Päevik: 2003. a. D.

Päevaraamat: 2 0 0 3. a. D.

[Benevolio:] "... Ah, vend, eks tuld ju teine öö,

uus vaev teeb kergeks kanda vanad valud;

pea pööritab – teispidi vurri löö,

uus tusk sind tabab – hõlpsalt vana talud:

niipea kui vastne haigus silma nakkab,

su vana tõve mürgi mõju lakkab."

W. Shakespeare: „Romeo ja Julia.“¹

Proloog.

(16. 02. 2019.)

ANNO DOMINI 2003. -- See oli see ammune aasta, tänasega umbes 16 aastat tagasi. Nii ammune aeg ometigi? Kuid sai täna siiski otsustatud, et avaldan selle ammuse päeviku oma blogides (ka õige nime all, mitte vaid oma pseudonüümi all nagu Matthias von Lybeck). -- Miks? -- W. Shakespeare Hamleti sõnadega: „... et keegigi teaks minust tõtt...?“ -- Avaldan lihtsalt niisama, vähe tuleb minu blogides vaatajaid-lugejaid (ja kommentaare ei pea üldsegi?). -- Mis seal ikka, ikka avaldan sellegi krjutise. (On 4 blogis juba ligi 120 kirjutist avaldatud, peamiselt filosoofiast aga kirjandusest ja tsitaate ja juba 6 klaasikalise filosoofi tõlkeid, praegu pooleli juba 9 PLATONi dialoog; „eesti keelde“ tõlgitud seni vaid 7 lühemat dialoogi sellelt Filosoofilt nr. 1. Nõnda saab minust mingis mõttes peamine Plato tõlkija...? Õnneks olen juba tõlkinud juba 6 klaasikalist filosoofi. Eriliseks pean „Minu Platonit“; juba 8 Plato noorepõlve dialoogi tõlgitud ja oma blogides avaldatud! Plaanis Platot tõlkida veel aastaid, vahest ka midagi veel, nt I. Kant, vahest isegi Aristoteles? Kuid eks aeg näitab...? )

-- AASTA 2003, ligi 16 aastat tagasi oli väga vilets aasta, ei midagi kena meenutada. Aasta algas väga kehvalt, erinevatel põhjustel; kevad oli lihtsalt jälk. Suvi 2003 oli natuke kenam. Peamine, mis sellest nii ammusest aatsast meelde on jäänud oli muidugi TAANI Kuningriigi Valitsuse stipendium, õpinguteks Koppenhageni Ülikoolis, Poliitikateaduste Instituudis. (University of Coppenhagen, Institute of Political Science). JA seal Taanis, Koppenghagensis ma siis elasin ja õppisin sügisel 2003. Ei jäänud hea mulje sellest Taani elust-olust. (Aga sellest „eestist on jäänud, aastakümnetega, veelgi „tagasihoidlikum mulje“...? Ja siis olin Taanis, (omateada vähemalt?!) poliitikat õppimas, septembri ja oktoobri 2003. Taani „õpingud“ jätsid nii troostitu ja masendava mulje, et enam välisriikide ülikoolidesse ei kandideerinudki. (viimased 16 aastat?). Novembri alguses lendasin Eestisse tagasi ja ka aasta lõpp 2003 oli lihtsalt masendav, nagu ka kõik järgnevad (juba 16?!, tänasega,) aastat...? Aga: „selline on elu“...? -- `Ce la vie`...?

___________________________________

Talv.

Jaanuar 2003.

30. jaanuar.

Otsustamisi taas kirjutama hakata. -- Seega seda üle kolme aasta juba. -- Vahelduse mõttes, siin ja praegu, mõneti. Viimati sai kirjutatud nõnda vist alles oktoober 2000. Aastatest 2001 & 2002 sarnased üles tähendused aga puuduvad. Siin taas-kirjutamise põhjendamiseks: igavus ja tegevusetus, siin ja praegu, ja muidugi – hilisemaks ülevaatlikuks meenutamiseks.

Aasta algas Tallinnas, -- kirjeldamatult. Meenutamisi siis aastavahetust aasta tagasi – WIEN -- see kirjeldamatult suurejooneline linn, kus ma elasin toona…!!! -- Ja jätkuvalt jaanuaris: nõnda ja vahelduva eduga ka jätkumisi. Jaanuarist vähe meenutada, -- ajaveetmise küsimus pelgalt. Nüüd siis maal, täpsemini: Kaldas, juba 5. päeva. Ja plaanimisi ka siia jääda, 3-4 nädalaks kokku, ehk isegi, seega siis pea kogu veebruariks. Ja niisiis ka – kirjutamisi, siin ja praegu…

Akna taga talv. -- Talve keskpaik. Aeg möödumisi kiirelt. Mõeldes edasisele. Ootamisi, ja – mitte just kõige etem, siiani. Lootes edasisele. Kuidas küll kõik muutunud. Meenutamisi varasemat siingi, näitena. Eks hilisem näitab… Plaanid edasiseks. Lootmisi, et saab jällegi minema, kuhugi… -- USA, Ungari, Briti, Hollandi, Saksa, Austria, Taani, Canada, Iisraeli , -- veel ei tea kuhu täpsemini, kuid lootes ometigi… Ehk saab jällegi minema, kuhugi… Tõenäoline see ometigi ju on. Kuigi lootmisi ennekõike veelgi. Loodetavasti see siiski õnnestub. Kuhugi, kaugele ja kauaks…

Kavatsemisi siin aega veeta, mõnda aega siis. Talvel 2003, siin ja praegu… Pole üle 4. kuu maal viibinud enam. Viimati siis augustis 2002, Kural. Vahelduva eduga. Ja ometi seal, peamiselt just? Hilisemaks plaanitseda midagi hoopiski erinevat. Kuidagi teisiti, kusagil mujal… Ja muidugi ennekõike – lootmisi esialgu, et saab jällegi minema kuhugi. Nõnda nagu see oli ka 2. aastat tagasi. Teadmata veel kas see ka õnnestub aga ometi lootes. -- Et saaks jällegi ometi minema. Kuhu iganes aga – kaugele ja kauaks.

Meenutamisi paljutki varasemast. Absurdil ei ole põhja all. Kehvasti küll. Lootes siiski olukorra paranemist. Eks edasine näitab kuis kulgeb, kuidas täpsemini. See talv, kevad ja sellega seonduv uus võimalus – näiteks. Vahest olen juba aprillis kuskil kaugel, seilamas… Märts möödub veel linnas, pärast oktoobrit on selle lõppedes oodata olukorra paranemist mõneski mõttes. Ja vahest tõesti – aprillist – juba seilamas kuskil, Itaalia lipu all… Mai siis tõenäoliselt maal, nõnda ka jätkuvuses – see on teine variant. Vahest tõesti aga – juba varsti – seilamas, kusagil kaugel, Itaalia lipu all…

31. jaanuar.

Teine päev siin kirjutamisi. Plaanide muutus. Otsustamisi – linna tagasi, ilmselt ka tõesti. Mõneti liiga külm nimelt siin ja praegu niisama aega veeta. Täiesti omaette olemise ajad ootavad vahest veel ees. Pole siin ilmselt mõtet tõesti niisama vahtida. Igavaks läheb pealegi. Ja külm on tõesti, siin uberikus, praegu talvel. Niisiis linna tagasi, juba ülehomme siis tõenäoliselt. Piirdumisi siis ühe nädalaga maal, sel talvel, seekord. Huvi korral võib ju tagasi tulla. Mis aga siiski mõneti kaheldav. Linna tagasi ja näis kuidas seal täpsemini. Huvitult ja ükskõikselt. Täiesti huvitult, ära-ootamisi.

Nimelt võib ju tõesti õnnestuda seegi variant, et juba aprilli algusest kuhugi kaugele, merele. Seega jäänud vaid kaks kuud ootamist, millest veebruar niisama ja märts juba mõneti rakendatumalt. Juhul kui aprillist õnnestub minema saada jääb seega ju tõesti vaid kaks kuud aega veeta. Huvitult ja ükskõikselt. Ootamisi, täiesti huvitult. Muide aga – jätkamisi siia kirjutamisega. Seda vähest sellest nädalast siin maal positiivset siiski – sõõmuke värskemat õhku, vähemalt. Võrdlemisi tolle umbse õhustikuga seal linnas. Sõõmuke värskemat õhku – tervem vaatepunkt, nihestunud vaatepunkt. Tarviline hilisemaks seegi.

Hoopiski homme siis juba tagasi, nagu selgus. Üht-teist veel õiendadagi lisanduvalt. Niisiis linna tagasi, pole siin mõtet ilmselt tõesti mitte. Näis kuidas seal jällegi. Eks selgub, huvitult kõigiti samas. Päikesepaisteline ja külm talvine päev siin akna taga praegu. Oleks veidi soojem ja oleks kõik nii nagu kunagi varem. Aga ei. Ja ei huvitu enam ka suuremat. Eks hilisem näitab. Tagasi sinna. Huvitult ja ükskõikselt kõigiti. Hilisem näitab ja lootust on, et saab kuhugi minema ometigi. Kuhugi kaugele ja kauaks.

Jaanuar.

Aasta algas kummalises õhkkonnas, see oli seotud vastumeelse õhustikuga. Ei huvitunud millestki, ei läinud kuhugi... Ebameeldiv meenutadagi. Kui vaid võrrelda eelmise aasta vahetuse aegse suurejoonelise olustikuga… (AUSTRIA, Vienna!). Ja enam-vähem nõndamoodi möödus ka enamik sellestki kuust. Juba möödunud aasta viimased päevad olid vastumeelsed. Kogu järgnev aasta kui kantud ometigi just sellest püüdlusest.

Selle aasta esimese nädala märksõnadena kasutada siis väljendit nagu: painajalik, -- ja nõnda saabus see uus aasta. Järgnevalt too ühtlaselt n-ö jabur õhustik ja ainsaks , mis antud olustikus üle jäämas on mõelda edasisele, mis loodetavasti tuleb ehk kenam. Ei saa senini unustada, et tollane õhustik oli üks painajalikumaid sellel aastal üldse. Nõnda siis jaanuari alguses, ja jätkuvaltki sel kuul. Teine nädal: märksõnadega käibel kõik ,mis kuidagi viitamas edasisele -- huvitult, -- ootamisi, -- plaanid ja nende luhtumine, -- mõeldes edasisele… Tollal oli veel päevakorras ka TPÜ - variant kui selline, vähemalt see mõttetult kujunenud segadik sellegi võimaliku variandi ümber ei olnud veel täielikult tähtsust minetanud. Veel oli mingi variant, mis aga juba järgnenud nädalal täielikult luhtus. Pettumusega segatud tüdimustunne sellestki vaid. Jaburalt aetud asi, kui vähegi vaevuda meenutada; kuid sellest omal kohal , seega mujal. Jaanuari keskel -- mõeldes ei tea mida, vahest, et mineviku saab taas elule kustuda. Ei edenenud aga midagi.

Toda perioodi iseloomustamas väljend nagu – täielik ükskõiksus, -- tulenevalt mingist jaburast plaanide teisenemisest. Kogu seda perioodi iseloomustav painajalik jaburus endisena taustaks, muidugi… Kuigi, isegi mingid ähmased, täpsemini formuleerimata pürgimused rakendamiseks? -- tegelikult siiski mitte, kaugel sellest. Peamiseks tollel perioodil oli siiski too kandideerimine kõikvõimalikesse välisriikide ülikoolidesse. Jaanuari algu olid nt tähtajad USA-sse ja Ungarisse (= mõlemad äraütlemised); järgnesid järjestikku Oxfordi Dulverton Scholarship, Huygens-Grant, Hollandi Nuffic-Grant, kandideerimised Austriasse, USA välis-eesti toetusfondile, Californiasse ja Canadasse…. Ja siis too Roatary-Stiftungile mõeldud avaldus. -- Seega kuhu aga iganes, ja kõik loeteldud on saanud paraku negatiivse vastuse.

Kuid mainima peab ka seda, et 23. 01 panin posti avalduse Taani…. Ja kui paljut ma selle sammuga küll tänasekski olen võitnud ja kui paljut ootab veel ees. Seega: kogu see aktiivsus kandideerimisel on end täielikult õigustanud, tagantjärele on see kui selle kuu õigustuseks, siis osutatud mõnetine aktiivsus formularide täitmisel õigustas miskis mõttes end isegi kogu selle aasta näol. Ainus positiivne asi jaanuarist meenutada on seega, et postitasin tolle Taani riiklikule programmile CIRIUS-ele mõeldud avalduse. Vastust ei ole veel ka tollele USA välis-eesti Toetusfondi avaldusele (aug. lõpus alles; meenub kuidas täitsin seda sama 3 aastat tagasi – mõndagi on kaugele jäänu ja ka teisenenud). Seega too kandideerimine Taani kui selle aasta õigustus tervikuna. Midagi, mis tervele sellele aastale oma varjundi annab, midagi mis vähemalt enamikule sellest aastast oma konkreetse suuna ja üldisema sihi annab, midagi, mis võib selle aasta viimase nelja kuuga saada omandama vaimustavaidki mõõtmeid... Kogu see avalduste täitmine ja kandideerimine õigustas end siiski. Ja ometi, ei saa jätta mainimata, -- kui napilt… --- Taani avaldusele ei oleks ju osanud erilisi lootusigi panna. Kui seda suurem heameel sellest, et asi siiski, vähemalt pooliti? ,-- õnnestus….

Ja siis selle kuu viimane nädal, nn Kalda-nädal. Nimelt veetsin selle kuu viimase nädala Kaldas, maal. Antud pürgimus lähtus kogu tollele perioodile iseloomulikust pürgimusest, pea vastupandamatust vajadusest saada minema sealt painajalikust õhustikust, sellest kujunenud olustikust. Ja nõnda siis sai mõeldud, et vahest just nõnda ehk, -- keset talve maale ja üritada seal omaette… See oli kui sundmõte, mäleta, ja kõigiti põhjendatud selline, kui arvestada, et olin veetnud seal majas järjest juba pea rohkemgi kui neli kuud. Ja esmalt, vähemalt mõnel hetkel seal maal, sellel talvel, näis, et see ehk õnnestubki vahest ka nõnda. Kuid pidin pettuma. Ei olnud seal toona võimalik rohkem kui vaid ühe nädala aega veeta. Märksõnadena käibel: Kaldas, -- rahulikult, -- etem, -- edasisele (mõeldes); -- siit võib järelduda juba üldist valitsenud õhkkonda ehk sellise kujunemist… Lihtsalt ei osutunud võimalikuks, endast sõltumata asjaoludel, teadagi. Milline kirjeldamatu olukord. Milline uskumatult kirjeldamatus. Selliste tundmustega lõppes see kuu. Õnneks on tänaseks paljutki pöördumatultki teisenenud. Lõplikult ja rõhutatuna pöördumatult. Liiga kaugele ajas on jäänud selle aasta algus tänaseks. Taas on kuhu püüelda, millele loota, -- nii mõndagi on hoopiski teiseks saanud…

Georg Meri: "Draama avardub traagiliseks maailmapildiks."

"... Ta lõi teoseid, mis süvendavad inimkonna esteetilist kultuuri tänapäevani. /.../ Ometi võitsid just Shakespeare`i tragöödiad aukoha maailma selliste epohhiloonud kirjanduslike monumentide kõrval nagu Homerosele omistatud kangelaseeposed, antiiksed tragöödiad ja Dante "Jumalik komöödia"., (lk. 7.) "... usku objektiivse ilu olemasolusse, innustades võitlema olude eest, mis võimaldaksid selle ilu realiseerimist.", (lk. 12) "... poeetilist ilu ei ole käsiteldud ainuüksi kui väärtust iseeneses. Ilu ja poeesia on esitatud inimese ja ühiskonna üllaimate püüdluste orgaanliste omadustena; sellistena on nad nende püüdluste kriteerium. /.../ Nii püsivad Shakespeare`i tragöödiad maise traagika peegeldusena endiselt "inimloomuse üllaimate produktide" esireas.", (lk. 19).²

__________________________________________________________

Veebruar 2003.

[Mercutio:] "... Mab`i? Ütle, kes see on.

Kes? Haldjast ämmaemand. /.../

... teeb sõitu üle magajate nina.

/.../ Ning neidusi, kes selili on heitnud,

see nõid käib painamas, et kandma õpiks.

nad tublit koormat, mis on naise osaks.

Seesama nõid..."

W. Shakespeare: „Romeo ja Julia.“ ³

4. veebruar.

Linnas. Tagasi, et siia ka jääda. Kuudeks, tõenäoliselt. Rahulikult, eraldumisi. Huvitult ja ükskõikselt, kõigiti. Näis kuidas kujunemas. Hilisem näitab. Esialgu huvitult. Ära-ootamisi. Maal siiski ei läinud. Lõpus – kirjeldamatus. Enne suve vist sinnakanti tagasi ei satu. Kui üldse, niipea… Seega siis linnas ja siia ka jäämisi, mõnekski kuuks. – Veebruar, märts, aprill, mai… -- 2-3 kuud, kohe kindlasti. Huvitult ja hoolimatult.

7. veebruar.

Teine päev siin linnas nõnda kirjutada. Muide, meenumisi, seda pole teinud vist juba alates maist 1999. Märkimisväärne, kõigiti. Asjad siin laabumas, nagu seda sõnastatud – huvitult – ootamisi – rahulikult – niisama – selginemisi… Ja – loodetavasti nüüd edeneb, peaasjalikult, jätkumisigi… Nädal möödunud, nagu sõnastatud, ja – mitte just kõige etemini. Ära-ootamisi, rahulikumalt ja ka mitte. Parem siiski kui maal, sealne oli seega ennatlik katse. Üldiselt aga – huvitult ja ükskõikselt. Mõeldes edasisele. Plaanid…

On neli varianti edasiseks. Veebruar ja valmistumisi. Märts ja loodetav edenemine, mida enam seda etem. Aprill ja esimene variant, vahest ka eelistatavam – kuhugi kaugele, merele, kauemakski. Mai: kas juba kaugel, või siis kuidagi jätkumisigi, ja siis – tõenäoliselt maale. Ja vahest tõesti – Kuural ka Juny-July-August. Ja muidugi peamine lootus, kõige kohal – et saaks jällegi minema kuhugi, kaugele ja kauaks… Ilmselt juba septembris aga vahest ka oktoobris alles. Lootust igal juhul on.

Veebuar.

Esimene päev oli Kaldas veedetuist viimane. Ei õnnestunud toona ja seal, mitte sugugi. Ja siis linna ja siis kui selginemisi mõnda aega. Täpsemini nädal, sest juba täpselt järgmisel reedel läksin juba taas kuhugi. Sellest saigi jätkuv minema-minemine, üritamine leida eraldatust ja rahu. Läksin esimest korda, see oli 07. 02 kui sai nõnda mindud taas kuhugi, õhtusel ajal, ja sellest sai ka tõesti jätkuv püüdlemine eraldatuse poole sellest kõigest, mis oli osutunud vastuvõetamatult eemaletõukavaks. Pärast kuu algust võttis meeleolu korrastumine siiski suht vähe aega, juba järgmise nädala lõpus sain kui taas jalad alla ja jällegi kuhugi minema end asutatud.

Tollast meeleolu iseloomustamas isegi sõna nagu: selginenud… Ja eelnevat, otsekui seda konstitueerimaks märgid kui sõnad nagu: huvitult – ootamisi – rahulikult – niisama -- ja siis kui selginenult ja uudse meelsuse näitena – jälle kuhugi minema, peaasi, et eemale kõigest tollest ebameeldivast, mida iseloomustamas tollal too kena kodukoht. Muide, esimene *raudrist* sel aastal… -- võtta seda kui meelestatuse laadi väljendust. Ja kui asjaolude juhuslikult ootamatut kokkulangemist. Sest 03. 02 oli ka Taani riikliku stipendiumi CIRIUS-sse tähtajaks… See veebruari esimene nädal kujundas järgnevat tõesti nii mõneski mõttes. Esmalt kui pürgimus kuhugi mujale ja selle saavutamise täielisem vahend, -- võimalus saada taas kuhugi kaugele ja kauaks ja ära ja üksindusse. Võimalus leida taas seda kaotatud ja imetabast iset endas… Kandideerisn sel kuul mujalegi: Holland (Utrecht Excellence), Austria (Diplomatische Akademie), Sweden (New Visby Programme) ja Universität Hamburg -- kahetsusväärsel osutusid kõik negatiivseina vastatuiks.

Kogu ülejäänud veebruari veetsingi peaasjalikult tolles uues elukohas, tagasi vaid vajaduse sunnil, teadagi, ja sedagi vaid mõneks õhtuks ehk päevaks maksimaalselt. Üldiselt jäänud siiski meelde sealt aga teatav pendeldamise efekt. Kokku liidendatuna veetsin sellest kuust teatavas “majas” õnneks vaid kuskil 11 päeva, ülejäänud möödusid siis minu uues, ajutises, elukohas, nagu seda too teine eluase endast järgnevate kuude lõikes kujutama sai seatud. Lugesin kokku: 17 päeva veetsin sel kuul seal, asi seegi. Algus oli seal ju kõigiti kena. Peamiseks ja kõige tähtsamaks komponendiks selle juures oli teotsemine olukordade suvast johtuvatel ajenditel. Ja sellest oli võrratult abi. Perioodi algus, nt siis veebruaris, oli kõigiti kena aeg, siingi veel meenutada. Oli ju millegagi võrrelda. Vahest vaid mõnetine ebakindlus? -- tegelikult ei sedagi. Lihtsalt süstemaatiline teotsemine ja paljugi rahulolu sellest. Märksõnadega sellel perioodil seega käibel peaasjalikult – Ülejäänut ja üldist õhustikku võib eeltoodust tulenevalt vabalt oletada. Jääb vaid üle rõhutada, et see oli märkimisväärselt eelistatavam tollele eelnenule.   

HERMANN HESSE: "... -- niipea kui ta oma kunstiga pihta hakkas, sai temast võlur ja kuningas. /.../ ... jutuvestjad olid suure au sees ja neid peeti võluriteks, kuna nad võisid kuulajate hingega mängida nagu laps palliga.", (lk. 9.) "... püüdis hoida /.../ liialt vihastamast, sest kõik uskusid, et tolle valduses on salajased teadused ja keelatud vahendid.", (lk. 11.) "... naistele pole tõesti muud ette heita kui seda, et nad pole lihast ja verest, vaid eksisteerivad vaid meie silmade jaoks.", (lk. 16.) "... et peaaegu kõikjal on targad narride teenistuses ja kuidas enamiku inimeste elu sarnaneb halva komöödiaga.", (lk. 30.) "... inimesed aga arvasid, et küllap olid tal omad põhjused, miks ta elust niimoodi kõrvale hoiab.", (lk. 41.)

"... vaatas tagasi oma elule, nagu vaadatakse pimedast tunnelist kauget valgustäppi, kust on sisse tuldud. Ta nägi jälle, kui helge ja ilus oli olnud kunagi kõik tema ümber, siis aga muutunud pikkamisi aina hämaramaks ja hämaramaks, kuni ta lõpuks täielikus pimeduses seisis ja enam millegi üle rõõmustada ei suutnud.", (lk. 61.) "... Ükski tee ei vii tagasi..." /.../ "... kui tahetakse maailma saladustesse tungida, peab minema alati edasi." /.../ ... tüdrukult said sa juba kõige parema ja ilusama, ning mida kaugemal sa temast oled, seda paremaks ja ilusamaks see muutub.", (lk. 77). "... tajus, et kogu selle ilma pidudest ja rõõmudest iialgi täit osa ei saa, et ta ka kesk elu jääb üksildaseks pealtvaatajaks, võõraks, ning tundis oma hinge ainsana paljude hulgast nii loodud olevat, et see peab samaaegselt kogema maailma ilu ja võõra salajast igatsust.", lk. 80.

"... ta taipas, et poeedi unelmates on selline ilu ja hurm, mida tõeluses asjata otsitakse.", (lk. 84). "... tema silmad vaatasid ... /... / ... pikaldaselt ja uurivalt nagu inimesel, kes maailmas midagi ei ihalda.", (lk. 138). /.../ ... et lummata taas inimhingi ja harrastada võlukunsti. Omapärane mõju, mida ta paljudele avaldab, on muidugi samuti nõidus;", (lk. 202.) /.../... tunnetasid midagi imelikku, otsekui õnne ja naeruhimu, aga samaaegselt ka salapärasust, nõidust ja õudu.", (lk. 212.) "... Tegelikult ei saa ju eitada, et igal pool ja alati eksisteerib olendeid, keda teised peavad erilisteks, ilusateks ja veetlevateks. Mõned ülistavad neid kui häid vaime, kuna nad tuletavad meelde ilusamat, vabamat ja tiivustavamat elu kui see, mida me elame.", (lk. 216.)⁴

______________________________________

Kevad.

Märts 2003.

[Julia:] "... Peaks võtma arm

vaid mõtteid saadikuiks: need kümme korda

on väledamad päikesekiirtestki,"

[Vürst:] "... Kas näete nüüd, mis roosk

te vaenu nuhtleb? Taevas seadis nii,

et armastus te rõõmud hukutas!

/.../ Siit mingem, kurtkem kaotust, mis meid lõi.

Mõnd andestus, mõnd nuhtlus ootab ees.

Ei ole loost küll kuuldud kurvamast

kui lugu Romeost ja Juliast."

W. Shakespeare: „Romeo ja Julia.“⁵

11. märts.

Pole enam ammugi kirjutanud siia ja nõnda. Lühidalt möödunust: varsti pärast viimast kirjakohta sai mindud mujale, meeldejääv tähtaeg selline, see oli 9 veebruar. Sai mindud minema. Ja tänu millele ka kõigiti etemini aega veedetud. Veebruaris siis enamiku ajast kuskil mujal veedetud, seega siis ka kõigiti kenasti, üldiselt küll, eelistatavam elukoht kõigiti. Juba täna lähen sinna taas, et sinna ka jääda. Vahest isegi kuudeks.

Siit väljakolimise algus igatahes. Ja tõesti ka on. Kuudeks. Sellega ka juba algust tehtud: 9 veebruarist kuni 2 märtsini sai aega ju mujal veedetud ja kõigiti meeldivalt…, etemini vähemasti. Olin mujal välja arvatud nood kohustuslikud viibimised, esimeses elukohas... Viimane nädal oligi selles suhtes erandiks, olin siin, kuivõrd oli tegemist, jne. Täna aga siis jällegi minema. Ja kauaks. Vahest tõesti – pikkadeks kuudeks… --- Märts, aprill, mai… --- loodetavasti järjest etemini veedetud aeg, selles pole enam küsimustki. Ja suvel, millaski, siis vahest hoopis maal…? -- Eks näis, võimalikud veelgi ka variandid. Erinevad sellised.

Kuidas see aeg siis möödunud? -- Parandus: esmakordselt minema juba 7 veebruaril, siis veidi mujal, siis korraks tagasi ja jällegi – edasi… Ja siis muidugi, tekkisid ka mõned huvitavad plaanid, mis paraku aga senigi veel lahtised. Nõnda möödus nt 8 nädal sellest aastast… Järgnev umbes samuti... Kandideerimised stipendiumitele – seni kahetsusväärsel kombel siiski ei midagi kindlat. 2 märtsist siis siia, nädalaks, kõvasti kehvem, juhul kui... Tõlkimine, painajalik õhustik, säherdune elukeskkond. Ainus võimalik järeldumus siit – minema ja võimalikult kauaks. Jne. Täna siis jälle minema ja see peaks kõlama lõplikult, st -- minema siit kuudeks…

18. märts.

Tagasi siia hetkeks, näiteks sellekski, et siia kirjutada. Ja siis muidugi kohe jälle edasi, -- juba homme hommikul ja varavalges. Ja seekord ka kauemaks, -- ilmselt üheks kuuks kogunisti, kui vähegi võimalik. Tervelt nädalajagu päevi siit eemal viibinud, ja nõnda kaugel ka viimasest kirjakohast. Ja sellisena jääb siinne ka sel kuul ilmselt viimaseks. Esimesel kevadisel kuul. -- Võin öelda vaid järgmist: mujal on kirjeldamatul kombel kenam. Ja just nõnda kavas ka järgnevalt, -- veeta oma aega pigemini kuskil "mujal"… -- Koos kõige järelduvaga. Kõigiti, kõigiti eelistatavam. Ja tõesti ka on. Ja ei mingit küsimust sellest.

Kavas siit eemale jääda kuudeks, -- kui see vähegi õnnestuma peaks. See oleks kõigiti eelistatavam. Paar kuud ja siis midagi -- erinevat; kas täiesti eraldi ja täiesti ükskõikselt; või siis -- kuhugi kaugele ja kauaks. On siiski veelgi erinevaid variant. Hoolimata negatiivsetest vastustestki … Taani näiteks …. 4. kuuks?, -- Või siis midagi täiesti erinevat, ehk tõesti, -- Bulgaaria, Rumeenia… ? -- Antud ajahetkel paljutki sõltumas veel ebamäärasest. Üks muidugi kindel, -- siin ma enam kuigivõrd aega ei viida. See on nimelt täielikult välistatud. -- Lugeda seda viimast hoolikalt üle… --

-- Siia ei satu tagasi ilmselt enne ühte kuud, nii 15 aprilli paiku. -- Hinnata praegune olukord hiljem tingimata ümber. Ja kommenteerimisi seda ka pikemalt. Koos iseloomustavate adjektiividega. Seda muidugi kindlasti. Praegu aga, -- mõeldes edasisele... Kavas on nimelt kõigiti meeldivalt aega veeta. Ja seda nii mõneski mõttes. -- Üldiselt aga praegu piirdumisi. Hiljem jõuab. Juhul kui mitte midagi muud, kuhugi kaugemale näiteks... Järgmine siinne kirjakoht tuleb alles aprillis, kunaski, juhul kui sedagi… Seniks.

Märts.

Esimesed paar päeva , nagu ikka... Olin seal juba mõnda aega viibinud, et see oleks kõigiti kenasti sujunud. Moodustumas midagi harjumuslikku juba. Ja siis kerged vastuolud, mille tulemusena siis esimese pühapäeva õhtul tagasi ja jäin sinna „koju“ isegi pea terveks nädalaks. Raske uskuda, tagantjärelegi, kuid muidugi, teatavaid mõistlike põhjendusi ju leidus, vaja oli tegeleda ka tõlkimisega, lisaks muudki, jne. Nõnda siis osutus märtsi esimene nädal 1 nädalaks seal majas. Koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Võib vabalt oletada. Märksõnad sellest märtsi esimesest nädalast: ei-midagi-head, jne. Õnneks oli see periood sealgi veidi optimismiga tembitud, millest oli muidugi paljugi abi. Täpsemini, veetsin seal aega 02-11. 03. Pluss veel üks väisamine ja kohene lahkumine ja kokku veetsin tolles majas märtsis õnneks vaid 9 kokku liidendatud päeva. Ja kogu ülejäänud aja ma veetsin siis toona teisel tänaval...

Alates siis 11. 03 õhtust kuni 18. 03 õhtuni siis järjest seal. Need ongi peamised märksõnad tollest perioodist. Välja paistab hoolimatus, huvitus, mis oli esmaseks hooleks ja huvitatuse objektiks kogu sealse perioodi vältuses. Märts oli üldiselt kena kuu...? Ühesõnaga täiesti piisavalt ja kõigiti kenasti.

Meeleolu läks seal üksvahe isegi kenaks kätte, mäletan… Veetes aega süstematiseeritud kombel aega lugemise, jms toimingutega, -- enamiku ajast lihtsalt istusin ning suitsetasin. Kuid meeleolu oli jah, paranemas, sai rääkida toona isegi kui kevade tegelikust algusest… Kevad 2003, sellisena see kõik mulle meelde jääbki. Kuigi, paraku eelmise aastaga ei saanud enam ligilähedaseltki võrrelda, mitte mingiski mõttes. (Hungary, Budapest & Austria, Vienna!) Need kauged maad erinevad ikka kõiges. Ja kõige suurem n-ö erinevus valitseb inimeste kui selliste üle. Märtsi viimane nädal oli juba päris kena -- Jah, see oli meenutamisi kena aeg seal veeta, nõnda sai kui mõndagi unustada. Tollased märksõnadki kannavad seda vaimu: --- kena --- super --- korras …. Muide, käisin korra EHI-s, üle pikkade aastate, vähemalt kolm aastat polnud seal enam käinud.

Ja 30.03 sain siis lõpuks teada ka midagi tõesti erilist. Olin saanud Taani Valitsuse riikliku stipendiumi 4 kuuks, õpinguteks Kopenhageni Ülikoolis, Poliitikateaduste osakonnas sügissemestril 2003. Sellest siianigi ääretult hea meel. See oli kui selle aasta mõttetuse õigustus ja seda korrastav mõte. Midagi, mis sealt maalt alates kui järgnevale üldist suuna ja sihti seatud sai andma. Midagi, mis sealt alates, siianigi ja eriti just nüüd kui mineku tähtpäev järjest päev-päeva võrra lähemale on nihkumas – jätkuvaltki konstitueerib kogu igapäevast antust. Võin praegugi vaid kujutleda kui kenaks võivad osutada need kuud seal kaugel, Taanis, imeilusas Kopenhageni linnas. Kui kenasti saan ma vastu võtma järgnevat aastat selles kenas linnas ja maal. See saab tõesti kena olema...! -- Kujutledes seda meelsasti ette juba tänagi. Kuid siia, meenutamisi, ülevaatelist hinnangut andes vaid seda, et täiesti õigustatult möödus see aeg sealt toona, sellel möödunud kevadel, kui selle teate sain --- *rüütliristi* märgi all… DANEMARK ...!

BERTRAND RUSSEL: "... Säilitagem oma austus tõe, ilu ja täiuslikkuse-ideaali vastu, mida elu meil ei lase saavutada, olgugi et ükski neist ei leia heakskiitu teadmatult kõiksuselt.", (lk. 7.) "... Ilmutuseni ilust aga võib jõuda ainult aheldamata sisevaatlus ja himukate soovide koormast rõhumata mõtlemine, järelikult saabub vabadus ainult neile, kes enam ei palu elult ühtegi neist isiklikest hüvedest, mida moonutab aeg.", (lk. 8.) "... kõik, mis oli himukas ja ahne, mis oli väike ja mööduv, on hääbunud, ilus ja igavene aga helendavad kui taevatähed öös. Hinge jaoks, kes seda ei vääri, on tema ilu väljakannatamatu, kuid hingele, kes on alistanud saatuse, on see religiooni võti.", (lk. 11.) "... esineb juhtumeid, kus taju näib eksivat, nagu näiteks unenägude ja hallutsinatsioonide puhul. /.../ ... kõikidel nendel juhtudel on tajul iseenesest õigus, vale on aga ainult tajul rajanev otsustus.", (lk. 24.) "... taju, vastupidiselt otsustustele, ei eksi iialgi, s.t. kui iganes midagi tajume, siis see, mida tajume, on olemas, vähemasti niikaua, kui me seda tajume.", (lk. 25.) "... Suurimad inimesed filosoofide seast on aga tundnud vajadust nii teaduse kui müstika järele: püüe viia need kaks kooskõlla on olnud neile elu sisuks...", (lk. 28.)⁶

_____________________________________________

Aprill 2003.

[Portia:] "... vannutan

sind põlvini kord ülistatud ilu,

su armutõotuste ja vande nimel,

mis ka meie ihudki on liitnud ühte,

et mulle, kes ma olen pool sust endast,..."

[Caesar:] "... Arg sureb mitu korda enne surma,

ent vapper maitseb surma ainult korra.

Neist imedest, mis mulle kõrva puutund,

näib veidram see, et inimene kardab,

ehk surm, see vääramatu lõpp, küll tuleb

siis, kui ta tuleb."

W. Shakespeare: „Julius Caesar.“⁷

Algas kõigiti kenasti. Endiselt kenasti seal teatud tänavas, ja nõnda seal juba ka pikemat aega järjest. Ja kõigiti kenasti. Olles nii iga jumala päev, süstemaatiliselt, hoolimatult ja muretult. Elades kui iga päeva korraga ja mitte kuigivõrd hoolides kõigest sellest, mis veelgi, hoolimata omaette üritatud kuude veetmisest endiselt kui kohati veidi häirida võis. Või kuidas siis ka mitte öeldes… Ja mitte huvitudes, selgem siht taas silme ees ja kindlustunnet sellestki, et taas oli end kuhugi kui ära mõelda. Nõnda algas see kuu, kuigi selle lõpp oli sootuks erinev. Kuid sellest pigem hiljem. Aprilli alguses olid ka keerdkäigud muidugi järgitavad ja hilisemat arvestades seda siiski üle tähtsustada vist pigem ei saaks. Juhuslik kokkusattumine, öeldakse vist selle kohta.

Aprilli esimene nädal, endiselt: iseloomustavaid adjektiive sinna juurde, kui tollast meelsust kirjeldamaks: põnev ja vinge õhustik, kui sellist ülepea oletada. Tooni-andvaks oli juba too Taani-variandi õnnestumine, see andis rohkelt mõtlemisainet ja pakkus ka sedavõrd rahuldust, et selle kallal juurelda, meelsasti. Kui meelsasti seda veelgi tehes… Kevad oli saabunud, see periood jääb tõesti tähistama kevadet kui sellist A.D. 2003. Kõigi oma kujuteldavate puuduste juures oli see siiski mõnevõrra talutavam periood, kui selline. Võrreldes mõne konkreetse ajajärguga varasemast, näitena. Kasside elu agulis. Ja kõik muu juurde kuuluv. Naljakas meenutada sedagi, kui meeldumust. (Tänu millele on mul siin suveks üks vahva seltsiline). Plaanid olid tollal isegi pikemaks, kuid läks siiski teisiti...

Aprilli teine nädal. Märku-andva sõnana varjutab kõike muud muidugi --- DANEMARK. Ju siis saab see asi ka seda väärt olema, kui sellest nii kaua ja põhjalikult uneleda… Üldiselt kulgemas toonane eluke omas rütmis... Nimelt sai tutvust tehtud ka teatava noorte seltskonnaga sealsest ümbrusest ja venna tutvusringkonnast. Seda Märgib nt see nn Ilmatar ja öö väljas. Tundsin end kõigiti vabalt toona ja seal. Kõigiti kenasti. Teatav hoogsus ja juba ununema kippuv elaan kui tagasi võidetult esile kerkimas kohati. Noored preilid. Järgneva nädala märksõnu: magades -- hilisemale mõeldes... Ja siis ka: taas n-ö pidutsedes ja teisalt ka üldine õhustik, mis kohati oli vaid n-ö talutav. Kohati kui imbus midagi kui millestki läbi. See miski oli muidugi omaette veedetud kuude tulemusel moodustunud mõtteline barjäär. Aprilli kolmas nädal sarnaselt möödumas endiselt. Korra käidud ka tollel viimasel „inim-uuringutel“, kuid laabus kõik kenasti sealgi, ka minemised tulemused. Miski kui ei ennustanud järgnevat. Näis, et kõik võimalikul kombel laabumas ja, et nõnda ka jääb. Kuid oli ka negatiivset, mis siis järgnevuses tähenduse omandas.

Aprilli viimane nädal. Esimesed paar päeva veel rahulikult. Vahest oli midagi kui maha käimas, teatud täielik minnalaskmise tunne, vahest ei olnud sedagi. Tegelikud konsekventsid jäävad hilisemate aegade tõmmata. Kaheldamatul kombel tuleb see kõik mingilgi moel ka tagasi. Teotsedes sellegi huvides. N-ö : mitte unustada ja mitte andestada. Lühidalt siia momendil vaid: kogu täiega ja kirjeldamatus mõõtmes. See kõlab tõenäoliselt. Lühidalt: see periood oli selline ja sellisena see ka meelde jätta.

Bertrand Russel: [Parmenides, Hegel] "... " Ei saa teada mitte-olevat – see on võimatu – ega seda öelda, sest see, millest saab mõelda ja see, mis on, on üks ja seesama.", (lk. 34.) "... Müstiline kaemus algab tundega, et müsteeriumilt on võetud loor, et salatarkus on äkki kindel ja väljaspool kahtlust.", (lk. 35.) "... H. Bergson väidab, et intellekt suudab tegeleda ainult sellega, mis sarnaneb minevikus läbielatuga, kuna aga intuitsioon on võimeline aduma igale uudsele momendile omast ainulaadset ja enneolematut.", (lk. 42.) "... Kõigist inimese harrastustest on teaduslik filosoofia kõige lähemal objektiivsusele ning seetõttu võimaldab see meile nii lähedase püsiva ja eheda suhte välismaailmaga kui üldse võimalik.", (lk. 56.) "... "Vabadus" oma kõige abstraktsemas tähenduses on väliste takistuste puudumine soovide teostamisel. /.../ ... tahmiste äärmusliku vähendamise teel.", (lk. 79). "... pidada Mehhiko tsvilisatsiooni millekski niisuguseks, millest on midagi õppida.", (lk. 136.) "... pidasid kõik paavst Silvester Teist sel ainsal põhjusel, et ta luges raamatuid, kuradiga mestilöönud nõiaks.", (lk. 180). "... mõtlemine hakkab ikka enam valitsema tungide üle. Selles suhtes oleme me päris kindlasti muutunud üha rohkem loomadest erinevaks.", (lk. 200.) "... Kui aga rahvusvahelist valitsust mingil kujul ei looda, siis peab uus tõus algama kusagilt madalamalt, tõenäoliselt metsikute hõimude tasemelt, ning seda pärast kataklüsmilist purustust, mida võiks võrrelda ainult Piibli legendiga veeuputusest.", (lk. 218.) [D. H. Lawrence] "... Enamuse ajast aga elas ta omaenda ettekujutuste üksildases maailmas, mille elanikeks olid viirastused, kelle metsikus sõltus ainuüksi tema tahtest.", (lk. 244-245).⁸

___________________________________________

Mai 2003.

[Brutus:] "... Sest inimsaatusel on oma looded:

kui tabad tõusu, viib ta õnnele,

kui magad maha, kogu eluteekond

käib mööda madalikke armetult."

W. Shakespeare: „Julius Caesar.“⁹

19. mai.

Kirjutamisi siin ja praegu, pärast pikemat pausi. Pole nagu võimalik olnud või pole vaevunud. Nüüd aga taas. Kevad on ja on juba läbi. Teatav periood veebruari algusest aprilli lõpuni, -- see oli teisiti, kõigiti kenamini või nii… Sellest kirjutada siia üles vahest hiljem, eraldi. Vahele siis järgnevalt midagi õige erilist. Paar nädalat nagu unenäos, mida ei sooviks meenutadagi. Unustada ära. Järgnevalt siis taastumisi, esmalt mõnetigi, tänaseks juba kõigiti. Ja ikkagi, -- milline kirjeldamatu nöök. Kujuteldamatu. Mai kui selline jäämas vist millegi omapärasena meelde. Meenutamisi perioodi november-jaanuar. Võib väita, et see möödunud aasta pole olnud kuigi kena. Tõesti mitte, võrdlemisi kehva selline. Polnud aga midagi parata.

Loodetavasti hilisem sellevõrra kenam taas. Sest õnnestus ju midagi tõesti huvipakkuvat. – Taanis riiklik stipendium, neli kuud. – Seega: september-detsember 2003 möödumas kaheldamatult kenamini. Kenas Copenhageni linnas, auväärses ülikoolis, finantsiliselt rahuldavas seisus. Kõigiti kena variant. Tasandamas veidigi selle möödunud aasta üldist nuripidisust. (Kuidas oli kõik veel täpselt aasta ajast tagasi…- Austria, WIEN!) Nüüd veidi veel siin ja võimalikult kenasti... Siis maal ja kauemakski. Loodetavasti rahulikult ja eraldatult. Ja siis minema, -- kaugele ja kauakski… Loodetavasti see aasta lõppemas siiski võrreldamatult kenamini kui see algas. Ei soovi nimelt meenutadagi. Eraldada end täielikult ja kõigest. Ootamisi…

31. mai.

Viimast korda sel kuul. Pärast magamata ööd. Kena, et on nüüd viimased päevad, sellevõrra teisti. Nõnda ka muidu. Ja nüüd siis maal. Vahest kauemakski, kogu suveks, nii või teisti. Näis kuis läheb sealgi. Pole veel teada, lootes aga kõige paremat. Kas kirjutamisi siia praegu lihtsalt viimasel maikuu päeval. Kuradile, tüdimus. Jõuab nõndagi, siia, jätkumisigi.

Näivalt siiski on praegu kõige otstarbekam just nimelt maale minek. Ja nõnda siis täna ka talitamisi. Minema siit ja näis kuis edasi. Loodetavasti kõigiti kenasti. Muidugi. Eraldatus, üksildus, omaette olek, jne. Kõigiti kasuks, kõigiti. Kõige paremat suveks.

Mai.

Meenub, et lugesin siis rohkesti kõikvõimalikku. Teatav pööre paremuse suunas siiski juba kuu esimestel päevadel. Mai esimese nädala iseloomustavad märksõnad juba veidi teist laadi meelsuse kandjatena ilmnevad. Muidugi oli kõik endiselt painav ja täiesti vastuvõetamatu, kuid toimus siiski nihe normaliseerumise suunas. Märgusõnad: painav --- etem --- parem --- oodates --- ja siis ka juba: --- korras. Ja siia lõppu ka üks suur raudrist kui lohutav sümbol. Pea liigutav… Kuid siiski, mai esimene nädal oli siiski juba peaaegu korras. Nädala lõpul olin suutnud end juba niivõrd koguda, et hakkasin taas tõlkimisega tegelema, et sealses elukohas veedetavat aega kuidagigi õigustada.

Mai teine nädal oli juba kõigiti kombes. Tegelesin intensiivselt tõlkimisega, olles sellest teinud pea põhitöö selleks ajaks enesele. Ja õnneks leidus mõtlemisega seoses ka parim abivahend selleks perioodiks. Ja sellest oli siis ka palju abi. Elu omandas taas kui kaotatud värvid. Tervistav, eluisu kui tagasi tulemas selle läbi. Igal-juhul märksõnad juba kõigiti kenamini osundamas: tõlkides -- etem – sujuvalt -- ja veelkord: tõlkides. Siit nähtumisi juba kõigiti kenasti sujumas toonane aeg. Kiiremini kui võinuks arvata. Tegelesin oma igatsetud ja nõutud tööga ja tundsin end kohe sellevõrra paremini. Igapäevane n-ö tööalane rakendatus andis sealsele olesklemisel konkreetse suuna ja üldisemad raamid. Saatsin ka ühe stipendiumi-taotluse USA-sse, mis siiani lahtine. (Nagu veel 3-4-5 vastavalt), EWC, ehk siis Estonian World Center. Seega: mai teine nädal möödus juba kõigiti talutavalt.

Mai kolmas nädal, selle aasta 21. nädal oli aga juba kõigiti normaalne. Olukord oli normaliseerunud, tundsin end kõigiti kenasti ja vabalt. Taani Kuningriigi Saatkond Tallinnas. 21. 05. 03 andsin sisse ametliku elamisloa taotluse selle aasta viimase nelja kuu tarvis Taani Kuningriigis. Seda tehes meeleolu kõigiti kena, rahulik ja enesekindel. Möödunu oli juba ammu unustatud. Saatkonnas laabus kõik kenasti, siiani ootan järgnevat väljakutset, et kätte saada see nõutud elamisluba, kui pilet millegile võrreldamatult enamale, mis peab saama õigustama kogu selle aasta mõttetu tunglemise, sihitu teotsemise, jaburuse. Lootes siianigi võrratult paljut sellest erakordsest võimalusest. Tundub, kui oleksin kõik lootused sel aastal asetanud just neile viimasele neljale kuule, mis ma veedan kusagil kaugel, eraldatud üksilduses, omaette ja kindlasti ka – enesega hoopiski rahulolevamalt. Otsekui kompenseerimaks kõiki neid puudujääke tolles möödunud ja veel mööduvas aastas. Nii palju nn lootusi on pandud selle aasta viimastele kuudele. Ehk annab hilisem vaatlus ka piisava eraldatuse sedagi fenomeni mõistmaks. Niisiis, -- mai kolmas nädal möödus juba kõigiti kenasti, mistõttu end kohati isegi suurepäraselt tunda võisin. Mida veel? -- sain kätte uue passi ja ID-kaardi. See nädal oli muide ka tähtajaks ühele kaua-manatud tagasimaksmisele, too – 7000.-EEK kunagisest nurjunud õppelaenust. Kuid ei huvitunud sellestki nagu suuremast. Kolmanda nädala lõppu üks sümbol kui märk: NATO või põhjatäht või lihtsalt kompass. Kes teab?

Mai neljas ja viimane nädal: möödumas juba kõigiti kenasti. Laabumas harjunud rada pidi juues sealses olustikus muidugi kohustuslikul kombel ja jätkates tõlkimisega (nagu ka eelnenud nädalal). Olin saatnud veel ka paar stipendiumiavaldust, nt Deutsche Bundestag Stipendium. Märgsõnadena märku andmas: esmaspäev möödus siiski kainelt ja siis: magades -- n-ö täna, ja siis kui -- LÕPETADES. (See viimane tähistamas, muide naljakat segu visionäärsest naljatlemisest = sic!) Sest oli otsustanud lahkuda sealsest olustikust. Olgugi normaliseerununa oli too üldine õhustik, see sealne ja tollane veel liigagi tuttav varasemast. See tähendas mingit pidevat kompromissi-laadset kohandumist ja kohastumist valitseva õhkkonna ja üldise olustikuga. Ehk siis midagi, mis pikapeale lihtsalt tüütavaks võib osutuda. Ja nõnda saigi siis toona kui mõeldud ja otsustatud, et mulle kui selleks korraks nüüd nagu aitaks. Et lasen sealt jalga ja , et mis kõige tähtsam seejuures, -- et niipea enam tagasi ei tule ka. Sellest, muide, võib saada (tuleviku vaimuajaloolastele) teatava tähendusrikkamagi tähtsusega OTSUS kui selline lahkamiseks. Sai siis nõnda, kuigi hetkeks ekslikult tundus et ennatlikult, otsustatud, et lähen jällegi minema. Seekord siis jällegi ka kaugele kauemaks ja ehk tõesti ka -- lõplikultki… Seekord siis siia kus siianigi kenasti kõigiti aega veetmas: maale, Kuurale…

JACK LONDON: "... Kogu elu olid teda piinanud armastusenälg. Ta loomus janunes armastust. See oli ta olemuse orgaaniline vajadus, ometi oli ta pidanud ilma läbi ajama ja seejuures kalgistunud.", (lk. 19). "... Tuntu ja tundmatu segunesid unenäolises karnevalis, mis rüsinal ta kujutlusse tungis.", (lk. 27). "... ja nägi unenägusi, mis oma pöörasuse ja hulljulguse poolest olid narkomaani nägemuste väärilised.", (lk. 41). "... kuulates ja vaadeldes näis talle, et vaatab elule näkku ja loeb sealt olemise kõige sügavaimaid saladusi.", (lk. 68.) "... Nii ta suur avastus algaski.", (lk. 1049. ... Kogu elu oli uudishimu /.../ taga kihutanud. Ta tahtis teada, ja see iha sundiski teda seigeldes läbi maailma rändama.", (lk. 105.) "... Elu oli ometi nii kummaline, nii imeline, tulvil arvutuid probleeme, unistusi, sangaritöid... /.../ Ta tahtis ülistada kadunud lootuste kandjaid, pööraseid armastajaid...", (lk. 115.) „/.../ ... ning ta uputas elu ja leidis elu... /.../ Ta unustas ja elas taas ning elades nägi ta heledas valguses... /.../ Viin oli tagajärg, mitte põhjus. /.../ Viski oli tark. Ja ta avaldas /.../ oma saladused.", (lk. 151). "... Neiu mõistus oli niisama noor kui ta ise, aga ta vaistud olid niisama vanad kui inimtõug ja veel vanemad. Nad olid olnud noored siis, kui armastus oli veel noor, aga nüüd olid nad targemad kui kõik inimeste tavad ja harjumused."; (lk. 162).¹⁰

__________________________________________

Suvi.

Juuni 2003.

[Horatio:] "... Nii nüüdki suurte vapustuste endeid,

mis ikka ette kuulutavad saatust

ja käivad läheneva häda eel,

on ilmutanud taevas kui ka maa..."

[Hamlet:] "... sest miski ei ole iseenesest hea ega halb, üksnes mõtlemine teeb ta selleks."

[Hamlet:] "... Milline meistriteos on inimene, kui ülev mõistuselt, kui piiritu võimeis, kujus ja liigutustes, kui sihiteadlik ja imetlusväärne tegudes, kui sarnane inglile mõistmiselt, kui sarnane jumalale: maailma ilu, kõige elava tipp;"

W. Shakespeare: „Hamlet.“ ¹¹

14. juuni.

Juba kaks nädalat siin Kuural veetnud. Ja kõigiti kenasti, üldiselt küll. Võrreldamatult etem siinne kui linnas olemine seda oli. Rahu, eraldatus, oma-ette-olek, üksildus, mida iganes. Nõmedust miinimumi peal. Seega: kõigiti kenasti see aeg siin möödunud. -- Lugedes, maalides, lihtsalt omaette olles; suitsetades nüüd paar päeva juba ka… Sel kolmapäeval sain endale kassipoja, kellest tõotab veel paljugi lõbu tulenevat. Armas olevus. Neljapäeval käisid siin siis Olavi & Jan, pole teisi näinud ei tea mis ajast. Jani ligi aasta, teist vist isegi viis aastat. Paljutki olnust oleks kui mõnetigi veelgi samaks jäänud. Meenumas nii mõndagi varasemast nõndagi… Ja nüüd siis kolmandat päeva, kena seegi, -- pärast ligi poolteist nädalat...

Ja kavatsusega siia ka jääda. Veeta siin näiteks seegi kuu, -- juuni, kogu täiega. Ja enamik ülejäänustki. Juuli teisel-kolmandal nädalal vahest linnas kas nädala või kaks. Ja siis alates 10 augustist, -- kolm nädalat enne õppetöö algust Copenhageni Ülikoolis, siis samuti muidugi linna. Praegu on Taanini jäänud siiski ligi 10 nädalat veelgi. Kuid see aeg möödumas kui lennates, oletatavasti tõesti. Seega siis sel suvel üle kahe kuu siin maal nõndamoodi. Kõigiti kenamini mööda saadetud aeg, ilmsena tõesti. Eraldatus üksindus, lugemine ja maalimine, õhtud piibuga kamina ees… Ja kena loomake seltsiks, siia kasvama toodud. Saab tõenäoliselt kenagi olema hiljem meenutamiseks.

A.D. 2003 esimese poolaasta saldo näitab järgnevat: linnas ehk "esimeses majas“ – aega veedetud sel aastal ligi 2,5 kuud. Kaks kuud veedetud ka mujal, sellel möödunud kevadel. Kuu ehk siis kaks saab veedetud ka siin maal. Lisandub veel nädal Kaldas, aasta algusest. Nii, et sel 2003 aastal veedan tas kõige enam aega välismail, -- Taanis, Kopenhageni linnas, -- neli kuud. Kokku linna ühes „tuttavas majas“ maximum ehk vaid kolm kuud. 2 kuud möödusid sel aastal mingil teisel tänaval. Ja maal siis ligikaudu 2,5 kuud.

16. juuni.

Teine kirjakoht, siin suvel siia kirjutades. On varajane hommik. Unetud ööd, magatud päevad. Nõnda kombeks siin ja praegu just. Castaneda ja sellega ka juba üle kolme aasta mitte-käsitletud maailm. Mõndagi meenumas ammusestki ajast. Ja juba viiendat päeva siin juba... Tegemas mõndagi oletatavast kergemaks. Lihtsustamas, ilustamas mõndagi. Kõigiti kena aja viitmise viis.

Hommik akna taga. Kahkjas ja vihmane. Nagu siin ka olnud. Suvi algas nõndamoodi just, hiljem siis meenutada. Meenutades siin sedagi, et pole tõesti ammu enam nõnda kirjutanud, siin ja nõnda… Möödunud on pikki aastaid, täis, teab mida. Mõttetult ja vähem mõttetult veedetud aeg. Oli kunaski aasta 1999 ja siis sai kirjutatud kogu selle vältuses, siingi ja nõnda. Sellest on möödunud juba ligi viis aastat. Pikk aeg ja ometi paljuski veelgi nii lähedal see ammune aeg.

Ees ootamas nädal täis kaalutletuid mittetegemisi, tegelemist väikeste asjadega neile omases, kindlas rütmis. Magades ja ärkvel olles. Süües ja lugedes. Maalides. Valmistudes tulevaseks ette, nii ja teisti ka. Ja siis tulemas juba jaanilaupäeva õhtu. Sisustada see meeldejäävalt, täiendades ka varusid. Kokku siinne nüüd esimese korraga plaanitud vähemalt viie nädala pikkuseks. Üle kahe kuu, sel suvel, saan ma veetma just siin ja nõnda. Olgu seda aega siis hiljem ka kena meenutada…

20. juuni.

Kirjutamisi, äsja lõpetades üle-vaatelise pilgu heitmise kogu sellele ammu unustatud aastale 2001 A.D. Selline kena üle-vaateline meenutamine, hilisemale järele-kaalumiseks nõnda jäetuna. Võttis see aega ligi nädala, mille vältel vist siia suurt nagu ei kirjutanudki? Huvitav küll, ka siinsetel üles tähendustel ju sarnane eesmärk ju olemas… Viimasest kirjakohast, neli päeva tagasi nii mõndagi teisenenud. Mida siis kirjutasin? Sellest, et eelmisel nädalal sain omale kassipoja ja, et külastasid vanad tuttavad? Võimalik. Järgnes kerge (teatav) periood, mis sujus kõigiti kenasti ja parandas üldist meeleolu kohe tuntavalt. Kuni järgnenud nädala teisipäevani olin üleval peamiselt öösiti ja manustasin seda imerohtu kõikide murede vastu. See oli hea ja seda jätkus kauaks… Kuid nüüd on see otsas, paraku. Kolmapäev oli unetu, kuid neljapäeval see-eest ärkasin vara ja muutusin kui taas päevaseks olevuseks. Täna on siis reede.

Homne, ülehomne, millal muide plaanitu ette võtta ka midagi erinevat, -- vahest õhtul kuhugi maa-jaanitulele. Ja sellega lõppeb kolm esimest nädalat siin maal. Mureks on kuidas täpsemini saavutada seda, mis parandaks meeleolu kohe märgatavalt. Järgnev ja üle-järgnev nädal nüüd esimese järjega samuti kindlasti siin. Siis võib-olla, (pole veel sugugi kindel) korraks linna ja muidugi jälle kohe tagasi. Kokku plaanimisi sel suvel siin maal veeta üle kahe kuu (u. 9 nädalat?). Ootamisi ja otsekui vaimselt ette-valmistudes aasta pidulikumale ja suurejoonelisemale lõpetamisele kusagil kaugel ja hoopis teist laadi tingimustes. Minekule Taani, Kopenhaagenisse on jäänud ligikaudu 9 nädalat. Liiga palju veel lugemaks päevi, kuid need päevad siin möödumas ju ruttu. Kunagi olen jälle taas kuskil kaugel, välis-mail, eraldi, omaette ja üksinda. Kaugel ja ära. Meenutades 2001 aasta järeldumisi, -- midagi muud ma ju ei soovigi. Seega: ootamisi…

21. juuni.

Kirjutamisi siia, kuivõrd seda sel suvel rohkemini teha ka plaanitud. On hommikune aeg, väljas jahe ja kõle. Nagu siin ikka olnud peamiselt. Praegu küll ei saja. Meenub, et kunagi, -- 5 aastat tagasi -- kirjutasin samuti ilmast… Viimased päevad möödunud tegusamalt, kuivõrd päeval ärkvel. Üksvahe oli siin teisiti sätitud... Minna homme kuhugi, loodetavasti saab hankida ka mida vaja. See kuluks siia kõigiti ära. Täpselt praegu on täis kolm nädalat siin maal veedetud aega. Kolm esimest nädalat on seega siis juba möödas. Jäänud on ligikaudu veel kuus nädalat. Seega üks kolmandik siin maal, sel suvel, veedetavast ajast on juba möödas. Teha oma järeldumised millestki. Kaks kolmandikku on siin veel jäänud, kolm nädalat ilmselt ka linnas, ja siis, -- siis juba minema, kaugele ja kauaks...

23. juuni.

Jaanilapäeva õhtu. Päeval tegin šašlõkki, nüüd õhtul veel vaid kuidagi aega veetes... Muuks ei olnud täna viitsimist. Eile õhtul too nn eel-jaanituli Hageris. Midagi sealtki. Mingi eriline õhustik ühtäkki. Lihtsalt niisama, ja: üsna mõttetu. Kui kohale jõudsin siis vaid niisama. Ei huvitunud enam mingil kombel kogu tollest komejandist. Täiesti huvitult ja ükskõikselt. Jälgimisi seda tolle rahva suurt pidutsemist. Rohkem enam kuigivõrd selliseid rahvakogunemisi ei silma siin mail. Üks neist Jaaniõhtutest mida olen kunagi üldse veetnud n-ö. Meenutada või kõiki varaseimaid. Sellegipoolest huvitult. Seega nagu ei huvituks. Mingi mõttetu absurdini paisutatud tegevuskava. Noh, sedamoodi too rahvakilluke siis nagu pidutseks… Huvitult ja ükskõikselt. Kahetsusväärsel kombel siiski vaid küllalt. Oleks võinud rohkemgi midagi huvitavamat olla.

Kuid paar päeva nüüd taas kuidagi kujunemas, ennekõike. Ja siis tasapisi edasi vaatamisi. Tegelemisi oma tähendusrikkamate siinsete ettevõtmistega. Ja jälgides kuidas aeg kiiresti möödub. Lähenemisi juba sügisele, kunagi varsti, juba pool seda suve kui läbi. No, täna siiski alles jaanilaupäeva õhtu. Nii, et aega esialgu veel jagub. Plaanimisi veel kaks nädalat siin maal. Siis saab viis nädalat järjest siin veedetud. Siis võib-olla, rõhutamisi võib-olla, kindel veel isegi ei ole – üks nädal linnas. Kuid päris kindel selleski enam ei ole. Vahest ei tasu lihtsalt ära. Kuid näis kuidas on meeleolu umbes kahe nädala möödudes siin. Seniks kuidas aga tuju on, suitsetades, magades, kirjutades, maalides ja lugedes. Mida iganes...

27. juuni.

Pole siia pea nädal enam kirjutanud. Mujale aga küll. Tehes kokkuvõtteid momendil just möödunud aastast. Teadagi, esimest poolt sellest võiks hiljem isegi üle lugeda. Muidu siin mööda sisseharjunud rada ja suhteliselt rahulikult aega veetes. Nädala esimesed kaks päeva kuidagi veetes ja nõnda kenasti mööda ka tollest nn peolisest meelestatuse laadist. Või mida see nonde kohalike arvates endast ka ei kujutaks. Siis paar päeva niisama ja ka suhteliselt rahulikult. Muidugi veelgi ei tea millega täpsustavalt väljendudes – kohati kui tegelemas. Millal see absurdsus küll lõppeb...? Ikka veel midagi kirjeldamatut aegajalt, otsekui. Mitte lasta aga ennast häirida millestki. Süüvimisi oma enese tegemistesse ja mõtetesse. Täna nägin huvitavat und. Pole ammugi lugenud viimast muide mainimisväärsekski. Plaanis on veeta siin veel üks nädal, siis korraks linna, nii umbes nädalaks ja siis jällegi siia tagasi, nii kuuks ajaks umbes-täpselt. Ja siis muidugi -- jällegi minema sellelt nii vastumeelseks muutunud maalapikeselt. Minema kuhugi kaugele ja kauemakski. Lõpuks ometi saab siis jällegi siit minema, saab kaugele, omaette ja siit ära.

29. juuni.

Kirjutades siia selle kuu lõppedes. Juba üks kuu siin järjest veedetud. Selle aasta üks kenamaid kuid üldse siin omaette veedetud nüüd. Kõigiti sujuvalt ja võimalikult kenasti. Rahu, vaikus kõike mida üheks korralikumaks eraldatuseks nõuda võib. Eraldatuseks on siin tingimused õigegi soodsad olnud. Ja see on ka üldiselt ainult kõigiti kasuks tulnud. Magamine ja ärkveloleku vahelduv rütm. Igapäevased väikesed toimetused kui korrigeerivad kohustused. Kirjutamine ja meenutamine, nagu see seni veel rohkem on olnud. Hilisema tarbeks, ehk kunagi kui huvitaks, aja möödudes, taas üle lugeda kuidas, ja milleks täpsemini on kõik kui aset leidnud. Ja suhteline rahu ja eraldatus üle kõige. Selles mõttes siin ka kõigiti kena koht. Koht omaette-olemiseks, vaimsemakski eraldatuseks, või nii… Järjest kavandatuna siin veeta nüüd esimese hooga isegi viis nädalat, ka juuli algusest veel päevi lisaks. Siis vaid korraks ja veelgi vaid võib-olla linna ja siis jällegi siia tagasi, et veeta siin veel vähemasti sama-paljut aega kui seni on möödunud. Ja seda on ka piisavalt rohkesti olnud. Lootes vaid, et see järgnev siin veedetud aeg möödub vähemalt sama kenasti ja omab samavõrd positiivset efekti ka tulevasele mõeldes. Senist siin üldjuhul kõigiti kena meenutada, mis peaks nähtuma ka siinsetest üles tähendustestki. Viimased päevad, viimasest kirjakohast arvatuna möödunud suhteliselt rahulikult kõigiti ja lootes vähemalt vastavat ka edaspidiseks. Hiljem kena meenutada vähemalt seda siin veedetud aega.

Juuni.

Kuu algas kõigiti kenasti. Siin Kuural, omaette ja eraldatuna kõigest vastuvõetamatust. Saabusin siia juba mai viimasel päeval, laupäeval 31. 05. , kuid see kuu algas siin ka tõesti. Ja tuleb mainida, et see kuu osutus kõige etemini ja paremini veedetud kuuks kõigist noist milledest siin ülestähendusi leida võib. Seega: juuni kuu on osutunud siiani selle aasta üheks kõige paremini veedetud kuuks. Mis on ka loomulik, arvestades seda, et veetsin selle siin maal, eraldi ja omaette, üksinduses ja võimalikus eraldatuses, mis vähegi võimalikuks osutus. Seega, seda võib siin järgnevalt ka meeleldi meenutada. See kuu möödus siin tõesti kõigiti kenasti, eriti kui arvestada selle aasta varasemaid kuusid. Esimene kuu kus võib ennast juba vähegi inimesena tunda, mingiski mõttes, s.o. eraldatuse saaduseks, selgem pea ja rahuliku meelestatuse laad. Järelikult kõigiti kenasti ja kasulikult veedetud aeg see siinne siis olnud. Jätkata ühesõnaga samas vaimus.

Esimene nädal siin maa, Kuural, -- see möödus nõndasamuti kõigiti kenasti. Olin muidugi just tulnud hoopiski teistsugusest õhustikust ja olustikust kuid sellegipoolest, kõikide nonde varasemate siin veedetud suvede kaal, ise-ette olemise kõikmõeldavad eelised ja eraldatuse võlu, -- see kõik kaalus vabalt üles võimalikud puudujäägid. Teatav ebakindlusetunne ju alguses siin siiski oli, et ei tea kuidas täpselt siin minema saab. Kuid sujus kõigiti kenasti. Omaette olles, tegeledes siin igapäevaste, ajapikku kui kohustusteks muutuvate tegemistega. Magades ja ärkvel olles. Lugedes esmalt 19 saj noorsookirjandust, nii kohanemise mõttes. Alustades ka maalimisega. Tolle nädala üles tähendatud märksõnad kõnelevad sama keelt, -- teatav ebakindlus ja samas juba ise-ette olemise kogu kindlus ja kaalukus. Lõpuks ometi olin eraldi, üksinda ja omaette, tingimustes, millest paremaid antud ajahetkel vist kujutleda poleks võimalikki olnud. Märgusõnad kõnelevad järgmist: KURA -- etem -- edenedes -- parem (& vasak) n-ö. Lõpetuseks, kui tunnustuse avaldusena, tagasihoidliku sellisena ka üks pisike rüütlirist, kui antud ajajärgu kena sümbol.

Ka teine nädal siin maal ja võimalikus eraldatuses algas kõigiti kenasti. Nagu märgusõnad teada annavad noist päevist, -- kõik sujus kui -- kenasti ja laabudes. See oli selle nädala alguses. 11. 06 sain kena kingituse, kassipoja, kellest siin järgnevalt on paljugi lõbu ja rõõmu olnud ja veelgi olema saab. Nüüdseks juba kolm nädalat siin veetnud koos oma pisikese seltsilisega. Eriline eraldatuses peituv võlu selleski, -- ainsaks kaaslaseks siin metsa-üksinduses on mul olnud pisike ja armas kassipoeg. Kui kena vaatepilt, eriti alguses, teadagi, uudse nähtumuse võlu. 12. 06. oli siis too märkimisväärne n-ö vanade sõprade taas-kohtumine, mida olin selleks ajaks juba mõnevõrra oodanudki. Sellestki nii mõndagi märkida. Polnud noid tegelasi – Olavit & Jani näinud juba pikemat aega. Ja nüüd siin maa siis lõpuks. Olaviga polnud kohtunud vist juba viis aastat. Viimati vist 1998 aasta kevadel. Pole öelda, et paljut just muutunud oleks, üldmulje on jääv. Toda Jani olin korra kohanud eelmise aasta septembri alguses. Eelviimane kohtumine oli vist 2000 aasta kevadel. Nii, et polnud noid tegelasi kaua näinud tõesti. Juteldes ühest koma teisest. Tehes tõesti suure ja vägeva lõkke keset päiset päeva ja arvamusi vahetades. Taas-kohtumine ometigi üle pika aja. Ja taas oli mul siis järgnevalt, ka midagi mõelda, asi seegi, see kujundas järgnevat kenal kombel. Selle nädala lõppedes ja kuu pooleks saades oli Taanini jäänud veel kümme nädalat.

Selle juunikuise kuu kolmas nädal möödus samuti kõigiti kenasti. Mäletatavasti olin selle nädala esimesel poolel ärkvel rohkem öösiti. Ja siis muidugi kenasti ja kõigiti kenasti oma aega veetmas. Kõigiti kenasti veedetud aeg, meenutamisi siiagi, olgu mainitud. Kahjuks sellega peaaegu selle kuu meeldumised ka piirdusid... Nii paljut sellest. Märksõnad juunikuu kolmandast nädalast kõnelevad, et -- peamiselt esmalt aega viites ja , et see ka kõigiti vinge. Siis nädala keskel üks unetu päev ja taas päevasele režiimile. Neljapäev möödus teotsemisi. Üldine meeleolu selle nädala lõppedes iseloomustatav sõnaga, et meelestatuse laad kui – selginenud. Ja lõppu üks sümbol kui märk, mis viitamisi siis kas räigemini (nato) või unelevalt (põhjatäht) või niisama (kompass) Selle nädala lõppu peab paigutama ka paraku kogu selle kuu kõige ebameeldiva ajahetke, pühapäeva õhtu ja öö ja tolle nn eel-jaanitule. Toimus see Hageris. Midagi kena sealt meenutada aga ei ole. Meenutada seda kui viimast avalikumat elamust sellelt maalt selle aastal. Liiga palju mingit absurdset selle ette ja vältuseski. Mingi absurdsuse mõõtmesi avanenud ekskurss. n-ö. Ei soovi tollel elamusel nagu pikemalt peatudagi, ehk oli see vähemalt otsekui tulevasele toeks mõeldud. Sest ette ei või ju teada. Nii lõppes see nädal.

Selle kuu viimane nädal möödus jällegi kõigiti kenasti, ei mingit ebameeldivat jälge tollest nn jaanipeost, rahvuslikust suur-sündmusest n-ö. Esimesed päevad olid muidugi täis raadiost laekuvat hüsteerilist vada tolle suure sündmuse ülistuseks. Huvitult järgimisi ja tegelemisi millegi võrratult meeldivamaga, -- lihtsalt olles... Aasta kõrghetkeks vist noile hingedele. Meenutada vaid, et oli kena omaette olla sel ajal... Märgusõnad kõnelevad sellest nädalast sama keelt kui eelnenuist, -- kõik möödus kõigiti kenasti ja asjalood olid üldjoontes ka kõigiti -- n-ö -- korras. Möödusid kõik nood suvised nädalad ju siin samamoodi, -- kenasti ja korralikult, võrratult etemini veedetud aeg igal juhul, kui võib meenutada varem sellest aastast veedetud aja osas. Seega võib selle kuu kulgemisega ka kõigiti rahule jääda. Kogu selle kuu veetsin siin maa, Kuural, eraldi, üksinduses ja kenasti omaette. Kuu viimasest õhtust ja kuu vahetumise ööst, s.t. eilsest meenutada naljaga pooleks aetud nähtumuslikku või n-ö visionaarset jaburust pelgalt. Ütleme, et midagi sellestki on mainimisväärt. Nõnda lõppes see esimene suvine kuu siin maal. Selle kuu lõppedes jääb Taani minekuni täpselt kaheksa nädalat. Ütleme ka selle kuu viimase päeva märksõna kasutades, -- see kuu möödus siin kõigiti ilusti…

Jack London: "... Aga ma võin korralikult ära elada ja mul jääb seejuures küllalt aega iseenda jaoks, mida ükski teine amet mulle ei võimalda."; (lk. 179). "... Ise ega armastas ta kirglikult ilu, ning rõõm seda teenida oli talle küllaldaseks tasuks. R-i armastas ta rohkem kui ilu. Armastus oli tema meelest kõige ülevam asi maailmas.", (lk. 182). "... -- ta oli alati teadlik ilu sügavast müsteeriumist, millesse ta tungida ei suutnud ning millesse ükski inimene iial ei ole tunginud. /.../ ... et ükski inimene iialgi ühestki asjast kõike teada ei saa, ning et ilu müsteerium pole mitte väiksem kui elu müsteerium , et see on isegi suurem, et ilu ja elu on lahutamatult läbi põimunud...", (lk. 187). "... Ta oli teadlikult püüdnud oma jõudu veelgi suurendada, hoidudes seda pillamast.", (lk. 218). "... Ta ei teadnud, et tal endal oli ebatavaline mõistus, ja ta ei teadnud ka, et inimesi, kellele oli antud mõõta sügavusi ja mõelda suurimaid mõtteid ... /.../ ... et sellised inimesed liuglevad nagu üksildased kotkad sinitaevas, kaugel maa peal kihavast ja seltsi otsivast karjast.", (lk. 231). "... Ta ei kartnud surma, naeris kibedalt ja küüniliselt kõikide elu külgede üle... /.../ Ta oli inimene ilma minevikuta, kelle tulevikuks oli peagi haud ning kelle olevikuks oli kibe elamise palavik.", (lk. 271).¹²

_____________________________________

Juuli 2003.

[Hamlet:] "... Olla või mitte olla – see on küsimus.

Mis oleks üllam – vaimus taluda

kõik nooled, mida vali saatus paiskab,

või, tõestes relvad hädamere vastu,

vaev lõpetada? Surra, magada --

muud midagi, sest nõnda uinudes

kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret,

mis meie liha pärib looduselt.

See oleks lõpetus, mis hardasti

on ihaldatav: surra, magada!

Jah, magada... Võib-olla undki näha?"

W. Shakespeare: „Hamlet.“¹³

1. juuli.

Esimene kirjakoht sellel, nüüd algaval kuul. Kirjutada siia sellel suvel ja mitte enam. Kirjutada siia juulis ja augustis, teha olnust ja kõigest nähtumuslikust ainesest jätkuvaltki ka kokkuvõtteid. Teha seda ka augustis kuigi lahkun siit juba kuu keskel siis ja edasiseks kirjutamiseks vahest mahti ei jäägi. Ka augustist kokkuvõtteid, juba kui ette, ja mõeldes muidugi tulevale. Sellele, mis ootab siis ees. See aeg näib siin ka tõesti kiiresti mööduvat. Ja siis saabub midagi sootuks erinevat. Alates augusti lõpunädalast olen ju juba kaugel ja eraldatuna ja loodetavasti taas jälle ka kõigiti rahul oma olemisega seal ja nõnda, nii nagu see olema saab. Nüüd aga on käes selle suve teine kuu ja seegi saab veedetud enamikus ajas just siin ja nõnda nagu möödus see viimanegi kuu. Vahest vaid üks nädal linna, kuivõrd see näiks otsekui tarviliseks osutuvat, kuid selle kuu esimese nädala ja kaks viimast veedan jällegi siin. Rahulikult ja omaette, vaimseski eraldatuses. Ja nõnda ma just teengi, kuna see praegusel ajahetkel eelistatavaim kõigele muule.

Viimased päevad on möödunud siin rahulikult. Teotsemisi harjumuslikus sfääris, tegelemisi oma igapäevaste tegevustega, mida siin kui kohustuslikuks kujundatud. Eile alustasin millegi säärasega, millest võib saada isegi järgnevate aastate teema. Alustasin Fr. Nietzsche "Moraali genealoogia" ("Zur Genealogie der Moral") tõlkimisega. Ja see on viimastel päevade juba ka kenasti edenenud ja edenemas jätkuvaltki siin ja nõnda. Ja vahest tõesti, -- kunagi võtan selle asja vahest ka tõsiselt kätte ja sellest võibki kunagi saada üks esimesi raamatuid Nietzschelt, mida eesti keelde kunaski tõlgitud on. See on võimalik. Täiesti võimalik. Kuid seniks jätkamisi siin harjunud kombel, iga päeva tegemistega hõivatult. Maalides ja lugedes, magades ja ärkvel olles. Veel selle nädala siin ja ma olen siis siin järjest, esimese hooga veetnud juba viis pikka nädalat. Siis vahest tõesti korraks linna, vaid nädalaks ja sedagi kui kõik klapib siis vaid, ja järgnevalt siis muidugi siia tagasi ja veetes siin veel pea samavõrd aega, kuni jõuab viimaks kätte ka ettevalmistuste perioodi algus selleks järjekordseks lahkumiseks siit maalt ja siinsest olustikust ja õhustikust. Sest augusti lõpus olen ma juba Taanis. DANEMARK. See aeg lähenemas jõudsasti. Varsti juba olen jällegi kusagil kaugel ja kõigiti eraldatuna. Oodates seda suuresti.

4. juuli.

Kirjutamisi reedesel päeval, pärast unetut ööd ja magatud päeva. Viimasel ajal just nõnda siin aega veetnud, -- öösiti üleval olles ja päevad kõik maha magades. Kuid miks ka mitte! Eilse päeva täpselt aasta aega ajast tagasi veetsin ma Saksamaal, Lichtentseinis ja Schweizis, Eriti just viimases, esimest korda. Õhtuks jõudsime Prantsusmaale. Seega see unetu öö sel aastal ja aasta aega tagasi veetsin selle Prantsusmaal. Nõnda nagu tänasegi päeva, täpselt aasta aega ajas tagasi. Ei mäleta, kas juba järgneval päeval ületasime Prüneed ja jõudsime Hispaaniasse.

Kuid aastaga on mõndagi muutunud. Kõige rohkem häirib siin veelgi see raisatud aeg, 2002 teine pool, ja 2003 esimene pool, tinglikult võttes. Kui raisatud aeg, ei läinud kuhugi, ei tegelenud kui millegagi. Praegune siin on siiski erinev, pikaldane ootamine ja valmistumine nüüd millekski erilisemaks mis tulema saab, --- Danmark, Denmark… Selle aasta õigustus ja mõte. Ja mõtted selle küljes juba kinni ka tõesti…! Praegu aga , -- niisama, veel paar unetut ööd ja siis nädalaks linna. Peaaegu kindlalt, et … Ja siis siia tagasi kuni lähebki tolleks minekuks siis taas. Seniks..!

20. juuli.

N-ö "kirjutamisi siia"…! // -- Kirjutamisi siia pärast pikemat vahet. Oli selleks erinevaid põhjuseid, olin linnas ja siis, taas siin olles polnud nt elektrit. Nõnda, et möödunud on küllaltki palju aega viimasest kirjakohast, nii, et siia kohta veidi siis pikemalt. Möödunust. Nõndaks, alustamisi, läksin siit toona, 6 juulil küllaltki lootusrikkas meeleolus linna poole teele. Iseloomustavaks märksõnaks oli tollal siis – selgus…! (Täpselt aasta aega tagasi olin siis Hispaanias). Küllaltki kaua oodatud selline ja pikaldaselt saavutatud, nii, et kenasti ettevalmistatud ja puha. Linnas oli esmasteks muljeteks täielik uudsuse varjud kõiges. Näha üle viie nädala taas inimesi…, ometigi. Ka kodune õhkkond oli esmalt uudsusest varjutatud kõigiti ja täiesti talutav säärane. Esimese päeva linnas veetsin üli-agaralt kirju kirjutades, valmistades ette kõiki võimalike tulevasi stipendiume. Mõelda vaid – pea ühe päeva töö ! Ja helistasin siia ja sinna, T. V.-e, I. P.-e, (soovituskirjad), USA saatkonda, (Fullbright), jne. Järgmisel, teisipäevasel päeval käisin siis Nõmmel, oli nagu asja, ja nood asjad said kõigiti kenasti ka aetud, ka meeleolu oli vastavalt kena. Täiesti juhuslikult kohtasin seal ka J. J.-i --Vestlesime nii mõnestki. Ja siis tulin raske koormaga tagasi, -- kuid mitte iga koorem pole raske. Ja see koorem toona seal kindlustaski mulle seal linnas veedetud ajaks kõigiti kena meeleolu.

Nõnda need päevad seal möödusid, juues ja oma asjadega tegeledes. Vahel ka naljakamas mõõtmes, või kuidas siis säärast fenomeni ka kirjeldada. Kuidas siis iganes, igal juhul, kõigiti kenasti veedetud aeg seal oli tõesti, üle ootustegi säärane tõesti. Nõnda möödusid seal linnas siis järgnevad päevad: teisipäev, kolmapäev, neljapäeva ja reede. Ja mitte suuremalt huvitudes. Naljaviluks ka naljatamisi, vahest pööraselgi kombel, ei tea, ei huvitagi. Ja laupäeval siis maale tagasi. Ja sellevõrra ja ainult sellevõrra, tänu millele möödusid ka järgnevad päevad siin maal siis suhteliselt kenasti. Nõnda möödusid nädala vahetuse päevad ja siis ka uues nädala kolm esimest päeva. Ja mitte huvitudes. Kerge kõrval-maik siiski oli, linna pöörasustest tingitud ilmselt säärane. Ja vahest ka tõesti. Just nüüd, veelgi ja nõnda. Kuratlikul kombel kuradile. Välistatud see ongi. Vastu laupäeva ööd sai siis tuldud Kaldasse. Ja seal siis ka veetsin järgnevad kaks ööd, ja eilsegi päeva. Nüüd siis siin tagasi ja mõneti soodsamas meeleolus, -- ja, mis oluline rõhutada, -- nõnda ka jääbki. Nii palju ma juba tean. Positiivseks meenutada sellest päevast seda, et just siis said posti neli kandideerimist Austraalia stipendiumitele. Kui palju lootusi on sellegi peal, mida see küll tähendaks ometigi!

Jätkamisi siin vanas vaimus. Magades ja ärkvel olles, lugedes ja õppides inglise keelt. Maalides ja kirjutades siia arvutisse. Tõlkides Nietzschet ja vahest ka Löwithit. Kõigiti kenasti saab mööduma see järgnev etapp siin maal, Kuural. Selle suve teine ajajärk siin maal on alanud. Esimene siin veedetud nädal on juba läbi. Jäänud on siin veeta veel kolm nädalat. Loodetavasti saab see olema ka kenasti veedetud aeg siin tõesti. Kõigiti kenasti ja uue lootusega asja kallale asuda. Tegeledes oma igapäevaste kohustustega. Nii nagu ülal kirjeldatud. Veetes vahest oma viimast pikemat vaba aega, mis vahest niipea üldse ongi ette näha jubagi. Juba 16 päeva pole siia kirjutanud, aga seda jõuab nüüd järgnevalt teha nii palju kui kulub. Niisiis, selleks korraks kui lõpetamisi...

21. juuli.

// Täna möllas siin äikene. Tuli vihma nagu oavarrest, lõi välku ja müristas. Päris huvitav vaatepilt kohe. Muidu kõik siin äärmiseltki kenasti laabumas. Juba teist päeva veedan oma päevad siin arvuti taga, tegemist on siin ka piisavalt sellega. Eilsega alustasin meenutamist ühest ammusest ajast A.D. 2000…. Nii mõndagi siiski veel meenumas tolle kauge aja tagant. Kirjutada aga kõik üles, varsti on sellest ajast möödunud juba neli aastat ja paljut ei mäleta enam praegugi. Hilisemaks huvitatuseks. Samuti tegevuses oma stipendiumite andmebaasi korrastamisega. Võib arvata, et sellest saab mu järgnevate aastate üks eelistatuimaid teemasid. Minna jällegi kuhugi kaugele, minna omaette ja ära…!

Ja nõnda siin ka jätkamisi kavandatud. Sellega on alust arvata, et see nädal kujuneb kõigiti kenasti, hoida end tegevuses ja kogu see siin veeta jäänud aeg saab ainult kenasti mööduma. Nimelt tuleb mainida, et esimene nädal siin teise Kuura perioodi alguses kuigivõrd siiski ei sujunud… Edasine saab tulema võrratult kenam. Ja päevad on üha lähenemas tollele terminile, mil siit maalt jälle kord minema saan. Oodates sedagi innukalt. Nood kaks ööd ja päevake seal Kaldas õnneks normaliseerisid olukorra. Ja nüüd on mul siin tegemist rohkem kui tõenäoliselt teha jõuabki. Niisiis, -- hoogsalt edasi tegutsedes, ja, mis kõige tähtsam – lootes kõige paremat jätkuvaks…!

Ööl vastu 24. juulit.

Akna taga hakkab juba pisult valgemaks muutuma. Kell on 3.35 öösel. Kirjutades siin tänaselgi ööl nagu ma seda olen teinud ka nii mõnelgi eelnenul nüüd. Kõik sujumas siin kõigiti kenasti ja on seda tõesti. Päeval ma praegu siin harilikult magan kuid ööd on olnud äärmiselt tegevusrohked, hoolega ametis siin arvuti taga…! Ja tegevust on leidunud rohkesti ja see on ka suuresti kasuks tulnud, ei midagi häirivat enam! Sisustades oma aega võimalikult meeldivalt ja võimalikult ka tegusalt. Tänasel ööl lõpetades pidulikult kahe kirjakohaga millega siin viimastel õhtutel ja öödel ametis olnud peamiselt: lõpetasin oma stipendiumite andmebaasi korrastamisega ja just äsja lõpetasin ka meenutuslike ülestähendustega ammusest ja huvitavastki aastast nagu 2000 seda kindlasti oli. Nii, et kaks ettevõtmist selleks korraks taas edukalt lõpule viidud. Nüüd ilmselt edaspidi kirjutades vaid siinset aastat ja mööduvaid päevi siia üles ja tegelema asudes taas ka tolle huvitavagi tõlketegevusega. Tegemist igal juhul jätkub!

On jäänud (ilmselt ka tõesti!) veel vaid ligikaudu kaks ja pool nädalat siin maal veeta sellegi suvel. Selle nädala lõppedes jääb veel ka vaid neli nädalat sellegi nädalani, mil lahkun siit mailt kauge Copenhageni suunas…! Viimane aeg on siin nii kenasti veedetud, et jääb loota vaid midagi vastavat siin järgnevaltki veedetud aja suhtes. Kõigiti hõivatud moel, igal juhul, kohe kindlasti saavad need viimased paar nädalat siin mööduma kõigiti…! // See nädal on siin möödunud võrratul kombel etemini kui oli seda too eelmine. Kõigiti tegusalt ja hõivatud kombel, siin arvuti taga, paar huvitavat asja tänase ööga nüüd lõpule viidud, ja siis maalides nagu eilselgi ja ehk ka tänaselgi ööl… Ja muidugi oodates toda Taanimaad ja seal lõpule viidavat aastat. Nõnda varasemat meenutades tekib kui teatav haruldane võime vaadelda noid mööduvaid aastaid kui linnulennult. Omajagu tõtt siin on. Kasulik tegevus sellisenagi… See nädal saab olema ilmselt kena meenutadagi. Ja nõnda ka siin veedetud järgnevad nädalad, kahtlemata! Ja järjest kenamaks siis veel lähebki ju veel, ees ootab Denmark ja kena Coppehageni linn. See aasta saab võrratult kenamini lõppema kui ta algaski. Töötada siis sellegi heaks! Jätkata ühesõnaga samas vaimus…!

26. juuli.

// Varavalges siin arvuti taga. On äsja just valgekski läinud alles (7.28). Kirjutamisi viimaste päevade juhtumistest, meeleoludest, kavatsustest edasiseks siiagi ja nüüd. Seda kuud on jäänu veel vähem kui nädal aega. Varsti tuleb siin kirjutamisel asuda juba juulikuu kokkuvõtete kallale. Kiiresti möödumas aeg, üldiselt, kuigi viimasel ajal, seoses unerütmi muutustega, näivalt aeg kui venimas. See nädal on möödunud siin kõigiti kenasti veedetult. Ja küllaltki tegusalt ja töiselt, nii mõnegi asjaga ühele poole saanud, siin kirjutadeski nt. Eile sai alustatud ühe veel kaugema aja, 1997 aasta ülestähenduste siia ülekandmist. Möödunud on kuus pikka aastat. Ja ometi meenumas sellestki ajastki mõndagi. Viia see asi ka lõpule. Olen siin nüüd viimasel ajal ka maalinud, otsa said värvid, mida mäletan, et hankisin 1999 aasta jaanuaris. Aega asuda uute kallale, uudsuse hõngu selleski seigas. Nagu nii mõneski muuski, praegusel ajal…

Kavas siin samas vaimus ka jätkata, kirjutamisi ja taas tõlkima asudes, seda üheltpoolt, maalides ja lugedes teisalt. Nõnda just veeta need siin veeta jäänud kaks nädalat. Küllaltki lühike aeg veel siin jäänud veeta sel suvel (ja vahest pikemakski?) ometigi… Kasutada seda aega siin siis võimalikult otstarbekalt…! Tegeldes sellega millega tegeleda on vaja ja tundes end kõigiti vabalt ja rahulikult. Nagu siin nüüd ikka. Ja lähenemas on üha too ammugi-oodatud termin, Denmark ja kena Copenhageni linn. Sellestki jõuab veel siia kirjutada (kes teab, vahest kunagi tõesti?). Niisiis: veel kaks nädalat siin maal jäänud veeta! Siis kaks nädalat linnas, ja sellele järgneval sõidan juba Copenhageni poole ära… Et jääda sinna vähemalt neljaks kuuks! Kena seegi, ja tõesti ka on. Mida oleksin küll muidu teinud? Kuid nüüd saab ( ja on saanud!) end rahus mõelda taas ära, kaugele ja kauakski…! Kena see saab seal olema, niipaljut on juba ette teada!

28. juuli.

// 7. kirjakoht sellel kuul ja selle suvel siin ja eelviimane selline sellel kuul ja sellel suvel siin. Harjumuseks saanud kirjutada üle ühe päeva siin ja praegu ja nõnda. Kiirendades nõnda kui aja möödumist. Sest ootan seda juba tõesti. Seda, mis ees ootab. Küll saab seal kaugel maal alles kena olema! Kena linn, kindlasti ka kenad inimesed ümberringi ja kena maa, hiljem siis jällegi meenutada, ühte sellist taas…! Jäänud on vaid napilt neli nädalat selle nädalani mil ma juba kauge Taani kuningriigi poole sõitma asun. Ilmselt ikka sõidan sinna, vahest aga ka lendan. Nii ja teisti, seal ma ennast juba õigegi varsti igal juhul leida võin. Ja kena on see tõesti. Saab siit ometi lõpuks jälle minema! Kah, millele aega ja jõudu raisata. Vältida säärast siiski pigem.

Üldiselt siin päevad möödumas nagu endiselt, kõigiti hõivatud kombel. Nagu tänagi, viis tundi siin arvuti taga ühtejutti. Momendil tegevuses tolle kauge, kuue aasta taguse – 1997 aasta -- ülestähenduste arvutisse sisendamisega. Ja täna alustasin taas, üle kolme nädala ka Fr. Nietzsche "Moraali genealoogia" tõlkimisega. Ja nõnda, kenasti, kavatsetud siin järgnevalt ka jätkata. Tänaseks siiski trükkimisest piisab juba varsti. Homme aga jällegi. Sisustada oma viimased kaks nädalat siin maal võimalikult kenasti ära. Ei tea nimelt, millal, kas üldse niipea (Austraalia?!) siia veel satun…

30. juuli.

Viimane kirjakoht sel kuul siin sel suvel. Homsega lõpeb siis ka juuli kuu…

Rohkem siia sellel kuul ei kirjuta, homne jätta kokkuvõtete tegemiseks sellest, siis mööduvast kuust. Nii, et 8 kirjakohta sellegi kuul, siin maal ja nõnda. Piisavalt, et vahendada muljeid siit ja praegu, sellest ajast ja olustikust. Aeg möödumas siin loodetavasti järjest kiiremini, on ju ka mida oodata! Õnneks… Päevad täis tegutsemist siin arvuti kallal, kirjutamisi ülestähendusi aastast 1997 ja tõlkides Fr. Nietzsche üht suurteost siin nõndamoodi. Nii sisustab lihtsalt päevad ära. Plaanis ka maalida ja lugeda veel ka inglise keelt ja niisama… Nõnda kavas veeta siin järelejäänud aeg, nood poolteist nädalat, mis peagi veel vaid jäänud siin veeta on. Täna ju juba kolmapäeva õhtupoolik. Homsega lõpeb see kuu. Ja siis jääb siin vaid 10 päeva veeta…!

Üldiselt kenasti veedetud aeg see siin ja praegu. Mäletan, et pärast linnanädalat esimene nädal kui ei sujunud eriti, kui meenutada. Aga järgnev nädal möödus lihtsalt suurepäraselt siin maal ja omaette, olles kõigiti ja kenasti hõivatud siin omamoodi… Ka see nädal näib juba kujunevat täpselt samamoodi, kenasti, kõigiti. Ja nõnda saab mööduma ka siin, sel suvel veedetav viimane nädal, see tulevane… Nii, et kõigiti kenasti veedetud aeg siin üldiselt. Ja kena see ongi! Et läheks veelgi kenamini! Siis hiljem meeldiv meenutada seda siin veedetud aega. Ja läheb ka!!! Järgmine kord kirjutan siia nõnda juba augustis.

Juuli.

// Juuli on nüüd samahästi kui möödunud, kirjutades sellest kuust kokkuvõtlikult nüüd selle kuu viimasel päeval. See oli kena kuu, üldiselt küll, hiljem meenutada. Kui mäletada suvatseda seda närust aastat siis see oli üks kenamaid kuid sel aastal üldse, peaaegu sama kena kui juuni seda oli. Veedetud sai see juuli kuu enamjaolt siin maal, eraldatuses ja üksilduses, seega ka kõigiti kenamini, kui möödusid mitmedki varasemad kuud. Juuli kolm nädalat möödusid siin maal, ja vaid alla ühe nädala sai veedetud aega linnas. Põhilaadilt seega küllaltki sarnane, eelnenule, juunikuisele ajale see siinne on siis ka olnud. Ja kõigiti kenasti on see aeg siin möödunud tõesti, polegi pea midagi halba meenutada sellest kuust, pigem vaid vastupidist, kenamini veedetud aega. Aga alustame siinsel meenutamisel selle kuu algusest….

Juuli kuu algasin maal, Kuural , kõigiti, nagu siis kirjutatud -- kenasti… Olin siis siin maal järjest olnud rekordiliselt juba viiendat nädalat. Kogu juuni kuu ja siis see esimene juulikuine nädal veel pealekauba. Seega pikim aeg, mis eraldatuseks ette nähtud siin siis möödumas. Sellest tõigast tingitud ka eriline meeleolu, küllaltki soodne ja kena selline. Olin ikkagi väga pikka aega omaette olnud ja pikka aega ka kõigiti kenasti, kenamini kui üldse sel vajaka-jäämiste aastal. Nõnda siis möödusid juuli esimesed päevad, esimene nädal --- kenasti, kombes,-- sujuvalt, ja saavutatu oli kokkuvõtlikult nähes kui teatav erilisem – selgus. Kuid see oli ka teatud perioodi, esimese siin Kuural veedetud perioodi lõppemise aeg, eel ootas üksik linnanädal. Sellest kõigest tingitult, -- lõpu ja alguse vastakuti-mängimisest sündiski ja kasvas välja toonane eriline meelsus. Ja see oli kena aeg siin veeta, suure raudristi, ehk – 'rüütliristi' märgi all… Ja kui kaugele on näivalt ajas taandunud see kuutagune maastik! Ja teisalt kui veel eile olnud. Mäletan, et laupäeva õhul lugesin siin veel R. Zelazny´t ja pühapäeval sõitsime siis linna, --- kõik oli väga uudne siis esmalt seal…Olin ju nii kaua üksilduses veetnud oma aega. Uudsuse varjund kõige üle esmalt vähemalt.

Niisiis juuli teine nädal. Mis sai siis, kahtlemisi kuid, siiski otsustatud veeta linnas. Juba vahelduse mõttes! Ja oli muidugi kõvasti ka muud tegevust seal ka tõesti. Esmalt oli linnas tõesti ka uudne kõik, polnud seal ju järjest juba viis nädalat viibinud. Uudsuse varjund või võlu esmalt tõesti. Mäletan, et esmaspäeva sisustasin vägagi toimekalt, koostasin ja sorteerisin oma stipendiume järgnevaks aastaks, kokku sai neid 13x, + 3 x soovitusi teele. Lisaks kirjad Taani ja Saksamaale. Ja Austraaliasse. Sisukalt sisustatud päev oli too esmaspäevani. Teisipäeval läksin Nõmmele, kõigiti kenasti laabudes, -- hambaarst, perearst, fotograaf! Kõigiti kenasti seal teotsedes, kohtasin juhuslikult ka J. J.-ga, sellega siis mõneti seletades. Edasi sel nädalal muidugi tooniandvaks nii mõnagi. Kõik tähtsamad kõned juba ka võetud, soovitajatele, USA saatkonda, jne… Niisiis midagi taolist, ülejäänut seda nädalast ilmestamas…! Ja sujus ja laabus kõigiti kenasti, tänu millele! Toonases kõnepruugis -- linnas ---- vinge – super… Sai seal jah, mõneti kui janditatud tolles "huvitavas" valdkonnaski…. Nii ja teisti, kuigi , jah, hiljem kui näis, et kasuks ei tulnud. Laupäeva päeval siis võrdlemisi otsustunult maale tagasi. Olin nii mõndagi saanud ka linnas juba korda ajada, stipendiume nt korrastanud suuresti, lähetanud tarvilisi e-maile…! Niisiis laupäeval Kuurale tagasi, et sinna siis jääda vähemalt veel kuuks ajaks. Kuid jõudsin siia maale tagasi ja nädalavahetusel, polnud siin esmalt ka muud ju teha…. Selle nädala lõppedes jäi Taani mineku nädalani veel vaid 6. nädalat….!

Juuli kolmas nädal. Tingimisi ilmselt tollest linnas-käigust nimelt siin esmalt kui eriti ei laabunud…? Kuid polnud ka häda midagi, esmalt sai kõigiti kenasti jätkatud möödunud nädalavahetuse stiilis, st. – juues ja mitte huvitudes, nõnda selle nädala esimesed kolm päeva… Nõnda siis aega veetes esmalt mitte millestki huvitudes. Toonased ülestähendused --- Kuurale --- edenedes -- korras -- kenasti -- , ja nii see ka üldiselt siin siis kulges, üldiselt küll… Ajapikku kohe kindlasti. Ainus kena asi sellest päevast on meenutada, hiljem, et just siis läksid posti neli kandideerimist kaugele Austraaliasse! Vastu laupäevast ööd sai siis joostud Kaldasse, tubaka järele, seal polnud aga kedagi, ja õnneks leitud sealt lõpuks ka veidi šampust ja veini; kuid mitte tubakat. Veetsin siis õhe ööpäeva hoopis seal. Alles pühapäeval sai tagasi siia tuldud ja hoopis uudses, normaliseerunud õhustikus siin taas kui tegutsema asutud. Pühapäevast olid taas nii elekter kui arvutitööd ja kõik hoopis kenamas valguses ka muidu. Normaliseerus peatselt, see ajutine tagasilöök ja jälle oli mul siin palju tegemist. Kuid selle sümbolil (NATO? -- Põhjatäht? -- kompass?) on paraku ambivalentne tähendus, seda perioodi ilmestamaks…

Juuli neljas nädal oli eelnevaga võrreldes võrratult etemini veedetud nädalaks siin maal, üksilduses… See oli täiesti erinev nädal võrreldes eelnenuga. Kõik oli taas normaliseerunud ja aeg möödumas siin äärmiselt sisukalt ja üldiselt ka kenasti. Oli korraga väga palju tegevust arvuti kallal siin pikad päevad, ööd. Ja nõnda see aeg siis lendas. Kirjutasin meenutamisi 2000-st aastast ja korrastasin esmalt oma stipendiumi-andmebaasi. Väga hõivatud siin arvuti kallal, ja nõnda on see jäänud mingiski mõttes kuni tänaseni. Sisustab aja ära. Ja seda mul siin praegu vaja ju ongi, et see aeg kiiresti mööduks ja, et taas saaksin kuhugi minema, kaugele ja kauaks, Danmark…! Juuli neljas nädal möödus siin maal äärmiselt kenasti, meenutamisi esimese Kuura perioodi lõppu, juuli esimest nädalat. Ei häirinud mind siin miski ja tegemist oli rohkesti. Nii, et kõigiti kenasti veedetud aeg siin olnud tõesti. Toda kajastavad ka tollased ülestähendused, aeg möödus siin --- ilusti, kenasti, ja kõik oli kui – korras… Nõnda selle kena nädala esimesel poolel. Siis hakkasin lõpetama nonde igapäevaste ettevõtmistega siin arvuti taga. Neljapäeval lõpetasin stipendiumite korrastamise ja 2000 aastale pilguheitmise. Ja see päev möödus muidugi – oodates; sest – selle nädala lõppedes oli Taanini jäänud veel vaid neli nädalat!, napilt kuu aega. Ja siin maal veeta sellest ajast vaid pool, st. - kaks nädalat. Nõnda see nädal siis lõppes, sama kenasti kui see oli alanud. Hoolega ametis siin arvuti kallal, alustasin 1997 aasta ülestähenduste kirjapanemisega ja ka jälle ka Nietzschega, tõlkimisega. Ja see nädal möödus siin tõesti ka kenasti

Juuli viies nädal, praegune, st.- juuli neli viimast päeva. --- Möödunud kõigiti kenasti ja alles äsja. Möödunud, nagu selle kohta kirja pandud -- sujuvalt -- laabudes ja kõik oli kui kombes… Ja nii lõpeb see kuu tänasel õhtul, ja see kuu on üldjoontes kõigiti kenasti veedetud aeg olnud. Ja on seda tõesti ka olnud. Viimased päevad on möödunud sarnaselt eelnenud nädalale, päevad siin arvuti taga veetes, kirjutades üles 1997 aastat ja tõlkides hoolega Nietzschet. Ja õhtud veidi teisti, kui üldiselt kenasti needki ühele poole saadud…. Ja täna siis selle kuu kõige viimane päev, meenutades siin olnut sellest kuust…. Lõppeb see kuu ja algab uus igal juhul selle suve suurima raudristi märgi all…. --- Rüütliristi märgi all…! Selle nädala lõppedes, st. – neli päeva hiljem on siin maal veeta jäänud vaid selle suve kõige viimane nädal. Ja siis kaks linna nädalat ja siis juba see nädal mil sõidan Taani poole teele. Oodates seda innukalt, varsti olen jällegi kaugel, eraldi, omaette ja väga kaugel. Ja aega saab seal olema piisavalt! See aasta saab veel võrratult kenamini lõppema! Oodates seda tõesti seda seal kaugel Danmargis, kenas Coppenhageni linnas veedetud aega. Saagu see tõesti ka kena olema! Seniks veel ootamisi. Veel õige pisult vaid oodata...

PHILIPPE JULLIAN [Delacroix´ kohta]: "... juba lapsest saati suurmees iseenda ja oma sõbrade silmis, kes respekteerisid tema vaikimist ja käitumist.", (lk. 13.) "... taipas ta varakult, et tema lõbustused ja mõtisklused sõltuvad üksnes temas endast, ja nii kujunes tal varakult välja iseseisva mõtte harjumus, mis suunas teda unistuste teele hoopis rohkem..."; (lk. 15). "... mingi peaaegu saatanlik tähendus, tulipalava joogi abil suheldi mingite müstiliste jõududega.", (lk. 26). "... "Ärge jätke hooletusse midagi, mis võib teid suureks teha." [Stendhal Delacroix`le]", (lk.29.) "... "Harjumus mõtetes korda pidada on minu jaoks ainus tee õnnele, ja et sinna jõuda, peab kord olema ka kõiges muus, see on vajalik isegi kõige tähtsusetuimas asjus."[Delacroix, päevik.]", (lk. 39.) "... -- esteet , kelle elu on üksainus ilu otsimine ja kelle ainsaks rõõmuallikaks võib olla üksainus värss...", (lk. 40.) "... "Nii selles kui ka paljudes teistes küsimustes võttis tema üle kiiresti ja despootlikult võimust idamaine arusaam. Ta pidas naisi meeldiva kunsti objektiks, mis võib vaimu ergutada, kuid seejuures sõnakuulmatuks ja meelisegavaks objektiks, mis hakkab aplalt aega ja elujõudu õgima, niipea kui oled nad üle oma südame lävepaku lasknud.", [Baudelaire, "Romantiline kunst."], (lk. 133.)

"... "Kõik õilis on rahuliku loomuga ja näib magavat kuni tema vastand ta äratab ja end näitama sunnib." [Goethe], (lk. 158). "... kehastas naudingut, seda tujukat ja ennasttäis Saatanat, kes valitseb üksinda tervet kompositsiooni. Tema jalge ees on põrgu, kus tapetakse naisi...", (lk. 190). "... Temasugune kasin ja karske mees kes elas üksnes vaimule, polnud kunagi oma keha armastanud, vaid sundis sellele peale karmi distsipliini ega tundnud pikka aega ühtki meelelist naudingut peale silmarõõmu. /.../ ... mingi müstiline estetism... // "Jumal on meie sees. Meie sisemuses on see, mis sunnib meid ilu imetlema, mis paneb meid rõõmu tundma, kui oleme head teinud. Kindlasti on see Jumal, kes sünnitab inspiratsiooni geniaalsetes meestes ja kes neid sütitab, kui nad vaatlevad omaenda loomingut."", (lk. 193-194). "... [22. juuni 1863] "... Maali esimene väärtus on pakkuda silmarõõmu... Kõik silmad ei ole võimelised nautima maali peenimat ilu. Paljude silm on võlts või tuim, nad näevad sõna otseses mõttes objekte, aga mitte ülimat ilu."", (lk. 195.)

"... "Hea maalikunst on muusika, meloodia, ainult väga elav intellekt võib tajuda, kui väga raske see on."[Michelangelo, Paul Valèry järgi tsiteerituna]", (lk. 197). "... [Paul Valèry:] "... Maalikunsti langus endisaja suuruselt tema praegusse olukorda on väga selgesti tuntav Eugène Delacroix` loomingus ja kirjutistes. Mure ja jõuetustunne lõhestavad mõtterikast inimest, kes tunneb pidevalt, et kõik ümbritsev takistab tal tõusmast möödunud aegade meistritega võrdsele tasemele. Miski ei too paremini päevavalgele mingi seletamatu muistse jõu ja täiuslikkuse vähenemise, kui selle suursuguse kunstniku näide, kes võitleb iseendaga ning tormab närviliselt viimasesse võitlusse suursuguse stiili eest "kunstis"", (lk. 208.)¹⁴

_____________________________________

August 2003.

[Rosencrantz:] "... Ka iga lihtne elu üksi peab

end kaitsma kõigest hinge jõust ja väest

ning hoidma kahju eest, veel enam aga

vaim, kelle hüvang muile eludele..."

[Kuninganna:] "... See on su oma aju sigitis:

neid tühje kujutelmi hullumeelsus

on õige osav looma.“

W. Shakespeare: „Hamlet.“ ¹⁵

1. august.

Täna on siis esimene august. Sellest tuleb sootuks erinev kuu kui kõigist eelnenuist, selle kuu lõppedes olen ma nimelt juba kaugel…! Taanis, Denmark, Danmark! Oodates seda tõesti ka pikkisilmi. Siin maal on praeguseks jäänud vaid 9 õhtut veeta. Siis mööduvad kaks linnanädalat kui linnulennul ja siis ma juba lähengi taas, kaugele ja ära…! Kirjutades siia veel sellelgi kuul, veidigi, otsekui lõpetuseks juba, sest – rohkem ma siia sel aastal, ega üldsegi enam mitte! -- ei kirjuta ju kunagi. Seega: viimased kirjakohad siia ja nõnda, nagu juba harjumusekski saanud… Sel kuul, augustis, jõuan siia kirjutada siin maal vaid viis korda. Esimese korraga on juba algust tehtud… Seega: seda aega pole siin enam kuigi kauaks. Aeg asuda otsi kokku tõmbama!

Siin on ääretult palav olnud, juba nädalaid, tõelised kuumarekordid, kuni 30 kraadi sooja! Annab alles olla, sellise kuumusega…. See nädal on siin üldiselt möödunud kenasti. Kuidagi saab siiski hakkama, selle nuripidisuse kiuste, mida too kunagine elukohake esindab. Kuid mina olen eraldi, omaette ja ei huvitu sealsest enam mingilgi kombel. Loodetavasti läheb siin järjest kenamini! Kogu see viimane siin veedetav aeg saab olema kena meenutadagi! Lootes siis seda… Jäänud on veel vaid 9 õhtut siin veeta, veeta see aeg siin võimalikult kenasti.

2. august.

// Plaanide järsk muutus. Homme juba linna, kuna selleks kerkis üles tõsine põhjus. – Taanis pole enam juhuslikul ja/või õnnetul kombel mingit öömaja ootamas. Tuleb hakata seda asja ise hoolega seal linnas ajama. Niisiis, sellega lõppevadki need suvised päevad siin maal. Tänane saab olema viimane päev siin üldse, homme hommikul juba linna poole teele. Nii, et kokku sai seda aega siin veedetud 8 nädalat (5+3), seega tervelt kaks pikka kuud, piisavalt! Nõnda paistab juba otsustunud olevat, et enam siia maale sel suvel tagasi ei tule, teoreetiliselt oleks see siiski küll võimalik, nt juba teisipäeval? Või mitte? Teisalt ju -- pea kolm nädalat seal linnas veeta, kenas elukohas ja puha…. Kuid otsustamise küsimus, juues ja mitte huvitudes sealgi. Küll laabub. See viimane nädalake siin maal, nagu plaanid olid, see oleks mul nagunii kuidagi kujunenud. Ja mis vahet seal on, veeta linnas kaks või kolm nädalat, mitte mingisugust. Need saavad ju olema viimased päevad seal üldse. Niisiis otsustamisi – linna ja siia maale sel suvel, ja üldse niipea! -- tagasi enam ei tule.

Seega on tänane siin selles suve tõesti ka viimane päev. Nii mõndagi jääb siin pooleli, kuid mitte niivõrd kui võiks samas ka arvata. Maalida oleks veidi siin veel tahtnud, ülejäänu kas ühele-poole või siis edasi lükata. Veel viimane öö sel suvel siin maal veeta ja siis juba läinud. Ja ka tegelik minek nihkumas siis järjest lähemale. Taani. Loodetavasti kõik laabub. See viimane päev siin maal, sel suvel, sel aastal, -- sisustada see veel kõigiti toimekalt ja siis minema! Ja see tähendab ka seda, et see tänane, kirjakoht, jäi viimaseks siia ja nõnda sel suvel. Vahet pole! Küsimus oli ju vaid ühes nädalas, küsimus pigem selles, -- kuidas seda veeta…! Niisiis -- viimane kirjakoht siia üldse, viimane päev, viimane märge. Loodetavasti läheb kõik järjest kenamini. Tean juba, et hakkab minema just nõnda! Ääretultki kenasti! Superbé ! 

August.

Selle kuu ülestähendused jäävad viimasteks siia kohta (ja üldsegi!) sel aastal. See on viimaseks kuuks (ja viimasteks päevadeks!), mil ma siia nõnda veel kirjutan. Ka augusti lõpuni ilmselt ei ulatu need märkmed, maksimaalselt ilmselt vaid 10 augustini, sealtpeale olen linnas, kus ei tarvitse mahti, võimalusi või viitsimist jääda sellekski. Ja augusti lõpul olen juba Taanis! Lahkudes siit maalt (õnneks!!) juba augusti viimasel nädalal…! Danmark! Denmark!! Taani!!! --

-- // Tänaseks, (02.08) siis aset leidnud plaanide järsk muutus. See viimane nädal siin saab otsustatud ära jätta ja juba linna, et seal seda viimast aega veel veeta. Kuni augusti viimase nädalani, kui läheb veel kaugemale minekuks. Plaanid muutusid tõesti järsku, kuid küsimus on tegelikult siiski vaid ühes nädalas (ja kuidas seda veeta!) ning ehk ka vaid mõnes maalis… Nii, et homme linna ja sinna ka jäädes (?) , kuni Taani minekuni….! See suvi on siis lõppenud, siin maal vähemasti. Veedetud sai siin täpselt kaks kuud oma ajast. Üldiselt kena aeg siinset meenutada… Polnud väga vigagi. Ja ees ootab midagi võrratult etemat! Taani!

Siinne, tänane kirjakoht jääb siia sel suvel siis viimaseks. Viimaseks ka sel tervel aastal ja üldse, alatiseks. Viimane kirjakoht… Mõelda mida siia lõppu siis lisada veel… See suvi on siin maal läbi saanud. Nüüdsest algavad, järjest enam ja enam ju mineku-ettevalmistused. See kahe-kuuline periood on aga läbi ja nõndasamuti ka siinne kirjutamine. Siia kohta sel aastal enam ei kirjuta. Seega siis üldsegi enam mitte. Pole selleks võimalustki enam. (?)

Loodetavasti tuleb see august kena kuu sealgi veedetuna, mineku-ärevuses, ettevalmistuste-tuhinas… Kindlasti kena kuu! Ja siis tuleb ju Taani, Danmark ja lootused on selles osas väga kõrgel. Kogu selle suve ju oodanud pikki-silmi seda võrratut võimlaust. Kahju, et ebaõnnestus selle esimese korteri-pakkumisega. Kuid, mis vahel, esmapilgul näib kehvem, võib hiljem nt soodamakski osutuda (või odavamaks!). Loodetavasti sujub kõik selleski küsimuses kenasti ja augusti viimasel nädalal olen ma siis juba läinud! Kaugele ja kauaks! Denmark, Copenhagen, University of Copenhagen!… -- Kui kenasti see juba praegugi kõlamas! See aasta lõppeb võrratult etemini kui see algas. Kaugeltki etemini, võrratult paremini. Nõnda, et ka hiljem kena veel meenutada. Seal kaugel saab mul kena olema! Oodates siis seda veel veidi aega…! Varsti on see aeg juba niikaugel, et lähen Taani poole teele…!

Ootused on väga kõrgel selle suurepärase võimalusega seoses. Saan ometigi jällegi minema, kaugele ja kauaks! Ja omaette saab seal kena olema tõesti. Ja üldse , näib, et asjalood on laabumas. Kui saan ka selle Ameerika stipi (?!) siis ka pikemaski perspektiivis nõnda just. Kena oleks tõesti. Seda mõttetut virelemist on juba liigagi kaua olnud. Erandlikuks, meeldivaks erandiks oli üldjoontes siiski see suvi siin maal, veedetud aeg…! Võrreldamatult kenam eelnenuga võrreldes, kuid paljutki on ka muutunud, nii, et edeneb igal pool praegu. Ja varsti olen siis jällegi läinud. Olen siis jälle kusagil kaugel, kenas Copenhageni linnas, DANMARK! -- seal saab tõesti ka kena olema! Ääretult, kena, -- selle aasta õigustus ja selle suurepärane lõpuleviimine seal kaugel maal! Oodates seda juba tõesti innukalt. Ja varsti see aeg tulebki! Varsti olen juba kaugel, DENMARK, COPEHAGEN! -- Oodates innukalt, varsti see aeg saabub. Ja siis läheb kõik järjest kenamini. Ja jääbki just nõnda, ääretult kenasti minema…! Saagu siis nii! See on juba kindel! Adios !¹⁶

___________________________________________________________

[August 2003.]

Jätkamisi siin kirjutamisega ligi aasta aega hiljem,¹⁷ umbes-täpselt, kokkuvõtmisi eelneva aasta toimetamisi-seiklusi. Eelnenud, 2003 aastal, sai ülestähendusi tehtud jaanuarist kuni augusti alguseni, samuti ka nende kuude sisulisi kokkuvõtmisi, vastavalt iga kuu lõppedes. Viimased sissekanded olid siis augusti hakul, sealt kohast siis kokkuvõtmistega nüüd ka jätkamisi, võttes meenutamisi kokku eelnenud, 2003 aasta viis viimast kuud, liidendamisi need siis eelneva aasta senistele ülestähendustele.

2003 aasta üldine kokkuvõtmine jääb vahest antud aasta ülestähenduste lõpuosasse, kuid üldistavalt võib nii mõndagi mainida. See oli üldiselt erinevate pürgimuste aasta, aega sai veedetud mitmeski erinevas elukohas, 2 kuud ka välismaal, Taanis. Üldiselt jätkates praegu ja siin siiski vaid konkreetsete, viimase viie kuu meenutamisega, milledest siis sai veedetud august siin korteris kuhu praegugi kavas pikemaks jääda ja siis september ja oktoober veetsin aega kenasti Taani Kuningriigis, ning aasta lõpu kaks viimast kuud, -- november ja detsember – said samuti kenasti veedetud samuti siinses tuttavas korteris.

Üldiselt võib 2003 aasta jaotada julgesti kaheks, -- aasta esimene pool , mis meelde jäänud mõneti ebaõnnestunumana ja siis aasta teine pool, tingimisi algamisi juunist kuni aasta lõpuni, mis sai siis veedetud mõnevõrra kenamini ja korralikumalt. Peamiseks põhjuseks oletada Taani stipendiumi saamise positiivseid mõjusid. Eelnenud suvi sai veedetud ometigi üli-võrdeliselt kenamini kui selle, 2004 aasta ebaõnnestunud suvised kuud. Ei anna võrrelda eelnenud aasta juunit-juulit (Kuural), selle aasta vastavate kuudega, kahjuks vastab see tõele. Samuti oli eelnenud aasta august, siin linnakorteris jubagi näivalt paljuski etemini veedetud aeg kui selle aasta varsti lõppev viimane suvine kuu. Kahjuks siis kujunenud just nõndamoodi. Lootes, et edaspidi nüüd ehk siiski edenemas siin pikemalt veedetav aeg.

2003 aasta suvi sai üldiselt veedetud ette-valmistumisega Taani minekuks, seda kõigil kolmel suvisel kuul kohe kindlasti. Juuni-juuli nagu mainitud, sai veedetud kõigiti kenasti Kuural, linnas vaid 5 päeva. Augusti veetsin siiski juba linnas, tulin siia kenasti mäletamisi juba 3. augustil, hakates otsima endale võimaliku elukohta Koppenhaagenis, kuivõrd kahetsusväärsel kombel ununes vaadata oma ühte e-maili kontot, suve hakul, mistõttu kujunesidki järgnevad kuud nagu august ja ka september (Taanis juba) mõnevõrra teisiti. Ilmselt see ilmne ja kahetsusväärne eksitus, et ei vaadanud mingit e-maili (lybeck@hot.ee) kujundas kaudselt kogu eelnenud aasta lõppu, võimalik ka, et minu varasemat Taanist tagasitulekut, mis aga teisalt siiani sobilikuks loetav muidugi. Negatiivseks ilmselt just septembris Taanis ilma korterita veedetud 3 nädalat, kuid tagantjärele vaadates edenes sealgi siis ju kuidagimoodi siiski.

Augusti sisustasingi eelnenud aastal siis peamiselt siin korteris sellega, et üritasin interneti teel leida endale Taanis, Koppenhagenis mingitki elukohta, üritades seda teha ligi kuu aega järjest, kuid minnes kuu lõpul Taani ikkagi ilma kindlat elukohta omamata. Mis sellest siis hiljem, septembris välja tuli, sellest siis septembri osas pikemalt. Kuid otsisin toda elukohta ikka hoolega interneti teel, saates kirju asjaosalistele Taanis, saades erinevaid vastuseidki. Ometigi osutus see Copenhageni korteriotsing oodatust mõnevõrra komplitseeritumaks ja oodatud tulemust, seega siis kindlat korterit ei leidnud isegi kuu aega väldanud igapäevaste kõikvõimalike otsingute tulemusel ka mitte. Üldine situatsioon Copenhageni korteritega, nagu hiljem asjaosalistelt kuulda oli õppeaasta alguses lihtsalt seal liiga keeruline. Kohapeal õnnestus siis korter/elukoht leida alles peale septembris "ilma kindla elukohata" veedetud 3 nädalat, seega alles 22. 09. leidsin endale elukohaks korteri, olles veetnud siis septembri 3 nädalal öid 4. erinevas (noorte-)hotellis ja ka baarides. Kuidagi sai ometigi hakkama ja nüüd tagantjärele meenutamisi kui ei olekski midagi eriti vastu-käivat kui meenutadagi enam. Taani stipendiumi üldist kulgu ja ka seal veedetud perioodi ja hilisemat arusaamatusest tulenenud nende 3 võimaliku Taani diplomi n-ö annuleerimist (sellekohane lõplik kiri saabus nüüd alles hiljuti s-t pea aasta aega hiljem Taani stipendiumi algust, see küsimus nüüd siis nõnda lõplikult lahenenud),--- see juhuslik eksitus, et ei vaadanud e-mailitsi saabunud esimest korteri-pakkumist siiski ometigi mõjutas. Mis olnud see olnud.

3. augustil tulin siis siia linna asudes järgnevalt otsima võimaliku korterit/elukohta Copenhagenis. Tegin seda igapäevaselt, interneti teel, kuid üldiselt vahelduva eduga ja nagu viimaks siis selgus ilma positiivse lõpptulemuseta. Meenutamisi oli aga august 2003 siin linnakorteris veedetud aeg siiski enam-vähem veedetud aeg, üldiselt aksepteeritav ja isegi positiivsena meenutamist leidnu, hilisemaga võrreldes, paraku ja korralikult ja enam-vähem omaette ja mõistlikumalt on see aasta tagune kuu siin meelde jäänud. Hilisem kujunes siis mõnevõrra teisti üldiselt, seega, -- vähemalt vaheldusrikkalt on kujunenud see järgnev aasta, veedetuna siin ja seal, nii ja teisiti ka….

Peale pikemat suvist ootamist sai siin siis augustis, nagu öeldud, oldud huvitatud peamiselt just sellest võimalikust elukohast Taanis, see oli siis igapäevane mure ja hool toona; üldiselt seda aga mitte (pikemat aega siis toona), korra trehvamisi paari tuttavat (varsti jälle, üle aasta kokkusaamine, neljapäeval), ja nõnda see aeg siin siis möödus. Hiljem jah, meenutatud seda aega kui väljapaistvamal etemini veedetud aega, seda augusti 2003. Planeeritud sai erinevaid Taani minemise mooduseid (nt Berliini kaudu) kuid otsustatud ja mindud sai Taani poole siis 27. augusti hilisõhtul ja Leedu kaudu. Laevaga Leedust üle Läänemere, siis ja nõnda.

Tegelikult sai siin augustis, ülal-kirjeldatud kombel, aega sisustatud vaid 3 nädalat. 27. Augusti hilisõhtul siis kuidagi Leedu bussi peale. 28. Augusti hommikul siis juba Vilniuses , Leedus ja sealt teise bussiga Klaipedasse ja sealt laevale ja sellega üle Läänemere Rootsi, kuhu jõudsin reede hommikul 29. August. Sealt edasi Copenhagenisse kuhu jõudsin reede hommikul 12. 30, umbes-täpselt. Reis kujunes üldiselt sekeldusteta ja oli enam-vähem talutav ja muidugi ka kaua oodatud, sain ju siis taas, üle pikema aja minema.

Leedus oli enam-vähem, samuti laevaga Läänemerel, isegi veidi brändit ja paar pätakat seltsiks; Rootsi tollis oli midagi, naeruväärne tõesti, Taanis, Copenhagenis siis too keskne Hauptbanhof, Copenhageni keskel, kus sai siis veidi aega veedetud alustuseks. Augusti viimased päevad ööd veedetud siis Taani Kuningriiki minekuga Leedu ja Rootsi kaudu, purjetamisi üle laia Läänemere ja alustuseks Koppenhagenist ka veidi „erilisi“ muljeid, üldiselt aga edenemisi, veetes seal alustuseks aega baarides ja siis septembri alguses üritamisi huvituda ka Copenhageni Ülikooliga seonduvast, mis siis aga, s.t õppetöö tegelik algus, -- lükkus kahjuks edasi, kuivõrd polnud kindlat ja õppetegevuseks sobivat elukohta seal alguses. Septembri alguse 3 nädalal veetes aega siis 4. erinevas (noorte-)hotellis baarides ja veini rüübates; kuidagimoodi veedetud aeg seegi; hiljem siis lülitudes õpetegevusse saades selle otsitud-oodatud korterigi.¹⁸

HERMANN HESSE: "... nende paljude hulgas, kes tulid, elasid ning surid, leidunud see või teine üksik ja eriline. Keegi, keda kõik armastasid või pelgasid; keegi, kes näis olevat äravalitu; keegi, kellest veel kaua kõneldi, kui tema kaasaegsed juba unustatud olid.", (lk. 6.) "... Ta oli tulivil headust, lihtsust, alandlikkust. /.../ Temale oli omane see lihtsameelsus, mida nimetatakse tarkuseks; /.../ ... kandis omamoodi äravalitu saatust, valitses ja kannatas omal viisil. /.../ Tema vastu polnud midagi öelda, ta oli täiuslik, ta oli kõigist üle. /.../ teda ümbritses nagu karge õhk ainult tema suursugusus.", (lk. 7.) "... Ei pruugi ju alati olla just soovid need, mis määravad inimese saatuse ja kutsumuse, vaid midagi muud, ettemääratut.", (lk. 8.) "... mõtleja ja analüüsija /.../ näis olevat unistaja ja lapsehing.", (lk. 15.) "... Temale, kes ta teadis enese olevat määratud mungaelule ja askeetlusele, ei olnud mäng tütarlastega lubatud. /.../ Otsekui võlutuna vaatas tütarlaps teda.", (lk. 20.) "... filosoofia, vaimse vapruse ja väärika stolilisusega...", (lk. 23). "... sellel mõtlejal. Temale oli ju vaim kõik, ka armastus; tema osaks ei olnud mõttetult anduda mingile külgetõmbele.", (lk. 24). "... Ärkvelolijaks nimetan ma seda, kes tunnetab mõistuse ja teadvusega iseennast, oma sisemisi mõistetamatuid jõudusi, tunge ja nõrkusi ning oskab nendega arvestada.", (lk. 36.) "... Ka sellega tuli leppida, kui see temale nii oli määratud. Ei tohi palju mõtelda, vaid peab laskma kõigel nii minna, nagu läheb.", (lk. 71).¹⁹

___________________________________

Sügis

September 2003.

[Hamlet:] "... Harjumus

võib vahel muuta loomu laadigi:

võib kuradigi välja kihutada

meist imeväega."

[1. haukaevaja:] "... Sellepärast, et ta oli hull. Ta saab seal oma mõistuse tagasi; ja kui ei saa, pole sellest suuremat asjagi."

W. Shakespeare: „Hamlet.“²⁰

Septembri alguses olin siis juba kenasti kauges Taani Kuningriigis, Copenhageni linnas…²¹ September 2003, täpselt aasta tagune aeg meenutamiseks, sellest ajast on möödunud veidi rohkem kui täpselt aasta aega. Meenutada siis seda kauget aega, mil viimati olin läinud kuhugi kaugele välismaale, Taani Kuningriiki, ja kuigi seda siis, seal, septembri alguses veel ei teadnud jäin sinna maale kaheks pikaks kuuks.… Nagu eelnenud, eelmise aasta augusti kuu kokkuvõttes juba kirjutasin läksin Taani toona 27.08. 2003, minnes sinna läbi Eesti (Tallinn, 21.45.) ja Läti (Riia), 28. 08. 2003)) ja Leedu, -- Vilnius 28.08. varahommikul ümber-istumine Vilniuses, sealt edasi --- Klaipeda ja siis laevaga üle Läänemere, (öö vastu 29. 08 möödus laevas); maabudes Lõuna-Rootsis, linna nime kui ei mäleta, Karlshof (?), ning seal siis edasi, üle Rootsi-Taani vahelise suure silla, ning jõudsin nõnda lõpuks Taani, Kopenhaagenisse (täpselt 12. 30), pearaudteejaama.²²

Esmaseid muljeid juba lühidalt kirjeldasin, kuidas möödus see tänaseni viimane pikem välismaareis, kuidas olid meeleolud reisi ajal, üldiselt enam-vähem… -- Alguses Tallinn-Vilniuse bussis kehvem, kuid magasin kui välja ja "banaanivabariigi" piirilt oli juba kenam tagasi vaadata; nõnda ka Vilniuses, järgneva päeva hommikul ja ka laevas, Läänemerel oli kõigiti kena ja Rootsi tolli nuripidisusest hoolimata jõudsin kõigiti ülendatud meeleolus lõpuks siis Taani, Kopenhaageni linna… Esma-muljed sealt suurest ja tuttavakski kujunenud Kopenhaageni raudteejaamast veidi 'üllatavadki'…. , midagi kui 'lahvatas näkku', ei mäleta siiani kuidas täpselt leidsin siis toona õige tee läbi võõra linna Poliitikateaduste Instituudi hoonesse; esma-muljed sealt ja esma-tutvused. Ja siis algasid need öömajamured, mis suures osas iseloomustasid kogu seda septembri kuud 2003...

Esimeste muljete hulgas ka veidi ebameeldivamat, ootamatu rahapuuduse tõttu olin seal Koppenhaagenis esimesed 3 ööd sisuliselt rahata, kuid nagu siis seal järgnevalt selgus, ilma kindla elukohata olin seal palju kauem, pikki nädalaid. Noo siis algaski septembri kuu 2003, ja sellega ka kooliaasta; esmaspäeval 9.00. oli pidulik aktus välistudengitele Koppenhaageni Ülikoolis, Poliitikateaduste Instituudis. Olin seal kenasti kohal, ühena sadadest teistest üliõpilastest. Muide olin seal ainus esindaja Eestist üldse, antud Instituudis ja ka Baltikumist ainus esindaja tõenäoliselt, paar tükki olid Soomest, ja vähesed Ida-Euroopast, hämmastavalt paljud tulid Lääne-Euroopast ja ka U.S.A.-st ja mujaltki, Canadast nt. Kokku oli seal Instituudi avaaktusel umbes 100 välisüliõpilast üle kogu maailma. Esineti lühikese sõnavõtuga nõnda ka mina, tutvustati noid nn mentoreid, enda omale ütlesin kui ("eksikombel" = sic!) midagi n-ö "rangel toonil"…, huvitav reaktsioon, kohalike poolelt sellele hiljemastki meenutada. Oli siis too ava-aktus ja selle järgnes tol päeval ka üliõpilaseine, mille lõppedes läksin kohe Koppenhaageni Ülikooli kolossaalsete mõõtmetega peahoonesse oma esimese stipendiumi järele. Ja sain oma raha ka kenasti kätte, täpsemini, isegi kahe esimese kuu raha, s-t – 10 000 DKK, ehk siis 20 000 EEK. Seega olin siis alustuseks kohe "rikas", nõnda sõnastades. Seejärel mäletan, paar hispaania brändit (üllatava hinnaga muide, 800 eek) ja ei kohtunud oma mentoriga (too põngerjas nimega Sten Martin Anderson), kes ilmselt ei ilmunud kohale. Õnneks võtsid nood ülikooli naisukesed asja käsile ja teadsid mulle soovitada üht noorte-hotelli, mõningate raskustega jõudsin sinna ka lõpuks kohale. Peab mainima, et see päev möödus küllaltki kenasti, kõrgendatudki meeleolus, rüüpasin brändid (muide ainult kaks brändit Taanis jõingi = SIC!, hämmastavalt kõrge elukallidus) ja magasin kenasti välja. Veetsin seal noorte-hotellis nimega "Sleep in Heaven" kokku siis kaks päeva ja ööd, mängides piljardit, suheldes austraalaste ja jaapanlastega.

Kolmapäeval, 3. 9.2003 oli siis plaanis nonde kohalike kaasõppurite ehk mentorite poolt järjekordne üritus nagu too tühine ettevõtmine seal "Kongens Haven" nimelises pargis, mis tõenäoliselt tähendas siis kuningalossi ümbritsevat aeda. Jälgisin seal huvitult teiste sehkendamist; sealt edasi sai mindud einestama ja õhtuks oli kavandatud teine ettevõtmine üliõpilasklubis nimega Studentenhuset, seal veetsin ka selle öö, koos teistega. Järgnevast päevast kui ei mäleta suurt midagi, isegi kõige vähem, ju siis ei olnudki midagi meenutada, öö veetsin tõenäoliselt mingis baaris. Järgnevaks päevaks, tõenäoliselt magamatusest tulenevalt sai otsustatud teise noorte-hotelli kasuks, raha ju jagus ja magama pidi. Niisiis läksin esmakordselt sinna üle jõe asuvasse noorte-hotelli, hostelli, nimega "Sleep in Green", kus siis sai järgnevalt pikemaltki aega veedetud. Esmalt reserveerisin endale koha 5 ööks, hiljem pikendasin seda aega veelgi ja kui hämmastav see ka oleks, täiesti muretult ja täiesti tasuta, kuid seda alles järgneval nädalal. Selle esimese täispika Taanis veedetul nädalal olin siis 3 viimast ööd tolles teises noorte-hotellis (100 DKK öö, muide). Päeval jõin mõneti ja meelsasti punaveini, ning äärmiselt hämmastaval kombel hakkasin siis juba söömist unarusse jätma, mis järgnevuses omandas isegi hämmastavadki mõõtmed, imelik oletadagi. Ju siis ei olnud isu, erinevatel põhjustel, kui vaid meenutada mõningat nonde toonaste ammuste päevade sisustamisega seonduvast. Nii, et jõin ülirohkesti veini, veidi krõpse vaatasin telekat ja ei huvitunud esmalt teadlikult võimalikust õppetööst mitte kuidagi. Kuivõrd õppetööks ei olnud ju mingeidki tingimusi, mida võinuks ju eeldada, garanteeritakse Taani Valitsuse ametlikule välis-stipendiaadile. Kuid sellest hiljem ja nõnda just möödus esimene nädal kaugel Taanis, Koppenhageni linnas.

8.-14.09. 2003, -- järgnev, teine, nädal Taanis Koppenhaagenis möödus üldjoontes täpselt sarnaselt nagu juba kirjeldasin, meenutamisi ülal. Veetsin selle teise Taani nädala tervenisti tolles teises noorte-hotellis, nimega – "Sleep in Green", seal möödus kogu see nädal. Kokku veetsin seal 11 päeva ja ööbisin seal nõndasamuti ka 11 ööd. Esimesed 5 ainult (Sic!) olid tasulised. Järgnevad 5 ööd-päeva aga n-ö "tasuta". Ja ei mingeid muresid sellega seoses sel nädalal ei olnud. Jätkasin sarnaselt nagu juba kirjeldasin, päeval ohtralt punaveini ja vaid äärmiselt vähe söödavat, mis tagantjärele äärmiselt hämmastav. Ööd möödusid rahulikult, päevad veetsin lähedastes parkides. Üldiselt ei huvitunud seal eriti millestki, veetsin esmalt lihtsalt aega, niivõrd kenasti, kuidas see võimalikuks osutus, konkreetses situatsioonis. Nõnda mulle sealt Ülikooli "International Offic'es" (külastasin seda korduvalt, nt ka 11. 09.) ju ka soovitati otsesõnu, a la: et oota, esmalt ei ole veel kindlat, elik siis statsionaarset eluaset pakkuda, jne. Nõnda siis ootasin, ja kuivõrd õppetööks tarvilisi minimaalseidki tingimusi ei olnud ei vaevunud sellest õppetööst isegi huvitumagi mitte. Muide ei pakkunud huvi ka kohalikud kultuuriväärtused; meelde ongi jäänud ohtralt veini ja hiljem ka paistis, et, kuidas öeldagi, -- "ümbritsesid vaid kenad inimesed", seal toona, mõnega sai ka vesteldud. Nõnda möödus siis 2 nädal Taanis. Kolmas Taani nädal, sel septembri kuul, täpselt aasta aega ajast tagasi (praegu on 3. Septembri nädal 2004!), -- möödus mõneti mitmekesisemalt, kui eelnenu, mille veetsin võrdlemisi paikselt.²³

__________________________________________________________

[September 2003.]

22. september 2006 a. D.²⁴

Jätkates kommentaaridega 2003 A.D. kohta umbes-täpselt KOLM AASTAT hiljem. Viimased kommentaarid 2003 aasta kohta kirjutasin septembris 2004, siis kirjutasin 08 ja 09 kohta ’03. Siis viimati kirjutasin ’03 kohta täpselt 2 AASTAT tagasi, praegu on samuti septembri 3 nädal nagu toon 2004 viimased read kirjutasin. Kavas on nüüd järgnevalt varustada kommentaaridega kogu 2003 aasta päevik. Erinevatel asjaoludel on see veel seni tegemata jäänud. Mäletan, et 2003 juunis-juulis, enne TAANI minekut kommenteerisin seda 2003 aasta päevikut. JA veidi kirjutasin siis ka septembris 2004. See oli aeg enne seda ülitähtsat vestlust Saksamaa BUNDESTAGI !!! – liikme, Bundestagi Kantselei esindaja ja BERLIINI Humboldt’i Ülikooli professoriga. See vestlus toimus siis oktoobris 2004. Kuid kirjutada peamiselt siiski Taanist. Kaks aastat tagasi jäi pooleli kommenteerimine septembri kuust 2003 TAANIS.

Jätkates seega meenutamisi aastast 2003, septembri kuust, mil seal TAANIS parasjagu nälgisin...! Milleks kirjutada, meenutamiseks, abiks mäletamisele, kokkuvõtete tegemise sihil, lihtsalt oma lõbuks ja hilisemaks meenutamiseks. 2003 A.D. oli esimene aasta mil ma üldse jälle päevikut pidama hakkasin. Kuid siis jah, 2003 algusest hakkasin üle aastate taas päevikut pidama, kirjutasin toona kuni augusti alguseni ’03, enne TAANI minekut. Siis läksin TAANI ja olin seal 2 pikka kuud, (= 4o ooo eek!). Nüüd siis jätkates kirjeldamisega septembrit 2003. Seda tegin viimati siis septembris ’04, seega täpselt 2 pikka aastat tagasi. Erinevatel põhjustel vahepealne kirjutamine viibis. Mida veel alustamiseks kirjutada, alustades aastaid hiljem, 3 aastat ja 9 kuud hiljem taas kommenteerima aastat 2003 A.D.? --

23.09. 2006.

Jätkates kommenteerimisi aastat 2003 ja septembri kuust, mille ma siis esimese kuuna veetsin TAANI Kuningriigis. Septembrist 2003 olen siis tänaseks kirjutanud kõige rohkem. Ülima põhjalikkusega üritasin seda kuud kokku võtta juba 09. 2004, kuid sel aastal ja see toonane eelmine, 2003 siiski veel kommenteerimata. Nüüd siis 09. 2006 jätkates sealt kohalt kus 2004 pooleli jäin, seega siis meenutustega septembrist 2003.

Kuid mida meenutada aastast 2003 A.D.? -- Peamine, kui lühidalt kokku võtta seisneb järgnevas, et esimene pool aastast oli võrdlemisi vähe kena meenutada. Mäletan, et suvi 2003 oli juba kena. Aeg enne TAANIT ja aeg peale TAANIT on kenana meelde jäänud. Ka TAANIST, kus veetsin siis kokku ainult kaks kuud, -- on ainult kenad mälestused jäänud. Septembri ja oktoobri 2003 veetsin siis TAANI KUNINGRIIGIS, kenas Koppenhageni linnas, oli seal veidi raha vaja vastu võta, (nii umbes 40 000 eek!). Kuid just liiga kena seal Taanis ei olnud ja mäletan kuidas ma 03.11. 2003 siis tagasi lendasin, Estonian Air’iga Koppenhagenist Tallinnasse. Kuid jah, Taani oli mingis mõttes isegi kenam kui nt AUSTRIA esimesed 4 kuud nt. Miks ? -- Hiljem sellestki. Praegu lõpetada kokkuvõtted meenutamisi sellest kuust nagu september 2003.

Peamiseks esimesel kuul TAANIS oli muidugi see, et mul ei olnud kindlat elukohta. See peavarjuta olek muutis seal mõndagi keerulisemaks tõesti, esmalt magasin mõningates noorte-hotellides. Hea nali seisneb selles, et ühes sellises hotellis sain nädalaid isegi, -- ei tea isegi kuidas, – täiesti tasuta ööbida. Kuidagi osutus see nimelt võimalikuks. Kuid jah, esimene kuu TAANIS oli elukoha puudusel küllaltki keeruline, kuid hakkama sai. Hämmastav tagantjärelegi, et ma üldse söandasin TAAN´i minna ilma kindla elukohata. Kuid läksin ometigi ja veetsin seal kenasti aega. Skandinaavias kulub raha tõesti, kõrge elukallidus, (Taanis kulus mul nii sept kui oct ca 13 000 eek kuus. Austrias kulus kuus vaid 11 000.- eek)

TAANI läksin siis 27.08.’03, Koppenhageni jõudsin 29.08., esimesed ööd möödusid baarides, pole midagi kena sealt alguses meenutada. -- 01.09. oli siis algus selle UNIVERISTY OF COPPENHAGEN’iga, Institute of Political Sciences, oli seal sissejuhatav vastuvõtt, samal päeval sain ka raha (2o ooo eek’i). Paar esimest ööd olin siis hotellis “Sleep in Heaven”. Siis oli mingi sehkendamine mentoritega. JA siis järgnes see tasuta hotell, nn “Sleep in Green”. Seal, toona nagu millegagi ei tegelenudki, magades, tasuta isegi, juues vaid veini ja faktiliselt nälgides üle 20 päeva . Seega siis olen u 25 päeva ka söömata olnud ! Ei teagi miks, ilmselt ei olnud erilist isu, veini küll veidi võtsin.

Koppenhageni ülikooliga septembris toona alguses eriti ei tegelenud, ametlikuks põhjuseks oli muidugi elukoha puudus. Oli sehkendamist nonde International Office’ tegelastega. JA teisigi hotelle, nt “Sleep in Heaven”, 1 öö, siis “Printses Charlottengade” ja see inglasest “landlord”, 3 ööd, ja üks öö ka “Hotell Jorgensen”s. 19.09 oli Instituudis kena tantsupidu millest meeleldi osa võtsin. Siis ma juba ka teadsin, et lõpuks sain ka kindla elukoha, sinna läksin siis 22.09. Muide, eelnenud nädalal oleksin võinud külastada ka TAANI Kuningriigi Parlamenti, kuid siiski ei läinud. Elukohaks sept lõpul ja oktoobris sai siis Ellevejgade 29, ja üks pooleldi rootslasest sell n-ö "landlord”iks, tasuta see elukoht just ei olnud , (u 5ooo eek, läks 1,1 kuud maksma).

Sel septembri viimasel nädalal hakkasin lõpuks ka loenguid külastama, selles toonases Poliitikateaduste Instituudis. Septembri 3 nädala lõpus, -- kuhu ma oma meenutamisega 09. 2004 ka nagu jäin, – oli ka too üldiselt üsna kena nn “Cabin Trip”, sai natuke nende kaasõppuritega vesteldud, vms. tegeletud. Paar taani preilit olid tõesti väga kenad. JA nõnda lõppes see september 2003. Kuu lõpus omasin juba kindlat elukohta ja külastasin ka loenguid selles Institute of Political Science’s. Septembri lõpul 2003 TAANIS olid lood juba kõige paremas korras!²⁵

28.09. 2006.

Kirjutades lühidalt siinkohal ka tollest ammusest augustist ’03 aastal. Sellest ajast pärinevad, nagu ülaltoodust nähtus vaid 2-3 kirjakohta. Rohkem ma sel 2003 aastal ei kirjutanud tõesti ridagi. Üritasin toonast aega kommenteerida esmakordselt siis aasta jagu päevi hiljem, septembris 2004. JA kogu 2003 aasta kokkuvõtetega ja kommenteerimisega sain siis viimaks hakkama kolm aastat hiljem, nüüd siin septembri kuu lähenedes lõpule aastal 2006. Toonane aasta 2003 ongi peamisena meelde jäänud kui TAANI-aasta. Aeg enne Taanit, suvel kenasti maal olles 2 kuud ja Taanit oodates. Siis, nagu selgus veetsin 2 kuud ka TAANIS, ja oli kenam, igal-juhul kenam kui nt AUSTRIA alguse kuud olidki. Taani oli küllaltki korrektne ja küllaltki kombekalt korraldatud. JA aeg peale Taanit oli samuti kena, selle ’03 aasta viimased 2 kuud olin kenasti seal endises elukohas. JA siis 25.12.’03 kolisin esmakordselt siia kus ma praegugi kirjutan, V. tn erakorterisse.

-- Ei teagi milleks, ei tea veelgi milleks kogu see mõttetus. Nagu Austrias öledi mulle: “Wofür eine Unsinn wäre dass!” Jah, milleks kogu see mõttetus? -- “mea culpa, mea maxima culpa”... !? --- Ei tea veelgi miks on viimased aastad nii mõttetult kujunenud. JA ei saagi teada, väidetavalt tõesti. -- Nii need lood on, ehk kujuneb vähemalt tulevik paremini...!

Hermann Hesse: "... Talle näis, et selle väikese // saladuse moodi olid kõik ehtsad saladused, kõik tõelised, ehtsad pildid hingeski: neil polnud mingeid piirjooni, neil polnud mingit vormi, nad lasksid end aimata ainult kauge kauni võimalusena, nad olid looritatud ning paljutähendavad", (lk. 146). "... kuna neil puudus peamine: saladus. See oli, mis unenäol ja ülimal kunstiteosel oli ühine: saladus.", (lk. 147). "... Veel iial polnud mängumees mänginud säärasel kandlel, veel kunagi polnud kannel nii tugevate ja oskuslike sõrmede all helisenud. /.../ ", (lk. 193). "... nägi naise jahedate silmade kalkust sulamas ja mahenemas. Nagu õrn virvendus ja hääbumine käis värin läbi tema silmade sügavusest...", (lk. 194). "... oli veel aeg, midagi teha, midagi luua ja enesest järele jätta, mis jääks püsima kauem kui tema.", (lk. 196). "... et maailm olevat jumalik, ta olevat suurim ringide harmoonia, mille keskpunktis troonib Looja, ja kõik olemasolev olevat hea ja nii edasi. Sa ütlesid nii olevat see Aristotelese või ka püha Thomase juures...", (lk. 213). "... mõistelise ja abstraktse vastu ja sa armastasid keeles eriti neid sõnu ja häälikuid, millele on omane meelelis-poeetiline kvaliteet, seega siis sõnu, mille juures said midagi kujutleda.", (lk. 221). "... siis oleksid sa võinud põhjustada õnnetusi. Sinust oleks nimelt müstik kujunenud. Müstikud on /.../ niisugused mõtlejad, kes ei suuda vabaneda kujutelmadest ning seega pole üldse mingid mõtlejad. Nad on salajased kunstnikud: poeedid ilma värssideta, maalijad ilma pintslita, muusikud ilma helideta.", (lk. 222). "... kuid juba puht praktiliselt nõuab puhas mõtlemine /.../ teatud kaitset maailma eest. /.../ mida sina nimetad puhtaks mõtlemiseks...", (lk. 223).²⁶

__________________________________________________________

Oktoober 2003.

[Hamlet:] "... Ma pole küll just äge ega järsk,

ent ohtlik olen siiski nii, et targem

sul oleks karta."

[Hamlet:] "... Kui see juhtub nüüd, ei juhtu seda enam pärast; kui see ei juhtu pärast, juhtub see nüüd; kui see ei juhtu nüüd, siis ükskord juhtub see ometi: valmisolek on kõik."

W. Shakespeare: „Hamlet.“²⁷

24. 09. 2006. a. D.

Jätkamisi kirjutamisega, kommentaaridega, tollest kaugest ajast, aastast 2003 A.D. Mida meenutada sellest nii kauges ajast, nagu oktoober 2003, -- millest on varsti täpselt möödunud KOLM pikka AASTAT? Selle kuu, oktoobri 2003 A.D. veetsin ma kõigiti kenasti TAANI Kuningriigis, kenas KOPPENHAGENI linnas. Vaid kaks kuud olengi üldse TAANIS elanud ja õppinud. Oktoober ’03 on meelde jäänud kenasti veedetud ajana. Oli kena seal TAANIS viibida. Oktoobris oli seal ka kindel elukoht ja edenesid isegi nn õpingud Koppenhageni Ülikoolis, Institute of Political Sciences... Kuid oktoobriga ’03 ka Taanis viibimine ka piirduski, nii, et jah, kokku olen Taanis elanud ja õppinud vaid kaks kuud septembri ja oktoobri 2003 aastal. Septembri lõpus ja oktoobris siiski mõningaid loenguid n-ö “külastasin”, asi seegi. Veidi seal Taanis olin ja muul ei olegi erilist tähtsust...!

Praegu on septembri viimane pühapäev aastal 2006 A.D., seega siis umbes KOLM AASTAT hiljem aja möödudes. Viimane välismaal käik oligi siis TAANI, 2003 aasta septembris ja oktoobris. Septembrist juba kirjutasin ja ohtralt, -- nii 09. 2004, kui ka 09. 2006. Septembrist Taanis enam ei kirjuta, niipea. Kuid mida kirjutada oktoobrist 2003 TAANi Kuningriigis?--

Oktoober 2003 oli TAANIS kena kuu, lõpuks ometi oli mul kindel elukoht, Ellevjgade 29, ühes Koppenhageni äärelinnas, aedlinna rajoonis. Majaomanik oli teatud norra proua, see sell, nn “landlord” oli mingi pooleldi rootslane. Seal oli kena elutseda siis oktoobris ’03. Vahel käisin poes ja sel kuul ma veidi ikka sõin. Oktoober oli juba kenam, sõin seal kenasti seda “mida taanlasedki söövad”, ja jagus ka punaveini. Joomine, kange alkoholi joomine paistis Taanis olevat lausa võimatu asi. JA külastasin juba kenasti ka loenguid, tollal oktoobris, nii u 2-3 loengut nädalas. Iga päev ülikoolis ei käinud. Iga päev käisin ülikoolis AUSTRIAS, ei teagi miks niivõrd viitsisin seal ja nõnda. TAANIS võtsin veidi vabamalt.

Huvitavamaks septembris oli too tasuta hotell, 2 pudelit brändit, ja vahest too Cabin Trip, millega seoses sai veidi kontakteerutud nonde taani kaasõpilaste jms nn mentoritega. Paar kena preilit ka, tõesõna! JA 22.09 sain siis selle korteri ja hakkasin loenguid külastama tolles Poliitikateaduste Instituudis. Ja oktoober oli juba sellevõrra kenam, kindel elukoht ja loengud ülikoolis. Oktoobri viimasel päeval siis see rootslane lepingut ei pikendanud. Ei vaevunud lihtsalt vaidlema, ainult veidi raha, veelgi on meeles. Ja siis 03.11.’03 lendasin pidulikult Estonian Air’iga Eestisse tagasi ja see oligi ainuõige ostus, ei viitsinud nimelt hakata sehkendama mingi uue elukohaga seoses, kuigi mingit variant pakuti. Võtsin lihtsalt viimase raha välja ja lendasin Eestisse tagasi. Ainuõige otsus, nüüdki näib nõnda, kolm aastat hiljem.

Lehitsedes üle 2003 märkmikku, meenutamisi kirjutada tollest ammusest ajast veidi lähemaltki. Muide 29.09 ’03 oli too vestlus Bundestagiga seoses. No selleks ma “eestisse” tagasi ei tulnud, kuigi nt T. V. nagu soovitas. Järgmisel aastal saatsin avalduse, ja ilmselt just Saksamaa Liitvabariigi suursaadik isiklikult valis mind selle au vääriliseks kaks aastat järjest, et võida töötada Saksamaa Liitvabariiki Bundestag’i Kantseleis, see, et mind valiti johtub ilmselt sellest, et neile saksa poolsetele otsustajatele ilmselt meeldis fakt, et 2003 õppisin Taanis just poliitikat.

Oktoobri esimesel nädalal polnud midagi eriti huvitavat, teist nädalat omasin siis kindlat elukohta, teist nädalat, alles, külastasin ka loenguid ülikoolis. Ei külastanud aga nt mingit Lousiana nimelist kunstimuuseumi, kuigi olin ilmselt kutsutud. Ei külastanud ju septembris ka TAANI Kuningriigi Parlamenti, kuigi olin ka sinna oodatud, septembris oli kõik veel seal kaugel -- 1ooo km kaugusel! – niivõrd keeruline. Oktoober oli aga etem. Mis loenguid ma kuulasin toona? -- “European Employment”, “Welfare State”, “Citizenship, etc”, “Jean Monnet”, “American Identity”, “Global Network Governance”, ETC! Oli näha seal korralikke professoreidki ja kaasüliõpilasi faktiliselt igast riigist. JA ometi olin ma sel semestril ainus esindaja BALTIKUMIST! Eurooplasi oli palju, oli ka õppureid USA’st, Canadast ja mujaltki.

Teine nädal oktoobris möödus samuti kenasti, ‘03 märkmikust nähtub, et külastasin taas hoolega loenguid, vähemalt nädala alguses, nii u 3 päeva nädalas. Teisel nädalal leidis ametlikult aset ka registreerimine eksamitele, tõesti ei huvitanud mingilgi kombel. Kuidas möödus oktoobri kolmas nädal? -- See oli see õppetööst vaba nädal, nn – AUTUMN VACATION – s.t siis sügisvaheaeg. Selle veetsin ilmselt seal aiamajas veini juues. Korra see pool-rootslane viis nagu siis ekskursioonile n-ö, mingi väike paadisõit Koppenhageni lahel, siis väikesed söögid-joogid selle pealegi. Külalislahkuse akt pelgalt. See leidis aset 14.10.’03. Siis pidin end järgnevalt registreerima väliskülalisena, see leidis aset 16.10., külastasin mingit nn Gentoffe Radhus’i, Danish Social Security Card, see on muide senini alles, välja ilmselt ei registreerinudki ennast, või siiski saatsin mingi kirja, võimalik. Kolmas vaba nädal oli sellevõrra kenam, ei pidanudgi sel nädalal aedlinnast rongiga ülikooli sõitma nagu harilikult.

Neljas nädal Koppenhagenis, toona oktoobris mõõdus taas õppetöö tähe all, külastasin loengudi, jms., vms. Ikka 3 korda nädalas käisin ikka oktoobris ka loengutes, lubades endale aga kenasti pikki nädalavahetusi, neljapäevast pühapäevani. Muide 24.10. ’03 oli mingi üritus nimega Tour de Friday Bar, -- mäletan, et see mulle just eriti ei meeldinud, milleks siis meenutadagi. Viimane, viies nädal oktoobris möödus samuti loenguid veidi külastades. Ilmselt hakkasin vaikselt mõtlema tagasi tuleku peale? Vahest veel siis mitte...? Siis veel siiski ei, see tagasi tuleku idee tekkis võrdlemisi äkitselt 03.11. ’03 istudes ja õlut juues seal Instituudi hoones, muide, kuningalossi lähistel paiknes see instituut. 5 nädal oktoobris ’03 külastasin veel viimaseid loenguid. -- ADIOS! -- Kasseerisin minagi veel viimased 2o ooo eek ja tulin TAANIST tulema. 3 novembril, Estonian Airi’ga. JA oligi kõik Taaniga, väike väljamaareis, tasus end kõigiti ära. November möödus siis jälle Eestis. Kuid sellest kirjutan homme. Siin ja praegu lootes vaid, et edeneb edaspidigi.

ROGER OSBORNE: "... Tsivilisatsioon pole lihtsalt moraalsete mõistete kogum, vaid ajalooline mõju, mida need mõisted on esile kutsunud.", (lk. 12). "... Tsivilisatsiooni tähenduse otsimist tuleb alustada ajaloo lõimede lahtiharutamisest.", (lk. 13). "... sattusid eurooplased lihtsalt elama õigesse paika, mis võimaldas neil arendada välja tehnilised vahendid, millega nad suutsid vallutada maailma.", (lk. 18). "... Meie muutunud arusaama tsivilisatsioonist on võib-olla kõige rohkem mõjutanud läänemaailma ühe tugevama usu – progressiidee – kasvav illusoorsus.", (lk. 22). "... Siiski alustan ma tõdemusest, et sõna "tsivilisatsioon" tähendab seda, mida me oma ühiskonnas kõige rohkem hindame.", (lk. 23). "... Kui me ei saa oma kurssi teekonnal läbi mineviku eriti muuta, peaksime vähemalt olema teadlikud neist nähtamatutest jõududest, mis meie samme juhivad.", (lk. 25). "... kujutamisega üritati /.../ vaimset kontakti ja tema üle võimu saada... /.../ ... oli ohtlik ja nõiduslik paik.", lk. 27.

"... Sellel ahvil paistab olevat võime, mis lubab tal mõelda ja plaanitseda ja kujutleda viisil, mida teised ahvid ei suuda... /.../ Võime mõisteid luua, plaanitseda ja ette mõelda andis inimesele selge eelise... /.../ Samal ajal kui enamik loomi paistab maailma kapriisidesse suhtuvat pragmaatiliselt ja vaistlikult, tõstab inimese teadvus mõttetuse vastu mässu.", (lk. 28). "... on tihti mõistatuslik ning inimesed ja jumalad liiguvad loomuliku ja üleloomuliku maailma vahel sellise kergusega, nagu ei eraldaks neid mingi piir. Maailm oli keltide silmis täiesti nõiduslik paik.", (lk. 40). "... -- kas me ei loo minevikus korda, mida seal tegelikult ei olnud? Kas me ei vaata minevikku selleks et hajutada oleviku kartusi ja kas usk, et maailm avaneb meie ees korrapärasena, on lohutavam kui tegelikkus, mille ees me seisame ettearvamatus tulevikus?", (lk. 46). "... vaid abstraktne mõiste, mis oli adutav pigem mõistusega kui kogemuste teel, ja kuigi tema mõju oli tunda reaalses maailmas, eksisteeris ta vaid kehatu idee või ideaalina.", (lk. 52).

"... Peaaegu kõik usundisüsteemid panevad inimeksistentsi suurema müüdi raamesse, mis hõlmab loomist, tärkamist, allakäiku ja surma, ning müüdid ja muud kunstivormid on sillaks, mis ühendab inimliku mõtteotsingu maailma mõttetusega.", (lk. 56). "... Kuidas saavad inimesed juhtida oma elu ratsionaalsete mõtete ja otsustustega ning samal ajal alluda saatuse jõule?", (lk. 64). "... See tendents lõi aluse mitte ainult Lääne filosoofiale, vaid ka läänelikule maailmanägemisele.", (lk. 67). "... Idee, et universum eksisteerib füüsilise korrana, mida ratsionaalselt mõtlevad inimesed võivad uurida, oli suur samm edasi. /.../ Reaalne maailm on kord, mis on tema aluseks, ning selle korra võib ratsionaalne meel avastada.", (lk. 69). "... on inimliku kõlbluse mõiste Sokratese kingitus maailmale. /.../ ... ja see on väidetavalt ainus mõiste, mis eristab Lääne ühiskonda kõigist teistest, mis kunagi on eksisteerinud.", (lk. 72). "... Kogu Lääne filosoofia on läinud seda rada, nokkides reaalse maailma särast ja kärast välja üldmõisted ja konstandid, uskudes kindlalt, et abstraktsioon viib mõtteselguseni ning seeläbi paremale arusaamisele inimese olukorrast.", (lk. 76).²⁸

___________________________________________________________

November 2003.

[Hamlet:] "... -- oo, kui võiksin

ma teile rääkida! ... Kuid olgu nii. --

Horatio, ma suren, sina elad:

sa räägi minust ja mu asjast tõtt."

/.../ Oh jumal, kuidas solvataks mu nime,

kui pärast mind jääks kestma teadmatus!

Kui oled eales südames mind kandnud,

jää väheke veel õndsust ootama

ja selles karmis ilmas hingitse,

et rääkida mu lugu...

/.../ Nii teata talle, ning ka iga sündmust --

suurt, väikest --, mis sai tõukeks... Jääb vaid vaikus."

W. Shakespeare: „Hamlet.“²⁹

25.09. 2006. A.D.³⁰

Jätkates kirjutamisi meenutamisi sellest juba nii ammu ununeva kippuvast aastast nagu seda oli 2003 A.D. Ei mäleta enam suuremat nii ammusest ajast nagu 2003 aasta november, kuid üritada meenutada siiski. Sellest ajast on möödunud veidi rohkem kui 3 pikka AASTAT. Praegu on septembri lõpp 2006, seega on sellest ajast nagu 2003 november möödunud 3 aastat ja 2 kuud. Mida meenutada sellest ammusest, 3 aastat tagasi möödunud ajast nagu november 2003? -- Lühidalt siinkohal sellest mida arvata kogu sellest aastast 2003. Seevastu 2002 esimene pool aastat olid muidugi super kenad, keiserlikus WIENI linnas, ja mujalgi EUROOPAS! 2002 esimene pool oli kena

Kuigi suvi 2003 oli juba võrdlemisi kena. Veetsin suvel kenasti aega seal maal, nii juunis kui ka juulis ’03. Kippusin sinna ka 2004 suve alguses, kuigi olin hõivatud mingi UUS-MEREMAA töökohaga. Kuid sellest hiljem. Aeg enne TAANIT ja Taanit oodates ja muidugi ka aeg peale Taanit olid kenad. JA ilmselt siis, järelikult siis oli kena ka aeg peale Taanit, novembris 2003, millest siinkohal kirjutama just kui nagu peaksin. TAANIS olemisest ma juba kirjutasin, juba kahel sügisel, 2004 ja nüüd 2006, --- kirjutasin septembrist ja oktoobrist TAANI Kuningriigis. Seda on seega põhjalikult kirjeldatud. Üldiselt TAANIS meeldis, ja oli sealt veidi tasuta raha vaja üles korjata. EI kahetse TAANIT põrmugi, ei grammigi võrra, kena, et seal käisin, kenasti seal oli, seal Taanimaal...

Kuid mida kirjutada novembrist 2003? -- 03.11.’03 tulin siis lennates Koppenhagenist Tallinnasse tagasi, Estonian Air’iga. Seni olin lennanud vaid 4x. Tulin kenasti lennates tagasi sealt Taanist, kuivõrd see ilmselgelt vältimatuks osutus. Oktoobri elukoht öeldi üles, kuid milleks huvituda millestki säärasest. raha on võrdlemisi odav kraam. -- Ühesõnaga: Taanist sai selleks korraks nagu villand, ja korra seal Instituudi hoones õlut juues tuligi selline huvitav idee ühtäkki, et kobiks õige “Eestisse” tagasi, ja see oligi, tegelikult ka, -- ainuõige idee. See oli 03.11.’03 kui siis tagasi lendasin ja kenasti kõigiti. See viimane lend, see tagasi-lend Koppenhagenist Tallinnasse oli võrdlemisi kena.

JA siis novembris olin siis rohke rahaga, -- n-ö kodus tagasi, selle 2003 viimased kuud veetsin kõigiti kenasti seal n-ö kodustes oludes. Muud erilist ei olegi nagu novembrist meelde jäänud kui, et kenasti möödus seegi novembri kuu. // Mida veel kirjutada novembrist 2003? -- See on nii ammune aeg, et enam ei mäletagi nagu midagi erilist. See kuu oli kena, nõnda umbes möödus ka järgnev detsember. Kunagi siis, juba novembris ’03 sain teada, et mulle on korter ostetud. Ja siis 25.12.’03 ma siia korterisse siis esimest korda kui saabusingi, ja veetsin siin kaks kuud, siis tuli see Firetrust Limited firma jms. JA nõnda see oligi siis 2004 esimesel poolel. Küll aga on minu jaoks see eraldi-olemise võimalus, säärasena ääretultki tähtis. Saada taas omaette olla, omaette elada.

Roger Osborne: "... Platoni meelitav sõnum, et mõistuse jõud suudab kindlustada tõe ja muuta inimeste olukorda, sai võitu Demokritose subjektivismist ja leppimisest sellega, et inimeksistents oleneb juhuslikkusest.", (lk. 78). "... Indiviid elas nüüd maailmas, mille piirid olid kadunud silmapiiri taha. /.../ Platoni ja Aristotelese usust arutlusse kui abstraktsele teadmisel viivasse teesse sai lähtepunkt kõigile mõtlejatele...", (lk. 81). "... Kõik see paistab olevat seotud uudse usuga mõistusesse ja inimesse kui oma saatuse loojasse.", (lk. 84). "... et iga isik olenemata oma seisusest peaks igas olukorras andma oma parima. /.../ Kui suudad olla õnnelik igas olukorras, siis olud sind ei mõjuta.", (lk. 91). Lisame universaalsusele stoikute usu, et ligipääs kultuurile ja tsivilisatsioonile on saavutatav vaid hariduse ning ettenähtud teadmiste-pagasi omandamisega...", (lk. 99).

"... Soov leida elule tähendus usu läbi üleloomulikesse jõududesse käis käsikäes sisemise tundega, et ollakse seotud mingi materiaalse maailma määratlematu mõõtmega.", (lk. 102). "... Kristlus lõi aga ka mõttekaaslaste tugeva ja toetava organisatsiooni.", (lk. 103). "... Gnostikud uskusid samuti, et Kristus on katalüsaator hea ja halva jumala jätkuvas heitluses ning et tema inkarnatsioon oli meelepete. Leidus ka apokalüptilisi liikumisi, mille pooldajad uskusid, et Kristuse teine tulemine sünnib nende ajal, ja nägemuste nägijaid, kes kujutasid ette, et nad räägivad otseselt Jumalaga.", (lk. 109). "..."Sa ei tohi unustada Issandat oma Jumalat, sest Tema on see, kes annab sulle jõudu suurteks tegudeks." Inimesed peavad olema valmis loobuma oma initsiatiivi mõttest, siis on nad osa aktiivsest jõust, mis toob mõtte näiliselt mõttetusse maailma. /.../ ... et ehitada üles üleilmne tsivilisatsioon, mis põhineb Augustinuse süngel, pessimistlikul, innustaval ja eelkõige hõlmaval nägemusel.", (lk. 115). "... Usu väline vorm oli tähtsam kui sisu. Katoliiklik jumalateenistus muutus teatraalseks ning ristist tehti religioosne sümbol. /.../ ... nii et kristlusest sai maagiline usund...", (lk. 123).

"... et ajaloolased pole suutnud gooti stiili defineerida, on enamik seda meelt, et see põhineb avatud järgnevustel, mis suunavad vaataja pilgu ettepoole, selle asemel et kujutada reaalsust ühestainsast vaatepunktist.", (lk. 136). "... Keskaegne leppimine saatusega, üldine usk ette-määratusse ja peatsesse maailmalõppu tundub meile vaimu lämmatav ja inimese initsiatiivi eitav. /.../ ... puudusid piirid reaalse ja ebareaalse, väljamõeldise ja tõe vahel.", (lk. 150). "... 1430. aastatel hakkas Jan van Eyck kasutama õlivärve ning saavutades hämmastavaid tulemusi. Itaalia kunstnikud avastasid kiiresti, et õlivärvi võib pildile kanda läbipaistvate kihtidena äärmise peensusega, mis annab pindadele sügavuse ja valguse, jäljendades nõiduslikult tegelikkust.", (lk. 167-168). "... Keskaegses maailmas oli aega mõõdetud päikese teekonna järgi ning seal ei tuntud vajadust suruda mingi tegevus paari tunni raamesse.", (lk. 169). N. Machiavelli: "... et poliitikud ei peaks juhinduma põhimõtetest või ratsionaalsusest, vaid peaksid õppima mõistma pidevalt esilekerkivaid olukordi ning püüdma neid oma kasuks tööle panna. Oluliseks pidas ta ka seda, et abstraktseid omadusi ei arvestataks igas olukorras ühtemoodi.", (lk. 173).³¹

___________________________________________________________

Talv

Detsember 2003.

[Jago:] "... Maur, olgugi et ma ei talu teda,

on püsivalt ja õilsalt armuv loomus..."

[Jago:] "... Me tööriist, tea, on nutt ja mitte nõidus,

ja nuti toeks on pikaline aeg.

Kas kõik ei kulge hästi?"

W. Shakespeare: „Othello.“³²

26.09. 2006 A.D.

Asudes taas kirjutama kokkuvõtlikul kombel sellest nii kaugeks jäänud ajast nagu november 2003 A.D. Mida meenutada sellest nii ammusest ajast rohkem kui 3,2 aastat tagasi? -- (Just täna helistati mulle RIIAST, Läti Vabariigi haridusministeeriumist. JA see lühike saksakeelne vestlus õnnestus kenasti).

Mida aga kirjutada sellest kaugest ajast nagu november 2003 A.D.? -- See on nii kauge aeg, et ei mäletagi seda aega. 2003 on peamisena meelde jäänud kui see TAANI aasta. JA aeg enne Taanit, 2 kuud mis veetsin Taanis ja aeg peale TAANIT olid üldiselt kenamana meelde jäänud. Sellest sügisest seal Taani Kuningriigis ma juba hiljuti kirjutasin ja põhjalikult. Kirjutasin ka novembrist, mil ma Taanist Eestisse tagasi lendasin. Detsember ’03 möödus üldiselt sarnaselt novembriga. Nii, et detsembrist midagi erilist ei mäleta, olin kodus ja üldiselt kenasti, peale neid ebakindlaid, ilma peavarjuta Taani kuid. Nõnda mööduski detsember 2003.

Peamiseks aga sellest ajast oli muidugi kindel teadmine, et lõpuks ometi on mul oma korter ootamas. Novembris-detsembris käis siin veel remont, kuid jah, see ilmselt veel aastaidki ülitähtis MÄNNIKU korter oli teada juba ’03 aasta lõpul. Kolisin siia MÄNNIKU korterisse siis peale jõule ’03, täpselt 25.12. ’03. JA asusin siin koheselt ka ise remondiga tegelema, see oli nõutav. Kuid varsti oli see juba kena tuba. Nii, et 5-6 päeva veetsin siin juba ka ’03 aastal. JA siis 2,5 kuud järgneval ’04 aastal, pool jaanuarit ja aprilli ja mai 2004.

// Mida veel meenutada sellest rohkem kui 3 pikka aastat tagusest ajast, nagu seda oli detsember 2003? -- Peamist on juba mainitud, oli äsja Taani Kuningriigist õppimast tulnud, oli veel raha ja palju kenasid lootusi tulevasest. Kuna oli juba ka teatav korter, see kus ma nüüdki, 3 aastat hiljem siin parasjagu kirjutan. JA siia ma ilmselt jäängi, pikkadeks-pikkadeks aastateks. Detsembris ’03 ootasin siis hoolega seda pidulikku väljakolimist ja pakkisin hoolega seal asju. JA siis 25.12. ’03 kolisingi pidulikult siia välja, kohe peale jõulude tähistamist ’03. Esimesed nädalad tegelesin siin peamiselt remondiga, oli vaja tapeeti panna ja muudki, nii, et 5-6 päeva juba ’03 veetsin siin selles korteris. Ja ka jaanuari esimene pool ja ka aprillis-mais 2004 veetsin siin.

Aastavahetus 2003/2004 möödus küllaltki kenasti. Aastavahetuse hetk möödus kesklinnas, Raekoja platsil, oli kena hetk, oli brändit ja üks kena blond eesti tüdruk tuli ja andis isegi musi! -- Nii, et oli kena aastavahetus. Nii, et aastavahetus, uus aasta 2004 algas kõigiti.

// Nii, et oli vägagi kena aastavahetus, palju kenam kui need varasemad. Kuid võrrelda ei saa muidugi WIENI Silvester-Abend’iga, sellega kuidas võtsin vastu aastat 2002 A.D. -- See on meelde jäänud ühe võimsama ja muljet-avaldanuima aastavahetusena. Ikkagi 600 000 inimest korraga keiserliku WIENI tänavatel! See oli üks parimaid aastavahetusi üldse.

Nõnda möödus see ammune detsember aastal 2003 A.D. Oli kena kuu ja oli palju lootusi, et edasine kujuneb veelgi kenamini. Toona komplitseeris lugusid ja laule too hämmastav võimalus töödata ühes UUS-MEREMAA firmas, nimelt too FIRETRUST LIMITED, Inc. Töötasin selles firmas 11.01.’04 --- 22.06. ’04, seega umbes 5 pikka kuud, raha sain sealt ka!³³ Oli lihtne töö, kuid sooritatud keerulistes oludes. Lootes siin ja praegu, aastaid hiljem, et ehk edeneb edaspidigi veidigi kenamini ja järjest paremini! -- EDU EDASPIDISEKS!³⁴

Roger Osborne: "... Kui reformatsioon meile midagi ütleb, siis seda, et inimesed elavad pigem hingelistest vajadustest kui ratsionaalsest järjekindlusest lähtudes.", (lk. 192-193). Rembrandt: "... Mõtiskleva ja ilmselt rahutu hingena, kes oli maailmast ära pööranud, et leida inspiratsiooni ja ainet iseendas...", (lk. 195). "... "Härrasmehe" õilis sünnipära ja staatus arvati osutavat müstilistele võimetele sõjakunstis... /.../ ... ning frangi rüütlite järeltulijatele omistati sõjalisi oskusi ja vahvust, milleni lihtinimeste jõupingutused ega kujutlusvõime ei küüni.", (lk. 206). "... tõi pärisorjuse kehtestamine kaasa sajandeid kestva majandusliku ja sotsiaalse stagnatsiooni ning tekitas erinevuse Ida- ja Lääne-Euroopa vahel.", (lk. 207). "... Viimasel viiesajal aastal on läänemaailma rahvad enamasti rahumeeli vaadanud kõiki tegusid, mida anonüümne kooslus nende nimel abstraktset olemit taga ajades korda saadab.", (lk. 211). "... Ajalugu räägib meile juhtunud asjadest, kuid ei anna tegelikult juhtnööre tulevikuks – või vähemalt selliseid, mida oleme valmis vastu võtma. /.../ Ja me teame, et see on tõsi, kuna kord juhtus nii.", (lk. 231).

"... (Shakespeare kujutab Hamletit igavese üliõpilasena, kes kogu aeg loeb, pidevalt jälgib oma meeleolu ja ei suuda lülituda ümbritsevasse maailma.)", (lk. 234). "... Natuurfilosoofide hukkamõist õõnestas saatuslikult müstitsismi, alkeemiat ja maagiat, millel varem oli olnud suur autoriteet. /.../ Maagia aga eeldab, et maailm on täis kummalisi ja vastuolulisi jõude, millele pääseb ligi vaid vähestele teadaolevate meetoditega.", (lk. 246). "... Sellega näidati vääramatult, et inimkonna saatus in tema enda kätes ega ole maetud mingi segase müstitsismi või maagia alla.", (lk. 247). "... See oli tõesti revolutsiooniline mõte: minevik oli möödas ja tulevik tuleb selline, nagu sa tahad.", (lk. 259). "... Kõige lihtsamas tähenduses on sotsialism ühiskondlik seisund, kus asju aetakse ühiselt, ning vastandub sellega liberalismile, kus ühiskonna organiseerimise peamiseks teguriks on eraomand.", (lk. 292).³⁵

___________________________________________________________

KOKKUVÕTVALT AASTAST 2003 A.D.

"... Liiglebest elu vastu

ning hirmust olla priid

me täname täis askust

mis tahes vaimusid,

et elu pole jäädav,

et surnud surnuks jäävad;

et kehvgi oja käänab

end kuskil mereni."

Swinburne.³⁶

06. 10. 2006.

Mida kirjutada kokkuvõtlikul kombel sellest ammusest aastast nagu 2003 A.D.? -- Sellest ajast on möödunud juba rohkem kui 3 pikka aastat. Talvel üritasin toona, jaanauri viimasel nädalal isegi maal, seal ei õnnestunud. Siis, kevadel üritasin kokku 2 pikka kuud venna juures. JA mai lõpul siis tahtsin isegi maale minna. JA juuni ja juuli, maal veedetuna, Kuural, olid selle aasta ühtedeks kenamateks kuudeks üldse. Kirjutasin seal palju, päevikuid aastatest 2000—2003, ja tõlkisin isegi Niezschet, jms.

Augustis läksin siis linna tagasi kuna oli muresid Taani korteriga seoses. TAANI Kuningriigi külastamine oligi peamiseks millega see 2003 aasta on meelde üldse jäänud, see oli sel ’03 aastal peamine. Olin siis TAANIS 2 kuud, septembri ja oktoobri ’03. Septembris õppetöös eriti, alguses ei osalenud, kuna puudus kindel elukoht. Kuid septembrist olen siin põhjalikult kirjutanud. Oktoobris oli korter ja tegelesin ka õppimisega. Kuna aga novembris oli jälle jamad korteriga seoses lendasin 03.11. ’03 eestisse tagasi, Estonian Air’iga, liinil Coppnehagen – Tallinn. Aasta 2 viimasest kuust on vähe meenutada.

Aasta lõpu peamiseks uudiseks oli see siinne Valdeku tn korter, nimelt anti sünnipäeval võtmed pidulikult üle ja 25.12. ’03 kolisingi siia ja hakkasin siin remonti tegema. Nii, et juba ’03 aastal olin siin nädala. 2004 kahjuks ainult 2,5 kuud, 2005 kahjuks üldsegi mitte ja alles nüüd, 2006 aastal olen siin taas Edu edaspidiseks !!!

07. 10. 2006.

Kirjutamisi lõpetuseks ja kokkuvõtlikul kombel viimast korda sellest ammusest aastast nagu 2003 A.D. seda oligi. Just siis hakkasin taas, üle pikkade aastate päevikut pidama. JA peamiseks oli 2003 aastal muidugi TAANI Kuningriigi külastamine sügisel. Suvel ootasin hoolega seda Taanit ja võib tänagi väita, et aeg enne Taanit, Taani minekut oodates, 2 kuud Taanis olles ja aeg peale seda on olnud küllaltki kena. Mai lõpus siis jah, maale minnes ja targasti tegin. Juuni ja juuli, suvi ’03 maal oli selle üldiselt mõneski mõttes ebaõnnestunud aasta parimad kuud üldse. Suvi ’03 maal oli nii kena, et kippusin sinna veel ka aasta aega hiljem, lootes ei tea enam mida.

Ja siis sügisel olin tõesti 2 kuud, septembris ja oktoobris õppimas kenas Koppenhageni linnas TAANI Kuningriigis. Juba augustis oli näha, et on seal ette näha probleeme elukohaga, kuid söandasin sinna siiski minna ka ilma elukohta omamata. Septembris oli siis seal ilma elukohata võrdlemisi keeruline, jms. Septembri lõpust kuni oktoobri lõpuni mingi elukoht siis ka oli ja osalesin mõneti ka õppetöös, mis mõistetavatel põhjustel septembris eriti võimalik ei olnud. Kuid siis novembri alguses öeldi elukoht üles ja kasseeriti kena summa, nii, et kasseerisin minagi omad summad, kokku -- ja lendasin Estonian Air’iga Coppenhagenist Tallinnasse tagasi.

Aasta lõpp möödus rahulikult ja siis tehti mulle ju ka see suur ja õnnestav kingitus, sünnipäeval sain xx aastaseks ja ka erakorteri võtmed, siinse V. tn korteri omad. Siis peale jõule lõppeski siin remont ja tulin 25.12. siia remonti jätkama, nii, et nädala olin siin juba 2003 aastal.

Roger Osborne: "... Lihtsas igapäevases ebapoeetilises keeles lauldud armastuslaulus väljendus usk, et segases muutuvas vastuvõtmatus maailmas võib leida vaimse pelgupaiga kahe inimese vahelises armastuses."; (lk. 320). "... Vajadus teistele meeldida, isegi kui sa neid päriselt ei mõista, tunne, et sind jälgitakse, et näha, kas sa annad mõõdu välja, naeruväärne kadedus ... /.../ ... andis kõik kokku närvesööva paranoia.", (lk. 321). "... Usk üleloomulikesse jõududesse ja maagiasse oli Põhja- ja Lääne-Euroopas vähenenud juba 17. sajandist saadik.", (lk. 327). "... ning eelkõige kasvav kiindumus rahvusriiki kui ajaloolisesse orgaanilisse poolmüstilisse üksusesse, mis allub evolutsiooni seadustele, kaasa arvatud kohanenute ellujäämine...", (lk. 332).

Albert Einstein: "... et inimtunnetuse nurgakivid aeg ja ruum pole kindlad püsivad suurused, vaid muutujad, mille kestus ja kaugus varieeruvad vastavalt vaatleja suhtelisele situatsioonile. /.../ ... et aatomist madalamal tasemel on on looduse objektiivne vaatlemine illusoorne – see, mida sa näed, sõltub sellest, mida sa püüad mõõta. Valgus näiteks võib ilmuda kas lainete või osakestena ning osakeste positsioon ja liikumine pole Heisenbergi ebakindlusprintsiibi põhjal kunagi mõõdetavad.", (lk. 356). "... Austria filosoof Ludwig Wittgenstein väitis /.../ ... et tõekspidamine, et keel annab edasi reaalsust ja loogika teesid kirjeldavad reaalset olukorda, on ekslik. /.../ Maailm oli hoopis subjektiivne paik, kus tähendus tulenes olukorrast ja kontekstist.", (lk. 357). "... Inimlikust kaastundest ja lahkusest keeldumine mingi suurema idee nimel on reaalne oht, mis pidevalt kimbutab lääne humanismi, kes otsib väsimatult oma tähendust.", (lk. 369).

"... Kuigi suur osa popmuusikast on sisutu ja kunstlik, õnnestus üksikutel muusikutel teha kolmeminutilisest laulukesest kultuuri ülev väljendusvorm, mis üheaegselt ülistas linnaelu kakofooniat ning igatses individuaalse tröösti ja romantilise armastuse järele, väljendas vaimustust uuest maailmas ja kaotusevalu vana maailma kadumise üle.", (lk. 381). 1980: "... vaid oli lummatud iseendast. Kuigi seda sissepoole pööratud pilku... /.../ Kui inimese teadvuse pärast hakkasid muretsema nii neuroloogid kui ka filosoofid... /.../ ... et panna inimesed mõtlema iseendast. /.../ Läänemaailma kodanik tõmbus eemale avalikust aktiivsest elust ning kapseldus enese-realiseerimisse ja enesest mõtlemisse.", (lk. 392). "... Üliõpilased õppisid õppimise pärast ning majanduslikud püüdlused või rahvuslik majandus oli teisejärguline, millega ei arvestatud... /.../ ... näol peeti endastmõistetavaks, nii et inimesed pidasid end pigem sotsiaalseteks olenditeks...", (lk. 394). "... Misasi on siis Lääne tsivilisatsioon – kas järeleandmatu universaalse tõe otsimine, elu ja mõistuse pidev kohitsemine standardiseerimise masinavärgi poolt või kaubad, mis selle kompensatsiooniks toodetakse ja elu, mis selles elatakse?", (lk. 401).³⁷

___________________________________________

EPILOOG.

(18. 02. 2019.)

ANNO DOMINI 2003. -- See oli se ammune aasta nagu 2003 a. D. -- See oli siis tänasega ligi 16 aastat tagasi (seetõttu otsustasingi oma blogides lõpuks ka avaldada, isegi oma õige nime all). See ei olnud nii kehv aasta, see ammune (nagu võis mulje jääda üleeile kirjutatud proloogist). Aasta algus 2003 oli kehv, kahjuks tõesti. Kuid suve 2003 veetsin maal. Minu esimene kassipoeg. JA peamiselt oli 2003 aasta TAANI aasta! Sain nimelt Taani Kuningriigi valitsuse stipendiumi õpinguteks Koppenhaageni Ülikoolis. (Univeristy of Coppenhagen, Institute of Political Science). JA seal ma sel sügisel `03 siis õppisingi, niivõrd kui see veel võimalik oli. Mis mulje Taanist jäi? Ligi 16 aastat tagasi?? -- Nad olid viisakad need taanlased, need taani neiud ja prouad...? Kuidas siis teisti?! (Ikkagi Eurooplased, kes need kohalikud siin küll ei ole?!). -- Olin ikka Taani Kuningriigi valitsuse stipendiaat...?! („I can be very polite?!, ütlesin ühele prouale). Nad olid viisakad need taani naisukesed? Mõned neiud olid suisa skandinaavia tüüp iludused. Eriti on meelde jäänud üks nooruke brünett; ta ei olnud lihtsalt mitte ainult viisakas ja ilus, ta oli ka peenetundeline! See jäi vist minu jaoks kõige kenamaks taaanlannaks, keda minu silmad kunagi näevad...? KUID: õpingutest 2003 sügisel ei tulnud midagi erilist välja, polnud enam võimalik midagi mõsitlikku. Korjasin raha kokku ja lendasin sellesse „eestisse“ tagasi. Aasta lõpp oli masendav. See Taani stipendium mõjus lühidalt nii, et enam ei tahtnud väljamaa ülikoolidesse kandieeridagi. Taani mõjus niivõrd masendavalt (olles tulnud siit armetust n-ö „kakskeelsest eestist“?!). -- Kuid kui kena oli see Taanile eelnenud, 2001 & 2002 aasta!

Anno Domini 2002. -- Kuigi see Taani stipendium oli minu meelest üsna masendav, eelnes selle ju kaks eelmist aastat. Taani oli ju 2003 sügisel (u 16 aastat tagasi?!); kuid 2 sellele eelnenud aastat olid palju paremad. Nimelt oli siis 2001 aasta suvel see UNGARI & Kesk-Euroopa Ülikool (Central European Univeristy, Summer University, 2001). Õppisin seal (3 nädalat) Ü. R. O. poliitikat, polnud kõige kehvem aeg...? JA siis veetsin 10 kuud AUSTRIAS! -- See oli väga kena aeg. Õppisin VIINI Ülikoolis, Filosoofia Instituudis (UNIVERSTÄT WIEN, Institut für Philosophie)! Mäletan kuidas läksin sinna Austriasse, septembris 2001 (before 11. septmber 2001?!). JA nõnda lõppes see 2001 aasta seal kaugel Lõuna-Euroopas, vaimustavas Austrias. JA siis tuli aasta-vahetus 2001/02. See oli minu täiskasvanu-elu kõige suure-joonelisem aastavahetus. Austria pealinna VIINI (Vienna, Wien) tänavatel oli ühel ööl ligi pool miljonit inimest! Polnud midagi taolist kunagi näinud. Uhke ja suurejooneline VIINI linn! Unustamatult kenad muljed! JA õppisin ja elasin seal Austria pealinnas nagu VIINis. Inimliigi kõige kauem valitsenud Von HABSBURGide ligi 1ooo aastases metropolis. Unsutamatud muljed, ikka näen unes, nüüd kaua aega hiljemgi, oma „kauget kodumaad“ nagu AUSTRIAt! Siis tuli Austria kevad, see oli väga ilus; kuid siis pidin jälle siia „väikesesse eestisse“ tagasi tulema...? Kuid sai otsustatud, et eelneb selle Euroopa ringreis ja nõnda ma tulingi tagasi Hispaania kaudu, olles läbi käinud poole Euroopat...

2002. a. D. -- Sõitsin siis rongiga Viinist Salzburgi, veetsin ühe öö Münchenis. Siis Šveitsi (Lutzern, Bern) kaudu ja läbi Prantsusmaa Hispaania poole. Üheks minu elu kõrgpunktiks jäid Prantsuse Alpid (Chamonie, Mont Blanc!), viivuks olin seal Prantsuse Alpides palju kõrgemnal kui reisilennukid lendavadki (ligi 5 kilomeetrit merepinnast!); minu elu `kõrg-punkt`!!? JA siis see Prantsusmaa. Ja siis Hispaania. Hispaania Prüneede kõrgmeästikus oli üks vaimustav mägiklooster, -- MONTSERRAT!!! -- Vägagi ilus ja vaimustav ja vägagi `vaimne`...? -- JA siis sai külastatud katalaanide iidset pealinna nagu Barcelonat (A. GAUDI võimas, aga ikka veel sajandigagi mitte valmis ehitatud Barcelona toomkirik, La Sagrada Familia). -- JA siis tagasi, Hispaaniast, taas Prantsusmaa, siis Itaalia, siis jälle Austria ja siis kogu see Ida-Euroopa ja Baltikum. (Seda kõike mainisin selle 2003 , masendava, aasta pävikus, vaid seetõttu, et rõhutada, et enne viletsaid Taani kogemusi eelensid ka vaimustavad kogemused Austriast ja mujalt Euroopast?). -- See olnudki nii vilets aasta seal Taani kuningriigis (ligi 16 aastat tagasi). Sellele ju eelnesid paremad aastad Euroopas, eriti 2001-2002 Austrias)). -- JA mis on sellest kõigest järele jäänud nüüd, aastaid hiljem...? EI midagi erilist, kuid ka selle kõige tuleb lihtsalt hakkama saada...?³⁸

____________________________________________

1 WILLIAM SHAKESPEARE. "KOGUTUD TEOSED VII. KÖITES." // "TRAGÖÖDIAD I." // V. KÖIDE. ["Titus Andronicus." // "Romeo ja Julia." // "Julius Caesar." // "Hamlet." // "Othello."] Talinn, 1966. // Kirjastus: "Eesti Raamat". // Tõlkinud: Georg Meri & Jaan Kross ("Othello"). // + Eessõna: "Draama avardub traagiliseks maailmapildiks." + Järelsõnad + Selgitavaid märkusi. // Lk.: 7 – 659. // [Siin tsitaat: lk. 113.]

2 W. Shakespeare: „Tragöödiad.“, Ibid. Georg Meri: "Draama avardub traagiliseks maailmapildiks."[Tsitaadid siin: lk. 7, 12, 19.]

3 W. Shakespeare: „Tragöödiad.“, Ibid. [Tsitaadid siin: lk. 120-121.]

4 HERMANN HESSE: "LÕPUTU UNENÄGU. Muinasjutte. Autobiograafilist." Tallinn, 1990. // Kirjastus: "Eesti Raamat." // Tõlk: Piret Pääsuke. // LK: 5 – 269. // H. H. -- "Gedichte. Märchen. Kleine Prosa. Merkwürdige Nachricht von einem anderen Stern." (Berlin, 1985). [Tsitaatide lk nr teksti sees.]

5 W. Shakespeare: „Tragöödiad.“, Ibid. [Tsitaadid siin: lk. 142 & 195.]

6 BERTRAND RUSSEL (1872--1970): "VALIK ESSEID." Tallinn, 1994. // Sari: "Hortus Literarum.", // Tõlk: Erkki Sivonen. + Järelsõna. // "Avatud Eesti Raamat". // LK: 3 – 295. // C: 1930-1984.// "Philosophical Essays." // "Sceptical Essays." // [Tsitaatide lk nr teksti sees.]

7 W. Shakespeare: „Tragöödiad.“, Ibid. [Tsitaadid siin: lk. 225 & 228.]

8 Bertrand Russel: „Valik esseid.“ Ibid. [Tsitaatide lk nr teksti sees.]

9 W. Shakespeare: „Tragöödiad.“, Ibid. [Tsitaat siin: lk. 261.]

10 JACK LONDON: "MARTIN EDEN." Tallinn, 1972. // Kirjastus: "Eesti Raamat". // Tõlk: Lia Rajandi. // LK: 7—382.// [Siin ja edaspidi tsitaatide lk nr teksti sees.]

11 W. Shakespeare: „Tragöödiad.“, Ibid. [Tsitaadid siin: lk. 286 & 320-321.]

12 J. London: „Martin Eden.“ Ibid. [Tsitaatide lk nr teksti sees.]

13 W. Shakespeare: „Tragöödiad.“, Ibid. [Tsitaat siin: lk. 332.]

14 PHILIPPE JULLIAN: "DELACROIX." [Eugène Delacroix: 1798—1863]. Tallinn, 1991. // Kirjastus: "Kunst". // Tõlk: Ott Ojamaa. // C: 1966 // Paris, "Edition Albin Michel."// LK: 5—222.// [Tsitaadid siin teksti sees, lk nr.]

15 W. Shakespeare: „Tragöödiad.“, Ibid. [Tsitaadid siin: lk. 347 & 355.]

16 Kirjutatud siin: 02.08. 2003. Järgnev tekst on siis umbes aasta aega hiljem (08. 2004) või veelgi hilisem (2006).

17 24. August 2004, -- esimene sissekanne meenutamisi kokkuvõttes eelnenud, 2003 aasta viimast viite kuud. Siinse tagantjärele meenutamise daatumid leiavad mainimist nõnda joone all. Samuti nagu üldiselt ka hilisemad võimalikud kommentaarid ja lisamärkused, nagu seninigi tavaks olnud selliste ülestähenduste puhul.

18 Sellest ajast, -- augustist ja septembrist 2003, -- kirjutasin siis kommenteerivalt esimest korda umbes täpselt aasta jagu hiljem. Kuid see kommenteerimine piirdus 2004 aasta augusti ja septembriga. Oktoobris 2004 oli see BUNDESTAGI vestlus ja novembris ’04 olid juba teised mured. Nii, et jätkates 2003 kommenteerimist rohkem kui kolm aastat hiljem. 23.09.2006.

19 HERMANN HESSE: "NARZISS UND GLODMUND". // "Nartsiss ja Glodmund." Tallinn, 1996. // A/S "Kupar". // 20. sajandi klassika. // Tõlk: Elmar Salumaa. // Lk.: 5-250. // C: 1930 (1957). [Tsitaatide lk nr teksti sees.]

20 W. Shakespeare: „Tragöödiad.“, Ibid. [Tsitaadid siin: lk. 355 & 383.]

21 26.09.’06. Siis kirjutasin tõesti, septembris 2 AASTAT tagasi, kirjutasin kokkuvõtteid augustist ja septembrist 2003, toona siis veel aasta tagusest ajast. Nüüdseks on sellest kõigest möödunud juba rohkem kui 3 pikka aastat.

22 20.09.2004. Alustamisi meenutades täpselt aasta aega ajast tagasi, mil sai veedetud aega välismaal. Meenutamisi sain umbes täpselt samal ajal toona seal (23.09.2003) lõpuks ka kauaoodatud korteri. Niisiis jätkamisi, hilisema meenutamise tarvis.

23 3. septembri nädalal 2004 siis lõpetasin kirjutamise, tollal veel eelnenust 2003 aastast. Praegu on juba 22. september 2006, seega on möödunud juba rohkem kui 3 pikka aastat. On 3 septembri nädal 2006. Viimati kirjutasin siis ’03 kohta KAKS AASTAT! – tagasi. Lihtsalt pole mahti/võimalust olnud kirjutada noid vajalikuks nähtuid kokkuvõtteid aastast 2003. Kuid nüüd, septembrist 2006 alustan taas 2003 aasta kokkuvõtete kirjutamisega. JA jätkata sellega ka kunagi hiljemgi.

24 Täna on 22 september 2006, viimastest kommentaaridest 2003 aasta kohta on möödunud täpselt KAKS AASTAT!!! Tollest septembrist seal kaugel TAANIS on möödunud juba KOLM pikka AASTAT. Jätkates kommentaaridega selle kauge aja kohta, sellelgi septembril, 2 ja/või 3 AASTAT hiljem.

25 Seega sai september 2003 üheks kõige rohkem kommenteeritud kuuks viimaste aastate jooksul üldse. Kirjutasin sellest 09.’03-st kokku kahel septembri, aasta ja kolm aastat hiljem 2004 ja 2006 septembris. Loodetavasti sai kõik oluline kenasti kirja pandud tõesti. Jätkates homme 2003 aasta kommenteerimist. 23.09. 2006.

26 H. Hesse: „Narziss ja Goldmund.“ Ibid. [Tsitaatide lk nr tekstis ees.]

27 W. Shakespeare: „Tragöödiad.“, Ibid. [Tsitaadid siin: lk. 286 & 393.]

28 ROGER OSBORNE: "CIVILISATION. A New History of the Western World." // "Tsivilisatsioon. Läänemaailma uus ajalugu.", // Tallinn, 2008. // Kirjastus: "Varrak". // C: 2006. // Tõlkinud: Rein Turm. // Lk.: 5-431. //. [Kõik antud teose tsitaadid järgnevalt lk nr teksti sees.]

29 W. Shakespeare: „Tragöödiad.“, Ibid. [Tsitaat siin: lk. 399.]

30 Üks esimesi kirjakohti selle ammuse, 3 aasta taguse aja kohta rohkem kui kolm aastat hiljem. Jätkates kommenteerimise ja kokkuvõtete tegemisega jätkuvuseski. Võib-olla on piisavalt kirjutatud vaid augustist ja septembrist kohe kindlasti piisavalt. Novembri ja detsembri kohta võin nädalaid hiljem veelgi kirjutada. 25.09.’06.

31 R. OSBORNE: "CIVILISATION. A New History of the Western World." // "Tsivilisatsioon. Läänemaailma uus ajalugu." Ibid. [Tsitaatide lk nr siin ja järgnevalt teksti sees.]

32 W. Shakespeare: „Tragöödiad.“, Ibid. [Tsitaadid siin: lk. 433 & 444.]

33 28.09.’06. See ülestähendus jäi nüüd ’06 sügisel, septembris 2003 aasta kokkuvõtete tegemisel ka viimaseks. Kunagi, aastaid hiljem jätkan sellegi 2003 aasta päeviku täiendamisega.

34 26.09.’06 Nõnda sai lõpetamine kirjutamisi sellest aastast ligi 3 aastat tagasi. Ilmselt ei kirjuta juurde enam augustist-detsembrini 2003, sel, käesoleval aastal. Kunagi hiljem, vahest isegi aastaid hiljem kirjutada ja kommenteerida veel juurdegi. Esmalt lõpetada ´03 aprilli kuni juuli kommentaarid.

35 R. Osborne: „Civilisation“. Ibid. [Tsitaatide lk nr teksti sees.]

36 J. London: „Martin Eden.“, Ibid. Lk. 380.

37 R. Osborne: „Civilisation.“ Ibid. [Tsitaatide lk nr teksti sees.]

38 Selline oli see 2003 päevik, mille, nüüd, ligi 16 aastat hiljem otsustasin oma blogides avaldada. Miks? Isegi oma õige nime all, siin tänasel õhtul otsustasin siiski avalda. Sest nagu W. Shakespeare´i Hamleti sõnadega: „..et keegi teaks minust tõtt...?!“ -- JA kõik vähegi mõtestatud kommentaarid, täiendus-ettepankut ja veidigi mõtestatud kriitika on vägagi teretulnud minu uule täiesti kehtivale e-maili aadressile nagu: madisliibek@gmail.com