kõrvale kalduda. // Pingsal vaimsel keskendumisel on imelik omadus --- kustutada mälust asjad, mis on juba möödas.”, lk. 252.

“... lihtsalt nom de plume, ent selle taga seisab leidlik ja tabamatu isik.”, lk. 263. (”kirjanikunimi”, pr. k.).

“... Keskpärane inimene ei tunnista kedagi endast kõrgemaks, andekas aga tunneb otsekohe ära geeniuse...”, lk. 270.

“... Ratas käib ringi ära ja jälle on sama kodar üleval. Kõike on tehtud enne meid ja tehakse ka pärast.”, lk. 275.

“... võib vajutada seltskonnale, kellega ta kokku puutub, kas hea või kurja pitseri.”, lk. 335.

“... neiu, noor ja omapäraselt ilus. Ta oli rootsi tüüpi tütarlaps, valgevereline ja heleda peaga, huvitavaks kontrastiks paar ilusaid tumedaid silmi --- need vaatasid võõrast üllatunult ja meeldiva hämmeldusega...”, lk. 340.

“... oli mees, kes väga kiiresti ümbrusele oma pitseri vajutas. Kus ta ka ei viibinud, ümberkaudne rahvas sai sellest peagi teada...”,lk. 341.

“...Oma / kõnega ja võluvate meelitamisvõtetega oli ta ohtlik kosilane. Temas oli seda kogemuste ja salapärasuse lumma, mis äratab naises huvi ja lõpuks ka armastuse. ... // ... vihje, et tolles suures linnas oli temaga juhtunud kummalisi asju, nii kummalisi ja salajasi, et nendest ei võinud rääkidagi // kuulas / tumedates silmades säramas kaastunne ja poolehoid --- need kaks, millest väga kiiresti ja loomulikult võib võrsuda armastus.”, lk. 342-343.

“... Joovastavad joogid ja poliitika olid bossist teinud niihästi rikka kui ka võimuka mehe.”, lk. 403.

“... Sellel mehel olid küll terasest närvid, sest kuigi ettevõtte kogu raskus lasus tema õlgadel, oli ta niisama rahulik ja muretu nagu alati.”, lk. 406.

“... Ta oli justkui pisut muutunud. Tema olekust võis tunda meest, kellel on teha suur töö. Nägu oli tal nagu graniidist tahutud. Silmad / sädelesid... / Temkast oli saanud ilmselt meeste juht.”, lk. 407.

“... neiu käsi oli mu peos. Imeline ja seletamatu asi on see armastus: siin me seisime kahekesi, kes me enne seda päeva polnud teineteist kunagi avrem näinud, kes me polnud vahetanud ühtki õrna pilku ega sõna...”, lk. 444-445.

“... et kui olete kõrvale jätnud kõik võimatu, siis see, mis üle jääb, ükskõik kui ebatõenäoline see ka ei tunduks, peab olema õige.”, lk. 450.

“... suhtuda asjasse kui lihtsalt abstrakstesse vaimsesse probleemi.”, lk. 471.

“... Oletasin, et eksiteele võis ta kõige tõenäolisemalt sattuda oma ülirafineeritud loogika tõttu --- sellepärast, et ta tavalisele ja lihtsale seletusele eelistas alati keerukat ja iseäralikku.”, lk. 480.

“... Üks meie suuri riigimehi on öelnud, et parimaks puhkuseks on tegelemine teist laadi tööga.”, lk. 486.

“... oli mürki täis nagu väike madu, võtsin ta käsile // Sellest peale kiindus ta minusse ega tahtnud enam metsa tagasi minna, vaid tolknes aina mu hüti ümber. Õppisin talt veidi tema keelt ja seda armasmaks ma talle sain.”, lk. 518.

“... Armastus kuulub tunnete valda, ja kõik millel on tegemist tunnetega, käib risti vastu ehtsale kainele mõistusele, mida ma üle kõige hindan. / ... sest siis minetaksin oma selge otsustusvõime. // ... minule jääb ikkagi vaimne nauding --- nii nagu alati.”, lk. 522; (viimane lehekülg...!!!)

_____________________________

( 29. 07. ´07.)

JACK LONDON: “MARTIN EEDEN.” Romaan.” // Kirjastus: “Eesti Riiklik Kirjastus”, tallinn 1963. // Tõlkinud: L. Rajandi. // LK. – 5 – 380. // (Moscow 1960.)

“... nägemuse tõttu... / See oli ime. Kunagi varem polnud ta nii kõrgelennuliselt edasi andnud kõrgelennulist mõtet. Ent ta polnud iial püüdnudki kõrgelennulisi mõtteid sõnadesse panna. // Teda hirmutas piiritu ilu ... // Ning kogu see müstiline rõõm ning ta vaimse armastuse ime ---“, lk. 88.

“... polnud teda õpetanud omaenda tundeid eritlema...”, lk. 89.

“...Ta oli eeskätt armastaja. Kõik muu allutas ta armastusele. Seiklus armastuses oli suurem kui seiklus mõtete maailmas. // Tema oli imelisem kõigest, mida / iial tundnud või oletanud oli, imelsiem kõigist nta unistustest.”, lk. 94.

“...Ma armastan ilu. Ja kultuur annab muller täpsema ja parema mõõdupuu ilu hindamiseks.”, lk. 109.

“... kuid ta oli jäänud kaineks. // ta uputas elu ja leidis elu ... // Viin oli tagajärg, mitte põhjus. / Viski oli tark. Ja ata avaldas / oma saladused.”, lk. 149.

“... vaiste / ... ta vaistud olid niisama vanad kui inimtõug ja veel vanemad. Nad olid olnud noored siis, kui armastus oli veel noor, aga nüüd olid nad targemad kui kõik inimeste tavad ja harjumused...”, lk. 160.

“... teda silmisesid ja armastasid ja imestasid printsliku hoolimatuse üle, millega ta nende armastusse suhtus.”, lk. 161.

“... ja jumal teab kellega veel, kellel tagatipuks on veel kana aru ja kes on vastutsvõimetu...”, lk. 174.

“...Aga ma võin korralikult ära elada ja mul jääb seejuures küllalt aega iseenda jaoks, mida ükski teine amet mulle ei võimalda.”, lk. 177.

“... Ise aga armastas ta kirglikult ilu, ning rõõm seda teenida oli talle küllaldaseks tasuks. / Armastus oli tema meelest kõige ülevam asi maailmas./ Armastus asus mäeharjadel...”, lk. 180.

“... elu ülevaim and, kõige kõrgem tipp,ja ainult vähestele oli määratud seda leida. // Armastaja tunnistas ta endamisi kõige õnnelikumaks kõigi olendite seas...”, lk. 181.

“...jutustamislaadi, kompositsiooni ja stiili iseärasused, mõtteavaldused, kontrastid ja epigrammid. // Ta otsis põhiprintsiipe. / ... võis ise tuletada stiiliõpetuse põhimõtted. // Alati otsis ta põhimõtet... // ... kus ta kõrvus alatasa kõlas / nõdrameelne kisa, lahkas ta ilu...”, lk. 184.

“... --- ta olialati teadlik ilu sügavast müsteeriumist, millesse ta tungida ei suutnud niung millesse ükski inimene iial ei ole tunginud. // ... ning, et ilu müsteerium pole mitte väiksem kui elu müsteerium, et see on isegi suurem, et iluja elu on lahutamatult läbi põimunud...”, lk. 185.

“... Ta janunes sümpaatia järele, mis tema puhul tähendas arukat vaimset kooskõla...”, lk. 208.

“... nende minevikuvaimude peale tahtmatult armukade, ja sa tead, et su minevik on täis vaime.”, lk. 214.

“... Ta oli püüdnud end varustada kunsti tööriistatdega, ent teiselt poolt ei olnud ta oma jõudu ohvriks toonud. ta oli püüdnud oma jõudu veelgi suurendada, hoidudes seda pillamast.”, lk. 216. (C. Castaneda !).

“... ja mõtelda suurimaid mõtteid... // ... sellised inimesed liuglevad nagu üksildased kotkad sinitaevas, kaugel maa peal kihavast ja seltsi otsivast karjast.”, lk. 229.

“... suure põhjalikkusega läbi oma lõbustuskampaaniat.”, lk. 238.

“... Nad on kõik rumalad, kui nad just kavalad pole. Ja kavalaid on nende hulgas üpris vähe.”, lk. 240.

“... sellest puhastunud ja peenenenud näost kiirgas ilust ja tarkusest osa saanud inimese isiemine elu... // ... ning raamatut, mille ees ta mõtiskles. Ta vaatas raamatu pealkirja ja luges: “Esteetika”, lk. 246. ( Esteetika !!!)

“... Vaimne üleväsim,us ei tekitanud viinahimu. // ...ei tundnud mingit vajadust napsi järele.”, lk. 259.

“... teine intellektuaalne inimene / nimelt tuld, ispiratsioonisähvatusi, intuitsiooni, geeniuse taltsustamatut leeki. // elu müsteerium ja seletamatu saladus...”, lk. 260.

“...Hirm ? // lugest ta askeedinäost, et pole olemas midagi, mis võiks seda inimest hirmutada. // Silmad tõmbusid aina kitsamaks, kuni muutusid kulli silmade sarnaseks...”, lk. 262.

“... Armastage ilu tema enda pärast. // Inimenem, viimane efemeer.”, lk. 266.

“... Rõõmu allikas ei ole teile tehtud tegu, vaid just tegemine ise. // Minu omas on aga ilu armastus eümmardaja. // ... kahvatule kuivanud naisolevusele!”, lk. 267.

“... See jõud läheb teile veel kalliks maksma. // Ma mõtlen naisi. Nad kiusavad teid kuni surmani, nagu nad teid siiamaani on kiusanud --- kui ma eksin, siis olen küll vastsündinud imik. // Nad armastavad teid / .. teie vajate ülevat andumist elule, suuri vabasi hingi... // ... tüdinete kõigist naistest...” lk. 268.

“... See oli täiuslik kunst. // ... täiusliku väljendusvormi. // ... fantastiline, hämmastav, ebamaine asi. // kujutlusvõime hullumeelne orgia..”, lk. 283.

“... See on suur ja täiuslik teos, millest ma unistasin siis, kui olin lihtne noormees magusate illusioonide ja puhaste ideaalidega.”, lk. 284.

“... Idealismi kaudu jõudis ta filosoofilise anarhia juurde... // Spenceri jünger / materialistlikuks monistiks pööras... / ka monist, ainult et tema ei tunnista muud kui vaimu.”, lk. 288.

“... Ta võibb rääkida Nietzschest või Schopenhauerist või Kantist... / monism / haeckel // Tegi seda lihtsalt nalja pärast, aga oli liiga laisk... / Kui ta aga oleks tahnud, oleks ta võinud kõrgele tõusta. Selles mehes peituvad piiritud võimalused---“., lk. 189. ( Väga tähtis lehekülg !!! Schopenhauer, Nietzsche.).

“... ja kuigi nad olid vaimukad ja targad, polnud nad pealiskaudsed. // ... nende teadmised moodustasid seotud süsteemi...”, lk. 290.

“... ilmutades intelligentsi, mida / iial kohanud polnud nende väeste naiste juures, keda ta tundis.” / haeckeli jünger / ... nad kõnelesid tule ja vaimustusega. Intellektuaalne huvi piitsutas nad üles nagu teisi viin ... // ebareaalsed pooljumalad nagu kant ja Spencer. See oli elav filosoofia.”, lk. 291.

“... Idealism / laitmatu loogilisus, mis köitis / mõistust. // .. katses selgitada teadvust tema enese abil. // süvenes Kanti filosoofia labürinti. / filosoofilist hoinge. // Berkeley / Hume /”, lk. 292.

“...materialistlik monism. //... sest te olete juba loomu poolest võimetud mõistma filosoofilist abstraktsiooni.”, lk. 293.

“... polnud Ruth iial olnud kaunim, vaimsem ja eeterlikum, aga ühtlasi ka elujõulisem. / ta isilmad köitsid / ikka ja uuesti – silmad, millest ta esimest korda oli lugenud surematuse sõnumite.”, lk. 297.

“...Nietzschel oli õigus. / Maailm kuulub tugevatele. Tugevatele, kes on ühtlasi ka üllad / kes ei tee kompromissi, jaatajatele.”, lk. 300.

“... Tulevik ei äratanud temas uudishimu. Üsnagi varsti saab ta teada, msi tulevikul tema jaoks varuks on. Ükskõik, mi see ka on – sel polnud enam tähtsust. Mitte millelgi ei näinud tähtsust olevat.”, lk. 317.

“... Seda reetis uhke alandlikkus tüdruku silmis, iga ta iseka keha hellitav liigutus, viis, kuidas ta püüdis iga Martini sõna. // Ta oli nüüd naine / ta metsik, väljakutsuv ilu oli täienenud, ilma et see midagi kunagisest ketsikusest oleks kaotanud / jultumus ja tuli // “Kaunitar, tõeline kaunitar!”, lk. 331.

“... vaagis oma armastust, mis nüüd haihtunud oli. ta teadis nüüd, et tegelikult polnud ta iial Ruthi armastanud. ´Ta oli armastanud idealiseeritud Ruthi, omaenda loodud eeterlikku olendit, oma armastusluule säravat valget vaimu.”, lk. 365.

“... Ega mind küll miski ei keela, aga ma lihtsalt ei taha. ( ainult üks kord purjus olnud ja siis ka kogemata)”, lk. 368.

“... Uni oli talle saanud unustuseks ja igal hommikul ärkas ta kahetsusega. Elu häiris ja tüütas teda ning aeg oli talle nuhtluseks.”, lk. 369.

“... Nüüd põlgas ta elu. / Elu ei olnud hea. // Elu, mis siiralt elu poole ei püüa, on määratud hääbumisele.”, lk. 372. (tõeline Nietzsche !)

“...--- tüdrukutest oled ilma. Ei saa parata, mina armastan naisi. ma ei oska ilma nendeta elada...”, lk. 374.

“... Saaksid parima tüdruku terves riigis.”, lk. 375. (SIC !!!)

“...oma Nietzschest / Ja kes teab ? Vahest oli Nietzschel õigus. Võib-olla pole üldse kuskil tõde, tõesti pole tõde, ei ole olemas sellsit asja nagu tõde.”, lk. 377. (SIC !!!)

“... Käes!. ta oli selle leidnud! imelik, et tal seda seni iial pähe polnud tulnud. Seda see kõik tähendas. // ... selles ongi õnnelik pääsetee. ta ihkas puhkust ja seal ootas teda puhkus. // SWINBURNE:

“Liiglembest elu vastu

ning hirmust olla priid

me täname täis askust

mis tahes vaimusid,

et elu pole jäädav,

et surnud surnuks jäävad;

et kehvki oja käänab

end kuskil mereni.”

“See oli ainus tõeliselt hea asi maailmas. // Ei olnud enam aega. Kannatamatult tahtis ta kaduda.”, lk. 378.

... Martin oli üksinda, ujudes enesekindlalt, otsekui kavatseks ta jõuda lähemale rannikule umbes tuhande miili kaugusel. see oli vaistlik elutahe. // “Elutahe!” mõtles ta ja see mõte ajas ta naerma. Olgu, tal jätkub ka tahet, mis on küllalt tugev, et viimase pingutusega iseennast hävitada ja lakata olemast. // Ta vaatas üles vaiksete tähtede poole ... // ... selgete tähtede all... // “Elutahe!”//, lk. 379.

_______________________________

(29. 07. ´07.)

STANISLAW LEM: “SOLARIS”. // “EEDEN”. Tallinn, 1989. // Kirjastus: “Eesti Raamat”. // Tõlkija: Aarne Puu. // Copyright, 1959, Warszawa // “Solaris”, 1976. // “Eden”, 1984, Krakow-Worclaw. // Lk. 5-349.

S. Lem: “Solaris”.

“...ja kord näis mulle millegi kallihinnalisena, lõplikult kaotatuna..”, lk. 11.

“... Mõistan. Sa arvad, et olen hulluks läinud. Ei. Veel mitte. Lihtsalt ma ei suuda sulle seda teisiti seletada ... esialgu. // Hoia ennast vaos.”, lk. 12.

“... Tahtsin olla üksi. // “... piinlik täpsus igasuguste, ükskõik siis kas tähsate või mitteoluliste kohustuste täitmisel on minu loomuses. // ... lõpuks taipasin selliste aruluste mõtteust... // Mis minuga lahti on ? Miks ma tegelen mingite lollustega ...”, lk. 15.

“... Konservatismile / dialektilise arengu resultaat / sültjas siirup / vormitu zelee / Ajalehed, mis el ajal lugejate meeleheaks ja teadlaste nördimuseks joobusid nõmedaimatest väljamõeldistest... // Kui probleemi õnnestus mingil määral lahendada, siis ilmnes, nagu hiljem tihtipeale / juhtus, et selle asemele ilmus uus, võimalik, et veelgi hämmastavam.”, lk. 18.

“... See püüd saavutada kontakt // mida see probleem tekitas”, lk. 19.

“... Kõik see sundis teadlasi arvama, et nende ees on mõtlev monstrum, mingi hiiglaslikult vohav, tervet planeeti kattev / meri-aju, kes kulutab aega oma ulatuselt ebaloomulike teoreetiliste uuringute peale kõige olemasoleva mõttest... // igavesti kestvast hiiglaslikust monoloogist, mis ületab meie mõistmisvõime igasugused piirid. // eesmärk --- kohanduv, tunnetuslik või mingi muu – oli täielik mõistatus.”, lk. 20.

“... iseenda väärtuse proovikiviks / jutt on meist endist, inimtunnetuse piirist”. // ... mõttetark, kehastanud kõikteadja, kes on juba ammu aru saanud igasuguse tegevuse mõtetusest...”, lk. 21.

“... ühe vanimaist filosoofilistest probleemidest ... mateeria ja vaimu, teadvuse vastastikustest suhetest. // Kas mõtlemine ilma teadvuseta on võimalik ? // ... kuid see kõik, mi smind ümbritses -- / isegi mulle tundmatu tulevik – kõik näis praegu tähtsusetuna ja ma ei mõelnud millelegi, süvenedes selle igat inimest hämmastava kaardi vaatlusesse. // ... kui tundisn kellegi pilku... / oli nagu halvatud / .. raske, liikumatu pilgu tunnetamine muutus talumatuks.”, lk. 22.

“...Tuba oli tühi. / Kuid veider tunne püsis. Tohutu, piiritu, vormitu, silmitu pimedus vaatas mind. ükski täht ei valgustanud sed apimedust akna taga.- // ilmnes jälitusmaania // .. arvasin siiamaani, et tema mõistust ei suuda miski tumestada. nüüd oli see veendumus kadunud.”, lk. 23.

“... Mis mängu siin mängitakse ja kes kellega mängib ? // Teil ju on mingi uurimisplaan ?”, lk. 27.

“...tunnistati / haige kujutlusvõimega inimese vaimusünnituseks... /Sellega see lugu lõppeski.”, lk. 33.

“... Tahtsin kõikidele oletustele lõppu teha ja tões jälile jäuda, ehkki ma ei kujutlenud, kuidas suudan seda mõista.”, lk. 37.

“... jampslike nägemuste ohver või hoolimata nende täielikust absurdsusest ja eba tõepärasusest on mu elamused siiski reaalsed //... ka kõige tavalisema une ajal juhtub, etvestleme meile võõraste inimestega... // ... loodud näiliselt iseseisvas psüühikaosas. // Ehkki tegelikult on need sõnad meie mõistuse looming...”, lk. 39.

“... Peyotlit / mis kutsub esile hallutsinatsioone ja värvilisi nägemusi. //...ma ei suuda välja rabeleda sellest meeletust nõiaringist, kuhu olin sattunud, sest mõelda võib vaid ajuga, iseennast kõrvalt vaadata ei saa, et organismis toimuvat õigesti hinnata...”, lk. 40.

“... Ma ei olnud hullumeelne. Viimane lootuskiir kustus. // See oli Harey, valges rannakeleidis / tumedad juuksed taha kammitud, õhuke rõvas rindadel pingul...”, lk. 41.

“...Kui hea, et see on säärane unenägu, kus sa tead, et näed kõike unes. // 19. aastane) //kõike imetlevate silmadega // ripsmetest langes näole pikk vari. Ta oli hurmav. / Esimene suudlus oli põgus, nagu oeksime lapsed. Ma suudlesin teda kaua.”, lk. 42.

“... --- väga tihti ei suuda me unes oma keha valitseda // --- jättis ta vahel mõistusetu, ja teinekord jälle häbitu mulje, kuna ta vaats kõike natuke kustunud imestusega, mis väljendus ainult silmades.” lk. 43.

“... tütarlapse poole / olgu ta kes tahes (!) //mind kiskus tema poole mõistusest, loogikast ja himrust hoolimata.”, lk. 46.

“... Tundsin, et olen kohutavasse lõksu langenud... / kui minult oleks küsitud, mis minuga toimub ja mida see kõik tähendab, poleks ma ainsatki sõna suutnud kuuldvavale tuua //... võrdselt jubeda ja mõistmatu... / .. mis võimaldaks mul põgeneda...”, lk. 47.

“...Kõik kahtlused – seda ma võisin endale tunnistada – olid hajunud ja läbi näilise Harey näo hakkas kumama teine, tõeline, mille ees hullumise võimalus näis tõepoolest vabanemisena.”, lk. 52.

“... Aga kas sa oleksid uskunud, kui oleksin öelnud ? Kas oleksid ühtainukestki sõna uskunud?”, lk. 54.

“... ..ma ei teadnud ju k e s see võib olla.”, lk. 55.

“.... Me suundusime kosmosess kõigeks ettevalmistunult, see tähendab üksinduseks, võitluseks, kannatusesk ja surmaks. // ... endamisi mõtlesime, et oleme võrratud. // Oleme humaased ja õilsad...”,lk. 57.

“... ookean ? Tema ? Aga milleks ? // ... et ta tahab nmeiega mängida ? Või meid karistada ?! // Planeet, kus võimutseb ülivägev saatan, kes oma kuratliku huumorimeele rahuldamiseks sokutab teadusliku ekspedistsiooni liikmeile armukesi ! Sa ei usu isegi seda täielikku idiootsust ?!”, lk. 58.

“...See oli tülgastav ! /... nagu nukk, elav nukk. / Ilge ! Jah, sest need eui olnud tema liigutused. // ... nagu oleks keegi katsetanud ... justkui oleks keegi proovinud... // Mulle jäi selline mulje. See tekkis intuitiivselt. / Need liigutused olid ebaloomulikud. // Justkui oleks keegi tahtnud kindlaks teha, mida see laps suudab kätega teha, mida suuga või kehaga. / Ta oli elus, seda küll, kuid siiski polnud inimlik.”, lk. 65.

“...Kuid mind ei hämmastanud miski, ka iseenese ükskõiksus mitte. // see oli justkui pooleldi uni, pooleldi tõelisus. // Sest sa oled väga kaunis.” //... nagu otsiksid ... nagu oleksin ...”, lk. 71.

“... Mida see tähendas ? See näiliselt nii nõrk ja habras keha – tegelikult aga hävimatu --- koosnes põhiliselt ... ei millestki ? // See oli mõttetus ! See oli võimatus !”, lk. 77.

“... Muide, ta poleks niikuinii aru saanud // See vestlus ei olnud isegi naljakas. Ta ei olnud vajalik. // Ta ei ole inimene ega kindla isiku koopia, vaid materialiseerunud kujutis sellest, mida antud inimese kohta sisaldab meie aju.”, lk. 79.

“...Sa oled hea. Ära arva, et ma ei oska hinnata kõike, mida oled teinud. // ... ma pole inimene, vaid ainult instrument. // Sinu reaktsioonide uurimiseks või midagi selles laadis. / Selle aluseks on mälestused ja mahasurutud fantaasia. Midagi taolist.”, lk. 111.

“...Sest ma otsisin endas ... --- n e i d -- seda midagi teist, olin täitsa meeletu ... / ...ma olen olemas ainult ... ainult väliselt. Et sind petta. Mõistad ? // Kui ma mõteleksin s e l l e g a , siis peaksin kohe kõike teadma ja mitte sind armastama ..”, lk. 112.

“... Kuidagi lapselik, hale naeratus ilmus ta näole. Kas see tähendab, et ma olen .. surematu ? // Jah,. Kontaktist. / Kontakt tähendab mingite andemete, mõistete, tulemuste vahetamist. Aga kui pole midagi vahetada ? // Võib-olla peab sinu ilmumine olema piinaks, võib-olla teene // Sõpruseavaldus, / võib-olla mõnitamine ?”, lk. 113.

“... Hiir ! Mõtteus. ei olnud siin mingeid hiiri. // Oleksime ikka kenad küll, kui kõigele lisaks hakkaksime siin veel ka sunnivahendeid kasutama ! // Muide, ka slles ilus pole ma kindel, sest kas rumalus võib ilus olla ?”, lk. 117.

“... Mõtle järele, mis inimene sa oled. Keda sa tahad õnnelikuks teha ? Päästa? Ennast ? Teda ? Kumba ? Seda või teist. Kahe jaoks ei jätku sul enam julgust ? “, lk. 118.

“... kui sinu kannul käiks peletis, kes on valmis sinu heaks kõike tegema, sa ei kõhkleks hetkegi, et teda kõrvaldada. On mul õigus ? / Aga vahest ... vahest just sellepärast e i olegi ta peletis ! See seob sind käsist ja jalust ? // Kui ta on imekaunis, siis ainult sellepärast, et sinu mälestus oli imekaunis.”, lk. 120.

“... Kas on võimalik oma alateadvuse eest vastutada ? // Sellest ei taheta üldse juttu teha, mis siis veel rääkida kellegi mälestustest, olgu nad allasurutud või mitte...”, lk. 121.

“... Inimene siirdus teisi maailmu, teisi tsivilistsioone tundma õppima, tunnetamata lõbuni iseenda salajasi hingesoppe...”, lk. 122.

“... ühtse terviku moodustavad uurijate põlvkonnad, olgugi, et üksikutel inmestele on algus ja lõpp, meie visadus intellektuaalse kontakti saavutamisel, inimkonna poolt ärakäidud ajaloolise tee pikkus, veenumus, et seda jätkatakse ka tulevikus... // ... kõikide isiklike tunnete allasurumine meie missioonile ---“ lk, 124.

“...Väga võimekad ja jõuliste iseloomudega inimesed sünnivad enam-vähem kindla sagedusega ... // Nende arvukust või puudumist mingis teadusharus saab ehk seletada perspektiiviga, mida see ala avab.”, lk. 130.

“... “on kosmilise sajandi religiooni aseaine, teadusse rüütatud usk; kontakt, siht, mille poole ta püüdleb... // ... mis on pigem lähemal luulele kui teadusele... // ... ootavad Ilmutust, mis selgitaks neile inimese end amõtte ! // .. müütide epigoon, müstiliste igatsuste tuum... // Lunastuse lootus... !”, lk. 134.

“... kuna nendes ulmades ületas ümbrus oma konkreetsuse ja materaalsusega tegelikkust. Ma ärkasin paradoksaalse tundega, et äsja nähtud uni on tegelikkus, tõelisus aga, see, mida näen silmi avades, vaid mingi kahavatu varjuderiik.”, lk. 138.

“...Ma upun inmestesse. Muutun vaikivaks ja tähelepanelikuks ja selle eest hakkavad mind hindama kaaslased. mul saab olema palju tuttavaid, isegi sõpru, ja naisi, ja võimalik, et ka üks naine. // Hiljem läheb kõik normi. Ilmuvad uued huvid, uued tegevusalad, kuid ma ei pühendu nendele täielikult. mitte millegile, mitte kellelegi mitt eiialgi enam.”, lk. 151.

“...evolutsioneeruvast Jumalast // See sinu Jumal on olevus, kes on sisenenud jumalikkusse justkui väljapääsmatusse olukorda ja, mõistes seda, on andunud kahetsusele. / .. ahastav Jumal on ju inimene // .. ei loo inimene endale eesmärke. Selle sunnib talle peale ajajärk...”, lk. 153.

“... nagu sada aastat tagasi. / teooria ei võinud, ei suutnud asendada reaalseid elamusi. // ... ilmnes mingisugne ettevaatlik, kuid kartmatu naiivsus, kui ta õhinal püüdis, tormakalt tundma õppida, mõist uut...// Sajandeid kestnud armastajate ja luuletajate usk armastuse jõusse, mis on tugevam surmast...”, lk. 157.

“... Mille nimel ? Tema tagasituleku lootuses ? Mul ei olnud lootust. Kuid minus elas ootusärevus, ainus, mis mulle temast oli jäänud. // Ent ma uskusin kindlalt, et halastamatute imede aeg ei ole veel möödunud.”, lk. 158.

(Zakopane, juuni 1959 – juuni 1960).

_______________________________

STANISLAW LEM: “EEDEN”

“... Ei nalja teen. Mulle meeldivad sellised naljad”, lk. 166.

“... see on midagi uut --- planeetidevaheline Robinson.”, lk. 167.

“... tõstis pea ja heitis hüvastijätuks pilgu rahulikult siravatele tähtedele.”, lk. 173.

“... Kas teiel ei tundu, et me käitume nagu peast segased ? // .. omamata vähimatki ettekujutlust sellest, millega siin kokku puutuda võime.”, lk. 176.

“... niisugust vastikust tekitas see elukas, kes otsekui imes ennast temasse apla, tavatult keskendunud pilguga --- ehkki ta ei näinud ega arvandu ära olendi silmi...”, lk. 180.

“... See on hullumeelse looming. // --- Õiti hullumeelsete. Vaimuhaigete tsivilisatsioon – vaat mis on see neetud Eeden ! // ... omaette, tundub ta mulle ebanormaalsena.”, lk. 191.

“... Seda, mis võib juhtuda, pole võimalik ette näha. Rahulikkus, arukus, enesevalitsus --- ainult need võivad meid aidata.”, lk. 211.

“... pisikestel värjatel suuremad pead, nende koljud olid külgedelt veidralt paisunud...”, lk. 245. ( SIC !!!).

“... Iga tsivilistsioon loob sellelaadseid tehnilis vahendeid ja säilitab nende abil oma ajalugu ja kogemusi.”, lk. 311.

“... sellisedi abstraktseid mõiteid nagu usk, jumal, moraal, hing on võimatu / ühtsustada. // on see, mida / religiooniks nimetab, lihtsalt traditsioon, ajalooliselt kihistunud tavad, rituaalid.”, lk. 335.

“... NAGU OLEKS KÕIK TOIMUNUD MINGIS TEISES, INIMESTELE VÕÕRAS MAAILMAS.”,lk. 348.

“Imeilus / Kaldusime kursist seepärast kõrvale, et ta nii kaunis oli. // Aga... tead ? Tõenäosusteooria järgi peaks olema veel ilusamaid.”, lk. 349. ////

(Krakow – Zakopane, suvi 1958.)

______________________________

(04.-05. 08. ´07.)

TRYGVE GULBRANSSEN: “JA TAAMAL LAULAVAD METSAD”.

Tallinn, 1992. // Kirjastus: “Eesti Raamat”, // Tõlkinud: Agnes Antik. // “Og bakom synger skogene.”, // Eesõna: E. Lumet. // Lk.: 5-207. // Copyright: 1973.

“... see oli julgus, mida keegi ei suutnud mõista, ja sellepärast oldi kindlad, et siin on tegemist nõidusega.”, lk. 17.

“... Teda ümbritses otsekui suure jõu õhkkond... // ... rangete teravate silmadega.”, lk. 23.

“... aga nüüd oli kõige üle midagi kummailiselt ebatõelist – hääli ja helisid ja kohinat kõikjal. // --- tuli talle järjest lähemale.”, lk. 41.

“... Jah, nii vist oligi, kui vaimuhaigus hakkas tulema. Siis vist olid säärased liialdatud veidrad nägemused ja võis uskuma hakata... // ... ta oli vaimuhaige”., lk. 42.

“... Ta oli nüüd peaaegu aasta selle stühjuses elanud, aga see tundus nagu palju aastaid. Oli päevi, kus talle tundus, nagu hakkaks vanadus lähenema. // ... ja arvanud, et tal on veel palju päevi ees. // ... aga nad ei söandanud välja ilmuda, sest nad teadsid, et tal on üpris hea mõistus ja et ta ei lase ennast petta.”, lk. 51.

“... ta oli kolmekümne ühe aastane // ta oli olnud väga ilus ja oli veel praegugi... // Ta oli peen, sale ja suursugune ning daamilik kõiges.”, lk. 52.

“... Siis ma peaksin tundma kedagi, kes mind tahab. // .. nagu oleks küsimuses elu ja surm.”, lk. 55.

“... Neiu / silmad ei saanud ununeda. nndes peitus tema suurim ilu. Need sulgusid enne naeratust, ja kui siis naeratus tuli – avasilmi, siis oli, otsekui oleks neisse kõik headus kogunenud. // .. tunded olid tugevad nii mures kui rõõmus.”, lk. 56.

“... – ja et kõigele, mis elab maa all ja maa peal, õigel viisil tähelepanu osutataks. On ju mitut liiki võime, mis liiguvad jõulu ajal.”, lk. 61.

“... .võib sind hoidma hakata, ja küll sa siis vahetevahel kuuled veidi. Tema ei jutusta igapäev ja igaühele. // nagu nõidust levis luukõhnast kogust. Aga tal oli siin ka oma ohtlik võim inimeste üle.”, lk. 65.

“... Sul on naise valikul rohkem mõistust olnud kui paljudel sinu suguseltsist.”, lk. 66.

“... Veel kunagi enne polnud (Ane –vana norra nimi !) end niivõrd rahulikuna ja kindlana tundnud kogu elu tuleviku suhtes selles maailmas, mis oli tema oma.”, lk. 75.

“... ütles oma mõtete ja maailma kohta, nagu t e m a seda nägi...”, lk. 91.

“...suhtus sellesse külma rahuga. Ei tema ise ega teised tema suguseltsist olnud tema teada säärased: nad olid olnud tüdrukute suhtes tagasihoidlikud kuni kahe-kolmekümne aastani – ja veel kauemgi.”, lk. 92.

“... aga aja kuludes ta taipas, et see on ta saatus. // Nüüd oli tal aega mõtelda, ja ta võis tänulik olla, et teda oli ajaldi nii põhjalikult hoiatatud.”, lk. 103.

“... Mitte üks, vaid mitu korda oli oht hoiatanud teda suure nõrkuse, naistearmastuse eest. // Kuigi kõik seda teadsid ja pidid arvama, et ta oli hirmuks kogu naissoole, oli ometi nii, et kui ta külla tuli, kihasid kõik naised ta ümber nagu kärbsed tule ümber.”, lk. 104.

“... et see polnud udu, et need olid alasti neiud, kes tantsisid, juuksed lahti, ning sel juhul tõusis sügavusest niivõrd õndsalikult veetlevaid helisid, et ükski elav mees ei saanud vastu panna.// Silmad olid nagu ädaoht ja kogu keha jõud ja reipus.”, lk. 105.

“... Ta oli tugev nagu palju mehi ja nõrk nagu palju naisi. // Siis otsis ta võib-olla tahet, mis oli niisama tugev kui tema enda oma – või parem veelgi tugevam.”, lk. 107.

“... ja elavaid mälestusi sellest ajast, kui ta oli noor. Ta otsis midagi endas, midagi, mis oli kaotsi läinud. // Inimene temas oli kaotsi läinud. // Võib-olla kasvavad need kiiremini, kui ta liigub sagedasti oma nooruse eluvärskel maal.”, lk. 118.

“... et armastus ja kõik säärane on võltsid kujutlused... // Ilu oli midagi, mida ta austas. / ... peened näojooned. // ta külm, arvustav pilk lõi kõikjal tema ümber kartuse õhkkonna.”, lk. 120.

“... Nii kaugel maal / saada nii vana ja oivalist kojakit.”, lk. 124.

“... kuid ta kaunis nägu // Puhtajooneliste kulmude all särasid silmad rahulikult ja vaikselt nagu hulk tähti. Suu oli kindel, aga kaunite kaartega. – Taas päev õhtule jõudnud – tema parimast noorusajast.”, lk. 128 (!!!!)

“... võivad nad armastada üksainus kord, ja seda armastust ei suuda nad iial unustada.”, lk. 131.

“... --- käitus sellena, kes ta oli, külm rahu ja jõurikkus kogu olemusel, sügavate läbitungimatute silmade vaadates kusagilt ülalt teiste peale alla.”, lk. 147.

“... tõotanud oma saatuse vastu võidelda. // .. läheb ta tema silma alla, naeratab säravalt ja vestleb rõõmsalt. // Neis oli nagu küsimus, ent mida nad küsisid, seda ei osanud ta mõistatada. // Issand Jumal, küll olid ta silmad kaunid – ja veetlev naeratus oli suunatud temale.”, lk. 153.

“... Seesugusega, millel oli nii imesteldav seos nagu Jumala sõnul, tuli ettevaatlik olla.”, lk. 186.

“... Elu mõte on ehk just selles, et me peame end kannatlikult kõigist kahtlustest ja kogu mõistetamatusest läbi võitlema ega tohi kunagi loobuda. Küllap igaüks saavutab siis küpsuse, mis vastab tema võimetele ja jõule... // ... kas inimene on teinud oma parima. / Küllap Jumalal on kõigega oma mõte.”, lk. 189.

“... Tuleb olla range, kui arvatakse, et see on õige, ja leebe, kui arvatakse, et sellest on kasu – osutada head tahet... Ei tule vabandada sellega, et see on raske.”, lk. 191.

“... Aga siis oli tal ka oma kindel arvamus kohusest elus. Oli vaja teha end vabaks meheks ja ennekõike nii rippumatuks...”, lk. 192.

“... oli lihtne inimene. Tal oli ainult üks viis, kuidas nende tahet elavana hoida. tema elu oli – teod. Mõtlemine oli talle teotsemise ettevalmistus.”, lk. 203.

“... Kas ta polnud nagu saatus paljudele inimestele kuni kaugele ... //--- kui arglik ja iseäralik ta sii soli. Pidi ta laskma neil teineteist kaotada, kui nad olid teineteisesse kiindunud ?”, lk. 204.

“... Sirge ja tõsine, astus ta edasi... / ... ja uhkelt nagu mitte kunagi varem kallutas ta pea tagasi ja sulges silmad. // .. ja andis ta näole kuldse helgi... // Ta seisis nagu võlutud ja vahtis, otsekui oodates, et nägemus kaob. Siis liikusid Adelheidi huuled – oli nagu sosistaks ta sõbraliku sõna... // Ta suudles...”, lk. 205.

______________________________

(07.- 08. 08. ´07.)

TRYGVE GULBRANSSEN: “JA TUULED PUHUVAD VAIMUDEMÄELT”. Tallinn, 1992. // Kirjastus: “Eesti Raamat”. // Tõlkinud: Agnes Antik. // Lk. 7-302. // “Det bl´aser fra Dauingfjell”, OSLO, 1973.

“... linna nuhkivatest, pealetükkivatest, kitsalt koos elavatest inimestest -- // ja palju hingamisruumi iniemeste vahel.”, lk. 16.

“... --- tugevate, seletamatute inimeste müstiline võim maailma tavaliste, ebakindlate, vankuvate inimeste üle.”, lk. 22.

“... vaatas tõusva aukartusega, sedamööda kuidas ta hoomas tema rahulikku võimukust.”, lk. 31.

“... See oli nagu igatsus elu järele, mis suutis ja ihkas --- kuid ei olnud võimeline esile tulema – täielikult päikese kätte: See oli nagu tuhandeid ütlemata sõnu --- nagu väljendamatus ise – inimeste meeles --- // -- ei peaks esile tulema – sest olid inimmeele enda igatsus – selle järele mida keegi ei saavuta.”, lk. 40.

“... panid teda kogu elu kui midagi võltsi tajuma. / .. häbeliku tõsidusega ning muutunud tõe ja aususe võrdkujuks—“, lk. 47.

“.... Kuid temas oli ka seda, mis öeldakse olevat eriti naiselik, aga mis on naiselik, sest on inimlik, -- te ta oli teadmishimuline.”, lk. 49.

“...Adelheidil oli tunne, et ta on äkitselt palgest palgesse kogu jõurikka minevikuga, millest ta oli lugenud ja nii põletava huviga kuulnud. Tundus, nagu vaataks ta / kõrge kogu, tugeva näo ja loitvate silmad ekaudu tagasi / suguvõsasse ja ellu siin kuni kaugesse minevikku välja.”, lk. 58.

“... Ta olikord selgusele jõudnud, et mehe kohus on end vabaks teha ja aidata seejärel teisi selleks saada.”, lk. 70.

“... kuid oli selge, et mehel, kes elus nii palju saavutanud, on ohtlikku jõudu...”, lk. 78.

“... Neil oli sageli tagamõte: ja küünla kohta käival ettekuulutusel oli nii omapärane sõnastus; // ... et küünal hakkab tõesti iseendast mõlemast ostast põlema // .. et küünal, mis niimoodi põles, oli surmaennustus / et kui lasta eluküünlal nõnda kahest otsast põleda, siis närbub keha ja – “uus elu, mida külvad, sureb noores eas.”, lk. 82.

“...Külma välimuse all oli temaski alati põlenud igatsus helluse ja südamlikkuse järele nagu teistes inimestes. ta ei olnud seda ürgset endas tüdrukute käte vahel ära kulutanud.”, lk. 87.

“... Keegi ei tea, kust tulevad niisugused tunnetused, aga oli, nagu kiirgaksid kaljud talle külmalt vastu – ja sisendaksid talle kindlat teadmist, et see oli seal.”, lk. 96.

“... et ta on nagumuistend niihästi vanadele ku noortele, nagu ta olevat kuulnud, isegi suurimaile on vastumeelt temaga tülis olla.”, lk. 105.

“... Tema silmad olid vana võimu tagasi saanud, nad olid sinised – sätendavad – selged – ja küsivad.”, lk. 107.

“... --- need hinged, mis virdavad millegi mõjul, mis pole tuul. Küllap see on igatsus millegi järele, mis paneb nad liikuma.”, lk. 110.

“...Ja inimhingel on jõudu kõigest läbipääsemiseks, olgu või surmast risti läbi. // .. on kunagi niisugust elust raiutud nägu //... kuni see oli saavutanud kirgastunud ilme, mis tema näol nüüd oli.”, lk. 113.

“... Aga elu tegi ta rahutuks: kõik elav oli nii üürike.”, lk. 129.

“... oleme iga päev tedlikud, et peam esurema: loomad seda ei tea. // Aga surmast on kõik teadlikud – see on ainus tõelisus, mida me kindlalt ette teame ja millele me võime end kohandada. // Ja meis on võimeid, mõtteid, tahet ja tunnetusi, mis lähevad kaugemale kui surm – jah, mis lähevad Jumala juurde.” lk. 147.

________________________________

(09. 08. `07.)

TRYGVE GULBRANSSEN: “EI LÄHE KÕRVALTEED”. “Ingen vei gar utenom.” // OSLO; 1973.

“... ei olnud tavalistele inimestele mõistetav. Need olid nagu lood nägemustest, kummitustest ja ebaloomulikest asjadest.”, lk. 173.

“... --- tormistevas rõõmus ja mustas mures ning kõigis seisundites mõlema äärmuse vahel, millega elu inimesi lihvib.”, lk. 176.

“... tõsidust täis aeg oli olnud ainult sügisemeeleolu pimeda talve tulekul ? Ja kas tema muutus nüüd oli kevadetunne – vastu elule ja suvele ? Kas inmese elus polnud midagi tõsist ja terviklikku, kas kõik oli üksnes meeleolu ja muutus ?”, lk. 180.

“... --- nagu valitsenuks temas ujedus, msi teda alati tagasi hoidis -- // See meenutas Adelheidile ujedust, mida ta oli alaealiste poiste juures tähele pannud, ja ka muidu oli noores Dagis palju, mis meenutas poisiloomust.”, lk. 181.

_______________________________

(07. 08. `07.)

REIN RAUD: “KAUPO”. Tallinn, 1990. Kirjastus: “Eesti Raamat”. Lk. 3-144.

“.... Mitte kasvav aeg, ka mitte seisev, vaid hoopis kolmas ja erinev, jumalate aeg. // Keegi ei oska seletada, mismoodi liigub jumalate aeg...”, lk. 9.

“.... ei olnud kunagi tähtis niivõrd asi ise kuivõrd inimene, kes seda hindas... // ... siis oskas ta olnu järgi sündmuste kulgu alati palju täpsemalt ette arvestada.”, lk. 13.

“... siis vähemalt huvitavaid mõtteid kokku panema, ja võib-olla oli neil talle rohkemgi vaja kui mõistlikumate meeste äraproovitud õpetusi... // ... ta põles liiga vara ära..”, lk. 15.

“... Inimese hing on ytema keha sees vangis, aga kui ta lõpuks vabaks saab, päritakse tema käest aru ka keha tegude kohta, sest oleks tal olnud küllalt jõudu, oleks ka keha pidanud teda kuulama.”, lk. 23.

“... Sest / mõtlemisjulgus haaras teda kaasa, mõtted ise alati mitte, aga nende julgus küll. Näis, nagu ei tunnistaks / jumalast oma vaimule seatud piiri. ta tahtis rohkemat.”, lk. 26.

“... oli sõnasedmises osav ja suutis uskumatuid asju sõnades mõistetevaks muuta..”, lk. 31.

“... kellegi väga hoolikalt koostatud ja peensusteni välja mõeldud mängu kus tema osa oli surmaotsus välja öelda.”, lk. 34.

“... Unenägu oli tal äkitselt meelest läinud nagu mingi ebaoluline tüütus. ta ei mäletanud üldse unenägusi ja küllap oleks ka see temast jälgi jätmata mööda läinud, kui see hiljem kordunud poleks. Nii mõnigi asi ununeb, kui at ei kordu. Ja nii mõnigi asi kordub, mis ei unune.”, lk. 37.

“.... Ja ikkagi, milline on neil radadel ühe üksiku inimese koht, kes loeb kõiki märke nii hästi või halvasti kui ta oskab ... // ... kui tema enese tahe ja valik ? //... et tema ei ole ennast kunagi vastu tahtmist painutada lasknud, aga on seepärast ka üksindusele mõistetud..:”, lk. 58.

“...siis eestlased olid ju ometi arukad inimesed, kellel pidi maailma asjadest ju mingi ettekujutlus olema.”, lk. 61.

“...Kõik kuri saab kunagi tasutud. Selline on seadus: Ükski pahategu ei pääse ilma väljateenitud karistuseta. päev tuleb.”, lk. 67.

“...Teda vaadati pettumusega – eriti ristitutel oli kahju, et ta ei kuulutanudki end avalikult võimsamaks siin mail nähtud nõiaks, ja ka ristimatute pilgust kadus igasugune aukartus...”, lk. 84.

“...Millist salajast väge oskas ta käsutada ? Kas oskas ? Seda ei teadnud tegelikult ju keegi, aga väita, et / oli oma tegudes ja rännakutes algusest peale, algusest lõpuni jumalateta ja üksi... // ... et maailma ei valitsegi .. // ... vaid oma ükskõiksuses halastamatu juhus.”, lk. 102.

“... aga siis tuli jagunemise aeg ja need, keda sünnipära või võimed olid määranud ridu juhtima, jätsid maha oma senised kohad lihtsamate meeste vahel, et määravamaid tegusi teha. / Sellepärast valis ta endale / hoolega vaiksemate ja tõsisemate hulgast, aga teist nii vaikset kui ta ise ei leidnud ta ühtki.”, lk. 115.

“...Ehk siis usust, et nende teadmine on ainuke ja õige”, lk. 129.

“... kui me õigluse juures püsime ega karda seda õiglust endale nõuda.”, lk. 136.

“...et iga välimus on petlik ning et ka sõnad ja isegi teod on petlikud ning ainuke tõde on varjul inimese hinge sügavustes ?”, lk. 139.

______________________________

(09.-10. 08. `07.)

STANISLAW LEM: “TAGASITULEK TÄHTEDE JUUREST”. Talllinn, 1976. // Tõlkinud: Gunnar Kaarend. Kirjastus: “Eesti Raamat”. Lk.: 3-239. // S. Lem: “Powrot z gwiazd”.

“... – see oli ilus mustajuukseline tüdruk. / Riietus liibus nii tihedalt tema keha ümber, et näis, nagu oleks ta alasti.”, lk. 14.

“.... Esmakordselt silmitses ta mind nagu olendit mingist teisest maailmast.”, lk. 30.

“...Kas oli see veel arhitektuur või juba pigem looduse ümberkujundamine? Ilmselt olid nad aru saanud, et teatud piiridest üle astudes tuleb loobuda sümmeetriast, tuleb loobuda korrapärastest vormidest ja õppida sellelt, mis on ületamatu -- kõikvõimsa looduse taiplikud õpilased!”, lk. 43-44.

“... nagu oleks ta nende olemasolu unustanud / ta oli loobunud kõigest ja endast kõik andnud ning jättis hüvasti teadmisega, et viimase vaibuva heliga hääbub kõik.”, lk. 45.

“... Kuid mu imestamisvõime oli ammendatud. Mul oli juba kõigest kõrini.”, lk. 46.

“... enamik inimesi kaustab oma ajastu tehinkasaavutsui, ise neid ometigi mõistmata. // Oleks olnud ainult tehnikasse ja kommetesse sisseelamisega / kuid juba / olin tähele pannud, et nad püüavad sisendada teatud kindlat lähenemisviisi, isegi valmis hinnangut asjade olemusse suhtumisel, nad esitasid valmis hindamissüsteemi...”, lk. 49.

“...Kui te oleksite teistsugune inimene, siis ma seda ei räägiks, kuid teie peate teadma tõde. Te olete üksinda. Inimene ei või elada üksi.”, lk. 65.

“... Me elame üldise ehaolu ajastul: Erootilistest probleemidest lähtudes tähendab see halastamatust. Armastust ega naisi ei saa võita rahaga. Materiaalsed faktorid on täielikult minetanud oma tähtsuse...”, lk. 68.

“... kuid te ju teate, mis ootab neid, kes liiga palju teistest erinevad ?”, lk. 70.

“... Tema ilu rabas mind. // ... veenduda tema ilus: ta ei olnud mitte ainult ilus, ta oli hurmav. Tumedad pronksiläikelised juuksed, õrnvalge, ütlemata rahulik nägu ja liikumatud tumedad huuled. Ta võlus mind. / See oli täisulik ilu, olin seda alati pisut kartnud. Võib-olla tuli see sellest, et olin / liiga palju temale mõelnud.”, lk. 89.

“... Tema laud värahtasid. Huuled paotusid. Ta oli väga ilus.”, lk. 97.

“... viirastusliku fantaasia vili, mis kajastas lakkamatuid püüdlusi luua midagi uut, mis ei kordaks vana.”, lk. 100.

“... – ja pilk on sul selline..” / Tema nägu lõi särama, silmaterad suurenesid, pilk muutsu sügavaks, // -- mulle näis, et ta lakkab olemast tema ise, nagu võiks ta iga silmapilk muutuda kellekski teiseks.”, lk. 103.

“... aga suutis osast üle olla. Ta oli tütralaps, kes elas kõhkluseta üksnes käesolevale hetkele; tundeküllane, tuisupäine ning julm oma ääretus lihtsameelsuses – süütu olend, kes tõi õnnetust kõigile, sest ta ei tahtnud kellegi vastu halb olla.”, lk. 106.

“... inimestel ei põhjusta agressiivsuse hääbumist mitte keeld, vaid käsu puudumine... / inimese mõttekäiku. // Ühtedel olid ülekaalus psüühilised häired – tahe põgeneda, püüe pääseda olukorrast, millesse nad olid sattunud.”, lk. 116.

“...kes tegi relatiivsusteooriaga sedasama, mida Newtoni teooriaga tegi Einstein. See pikk ja ebatavaline avastuslugu, fantastiline nagu kõik tõestisündinud lood...”, lk. 119.

“... Ta oli ise ebatavaline. “Telk seljas, selline tüdruk kõrval, nõnda käiksin läbi kogu Kaljumäestiku...”, lk. 125.

“... Oleksin võinud ära anda kõik tähed, kui oleksin kuuks ajakski saanud oma pealuusse midagi seesugust, nagu temal pidi olema.”,lk. 137.

“...milleks oli mul sed atarvis olnud, miks ei teadnud ma tollal, et tuleb olla tavaline, kõige tavalisem inimene, et teisti pole mõeldav, et teisti pole mõtet eladagi.”, lk. 139.

“... Ma ei hooli millestki / Mitte millestki. Ainult sinust. MA pean sind nägema. pean sind vaatama: pean kuulma su häält Lihtsalt pean ja kõik muu ei lähe mulle korda. Ei nüüd ega tulevikus. Ma ei tea veel, mis meist saab. Arvan, et ega see hästi ei lõppe.”, lk. 169.

“... kui mul / oodates juuksed pikkamööda halliks läksid ? Missuguste sügavusteni, missuguste varjatud peidupaikadeni pidin ma lõpuks jõudma, et teada saada, mida ma väärt olen?”, lk. 173.

“... “Et naine võiks leegitseda, peab mees olema nagu jää.” Sellest järeldus, et võisin edu saavutada ainult öösel, mitte aga päeval.”, lk. 187.

“... Kogu aeg heitles ta mitte minuga, vaid iseendaga, oma kehaga (( millest ma iga osakese ja kumeruse suudluste ja hingeõhuga otsekui avasin ja ellu äratasin, lähenedes talle – vastu tema tahtmist – lõpmatu kannatlikkusega ja aeglusega //.. ja toimuv sai teoks; see ei olnud isegi nauding, see oli alandumise ja ühinemise kaisutus, sööst kehade lõpmatusse, maruline liitumine hetkeliseks tervikuks...”, lk. 188.

“... hakkasin / nägema neid kummalisi nägemusi / olevusi kellel puudus nägu, vormituid inmkogusi / et alustada minuga seosetuid kõnelusi või hõljuda...”, lk. 202.

“... See oli inimloomusele kõige vastumeelsem olukord – täielik hääbumine, enesekaotus, lahkumine siit ilmast täie teadvuse juures – inimene oli paisatud igavikku, mis tungis temasse ja andis talle tunda oma kohutavat maiku.”, lk. 203.

“... oli see Platon, kes ütles: “Õnnetu – sa oled saanud, mida sa oled tahtnud.”, lk. 204.

“... Neetud maailm, eks ole? Midagi ei ole näha ja midagi ei ole olemas: ma kujutasin endakle seda hoopis teisti ette.”, lk. 215.

“... Kujuta endale ette ... kahte maailma teineteises. Esiteks roosa aj õhkõrn – õrnroosa lõpmatus – ja selles teine, tumedamas toonis, mis kauguses muutub sügavpunaseks, peaaegu siniseks, kuid see on kaugel, väga kaugel...”, lk. 218.

“... Ma ei olndu kunagi kindel, kas ta teeb nalja või pilkab või räägib hoopis tõsiselt // .. jäi tema enese seisukoht alati tabamatuks.”, lk. 223.

“... Inimene peab sööma, jooma ja riides käima, kõik muu on lollus. Igalühel on oma ... // Igal ajastul samuti.”, lk. 227.

_______________________________

(14.-19. 08. `07.)

Robert von Ranke GRAVES: “MINA, CALUDIUS”. // “I, CLAUDIUS”.

Tõlkinud: Hardi Tiidus. // Kirjastus: “Eesti Raamat”, Tallinn, 1978. // II. trükk. (“Eesti Päevalehe Raamat”). // Lk: 7 – 375. // Copyright Laws: 1934.

“.... et saatis salamisi temale ööseks ilusaid noori naisi / kui märkas, et kirg tegi / rahutuks. // ja, et orjatarid / vaikisid nagu unenäohaldjad... // pidanuks naine lisama Rooma abileunaise kasinusele ja kombelisusele idamaa kurtisaanide kunste ja ekstrvagantsust..”, lk. 25.

“.... Enamik naisi kaldub oma auahnetes püüdlustes mõõdukat piiri pidama; ainult vähesed teevad julgeid plaane. / aga oli ainulaadne selle poolest, et ta ei pidanud mingeid piire; jäädes täiesti tasakaalukaks ja külmaks isegi niisugustes üritamistes, mid aiga teise naise puhul peetaks pöörasteks.”, lk. 29.

“... Augustus / silmad olid tal säravad, nägu rõõmus... // stoikust filosoofile, kelle lihtsat ja tõsist nõu ta sageli küsis...”, lk. 51.

“... püüdis mu huvi äratada spekulatiivse filosoofia vastu // mis ületas korraliku hariduse tavalisi piire...”, lk. 61.

“... Mis puutub Tiberiusesse, siis tema mugavalt avar saar kõlbas talle hästi veel paariks aastaks. kliima oli suurepärane, toit hea ja tal olid avarad võimalused tegeleda kirjandusega.”, lk. 73.

“... et püüab valid alabaste hulgast võimalikult vähem labased. ta ütles, et kõik olevat õilsate meeste endi teh: iag kõrgest soost mees ja naine abiellugu noorelt ja suurendagu oam perekonda nii palju kui võimalik. Sündimuse ja abielude pidev kahanemine / kummistas / kinnisideena... // raiskavad kogu oma meheliku energia räpastele orjatüdrukutele ning vastikutele Aasiast ja Kreekast pärit prostituutidele ?”, lk. 79.

“... Peame lohutama oma loomuse surelikku osa põlvkondade lõputu jätkumisega / nõnda, et üksteise kaudu muudaksime surematuks selle külje oma loomusest, milles meil jääb puudu taevasest õndsusest. just sel põhjusel jagas esimene ja suurim jumal, kes meid lõi, inimsoo kaheks: ühe poole meesteks ja teise naisteks ning sisendas neile pooltele lakkamatu igatsuse teineteise järele, tehes nende vahekorra viljakaks, nii, et pideva taasünnitamisega muuta sõna tõsises mõttes surelikudki surematuks.”, lk. 80.

“... mu esimene armastus ja võin vandega kinnitada, et kogu maailmas pole kunagi nähtud teist nii ilusat tüdrukut. // esmakordselt nägin, olin rabatud, ja seda mitte üksnes tema ilu...”, lk. 84.

“... Enamik inimesi, kellega ta kokku puutus, olid meelitatud tema kõrgest hinnangust nende moraalsele palgele ning püüdsid seda siis ka temaga suheldes õigustada. // kui kellegi hingesopis oli varjul midagi head, oskas / selle alati välja meelitada.”, lk. 144.

“... Seepärast peeti mu teost piinava tõsidusega kirjapandud fantastiliselt juhmiks ja rumalaks soperdiseks, msi demonstreerib minu kurikuulsat vaimset võimetust, mille suhtes pole enam midagi kahelda.”, lk. 171.

“... kõneles rõhutatult peenes stiilis // tema argumente peaaegu absurdsuseni laiendasid...”, lk. 182.

“... ja muid maagiakunste, kaasa arvatud unenägude seletamine //ei soetanud endale kunagi vaenlasi ega kaotanud sõpru. Tema ainuke puudus / oli see, et ta vaikis seal, kus tehti kurja ja kus rääkimine poleks aidanud. Ta oli lahke loomuga, suuremeelne, julge, üdini aus ja kunagi ei nähtud teda sooritamas vähimatki pettust isegi siis kui see tõotas suurt kasu. // oli valetaja, kudi nbii peen valede väejuht, et oskas neid rivistada valvsatesse distsiplineeritud ründeüksustesse...”, lk. 185.

“... neil puudub distsipliin ja õige sõjaväeline taip, neid valitseb vaid vastastikuse rivaliteedi vaim.”, lk. 201.

“... seni aidanud unega võidelda, / Tajusin, et uinun. Olingi uinunud: teadisn, et olin uinunud ja lkihtsalt pidin ärkama.”, lk. 253.

“... Ja ära süüdista veini. Veinis peitub tõde. // .. solvata mind, kas sa oskad kujutleda, võib-olla koguni kõige suuremat valitsejat, keda maailm on kunagi näinud...”, lk. 269.

“.... kellele langeb osaks õnn tervitada ted akui jumalat. / Kuna kannan ikka veel sureliku maski, ei saa ma seetõttu pahaks panna, et sa midn kohe jumalana ära ei tundnud. //Olen end alati jumalana tundnud.”, lk. 311.

“... Ta oli pähe võtnud, et tema on too igavane jumal, kelle tulekut on Oriendis viimase tuhande aasta jooksul oodatud. / .. ja ta peab olema sündinud väljaspool Rpooma linna,kuigi ta saab valitsema Rooma riiki / kuid pärast oma surma põhjustab ta lugematu hulga sõdu...”, lk. 312.313.

“...Te ei oska kujutledagi, millise naerutormi see torge esile kutsus: Mida lihtsam ja totram nali oli, seda paremini see suurele rahvahulgale meeldib.”, lk. 325.

“... Miks ei peaks ma Platoni filosoofilisi nõuandeid tegelikus elus arvestama? Ka oled lugenud tema teost “Riik”? Imsetlusväärne väitlus. Platon soovitab hoida kõiki poeete väljaspool oma ideaalset riiki; ta ütleb, et nad kõik valetavad, ja nii see ka on.”, lk. 345.

“... Ilus tüdruk / ja ikka veel neitsi / Kas sa tahaksid teda endale naiseks ? Võid ta saada, kui soovid.”, lk. 355.

“... oli võrratult ilus tüdruk, sihvakas ja väle, gagaatsilmade ja tihedate mustade lokkidega. // ... tema salapärane muie ajas mu armastusest peaaegu hulluks ... // .. oli ta nobe taipama, milliseid eeliseid minuga abiellumine talle toob, ja oskas jätta muljet, nagu armastaks ta mind niisama palju kui mina teda.Tegelikult oli ta esimene naine, kellesse oli armunud pärast posipõlve. // .. armub nii veetlevasse ja ülitarka viiteistaastasesse tüdrukusse...”, lk. 356.

“...kuid nondele / oli ta kõige kuulsam kangelane, keda maailmas kunagi nähtud // ... seletamatu käitumine tegi / silmis veelgi auväärsemaks jumaluseks.”, lk. 362.

____________________________

(20.-26.08. ´07.)

ROBERT VON RANKE GRAVES: “JUMAL CLAUDIUS JA TEMA NAINE MESSALINA.” // CLAUDIUS THE GOD, AND HIS WIFE MESSALINA”. Tõlkinud: Hardi Tiidus Kirjastus: “Eesti Raamat, / Tallinn 1978. // London 1938. // Lk.: 7 – 471.

“... parima filosoofi kuulsus.”, lk. 57.

“... päästa nii paljude thandete töökate, rahumeelsete provintsielanike elu, siis teeab ta sed ameeleldi. ta soovitab neil pea püsti hoida ja loota parimat.”, lk. 61.

“...ära kunagi kedagi usaldaÄra kunagi usalda / oma kõige lähedasemat sõpra...”, lk. 129.

“... Hakkas ülistama / ilu, arukust, heldust ning minu erakordset õnn olla niisuguse olevuse mees...”, lk. 158.

“...Kas polnud Platon see, kes kirjutas: inuke mõistlik vabandus, mille valityseja võib välja pakkuda, on see, et niiviisi toimides hoiab ta ära andevaesemate inimeste võimu alla sattumise?”, lk. 214.

“... druiidide kultus, maagiline religioon, mis ikka veel eksisteeris... / .. maagiat õppimas. / religioonist / uskumustest...”, lk. 234.

“....öö läbi käivad kurjad vaimud katsealusega rääkimas, püüdes teda mitmesuguste võtete abil sundida tasakaalu kaotama. kandidaat ei tohi neile ühtegi sõna vastu öelda...”, lk. 237.

“...võib ta teha kõike, mid aiganes soovib. kõik on tema käsutuses... / Kõige ilusamad neiud on tema lõbukaaslased...”, 239.

“...See oli üks neid väga väheseid seletamtuid, salapäraseid müstilisi kogemusi, mis minu pika elu jooksul ett e on tulnud.”, lk. 274.

“... samastanud Platoni ja platonistide jumaluse ideaali – muutumatu, järeleandmatu, igavese ja mitte millegagi liitumatu intellektuaalse täiuslikkuse kehastuse, mis seisab kõrgemal kõigest muust, --“, lk. 290.

“...ta uskus saatuse ettemääraatud kulgu // Mulle meeldivad iidsed kombed ja tseremooniad...”, lk. 315.

______________________________

(31. 08. `07.)

STEFAN ZWEIG: “EILNE MAAILM. Eurooplase mälestused.” // “DIE WELT VON GESTERN. Erinnerungen eines Europärers”. // Tallinn, 1988, Kirjastus: “Eesti Raamat”. Tõlkinud: Jaan Kross. Lk.: 5-286.

“... ja mu justustus polegi niivõrd Minu kui terve põlvkonna saatus – meie ainukordse põlvkonna oma, kelle saatusekoorem oli suurem kui vist ühelgi teisel ajaloo põlvkonnal. // Olen sündinud / suures ja vägevas keisririigis, Hasburgide monarhias... // Kasvasin üles Viinis, kahe tuhande aastases rahvusvahelises metropolis...”, lk. 7.

“...Olen tundnud enne sõda individuaalse vabaduse kõrgeimat astet ja vormi, ja pärast selle sügavamat madalseisu läbi sajandite, olen olnud ülistatu ja põlastatu, vaba ja kütkeis, rikas ja vaene.”, lk. 9.

“...Kõik meie peaaegu tuhandeaastases Asutria monarhias tundus olevat rajatud püsimiseks, ja riik ise selle kestvuse garant.”, lk. 11.

“... et inimsoo tehnilise arengu tulemuseks pidavat tingimata olema niisama järsk moraalne tõus... // ... oleme inimese moraalse kasvatavause küsimuses märksa skeptilisemad. // .. mis paiskas meie humaanseis püüdlustes tuhand eaasta võrra tagasi.”, lk. 13.

“... Vaevalt oli kultuuritung kuskil teistes Euroopa linnades nii kirglik kui Viinis. / Austria monarhia polnud ... /// ... uhkus kõige jõudsamalt pöördunud kunstilise võimu saavutamisele. // Aga pealinn oli oma vanas säras puutumatult alles, õukonna asupaik, tuhandeaastase traditsiooni hoidja.”, lk. 18.

“...Linn oli sajandite jooksul aeglaselt kasvanud. // Hofburg oli näinud põlvkondi keisreid, Schöbbrunn Napolean, Stefani toomkirikus olid ristirahvamaade ühinenud vürstid põlvitanud tänupalves türklaste käest pääsemise eest, ülikool oli näinud oma seinte vahel teadustähti lugematul arvul.” // Oli imeliselt meeldiv elada selles linnas, mis võttis kõik võõra külalislahkelt vastu... / Tema kerges Pariisi-laadselt rõõmuslahedas oli elunautimine loomulik asi. (( ... subtiilsema väljameelitamise kunsti ja armastuse abil ?”, lk. 19.

“... Aga kultuuriliselt sünnitas see kunstiprotsesse ülehindamine millegi täiesti ainulaadse – kõigepealt erakordse aukartuse iga kunstilise saavutuse ees, ja siis, tänu sajanditevanusele harjumusele, võrratu asjatundlikkuse nin, tänu omakorda sellele asjatundlikusele, lõpptulemusena üleolevalt kõrge taseme kõigil kultuurialadel.”, lk. 22.

“... et elu võib olla ka tulv ja pinge, lakkamatu jahmatus ja kõigist tappidest välja tõstetud olek...”, lk. 27.

“...aga väljas oli linn oma tuhande peibutisega, linn ja tema teatrid, muuseumid, raamatukauplused, ülikool, muusika, linn, mis iga päev pakkus uusi üllatusi. // Iseendast oli selline teatri-, kirjanduse- ja kunstivaimustus Viinis täiesti loomulik asi.”, lk. 34.

“...Nietzschet / Kierkegaard / selle ununenud taani filosoofi raamatuid // Just see, mis polnud veel üldiselt tunnustaatud, mis oli raskesti juurdepääsetav, kõrgirdne, uudne ja radikaalne, sütitas meis erilist armastust.”, lk. 36.

“... Rainer Maria Rilke / ... kus spetsiifiliselt austrialik kultuur kõigi kunstivahendite peenendumise läbi leidis esmakordselt euroopaliku väljenduse. // Hugo von Hofmannsthal / .. endaealises mitte ainult oma kõrgeimate ambitsioonide, vaid üldse poeetilise täiuse teokssaamist.”, lk. 39.

“... teadmisteküllus, eksimatu kunstitarkus ja maailmapilgu haardeavarus. // ... igal sammul oli tunda, et miski ebateadlik ja mõistetamatu pidi olema teda juhtimas ta teel seni hõlvamata maale.”, lk. 41.

“... johtus linna kunstilisest pinnasest, ebapoliitilisest ajast, sajandivahetusaegse vaimse ja kunstilise ümberorienteerumise pingsast konsteellatsioonist... // Niisugune kunstifanaatiline monomaania, esteetilise nii absurdselt liialdatud üleväärtustamine...”, lk. 46.

“... Et midagi uut oli kunstis valmimas, midagi kirglikumat, problemaatilisemat, katselisemat // .. et need esteetilises ruumis toimuvad muutused...”, lk. 48.

“... oli ülikoolil Austrias veel eriline romantiline nimbus; üliõpilane olla andis teatud eesõigused, mis privilegeerisid noore akadeemilise inimese eakaaslastest kõrgemale..”, lk. 68.

“... nende stiililine võlu, nend eüllas sarm / kaasasündinud noblessi, oli kultiveerituim / ja vaimustasid linna, mille subliimsusmeel oli põhjalikult koolitatud. // Saatus oskab alati leida tee, kuidas tõmmata paika inimest, keda ta oma salajaseks eesmärgiks vajab, tahtkugi see end peita.”, lk. 74.

“... niisugust filosoofilist ja eetilist massimõju / antroposoofia / (Rudolf Steiner), lk. 83.

“... kasutasin oma aega võõrkeeltest tõlkimiseks / parimaks võimaluseks mõista omaenese keele vaimu sügavamalat ja loovamalt. // Ses tagasihoidlikus kõrge kunstivara vahendamise tegevuses tundsin esmakordselt kindlust, et teen midagi tõesti mõttekat nin õigustan oma olemasolu. / Sisemiselt oli mu lähemate aastate tee mulle nüüd selge: palju näha, palju õppida ja teha alles siis algust !”, lk. 85.

“... tänapäeval andma nõu noorele kirjanikule, kes on oma isiklikus tees alles ebakindel, püüaksin veenda teda teenima esmalt kirjeldajana või tõlkijana kellegi suurema loomingut // .. ja miski, mis kunagi andumuses tehtud, pole asjata tehtud.”, lk. 88.

“... kinkida endale Pariisi / .. et igaüks, kes on seal noorest peast aasta elanud, kannab enesega kogu elu unumatut õnnemälestust kaasas.”, lk. 89.

“... kõigist linnadest kõige lahkekäelisem kinkima igale lähenejale õnne... / ... targima õpetuse, imeväärsema eeskuju olla ühtaegu vaba ja loov, kõigele valla...// kes me oleme tundnud individuaalse vabaduse maailma // ei kuskil mujal olnud võimalik õnnestavamalt tunda olemise naiivset ja ühtaegu imeliselt tarka muretust.”, lk. 90.

“... W. B. Yeatsi juurde, kelle luuletusi ma väga hindasin // William Blake, too üksildane ja problemaatiline geenius, kelle abituse ja subliimse täisulikkuse segu mind tänini kütkestab.”, lk. 110.

“... üht noist maagilistest loomustest, kes oma teed selgesti tajumatakanduvad nägemuste kui inglitiibade ajel läbi kõigi fantaasiapöörasuste ... // ... selle naiivse ja ühtaegu ometi deemonliku hinge labürinti... // tõpoolest astraalsel kujul.”, lk. 111.

“... Kaks kütkestavat tüdrukut, saledad ja mustasilmsed, siredad ja kombekad, tagasihoidlikud ja elegantsed... // häbematu, suurejooneline, hoolimatu, isegi kirjanik oli kõrgendatud vaimse uudishimuga isik.”, lk. 126.

“... Haushofer / deemonlikku “halli eminentsi”, kes, ise tagaplaanil peidus, haub välja kõige ohtlikuimaid plaane // Kuid pole kahtlust, et need olid tema teooriad...”, lk. 129. Berta von Suttner / Florence Nightingale / Alfred Nobel/

“... Rolland: ((Tistaadid:)) // “Mida naiivsem on rahvas, seda hõlpsam on teda hävitada” // “”Me oleme sattunud massitundmuste, massihüsteeriate aega, ja nende sõjapuhust jõudu pole veel võimalik hinnata.””, lk. 144.

“... Viinis leidsin linna joovastuses. // ... et ses hulkade esimeses liikveleminekus oli midagi suurejoonelist, kaasakiskuvat ja isegi võrgutavat... // Igaüks koges oma mina võimendumist, ta polnud enam senine isoleeritud inimene, ta oli saanud massi osaks, ta oli rahvas...”, lk. 151.

“... FREUD: “kultuurisallimatuseks” // “Võib-olla oli ka neil tumedail jõududel oma osa metsikus joobumuses, milles segunes kõik, ohvrivalmidus ja alkohol, seiklushimu / lippude ja patriootiliste sõnade vana maagia / miljonite joobumuses.”, lk. 152.

“... Karli, viimase Asutria keisri / viimane Austria keiser, seitsesada aastat maad valitsenud Habsburgide dünastia pärija, lahkus oma riigist !”, lk. 189.

“... Polnud voorusi, peale üheainsa: olla osav, hoolimatu, nõtke ja hüpata kihutavale ratsule selga, selle asemel et lasta tal endast üle trampida.”, lk. 195.

“... See õllesõda keset kahte inflatsiooni kuulub mu kõige veidramate mälestuste hulka, sest see ilmestab väikeses mõõdus võib-olla kõige plastilis-grotesksemalt nende aastate hullumajalikku olemust.”, lk. 196.

“... See lakkamatu ballasti-üle-parda-heitmine, jatkuv sisemise arhidektuuri tihendamine ja selitamine // .. teatud armumisega igasse õnnestunud reasse püüavad näidata end avaramana ja sügavamana...”, lk. 212 ( Kirjutamise tehnikast !)

“...mu raamatute menu, siis karm distsipliin, piirdumine pigem ahtamate vormidega, kuid ilmtingimata olulisega...// ... uskunud pigem oma head tahet...”, lk. 213. (20-ndate aastate maailma tõlgitum autor !! S. Z. !!).

“... Maailma arvutist lahendamatuist mõistatustest on loomingu saladus ometi salapäraseim ja sügavaim. // .. kuidas tekkis Maa või kuidas sünnib lill või luuletus või inimene.”, lk. 230.

“... pidime õppima selgeks veel ühe kunsti, siis oli see kunst jätta hüvasti kõigega mis kunagi olnud meie armastus ja uhkus. // olin nautinud / maailma igavesi paiku, igavesi pilte ja kõige kaunimaid maastikke olin ma tohtinud näha / Olin jäänud vabaks ja sõltumatuks ametist ja elukutsest, mu töö oli olnud mu rõõm”, lk. 234.

“... --- omaenese ande piiridega, milles ta oli peaaegu ehmatavalt teadlik // ... kuid mitte ühtegi teist, kes suutnuks säilitada iseenese suhtes nii abstraktset ja eksimatut objektiivsust”, lk. 243. (Richard Strauss !).

_______________________________

(09. 09. 2007).

CARL GUSTAV JUNG: “TÄNAPÄEVA MÜÜT. ASJADEST, MIDA NÄHAKSE TAEVAS.” Tõlkija: Mati Unt, // 1995 // Copyright: Zürich: 1958. // “Ein moderner Mythus. Von Dingen die am Himmel gesehen werden.” // Lk.: 7-231. // Eesõna ja kommentaarid, M. Unt.

“... et meie otsused jäävad subjektiivseks. // Jutt käib sõnumitest, mis jõuavad meieni igast maailma otsast, // UFO-d (Unidentified Flying Objects) // hoiatavat häält // mul täita oma kohust ja hoiatada neid, keda suudan veenda, et inimkonda ootavad ees sündmused... // Kollektiivne psüühika.”, lk. 11.

“... pole siiani keegi tundnud kohustust uurida ja määratleda eelseisvate muutuste võimalikke psüühilisi tagajärgi. // Otsus oli selline: nähakse midagi, aga pole teada, mida.”, lk. 12.

“... sest nad ei käitu nagu kehad, vaid nagu kaalutud mõtted. // ... et sel ilmselt väga keerukal fenomenil on võimaliku füüsilise reaalsuse kõravl ka olulised ja kaalukad psüühilised komponendid.”, lk. 13.

“... See on ju illusioon, fantaasia ja vale ! // Fatima usklikud rahvahulgad / kollektiivsete visioonide...”, lk. 17.

“... oletati, et nad on ilmunud uudishimust või vaatluste tegemiseks.... // Tekkis tunne, et meid kosmosest jälgitakse ja spioneeritakse.”, lk. 19.

“... Lisaks ilmsele tehnilisele üleolekule on neil ka ülimat tarkust ja moraalseid väärtusi, mis lubaksid neil inimkonda päästa.”, lk. 21.

“... visionaarseks kuulujutuks / väärvaatluste ja –otsustuste mõjuva kogumiga, millesse on projitseeritud subjektiivseid psüühilisi oletusi. Kui need on psühholoogilised projektsioonid, siis peab neil olema ka psüühiline põhjus. // ... nad baseeruvad üldkehtivatele emotsionaalsetel põhjustel, seega siis kogu inimkonna psühholoogilisel situatsioonil. / aluseks on afektiivne pinge, mis tekib kollektiivsest murest või ohust, tungivatest hingelistest vajadustest / visioonid, illusioonid...”, lk. 23.

“.... sfäärist taevasse, kosmilisse täheruumi, kus kunagi elutsesid oma planeetide saatusi valitseavad jumalad.”, lk. 25.

“... väidavad, et nad on neid inimmõistuse piire ületavaid imelugusi ise läbi elanud. // Aga kuna need kõrgemad olendid pole meiega konatkti võtnud, siis tehakse ka teisi oletusi.”, lk. 26.

“... Need kosmosekülalised on idealiseeritud kujud, midagi tehniliste inlite taolist, kes soovivad meile head. / väga intelligentsed kääbused / monstrumid // Selle jama neelas alla isegi nii haritud ja selge mõistusega mees // ... on UFOde jälgimine ja seletamine andnud põhjust tõelise legendi tekkeks.”, lk. 27.

“... Mis nad ka ei oleks, üks on kindel – neist on saanud elav müüt.”, lk. 28.

“... Meie oleme pigem valmis mõtlema psüühilistele häiretele / Ebakindlsus kasvab // et psühholoogilised ja psühhopatolootgilised faktorid hakkavad mõtlemapanevalt laiendama ajalooteaduse horisonti.”, lk. 30.

“... Nad on spontaansed, instinktil põhinevad automaatsed projektsioonid, mida ei tohi, nagu teisigi psüühilisi ilminguid, pidada mõttetuks ja juhuslikuks...”, lk. 34.

“... aga pole nad inimeste poolt veel tunnistatud psüühilisteks faktoriteks. meie praegusel individuaalsel teadvusel pole sellisedi mõistusekategooriaid, mille abil saaks haarata psüühilise terviku olemust. // Lisaks on meie teadvus treenitud nii, et sellisedi pilte ei osatagi pidada psüühika vormideks, vaid arvatakse, et nad eksisteerivad kuskil psüühikavälises metafüüsilises ruumis., lk. 48.

“... Astronoomiline taevas on 4enamasti täidetud läätsekujuliste tähekooslustega , galaktikatega / mööndus uuema astronoomia uurimistulemustele. // telepaatia ja ennustamise puhul // ruumistruktuuri elementidega – galaktikatega...”, lk. 49.

“... Mitte kunagi pole atmosfäärile ja taevasfäärile osutatud nii palju tähelepanu kui meie ajal, ja sed ajuba üksnes tehnilistel põhjustel. // ... tühjust ja üksindust kõrgel maa kohal. See on ideaalne situatsioon spontaansete psüühiliste fenomenide tekkeks. // Üksildane aga ei otsi neid, vaid vastupidi – nemad otsivad teda.”, lk. 55.

“... kas pole nad sama illusoorsed kui meeltemaailma viirastused // Visioon on psüühiline fenomen”, lk. 58.

“... vaimsed ja religiossed aspektid on sotsialiseeritud... // Religioosseid püüdlusi välja arvates ei huvita moodset inimest miski nii teadlikult ja isiklikult kui seksulaalsus. / et veel rohkem haarab teda võimuiha. See sõltub temperamendist aj subjektiivsetest eedlusest.”, lk. 59.

“... Kui domineerib intuitsioon, elatakse paljalt kontrollimatute võimaluste maailmas. // Näiteks taandatakse / kogu psüühika vaid välismõjudele...”, lk. 64.

“... Kõik meie kogemuste ulatuses olevad esemed alluvad gravitsatsioonile, ühe suure erandiga, milleks on psüühika. See on kaalutus ise. Psüühiline “objekt” ja gravitatsioon ei sobi meie mõistuses kokku.”, lk. 71.

“... sõltub täielikult alateadvusest / Ta ei aima, et miski teda juhib, ja peab ennast tegevuse subjektiks. Aga ted ajuhib ollus või olend (Wesen), ked ata ei tunne, aga kes tekitab neid kujutlusi, mis / -- neile ilmutati.”, lk. 79.

“... ja väljendab meie epohhi põhilist hirmu destruktiivsete jõudude vallapääsmise ees. // ja loonud uue ilumõiste, // “kunst on oskus”. // See on kaose “ilu”.”, lk. 115.

“... on oma loomingu objektiks valinud sama levinud destruktsioonitungi, kaose ja hävingu. // ... ja kirglik püüdlus kindlama ja mõistetavama tõelisuse / seega kultuuri poole.”, lk. 116.

“... ent me peame rõhutama UFO-nähtuse sarnasust psüühiliste protsessidega // sest ta on dünaamiline, mõjuv faktor, mis ainult valitseva teadmatus etõttu peab piirduma visionaarsete kuulujuttude objektiks olemisega.”, lk. 122.

“... sest juhuslik looduslik vorm ilma esteetilise aktsendita ei tekita tavaliselt sümpaatiat. tema puhul juhuslikkus ja puhas fantaasiamäng ei anna mõtteostingutele ainastaki pidet.”, lk. 130.

“... UFO-fenomeni ajaloost.” // Kuigi UFOd said üldtuntuks alles Teise maailmasõja lõpul, oli see feneomen juba ka varem teada. Teda ei jälgitud mitte ainult XX sajandi esimesel poole, vaid ka eelmistel sajanditel ja ehk ak antiikajalgi.”, lk. 145.

“... Meie maailm on meile kitsaks jäänud ja see segab meil mõistamast, et on vaid üks inimkond üheainsa hingega.”, lk. 164.

“... Keegi pole nii jumalik, et teaks üksi kogu tõde. /tumedat müüti, mis viitab nähatamatu tõe poole. // ja üleüldse ei suuda psüühika omaenda olemust tunnetada.”, lk. 165.

“... käsitleda UFOsid erelkõige psühholoogilise fenomenina. // Need kohatavad õigustatud kriitikat, skepsist ja valikku ümberlükkmaist, mis on isegi sümpaatne, kui pidada kogu fenomeni ainult fantaasiaks...”, lk. 171.

“... ja nad olid talle – täisulikkusele vaatamata – imelikult tuttavad. Nad uurisid teda ja tema ümbrust. talle tundus, et tal on nendega telepaatiline side.”, lk. 182.

“... eksitus nagu vaimuhaigelgi, kes peab kogemust konkreetseks välisesk faktiks, aga mitte subjektiivseks (sümboolseks( protsessiks.”, lk. 195.

“... Uned ei ole tahtelised, vaid loomulikud nähtused. Nad on just need, mida nad esitavad. Nad ei peta, ei valeta, võltsi ega ilusta, vaid esitavad naiivselt selle, mis nad on ja mida nad tähendavad. Nad on ärritavad ja eksitavad vaid seetõttu, et me neid ei mõista.” ( Analytische Psychologie und Erziehung. Ges Werke XVII.)

_______________________________

(09. 09. ´07.)

RICHARD DAWKINS: “JÕGI EEDENIST.” // “RIVER OUT OF EDEN. A DARWINIAN VIEW OF LIFE.” Tõlkinud: Aivo Lõhmus . Tartu, “Ilmamaa”, 2000 // Copyright: 1995. // Lk.: 9-179.

“... et objekt on suuteline kasutama ümbristevaid aineosakesi, loomaks iseendast täpseid koopiaid.”, lk. 10.

“... võime nimetada Mitokondriaalseks Evaks, nig kes on kõigi nüüdisajal elavate inimeste ühine esivanem mööda puhast naisliini. // on vaid piiratud tähtsusega, inimlik mikorkosmos keset suurewjoonelist ja võrreldamatult iidsemat epopöad. // juba vähemalt kolm miljardit aastat.”, lk. 70.

“... Ma ei unusta iialgi äkilist pööritustunnet, mis midn valdas, sest selle minuti jooksul sai mulle selgeks, et mingisugusel kujul peab mingi Jumal oelams olema.” // ... mõnda looduse imet või on nad sellest lugenud ja see on neid üldjuhul täitnud aukartuse ja sügava imetlusega.”, lk. 72.

“... Tee head salamisi. Evolutsiooni peamine iseärasus on selle järk-järgulisus. See on küll pigem põhimõtteline asi kui fakt.”, lk. 96.

“... Karl von Frisch // Siin tundub evolutsiooni9 lõpp-produkt olevat nii keerukas, nii teravmeelne....”, lk. 97.

“... et saak halvata, kuid mitte tappa. Sel viisil püsib liha värske. // ... võib ohver olla täiesti teadlik sellest, et teda seestpoolt elusalt süüakse, ent on võimetu liigutama ainastki lihast, et selle vastu midagi ette võtta. See kõlab küll jõhkralt, kuid tegelikult pole loodus miite julm, vaid üksnes armutult ükskõikne.”, lk. 107.

“... Me ei suuda leppida sellega, et mõni asi pole ei hea ega kuri, ei julm ega leebe, vaid lihtsalt tundetu – ükskõikne kõigi kannatuste vastu ilma mingi tagamõtte ja sihita. Meie, inimesed, mõtleme alati tagamõtete peale. / ... mis on sell eolemasolemise põhjus või siht. Kui kinnismõte sihipärast muutub patoloogiliseks, nimetatakse seda paranoiaks – see tähendab pahatahtlikkuse otsimist ka selle tagant, mis tegelikult on vaid juhuslik ebaõnne.” // ... et oleme sedalaadi primitiivsest animismist vabanenud.”, lk. 108.

“... mõttetus eksistentsiaalses küsimuses: Miks miski on üleüldse olemas, selle asemel, et mitte olemas olla?” // et teadus ei suuda vastata küsimusele “miks?”, peab tingimata olema solema mingi teine distsipliin, mis on selleks võimeline.”, lk. 109.

“.... võivad utilitaristid anda suurema või vähema eesõiguse pikaajalisele stabiilsusele lühiajalise õnne arvel.”, lk. 116.

“... siis mis mängu ta õieti mängib ? Kas ta on sadist, kes pealtvaatajana naudib veriseid vaatemänge ? Või püüab ta hoopiski vältida / üleasustust / imetajate poolt ?”; lk. 118.

“... “jõu” ja “võime alle ei pea ma silmas sugugi mitte teadlikult või sihipäraselt kasutatud jõu või võimet”. lk. 120. (C.C. !).

“... Paljude liikide juures esineb ka iludusvõsitlusi / mida meie, inimesed, tunnustame / see on esteetiline ilu.”, lk. 132.

“... Niisiis me pärime küll kõik selle, mis on vajalik, et olla noor, ent sugugi mitte ilmtingimata kõiker, mis on vajalik, et olla vana. // Geenid ei hooli kannatustsest, sest nad ei hooli üldse mitte millestki. // Ent Loodus pole ei hetahtlik ega pahatahtlik. Ta pole kannatuste vastu ega ka mitte nende poolt.”, lk. 145.

“... Kogu eluslooduse kannatuste koguhuklk ühe aasta jooksul ületab kõik viisakad ettekujutlused. // .. süüakse tuhanded loomad lusast peast ära; tuhanded teised põgenevad himrust vingudes, et oma elu päästa; kolmandad pannakse närivate parasiitide poolt pikkamööda seestpoolt nahka; // Kui Universum koosneks paljalt elektronidest, poleks seal ei kurjuse ega kannatuse probleemi olemas.”, lk. 146.

“... Niisugune universum poleks oma püüdluste poolest ei kuri ega hea. / Pimedate füüsikaliste jõudude ja geneetlise kopeerumise universumis saavad mõned inimesed viga, teistele naeratab õnn, ja selles pole võimalik avastada mingit mõtet ega seletust, ega ka mingit õiglust. Universumil, mida me vaatleme, on tõpselt niisugused omadused, mida me võiksime oodata, kui selle aluseks pole ei plaane ega kavasid, ei eesmärke ega sihte, ei kurja ega head ega üldse mitte midagi peale pimeda. halastamatu ükskõiksuse. // ei hjooli ega tea . DNA lihtsalt on. JA meie tantsime tema pilli järgi.”, lk. 147.

5. Peatükk. KOPEERUMISPOMM.

“.... Enamik tähti – ja meie Päike on tüüpiline täht – põevad miljardeid aastaid stabiilselt. väga harva lööb ksuagil kauges galaktsikas mõni täht ilma mingi eelhoiatuseta supernoovana leegitsema. // Kui mei eoma Päike muutuks supernoovaks, aurustuks terve Päiksesesüsteem silmapilkselt. / ainult kolm supernoovat: aastatel 1054, 1572 ja 1604. / Kõik pärast 1604, aastat nähtud supernoovad on pärinenud teistest galaktikatest. On olemas ka teist tüüpi plahavatus, mis tähte võib tabada. Selle asemel, et muutuda supernoovaks, muutub ta informatsiooniks.”, lk. 148.

“... --- kopeerumispommiks. Esimese mõne miljardi aasta kestel selle süttimisest alates võib kopeerumispommi avastada üksnes selle vahetust lähedusest. Lõpuks hakkavad nõrgad plahvatuseilmingud levima järjest kaugematesse ruumiosadesse ja vähemalt postentsiaalselt muutub see avastavaaks ka pika maa taagnt. Meil pole teada, kuidas sedalaadi plahavatus lõppeb. Oletatavasti raugeb see lõpuks samamoodi nagu supernoovagi, kuid me ei tea, kuikaugele see enne seda võib areneda. vahest vägivaldse ja ennasthävitava katastroofini. // See on toimunud rohkem kui kolm ja vähem kui neli miljardit aastat ja on just pragu jõudnud sinnamaale, et suudab hakata tähe lähimast naabrusest laiemale levima. Kõnealune täht on Sol, üsna meie galaktika serval ühes spiraalses täheparves asuv kollnae kääbus. / Plahvatus sai tegelikult alguse ühel mööda suletud orbiiti ümber Päikese tiirleval kaaslasel, kuid kogu plahavatuse käivitamiseks vajalik energia tuleb Päikeselt. See kaaslane on loomulikult mAa ja neli miljardit aastat kestavat plahavatust ehk kopeerumispommi nimetatakse eluks. Meie, Inimesed oleme selle kopeerumispommi äärmiselt oluline ilming, sest üksnes meie kaudu – meie ajude, meie sümboileid kasutava kultuuri ja (lk. 149.) meie tehnoloogia kaudu – saab plahavatus areneda järgmisse faasi ning kajada läbi lõputu maailmaruumi.

“.... Inimes poolt tekitatud raadiolained hakkasid meie planeedilt väljapoole kiirgama alles mõned aastakümned tagasi ja enne seda oleks meie omagi eluplahvatus võinud vaatlejale märkamatuks jääda veel üsna planeedi lähedusest.”, lk. 150.

“.... Praktikas ei saa asi iialgi nii kaugele minna, sest see arv on suurem kui kogu universumi aatomite arv kokku. // millest paljunemiseprotsess meie planeedil alguse sai... // ilmselt algas kõik keemilise sündmusega.”, lk. 151.

“... retsept informatsiooniplahavatuse jaoks, mille kaja võib lõpuks koduplaneedi piirest välja küündida ja tähtedeni jõuda. // Alles viimase miljoni aasta jooksul on välja arenenud niisugune närvisüsteem, mi son võimeline leiutama raadiotehnoloogia. Ja alles mõne viimase aastakümne jooksul on see närvisüsteem raadiotehnoloogi aka tegelikult välja arendanud. // kõige esmasest, nii aja kui universumi sünnitanud Suurest Paugust // Proxima Centaur // ... palju keerulisema struktuuriga raadiolained, mis kiirguvad laiali Soli nimelise tähe poolt.”, lk. 158.

“.... et tähel Sol on vallandunud supernoovaplahvatuse informatsiooniline ekvivalent // Võib oletada, et informatsiooniplahvatus – kui meie oma võib tüüpiliseks pidada – ületab järjest terve hulga mitmesuguseid künniseid. Raadiokünnise ja sellele eelneva keelekünniseni jõuab kopeerumispomm oma arengu suhteliselt hilisel etapil.”, lk. 159.

“... Eluplahvatuse tekke juures polnud ei mõistust, loovust ega eesmärki. Seal oli ainult keemia. Ent isekopeeruvad kemikaalid olid kord juba tekkinud....”, lk. 163.

“... Mõned filosoofid usuvad, et see on otsustavalt seotud keelega, milleni paistab olevat jõutud vaid ühel korral ja nimelt kahejalgse ahviliigi Homo sapiensi poolt. Ükskõik, kas teadvus eeldab keelt või ei eelda...”, lk. 171.

“... Keele üksikasjad, näiteks see, kas seda anatakse edasi heli või mõne teuise füüsilise vahendaja kaudu... // ... et kui kooperatiivse tehnoloogia staadium on saavutatud, on väga tõenäoline, et kusagil sellel teel leitakse ka jõud, mis võimaldab koduplaneedilt välja tungida. // Raadiokünnis on ületatud ja see annab nüüd välisvaatelajale võimaluse täheldada, et tähesüsteem on äsja plahavatanud kopeerumispommina.”, lk. 172.

“... Hiljem võivad kopeerumispommi tehnoloogilised pärijad juba ise ja tahtlikult oma tähelepanu tähtedele pöörata. Meie endi esimeste kobavate sammude hulka selles suunas kuulub spetsiaalselt võõrastele intellektidele kohandatud raadiosõnumite lähetamine maailmaruumi. Ent kuida stuleks koostada sõnumit mõistuse jaoks, mill eolemusest meil aimugi pole ? Ilmselt on see väga raske ja on täiesti võimalik, et meie senistest ponnistustes pole õieti aru saadud.”, lk. 173.

“... Raadiolainte järel on ainsaks edasiseks sammuks, mida me oma plahvatuse väljaspoole suunatuid arengus suudame ette kujutada, füüsiline kosmosereis / Kosmosereiside Künnis. // Siiamaani oleme me teinud alles esimese vaevalise sammu väljapoole. Me oleme küll olnud juba Kuu peal... // vähemasti nende võõraste seisukohalt, kellega me lõppude lõpuks võiksime ühendust saada. // unistajast ameerika astronoomile Carl Sagan´i / mis on kujundatud nii, et selle võib deschifreerida iga võõras intellekt...”, lk. 174.

“... meie eluplahvatuseele kui mistahes koht Loomisloos. Universaalselt mõistetetavaks kavandatud piltkeeles kirjeldab metallplaat omaenese loomislugu kolmandal planeedil tähesüsteemis, mille kordinaadid Galaktikas on täpselt fikseeritud. // et kunagi, kaua aega tagasi oli olemas veel teinegi eluplahavatuis ja see kulmineerus tsivilisatsioonis, mis oleks võinud olla küllalt väärt, et temaga juttu ajada. // Mõned kommenteerijad näevad selle väärtust rohkem selles, et see võiks inspireerida koju jäänud populatsiooni.”, lk. 175.

______________________________

(11. 09. ´07.)

ARTHUR CHARLES CLARKE: “LINN JA TÄHED” // “THE CITY AND THE STARS”. Tõlkinud: Ralf Toming. // Tallinn, 1981 // Copyright: 1957 / “Kirjastus: “Eesti Raamat” // Sari: “Mirabilia”. Lk: 5-223.

“... Eelkõige vihjasid informatsiooniteooria teatavad saavutused inimeste eluviisi tulevastele revolutsioonilistele muutustele, mis on veelgi põhjalikumad kui tuumaenergia mõjul juba praegu toimuma hakkavad muutused...”, lk. 3 ( Eesõna)

“... Tal ei olnud välismaailmaga mingit kokkupuudet; ta moodustas omaette universumi. // ... üksi oli esitanud väljakutse igavikule // Nad olid palju unustanud, kuid ei teadnud seda / et kunagi oli inimene valitsenud tähtede üle / Ent mõnikord siiski kummitasid neid iidsed müüd...”, lk. 5.

“.... osalejal oli – või näis olevat – oma vaba tahe // --- ja seni kuni unenägu kestis, ei saanud sed amingil viisil tegelikkusest eristada.”, lk. 11.

“... luges tema muutuvaid mõttekujundeid ... // Kui kunstnik ei teadnud oma eesmärki.”, lk. 12.

“... Inimolendi nagu iga teisegi objekti määratleb tema struktuur. Inimese ja seda enam tema mõistuse struktuur on uskumatult keerukas. Ometi oli loodus suuteline mahutama seda struktuuri pisitillukesse, silmaga nähtamatusse rakku.”, lk. 15.

“... Ma vaatan läbi oma mälestused, redigeerin neid ja kustutan need, mida ma ei soovi säilitada. // Sellisedi mälestusi pole olemas, sest sa oled unikaalne.”, lk. 16.

“... Maailmas, kus kõigile meetsele ja naistele oli omane intelligents, mida varem oleks peetud geniaalsuse tundemärgiks, ei saanud tekkida mingit igavuse tundmis eohtu. // .. või püüdsid jõuda filosoofia mäetippudele, mida ei vallutata kunagi, kuid mille ahvatlus jääb alati püsima. // huvid olid esteetilisemat laadi // mille ilu ja komplitseeritus oli selline...”, lk. 39.

“... ta just nagu elas unenäos, kuid uskus ,et on ärkvel. //kas kunsti kõik võimalused oldi juba ammendatud ja kas väljaspool inimajau oli kunstil mingi tähendus. Sama kehtis ka armastuse kohta.”, lk. 40.

“... Kui ta soovis oli tal veel aega pöörduda tagasi rajalt, mis tema ees avanes ja viis tulevikku, mille ennustamine käis täielikult üle jõu. Mitte keegi teine poleks kõhelnud...”, lk. 47.

“... talle tundus, et ta on kõikkenägev kehatu vaim, kes igasuguste füüsiliste tõketeta ja jõupingustusteta on suuteline liikuma...”, lk. 52.

“....ja see väike sabotaaz näis teda väga rõõmustavat”, lk. 59.

“... Ma olen suuteline sinu mõtteid lugema. / Sul pole mingit põhjust selle pärast muretseda. Ühtki õigust ei respekteerita suuremal määral kui vaimse üksioleku õigust. // See uudis / ei üllatanud”, lk. 80.

“... Kui sa avaksid mull eoam mõttemaailma, siis räägiksin sulle, mida sul on tarvis teada. Sa võid mind usaldada: ilma sinu loata, ei võta am sult midagi // ja ehkki ta ei mäletanud teadmiste omandamist, olid need tema ajus, kui ta neid sealt ostsis.”, lk. 81.

“... iseseisev kultuur, üks kõrgemaid, mida inimkond oli kunagi tundnud. See kultuur rajanes suurel määral vaimujõu otsesel aksutamisel, samal ajal kui inimkonna ülejäänud osa pani üha suuremaid lootusi masinatele. // polnud see ainult tema hääl, sest see sulas sõnades ümfooniasse, nagu oleks temaga unisoonis / kõnelnud veel paljud keeled.”, lk. 82.

“...Hääl vaibus, meelte paralüüs kasud ja / tundis end jälle olevat tema ise // vai daukartus ja imetlus kõige selle suhtes, mid ata oli teada saanud.”, lk. 83.

“... tundma õppida, kõiki selle saladusi teada saada ja kindlask teha, mille poolests ee erines. / et ta ei olnud tühipaljas unistaja. Ta ei suutnud mõista niisuguse salatsemis eajendeid; ent isegi kui ta oleks seda suutnud poleks see tema käitumist muutnud (!!!)”, lk. 84.

“.... Ja kui ulatuslik oli see vaimujõud, mid anee dkummalised iniemsed valdasid ning kõhklematult kasutasid ? / et tema mõtteid ei loeta tema enese nõusolekuta, aga kas ei võinud eksisteerida olukordi, kus sed alubadust ei täidetud ?”, lk. 85.

“... Kummaliselt masendav oli tunda ennast mähituna kuuldamatute ja tabamatute sõnade suurde võrku, kuid aja jooksul / harjus sellega”, lk. 89.

“... Neil loomadel olid võrdlemisi ulatuslik sõnavara ja / kuulis sageli, kuida snad üksteisega kõnelesid, kiideldes oma saavutatud ja tulevikus saavutavate võitudega.”, lk. 90.

“... Mõnikord näis talle, et an dei ole üldsegi inimesed, sest nende tegutsemisajendid, loogika ja isegi keel olid nii võõrad / kes näisid suurema osa oma elust veetvat mingis omaenese salamaailmas.”, lk. 91.

“... Ta ei osanud kujutleda missugune on telepaatilises ühiskonnas armastus. / Näis, et / algas kogu armastus vaims ekontaktiga...”, lk. 94.

“... ja jõudis lõpuks otsusele. Mitte midagi ei olnud muutunud / kuid ajaloo pöördepunkt olitulnud ning läinud ning inimkond oli alustanud liikumist uue, tundmatu tuleviku poole.”, lk. 104.

“... oli korraldanud lühikese vaims ekohtumise mõne paljude miilide akugusel viibiva sõbraga ja vajalik informatsioon oli talle hääletult edasi antud.”, lk. 106.

“... Ma ei suuda kinni püüda mingeid mõtteid, aga ma ei usu, et me oleme siin üksi. See on väga kummaline.”, lk. 109.

“... kas keegi juhib sind ? // oli kas liiga ebaintelligentne, et / mõista, või väga intelligentne, omaenese valikuvõime jatahtega. // Siis aga taipas ta, et see pole õige vaim, millega seiklustele vastu minna.”, lk. 110.

“... Et tal õnnestus võrdsel määral kaasa tõmmata nii inimesi kui ka mitteinimesi, pidi tal olema tohutult jõuline isiksus, ja polnud kahtlust, et nii laia kõlapinnaga religioonis pidi olema palju puhast ja õilsat.”, lk. 115.

“... Me näeme läbi team silmade, ükskõik kuhu ta läheb... // inspireeris seda puhtakujuline teadmsihimu ja võimuiha...”, lk. 118.

“... mõtles, et neid inimesi on võimatu üllatada. Oma ühendatud mõttemaailamde kaudu oldi nad teadlikud kõigest, mis nende maal juhtus...”, lk. 122.

“...See on kerge. Kuis sa püüad põgeneda, siis võtame su aju kontrolli alla ja sunnime sind tagasi tuelma.”, lk. 125.

“... Tema hinges valitses jälle rahu, nagu sed ammusel ajal oli tundnud üksvarasem rändur, kui ta oma laeva masti külge seotuna, oli kuulnud sireenide laulu vaibumist veintumeda mere kohal.”, lk. 127. (telepaatia ja antiigi vastav !)

“...edu selles, millega ükski varasem inimene ei olnud kunagi toime tulnud / andis lisa tema eneseusaldusele. Uks oma saatusesse oli üks väärtuslikumaid kingitusi, mida jumalad said inimesele teha, kuid / ei teadnud, kui paljusid inimesi see oli täielikult hukatusse viinud.”, lk. 128.

“... mõista, mis toibub roboti tihedalt varjatud mõistuses. Tal oli mulje, et esialgu oli robot otsustanud jälgida, analüüsida ja omaenese järeldusi teha, võtmata vabatahtlikult midagi ette, enne kui ta oli leidnud, et aeg on küps. Siis võib-olla päris äkki, võsi ta otsusele jõuda ja tegevusse astuda ning tema tegevus võis / plaanidega vastuolus olla.”, lk. 133.

“... Paar korda kaldus pilt, mille la lõin / ettekujutlusest suurel määral kõrvale / tajusin ma tema kasvavat hämmeldust. / Nagu sa taipad, olid minu käsutuses sajad lülitused, samal ajal kui tema sai kasutada ainult ühte...” // Ta oli hea inimene ja suur osa tema õpetusest oli õige ja tark.”, lk. 147.

“... Me ei tee uut katset sinu üle kontrolli saavutada – ja mulle tundub, et akeelmisel korral ei olnud em just eriti edukad.”, lk. 159.

“... ning ta teadis, et nende silmade kaudu vaatasid ja nende kõrvade kaudu kuulasid paljud teised, nähtamatud mõistused...”, lk. 160.

“... Nend enäoilme järgi oleks peaaegu võinud arvata, et nad ei olndu suutelised mitte midagi mõtlema.”, lk. 163.

“... kuid äkki haarast teda tunne, milletaolist tal polnud kunagi varem olnud. / Miski jagas tema aju ja kattis sed aosaliselt nagu üks ring teist. / See tunne oli pigem kummaline kui ebameeldiv / esimese põgusa ettkujutluse telepaatiast / otsekohe mässu tõstnud...”, lk. 191.

“... olid suutelised mõtlema palju kiiremini / Ja see ei olnud )) / erakordne kooskõlastatus, mis / oletuste kohaselt oli tingitud nende telepaatilistest võimetest.”, lk. 194.

“... neile terava taibuga ja imepäraselt põimunud mõistusega inimestele. Nad reageerisid üllatava kiirusega..”, lk. 197.

“... oli linnaelanikele iseloomulik kinnisus / tundsid ainult vaimset üksiolekut // sooja ühtekuuluvustunnet, mis sidus kõiki inimesi / telepaatilises ühiskonnas.”, lk. 204.

“... vallutab ta kosmilise ruumi sügavused. / temast kõrgemal seisvad olendid / tema omast palju suuremaid mõistusi. // Kõikjal leidis ta kultuure, mis olid talle arusaadavad, kuid millega ta ei suutnud võistelda, ja siin-seal põrkas ta kokku mõistustega, mi solid täielikult väljuma stema taibu piirest. // Nüüd asus ta veel innukamalt tegelema geneetikaga ja mõistuse uurimisega (!) // ja telepaatiat valdama õppides allutas ta enesele kõige subtiilsema jõu.”, lk. 208.

“... Filosoofia / et tõepärase pildi universumist / võis saada ainult niisugustest piirangutest vaba mõistus – praktiliselt puhas intellekt.” // et meie mõistus kujutan enesest närvisüsteemi võrguga ühendatud ajurakkude ülikeeruka kombinatsiooni kõrvalsaadust...”, lk. 209.

“...tema kontakt / filosoofidega, kes panid suuri lootusi tulevasele koostööle selle lapseliku ülimõistusega ja uskusid, et neil on võimalik lühendada tema loomulikuks arenemiseks vajalikku tohutu pikka aega.”, lk. 222.

_______________________________

(11. 09. ´07.)

ARTHUR CHARLES CLARKE: “KOHTUMINE RAMAGA” // “RENDEZVOUS WITH RAMA”. Tõlkinud: Sirje Ainsaar ja Karin Suursalu // Tartu 1993. // Copyright: 1973. // Lk.: 3 – 183.

“... Kuid nad olid vähemalt üritanud ja sealjuures nii suurelt, et nad edus väga kahelda ei võinud. Aga kui see korra juba juhtus, vaevalt, et see kord siis ainukeseks jääb galaktikas, kus on sada miljard tähte.”, lk. 30-31.

“... kujutlusvõime ei kuulunud just viletsate kilda, kuid ka tema lennukamad fantaasiad poleks suutnud midagi niisugust maalida.”, lk. 51.

“... See paik oli tuttav. Siin oli ta varemgi viibinud. Niisugust seisundit tuleb vahel ette ja see tekitab kõhedust / või, et tegemist on juhusliku kokkusattumisega. Müstikaaldimad usuvad telepaatiasse või omaenda tuleviku kangastusse.”, lk. 52.

“... kirjutanud uurimus enägemisillusioonidest // Niisugust ebareaalsust keeldus mõistus tõesk tunnistamast; tahe pidi teda selleks sundima.”, lk. 58.

“... Paljud magajad kaebasidki hiljem kummaliste häirivate helide ja häälte üle. Ärkvelolijad polnud aga midagi kuulnud, niisiis oli tegemist olnud meelepettega.”, lk. 66.

“... Saatusess aj ettemääratusse uskujate meelest olnuks väljakuts ejumalatele lasta käest võibolla auinuke schanss / saladuste avastamiseks.”, lk. 98.

“... Tegemist ei saanud olla psühholoogiliste teguritega. Või ehk sii soli tema alateadvus arvatust võimasam ?”, lk. 106.

“... nagu kujutaks mõistuslik elu kogu majesteetlikus tähtede ja galkaktikate universumis üksnes mingit kohatud eksitust, millele ei sobi liiga palju tähelepanu pühendada.”, lk. 136.

______________________________

1 23. 05. 2019. -- Avaldades siis varsti oma paljude raamatute tistaadid. Tsitaadid aastast 2006 kuni aastani 2011. Ja aastast 2006 on möödunud juba 13 aastat juba. Milleks avaldada need oma ammuste aastate tsitaadid? -- Lihtsalt niisama, vahest pakuvad need laused kellegile teisele ka midagi. Minule need tsitaadid on küll meeldinud, mulle meeldivad need ilusad ja kenad laused, mida tsitaatidena olen ülesse kirjutanud. Kui muud midagi aimu ei anna, siis vähemalt minu rohkest lugemusest, olen ikka palju lugenud, oma eluteel. Ja kõikvõimalikud kommentaarid ja vähegi mõtestatud kriitika on kõigiti oodatud minu täiesti kehtivale e-maili aadressile nagu: madisliibek@gmail.com