Päevaraamat:
2 0 0 2. a. D.
_______________________
„...
Head tegu pole kahetsenud ma iial,
ei
kahetse ka nüüd: sest kaaslastel,
kes
vestlevad või veedavad koos aega,
kel
võrdset armuiket kannab hing,
peab
vääramatult valitsema võrdsus
ka
loomujoontes, kommetes ja vaimus.“(III, 4).
William Shakespeare: „Veneetsia
kaupmees.“1
PROLOOG.
See oli vist elu parim
aasta, see 2002 aasta, igal-juhul oli minu senise elu parim kevad
just see aasta seal kaugel Austrias....! Elu kõige kenam kevad.
Mäletan, et seal Austrias algas kevad ligi kuu aega varem kui siin
kaugel Põhjalas. Akna taga sel kevadel õitsesid puud, millede
nimedestki aimu ei olnud. Kuid see oli kena aeg. Õppisin ikkagi
Habsburgide tuhande-aastase (inimliigi vaim monarhia!) pealinnas,
metropolis, nagu WIEN, Austria muistses ja hiilgavas pealinnas.
Österreich über alles! Õppisin (ühe vähese eestlasena ajaloo
vältel üldse!?) suurjeoonelises Viini Ülikoolis, (uhke Ülikooli
peahoone, suur loss Wien´i kesklinnas, ligi 8o ooo üliõpilast
aastas!) Filosoofia Instituudis (ligi 2ooo filosoofia-huvilist!). See
oli suurejooneline aeg, parim aeg elus üldse, ilusaim kevad elu
jooksul üldse. Ülev ja pidulik aeg. Ja see aastavahetus (2001/02)
oli vist elu suur-sündmus, ikkagi ligi pool miljonit inimest korraga
Wien´i kesklinna tänavatel. JA olles olnud seal kaugel ja imeilusas
Austrias ligi 10 kuud läksin ju Prantsusmaa ja Hispaania kaudu siis
kunagi siia „meie pisikesse Eestisse tagasi“. Siin päevikus on
juttu ka Prantsuse Alpidest (olin seal ligi 5 km kõrgusel, korra
isegi, Chamonie!), olin ka Prüneede kloostris (Montserrat!) seal
kunagi, Barcelona, etc! AGA kõigest sellest lugege siis siit
järgnevalt! ---
___________
Januar
2002.
Aasta algas kõigiti kenasti.
Suurejooneline vaatemäng tõesti, midagi sellist mida võib veel
pikka aega meenutada. A.D. 2002 algas tõesti ka suurepärasel
kombel. WIEN, -- suurlinn oma miljonite säras, ja kogu see
rahvahulk korraga selle ääretult suurejoonelise linna tänavatel.
Euroopa üks eelistatuimaid vaatemängulisi lavaplatse see linn, kui
selline. Ja see oli kõik kokku ka vaatamist väärt. Võimas,
suurejooneline, tõeliselt huvipakkuv vaatemäng. Kogu eluea üks
suurejoonelisemaid aasta vastu võtmisi üldse. Ääretult suur,
tuledes särav suurlinn ja see võrratu pidu, mis seal siis aset
leidis. Uusaasta algus Wieni linnas. Gute Neujahr… Üks
kenamaid aastavahetusi üldse, suurejooneline ja võimas vaatemäng,
midagi, mida ei sooviks veel niipeagi unustada. Kõik on meeles
veelgi nagu oleks toimunu alles eile aset leidnud. Toonane õhustik,
mis oli juba ka tõesti kena, kõigiti kohanenult ja ohtra brandyga
niisutatult. Suurepärane meeleolu, midagi viimase pealt. Tegeliku
olemise tõeline tunnetus. Võimas ja suurejooneline vaatemäng,
meeldejääv etendus see kõik kokku. Kujuteldamatult ülevgi
nähtumus, sellisena tervikuna. Midagi, mida hoolikalt meelde jätta
ja hilisemalgi meenutamiseks alal hoida. Kui tagasi tulin olin kui
šampusesse kastetud. Ja selle tuleva aastaga algas seal mail ka
EURO-ajajärk.
Ma ei olnud üksi muide, sel ajal,
seal linnas ja nõnda. Eelmise aasta viimastel päevadel olid
saabunud kui seltsiks sinna ka T. ja paar poola neiut. Nii, et aasta
sai vastu võetud ka kõigiti seltskondlikul kombel. Millest sugenev
erinevus igapäevasesse aja kulgu. See oli ka ju tõesti eriline aeg,
ka siin veel tundub nõnda just, meenutades… Kogu Austriasse saabus
toda päeva tähistama ligi 400 000 väliskülalist. Pluss 200 000
Austria muudest osadest. Nii, et tolle kena linna rahvaarv kasvas
selleks tähtpäevaks ligi 600 000 inimese võrra. Pool miljonit
inimest korraga WIEN´i kesklinna tänavatel. Seal ei olnud õieti
ruumi liikudagi. Niivõrd paksult oli seal inimesi. Pidu algas
Rathausplaz´ilt. Sinna me läksime kõigepealt. Inimesi kui murdu,
kõik selle ühe hetke tähistamiseks välja voolanud. Meeldivaid
hetki sealtki meenutada. Siis läksime üheskoos vanalinna poole.
Ühel platsil oli siis see raadiojaama Ö3 vabaõhukontsert.
Tuhandeid noori inimesi kuulamas. Liikusime aasta lõppedes aegamisi
lähemale linnasüdamikule ja Stephansdom´ile. Kõik WIENi kesklinna
tänavad olid inimesi paksult täis, nii, et vaevu andis liikumagi.
Kõikjalt maailmast just selle hetke tähistamiseks sinna kokku
kogunenud. Ja too aasta 2001 hakkas juba lähenema oma lõpule. Veel
olid jäänud mõnedki loetud minutid. Aastavahetuse hetk tabas mind
eraldi, üksinda viibides just Stephansdom´i esisel väljakul.
Inimesi oli sealgi murdu. Järjest lõhkevad raketid ja paukpadrunid
jalge all. Võimas ja meeletu meeleolu. Suurepärane õhustik.
Kustumatud muljed. Hiljem tulin sealt tagasi, sõin veidi ja siis,
veel hiljem kuulasin taas toda Ö3 šowd. Me oleme sakslased… Kena
feeling. Kuigi jah, eriti pikaks toda aastavahetust toona ei
venitanud, kunaski sai taas tagasi mindud jälle, koju. Kuid
kustumatud muljeid oli vähemalt juba kaasa viia. Viimaste aastate
üks suurejoonelisemaid aastavahetusi oli siis juba selja taga.
See toonane jaanuar oli kena ja
veelgi on kena seda kuud, seda kunagist, meenutada siin. Toonane
õhustik, üldine suhtestuslik antus olid juba täiesti korras kui
sellised. Üldiselt kulges aeg seal oma rada. Jaanuar oli muidugi see
kuu, mil tegin oma esimesi eksameid saksa ülikoolis. Toonane veelgi
meeles, kuigi kuidagi kui hägustatult juba. Mida ma seal siis
sooritasin toona? --- Hans-Dietrich Klein und “Logik &
Metaphysik”, -- esimeseks saksa keelseks suuliseks eksamiks üldse,
sujus see toon siiski vaid kuidagi….; Konrad Paul Liesmann ja
Schopenhaueri puudulik. Grimmlinger ja Kant , “Grundelgung der
Metaphysik der Sitten”. Eksamite aeg. Toonasest mõnadgi veel
meeles. Esimesed eksamid seal nõnda üldse. See oli kui “Eine
Rechtfertigung des Lebens”. Ja toona seal ma juba ka jõin, kenasti
ja piisavas määras. Bärndyt voolas igal juhul juba ojadena; see
oli esimeseks kuuks, too ammune jaanuar , mil seal jõin juba tõesti
süstemaatiliselt ja seda kogu kuu vältel. Hoolimata eksameist, või
vahest ka, -- sellelgi heal põhjusel. Vahet enam seal ei olnud.
Mingi periood oli lõppenud ja seda võis ka tunda. Teatud hoolimatum
ja ükskõiksem meelsus selle asemele sugenenud. See oli kena aeg
seal toona, veelgi siingi meenutamaks.
Too muljetavaldav aastavahetuse
vastuvõtmine. Miljonite hulgas, tungeldes inimestest ummistunud
teedel. Aastavahetus koos miljonite teistega. Midagi ehedalt
euroopalikku. Suurejooneline etendus ja mõjus vaatemäng. Seltskond,
mis ümbritses, ja tänu millena see aeg erilisena mõneti meelde
ongi jäänud. Sellega seonduvad üksikud detailid turgataksid kui
meelde. Suurejooneline aastavahetus sealt Viini tänavatelt
meenutada. Stephansdom tulede-säras. Ära-vahetamiseni omanäoline
õhustik ja meeleolugi sealt. Eksamid, joomine, ohtralt brandyt,
pärast, siis kui olin juba taas sinna üksi jäänud. Koos teistega
veedetud ajast nii mõndagi meenumas. T. jäi ju mõneks ajaks veel
sinna. Koos temaga tuttavatel radadel, koolis ja muidu ka. Nii
mõnelgi pool sai nõnda käidud, pildistades ja talviselt külmas
õhus brandyt joodud. Heldenplaz talvises öös. Ära-vahetamiseni
omanäoline. Troskad, mis ootasid külastajaid… Ja BRANDY…
Niimoodi see kuu algas, kuid lõppes see juba hoopis teistsugustes
meeleoludes. Algamas oli õppeaasta pikim vaheaeg.2
Februar
2002.
„...
Eks sõprus püsi igas teises asjas,
Kuid
armuasjus jääb ta kõrvale:
neis
süda rääkigu vaid oma keelt,
silm
kaubelgu vaid oma huvides,
neis
ära usu asemikku: ilu
on
nõid kes ustavuse peletab.
Me
kogeme ju seda iga tund.“ (II, 1).
„...
See kui kõik ehtivad omadused pole koondatud ühte naisesse, ei leia
ükski naine minu silmis armu. Ta peab olema rikas, see on kindel;
tark, või ma ei tahaks teda; vooruslik, või ma ei hakkaks teda
kauplema; ilus, või ma ei vaataks talle otsa; tasane, või ma ei
laseks teda ligi; puhas kuld, või ma ei võtaks teda ka koos
kullahunnikuga; hea kõneoskusega, osav muusikas, ja kui ta kõike
seda on, siis jäägu tema juuksevärv taevaisa otsustada.“, (II,
3).
W.
Shakespeare: „Palju kära eimillestki.“3
Veebruari
kuu. Meelde jäänud
sealt, toonasest ajast peaasjalikult just seetõttu, et sellel kuul
oli õppetöös õppeaasta pikim vaheaeg ette nähtud. Sellest siis
ka eriline meelestatuse laad ja üldine, varasemast paljuski eristuv
õhustik. Sai võetud ühtäkki hoopiski teisti siis seal. See pikk
vaheaeg mõjus kuidagi ääretultki kenasti. Sai hoopiski vabama
pilguga ümbritsevat vaadeldud hakkama. Ja pärast seda kuud läksid
päevad juba kui kevadele vastu, seal kaugel lõunamaises kliimas.
See oli nagu täiesti viimane talvine kuu, kuigi jah, ilmad olid juba
soojemad. Päris külmi ilmu oli seal üldse vaid veidi,
aastavahetuse paiku ja kohe peale seda. Veebruar oli juba soojem. Ja
kohalikud hakkasid kevade-meeleoludest rääkima juba siis. Kuulasin
toon juba hoolega kõiki kohalikke lainepikkusi, niipaljut sellest
T.-st seal maha jäi. Veebruar jah, oli õppetööst täielikult
vabastatud. Sellest sealne toonane hoopiski erinev õhustik ka
tulenema oli seatud. 4
See oli hoogne ja hoolimatu.
Tuulasin tolle ühiselamu kui läbi ja otsisin huvipakkuvat. Seondus
see muidugi telekavaatamise ruumi otsimisega, sobiva sellisega.
Käisin toona seal siis kõikidel erinevatel korrustel ja tutvusin
n-ö ümbritsevaga. Olgu see siis olustik või ümbritsevad inimesed.
Enamjaolt noored ja paljud ka kohalikud veel pealekauba. Erinevaid
tüüpe võis siis nõnda kohata seal. Meelde ongi sellest kuust
jäänud just see hoopiski vabam ja hoolimatum meelsus. Ei olnud enam
ühtäkki kuigivõrd otseseid igapäevaseid kohustusi, ja leidus
seevastu palju vaba aega. Kuidagi siis pidi seda nagu siis sisustama.
Meelde on jäänud ka nood üliõpilaspeod, ligikaudu sellest
perioodist just. Toonane õhustik ja olustik on eriti ilmekad
otsekui. Eriti vabalt võetuna ümber sõnastades, -- tundsin end
lihtsalt suurepäraselt seal ja toona. Mitte midagi kui ei olnud enam
puudu. Kõike jagus, -- vaba aega ja rohkesti, raha ja palju juua.
See viimane muidugi omaette teema. See kuidas just alguses eriti see
taevalik BRANDY küll mõjus…. See kui jumalate jook, joovastav,
otsekui ümber-vahetamiseni teiseks muutev kogu ümbruse, kõik
ümbritseva asjad, inimesed ja nähtumused. Taevalik ja rahulolev
meelestatuse laad.
Nõnda see ammune kuu toona siis
möödus. Vabalt ringi tuuseldades, täiesti vabalt võttes,
ükskõikselt suhtestudes nii endasse ja seonduvatesse asjaoludesse.
Millesse iganes. Täiesti vabalt võttes ja selleks oli seal toona ka
kõik mõeldavad tingimused kõigiti olemas. Palju vaba aega. Ja
raha. Ja väga palju juua. See mõjus alguses tõesti veel kuidagi
kui eriliselt. Ühtäkki lihtsalt nõnda kui jooma asudes. See mõju
oli lihtsalt kirjeldamatu. Kirjeldamatult võrratu. Ekstreemsemaidki
eksistentsiaalseid elulisi kogemusi. Või kuidas ka mitte sõnastades.
Tundsin end kõigiti vabalt, brandyt voolas ojadena, mulje jäi –
otsekui oleks kuldne loor minu ja kõige ümbritseva vahele tõmmatud.
Võrratu aeg, võrratu elamuslik rikkus. Nood kenad austria preilid
seal pidulistelt üritamistelt. Kena meenutadagi. Kui hoogne kui
võrratult hoogne meelestatuse laad. Ükskõikselt ja hoolimatult ja
ometi kui kenasti. See oli nendest üheksast kuust kõige vabam mul
veeta seal üldse. Sellest ka see eriline ja kõrgele-kiidetav
meelestatuse laad. Kena aeg tõesti, meenutada siin veelgi….
ÖSTERREICH
----
!!! ---- kõik see ümbritsev oli kuidagi eriti meele
järele. Diskreetne ja peenetundeline atmosfäär. Tundlikud ja
äärmiselt viisakad inimesed, kes ümbritsesid mind otse igal
sammul. Kenad inimesed tõesti, meenutada vaid, kuni lõpuni välja
oli saksa keeles lausutud sõnadel meeldiv kõla. Kenad inimesed,
need kes mind seal ümbritsesid otsekui. Kõigiti meeldivad muljed
neist, kui sellistest. Seega ka kena koht. Kena maa, kenad inimesed.
Lumetipuliste mägede sinakas-valge helendus. Austria.
Ääretult kena loodus ja kenad inimesed. Austria. Alpide
lumised nõlvad… Ilusasti ja kõigiti korralikult ning kenasti
kujundatud igapäevane õhustik ja olustik. Auväärsed
institutsioonid, imeilus loodus, suurepäraselt funktsioneeriv
heaoluühiskond, kenad ja viisakad inimesed. Sellinegi oli see
Austria. Ja veelgi ka selline nagu seda sai esmakordselt kunagi
mäletamatutel aegadel silmatud värvilistest pildiajakirjadest,
kunagi ammu, varases lapsepõlves. See tõesti ka oli selline maa
just, selline nagu sellist maad üldse ette kujutlekski. Täiuslikult
korrapärane, ääretult ilusa loodusega ja täiusliku ühiskondliku
korraldatusega maa. Lihtsalt, midagi mida kena vaadatagi. AUSTRIA
– selline see maa just kui oligi --- täiuslik ja imetaoline.
Võrratu kokku-kõla. Imeilusa looduse ja kenade inimeste asustatud
maa. Kusagil väga kaugel, Itaalia piiri lähedal, Alpide mäestiku
maal. Seal lootsin minagi toona, et saan rahule jäetud, et saan seal
olla üksi ja enesega rahulolevalt. Kui aga see siiski täielikult ka
ei õnnestunudki oli leida paljutki millest lohutust otsekui otsida,
nt brandy…. See oli kena kuu, too ammune veebuar.5
März
2002.
„...
Maailm on lava
ja
mehed-naised kõik vaid näitlejad.
Nad
ilmuvad ja kaovad. Inimlapsel
on
elus palju osi; vaatusteks
on
seitse eluiga.“(II, 7).
„...
Ei loo Indiaski pind
teemanti
kui Rosalind.
Tuul
sest siristab kui lind,
mida
väärt on Rosalind.
Tuhmub
maal, kui võlub sind
kõrval
seisev Rosalind.
Muud
kõik näod, te jätke mind,
Ilus
on vaid Rosalind.“ (III, 2).
W. Shakespeare: „Kuidas teile
meeldib.“6
Märts oli samuti äärmiseltki
kena kuu, siingi veel meenutada. Nii võttes, -- see oli üks
kenamaid kuid viimaste aastate lõikes üldse. Sest pole ju paraku
olnud midagi kuigivõrd kena eriti palju… Kuid see kuu oli
täielikult super. Olin kaugel maal, täpselt pool aastat olin
ma märtsi alguses juba sellel kaugel maal veetnud. Täielik
eraldatus, üksildus, omaette-olek, mida võiks veel tahta. Ja
piisavalt raha ja vaba aega ja võimalusi. Milliseid võimalusi
ometigi. Ja olin juba joonud paar kuud, märtsi alguseks ja teinud
seda süstemaatiliselt ja järjest, iga jumala päev. Eriti
intensiivselt veel eelnenud kuul, kuivõrd siis nagu muud tegemist
nagu õieti polnudki. Nii, et märtsi alguseks olin kenasti vormis,
kõigiti. Suurepärane enesetunne, hoogsus ja hoolimatus samas. Ja
siiski õppisin ma ju ühes auväärsemas institutsioonis selles
kenas linnas üldse. Kui vähemalt meenutada kesklinna suuremaid ja
esinduslikumaid hooneid. Märtsis algas muidugi jälle õppetöö.
Kuid seegi sobis kenasti. Mäletan end istumas seal NIG-i seitsmendal
korrusel, ava-õhu terrassil ja kaalumas sedagi varianti. Algamas oli
minu 12 semester filosoofiaga, ning 12 semester üldse. (Nüüd
varsti siis algamas 13 semester üldse ja esimene semester
poliitikateadustega…) Toonane õhustik ja muidugi ka olustik oli
juba kõigiti kohandunud nõutavate tingimustega. Olin kõigiti
kohanenud eluks seal ja kaugel. Ääretult palju abi oli brandyst,
see kui ilustas kõike kujuteldavuse mõõtmeid, muutis suhtumist,
hoolimatumaks ja ükskõiksemaks, veelgi säilinud mõningate
nuripidisuste suhtes. Kuid jah, see oli kena aeg. Seal kaugel,
lõunamaises kliimavöötmes ka juba kevadine kuu. Seda oli ka tunda
ja näha. Uute lootuste tärkamise aeg, sealgi, sel kaunil kevadel.
Kas on olnudki nii kena aega? Loodetavasti saan aga sellist
peatseltki, veelgi kogeda….
Mis märtsist on eriti meelde
jäänud – too ootamatu külaline. Sugulase tuttav või nii. Üks
noorem naine, keda sinna tõmbas mingit laadi üritus. Pakkusin siis
tollele nagu öömaja seal mõneti ja ka tegelesin tollega seal
mõneti. Rohkem küll igavuse peletamiseks, aga muidu ka. Aire. Mingi
tegelane lihtsalt, nõnda sai seal suhtutud. Selle kaudu tuttavaks ka
sealse OSCD eesti esindajaga n-ö. Tegelane jälle, kui mingist
koomilisest ooperist. Arvestades lähtumise üldist tausta. Jah,
mäletan, kuidas sai nende saabumisel otsustatud seltsida ja kaasa
minna nendega. Too üritus, koomiline ja isegi ebameeldiv. Ometi sai
selle tüübiga seal kui tegeletud ja ümbrust jälgitud ja niisama
aega veedetud. Hiljem isegi külastasime mõningaid muuseume. Nüüd
alles meenub, sellega seoses, et osasid (muuseume) olin selleks ajaks
juba külastanud. Seega, juhul kui too naisuke saabus sinna ütleme
märtsi teisel poolel, siis olin seda pidanud tegema kas juba märtsi
alguses või isegi veebruaris juba, Vaevalt, et juba jaanuaris. Jah,
Kunsthistorische Museum, seda külastasin esmakordselt juba
veebruaris. Ja märtsiks ilmselt võtsingi siis tolle tasuta
muuseumide külastamiseks mõeldud kaardi sealt ÖAD-büroost.
Täpselt nii, seega olin märtsi lõpuks juba osasid muuseume
külastanud. Ülalmainitu kui üks ilusaimaid hooneid kus kunagi olen
viibinud. Kunsthistorische Museum --- prächtig…. Suurejooneline
ehitis täis kõikmõeldavaid kunstiaardeid kõikidest aegadest.
Veetsin seal palju tunde, kokku külastasin seda hoonet vist oma 5-6
korral. Korduvalt ja meelsasti. Märtsi lõpus pidin seal juba
vähemalt 2-3 korda käinud olema. Ja siis nood Heldenplatzi
ümbruses asuvad muuseumid, ka neid, osaliselt olin külastanud juba
varem. Külastasime neid ka koos, nt Satzkammer, kust
meenuvaid üli-ohtralt vääriskive ja reliikviaid. Kristuse oda ja
ükssarviku sarv. Ja Austria kroon…. Jah, ka seal olin juba olnud
varemgi
Külastasime vähemalt paar korda
ka seda usulist n-ö üritust. Taksoga sõit edasi-tagasi. Kohapeal
muidugi mõneti jampslikum või kuidagi nii. Rahvakogunemine seegi.
Aga jah, need muuseumid. Käisime koos ka nt endise keisri
eluruumides seal Hofburgi lossis. Muljetavaldavat sealtki.
Varem olin külastanud toda raudriiete ja muusikariistade kogu
Heldenpalzi ühes servas asuvas hoones. Üle kõige muidugi
domineerimas too Kunsthistorische Museum. Võrratu ehitis,
suurejoonelises stiilis ehitatud ja kenasti kaunistatud injentöör.
Ja muidugi kõik need kunstiaarded. Rubens, Rembrand, kõik tuntud ja
tundmatud meistrid varasemast. See koht sai mulle ajapikku lausa
omaseks. Vähemalt 5 korda külastasin seda ometi. Ja asi oli ka seda
väärt. (Siit hilisemaks tallele: koheselt huvituda selle
Copenhageni linna kultuuripärandist, muuseumid, etc.) Jalutasime
kiiresti läbi ka tolle vastasasuva Naturhistorische Museumi, mida
oma ala asjatundjad peavad üheks parimaks kogu maailmas. Meelde on
jäänud sealt ennekõike ahve täis ruum… Külastasime lõpuks ka
ühte kontserti, vanalinnas, too hoone asus Burgtheater´i taga. Kena
üritus kõigiti, kuigi ka piisavalt kallis, nii, et üksi poleks
vahest sinnagi jõudnud. Oleksin eelistanud lihtsalt maha juua seegi
raha ilmsesti…. Kuid üritus oli kõigiti jälgitav, pärast seda
läksime tolle neiuga lahku ja nägin seda siis alles eestis kunagi.
Jah,
märtsi kuu oli seal kena aeg veeta. Külastasin hoolega muuseume,
kuna mul selleks kuuks just oli võetud see külastuskaart.
Järelikult siis märtsis jah, peaasjalikult. Vist korra käisin vaid
varemalt, veebruaris tolles galeriis. Muidugi läks märtsis siis
jälle lahti ka õppetegevus. N-ö uue hooga minagi siis seal sellega
hõivatud. Kõigiti kenasti sujumas seegi, ja ka --- täiesti
pingevabalt, polnud enam mingit uudsuse-kripeldust ja teadmatust oma
hakkamasaamise kohta. Kõik laabus sujuvalt ja kõigiti kenasti Elu
seal ühiselamus voolas oma rada. Peaasjalikult muidugi jõin aga
brandyt ja sellest on siiani siiraltki hea meel. Kenasti veedetud
aeg, järelikult siis. Külastasin muuseume. Ja leidsin, et seal
kenas linna ka leidus seda, mida tulnuks tingimata vaadata. Vahest
rohkemgi kui jõudsin või huvitusin. Kuid asi seegi, see kõik ,
mida seal kui ära nägin. Ilmad olid siis juba kevadised. Kõik
kulges mööda harjunud rada, sujuvalt ja kenasti . Ja mis peaasi, --
ma olin lihtsalt rahul oma olemisega, nõnda nagu siis ja seal nagu
olin….7
April
2002.
Kui
mõtlen, pean ka rääkima!“ /.../ Teid tänan seltsi eest; kuid
õigust öelda niisama meeleldi ma oleks üksi.“ (III, 2). /.../
„... kae tüdrukut, kes jõuab ette preestrist! Jah, teadagi jõuab
naise mõte alati ta tegudest ette. /.../ „Nii on kõigi mõtetega
– neil on tiivad.“ (IV, 1).
„...
See tähendab vaid helgeid unistusi,
vaid
kirglikkust ja armsa ihaldamist,
vaid
jumaldamist, ja truudust,
vaid
siirust, läbemust ja läbe hardumust matust,
vaid
puhtust, püsikindlust, teenekust.“ (V, 2).
W. Shakespeare: „Kuidas teile
meeldib.“8
Aprill oli juba täiesti kevadine
kuu seal kaugel. Kogu too lõunamaine kliimapiirkond oli kõigi
looduslike protsesside osas julgelt kuu aega siinsest ees. Aprilli
kuu ilmad olid juba väga soojad, kevadised, peaaegu, et
varasuvisedki juba. Mäletan seda meelde sööbinud vaadet oma
korteri aknast, viiendalt korruselt, kuidas puud seal all lehte
läksid ja kuidas need puud siis, mille nimegi ma ei tea, siis sai
õrn-roosadest õiekobaratest hoopiski uue ja meeldejääva ilme.
Jah, nende puude õrn-roosad õiekobarad… See oli siiski äärmiselt
kena aeg toona ja seal. Olid ju juba seljataga pikad kuud täis
ise-ette-olemist, eraldatust, rahulikku ja enesekindlat üksindust ja
muidugi ka – ohtralt alkoholi. Seda viimast muide täpselt nii
palju kui seda ka kulus. Seega täiesti piisavalt, juues pigem kui
tunde järge, palju aga tahad. Ja seda ka kulus. Ja sellevõrra
etemini oli see aeg siis koheselt ka veedetud tõesti… Muidugi,
kõik see ei takistanud õppetegevust mingil moel. Sai pühendatud
ennast ka sellele, niivõrd kui semestri keskel selleks tarvidust
oli. Ärkasin harilikult hiljem, siis kui ärkasin. Igal päeval sai
ennast siiski ka kooli viidud. Sinna aga läksin, nagu kogu sellel
semestril juba teisti, vältimaks ebameeldivaid mälestusi ja muidu
ka, kuivõrd oli lihtsam, sõitsin sinna ja tagasi harilikult kahe
trammiga. Algus piletiga, hiljem juba ka ilma. Koolipäevad möödusid
kui ühetaolises reas, kuulasin erinevaid ja huvitavaid loengudi,
kevadsemestril olid nt Peter Kampitsi loeng Sartrést, Liessmanni
loeng Kierkegaardist, jpt. Zeidler luges midagi Kantist, ja oli
muidugi ka muud. Meenub kuidas ma mõnes loengus seal toona siis
istusin ja olin. Kampits´i naljad ja Liesamanni väitmised. Kõigiti
kena siiski pigemini.
Kuid ei olnud ka pelgalt kena.
Vahel ikka veel mingit arusaamatut ja absurdset ja viimseni
idiootliku elamuslikku antust. Kohati kohe närvesööval kombel
isegi. Nagu siis arvasin ja tundsin – see kõik mõjus siiski
ennekõike ärritavalt ja ka solvavalt. Mõelda vaid… Milline
absurdi-elamus ometigi. Kirjeldamatu kui vaevuda meenutamagi. On
jäänud meelde seega ka mõned kehvemad loengud ja söögikorrad.
Ühel hetkel kogu see absurdne ja mõttetu jälkus isegi niivõrd
närvi ajamas, et otsisin üles tolle naeruväärse asutuse nagu
eesti saatkonna, tolles linnas. Mingi pisike putka, paar väändunud
larhvi sees, üldmulje kõigiti kohasel kombel – ärritav ja
vastik; tülgastusväärsed inimtüübid, võrreldamatud kui
kõrvutada noid ja meenutada olevaid eriti – kohaliku vastava
ainesega. Kuid nõnda nood lood paraku olid. Veelgi, mis oli
absurdi-kogemus tõesti. Suhtuda siis vastavalt. Pisikesed armetud
trügivad tõprad. Jälk, eemaletõukav, küünitav ja armetu see
kobrutav mass. Piiratud ja kipakil, kui säilitada objektiivsemat
pilku. Sellest saatkonna külastamise päevast on meeles muudki.
Külastasin ka Karlskirchet. Sealt tornist avanes kena vaade kogu
kesklinnale. Huvitav suhtumine täheldatavana. Too saatkonna
külastamine seal oli otsekui kohustuslik. Nõnda vähemalt toona
tundus. ET mida nood inimesed (või millega täpsemini ka tegu ei
oleks) siis õieti endast kui kujutavad. Teadagi mida… Kuid kogu
see armetu jälkus ei suutnud siiski varjutada üldmuljet. Ja abiks
oli ka alkohol. Ning seda jagus palju kulus.
Mida veel tollest ammuseks jäänud
kevadisest kuust seal kaugel maal? Sel kuul leidis aset ka too
juhuslik seik, viimane sealne kohtumine tolle OECD küündimatu
kodukootud esindajaga. Ülikonnastatud põrsas oleks rohkem muljet
avaldanud. Kuid see oli midagi võlgu nimelt. Mäletan joomist pea
kõikjalt. Alkohol kui lahutamatu kaaslane loengus ja igal pool
mujalgi. Üldiselt kulges eluke toona mööda sisseharjunud rada,
joomine, magamine, söömine , lugemine ja loengud ja vaba aeg.
Kõigeks aega jagumas. Too kevadine kuu on siiski peamises kui
meelest hajunud, ju siis polnud eriti meeldejäävaid sündmusi
sellest kuust hiljem kui taas-meenutada. Seega siis, -- elu sujumas
toona seal kõigiti kenasti. Mööda sisseharjunud rada. Einestasin
vahel ka väljas, kahjuks pole sellega seoses midagi eriti kena aga
meenutada. (Vt ka ülaltoodut ja soovi korral vaid meenutada.
Selleks, et hiljem teada kuidas suhtuda). Einestasin nagu ikka ka
seal ülikooli, NIG-hoone seitsmenda korruse sööklas, Mensas.
Mõndagi meenutada sealtki, tundub, et väga ilmselt siiski ei
maitsenud. Kuid see eest maitses muidugi seda paremini, lihtsalt
võrratult hästi aga BRANDY. Ja seda kulus ka
ohtralt, brandyt voolas ojadena. Veini ma muuseas, teisel semestril,
enam ei joonud tilkagi. Vahel vaid šampust. Üldiselt oli toonane
aega aga siiski kena kuu ja sellisena pigem seda ka meenutada. Vahest
on siinse kirjutamise ja meenutamise eeliseks hilisemale lugejale
seegi, et seda ei tarvitse teha mitte mingil kindlal päeval, mitte
mingis üheses meeleolus.
AUSTRIA,
ÖSTERREICH ---- See oli ikkagi võrratu maa kus
pikemat aega ja nõnda viibida. Vaid kenad mälestused ennekõike
kogu tollasest pea aastasest perioodist meenumas. Võrratu maa,
(Österreich rein, alltag raus). Lumetipuliste mägede
valevus, võimsad Alpid. Mägede maa ennekõike. Kuigi Viini linn
asus Doonau lauges käärus, jõe kõrval. Lapsepõlve värvikirevate
pildiraamatute heaolu maa. Austria. Kui kõnekas
kokkusattumus, kui huvitav suhtumine siitki… See maa kus nartsissid
ja alpikannid kasvavad vabas looduses, mägede nõlvadel,
alpi-aasadel…. Edelweiss, õilis valge. Valge ja punane, kui
erineval kombel seda ka nägin, kui dekoratsiooni ja sümbolit
millegile enamale. Kui võrreldamatul kombel kenana see näis.
Heaoluühiskond igas mõttes kõikjal ümberringi. Avaldumas igas
väljapeetud üksikasjas. Inimestes muidugi ennekõike. Inimesed kes
näisid olevat kõigiti kenad ja korralikult ja äärmiselt
korrektsed ja kõigiti viisakad. Kena meenutadagi, saksa keele kõla
oli kuni lõpuni välja meeldiv kuulda. Võrreldamatu kogu tolle
kohaliku saastaga kõrvutades. Ka suhtumine sai olla ainult risti
vastupidi erinev. Kena meenutadagi ja suhtuda, vahel veelgi kunagi,
kunagi hiljem jällegi. Või võtta siit lihtsalt õppust. Lihtsalt
sellest, mis ilmneb kui ümbritsevat jälgida. Kogu see maa, see kena
linn, nood inimesed seal, -- kõik see oli täiesti ja
kirjeldamatulgi kombel lihtsalt erinev. Heas mõttes. Kena, et
sain seal elada nii pikka aega, viibida selles kenas linnas, seal
õppida ja seal juua. Kena meenutadagi. Hoida kõik seda sealset
mõtteis alal ja hoida seda ka puhtana. 9
Mai
2002.
„...
Mis mõte on sel kõigel? Kuis saan jagu?
Kas
olen hull? Või on see unenägu?
Mu
meeled lummus kastku Lethesse,
las
magan, kui on unenägu see!“ (IV, 1).
W.
Shakespeare: „Kaheteistkümnes öö.“10
Mai kuu oli ka kõigiti
suurepärane kuu seal kaugel veeta ja nõnda. See oli kaheksas kuu
järjest veedetuna seal Austrias, kaugel ja üksinda. Mitte kunagi
varem ei olnud ma veel nõnda oma aega veetnud. Nii kaugel ja
sellises eraldatuses. Ja see oli ka kena kuu tõesti seal. See oli
juba täiesti suvine kuu. Sealses lõunamaises kliimavöötmes oli
see juba täielik suvekuu. Ilmad olid väga soojad, ja kõigiti
kenad, mis lisas olulise nüansi üldisesse rahulolusse kõige
ümbritsevaga. Millega seal toona tegelesin, --- magasin ja olin
ärkvel, külastasin iga päev hoolega loenguid välja arvatud pikad
nädalavahetused. Külastasin loenguid ja üritasin kõigiti süveneda
seal nõnda pakutavasse. Phänomenologie des Fremden. Ja ometi
kui võõras seal. Kuid, juhul kui, siis – endast sõltumata
asjaoludel kõigiti. Ja midagi sellest ei häirinud mind seal enam
kuigivõrd. Endiselt voolas ohtralt ka brandyt. Ja seda jagus ka
tõesti küllaga. Essen muss auch …, ja peaaegu ei mingeid muid
kommentaare. Korra mingi mutike kui kobises, omal kombel. Korra
täheldasin ümbritsevaid noori kui risti ette löömas. Ja muud ei
midagi, ei vähimatki kriitikat, vastupidi, --- joo palju kulub, nii
palju kui hing iganes ihaldab. Ja seda ma seal siis ka tegin. Otsekui
kuldne loor oleks mille tulemusena minu ja ümbritseva vahele
tõmmatud. Kuldne loor… See oli juba viies kuu kui ma seal järjest
ja ohtralt jõin. (Esimesel semestril ju kogu täiega pigem vaid
veini.)
Külastasin hoolaega loenguid, osa
neist olid ka äärmiseltki huvipakkuvad, nt too Ameerikast tulnud
mingi rahvusvahelise institutsiooni funktsionäär, kel juured näisid
olevat Austriast. Ja siis see hollandlane, kes tõesti ka muljet
avaldas oma esinemise ja oma kirjandusliku poole pealt. ( Ja paistis,
et mulje selline ei avaldunud vaid ühtepidi…). Ja siis too Austria
valitsuse EL või NATO funktsionäär ja sellegi väljapeetud
esinemine ja prohvetlikudki, kuigi pisult emotsionaalsed väitmised.
Neid kenasid loenguid oli ka statsionaarselt toimuvate hulgas
rohkest. Kuulas ka nt toda Gartlerit, see pisike sõbramehelik
nässakas ja Heidegger ja Mukarovsky ja Kant; siis veel teisigi, nt
too instituudi ase-eestseisja, mis-ta-nimi-nüüd-oligi…. 11Ja
Kierkegaard ja Sartré, mõlemad nii mõneski kombel huvipakkuvad.
Loenguid jagus ja külastasin noid ka, teades, et juba järgneval
kuul tulevad jälle ka eksamid. Nendekski kui valmistudes ja nõnda.
Kirjutasin noid kui juba ette vist. Kõike siiski juba veidi vist ka
varjutas see, et too kena ja võrratu aeg seal kaugel veeta hakkab
juba tasapisi oma lõpule lähenema. Või vahest veel ka mitte seda.
Külastasin hoolega ka muid
ettevõtmisi. Noid ühika-pidusid seal vastasmaja keldris olen juba
lühidalt maininud, kui neil võiks pikemaltki peatud, nood sellised
peod vältasid seal kogu aasta jooksul nii aeg-ajalt. Ja sai noid
siis ka hoolega väisatud ja joodud samas ja põhjalikult. Pidasin
end seal üldjuhul huvitaval kombel ülal, täiesti hoolimatult ja
ükskõikselt, seal lae all kõõludes, ülbelt ümbritsevaist üle
vaatamisi ise täis kui viimane… Kuid nood olid kui kena vaheldus
seal ja nõnda. Kenad rahvusvahelised tüdruku-tüübid, kena
meenutada tõesti. Itaallannad, hispaanlannad,
sakslannad-austerlannad, mida aga iganes. Teisel semestril ei olnud
enam aga eriti prantslannasid, need kaks-üks kenakest ma eelnevast
semestrist küll unustasin mainimata. Külastasin ka muid ettevõtmisi
ja pidusi. Meelde on jäänud too Heldenplatzi ühes nurgas asuv
vaba-õhu kohvik. Otsekui mõnelt Renoiri maalilt välja-astunud.
Tõeline 19 saj konnatiik, kus auväärsed kodanlased kunaski
promeneerimas käisid. Ja ilmselt nõnda oli ka seal. Tänapäeval
siiski veidi teisti. Ise olin seal enamiku ajast õndsalt täis.
Joovastunud, kuid mitte ainult alkoholist (Yahhoo-mail…). Sealt
kohast on meelde sööbinud äärmiseltki kenasid pilte. Ajast mil
roosid kõik ümberringi õitsesid… Suurejooneline ümbrus, taamal
presidendipalee kuppel, ümberringi too avar plats palistatud
Hofburgi suurejooneliste paleede kompleksiga. Kena suveõhtune
õhustik ja enamatki sealt veel. Ise täis hoolimatut hakkamist ja
kenasti purjus nagu ikka, nõnda ka seal. Need pildid on otsekui
mällu sööbinud.
Veel
ühte üliõpilaspidu külastasin. See asus seal Alsenstrasse
ristmikul paiknevas üliõpilas-campuses. Kunaski mais võis see olla
küll kui sealgi käisin. Kena meenutada sealsetki kõike, tõesti ka
on. Jõin toona üli-rohkesti. Olin juba kenakesti täis kui sinna
sattusin. Kenasid vaatamisväärsusi leidus sealtki. Nagu tigedad
linnud, teravate nokkadega eksootilised linnukesed… Suhtlesin seal
hoolega, mina muidugi kui: aus Finnland... Kõigiti kena pidu sealtki
meenutada, Lõpuks oli tõesti õndsalt täis ja täiesti purjus
kõigiti. Muide see on siiamaani, kuu rohkem kui aasta aega hiljem
siiski veel viimane pidu kus olen käinud. Kuid las ta siis olla,
seda kenam meenutada, see oli ju ometi siis ja see oli seal… Nagu
ka seda meenutada, mil ma viimast korda ujumas käisin… Vahemeres….
Nice. Kuid sellest hiljem. Toonast aega meenutades, midagi väga
väljapaistvat ja ekstreemset ei leidugi ja kena ka on. Seega oli
kogu too aeg ikka kenasti ja õieti veedetud. Juues ja ringi
laaberdades. End seejuures ka kõigiti kenasti tundes. Külastasin
vist sel kuul ka toda vaba-õhu moeetendust seal Rathausplaz´il.
Adios. Kõigiti kena üritus oli seegi, omanäolisel kombel.
Rahvast kui murdu, meenumisi siis aastavahetuse aeg. Ja ääretult
kenasid muljeid sealt tõesti tallele hoidmiseks kaasa saanud. Mai
kuu oli ääretult kena, see oli 8 kuu mul omapäi ja nii kaugel ja
nii võrratult kenades tingimustes nagu seal tõesti ka olid.
Suurepärane maa, ääretult kena linn ja kenad inimesed kõikjal
ümberringi. Ja mina ise seal --- järjest juues ja enesega kõigiti
rahul olles. See oli ääretult kena aeg hilisemale meenutamiseks.
Juni
2002.
„...
Sõprust, mida ei sõlmi tarkus, saab narrus kergesti jälle sõlmest
lahti võtta.“ (II, 3).
„...
Cupido, tee, et siin kõik vaiksed neiud
saaks
pandarustelt kambrid, sängid, peiud.“ (III, 2).
W.
Shakespeare: „Troilus ja Cressida.“12
Juuni oli siis viimane kuu seal ja
nõnda veetmiseks. See oli ligi see mõte kui selline. Taas kord
vaadata kõike ümbritsevat, vaadata kui viimast kord, hoolikalt
kõike meelde jättes, selleks, et kunagi ei peaks unustama. Taas
kord kõik seda kogeda kõike seda, mis ümbritses, inimesi, loodust,
neid kesklinna tänavaid, kõike seda kena, mida sealt meenutada.
Veel kord kuulata saksa keelt tänavalt kõlamas. Ise seda keelt
rääkida, tunda, et oled kuskil kaugel ja täiesti omaette. Muide
mingeid erilisi plaane edasiseks nagu ei olnud. See kõik, see
haruldane võimalus tervikuna oli selleks liialt erakordne, et
konkreetsemalt midagi plaanitseda. See viimanegi kuu oli seal
ääretult kena, algusest lõpuni välja. Olid veel loenguid , kuid
mida aeg edasi seda vähemaks neid jäi ja tuli hakata valmistuda
eksameiks. Kui nendegi aeg viimaks saabus siis need ka kõigiti
sujusid. Mäletada siia vaid nt Kampitsi eksamit. Kõik äärmiselt
kenasti laabumas, meenub siia, et huvitusin tollelt tegelaselt
kunaski (märtsi alguseks?) saada ka noid toetusavaldusi ehk
soovitusi edasiseks kandideerimiseks Austriasse. See mõte oli seal
läbivaltki õhus. Kuidagi alateadlikult ehk arvestasin isegi mingigi
sellise võimalusega. Kahetsusväärselt siiski ei õnnestunud seegi
kord. Huvitusin isegi tööalase rakendatuse võimalustest siis.
Viimane ja teine eksamisessioon. Eksamid laabusid kenast. Liesmannile
sai Kierkegaardist kirjutatud isegi midagi head, diplomitöö põhjal
--- Kierkegaard: Nihilismus – Ironie ---Ästehetizismus. --- Ja
hindeks: sehr gut, ju siis oli seda ka. Oli ka muid kirjalike
eksameid, Walter Gartler nt (Heidegger ja Kant), ning Zeidlerile
midagi Kantist, ja siis ka kenasti laabunud suulisi eksameid. Nood
laabusid juba kõigiti kenasti, saksa keel nagu sula ja täiesti
vabalt võttes.
Ilmad olid juba äärmiselt
soojad. Äärmiselt palav ja suvine kliima valitses sel kuul.
Tõeliselt palav. Mäletan kuu lõpust nii kuumi ilmu, et siseruumis
ei andnud enam hästi istudagi. Võtsin siis noilt lõunamaalastelt
õppust ja tuulutasin tuba. Ja BRANDYt jõin muidugi ohtrasti
veelgi, kuid nüüd juba ainult ja ennekõike vaid jääga. See oli
kena aeg seal veeta tõesti. Brandyt voolas endiselt ojadena, nii
nagu juba pool aastat 0,75 liitrit ööpäevas. Magasin kogu selle
aja seal muide erakordselt hästi. Ja pohmelli polnud kogu selle seal
veedetud aja jooksul rohkem kui vaid ühe korra, pärast mingit
puupiirituse atakki. (Muide, unustasin kunagi, oli see aprillis?,
käis seal korraks veel ka T., koos oma teiste CEU tegelastega.
Külastasid teised n-ö Viini linna. Sai nendegagi veidi aega
veedetud). Juuni oli kena kuu, lõpetamise kuu. Üheksas kuu kokku
seal veeta. Ja kaheksas kuu Pfeilgasse ühiselamus elada. Too korter
oli aja jooksul juba nii omaseks saanud, et midagi muud nagu enam
ette ei kujutanudki. Olin seal veetnud ju pikad sügisesed, talvised,
kevadised ja isegi suvised kuud. Terve aastaring sai täis seal
elades. Elu seal veeres oma rada. Kenad noored, kes seal elutsesid,
üldiselt küll. Mõnevõrra nendega ka suheldes, kogu selle möödunud
aja jooksul. Eriti kenad olid muidugi kohalikud. Juunis olid nood
soojad õhtud seal ühiselamu taga aias. Seal sai siis joodud ja
seletatud teistega. Kenad noored inimesed, huvitavad uued näod, ja –
kõikidest rahvustest peaaegu. Mäletan eriti seda itaalia ja
prantsuse neiude jutlustamis-ringi. Ich gehe nach Marseilles… Toona
tavatsesin seal kõigile pajatada, et varsti ma ei lähe mitte kuhugi
tagasi , vaid vastupidi sõidan jälle edasi, -- Prantsusmaale,
Hispaaniasse ja Itaaliasse. Ja seda ma siis ka muidugi tegingi. Sai
kogu Euroopa seoses n-ö koju tagasi pöördumisega seoses läbi
sõidetud. Kõigiti kena meenutada sedagi kõike, kuid siia sellest
veidi hiljem. Oli seal teisigi kenasid noori inimesi, eriti kohalikud
ja vestlused nendega, nagu varem, selles baariski seal kõrval
tänaval. Ja siis mingid türklased, minu n-ö lähimad
korteri-naabrid ja bulgaarlased.
See aeg seal oli ääretult kena
veeta. Kogu seegi, see viimane kuu. Eksamid laabusid kenasti, ei
mingit muret, juua oli nagu ikka rohkem kui küll ja tuju sellevõrra
jällegi parem. Jäi vaba aega niisamagi veeta. Ja üle kõige
terendumas – jälle saan varsti veel kuhugi kaugemalegi reisida,
veel edasigi minna, veelgi kaugemale, näha uusi maid ja rahvaid,
nagu öeldakse. Äärmiselt kena aeg see lõpetamise kuu oli seal
veeta. Muidugi mõista – samavõrd kena kui kõik nood eelnenud
kuud seda kindlasti ka olid. Sai sel ikka kokkuvõttes kõvasti
joodud ja laaberdatud (mainimata jäid varasemast ka nood
striptiis-klubide episoodid ja teadagi, muudki…). Suvine kuu oli ja
väga palava ilmaga. Meelde ongi sellest kuust ennekõike sööbinud
nood sumedad suveõhtud seal maja taga aias. Koos teistega ja ka
omaette juues. Nii ja teisti. Meenutades kõike olnut. Ja toimunud
oli tõesti ka nii mõndagi, nii mõndagi oli kogu selle seal
veedetud aja jooksul aset leidnud. Äärmiselt palju uusi ja
äärmiselt huvipakkuvaid muljeid enesesse kogunud. Kenasid muljeid
lõputult ja kõike mida iganes tahta. Omaette-elatud pikad kuud,
täis eraldatud ja sihiteadlikku üksildust, ääretult meeldivad
meenutadagi. See äärmiselt kena linn – keiserlik hiigellinn WIEN,
täis suurejoonelisi ehitisi ja auväärset ajaloohõngu. See
ääretult kena maa.
---- AUSTRIA
, ÖSTERREICH
----- Ääretult kena maa, äärmiselt
kenad inimesed. Lumetipuliste mägede ja puna-valge lipu maa.
Väljapeetult viisakad ja äärmiselt korralikud inimesed. Kena seda
kõike sealt meenutadagi (Teha seda siia jätkuvaltki, millal aga
tuju tuleb). Lapsepõlve unistuste Austria ja maa mis sellest
kummalisel kombel nii väga ei erinenudki. See pilt, mida seal nägin
meenutas tõesti pea ideaalselt korraldatud ühiskonda. Too auväärne
institutsioon, kus olin hõivatud – Universität Wien --- midagi
sellist mulle näis peabki üks õige Ülikool enesest kujutama. Too
peahoone ehitis oli nii seest kui väljast tõesti ka suurejooneline
vaatamisväärsus. Meenuvad need kevadise-suvised hetked tolle
suurejoonelise hoone ääretult kenas siseõues. Palistatud oli sea
pea ristikäikudega, roosid õitsesid, keskel üks kuju kui sümbol
(Alma Mater),
ristikäigud kaunistatud kujude ja reljeefidega. Ja kõikjal
ümberringi nood kenad inimesed, kelle jaoks asjad märksa teisti on
seatud. Kadestusväärsel kombel kena vaatepilt. Mõni killuke on
eredalt meelde sööbinud... Üldmulje: äärmiselt kena, pea
ideaalselt korraldatud ühiskondliku korraldatuse vorm. Peaaegu
ideaalselt korraldatud maa, riik ja rahvas ja ühiskond.
Imekspandavalt imeväärne. Ja oli seda ka tõesti. Too linn, too
suurejooneline keiserliku hiilgusega valgustatud linn --- WIEN
--- jääb veel vägagi kauaks meelde. Kui midagi tõesti erilist,
kui kõige ilusam linn kus olin kunagi elanud. Kõikidest kõige
ilusam. Kodulinn Wien….
Ja sarnasel kombel jääb meelde ka kogu see kauge maa, --- AUSTRIA
--- imeilusa looduse ja kenade inimeste maana. Sellisena, kuhu alati
tahaks veelgi tagasi pöörduda. Kuhu ehk kunagi veel tagasi lähengi.
Lootma ju peab. Tõeline kodumaa kaugel võõrsil. Sealt oli kahju
lahkudagi. Õnneks siiski tollal, läksin veelgi edasi. Nüüd aga,
juba kui ammu ja kui väga --- sooviksin vaid end sinna tagasi
mõelda. Selleks ma siin meenutangi. Ja see kõik on jäänud ajas
vaid täpselt ühe aasta kaugusele tänasestki päevast.13
Juli
2002.
„...
Sünd ja voorus
ühtviisi
juhtigu sind, sünnieelist
sul
saatku headus. Kõiki armasta,
kuid
usalda vaid harvu. Ära tee
ka
kellelegi kurja; kohutagu
su
võimed vaenlast, mitte teod. Ja sõpra
kui
elu võtit hoia. Laidetagu
sind
vaikivuse, mitte kõne eest...“ (I, 1).
W.
Shakespeare: „Lõpp hea, kõik hea.“14
Juuli alguses siis lahkusin Viini
linnast. Täpsemini 01.07. Sõitsin Westbahnhofist rongiga Salzburgi.
Rongisõit sujus kõigiti meeldivalt. Ja jõudsin kenasti kohale.
Veidi maad kuulanud ja ekselnud hakkasin seda kokkulepitud kohta
otsima. Lõpuks, ära tüdinenult võtsin takso ja jõudsin tolle
hotelli juurde. Järgnes unetu öö lageda taeva all, (teine ja
viimane üldse selline Austrias viibimise jooksul, vaid esimene ja
viimane olid seda), võrdlemisi kehv meeleolu, seda eriti järgnenud
hommikul , mil tunnid möödusid painavas ootuses, ka oodatud ikka
tulevad. Oli 02.07.´02. Lõpuks ja rõõmustamiseks oli ka põhjust
nad siiski saabusid. Turismigrupp eestist, kus ema siis giidiks või
nii. Sain oma asjad kenasti peale ja taastusin veidi. Edasi läks
sõit Salzburgist Müncheni poole,
Saksamaale. Salzburgist on kenana meelde jäänud vaid vahutav
mäestikujõgi, nagu kunagi Norras, ja too vaade tollele kõrgele
kindlusele, hommikuhämaruses. Müncheni linn, seal me ka esimest
korda ööbisime. Meeleolu oli drastiliselt nihkes. Mingi
halenaljakas ja jampslik suhtestumine nonde n-ö kaasmaalaste
poolelt. Igal juhul, ööbisime kenasti ja hommikuks juba täiesti
vormis. Peale hommikusööki läbi Saksamaa
lõunaosa Schweizi
poole. Vahepeale jäi muidugi ka too imepisike Lichtensteini
riigike. Seal sai mingi naljaka rongiga vaid veidi kärutatud.
Maastik siiski oli juba muutunud. Edasi siis Schweiz.
Sinna me siis ka kunaski jõudsime, mõningad peatused siin ja seal,
ja siis Lutzerni linn. Too vana puitsild ja muid vaatmaisväärsusi.
Külastasime järgnevalt ka pealinna Berni.
Sealt meeldis mulle ülikool, ja kohaliku saksa keele kummaline kõla
varjualustest võlvitud eest-kodadest.
Šveitsis
me ei ööbinud, järelikult oli teiseks peatuspaigaks too
Formula-hotell Prantsusmaal,
piiri lähedal suhteliselt. Too oli kõigiti kena koht, rahulik
ööbimine. Täpsemat edasist marsuuti küll ei mäleta aga me pidime
sõitma läbi Prantsusmaa
lõunaosa otse Hispaania poole.
Teel oli ka mõningaid peatusi mõningates linnades. Kas too
ebameeldiv Avignjoni linn oli juba sinnasõidul? -- täpsustavalt
nagu ei mäletagi. Siiski ilmselt oli, peatused Avignjonis, kust vähe
head on meenutada ja veel mõnes väiksemas prantsuse linnas. See oli
ilmselt juba kolmandal päeval kui jõudsime Prantsuse
Alpidesse. Võimas ja ülev loodus, võimsad
mäed kõikjal ümberringi, teed palistamas. Tõeliselt
suurejooneline elamus. Ja midagi veel vapustavamat ootas veel ees.
Tõus gondliga ligi 5000 meetri kõrgusele. Mont
Blanci tipu lähedale. Senise elukäigu
üks suurejoonelisemaid ja vapustavamaid elamusi üldse. Ja seda see
ka oli, meenutada ka seda sellisena. Suurejooneline ja ülev maastik,
tõusmine kujuteldavatesse kõrgustesse (nii kõrgel pole lennanud
isegi veel ka lennukiga) ja ääretult võimas mulje sellest kõigest
kokku. Vapustav elamus otsesõnu. Kõigiti kena samas ja tohutult
suurejooneline. Tõeliselt maaliline maastik, võimsad lumetipulised
mäed ja tõhutud kõrgused. Pärast seda elamust oli veel ette
nähtud ka sõit mingi mägi-raudteed määda ühe liustikuni, kuhu
oli uuristatud teatav koopalaadne vaatamisväärsus. Kõigiti kena
kohta, muidugi, kuid enesetunne oli kahetsusväärsel kombel veidi
kehvem. Nii, et mis sellestki pikemalt. Ööbisime siis kolmandat
korda ka Prantsusmaal.
Mingis linnalaadses asulas. Kõik nood hotellid olid siiski asustatud
kohtadest suhteliselt eemal, nõnda nagu polnud palju võimalusi
kontakteerumiseks ümbritsevaga. Sõit Läbi Prantsusmaa lõunaosa,
läbi hoopiski erinevate maastike. Alpide-laadseid peadpööritavaid
tippe enam ei olnud kuid maastik oli jätkuvaltki eriilmeline.
Kunaski siis pidime jõudma ka
Hispaaniasse. Elus esimest korda siis sealgi lõpuks.
Kavas oli külastada ainult Barcelona linna. Ööbisime
ka korra Hispaanias. Meenuks nagu, et Andorrast
läbi-sõitmine oli ikka minnes. Või ei olnud? Igal-juhul Prüneede
mäestiku ületasime küll. Ja siis juba Hispaania ja kunaski
siis ka Barcelona linn. Selle keskel kõrguv omanäoline Sagrada
Familia peakirik. Seda seal siis imetlemas. Ja muidki
vaatmaisväärsusi. Mingi jesuiitide kirik või klooster. Ja siis
vaba aeg, mööda Barcelona tänavaid jalutades. Oli kena koht
ka tõesti, seal veini juues ja süüeski. Jälgides suurlinna
tänavate melu. Kõigiti kena linn meenutamiseks, Kolumbuse sammas ja
merenduse alane institutsioon. Kunaski, seal Hispaanias külastasime
ka toda kuulsat Costa del Soli , Päikeserannik.
Ääretult kena koht. Elus esimest korda nägin Vahemerd
(lähedalt?) just Hispaanias ja seal. Käisin ka esimest korda
Vahemeres ujumas. Oli kõigiti kena seal tõesti. Einestasime ja
veetsime emaga aega. Seal käisid teised ka mingit flamenco-etendust
vaatamas. Siis veel üks võimas vaatamisväärsus. Üks kõrgel
mägedes, 2500 meetrit üle merepinna asuv mägi-klooster . Sellisena
ka kohalik kuulsus ja üleilmne vaatamisväärsus. MONTSERRAT.
Tõesti ääretult kena koht, üksik klooster, pea ligipääsematutes
kõrg-mägedes. Ääretult sümpaatne ja kena koht. Avaldas nii
mõneski mõttes ka muljet. Eriti too jumalateenistus seal kirikus.
Vaimsuse atmosfäär mida võis peaaegu kompida. Muljetavaldav koht
tõesti.
Võimalik, et erinevad kohad ja
vaatamisväärsused on mõneti segamini siinsetes (esmastes)
ülestähendustes. Tagasisõidul üle Prüneede,
Hispaaniast Prantsusmaale külastasime
toda Andorra väikeriiki.
Sealt on peamisena meelde jäänud ülikülluses odavat alkoholi.
Varusin sealt minagi... Meelde on jäänu öine tagasisõit üle
Prüneede Prantsusmaale. Mäed olid uduga
kaetud, mulje kui sõidaksime vee peal. Ööbimine bussis. Veiniga
niisutatult. Siis taas Prantsusmaal. Sõit läbi selle ääretultki
kena maa lõunaosa, pea Vahemere rannikut mööda. See
oli ikkagi suurepärane reis mööda laia Euroopat.
Mitte kunagi varem ei olnud ma ühe kuu jooksul nii palju, nii laialt
ringi liikunud kui selle juuli esimesel poolel 2002. Sõitsime
ridamisi läbi väga palju riike, raadius võis olla maksimaalselt
kuskil 8000 km kauguselgi. Kui silmas pidada Barcelonat, -- kaugemal
läänes pole ma veel käinud. Mis riigid me siis kõik ka läbi
sõitsime --- Austriast lähtumisi, siis
Saksamaa, Lichtenstein, Schweiz, Prantsusmaa, Hispaania, Andorra, ja
siis tagasi Prantsusmaal, sealt edasi Monaco vürstiriik, Itaalia,
jällegi Austriasse, sealt edasi Tšehhi, Poola, Leedu, Läti ja siis
lõpuks kunagi jällegi too Eesti. 15
Kuid esialgu olen oma meenutamisega alles Prantsusmaale
tagasipöördumise juures. Prüneede
ületamine oli kena tõesti tol öösel,
kus tuledesäras vilkus kaugelt mööda Perpignani
linn. Kataloonlaste maalt sõitsime igal
juhul läbi. Catalonia.
Siis tagasi mööda Prantsusmaa lõunarannikut, Marsillest
siiski mööda, esimene suurem peatus oli
Nizza. See oli
ka tõesti kena koht. Nice.
Veetsime seal mõndagi aega ühel hommikul. Mäletan ennast seal
kuulsal Nice rannal hommikul brandyt joomas. Ja hiljem, kui olin
loobunud ühest laevasõidust (Veneetsia kesklinnaga seoses?!),
veetsin seal kui kogu päeva. Veini juues ja ennast nautides selles
kuulsas kohas. Hommikul oli ka üks pisike n-ö rongisõit üles
mingi tuntud vaate-promenaadi juurde kust avanes kena vaade kogu
tollele Nice kuulsale le
Boulevard les Anglais´ile …
Pärast siis jah, istusin rannas, veini juues, tõesti ka kõrvetava
päikese paistel ja nautisin avanevaid vaatepilte. Osa neist olid
ääretultki kenad… Nice on mälestuses jäänud meelde äärmiselt
kena kohana. Ka Monaco vürstiriik
oli seda. Too botaanikaaed esmalt ja siis ronimine mäkke vürstide
residentsi juurde. Selle vaatamisväärsustega tutvumine. Ning siis
taas omapäi, veini juues ja nautides kõrgelt avanevat igati kena
vaadet lasuursinisele Vahemerele.
Monaco oli kena koht, rõhutatult prantsuse-keelne, meelde on jäänu
too peakirik, ning sealsed hauad. Oli see Garibaldi
vürstisugu (ei,
hoopis Grimaldi vürstisugu,
tänasel päeval veelgi kõige kauem võimul olev aadli-suguvõsa
liigi ajaloos, ligi 500 aastat). Sealt
edasi Itaalia
poole. Möödumisi ka kohtadest kus Nietzschegi
on käinud ja asunud.
Itaalia reis see tookord ei olnud.
Milaanost sõitsime küll läbi kuid peatumata,
sihtpunktiks oli Veneetsia. Seega sõitsime läbi kogu
Põhja-Itaalia. Veneetsias aga, kahetsusväärsel
kombel mina siiski ei käinud, kas oli siis põhjuseks mingi närune
koonerdamine ühel hetkel või muidu tujutsemine kuid jah,
itaallastest sellel reisil muljed nagu puuduvad. Veneetsias
jah kahjuks ei käinud, vaevalt see pudelike veini seda korvas. Kuid
kunagi lähen ju sinnagi. Itaaliast muud ka meenutada nagu pole,
suund oli võetud taas juba kodusele Austriale. Sinna
me ka jõudsime, üle Alpide eelmäestiku. Ja ka
ööbisime seal, ühes mäestikupansionis. Kodune saksa keel, tunne
kui oleks koju jõudnud… Seda eriti kui järgneval päeval
saabusime Viini linna. Taas kord Wienis. See oli
tõeline koju-jõudmine. See suurepärane linn, ja mul oli muidugi
seal koheselt ka paljugi asjatoimetusi. Lootsin ja ka sain kätte ühe
oma seal ülikoolis ootavaist diplomeist. Seega külastasin jälle
tuttavaid paiku, ülikooli ja nii edasi… Nii armsaks saanud pudel
brandyt ühes jõudsin siis jälle bussi juurde tagasi. Viinist
lahkumine oli nii vaevaline ja raske, mäletan end isegi neiusid
kõnetamas, otsekui hüvasti jättes. Lahkumine Viinist,
linnast mis oli pea aasta ringi kodulinnaks. Sealt edasi tulid Tšehhi
ja ka seal me ööbisime korra. Kena ööbimiskoht, muud
erilist pole selle maa kohta lisada. Ja siis Poola
avarused. Reis hakkas juba läbi saama. Piiride jätkuv ületamine
mööda Baltikumi sõites. Ühekorraga neid nimelt
leidus jällegi. Ja siis juba Eesti piir ja jälle tagasi, üle väga
pika aja. Kõik tundus nii armetult kitsuke, piiratud ja mannetu,
ennekõike just armetu ja räämas. Lõpuks tagasi Tallinnas.
Möödunud olid 9,5 kuud, kui sealt ära olin olnud. Olin olnud
väga kaua omaette välismail ja tagasi tulles sõitnud veel läbi
kogu Euroopa. See oli ääretult ilus ja meeldejääv aeg.
Mida veel? -- olin mõnda aega linnas ja kui viimased eurod otsa
lõppesid siis läksin ära siia maale. [See selle aasta, 2002
aasta, eismesed 7 kuud olid siis senises elus kõige kenamad vist
üldse. Ei tea, kas tulebki enam nii kena aastat...? Igal-juhul jääb
see kõik kauaks meelde. Kõike siia ülesse ju üles ei kirjutanud.
Mõndagi ainult mäletan, veelgi ja kauemgi veel! Midagi peab ka
ainult omateada hoidma. Kuid vaevalt on kunaski midagi paremat
meenutada, kui see vaimustav AUSTRIA ja tagasisõit läbi kogu
Euroopa... Ei tea, mis ootab veel ees...?]
August 2002
„...
Räägitakse, et imesid enam ei sündivat ja et meie filosoofide
üleandeks on muuta üleloomulikud ja põhjuseta nähtumused
argipäevasteks ja labasteks.“ (II, 3).
„...
Kui maailm peaks olema küllalt lai, tahan asuda kaugele.“, (III,
2).
W. Shakespeare: „Lõpp hea,
kõik hea.“16
August oli pöördeliselt teist
laadi kuu. Ei midagi eriti mainimisväärset. Olin lihtsalt maal,
siin Kuural ja taastusin kui kõigest lastes kõigil kogunenud
muljetel settida. Olin ju viimasel aastal ka nii mõndagi juba
kogenud. Oli mida meenutada, oli veelgi millest lähtuda, kuidas
ennast konstitueerida. Linnas ei viitsinud kaua olla, raha lõppes ja
sai mõeldud, et ilma milleta on maal kenam, pealekauba ei meeldinud
sealne õhustik. Seega olin siis siin maal ja see oli selle aasta
jooksul ka ainukeseks kuuks kui siin Kuural siis olin. Lihtsalt
niisama olles, magades ja lugedes ja lihtsal kombel aega veetes.
Hakkasin ka maalima. Aeg möödus suhteliselt rahulikult, meenutades
olnut, vahel veidi ka tulevasele mõeldes. Olin astunud sisse ka
TPÜ-sse , ilmselt selleks, et oleks mingitki tegevust järgnevaks,
mingitki raamid. Nõnda siis tegin siin maal aega sügiseni parajaks.
Aeg möödus siin rõhutamisi rahulikult ja pöördeliselt teisti kui
olin harjunud. Otsekui vajalik lõõgastushetk enne taas-sukeldumist,
võiks nüüd kui mõelda. Nüüd võib öelda ka, et selleks ajaks
olin saavutanud kui viimaste aastate mõttelise tippvormi, seega
midagi sellist mille poole tuleks jätkuvaltki püüelda. Ja siit
järeldumisi ka üldine siht teotsemisel, -- minna taas minema,
kaugele ja kauaks. Kuhu igane, peaasi, et ei tarvitseks jääda siia
maale ja tegeleda ma ei teagi täpselt millega. On olemas vähemasti
alus võrdlemiseks ja asi seegi. Võrreldamatu.
Võiks ka rõhutada, et tagasi
tulles tundsin end kõigiti suurepärases vormis olevana, ja selleks
oli ka põhjust olin ju nii kaua ja nii kaugel viibinud. Kuid, mida
ei saa ka rõhutamata jätta, -- üldiselt oli juba seegi kuu siiski
ka juba üldise ja kahetsusväärselt pikaleveninud regressi
alguseks. Tagasilangemise alguseks. Kogu järgnevat perioodi võib
mingiski mõttes sellisena vaadelda. Tagasilangusena. Ja see algas
juba siis. Nimelt pöördusin vist juba augusti lõpus tagasi linna.
Ja sinna huvitavasse elukohta. See oli midagi tülgastusväärset,
mis seal siis lahti läks. Sõnadega kirjeldamatu jälkus mille
kaugemaid järelkajasid võib aduda veel tänaselgi päeval. Sõnadega
kirjeldamatu jälkus. Veendumus siit edasiseks tallele panna, --
nonde kaasüürliste, või siis kaasmaalaste, või kuidas noid
lojuseid ka ei kutsuks, -- nende näol mingite tervemõistuslike
inimestega tegemist küll ei ole. Rõhutamisi: augusti lõpust algas
pikaldane tagasilangus, see oli aeg mil taas-käivitus pikaldane
regressi protsess. Tagasilanguse alguse aeg. Mida sellest kõigest
veel meenutadagi. 17
ANDRÈ
MAUROIS: „Un art de vivre“. // „Kunst elada.“--
„...
Me nimetame mõtteks inimese püüet sümboleid ja kujutelmi
kombineerides aimata või ette näha mõju, mida osutavad inimese
teod tõelistele asjadele. /.../ Et
hästi tegutseda, selleks peame katsuma hästi mõelda...“
(Pascal), lk. 8.
„...
Ja tollele meeletule lootusele,
et puhas mõistus võiks kunagi läbi saada ilma kogemuseta, tõmbas
kriipsu peale Kant: „Oma
teadmiste avardamise kires arvab mõistus, selles oma võimu tõendust
nähes, avanevat enda eeslõpmatu vaatevälja.“, lk. 13-14.
R.
Descartes:
„...
Juhtida oma mõtteid korrapäraselt, liikudes lihtsamate juurest
keerulisemateni... Jaotada raskused nii paljudesse osadesse kui
võimalik... Teha kõikjal nii täielikke loendusi ja nii üldisi
ülevaateid, et võidaks kindel olla – midagi pole vahele jäetud.“,
lk. 17. (R. D. „Arutlus meetodist“, Tartu, 1936. Noor-Eesti
Kirjastus.)
Von
Goethe:
„... Mõelda on lihtne / kuid tegutseda on raske; maailmas tuleb
aga tegutseda oma mõtte kohaselt.“, lk. 25.
Alain:
„... Naiste suur jõud on selles / et nad kas hilinevad või on
ära.“, lk. 32.
„...
Eemaloleku puhul aga muutub armastatu selliseks Sülfiidiks, keda me
võime kaunistada kogu täiuslikkusega. Seda toimingut nimetab
Stendhal kristallisatsiooniks.
Kristallisatsiooni kaudu moondub armastatud isik hoopiski teiseks ja
kõrgemaks olendiks kui ta on tegelikult võimeline olema. Ja
sellepärast ütlebki Proust, et armastus on subjektiivne ja et me ei
armasta mitte tõelist inimest, vaid enda loodud olendit. /.../ ...
tärganud leek kustub kiiresti, kui mõni kasvõi pisemgi
lootusepuhang teda ei elusta. Selliste julgustavate märkide suhtes
ei ole armunu nõudlik. /.../ Argus ja häbelikkus dikteerivad
liigutusi, mida arvame tulenevat põlgusest.“, lk. 33.
„...
Tung jälitada seda, mis keeldub, ja keelduda haaramast seda, mis on
kingitav, on loomulikult ja hõlpsasti seletatav.“, lk. 34.
„...
On
kerge olla imeteldav, kui jäädakse kättesaamatuks.
/.../ Mida pikem on armastuse rada, seda rohkem tunneb delikaatne
vaim sellest rõõmu.“, lk. 37.
„...
Mõned iseloomud on sündinud ustavaiks kas sellepärast, et neil on
armastusest väga kõrge arusaamine...“, lk. 43.
„...
Tee mida teed. Age
quod agis.
Tee seda kogu hingest. Sinu keha ja su vaim olgu mõlemad pingul
selle sihi poole.“, lk. 51.
„...
See kes on omandanud oma õpingute kaudu maitse ja meele ilu
tajumiseks, teeb seda paremini kui teised.“, lk. 83.
„...
ja et ainult kõige vanemad kombed, kõige iidsemad talitused
kindlustavad inimkonnale tsivilisatsiooni hapra kaitse?“, lk. 97.
ALAIN:
„Propos sur le Bonheur.“
Spinoza:
„... inimene ei saa olla kirgedeta, kuid tark
inimene kujundab oma hinges õnnelikke mõtteid nii laialdaselt, et
kired jäävad nende kõrval üsna tühiseks.“,
lk. 124.18
September
2002.
„...
mind suutnud köita, kuid see vaga neiu
mu
alistas... Ja ma ei mõistnud seni
neid,
keda meeltesööst viib hulluseni!“ (II, 2).
W.
Shakespeare: „Mõõt mõõdu vastu.“19
September möödus juba teisiti.
Võimalik, et alguses siiski oli too n-ö pidulik avang, tollegi kuu
alguses. Täpsemalt ei mäleta. Igal juhul oli siis ilmselt too
väljasõit rohelusse. Too usuhulludele mõeldud pisike koosviibimine
kuskil maakandis. Käisin seal minagi, paar tuttavamat nägu Viinist
seal näha, ei midagi muud huvitavat. Küll aga mingit-sorti jälkust.
Jah, mäleta, tagasi tulles oli too nn kodune õhkkond otsekui
muutunud. Jah, see oli ilmselt seal. Sest see sealne hullus pole
siianigi veel oma osta leidnud ja ei tea kas kunagi üldse leiabki.
Seda naeruväärsem. Septembri kuud iseloomustab siiski veel
jääknähtusena kõigist noist kaugel ja omaette veedetud kuudest
teatud lootusrikkam meelsus. Olin kui veel huvitatud nii mõnestki
seigast. Näitena sai mõnevõrra toona huvitatud ka tollest TPÜ
variandist kui sellisest. Sai seal kohal käidud, korduvaltki, -- ei
tea mitmendas ülikoolis järgemööda säärases, kuid kui armetu
see tundus kõige kogetu kõrval. Siiski sealt täheldada teatavat
huvitatud suhtestumist. Vahel hakkab kunagi jälle sinna ülikooligi
asja olema?
Enamiku
ajast veetsin „lapsepõlvekodus“, kui sealne õhustik liig
ebameeldivaks muutus siis läksin R. tänavale. Mäletan, et
septembri kaks viimast nädalat veetsin ka seal. Enam-vähem
meeleolus. Olin kandideerinud juba Austraaliasse (augustis) , USA-sse
ja Soome. Lootusrikkam värving ja ei midagi eriti häirivat on
meeles tollest perioodist. Mäletan, et raha ei olnud, kuid varsti
pidin seda saama… Üldiselt see kuu veel enam-vähem söödav, kui
meenutada. Varasemast oli veel küljes õige tugev põhi. /---/ Kuid
ilmsest ei lasknud end kõigest siiski veel häirida. Nood TPÜ
plaanid olid siiski olemas, kuigi ebamääraselt vormistatuna, ja
peagi selgus, et olin nondegi plaanidega juba lootusetult hiljaks
jäänud. Siiski, kui toda aega meenutada, siis septembrit veel võib
kuidagi meenutada. Kõigi järgnevate kuude kohta seda paraku öelda
ei saa. Regress oli juba alanud. Pöördumatu selline. Või ehk
siiski õnnestub seda nüüd taas pöörata?
PU
SONGLING
(1622-1715) -- V.Aleksejevi
sõnutsi
(1922): „... Aga kuidas võib seda kõike kõrvutada nende
üleinimlike rõõmudega, mida toob argihalluse ja viletsuse käes
vaevleva inimese ellu lummava kaunitari ilmumine, kes ei esita elu
keerukaks muutvaid tingimusi, kes andub inimesele otsejoones ja
täielikult, kes tõmbab inimese sedamaid ehtsa, pälvimatu ja tohutu
õnne sügavikku, kus elu loob uut elu ja mille nimel inimene on
valmis kõigeks, isegi ilmselgeks hukatuseks. /.../ tuleb ise inimese
juurde, paneb ta endasse armuma, armastab teda, saab talle
imetordeaks armukeseks ja ustavaks sõbratariks, heaks vaimuks, kes
kaitseb oma sõpra...“, (lk. 7.)
„...
teevad need võlud / eriti kalliks. Need võlud aitavad mehe
isiksusel välja areneda. /.../ Seejärel sünnib / ostekui ümber,
ta ravib mehe kõikidest hädadest terveks ja korraldab lahkumineku
tunnil tollele õnneliku elu ja nüüd juba ka rahuliku elujärje.“,
(lk. 8.) „... ja laseb imekaunitel haldjatel üliõpilase eest
hoolt kanda. Kiratsegu ja rügagu üliõpilane pealegi argielu
halluses! Seda kõik korvab ta ümber hõljuv erakordne ja
fantastiline elu. Talle ilmutavad end nõnda imeliselt kaunid
haldjad, et sääraseid pole maises ilmas enne nähtud. Nad kingivad
talle meeletu õnne, nad oskavad hinnata ta õilsat hinge ja annavad
talle selle, millest hall argielu on üliõpilase ilma jätnud.“,
(lk. 13.) 20
„Liao
Zhai Zhi Yi“.
„...
Tudeng polnud eelarvamuste kütkes, ta mõtles oma peaga ja tungis
sügavale asjade olemusse – seepärast ei ehmatanud teda säärane
isevärki olevus.“, (lk. 40.)
„...
Kas / ei saagi siis võrgutada? Ei. Temale ei saa ligi tikkudagi. Ta
on iseäraline meesterahvas.“, (lk. 123.)
„...
Teis on aga õiglane meel nõnda tugev, et te toote või pilved
taevast alla! Teie võite mu päästa ja mitte lasta mul hukka saada
kannatuste ulgumerel.“, (lk. 124.)
„...
„Valge Lootos“ -- IV sajandi maj munk Hai poolt Hiinas rajatud
müstilise kallakuga budistlik sekt. // Xu Hongru oli selle sekti
esimesi usuisasid.“, (lk. 171.)
„...
Imeväärne sünnib inimestest enestest!“ Nendes sõnades on küllap
kõige sügavam tõde.“, (lk. 185.)21
Oktober
2002.
„...
Kel taeva mõõk on, elus üha
peab
range olema ja püha.
Eeskujuks
siis võib olla ta,
kui
ise teelt ei väärata.“ (III, 2).
W.
Shakespeare: „Mõõt mõõdu vastu.“22
Oktoober oli hoopiski teist laadi
kuu. Peamisena iseloomustas seda see olulinegi tõik, et taas, üle
kuude oli mul taas raha. Ja olusid arvestades võinuks ju öelda ka ,
et nii mõnekski ajaks piisavalt. Kuid ometi läks teisiti. Muidugi,
võinuks arvata, et oli harjunud millegagi, kui radikaalselt olid
teisenenud kõik ümbritsevad olud. Ja olid tõesti, nimelt,
kahetsusväärsel kombel ei läinud ma selle rahaga mitte otsejoones
R. tänavale vaid jäin paraku sinna „koju“ vinduma. Ja see
osutus tulevast silmas pidades saatuslikuks. Lühidalt, see peaaegu
täiega seal elukohas veedetud kuu saatis kõik järgnenud kuud kus
kurat, ja seda nii mõneski mõttes. Kodused olud, üldine õhustik,
pluss erilisemaid ektsesse veel lisakski. Lõpptulemusena oli see
täiesti pöörane kuu. Muu enam mitte, muuseas läks kus kurat ka
see TPÜ variant just nõndamoodi, või kui kõike arvestada, siis
teadagi mis põhjustel iganes. Nood-samused keda inimestena
tähistadagi ei suvatse. Kõik läks küll kus kurat aga seda ka
küllaltki arvestatavatel põhjustel. Ja oli lootus veel millekski
võrratult enamaks, -- veeta nimelt 2-3 aastat Saksamaal ja seal
küllaltki kõrgel tasemel töötada… Milline võrratu võimalus
see oleks küll olnud . Kuid kahjuks luhtus seegi võimalus.
Silmas-peetud toda LIDIL-i
ekskurssi. Olin valitud miljonist viie eesti esindaja hulka
välja. Ees ootas töövestlus, mis pidi toimuma ja toimuski Riia
linnas, mingis hotellis. Kaheldes seejuures küll tõsiselt sai
viimasel hetkel kui otsustatud siiski minna. Kuidagi see minek siiski
aset leidnud ja peab ütlema, et Riiga jõudsin ka kõigiti kenasti
kohale. Brandyt rüübates lihtsalt. Leidsin ka tolle hotelli ja
osalesin tolle töövestluse-presentatsiooni avavoorus. Kuid üldine
taust oli seejuures liig. Ühel hetkel muutus õhkkond lihtsalt
painavaks. Teadagi miks. Mitte unustada. Seega siis sain hakkama
millegi nii mõttetuga, mis tühistas kogu sinna-minemise vaeva ja
kõik järgnevad ja vahest isegi ka eelnenud kuud --- jalutasin
lihtsalt minema. Kuidagi sain siiski lõpuks ka Pärnusse. Ööseks,
olles eelnevalt unustanud pangakaardi PIN-koodi. Järgmisel päeval
haakusid külge mingid kohalikud kaagid ja ise juba nii ükskõikne
kõige suhtes, et läksin nondega ka kaasa. Too mustlaseplika nimega
Irina. Sellega seondus nii mõndagi. Lõpuks kujunes nii, et veetsin
selle ebameeldiva kambaga vist isegi paar päeva seal. Võimalik, et
langesin ka varastamise ohvriks seejuures, Kunagi siis Tallinna
tagasi ja ees ootamas muu seonduv. Mõningad katsed pead tõsta ja
siis läks lahti kogu see järgnev... Ja ka raha oli – kummalisel
kombel küll – juba peaaegu, et otsas. Selline oli seegi,
kindlasti, et ebameeldiv kuu üldjoontes. Ja see kuu otsustas
üldjoontes ka järgnevate kuude käigu. Ei olnud enam ei raha ega
piisavalt algatusvõimet ega võimalusi. Olin kui kõik, -- teadagi
mis põhjustel --- maha mänginud tolle riskantse käiguga sinna
Riiga ja sellest tulenenuga. Nii arvasin siis ja nüüdki veel, --
oleks tulnud vaid ettevaatlikumalt rehkendada resurssidega… 23
ALDOUS
HUXLEY
(1894-1963):
„Brave New World.“ / „Hea uus ilm.“
„...
Ja selles peitubki õnne ja vooruse saladus... /.../ Inimene peab
armastama seda, mida ta on sunnitud
tegema.
Selles ongi kogu refelksikujunduse lõppeesmärk – panna inimesed
oma vääramatut sotsiaalset staatust armastama.“, lk. 15.
„...
Kas sa oled kunagi tundnud ... /.../ ... et sinu sees on midagi
peidus, mis ainult ootab võimalust valla pääseda? Mingi ülemäärane
jõud, mida sa ei kasuta.“, lk. 52.
„...
et elu mõte ei ole mitte heaolu tagamine, vaid teadvuse pingestamine
ja õilistamine, teadmise avardamine, ja väga võimalik, et see ongi
tõsi...“, lk. 127.
„...
Mul on tunne... /.../ justkui hakkaks mul midagi koitma, millest
kirjutada. Justkui suudaksin juba natuke kasutada seda jõudu, mis
minus on. Seda üleliigset, uinuvat jõudu. Mul hakkab nagu midagi
tulema.“, lk. 130.
„...
Teadmine on kõrgeim hüve, tõde – ülim väärtus; kõik muu oli
teisejärguline ja tulenes sellest.“, lk. 162.
„...
Tema oli filosoof – kui te teate, mis asi see on. „Inimene, kes
unistab vähesematest asjadest, kui neid taevas ja maa peal leidub.““
(W. Shakespeare: „Hamlet“), lk. 165.
„...
Tema defineeris filosoofiat kui kahtlaste põhejnduste otsimist
sellele, mida inimene vaistlikult usub.“, lk. 167.
24
November
2002.
„...
mul on üks teie hüveks tähtis palve.
Kui
saan hea vastuse te silmasäralt,
siis
olen teie, teie minu päralt...“ (V, 1).
W.
Shakespeare: „Mõõt mõõdu vastu.“25
November algas teisti. Ja mitte
kuigivõrd kenasti, pehmelt väljendudes. Järelkajadena ka mõningaid
(ajutisi) ektsessi-laadseid nähtumisi tollest nurjunud
Riias-käigust. Kuid siiski oli tollane – tõsi küll üldine
õhustik seal veel mõneti kui kontrolli all. Ebameeldiva üllatusena
selgus siis, et raha pole enam kuigivõrd jäänud. Ometi läksin oma
viimase rahanatukesega siis siiski veel kuhugi mujal. Seega siis
läksin R. tänavale, ja veetsin seal kaks novembri esimest nädalat.
Rahast järgi vaid viimased tuhat krooni ja sellest tulenevalt õige
mustas meeleolus. Ei sujunud paraku sealgi kuigivõrd kenasti see
elamise sisse-sättimine, kuigi algus oli veel mõneti lootusrikkam.
Lisanduvalt üldine masendus oktoobri sekeldustest tulenevalt. Raha
otsas, TPÜ-ga kus kurat ja luhtumine seoses suurte lootustega
asumisest Saksamaale. Tollane periood oli juba regressi kõrgpunktiks.
Allakäik oli täies hoos, kuigi seda veel ehk ei uskunudki.
Pöördumatu allakäik, näis aga hiljem veel mõndagi aega.
Kui
raha otsa sai siis paraku tagasi tollesse „koju“. Polnud midagi
parata. Ja sealset õhutikku võib siianigi vabalt ette kujutleda.
Kuid polnud midagi parata ja sellises masenduse-meeleolus lõppeski
see kuu. November möödus seega üldiselt kehvasti. Algus too
finantsiliselt ebakindel pürgimus mujale, mis omandas tõesti ka
ebameeldivaid varjundeid seal lõpuks. Ja siis too pikaldase
tagasilanguse algus seal „koduses majas“. Sealt järgnevalt
veetsin oma viimaste aastate kõige pikema järjestikuse perioodi
selles urkas. Rohkem kui 3,5 kuud järjest peaaegu, et… Siiski
veidi vähem järjest kuid sellegi poolest. Ülejäänut sealt
tollasest ajast võib vabalt oletada. Masendav luhtumise tunne,
selline kõikehaarav. Täielik laostumise kogemus. Vaevalised katsed
kui midagi otsekui taas üles ehitada. Kuid too masendava luhtumise
tunne oli kõikehõlmav. Nõnda siis vegeteerisin seal tollegi aja ja
järgnevaltki. Polegi nagu midagi huvipakkuvat sellest perioodist
meenutada. Ah ja, tolle TPÜ - variandiga osutus siis juhtumisi ka
lõpp olevat. Oli veel kuu alguses kui mingi viimane võimalus, kuid
juhtumisi luhtus ka see. Sellest tulenevad pained lasusid veel
pikematki aega kogu oma raskusega. Äärmiselt ebameeldiv ajajärk
isegi meenutamaks.
WILLIAM
SOMERSET MAUGHAM (1874-1965):
„The Moon and Sixpence.“ / „Kuu ja kuuepennine.“„...
Üks on siiski kindel – see on geeniuse looming. Minu meelest on
isiksusel loometöös kõige tähtsam koht. Kui kunstniku looming on
omanäoline, olen valmis andestama talle tuhat eksimust.“, lk. 3.
„...
Minu meelest on kunst emotsioonide manifestatsioon, emotsioonid aga
räägivad keelt, mis on arusaadav kõigile.“, lk. 4.
„...
Inimeses peituvad kaasasündinud mütoloogilised alged. Seepärast
haarabki ta kinni igast salapärasest ja ootamatust sündmusest nende
inimeste elus, kes millegipoolest teiste hulgast silma paistavad, ja
loob legendi, millesse ta ise fanaatiliselt usub.“, lk. 5.
„...
Viimast sõna ei ole. Uus evangeelium oli juba vana, kui Ninive
kuulutas taevale oma vägevust. Neidsamu julgeid sõnu, mis tunduvad
nii uudsetena rääkijaile endile, on öeldud juba varem sadu kordi
peaaegu samasuguse intonatsiooniga. Pendel liigub ühest nurgast
teise. Ja ring on täis.“, lk. 9.
„...
See on nagu lummus. Tahtmatult meenuvad salapärased jutud sellest,
kuidas inimese teine mina tõrjub välja esimese. Hing on võimeline
igasugusteks muundusteks. Ennemuiste oleks öeldud, et vanakuri ise
on ta sisse läinud.“, lk. 54.
„...
Miks arvad sa, et ilu, mis on väärtuslikemaid asju siinilmas üldse,
on nagu kivi merekaldal, mida igaüks võib soovi korral ostekui
muuseas üles noppida. Ilu on midagi imepärast ja kättesaamatut,
mida kunstnik vaid suurte loomepiinadega siit kaootlisest maailmast
on üles otsinud. Ja kui ta selle kord leidnud on, siis ei ole mitte
igaühele antud sellest aru saada.“, lk. 66.
„...
Ta näis nagu püüdlevat millegi poole, ent mis see konkreetselt
oli, jäi mulle teadmata, ilmselt polnud see talle endalegi päris
selge. Järjest rohkem hakkas minus süvenema mõte, et ta on mingi
kinnisidee võimuses. /.../ Elas ta ju oma unistuste maailmas, kus
reaalsusel polnud kaalu.“, lk. 71.
„...
Geniaalsusest imetlusväärsemat nähtust pole maailmas olemas. Kuid
andekus on raske koorem sellele, kellele see antud on. Niisugusesse
inimesse tuleb suhtuda erilise hoole ja kannatlikkusega.“, lk. 86.
„...
on kuradist, mitte just kurjuse- ja õelusekuradist, vaid mingist
ürgsest jõust, mis eksisteeris enne headust ja kurjust.“, lk. 91.
„...
see oli hoopis mingi eriline vaimsus, rahutu ja uudne, mis viis
vaataja mõttelennu uitama senitundmatutele radadele, kus ainsaks
valguseallikaks keset pilkast pimedust on igavesed tähed ja kus
vastuvõtlik inimloomus asub arglikult mõistatama uusi müstlisi
nähtusi. /.../ ... ilumõiste tegelikku olemust tajumata kasutavad
inimesed seda oma kõnepruugis kergekäeliselt ja läbimõtlematult,
mistõttu ilumõiste ise, millele on külge kleebitud sadakond
triviaalset sõna, on kaotanud oma esialgse väärtuse.“, lk. 127.
„...
Mulle näib, et osa inimesi ei sünni seal, kus nad peaksid sündima.
Palja juhuse tõttu sünnib inimene sageli keskkonnas, mis on talle
võõras ja vastuvõtmatu... /.../ Võib-olla seesama võõrdumus
ongi ajend, mis sunnib inimesi millegi püsiva ja igavese ostingule,
mis neid jäägitult haaraks ja enda külge seoks.“, lk. 169.
„...
Kaua aega olin arvamise juures, et / on mingi kurja deemoni võimuses.
Tema kireks oli luua ilu. See ei andnud talle kuskil rahu. Kihutas
teda ühest paigast teise. Deemon oli julm ja halastamatu, alailma
piinas teda igatsus ilu järele – ja / sai igavene rändur. On
inimesi kelle janu tõe järele on nii suur, et selle saavutamiseks
on nad valmis kas või maailma alustugesi kõigutama.“, lk. 184.
„...
ühendas mingi imeline ja keeruline kompositsioon. Kõik see oli
kirjeldamatult kaunis ja salapärane ja mõjus lausa hingematvalt.
/.../ Nendes maalingutes oli midagi ürgset ja kohutavat. Lausa
üli-inimlikku, otsekui oleks kõigel sellel seos musta maagiaga. See
oli imekaunis ja ühtaegu siivutu.“, lk. 196.26
Dezember
2002.
„...
kuid hullu epistlid pole kellegi evangeelium, seega pole oluline,
kunas need üle antakse.“ /.../ „Vaadake, et te hästi hardalt
kuulate, kui narr loeb hullu jutlust.“ /.../ „... kuid loen hullu
jutlust; kui teie kõrgeausus soovib seda nagu kord ja kohus, siis
lubage, et kannaksin seda ette täie häälega.“
(V, 1).
W.
Shakespeare: „Kaheteistkümnes öö.“27
Ka detsembri kuu oli midagi
vastavat. Üldiselt ebameeldiv ja painajalik õhustik, kogu sellegi
aja veetsin järjest sealses „koduses majas“. Midagi siiski kui
mõneti näis laabuvat aja kulgedes. Järjest enam nagu harjumas
tolle masendava õhustikuga ja kohati sellega isegi hakkama kui
saades. Esines muidugi tõsiseidki tagasilangusi aga üldiselt siiski
mõneti etemalt mööda saadetud kuu kui see eelmine. Üldistavalt
nähes. Ebameeldivateks tagasilangusteks olid kuu teisel poole mingi
kontserti külastamine, samuti oli vastikuks sündmuseks ka jõulud
kui sellised. Teadagi tänu millistele ebarditele. Kuu lõpp läks
muidugi kus kurat seoses läheneva pidupäevaga. Aastavahetus tõotas
ja tuli ka millegi veel kehvemana. Nõnda see kuu ongi meelde jäänud
--- aeglase kohanemisega valitsevate masendavate tingimustega ja
üldine allakäik. Tõsi küll taas kandideerisin ka kõikjale kuhu
võimalik, --- Briti , Ungari, jms. Koostasin sellealast edetabelit.
Kuid kõik see oli vaid kõrvalise tähtsusega. Siiski oli midagi
selles õhustikus, mis oli kui veel kontrollitav kuidagi, tõsisemad
tagasilangused olid ajutised ja seostumisi mingite tähtpäevadega,
ebameeldivaks osutus ka nt tolle nn sünnipäeva pidamine.
Kahetsusega seal siis meenutamas kõiki neid tähtpäevi aasta tagasi
(Austria, Wien!?). Kuid siiski oli too kuu, kuivõrd siin üldse toda
aega meenutada vaevuda mõneti tasakaalustatum kui eelmine. Kuid
regress vältas üha...
„... Le
bonheur n´est pas chose
aisèe: il est très
difficile de
le trouver en nous, et
impossible
de le trouver ailleurs.“
[„Õnn ei ole kerge asi: teda on
väga raske leida meis ja võimatu
leida teisal.“]
Chamfort.
Arthur
Schopenhauer:„...
Võtan elutarkuse mõistet siin täiesti immanentses tähenduses,
nimelt kui kunsti elada elu võimalikult mõnusalt ning õnnelikult,
milleks antud õpetust võib nimetada ka eudaimonoloogiaks, mis seega
oleks juhatus õnnelikuks oleluks.“, lk. 5.
„...
Voltaire:
nous
laisserons ce monde-ci aussi sot et mèchant
que nous l´avons trouvè
en
y arrivant
[me jätame selle maailma maha niisama rumalana ja niisama kurjana,
nagu me ta siia tulles eest leidsime].“, lk. 7.
„...
Aristoteles on jaganud (Ethica
Nicomachea
I, 8) inimliku elu hüved kolme liiki: välised, hinge ja keha hüved.
/.../ Mis keegi o
n :
tähendab isiksus kõige laiemas mõttes.“, lk. 8.
Metrodus, Epikurose 1 õpilane:
„Meis endis peituv õnne põhjus on suurem olukordadest
johtuvast.“, lk. 9.
„...
Oleviku ning tegelikkuse objektiivne pool seisab saatuse käes ja on
seega muutlik; subjektiivne pool oleme me ise, ja seepärast on ta
oluliselt muutumatu. /.../ Keegi ei pääse välja oma
individualiteedist.“, lk. 11.
„...
Saatus võib paraneda, pealegi ei nõuta sisemise rikkuse juurest
temalt palju. /.../
„Rahvalt,
teenrilt, isandatelt
Ajast aega tunnustus:
Surelike inimeste
Kõrgeim õnn on isiksus.“
Goethe,
„Lääne-ida diivan.“, lk. 12.
„...
Täielikust tervisest ja õnnelikust kehakujust tulenev rahulik ning
rõõmus temperament, selge, elav läbitungiv ja õigesti tabav aru,
talitsetud, leebe tahe ja vastavalt sellele hea südametunnistus on
eelised, mida ei saa asendada mingi auaste ega rikkus.“, lk. 13.
„...
Niisiis eluõnneks on kõige vajalikum see, mis kellelgi
on iseendas.“,
lk. 16.
„...
Kõiges ja igal juhul naudib ta esmajoones iseennast. See on maksev
juba füüsiliste, kuid palju enam veel vaimsete naudingute kohta.
/.../ Mida keegi iseendas on ja iseendas omab, lühidalt isiksus ja
selle väärtus on ainuüksi vahenditult tähtsad tema õnneks ja
hüveoluks.“, 19.
„...
Kes on rõõmus, sellel on alati põhjus rõõmustamiseks juba
seepärast, et ta seda on. Miski ei suuda nii täielikult kui see
omadus iga teist hüvet asendada; ta ise pole aga millegagi
asendatav.“, lk. 20.
„...
seesmine rikkus, vaimu rikkus; sest mida lähemal see on
erakordsusele, seda vähem jätab ta ruumi igavusele. Mõtte
ammendamatu liikuvus, nende mitmesuguste sise- ja välismaailma
nähtuste najal üha uuenev mäng, jõud ning iha nende ikka uuteks
kombineerimisteks...“, lk. 28.28
KOKKUVÕTVALT:
a. D. 2002.
„... Oo
imet! Kauneid olendeid kui palju!
Kui ilus inimkond on! Hea
uus ilm,
kus niisugune rahvas peal!
(W. Shakespeare: „Trom“,
(V, 1.), lk. 185.
L. Liivak:
„... et teda on alusetult süüdistatud vaimsesse
isolatsiooni põgenemises. Pigem vastupidi, ta leiab, et on astunud
tohutu, nähtamatu, kõiki aegu, rasse ja religioone ühendava kiriku
liikmeks, kus valitseb Igavene Filosoofia. /.../ ... kunst, milles
esteetiline alge allutatakse alati eetilisele sõnumile... /.../ ...
vahetu mitteverbaalse maailmataju võimalikkust ja vajalikkust.“,
lk. 189.29
-- Üldjoontes ja laias laastus
võib kogu selle aasta jagada kaheks -- esimesed kuus ja pool kuud
mis möödusid kaugel ja ka tõesti suurepärasel kombel. Võinuks
kui arvata, et olen saavutamas kõikide viimaste aastate mingit
kõrgtaset teatavas mõttes. Nood kõik pikad kuud, rohkem kui poole
aasta vältel, mil ma veetsin kuskil kaugel ja võimalikult
eraldatuna. Nood aasta esimesed kuus ja pool kuud möödusid tõesti
kenasti, pea ideaalsel kombel. Olin olnud juba kuude kaupa
eraldatuses ja see vältas üha. Sellest ajast on peamisena meenutada
vaid kõike head, mis seal siis ka aset leidis. Ohtralt alkoholiga
niisutatud isikliku elu kõrgaeg imeilusate kulisside taustal.
Selline oli see võrratu aeg. Ja siis käisin poole kuu jooksul
kaugemal ja sõitsin rohkem ringi ja külastasin enim maid kui kunagi
varem. Ka see kõik kuulus kenasti tolle kõrgperioodi hulka.
Sellised olid aasta esimesed kuus ja pool kuud. Järgnevad paar kuud
olid kui vahepalaks. Kui meeleolude teisenemise ajaks mingiski
mõõtmes. Suhteliselt rahulikud kuud olid august ja september, pluss
üksikud tagasilangused kuude vahetumise ajal. Kuid sellegi poolest
oli see veel talutav, tulenemisi eelnevate kõikide kuude kujundatud
tugevast aluspõhjast. Oktoober oli erinevatel põhjustel
murranguline kuu, mis kujundas järgnevat küllaltki negatiivsel
kombel. Too üks riskantne käiguke Riiga muutsid järgnevate kuude
tervik-ilmet. Regress oli juba täies hoos. Aasta kaks viimast kuud
olid vaevalise virelemise ja masendava õhkkonna talumise ajaks. Koos
mõnetiste pea kergitamise perioodidega, kuid siiski kehvemad
perioodid. Ja aasta lõppes õigegi viletsalt. Selline oli see aasta
siis tervikuna. --- Pikaldane ja suurejooneline tõus isikliku
mõtteilma kõrgustesse ja täiuslik rahulolu millest. Ja siis
pikaldase tagasilanguse algus, levimine ja süvenemine. Ja siis selle
talumine, kuidas see ka siis õnnestus. Aasta esimest poolt võib
meeleldi meenutada ja sellega kõigiti rahul olla. Aasta teine pool
vaevalt väärib meenutamist, tulenevalt ebasobivatest ja kõigiti
vastumeelsetest üldistest tingimustest ja mõningatest ebaõigetest
(või kuidas iganes) otsustest. Järeldumisi: võtta selle aasta
kulgemisest õppust edasisi samme suunates. Võtta kõigest sellest
õppust. ---
---
Mida eelistada…? -- Vaid
meenutamisväärset. 30
Arthur
Schopenhauer:
„... ja valib pärast mõnesugust tutvumist nõndanimetatud
inimestega tagasi tõmbumise või suurvaimuna isegi üksilduse. Sest
mida keegi omab iseendas, seda vähem vajab ta väljast ja seda vähem
võivad ka teised talle olla.“, lk. 29.
„...
Kuna nii siis vaba
jõudeaeg
on igaühe elu õis või pigemini vili, sest üksnes see võimaldab
iseenda omamist, siis tuleb õnnelikuks kiita neid, kes leiavad
üksilduseski midagi head iseendast.“, lk. 32.
„...
Kahtlematult on maises elus eeskujuliku, rikka individualiteedi ja
eriti suure vaimurikkuse omamine kõige õnnelikumaks saatuseks ka
siis, kui ta oleks põhjalikult erinev mõnest väliselt
hiilgavaimast elukäigust.“, lk. 34.
„...
kõrgeimaile vaimudele, keda tavaliselt nimetatakse geeniusteks.
Ainuüksi geenius võtab asjade olelu ning olemuse tervenisti ning
absoluutselt oma teemaks, püüdes väljendada oma sügavat käsitlust
sellest...“, lk. 43.
„...
vaimseist naudinguist.
Tema olelut ei elusta tung tunnetada ja taibata tunnetuse ning
taipamise enda pärast ega sellega suguluses olev esteetilise
nautimise tung.“, lk. 48.
„...
-- see on lunastus ja immuunsus inimliku eluga kaaskäiva puuduse ja
häda suhtes, see on vabanemine üldisest teoorjusest, sellest
inimlapse loomulikust osast. Ainult saatuse seesuguse soodustuse
puhul ollakse sündinud tõeliselt vabana...“, lk. 57.
„...
Järelikult meie õnneks aitab palju kaasa selle väärtuse õige
hindamine, mis ollakse iseendas
ja enda
jaoks,
võrreldes sellega, mis ollakse teiste
silmis.“, lk. 62.
„...Inimese
oma õnne seisukohalt, mis on meie taotluseks, on asi hoopis teisti
ja tuleb pigemini laita teiste arvamusele liiga suure väärtuse
omistamist.“, lk. 65.
„..
tulemuseks uskumatult suur meelrahu ja rõõmsuse tõus ja samuti
kindlam ning julgem esinemine ja igati teesklematum ja loomulikum
käitumine. /.../ [ilus on raske]“, lk. 69.
„...
Sest ainult kindel, seesmine, vangutamatu veendumus oma ülekaalukais
paremustes ja erilises väärtuses teeb tõeliselt uhkeks. /.../ Et
uhkuse juured on seega veendumuses,
ei sõltu ta nagu kogu tunnetuski meie meelevallast.“,
lk. 70.
„...
Olen küllalt sageli vaeva näinud, et leida inimese loomalikus või
mõistuslikus loomuses mingit paikapidavat või vähem tõenäolist
/.../ ... vaid selgeile mõisteile tagasi-viidavat alust...“, lk.
103.
„...
Kõige õilsamal teol on ainult toime; geniaalne töö seevastu elab
ja mõjub hästi ning ülendavalt läbi kõikide aegade.“, lk. 113.
„...
Harilikult on isegi nii, et mida kauemini kestab kuulsus, seda hiljem
ta ilmub, nagu valmib ju aeglaselt kõik, mis on eeskujulik.“, lk.
116.
Osorius
(De
gloria):
„... et kuulsus pageb nende eest, kes teda otsivad, ja seirab neid,
kes ta unarusse jätavad, sest esimesed muganduvad oma kaasaegsete
maitsega, teised põlgavad seda.“, lk,. 120.
„...
Mida väärikaim, tähendusrikkaim, kavakindlam ja individuaalsem on
tervik, seda enam on vajalik ja tulus, et talle vahel silme ette
tuleks selle vähendatud põhijoonis, plaan. /.../ tema osa maailmas
ja tema suhe maailmaga.“, lk. 144.
„...
ainult tulevikus elavad, ikka ettepoole vaatavad ja kärsitult vastu
ruttavad tulevaile asjadele, mis alles peavad tooma tõelist õnne,
vahepeal aga lasevad oleviku tähele panemata ja nautimata mööduda...
/.../ Ainult olevik on tõeline ja tegelik: ta on reaalselt täidetud
aeg ja ainuüksi temas eksisteerime meie.“, lk. 146.
„...
on vajalik, et sageli tagasi mõeldaks ja kokku võetaks see, mis on
läbi elatud, tehtud, kogetud ja seejuures tuntud, et ka võrreldaks
oma endist otsustust praegusega... /.../ Oma kogemust võib vaadelda
tekstina, järelemõtlemist ning teadmisi kommentaarina selle
juurde.“, lk. 151.
„...
Täiesti ta ise olla tohib igaüks seni, kuni ta on üksi. Kes
üksildust ei armasta, see ei armasta ka vabadust, sest ainult üksi
olles ollakse vaba. /.../ Vastavalt sellele väldib, talub või
armastab igaüks üksildust täpses propotsioonis omaenda
väärtusega.“, lk. 153.
„...
Alati aga ilmneb siinpuhul üksilduse juures, et kalduvus
eraldumisele ja üksildusele suureneb vastavalt nende
intellektuaalsele väärtusele.“; lk. 162.
„...
ja tehku endale selgeks suur tõde, et kõik, mis sünnib, toimub
paratamatult ja on seega vältimatu.“; lk. 173.
„...
Me ei toimi nimelt tähtsatel puhkudel, oma elu peasammude puhul
mitte seevõrd teadlikult õige tunnetamise järgi kui mingi sisemise
impulsi, tahaksin öelda instinkti järgi, mis tuleb meie olemuse
sügavaimast põhjast.“, lk. 224.
„...
„Kõik mis toimub suurimast vähimani, toimub paratamatult.““,
lk. 232.
„...
Tuleb saada vanaks, järelikult kaua elada, et mõista, kui lühike
on elu.“, lk. 245.
_________________________________________
EPILOOG.
(14.
02. 2019.)
ANNO
DOMINI 2002.
-- See oli üks ilus aasta, vahest üks ilusmaid
aastaid, vähemalt sel sajandil...? Aasta 2002 algas suurejoonelisel
kombel. Elasin ja õppisin AUSTRIAS, uhkes Wieni linnas (Vienna,
Viin). See oli vist elu kõige vägevam aastavahetus. Ligi pool
miljonit inimest ühel ööl Viin kesklinna tänavatel.
Suurejooneline vaatemäng! Peaaegu Tallinna elanikond ühel ööl
Austria pealinna nagu Viini tänavatel. Jäid ainult head muljed. JA
elasin ja õppsisin Viinis, von Habsburgide iidses metropolis (von
Habsburgid valitsesid Euroopas ligi 1000 aastat, vanim inimliigki
valitsenud aadlisuguvõsa!?). Õppisin Viin Ülikoolis, Filosoofia
Instituudis (Univeristät Wien, Institut für Philosphie). JA peale
seda suurejoonelist Viini aastavahetust algas siis teine semster
Viini Ülikoolis. See oli tõesti kena aeg. JA siis saabus seal
kaugel Lõuna-Euroopas kevad ja see oli vist kõige kenam kevad üldse
täiskasvanu-elus...? Küll oli kena see Austria kevad seal hiilgavas
Viini linnas! (Ikka näen sellest Viini linnast oma unenägusi, nagu
mingist unelmate linnast...?) Oli seal, Austrias, Viini linnas, siis
elu kõige kenam aastavahetus ja kõige ilusam (täsikasvanu-elu)
kevad. Oli imeline aeg seal kaugel... Kas tulebki enam midagi nii
kena kunagi...?
JA
nõnda möödusid need 10 kuud AUSTRIAS (10. 2001 – 07. 2002.) --
Üks elu ilusmaid aegu. Suurejooneline aastavahetus 2001/02 WIENi
linnas! Väga ilus kevad seal kaugel. Aga siis kevadele järgnes suvi
ja pidin jälle „meie väikesesse eestisse“ tagasi tulema. Kuid
kujunes nii, et tagasi Eestisse tulin hoopis Hispaania kaudu. Nimelt
avanes võimalus sõita läbi kogu Euroopa. See oli juuli alguses
2002 kui sõitsin siis oma ilusast Viini linnast rongiga Salzburgi.
JA sealt Müncheni kaudu Šveitsi, mäletan Lutzerni linna ja ka
Bernist sõitsime läbi. JA siis muiduigi Prantsusmaa. Prantsuse
Alpid! See oli minu elu sõna otseses mõttes kõrghetk, kui seal
Prantsuse Alpides sai käidud ligi 5 km kõrgusel (Chamonie! Mont
Blanc!); ligi 5 km merepinnast (see on palju kõrgemal kui
reisilennukid lendavad). Minu elu kõrgpunkt! JA siis edasi, läbi
ilusa Prantsusmaa ilusasse Hispaaniassse. Hispaania Prüneede
kõrgmäestikus oli üks mägiklooster. -- Montserrat Klooster!
Vaimsutavad elamused sealtki. Nii ilus.
JA
siis sai külastatud ka Barcelonat, kataloonide iidset pealinna.
Barcelona ligi 100 aastat ehitatud toomkirik (A. Gaudi oli
arhidektiks kunagi). Sain 1 korda ujuda Vahemeres, Barcelona lähistel
(Costa del Sol = „Päikeserannik). Andorra meeldis. Nizzas sai 2 x
Vahemeres ujada, küll oli seal Päike alles kõrvetav! Monte Carlo
väga meeldis! JA siis pidi siia „eesti“ poole tagasi tulema.
Sõitsime lähedalt mööda Perpinganist (prantsuse-katalooni), siis
Saint Tropez ja ka Milaano lähedalt sõitsime mööda. Veneetsia
kekslinna kahjuks ei suvatsenud külastasin (arvasin, et hiljem
jõuab?!). JA siis viimane öö Austrias ja siis see Ida-Euroopa,
Cekia, Poland ja Baltikum. JA tagasi „Eestis“. (Ei ole
vaimustatud sellest „eesti elust“ endiseltki?!). AGA ikkagi oli
2002 aasta üks minu (täiskasvanu-elu) ilusamaid aastaid. Sain elada
ja õppioda Austrias! Nägin palju kena ka mujal Euroopas! (Aasta
2002 lõpp oli siin „eestis“ väga troostitu, nagu ikka, juba
viimased 20 aastat. EW-s tõesti ei ole midagi head, ei midagi
huvitavat.) EI aidanud selle „eesti elu“ nurispidsuste vastu ka
seegi, et järgmine, 2003 aastal paar kuud Taani ülikoolis
õppisin...? Selline oli see aasta 2002, tänasega juba 17 aastat
tagasi...?!
__________________________________________
1William
Shakespeare:
„Komöödiad II.“ Kogutud
teosed VII köites. Tallinn, 1960. IV köide. „Eesti Riiklik
Kirjastus.“ Tõlkinud (ja ees- ja järelsõnad) Georg Meri. Lk.
7-727. [Siiud teon ja järgnevalt lk nr ja W. S. teoste
traditsiooniline numeratsioon teksti sees.] (Antud tsitaat: lk. 68,
mainitsest).
2
01.09. 2004. -- Esimene kommentaar aasta aega peale kirjutamisest
siia kirjakohta. Toonane periood on jäänud senini ületamatuks ja
see aasta-vahetumine üheks kõige kenamini veedetud aastavahetuseks
üleüldse. Kustumatult eredad muljed sellest kõrgajast. Praegu on
aga peamiseks lootuseks , et BERLIINIS veedetud ajast saab midagi
samavõrd ülivõrdelist. Rahvusvaheline parlamendipraktika ometigi.
Selle stipendiumi ma ka võidan!? (EI võitnud, kuigi 2 aastat
valiti Eestist 6 inimese hulka, kellest vaid 3 valiti Berliini
Parlamendi praktikantideks. Vahest oligi parem, et ma sellest ilma
jäin...? Täna on: 14. 02. 2019.)
3
William Shakespeare: „Komöödiad II“. Ibid. (Siin
tsitaadid lk: 116 & 123).
4
19.09.2004. Juhuslik kommentaar palju hilisemast ajast.
Toonane ammune aega oli tõesti üks kenamini veedetud aeg üldse,
tänaseni on sealne hästi meelde jäänud. Lootes praegu, et
järgmisel aastal BERLIINIS saab samavõrra kena olema aega veeta.
Pean sinna lihtsalt saama, SAKSAMAALE tagasi. Daumen hoch!
5
Kirjutatud 24. 06. 2003.
Jaanipäeva õhtul. Idee selliseks kirjutamiseks pärineb aga ajast
jaanuari lõpp 2003, seega möödunud talvest juba. Juba siis sai
mõeldud, et miks mitte nõnda just ammuseid aegu ka meenutada.
6
William Shakespeare: „Komöödiad II“. Ibid.
(Siin tsitaadid lk: 209 & 215).
7
01. 09. 2004. Teine sissekanne siia üle aasta peale
esma-kirjutamist. Äärmiselt kena aeg sealt toonane meenutada
siiani. Üks kenamini veedetud perioode üldse, õndsalt purjus ja
suurepärases vormis uitamas ringi seal ja ühe kenama metropoli
kenamate vaatamisväärsustega tutvumas. Ääretult kena periood see
toonane siianigi meenutada. Lootes sama kena perioodi ka BERLIINIS
veedetavast ajast! [Berliini, õnneks, siiski ei jõudnud, seevastu
sai külastatud nii Ungari kui ka Taani Ülikoole, peale Austria
Ülikooli].
8
William Shakespeare: „Komöödiad II“. Ibid. (Siin
tsitaadid lk: 218 & 234 & 247).
10
William Shakespeare: „Komöödiad II“. Ibid. (Siin
tsitaat lk: 317).
11
Selle proffessori nimi oli
Gerhardt Gotz, muide. Täna on 19.09.2004.
Sirvides üle ammuseid ülestähendusi veel kaugemast ajast. Üks
kenamini veedetud pikem ajaperiood viimaste aastate vältel, tuleb
tunnistada, oli see toonane seal. See oli kõige õnnestunum periood
viimaste aastate jooksul seal kunagi ammu seal AUSTRIAS.
Lootes samavõrra
kena perioodi ka
BERLIINIST!
12
William Shakespeare: „Komöödiad II“. Ibid.
(Siin tsitaadid lk: 373 & 389).
13
Kirjutatud: 26. 06. 2003.
14
William Shakespeare: „Komöödiad II“. Ibid. (Siin
tsitaat lk: 444).
15
19.09.2004.
-- Komenteerides aastaid hiljem. Nõnda punasega allajoonides saab
tõesti kena ülevaate sellest kunagisest EUROOPA
reisist! -- See on jäänud
aastatest meelde kui kõige suurejoonelisem ja ulatuslikum reis
mööda Euroopat. Kustumatud muljed tõeliselt suurejoonelised
elamused, midagi, mida üldiselt meelsasti meenutada. -- Nüüd
lootes pea-asjalikult, et saab jälle külastada ka BERLIINI!
17
Kirjutatud: 27. 06. 2003.
18
ANDRÈ MAUROIS: „Un art de
vivre“. // „Kunst elada.“
(C:
1939). ALAIN:
„Propos sur le Bonheur.“ // „Mõtteid õnnest.“
(„Kunst
olla õnnelik.“) // (C: 1928). Talinn, 1994. / Kirjastus: „Aed“.
/ Tõlk: A. Aspel. / Esmatrükk: Tartu, 1940. / „Eesti Kirjanduse
Selts.“ / („Elav Teadus“ 104-105.). / Lk.: 3-142.
19
William Shakespeare: „Komöödiad II“.
Ibid. (Siin
tsitaat lk: 556).
20
PU
SONGLING (1622-1715): „Libarebased ja kooljad.“
(„Liao
Zhai Zhi Yi“). //
Hiina
armu- ja hirmujutud. //
Tallinn, 1986. // „Eesti Raamat“. // Tõlk: Andres Ehin. // Lk.:
5-318.// Tõlkinud vene k: V. Aleksejev (C: 1922). Akadeemik
V. Aleksejevi eessõna venekeelsele väljandele (lühendatud
eesõna).
22
William Shakespeare: „Komöödiad II“. Ibid. (Siin
tsitaat lk: 577).
23
Kirjutatud: 28. 06. 2003.
24
ALDOUS HUXLEY (1894-1963):
„Brave New World.“ / „Hea uus ilm.“ //Tallinn,
1989. / „Eesti Raamat.“ / Tõlk: Henno Rajandi. / Lk.: 5-190. /
C: 1933. / Hamburg, 1934. / („The Albatross.“) / + Järelsõna:
L. Liivak.
25
William Shakespeare: „Komöödiad II“.
Ibid. (Siin
tsitaat lk: 610).
26
WILLIAM
SOMERSET MAUGHAM (1874-1965): „The Moon and Sixpence.“ / „Kuu
ja kuuepennine.“ Tallinn, 1973. / „Kunst“. / Tõlk: Salme
Lehiste. / Lk.: 3-206. / C: 1919. / („Brenhard Tauchnitz“,
Leipzig, 1932.) (Lehekülje numbrid teksti sees.)
27
William Shakespeare: „Komöödiad II“. Ibid.
(Siin tsitaat lk: 330).
28
ARTHUR
SCHOPENHAUER: „ELUTARKUS.“ // „Aphorismen zur Lebensweisheit.“
Tartu, 1940. // „Eesti Kirjanduse Selts“. // Tõlkinud &
järelsõna: L. Anvelt. // Lk.: 5-280. // (Siin ja järgenvalt lk nr
teksti sees).
29
Aldous Huxley: „Brave New World“, (+ L.
Liivak järelsõna). Ibid.,
(Lk. nr. teksti sees).
30
Kirjutatud: 29. 06. 2003.
No comments:
Post a Comment